Lahkunud on pagulaseestlaste soometumisaegne toetaja
TOOMAS TALLO
6. septembril lahkus teispoolsusse soome ajakirjanikust estofiil Seppo Kervinen. Soome ajakirjanike liidu ajaleht pealkirjastas Seppo Kervisele pühendatud mälestuskirjutise „Eesti sõber kuni lõpuni“.
Eestiga sidus Seppot juba päritolu: ta emapoolne vanaisa oli eestlane, pärit Räpina kandist. Ajateenistus tsaariarmees viis ta Viiburisse, kus muusikaandeline noormees võeti sõjaväeorkestrisse. Orkestrandina jäi ta Viiburisse teenima ka pärast sundaja lõppu ja abiellus seal soomerootslannaga. Oma eesti juurtest oli Seppo küll lapsest saati teadlik, kuid tema lapsepõlve- ja noorusaastad jäid ajajärku, mil Eestist ja eestlusest rääkimist ei peetud Soomes soovitavaks.
Seppo sai eesti keele selgeks alles üliõpilaspõlves, kui sattus suviti Rootsis töötades eestlastele kuuluvasse tehasesse, kus juhtkond ja suur osa töötajaistki olid eestlased. Rootsis astus ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks ja sealt said alguse tema mitmekülgsed sidemed paljude pagulaseestlastega, huvi Eesti kultuuri ja eestluse vastu. Eesti juuri pidas ta äärmiselt tähtsaks ning tundis nende üle uhkust, võrreldes oma suhet Eestiga juutide suhtumisega Iisraeli, öeldes „Minu Iisrael on Eesti“.
Pärast kõrgkooli lõpetamist tegutses Seppo Kervinen tehnika- ja majandusajakirjanikuna, proovis kätt mitme väljaande juures ning lõpuks jäi kuni pensionile minekuni pidama Soome inseneride liidu nädalalehes Tekniikka & Talous. Eesti teemat polnud tal kuni meie riigi iseseisvuse taastamiseni soometumise tõttu muidugi võimalik käsitleda, küll aga elas ta kaasa kõigele nii Eestis kui ka pagulasorganisatsioonides toimuvale.
Eriti meeldejääv oli tema sõnul 1973. aasta suvel Helsingis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (CSCE, hiljem OSCE) välisministrite nõupidamisega seotud vahejuhtum. Nõupidamise päevakorras oli muu hulgas Euroopa riigipiiride puutumatuse küsimus. Balti riikide pagulasorganisatsioonid nägid sellega seoses ohtu, et lääneriigid võivad muuta Baltimaade Nõukogude Liiduga ühendamise mittetunnustamispoliitikat.
Vastusammuna saadeti Helsingisse Eesti, Läti ja Leedu pagulasorganisatsioonide esindajate ühisdelegatsioon, kes pidi seal andma pressikonverentsi. Seppo Kervinen sai Rootsi eestlaste esindusest palve abistada delegatsiooni asjaajamises ja pressikonverentsi korraldamisel. Seda ta tegigi, ent paraku jõudis teave toimuvast enneaegu Nõukogude asjameeste kõrvu ning nood nõudsid Soome valitsuselt samme „nõukogudevastase propaganda ja provokatsioonide“ takistamiseks. Soome politsei pidaski delegatsiooni liikmed koos Seppo Kervisega kinni.
Seppo Kervinen vabastati Soome kodanikuna aga peatselt ning ta võttis kohe ühendust kolleegiga ajalehe Uusi Suomi välisosakonnast. Sealtkaudu jõudis teave juba samal päeval OSCE nõupidamisel osaleva USA välisministri William Rodgersini, kes nõudis viivitamatult ühisdelegatsiooni kuuluvate Ühendriikide kodanike vabastamist. USA kodanike järel vabastati teisedki Balti riikide esindajad, kuid keelati neil poliitiliste avalduste tegemine. Vahepeal oli aga delegatsiooni arreteerimine Ameerika Hääle uudiste kaudu juba kõikjal maailmas teada, lisades kõlajõudu Baltimaade vabastamise nõudmisele.
Meie riigi iseseisvuse taastamisele elas Seppo Kervinen vaimustunult kaasa ja oli selle üle õnnelik. Ta hakkas sageli Eestis, samuti Lätis ja Leedus nii tööreisidel kui ka külas käima ning õhutas teisigi soome kolleege seda tegema. Tänu sellele hakkasid Soome inseneride liidu väljaandes ilmuma Eesti majanduselu käsitlevad ja Eesti-Soome majandussidemeid propageerivad kirjutised. Peamiselt ajalehes Eesti Aeg ilmusid aga tema eestikeelsed Soome-teemalised kirjutised.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist astus Seppo Kervinen kohe Eesti ajakirjanike liitu ning Soome liidu aktiivse liikmena aitas korraldada EALi vastuvõtmise Rahvusvahelisse Ajakirjanike Föderatsiooni. Ta osales Eestis ka mõne uue ajakirjandusväljaande loomisel ning tänini ilmub Soome koduajakirja Kotivinkki malli järgi loodud Kodukiri. Abivalmis kolleegina aitas ta soome keelest tõlkijaid ning tõlkis ka ise eestikeelseid tekste soome keelde.
Eesti Maaturismi Ühingu kaastöölisena propageeris ta soomlaste seas meie maaturismi. Elamuslikeks sündmusteks olid talle eesti laulupeod, kust ta ei tahtnud kunagi eemale jääda. Eesti reise jätkas ta ka pensionärina, kuni koroonaepideemia selle tõkestas. Meedia vahendusel hoidis ta aga ennast Eesti poliitika-, majandus- ja kultuurieluga lõpuni kursis. Oma rikkaliku eestikeelse raamatukogu annetas ta Tuglase seltsile.
Kuldar Singi muusikalised salalaekad avanesid üheks õhtuks
TAAVI HARK
Eesti Kontserdi kontserdid ja vestlusring Kuldar Singi 80. sünniaastapäeva puhul 29. IX Estonia kontserdisaalis.
Helilooja Kuldar Sink (1942–1995) saanuks tänavu 80 aastat vanaks. Selline ümar aastate arv võiks olla paras vanus ühele oma kultuuriruumis kanda kinnitanud komponistile. Paraku ei antud nii palju eluaastaid, tunnustustki ei jagatud üleliia heldelt, ent helilooja muusikaline elu kestab seni, kuni mäletatakse ja mängitakse tema muusikat. Kuldar Singi küllalt arvukast heliloomingust anti septembri eelviimasel õhtul Estonia kontserdisaalis kaks parajalt prisket kontserti. Esmalt sai kuulda mõõduka pikkusega segakava, kus Eesti Rahvusmeeskoori lauluramm kohtus hästi valitud solistide kammerlike muusikaliste andidega. Järgnes öökontsert, mille täitis väljendusrikas tsükkel „Surma ja sünni laulud“ hispaania luuletaja Federico García Lorca tekstidele.
