Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
humanitaarteadused – Sirp
Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • Rakvere Arvo Pärdi festival 11. – 28. september

    Igor Garšnek

    Arvo Pärdi 70. sünnipäevale pühendatud rahvusvaheline festival algab tema sünnipäeval, 11. septembril Rakveres. Mõistagi pole kohavalik juhuslik, on ju helilooja üles kasvanud ja koolis käinud just selles linnas, ka on ta Rakvere aukodanik. Ent festivali areaal ei piirdu vaid kõnealuse linnaga: Pärdi loomingut saab järgmistel nädalatel kuulata ka Tallinnas, Tartus, Pärnus ja helilooja sünnilinnas Paides.

    Eesti kõige tuntuma helilooja Arvo Pärdi 70. sünnipäeva tähistatakse tänavu paljudes riikides ja mitmel kontinendil ning võib olla päris kindel, et sel aastal ei möödu päevagi, kui kusagil maailmas ei kõlaks tema muusika.

    Rakvere Arvo Pärdi festival keskendub helilooja neljale, Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendi Paul Hillieri sõnutsi tähtsamale teosele: Rakvere ja Paide kirikus kõlab “Passio”; “Stabat Mater’it” saab kuulata Rakvere kirikus ja Tallinna metodisti kirikus; “Miserere” tuleb ettekandele koguni neljal korral Rakveres, Pärnus, Tartus ja Tallinnas ning Pärdi kõige ulatuslikum kooriteos “Kanon pokajanen” kõlab Rakvere õigeusu kirikus.

    Ka esinejad on sellel festivalil maailmatasemel: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigentideks Paul Hillier ja Tõnu Kaljuste, Hillieri asutatud vokaalansambel Theatre of Voices, Christopher Bowers-Broadbent orelil jpt solistid.

    Praegu on kohane ehk veel kord mõtiskleda: mis teeb Arvo Pärdi kui kunstniku maailmas ainulaadseks? Läbis ju helilooja pika otsingute- ja leiduderohke tee neoklassitsismist (kaks sonatiini klaverile) modernismi (“Perpetuum mobile”, tšellokontsert “Pro et contra”, esimesed kaks sümfooniat), enne kui aastaks 1976 küpses uus, heakõlaline tintinnabuli-stiil, mille juured vanamuusikas. Ühena kaunimatest jäävad maailma muusikaloos tintinnabuli-helindeid märgistama sellised meistriteosed nagu “Cantus in memoriam Benjamin Britten” ja “Tabula rasa” (mõlemad 1977).

    Arvo Pärt on pidevas muutumises ning seda ka XXI sajandil, samaks on jäänud vaid helilooja sügav religioossus, mida Karen Durbin on tema muusikas iseloomustanud kui “ilusat, ehedat ja siirast, mis puudutab iga janunevat südant, kes igatseb terviklikkuse järele”.

    Ning olgu öeldud, et täna on tähelepanuväärne päev veel seetõttu, et 9. septembril kell 19.30 esinevad Viinistu kunstimuuseumis Tõnu Kaljuste dirigeerimisel maailmakuulus Rootsi Raadio Koor ja Tallinna Kammerorkester, kavas Arvo Pärdi “Berliner Messe”, “Orient & Occident” ning “Te Deum”. Sama kava kõlab kaks päeva hiljem Stockholmis Gustav Vasa kirikus.

     

  • Taasleitud Proust ehk Aeg antud tõlkida

    Kaia Sisask

    André Maurois on öelnud, et Prousti looming sünnib sellest, kui tahtmatu mälestus manab esile mineviku. Oma koduses raamatukogus Prousti suurteost ?Kadunud aega otsimas? lehitsedes kerkib minu mälus esile päev, mil ma seda seitsmest romaanist koosnevat ja koos põhjalike kommentaaridega ligi 3000 lehekülge hõlmavat kingitust Pariisist Eestisse tassisin. Sel hetkel oli raamatu kaal olulisem kui sisu ja see oopus kaalus palju. Aga just seda autorit, seda romaani oli kinkija pidanud oma maa kirjanduse sümboliks sama enesestmõistetavalt, kui sajand tagasi oleks peetud Victor Hugod.

    Sellesama sümbolistaatuse tõttu on Prousti tõlke ilmumine igal juhul märkimisväärne sündmus, mis sest, et tõlgitud on seni ju vaid fragmentaarselt. 1973. aastal ?Varamu? sarjas ilmunud ?Swanni armastus? on vaid üks osa suurteose esimesest romaanist ?Swanni poolel?, ?Taasleitud aeg? viimane ning ?Soodom ja Gomorra? seitsmest romaanist neljas. Kas eestindamine jätkub? Kui kaua see aega võiks võtta? Kui juba Balzaci viieteistkümne köitega hakkama saadi, siis? Balzaciga on asi siiski lihtsam; tema detailne pilt on ikkagi niinimetatud objektiivne pilt ? olgu siis kirjutuslauast, daami buduaarist või ühiskonnast. Prousti puhul valgustuvad asjad ja sündmused vaid sisemise, assotsiatsioonide loogika kaudu, mis tema enda sõnul oli religioosne protsess, mitte esteedi meelelahutus, ja mis nõuab tõlkijalt kahtlemata eriti suurt sisseelamisvõimet.

    Tõnu Õnnepalu ?Taasleitud aja? tõlge paneb unustama, et tegu pole originaali, vaid vahendusega. Prousti mõnikord kuni poole lehekülje pikkused laused on säilitanud oma õhulisuse ja elegantsuse, mille alt aimub sedasama mikroskoopilist lähenemist, mis iseloomustab Prousti enese suhet oma loominguga. Oli ju briti kriitik ja kunstiajaloolane John Ruskin, gooti arhitektuuri ja prerafaeliitluse austaja, see, kes õpetas Proustile mikroskoopilist vaatamisviisi, asjade vaatlemist ja kirjeldamist jaapani graafiku kombel. Maailm tuleb enda jaoks ise luua ja anda talle müstiline mõõde. ?Taasleitud aja? tõlge on sellesse mõõtmesse  süüvida suutnud.

    Tänini on Prousti tõlked  sattunud heade tegijate kätte ja ilmselt on hoolega kaalutud, milliseid osi esmajoones tõlkida. Juhtub ju liiga sageli, et mõni kirjastus, tundes vaid autori nime, valib huupi, et asi lihtsalt ära teha. Ka ?Soodoma ja Gomorra? tõlkija Tiina Indrikson on üldteada hea teksti- ja keeletunnetusega ning autorit respekteeriv tõlkija. Üksnes ?Varamus? 1973. aastal ilmunud ?Swanni armastuse? puhul võib küsida, kas see oli kõige mõttekam valik. Mäletan, et koolipõlves ?Swanni armastust? lugedes ei saanud ma küll aru, miks Prousti nii heaks kirjanikuks peetakse, ja arvan tänini, et see oma suhtelise konkreetsusega Prousti üldisest stiilist pisut eralduv teos (või teose osa) üksinda ei ütle autori originaalsuse kohta just eriti palju. Sellepärast ei teagi, kas rääkida uute tõlgete puhul Prousti taasavastamisest või lihtsalt avastamisest.

