Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
humanitaarteadused – Sirp
Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • ERM100: Kultuuri uurimine Eesti Rahva Muuseumis

    Pille Runnel, teadusdirektor

    Tulevaste teadusprojektidega võetakse suund mitmeaastasele uurimistööle, mille väljundiks peaksid olema põhjalikud teemanäitused, millega kaasnevad uurimistulemusi populariseerivate publikatsioonide kõrval ka uuritava teema teaduslikud käsitlused.  Muuseum, mis on oma suurte kogudega avalikkuse teenistuses, peab jätkuvalt olema ka rakendusteadusliku suunitlusega uurimiskeskus. Teadustöö väljundiks on ERM i tulevasse peahoonesse kavandatud uute eesti ning soomeugri kultuurilugu tutvustavate näituste kontseptsioon. Teaduslikul teadmisel põhineb ka rahvakultuurialane teavitustöö, lähiaastate eesmärk on rahvakultuuri teabekeskuse avamine ERM is.

    Viimased paar aastat on muuseumis arendatud  ka museoloogilist ja kommunikatsiooniteaduslikku uurimissuunda, eesmärgiga uurida muuseumi auditooriumi ja kultuurilist osalust. See uurimissuund toetab ühelt poolt ERM i arendustegevust uue peahoone sisuga täitmisel ja sotsiaalse dialoogi loomisel Eesti avalikkusega, teiselt poolt on Ida-Euroopa rahvusmuuseumide ehitamine ja „taasleiutamine” XXI sajandil tänuväärne teema rahvusvahelises museoloogias.  Eesti Teadusfondi uurimisgrant „Muuseumikommunikatsioon XXI sajandi infokeskkonnas” annab aluse mõtestada muuseumi rolli ja võimalusi kaasaegses ühiskonnas ning erinevate inforuumide osana, sealhulgas muuseumi seotust digitaalse kultuurikeskkonnaga. Kommunikatsiooniuuringute-alane teadmine on oluline ka seetõttu, et kuigi viimasel kümmekonnal aastal on Internet üha suurema hulga inimeste jaoks oluline osa nende infokeskkonnast ja tegutsemisruumist, on selle kasutajatega Eestis seni võrdlemisi vähe tegeletud. Ka mäluasutuste huvi on olnud esmajoones suunatud kultuuripärandi digitaliseerimisele ning alles seejärel infokeskkonna kasutajatele.

  • Nahaga kaetud ihu

    Kristi Paap

    Korgitamm kasvab 10–15 meetri, harva 20 meetri kõrguse puuna Vahemere mail, eriti tavaline on ta Portugalis. Korgitammel on nahkjad igihaljad lehed, mille äär pole sopistunud nagu harilikul tammel. Korgitamme paks korkjas koor on eluline toodang. Taimerakkude korgistumist põhjustab korkaine tekkimine rakukestas. Kork on elastne ega lase vedelikke läbi. Korgist valmistatakse eelkõige pudelikorke, ka poisid ja põrandakatteid.

    Korgitamme tõrud on metsloomadele toiduks. Sigu nuumatakse korgitamme tõrudega, mis annab singile erilise maitse.

    Korki hakatakse võtma umbes 25aastaselt korgitammelt. Esmakoorimise kork on lõhestunud. Paks korkkoor kooritakse käsitsi tüvelt suurte lahmakatena, üheksa aastaga kasvatab tamm uue korgikihi, siis kooritakse see jälle. Parimat korki hakatakse saama kolmandast koorimisest alates. Nii kooritakse ühelt puult ligi 300 aasta jooksul kuni 31 nahka … ja looja jääb alasti.

    Ehe on loomupäraselt kehaga seotud, tema asupaik on inimnahal, ta hoiab ning kaitseb omanikku, näitab kuuluvust ja edevust. Selline seotus kannab endas ka suure annuse erootikat: ehte taga on ihu.

    Tarbekunsti- ja disainimuuseumi korkehete väljapanek on üdini orgaaniline (isegi näitust saatva kataloogi kaas on korgiga kaetud) ja sumbelt intiimne: kõigi ehete aluseks on korgitamme nahk. Näitusel osalevad tunnustatud ehtekunstnikud Hispaaniast, Soomest, Saksamaalt, Eestist ja muidugi Portugalist, samuti on kaasatud Matosinhose Escola Superior de Artes e Design’i (Portugal) nii endised kui praegused ja ka külalistudengid (sh Tõnis Malkov Eesti kunstiakadeemiast). Ehete ekspositsiooni toetavad ja võimendavad fotod ehetest-kehakatetest, mõned neist mustapäiste modellide kantud.

    Kui käsitleda ehet kui nahka, siis millega kunstnik ennast katab? Mängib rolli geograafiline-kultuuriline lähtekoht või pelgalt emotsionaalne seisund?

    Kork on iseka loomuga, kuid õige käsitlemise korral võimaldab ta paljugi korda saata. Carla Castiajo kehaehe „Kaetud” on justkui palve puule. Kunstnik on murendanud korgi pudemeteks, lükkinud siis tükid kokku hiigla pikaks helmeste jadaks, millega võib mässida oma keha justkui soomusrüüsse. Eija Mustonen on vorminud ja nõelunud imeõhukest tekstiilkorki rinnanõeladeks („Nimeta”), mis kannavad endas meenutust talveunes Karjala järvedest ja seljakutest – tasased ja mõtlikud. Seevastu Ramon Puig Cuyàs (prosside seeria „Corpus architectae”) on konstrueerinud korgikoore pinnale müstilisi lumivalgeks võõbatud geomeetrilisi vorme, mis meenutavad iglut või tähetorni: peenelt välja arvestatud harmoonia, mille vundamendina lasub tahumata kork.

    Kork on ka kaitseks ehetele: José Carlos Marques on uuristanud koorelahmakasse ringi, surunud sellesse kuldsõrmuse ning palunud murueidelt hellust ja hoolt (objekt ja sõrmus „Armasta mind hellalt”.) Leonor Hipólito on siirdanud polüestrist anatoomilised kujundid (ripatsid) korgist siseelunditesse, viidates, et kaasaegsest ilukirurgiast on saamas loomulik osa naise ehtekirstukeses (objektide ja ripatsite seeria „Siirik”.)

