humanitaarteadused

Adelaide SO festivali „Cellissimo” avaõhtut 11. IV juhatas peadirigent Arvo Volmer, kõlamas Vivaldi Kontsert kahele tšellole ja Tõnu Kõrvitsa tellimusteos „Helios Helios” kahele tšellole orkestriga (solistideks Pei-Jee ja Pei-Sian Ng) autori kohal viibides, ka Boccherini ja Gulda tšellokontserdid (solist Nicolas Altstaedt). Lõppkontserdid täna-homme on samuti Volmeri juhatada, kavas Dvořáki Tšellokontsert (solist Ralph Kirshbaum), õhtu peateosena Eduard Tubina VI sümfoonia.

Mihkel Kütson on juhatanud Flensburgis Offenbachi „Hoffmanni lugusid”, seal ja Sønderborgis (Taani) eile-üleeile oma teatri ja Lõuna-Jüüti SO ühist kava: Dvořáki „Vodník” ja Viiulikontsert (solist Caroline Widmann), Zemlinsky „Merineitsi”. Ta külalisorkestreiks olid äsja ka Brandenburgi Staatsorchester, Stuttgarti Filharmoonikud, Stuttgarti Raadio SO, Aacheni SO, Deutsches Symphonie-Orchester Berlin, Nürnbergi Filharmoonikud ja Mecklenburgi Staatskapelle, kavades uuemast muusikast Hindemith, Bartók, Lutosławski, Ligeti, Takemitsu, Benjamin, Bolcom, Glass ja Adams.

Paavo Järvi tõi Cincinnati SO taas Euroopa reisile 12 kontserdiga: Frankfurti Alte Oper, Müncheni Herkulessaal, Viini Konzerthaus, Stuttgarti Liederhalle, Amsterdami Concertgebouw, Pariisi Salle Pleyel, Hamburg, Dortmund, Düsseldorf, Valencia uus Palau de la Música jt, solistideks on viiuldaja Janine Jansen ja pianist Nikolai Luganski. Hispaanias Mozarti „Figaro pulma” avamäng, Viinis ja Amsterdamis avamas kava Arvo Pärdi „Cantus Britteni mälestuseks”, millele järgnes Britteni Viiulikontsert. Sümfooniatest on kaasas Schuberti „Suur sümfoonia” nr 9 ja Šostakovitši X sümfoonia.

Eri Klas viis Tallinna Kammerorkestri 12.–14. IV Soome: Lahti Sibeliustalo, Tampere-talo ja Helsingi Finlandia-talo; esiettekannetena Ülo Kriguli „Presence” (solist Indrek Vau) ja Helena Tulve  „Hõbevalge” (solist Jaakko Kuusisto), veel kõlamas Erkki-Sven Tüüri Tšellokontsert (Silver Ainomäe), Arvo Pärdi „L’abbé Agathon” (Soome esiettekanne, Helen Lokuta) ning Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile.

Andres Mustonen on 24. IV Hamburgi Sümfoonikute dirigent ja solist Laeiszhalles: Arvo Pärdi „Für Lennart in memoriam” ja III sümfoonia, Mozarti G-duur kontsert, Beethoveni VII sümfoonia.

Kristjan Järvil on kavades Raveli kogu „Daphnis ja Chloë”: oma Tonkünstler-orkestriga Viinis ja St Pöltenis ning 4. IV Ljubljana Cankarjev Domis, samuti Berliini Raadio SOga, kus kõrval Nielseni „Helios” ja Skrjabini „Tulepoeem”; 25. IV on ta veel Hannoveris NDR SO ees kavaga „Bosporuse helid” (türgi autorid, Schnyder), solist ka Daniel Schnyder saksofonil.

Anu Tali esines 8. III Bilkenti SOga Ankaras, kavas Tõnu Kõrvitsa „Tuulde lauldud”, Liszti I kontsert (solist Ayşe Gülüm Sürmen ), Dvořáki IX sümfoonia; viimane kontsertetendus Donizetti „Anna Bolenast” Mannheimis toimus 7. IV.

