Toeta
Otsi

humanitaria

  • Asfalt elutoas?!

    MERLE KARRO-KALBERG

    Ühelt arhitektuurivõistluselt teise järel saab hinnatud preemiaid ja võite uus arhitektuuribüroo Nikita Atikin. Kullo huvikeskuse võistluse ning Tammiste algkooli- ja kogukonnamaja võitluse võit koos Kuu arhitektidega, Paide keskväljaku, Westholmi gümnaasiumi juurdeehituse, Saku põhikooli ja Tartumaa tervisespordikeskuse võistluste premeeritud kohad on vaid mõned näited.

    2021. aastal pärjati Nikita Atikini kujundatud näitus „Majad, mida me vajame“ kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiaga.* Stuudio loojad Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke on arhitektidena töötanud siiski juba mõnda aega ja eri büroode koosseisus ka varem korduvalt preemiatega pärjatud. Nüüd siis tegutsetakse koos.

    Kuidas teie koostöö algas?

    Eva Kedelauk: Õppisime kunstiakadeemias esimesest kursusest alates koos, seega pole kokkusaamise ja ühise büroo loomise lugu tegelikult väga põnev.

    Kristel Niisuke: Ma mäletan esimest tundi ülikoolis, mil sattusin Eva kõrvale istuma. Alguses tundus, et ta on selline hallide juustega gooti riietuses deep chick ja pole kindel, kuidas meil klapib. Õige pea avastasime end aga koos kooliprojekte tegemas ja niisama aega veetmas.

    Kedelauk: Avastasime, et meie huumorisoon ja peokultuur klappisid, meid ühendas ka fotograafiahuvi. Kaamerad rippusid mõlemal pidevalt kaelas. Minu kodu keldris pidasime vanaisadelt saadud varustusega mõnda aega ka pimikut piltide ilmutamiseks.

    Miks jõudsite ühise bürooni siiski alles nüüd?

    Niisuke: Me oleme kogu aeg natuke koos töötanud, osalenud näiteks võistlustel. Suurema ja väiksema seltskonnaga, mitte alati kahekesi. See mõte, et ühel päeval oma koostöö bürooks vormistame, on vist kogu aeg olemas olnud.

    Kedelauk: Nüüd kuidagi juhtus nii, et elu viis Nikita Atikini büroo loomiseni. Ehk oli katalüsaator kutsetunnistuse saamine ja Kristeli Kavakava büroost lahkumine, mis võimaldas tal oma ettevõtte ülesehitamisele pühenduda.

    Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke ehk Nikita Atikin.

    Eesti arhitektuurimaastik tundub olevat praegu päris stabiilne ja paikaloksunud. Ajad, mil värsked koolilõpetajad oma büroosid asutasid, näib olevat möödas. Kui jõuliselt te peate endale sellel turul kohta looma?

    Kedelauk: Oma bürooks kasvamine on meil võtnud pigem kaua aega. Pärast kooli lõpetamist meil seda õnne polnud, et mõni tutvus või arhitektuurikonkursi võit oleks tellimusi sisse toonud, kuigi me osalesime konkurssidel teisest kursusest alates.

    Pärast kaks aastat tagasi toimunud Paide keskväljaku konkurssi on põnevaks läinud. Oleme saanud mitmel arhitektuurivõistlusel preemiaid. Samuti on eakaaslased nüüd jõudnud oma eludega sinnamaani, et on tekkinud vajadus ja võimalused projektide tellimiseks. Uuritakse ja tellitakse.

    Niisuke: Me võiksimegi Nikita Atikini alguseks lugeda Paide keskväljaku arhitektuurivõistlusest osavõtmist. Avastasime lahenduse väljatöötamise käigus, et meil on võistlusel osalemiseks vaja ka juriidilist keha.

    Kedelauk: Niisiis pidime viimastel pingelistel töötundidel ka ettevõttele nime mõtlema. Meil mõlemal oli tunne, et see võiks olla korralik nimi ees- ja perenimega nagu alias.

    Niisuke: Eesnimeni jõudsime ruttu, aga perenimega pusisime tükk aega, kuni viimaste tundideni. Lõpuks otsustasime, et olgu siis perenimi tkirjutatud lihtsalt tagurpidi.

    Kedelauk: Enne kui nimi ära registreeriti, helistati Tartu maakohtust, kus nimesid registrisse kantakse, ja küsiti, kas me oleme selles nimes kindlad, sest Venemaa avarustes elab täpselt selle nimega kunstnik, kes võiks teoreetiliselt olla huvitatud meie kohtusse kaebamisest. Meil oli siiski kiire ja otsustasime riskida.

    Niisuke: Paides saime 26 võistleja seas II preemia. Sellest peale oleme järjepanu võistlustel osalenud ning ka häid kohti ja preemiaid saanud. Sellest on tekkinud enesekindlus.

    Kedelauk: Eks auhinnakohad aitavad silma paista. Arhitektuurimuuseumi näituse „Majad, mida me vajame“ kujunduse töö saime samuti tänu Paide keskväljaku võistlusele. Näituse kuraator Jarmo Kauge nägi meie tööd, see tekitas temas huvi ning ta otsustas meile näituse kujundamist pakkuda.

    Eelmine aasta oli meil üldse päris töine. Kristel andis aasta alguses lubaduse võtta aasta jooksul osa kümnest arhitektuurivõistlusest. Selle ta ka täitis. Minul õnnestus kaasa lüüa seitsmes võistlusprojektis. Võistlusel osalemine on mõnes mõttes ikka nagu sport: tekitab hasarti ja lõpuks hakkab ehk ka muskel kasvama.

    Niisuke: Aasta võib kokku võtta nii, et võistlustel läks päris hästi. Kui Kavakavas töötasin, tegin seal oldud nelja aasta jooksul samuti 10 võistlust. See andis hea kogemuse.

    Mis teid ruumi ja arhitektuuri mõttes seob? Mis on ühised küsimused või otsingud, millele te loominguga vastust otsite?

    Niisuke: Me polegi seda niimoodi siiani sõnastanud. Üks teema, mis meid huvitab, on mitteelitaarsed, võiks öelda isegi odavad materjalid ja nendest millegi leiutamine. Seda oli näha ka „Majad, mida me vajame“ näitusel. Lõpuks dikteeris materjal ruumi väga palju.

    Kedelauk: Plast, eterniit, krohv ja sandwich– ehk kihtpaneel, millest tööstus­hooneid ehitatakse. Tavaliselt ei eelista arhitektid neid materjale. Kihtpaneeli kasutame näiteks Põhja-Tallinna elumaja hoovi tuleva sepikoja-ateljee juures.

    Niisuke: Kõik ei peagi olema nii ära disainitud, ka lihtsatest materjalidest saab teha väga lahedaid asju, kui veidigi leiutada. Selles peitub teatud demokraatia.

    Kedelauk: Me püüame teha pea puhtaks ja mitte jääda kinni sellesse, kuidas mingeid materjale on mõeldud kasutada. Kui disainida tooli, siis üks moodus on naasta asja tuumani ja põhiküsimusteni: alustada sellest, miks üldse on vaja istuda, kuidas on võimalik istuda ja mida selleks vaja on ja siis võib tulemus enndastki üllatada. Samamoodi saab mõelda ka materjalidest. Minu materjalihuvi on kindlasti pärit ka Peeter Pere büroost.

    Näitusekujundust tehes lasime seina mõeldud graniitplaadid lõigata mitte­standardseks mooduliks ja paigaldasime need põrandale. See andis materjalile teise vaate.

    Niisuke: Mulle tundub, et meie loomingut läbib ka leiutamise teema. Meile väga meeldib protsess, õpime ju pidevalt ka selle käigus. Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari ütles pärast näituse avamist, et seda, et kujundus töö käigus pidevalt edasi areneb, pole ta ühegi näitusekujundajaga varem kogenud.

    Arhitektuurimuuseumi näituse „Majad, mida me vajame“ kujundus.

    Näituse „Majad, mida me vajame“ kujundus pidi olema taaskasutatav, te lootsite sellele hiljem uue otstarbe leida. Kas see idee teostus?

    Niisuke: Me ei tahtnud algusest peale kasutada klassikalisi ökomaterjale, nagu näiteks põhk või taaskasutatud puit, pigem seadsime eesmärgiks anda materjalile järelelu. Meile oli oluline, et materjal ei jääks laokile, ja saab öelda, et lõpuks õnnestus kõigele uus otstarve leida. Osa jagas muuseum ise laiali, teisele osale leidsime huvilised kuulutuste kaudu. Keegi kasutas midagi Pärnumaal kasvuhoone soklis, teine pani elumaja fassaadiks, midagi jõudis kellegi stuudiosse.

    Kedelauk: Mõte hakkas idanema sellest, et endal poleks kehv olla. Ei oleks tahtnud ajutise näituse jaoks suure hulga materjali kokku osta ja see pärast ära visata, nagu vist paljude näitustega juhtub. Sellepärast valisime materjalid ja paigaldusviisi, mida saab pärast taaskasutada.

    Kuidas te ringmajanduse ideed laiemalt arhitektuuriloomes enda jaoks mõtestate?

    Niisuke: See on teema, millest ei saa üle ega ümber. See on samasugune arhitekti teadmistepagasi osa, nagu on tehnilised nõuded. Sellele mitte mõtlemine on välistatud.

    Kedelauk: Meil on praegu töös suveköök Pärnumaal talukompleksi hoovis, kus väärindame taaskasutatud puitu, sest objekti lähedal on mitu mahajäetud puitmaja. Selline ümbrus ja tellija suunis andsid väga loomulikult ette lähteülesande puidu taaskasutamiseks.

    Niisuke: Samas ei peitu keskkonnahoid ainult materjalide taaskasutuses, jälgida saab ka uute materjalide jalajälge. Veelgi olulisem on loodud keskkonna nn vaimne taaskasutus ehk ehitatud keskkonna sidusus ühiskonnaga ja inimeste soov neid keskkondi taas kasutada.

    Juba kasutuses olnud materjal on tihtipeale üsna ebastandardne ning kõige paremini saab sellest ehitada kohapeal, vaadata, mis jupp kuskile sobib, mis on materjali kvaliteet, sobitada ja sättida. Kuidas seda ebamäärasust ametlikuks projektiks vormistada?

    Kedelauk: Selle projekti puhul loome raamistuse ja taaskasutatud materjal tuleb sinna omaette kihina peale. See ebamäärasus teebki tegelikult protsessi põnevaks, lõpptulemus selgub alles siis, kui objekt valmis saab.

    Niisuke: Me ei kasuta kalleid ja erilisi materjale, mille tootmine on töö- ja ressursimahukas. Kvaliteetset ruumi saab luua ka tööstusliinilt tulevast materjalist. Selles on teatud ökonoomsus.

    Kedelauk: Näiteks keermelatid, sarrused ja kipsseina karkass on põnevad asjad, millega katsetada. Ehituspoed on inspiratsiooni ammutamise koht. Meil on soov kasutada kunagi kuskil siseruumis horisontaalsel või vertikaalsel pinnal asfalti, mis tänavaruumis on väga tavaline ja igav, aga siseruumis mõjuks pisut ootamatult ning aitaks hägustada sise- ja väliruumi piiri. Kristel katsetas kunagi oma kodus asfaltiga, pärast tuba haises ja pea valutas mitu päeva, aga mõttena on see siiski põnev. Eks tuleb edasi katsetada. Asfalt on samuti hõlpsasti taaskasutatav materjal.

    Mujal suuremates linnades on sellise materjali kogumiseks, väljastamiseks ja inspiratsiooni otsimiseks eraldi keskused. Meil sellist infot väga palju ei liigu, puudub ka info selle kohta, mis materjal kuskil ehitusplatsil või tootmisliinil üle jääb. Tallinnas kogub eraldi materjali vaid säästva renoveerimise infokeskus SRIK, plaanitakse ka ringmajanduskeskusi, aga seda kõike tundub ehitamisprotsessi muutmiseks natuke vähevõitu.

    Kedelauk: Renoveeritavate objektide puhul võiks püüda renoveerimise käigus maksimaalselt ära kasutada objektil lammutatavaid materjale. Üks hea selli­se taaskasutuse näide avalikus hoones on Viru keskuse põrand. Renoveerimise käi­gus võeti vana põrand üles, säilitati ja teh­ti sellest uus terratso betoonviimistlus.

    Niisuke: Eestis on kogu ringmajanduse valdkond ehituses veel tõesti lapsekingades. Raske, kui mitte peaaegu võimatu on leida sellist materjali suurtesse ehitusprojektidesse. Väiksemal mõõtkaval on taaskasutamine võimalik. Materjalide leidmine, mis vastaks ühest küljest nõuetele, teisest küljest kannaks mingit väärtust ja kvaliteeti, on omaette põnev ja pinget pakkuv tegevus.

    Kedelauk: See, mil määral projekti saab sisse tuua materjalide taaskasutuse teemat, oleneb konkreetsest objektist.

    Mulle meenub siinkohal Taani arhitekt, inimsõbraliku linna ja tänavaruumi eestkõneleja Jan Gehl, kes on 50 aastat ühte ja sama juttu rääkinud. Alles nüüd hakkab tema idee laiemalt kohale jõudma: et tänav peaks olema eelkõige jalgsi või jalgrattaga liikujale, et kohvikud ja väikesed ärid elavdavad linnaruumi, et ka tänav peaks olema avalik ruum. Iga kord puhtalt lehelt alustamine hoiab ilmselt meeled erksad, aga samas on kindlasti mingid võtted, mille puhul on näha, et need töötavad.

    Kedelauk: Me alles otsime oma käekirja, võib-olla see tuleb, võib-olla see polegi vajalik. Iga projekt on individuaalne kas või selles mõttes, et asukoht, taust ja lähteülesanne on alati uus. Usume, et iga kord uuesti alustamises on mingi väärtus.

    Niisuke: Mulle tundub, et hoonete puhul on oluline, mis juhtub sise- ja väliruumi piiril, kuidas hoone hakkab läbi saama end ümbritsevaga – inimestega, teiste majadega, haljastusega. Sellest sõltub suuresti ka hoone tulevane käekäik ja kestlikkus. Me teeme alati põhjaliku kohaanalüüsi ja käime nii palju kui võimalik ka kohal.

    Viimases ajakirja Ehituskunst numbris ilmus ka intervjuu Jeremy Tilliga. Ta ütleb seal, et tema elukaaslane otsustas arhitektuurivõistlustel osalemisest loobuda, sest peab seda ajaraiskamiseks: puudub suhtlus kliendi ja kogukonnaga, arvesse ei võeta majanduslikke ega ühiskondlikke tingimusi, millesse hoone paigutub, esitada tuleb pinnapealne kavand ja selle pinnapealsuse põhjal teeb žürii ka oma otsuse, mis põhineb suuresti vaatemängudel ja võrgutavatel piltidel. Te olete võistlustel osalemise tšempionid, kuidas sellesse väitesse suhtute?

    Niisuke: Žürii ülesanne on näha ilupiltide pealt, kas ja kuidas üks või teine lahendus toimib. Kahju on sellest, et paljud iga päev arhitektuuri projekteerimisega tegelevad arhitektid ei löö väga žürii töös kaasa, tahavad pigem ise osaleda. Nende osalus aitaks kindlasti tulemuste kvaliteeti parandada. Üldiselt on Eestis avalike hoonete ja linnaruumi arhitektuurivõistlused ikkagi tõeline väärtus.

    Kedelauk: Konkursi edukaks läbiviimiseks ja heaks võidutööks on oluline ka hästi koostatud lähteülesanne. See eeldab põhjalikku eeltööd nii tellijalt kui ka lähteülesande koostajalt. On hea, kui tellija teab, mida tal vaja on, kuid hea lähteülesanne aitab arhitektil läbi näha ja välja pakkuda ka lahendusi, mida tellija ei oska võib-olla ise soovida või ette kujutada.

    Mulle tundub, et avalikkusele on arhitektina kuidagi isegi lihtsam või mugavam projekteerida kui näiteks eratellijale. Me oleme ju ise samuti osa avalikkusest ning pakume välja sellist ruumi, mida tahaks ise ka kasutada. Eratellijale või arendajale projekteerides on kohati vaja laveerida maitse ja intriigide piirimail.

    Niisuke: Ülevalt alla tehtud lahendus pole kunagi väga hea. Alati tuleb mõelda ruumi lõppkasutajale, aga ka aru anda, et võistluselt saadav lahendus pole kunagi lõpptulemus, sellega töötatakse edasi.

    Tihtipeale ongi võistlustööd liiga lõpetatud. Võistlustega peaks otsima eelkõige ideed, mitte tuleohutusplaane. Tuleks anda aru, et pärast arhitektuurivõistluse võitu alles suur töö algab. See aga nõuab väga head žüriid.

    Teie eelmise aasta üks suur võit oli Kullo huvikeskuse võistlusel koos Kuu arhitektidega. Kuidas see edeneb?

    Niisuke: Oleme jõudnud peaaegu lepingu sõlmimiseni, kõik märgid näitavad, et hakkame sügisel projekteerima. Kullost ja seda ümbritsevast pargist võiks saada Kristiine linnaosa keskus, mis seal praegu puudub. Huvikeskus toob kokku väga palju eri vanuses ja huvidega inimesi, seega on loogiline, et selle ümber hakkab tiirlema kogu linnaosa elu ja melu ning seda potentsiaali saaks keskuse loomiseks ära kasutada. Kuu arhitektidega koos hakkame sügisest projekteerima ka Tammiste algkooli ja kogukonnamaja.

    Kedelauk: Need projektid on aidanud ka meie bürool edasi areneda. Kui siiamaani töötasime kodust köögilaua tagant, siis nüüd vajame kontoriruumi. Naljakas oleks kutsuda insenere, projektijuhti, tellijat ja teisi suurema projekti osalisi oma köögilaua taha koosolekule. Praegu tegelemegi oma kontoriruumi ehitamisega vanasse tehasehoonesse, mille brutaalsus meile hästi sobib.

    * Arhitektuurimuuseumi näitus „Majad, mida me vajame“ kuraator oli Jarmo Kauge. Näitusel osalesid Anna-Liisa Unt, Arhitektuurikool, b210, Elina Liiva ja Helena Rummo, Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš, Kadarik Tüür Arhitektid, Kuidas, Leonhard Lapin, LLRRLLRR, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek, molumba, PART, Pluss, Peeter Pere, Raoul Kurvitz ning Stuudio Tallinn.

  • Ukraina, oodates Godot’d ehk Kuhu jääb suur pealetung?!

    ÜLO MATTHEUS

    Vene-Ukraina sõda on juba pikka aega olnud patiseisus, Vene vägede ründevõime pole ikka veel ammendunud ja Ukraina pole otsustavaks pealetungiks ikka veel valmis. Nii elab Ukraina pidevas ootuses ja lootuses, otsekui oodates Godot’d, kes ei tule ega tule, kuigi on lubanud. Iga järjekordne Venemaa sõjakuritegu – Ukraina sõjavangide massimõrv Olenivkas, video sõjavangi kastreerimisest, foto tänavale riputatud sõjavangi peast ja kätest – valab õli ootuste tulle aina juurde. Pinge teravik on idarindelt paigutunud Hersoni ümbrusse ja Lõuna-Ukrainasse laiemalt. Venemaa on koondanud sinna vägesid, et Hersoni vabastamist ära hoida, Ukraina lootus on saavutada Hersoni all otsustav võit. Nii on käima läinud sõjateatri järjekordne vaatus, kuid esialgu pole veel selge, milline on kulminatsioon ja lõpplahendus.