    Tanel Veenre rinnanõelad („Põlenud süda”, „Murtud süda”) on inimlikult haavatavad. Kunstnik on tõmmanud halastamatult teki armastajate kehadelt ja paljastanud südamed – kahekojalised, hõõgvel ja verel. Kork on kerge materjal, veestki kergem, seega peaksid need tööd suutma ka lendu tõusta. Ja veel, Gisela Ribeiro korgikuulidest kaelaehe „Galáxia” on kui taevakehade minimudel kaela ümber.

    Kadri Mälgu käekiri on eksimatu: terve seeria prosse („Fata Morgana. Piisk I-II”, „Teerist”) on kaetud öömustaga ja alles lähemal vaatlusel ilmutab korgi struktuuri ilu ennast täies mahus. Üks tema töödest („Ana”) on pühendatud projekti algatajale ja näituse kuraatorile Ana Camposile.

    Ma ei oska arvata, kui kaua korgist ehteid kanda annab – kas korra või paar, kas üheksa aastat või enam, hellalt hoituna vahest isegi kolmsada aastat? Kuid ka ühekordne elamus on väärtus.

    Lõpetuseks meenub, et lapsepõlves sai männikoorest laevukesi vestetud…

     

     

     

  • Ooperi tulevik Eestis

    TIIU LEVALD

    Mõni aeg tagasi avaldasid suured ooperisõbrad Tiit Made ja Kalle Käsper kahtlust meie noorte lauljate võimekuse üle osaleda siinse ooperikunsti arengus. Vastupidist väitis Mart Sander oma sellekohases kommentaaris ? tegijaid jagub, oleks vaid igakülgne huvitatus.

    Teema iseenesest on väga mitmepalgeline, intrigeeriv ning pingerohke. Algab ju kõik rahast! Kui muusikaakadeemial oleks käes suuremad ressursid, et saaks asutada tõelise ooperistuudio-teatri, kus saaks kasutada lisajõududena juba EMA lõpetanud lauljaid (Estonia kooris on küllalt palju potentsiaalsete solistivõimetega inimesi, kes ilmselt jäävadki ootama oma tähetundi). Palgata lavastuste jaoks orkester, rentida lava (praegu toimivad kõik kokkulepped vastastikuse hea tahte alusel). Kõik see võimaldaks üliõpilasel saada orkestriga laulmise praktikat ja siit ka veendumuse, et ta hääl kannab üle orkestri ning julguse pretendeerida juba Estonia lavale.

    Rahvusooperi kunstilise juhina tegutsev Arne Mikk on riskeerinud ja andnud väga paljudele noortele ka sellel akadeemilisel laval võimaluse end proovile panna ja pea kõik on seda ka õigustanud. ?Padaemanda? etenduses sooritasid oma magistritöö suurepäraselt Polina ja Milovzori rollis Merle Silmato (nüüd juba Sibeliuse akadeemia magistrant), Taavi Tampuu (EMA magistrant, juhendaja N. Kurem) vürst Jeletskina ja Aleksander Mihhailov (EMA magistrant, juhendaja T. Maiste) Tomskina. Väga kõlavalt ja küllalt veenvalt laulis sellel etendusel Krahvinna rolli nooruke III kursuse üliõpilane Juuli Lill (juhendaja M. Palm).

    Hiljaaegu pretendeeris Verdi ooperi ?La traviata? Violetta rollile mõni aasta tagasi EMA magistrantuuri (juhendaja Anu Kaal) lõpetanud Tatjana Romanova (aastaid tagasi Mari vabariigist meile õppima tulnud, omandanud eesti keele, olnud Vanemuise solist), kellele see võimalus suurte kahtlustega ka anti. Tulemus oli see, et T. Romanova laulis ja mängis nii veenvalt, et talle usaldati kõik hooaja viimased kolm ?La traviata? etendust!

    Algse teema juurde kuuluvad ka järgmised faktid: Estonia laval on ennast tõestanud terve rida tänavusi bakalaureuse diplomi saajaid: Priit Volmer, Rene Soom, Olari Viikholm, viimaste aastate magistrandid Angelika Mikk, Kristina Vähi.

    Kui lugupeetud ooperisõbrad külastaksid ka EMA magistrantide avalikke kontserteksameid, siis avastaksid nad nii mõnelgi puhul, et nende mulje olukorrast on petlik. Viimase kinnituseks tooksin ereda näite lähipäevist: 14. V sooritas oma magistrieksami Iris Oja (juhendaja Ivo Kuusk). Kava oli üles ehitatud huvitavatest kammerteostest, mis pingestatud kuulaja jaoks kontrastiprintsiibil ja ette kantud väga heas ansamblis pianist Martti Raidega. Ning kava teises pooles esitatud ooperiaariad näitasid noore laulja ääretut vokaalset ja sisulist potentsiaali. Julgen väita, et Abigaili aaria Verdi ooperist ?Nabucco? võiks juba praegu pretendeerida suurele lavale. See noor inimene on tõestuseks, et ka ilma kaugete maailmarännakuteta on võimalik saavutada selline tase, kust liikuda vaid edasiarenemise poole ? laulmisega on juba kord nii, et ega eneseleidmised lõpe enne, kui lõpeb elu. Nii on väitnud kõik suured, mõtlevad lauljad.

    Siinjuures puudutaks veel üht teemat, mis seondub noore laulja saatusega teatris. Teatrisse tulnud suurte looduslike eeldustega inimest ootab tuhat ahvatlust, ta on uus ja huvitav nii lavastajaile kui dirigentidele. Meie lauluosakonna juhataja ametipostilt poolteist aastat tagasi lahkunud V. Noreika tegi seda tema jaoks ilmselt väga mõjusal põhjusel: ta kutsuti Vilniuse Rahvusooperi noorte solistide nõustajaks. Teatavasti praktiseeritakse seda enamuses ooperiteatrites. Aastaid tagasi näiteks oli meil võimalus jälgida A. Styks-Agosti meistrikursust, kes pidas seda ametit Milano Piccola Scalas ? kasutegur oli meeletu. Rahvusooper on mitmel korral praktiseerinud külalisõppejõudude kutsumist, mis on kindlasti väga teretulnud, kuid ülimalt kulukas. Julgen väita, et meil on omad mehed olemas, kellel pikk lavapraktika ja suurepärased pedagoogivõimed, et olla professionaalne nõustaja, hoida pilk peal noortel tegijatel, kui asjad kipuvad kiiva kiskuma. Näiteks pikaajalised estoonlased Ivo Kuusk ja Mati Palm.

