humanitaarteadused

Giuseppe Verdi ?La traviata? esietendus 28. X Vanemuise väikses majas, lavastaja Taisto Noor, dirigent Hendrik Vestmann. Osades Svetlana Trifonova, Valentina Kremen, Jan Oja, Aare Saal jt.

Miks minna ooperimajja, kui tead ?La traviata?s? igat viisijuppi peast, tunned lugu läbi ja lõhki kõigis varjundites, sest oled kuulnud Violetta rollis Callast, Cotrubast, Stratast, Gheurghiut ning antud etenduses peale peategelase kõiki lauljaid mitmeid kordi? Ju see on kiindumus ooperisse kui lummavaimasse lavakunsti vormi, kuna seal sünnib iga kord midagi uut ja kordumatut.

Minnakse ju ooperisse kuulama kauneimat pilli ? inimhäält, mille on loonud Loodus ja mida on lihvinud iga indiviid oma kordumatuses. Suurim õnn on, kui see ootus ja lootus, millega siirdud teatrisse, saab tasutud. Kui satud etendusele, kus dirigent, lavastaja, kunstnik, valguskunstnik, lauljad ja orkestrandid on suutnud teose viia ühisele lainepikkusele. Luua terviku, kus keskmes on laulja kui looja, kui muusik, kes edastab meile autori kirjapandu oma närvirakkude, ainult temale omaste häälevarjunditega.

Tartu Vanemuise väike maja võiks kujuneda Põhjamaade ooperisõprade Mekaks, sest see on parima akustikaga teatrimaja Eestis ja just paras paik saada tõeline hea ooperielamus. Vana hea ooper ei pea olema suures spordisaalis, kassikullana peibutav, vaid säilitama oma teatud intiimsuse, et oleks võimalik nautida laulja häälevarjundeid ja saada osa ka laulja kui näitleja silmavaatest!

Vaidlen vastu seisukohale, nagu ei pakuks selline ooper midagi uuele põlvkonnale, et kindlasti on vaja välja tulla millegi täiesti äraspidise, novaatorlikuga. Ei arva ennast tagurlaste hulka, kuid olen täiesti veendunud, et iga novaatorlus peab olema oma taotlustes aus, lähtuma jäägitult partituurist, ajastu nõuetest lauljale. Südamega südameasju võtma, lähtuma inimtunnetest, neid usaldama ning toetama.

Peategelaste kõrgtase jahmatas

See pikk sissejuhatus oli mõeldud selgitamaks kummardust Vanemuise ooperitrupile 28. X lavale tulnud Verdi ?La traviata? taasesietenduse puhul. Taisto Noor on taastanud oma lavastuse, seda tugevasti elustanud. Lavastus on sümpaatselt lauljakeskne (mis on Verdi puhul enesestmõistetav), väga reljeefne, stiilselt lakooniline ning õhuline Liina Pihlaku stsenograafias ja kostüümides, valgusemängude suured võimalused on toetavalt ära kasutatud. Suurt rõõmu teeb noore dirigendi Hendrik Vestmanni paindlik lauljatunnetus, hea emotsionaalsus ning tempode gradatsioon.

Peategelaste vokaaltehniline üleolek sel õhtul oli heas mõttes jahmatav, nii et saab kõneleda vaid finessidest, sisulistest momentidest rollikäsitluses. Jan Oja (Alfredo Germont) on teinud Bellini ?Sonnambula? kontsertettekandest saadik nii kolossaalse arengu, et kohati jääb lausa hing kinni teda kuulates! On ilmunud väga hea energia kõrgregistris (jääb veel soovida üleminekuregistri vaoshoitumat, koondatumat käsitlust), intensiivne emotsionaalsus kantileenis. Aare Saal (Georges Germont) on minu kõrvadele seni olnud kui kangelasbariton, kuid sel õhtul saime kuulda väga kaunist piano?t, sooje värve ning süvenenud rollilahendust. Gastoni osatäitjana üllatas EMA üliõpilane Aivar Kaseste ? väga saali tulev lüüriline tenor ja lausa sädeleva vabadusega loodud karakter. Täisväärtusliku kõla ning inimlikult sooja rollilahenduse on saavutanud Märt Jakobson doktor Grenvilile.