Autoriõhtu avastused
Eesti muusikasse ilmus Kuldar Sink üllatavalt varaküpse heliloojana 1950. aastate lõpul. Peagi pöördus Sink tolleaegsete uudsemate muusikavoolude poole ning tõusis nõnda kõrvuti Arvo Pärdiga üheks tarmukamaks avangardistiks. Vaimsed otsingud, sagedased reisid ja katkematu eneseharimine tõid üsna kiires vaheldumises muusikassegi aina mitmekülgsemaid väljendusviise, mis lõpuks näisid olevat teel mingi suure sünteesi poole. Selline erk mitmekesisus annab rõõmustavalt avarad võimalused mitme sisuka kontserdikava kokkupanekuks. Sel korral valiti esitamiseks Singi hilisloomingu kandvamad teosed, mis pärinevad aastaist 1989–1993, vahele pikiti üks varajane klaveriteos aastast 1960.
Avanguks kõlas Juhan Liivi tekstile loodud meeskooriteos „Ei ma mõista palvet teha“, mis võlus oma leidliku lihtsuse ja selge vormikaarega. Peenelt varieeritud kordused ja mõtlikust meeleolust kasvavad lühikesed kulminatsioonid peegeldasid kohaselt Liivi nappi ja kõigist liialdustest vaba luuleteksti. Täiesti teisest puust oli aga esiettekandes kõlanud „Dies irae“ (1993). Ligemale veerandtunnist teost raamistavad torupillide burdoonhelid, mida kaunistavad ajuti üsna eksootilise tundetooniga ornamendid ja arabeskid. Rahvapillide pruukimine lisab vaimulikule ladinakeelsele tekstile talupoeglikult maise mõõtme, mida tugevdab sageli teost läbiv loitsimine, loodusrahvalikku šamanistlikkust rõhutab ka suure trummi rütmimuster. Meeskoorile pakub partituur tohutult laia väljendusküllust – kauni kirikulaulu lihtsusest kuni afekteeritud hüüeteni, üksmeelsest unisoonist karedate klastriteni. Ajaline ulatuslikkus äratas kõhkleva sisekõne helitöö vormilise ehituse otstarbekuse kohta. Kas võiks ehk teose mõju tugevdada mõned hästi valitud kärped? Paraku pole enam heliloojat, kellega saaks selle üle vaielda. „Dies irae“ on sedavõrd ulatuslik ja tehniliselt ambitsioonikas, et selle esitajana ongi vist raske ette kujutada kedagi teist kui Eesti Rahvusmeeskoor. Mikk Üleoja juhatusel lauldi teos kujundliküllaselt ja toreda täiskõlaga, hoidmata värvidega tagasi, Celia Roose ja Priit Lehto torupillil lisasid mõjusat voogavust.
Kuldar Sink
Jägnenud klaveriteos „Viis meditatsiooni“ pakkus lausa jahmatava stiilikontrasti: sellest muusikast kostab ellerlikku impressionismihõngu, ehk ka terake Messiaeni kirgast koloriiti, ent iga fraas oli üpris nappide vahenditega lihvitud eredaks viivuks. Sagedased peened harmoonilised üllatused olid osavalt jagatud eri registrite tasapindadele, mistap mõjusid ka mõned tuumalt sarnased fragmendid erksa eristuvusega. Pianist Sten Heinoja mängis lühikese põimiku meeldivalt mõjuvaks tervikuks, kujundades kõlaleidudest rikka teose üheks õhtu meeldejäävamaks viivuks.
Hilisloomingu radadele tõi tagasi 1992. aastal kirjutatud fantaasiaküllane „Meren tiedän“ tšellole ja klaverile. Esimesed minutid täidab tšello meditatiivne monoloog, milles sisaldub meloodilise voogavuse kõrval ka peaaegu instrumentaalkontserdi kadentsile omane tehnikate assortii: mitmesugused trillerdused, glissando’d, pizzicato ja flažoletid. Üsna poolsalaja lisandub klaveripartii, mis pärast kõhklevaid õhulisi keerutusi võtab peagi üles tantsulise hoo. Lüüriliste ja tantsuliste episoodide vaheldumine viib lõpuks kirgastunud ning peaaegu unenäolise mõtiskluseni. Tšellist Theodor Sink mängis täie andumuse ja oivalise fantaasiarikkusega, mida toetas Sten Heinoja diskreetne kõlaline seljatagune.
Rahvusmeeskoori lavale naastes sai nautida üht Kuldar Singi sagedamini esitatavat vokaalteost „Ave Maria“ sopranile, meeskoorile ja orelile (1989), mõjusa soolo esitas sopran Arete Kerge, orelil toetas vägesid Piret Aidulo. Õigupoolest ongi soprani roll teoses keskne, nii et koor ja orel sulanduvad justkui helilist ehitist toestavaks vundamendiks. Suure dramaatilise ulatusega ja sisendusjõulise palve laulis Arete Kerge meeldiva kõlalise avarusega ilmselt küll kõigi kuulajate südamesse.
Toeka punkti pani solistile ja meeskoorile loodud „Meie Isa palve“ (1991), milles õhkus ortodoksi kirikumuusikale omast hingust. Tohutu diapasooniga soolopartii esitas väärika veenvusega laulja Stanislav Šeljahhovski, kelle hääle värvide register on rikkalik ja jõuline. Esitusele lisas õigeusu muusikale omast koloriiti solisti häälduse loomulik eripära, mis selle teose konteksti sobis lausa valatult.
Öökontsert surmast ja sünnist
Hispaania luuletaja Federico García Lorca (1898–1936) tekstide juurde leidis Kuldar Sink tee juba oma teises elukümnes, põhjalik huvi viis lausa hispaania keele õppimiseni, et jõuda loetu tõelise mõistmiseni. Oma „Surma ja sünni laulud“ kirjutas Kuldar Sink spetsiaalselt Leili Tammelile, kes kuni viimase ajani on olnud selle nõudliku laulutsükli peamine esitaja.
Nüüd said kuulajad võimaluse kogeda tsüklit värskes ettekandes, mis osutus hingematvalt mõjusaks. Saagu taustaks mainitud, et ligemale kümne aasta eest teosest paari fragmenti kuuldes kujunes minus mulje, justkui oleks tegu millegi igavavõitu ja lihtsakoelisega. Kas oli süü vahetult enne kuulatud rohkes poola avangardmuusikas või madalas õhurõhus, jääb mõistatuseks. Ent öökontserdil elavas ettekandes kuulduna jättis teos tervikuna lummava mulje ja see purustas vanad mälukatked. Teos on tõepoolest eesti muusikas oma tundeintensiivsuselt, väljendusjõult ja materjali juurtelt ainulaadne ning on kujukas näide selle kohta, kui rikastavaks võib kujuneda hoolikas süüvimine teiste kultuuride olemusse.