    ?Taasleitud aja? eessõnas kiidab Tõnu Õnnepalu tõlkevaliku heaks ja ütleb, et ?keskelt alustamine? on kujunenud eesti Prousti-tõlke traditsiooniks. Sellist jupiti tõlkimist õigustab ka konkreetse sü?ee puudumine kogu romaanis. Raske on öelda, mis on Prousti teoste sü?ee. Lugu närvilisest lapsest, tema kasvamisest, elukoolist, armastatutest. Aga mida rohkem selliseid kirjeldusi kuhjata, seda vähem need ütlevad Prousti originaalsuse kohta. Oli ju Proustile üsna ükspuha, milliseid tegelasi luua, tähtis oli, kuidas seda teha. Peategelase Marceli mälestuste keskmes on Combray maamaja, kus elavad tema vanaema, ema, tädi, mõned teenijannad. Õhtuti külastab neid tihtipeale Swanni-nimeline naaber. Ümber maja laiuvad maastikud jagunevad Marceli jaoks kaheks, Swanni-poolseks küljeks ja Guermantes?ide-poolseks küljeks. Need kõik on algul Marcelile lihtsalt nimed, kättesaamatud müstilised olendid. Sedamööda, kuidas ta neid tundma õpib, kaotavad nad palju oma salapärast. Tegelikkus on üsna lame, võrreldes kujutlusmaailmaga. Me kohtame eri tegelasi erinevatel aegadel, eri vanuses või siis vastupidi, olukorrad korduvad, kõik on juba justkui olnud, erinevad on ainult tegelased neis olukordades.

    Prousti puhul on pisut iroonilised kaks asja. Esiteks see, et prantslased peavad teda oma esikirjanikuks, kuigi ta ise tundis lähedust hoopis anglosaksi kirjandusega ja Prantsusmaad ning Itaaliat kohati isegi põlgas. Teiseks see, et tal õnnestus oma tundlik ja heatahtlik loomus nii põhjalikult snoobi maski taha peita, et see oleks äärepealt saanud saatuslikuks tema kirjanikukarjäärile. Seltskonnas ei võetud teda tõsiselt, nii nagu ei võetud tõsiselt tema haigustki. Kahvatu jume, juuditarist emalt päritud idamaiste silmadega, ühtaegu kirglikku ja ujedat Prousti hüüti sõprade seas Saturnlaseks, mis viitab nii tema homoseksuaalsusele kui muidu mõnevõrra eeterlikule olemisele. Tema nutuseid hoiakuid nimetati proustifikatsioonideks. Tema suurejoonelised dineed seevastu andsid talle (kuulsa luksushotelli järgi) hüüdnime Ritzi Proust. Ainus ebatäiuslik osa tema näos oli lapsepõlves Champs-Elyséel kergelt kõveraks kukutud nina, mis mõningate arvamuste kohaselt panigi aluse tema astmale.

    Seega kuulub Proust kirjanike hulka, kelle legendi tuntakse  isegi paremini kui tema loomingut. Tema astma ja korgiga vooderdatud tuba on sama tuntud kui Michel de Montaigne ja tema lossitorn või Balzac ja tema võlausaldajad. Legendi juurde kuuluvad tema klaustrofiilia, alati suletud aknad, tuba, kust ta hilisemas elus väljus vahel vaid öösiti, et minna otsima mõnd kirjutamiseks vajalikku detaili, kampsunid, mida ta enne selgapanekut tule ääres soojendas, rikkalikud õhtusöögid, mida ta pakkus sõpradele, ise palagi puutumata.

    Kuna Prousti kirjavahetus oma meessõpradega on suures osas hävinud, ei teata neist kuigi palju. Noorukina olevat ta kiindunud oma keskkonna noormeestesse, noortesse kunstnikesse ja kirjanikesse, seejärel otsinud kontakti Saint-Germaini eeslinna noorte aadlikega (kes on eeskujuks Saint-Loup? kujule), kuid hiljem olevat ta neis pettunud ja pühendunud tagasihoidlikuma taustaga noorukitele, kellest tegi oma sekretäre, toapoisse või muidu soosikuid. André Gide kirjutab oma ?Päevikus? Prousti ülestunnistusest, et ta pole kunagi armastanud naisi muidu kui vaimselt ja on tõelist armastust tundnud vaid meestega. Samas sõlmis ta meelsasti suhteid endast vanemate naistega, ilusate ja rafineeritud suurilmadaamidega, pidas abiellumisplaane oma nõo Améli?ga ja sõbrustas Anatole France?i tütrega, kellega abiellumise mõte teda paraku tõrksaks tegi. Aastal 1908 kohtas ta müstilist noort daami, kelle nime ta kunagi ei avaldanud, kuid kellel ta aeg-ajalt Pariisis külas käis ja kes on ?Kadunud aja? Albertine?i üks prototüüpe.

    Psühhoanalüüs on Prousti alati armastanud ja teeb seda tänini. Teda on peetud küll leebeks despoodiks, küll kõrgendatud armastusevajadusega inimeseks, kes ei suutnud iseseisvuda, elades 35. eluaastani koos emaga, kuni viimase surmani, oma homoseksuaalsuse tõttu süümepiinadest vaevatud inimeseks, kelle looming ongi sündinud süümepiinade vaheldumisest kompensatsioonihetkedega. Oletatakse ka, et ta poleks olnudki nii haige, kui ta end oma hullumeelse hügieeniga ise tegi. Tema hoiakutele heidab valgust nn ?Prousti küsimustik?, millest siin mõned väljavõtted:

    Minu peamine iseloomujoon: ? Vajadus olla armastatud, või, kui täpsem olla, siis vajadus olla pigem hellitatud kui imetletud.

    Omadus, mida ma hindan mehe juures: ? Naiselik võlu.

    Omadus, mida ma eelistan naise juures: ? Mehe voorused ja seltsimehelik otsekohesus.

    Minu peamine puudus: ? Mitte osata ja suuta ?tahta?.

    Minu lemmiktegevus: Armastamine.

    Minu ettekujutus õnnest: ? Ma kardan, et see pole piisavalt ülev, ma ei söanda sellest kõnelda, ma kardan ta välja öeldes hävitada.

    Mis oleks minu jaoks suurim õnnetus: ? Mitte olla tundnud oma ema ja vanaema.

    Lemmikvär
    v: ? Ilu pole mitte värvides, vaid nende harmoonias.

    Lemmiklind: ? Pääsuke.

    Lemmik-proosakirjanikud: ? Praegu Anatole France ja Pierre Loti.

    Lemmikluuletajad: ? Baudelaire ja Alfred de Vigny.

    Lemmik-kirjanduskangelased: ? Hamlet.

    Kuidas ma tahaksin surra: ? Paremana ? ja armastatuna.

    Roland Barthes on võrrelnud Prousti mõne müütilise kangelasega, sest nii nagu nood võitlesid koletiste ja hiiglastega, nii võitles Proust ajaga, avastades samamoodi nagu nemad uusi maailmu. Mõnes mõttes on ajaga võidelnud ka Prousti eestindused. Ilmselt pidas nõukogude aeg Prousti liialt dekadentlikuks, esteeditsevaks ja ühiskondlikult väheütlevaks kirjanikuks, et tema tõlkimist laiemalt ette võtta. Nüüd on kaotatud aeg vähemalt osaliselt tasa tehtud ja siinkirjutaja on sama meelt Tõnu Õnnepaluga, et Prousti lugemist võib vabalt alustada just viimasest raamatust.

  • „Looming“ Narva linnuses

    Narva Muuseum

    Reedel, 22. veebruaril kell 16.00 toimub Narva linnuse neljandal korrusel fotonäituse „Looming“ avamine.