Kõigis neis rollilahendustes on aimata Taisto Noore kui näitejuhi ja lauljanatuuri tundja head kätt. Ka kooristseenid on pandud elama väga intensiivset elu ning koosluses kunstniku poolt valitud värvigammaga pakub lausa toulouselautreclikke visioone, seda eriti orgialikus peos Flora juures III vaatuses. Võib-olla vaidlustaks liigse käratsemise kooristseenides; kipub veidi segama eesliini muusikalist materjali.

Valentina Kremeni kõlava ja kauni häälega lauldud frivoolne Flora kuju oli hea kontrast malbele Violettale, keda sel õhtul laulis Svetlana Trifonova Peterburi Maria teatrist. Nii säravaid ja kindla tehnilise veendumusega kolmanda oktaavi helisid ei ole see saal vist pärast Margarita Voitest kuulnud! Rollikäsitlus oli siiras, kuid tema lauljanatuur ja hääle üldised omadused on ilmselt rohkem loodud ?Maskiballi? Oskari, ?Hoffmani lugude? Olümpia ja ?Võluflöödi? Öökuninganna rolliks. Seetõttu ei võimaldanud viimase vaatuse madal register rolli psühholoogilist liini välja vedada. Selge on ka see, et tegu on ju väga noore lauljaga ning kes teab, kuhupoole ta ennast arendab.

Etenduse teine koosseis

Kuna järgmisel õhtul (29. X) toimus esietendus teise koosseisuga, siis võtsin telefoniintervjuu Tartu H. Elleri nimeline muusikakooli kauaaegselt õppejõult Aino Kõivult, kes kuulas-vaatas mõlemat etendust. Refereerin lühidalt tema muljeid teiselt etenduselt.

Tatjana Romanova Violetta oli tunduvalt emotsionaalsema rollikäsitlusega. Väga suure kontrastsusega oli lahendatud I vaatuse suure aaria kaks poolt: esimeses pooles ülisuur soov uskuda tõelise armastuse võimalikkusesse ning plahvatuslik selle lootuse eitamine. Värve jagus rikkalikult viimase vaatuse ahastama panevasse valulikkusse. Romanova kadentsid ei hiilanud nii rikkalike kõrghelidega, kuid olid rollisisest meeleolu teenides lauldud hästi. Eduards Cudakovsi (Läti) Georges Germont oli tõeliselt isalike tunnetega kõlama pandud.

Mati Kõrtsi Alfredo roll arenes emotsionaalses plaanis väga hea pingestatuseni viimases vaatuses. Juba pikemat aega end stabiilse kaunikõlalise tenorina tõestanult, ootaks võib-olla mingit plahvatuslikumat endast andmist, aga eks see ole pigem inimtüübi küsimus ? professionaalsest seisukohast pole ühtki etteheidet. Karmen Puisi rollikäsitlus oli tunduvalt külmemas võtmes lahendatud, kuid lauldud kompaktse kõlaga ning täpselt.

Nii koor kui orkester kõlasid teisel õhtul veelgi säravamalt ning veenvamalt.

15. ? 24. X leidis aset järjekordne Budapesti Sügisfestival (Budapesti Öszi Fesztivál), mis on juba ligi poolteist aastakümmet pakkunud rohkelt võimalusi nii kohalikele kui ka Ungarit külastavatele turistidele madjarite pealinnas osa saada kaasaegsest kultuurist.

Allakirjutanul õnnestus esimest korda käia Budapesti Sügisfestivalil 2000. aastal. Sestpeale on festival muutunud palju mitmeküllasemaks ja huvitavamaks.

Festivaliprogramm oli väga tihe: üheaegselt oli etteasteid ja üritusi väga palju, mistõttu oli tihtipeale raske valida.

Alustuseks kohtuvaidlustest

Minu kultuurinädal Budapestis algas ühe ümarlauavestlusega ajakirjandusfestivali raames. Seal osalesid ajakirjanikud, keda ühel või teisel põhjusel (näiteks mõnesse isikusse puutuva informatsiooni avaldamine) oli kohtusse kaevatud ning kes olid kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks ajakirjanikele olid kohal kohtunik, kaks juristi ja üks ajaloolane, kes üritasid kohvikusse kogunenud publiku ees analüüsida Ungari ajakirjanduse suundumusi ning vastata küsimusele, miks tekivad sellised olukorrad ja millised oleksid võimalikud lahendid. Üheks markantsemaks näiteks selliste vaidluste vallas oli juhtum, kus üks isik puhus hiljuti Ungari avalikkuse ees üles oma isamaalise rolli 1956. aasta ülestõusu ajal ja mille ümarlauavestlusel osalenud ajaloolane ajakirjanduse vahendusel ümber lükkas. Sellele järgnes aga kättemaks ajaloolasele juba juriidiliste võtetega. Tundus, et Ungaris tuleb ajakirjanikel päris tihti kokku puutuda kohtuvaidlustega, mis puudutavad nende kirjutisi või seisukohavõtte.