    Ukraina meedia kui terapeut

    Ukraina meedia on olnud läbematu ja pommitanud sõjanduseksperte järeleandmatult küsimustega, et kas see või teine õnnestunud rünnak ongi nüüd suure pealetungi algus. Eksperdid on nagu hingehoidjad: Arestovõtš, Podoljak, Ždanov, Romanenko, Malomuž, Samus* jpt on asjatundjad, keda pinnitakse iga päev, et kuulda uusi julgustavaid sõnumeid. Oleksi Arestovõtši ja Mark Feigini vestluste auditoorium Youtube’i kanalil Feigin Live on küündinud kuni kahe ja poole miljonini. Ent kuna rinne seisab paigal, nagu naelaga löödud, paindudes veidi siia- või sinnapoole, on eksperdid iga Ukraina relvajõudude edusammu järel ikka ja jälle pidanud kinnitama, et tegemist on vaid üksikute ründetegevustega ja mitte suure pealetungiga.

    HIMARSide ja MLRSide ilmumine sõjateatri lavale, nende edukas hävitustöö vaenlaste laskemoonaladude, taristu, kütuseveoste ja juhtimiskeskuste kallal on ukrainlaste lootusi võiduks paisutanud ja suurendanud tasakaalu võitlevate poolte tulejõus, kuid veel ei kõnele see Ukraina ülekaalust.

    Ukraina uudistekanaleis on palju räägitud USA lend-lease’i seadusest kui imeväest, mis tagab Ukrainale pealetungiks vajaliku relvastuse ja viib Ukraina väed võidule. Lend-lease’i rahastamine muutub aga võimalikuks alles USA järgneval eelarveaastal, mis algab 1. oktoobril. See tähendab, et lend-lease’iga finantseeritavad tarned jõuavad Ukrainasse kunagi sügisel või käesoleva aasta lõpul. Ainult lend-lease’ile tuginedes saavutaks Ukraina armee piisava ründevõimekuse millalgi talve jooksul või tuleva aasta kevadel.

    Õnneks saab Ukraina pidevalt ka tagastamatut relvaabi, mis on aidanud Ukrainal Vene okupantidele vastu seista. Slovakkia on lubanud Ukrainale Vene päritolu moderniseeritud MIG-tüüpi hävituslennukeid, Saksamaa on üle andnud osa iseliikuvaist õhutõrjesüsteemidest Gepard ning MLRS MARS II raketisüsteemidest, Kanada on eraldanud suure täpsusega Excaliburi mürske jne. Venemaa jõhkrus Ukraina sõjavangide kallal on kallutanud USAd ületama viimaseidki tabusid ja Ukrainale on lubatud lõpuks ka 300-kilomeetrise laskeulatusega rakette MGM-140 ATACMS, mis võimaldavad Vene armee tagalat rünnata kogu okupeeritud territooriumi ulatuses. Järgmisse abipaketti kuuluvad samuti keskmaa õhutõrjesüsteemid NASAMS. Lisaks on USAs kõne all nüüdisaegsete hävituslennukite müük Ukrainale ja plaanis on välja õpetada Ukraina lendureid. Kuid see toimub millalgi tulevikus, samas kui sõda käib nüüd ja praegu ning abi vajatakse kohe, sest kell tiksub sügise ja talve poole ning soodsaim aeg sõjategevuseks kahaneb.

    Kõneldud on sellestki, et sponsorite toetus Ukrainale võib ajapikku kärbuma hakata ja viimane aeg on pakkuda oma heldeile rahastajaile uusi eduelamusi ja saavutada otsustav läbimurre. Samuti ei saa alahinnata Vene diplomaatia ja luure tegevust, et Ukrainat diskrediteerida, mõjutada läänemaailma Ukraina toetamisest loobuma ning sundida Ukrainat tunnustama Venemaa edu ja kapituleeruma. Võib arvata, et viimane Amnesty Internationali Ukrainat süüdistav raportki on Vene luure osav kätetöö. Seegi sööb Ukrainale antud aega.

    Uue põlvkonna sõda

    Ukraina eksperdid on paigutanud Ukraina suure pealetungi võimaliku alguse kuskile augusti keskele või septembrisse. Tähtajad on tekkinud ja edasi nihkunud vastavalt sellele, milline on ühe või teise poole edu ja sõjalised plaanid. Peale suure laskeulatusega raketi­süsteemide lülitumist Ukraina sõjategevusse kõneldakse ka uue põlvkonna sõjapidamistaktikast, kus vaenlasega ei minda mitte laup­kokku­põrkesse, nagu seda teeb Venemaa, vaid surutakse ta tegevus maha tema juhtimisvõimet ja varusid hävitades ja logistikat blokeerides.

    Venemaa ei ole oma sõjapidamisviise pärast Teist maailmasõda muutunud. See seisneb vaenlase positsioonide vaippommitamises suurtükkide, raketiheitjate või lennuväega, millele järgneb motoriseeritud üksuste ja jalaväe pealetung. Jalaväge kasutakse ka vaenlaste positsioonide väljapeilimiseks, mis tähendab suuri kaotusi elavjõus. Ukraina pool eelistab positsioonisõda mitte pidada, vaenlaste rünnakute tule eest ära liikuda paremini kaitstavatele aladele ning rünnata vaenlast eelkõige suurtüki- ja raketitulega, elavjõudu säästes.

    Ukraina tulejõu kasv ja saavutatud edu on pannud sõjanduseksperte olukorda ümber mõtestama ja väitma, et see ongi nüüd suur pealetung või vähemasti selle algus ning mitte enam üksikud ründetegevused. Sõja hetkeseis kõneleb sellest, et Vene poole ründevõime on järsult vähenenud või ammendumas, rünnakud küll toimuvad, kuid nende edu on minimaalne. Kui jälgida Vene meediakanaleid, on Vene vägede vähene edu ühelt ja Ukraina suhteline edu teiselt poolt külvanud Vene meediasse paanikat ja hüsteeriat. Nõutakse sõjaseisukorra kehtestamist, üldmobilisatsiooni, Vene tööstuse ümberkorraldamist sõja tarbeks jms.

    Hersoni suur püünis?

    Herson, mis on ainus Vene vägede kontrolli all olev oblastikeskus, asub Dnepri paremal kaldal, jõe delta lähedal. Ukraina kaitsevägi kontrollib Dnepri lõuna- ja põhjakallast ühendavat Antonovski maantee- ja raudteesilda, ülepääsu Nova-Kahhovka tammil, aga ka piirkonna logistika jaoks olulist Darjivka silda Inhuletsi jõel. Raketirünnakutega on Antonovski sild muudetud rasketehnikale ületamatuks, see on piiratud mahus olnud võimalik vaid üle Nova-Kahhovka tammi ja Darjivka silla.

    Arvestades Ukraina edu selles piirkonnas, asus Venemaa oma Ukrainas paiknevaid vägesid ümber grupeerima Hersoni ümbrusse. Ta on koondanud paikkonda suures koguses rasketehnikat ja erinevail hinnanguil kuni kolme­kümne tuhande pealise väekontingendi. Ümbergrupeerimiseks ja oma vägede varustamiseks kasutab Venemaa muu hulgas praame. Kõneldud on ka pontoonsildade ehitamisest, ent kuna Dnepri jõe laius küündib neis paigus kuni kilomeetrini või üle selle ja jõgi on tugeva vooluga, on selliseid sildu ülilihtne purustada. Seega on Vene vägede varustamine selles piirkonnas kas raske või sisuliselt võimatu. Kui ülepeakaela kohale veetud tulejõudu ei suudeta varustada laskemoona ega kütusega, muutub kohale veetud tehnika sisuliselt kasutuskõlbmatuks ja elavjõud kaitsetuks.

    Mis täpselt lõunarindel juhtuma hakkab, on selle artikli ilmumise ajaks ehk juba mõnevõrra selgem. Venemaal on valida, kas asuda Hersonis rünnakule või tugevdada seal oma kaitse­positsioone, kuid tõenäolisemaks on siiski peetud rünnakut edasi põhja poole Mõkolajivi ja Krõvõi Rihi suunal.

    Milline on aga Ukraina kõrgema sõjaväejuhtkonna plaan, see pole samuti teada, kuid eksperdid on pakkunud, et tegemist on teadliku tegevusega meelitada suur osa Vene vägedest jõgedest piiratud lõksu, et need seejärel hävitada või sundida alistuma. Kui Ukrainal õnnestub Hersoni ümbrusse kuhjunud Vene vägede arvatav rünnak peatada ja paisata nad Dnepri paremkaldalt välja, saavutatakse sellega ka Dnepri vasakkalda ja Krimmi sissepääsu üle kontroll, mille tagavad suure laskeulatusega raketisüsteemid ja millega katkeb ka Vene sõjaväe varustamine Krimmi kaudu. Ühelt poolt venitab Hersoni ümber toimuv lahingutegevus linna vabastamist, mis nihkub seeläbi nädalate ja ehk kuudegi kaugusele, kuid teiselt poolt, kui Ukraina plaan peaks õnnestuma, võib kogu Venemaa rinne selle tagajärjel kokku variseda.

    Võib küsida, miks Vene väed sinna Hersoni lõksu siis lähevad, kuigi tagasiteed, vähemasti Ukraina arvatava sõjaplaani kohaselt, neil sealt ei ole. Või kas see ikka on lõks, arvestades, et esialgu on Vene armeel veel suur ülekaal nii isikkoosseisus, tulejõus kui ka rasketehnikas?

    On kõneldud, et vägede ümberpaigutamine Hersoni ümbrusse on vaid Putini meeleheitlik samm, et linna vabastamist ukrainlaste poolt ära hoida, kuna kaotamise doominoefekt ohustaks ka Putini võimulpüsimist. See tähendab, et tegemist on poliitilise ning mitte Vene armee juhtkonna targa ja kalkuleeritud otsusega. Lahingut Hersoni pärast on võrreldud Stalingradi lahinguga Teises maailmasõjas, kus Hitler sundis Friedrich Paulust mis tahes hinnaga vaenlasele vastu seisma.

    Paulus mäletatavasti otsustas siiski alla anda, kuna edasine vastupanu oli muutunud mõttetuks. See oli ka murdepunkt sõjas, mis lõppes Saksamaa kaotusega ja Hitleri enesetapuga.

    Sotsiaalmeedias levib info, et Hersonis ostetakse paaniliselt kokku ujuvvahendeid kuni laste ujumisrõngasteni välja, sest Vene sõdurid arvestavad võimalusega, et muud väljapääsu neil piiramisrõngast pääsemiseks pole, kui ujuda üle Dnepri jõe. Dnepri vasakkaldale olevat aga valmis pandud kadõrovlastest Rosgvardia, kes on valmis iga desertööri maha laskma.

    Russki mir, kahuriliha vabrik

    Praeguse seisuga on Vene poole kaotused elavjõus küündimas hinnanguliselt kuni viiekümne tuhande meheni hukkunuina ja tõenäoliselt kaks korda nii palju on haavatuid. Täpne statistika puudub, kuid arvatavasti on need arvud siiski oluliselt suuremad. Hävinud on tervete väeüksuste isikkoosseisud ja asendatud uutega, kiirkorras välja õpetatud lepingulistega, kes oma nappide oskuste tõttu on võimelised lahinguväljal vaid kiiresti surma saama. Kuid Venemaal ei ole sellise kahuriliha täiendamisega erilisi raskusi, sest uusi sõdureid värvatakse peamiselt Venemaa nn depressiivsetest piirkondadest, kus vohab vaesus, joomine ja allakäik. Lepingu sõlminuile pakutakse astronoomilist tasu, mida nood kogu elu jooksul ei suudaks ausalt teenida.

    Tegemist on enamasti mitte-vene rahvustega, mis võimaldab lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks ei ärrita nende hukkumine Vene avalikkust sel määral, nagu seda teeksid Moskvast või Peterburist pärit etniliste venelaste mustad laibakotid. Teiseks aitab see „leevendada“ Venemaa rahvusküsimusi, mitte-vene rahvusi lihtsalt hävitades. Ja kolmandaks, arvestades, et kergesti värvatav kontingent on enamasti probleemne, s.t võlgades, sõltuvusprobleemidega, kriminaalne või on tegemist suisa kodututega, aitab see ka seda kontingenti vähendada. Paraku just nii näib Venemaa poliitiline juhtkond kalkuleerivat. Sellist suhtumist ja värbamistegevust võimaldab seesama palju propageeritud russki mir, kus kontrastid – vaesus ja ülim rikkus, mida toidab korruptsioon ja poliitilisele eliidile pugemine – käivad käsikäes.

    Ukraina hirmutav edu

    Ukraina kaitseväega toimub just vastupidine protsess – Vene päritolu sõjatehnikat ja laskemoona asendab hoopis moodsam Lääne tehnika, samas kui Venemaa on sunnitud parema puudusel kasutama aina enam Nõukogude aegset raskerelvastust, mida võib sisuliselt liigitada liikuvaks vanarauaks. Ukraina armeest on moodne sõjatehnika koos kvalifitseeritud sõjakaadriga teinud nüüd aga juba ühe võimekama kogu maailmas ja ilmselt juba lähiajal vastab see ka NATO standarditele.

    Mõni analüütik on väitnud, et aeglaste ja ebapiisavate relvatarnete taga Ukrainale on Lääne pelgus, et poliitiline juhtimine Ukrainas võib aja jooksul muutuda ning et luues Ukrainast maailma ühe võimsama relvapotentsiaali ja sõjakogemusega armee, võib Ukrainast saada riik, kes hakkab Lääne poliitikat oluliselt määral dikteerima. Ühtlasi leiab siit põhjenduse, miks Ukraina tuleb koos tema sõjaväe ülesehitamisega integreerida kiiresti ka NATOsse ja ELi ehk siis maailma demokraatlikku kogukonda, lülitades sellega välja võimaluse, et Ukraina mõne Janukovõtši-tüüpi venemeelse liidri vahendusel võiks tulevikus tagasi Venemaa rüppe langeda. Tõsi, ka kuuluvus NATOsse ja ELi ei välista venemeelseid arenguid, nagu osutab Ungari näide, kuid Ungarile seab NATOsse ja ELi kuulumine siiski selged piirid, mis ei võimalda venesõbralikkusega liiale minna.

    Kokkuvõttes on Vene-Ukraina sõda kergitanud maailma ette julgeolekuprobleemid, mille lõplikku tulemit on raske ennustada. Ent kui lähtuda eeldusest, et Ukrainast saab tugev ja demokraatlik riik ning Venemaa nõrgeneb sel määral, et ta enam lähiajal kedagi ei ründa, siis on kõik enam-vähem hästi. Ja ega demokraatlikul maailmal ei ole praegu ka teisi võimalusi, millest lähtuda. Ukraina peab sõja võitma, Venemaa peab kaotama. Mingigi osa Ukraina territooriumi jätmine Venemaale annaks viimasele põhjenduse, miks sõda tulevikus jätkata. Ja kui keegi nüüd muretseb oma külma toa pärast saabuval talvel, sest Vene gaasikraanid on kinni, siis tasub mõelda ka võimalusele, et ülejärgmisel talvel köetakse seda tuba Vene rakettidega.

    * Oleksi Arestovõtš – sõjaväeluure alampolkovnik, Ukraina presidendi kantselei juhi strateegilise kommunikatsiooni nõunik riikliku julgeoleku ja kaitse alal;

    Mõhhailo Podoljak – endine ajakirjanik, Ukraina presidendikantselei juhi nõunik kriisijuhtimise ja kommunikatsiooni alal, Venemaaga läbirääkimiste delegatsiooni liige; Oleg Ždanov – sõjandusekspert, suurtükiväe erupolkovnik;

    Igor Romanenko – sõjandusekspert, erukindralleitnant, Ukraina relvajõudude peastaabi ülema asetäitja 2006–2010;

    Mõkola Malomuž – armeekindral, Ukraina välisluure ülem 2005–2010;

    Mõhhailo Samus – rahvusvaheliste suhete ja sõjanduse ekspert, mõttekoja The New Geopolitics Research Network (Uute Geopoliitiliste Uuringute Võrgustik) direktor.

  • Piret Hartman: „Kui ma midagi olen pähe võtnud, siis ma alla ei anna ja proovin parimat.“

    KAAREL TARAND

    President nõudis valitsuse ametisse astumisel, et täistuuridel töö peab hakkama kohe esimesest päevast. Kuidas see on õnnestunud ja milles seisnenud?

    Meil ei olnud tõesti aega sisse elada, aga kuna olen samas majas seitse aastat töötanud, siis ma seda ka eriti ei vajanud. Kohe pärast ametivande andmist istusin kolleegidega arutama, seejärel olid laua taga kultuurivaldkondade eestvedajad, olen jõudnud käia mitmel kultuurisündmusel, kohtuda Euroopa kolleegidega, rääkida põgenike teemal. Sel nädalal kohtusime spordivaldkonna eestvedajaga ning meie kõigi asutuste juhtidega.

    Millega ministeerium tegeleb, on teada. Kuid teie ei osalenud pikkadel koalitsioonikõnelustel, mille kohta ei ole palju teada. Kas ja mida seal kultuuripoliitikast ja ministeeriumi ülesannetest kõneldi? Kultuuri kajastab koalitsioonileping napilt. Mida kõige selle olete nüüdseks teada saanud?

    Koalitsioonilepe ongi erandkorras väga lühike, kuid kultuuriteemad on seal siiski markeeritud. Olulisim on ehk see, et lepe algab kultuuriga ja lõpeb kultuuriga, kultuuri hoidmisega olenemata praegustest kriisidest. Sees on valdkonna inimeste väärtustamine ja palgaküsimus, raamatukogudega seotud innovatsioonimeede, rahvakultuur. Aga kõik ei ole sees ja meil on omalt poolt võimalik ka muid teemasid lauale tuua ning jätkata juba alustatuga strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.

    Igas ametkonnas on alati häid ja viimistletud plaane, mille otsustamiseks valitsusse liikumine on vähese pädevuse või poliitilise tahte puudumise tõttu takerdunud. Nüüd kehastate ise korraga nii ametkondlikku teadmist kui ka poliitilist tahet. Mille te nüüd sahtlist võtate, et sellega tulemuseni jõuda?

    Üks juba homme valitsusse jõudvaid teemasid on Film Estonia, filmifondi tagasimaksesüsteem, et tuua siia rahvusvahelisi filmiprojekte. Praegu on iga-aastane reserv 2 miljonit eurot, kuid selleks, et võtta vastu kõik Eestisse tulla tahtvad rahvusvahelised projektid, soovime seda suurendada 3,4 miljonini. On tehtud ka arvutused, et iga riigi pandud euro eest saab riik seitse vastu.

    Aga kellele riik selle tagasi jagab, kultuurile või mujale?