     

    Kaks diplomilavastust

    Nüüd aga muljeid kahest diplomilavastusest. Esiteks 29., 30. IV ja 2. V etendunud G. C. Menotti lühiooper ?Vanatüruk ja varas? Vanemuise väikeses majas; lavastaja on Taisto Noor, kunstnik Liina Pihlak, kontsertmeister Jaanika Rand-Sirp, valguskunstnik Ene Valge.

    Osatäitjatena astusid üles Karmen Puis, kes praegu EMA magistrant (juhendaja J. Ryhanen), Vanatüdruku rollis, Vanemuise solist Rando Piho Vargana. Teistes rollides EMA bakalaureuseõppe lõpetajad Laili Jõgiaas või Siiri Koodres Letitiana, II kursuse üliõpilane Liana Kullasepp miss Pinkertonina, tummrollis vanemuislane Meelis Hansing.

    Sel puhul sooviks kõigepealt tänada Vanemuise juhtkonda, et noorte kasutusse usaldati ka prooviperioodiks vabariigi parimate omadustega teatrilava (akustika!), kunstnikule dekoratsioonide, butafooria, kostüümide ja valguspargi kasutamine. Ja kuigi lugu kulges vaid klaveri saatel, mida J. Rand-Sirp teostas suurepärase vormitunnetusega, tuli see saali läbi võimenduse, mis andis kuulajale kompaktsema üldmulje.

    Taisto Noore lavastus on vaimukas, täpne, karakterid välja kujundatud groteskini. Teatavasti oli Menottil see lugu mõeldud raadios esitamiseks ning Noor on ära kasutanud vahetekstid, neid vaimukate repliikidega vahelugejana täiendanud. Nii on Politseiniku rolli rikastatud lõbusate ümberkehastumistega küll kodutuks, küll aknast sissepiiluvaks töömeheks jne. Kõik noored täitsid oma ülesandeid suure lusti ja veendumusega, igaüks vastavalt oma vokaalsetele võimetele. Karmen Puis ja Rando Piho näitasid oma väga head professionaalset suutlikkust nii laulja kui näitlejana. Kui Piho on Vanemuise laval juba leidnud avarat rakendust, siis Puis avanes selles rollis uuest küljest näitamaks, et tal on ka karakterrollideks potentsiaali. Tahaks vaid soovida neile edaspidiseks väärilist rakendust!

    Teiseks EMA Ooperistuudio diplomilavastuseks oli 20., 21. ja 22. V etendunud E. Humperdincki lasteooper ?Hansuke ja Greteke? Eesti Nukuteatri suures saalis; lavastaja on Thomas Wiedenhofer (Saksamaa), kunstnik Mari-Ann Mardo (Eesti Kunstiakadeemia), kontsertmeister Ene Rindesalu, dirigent Lauri Sirp ja produtsent Siim Selis.

    Osatäitjatena esinesid diplomandid nii ooperi kui soololaulu erialalt, sest etendus toodi välja kahe koosseisuga, lisaks veel magistrant Rainer Vilu ning Sibeliuse Akadeemia üliõpilane Annaliisa Pillak.

    Jällegi tuleb alustada tänamisest! Sedakorda nukuteatri juhtkonda võimaluse eest olla ikkagi laval keset dekoratsioone, mis oma minimalistlikus lahenduses vaimukad ja lastepärased, väga hea valgusmängu ja muude pisilisanditega seoses Une-Mati ja Haldja ilmumisega. Wiedenhoferi lavastus oli äärmiselt lustakas, lastega suhtlev. Tema näitejuhiomadused on võimelised igast tegijast välja koorima maksimumi: karakterid olid just nii lopsakad, kui palju kellelgi potentsiaali paistab olema. Grete rollis laulsid Alfia Kamalova või Hele-Mall Leego, Hansukest Katrin Targo või Kairi Kiviselg, Ema Külli Erimäe või Anneli Pilpak, Isa Rene Soom või Rainer Vilu, Nõida Andrus Kirss või Annaliisa Pillak, Kastehaldjat ja Une-Matit Annika Põder või Pirjo Püvi.

    Osatäitmistes oli eredaid õnnestumishetki paljudel, eriti ooperilaulja diplomisaajatel nagu Alfia Kamalova, kellel särav lauljanatuur ja kõlav hääl ning hea musikaalsus. Väga orgaaniline ja musikaalne on Katrin Targo, kellel paistab tagavaraks olema huvitav vokaalne areng ? kas kujuneb temast metsosopran või sopran. Kas ja kes neist edaspidi suurele ooperilavale jõuab, seda näitab aeg, sest selle üle nukuteatri pisikene, mitte just kõige soodsama akustikaga lava otsustada ei luba. Pealegi jälle ainult klaver orkestriks! Siinjuures tahan erilist tunnustust avaldada kontsertmeister Ene Rindesalule,
    kes kogu selle kahevaatuselise ooperi on suutnud kahe koosseisuga lavaküpseks vormida ja etendust kindla ja maitseka musitseerimisega koos hoida.

  • Toivo Raidmetsa ja Jaanika Peerna näitus Arhitektuuri- ja Disainigaleriis

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

    Toivo Raidmets ja Jaanika Peerna avavad Arhitektuuri- ja Disainigaleriis 19. veebruaril 2013 kell 17.00 performance´i ning teiste üllatustega  ühise näituse “Park”.

    Väljapaneku algpõhjuseks on Raidmetsa soov korrastada Tallinna linnamööbli kirjut üldpilti. Selle tarvis on ta välja töötanud seeria ratsionaalseid, kestvaid, ergonoomiliselt mugavaid, põhjamaise maitsehoiakuga istepinke, mida näitusel esitletab.

    Raidmets ei pääse ilma lavastuseta. Seekord on ta muutnud galerii lumiseks pargiks koos veel mitte kinnikülmunud tiigiga.