    Näitusel „Looming“ on esitatud fotoklubi Narva seitseteistkümne liikme erinevat žanrilist tööd.

    Klubi alustas tegevust 1979. aasta sügisel. Algul oli see fotoring, mida juhendas Irina Kivimäe, tuntud fotomeister ja fotoajakirjanik. Pikkamööda on väike kollektiiv omandanud vajalikke tehnilisi oskusi. Aja jooksul on fotoklubi Narva saavutanud oma kindla koha ja propageerib fotograafiat selle žanrite mitmekesisuses. Valeri Boltušin juhendab klubi viimased 24 aastat. Juhataja kreedo: „Me töötame kõigepealt meie linna elanike jaoks ja meie looming peab olema mõistetav erineva taseme vaatlejatele“.

    Alates 1995. aastast korraldab fotoklubi regulaarselt fotofestivali „Narva sügis“, mis hiljem kujunes rahvusvaheliseks. Klubil on laiad sidemed kolleegidega Venemaalt, Ukrainast, Lätist ja teistest riikidest.

    Näitusel on esitatud järgmiste autorite tööd:
    Irina Kivimäe, Adelina Sokolova, Vladimir Kaplun, Irina Vassiljeva, Oksana Ivleva, Jelena Štšekotihhina, Jelena Kissin, Igor Višnjakov, Dmitri Lešihhin, Tatjana Upeniek, Leonid Kargin, Leonid Mihhailov, Jaanus Siim, Valeri Boltušin.
    Kahjuks kahte autorit meiega pole – Boriss Sokolov ja Juri Škabara.

    Näitus on avatud 6. maini.

    Näituse kuraator Valeri Boltushin.

    INFO: Anna Judina, näituste ja ürituste kuraator, tel. 35 99242, naitused@narvamuusem.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1261&menu=menu_kula

  • Kas Soome riik sündis 1809. aastal?

    Kari Tarkiainen

    Soome seisukohalt oli tähtsaim, et senisest Rootsi osast idaprovintsist sai ilma vähimategi ettevalmistavate sammudeta riiklik terviküksus, suurvürstiriik, millele loodi oma  meeste juhitud valitsus ning sellele oma juurdepääsutee valitsejani, kelleks oli Rootsi kuninga Gustav IV Adolfi asemel Vene keiser Aleksander I. Arvatakse, et sellega pandi alus riiklikule ja rahvuslikule arengule, mis tipnes Soome iseseisvuse väljakuulutamisega maailmasõja lõpu eel 6. detsembril 1917. aastal. Ometi juhtus aastal 1809 ka muud pöördelist.

    Sel ajal jõudis lõpule kaks aastat kestnud verine sõda, mida Rootsi ja Soome armee oli pidanud Põhja-Soomes ja ka Rootsi aladel, Hamina väikelinnas sõlmiti 17. septembril rahuleping, mis nihutas Vene impeeriumi läänepiiri ühe hoobiga Kymijõe joonelt  Torniojõe ja Ahvenamereni. Sellest piirist sai ka esimene tõeline Soome-Rootsi riigipiir, varasemad olid olnud vaid niiöelda kohalikud piirid. Pisut hiljem, aastatel 1811-1812, liideti ka „Vana Soome”, Venemaa alla juba varem kuulunud Viiburi kubermang uue suurvürstiriigiga, millega Soome sai ka idapiiri vastu Vene keisririiki. Nende piiridega ümbritseti ala, kus valitses luteri usk, Rootsi ajast pärit seadused ja kombed ning soome või rootsi keel. Soome suurvürstiriik ei olnud seega mingi rahvusriik, vaid territoorium, millele anti valitsemise erikord Rootsi traditsiooni alusel.

    Suurvürstiriigi piiril koguti  tollimaksu, mida maksid ka venelased. Soome „finantsriigi” alus oli sellega valatud ja see võimaldas võtta 1860. aastatel kasutusele oma raha. Need on olulised erinevused Eesti sama perioodiga kõrvutades. Kõige rohkem vaidlusi on äratanud küsimus, kas Soome riik tõesti asutati Porvoos maapäevadel, mis kestsid 1809. aastal neli kuud, märtsist juulini. Siin määrab tulemuse sõnade tõlgendamine. Maapäevade lõpul kuulutas Aleksander I prantsuskeelses riigisekretär Mihhail Speranski kirjutatud kõnes, et on „tõstnud Soome nüüd rahvuste hulka”. Kuid kas valitseja  pidas tõesti silmas seda, et Soome on nüüd kõrvutatav teiste Euroopa rahvusriikidega, või seda, et soomlased on võetud omaette üksusena Venemaa vähemusrahvuste perre? Tõlgendamist raskendab fakt, et XIX sajandi alguses ei olnud sõnal „konstitutsioon” veel täpset sisu.

    Nii pidasid soome ajaloo uurija Johan Richard Danielson-Kalmari ja vene jurist Kesar Filippovitš Ordin veel sama sajandi lõpul, kui algas venestamine, maha ägeda võitluse selle üle, mida siis Porvoos ikkagi otsustati ja kas Soome oli riik või mitte. Praegune uurimistöö on enamasti võtnud seisukoha, et  Soome riigi moodustumine oli astmeline sündmuste ahel aastatel 1808–1819, milles oli mängus ka puhta juhuse ja hea õnne käsi. Kõik algas juba sellest, kui keiser andis detsembris 1808 Soomest Peterburi kutsutud seisuste esindajatele, keda juhtis krahv Carl Erik Mannerheim, oma valitsejatõotuse ning võttis vastu nende truudusvande. Samas lubas Aleksander I talupoegade rahustamiseks, et pärisorjust valdusse võetud maale ei laiendata. See nimetatud abinõu oli ülitähtis, sest just hirm pärisorjuse ees oli pannud rahva võitlema venelaste vastu alati, kui selleks avanes võimalus.  Sellega oleks võinud Soome „eriareng” piirdudagi ning maad oleks juhitud Peterburist kui tavalist provintsi, kui väga paljud soomlased ise poleks nõudnud hoopis enamat. Soomes ei olnud varem kohalikust omavalitsusest kõrgemat võimutasandit, nagu oli olnud rüütelkondade kujul Baltimaadel, kui need alistusid Vene võimule 1710. Seetõttu tuli uus keskvõim eraldi luua, mis aga polnud sugugi Porvoo maapäeva päevakorras.

    Keskvalitsuse kujundamist mõjutasid ajalises järjekorras kõigepealt Venemaale läinud Soome emigrandid nagu hilisem kindralkuberner Göran Magnus Sprengtporten,  seejärel mitmed Vene armee Balti päritolu juhid nagu Friedrich Wilhelm von Buxhoevden ja Michael Barclay de Tolly ja lõpuks ning otsustavalt Rootsist Soome naasnud nn gustavlased, juhiks Gustaf Mauritz Armfelt, kes justnagu „transportisid” Rootsis juba hüljatud vana valitsemiskorra traditsioonid uude suurvürstiriiki. Nii loodi Soome võimuorganid, eeskätt kohalikest meestest koosnev valitsus ehk senat ja selle ettepanekuid Venemaa bürokraatiat vahele jättes Peterburis keisrile esitlev ministerriigisekretäri büroo. See organ, mille nimetus on sõnamonstrum,  võistles trooni ees läbi XIX sajandi edukalt mõjuvõimu pärast Soome võimusüsteemi kolmanda komponendi, venelasest kindralkuberneriga. On öeldud, et XIX sajandi süsteem ei tähendanud soomlastele ainult iseseisvuseks ettevalmistumist, vaid ka õpetust, kuidas suurriigis ellu jääda. Ka Rootsis oli 1809. aasta sündmusterohke. Soome sõjas saadud kaotus viis kõigepealt kuninga tagandamiseni 13. märtsil, ning Porvoo maapäevaga samaaegselt kogunenud Stockholmi riigipäev võttis vastu Rootsi uue põhiseaduse, mis kehtis 150 aastat.