    Loodan, et riigieelarve kõneluste käigus tuleb ka kultuurivaldkonnale ressursse juurde. Kindlasti surun nendele punktidele, mis koalitsioonileppesse koos ressursivajadusega on sisse kirjutatud.

    Teemasid on palju, mind motiveerib väga erasektori suurem kaasamine kultuuri. Aastaid on tehtud analüüse ja arutatud. Proovime aasta lõpuks konkreetsed ettepanekud esitada. Osa teemasid on seotud seadusemuudatustega, mistõttu ma ei ole väga optimistlik, et kevadeks selle valitsusega kõik valmis jõuame. Üks, millega proovime pingutada, on rahvaraamatukogude seadus. Valdkonnas on vajadust seda muuta ja uuendada arutatud viimased kümme aastat, sisulised kompromissid on tehtud ja selle vastuvõtmise tahaksin küll saavutada.

    Kas midagi sellist, mis on varasemate ministrite programmides kõrgel kohal seisnud, läheb ka sahtlisse tagasi?

    Üks selliseid on näiteks nn kultuurikiirendi, millega praegu edasi ei minda.

    Kultuuriminister Piret Hartman 18. VII riigikogus ametivannet andmas.

    Äsja oli teil kohtumine valitsemisala suurte sihtasutuste ja hallatavate asutuste juhtidega. Millised on tulemused?

    Sel oli kaks mõtet. Esiteks olen ma väga koostööusku inimene, pean tähtsaks, et valdkonna ja asutuste juhid oleksid aktiivselt kaasatud poliitika kujundamisse. Ministeeriumina oleme ehk riigi väikseim, kuid kui meie valdkonda vaadata, siis oleme väga suur. Minu eesmärk oli anda mõista hea koostöö vajadusest. Teiseks tutvustasin asutuste juhtidele mulle olulisi teemasid, kus tahan kaheksa kuuga tulemusi näha, aga ühtlasi välja selgitada asutuste ootused ja murekohad.

    Ja mis need siis on?

    Väga palju on seotud rahaga, inimeste väärtustamise ja hoidmisega sektoris. Inimesteta ei ole võimalik kultuuri viljeleda ega sellest ka osa saada. Teine rahaprobleem on üldine kulude kasv eeskätt energiahindade tõttu, sest lisaks inimestele on ju ka väga palju köetavaid maju jne. Tõstatati ka laste kultuuris osalemise ja järelkasvu küsimus. Huviharidus on midagi, mis jääb kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) vahepeale. Kes siis sellega tegelema peab? Olen sellega isiklikult olnud seotud, kui töötasin välja mõni aasta tagasi rakendunud huvitegevuse kontseptsiooni.

    Kui jääb kahe vahele, siis on ju küsimus vaid ministrite kokkuleppes, et anda küsimus tervikuna ühe ministeeriumi alla. Mis takistust siin saaks olla, kui kultuuriministeerium huvihariduse kogu täiega HTMi alla annaks?

    Üldiselt ei ole elus lihtsaid lahendusi. Lõimumisvaldkonda eest vedades kogesin, kui horisontaalne oli see teema. Ei saanud ainult ise teha, kogu aeg tuli läbi rääkida nii HTMi, sotsiaalministeeriumi kui ka teistega. Ma olen seda usku, et ministeeriumid peavad paemini koostööd tegema.

    Huvihariduses oli kunagi hetk, mil kaks ministeeriumi töötasid kontseptsiooni koos välja ja siis selle rakendumise nimel. Nüüd peab välja mõtlema töövormi, mis tagaks kontseptsiooni edasiliikumise. Ma ei pea võimatuks, et töö jaguneb kahe ministeeriumi vahel, nagu see näiteks on täiskasvanute eesti keele õppe puhul. Kuid eks me oma maja peab ka rohkem panustama. Ma ei tea, kas oleks väga mõistlik seda ühele või teisele poole ümber jagada. Pigem ikka toimiv koostöövorm.

    Tagasi sihtasutuste juurde. Loodi need eesmärgiga anda neile võimalikult suur majanduslik iseseisvus. Viimaste aastate suundumus on aga see, et riigivõim tahab neid aina rohkem kontrollida ja vabadust vähendada, tsentraliseerides tugiteenuseid jne. Kui kestlikuna sihtasutuse vorm selles valguses üldse paistab?

    Arvan, et rahandusministeerium tsentraliseerib tugiteenuseid ikka kokkuhoiueesmärgiga. Kas see ka on juhtunud, seda oskavad öelda asutused ise. Olen olnud integratsiooni sihtasutuses ja Narva muuseumi sihtasutuses, kus algsete probleemide järel hakkas koostöö toimima. Isiklikud kogemused on mul pigem positiivsed.

    Iga sihtasutuse nõukogu liikmeks on ka vähemalt üks ministeeriumiametnik, kes teab kõike, milles häda, eeskätt rahapuudus. Nüüd tuleb ta informeerituna ministeeriumi, aga mis saab edasi? Sihtasutustes me pahatihti resultaati ei näe. Mis nende nõukogude mõte sel juhul üldse on?

    Meil on üle 50 allasutuse, igal oma väljakutsed. Kõigile nende asutuste praegustele muredele vastu tulla ei ole korraga võimalik, aga siia majja nad jõuavad ja proovime ka leida lahendusi. Näiteks on viimaste aastate jooksul kultuuritöötajate palk ikka oluliselt tõusnud. Ka viimased kolm aastat meid kummitanud koroona ajal oleme tulnud allasutustele vastu ega ole lasknud kellelgi n-ö ära kukkuda. Infovahetus on olnud, mured on meieni jõudnud ja me oleme neile vastanud.

    Kuidas selle valitsuse töökord välja näeb? Tekivad nn prioriteedid, igaühel rahasumma taga. Kas need jõuavad valitsusse otse ja ministrid võistlevad omavahel või on seal vahel veel mingi erakondlik filter? Et ministril võib olla oma eelistus, kuid kui erakonnal on tervikuna teistsugune pingerida, siis jääb ministri soov sinna kinni ja valitsusse ei jõua.

    Järjekord on selline: kõigepealt esitab ministeerium ministriga kokku leppides viis prioriteeti rahandusministeeriumile. Augustis toimuvad läbirääkimised konkreetse ministri ja rahandusministri vahel, kus räägitakse läbi, mille jaoks ressursse on vaja, küsitakse ja arutatakse. Siis algavad läbirääkimised valitsuses, kus on ette nähtud kord, kuidas seda tehakse. Kindlasti mõjutab neid kõnelusi ka koalitsioonilepe ja seal välja toodud eesmärgid.

    Kui hästi te rahandusministrit üldse tunnete?

    Olen temaga tuttav juba mitu aastat ning mitmes vallas temaga koostööd teinud. Koostööd ministeeriumiga on olnud nii talituse, osakonna kui ka asekantsleri tasandil, sest lõimumise valdkonnas on üliolulised Euroopa Liidu vahendid ning sellest tulenevalt olen pidanud aastaid läbirääkimisi pidama.

    Sel aastal on kultuuriministeeriumi eelarve kokku umbes 290 miljonit eurot. Palju järgmisel aastal juurde peab tulema?

    Oleme esitanud oma viis prioriteeti: palgatõusu soov 23 miljoni ulatuses, haldusala üldiste kulude kasv 25 miljonit, eesti keele õppe ja kohanemisprogrammiga seonduv taotlus 2 miljonit, järgmise aasta noorte laulu- ja tantsupeo kulud 3,3 miljonit ja liikumisharrastuse edendamine pea kümme miljonit. Lisaks küsime ressursse kultuuriobjektide jaoks: ERR, rahvusraamatukogu sisustus, pärandhoidlad.

    Mis palgatõusu asjus praegu kavas on? Kas sama nagu viimastel aastatel, et tegeldakse kõrgharidusega kultuuritöötaja alampalga määraga, või arutatakse ka mingit muud varianti?

    Eks see sõltub lõpuks ikka riigieelarve läbirääkimistest, aga kui meil on ressurss teada, siis istume koos ametiühingutega ja seejärel ka allasutuste juhtidega ning proovime igal pool kokkuleppeid leida. Ma tean, et sel aastal on asutuste soov pigem anda raha palgafondi kasvuks, et nad saaksid ise teha valikuid. Sest praegu on kogenud näitleja ja koolipingist tulnud näitleja palk võrdne ja see on ebaõiglane. Ma ei oska tulemust ette ennustada, kuid mulle tundub, et kompromissi võiksime leida kuskil vahepeal.

    On ka asutusi, kus enam-vähem kõik, olgu kogemust kümme või nelikümmend aastat, lohisevad aastast aastasse ikka miinimumi peal. See ei ole just eriti motiveeriv.

    Arvan, et suurim probleem ongi see, et kultuurivaldkonnale minev ressurss on kokku liiga väike.

    Eks siis tuleb juurde küsida. Kui sihtasutused on iseseisvad, siis miks riik peaks üldse nende palgakujunduse üksikasjadesse sekkuma?

    Peame siiski silmas pidama seda, et see kokkulepe tuleb leida valitsuses. Valitsusel peavad olema mingid kriteeriumid, mille alusel palgaraha antakse. Kindlasti saavad ka teised ministrid aru miinimumi tõstmisest. Nii on see olnud pääste- ja haridustöötajate puhul, aga ma olen nõus, et praeguseks oleme jõudnud piirini, kus see tuleb uuesti läbi mõelda.

    Ümmarguselt küsitakse siis kultuurile juurde pisut üle 50 miljoni, mis teeks kasvuks alla 20% olukorras, kus elukallidus on aastaga kasvanud enam kui 20%. Aga üldisemalt: kas see 2%, mis on juba pikemat aega kultuuri osakaal riigieelarves (kui sajandi algusaastatel oli peaaegu 4%), on üldse piisav ja tagab pikaajaliselt kultuuri elujõu või peakski valitsus tervikuna selle protsendiga tegelema?

    Kui võrdleme end teiste Euroopa riikidega, siis öeldakse, et Eestis investeeritakse kultuuri väga palju. Olen nõus, et protsent on aastatega kahanenud. Kui küsime, miks seda kultuuri üldse vaja on, siis minu jaoks ongi kultuur meie riigi mõte. Vahel tundub, et kultuuri võetakse liiga iseenesestmõistetavalt – ta on ju olemas, laulupidu ju toimub, inimesed käivad kooris laulmas jne. Tunnen, et valdkonnana peame end rohkem kehtestama, selgitama, miks on meie väikeses riigis kultuuri vaja hoida. Me oleme hästi seadnud fookusesse majanduse ja praegu seame julgeoleku, aga kultuuri tähendusest peaksime kindlasti rohkem rääkima. Kas kultuur on praegu elujõuline? Kui vaatan ringi ja näen tulemusi, siis võib öelda, et on elujõuline küll. Tegijaid tuleb juurde, nad muutuvad üha professionaalsemaks, kultuur mitmekesisemaks. Aga näen ka seda, et inimestel, kes seda teevad, ei ole kerge. Kõigil minu kohtumistel on raha teema kogu aeg õhus.

    Kui tunned end sotsiaalselt tõrjutuna või hierarhias langevana, siis see trend head enesetunnet muidugi ei tekita. Aga mida saaksid veel rohkem teha kultuuri eestkõnelejad, institutsioonid, loomeliidud? Nad võivad öelda, et me oleme ju aastakümneid käinud ja rääkinud kultuuri tähtsusest, nii et juba hakkab piinlik oma saba kergitada. Mida me siis veel peaksime tegema, et mõjuks, näiteks et laheneks vabakutseliste sotsiaaltagatiste küsimus?

    Tulen korra veel koroona näite juurde. Aastatel, mil pidime selle hädaga tegelema – ja ma ise aitasin ministeeriumi, riigikantselei ja terviseameti koostööd koordineerida –, oli aeg, kus kultuurivaldkond pani seljad kokku, seisis enda eest ja sai väga suure ressursi, eelmisel aasta üle 40 miljoni. See oli näide sellest, et valdkond tegi koostööd ning soovid ja eesmärgid said täidetud, poliitiliselt läbi surutud.

    Mis puudutab loomeliitude ja loovisikute seadust, siis praeguseks on meil valminud uuring selle kohta, mida reeglites muuta. Oleme palunud valitsuse tegevusprogrammi sisse kirjutada ka selle, et tuleme välja konkreetsete ettepanekutega, mida seaduses muuta ja kuidas valdkonna inimeste sotsiaalseid garantiisid parandada. Mul on tunne, et peame selleks avama maksudebati, sest tulemust ei ole võimalik saavutada, kui küsida vaid aukude katmiseks mingeid ressursse juurde. Meil peavad tulevikus ees seisma palju sisukamad arutelud selle üle, kuidas me eesti kultuuri rahastame ja korraldame ning milline on kultuurivaldkonna korraldusega seotud maksupoliitika. Kaheksa kuuga me seda teha ei jõua, aga kui mul on vähegi võimalik midagi teha, et arutelu algatada ning see ka järgmistesse koalitsioonikõnelustesse viia, siis seda ma kindlasti proovin teha.

    Ühes tegevusprogrammis oli, et aasta lõpuks saab eelnõu väljatöötamiskavatsus valmis. Kui mõtlen, kui palju lehekülgi me sellele teemale Sirbiski oleme pühendanud, leian, et seal ei ole enam mingit raketiteadust, uuringud on tehtud, poliitikasoovitused antud jne. Millal produkt tuleb?

    Loodan, et selle aasta lõpuks on meil olemas väga konkreetsed ettepanekud, mida võiksime siin teha. Me oleme selle ministeeriumis kunstide valdkonnaga kokku leppinud, siis kirjutanud koalitsiooni tegevusprogrammi, mis loodetavasti homme (4. augustil) heaks kiidetakse. Väljatöötamiskavatsus tuleb veebruariks, sest see nõuab hoopis laiemat kooskõlastusringi, aga ettepanekuteni, millega valdkonnas arutelu püsti panna, tahan jõuda aasta lõpuks.

    Kõik varasemad valitsused on edukalt tõestanud, et kui midagi on päriselt ja kiiresti vaja, siis seda ka kiiresti otsustatakse, kuid kui eriti ei taheta, siis viitega protseduuridele, kaasamisele, kooskõlastamisele saab otsustamist aastaid venitada. Need tegijad, kellel on otsust vaja, muudkui ootavad ja kannatavad. Ei ole eriline lohutus kuulda, et on asutud tegelema. Tähtis teade on mitte see, et alustasime, vaid kuupäev, millal valmis saab.

    Luban, et aasta lõpuks on ettepanekud valmis. Mulle on see ka ametnikuna olnud katsumus, et mõned protseduurid võtavad aega ja on bürokraatlikud, kui mure on vaja lahendada kiiresti. Loodan, et inimesed, kes ministeeriumis ja valdkonnas mind vähegi tunnevad, teavad, et kui ma midagi olen pähe võtnud, siis ma alla ei anna ja proovin parimat.

    Kas see tähendab, et teilt tuleb otse või erakonna kaudu ka ettepanekuid maksuseaduste muutmiseks?

    Kindlasti. Me ei saa nendest üle ega ümber, kui soovime tuua rohkem eraraha kultuurivaldkonda. Ka nende ettepanekutega tahaksin aasta lõpuks välja tulla. Ma praegu ei nimeta konkreetseid lahendusi, kuid inimestega, kes praeguseks on juba eesti kultuuri väga palju investeerinud, olen kokku leppinud arutelu 23. septembril. Olen palunud ka ministeeriumis koondada kõik selle teema memod, analüüsid, et protsess kohe käivitada ja aasta lõpuks jõuda ettepanekuteni.

    Pisut ka kultuurkapitalist. Arvan, et disainerid ning tõusude ja mõõnadega ka ajakirjanikud on käinud ministritele kümmekond aastat rääkimas vajadusest luua neile kulkas oma sihtkapital. Mis võiksid olla põhjused, et seda jätkuvalt mitte teha? Kas endiselt see veider, kuid aastaid kõlanud kartus, et muutusi soovides teeme olemasolevagi katki?

    Selle teemaga ei ole ma kolme nädala jooksul veel detailideni kokku puutunud ja kohtumine kulka juhi Margus Allikmaaga seisab alles ees. Minu senine tegevusvaldkond oli kulkaga üsna vähe seotud. Aga kogemusest ütlen, et vahel on tõesti selleks, et olemasolevat säilitada, mõistlik asju mitte avada. Peame valima konteksti ja keskkonda, milles seda teha, hindama poliitilist olukorda. Ma ei ole inimene, kes ütleb, et midagi muuta ei ole võimalik, sest see on kogu aeg nii olnud. Senisest kulkaga seotud tagasisidest on mulle teada küsimus, kuidas leida tasakaal kultuuri regionaalses korraldamises. Sihtkapitalidesse anname küllalt palju ressurssi, aga kuidas investeerida just piirkondlikesse sündmustesse, on küsimus, millest Allikmaaga soovin rääkida.

    Üks tagasiside sihtkapitalidest on ka see, et kulka algne mõte on toetada otse loovisikuid ja nende projekte, kuid aastatega on kasvanud surve, et raha taotlevad ka ministeeriumist tegevustoetust saavad institutsioonid oma põhitegevuseks. Kas selles vallas on teil mingeid ideid, plaane?

    Tean, et ministeeriumis oleme proovinud seda süsteemi korrastada nii, et need, kes on pigem tegevustoetuse taotlejad ja pikaajalisemad partnerid, saaksid toetust ministeeriumi programmidest ning et kulka toetaks pigem üksikprojekte. Kui ma ei eksi, siis kunstide valdkonnas on asi nii käivitunud, et püsirahastusega institutsioonid on pigem ministeeriumi eelarves ja projektid kulkas. Spordivaldkonna probleem seisneb selles, et sihtkapitalis on koos nii tippsportlased, harrastajad kui ka piirkondlikud sündmused, kuid väga tahaks viia läbi reformi, millega kogu tippspordi raha koondataks olümpiakomiteesse ja muu jääks sihtkapitali poolele. Liigume samm-sammult, probleem ei ole teadmata, aga pean sellesse veel süvenema.

    Riigikogus valminud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide pingerida kukkus viltune välja, sest need, mis on valmis ehituse finantseerimiseks, on pingereas tagapool kui need, mis ei ole valmis. Raha on, aga ehitada ei saa. Kas teil on valmisolekut olukorda parandada, tehes riigikogule ettepaneku järjekorda muuta või anda rohkem vabadust kulka nõukogule?

    Riigikogu otsust tuleb austada, sest neil on nimekirja kokkupanekuks mandaat. Kas see on õiglane ja mõistlik? Usun, et poliitikud teevad parima otsuse, olid ju sisukad vaidlused ja arutelud selle nimekirja üle. Filmilinnaku osas on mul lähinädalatel tulemas kohtumine, proovime leida alternatiivseid lahendusi läbirääkimistel Tallinna linna ja ka erasektoriga. Ma ei ole selle poolt, et anda otsustusõigus kulka nõukogule nimekirja ümbertegemiseks. Riigikogul on mandaat ja need on riikliku tähtsusega otsused, seega peab riigikogu otsuse ka tegema. Oma maja spetsialistidelt tean, et võimalusi olukorra lahendamiseks siiski on.