    Kaasatud on Ameerikas tegutsev kunstnik Jaanika Peerna, kes loob galerii seintele ulatuslikud must-valged joonistused, mis on sündinud maailmas aina kiirenevate tuulte ja  suurenevate tormide mõjuvallas. Avamisel toimub live joonistamise performance, mille käigus valmib osa seinajoonistustest.

    Nii on tegemist disaini- ja kunstimaailma kohtumisega, mis  tuletab meelde, et need kaks  omavahel tihedalt seotud on ja ometi nii erinevad.

    Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna juhataja professor Toivo Raidmetsa loomeprojektide ampluaa on ulatuslik, ulatudes disainist ja sisearhitektuurist võimsate installatsioonideni. Tema mõjukamad tööd on peale silmapaistavalt originaalse käsitlusega mööbliesemete kultuslikud klubid “Eeslitall”(koos Taso Mähariga), Bonnie & Clyde, “Flamingo” ja KUKU ning rahvusvahelise haardega näituseprojektid.Raidmetsa jaoks on disain elustiil. Tema rahutu ja otsinguline loomus ning perfektsionism sunnivad teda püüdlema aina täiuslikumate tehniliste lahenduste ja vormide poole.

    Jaanika Peerna on Eesti päritolu kunstnik, kes elab ja töötab alates 1998. aastast USA idarannikul, New Yorgi lähistel. Loominguks joonistused, videod ja valgusinstallatsioonid, mis sageli käsitlevad valguse, õhu, vee ja teiste loodusnähtuste temaatikat. Tema töid on esitletud kogu New Yorgi metropolialal, nii nagu ka Pariisis, Tallinnas, Lissabonis, Sofias, Dubais, Honolulus, Novosibirskis ja Roomas. Jaanika Peerna teoseid on ostetud paljudesse USA ning Euroopa erakollektsioonidesse ja hiljuti ka Pariisis baseeruvasse Prantsusmaa riiklikku kaasaegse kunsti fondi. USAs esindavad teda Masters & Pelavin galerii New Yorgis ja ARC Fine Art Connecticuti osariigis.

    Näitus “Park” on avatud  Arhitektuuri- ja Disainigaleriis (Tallinnas Pärnu mnt. 6) 2. märtsini 2013

  • ERM100: Muuseumilt õppijale

    Virve Tuubel, giid-metoodik

    Aastatel 1996–2002 mindi traditsiooniliselt ekskursioonivormilt üle temaatilise rõhuasetusega ekspositsioonitutvustustele ja koolide aineprogrammidest lähtuvale alternatiivõppele ning valmisid siiani kasutusel rahvakultuuri tutvustavad õppematerjalid. Sealt sai alguse tänaseni jätkuv  sisulisema töö periood. Toetudes saadud kogemustele ning valminud materjalidele, toimub pidev kommunikatsioon külastajatega: külastajatele pakutakse sellist teavet, mida neil parasjagu vaja läheb – kas näitustel, töötoas või programmides. Muuseumiõpe on jõudnud oma arengus etappi, kus me ei küsi enam, kellele ja milleks, sest olulisemaks on saanud, kuidas. 2002. aastast on võimalik kasutada püsinäituse avatud osi, rehetuba ja rehealust ning abimaterjale, et  tagada õppimine kõigi meeltega. ERMi peamised külastajad on kooliõpilased, järjest rohkem käib muuseumis erivajadusega õppijaid, lasteaialapsi ja peresid. Muuseum on õppe- ja praktikabaasiks mitmele kõrgkoolile.

    Kõik programmid on pidevas arengus, neid täiendatakse emotsionaalse ja kogemusliku tegevusega ning seotakse aktuaalsete teemadega. Uus ülesanne pedagoogile on kindlasti väljumine oma rutiinsest töökeskkonnast, muuseumiõppe  läbiviimine ilma tavapärase toetava keskkonnata. ERMi Sõprade Seltsi korraldatud teabepäevadel koolides, kultuuriasutustes jt muuseumides osalevad alati muuseumipedagoogid ning peale programmide tutvustamise toimuvad võimalusel ka muuseumitunnid. Arendamisel on muuseumiõpe Raadil, kus saab kasutada mitmeid eriilmelisi ruume, püstkoda ja parki. Neid õppusi on katseliselt korraldatud peredele, lastelaagritele, lasteaialastele ja kooliõpilastele. 

    Praegu on suurimaks puuduseks püsinäituse keskendatus traditsioonilisele talurahvakultuurile, mis ei anna võimalust külastajatele muuseumipäraselt seletada, kuidas on siin elatud maa asustamisest peale. Väga oodatakse, eriti välisturistid ja õpilased ootavad XX sajandi keeruliste probleemide lahtirääkimist, aga paraku kajastub lähiminevik näitusel vaid neljas interjööris ning fotostendidel. Samuti on ERMi rikkalikke soomeugri rahvaste kogusid saadud eksponeerida vaid  vähestel ajutistel näitustel. Eduka kommunikatsiooni külastajaga tagab muuseumisisene ning muuseumide ja õppijate koostöö. ERMi kogemused rahvakultuuri õpetamisel ja didaktiliste materjalide koostamisel on olulised ka teistele, eriti väikemuuseumidele. Muuseumiõppe edasine areng ei sõltu ainult ERMi võimalustest ja vajadustest. Oluline on kultuuriministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöö ning kokkulepped, kuidas toetada  muuseumiõpiga riiklikku õppekava.

    Koolid võiksid kasutada muuseumide haridusprogramme aktiivsemalt kuid probleemiks on aeg ja raha: ainetunni piires ei jõuta muuseumi külastada ja muuseumiteenused on tasulised, ka on kulukas muuseumisse tulek. Aineõpetajate soov on, et muuseumide formaalharidust toetavad programmid oleksid süstematiseeritud ning saadaval ühises andmebaasis. On märkimisväärne, et praegu õpetatakse muuseumipedagoogikat mitmes  kõrgkoolis, koostööd tehakse mitmete ainesektsioonide õpetajatega ning valdkonda uuritakse bakalaureuse- ja magistritööde raames. Sellega on tagatud muuseumide jaoks olulise valdkonna pidev areng.

