humanitaarteadused

Foorumile mõtteainet andnud teemadest polnud suurem osa sugugi uued: aastaid on näiteks räägitud muusikaõpetajate kesistest palkadest (isegi kõige kõrgema kategooria kooliõpetaja, täpsemalt õpetaja-metoodiku töötasu ei küüni Eesti keskmiseni!). Midagi uut polnud kahjuks ka foorumit väisanud haridusministri Tõnis Lukase kinnituses, et üldhariduskoolide uue õppekava ja uute ainekavadega küll tegeletakse (ikka veel!), ent millal need reaalselt valmis saavad ja rakenduvad, pole praegugi teada. Tuttav ainevaldkond on samuti üldhariduskoolide muusikaõpetuse dilemma: kas muusikaharidus peaks olema õpilase- või ainekeskne? Siit lähtuvalt ilmnevad ka sisulised ja põhimõttelised prioriteedid, s.o mis on tähtsam, kas see, et õpilane oskab ja tahab musitseerida, või see, et õpilane orienteerub muusikaloos ja teoorias. Tõsi küll, mina mainitud võimalusi üksteist välistavana ei näe ja olen seisukohal, et kõige parem variant oleks ikka mõlemad asjad koos, s.t musitseeriv õpilane, kes on kodus ka teooriaküsimustes. Samuti oli foorumil mitmes sõnavõtus juttu vanuseastmete ja muusikakoolide muusikaõpetuse sidususest ja nõuete ühtlustamisest.

Nii mõnigi ettekanne peatus aga põhiküsimusel: mis on üldse (muusika)haridus, mis kvaliteete see eeldab, et noort inimest võiks üldse harituks pidada? Tabavalt sõnastas selle EMTA koolimuusika instituudi juhataja Airi Liimets, kes väitis filosoofiliselt, et haridus on kultuuri viimine endasse ja enese viimine kultuuri. Põhiline on ikka noores inimeses muusika vastu huvi äratamine ning see, kas “ärkamine” tuleb jazzi või klassikalist muusikat kuulates, pole tegelikult üldse oluline.

Kõik foorumi ettekanded olid järjestatud “alt üles” põhimõttel, s.t alustati algastme koolitusküsimustega ning lõpetati kõrghariduse valdkonnas. Muusikahariduse algastme “voorus” tutvustas Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esinaine Urvi Haasma pisut statistikat: muusikakoole on meil 87 ning seal õpib praegu 10 827 õpilast (neist tervelt 33% klaverit). Eesti omapäraks on asjaolu, et meil on palju väikesi muusikakoole n-ö perifeerias, kus arusaadavatel põhjustel napib õpetajaid. Võrdluseks märkis Tartu Heino Elleri nimelise muusikakooli direktor Kadri Leivategija oma ettekandes, et Soomes on muusikakoole 120, Islandil aga ligi 20, mis on nende mõnesajatuhandelist elanikkonda arvestades ülimalt hea näitaja. Üks olulisemaid rõhuasetusi oli Leivategija sõnavõtus aga küsimus, kuidas moderniseerida algastme solfedžoõpetust. Tema arvates oleks viga õpetada teooriat teooria enda pärast – targem oleks siduda see pilliõppega. Nii saadakse omandatud oskustele kohe ka praktiline rakendus.

Järgmiseks suuremaks teemaks oli muusikaharidus üldhariduskoolis. Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esinaine Helin Ots alustas oma sõnavõttu retoorilise küsimusega: mis on muusikaõpetuse eesmärk üldhariduskoolis? Ning lisas, et haridus on kokkuleppeline asi, kõik algab väärtushinnangutest ning siit tuleneb ka muusikaõpetuse sisu. Haridust ei saa anda, tõsta või ümber paigutada – haridust saab vaid omandada. Kuid probleemi nägi Helin Ots siin asjaolus, et tihtilugu on õpetaja maailm õpilase omast nii lootusetult lahus, et tekib võõrandumisefekt. Ning kui väärtushinnangud on liiga erinevad, on raskendatud ka õpetaja-õpilase kommunikatsioon. Selle probleemi lahendusena pakkus Georg Otsa nimelise muusikakooli direktor Aarne Saluveer välja mõtte, et õpetajad peaksid õpetamist õppima pidevalt – muutub ju meid ümbritsev maailm väga kiiresti ning mingitesse hoiakutesse klammerdumine ei tähenda isegi mitte paigalseisu, vaid tagasiminekut. Samas pidas Saluveer üldhariduskoolis laulmise kõrval väga oluliseks instrumendiõpetust, iga õpilane peaks tema arvates kas või natukenegi oskama mängida mõnd pilli. Kommentaariks niipalju, et kahtlemata on see väga õige mõte, ent teades meie muusikaõpetajate nappust, tegutsevate pedagoogide koormatust ning ressursside vähesust, on selle idee rakendumine lähitulevikus siiski üsna vähe tõenäoline.