Viiest ulatuslikust laulust moodustub umbes tunnipikkune tervik, milles on sisendusjõudu, kurbust, eufooriat, agooniat ja – mis kõige meeldivam – meisterlikkust. Milles see väljendub? Eelkõige selles, et pillidele (kaks flööti, kitarr ja tšello) on kirjutatud sellised partiid, mis tabavad instrumendi hinge. Siin pole „üldist“ muusikat, mis oleks seejärel „seatud“ kord ühele ja siis teisele pillile. Igaüks kõneleb oma ainuomases keeles. Ja siis muidugi vokaalpartii, mille nõudlikkus on lausa jahmatav! Iris Oja laulmise rikkalikkus pani Estonia kontserdisaali helisema ja kuulajad jäägitult kaasa elama, läbi kõigi rõõmude ning kannatuste tihniku. Yxus Ensemble koosseisus Mihkel Peäske ja Tarmo Johannes (flöödid), Kirill Ogorodnikov (kitarr) ning Leho Karin (tšello) pakkusid kammermuusika kõrgemat kunsti. Ehk oleks nüüd aeg küps teos hoolikalt ka plaadile mängida.
Vestluslikust vahepalast
Sündmusrikka õhtu eriti huvitav osa leidis aset kahe kontserdi vahel, mil Estonia kontserdisaali fuajees peeti maha ligemale tunniajane vestlus Kuldar Singist ja tema loomingust. Vestlusringi vedas armastatud muusikaloo õpetaja ja arvukate raadiosaadete autor Maia Lilje, kelle tuumakad kavatekstid on sageli leidnud tunnustavat äramärkimist. Oma mõtetega osalesid vokalist Leili Tammel, Kuldar Singi vend Tunne Kelam ja helilooja Sven Grünberg. Valgustati mõndagi helilooja minevikust ja suhetest oma kaasteelistega. Müstiline teadmatus ümbritseb tänini paljut, muuhulgas sedagi, kellele ja mis tingimustel ikkagi kuuluvad Kuldar Singi helitööde mahuka varamu autoriõigused. Sellised „pisiasjad“ on siiski ääretult tähtis muusikalise pärandi tuleviku huvides selgeks teha, et teoseid ei varjutaks – Lorcalt laenates – must vikerkaar üle sinise öö.
Kui vaadelda salvestiste ja trükitud noodiväljaannete hulka või teoste esinemise sagedust kontserdikavades, peab möönma, et mingil põhjusel ei ole Kuldar Singi muusika veel päriselt oma publikut leidnud. Veendunud poolehoidjate ja innustunud interpreetide käes ongi nüüd tuleviku võti. Poetatagu vaid pisut enam Kuldar Singi muusikalise salalaeka kaant, sealsete rikkuste nappuse üle pole põhjust kurta.
VAT-teatri „Võõras“, autor Albert Camus, tõlkija Henno Rajandi, dramatiseerijad Mihkel Seeder ja Margo Teder, lavastaja Margo Teder, kunstnikud Pille Jänes ja Pille Kose, helilooja Madis Muul, valguskunstnik Sander Põllu. Mängivad Ago Soots, Karolin Jürise, Meelis Põdersoo, Tanel Saar ja Kristjan Sarv. Esietendus 21. IX Sakala 3 black box’is.
VAT-teatri „Võõras“ on kujundatud ja lavastatud absurditeatri võtmes: huvitavad lapilised kostüümid, kubistlik grimm ja nurgelised suhted tegelaste vahel. Huvitav lahendus, ehkki Camus’ „Võõras“ pole absurditeatri tekst, see pole ka absurdne tekst, vaid üsna lihtsakoeline realistlik lugu, millel on hulk filosoofilisi implikatsioone. Lavastus ripub mingis tähendusetus limbos ning lõpuks pole siin põnevust ei absurditeatri-huvilisele ega ka kogemustega absurdinaudile.
Vahel pannakse Camus ja Sartre ühte eksistentsialismipatta kokku (ja mõnikord lisatakse sinna ka Heidegger), ehkki nii Camus kui ka Heidegger sõdisid selle määratluse vastu. Camus on absurdist, tema filosoofia kese on inimese mässamine absurdi vastu, Sartre otsib filosoofilist alust eksistentsile. Inimese olemus järgneb tema olemasolemisele: kõigepealt sünnitakse ja siis tehakse endast see inimene, kes olla tahetakse. Jumal taevas ei anna inimesele enne sündi mõtet nagu meistrimees noale, mis valmistatakse teadlikult käepideme ja teraga selleks, et midagi lõigata. Keegi ei sünni automehaanikuks või õpetajaks, see on subjektiivsete valikute tulemus.
Camus’ meelest püüavad nii Heidegger, Sartre kui ka Kierkegaard (jt) anda mõtet millelegi, millel pole mõtet. Aga milleks? Milleks viimasel hetkel siiski loobuda võitlusest ja petta ennast kujutelmaga, et mu töö, kolleegid ja mu pere on kuidagi universumis mõtestatud, kui mina sellele kõigele mõtte annan? Ei, õige on mässata.
Camus’ „Võõral“ on kaks enam-vähem võrdset osa (ca 30 lk + 30 lk). Minajutustaja Meursault’ juhtumised enne arreteerimist, sh ema surm ja matus, kohtumine Marie Cardonaga, töö, sekeldused naabritega ja lõpuks araablase tapmine rannal. Teine osa koosneb Meursault’ kohtumistest uurija ja advokaadiga: küsitlemised kohtuprotsessi jooksul, süüdistus- ja kaitsekõned, kohtuotsus. Kui esimeses pooles on rohkem sündmusi ja dialoogi, siis teine pool on valdavalt Meursault’ mõtisklused, kusjuures jätab ta osa olulisi seiku ümber jutustamata (advokaadi kaitsekõne jms).
VAT-teatri „Võõras“ algab kahe osa vahel: Meursault (Ago Soots) on arreteeritud ja peab jutustama uurijale (Kristjan Sarv) senistest sündmustest võimalikult täpselt. Raske öelda, kui täpselt, aga lõviosa lavastusest ongi „senised sündmused“, siis tuleb näpuotsaga kohtuprotsessi ja edasi jääb Meursault oma kongi. Kogu teine osa Camus’ jutustusest on puudu, vähemalt filosoofiliste allusioonidega osa. Tõsi, siin on raske midagi dramatiseerijatele ette heita, kuna teine osa tulnuks Camus’ tekstile juurde kirjutada: näiteks seesama advokaadi kaitsekõne. Siis poleks tekst mitte enam Camus’ „Võõras“, vaid Seedri-Tedre „Võõras“, aga see oleks kindlasti huvitavam variant, kui seda on praegune sündmuste ümberjutustus.
Ago Sootsi Meursault on tegelane, kes teab, mismoodi üks eksistentsialistlik tegelane istub ja astub.
Camus’, õigemini küll Meursault’ jutustus on intensiivselt hele ja värviline, selles on palju puhtaid toone. Püksid on sinised, särk helevalge, tüdruku lehv juustes on roosa ning agulinoormehe lips punane. Nende puhaste toonide ümber on kirju kontrastne maailm, mida võimendab alatasa lõõskav päikene: „Maapind oli kaetud kollakate kividega ja juba käresinise taeva taustal helevalgete asfodillidega“. Marie ei korja lihtsalt niisama lilli, vaid just mägi-iiriseid, mis annab omakorda hulga siniseid, lillasid ja kollaseid toone jutustusele juurde.