    Filmilinnak küll, kuid ka Pärdi muusikamaja Rakveres on valmis, aga nimekirjas vale koha peal …

    Kas on vale koha peal? Ida-Virumaalt pärit olles ütleksin, et Kreenholm võinuks olla esimesel kohal. Vaatame, mis selle teemaga on võimalik ära teha.

    Natuke veel palgateemal. Probleeme tekitab ka see, et valitsuse otsusega saavad riigi otsealluvuses asutused suurema palgaraha kätte, aga sellega kaasneb soovitus, et omavalitsuste kultuuriasutustes, muuseumides, rahvaraamatukogudes ja mujal, oleks kena sama palgataset hoida. Tegelikkuses jääb riigi kehtestatud miinimum omavalitsustes ainult unistuseks. Mida teha, et üle riigi ja omanikust sõltumata saaksid kultuuritöötajad sama töö eest samasugust tasu?

    See on tõesti kriitiline küsimus. Kehtiv strateegia „Kultuur 2030“ ütleb, et peame väärtustama kultuuritöötajaid kõigis piirkondades. Minu eesmärk on alustada läbirääkimisi linnade ja valdade liiduga, et saada selgeks, milline on nende strateegia teema esile tõstmiseks. Olen selle liiduga kohanemispoliitika küsimustes palju koostööd teinud, loodan lähiajal nendega kohtuda ka sel teemal, sest ministeeriumi käed on protsessi mõjutamiseks üsna lühikesed. Olukord omavalitsustes ei ole ju lihtne, valukohti on palju. Aga nagu enne öeldud, kõik algab kultuurist ja kui me ei suuda igal pool tagada selle valdkonna inimeste väärtustamist, siis võtame paljudelt osalemisvõimaluse ja ligipääsu ära. Suurte linnade kõrval peame rääkima ka väikestest kohtadest. Ise olen pärit väikesest kohast – Püssist – ja ütlen ikka naljaga pooleks, et olen üles kasvanud kultuurimajas. Kui seda võimalust ei oleks olnud ja neid inimesi, kes korraldasid koore, tantsuringe ja kõike muud, siis oleks see minu eluteed väga palju mõjutanud.

    Siingi on ju selge valiku koht. Erinevalt ühetasaselt jõukast riigist on omavalitsuste hulgas nii rikkaid kui ka vaeseid. Üks võimalus on anda omavalitsustele toetuste asemel tulubaasi juurde, teine aga võtta kultuurivõrgustikud tagasi riigi otsejuhtimise alla.

    Arvan, et oleme leidnud ka nutikaid kompromisse. Näiteks koorijuhtide palgasüsteem, millega toetame laulu- ja tantsupeol osalemist. Samamoodi tuleb treenerite tegevuseks raha pooleks riigilt ja omavalitsuselt. Huvitegevuse kontseptsioonis, mida omavalitsuste kaudu ellu viime, on kokku lepitud, et nn ääremaadele antakse raha suurema koefitsiendiga kui suurtele linnadele. Nii et võimalusi on, aga kõiki asju rahaga ei lahenda ei saa. Riigi rahaga ei saa asendada kõike seda, mis omavalitsustel kultuurile andmata jääb. Omavalitsuse kohustus on tegeleda ka kultuuriga.

    Kokkuvõtteks: mis siis on kolm kõige tähtsamat asja, mille kohta saab jõuluks ütelda, et tehtud, valmis?

    Minu fookuses on palgad, pärandihoidla ja see, mis on seotud sõjapõgenike kohanemise ja lõimimisega Eestis.

    Küsinud Kaarel Tarand

  • , ,

    Ajalehtede kättesaadavusest

    RAGNE KÕUTS-KLEMM

    Lehti, mida tahaks regulaarselt lugeda, eestlane üldiselt tellib. Siis on kindel, et ei maga midagi olulist maha. Nüüdis­ajal ei tule tellitud leht üldjuhul aga postkasti maakodu kasepuu all või korrus­maja trepikojas, vaid uuemale infole annab ööpäev läbi ligipääsu tellitud digileht. Digitellimuste hulk on meedia­liidu andmetel püsivalt kasvanud, mitme välja­ande puhul ületanud juba paberlehe tellimuste hulga.

    Eestlased on olnud läbi aegade lehetellija rahvas. Isegi Õhtuleht – kollase­võitu tabloid, mis mujal Euroopas levib üksikostude mudeli põhimõttel – on suutnud Eestis kasvatada lojaalse jälgijas­konna, kes eelistab saada lehte kindlatel päevadel postkasti, mitte minna seda kauplusest hankima.

    Eestlaste tellimisharjumuste kujunemisel on väga loogilised tagamaad. Hõre hajaasustus toetab tellimuspõhist levisüsteemi. Üksikostuna oleks lehte keeruline hankida – kauplus on kaugel, sinna ei ole iga päev asja, lehekioskit väikelinna keskväljakul enam aastaid ei leia. Üksikmüügist on lehte võimalik hankida siis, kui see on lihtsasti ja mugavalt kättesaadav. Nn ostulehti levitatakse tihedalt asustatud piirkondades. Suurlinnades saab kasumlikult toimida ka tasuta ühissõidukist või tänavanurgalt kaasahaaratav uudisleht. Eestis ei ole selle mudeli jaoks piisavalt suuri linnu ja tihedat asustust. Siin toimib tellimuspõhine ajakirjandussüsteem – teadlikult valikuid tegevad ja kindlatele väljaannetele lojaalsed tarbijad. Vähe on väljaandjaid, kes julgevad panustada üksikmüügile. Seda ei toeta meie geograafia ega ka kultuurimustrid.

    Üksikmüügist on lehte võimalik saada kauplusest või kioskist. Väljaspool suuremaid linnu on Eestis mõlema arv aasta-aastalt vähenenud. Sellega on muutunud halvemini kättesaadavaks ka üksikmüügis levivad ajalehed. Eestlasi on pidevalt harjutatud oma lehetellimuse eest hoolt kandma. Tekitab ju pettumust küll, kui see üks kord, kui on kauplusesse asja ja tuleb mõttesse osta värske Eesti Päevaleht või Sirp, seda sealt parasjagu ei leia, kuigi on lehe ilmumise päev.

    Oleme üliõpilastega viinud läbi vaatlusi perioodika kättesaadavuse kohta üksikmüügis väljaspool Tallinna ja Harju­maad. Jagasime külastatavad kauplused – nii ketipoed kui ka sekka mõned üksikud maakauplused – omavahel ära. Iga vaatleja ülesanne oli üles märkida kõik perioodilised väljaanded, mis olid tol hetkel kaupluses kättesaadavad. Üliõpilane oli nagu tavaline poeskäija ja sai näha perioodika letti suvalisel ajal poodi külastava inimese pilguga. Tuvastatu oli äärmiselt ebaühtlane – seda nii väljaannete kättesaadavuse kui ka lehelettide olemuse osas.

    Kauplustes on perioodika valik üsna erinev – mõnes ketikaupluses on see rikkalikum kui teises. Ei anna võrrelda Selveri ja Maxima leheletti, kuigi n-ö varustaja on sama. Üldiselt olid eestikeelsetes piirkondades leheletis olemas eestikeelsed põhilehed: Eesti Päevaleht, Postimees, Õhtuleht, Maaleht, Eesti Ekspress ja maakonnaleht. Nii mõneski kaupluses ka vallaleht või spetsiifilisem piirkonna leht – nt Uma Leht, Üitsainus Mulgimaa. Põhilehtedest paistis kättesaadavuses probleeme Eesti Päevalehega – nii mitmeski Lõuna-Eesti kaupluses seda müügilt ei leidnud. Vaatlus ei võimaldanud tuvastada, kas selle taga on see, et see leht nendesse kauplustesse ei jõua või on see müüki ilmumisel kohe ära ostetud. Kuna sellise tähelepaneku tegime mitme Lõuna-Eesti kaupluse kohta, siis tekkis mulje, nagu oleks kahel suurel üle-eestilisel, s.t EPLil ja Postimehel, Eesti endiselt ära jagatud nagu vanal papa Jannseni või uuemal Kadastiku ajal. Nende väljaannete veebiversioonide lugejate hulgas selline põhja-lõuna jagunemine küll esile ei tule.

    Muude perioodiliste väljaannete kättesaadavus näis üliõpilaste vaatluse põhjal üpris juhuslik. Vastavalt kaupluse klientuurile on perioodikaletis näha kas rohkem eesti- või venekeelseid väljaandeid. Erakordne oli leida väljaspool Tallinna poodidest ingliskeelseid väljaandeid. Ajakirjade puhul märkasid üliõpilased, et väiksematesse kauplustesse tuuakse mõnest ajakirjast müüki ilmselt ainult üks eksemplar. Võibki juhtuda, et poes on müügil üks Eesti Naine, üks Autoleht, üks Keel ja Kirjandus. Sihtasutuse Kultuurileht väljaanded näivad olevat paremini kättesaadavad. Näiteks seisab lettidel sageli mitu Loomingu Raamatukogu sarjas väljaantavat raamatut. Võrreldes ajalehtede ja ajakirjadega oli kõigis poodides väga rikkalik sudokude ja ristsõnaajakirjade valik. Eks see räägib omakorda kõnekalt tarbijate eelistustest.

    Perioodika presenteerimise osas täheldasid tudengid ka seda, et perioodikalett ei näi omavat kauplustes prominentset kohta: ajakirjad ja ajalehed võivad olla riiulitele paigutatud korratult, kortsunult ja selle kõige tähtsamat müügielementi – esikaant – varjates. Küllap ka huvilised sirvijad on aidanud omakorda kaasa sellele, et perioodikaletist ei oleks huvipakkuv väljaanne kohe leitav. Samuti ei paistnud perioodika presenteerimises kindlat süsteemi – kõrvuti ja mõnikord üksteise taga asusid eesti- ja venekeelsed, meelelahutuslikud ja tõsisemad välja­anded. Näis, et kõige pealmiseks satuvad äsja toodud väljaanded. Ainuke kindlam muster paistis spetsiifiliste väljaannete presenteerimisest – erootikaajakirjad kõige ülemisel riiulil, laste väljaanded kõige alumisel. Seal vahel kõik muu. Seega paigutusviis näibki eeldavat, et kaupluse külastaja teeb spontaanse ostu – haarab kaasa mingil põhjusel tähelepanu pälvinud väljaande – olgu siis kaanepildi või nimetuse tuntuse alusel. Kindla ostusooviga poodi minev külastaja ei pruugi soovitut leida.

    Ka koju tellitava lehe puhul näib, et tänapäeva tarbijalt oodatakse teadlikkust soovitud toote osas. Ma ei leidnud kiirel veebiotsingul sellist veebilehte, kus oleks reastatud kogu perioodika, mida Eestis publitseeritakse ja mida on võimalik tellida. Omnival sellist nimekirja veebis ei ole – ettevõte suunab huvilise lehetellimust vormistama „postkontorisse, postipunkti, tellima kirjakandja koju või pöörduma kirjastuse poole“. Samuti ei leia Eestis ilmuvate ja tellimusega levitatavate paberlehtede täis­nimekirja perioodika tellimiskeskkonnas tellimine.ee. Veebileht esitleb Postimees Grupi, SA Kultuurileht ja väiksemate kirjastajate väljaandeid. Selleks et tellida Ekspress Meedia välja­andeid, tuleb minna kontserni kodulehele. Spontaanselt satutakse tellijaks siis, kui helistab telefonimüügi agent, kes pakub mõnda konkreetset tellimust. Aga ka see eeldab, et kliendibaasis on juba see kontakt kirjastajaga varasemast olemas. Siitki ilmneb ootus kliendi teadlikkusele – lehe saab kätte see, kes teab, mida ta tahab. Kirjastajad ja levitajad panustavad eestlase meediapädevusele.

  • „Eesti etno“ on vaikse vooluga jõgi

    KRISTA SILDOJA

    21. juulil esilinastus Tallinna kinos Sõprus Jürgen Volmeri dokfilm „Eesti ETNO armastab“. Filmi kaastekstist saame teada, et juba 25 aastat toimunud „Eesti etno“ laagri fenomeni kokku võtva dokumentaalfilmi keskmes on noored, kes armuvad pärimusmuusikasse ja leiavad selle käigus iseenda.1 Praeguse korraldaja, Eesti Pärimusmuusika Keskuse sõnul2 on „Eesti etno“ rahvusvaheline muusikalaager, kus osalejate endi läbi viidud õpitubades omandatakse kuulmise teel eri maadest pärit muusikapalu, mida hiljem üheskoos seatakse ja kontsertidel ette kantakse. Ülemaailmseid etnolaagreid koordineerib organisatsioon nimega Jeunesses Musicales International.3 „Eesti etno“ eestvedaja on alates 2009. aastast pärimusmuusika keskuse haridusosakonna juht Margit Kuhi.

    Selleks et kirjeldada etnolaagrite fenomeni ning pakkuda laste ja noorte muusikaõpetusele lisavaadet, kohtusid Viljandi pärimusmuusika festivali ajal ühises vestlusringis „Eesti etno“ laagriga seotud muusikainimesed. Vestluses osalesid laagrilised Hellika Otsar ja Lisanna Kadarik, mõlemad klassikaliselt treenitud noored viiuldajad. Juhendajate seisukohti tutvustasid muusikaõpetajad-muusikud Merike Paberits ja Maarja Soomre. Tegevmuusikuna lisas vestlusele vürtsi mandoliinimängija-pilliõpetaja, varem etnolaagrites osalenud Villu Talsi. Laagri tegemisi mõtestas korraldaja ja praegune ideoloog Margit Kuhi. Intervjuu lõpuosa kokkuvõtvate mõtete eest kuulub tänu kolleegile ja mõttekaaslasele, „Eesti etno“ kaasalgatajale ja vedajale, muusikule ja pedagoogile Tuulikki Bartosikile.

    Noorte muusikalaager „Eesti etno“ on koosloomepaik. Etnolaagrid annavad võimaluse kokku tulla ja koos luua.

    Villu Talsi: On tõesti nii. Kodus harjutasin palju, aga seda hoidsin pigem endale. Ei läinud õhtul õue sõpradele hüüdma: „Ma mängin teile mandoliini!“ Mandoliinimäng jäi oma tsooni, koduseinte vahele. Aga etnolaager oli koht, kus võis täiesti vabalt hüüda: „Ma mängin teile nüüd mandoliini!“ Etnolaagris tunnetasin, et olen oma pillimänguoskusega õiges kohas.

    Merike Paberits: Etnolaager on üks turvaline paik – isekeskis kasutame sõna „mull“ või „maailm“ –, kus on võimalik jagada oma kultuuri, oma tundeid ja olemust, oma muusikat. Kõike saadab koostegemine. Laagrit võib pidada omamoodi tugigrupiks – seal ei saada oma tegevusele mitte kunagi negatiivset tagasisidet. Etnolaager on ennekõike hästi turvaline koht.

    Hellika Otsar: Etnolaagri peamine võlu seisneb juba algusest peale inimestes, kes seal osalevad. Kui tulin esimest korda laagrisse, kus osalesid mitme kultuuri muusikud, sain plahvatusliku kogemuse: on nii palju inimesi, kes sind ausalt vastu võtavad, toetavad ja tõesti hoolivad. Mu sõbrad, kes ei ole etnolaagris osalenud, ei saa aru, mis see on. Ma ei olnud varem leidnud enda ümber sarnaselt mõtlevaid inimesi ning esimesse etnolaagrisse minnes arvasin, et ega ma ei leia neid ka siit, ent laagri lõpus sain aru, et mu vaated elule olid täielikult muutunud.

    Maarja Soomre: Etnolaagris on huvitav see, et seal ei ole muusikuid ja mittemuusikuid – kõik on muusikud. Laagriline võib näiteks töötada hoopis arstina. Koosolemise taju on hästi võrdne. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et repertuaari õpitakse etnolaagris üksteiselt ja õpetatakse üksteisele. Lisaks tajun etnofenomenina kultuuridevahelist suhtlust. Me kogeme ja õpime inimesi tundma keele kaudu. Muusika on ühine keel. Osalejana olen kogenud seda tunnet, et läheme üheskoos lavale ja enam ei mõtle, mis maalt keegi pärit on, vaid kõik on saanud etnokontserdil üheks. Koos tajutakse dünaamikat ja muid muusikanüansse ning sellest tekib ühine asi. Etnolaagri olulisim töövahend on kuulamine.

    Lisanna Kadarik: Rääkisime palju ühisosast, aga minu meelest seob selle üheks omaenda lõtvus ja voolavus. Eri kultuuride lugusid ja mängutehnikat ei saa vastu võtta, kui mängijana ollakse krampis. Etnolaager on koht, kus ei saa krampis olla, see ei toimi. Elu toimib kõige paremini siis, kui ollakse justkui vesi. Minu arust on etnolaager nagu jõgi.

    Otsar: Inimesed on hästi vabad, siirad ja julgevad olla nemad ise. Etnolaagris ei pea keegi kellelegi midagi tõestama. Seepärast tekib laagri lõpuks suure pere tunne – kõik on hästi ausad ja hoolivad, austavad üksteist.

    Margit Kuhi: Tegelen korraldajana väga teadlikult sellega, et kõigil oleks turvaline keskkond. Koht, kus saab luua hirmuta. Me jälgime kogu aeg ja püüame tunnetada, milline on laagri meeleolu: kas me märkame kedagi, kes ei tunne end hästi, kas juhendajad on andnud piisavalt tagasisidet jne. Sellisel voolaval ja toetaval juhtimisel on etnolaagrites hästi suur tähtsus. Pingutuse tulemusel on kõigil laagris hea olla.

    Vestlusringis on etnolaagri õpetaja-juhendaja Maarja Soomre, peakorraldaja Margit Kuhi ja muusikaõpetaja-juhendaja Merike Paberits.

    Kuidas on etnolaagrid üles ehitatud ja mil moel jaotatakse rollid? Saan aru, et laagris teevad omavahel tihedat koostööd osavõtjad-laagrilised, pillilugude-laulude õpetajad, muusikakülge tervikuna koos hoidvad juhendajad, eluolu turvavad korraldajad. Kuidas on näiteks hoitud juhendajad?

    Paberits: Juhendajaid on meie etnolaagrites viis-kuus, muu maailma laagrites võib neid olla vaid üks-kaks. Tööülesandeks on orkestritöö toetamine. Õpetajateks nimetame neid laagrilisi, kes õpetavad teistele laagrilistele oma kultuurist pärit lugusid ja laule. Kuna meie etnolaagrid on rahvarohked, siis ilmselgelt ei saa kõik osalejad õpetada oma lugu teistele. Vahel osaleb laagris ka tagasihoidlikke inimesi, keda me siis püüame meeskonnaga õrnalt survestada. On kindel, et eduelamuse tagab õpetamisprotsessi läbitegemine. Üldjuhul on etnolaagrisse tulija teadlik, et see samm tuleb ette võtta ja ära teha. Mõnel juhul avastab osaleja oma õpetajaande.