Väga argumenteeritud ettekande pidas EMTA koolimuusika instituudi juhataja Airi Liimets, kes, arutledes jätkusuutliku muusikahariduse üle, lähtus küsimusest: miks, mida ja kuidas õpetada? Rõhuasetusega just sõnale “kuidas”, kuna me ei õpeta mitte ainet, vaid inimest. Tema seisukohaks on, et haridus peab õpilast puudutama sisemiselt, oluline on sisemise vajaduse tekkimine õpilasel. Ta juhtis ka tähelepanu asjaolule, et muusikal on sotsiaalne funktsioon noorte suhtluses, olgu siis tegemist klubikultuuri või laulupeoga.

Sealt edasi keskenduti muusikahariduse keskastme teemale. TMKK direktor Timo Steiner lähtus oma sõnavõtus sellest, et hariduse kvaliteet sõltub võimaluste paljususest. Pidades noorte pillimeeste puhul silmas eeskätt musitseerimisvõimaluste rohkust mitmetes kammeransamblites ja orkestrites. Steineri arvates domineerib meie keskastme muusikakoolides praegu liialt solistikeskne mudel versus ansamblikeskne mudel. Ent elu näitab, et solistiks kasvavad vähesed noored interpreedid, enamik tegutseb muusikapõllul edaspidi siiski orkestrandi-ansamblistina. Muuseas, hilisemas vestluses EMTA rektori Peep Lassmanniga juhtis viimane tähelepanu asjaolule, et solistikeskne kallak domineerib Venemaa muusikahariduses ning ansamblikeskne USAs, ent kummalisel kombel tulevad head ja väga head solistid mõlemalt poolt, nii Venemaalt kui Ameerikast. Kuid Eestisse tagasi – kahtlemata on muusikahariduse keskaste meie professionaalsete muusikute ettevalmistusprotsessis väga vastutusrikas, et mitte öelda otsustav etapp. Tõdes ju ka EMTA prorektor Margus Pärtlas, et 60 protsenti EMTA tudengitest on lõpetanud kas TMKK, Tallinna Otsa või Tartu Elleri kooli.

Meie muusikahariduse kõrgastmel on mitmeid lahendamist nõudvaid probleeme. EMTA rektor Peep Lassmann hoiatas oma ettekandes läheneva katastroofi (nagu ta ütles) eest – aastaks 2014 väheneb muusikaüliõpilaste arv tõenäoliselt 40 protsendile praegusest ja seda demograafilistel põhjustel. Et seda väljavaadet pehmendada, tuleks Lassmanni sõnul keskastmesse kätte saada kõik alamastme lõpetajad ning muusikaakadeemiasse omakorda kõik keskastme lõpetajad. Ent see pole ainus probleem. Nii rääkis ERSO direktor Andres Siitan häirivast tõigast, et paljud EMTA lõpetanud noored pillimehed ei vasta ei ERSO ega Tallinna Kammerorkestri nõuetele. Sama probleem olevat Eesti Filharmoonia Kammerkooril EMTA laulueriala lõpetanutega. Viimaste puhul teeb ilmselt “karuteene” kõigile laulutudengitele kohustuslik ooperiklass, mis kultiveerib hoopis teistsugust vokaaltehnikat, kui seda on vaja tipptasemel koori- ja ansamblilaulus.