„Võõra“ lavakujundus on aga tavaline Eestimaa november: mustad tüllkardinad, kostüümid on tumehallid ja mustad, nägudel on kubistlik grimm. Tõsi, kui Meursault tapab araablase, muutub prožektorite valgus läbitungivaks ja hetkeks tunneb publik promilli sellest, mida võis tunda Meursault araablast tappes. Praeguse elektrihinna juures polegi tarvis kogu valgusparki Alžeeria päikese kombel hõõguma panna, aga hall mustal värviskeem ei toeta kuidagi Meursault’ psühholoogilist arengut, s.t seda, kuidas tema maailma näeb.
Võib-olla õigustab musta lavakujundust see, et Tedre „Võõras“ algab Meursault’ ülekuulamisel? Värvides kullendav rand, lõhnad ja imelikud inimesed on möödanik ning Meursault’ jagu on niisked vanglaseinad? Siin tuleb mängu üks uus põnev küsimus, millele saaks üles ehitada terve dramatiseeringu-seminari. Kas tagasivaatavat sisemise fookusega minajutustust on võimalik dramatiseerida jutustajata?
Sündmustele tagasi vaatav minajutustaja jutustab selle inimesena, kelleks ta on sündmuste käigus muutunud, ta on juba läbi elanud oma jutustuse viimase ja kõige olulisema sündmuse ehk puändi või on jõudnud selle lävele. Camus’ jutustuses on läveks surmaotsus: „Nii surma lähedal oli ema end tundnud vabanenuna ja valmis kõike uuesti läbi elama. … Ja minagi tundsin end valmis kõike uuesti läbi elama. Nagu oleks see suur viha mind puhastanud halvast ja uhtunud minema kõik lootuse, avasin end selles tulede ja tähtedega kirjatud öös esimest korda maailma hellale ükskõiksusele.“
See on see psühholoogiline taust, milles Meursault oma loo jutustab. Lavastus algab aga ülekuulamisega. Seega on tagasivaatavale jutustusele peale ehitatud veel üks tagasivaatav jutustus karakteri ja teksti sisemisest loogikast hoolimata. Seisukohad, mida Sootsi Meursault omab lavastuse algul pärast mõrva uurijale oma tegusid seletades, on Camus’ tekstis „puhastunud“ Meursault’ omad, aga VAT-teatri Meursault pole sel ajal veel teadlik oma surmaotsusest. Just surmaotsus on see, mis talle juba unustatu meelde tuletab.
Näiteks (I osas) einestab Meursault nagu tavaliselt Celeste’i juures, kui tema lauda istub „õun-ümmarguse näoga“ ja „sätendavate silmadega“ naine. Naine sööb, lahkub ja Meursault läheb talle järele vaatama, aga „unustab ta peagi“. Eirata seda, et oma elu vaikselt surma poole veeretav inimene ja surmamõistetu suhtuvad maailma erinevalt, on eirata kogu Camus’ filosoofia tuuma. Või ka näiteks pole võimalik ette kujutada Sootsi suus Meursault’ lauset „Perenaine parajasti naeris koos Marie’ga. Võib-olla esimest korda hakkasin tõsiselt abielu peale mõtlema“. See on just niisugune kirgastumine, millest ilma jäetuna tunneb inimene end võõrana, nagu Camus „Arutluses absurdist“ kirjutab.
„[A]bsurditunne ei sünni lihtsalt mingi fakti või mulje uurimisest,“ kirjutab Camus, „vaid sähvatab esile mingi situatsiooni … teo ja maailma võrdlemisest, mis sellele teole ei vasta. Absurd on olemuselt lõhe.“ Võrdlusmomenti, lõhet ei teki, sest lavakujundus ja tegelased sulavad ühtlaselt kokku mustaks fooniks. Seejuures võiks vastu väita Camus’ enda sõnadega: „Igasuguse ilu taga on midagi ebainimlikku, need kingud siin, mahe taevas ja puude siluetid kaotavad silmapilk petliku mõtte, mis me neile andsime … Maailma ürgne vaenulikkus jõuab läbi aegade taas meieni … me ei mõista teda enam, sest me oleme teda sajandite vältel mõistnud ainult sümbolite ja skeemide kaudu … Maailm libiseb meil käest, sest ta muutub taas iseendaks.“
Ka naise „sädelevad silmad“ on sõnastus, sümbolid, ja teatrilaval pole nii ehk naa võimalik luua midagi tõelist: isegi elus taim muutub lavale asetatuna pelgaks dekoratsiooniks. Tegelasi mingisse becketlikku mittemaailma surudes unustatakse lavastuses ära aga see, et absurdism on optimistlik, maailma vaatav ja nägev filosoofiasuund: „Ma pean toetuma sellele, mis on nii silmanähtav, isegi kui see on sihitud minu enda vastu. Sest mis muu on aluseks sellele konfliktile, mis muu tekitab kuristiku maailma ja minu vaimu vahel, kui mitte teadvus, mis mul maailmast on.“ Pole lihtsalt võimalik, et VAT-teatri Meursault jõuaks oma jutustuse finaalis selle vaimuseisundini, mis teda jutustama sunnib. „Enesetapu vastand on olla surmamõistetu“ – see piiripealse tunnetuse vahedus on VAT-teatri lavastusest puudu.
„Võõras“ on sisemise fookusega jutustus: siin pole ühtegi seika, mis pole Meursault’ isiklikud mõtted, tähelepanekud, muljed – tema enda sõnad loovad tema maailma Camus’ hääle ja hinnanguteta. Meursault ei näe preestri rüüd, vaid sutaani, tema kallim ei korja lilli, vaid mägi-iiriseid. See, mismoodi ta märkab araablase harali varbaid, on osa tema surma lävel muutunud psüühikast, mida pole võimalik kõrvale jätta, kaotamata seejuures karakteri sügavuses.
Kuna näitlejad siiski peavad laval tegutsema ning nad ei saa tegutseda Meursault’ „pilgu läbi“, siis tekib ületamatu probleem: seesugune tekst lihtsalt ei lase ennast oma rikkuses põhimõtteliste kadudeta lavastada. Ago Sootsi Meursault pole ka kuigi tähelepanelikuks mängitud. Ta on peaaegu poolteist tundi lihtsalt loid. See on tegelane, kes teab, mismoodi üks eksistentsialistlik tegelane istub ja astub, kummas suunurgas „sellel kuulsal fotol“ on Camus’l sigarett, aga kokkuvõtvalt on ta sisutu, absurditaju eeltingimuseks oleva lõheta. Temal pole seda sisukat ja tundlikku pilku, mis on Camus’ Meursault’l.
On erksamaid hetki, ehedat reaktsiooni, kui Meursault ja Marie (Karolin Jürise) ujumas käivad või teineteise seltskonda naudivad, aga siis rikub mulje Sootsi aluspükstel särav Ganti logo, mis (muheda absurdiga seejuures) ei sobi kuidagi ülejäänud kostüümide lipilapilisusega. Kristjan Sarve uurija saab erinevalt Sootsist reageerida sündmustele (jutustatule) vahetult ning tema stseenides ärkab lugu rohkem ellu – isegi kui Sarv lihtsalt seisab lava kõrval ning jälgib toimuvat. Talle on Meursault’ elu- ja teguviis ehedalt arusaamatu. Absurd sähvatub esile, kui Sarv seisatub.