    Soomre: Osavõtja saab sellest laagrist palju, samamoodi ka juhendaja. Juhendaja eneseareng peab toimuma koostöös teistega. See on küll haruldane, aga meie etnolaagris ollakse juhendajarollis mitmekesi. Meile on tavapärane, et õpetame koolis üksinda klassi ees või siis pillitunnis üks ühele suhtes õpilasega. Minu meelest on õpetamisrollide jagamine väga hea proovilepanek. Üleüldse õpime juhendajana koos tehes ka seda, kuidas ise muusikuna ansamblis teiste arvamust aktsepteerida, millal võtta vastutus, millal ära öelda. Etnolaager on kasulik õppeprotsess ka juhendajatele.

    Paberits: Püüame juhendajad varakult omavahel kokku tuua, tavaliselt toimub esmakohtumine virtuaalselt. Seejärel tulevad nad laagrisse varem kohale, anname neile aja üksteist kombata. Muidugi, keskpunkti või selgroo leidmine on alati keeruline, sest inimestel on esialgu mask ees. Laagri jooksul toimub meil juhendajatega kaks korda päevas tagasi­sidering, kus utsitame neid jagama seda, kuidas neil läks, kuidas nad ennast täna tundsid. Peegeldamist on pidevalt, et juhendaja annaks võimalikult vara teada, millised on tema nõrkused, millised tugevused ja mis on teda päeva jooksul tööprotsessis häirinud. Sageli juhtub laagri kolmandal-neljandal päeval, et keegi juhendajatest kurdab, et on hätta jäänud. Laagri toetavas õhkkonnas probleem kohe laabub.

    Kuhi: Etnolaagri meeskond tegeleb teadlikult ühtsustunde loomisega nii osalejaskonna kui ka juhendajate vahel. Kas me näiteks muusikakoolides jõuame tegeleda sellega, et õpetajate vahel oleksid rollid jaotatud? Kas me üldse teame, mis on kellegi tugevused, et osata neid toetada?

    Tegevmuusikuna lisas vestlusele vürtsi mandoliinimängija-pilliõpetaja, etnolaagrites osalenud Villu Talsi.

    Millise õpetussõna annab etnolaagri kogemus kaasa sirguvale noorele muusikule või pilliõpetajale? Kas etnolaager toetab pillimängurõõmu? On selleks retsepti?

    Paberits: Minu retsept on koosmäng. Muusikakoolis õppides motiveeris mind väga see, kui olin sattunud puhkpilliorkestrisse ja kogesin, et isegi kui mängin tagasihoidlikku partiid, kõlab kõik kokku vägevalt. Otsige keegi, kellega koos mängida. See annab teistmoodi energiat. Juhendajana märgake isiksusi, indiviide. Isegi kui tegeleme koosmänguga, on meil juhendajana kohustus märgata erilisi inimesi ja leida igaühele tema õige roll. See rahustab suure koosmängukamba kohe maha.

    Talsi: Etnolaagris on võimalus leida rõõmu kõige pisematest asjadest. Ka juhul, kui ei ole pillimängutehniliselt küps või ei oska kohapeal õpitud lugu lõpuni, ei kao pillimängija rõõm. Rõõm on see, mis motiveerib edaspidi pillimängu harjutama. Üksi harjutades tundub, et toimub küll areng, ent aja möödudes kuuldakse järjest rohkem vigu ja ühel hetkel võib areng peatuda. Teiste omasugustega koos olles saadakse aru, et oskused on väga head. Koos musitseerimise käigus avalduvad tegelikud oskused ja võimed.

    Esinemine, teiste ette astumine on muusika õppimisel õppeprotsessi osa. See on etnolaagriteski seatud üheks eesmärgiks.

    Kadarik: Kui õppemetoodika on õige, siis on ka soov esineda, oma muusikat jagada. Kui midagi paigast loksub, siis ei tahagi lavale minna.

    Otsar: Huvihariduses on mul palju sõpru, kes õpivad pillimängu, aga ei soovi esineda. Õpin ka ise viiuli kõrvale üldklaverit, aga klaveril ma esineda ei soovi. Mul on lihtsalt mingisugune hirm. Etnolaagris teatud seadet kollektiivselt luues tekib uhkus palade üle, mille olen koos teistega ära õppinud, nendega pikalt aega veetnud – olen väga uhke, et lõpuks sain selgeks. Ja nii tekib suur soov oma tulemusi teistega jagada. Tekib esinemistahe, mida huvihariduses on vähem. Etnolaager annab ka võimaluse eksida – kui kontserdil midagi ebaõnnestub, kaalub koosmängust saadud rõõm selle üles.

    Soomre: Muusikuna paneme endale ise hindeid. Pärast kontserti tunneme, kas tegu oli hea või mitte nii hea esitusega. Huvihariduses peaksime õppima end rohkem ise hindama. Etnolaager on õpetanud, et kui miski ebaõnnestub, siis kukume üheskoos läbi ja õpime sellest kõik. Ühele isikule ei lange ebaõnnestumise pärast liiga suur vastutus. Etnolaagri metoodika paneb inimesed avanema. See, mida teevad laagri eestvedajad, on teadlik toetamine, mille kaudu tekib grupidünaamika. Kuulmise järgi õpetamine avab inimese, kes võib-olla varem ei olegi harjunud kaasmuusikut tajuma.

    Talsi: Etnolaagris ei saa midagi halvasti välja kukkuda, seal saab ainult hästi minna.

    Kuhi: Väga tähtis on toetatud õppeprotsess. Noort inimest peab järjepidevalt toetama. Kui ta teeb midagi uut, näiteks õpetab teistele pillilugu, siis võetakse enne laagrit temaga ühendust ja räägitakse läbi, kuidas see töö käib. Laagri juhendaja arutab koos noorega läbi tema ideed ehk selle, kuidas ta oma ülesannet ette kujutab. Tegemist on toetatud õppemeetodiga sotsiaalselt turvalises keskkonnas. Noor inimene on hästi hoitud. Tema esimene laagrikogemus peab olema võimalikult hea, sest sellest saab alguse tema julgus edasi tegutseda.

    Paberits: Etnolaagris esinedes me ei anna hinnanguid tehnilisele mängupoolele. Hindame esituse energiat. Huvihariduses on tagasiside pigem tehnilist laadi. Meil kõigil on vaja ühist peaeesmärki. Etnolaagris on selleks lõppkontsert, kus me kõik koos mängime. Muusikakooliski võiks olla mingisugune aastalõpukomm, näiteks see, et kõik osakonnad mängivad koos – tekiks koostegemise rõõm.

    Kas etnolaagrite eeskujul oleks mõttekas teadlikumalt tegutseda ka huvihariduses?

    Paberits: Muusikakoolis tegeleb õpetaja sageli ainult oma õpilastega, harva tehakse midagi koos. Koostegemist võiks olla rohkem, võib-olla peaksime rohkem soodustama erialade koostööd ja siis on muidugi vaja inimest, kes seda koordineerib, sest miski ei toimi iseenesest.

    Soomre: Kui juhtimisstruktuur aitaks kaasa meeskonna arenemisele ja ühised tegemised oleksid pidevad, siis arvan, et meie koolisüsteem oleks hoopis midagi muud. Me peaksime jagama etnolaagri kogemust ja meetodeid eri muusikastiilide õpetajate vahel, et need teadmised laieneksid. Teame, et on palju õpetajaid, kes oskavad klassikat õpetada väga atraktiivselt viisil, mis läheb noorele korda.

    Otsar: Etnolaagris on kõigi eesmärk see, et kaks koosveedetud nädalat oleksid nii head ja positiivsed kui võimalik. Kuna tahtmine eesmärk saavutada on kõigil ühiselt tugev, siis asi töötab. Kõik osalejad suhtlevad omavahel ja soovivad väga, et igaühel oleks hea olla. Omavaheline suhtlus muusikakoolides, näiteks osakonniti, tooks suurt kasu. Eesmärk võiks olla kõigil ühine: et mitte ainult minul õpetajana ja minu õpilastel oleks kõik hästi, vaid seda tunneksid ka näiteks teised osakonnad ja sealsed õpetajad, kõik üheskoos. Arvan, et see parandaks kooli heaolu.

    Kadarik: Etnolaagris kaovad piirid, muusika ühtlustub. Kedagi ei suruta alla ega vägisi üles, igaühel on oma loomulik roll, sest me kõik oskame midagi hästi. Nii avalduvad mängija head küljed. Samamoodi võiks olla ka muusikakoolis – on hästi loomulik, et tehakse just seda, milles ollakse eriline.

    Otsar: Näiteks sümfooniaorkestris oodatakse kaasategijalt head sooritust raamistiku järgi. Raamist väljaminekut ei peeta loominguliseks vabaduseks, vaid oskamatuseks. Etnolaagris ei ole sellised peensused olulised, sest rohkem rõhku pannakse sellele, mis tunne on mängides. Ma olen mitu-mitu aastat osalenud paralleelselt mõlemas valdkonnas, mis on väga lõbus ja tore, sest kumbki on omas mahlas nii huvitav ja huvipakkuv, et tunnen rõõmu mõlemast – tulla ühest ja minna teise on alati vaheldus. Ma ei ütleks, et peaks valima ühe või teise metoodika, sest need sobivad inimestele erinevalt. Aga selles, kas oluline on tehniline sooritus või emotsioon, on suur põhimõtteline vahe.

    Soomre: Olen oma töös Otsa-koolis praktiseerinud laagri vormis klassikute ja rütmimuusikute kokkuviimist. Laagrite tulemusena on selgesti näha, kuidas mängijates on toimunud mingisugune muutus. Tähtsaimaks saab omavaheline suhtlus, muusika ei olegi niivõrd tähtis. Etnolaagrite õppemeetod annab meile mingit sorti vabaduse. Arvan, et etnolaagrist on hästi palju võtta, kui soovitakse teha ideaalset õppeprogrammi.

    Laagrilised Lisanna Kadarik ja Hellika Otsar on mõlemad klassikaliselt treenitud noored viiuldajad.

    Mida võib pidada Eesti etnolaagritele ainuomaseks? Kas tähelepanu turvalisusele on muusikalaagrites üleilmselt levinud või peegeldab meie areneva riigi olukorda?

    Paberits: Turvalise keskkonna loomine on ikkagi number üks iga maa etnolaagris. Paljudes laagrites on meeskonnad märksa väiksemad ja mitmel pool tehakse vabatahtlikutööd ehk siis kindlasti tekib laagrites libastusi rohkem. Aga alati püütakse jagada hästi palju armastust ja toetust, põhiidee on kõikjal sama.

    Kuhi: Meie etnolaagrite sisu on hästi teadlik iseenda tunnetus. Lähtun laagri­juhina sellest, kuidas mina tundsin ennast näiteks muusikakoolis – kuidas ma kartsin esinemisi ega arvanud, et ma oskan pilli mängida –, lisaks kogemused koolis ja kõrgkoolis. Kuna olen olnud haavataval poolel, siis katsun ise tekitada süsteemi, kus haiget saamist oleks vähem ja rõõmu rohkem. Ma ei usu, et sellele veel tänapäevalgi palju mõeldakse, aga minul on see täiesti teadlik valik. Oskan sellest vaatenurgast noori tajuda.

    Soomre: Oleme läbinud etnojuhendajate rahvusvahelised koolitused. Mind arendas koolitus nägema laagri perspektiivi ehk seda, et üks asi on muusika, teine aga etnolaager ise. Kui olin veel etnolaagris osaleja, ei suutnud ma seda niimoodi mõtestada. „Eesti etno“ meeskond on päris suur ja seda enam peame siin järgima ette antud metoodikat, mis nõuab head koostööoskust. Sedalaadi koolitusi võiks vabalt olla ükskõik millise aine õpetajatele, et nad tajuksid meeskonnatööd ja õpiksid, kuidas suures meeskonnas hakkama saada.

    Küsin nüüd etnolaagri osavõtjatelt: kas tunnetate seda turvatunnet ja kas sooviksite ka ise olla etnolaagris järgmised juhendajad?

    Otsar: Osalejana tunnen turvatunnet etnolaagris alati, tunnen seda seal iga päev ja kogu aeg. Peamine, mida mäletan ja mis mind esimeses etnolaagris vapustas, oli kollektiivne turvatunne. Inimestele, kes tahavad saada sama pisiku, kes tunnevad, et soovivad teha järgmisi samme, näiteks olla kõigi ees õpetamas, annab turvatunde laagri sisemine süsteem. Etnomaailm võib kõrvaltvaatajale paista omavaheliste tutvuste paigana, kus õpetama saadakse tutvuse kaudu. Ei, etnolaagris õpetamiseks peab olema läbitud koolitus. See süsteem on hästi loogiline. Kes tahab saada õpetajaks, teab täpselt ette, mida selleks tegema peab. Kõik ongi võimalik.

    Kas teie tutvusringkonnas on inimesi, kellele kirjeldatud õppimisviis üldse ei sobi? Kas seda võib ette tulla?

    Talsi: Ma arvan, et võib. Näiteks seesama suures summas mängimine, kui ennast ei kuule. Mina eelistan väiksemat jämmi suurele möllule, kus ei saa ennast lõpuni teostada. Liikudes suures parves oled seal üks väike täpike, ei saa sellist rahuldust, mida kahekesi mäng pakub. Aga sellist kogemust, mida etnolaager pakub summas mängimisel, ei saa minu arust kuskilt mujalt. See laager on ikka väga sürreaalne, ei tundu, et elu saakski selline olla. Pärast mõtled pikalt, mis elu see oli. Seal tõmmatakse üksteist käima, kunagi ei saa tuimalt osaleda. See on intensiivne õppimise vorm.

    Kui tähtis on etnolaagri noortele oma pärimusliku muusikakultuuri tundmine? Näiteks kas neile annab tuge teadmine, kuidas sada aastat tagasi külapulmas viiuldati?

    Soomre: Maailm on lai ja lahti. Meid mõjutavad hästi paljud muusikastiilid. Meie oma pärimuse tundmine on tähtis, nagu on tähtis seegi, et noor inimene kogeb palju muudki. Ühel hetkel ta spetsialiseerub millelegi. Kui ta otsustab keskenduda pärimusele ja oma maa muusikale, siis see annab talle väga tugevad musklid – ta suudab koostööd teha kellega iganes, olles ise samal ajal teadlik oma juurtest. Vaja on leida balanss.

    Kadarik: Vana viiulimäng on väga põnev. Muusikas on ju nii palju suundi ja igasuguseid valikuid. Kui juba väiksena sügavuti spetsialiseerutakse ja teistest stiilidest ettekujutust ei ole, siis võibki tulla tüdimus, murdutakse ega tahetagi enam. Kujutan ette, et mängiksin klassikalist muusikat mitu korda paremini nüüd, kui mulle on tuttavad nii pärimus- kui ka rütmimuusika. Eri muusikasuunad täiendavad üksteist. Kui noorel on huvi muusika vastu, siis see huvi on laiem kui üks suund. Ma ei usu, et keegi kohe alustades soovib õppida vaid ühte, teada ja tunda vaid pisikest osa muusikast.

    Talsi: Muusikastiilide vahel on sarnaseid jooni ikkagi rohkem. Inimesed võivad olla palju erinevamad kui see, mis muusikat nad mängivad. Ei ole tarvis anda hinnanguid.

    Lõpetuseks. Kas meil on alternatiiv, kuidas rohkem lapsi pillimängu juurde tuua ja neid seal hoida?

    Kuhi: Meil on eesmärk: soovime, et võimalikult palju lapsi kogeks pillimängurõõmu nagu koolideski, kus muusikat õpetatakse demokraatlikul viisil. Laiendame tasapisi oma tegevust. Kõik võtab aega, aga meil on lootust, kui räägime siin meetodist, grupidünaamikast ja universaalsest tööriistakastist.

    ***

    Vestluse lõppu püüan ehitada silla kahe etnomaailma vahele. Esimene neist on „Eesti etno“ ülesehitamise ja kasvamise periood aastatel 1997–2009 ning teine „Eesti etno“ ehk „ETHNO Estonia“, millest on saanud rahvusvahelise ETHNO-liikumise liige. Omal ajal, kui etnolaagritega alustasime (1997), oli meil Tuulikki Bartosikiga väga selge visioon, mille püüdsime ka sõnastada. Juba tookord panime oma eesmärgid paberile rongisõidul Helsingist Kaustineni, kus saime tuttavaks soome pärimusmuusikaguru Mauno Järvelä näppäri-meetodiga.4 Neid omas ajas ja ka praegu väga aktuaalseid eesmärke on meeldiv siin­kohal meelde tuletada ja jagada huvilistele analüüsimiseks.

    Ideoloogilised eesmärgid: ühiste ideedega pärimusmuusikute kogukonna kasvatamine, perepärimuse väärtustamine, pärimusmuusika eriala jaoks tudengite kasvatamine.

    Filosoofilised eesmärgid: pärimus- ja rahvakultuuri edendamine tänapäeval; elustiil pärimusmuusikas.

    Psühholoogilised eesmärgid: turvalises keskkonnas vaimse tervise ja heaolu toetamine, individuaalne suhtlus iga õppijaga; üksteise aktsepteerimine ja respekteerimine; turvalise arengukeskkonna loomine, kus kõik on teretulnud oma tugevate ja nõrkade külgedega, osavõtjad täiendavad üksteist, laagri keskkond ei soosi võrdlemist ega võistlust; hierarhia puudumine ja demokraatlik lähenemine.

    Poliitilised eesmärgid: rõhk eesti pärimusmuusikal ja selle propageerimisel, oskus asetada eesti pärimusmuusika ja kultuur maailma konteksti.

    Pedagoogilised eesmärgid: pärimusmuusika õpetamise ja õppimise meetodite arendamine; pärimusmuusika ajakohastamine ja rahvusvahelisus; muusika detailne käsitlemine; lavaline treening ja kontserdiproduktsioon.

    Professionaalsed eesmärgid: oma ala parimate professionaalide käe all õppimine, pärimusmuusika uusimate suundade järgimine, vana ja uue osav ühendamine.

    Füsioloogilised eesmärgid: liikumine loova tegevuse abil, elus tasakaalu otsimine pillimängu ja liikumise vahel.

    Sotsiaalsed eesmärgid: eri kultuuridest pärit laste ja noorte kohtumine, otsesuhtluse õppimine; keelte, kommete ja kultuuride tundma õppimine; eri taustaga noorte tutvumine; muusika kui suhtlusvahend; tavakoolist erinevad õppimise viisid ja suhtlemiskunst.

    Vestlusringi juhtinud Krista Sildoja on „Eesti etno“ laagri algataja ja etno­laagrite korraldaja aastatel 1997–2005. Vestluse aitas salvestada Raivo Sildoja, „Eesti etno“ juhendaja aastatel 1997–2005.

    1 Esilinastub film pärimusmuusika lummusest, 21. VII 2022. https://www.viljandifolk.ee/festivalist/uudised/esilinastub-film-parimusmuusika-lummusest

    2 Eesti Pärimusmuusika Keskus, Mis on etno?. https://www.folk.ee/meist/koolitused/etno/mis-on-etno

    3 Intercultural Learning through Peer Education in Traditional Music. https://jmi.net/programs/ethno

    4 Vt näppäri-meetodist lähemalt: https://www.napparit.fi/en/the-nappari-method/

  • Vaikne imetegija Udmurtiast

    JAAK ALLIK

    R.A.A.A.Mi „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“, autor ja lavastaja Damir Salimzianov, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Riina Vanhanen, valguskujundaja Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Kristo Viiding, Elina Reinold ja Martin Kõiv. Esietendus 11.VII Mäetaguse kirvehallis.