Minifestivalid ja muusikaline bussisõit

Budapesti Sügisfestivali mahub mitmeid minifestivale (ka mainitud ajakirjandusfestival) nagu löökpillimuusika festival, disaininädal jpm. Löökpillifestivali üheks tipphetkeks oli kindlasti ungari löökpillimuusika lipulaeva Amadinda löökpilliansambli kontsert, kus ettekandele tuli Steve Reichi ?Drumming?. Tuntud, kuid harva esitatav ca 1,5-tunnine teos seab esitajaile kõrgeid nõudmisi. ?Drumming?u? teema on vaid kaks takti pikk ja esineb teose jooksul kõikvõimalikes mutatsioonides. Kuna ühte fraasi korratakse lugematu arv kordi, võib kergelt juhtuda, et esitaja kontsentratsioon nõrgeneb ja ta laseb sisse mõne vea, mis ei jää märkamata publikul, kes on sugestiivsest muusikast n-ö transsi viidud. Amadinda meisterlikule mängule said aga osaks rohked kiiduavaldused kontserdi lõpus.

Üks huvitavamaid oli kindlasti öine bussisõit Budapestis, mille taustaks kõlasid heli- ja muusikaefektid sõidukitesse paigutatud kõlaritest. E-Xplo nime kandva rännaku marsruudiks ei olnud seekord aga turistide lemmikpaigad nagu Kaluribastion, Kangelaste väljak või parlament, vaid hoopis Budapesti äärelinn oma tööstusmaastike ja elamukvartalitega, kuhu ei satu eriti tihti päevasel ajalgi, seda enam öisel.

Selle bussisõidu heliefektid ja muusika valis kunstnike rühmitus, kuhu kuuluvad Rene Gabri (USA), Heimo Lattner (Saksamaa) ja Erin McGonigle (USA). Pean ütlema, et avastasin hoopis teistsuguse Budapesti, kui möödusime tühjana seisvatest tööstuskompleksidest, kliente lantivatest prostituutidest tee ääres ja nukratest elamutest, mis oleksid justkui võidelnud suurte, kohati inetute tööstushoonete vahel oma püsimajäämise pärast. Taustaks aga kõlas ungari rahvamuusika, mängituna otsekui vanalt grammofoniplaadilt ja heliefektid nagu kontsaklõbin, vedurivile jpm. Nimetatud kunstnikud on korraldanud varem samalaadseid ekskursioone sellistes linnades nagu Torino, Eindhoven, Rotterdam ja London, üritades tabada nende linnade hingeelu. Huvitav, millisena näeksid need mehed Tallinna ja kuhu viiks bussi marsruut?

Politseinikud tomatite vastu

Budapesti Kultiplex on üks põnev maja. Hoone fuajee, koridoride ja WC seinu katavad grafitimaalingud. Maja interjöör ja õhustik annavad märku, et tegemist on n-ö raskete noorukite peakorteriga, mis on taimelavaks julgetele ja isepäistele mõtetele.

Ise sattusin sinna aga huvist ühe loengu vastu, milles käsitleti kodanikuallumatuse vorme avalikus ruumis (Ameerika-meelsete inimeste festival Suurbritannias) ja kuidas on kohalikud võimustruktuurid Ungaris läbi aegade üritanud linnaruumis kasvama panna taimi, mis iseloomustavad pigem Vahemeremaade või Aafrika taimestikku (banaanid, apelsinid jms). Vahemärkusena olgu öeldud, et lektor oli veendunud selles, et paneb Budapestis Terrorimaja (kus asub näitus Ungari ja Nõukogude kommunistide veretegudest) ette tühjale muruplatsile kasvama ei midagi muud kui tomatid.

Oma ideest rääkis mees ka linnahaljastuse spetsialistidele, kes ideed heaks ei kiitnud, kuid ei pakkunud ka selle asemele midagi. Asjast informeeritud politseinikel polnud midagi tomatite vastu, kuid hoiatasid, et kui tuleb käsk nende kõrvaldamiseks, siis viivad nad selle ellu ning karistavad ka tomatite istutajat. Mõni võib selle tomatiistutajast lektori puhul ohata ja mõelda, et mis sunnib inimesi selliste pealtnäha mõttetute asjadega tegelema. Teisalt jälle ? kas ei teeks sääraste inimeste ja ideede puudumine meie elu tunduvalt üksluisemaks?