Algtekstis on väga oluline tegelaste realistlikkus: Camus näitab, et isegi objektiivne kohtusüsteem on irratsionaalne, samamoodi nagu tavalise inimese püüd maailmale ratsionaalset hinnangut anda on eos luhtunud lootus. Nendele inimestele on oluline, kas Meursault jäi tukkuma surnuvalve ajal, jõi ta piimaga kohvi või miks ta tulistas ühe korra asemel viis (kuigi on täiesti ükskõik, mitu korda tulistada juba elutut keha).
Ainult realistlikud inimesed saavad ütelda midagi niivõrd absurdset nagu „see oli õnnetus, ja meie mõistame nüüd õnnetuse üle kohut“. Kodust eemal viibinud poeg, kelle ema haamriga surnuks peksab, naabri absurdne suhe oma koeraga, kummaline väike naisterahvas, kes kogu raadiokava sinise pliiatsiga alla joonib – need on jutustuses päris inimesed, mitte nukud või konstruktsioonid. Alžiiri räpased tänavad, Alžeeria teravate varjudega värvilised maastikud pole samuti kulissid Camus’ filosoofiale – otse vastupidi.
„Võõras“ ei oleks absurdismi tüvitekst, kui seal poleks neid sädelevaid värve ja karaktereid. Absurdi vastu mässata tähendab ju näha maailmas ilu, teisi inimesi, põnevaid seikasid, hoolimata, et lõppkokkuvõttes pole sel kõigel mitte kõige vähematki mõtet.
Reedel, 7. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Cloe Jancise ja Sigrid Viiri ühisnäitus „Teine vaatus. Tõlkes leitud“.
Pildikeele abil kujutavad kunstnikud näitusel argiabsurdi ja analüüsivad sotsiaalseid konstruktsioone. Läbivateks teemadeks on inimeste ja esemete üheti mõistetava funktsionaalsuse vaatlemine, naise erinevad isiklikud ja ühiskondlikud rollid ning nende kujutamine.
Jancise ja Viiri koostöö tugineb visuaalsel mõttevahetusel, mille käigus teineteise ideid tõlgendatakse ning fotosid uuteks kujutisteks ja objektideks ümber tõlgitakse. Tööprotsessi ainukeseks kehtivaks reegliks on visuaalne tõlkeprotsess, sõnu ei kasutata.
Tööprotsessi skeem: I vaatus: C teeb foto, S vastab fotoga, C ja S tõlgivad valitud 5 + 5 fotot skulpturaalseteks objektideks. II vaatus (käesolev näitus): C teeb foto, S vastab fotoga, C ja S tõlgivad 6 + 6 fotot skulpturaalseteks objektideks, C ja S tõlgivad I vaatuse 5 + 5 objekti uuesti fotodeks.
„Teine vaatus. Tõlkes leitud“ on jätk näitusele „Mõnel reipamal päeval paned sa oma maski peegli ees liiga tugevasti ette, nii et see hammustab su nahka“ (2021, Temnikova & Kasela galerii).
Cloe Jancis (s 1992) on foto, video ja installatsiooni meediumites töötav kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala (BA, 2018) ning õpib praegu Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Jancist paeluvad naise sotsiaalne kuvand ja erinevad igapäevased rollid, ning sellega seotud müüdid ja ootused. Oma viimaste aastate loomingus on Jancis keskendunud objektidele ja rituaalidele, mida naiselikkusega seostatakse.
Sigrid Viir (s 1979) on foto- ja installatsioonikunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud kultuuriteooriat Eesti Humanitaarinstituudis ning lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala. Kunstnikuna huvitub ta inimeksistentsi argipäevastest tahkudest ja seda saatvast sotsiaalsete kokkulepete rägastikust, töö totaalsuse ja isikliku vaba aja piirialast ning visuaalse keele küsimustest. Sigrid on kunstikollektiivi Visible Solutions OÜ üks kolmest liikmest. Ta on aktiivselt osalenud näitustel Eestis ja mujal. Teda on tunnustatud Noore kunstniku preemiaga (2009), on olnud Köler Prize 2011 nominent ning osalenud Visible Solutions OÜ-ga Manifesta 9-l (2012). Ta on kahel korral pälvinud Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2013 ja 2019).
Näitust saatvad tekstid on kirjutanud Anti Saar ja Maris Karjatse.
Näituse graafiline kujundus: Anna Kaarma.
Täname: Treiarei, Johannes Säre, Magav Magma, Aadu Lambot.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 6. novembrini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Reedel, 7. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis tänavuse hotell Pallase maalikunsti stipendiumi pälvinud Caroliina Luhametsa isikunäitus „Eluolu“.
Näituse keskmeks on kodu olemus ja selle mõjutused. Maalidel on kujutatud momente, mis kirjeldavad kunstniku eluolu, isiklikke väärtusi ja mõjutusi minevikus ja olevikust.
Kunstniku sõnade järgi kerkis idee teha midagi kodu olemuse ja olulisusega pähe juba ligi kolm aastat tagasi, kui selle olemuse tähenduslik pool muutus aja jooksul mitmeid kordi. Kunstnik selgitab: „Esialgu olime me kõik lukustatud oma kodudesse ja siis räägiti sellest, kui keeruline ja pingeline on olla kogu aeg nii-öelda nelja seina vahel. Nüüd on kodu hoopis soojemas ja olulisemas kontekstis. Oleme tänulikud selle üle, et meil on turvaline koht hingerahuks, ilma et peaksime sealt põgenema või hirmu tundma.”
Meie kõigi eksistentsi aluseks on elu ja selle ajas kulgemisega loodud olud. Me kujundame olusid sõltumata sellest, kas seda tahame või ei. Kui otsustame ja valime, siis kujundame. Kui jätame otsustamata või valimata, kujundame samuti.
Caroliina Luhamets (s 1995) õpib Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti erialal. 2022. aastal pälvis ta Hotell Pallas maalikunsti stipendiumi. Peamiselt leiab noore kunstniku kogust õli- ja akvarellmaale, söejoonistusi ja pastell maale.
SA Tartu Kultuurkapital, Hotell Pallas ja Kõrgem Kunstikool Pallas koostöös Tartu Kunstnike Liiduga asutasid hotell Pallase nimelise maalikunsti stipendiumi, aitamaks kaasa maalikunsti arengule ning üliõpilaste loomingulisele tegevusele. Stipendium määratakse kutsutud konkursi korras Pallase maaliosakonna ühele üliõpilasele või maksimaalselt kolmeliikmelisele grupile. Võitja pälvib lisaks 1000 euro suurusele stipendiumile ka Tartu Kunstimajas näituseaja. Varem on olnud stipendiaatideks Mia Melanie Saar ja Maris Paal.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 6. novembrini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Tim Høibjerg, Triin Marts ja Siiri Jüris Tartu Kunstimajas
Reedel, 7. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Tim Høibjergi, Triin Martsi ja Siiri Jürise ühisnäitus „Öö loor“.