    Vastates ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedi küsimusele säravamatest hetkedest teatrihooajal 2020/2021, kirjutasin: „Tuli vaikne mees Venemaalt, tegi kuu aega proove ning asetas peegli kogu meie filmi- ja teatrimaailma ette, esitades küsimuse: mille nimel te teete seda, mida te teete, mille nimel siblite?“* Pidasin tookord silmas Damir Salimzianovi lavastust „Läbi kõigi elude ma otsin sind …“.

    Salimzianovi võluvits. Udmurtia väikelinnas Glazovis sündinud ja suurema osa oma teatriteest sealset linnateatrit Parafraas juhtinud tatarlase Salimzianovi vaiksed käigud Eestimaale algasid 2017. aastal lavastusega „Praegu pole aeg armastamiseks“, mis jõudis sõnalavastuste aastaauhindade jagamisel nelja nominatsioonini (lisaks lavastajale ka Kristo Viiding, Mari-Liis Lill ja Harriet Toompere) ning tõi Toomperele naiskõrvalosa aastaauhinna. Järgnesid „Pikse pill“ (2018), „Kapten Mihkel“ (2019), „Muinasjutumöll“ ja „Läbi kõigi elude ma otsin sind“ (mõlemad 2021) ning nüüd siis „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“.

    R.A.A.A.Mi juhi Märt Meose vaieldamatuks teeneks on olnud kümnete põnevate välislavastajate Eestisse meelitamine. Salimzianov on minu arvates nende hulgast kõige õnnelikum leid. Ta saabub suvel mõneks nädalaks Eestisse, kohtub siin praeguseks juba tuttavate näitlejatega (seekord Kristo Viiding ja Martin Kõiv), lisab neile alati mõne uue avastuse (seekord Elina Reinold), puudutab neid mingi vaid talle teada oleva võluvitsaga ning paneb kohalikud teemandid äkki briljantidena särama.

    Mis aga kõige hämmastavam: lavastaja saabub siia meist kaugel valmis kirjutatud tekstiga, mis on kõigil juhtudel (välja avatud esimene, mille aluseks oli portugali kirjaniku Guilherme Figueiredo näidend) eestiainelised. „Pikse pill“ põhines Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttudel ja „Muinasjutumöll“ Matthias Johann Eiseni muistenditel, „Kapten Mihkel“ Juhan Smuuli „Muhu monoloogidel“ ning „Läbi kõige elude …“ jutustas sellest, kuidas eesti filmimehed püüavad Jäneda mõisaprouast ning Maksim Gorki ja Herbert Wellsi armukesest Maria Budbergist filmi teha. Nüüd siis mõtles ta aga välja 1920. aastal Venemaalt põgenevate Tito ja Hašeki võimaliku kohtumise Narva Punase Risti laagris.

    Iga kord on tulemuseks olnud eesti teatripilti nii rikastav kui ka kaunistav lavastus. Loomulikult saab selliselt töötada mitte ainult vaieldamatult andekas ja isikupärase lavastajakäekirjaga režissöör, vaid inimene, kellel on iga oma teosega meieni tuua selge tänapäevane sõnum.

    Autori ja lavastaja Damir Salimzianovi tahtel on samale ajale sattunud kahe bolševismiideedest läbiimbunud noore mehe Josip Broz Tito (Kristo Viiding) ja Jaroslav Hašeki (Martin Kõiv) loomulik soov oma mehevajadusi rahuldada Narva prostituudi Anja (Elina Reinold) juures.

    Nüüdisaegne põhiteema. Autori tahtel samale ajale sattunud kahe bolševismi­ideedest läbiimbunud noore mehe Josja (30) ja Jasja (37) loomulik soov oma mehevajadusi rahuldada Narva prostituudi Anja juures on andnud autorile võimaluse nii nende maailmavaate läbivalgustamiseks kui ka vihjeteks XX sajandi poliitika- ja kirjandusloo suurnimede Josip Broz Tito ja Jaroslav Hašeki kujunemisele. Kirjandusõpetaja Anja pole muidugi ajalooline isik, ent just tema juhatab kindla käega oma „töötoas“ toimuvat ja nii saab lavalolijaist hetkeks sõpruskond, teatavas mõttes ehk perekondki, tänu millele võimendub lavastuse ülimalt nüüdisaegne põhiteema.

    JOSIP. Ära nukrutse, Anja. Mina olen sõjaväelane ja taipan neist asjust üht-teist. Niisugust õudset sõda enam ei tule. Ma ütlen seda sulle kindla peale. Ei, väikeseid sõdu, et kõikvõimalikke märatsejaid korrale kutsuda – ilma nendeta läbi ei saa, seda muidugi. Aga niisugust, et kõik kõigiga – ei. Niisugust ei tule. See suur sõda oli viimane. Ega siis inimesed idioodid ole, et vabatahtlikult uuesti midagi niisugust korraldavad. Jasja, kinnita minu sõnu.

    JAROSLAV. Ega siis sedagi sõda, Josja, inimesed vabatahtlikult korraldanud. Ei, muidugi alustasid sellegi inimesed, ja omaenda tahtel, aga need, kes sõda alustasid, ise lahinguväljale ei ilmunud. Ega siis mina kõrtsis istudes sõda ei alustanud. Või Anja, sel ajal, kui ta köögis Edvinit ja oma tütart kalaleemega toitis. Ja isegi mitte sina, sel ajal, kui platsil marssisid. Ei. Sõda alustasid täissöönud inimesed paleedes. Limpsides pokaalidest brändit või rummi. Vaatasid üksteist, tegid tõsise näo ja rääkisid targal ilmel, et teisiti ei saa, et see on nende kohus, et seda tahab rahvas ja Jumal, ja ajasid muud seesugust jama.

    JOSIP. Jah, muidugi. Aga pärast nad ju nägid, mis välja tuli … Ja kõik nägid … Ja nüüd ei lähe enam mitte keegi niisuguse asja peale välja. Saaks needki haavad lakutud. Ei, edaspidi on maailm targem.

    Inimesed aga on osutunud idiootideks. Maailmasõjale, mida keegi ei osanud 1914. aastal kutsuda esimeseks, järgnes 1939. aastal teine ning praegu räägivad idioodid juba kolmanda algusest. Salim­zianovi lavatekst jaguneb kolmeks kohtumiseks. Esimest neist kannab Josip, teist Jaroslav ja kolmandat Anna.

    Tito inimnäolisem sotsialism. Austria-Ungari armee allohvitserina venelaste kätte vangi langenud Josip Brozist (kellele varjunime „Tito“ soovitab võtta autori tahtel just Hašek) ei saa pärast 1920. aastal läbi Narva Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriiki tagasipöördumist just kuningat, nagu ta näidendis unistab, küll aga Venemaal omandatud bolševistlike ideede mõjul üks Jugoslaavia Kommunistide Liiga asutajaid. Teise maailmasõja ajal juhtis ta Jugoslaavia võimsat natsivastast partisaniliikumist ning alates 1944. aastast kuni surmani 1980. aastal faktiliselt diktaatorina ka Jugoslaavia Föderatiivset Sotsialistlikku Vabariiki.

    Kuid erinevalt teistest Stalini Ida-Euroopa marionettliidritest ei soovinud Tito Kremli diktatuurile alluda ja hakkas Jugoslaavias üles ehitama teistsugust, võiks ehk öelda, et ka inimnäolisemat sotsialismi, mille tunnusteks olid tööliste omavalitsusorganid ettevõtetes ning nõrgem poliitiline ja vaimne tsensuur. See kutsus esile Stalini raevu ja korduvad katsed Titot mõrvata. Igatahes mäletan oma silmaga Rahva Häälest (1952?) loetud epigrammi „Lendavad ringi kaks moskiitot, üks on Franco ja teine Tito“ koos sinna juurde kuulunud verest nõretava karikatuuriga.

    Tema Stalini-vastasuse idealiseerimisest läänemaailmas annab tunnistust seegi, et praegu Saaremaa muuseumis avatud metsavendlusele pühendatud näitusel võib näha äratrükki 1950. aasta 8. veebruaril USAs välja antud ajalehest Vaba Eesti Sõna, kus Saaremaa metsavendade juhti Elmar Ilpi nimetatakse Eesti „valgeks Titoks“. Külma sõja ajal sai Titost üks blokivälise liikumise liidritest ja pärast 1968. aastal toimunud Praha kevade Nõukogude Liidu poolt mahasurumise hukkamõistmist ka nn eurokommunismi lipukandjaid.

    Sellist noort, naiivset ja julget „moskiitot“ näitab meile laval Kristo Viiding ning just tema veetav (esimene) kolmandik ongi Salimzianovi lavastuse säravam osa. Niisugust tehnilise meisterlikkuse kõrgklassi, mida Viiding demonstreerib, võib teatrilaval kohata haruharva. Lavastusel puudub liikumisjuht, ent suure osa tekstist esitab oma rollis purupurjus näitleja tegelikult tantsides. Purjus inimeste kujutamine läheb laval tavaliselt üle üsna segaseks lällamiseks, kuid Viiding ei kaota korrakski mõtteliini ning seejuures ka ühtegi sõna. Muidugi aitab sellele kaasa ka vaimustav tekst, kus autor laseb Josjal selgitada temast tublisti haritumale Anjale proletaarse demokraatia aabitsatõdesid.

    Titot pole ma näinud ning tema rajatud sotsialismi erinevust Eesti omast sain kogeda vaid 1979. aastal Belgradis, kui loetlesin toidukaupluses rippunud 78 sorti vorsti versus meil siis saada olnud teevorstile ja (leti all mõnikord leidunud) suitsuvorstile. Viidingu lavaline olek ja mäng, tema nakatavus ning idealistlik naiivsus pani mind aga kummalisel kombel uskuma, et selline võiski olla noor Tito ning ka hilisem diktaator, kes suutis pool sajandit hoida rahulikuna ja küllalt õnnelikuna koos Balkani rahvaid, kelle vaheline verine ajalooline vaen plahvatas varsti pärast tema lahkumist.

    Kammitsetud Hašek. Maailmakirjanduse ühe kõige naljakama ja sõjavastasema teose „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ autorist Jaroslav Hašekist saab lavaloos teada paraku oluliselt vähem kui Titost. Martin Kõivu mäng on kammitsetum, pöörases duellis teineteise laua alla joomisel jääb ta üsna kaineks ja pigem kõrvaltvaatajana provotseerijaks, mitte kaasaminejaks. Ka tekstis, kust käivad läbi küll vihjed välipreester Otto Katzile ja České Budějovicele, jäi väheseks Hašekile vist ikka paratamatult omasest huumorisoonest. Jääb mulje, et autor on sedapuhku olnud diktaatorist rohkem huvitatud kui naljamehest. (Olgu öeldud, et Salimzianovi töö „Vahva sõdur Švejki“ dramatiseeringuga Moskva Taganka teatris katkestati hiljuti peaproovide staadiumis, sest olevat selgunud, et teos on sõja­vastane.)

    Kõivu tipphetkeks lavastuses jääb monoloog õudustest Nõukogude Venes, mille Jasja esitab vastuseks Anna ülestunnistusele, et ta peab korraliku prostituudina Eesti politseile ette kandma kõigest, mida tema juures räägivad kahtlaselt Venemaalt tulnud kunded. Ja nii kuulemegi, et pooleteisest miljonist Petrogradi elanikust on ellu jäänud ainult Zinovjev, kes röövib tühjas linnas päise päeva ajal poode ja sööb vastsündinud kassipoegi. Paratamatult läheb mõte sellele, et just selliseid „ülestunnistusi“ ootavad ka Anja tänapäeva Narva ametiõdedelt nende ülekuulajad.

    Ohjad Anja käes. Lavaloo viimases kohtumises kuuleb Anja lugu ning bufonaadina alanud näitemäng jõuab siin tragismini, võimendades mõtet, et kõik kõrgete ideede, rahva võimu või impeeriumi võimsuse nimel peetavad sõjad tähendavad lihtinimesele, olgu nad horvaadid või tšehhid, eestlased või venelased, ikka ja alati nälga, kannatusi ja inimliku õnnelootuse purunemist. Anja võtab selle kokku tõdemusega, et kelle armsad on õnnelikud, on ka ise õnnelik, kes aga räägib, et teeb kõik õnnelikuks, see ise õnnelik olla ei saa. Ning lausub elutargalt: „Ma olen neid üleilmseid heategijaid plakatitel näinud. Pilk on kõigil niisugune, justkui tahaksid peldikusse, aga ei pääse.“

    Elina Reinold on imepärane näitleja. Tema pisut kärisev-kähisev hääl ei muutu ning pole ta ka mingi füüsilise ümberkehastumise etalon, aga ometi on kõik rollid, mida ta loob, tundmatuseni erilaadsed. Nad on täiesti teist­suguse elusaatuse ja tihtipeale ka vastandliku väärtusilmaga inimesed, ning seda sugugi mitte lihtsalt seepärast, et autorid on nad erisuguseks loonud – no olgu või leedi Macbeth, „Juuditi“ ümmardaja Susanna või seekordne elust ja valust vaevatud kirjandusõpetajast prostituut sajanditaguses Narvas. Nad on erisugused eelkõige seepärast, et Reinold on laval iga kord täiesti teistsuguse mõtlemisega. Seda vist nimetakse sügavaks sisemiseks ümberkehastumiseks. Olen püüdnud aru saada, kuidas ta seda saavutab. Taipasin selle ära mõned aastad tagasi Katariina kirikus, samuti Meose toodud külalislavastaja tehtud „Juuditit“ vaadates. Laval käis tempokas lärm, suured näitlejad vehkisid mõõkadega ja käristasid armukirge, ning äkki ilmub pisike kössis Susanna ja me kuuleme absoluutselt kõike, mida ta oma mõne lausega ütleb. Asi pole ainult Reinoldi omapärases diktsioonis, vaid selles, et näitlejanna teab alati täpselt mida, miks ja kellele ta ütleb.

    Nii ka kõnealuses lavastuses, kus Annal on teksti kõige vähem ja rollgi ju kõige „passiivsem“, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ometi tundub, et ohjad selles meeste lahingus on kogu aeg tema käes, ka kõik tõed on tal täpselt doseeritud ja välja öeldud. Ja lõpuks vaataja silma ka pisar pigistatud, mis vähemasti mulle on teatriskäigu ülim eesmärk (mõnikord võib see muidugi ka naerupisar olla).

    Talvisel ajal ka linnarahvale. Peaaegu kõik Salimzianovi lavastused Eestis on tehtud kunstnik Riina Vanhaneni kaasabil. Kuna seekord on kujundus sedavõrd funktsionaalne, et etendust andis mängida atmosfäärilt lausa nii vastandlikes paikades nagu on Mäetaguse kirvehall ja Tõstamaa mõisa pidulik saal, siis jääb loota, et R.A.A.A.M leiab võimaluse seda ka talvisel ajal linnarahvale näidata, et peale muu hea ka Ardo Ran Varrese vaimukast ja lavastust igati „rahvuslikult“ rikastavast muusikalisest kujundusest osa saada.

    Ja lõpuks: R.A.A.A.M on viimasel ajal toonud välja ridamisi lavastusi ajaloolistest suurkujudest ning kiiduväärselt esitanud kavalehel ka hulgaliselt andmeid nii nende inimeste kui ka ajatausta kohta. Korduvalt olen aga soovinud, et neid tekste ka keegi ajastut tõepoolest tundev inimene oma valvsa silmaga üle loeks. Seekord hämmastas mind avastus, et 1920. aasta lõpuks suunas Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei Hašeki läbi Eesti Tšehhoslovakkiasse kommunistlikule agitatsioonitööle. Olgu siis öeldud, et tol ajal ei teatud ei sellenimelisest parteist ega riigistki veel mitte midagi.

    * Teatriankeet. – Teater. Muusika. Kino detsember 2021.

  • Vana hää rituaalsus Pärnu kunstisuves

    JÜRGEN ROOSTE

    Non Grata aktsioon „Tulnukate invasioon“ Illuka laiu elamusfestivalil 14. – 17. VII, tegevuskunsti festival „Diverse Universe“ Pärnu loovlinnakus 22. – 23. VII ning „In graafika“ festivali avapäev Pärnus 30. VII.

    Pärnu loovlinnak on midagi Pärnus päriselt muutnud. Muidugi võib see kõik olla tingitud minusuguse turisti perspektiivist – ma lähengi sinna ainult kunsti ja kirjandusega põimunud paikadesse, harva, kui üldse, satun randa või mujale Pärnu suvemelusse. Aga kunstisuvi ja nüüd vaikselt ka juba pimedama aastapoole sündmused sääl on põnevamad, loovad Pärnule teisi kihte – mis sääl vist ikka on olnud, või noh, vähemasti alates Non Grata sünnist.

    Pärnu loomulik väikekodanlik vaim on muidugi selle käimalükkaja ja põhjustaja – kus mujal kuuled sa linnavolikogus kunstiajaloo loengut, mida võib pidada absurdihuumori meistriklassiks. Kui seda esimest korda videona nägin, olin veendunud, et see inimene peab olema väga hää koomik ja parodist. Tõde osutus muidugi kunstist humoorikamaks … Aga see üleüldine hoiak, mis nüüdiskunsti kõigi valdkondade vastu ikka õhus ripub, et see pole õige kunst, õige luule, õige tants jne, peatabki mind arutlusele ja vaatlusele. Ka enesevaatlusele ses aegruumis, mis meile on antud. Tõsi, nüüdisaegses kunstis on n-ö tegutsejaid-mängijaid, kelle hoiak on miskit säärast, et „kõik, mis ma teen, on nagunii kunst“, a priori, iseenesest. Ja kui nüüd suures plaanis vaadata, pole selles mõttes miskit väära, aga lihtsalt osa sellest loomingust ei toeta kuidagi ümbritseva maailmaga suhestumist, mingi läbitunnetatus on puudu.

    Ma ei ütle, et „Diverse Universe’i“ (Al Paldroki ja co) veetud asjadel või Pärnu kunstinädalal säärane kunst sootuks puuduks, kus sa sellega, aga pinnale ujub hoopis mingi muu vaim, ma mõtlen siin just performance’it, selle väljenduslaadi olemist. Loovlinnaku avamisel, kunstisuve vallapäästmisel oli seda juba näha: midagi teistsugust on õhus. Muidugi võib öelda, et midagi teistsugust on minus endas, sest mis õhuteadlane ma ikka olen. Et võib-olla pole see element tugevnenud kunstis, vaid mu enda nägemises, et äkki pole mul piisavalt võrdlusalust ja materjali, et säärast üldistust teha, aga ikkagi kripeldab mus tunne, et nüüdiskunstis on just performance läinud tagasi rituaalsuse, šamanismi juurde.