  • Moskva, lootuse ja lootusetuse dialektika

    Reet Varblane

    Chao Fei. Cosplayers. Videostill, 2004. Chao Fei on Hiina praeguse kunsti üks tippe ja tema video ?Isa? Moskva biennaali üks põnevamaid töid.

    Moskval on ambitsiooni ja on ka potentsiaali. Selles pole ilmselt mitte keegi mitte kunagi kahelnud ja seda tõestas ka peamiselt veebruaris (mõned alternatiivsündmused jätkuvad märtsis) toimunud I Moskva kaasaegse kunsti biennaal. Vaatamata tõsiasjale, et vene kontseptualism ja selle järelnähtused äratasid 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul kogu maailmas tähelepanu ning vene kunsti XX sajandi alguse avangardismilaine mitte ainult ei kuulu maailmakunsti klassikasse, vaid pakub siiani maailma tippkunstnikele tõlgendamisainest, oli äsja lõppenud biennaal esimene laiahaardeline tõsiselt võetav rahvusvaheline kunstisündmus praegusel Venemaal. Senini oli äratatud ainult kunstiäriringkondade tähelepanu.

    Biennaal oli uhkelt läbi viidud. Väide ei kehti niivõrd endises Lenini muuseumis korraldatud põhiekspositsiooni, kuivõrd just kõikvõimalike alternatiivsete näituste, esitluste, paralleelprogrammide kohta, retrospektiivsete tagasivaadete ja tulevikku markeerivate suundumuste väljatoomise kohta. Peamiselt Moskva, aga siiski pisut laiemalt kogu vene praeguse kunsti kohta, sest mitte ainult Peterburi, vaid järjest enam demonstreerib oma potentsiaali ka Siber.

     

    Vastuoluline Venemaa

     

    Kuigi veel mõni kuu enne biennaali algust oli sobivate ruumide leidmisega probleeme, siis nüüd selle üle küll kurta ei saanud: kõikvõimalikud kunstiinstitutsioonid nagu Pu?kini muuseum, Tretjakovi galerii näitusesaal, Moskva kaasaja kunsti muuseum, fotokunstimuuseum, arhitektuurimuuseum, kaasaja kunsti keskused, multimeedia kompleksid olid kaasa haaratud. Biennaali peamised rahastajad olid riik ehk kultuuriministeerium ja Moskva linn. Ka kõik suured (väikestest rääkimata) meediakanalid olid avamispäevadel biennaali kajastama kaasatud. Demokraatliku riigi demokraatlik pealinn mõistab praeguse kunsti rolli ja tähendust ning tolerantsena toetab selle kõikvõimalikke avaldumisvorme, sest tülikaid kriitilisi küsimusi kõrvalnäitustel jätkus.

    Nii ilus see pilt Moskvas ja veel vähem kogu Venemaal kahjuks ei ole. Skandaalist ja kohtussekaebamisest ei pääsenud ka biennaal: grupp õigeusklikke tundis ennast ka seekord solvatuna ning kaebas Krimmi kaldapealsel Kunstnike Keskmajas eksponeeritud Marat Gelmani kuraatoriprojekti ?Venemaa 2? Moskva linnakohtusse. Põhjuseks see, et peamiselt kaks tööd, Gor T?ahali tules põlevaid Kristust, Pu?kinit ja Vladimir Putinit kujutav fotoinstallatsioon ?Tõe, headuse ja ilu päike? ning monitorist näidatud reklaamikriitiline video, kus peategelane trafaretina väljalõigatud Kristuse kuju tõlgendas reklaamistrateegiat, tallanud nende arvates jultunult vene süvakultuuri (süvakultuur võrdub ju religioon) jalge alla. Kaks aastat tagasi alanud skandaal Sahharovi keskuse näitusel ?Ettevaatust, religioon!? kestab siiani: viimane kohtuistung näituse korraldajate, mitte lõhkujate tegevuse asjus peeti 2. märtsil (prokuror nõudis keskuse direktorile Juri Samodurovile kolm aastat ja keskuse näituste korraldajale Ljudmila Vassilovskajale ning kunstnikule, näitusele ühe teksti kirjutanud Anna Mihhalt?ukile kaks aastat vangla karistust). Kui Moskva kolleegide sõnul oli ?Ettevaatust, religiooni!? raske kaitsta, sest väljapaneku tase oli ebaühtlane, siis Gelmani sisemise vabaduse teemaline näitus oli igati tasemel: kõik osalejad olid juba varem endale nime teinud kunstnikud ja töödki just sellised, nagu neid praeguse kunsti väljapanekutel ikka kohtab. Vene õigeusust on kujunemas riigi ametlik ideoloogiline doktriin, mille abil on võimalik represseerida kõike, mis parasjagu ebasobiv tundub. ?Ettevaatust, religiooni!? kohtuprotsessil mindi isegi nii kaugele, et süüdistati korraldajaid n-ö juudi vandenõus, õigemini isegi topeltprovokatsioonis, mille eesmärk oli rahvuste- ja religioonide-vastase vaenu külvamine.

    Moskva kriitikute ringkaitse on aga positiivne näide, kuidas praegusele kunstile kõigele vaatamata siiski mainet kujundatakse: kuigi omavahel oldi biennaali põhiekspositsiooni suhtes kriitilised, siis suuretiraa?ilistesse väljaannetesse jõudsid ainult positiivsed, toetavad arvustused. Endine Lenini muuseum oli argipäeval külastajatest tulvil ja, mis peaasi, vaatamata vanusele, soole ja ilmselt ka professioonile, tundsid näitusekülastajad ennast hästi, viitsisid süveneda pikkadesse videotesse, elasid kaasa lühi-performance?ile, rõõmustasid interaktiivse installatsiooni üle, suhtlesid üksteisega.