    Tagandatud kuninga onu, Karl XIII lühikese  võimuperioodi järel tõusis troonile uus Bernadotte’i dünastia ning, saanud lahti meretagustest aladest Soomes ja Pommeris, kuid ühendatud personaaluniooniks Norraga, leppis Rootsi riik eluga vähendatud kujul mitmekesisest sisemisest arengust märgitud XIX sajandil. Rootsi kuningale antud truudusvande iseeneslik tühistumine hõlbustas Porvoo maapäevadele kogunenud seisustel uue truudusvande andmist Vene keisrile. Niisiis tähistavad Soome ja Rootsi mõlemad 1809. aastat, kuid ei tunnusta seejuures täpselt samu asju. Rootsis on kaua vaadatud viltu sellele, et soomlased oma vanast impeeriumist Porvoos nii kergekäeliselt loobusid ja vandusid truudust Aleksandrile, kuigi rahu polnud veel sõlmitudki. See Porvoo maapäevade „reetlikkuse” rõhutamine ning seal toimunu pidamine pelgalt tseremoniaalseks ei ole Rootsist veel nüüdki kadunud. Rootslased on osutanud põhjusega ja õigesti, et venelased tõepoolest valdasid kõikvõimalikku ülesostmise kunsti – aunimetuste, aumärkide, palgatõusude ning aadlitiitlite tõelise paduvihma kujul. See „määrimine” tegi uute alamate meeleolu sündinud muutuste suhtes väga soodsaks. „Venemaa ei kujuta endast midagi muud kui ebamäärast  rahvaste kogu, mida hoiab koos vaid ühine korruptsioon,” kirjutas Hamina rahukõneluste Rootsi delegaat kindralmajor Anders Fredrik Skjöldebrand oma päevikusse.

    Vaated suurele idanaabrile olid läbi XIX sajandi kaotusest kibestunud Rootsis hoopis teravamad kui Soomes, kus tsensuur sulges liiga avalikult tsaarivõimu kritiseerijate suu. Paljude meelest oli pealegi toimunud muutus paremuse suunas, ja kasvava fennomaania suunalt ei meenutatud Rootsi aega sugugi ainult hea sõnaga. Kuigi Eesti ja teised Venemaa Läänemere provintsid jäid Soome 1809. aasta sündmustest täiesti kõrvale, olid nad kahes  mõttes siiski selle osalised. Esiteks, kõik, mis juhtus Soomes 1809, oli Soome lahe lõunakaldal toimunud juba 1710. Rüütelkondade kapitulatsiooniaktid tähendasid sisuliselt sedasama, mida Porvoo maapäevadki. Kuigi Venemaa valitsuse alla sattumine ei olnud ajaloo pikas perspektiivis Eestile just õnnelik sündmus, talupoegadele aga lausa katastroof, oli see maade saksa ülemkihi jaoks pööre paremas suunas, täpselt nagu Soomeski. Selles mõttes on paralleel omal kohal. Mõlemal puhul tähendas muutus ka astumist pikkade sõdade ajajärgust püsiva rahu aega. Eesti poolel ei tähistanud rahu siiski pääsu  karmist nekrutivõtmisest, mis viis maalt kahesaja aasta jooksul sadu tuhandeid mehi Venemaa sõdadesse, pahatihti lõplikult. Autonoomia kaitse all pääses Soome täielikult samasugusest demograafilisest aadrilaskmisest.

    Teine ühendav joon on Balti päritolu väejuhtide ja tsiviilametnike roll Soomes aastal 1809 ja selle järel. Seda pole palju uuritud, kuid tundub nii, et otsus asutada Soome senat oleks võinud jääda langetamata, kui suurvürstiriigi kindralkuberneriks poleks neljaks kuuks sattunud Barclay de Tolly. Olnud Soome eriõiguste jäik vastane ja maa Venemaa külge sulataja,  muutis ta ühtäkki ja ootamatult meelt ning temast sa
    i senati asutamise tugev eestkõneleja. Miks? See on veel tõesti ajaloo uurimata ala, hall tsoon. Riigivahetus 1809. aastal tähendas soomlastele identiteedikriisi. Kes nad õigupoolest olid? Enne seda aastat oleks õige vastus olnud – rootslased. Kuid seda sõna ei tohtinud enam kasutada ka siis, kui emakeel juhtus rootsi olema. Ka venelasteks oli kiirkorras raske hakata, ehkki ajahetke kosmopoliitsus ja keisririigi rahvuslik kirevus oleks seda ehk võimaldanud. „Mina olen rahvuselt rootslane, kuigi Vene alam Uuest Soomest,”  esitles noor Erik Gustaf Ehrström end aastal 1812.

    Alles tasapisi hakkas selguma, et probleemi lahendas ainult soomlaseks hakkamine, ja nii sai oma rahvuse loomine tasapisi hoo sisse. Soomes oli see kummaline protsess, kuna osa rootsikeelsest haritlaskonnast hülgas emakeele ning õppis selle asemele suure vaevaga selgeks soome keele, mis võttis terve inimpõlve aega, kusjuures osa naasis lõpuks ikkagi rootsluse juurde. Sellega sarnast keelevahetust pole mujalt teada, ei ole Eestistki. Keelevahetus oli täis täiesti hullumeelseid juhtumeid. „Üks mu vendadest on viiking ja teine mongol, aga mina ei ole veel  otsustanud, kes minust saab,” ütles üks aadlivõsu Soomes veel XIX sajandi lõpul.

    Tõlkinud Kaarel Tarand

  • Toores ruum suurtükitornis

    Andri Ksenofontov

    Arhitektuuris ei ole tooremat ruumi kui see, mille ehitajad, insenerid ja masinad vundamendiaugust välja voolivad. Kiek in de Köki näitusel jäi mulje, nagu oleks toimunud linna kaitsnud suurtükitorni ümberehitus maa-aluse šahtiga ballistiliseks raketiks. Kui ma seal viimati käisin, oli maa segi pööratud justkui pärast ebaõnnestunud stardikatset. Siseneda tuli kõrgemal korrusel asuva käimlaruumi maandumissilla purde kaudu. Sissepääs kehastas teist laadi arhitektuurset toorust, mida näitavad mahajäetud hoonete sansõlmed. Sest kus paistab laastamine veel paremini välja kui kahhelkivi taustal, tapamajade ja ülekuulamiskongide maastikus? Muuseumikülastaja tõstis jala sinna, kus enne oli klosetipott, möödus kraanikausi ja rätikunagi jäänustest ning astus läbi niiskusest paisunud mittesulguva ukse, mille taga istus kasukasse mässitud piletimüüja, kes lehvitas hüvastijätuks Taani graafikatähele Lisa Rasmussenile, kes oma orbiidile tagasi lendas, jättes maha Kiek in de Köki kui kanderaketi tühja kesta.