7. oktoobril kell 15.30 toimub näituse raames kunstnikuvestlus. Vestlust modereerib Peeter Talvistu. Vestlus toimub inglise keeles.
Näitusel suunavad kunstnikud oma tähelepanu mitmekihilisele ja raskesti kirjeldatavale alus-emotsioonile, mis võib olla nii kõikehaarav kui ka pelgalt õrn aisting. Nad vaatlevad ootuspinget, ärevust – tunnet, mis kaasneb tulevikku jääva aimatava ohuga.
Mida tähendab karta tulevikku ajal kui globaalsed konfliktid ja katastroofid järgnevad pidevalt üksteisele? Mis juhtub kui potentsiaal pöörata äng tegudeks muutub abituks ning teiseneb hoopis rumaluseks ning apaatseks uimaks? Kasutades neid küsimusi algimpulsina, uurivad kunstnikud eri tasanditel ja viisidel kartlikkust, ootust ning ärevust.
Näitus „Öö loor“ on kunstnike Tim Høibjergi, Triin Martsi, Siiri Jürise ja kuraator Anne Vigelandi (NO) koostööprojekti teine osa. Esimene näitus Hobusepea galeriis uuris inimiha keerukust.
Siiri Jüris (s 1992) on Eestis ja Rootsis tegutsev maalikunstnik. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli maaliosakonna (MA, 2017) ning Rootsi Kuningliku Kunstiinstituudi (MA, 2021). Aastatel 2019 ja 2021 oli ta üks Young Painter Prize’i finaliste ning aastal 2020 „Noor Tartu“ konkursi võitja. Tema isikunäitus „(keha)stuv mateeria“ toimus veebruaris 2021 Tartu Kunstimuuseumis.
Triin Marts (s 1987) on Tallinnas elav ja töötav koreograaf ja visuaalkunstnik. Ta on lõpetanud tantsukunsti eriala Viljandi Kultuuriakadeemias (2011) ning õppinud maalikunsti Tartu Ülikooli maaliosakonnas (2015). 2019. aastal kaitses ta vabade kunstide magistritööd Eesti Kunstiakadeemias. Tema soololavastus „Kirke“ etendus noorte koreograafide sarja Premiere’13 raames. Vabakutselise etenduskunstnikuna on ta töötanud muuhulgas Ina Sockhemi, Jaan Ulsti ja Robert Wilsoniga.
Tim Høibjerg (s 1986) on Norra visuaalkunstnik, kes elab ja töötab Oslos ja Stockholmis. Ta on omandanud magistrikraadi Stockholmi Kuninglikus Kunstiinstituudis (2021) ja bakalaureusekraadi Oslo Kaunite Kunstide Akadeemias (2019). Høibjergi teoseid on laialdaselt eksponeerida ja tema viimaste näitusekohtade seas on MELK (Oslo), QB galerii (Oslo) ja Sørlandets Kunstimuuseum (Kristiansend, Norra), kus ta nomineeriti aasta kunstnikuks 2020.
Kuratoorne tugi ja tekstid: Anne Viegeland
Näitust toetab Eesti Kultuurikaptal ja Nordic Culture Point.
Näitus on avatud 6. novembrini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
7.–9. oktoobril toimub Eesti teaduste akadeemia majas (Kohtu 6)XXXVI Pärnu Filmifestival „Teadus ja kunst käsikäes“.
Seansid on tasuta. Kõik huvilised on oodatud!
Kava: 7. oktoober 17.00:JAHT ODD NERDRUMILE. 1. osa SÜNDINUD VALEL MAAL, autor Bork Nerdrum, Norra, 41′
keel: norra, subtiitrid: eesti
Bork Nerdrumi dokumentaalsari tema isa Odd Nerdrumi okkalisest eluteest kunstis. Kunstniku teine poeg Øde Nerdrum külastab koos kunstiteadlase Jan-Ove Tuviga maailma tähtsamaid kunstimuuseume ning võrdleb Odd Nerdrumi loomingut varasemate põlvkondade pärandiga kuni Rembrandtini välja.
JAHT ODD NERDRUMILE, 2. osa 85% MUST, autor Bork Nerdrum, Norra, 41’
keel: norra, subtiitrid: eesti
Kaader filmist „Planktoonium“.
19.00:PLANKTOONIUM, autor Jan van IJken, Holland, 15’
sõnatu film
Mikroskoobiga filmitud teadusfilm planktoni elust. Ere näide sellest, kuidas loodus ise võib muutuda kunstiteoseks.
LOOMISE VALVAJAD, autor Iiris Härma, Soome, 75’
keel: soome, subtiitrid: eesti
Teadlased esmainimese hälli juures Keenias. Väljakaevamistel on sealt leitud kõige vanemaid inimluid. Nüüd otsivad folkloristid pärimusi, mis võivad olla vanemad kui säilmed mullas.
Kohtumine filmi autoriga.
8. oktoober 15.00: JAHT ODD NERDRUMILE, 3. osa PÄRAST ARMAGEDDONIT, autor Bork Nerdrum, Norra, 41’
keel: norra | subtiitrid: eesti
JAHT ODD NERDRUMILE, 4. osa MAALIKUNSTI KUNINGAS, autor Bork Nedrum, Norra, 47’
keel: norra, subtiitrid: eesti
17.00:PÕHJUS HÜPATA , autor Jerry Rothwell, UK/USA, 82’
keel: inglise ja krio, subtiitrid: eesti
Autism pole üksnes meditsiiniline probleem, vaid ka inimese võime tunnetada maailma väga eriliselt.
19.00:MEMOROSA ORDU, autor Bork Nerdrum, Norra, 70’
keel: norra | subtiitrid: inglise
Norra maaligigandi Odd Nerdrumi ateljees õpivad suure kunstniku stiilis maalima ja mõtlema tulevased kunstnikud.
9. oktoober 13.00:JAHT ODD NERDRUMILE, 5. osa LAHUSTUMINE, autor Bork Nerdrum, Norra, 41’
keel: norra, subtiitrid: eesti
JAHT ODD NERDRUMILE, 6. osa ESIMENE RENESSANSS, autor Bork Nerdrum, Norra, 54’
keel: norra, subtiitrid: eesti
15.00:JOHANNES HINDIST, autor Andres Sööt, 77’
keel: eesti
Legendaarse teadlase Johannes Hindi lugu.
Kohtumine filmi autori Andres Söödiga ja Johannes Hindi lähedastega.
17.00: ÄRKVEL MAGAJA, autor Boris Van der Avoort, Belgia, 74’
keel: prantsuse, subtiitrid: eesti
Filmi autori Boris Van der Avoorti autoportree ja tema haiguse insomnia lugu.
XXXVI Pärnu Filmifestivali peaauhind parima kunstilise saavutuse eest.
Modernist, kes eelistab jääda märkamatuks. Margit Mutso vestleb Jaak Huimerinnaga
Eesti Kultuurkapital on aastast 2000 andnud välja stipendiumi „Ela ja sära“, mis tähendab väljavalitud kultuuritegelastele aastast loometoetust väärtuses 18 000 eurot. Üks kuueteistkümne tänavuse stipendiaadi seas on arhitekt Jaak Huimerind. „Ela ja sära“ on selline stipendium, mille saajalt aruannet ei oodata – kasuta seda, kuidas tahad. Siiski on ikka huvitav teada, mis on väljavalitul stipendiumiaastal plaanis. Rääkisime Jaak Huimerinnaga stipendiumist, aga ka tema tööst, elust ja arhitektuuristki.