Kuid eks probleemid ole ju selleks, et neid lahendada, ning vähegi adekvaatsed lahendid eeldavad hariduspoliitilisi visioone vähemalt kümneks aastaks ette. Lisaks erinevate institutsioonide koostööd nii arengusuundade planeerimisel kui ressursside kasutamisel. Selleks saigi ju toimunud Eesti muusikahariduse foorum kokku kutsutud ja teemade üle diskuteeritud.

Eesti Interpreetide Liit esitas Kumu auditooriumis taas järjekordse nn multimeediaprojekti, kontserdi, mis kandis pealkirja “Vool”, esitajad Sirje Mõttus (akordion), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt) ning multimeediakunstnikud Riina Maidre ja Maksim Šurin. Kavas olid teosed järgmistelt heliloojatelt (esitamise järjekorras): Mariliis Valkonen, Luciano Berio, Esa-Pekka Salonen, John Cage, Tatjana Kozlova, Toshio Hosokava ja Mirjam Tally. Armsad muusikud andku andeks, et ma nende kordaminekute juurde jõuan alles artikli lõpus!

Kontsert tekitas kiusatuse välja öelda paar mõtet, mis riivavad peaaegu iga päev silma-kõrva. Äraleierdatud sõna “multimeedia” on kaotanud oma žanrilise tõsiseltvõetavuse. Nii tundus mulle sellegi kontserdi puhul, mis oli helitööde poolest pilkupüüdev, kuid millele taust-pildirida osutas kohati üsna küsitavat kaastoimet.

Aastakümneid tagasi, kui stereoheli levik inspireeris näiteks raadio luuleprogramme muusikaga emotsionaalsemaks muutma/illustreerima, läks kahjuks mõõdutundetult moodi ka peaaegu iga sõnaline lõik muusikaga katta. Sellest “lastehaigusest” ei ole siiani välja tuldud. Otse vastupidi – see on süvenenud meie kõikides raadio- ja telekanalites. Vaadake-kuulake selle pilguga! Või meenutage, kas teilegi pole närvidele käinud, kui loetakse ilmateadet, spordi- või päevauudiseid, algava saateaja sisukorda või midagi muud vajalikku, aga “all” käib kilinal-kolinal suvaline muusikataust, mis ei ole ei emotsionaalselt ega sisuliselt põhjendatud ega vajalik, veelgi hullem – see segab ja kohati lausa katab sõna! Selline tobedus, et mitte öelda – kultuuritus – vohab nii pildikanalites kui kõigis avalik-õigusliku ja eraraadiote saateprogrammides. Niisama ebakultuurne (ja närvidele käiv!) on, kui spordisündmuste või pidulike otseülekannete puhul telereporter unustab ära, et primaarne on sündmuse telepilt, mida vaataja kodus näeb, ent reporter muudkui täidab arutult “aega” oma lakkamatu jutuvadaga, mis segab sündmuse adekvaatset jälgimist, tappes peaaegu täiesti võimaluse sellest emotsionaalselt osa saada. Üks meedialiik nagu ei usaldaks teist, ja kahjuks – olulisemat, primaarsemat.

Nüüd on see (halb) mood iga hinna eest ühildada väljendusvahendeid või, peenelt väljendatuna, kunstiliike, jõudnud kontserdilavadele. Loova mõtte ajel võib sellest sündida ja sünnibki häid tulemeid. Kergekaalulisema või vähem andeka tööga püütakse lihtsalt helitööle videopildiga midagi “juurde anda”, trafarettväljendit kasutades – uut dimensiooni luua (?!). Lootes, et 1+1 = 3. Kui see tõesti nii juhtub, on eesmärk täidetud ja IME sündinud. (Sellise hetke sündi kogesime eelmisel hooajal kord siinsamas Kumus, kui Kadri-Ann Sumera mängis Lepo Sumera teost “Pardon, Fryderyk!” ja tuleleekides värelev videolava koos improvisatsioonilis-sugestiivse muusikaga tõi justnagu helilooja enda vaimu ja vaimsuse meie keskele.