     

    Lenini needusest

     

    Christian Diori needuseni

    Rahvusvaheliselt mainekate kuraatorite seltskond näis olevat süvenenud eelkõige biennaali sisulisse õigustamisesse ja Moskva kui erilise märgi määratlemisesse, mitte kunstnike ning tööde valimisse ja omavahel kõlama panemisse. Positiivset ja negatiivset poolust sisaldav ?Lootuse dialektika? on enam kui sobiv Moskva (ja Venemaa) iseloomustamiseks ning ei piira kuraatoreid ka meeliskunstnike või -tööde toomisel Moskvasse. Biennaali tulevikku silmas pidades on selline raskuspunkt õigustatud, endises Lenini muuseumis ringi käies ei saanud alati aru, miks just see kunstnik ?Lootust? (või lootusetust) kõige paremini väljendab ning tööde dialoogki kippus kohati tiba lõdvaks jääma. Kuid tagantjärele väljapaneku peale mõeldes, vene kunstnikke keskpaigana vaadates joonistub kuraatorite haare päris hästi välja, iseäranis ida (Hiina, Vietnam) ja lääne (Ladina-Ameerika) suunas, põhja ja lõuna vastandus jääb veidi nõrgaks. Sinininade absurdile on seekord lisandunud sama absurdne Rosstan Tavasjevi plüüsjäneste valmistamise masin ning skandalist David Ter-Oganjani terrorismifoobiale osutav installatsioon, mis korduvalt eksponeerituna mõjus samuti absurdsena. Sinise Supi rühmituse Brodski maalilt tuttava Lenini tugitooli (tegemist on ju ikkagi Lenini muuseumiga, mis siis, et endisega) ning õudusfilmist tuttava paokil uksega video testib hirmu tekkimise (tekitamise) mehhanismi. Noore hiinlanna Cao Fei videoinstallatsioon analüüsib oma isa, tuntud skulptori kaudu Hiina, totalitaarse suletud sootsiumi ja vaba maailma, eksiili suhteid. Cao Feid tasub tähele panna ning tema installatsioon kuulub vaieldamatult biennaali tugevate hulka. Ka kuuba kunstniku Carlos Garaicoa Manso modernistlike hoonete projektsioonid agraarse Kuuba maastike kohale mõjuvad õõvastavalt. Sama õõvastavalt mõjub aga ka india kunstniku Subodh Gupta üliesteetiline karri valmistamise komplekt. Komplekt kui ideaalse elu metafoor, kui lootuse dialektika.

  • Barokk barokis

    TOOMAS VELMET

    Möödunud kontserdil, kus kavas vaheldumisi J. S. Bach, Vivaldi ning Corelli, vaheldusid ka klavessiinimuusika ja duoteosed, raskuspunktiga ikkagi Bachil. Kontsert algas Antonio Vivaldi kena ja pretensioonitu Sonaadiga viiulile ja basso continuo?le a-moll. Basso continuo ehk generaalbassinstrument ehk numereeritud bass ehk numberbass. Siin pakun välja veel ühe variandi, näiteks ?digibass? ning sellest lähtuvalt ?digibasspill? ? viimane imponeerib eriti oma hea rütmiga. Vivaldi sonaadist sai selgeks interpreetide suurepärane kõlaline ansambel ja ühtne harmooniline mõtlemine ning agoogiline väljendusviis. Kirjutusviisis peaks aga sonaadi viimane osa välja nägema kas prantsuskeelsena ?Allemande? või hispaaniakeelsena ?Aleman(d)a? versus kavalehe ?Allemanda?, aga see kukkus nüüd irisemisena välja, sest eks ta ole lihtne näpukas.

    Kontserdil järgnes J. S. Bachi Concerto d-moll BWV 974. Selles teoses (aluseks B. Marcello oboekontsert) demonstreeris Riisikamp oma instrumendi võimalusi ning need olid nauditavad. Eriti võimenduvad lossi saalis klavessiini keskmine ja sealt madalamad registrid, kohati saali resonants isegi tapab ülemist registrit (Adagio), kuid selle eest on see keskmine vapustavalt kena ja sametise tämbriga. Lausa kustumatult kõlavad üksikud noodid väikese oktaavi d ? a, see selgus järgmise Bachi klavessiiniteose Canzona d-moll BWV 588 esitusel. Tekkis uskumatu tunne, et keegi tõesti laulab neid noote kaasa! Kahju, et pilli häälestus hakkas reageerima vastikult külmale ja niiskele ilmale, aga eks head asjad ju ongi kapriissed.

    Arcangelo Corelli C-duur Sonaadis op. 5 nr. 3 lubas Lurye endale sonaadi kahes Adagio?s suuremaid ja põnevamaid kaunistusi kui Vivaldis ja need olid kenasti pakutud ning hästi jälgitavad. Ka tiroollase alumine register kõlas selles saalis fantastiliselt, lausa vioolaliku, aga väga värvilise tämbriga. Bachi As-duur prelüüd ja fuuga (HTK I) oli kas tahtlikult range või tahtmatult kramplik, kuigi selgelt jälgitav, aga eelneva ja järgnevaga võrreldes otse öeldes igav. Kuid igavus võib ka kuulaja kõrvades tekkida ning seegi on emotsionaalne seisund.

    Kontserdi lõpetasid Bachi F-duur Kontsert klavessiinile (originaalis Vivaldi viiulikontsert G-duur) ja lõpuks Bachi Sonaat G-duur viiulile ja digibassile (khm!) BWV 1019. Bachi kuus viiulisonaati saatega on üks põnev peatükk ja esitatud G-duur on küll enamikus väljaannetes viimane, st. nr. 6, kuid autori loomingus jälle esimene kuuest. Esitatud sonaadist on mitmeid variante ning seekordne oli variant, kus kolmas osa on klavessiini soolo ja osi kokku viis ning viimane, viies, ei ole mitte esimese kordus, vaid uus materjal. Bach oli lahke mees ega seadnud erilisi tingimusi oma teoste esitamiseks. Vahel nimetab ta ka neid sonaate triodeks (+ viola da gamba), vahel annab võimaluse duoks, viola da gamba se piace, kuid ütleb ka nii: für ein Melodieinstrument und obligates Cembalo. Nii see ka esitati ja see oli priima. Iga asi omal kohal ? nii ka barokkmuusika barokksaalis.

  • Temnikova ja Kasela galeriis avamine

    AVAMINE 14.02.2013 18:00

    MÜÜRIVAHE 22, TALLINN 

    Näitus kestab kuni 28.03.2013

    Galerii on avatud neljapäeviti ja reedeti 2-6PM ja kokkuleppel ettehelistades.