RAIVO KOTOV, ANDRUS KÕRESAAR, LEMBIT-KAUR STÖÖR: Toomkiriku sündmusruumi-restorani arhitektuurilised kaalutlused Eelmisel nädalal ilmunud Tartu toomkiriku klaaspaviljoni idee kriitikale ja arutelule vastavad projekti autorid, Koko arhitektid.
Tartu on võidelnud välja Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna tiitli. Ületuleval aastal oodatakse linna miljon külalist. Oleme külastanud Euroopa kultuuripealinnu ja neist on meelde jäänud unikaalsed ja ainukordsed kogemused.
Tartu toomkirik ja sinna kavandatav klaasist sündmusruum-restoran on mõeldud just selliseid elamusi looma.
ÄLI-ANN KLOOREN: Värskus ja uutmoodi vana Järjest enam ilmub muusikavaldkonda neid, kes üritavad sügavale juurdunud traditsioone lõhkuda ning meelitavad kuulajaid uute ideede ja kontserdipaikadega.
Pandeemiajärgne Eesti muusikaelu on nii külluslik, et ka parima tahtmise juures ei jõua kõike huvipakkuvat kuulama minna. Erand ei olnud ka septembrikuu, kus nii mõnigi kord tuli kaaluda, mida valida. Kõige rohkem valmistas kõrgetasemeliste ettekannete kõrval rõõmu nende mitmekesisus. Klassikalise muusika publiku pärast on muretsetud juba aastakümneid, ometigi ei ole see liik veel välja surnud, kuigi keskmine vanus on jätkuvalt kõrge. Samuti on see kuulajaskond üsna konservatiivne ning muutused selles vallas üsna visad tulema. Siiski ilmub järjest enam muusikavaldkonda neid, kes üritavad sügavale juurdunud traditsioone lõhkuda ning meelitavad kuulajaid uute ideede ja kontserdipaikadega. Enamasti on need lahendused mõeldud noorema publiku enda poole võitmiseks.
PAUL-EERIK RUMMO: Luule hoiab keelt roostetamast Kõne August Sanga luuletõlkeauhinna pälvimise puhul 30. septembril 2022
Aitäh selle üllatusena tulnud auhinna eest, ja palun lahkesti vabandada, et mind kehaliselt kohal ei ole. Püüan jõudumööda olla korralik inimene, ja korralik inimene võtab iga tunnustust eeskätt kui avanssi. Sestap püüan aega ja jõudu, mis kuluks au vastuvõtmiseks kohale ja tagasi koju liikumisele, kasutada pigem selleks, et au vähemalt tagantjärgigi välja teenida. Nii või teisiti, suur tänu stimuleerimast ja ühtlasi parimad tervitused kaasnominentidele – ja ka nendele paljudele, kes seekord veel nomineerimatagi jäid. Igal juhul tasub selle kummalise asjaga – luuletõlkimisega – jatkata, kui kord juba ollakse sellesse lõksu langenud.
ANU REALO: Kriiside keerises Säilenõtkuse ja sotsiaalse toetuse vahel on tugev seos: keerulistes olukordades saavad paremini hakkama need, kellel on teiste tugi.
Viimasel ajal räägitakse väga palju kriisist, ajad on ärevad. Peaminister Kaja Kallas teeb enne „Aktuaalset Kaamerat“ Eesti rahva poole erakorralise pöördumise, kus ta reipal toonil teatab, et Eesti on kaitstud ja jääb kaitstuks, ning palub keerulistel aegadel rahulikuks jääda.i Sel viimasel näib aga olevat soovitule vastupidine mõju: järgnevatel päevadel ei räägita ajakirjanduses muust kui sellest, kuidas pöördumine suurendab ühiskonnas veelgi ärevust ja ebakindlust.ii
Juba mõnda aega näib, et elame kestvas kriisiolukorras, kus pole enam päris selge, millal üks kriis algab ja teine lõpeb.
ANU MASSO, MAI BEILMANN: Eetiline vaakum Eesti sotsiaalteadustes Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on jõutud tungiva vajaduseni erialase eetikakomitee järele.
Avalikkuses on kõneks olnud teaduse ja kõrghariduse alarahastamine, mis kõige valusamalt puudutab humanitaar- ja sotsiaalteaduste ressursivaesemaid erialasid. Viimastel aastatel on kujunenud ning viimase aasta jooksul kulmineerunud aga uus ressursipuudus, mis puudutab teiste erialade kõrval humanitaar- ja sotsiaalteadusi eriti valusalt – see on valdkondliku eetikakomitee puudumine. Tegemist on raske teemaga, mis mitte ainult ei takista teadlastel oma töö tegemist ja ühiskonna teenimise missiooni täitmist, vaid võib viia ka ühiskonna kohta käivate teadmiste loomise tsenseerimise ja monopoliseerimiseni teadusbürokraatia poolt.
MAI LEVIN: Tuult tiibadesse, graafikakoda! Graafikal läheb hästi: vabagraafikute ühendus on tegus ja elujõuline, graafikakojas tegutseb meister Uku Kann ja käib hulk tööhimulisi tegijaid, avatud on kaks galeriid.
Ümbrus täitub üha uute kultuuriasutustega, mõnel on nimeks paaritähelised lühendid, nagu näiteks GÜ – Eesti Vabagraafikute Ühenduse galerii Arsi kunstilinnakus. GÜ avati 23. septembril koos Tallinna Kunstihoonest sinna kolinud graafikakojaga. Ühes GÜ avamisega tähistati graafikakoja 75. aastapäeva.
MARGUS OTT: Argidialektika XI. Enesemäärang ja teisemäärang
Ma määran ennast ise. Kõik, mis ma olen ja mida ma teen, sõltub ainuüksi minust. Aga ometi, niipea kui ma midagi teen, puutun kokku teisega, kes hakkab mind määrama. Selgub, et ma ei saa juua lauda, abivahendita väga kõrgele õhku tõusta, sammuda läbi kivi. Arvuti mu ees määrab väga täpselt ära, mida ma temaga teha saan, kuhu näppe panna, mis järjekorras jne. Samuti nagu ka tuba määrab mööbli ja uste asetusega, kuidas ma temas liigun. Samamoodi ka linn oma majade, teede, liiklusvahenditega.