Paari hooaja jooksul on siin Kumu auditooriumiski olnud häid leide või õigemini huvitavaid momente, ent rohkem siiski “kobamist”. Selline muusikale mingi uue dimensiooni andmise, või muusika nähtavaks manamise püüe pelgalt video toel on mulle meelde toonud aegade tagant veel ühe teise analoogi. Kuuekümnendatel püüdis Eesti Raadio muusikatoimetus kuulaja meeldumusi avardada ja teha kogemuslikult arusaadavamaks ja meeldivaks Johann Sebastian Bachi ning enne teda tegutsenud heliloojate loomingut. (Seda vajadust on praegu raske mõista, sest Vivaldi, Corelli, Bach jpt on nüüd ju hästi tajutav klassika, ja armastatud klassika. Peaaegu meeleolumuusika.) Tollal kasutati aga kuulamise kõrval ka ”suupärasemaks“ tegemise lihtsaid võtteid. Näiteks ansambel Les Swingle Singers laulis võluvalt Bachi muusika töötlusi, Walter Carlos mängis süntesaatoril kaunikõlaliselt Brandenburgi kontserte jne, jne. Võrdleva kuulamise järel koos tarkade meeste vestluse ja kommentaaridega jõuti lõpuks ikkagi hämmastunult tõdemuseni, et – ennäe! originaal-Bach on ise ju vähemalt sama kaunis, aga palju sügavam, inimlikum…

Kui ma olen kuulanud kaasaegsete (noorte) heliloojate teoseid, mida on püüdlikult visualiseeritud, tekib mul – eelmise näite põhjal – mulje helilooja/interpreedi ebakindlusest, kas kuulaja ikka mõistab teda, mulje, et tegijad püüavad keerukat helitööd, tihti emotsionaalselt või loogiliselt raskesti mõistetavat, tuua pildi või video abil kuulajale lähemale. Iseenesest õilis soov, mis mitte alati oma eesmärki ei täida.

Ka käesolevast kontserdist kõneldes meeldis mulle hästi muusika kui “asi iseeneses” ja pean kõvasti lugu kõigist kolmest interpreedist. Palade kõrvutamine kavas oli julge ja toimis hästi. Ansambli koosseisus olid pillid, mida mitte tihti ei kuule: kannel ja akordion. Esitajate kõrgtase ja teostesse süvenemine oli lähedane täiusele. Oleksin tahtnud seda kõike nautida “akadeemilise kammermuusikana”, ilma pilditaustata, või isegi ehk suures plaanis vaadata, kuidas kandlelt kauneid ja ebatavalisigi kõlasid välja võluti.

Kuigi, pean tunnistama, ka videokunstnikud püüdsid tõesti tabada helitööde rütme, eelkõige rütme, aga ka mingit allteksti, “värve” emotsionaalses mõttes ja värve naturaalses tähenduses. Häirivalt, kohati isegi juba saavutatud muljet hävitavalt mõjusid aga tehnilised “apsud” ja pildirea sisemised liiga sagedased motiivikordused. Tundus, et muusikaga täidetud AEGA ei kandnud pildirea fantaasia välja. Teise äärmusena oli Mariliis Valkoneni “Unejutt” avaloona jälle liiga “paksult pilti täis” ja hõrk, huvitavate mõtteleidudega, kohati habras ja pealkirjale vastav muusikaline kude ning videorida ei haakunud omavahel kuigi hästi. Kõige sümpaatsema ja terviklikumana mõjusid värvirohke Luciano Berio “Sequenca nr  XIII sooloakordionile”, John Cage’i soolokandlepala “In a landscape” leidlik pildilahendus ja Toshio Hosokava “Birds. Fragments.” flöödile ja akordionile oma kirgas-puhaste värvidega (kui ainult motiivikordamist nii palju poleks olnud!).

Multimeedia ehk mitme kunsti kokkusobitamine tervikuks loob palju võimalusi ja palju riske. Kõikidele muudele “multidele” ja ohtudele lisaks ka erinevate inimeste võimalike tajude ning arvamuste paljususe.

Žürii oli seekord igati muljetavaldav: Barbara Hendricks (esinaine), Jenny Anvelt (Milano konservatooriumi professor), Paul Himma (RO Estonia direktor), Ivari Ilja (EMTA professor, pianist), Ingrid Kremling (Hamburgi muusika- ja teatriakadeemia professor, sopran), Jevgeni Nesterenko (Viini muusikaakadeemia professor), Alain Notan (Montreali Theatre Lyrichorega 20 kunstiline juht), Erki Pehk (konkursi kunstiline juht, RO Estonia dirigent) ja Vladimir Prudnikov (Leedu RO solist, bass).