    Laura Pählapuu elab ja töötab Tallinnas. Ta on omandanud Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia BA ning on joonistamise õppetooli magister. Pählapuu töötab nii kunsti kui teatri vallas. Ta on näidanud oma kunsti Projektiruum Märzis, Tartu Kunstimajas, Tallinna Kunstihoones, Rael Artel galeriis, Art Depoos ja Crous-Beaux-Arts galeriis Pariisis. Lavakunstniku ja kunstnikuna on Pählapuu töötanud Theatrumis, Von Krahli teatris, NO99 teatris, Helsingi linnateatris. 

    “Oma eelmistes kunstiprojektides olen tegelenud dokumentaalsuse lavastamise küsimustega. Olen uurinud, kuidas tekitada kunstlike vahenditega usutavat esemelist segadust. “243 tõetruudes toonides postkaarti” tegeleb teatud mõttes vastassuunalise protsessiga. Nüüd olen aluseks võtnud pooljuhusliku reaalse dokumentaalse materjali ning püüan sellele juurde lisada fiktsionaalseid kvaliteete. 

    Tegemist on ühtekokku videotööga, mis on üheteistkümnest erinevast visuaalist koosnev süsteem. Nimetaksin seda vuajeristlike sugemetega dubleeritud dokumentaalfilmiks.Visuaalne materjal on üles võetud Pariisi 18.linnajao ühe kortermaja katusekambri aknast. Pildiliselt kujutab see distantseeritud etüüde naabermaja akendest. Näiteks, pesu triikiv naine, katusepiknikku pidavad ärimehed, telefoniga rõdul edasi-tagasi marssiv härrasmees, lapsele muinasjuttu lugev ema, rõduserval kõõluv vanaproua. Kaamera liigub sundimatult erinevate korruste, erinevate tubade ja suhtluste vahel, peatudes lühidalt kuid kontsentreeritult igal üksiklool. 

    Pealkiri „243 tõetruudes toonides postkaarti” pärineb Georges Perec`i samanimelisest tekstist. Nimetaksin ka oma videotöid postkaartideks, seda enam, et nad on eksponeeritud üsna väikeses formaadis. Lõpptulemus on omamoodi segu kuuldemängust, ettekujutusest ja liikuvast pildist. Iga üksiklugu on osake tervikust – nagu peatükk raamatust. Raamatust, mida on lõputult võimalik edasi kirjutada. Ja iga lühilugu on omamoodi fragmentaalne jutustus – olgu ta siis pildi loogiline või meelevaldne edasiarendus.”

  • ERM100: Säilitamine sajandeiks

    Kaie Kukk

    Säilitus- ja konserveerimistöö eesmärk on viia miinimumini  hävimist põhjustavad või kiirendavad tegurid nii museaalide hoidmisel kui eksponeerimisel ja uurimisel. Peatähelepanu on suunatud muuseumikogu säilitustingimuste parandamisele ja kahjustumisriskide vähendamisele. Konserveerimis- ja säilitustöö ülesandeks ei ole mitte keskenduda ainult üksikesemete põhjalikule töötlemisele, vaid tagada kogude kui terviku säilimine võimalikult heas seisukorras.  Nii ennetava kui korrigeeriva konserveerimise aluseks on saamas muuseumikollektsioonide seisundiuuringud. Seisundiuuringute käigus tehakse kindlaks museaalide seisukord ja hinnatakse nende säilivusperspektiivi.

    Seisundiuuringute tulemuseks on andmebaas, mille alusel planeeritakse konservaatorite igapäevatöö, materjalide ja seadmete vajadus. Välja selgitatud kogude kahjustuste liigid ja iseloom suunavad kaugemas perspektiivis ka  kogu säilitustöö arendamist. Säilitus- ja konserveerimistööd on aja- ja ressursimahukad. Suurkogude puhul pole mõeldav iga üksikeseme ennistamine. Sageli on museaali põhjaliku korrastamise ja lõppviimistluse asemel otstarbekam langetada otsus vaid puhastamise, toestamise ja pakendamise kasuks. Kahjustusi parandatakse sedavõrd, et edasine lagunemine oleks mõnevõrra aeglasem. Konserveerimismenetluste sisuks  on esemete parandamise asemel museaalide seisundi stabiliseerimine ja edasise kahjustumise vältimine. Tihti sõltub menetluse valik just sellest, milline on muuseumieseme edasine saatus. Põhjalikum ennistustöö võetakse ette vaid museaalide puhul, mis korrastatakse eksponeerimiseks, sest näitusel eksponeeritav museaal peab pakkuma ka esteetilist elamust. Muuseumikonservaatori töö mõte on säilitada ka põhjaliku töötlemise puhul võimalikult  palju artefaktis sisalduvast algsest infost, sest museaal on ka uurimistöö allikas. Seetõttu asendatakse katkisi või kulunud detaile vaid siis, kui see on hädavajalik museaali säilimise huvides.

    Sealjuures kõik parandused ja lisandused dokumenteeritakse. Muuseumieset ei valmistata ette igapäevaseks kasutamiseks ega tehta lihtsalt ilusaks. Mõnikord võib museaal pärast vaevarikast konserveerimistööd näha välja üpris samasugune kui enne konserveerimist.  ERM i kogud on äärmises ruumikitsikuses, eriti need kollektsioonid, mis asuvad ERM i praeguses peamajas Tartus Veski tänaval. Eriti kitsastesse oludesse on surutud tekstiili-, arhiivi- ja fotokogud. Seisundiuuringute põhjal tuleb nentida, et mitmetel juhtudel on museaalide kahjustusi süvendanud ka pikaaegsed kitsad hoiuolud. Pole harv juhus, kui muuseumieseme hoiustamiseks tuleb valida lahendus, mis pole esemetüübile kohane, sest parim  lahendus nõuaks liiga palju ruumi. ERM i kogud ootavad pikisilmi lahedamaid tingimusi.