Neeme Järvi juhatas New Jerseys Ungari muusikat: Kodály „Galánta tantsud”, Liszti I kontsert Mihaela Ursuleasa’ga ning „Prelüüdid” ja Weineri Divertisment nr 2, tänasest Haagi Residentie-orkestri populaarses kavas Chopini II kontserdi solistiks Ewa Kupiec. Olari Elts oli Šoti Kammerorkestri ees „Schuberti portreega” (26.–29. III, St Andrews, Ayr, Glasgow, Edinburghi Queen’s Hall).

Erkki-Sven Tüüri teostest on sel kuul silmapiiril vähemalt paarkümmend esitust. Enne veel märtsist: Malaisia FO esitas 8.–9. III Kevin Fieldi juhatusel Kuala Lumpuris „Passioni”, Anu Tali dirigeeris „Zeitraumi” 12.–13. III Duisburgi FOga Mercatorhalles, Claudio Bohórquez soleeris Tšellokontserdis 13. III Gruusia Kammerorkestriga Ingolstadtis, dirigent Ariel Zuckermann. Olari Elts juhatab Tüüri aprillis üheksal korral, alustades Stuttgarti Raadio SOga: „Aditus” 2.–7. IV (Stuttgarti Liederhalle, Mannheim, Tuttingen jt linnad). 3.–4. IV juhatas Osmo Vänskä Leipzigi Gewandhaus-orkestri ees „Lighthouse’i”, sama pala täna-homme Württembergi KO-lt (Heilbronn) Bad Homburgi lossikirikus Evan Christ’i käe all ja 24. IV Hamburger Cameratalt (dirigent Claus Bantzer) Laeiszhalles. Samal päeval viib ERSO Eltsi juhatusel Helsingi Finlandia-talosse akordionikontserdi „Prophecy”, solistiks Mika Väyrynen. 26. IV mängib Hollandi Raadio FO Amsterdami Concertgebouw’s „Searching for Roots”, dirigent on Mark Elder.

Olari Eltsi algatatud festivalil „Marathon XXI” Rennes’i Ooperis esines 10. IV NYYD Ensemble: kavas Helena Tulve „Lijnen”, Tüüri „Oxymoron”, Pärdi „Fratres”, Salonen, ja Lindberg, solistid Arianna Savall ja Leho Karin; eesti muusika konverentsil ülikoolis kõnelesid ka Tüür ja Helena Tulve ise.

Arvo Pärdi esitusi: täna ja homme „Fratres” Regensburgis ja Dresdeni Frauenkirches Austraalia KO Euroopa-tuuril, sama teos Amsterdami Concertgebouw’s 29. IV, dirigent Susanna Mälkki; 27. IV teevad Potsdamer Kantorei ja Neues Kammerorchester (dirigent Ud Joffe) kahe uue versiooni esiettekanded: „De profundis” meeskoorile kammerorkestriga ja „Da pacem Domine” segakoorile orkestriga.

Ivari Ilja oli 3. IV Dmitri Hvorostovski klaveripartneriks ta sooloõhtul New Yorgi Carnegie Halli Stern Auditorium’is, kontsert sarjas „Great Singers”.

Ain Anger andis 1. IV sooloõhtu Viini Musikvereini Klaassaalis, klaveril Jendrik Springer: kavas Ibert, Mussorgski, Schubert ning Ülo Krigulilt tellitud „Kolm laulu Indrek Hirve sõnadele”. Kontserdi korraldasid sarjas „Lied/Bühne” Viini Muusikasõprade Ühing ja Viini Riigiooper.

Festivalil „folkBaltica” (pühendatud Eestile) Sønderjylland-Schleswigis esinesid 9.–13. IV Johanson & Vennad, Elletuse, Liisi Koikson, Ro:toro, Tarmo Noormaa jt, „Eesti kevadel” 11. ja 13. IV Flensburgis ja Sønderborgis esitas Flensburgi Püha Nikolai kiriku kapell Veljo Tormise koorilaule ja Michael Mages Edgar Arro „Eesti rahvaviise” orelile. Samas ka filmid „Vastutuulesaal” Tõnu Kaljustest ja Liisi Koiksoni „Väike järv”.