    Toores ruum Lisa Rasmusseni samanimelisel näitusel esindab kolmandat sorti arhitektuurset keskkonda: elujõulist. Toores ruum, mida ei ole hautatud neoonvalguse aurudes ega küpsetatud väikekodanliku pudipadi pekis. Toores ja inspireerimisvõimeline nagu idanemisvalmis kartul. Arhitektuur, mis saab hakkama ka ilma inimeseta.

    Inimtühjus ei ole toore ruumi olemus. Inimene kuulub igasuguse arhitektuuri koostisainete sekka ainuüksi sellepärast, et arhitektuur nagu ka muu kunst on mõiste, mitte asi. See käib ka ruumi kohta, mis on eriti abstraktne fundamentaalmõiste. Juhul kui ruum sõltub ainult inimese mõtlemisest, siis on raske vahet teha, kas inimene on ruumikõiksuse valitseja või on tal sinna sama palju asja kui punase kuninga unenäos, kelle Alice leidis peeglitagusest maailmast. Kui punane kuningas ärkab ja unenägu meelest läheb, pühib ta selle kahetsusväärse unustamisaktiga olematusse lisaks meile, oma unenägude tegelastele, ka arhitektuuri, ruumi ja iseenda. Seepärast mängivadki malet ainult valge ja must kuningas, punast ei häiri keegi.

    Inimtühjus on toore ruumi valvelolek inimese sekkumiseks, läbiminekuks, kohalviibimiseks. Sekkumine võib olla argijuhuslik nagu tuvi lend läbi võttekaadri säriajal. Või poeetiline, mille heaks näiteks on Lisa Rasmussen ise, kes söövitab fotod plaatidele, paigutab paberile kompositsiooniks ja paljundab sügavtrükitehnikas. Näiteks 1982. aastal Ricardo Bofilli projekti järgi ehitatud postmodernistlik korterelamuarendusobjekt Palacio d’Abraxas Pariisi lähedal. See fašistlikult monumentaalne eelfabritseeritud detailidest kokku monteeritud imetegu on saanud armastatud võtteplatsiks režissööridele, kes teevad süngeid fantastikafilme despootlikust tulevikust. Lisa Rasmussen söövitab Abraxase abrakadabraks ja trükib pealkirjana keset pilti.

    Inimtühjus toores ruumis on inimese potentsiaalne kohalolek. Kui see ruum on tugev, siis kaob inimest tõkestav aegade kola kiiremini kui tekib. See on ruum, kus ühe inimese toiming ei saa takistuseks teise inimese toimingutele. Sest inimene on ajutine, arhitektuur jääv ja avatud. 1982. aastal võitis Bernard Tschumi Parc de la Villette maastikuarhitektuuri võistluse Pariisis endise tapamaja territooriumil. Kaasa lõi ka Jacques Derrida oma jutuga, mistõttu pole imestada, et nende objektide kaldteedest, taladest ja raamidest ei saa sotti, kus lõpeb konstruktsioon ja algab veidrus, kuhu viivad trepid ja mida toetavad postid. Need on punased kui härja turja toores liha, mis tapamaja haistes oma elusoleku kinnituseks võpatab.  Kui mustvalge graafika jooni ja punkte joonistavad valge ja musta kuninga lõputud malekäikud, siis Parc de la Villette’i motiivid on eksponeeritud punasel alt valgustatud kilel. Rasmusseni raw room’ist saab Kingi-Kubriku red rum, mis on peegelpildis murder. Tschumi-Derrida objektidest saavad punased tribüünid avangardistlikule arhitektuurile, kus punane kuningas ei pea kõnet, vaid näeb meist und. Punasel kilel punaseid pargiarhitektoone kujutades ei saagi aru, et need tegelikult punased on. Punast kuningat ei märka keegi ning maailm on päästetud.

     

  • Ene Hölderlin KATKE KOMMUNISTLIKUST KIHUTUSPOEEMIST PLANKVÄRSSIDES

     

    *

     

    kui ma mõtlen venetsueela vaeste peale

    siis meenuvad mulle nende savionnid

    või olid need kivist

    või prahist

    või kurat teab millest

    maracaibo järve ääres

    seal kus maracaibo pole enam

    laht nafta ja maailma pikim sild

    ka pilvelõhkujatega miljonilinn mitte

    mille kuberner oli harry männili äi

    minge ja vaadake tema monumenti

    otsekui barclay de tolly isamaasõjas napoleoni vastu

    araabia täkul keset naftat

    põlvini põlvili

    ja teisel pool riigile kuuluvat naftat

    raudtee kitsaste rööbastega

    ja

    vaesus vaesus vaesus

    mis te arvate

    mis neil vaestel oma onnides

    on

    arvake arvake arvake

    muidugi madrats

    sest ega savil prahil kividel või kurat teab millel

    ikkagi ei maga maga maga

    muidugi televiisor

    sest ega seebikata

    ikka ei ela ela ela

    aga mis asi on kolmas asi

    arvake arvake arvake

    sest rohkem neil ei ole

    ainult kolm kolm kolm

    kuna lapsed ei ole asjad

    ei ole ju

    või mida teie arvate

    kolmas on konditsioneer

    või klimaator või propeller või puhur või

    kurat teab mis kuradi tiivik

    sest ikka loodusega

    ei ela ela ela

    loodust tuleb ümber teha

    loodust tuleb jahutada

    siis ikka elab elab elab

    või mida teie arvate

     

    /—/

     

     

     

     