Huutajat laevatrümmis

Mõned on ehk kuulnud soome vokaalmuusika gruppi Huutajat (Karjujad). Festivali raames andsid nad ühe kontserdi Doonau kalda ääres oleva kontsertideks kohandatud jõelaeva trümmis. Petri Sirviö taktikepi all, tohutult suure helitugevusega intensiivses ettekandes (tavapärase pooleteise tunni asemel kaks korda 25 minutit sooviga säästa häälepaelu) kõlasid USA, Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi hümn, vene töölislaulud ning soome ja ungari rahvalaulud. Meeskooriks on raske seda ühendust pidada, sest nende muusika ettekandes pole helikõrgused kuigivõrd olulised. Pigem on tegemist laulusõnu skandeeriva häppening-koosseisuga, mis on tänu omanäolisele ideele ja väljanägemisele (musta ülikonna ja musta kummilipsuga mehed) saanud kutseid esinemiseks üle terve maailma. Ka Budapestis saatis nende esinemist aplaus ja braavohüüded.

Meeleoluka teatri- ja kontserdielamuse pakkusid lavastaja László Magács, noored ungari näitlejad ja Stockholm Saxophone Quartet. 1968. aastal sündinud rootsi näitekirjaniku Sofia Fredéni lavatükk ?Teemant? käsitles teemasid, mille keskmeks on tänapäeva noored, nende väärtushinnangud ja võimalused eneseteostuseks Rootsi ühiskonnas. Etendus, mille tegevustiku jooksul noored ja vihased noored lahkuvad vastikuks muutunud Rootsi heaoluühiskonnast mujale Euroopasse, lootes leida mõistmist ja põnevaid väljakutseid, lõpeb naasmisega Rootsi ning tõdemusega, et kõikjal pole sugugi nii hea, kui loodeti, ning et kõige parem on siiski olla kodus. Tallinnaski esinenud Stockholm Saxophone Quartet aga lisas etendusele värvi improvisatsioonidega ning vaimustas pärast teatrietendust publikut nüüdisautorite saksofonimuusikaga.

Sex Mob

Festivalist rääkides ei saa mingil juhul mööda minna ka USA jazzgrupist Sex Mob, kes andis fantastilise kontserdi vanast elektrijaamast ümberkujundatud kultuurimajas Trafó. Koosseis, mille moodustavad Steven Bernstein (soprantromboon), Briggan Krauss (saksofon), Tony Scherr (kontrabass) ja Kenny Wollesen (löökpillid), on seadnud oma eesmärgiks pakkuda publikule hoopis teistsugust jazzielamust kui tavaliselt. Nimetaksin seda hard jazz?iks, sest nende improvisatsioonides on suur osakaal löökpillide ja kontrabassi (raske)rockilikul põhjal, mis mõjub kohati monotoonselt ja isegi psüühiliselt ruineerivalt ning millele sekundeerivad soprantromboon ja saksofon. Samas oli nende esinemine laetud tohutu energiaga ja selliste bändide nagu Nirvana, Rolling Stones ja filmimuusikast James Bondi seriaalidest tuntud teemad kõlasid päris omanäoliselt. Kuigi ma ei ole väga suur seda sorti muusika austaja, läheksin hea meelega kuulama nende esinemist juhul, kui Tallinn nende teele ette peaks jääm
a.

Budapest ja Tallinn

Kuna kõiki festivalisündmusi pole piiratud leheruumi tõttu võimalik kirja panna, piirduksin mõnede mõtetega, mis tekkisid Budapestis käies.

Neli aastat tagasi ei tulnud mulle Budapesti Sügisfestivalil olles pähegi, võttes arvesse meie kunstielu seisu tollal, et sellise kultuurinädala võiks korraldada ka meil. Pärast seekordset käiku arvan, et säärase suurfestivali korraldamine Tallinnas viiks hoopis teisele tasandile käsitlused ja arusaamad nüüdiskunstist laiema auditooriumi seas nii Tallinnas kui ka kogu Eestis. Ainuke Tallinnale iseloomulik suurfestival, mis mulle hoobilt meenub, on keskaja kunsti ja elulaadi ülistavad Tallinna Vanalinnapäevad. See on kindlasti väärt ettevõtmine, sest rõhutab see ju meie kuulumist keskaegsesse mõtteruumi ja väärib seetõttu kindlasti jätkamist ning edasiarendamist. Kuid ei saa ju jääda tammuma keskaega.