Programmis „e wie estland” esinesid Karlsruhes ja Stuttgartis 5.–6. IV Weekend Guitar Trio, Villu Veski & Tiit Kalluste 5tet ja Vind Project (Meelis Vind, Tatjana Lepnurm).

Siemensi preemia Anne-Sophie Mutterile

2008. aasta Ernst von Siemensi Fondi preemia (200 000 eurot) võitis viiuldaja Anne-Sophie Mutter, pidulik tseremoonia toimub 24. IV Münchenis. 14. IV mängis ta taas NY Carnegie Hallis (klaveril Lambert Orkis) kava, kus kõlasid Brahmsi kõik kolm viiulisonaati. Fondi toetuspreemiad saavad noored heliloojad Dieter Ammann, Márton Illés ja Wolfram Schurig. Varasemate laureaatide hulgas on ka Benjamin Britten, Olivier Messiaen, Herbert von Karajan, Mstislav Rostropovitš, Pierre Boulez ja Leonard Bernstein.

NB! Ulatuslik programm hõlmas Edvard Griegi kuus laulu op. 48 (1888), siis neli Mart Saare laulu (1908–1924), varase Schönbergi kolm laulu (1893–1899), Webernilt viis laulu op. 4 (1908/09), jälle kolm Saart (1908–1923), siis veel Debussy kolm ballaadi ja lõpuks veel kolm Mart Saare laulu (1921–1935). Kui keegi luges kokku laulud, siis pidi ta tulemuseks saama aukartustäratava 27 ühikut. Ma ei tea, kas kellegi veel, kuid minu on virisemine kavalehtede kallal hirmsasti ära tüüdanud. Kuid ometi võiks ju keegi need enne paljundamist vähemalt korragi läbi lugeda, ma ei räägigi elementaarsest korrektuurist. Tore on ju lugeda ammendavat annotatsiooni esinejate kohta ja avastada ka esitatavate laulude eestikeelsed tõlked ning siis uurida ja puurida, miks Griegi kuuest laulust on tõlgitud viis ning miks kahel neist on sama pealkiri, ja kuidas on võimalik, et „Zur Rosenzeit” on eesti keeles „Kord juba ilmaelu nii on seatud”. Meie interpreedid väärivad ka väärikat suhtumist – seda enam, et see materjal koos peal- ja allkirjadega jääb ju arhiivi ning seekord ka muusikaakadeemia arhiivi koos vastavate protokollidega.

Interpreetide poolt oli igatahes tunda äärmiselt süvenenud suhtumist nii kava valikusse kui selle teostamisse. Väga atraktiivselt olid kavva paigutatud Mart Saare kümme laulu kolmes plokis nii, et need olid kõrvuti kõigi ülejäänud autoritega. Tekkis haruldane võimalus tajuda Saart kõrvuti Griegi, Schönbergi, Weberni ja Debussyga – ja võrdlus ei pöördunud Saare kahjuks mitte hetkekski. Reaalsustaju kaotamata võib valjusti teatada kõigile, kes asjast huvitatud, et Mart Saare soololaulu looming kuulub XX sajandi maailmavaramusse omas valdkonnas ja me võime olla uhked, et meie seda teame.

Kontsert läks käima Griegi väga energilise „Tervitusega” ning see energia ei jätnud artiste maha enne, kui Griegi kuus laulu lõppesid ja kaks Saartki lauldud. Ühtäkki hakkas kogu vokaal voolama ja muusika vabalt kulgema kolmanda Saare, s.t „Olin mina enne eide kodu” ajal. Sealtmaalt hakkas ettekantav muusika mind lahti harutama, mitte vastupidi ja hästi lähedale pääsesid eranditult kõik Saare laulud ja Schönbergid. Weberni esituses kuulis haruldasi värve nii klaverilt kui tenorilt ja Debussy „Kolm ballaadi” haarasid ansambliga.