    *

    vaesust leidub

    supilinnas tartuski

    kus ma elan

    meloni ja oa nurgal

    aadress

    grisette ätt hotmail komm

    number null nurga peal

    korter kaks kasti sees

    meloni 29/oa 55

    kirjutage mulle palun

    kuna olen üksi

    ja tahan suhelda

    kui mu ema suri

    viisin ta riided

    kaugele kaugele

    keemilisse puhastusse

    eedeni aeda

    paradiisi emajõe ääres

    eesti pikima silla kõrval

    kutsutud sõpruseks

    sillaks kahe kalda vahel

    karlova ja annelinna

    sõprussillal kus poeet varblane

    minu kolleeg

    sai pättidelt peksa

    nemad ei armasta luulet

    viisin

    vanainimese riided

    niisugused imelikud

    saate aru

    kleidid ja kampsunid

    naftaliin ja tolmumantel

    ja palju kingi

    aga terved

    täiesti terved

    siledate kontsadega

    kui mu ema ülemnõukogus

    teate küll

    seal puhveti kõrval

    toompeal tallinnas

    ordeni sai

    niisuguse väikese

    millest leht ei kirjuta

    ja mille annab esimees

    tallinnas ja mitte riigimees moskvas

    seesama lokkisjuukseline

    ilus mees nõnda et võtab võbisema

    kes nüüd oli president

    ema ei tahtnud üldse sinna minna

    aga natšalnikud käskisid

    võta vastu oma orden

    muidu saame meie

    vastu päid ja jalgu

    me viime su volgaga

    sada kaheksakümmend kuus

    kilomeetrit ikkagi ja tagasi kah

    võta vastu võta vastu

    kui sind austatakse

    ema võttis

    aga ei pannud kunagi rinda

    kuna teeb augu sisse

    tahan öelda

    et riided olid terved

    ja pärast paradiisi

    ka nagu uued

    ja mina panin oma

    armsa memme

    kellega me kõigest rääkisime

    ka minu poistest ja minu meestest

    minu abordistki

    mida ema ei lubanud teha

    aga ma ikkagi tegin

    kuna ma olen paha tüdruk

    kuna poetessil ei ole raha

    lapse jaoks

    saate aru

    panin ema riided

    kilekottidesse

    ja ma tõstsin pungis kilekotid

    prügikasti peale

    niisugune lai roheline konteiner

    oa tänavas

    ja teine niisugune kitsas ja kõrgem

    meloni tänavas

    päris ilus aga haiseb

    kui luuk lahti teha

    viis kilekotti

    nagu lumememmede pallid

    sama palju nagu suhkrut naftas

    ja teate mis juhtus

    rumal asi

    täielik arusaamatus

    tuli bomž või asotsiaal või heidik või hüljatu

    niisugune habemega

    ilmselt pensionär

    kes jõe ääres papli puiesteel

    ikka kala püüab

    ise halvasti riides

    ma jälgisin seda kõike aknast

    sest ema riiete

    saatus

    ei jätnud mind külmaks

    tuli ja sortis neid

    oa tänava kilekotte

    tuhnis kõik läbi

    ja mittemiski talle ei sobinud

    ta oli ju mehepoeg

    harkjalg püksikandja

    isand

    otsis tolmumantli taskutest midagi

    ta oli vaene

    ja teate mis ta tegi

    arvake ära

    kangutas lahti raske luugi

    ja viskas minu ema

    riided

    ükshaaval prügikonteinerisse

    tolmumantel kampsun undruk

    pidulik kleit millega ema ordeni sai

    suvekingad ja talvesaapad

    mis pole küll riided

    aga ema omad ikkagi

    ma karjusin ma ahastasin ma ulusin

    oma korteris

    grisette ätt hotmail komm

    ei tohi ei tohi ei tohi

    tuleb mõelda teistele

    tuleb mõelda eelkõige teistele

    ma olen sotsialist

    ma asutan oma kommunistliku partei

    millel ülemnõukogu ja riigimehega

    mingit pistmist ei ole

    moskva poliitbüroo ja brežneviga samuti mitte

    marxi ja engelsiga küll

    aga kõige rohkem jeesuse ja campanellaga

    mis siis

    kui järgmine hüljatu

    on naine

    kellel läheb vaja tolmumantlit

    kui sajab vihma talle krae vahele

    mis siis kui tal on külm

    ja ta tahab kampsunit

    ja sina võtad ainult kilekotid

    ainult need mida tahad

    nagu need halvad

    seal pilvelõhkujate vahel

    ja toompeal

    ma lidusin uksest välja

    põõsaste vahelt läbi

    ta oli juba läinud

    üle tühermaa emajõe poole

    ma koukisin

    või on õige öelda

    kookisin

    sõnast kook

    see suhkruga nimelt

    kõik need ema riided

    prügikastist välja

    päris tükk aega kulus

    meil on prügikonteinerid

    mitme maja peale

    enne kui kätte sain

    kummardasin ja upitasin ennast

    poole kehaga konteineri sisse

    võibolla tagant midagi paistis

    altpoolt nimelt

    mõelgu rahvas mis mõtleb

    need kes mööda astuvad

    pozor bläkk ja häbi

    aga mina olen kirjanik

    mõned teavad mind

    varblane näiteks

    kaplinski ja runnel kaa

    vaata mida tema teeb

    see kes luuletusi kirjutab

    näitab rahvale perset

    täpsemini oma odavaid trussareid

    aga need on mul puhtad

    nagu südametunnistus

    niisugused nad on

    mõtlevad endast ei tea mida

    ära sina katu hakka kunagi luuletama

    elad põlguses ja sured vaesuses

    sina katu ole korralik

    hakka riigimeheks

    hakka varastama

    mitte nagu need

    kellel raha ei ole

    mida ta siis tegi

    see õnnetu

    luuletuste kirjutaja

    tähendab mina

    viisin mõned rõivatükid

    need mis kaugest nurgast

    kätte sain

    need mis prügikastis

    olid mustaks läinud

    uuesti kaugele kaugele

    allavoolu paradiisi

    puhastuma

    mõtlesin oma emale

    kuigi mingit labast

    paralleeli ma endale ei luba

    kuna ma ei tea

    mis tuleb pärast surma

    budist mäll teab

    tolmumantli krae oli määrdunud

    undruku serv oli praagatunud

    kokku viis asja

    käisid kaks korda

    eedeni aia kemopuhastuses

    ja siis riputasin ma

    ema riided ükshaaval meloni tänava

    prügikasti servale

    ilusti riidepuul

    nagu kord ja kohus

    mitte ükski mees ei puutunud

    kontrollisid vaid taskuid

    ehk on pensionilisa

    raha mida mul ei ole

    siis tuli naine

    seesama kortsulise näoga

    kes viina joob

    keda onu elleniks kutsutakse

    musta peaga ja meiki ei tee

    parandab katuseid

    tõrvab ja tambib haamrig
    a

    ja valju häälega räägib

    meil supilinna katustel

    et toompea tuleks põlema panna

    siis on õigus majas

    ta elab meie tänaval

    seal kuskil tagapool

    piiri tänava kandis

    ta võttis ema tolmumantli ja suvekingad

    koos riidepuuga

    ja järgmine päev

    kampsuni

    mille ma juba hommikul

    sinna servale rippu panin

    ja neljapäeval ma juba

    ootasin teda

    kella poole üheksa paiku hommikul

    mil ta käib

    prügikasti lähedal

    ja andsin talle kõik

    kogu kupatuse

    ja ta oli õnnelik

    täpselt samuti nagu mina

    ja mu ema

    ema ema ema

    kes kaheksaselt teenima läks

    kohe räägin kui teid huvitab

    ema sündis piusa kaldal

    võru- ja setumaa piiril

    kapera külas

    ta oli vallaslaps

    tema vanaema

    see on minu vanavanaema

    ei lubanud tema emal

    see on minu vanaemal

    abielluda

    minu vanaisaga

    kuna nemad on rikkad

    ja meie oleme vaesed

    mis sa sinna rikaste sekka tikud

    ütles minu

     

    /—/

     

    (jääb pooleli)

  • Mätlik paneb kuulama

    Igor Garšnek

    Süidi nr 1 A-duur avaosa Präludium kõlab Mätliku tõlgenduses romantilise emotsionaalsusega, samas hästi esile toodud varjatud ja varjamatu polüfoonilise reljeefiga. Järgneva Adagio seade on küll märkimisväärselt kitarripärane, s.t kitarri kui instrumendi rikkalikke võimalusi maksimaalselt ära kasutav. Ka Mätliku dramaturginärv on selle osa lavastanud peene psühholoogilise koega, kaasates esitusse nii intiimsemaid kui dramaatilisemaid värve. See-eest süiti lõpetav Fuge jõuab kuulajani pigem barokses distsiplineerituses kui romantilises auras – eelkõige puudutab see motoorikat rõhutavat tempot ning, kummaline, ka üsna kalgivõitu esituslikku karakterit. Siinkirjutajal tekkis igatahes küsimus,  kas vähem kammitsetust ja “režiimi” poleks seda fuugat ehk rohkem elama ja hingama pannud.