    Muuseumi uues majas terendavad viimaks avarad hoidlad. Tänapäeval püütakse ventilatsiooniseadmetega tagada igale esemele sobilik säilituskliima, mis toob kaasa suure ekspluateerimiskulu. Muuseumi uue hoone hoidlate planeerimisel haarasime varmalt kinni mujal maailmas esile kerkinud ideedest ja kavatseme hoidlate kliima kontrollimise teenistusse  rakendada kogu ehitise, mitte ainult masinad. See tähendab, et hoidlates tagatakse museaalidele sobiv säilitustemperatuur ja suhtelise õhuniiskuse tase eelkõige ehituskonstruktsioonide ja -materjalide omaduste ning hoidlate sobiva paigutuse abil. Muuseumi uue hoone hoidlate kliima tagamise süsteem on õieti poolpassiivne, sest kui kõrvalekaldeid pole võimalik korvata ainult passiivsete meetoditega, kasutatakse ka ventilatsiooniseadmeid.  Selline kombinatsioon lubab kasutada väikese võimsusega seadmeid ja energiat kokku hoida.

  • Õpilaste kehv kontakt nüüdiskunstiga

    Sirli Kont

    Õpilaste kontakt kaasaegse kunstiga on väga kehv. Õppekavas ei pöörata praegusele kunstile tähelepanu ning ka sellesisulisi muuseumiprogramme pole just väga palju. Ometi võiks just kunst olla vahend, millega pöörata noorte ja laste tähelepanu ka neid puudutavatele probleemidele ning panna nad mõtlema ning nägema ennast ja maailma laiemalt.

    Programme läbi viies selgus, et paljude laste jaoks oli see esimene näitusekülastus üldse. Rääkimata sellest, et Kunstihoone olemasolust teadsid väga vähesed õpilased. Isegi ennast kunstilembeseks tunnistanute seas oli neid, kes nägid video- või installatsioonivormis teoseid esimest korda. Olukord oli veidi parem kunstihuvikoolide gruppide puhul.

    Näitus „Vabaduse väljak” oli jagatud kaheks: n-ö heledaks ja tumedaks pooleks, „teadvuseks” ja „alateadvuseks”, mida rõhutas ka kujundus. Koostatud haridusprogrammi ringkäiku alustati suures saalis omariikluse-teemalistest teostest ning liiguti kergematelt teemadelt keerukamatele, mida raskem mõista.

    Tundides selgus, et ka eestluse temaatika on õpilastele võõras. Sellele pole mõeldud ja sellega ei tegeleta. Ning kui tegeletaksegi, siis defineeritakse eestlust vaid vastanduse, konfliktsete vastaste kaudu. Teosed olid küll mõistetavad, kuid köitsid pigem esteetilise vormiga, jättes lapsed oma sisuga puudutamata.

    Enese isikut ja Eesti Vabariiki ei seostatud, ning isiklikult meie riigiga seotud kunstnike, näiteks Eve Kase teoseid peeti kunstlikult konstrueerituks.

    „Vabaduse väljaku”-teemalises saalis avanes võimalus võrrelda kunsti eesmärkide muutumist ajas. Seal eksponeeritud Adamson-Ericu triptühhon esindas just seda, mida keskmine õpilane heaks kunstiks peab. Tänu seal saadud vahetule kogemusele ka teistsuguse kunstiga said lastele selgemaks kaasaegse kunsti tagamaad ning eesmärgid. Kunstitunnis on seesuguseid kogemusvõrdlusi ja sellest tulenevaid klaarumisi märksa keerulisem saavutada.

    Avaliku ruumi kasutamise kriitika, täpsemalt siis linna keskväljaku kasutamisse puutuv, mis oli selles saalis keskseks teemaks, pakkus õpilastele suurt huvi, kuigi sellele mõelnud olid vähesed, vaatamata teema aktuaalsusele ja pikemaajalisele meediatähelepanule.

    Töölehtedel saadi Vabaduse väljaku kujundamisega suurepäraselt hakkama ning pakuti ka väga teravmeelseid lahendusi. Leidus ka neid, kes oleksid Kunstihoone asemel tahtnud näha kaubanduskeskust või Vabaduse väljaku keskmes viiekümnekorruselist merevaatega elamut.

    Imagotemaatika jättis üldhariduskooli õpilased külmaks, pakkus huvi aga kunstikooli õpilastele. Enese imagoga mängimine või rollide vahetamine on teismelistele tabuteema. Ka ühiskonna ning meedia konstrueeritavaid rolle ei osatud näha ega analüüsida. Tõenäoliselt on siinkohal vajaka jäänud meediakasvatusest.

    Üks üllatuslikult hästi mõistetud teema oli sundüürnike probleem: Anu Juuraku ja Marko Mäetamme „Veritsevad majad”.

    Eeldasin, et põnevad installatsioonid või videod tõmbavad oma vormiga tähelepanu endale, kuid nähtavasti oli „Veritsevate majade” probleem isegi põhikooliõpilastele tuttav. See oli ka üks paljude lemmikteoseid.

    Reaalsuse konstrueerimise saalis sai jäägitu tähelepanu loomulikult Infotankistide teos „Tere tulemast perekonda”. Õnneks ei jäänud atraktiivse vormi tõttu sisu tähelepanuta.

    Kui põhikooli alguses on traditsioonilise perekonna ihalus väga tugev, siis põhikooli lõpus ja gümnaasiumis see enam probleem ei olnud.

    Täpselt samamoodi nagu üldhariduskooli kunstitundides ei tegeleta vaid akadeemilise joonistamisega, ei tohiks ka muuseumiprogrammid olla suunatud vaid kunstiajaloolistele teadmistele. Kunst pole olemas vaid kunsti või kunstiajaloo pärast, see on eelkõige vahend millekski kellegi jaoks. Milleks või/ja kelle jaoks, selle üle peaks mõtlema panema just haridus.

    Kunstitundide eesmärk, olgu siis galeriis või klassiruumis, on õpetada lapsi loovateks, mõtlemisvõimelisteks, suunata maitset ja eelistusi, mis on aluseks väärtushinnangute ja maailmavaate välja kujunemisel.

    Tuleviku kunstipublik tuleb kasvatada, see nõuab tänaste õpilaste järjepidevat harjutamist muuseume ning galeriisid külastama.  Kuid lühemas perspektiivis sai kunstnike liidu aastanäitus kindlasti publikut juurde: tunni ajast jäi väheseks ning paljud õpilased lubasid näitust veel kord külastada ning sõbrad või peregi kaasa võtta.

     

Sirp