 Lauljate häälevärvid avanesid

Konkursi kolme vooru nõudmised andsid esinejatele huvitava, mitmekülgsust nõudva ja oskuste ammendava peegelduse võimaluse: I voorus tuli esitada klassikaline aaria ja romanss, II voorus oli kohustuslik kõigile Schuberti “Ave Maria”, suur aaria ja nüüdishelilooja teos.

I voorus prevaleeris Mozarti ja Händeli muusika ning seda oli põnev kuulata: lauldi mitmeid väga harva esitatavaid aariaid ja avanes pilt, milline on tegija stiilitunne ja tehniline pagas.

Äärmiselt põnev oli II voor kahel põhjusel: esiteks oli uskumatu, et 15 edasijõudnust suutis vähemalt pool end “Ave Maria’ga” kuulama panna! Teiseks oli värskendav kuulda nüüdismuusikat, siin oli mitmeid seni kuulmata ja äärmiselt põnevaid teoseid ning väga hästi interpreteerituna ka juba varem kuuldud XX sajandi muusikat. Esimestest näiteks kreeklanna Elena Calenose esituses Floydi ooperi “Susanna” nimitegelase aaria ja valgevenelase Ilja Siltšukovi esituses Smolski ooperi “Elav legend” baritoni aaria. Väga eredad olid Novosibirski ooperiteatri solisti Veronika Džiojeva Katerina aaria “On metsas üks järv” Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast”, valgevenelanna Oksana Volkova Katarina aaria Petrovi ooperist “Peeter I”, lätlanna Elina Volkmane soprani aaria Poulenci “Stabat Mater’ist”, kanadalanna Krista de Silva Desideria aaria Menotti ooperist “Saint of Bleeker Street”, Oliver Kuusiku lauldud Šostakovitši “Mänguri” aaria, Ivo Posti Oberoni aaria Britteni “Suveöö unenäost” ning samuti korealase Ji-Min Parki ülimalt intensiivne ja plahvatuslik tenori aaria Stravinski “Elupõletaja tähelennust”. Pea kõigis neis avanesid noorte lauljate ootamatud häälevärvid, intonatsioonivarjundid ja julged karakterid.

Kui “Ave Maria” tundus mõne konkursandi jaoks “köiel kõndimisena”, sest selles Lied-stiilis ilmneb, kas interpreet valdab pikka fraasi, piano’t ja tunnetab ning ka oskab edasi anda diskreetset mõtet “olla Jumalaga kahekesi” (Ilja Siltšukov!), siis nüüdismuusika annab suuremad vabadused. Sel juhul muidugi, kui helikeel ei ärata isiksuses vajadusi otsida kõlavärve ja oma rikast loodusmaterjali, et häält igati maksma panna – siis jääb ruumi täitma vaid häälemassiiv. Sellisena mõjus kahjuks Nikolai Šamovi (Peterburi konservatoorium) vürst Andrei aaria “Helge kevadpäeva taevas” Prokofjevi ooperist “Sõda ja rahu”.

Kahe vooru kava seisnes partnerluses pianistidega. Peab tunnistama, et see oli ränk katsumus nn valvepianistidele, kel üliüürike tutvumisaeg noodimaterjali ja veelgi põgusam kokkupuude esinejatega. Suurte kogemustega Piia Paemurru tõestas järjekordselt, et ta on kõigutamatu suverään. Ta suutis isegi Endla teatri mitte just kõige parema kõlaga klaveri “ära taltsutada”. Nooruke Naily Saripova oli tragi, kuid vajanuks siiski vist pikemat tutvumisaega noodimaterjaliga, et olla mitte ainult laulja jälgija, vaid suuta tegeleda ka klaveri kõlaprobleemidega. Õnnelikud olid need konkursandid, kellel oma partner kaasas. Usun, et nii kõrgetasemelises konkurentsis jõuda II vooru on suur tunnustus ja et meie Posti ning Tampuu sinna üldse jõudsid, oli paljuski tänu võlgu Jaanika Rand-Sirbi stiilsele ja lauljaga hästi ühes hinguses mängumaneerile. Kuusiku Šostakovitši ja Rossini karakterite loomisele andis Paemurru kaasa tubli annuse head muusikalist energiat – siit ka pääs III vooru, III preemia ja Piia Paemurrule parima kontsertmeistri preemia.