    Süidi nr 2 d-moll Präludium’is pääseb maksvusele Mätliku romantiline emotsionaalsus ehk parimal võimalikul moel, olles siiski distsiplineeritud osa keerulise tekstuuri väljatoomise ja kõlamapanemise nõuetega. Tunnetuslikult väga hea ja kuulajaid rikastav tulem. Gavotte oleks ehk oma karakteri mõttes võinud olla nõks elavama tempoga või teise võimalusena – tantsu korduvates episoodides tempolise varieerimisega. Ka Largo oleks ehk oodanud pisut vabamat agoogikat, ent muusika mitmehäälne reljeef oli samas hästi ja nauditavalt jälgitav kõikides registrites. Süiti lõpetav Gigue tõi väljendusrikkalt esile osa tantsulise karakteri – mängutehniliselt päris “kõva pähkel”, ent Mätlik hammustas selle ka veenva kunstilise üleolekuga katki.

    Plaadi viimase teose, Süidi nr 3 a-moll esitus oli ehk kõige terviklikum, kuigi ka siin võimaldanuks Scherzo temperament fantaasiarikkamat interpretatsioonilist vabadust ja romantilisemat tõlgendust. Kuid Mätliku interpretatsioon näiski rõhutavat just teatud vaoshoitust. Samas jääb seda süiti ja plaati lõpetava Andante con variazioni esitust – vastupidiselt nii mõnelegi eelnenud episoodile – märkima just fantaasiarikkus erinevate variatsioonide karakterikujunduses. Selle esituses võib kuulda nii heitlikkust kui helget lüürilisust, nii hispaaniapärast “toreadoori-maskuliinsust” kui (päris lõpus) ka elutarka kontemplatiivsust.

    Kindlasti on see plaat huvitav kuulamiskogemus nii neile, kes armastavad Regeri muusikat, kui neile, kes armastavad klassikalist kitarri ja Heiki Mätliku nägemust sellest pillist. Ent tõsiasi on ka, et Mätliku seaded Regeri tšellosüitidest on teatud mõttes kaaslooming ning sellisena väljendavad ilmselt interpreedile kõige olulisemaid kunstilisi rõhuasetusi. Seetõttu on tegemist (arvatavalt) sügavalt isikliku suhtega.

  • Jass Kaselaan Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Esmaspäeval, 18.02.2013 kell 18.00 avab JASS KASELAAN (1981) Draakoni galeriis isiknäituse “Objektid väljal”.   

    Jass Kaselaan on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri osakonna bakalaureuse- ja magistriõppe ning on täiendanud end Imatra Kõrgemas Kunstikoolis ja Berliinis, Emil Holmeri ja Veronica Brovall ateljees. 2011. aastal pälvis Jass Kaselaan Anton Starkopfi nimelise skulptuuri aastapreemia eelneva kolme aasta jooksul toimunud suuremahuliste skulptuuri- ja ruumiinstallatsioonide eest: aastal 2011 isiknäitus “Hingede rändamine” Tartu Kunstimajas, aastal 2010 isiknäitus “Tulge tagasi inimese lapsed” Tallinna Linnagaleriis ja aastal 2009 isiknäitus “Luigelaul” Hobusepea galeriis, Tallinnas. Hiljutistest mahukates näituseprojektidest tasub kindlasti esile tõsta isiknäitust “Valgus on meie jõud” Hobusepea galeriis ja Tartu Kunstimajas ning hiljuti lõppenud isiknäitust “Aed” Tartu Kunstimajas. Jass Kaselaane seniseid projekte iseloomustab installatsioonide totaalsus, mis on samas läbi mõeldud pisimagi detailini, arvestades valitud teemat ja projekti toimumispaigana kasutatavat ruumi.   

    Jass Kaselaan: “Näitusel eksponeeritavad fotod pildistasin hämaral talvepäeval vahetult enne pimenemist. Mind ümbritsev lumine väli näis avar ja tühi. Pimeduse saabudes täitus tühjus pimeduse, ning pimeduses peituvate aineliste ja mitteaineliste objektidega. Siis süttisid prožektorid. Paljastusid aineliste objektide tumedad kehad. Ja siis meenus mulle ühe ammu lahkunud sõbra luuletus. Aga hommikuks läks see jälle meelest ära. 

    Näituse “Objektid väljal” materiaalne vorm koosneb ruumi paigutatud objektidest ning fotodest. Näitusepinda käsitlen ma fotodel jäädvustunud välja ruumilise osana. Seinaga füüsiliselt piiritletud galeriiruum laieneb seinal asetsevatel fotodel jäädvustunud avarustesse ja vastupidi: fotodel jäädvustunud avarused koonduvad galeriiruumi. Ümberpööratud perspektiivile iseloomulikult paigutub tekkinud tsentrisse kõik, mis galeriiruumis paikneb või toimub. Nii on paigutunud tsentrisse ka objektid, millega kaasnenud transformatsiooni tõttu ei saa enam neile omistada konkreetseid, üheselt mõistetavaid nimetusi või funktsioone. Nad on määratlematus kauguses mustavate, abstraktsuse piiril balansseerivate siluettide kehad, mis on toimunud nihke tõttu muutunud käegakatsutavateks. 

    Antud väljapanek on vaadeldav jutustusena jutustusest. Jutustus jutustuses, mis räägib hämarusest, väljast, avarusest, tühjusest, pimedusest, ainelistest ja mitteainelistest objektidest, prožektorite valgusest, meenumisest, unustamisest, kaduvusest, igatsusest millegi salapärase, püsiva ja igavikulise järele… Samas on väljapanek vaadeldav ka lihtsalt sellena millele pealkiri viitab: objektidena väljal.”   

    Näitus jääb avatuks 2. märtsini 2013.  

     Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

  • Pildid heast nõiaringist

    Indrek Tarand

    Lihtsustatult seletades mõeldakse selle all olukorda, kus ühe osalise mis tahes samm toob kaasa teise vastuse ning kokkuvõttes ei saada sammugi lähemale vastastikku kasulikule lahendusele, vaid mässitakse end üha enam konflikti jätkumise lõputusse nõiaringi. Kuid Fredén annab hinnangu Rootsi rollile rahvusvahelises poliitikas Vene vägede Balti riigest väljaviimise perioodil täpsustava terminiga – „hea nõiaringi dünaamika”. Ta väidab, ning faktimaterjal kinnitab seda väidet, et Rootsi ennetav ja omahuvist lähtuv diplomaatia Carl Bildti valitsusajal 1992–1994 suutis luua iga sammuga uut usalduskapitali. Mis sellest, et usalduse tagamiseks tuli nii Riias, Tallinnas kui ka Moskvas rääkida asju, mida neis linnades sugugi  kuulda ei soovitud. Teame, kuidas asjad lõppkokkuvõttes laabusid, ent Lars Fredéni raamat annab meile teavet selle kohta, kuipalju oli kriitilisi hetki, mil areng oleks võinud „heast nõiaringist” tavalisse vicious circle’i mudelisse kalduda.