Martti Raide on hinnatud professionaal oma akadeemilisel erialal ja kindlasti on tal meile tulevikuski palju põnevat pakkuda suurepäraste kammerlauljate initsiatiivika partnerina. Mati Turil on kõik vahendid olemas, et teha ajalugu ka kammerlauljana, eriti siis, kui ta veelgi koonerdaks ff-idega ja laseks ringlusse rohkem värvirikkaid nüansse vahemikus pp–mf. Aeg-ajalt, tõsi küll, hästi minimaalselt, esineb ka nn standardpoosides näitlemisi (Saare „Tantsulaul”), mille võiks pigem asendada kas või jutustava rolliga. Minu kindel seisukoht on, et nii intiimne žanr ei salli poosi. Suurepärane duo Turi-Raide on siiski päris erakordne nähtus meie kammerlaulus ja ega žanri ajalugugi paku neile eriti konkurentsi, kui just ei meenu paari Ludmilla Dombrovska – Bruno Lukk 17 aastat kestnud koostöö. Suhteliselt noored mehed võiksid need piirid ületada, eriti kui on märgata publiku huvi, ja see oli selgelt hoomatav.

Üks naljafilmide stampnippe kujutab, kuidas mõne eriti hingeliselt lauldud aaria ajal kontserdimaja lühtrid alla kukuvad. Lühtrite allakukkumist tenori hääle mõjul pole reaalses elus siiski veel keegi täheldanud. Kuid kirjeldatud on, et lauluhääl võib purustada pokaali. Kas on sel väitel sees ka tõetera? Otseselt võttes mitte. Klaaspokaali purustamiseks – kui see ei ole valmistatud just nimelt selleks tarbeks – läheks vaja helitugevust vähemasti 135 detsibelli. Inimese valulävi on 120 detsibelli. Ning seda häält tuleb pidada kindlal kõrgusel, mis ühtib pokaali resonantssagedusega, kümmekond sekundit. Jutt sellest, et Caruso purustas oma häälega klaaspokaale, on küllap kena kultuurilegend. Sest isegi ta naine olevat selle kõlaka ümber lükanud.

Kuid inimene on ometi iselaadne tegelane, kui seada ta ühte ritta omaenese valmistatud muusikainstrumentidega.

Inimflöödi kõlajõud

Esmapilgul ei ole inimese hääleorgani puhul midagi hõisata. Selle hääleaparaat, kõri ehk laarünks on vaid pikoloflöödiga ühte masti. Ja ometi suudavad õppinud ja kogenud lauljad võistelda hääle poolest terve sümfooniaorkestriga. Kuidas on see ometi võimalik? Sellele saadi jälile alles hiljaaegu, ja siin tuleb mängu mittelineaarsus.

Enam kui pool sajandit selgitasid teadlased hääleaparaadi tekitatud muusikat akustika lineaarse teooria kohaselt. See tähendab, et heliallika ja resonaatori tööd vaadeldi eraldi. Nüüd aga on selgunud, et heli tekitamine ja selle võimendamine, kõlada laskmine sõltuvad teineteisest. Ainult nõnda jõuab selgusele, miks inimese hääl on ikka nõnda vali.

Instrumendil on vaja kolme olulist osa: heliallikat, mis õhus võnguks, tekitades eri kõrguse ja tämbriga helisid; resonaatorit, mis tugevdaks olulisi helisagedusi; ja kiirgavat pinda ehk kõlakoda, mis suunaks helid õhku ja selle kaudu kuulaja kõrva.

Trompetimängu puhul vibreerivad puhuja huuled, pilli metalltorud teotsevad resonaatoritena ja pasuna laienev ots toimib kõlakojana. Kitarril võnguvad keeled, pillikaas tegutseb resonaatorina ja ava kaanes aitab helidel ruumis levida.