Tallinnas puudub festival, mis võtaks igal aastal kokku nii meil kui ka mujal maailmas toimuvad katsetused kaasaegse kultuuri vallas. Teame, et meie ümber tegutseb palju andekaid kirjanikke, muusikuid, skulptoreid jpt kunstialade esindajaid, kuid puudub ülevaade, millega nad tegelevad, millest mõtlevad, mis probleemid neil on. Festivalil võiksid toimuda ümarlauakohtumised, arutelud kohvikutes, pubides, kus leiaks aset loomeinimeste ja kultuuriprotsesse suunavate institutsioonide dialoog.

Sellist regulaarset foorumit meil kahjuks pole ning seetõttu lastaksegi auru välja vaid ajaleheartiklites, mis on tihti skandaalimaigulised. Selline jututuba võiks olla ka koht, kus kunstnikud tutvustavad oma mõtteid nende loomingut armastavale (ja ka vihkavale!) publikule.

Interdistsiplinaarsus kümne päevaga

Budapesti festivali juures võlub ennekõike tohutu interdistsiplinaarsus, hõlmatud on enamik nüüdiskunstidest: tantsuetendused, kontserdid, näitused, häppeningid, ümarlauavestlused ja palju muud ? see kõik mahub kümne päeva sisse.

Eestiski on mitmeid kaasaegse kunsti festivale, kuid erialakesksete ja killustatutena, kannatavad need kohati publikupuuduse all. Igal aastal toimuv modern- ja alternatiivkultuuri festival Eestis aitaks suunata laiema hulga inimeste huvi nüüdiskunstide poole. Ka mitmed siinsed kunstiinimesed ise tunneksid end kindlamana oma igapäevastes loomingulistes otsingutes, teades, et nende looming leiab vastuvõtu mõnel festivaliüritusel.

Loomulikult ei saa ega peagi Tallinn võistlema Budapesti Sügisfestivali ulatuslikkuse ja eelarvega. Nimelt toimus sel aastal festivali raames 89 üritust 37 paigas nii kodumaiste kui ka 12 riigist saabunud kunstnike osalusel. Festivali eelarve oli 100 miljonit forinti (ca 6 520 000 krooni), kuid silmas peab pidama, et Budapest on üle kuue korra suurem kui Tallinn ning sellise eelarveni on jõutud 15 tegutsemisaasta järel.

Eesti noorte interpreetide konkurssfestivali ?Con brio? lõppvoor isadepäeva õhtul oli kontserdina põnev ning vaheldust pakkuv koosseisude, muusikastiilide ja interpreedinatuuride poolest. Kuue pooletunnise kava seas olid klaveriduo, löökpilliduo, klaverisolist, kaks viiulisolisti (sic!) ja lauljanna duona pianistiga.

Erilist heameelt tegi keelpillimängijate edu ? lõppvooru pääsenud viiuldajad osutusid erinevaiks, ent vägagi arvestatavaiks kunstnikunatuurideks. Ehkki auhinnalauda tühjendas lõpuks kõige virgemalt konkursi noorim, pianist Mihkel Poll, on ka ülejäänud esinejad meie kultuurielu kindlad tulevased ilmestajad.

Kontserdist järjekorras

Klaveriduo Ebe Müntel ? Jorma Toots. Meeldiv, aus ansambel. Raveli ?Hispaania rapsoodia? neljale käele oli värvikas ja hea arenguga, eriti võlus nõtke ?Habanera?. Schuberti ?Fantaasias?

f-moll jäi suure lava jaoks väheks dünaamilist skaalat ja kontraste. Ansamblile oleks vaja läinud lehekeerajat, praegu oli suur osa esinejate tähelepanust suunatud sellele vältimatule tegevusele. Et aga konkursi reglemendis polnud öeldud, et kavas peaksid tingimata olema kirjutatud teosed, tekkis mul küsimus: miks need kaks teatavasti suurepärast improvisaatorit ei toonud publiku ette hoopis kohapeal sündinud vabaimprovisatsiooni? Efekt olnuks garanteeritud. Praegu jäi noorte küünal vaka alla.