Arvustamisel
Vahur Afanasjevi „Rail Baltic ehk Kelmitants vanaisa sarvedega“
Epp Annuse „Tere, Aleksander“
„Pruut, kuningas ja muusapoeg. Eesti luule algus. Eestikeelne luule 1637–1721 transpoetiseerituna 21. sajandi kirjakeelde“
Max Horkheimeri ja Theodor Adorno „Valgustuse dialektika“
Jacques Offenbachi „Orpheus põrgus“
Usedomi muusikafestival
rahvusvaheline muusikapäev Mubas
kontserdid ja vestlusring Kuldar Singi 80. sünniaastapäeva puhul
Mare Vindi näitused „Kivist sild“ ja „Elemendid, jooned, maastikud, mõtted“ ning näitus „Loovuse aed, kus Mare Vint käib“
näitused „Raamatukujundaja töötuba. Jüri Kaarma ja hilisnõukogude trükikunst“ ja „Eriline on tavaline“ Fotografiskas
VAT-teatri „Võõras“
Tallinna Linnateatri „Polkovniku lesk“
mängufilm „Iseendast kõrini“
David Lynchi filmid Sõpruse kinos
dokumentaalfilm „Keelemässaja. Mati Hint“
Adamson-Ericu muuseum tutvustab glamuurseid käekotte ja nende ajalugu
7. oktoobril avatakse Adamson-Ericu muuseumis publikule näitus „Alati moes. Käekottide 100 aastat“, mis esitleb rahvusvahelist käekotidisaini 1920. aastatest tänapäevani. Näitus toob vaataja ette kümnendite kaupa käekottide saja aasta pikkuse loo. Välja on toodud kottide disaini arengu ja ühiskonnas toimunud muutuste seosed. Samuti vaadeldakse näitusel popkultuuri ja kuulsuste mõju kotimoele.
Itaalia erakogude põhjal valminud elegantne näitus heidab pilgu käekottide arengule viimasel sajal aastal ning uurib ka naise rolli muutusi ühiskonnas. Näha saab nii oma ajastu tüüpilisi kotte kui neidki, mis on tuntud moemajade ja disainerite loominguna muutunud ihaldusväärseks ajatuks klassikaks. Väljas on ka mudelid kottidest, mille on kuulsaks kandnud Grace Kelly, Jacqueline Kennedy, printsess Diana ja teised moeikoonid.
Tänapäevane käekott kujunes välja 20. sajandil ning seda on mõjutanud nii kunst, moesuundumused ja uued materjalid kui ka sotsiaalsed muutused, näiteks naiste iseseisvumine ja suurenenud tööhõive. 1920. aastatel sai käekotist iga naise moekas kaaslane. Viimase saja aasta jooksul on kotist kujunenud üks püsivaim moe aksessuaar. „Käekott võib olla igapäevaselt praktiline, aga ka erakordselt luksuslik ja kallis staatusesümbol, ehtelikult pilkupüüdev disainielement, samuti tugeva sotsiaalse sõnumi kandja. Käekott on midagi enamat kui üksnes moodne või praktilise otstarbega ese, kõneldes palju kandja moetundlikkusest, elustiilist ja staatusest ühiskonnas, aga ka meelelaadist, identiteedist ja maailmavaatest. Eri ajastute originaalkotid on ka ihaldatud ja vägagi hinnalised kollektsioneerimise objektid,“ kommenteeris näituse koordinaator Kersti Koll.
Väljapanekus on ligi 50 originaalkotti ning esindatud on tuntud moemajad Hermés, Gucci, Dior, Fendi, Vuitton, Chanel, Chloé, Roberta di Camerino ning disainerid Judith Leiber, Karl Lagerfeld, Alexander McQueen, John Galliano, Marc Jacobs, Wali Mohammed Barrech, Riccardo Tisci, Frida Giannini, Paco Rabanne, Lulu Guinness ja teised. Ajastu hõngu lisavad kostüümid ja fotod. Näitusega koos ilmub eesti- ja ingliskeelne rikkalikult illustreeritud kataloog ning kaasnevad ka mitmed publiku- ja haridusprogrammid. Esimene kuraatorituur näitusel toimub juba esmaspäeval, 10. oktoobril, kui tähistatakse rahvusvahelist käekoti päeva.
Klassikaline ridikül Punased Huuled. Lulu Guinness. 1994. Itaalia.
Rahvusvahelisest käekotinäitusest ajendatuna on muuseumi teise korruse Adamson-Ericu püsiekspositsiooni kujundatud spetsiaalne väljapanek kunstniku disainitud käekottidest. Eesti kunstiloo ühe kõige mitmekülgsema looja Adamson-Ericu kavandatud kotid on kõik ainueksemplarid. Väljas on ka abikaasale tekstiilikunstnik Mari Adamsonile, poetess Debora Vaarandile ja klaverikunstnik Lilian Semperile loodud kotid.
Näitus „Alati moes. Käekottide 100 aastat“ saab teoks Eesti Kunstimuuseumi – Adamson-Ericu muuseumi, Expona (Itaalia) ja Museo Milavida (Soome) koostöös. Näituse kuraator on Günther Fulterer (Itaalia) ja koordinaator Kersti Koll, väljapaneku kujundaja Mari Kurismaa, graafiline disainer ja kataloogi kujundaja Tuuli Aule. Näitus jääb avatuks 12. märtsini 2023.
Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna pälvis sel aastal paleogenenoomika üks rajajatest, Eesti juurtega Svante Pääbo.
Nobeli veebilehe teatel pälvis Pääbo preemia inimese evolutsiooni uurimise eest, täpsemalt avastuste eest väljasurnud hominiinide genoomide kohta.
Pääbo on järjestanud praeguseks välja surnud neandertallaste täisgenoomi, mis võimaldab seda nüüdisinimese genoomiga võrrelda ja uurida ning teha järeldusi paljudes küsimustes alates immuunsusest kuni aju arenguni.
Ta on avastanud ka uue inimliigi – denisi inimese.
Esmakordselt kuulis laiem avalikkus Svante Pääbost, kui 1985. aastal õnnestus tal leida DNA-materjali 2400 aasta vanusest Egiptuse muumiast. Sellega sai Pääbost esimene teadlane maailmas, kellel õnnestus leida aastatuhandete eest elanud inimese DNAd. Ta on uurinud ka neandertallase genoomi. 2009. aastal teatas ta, et tema uurimisrühmal on õnnestunud rekonstrueerida neandertallase genoomi esialgne versioon.
Aastal 2002 sai suure tähelepanu osaliseks, kui teatas, et on on avastanud “kõnelemise geeni” – geeni FOXP2, mis kõnehäiretega inimestel puudub või on kahjustunud. Ajakiri Time on 2007. aastal valinud Pääbo maailma aasta saja mõjukama inimese hulka.
Svante Pääbo on aastatel 1975-1981 õppinud Uppsala ülikoolis egüptoloogiat, vene keelt, majandust ja meditsiini. Samas kaitses ta aastal 1986. aastal ka doktorikraadi. Aastast 1997 on ta olnud Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi evolutsioonigeneetika osakonna juhataja. Tema uurimisteemad on seotud Eestis rahvusvaheliselt kõrgel tasemel tehtavate evolutsiooni- ja populatsioonigeneetika uuringutega, mida on aastakümneid juhtinud akadeemik Richard Villems. Ka on Eesti biokeskuse teadlastel koostöö mitmete Pääbo õpilastega.
Pääbo on Eesti Teaduste Akadeemia välisliige alates 2019. aastast.
Loe Kristjan Piirimäe artiklit „Neandertallane elab edasi“ Svante Pääbo uuringutest !