Inimesel pole võtta heli tekitamiseks muud kui organ, mida me nimetame häälepaelteks. Nimetus on üsna eksitav, kuna mingeid paelu me oma hääleorganis küll ei leia. Võib-olla on see nimetus tulnud usust, et oleme ehitatud samamoodi, nagu ise ehitame viiuleid ja kandleid. Tegelikult on meil häälekurrud, mis kinnituvad kõri külge. Üksteisega kokku puutudes ja jälle lahku minnes võnguvad need kiiresti, nii et häälepilu nende vahel muudkui avaneb ja sulgub. Kõriesik toimib kui trompeti huulik ning suunab hääle helitrakti, mis lõpetab resonaatori. Ja huuled suunavad heli õhku nagu trompeti kõlalehter.

Helikurrud on vaid pöidlaotsa suurused ning need on nii pehmed, et tundub olevat üsna võimatu oodata neilt mingeid märkimisväärseid helisid. Loodus on ometi hoolitsenud selle eest, et kõri õhuteed toimivad väga hea resonaatorina. Kuid siiski – õhutoru pikkus on vaid kuni 20 cm kõrist ülal ja 15 cm allpool, nii et see ei ületa pikoloflöödi mõõtmeid. Ja ülejäänud keha ei anna siin peaaegu midagi juurde. Inimese häälega võrreldavad puhkpillid vajavad tervelt kaks-kolm meetrit toru, et heli piisava tugevusega resoneerima panna.

Lihaselised pillikeeled

Pillikeel peab olema piisavalt elastne ning ka tugev, et seda saaks pingutada. Et pillikeele võnkesagedus kahekordistuks ehk muutuks oktavi võrra kõrgemaks, on kaks võimalust. Esiteks võib keele pinget neljakordistada. Lõputult seda muidugi teha ei saa, keel lihtsalt katkeb. On ka teine võimalus – keelt kaks korda lühendada, mida iga viiuldaja ja kitarrist pidevalt teeb. Kuid kitarril ja viiulil on rohkem keeli kui üks. Inimesel aga vaid üks paar häälekurde. Laulja peab olema võimeline tegema seda, mida tehakse keelpilli eri keeltel: muutma oma häälekurdude pikkust ja pinget ühel ning samal ajal.

Häälekurdude pinge muutmiseks kasutame lihaseid, mis kinnituvad häälekurdude otstesse. Enamiku materjalide puhul saab tõsta pinget vaid siis, kui neid venitada. Nagu näiteks kummipael – venitad ja pinge kasvab. Kuid inimene suudab ka vastupidist: lihas lüheneb ja pinge selles kasvab.

Inimese häälekurrud on looduse materjalitehnika ime. Need on ehitatud kolmeosalisest materjalist. Neist ligament ehk side näib tõesti pillikeele moodi välja. Pinge selles sidemes ei tõuse lineaarselt: kui sidet venitada ühest sentimeetrist 1,6 sentimeetrini, siis tõuseb sisepinge 30 korda, nõnda et helikõrgus tõuseb üle viie korra. Kuid et sideme pikkus suureneb 60 protsenti, siis alaneb võnkesagedus, nõnda et helikõrgus tõuseb kolm korda, poolteise oktavi võrra. Enamik meist kõneleb ja laulab just nimelt neis piirides. Ent andekad lauljad võivad katta neli, vahel koguni viis oktaavi.

Loodus on leidnud ka teise tee, kuidas suurendada häälekurdude heliulatust. Nimelt tuleb mängu materjal, mis tõstab oma pinget, ise lühenedes. See on üldtuntud lihaskude. Häälekurdude mahust võtab lihaskude 90 protsenti. Nõnda on meie häälekurdudesse kasvanud pillikeelte pundar, kus osa keeli tõmbub kokku, osa mitte. Need keeled paneb võnkuma kopsudest välja voolav õhk. Ükski häälelihas ise oma keelt võnkuma panna ei suuda.

