humanitaarteadused

1 057 880 vaatajat tähendab loomulikult külastuste arvu (tõenäoliselt suureneb see arv käesoleval aastal suurmuusikalide arvelt veelgi). Ent seegi on näitaja, mille puhul teatri suletuse üle on pisut veider halada (ju siis see ?arengus toppama jäänud teater? inimesi ikkagi teatrisse tõmbab).

Mõistan, et Raud räägib loomingulisest sumbumusest, viidates riigiteatri ettehooldatud süsteemile, mis toitvat ideevaegust ? 50 aastat järjest lavastatakse T?ehhovit ikka ühtmoodi, soovimatagi midagi uut öelda või natukene teistmoodi mõelda. Paradoksaalsel kombel on aga just klassikute tõlgendused (T?ehhovi ?Onu Vanja? Viljandis, Dostojevski ja Turgenevi lavastused Linnateatris) või siis suhteliselt traditsioonilised teatrilähenemised (kammerlik ?Kopenhaagen? või hoopis suhteliselt traditsiooniline, kuigi omamoodi nihestatult naivistlik-koomiline ?Eesti matus? Eesti Draamateatris, tavapärast-tuttavat psühholoogilist näitlejalaadi pakkuv ?Bent? Vanalinnastuudios või ?Teener? VAT-teatris) osutunud viimaste aastate publikumagnetiteks, millele peaaegu ilmvõimatu piletit saada. (Kahtlustan, kas Raud neid lavastusi on näinud. Kui ikka on, siis alandlik vabandus!)

Jah, friikide teater Von Krahl esindab avalikult ja programmiliselt nn. teisitimõtlejate-tegijate positsiooni (mille varjus on tuntav eesmärk teha nn. festivalilavastusi), ent paraku moodustab selle teatri külastajaskond vaid imeväikse osa Eesti teatri vaatajatest (2002. aastal 18 366, 2003. aastal 15 480 külastajat, ehkki riigilt oli möödunud aastaks tellitud 32 800 vaatajat). Kaude esindab Von Krahl siiski projektiteatrit, kus ühte lavastust mängitakse suhteliselt lühikest aega (näiteks Mati Undi möödunud oktoobris esietendunud eriline ja vaimukas ?Stiil? on tänaseks juba repertuaarist maas). Ent nn. valutava hambana on Von Krahl ilmeksimatult meie teatripildis vajalik ? kui tähenduslik märk võimalusest vastanduda üldisele mainstream?ile.

Tegelikult võib ka teiste teatrite mängukavast leida nn. teisitimõtlejate või üldisest peajoonest heas mõttes kõrvale kalduvaid lavastusi, mis pole enesele suurt meediatähelepanu nõutanud ja jäävad justkui teatripildil äärealadele, vahel ka seetõttu, et lõpptulemus pole säravalt suurejooneline ega mõeldudki massidele (VAT-teatri ?Kolmumats? või ?Kalevipoeg?, Endla ?Proovid?, Ugala ?Vagiina monoloogid?, Uue Vana Teatri ?Novecento?, Eesti Draamateatri ?Kokkade öö? jt.).

Teisisõnu, Mihkel Rauda rahustades: teater on alati justkui mitmekihiline kook, mille erinevatele kihtidele leidub alati pretendente, kes just oma, väljakujunenud maitseelamusi otsivad. Ehk siis suure terviku sees on nii ?panetunud? T?ehhovi-tõlgenduste austajaid kui ka Von Krahli friike, rääkimata komöödia- ja muusikalijanusest, teatris vaid meelelahutust ihkavast vaatajast.

Pigem võiks ettevaatlikult muret tunda alanud aastal tasahilju hoogu võtva komöödiabuumi üle ? lähikuudel on teatrilavadele jõudnud-jõudmas paras hulk komöödialavastusi. Ühest küljest räägib see teatrite jätkuvast vajadusest enesele riigitoetuse kõrvale lisaraha teenida, teisalt võib (isegi hästi tehtud meelelahutus) repertuaaripildi ja meie vaatajate väärtusorientatsiooni vaikselt kreeni kallutada. Teadagi, mis suunas. Meie lavasid vallutanud-vallutavatest muusikalidest, mis sama tendentsi toetavad, pisut hiljem.