Konkurss tekitab juba oma olemusega väga palju muusikavälist: siin tulevad ilmsiks inimlikud nõrkused ja tugevused. II vooru järel pöördus Barbara Hendricks nende noorte poole, kellele konkurss oli lõppenud, mõttega: ooperimaailm põeb üleilmset kriisi, kuid siin konkursil oli kuulda, et talentide kriisi ei ole! On vaid vaja edasi pürgida, töötada enesetäiustamise kallal ja mitte loobuda oma valikust. Ja tõsiasi on seegi, et žüriil seisis ees üliraske otsustamine: vähemalt kolm naishäält oleks veel väärt olnud minema III vooru, kuid kahjuks piiras reglement arvu – vaid kuus õnnelikku. Ning lõppotsus oli järgmine: I preemia tenor Ji-Min Parkile, II sopran Veronika Džiojevale, III jagasid bariton Ilja Siltšukov ja tenor Oliver Kuusik. Eripreemia Schuberti “Ave Maria” eest said Siltšukov ja Džiojeva, parima saksa keele häälduse eest andis Ingrid Kremling omapoolse 500eurose eripreemia Oliver Kuusikule.

Ime Pärnu kontserdimajas

Ja nüüd siis Barbara Hendricksi Lied’i-kontserdist koostöös pianist Love Derwingeriga. Nagu eelreklaamist võis lugeda, on lauljanna Arkansases sündinud, New Yorgis õppinud, ooperidebüüdi teinud 1974. aastal San Francisco Ooperis ja Glyndebourne’i festivalil Euroopas ning sealtpeale algas tema suur tähelend maailma lavadel. Ta on laulnud koostöös maailma suurimate dirigentide nagu Barenboim, Bernstein, Davis, Doráti, Karajan, Maazel, Mehta, Muti, Sawallisch ja Solti. Teine tema suur armastus muusikas on olnud Lied ja nüüd ka spirituaalide laulmine ehk see, millest ta nooruses alustas. Pianistide nimestik, kellega ta koostööd teinud, on samuti aukartustäratav: Beroff, Gothóni, Lupu, Schiff jt. Hendricksi sõnul on ta alati eelistanud soleerivaid pianiste, kes on omalt poolt hästi loomingulised ja pakuvad välja hiilgavaid ideid.

7. VI toimus Pärnu kontserdimajas ime! Kava oli üles ehitatud äärmiselt targalt, arvestatud oli oma võimalusi ja ära kasutatud kõik meisterlikkuse “tagavarad”. Alustati Schumanni-Goethe “Wilhelm Meisteri” Mignoni mõtlike lauludega ja mindi üle Fauré vähe tuntud ja äärmiselt vaheldusrikastele meloodiatele ning esimene kontserdipool lõpetati Mahleri-Rückerti erilise hingusega. See nauding, mida pakuti koostöös pianistiga, oli heade Lied’i-traditsioonide demonstratsioon. Siin tehti kõike sünkroonis, äärmise väljapeetuse ja avatud südamega. Kava teises pooles kõlasid Poulenci meloodiad Éluard’i luulele, kus intensiivne sõna toodi äärmise reljeefsusega kuulajani, ja vist suurim üllatus olid Schönbergi võrratud ja mängulusti täis salonglikud laulud. Kava lõpetati Weilli omapäraste, teatud deklaratiivsusivaga lauludega.

Kogu kava oli üles ehitatud ootamatutele kontrastidele – suurest sissepoole kaemusest vallatu särtsakuseni. Publik oli lummuses ning lisapalad ei tahtnud lõppeda: Granadose järel tuli sädelev Delibes’i “Hispaania laul”, kus sai kuulda tuldpurskavat temperamenti ja hiilgavat kõrgregistri sära. Punkti pani õhtule aga Schuberti “Ave Maria” täiuslikem ettekanne, mida mina olen elavas ettekandes üldse kuulnud. Oli see ju konkursi kohustuslik pala – ja nüüd oli noortel lauljatel võimalus osa saada Suurest Muusikast!