Häälekurdude kolmas kiht on limaskest eelmise kahe peal, see deformeerub kergesti ja toetab pinnalainetust, mis aitab häälekurdudel stabiilselt võnkuda.

See kolmekihiline süsteem laseb tekitada mõne oktaavi võrra erinevaid helisagedusi. Kuid kogemuseta on tulemuseks tavaliselt kaos: sagedused hakkavad omavahel võistlema ja heli muutub karedaks, nii nagu see taotluslikult õnnestub tuva kõrilauljatel.

Madalate toonide ja keskmise valjusega hääle puhul aktiveerib laulja häälelihase ja paneb kõik häälekurru kihid võnkuma. Lihase pingest oleneb suuresti helikõrgus. Limaskest ja side on lõtvunud ja toetavad pinnalainet. Helisageduse määrab limaskesta ja sideme elastsus. Kõrgete toonide saamiseks pikendab laulja helikurdu ja siis määrab sideme pinge sageduse ning limaskest kannab pinnalainet.

Sellise keerulise manipulatsiooni vältel võib juhtuda, et häälekvaliteet muutub, mida kutsutakse registratsiooniks. Vahel kasutavad lauljad seda seisundit mitme kontrastse heli tekitamiseks nagu näiteks joodeldades.

Kõlakoda sõltub häälikust

Erinevalt enamikust muusikainstrumentidest on lauljatel käsutada vaid pooleliitrise mahuga resonaator. Madalaim heli, mida see resoneerib, on 500 hertsi ja mõnede täishäälikute nagu u ja i puhul pool sellest. Häälekulgla on ühest otsast suletud resonantstoru ja selle resonantssagedused on madalaima resonantssageduse paaritu arvu kordsed. Ja resonantstoru pikkust inimene muuta ei saa.

Kuid siingi tulevad appi mittelineaarsed efektid. Lühike häälekulgla tugevdab hääle ülemhelide kimpu üheskoos, kasutades selleks energia tagasisidet. On võimalik koguda akustiline energia ühte võnketsüklisse ja anda see tagasi sobival ajal teise. Siin aitab hääletorus õhu liikumine, mis on häälekurdude liikumise suhtes ajas hilinenud.

Kogu see keeruline füüsika lauljat muidugi ei aita, häälekulgla ei käitu automaatselt. Laulja ülesanne on mõjutada häälekulgla kuju nii, et selline tagasiside toimiks laias helikõrguste vahemikus. Näiteks sobilike täishäälikute valimisega. See pole kerge ülesanne.

Kõige lõpuks on vaja kõlakoda. Selle kõlajõud sõltub lauldavast täishäälikust. Näiteks ä puhul on häälekulgla peaaegu megafoni kujuline: häälepilu on väike ja suuava suur. Meeslauljad suudavad leida tagasisidet võimaldava sageduse 800 või 900 hertsi juures, naislauljad 20 protsenti kõrgemal. Häälekulgla võtab siis trompetiotsa kuju. Määgimine on mugav ja tõhus ka inimesele.

Teine viis helisid võimendada on n-ö pööratud megafon, s.t hoida suu kitsas ja kõripealis lai. Selle konfiguratsiooniga lauld
akse näiteks vokaali u. See on ideaalne klassikaliste naislauljate puhul nende keskmistel helikõrgustel ja meestel kõrgemates registrites.

Lauluharjutused on selleks, et leida rohkem algsagedusi, mille puhul toimib energia tagasiside. Aerosmithi Steven Tyler, kes suudab vist lõputult kisada kindla helikõrguseta, kasutab selleks just nimelt oma hääleorganite mittelineaarseid efekte. Ja Luciano Pavarotti kasutas oma eriliselt puhta ja ilusa tooniga hääle tekitamiseks oma kõri tagasisidelist peenhäälestust.

Keerulised on terminid ja keeruline on ka füüsika, mis nende taga. Kuid geniaalse laulja laul just sellepärast nii lihtsalt kõlabki, et on keerulise maailma allutanud oma tahtele.