    Säärase ebaõnne korral seisaks Vene Föderatsiooni mõni sõjaväebaas tänagi nii Läti kui ka Eesti territooriumil. Ning nende olemasolu olnuks märksa suurem takistus meie teel Euroopa Liitu ja NATOsse kui mis tahes meetrike maastikul kulgevast, ent paberil kokku leppimata piirist.  Neid kriitilisi momente õnnestus positiivselt lahendada tänu mitmele õnnelikule juhusele, aga eelkõige tänu sellele sihikindlusele, mida Rootsi valitsus peaminister Bildti ajal ilmutas – mis oli Rootsi ühiskonna stabiilsuse juures vaata et revolutsioonilist laadi. Stockholmi ad hoc grupi tegevus oli alguse saanud Rootsi julgeolekupoliitilist huvi edendava usaldust tootva mehhanismina, kuid sellel oli ka kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Näiteks tehti sedakaudu olulist eeltööd, et Euroopa pealinnades, kus puudus tegelik huvi Balti riikide vastu ning kus nende iseseisvust käsitleti pigem ajutise anomaaliana, toimuks  suhtumises murrang. See oli eelduseks, et saime hiljem ka kutse liitumisläbirääkimistele. Fredéni ausus ilmneb kirkaimalt just selle ad hoc grupi sünni kirjeldamisel. Selle asemel et ennast ja Rootsit loorberilehtedega pärjata, osutab ta korrektselt, et algatus tuli hoopis Londonist. Ta ütleb, et ei teagi täpselt, miks ja kuidas see sealt tuli. Veidi kannatust ja Inglismaal täna templit „classified” kandvad dokumendid vabanevad saladuse painavast kattest ning me leiame ka tegelikud autorid. Ning võime rõõmustada ühe omaaegse inspiratsioonirikkama ja hasartsema Eesti välispoliitilise initsiatiivi õnnestumise üle.  Fredéni aruandes on viidatud ka väga tundliku täpsusega neile momentidele, kus laiemat rahvusvahelist õhkõrna usaldust ähvardas purunemine, sest just asja keskmes olevates Lätis ja Eestis hakkas tekkima sisepoliitilise usalduse kriis.

    Kes ei mäletaks pingeid president Mere ja Mart Laari toonase valitsuse vahel, maandada suutsid neid ennekõike ja üksnes tollane välisminister Luik ja keskkonnaminister Tarand. Samas polnud neil mingit mõju hormonaalse rahutuse mõõtmed võtnud nn Suure Isamaasõja tõrjumiseks valitsuspartei sees. Mis omakorda viis nn parempoolsete partei ja reformierakonna pungumiseni. 

    Õnneks suutis Rootsi diplomaatia tõlgendada neid demokraatia arenemise kasvuraskusi õigesti ja sisendada oma partneritessegi usku edu võimalikkusse. Eriti huvitavad on eesti lugejale Läti sisepoliitikat käsitlevad episoodid. Ning osutused, kus näidatakse, et Tallinna ja Riia vahel domineerinud usaldamatus ja konkurents viisid täiesti ebavajalike soolodeni. Näiteks sõjaväepensionäride küsimuses. Või vastastikuse punktinoppimiseni teise arvelt, näiteks Narva referendumikriisi ajal. Eesti õnn peitus seega kolmes faktoris. Esiteks üldine rahvusvaheline olukord, mis tegi Venemaale võimatuks oma igikestvaid  soove jõuga rahuldada. Teiseks situatsioon, kus Vene president Jeltsin jäi otsustavatel hetkedel truuks iseenda valitud kursile olla demokraatlike ja läänelike väärtuste edendajaks Venemaal. Muidugi sellele maale iseloomulikes piires. Ning kolmandaks selles, et Rootsis oli Baltimaade jaoks murrangulistel aastatel tulnud võimule Carl Bildti valitsus, mis otsustas kardinaalselt muuta pikaajaliselt riigitüüril olnud ja külma sõja stampidesse klammerdunud sotsiaaldemokraatide välispoliitikat. Mäletame ju, et alles mõni aasta varem pidi ei keegi muukui EN SV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome Ingvar Carlssoni sovetimeelseid avaldusi söakalt korrigeerima. 

    Hea nõiaringi dünaamika oli seega olemas, kuid poleks midagi suutnud ilma meiegipoolse valmisoleku ja võimeta protsessis osaleda. Viimane oli taas õnnelik juhus ja demokraatiale iseloomulik ajutine õnnestumine: meil olid õiged inimesed õiges kohas nii presidendina kui valitsusliikmeina, välisteenistuses ja sisekaitses. Majanduse juhthoobade juures samuti. Ning ehkki juulilepete sõlmijad läbisid korraliku demokraatliku debati ja said peamiselt nahutada vaba ajakirjanduse käest, on meie tänane stabiilsus rahvusvahelises elus just nimelt tollaste otsustajate teene. Sellele osutab delikaatselt ja rootsilikult stoilise  rahuga ka Fredén. Tema hinnanguid võime rohkem usaldada kui iseenda tagantjärele tarkuses antuid. Mitte üksnes seetõttu, et ta seisab erapooletuna eemal. Ei, ennekõike seepärast, et tema raamat on vürtsitatud ka enesekriitilise meelega. Ta möönab sagedasti, et ei Stockholmis ega ammugi mitte Londonis või Washingtonis polnud õiget teadmist NSV Liidu pehkimise tõelise ulatuse kohta ega ka mitte Balti rahvaste tegelikust tuumakusest kogu sovetiseerimise hävitustöö kiuste. Kes raamatut lugeda ei viitsi, sellele vaid üks tsitaat kaasa- ja edasimõtlemiseks: „Ometi pean ma ütlema, et minu meelest  on kurb vaadata, kui paljud Nõukogude Eesti, Läti ja Leedu põhimõttelagedad karjeristid on edukalt toime tulnud ka vabas Eestis, Lätis ja Leedus. Sama masendavalt mõjub mulle see, kui ma näen, kuidas on käinud enamasti nende käsi, kes keeldusid süsteemiga kompromissile minemast: kes keeldusid vassimast nomenklatuuri laste hindeid, keeldusid kirjutamast võltsitud soovitusi keskpärasele ametnikule, kes oli juhtumisi tõsiparteilane, või keeldusid lihtsalt sõnastamast neid väikeseid argivalesid, mis olid vajalikud süsteemis edasijõudmiseks …”

    Viimane kehtib muide ka autori enda kohta, sest tema karjäär välisteenistuses sattus tupikteele. Põhjuseks „vale erakonna” peaministriga liiga lähedased suhted! Hetkel teenib ta Makedoonias. Mees, kes suhtles otse nii Clintoni kui ka Kozõreviga!

  • Andersen Variuses

    L.V.

    Heidi Sarapuu ja teater Variuse Anderseni elust ja loomingust kõnelev “Jutustan teile oma lugu” tuli rahvusraamatukogus lavale täpselt muinasjutumeistri sünnipäevakuul, selle aasta aprillis. mängitud on kogu sügise, mängitakse edasi detsembri algupoolelgi. “Elu ise on kõige ilusam muinasjutt,” on öelnud H. C. Andersen, keda Variuse teatri etenduses kehastab näitleja René Soom (pildil). Tema Andersen on noor särasilmne unistaja, kes lausa kiirgab suurt soojust ja võlurlikkust. Sulg, tindipott, vurrkann, tennispall, krae, sukapael, triikraud ja käärid Toomas Trossi, Peeter Kaljumäe, Maarit Saarmäe, Diana Dikson-Soomi, Terje Rinne või Haide Männamäe esituses ning kunstnik Karmo Mende kujunduses pole ainult Anderseni muinaslugude illustratsioonid, vaid etendusse pikitud ellu äratatud muinasjutud, mis lisaks elutarkusele kõnelevad ka näitlejate mängulustist ning kirjaniku võrratust huumorimeelest.

     

Sirp