Löökpilliansambel PaukenfEST Duo: Anto Õnnis ja Vambola Krigul. Põnev, hästi kokku mänginud, teineteist pimesi tunnetav kooslus. Steve Reichi minimalistlikest teostest kava (?Clapping Music?, ?Nagoya Marimbas?, ?Piano Phase?) pani kuulajate jälgimisvõime omajagu proovile. Iseennast tundsin aeg-ajalt justkui ärakantuna, kusagil vahepeal viibivana.

Viiuldaja Annemari Ainomäe, klaveril Ivo Sillamaa. Viiuldajanna puhul on tegemist äärmiselt jõulise natuuriga. Praegu õpib ta Karlsruhe Muusikakõrgkoolis prof Josef Rissini klassis. Ainomäe esitatud Bachi ?Chaconne? oli läbi viidud ühe hingetõmbega, värvikalt, suure tõusuga ning mõjus harva esinevalt lühikesena. Raveli virtuoosliku ?Mustlase? kohta võib öelda sama. Ainomäe oli esimene, kes sel kontserdil publiku braavohüüded pälvis.

Pianist Mihkel Poll, õpib TMKKs õpetaja Maigi Pakri ja professor Ivari Ilja juures. Alles 18aastane, kuid jõudnud palju. Polli arvel on preemiaid juba enne ?Con brio?t? 13, viimane sellesügiseselt rahvusvaheliselt Monza Rina Sala Gallo nimeliselt konkursilt, mille noormees võitis. Polli mäng on küps ja värske, viimistletud ja vahetu. Pianistlikku osavust pole mõtet eraldi mainidagi. Polli kavasse kuulusid Chopini Scherzo nr 4 E-duur op. 54 ja kolm fragmenti Stravinski balletist ?Petru?ka?.

Viiuldaja Andres Kaljuste, klaveril Sophia Rahman. Kaljuste õpib praegu Stockholmi Väikeses Akadeemias viiulit ja vioolat Nina Balabina ning Oleg Balabini juures, alates sügisest ka töötab samas koolis. Kaljuste kava koosnes enamasti väikevormidest: Johan Henlich Romani ?Assagio?, kaks osa Eugène Ysaye Sonaadist nr 2, Lutosławski ?Subito?. Kava keskseks numbriks oli II osa Sibeliuse Viiulikontserdist. Kaljuste mängust võib leida tõelise kunstniku kvaliteete (hõrk toon ja ?kuulatamise? oskus!), ehkki kohati (eriti Sibeliuse puhul) oleks soovinud ka põhjalikumat tehnilist viimistlust. Viiuldaja eksootilise olemisega partner toetas teda äärmise tundlikkusega, eriti nõtkelt ja hea reaktsiooniga esitati Lutosławski ?Subito?. Esitusele lisas sära kindlasti ka Kaljuste viiul (väidetavalt Guadagnini!).

Õhtu viimase esinejana kuulsime lauljannat Alfia Kamalovat, kes õpib praegu Sibeliuse Akadeemias, duos Naily Saripovaga. Alles mõni aasta üle kahekümne, on Kamaloval sopranina kindlasti väga hea perspektiiv: tal on kaunis häälematerjal, loomulik musikaalsus ja stiilitaju ning ilmselgelt tohutu töövõime. Kavas oli viis lugu eri maadest ja ajastutest: Händel, Rossini, Ippolitov-Ivanov, Lüdig, Wolff. Kui Kamalova laulmisele midagi juurde soovida, siis veel suuremat tähelepanu  keelte hääldusele (arusaadavalt märkasin eesti keele puhul puudusi kõige rohkem). Muidu laulab ta võluvalt ja on ka vokaalselt hämmastavalt osav, talle ei tekitanud raskusi Rossini fiorituurid ega ka Ippolitov-Ivanovi või Wolffi dramatism.

Auhindadest

?ürii koosseisus Kristel Eeroja (Vanemuine), Madis Kolk (Eesti Kontsert), Peep Lassmann, Margus Pärtlas (EMA), Heidi Pruuli (ETV), Peeter Sarapuu (ERSO), Tiia Teder (ER), Andres Uibo (EK) ja René Eespere (?ürii esimees) määras auhinnad järgmiselt: Mihkel Polli päralt olid Eesti Kontserdi, ERSO, ERi, ETV auhind ja ka publikuauhind (viimase pani välja EMT); Andres Kaljuste ERSO ja Vanemuise auhind; Alfia Kamalova, Naili Saripova EMA ja ERi auhind.