    Inimeseks olemise asi

    Kuidas seda seletada? Kõik see, mille kohta suvamööduja või netikommentaator on puistanud „suva taidlemine“, ei ole mitte tänapäeva kunst, vaid kunstniku katse minna tagasi ürgse, esialgse, katsetusliku-otsiva juurde. Selle juurde, kui inimkond jõudis rituaalsuse kaudu oma kunstipraktikateni. Tõsi, see eeldab mingi sisima lapse leidmist ja vallapäästmist, jah, selles võib olla omaenese tobeduseni laskumist, et saaks piisavalt ruumi lendutõusmiseks, aga sisuliselt, olemuslikult tehakse sääl sedasama „inimeseks olemise asja“. Et mingis mõttes on performance’i-kunstnikud läinud tagasi algse, olulise juurde, ja seda on sääl rohkem kui professionaalses, klassikalises kunstis vahepäälsete sajandite või aastatuhandetegi jooksul.

    Muidugi, need kogemusastmed on täiesti erinevad: kui Poolast pärit vampiirlik-nõialik Fremen teeb oma tantsu- ja techno-muusikapõhist rituaali ja laulab sireenlikult, siis mõistame seda kõik. Kui Hyunji ja Jaesik Park Lõuna-Koreast kutsuvad meid lapselikule ringmängule ja ühislaulule, et maailma ilusaks loitsida, siis on sellest ka kerge aru saada, osalemisjulgust on alul raskem leida, sest kunstnikud ei diferentseeri, ei eralda end publikust ning ilma osavõtuta jäävad rituaal ja kunst kui sellised poolikuks.

    Non Grata võimsaim aktsioon sel suvel oli 10meetrise installatsiooni „Tulnukate invasioon“ püstitamine ja põletamine taikotrummide ja elektrooniliste helide saatel Illuka laiul.

    Keerulisemad vormid võtab selline ritualism, meditatsioon, asjade sisse minek siis, kui prantsuse ambient-võlur Mathieu Sylvestre oma puldi taga helimaailma koob, või siis, kui keegi loob pleki või klaasi või kivide ja relakaga oma helimaailma … Sylvestre’i kootud elektrooniline põimik viis mind küll äramaailma rännakule, oma teadvuse taha, aga Pärnu selle suve helikunstikuningannaks pean tunnistama ikkagi Doris Steinbichleri Austriast. Mingis mõttes võiks tema esitust nimetada „vanakooli häälutuseks“, aga tema isiklik, justnimelt šamaanlik energia ja esinejakuju olid nii kõvasti tollest üle.

    Kuningatest ja kuningannadest, transformatsioonidest: pikemalt loovlinnakus resideerinud Ukraina piiga Daria Stiletskaja lõi avaüritusel juunis säärase koorumisperfoka, kus pagulase sajast kihist kaevus välja uue maailma kuninganna. Vaid mõni nädal hiljem astus „Diverse Universe’i“ raames üles Gerardo Juarez Jurado legendaarsest La Pocha Nostra rühmitusest Mehhikost oma šamaani- või indiaanipäälikumänguga, mis põimus samuti tänapäeva võõrandumiskogemuse ja ekslemismaailmaga: oled sa siis šamaan või üks oma kohta otsiv eksootiline veidrik? Ja kuidas nad sind kõrvalt näevad, kui sa nihutad oma loomuliku rituaalsuse loodusest linnakeskkonda? Sääraste kunstnike võlu on kohalolu, osadus publikuga, aga just kandjarollis, energiaallikana, tuumajaamana, kui tahate. Noh, need, kel kehad kudevad … või hinged. Ju neil on kohustus seda kütet jagada.

    Paari nädala tagusest Põhjamaade kunstipäevade algusest jäid meelde ka pesapunumise ja ämblikuvõrgu tööd: Marita Isobel Solbergi veider villane kookon ning Greta Altmetsa võitlus iseenda ämblikulisuse ja võrguga. Mitte et neil performance’itel rohkem ühist olnuks kui teatav visuaalsus-materiaalsus – sisuliselt olid taotlused vägagi erinevad –, aga taas oli neis see „inimeseks olemise asi“, vaatlus mitte väga spetsiifilistele asjadele, nüanssidele, tänapäeva muredele, vaid inimsusele kui sellisele, mis loobki tolle rituaalsuse.

    Lõhkumisest eksiteedeni

    See on nongratalikkuse ja paldroklikkuse üks alusvõti: teadlik inimülese rituaali kehutamine ja loomine, elukestva rituaalsuse tagasitoomine maailma, kus kõiki kotib bensiinihind rohkem kui inimelu väärtus. See toimub ja toimib isegi siis, kui Paldrok ise toda rituaalsust justkui lõhkuma hakkab, mängides omaenda maailmas pahalast (kehastades vastasjõudu rootslase Morgan Schagerbergi „igavale kunstile“ või kurtes vahepääl poolsarkastiliselt, et kõik teevad nii sügavat „kunsti“, et publik võib laiali joosta. Muide, see on argument – kuidas väikekodanlik kõnts omast elemendist vabamasse vette kiskuda?).

    Me oma armas Steve Vanoni – vaat tema on mõnigi kord antiritualist, s.t lööb sageli kaasa teiste sügavalt rituaalsetes-šamaanlikes töödes, lõhkudes nende „tõsist“ või lummatud meeleolu, pannes näiteks paar publiku liiget elektritõuksidel nüüdiskunsti vahel võidusõidu­slaalomit tegema. Võluv pohhuism, mis teeb minusugused hirmsad esteedid relvituks: mis too nüüd siis oligi?

    Jah, kõik ei saa õnnestuda. Kui näiteks laenata igasugused puderkapsas­elemendid kokku, viidata kristlusele ja satanismile samas lauses (kuhu need ju ajuti kuuluvadki), aga kaotada seejuures kandev või juhtiv idee ja lõpetada efektiga, mida mustkunstnikud on üle saja aasta järjest paremini teinud, siis kukub välja midagi säärast, nagu USA-Eesti kollektiivil Pain Killher. Võib-olla pidi see olema sääraste tööde paroodia, aga siis polnud ma hetkel lainel, tundus, et sääl, selles asjas olid nood rituaalsed komponendid ja ajalooline taust ja popkultuurielemendid kuidagi käest läinud. Et see oleks võib-olla üks negatiivne näide – neid oli muidugi rohkem – sellest, kuhu nüüdiskunst võib eksida, kui kunstnik kaotab järje või ehitab mingit ruumi, milles ta ise veel inimesena kohal ei ole.

    Aga, jah, et kõige väikekodanlikumas linnas saab vaadata, näha kõige rajumat, riskialtimat kunsti – see on ainult paratamatus. Ma ei tea, kas see muudab lõpuks Pärnu hingeelu, eks see ole spiraalne, see spirituaalne allakäik, mis inimkonda tabanud ning mingit tsementset mõtteruumi taastootnud kõige fluidaalse ja otsiva asemel. Eks väike murendav vastupanu, inimolemuse otsimine, ongi võimalus teistsuguseks eksistentsiks. Tõenäoliselt on see aga illusoorne, naiivne, enesepetlik mõtelus. Hää, et selleks veel võimalust ja mahti on: kas see on pidu katku kiuste? Selleks pole meil veel distantsi ega ka piisavalt arenenud eneseteadvust. Või siis kaotatud eneseteadvust – ma ei mäleta, kumba vaja läkski, et „kohale jõuda“.

  • Aeg enese ja teiste kuulamiseks

    MINNI MOYLE

    Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere kestvus-performance „Kas sa etendad iseennast?“ Tallinna Kunstihoones 11. VI.

    „Aitäh, et tulid! Me ootame sind. Astu sisse. Tunne end vabalt. Proovi saada aru, millised on siin reeglid ja ühine teistega. Kõik me vastutame siin toimuva eest ühiselt. Me ei taha, et teeksid midagi, mida sa teha ei soovi, aga kui mitte keegi midagi ei tee, siis ei juhtugi mitte midagi.“ Need read Tallinna Kunstihoone seinal juhatasid sisse Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere kestvus-performance’i „Kas sa etendad iseennast?“. Performance kestis 12 tundi, keskpäevast südaööni.

    Astusime koos sõbraga suvesooja saali. Kunstnikud ja veel paar-kolm inimest istusid ringis, mille keskel liikus aeglaselt noor, kahekümnendates naine. Tähelepanu oli talle suunatud. Taamal mängis DJ mõõdukalt rütmikat elektroonilist muusikat. Naise koreograafia meenutas pühapäevahommikuse aegluse nautimist. Aga ta vastas ka kaasosalejate küsimustele pereplaanide ja meelishobide kohta. Naise liikumine ja sõnad olid kooskõlas. Tõniste tuli meie kõrvale, tervitas ja küsis naise käest, kas me meeldime talle. „Etendajad“ vahetusid sundimatult ja kui üks taandus, astus teine asemele. See oligi reegel: korraga oli keskmes üks ja teised esitasid talle küsimusi. Üleskutse oli ühtaegu nii liikuda kui ka pärimistele vastata, mis õnnestus eriti hästi koreograafidel endil ja tantsuoskusega osalejatel.

    Kaamera kohta esitatud küsimused suunasid osaleja enesesse vaatama.

    Ühine vastutus

    Kui Joseph Beuys 1972. aasta „Documenta 5“ ajal sada päeva „otsese demokraatia bürood“ juhtis, kutsus ta ühtlasi osalejaid ennast määratlema ja ühiskondliku rolli eest vastutust võtma. Tõniste ja Toompere eesmärk ei olnud otseselt demokraatia arendamine, kuid avatuse suurendamise mõte püsis performance’is kogu aeg tagaplaanil. Ehkki koreograafidel ei olnud nii selget hariduslikku eesmärki kui Beuysil, oli ka Tallinna Kunstihoone performance’il kaudne – kuid sugugi mitte vähem tõhus – kogemusest õppimise potentsiaal. Tundsingi uudishimuga põimunud vastutust: „Kui keegi midagi ei tee, ei juhtu midagi.“ Esitasin mõned küsimused, mis loodetavasti mõjusid toetavalt, mitte ründavalt. Ringi keskele minek tõmbas, aga ma veel ei julgenud. Varsti, kui on õige hetk.

    Ideaalsest ühiskonnast või avatuse kasulikkusest rääkimise asemel andsid Tõniste ja Toompere endale ja osalejatele kogemise või isegi elamuse saamise võimaluse. Osaleja pidi olema avali, et märgata reegleid ja esitada küsimusi, etendajana sai ta ennast nähtavaks teha mitmeti. Tõniste ja Toompere avatuse kehastamine häälestas nendega ühele lainele. Kõik see sai võimalikuks, sest oli aega koos olla.

    Joseph Beuys julgustas inimesi iseseisvuma, Toompere ja Tõniste tõid saali ühiskonna toimimiseks elutähtsa printsiibi: üksteise vastu huvi tundmise ja kuulamise. Suhteliselt lühikese ajaga tekitasid nad mulje, justkui oleksime vestelnud juba tundide viisi ja jõudnud tõeliste küsimusteni.

    Aeg üksteisele keskendumiseks

    Filosoofi, psühholoogi ja pedagoogi John Dewey 90 aastat tagasi kirjutatud read peegeldavad ka praegust aega: „Tegutsemisõhin, teohimu jätab paljude inimeste kogemuse praeguses kiirustavas ja kärsitus ühiskonnas lausa uskumatult hõredaks, läbinisti pinnapealseks. Ükski kogemus ei saa end lõpetada, sest kiiruga algab midagi uut.“

    Mis toimus Tallinna Kunstihoones? Üks inimene oli keskpunktis ja teised küsitlesid teda. Ükshaaval, tõttamata, 12 tunni jooksul. Millal viimati võtsite aega selleks, et kedagi kuulata? Vaikivas rahus, lahendusi pakkumata, nutiseadmeta, sõbraliku uudishimuga. Vaimse tervise esmaabi andjale soovitatakse kasutada sama strateegiat: viiest sammust teine peaasi.ee veebilehel on „kuula toetavalt ja hinnanguid andmata“.

    Performance’i kestvus ja ühele etendajale keskendatud formaat soodustas dopamiinirohkes, hüpliku fookusega, koroonajärgses eraldatusest haavatud ühiskonnas vajalikku tähelepanu ja koos olemise tunnet. Seda võib pidada demokraatliku ühiskonna toimimise alus­talaks: arutelud õnnestuvad vaid siis, kui võetakse aega, et üksteist mitte ainult kuulata, vaid ka kuulda.

    Soov süvenemist soodustada oli üks põhjus, miks kunstnikud olid valinud kestvus-performance’i formaadi. Tegemist oli nende varasema teose „Supersocial“ edasiarendusega. Selles oli samuti osa, kus osalejad said koreograafidele küsimusi esitada, kuid siis jäi painama, et vaja oleks rohkem aega. Tallinna Kunstihoones andsid Tõniste ja Toompere etendajatena endasse vaatamise võimaluse ka osalevatele pealtvaatajatele.

    Siiski ei nihutatud selles kestvus-performance’is füüsilise ja vaimse vastupidavuse piire, nagu seda tegi näiteks Marina Abramović oma performance’is „Kunstnik on kohal“, kui ta istus kolme kuu vältel kaheksa tundi päevas New Yorgi MoMAs ja vaatas külastajatele ükshaaval silma. Kunstihoones oli pigem tegu endasse vaatava eksperimendi või mõnusa koosolemisega, mida toetas külluslik ajavaru. Tõnistel ja Toomperel olid abiks osalejad, kes samuti „lavale“ astusid, nii oli nende koorem kergem kui Abramovićil.

    „Kas sa etendad iseennast?“ meenutas pisut juturingi, kus üks kõneleb ja teised kuulavad. Sellel on sarnasust USAst alguse saanud circling-suhtlusmeditatsiooniga, kus osaleja üks eesmärke on uurida, kuidas vestluspartner parasjagu iseennast ja maailma kogeb, ning seejärel väljendada teisi mõjutamata oma tõde.

    Metakognitiivse eheduse ruum

    Küsimusega „kas sa etendad iseennast?“ jõudis maratonteose keskpunkti eheduse otsing. Autentsust aitab mõista selle vastand – mask või roll. Jean-Paul Sartre on kirjutanud, et kui valida endale roll, nt õpetaja, lapsevanem, politseinik, kunstnik, lasub valijal ühiskonna ootus seda esitada liikumise, tantsu abil. Kuid kas ka üksi suudetakse olla ehe?

    Toompere ja Tõniste etendus oli kutse tantsida nii, nagu keegi ei vaataks. Suhelda maskita, ehedana, endana. 12tunnise teose käigus sai uurida iseennast, ka seda, kas ja kuidas mõjub teiste kohalolu. Kunstnikud ei kohustanud osalejaid millekski, nad näitasid oma tegevusega, mis on võimalik. Nad ei andnud ka hinnangut, et mõjutamine oleks tingimata halb. Pigem oli küsimus teadlikkuse tasemes.

    Kuid kas iseenda etendamine väljendab autentsust – kehastame iseennast – või astume etendamisega sammu endast eemale? Kunstnike sõnul on sellesse sõnapaari sisse kirjutatud vastuolu. Autentsus rullub lahti kogemuslikul tundetasandil. See sarnaneb vooseisundiga: „Keha tegutseb ja suu liigub ja kõik tundub õige, aga pole kindel, kuidas sa sinna välja jõudsid ja kui kaua see õrn hetk kestab.“ Tõnistele on iseenese etendamise efemeerne kogemus eesmärk. Tundetoon ongi teos.

    Nagu avatuse puhulgi, kehastasid kunstnikud autentsust ja uudishimulikku enesesse vaatamist. Tõniste ja Toompere liikumine andis aimu koreograafilisest professionaalsusest, kuid liigutused sündisid hetkes. Luues emotsionaalset atmosfääri toetasid nad kohalolijaid. Enesekindel autentsus ja siiras huvi teiste vastu lõid turvalise ruumi, et teisedki oleksid valmis ennast avama. Otsustasin teha sotsiaalse eksperimendi ja astusin ringi keskele. Mind paelus see, et ma ei tea midagi enne, kui olen proovinud – koosloomine sünnib hetkes.

    „Kas oleksid valmis lubama ringi keskele ka kellegi teise?“ küsisin Üüve-Lydia Toomperelt, kes muljetavaldavalt kõrgetel platvormkingadel efektseid poose võttis ja oma tõdesid avaldas. Minu rõõmuks oli ta nõus. Üldiselt tunnen end õpetaja ja giidina tähelepanu keskpunktis mugavalt, seekord oli aga teistmoodi. Olin tähelepanu all ja selleks ajaks oli ruumi kogunenud rohkem inimesi. See mõjus põnevalt, aga ka hirmutavalt, võttis käedki värisema. Pidin vastama küsimustele, millest paljud olid varemgi korduvalt kõlanud: miks olin valinud just need rõivad, millist tööd teen, kas olen spirituaalne. Uuriti ka, mis toimub mu kehas. Kogemata olin ajastusega endale lisakatsumuse leidnud: „Kas sa oled teadlik sellest, et seal on kaamera?“ – „Jaa, aga ma proovin sinnapoole mitte liiga palju vaadata.“ Selleks ajaks olin tähelepanu punkt­valgusega kohanenud. „Miks nii?“ – „Sest ma tahan olla võimalikult ehe. Kui vaataksin, siis liiguksin teistmoodi.“ Peagi leidsin ennast viie rütmi tantsu tuttavast voost: keha tantsib ja mina luban sel juhtuda. Tagantjärele mõistsin, et see oligi efemeerne hetk, mida Tõniste oli kirjeldanud.

    „Kas sa praegu etendad iseennast?” küsis Toompere. Endalegi üllatuseks vastasin otsustavalt: „Ei.“ Meel oli ühtäkki tühi ja maad olid võtnud selgus ja kohalolutunne. Järgnes paar küsimust, mis kontekstiväliselt ei ütle palju, kuid mulle pakkusid uue vaatenurga sellest, mida saan maailmale anda.

    Ilmselt kogesid ka selles kestvus-performance’is osalejad sisevaatlust erinevalt. Peamine on valmidus endalt küsida, kust meie reaktsioonid, mõtted ja käitumismustrid tulevad, et saaksime teadvustada oma valikuid. Partneri peegeldamine aitab jõuda lähemale Delfi templi seinale kirjutatud aegumatule soovitusele „Tunne iseennast!“. Toompere ja Tõniste etendus on metakognitsiooni meistriklass.

    Tulin, olin oodatud. Astusin sisse. Tundsin end vabalt. Nautisin ühist vastutust ja tegutsesin rõõmuga. Lahkusin Tallinna Kunstihoonest suure kerguse ja avarustundega, tundega, et olin pidanud mõned väga tähendusrikkad südamest südamesse vestlused. Avatud suhtumine, jagatud vastutus, üksteise kuulamiseks aja võtmine, keskendumine ja uudishimu uurida oma käitumist mõjutavaid tegureid viisid elamusliku kunstikogemuseni … ja võimalik, et osalejate kaudu ka avatuma ja ehedama ühiskonnani.

  • Suurekssaamise lugu vägivaldse suhte näitel

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Mängufilm „Murina“ (Horvaatia-Brasiilia-Sloveenia-USA 2021, 95 min), režissöör Antoneta Alamat Kusijanović, stsenaristid Antoneta Alamat Kusijanović ja Frank Graziano, operaator Hélène Louvart, heliloojad Jevgeni ja Saša Galperin. Osades Gracija Filipović, Leon Lučev, Danica Čurčić, Cliff Curtis jt.

    Antoneta Alamat Kusijanovići filmi „Murina“ peategelane, hilisteismeline Julija (Gracija Filipović) elab koos isa Ante (Leon Lučev) ja ema Nelaga (Danica Čurčić) idüllilisel Horvaatia saarekesel Aadria meres. Igal hommikul sukeldub ta koos isaga mere põhja, ees sukeldumismask ja peos odapüss, et püüda angerja moodi siugjat delikatesskala mureeni. Vesi on ka Julija pääsetee keskkonnast, mis on idülliline vaid visuaalselt. Sisuliselt on „Murina“ suureks kasvamise lugu, ent ilma tavapärase romantikata ja märksa tumedamates toonides, paradiisiliku keskkonna kiuste.

    Ilmselt on vähe neid, kes ei oleks tänaseks kuulnud, kuidas tõeline oht ähvardab naisi koduseinte vahel, mitte pimedail tänavail. Samasuguse käibetõena kõlab fraas, et löömine on vaid jäämäe veepealne osa ning selle lahutamatu kaaslane on emotsionaalne vägivald. Just sellist vägivalda lahkabki omal oskuslikul moel „Murina“, mis räägib otseselt lähisuhtevägivallast, sedapuhku mitte niivõrd partnerite, kuivõrd suureks kasvava lapse perspektiivist. Turistidest tulvil paradiisisaareke pakub sündmustikule suurepärast dekoratsiooni, rõhutades kolkliku keskkonna klaustrofoobsust ja suletust, millest rannailu nautivad turistid puutumata jäävad.

    Isa Ante tegelaskuju on joonistatud üheselt lahti, jätmata vaatajale ruumi kaastundeks või mitmekihilisuseks. Ja kuigi Ante tüpaaž on peaaegu karikatuurne, tuleb see vaatajale tuttav ette isegi juhul, kui endal vägivaldse suhte kogemus puudub. Sest küllap on vähe neid, kes ei ole kohanud sellist karakterit – ärplevat, alailma konkureerivat, nõrgemate peal end välja elavat ja tugevamatega pugejalikku tegelast. Kui mitte kodus, siis tööl, ja kui mitte tööl, siis koolis. Karakteritruud on ka Ante sõnad üsna filmi lõpuminuteil: „Mitte keegi ei armasta mind.“ Sest eks ta ole, miskipärast kipuvad lähisuhtevägivallatsejad nägema ohvrina pigem ennast kui neid inimesi, kellele nad liiga teevad.

    Kui Ante puhul saab üsna ruttu selgeks, millise inimesega on tegu, siis Julija tegelaskuju avaneb aeglasemalt, mitmekihilisemalt. Mis on ka mõistetav, sest murdeealised tütarlapsed ei olegi tingimata kõige lihtsamini loetavad. Kinnine ja kohmakas, nii suhtluselt kui ka liigutustelt, ometi oma varjatud soovide ja unelmatega, mis filmi arenedes üha selgemaks saavad. Maapealsetele stseenidele moodustavad kontrasti hämarad veealused kulgemised. Seal paljastub Julija võime tunda end kusagil ka hästi, koduselt, tema kulgeminegi vee pealt vee alla juhtub justkui möödaminnes. Selline pildidünaamika kinnitab ka teist käibetõde – halvad asjad juhtuvad sageli päevavalges, samas kui pimedus võib pakkuda pelgupaika.

    Kui Ante (Leon Lučev) puhul saab üsna ruttu selgeks, millise inimesega on tegu, siis Julija (Gracija Filipović) tegelaskuju avaneb aeglasemalt, mitmekihilisemalt.

    Tegevus käivitub, kui isale tuleb külla vana sõber ja kolleeg Javier (Cliff Curtis), et rahastada Ante võimalikku äriideed. Javier esindab kogu seda maailma, mis on kättesaamatu Julijale, nagu ka Antele ja ema Nelale. Ta on rikas, temast kirjutatakse mõjukates ajakirjades, ta on Harvardi raamatukogu suurannetaja ja tema enda tütred ei ela suvalisel paradiisisaarel, vaid Šveitsis. Javier ongi metafoor sellele, et elu ei piirdu vaid saarega, isegi mitte mõne tunni kaugusel asuva Zagrebiga, mida naised mainivad õhates ja lootusrikkalt. Märkamatult ujuvad pinnale üha suuremad unelmad ja elamata elud, nii emal kui ka tütrel. Meestevahelist kamraadlikku konkurentsi peidetakse algul naeratuse taha, hiljem sellekski vaevumata. Ema ja tütre suurim vahe seisneb aga selles, et kui tütar julgeb veel unistada – ja sisuliselt ongi see lugu tütre mässust isa vastu –, siis ema unistused on ammu surnud ja maha maetud. Pinge kasvab märkamatult, dialoogid muutuvad üha teravamaks ja otsesemaks ning tütre ja isa võimuvõitlus üha nähtavamaks, kuni olukorra järsu eskaleerumiseni.

    Äärmiselt päriseluline on see, et Julija süüdistab probleemides isaga oma kunagisest iluduskuningannast ema, kes püüab küll lapse ja mehe suhteid siluda, ent asub enamasti siiski vägi­vallatseja poolele – nagu vägivallaohvrite puhul üsna tavapärane. Filmi teeb sümpaatseks ka see, et režissöör ei anna kummalegi naisele õigust, vaid näitab ka ema ohvrikogemust. Jah, see on küll mõnevõrra teisejärgulisem kui Julija oma, ent ometi empaatiliselt kujutatud. Vägivallaring, mis tambib maa sisse enesehinnangu ja sunnib naise oma mehe ümber tippima, lootuses paremale homsele, saab selgeks ilma suuremate sõnade ja arendusteta ning kumbki tegelane ei pretendeeri tõemonopolile.

    Film on visuaalselt kaunis, kulgeb aeglaselt ja poeetiliselt. Tõmbenumbriks on pikad, psühhedeelse maiguga veealused koreograafilised stseenid, mis kujutavad Julijat kala püüdmas. Kaunis on ka palju ekspluateeritud naisekeha ja selle näitamisega režissöör tagasi ei hoia. Sel määral, et vaadates tekkis mul vahepeal küsimus, on see ikka põhjendatud ning kas tõesti ei saa teisiti anda edasi noore tüdruku lapselikku, täiskasvanulikest vormidest hoolimata peaaegu süütut olemust, mida seksualiseerivad just välised pilgud. Teisisõnu, piir male gaze’i ehk mehepilgu ja selle paljastamise vahel jäi minu jaoks hägusaks nagu sageli – isegi kui režissööripilk kuulub naisele. Määratult sümpaatsem oli aga filmi lähtepunkt tervikuna – et keskne on noore tüdruku kogemus ja subjektsus. Sest noore tüdruku hääl ei ole ühiskonnas just see, mida me liiga tihti kuuleksime. Ometi ei jää nooredki tüdrukud tihti vägivallast puutumata ning kahtlustan, et just puudulik kodukeskkond on see, miks nad hiljem juba täiskasvanud naistena küsitavais suhteis lõpetavad.

    Omaette tähelepanuväärne on Jevgeni ja Saša Galperini loodud filmimuusika. See polnud nii napp, kui võinuks eeldada üsna rahuliku pildikeelega filmi puhul, ning toetas hästi linateose pingelist atmosfääri. Mingil kummalisel moel meenutas orkestratsioon ka omaaegseid eesti filme. Lähemalt uurides selgus, et tegemist on Venemaal sündinud vendadega, kes nüüd elavad Prantsusmaal. Mine tea, ehk annavad siin tunda Moskva kompositsioonikooli Eestile tuttavad juured?

    Kokkuvõttes on „Murina“ hea ja tugev film, mis ristub paiguti ka päris eluga, nimelt viidatakse linateoses 2007. aasta tulekahjule Kornati saarel, mille käigus hukkus 12 tuletõrjujat. Lugu on üsna selge puändiga, mis pole aga liialt sirgjooneline, et muutuda vaatajale igavaks. Mingis mõttes on see ka lugu lähisuhtevägivallast, mille eri variatsioone on viimasel aastakümnel tulnud nii kirjanduses kui ka filmis ette loendamatu arv kordi. Ent kuni püsib probleem, seni on vaja neid lugusid ka jutustada, nagunii on neid üldises mastaabis räägitud liiga vähe. Ja tundub, et üldsus on filmi hästi vastu võtnud, millest räägib ka asjaolu, et üks filmi patroone oli Martin Scorsese.

    Tervikuna räägibki režissööri esimene film vabakssaamisest. Seda sümboliseerib kinnipüütud mureen, kes end viimse hetkeni päästa püüab, isegi kui see tähendab iseenda liha läbi närimist. Ja puänt on väga lihtne – et saada vabaks, ei ole vaja tingimata põgeneda. Vähemalt nii oleks see ideaalses maailmas. Päris maailmas ma paraku kahtlen, et asjad nii lihtsalt käivad. Aga ega see olegi oluline – vähemalt annab selline enam-vähem happy end lootust. Kas või neile, kes seda ise vajavad.

  • Festivalinormaalsuse tagasitulek

    EDMUND HÕBE

    Intsikurmu festival 5. ja 6. VIII Põlvas.

    See suvi on olnud esimene tõsisem festivalisuvi pärast 2019. aastat. Ka Intsikurmu festival, mis 2020. aastal toimus telefestivalina, jäi eelmisel aastal Covid-19 nakatumiskordaja tõusu tõttu korraldamata. Kogu maailmas ei ole festivalide tagasitulek aga olnud nii suur naasmine normaalsusesse, kui esiotsa oodati. Ka suurtel festivalidel nagu „Primavera“ on olnud probleeme ülerahvastatuse, pikkade järjekordade, halva veevarustuse ja personali nappusega. Billboardi vanemtoimetaja Eric Renner Brown on kinnitanud, et osalejad on „kollektiivselt praktikast väljas“.1 Rääkimata sellest, et teatud mõttes eeldab normaalsusesse naasmine vana normaalsusega uuesti ära harjumist.

    Eesti kultuuriruum on väiksemate mastaapidega ja võrreldes lääneriikidega ei ole me olnud nii lukus, seega sujus Intsikurmus korralduslik pool üsna kenasti. Väikese segaduse tõi laupäeva keskpäevane vihmasadu, mille tõttu nihkus teise festivalipäeva alguses enamiku esinejate ülesastumise kellaaeg (välja arvatud pealava kolm esinejat). Kui varasematel aastatel olid esinejad jaotatud metsapargi laululava ehk pealava ja sellest vastassuunas asuva Oru lava vahel, siis tänavu tutvustati lisaks pilootprojektina alternatiivlava. Sinna pääses laulu­lavani viivalt teelt vasakule põigates ja allamäge minnes: madala veetasemega tiigi taha oli paigutatud mitte üks, vaid suisa neli presendiga kaetud tellinguid meenutavat platvormi. See, kui palju neist käiku läks, sõltus lavale minejate arvust ning ühtlasi tekkis distantsiefekt, sest tiik eraldas publiku ja esinejad. Alternatiivlava mõjus oma seadistuse ja programmiga nagu mõni 10–15 aasta tagune põlve otsas korraldatud väiksem festival ning niigi mitmekihiline atmosfäärifestival saavutas seeläbi mõnetise „festival festivali sees“ efekti.

    Alternatiiv vs. peavool

    Samal ajal kui pealava ja Oru lava artistid jagunesid peavoolu ja alternatiivi skaalal seinast seina, õigustas alternatiivlava oma nime. Alternatiiv ei tähendanud aga tingimata rohkem eksperimentaalsust. Nii mõjus laupäeval esinenud ants1 just sedasorti Ülase 12 skeene punk­bändina, kes on äsja hakanud tegema katselisi kõrvalepõikeid postpungi või postroki areaalidele. Grupeeringu kontsert õnnestus pigem häppeningi tasandil: nad esinesid kui pulmabänd lesbipaarile, kellele sai õnne soovida, ning laual pakuti ka šampanjat ja rosoljet. Sarnast suhtumist, küll veidi musikaalsemalt, väljendas ka tänavatark džässroki viisik Kõnts, kes esitas kõige krestomaatilisemaid rokiriffe, justnagu oleks need ülivildakalt arranžeerinud Ornette Coleman oma free-funk’ilikul tipp-perioodil. Niisama agaralt lammutasid nad tavaarusaamu publikuga suhtlemisest ning ajasid palade vahele seosetut juttu mitmekesi korraga, saksofonist jooksis isegi tiiki ujuma.

    Peaaegu kolm aastakümmet tegutsenud Jaga Jazzist on endiselt tasemel ja pakkus kuulajaskonnale tugeva pooleteisetunnise instrumentaalmuusika kava.

    Üldjuhul aga on muusikud praegustes alternatiivbändides või siis kooslustes, mis hägustavad piire alternatiivsuse ja peavoolu vahel, koolitatumad kui näiteks Schillingi festivali aegsed tegijad. Minimal Windi puhul torkabki kõrva, et alternatiivrokk on lihtsalt taandatud esteetikaks, mida saab õppida Otsa-koolis. Samas on bändidel nagu Neon Fir ja Alfa Collective piisavalt substantsi, et mõjuda intelligentse ja maitseka kombona.

    On märgiline, et Intsikurmu festivali esimesel päeval esinesid Vaiko Eplik ja Eliit, Ewert Sundja ning Jaga Jazzist, teisel päeval aga Efterklang. Kõik nad tõusid esile juba enne Intsikurmu festivali sündi ja mõjusid nüüd veidi nostalgiliselt. Neile, kes peavad viieteist aasta tagust perioodi kuldajaks tänu Eplikule ja Jaga Jazzistile, võis tulla pettumusena võrreldava talendi puudus. Kus on uus Eplik? Kes kannaks tänapäeval edasi Jaga Jazzisti progressiivse eklektitsismi ja mitmekesise orkestraalse instrumenteerimise tõrvikut? Jaga Jazzist on tegutsenud juba peaaegu kolm aastakümmet ja hea on seegi, et nad on endiselt tasemel ja suudavad pakkuda tugevat pooleteisetunnist instrumentaalmuusika kava.

    Tahes tahtmata on muusikamaastik siin ja mujalgi muutunud. Isegi Efter­klang paistab olevat kohanenud kaasaegsemate süntpopi hoovustega, tehes seda oma varasema orkestraalsuse arvelt. Siiski on nad säilitanud oma sooja ja helge kontakti publikuga. Efterklang oli üks bändidest, kes tasakaalustas hästi muusika nõudlikule maitsele ja publikut kaasahaarava lavaloleku. Kitarri- ja alternatiivmuusika eri traditsioone alates biitlitest kuni R.E.M.-i ja Animal Collective’ini sünteesiv Django Django Inglismaalt oli oma energeetilise esinemisega teine selline ansambel.

    Vähemuste nähtavus

    Tõsi on, et uut Eplikku ehk oodata ei tasu, kuid samas ei kujutaks ette Yasmynit viisteist aastat tagasi Eesti muusikamaastikul. Indie-ringkonnad on R&B viimase kümnendi jooksul rohkem omaks võtnud, enam ei ole selle kuulamine snoobide seas tabuteema, vaid saanud heakskiidu ka selliselt indie-gurult nagu Thurston Moore, kelle sõnul on rokkmuusika asemel levimuusika peavoolus eksperimentaalseks saanud just R&B.2 Yasmyn ei vaja kindlasti mingit välist tunnustust indie-gurudelt: ta on piisavalt enesekindel ja uhke, mida kinnitavad laulud nagu „Self Love“ ja kontserdi jooksul esitatud viited mustanahaliste muusika traditsioonidele. Ka oma perekondlikele juurtele oli tal varuks austusavaldus, nimelt esitas lauljatar oma isa Joel de Luna repertuaarist laulu „Opera on Fire“.

    Yasmyn on tasemel mitte ainult oma stiili standardite järgi, vaid ta on ka piisavalt andekas, et ületada stiilimääratlused ja lahterduda lihtsalt nõudlikule maitsele sobiva muusika alla.

    Eestis kasvanud mustanahalised esinejad pole ainus vähemus, kelle suurem nähtavus võiks siinset kultuurimaastikku rikastada. LGBTQ+ kogukonna edusammud on samavõrd aktuaalsed. Tõsi, siin näitas paremini suunda „Sõru saund“, kus lavale astusid kogukonda kuuluvad esinejad, nagu võib lugeda ka Gregor Kulla arvustusest3. Intsikurmu esimese päeva lõpetas aga drag-show, mille olid kohale toonud Sveta Baari drag-artistid, kaasa arvatud Eesti üks tuntumaid, Helgi Saldo. Tema lähenemine soolisusele on performatiivselt üdini mittebinaarne, mille kohta on Müürilehes öelnud ka Aet Kuusik, et ta pole ei „maskuliinsustest nõretav kuningas … [ega] ülinaiselik queen, nii kukubki ta oma soovaba olendlikkusega kohustuslikust binaarsusest läbi, ja see ongi eesmärk“.4

    Drag-show’d on Eestis aastaid toimunud klubides nagu Sveta Baar ja Genialistide Klubi peosarjadena: „BÄM“, „Vikerruum“ ja „Queer Planet“. Küll aga mõjus „BÄMi“ toomine muusikafestivalile värskelt ning leidis publiku sooja vastuvõtu. Edaspidi võiks festivali kavasse tuua ka LGBTQ+ kogukonna muusikuid. Või juhul, kui on soov drag-pidu uuesti korraldada, siis võiks kaasata ka drag king’e, sest see ei pea olema ainult naiseks riietuvate meeste pärusmaa.

    Kokkuvõttes võib festivali lugeda kordaläinuks. Publikul õnnestus naasta sedasorti festivalinormaalsusesse, mida Intsikurmu eelmisel kümnendil üsna hästi pakkus. Kuigi kultuurimaastiku hetketrendid, mida festivali selleaastane kava ka peegeldas, võivad näida ambivalentsed, suudeti seekord heas mõttes pakkuda igaühele oma. Kuulata sai tuntud headuses esinejaid, tutvuda uuemate muusikasuundadega või lihtsalt nautida metsapargi unikaalset atmosfääri.

    1 Zach Schonfeld, Why Are Music Festivals So Chaotic This Year? – Stereogum 3. VIII. https://www.stereogum.com/2194981/music-festivals-2022-crowds-chaos/columns/sounding-board/

    2 Kory Grow, Thurston Moore on Beatific new LP, Solange, Life After Sonic Youth. – Rolling Stone 3. V 2017. https://www.rollingstone.com/music/music-features/thurston-moore-on-beatific-new-lp-solange-life-after-sonic-youth-192552/

    3 Gregor Kulla, Kui saar on mandrist ärksam. – Sirp 5. VIII. https://sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/kui-saar-on-mandrist-arksam/

    4 Aet Kuusik, Puust ja punaseks: queering. – Müürileht 13. VII. https://www.muurileht.ee/puust-ja-punaseks-queering/

Sirp