Seepärast pakkus ülemöödunud nädalavahetus mulle isiklikult mõtlemapaneva, aga siiski rõõmustava kogemuse. Nimelt õnnestus mul viis päeva järjest näha nn. vastuvoolu minevat, mainstream?i survest mitte hoolivat teatrit, mis oli vaba publiku saalimeelitamise kohustusest, ent, mis olulisem, väljendas tegijate veendumust ja usku oma eesmärki, tahet teha just sellist teatrit, mis välistab nn. teatrikaubanduslikud kriteeriumid.

Esimene kogemus. Kaks nädalat tagasi, 19. veebruaril esietendus Eesti Draamateatris Madis Kõivu ?Finis nihili?, mis kõikide, justkui väliste kriteeriumide järgi (ebatraditsioonile dramaturgia, nn. teatrikauge füüsikute ja teadusfilosoofia teemaarendus, lavastuse pikkus 3,5 tundi) ei saaks kuidagi vastata keskmise vaataja maitse-eelistusele (kuuldavasti olevat kolmanda etenduse saal sel kolmapäeval küll maast laeni välja müüdud). Ometigi ei olnud ma ainus, kes seda esmapilgul kaelamurdvat ettevõtmist esietendusel siiralt nautis (ehkki oli ka üksikuid lahkujaid, nende hulgas lugupeetud Rein Veidemann, kes paar päeva hiljem Postimehes lavastuse kohta karme sõnu ütles). Jättes ?Finis nihili? edaspidised süvaanalüüsid teistele kirjutajatele, tahaks ?Finis nihili? puhul esile tõsta üht ja mu meelest selle lavastuse üht erilist nähtust. Kui teisipäevases kultuurisaates ?OP!? märkis lavastaja Priit Pedajas, et selle Kõivu näitemängu (eks teistegi puhul) pole oluline mitte niivõrd sündmuste mängimine, vaid Kõivu loodud olukorras lihtsalt sees olemine, siis Eesti Draamateatri näitetrupp on seda ülesannet täites saavutanud suisa hiilgava (ei pelga seda sõna!) tulemuse. Võib-olla on kriitiku mälu lühike, aga viimaste aastate ED töödest ei mäleta sellist näitetrupi ühismõtlemise-olemise kvaliteeti, psühholoogilist ühistunnetust ja näitlejate sedavõrd paindlikku ja loomulikku kokkukõla lavalolekus ja mängus ning loomulikku sulandumist Kõivu ? Pedajase lavastuse atmosfääri.

Teine kogemus. Järgmise kolme päeva jooksul, 20. ? 22. märtsini, oli võimalik külastada Saaremaal miniteatripäevi ehk üleriigilist kooliteatrite festivali, mida juba 13. aastat järjest korraldab Saaremaa ühisgümnaasium eesotsas sealse kirjandusõpetaja Rita Ilvesega. Seekordsetel teatripäevadel osales üle 300 noore teatritegija üle Eesti ning kolme ja poole päeva jooksul anti 19 etendust. Ja usun, et 13-liikmeline, enamasti teatriprofessionaalidest koosnev ?ürii (Jaak Allik, Andrus Vaarik, Indrek Saar, Tõnu Lensment, Velvo Väli, Toomas Lõhmuste jt.) on minuga nõus, et nende päevade jooksul oli meil võimalik näha piisavas koguses nn. vastuvooluteatrit ja et nii mõnedki lavastused andsid silmad ette professionaalide ideedele ja mõttejulgusele. Mõned lavastused võinuksid konkureerida nn. päristeatri lavastustega isegi professionaalses teostuses. Aga olulisim nende kolme päeva jooksul oli siiski noorte siiras ja lennukas soov teha midagi ISE ja teistmoodi (mis seekord eriti rõõmustas). Varasematel festivalidel on võinud kohata ka katseid nn. päristeatrit järele aimata ? tehagi nii nagu ?nemad teevad ?(kuulsate eesti ja maailmaklassikute tavapärased, professionaalset teatrit meenutavad tõlgendused). Ent seekordsel festivalil domineerisid omaloomingulised kavad, mis juba ise eeldasid ka vabamaid vormiotsinguid ja möödavaatamist traditsioonilisest lahendusest. Ja mis ikka ja jälle selle festivali puhul üllatab: tundlik ja vastuvõtlik publik, puupüsti pungil saal, kes hinge kinni pidades vastuvooluteatrit nautis. Ja mõistis.

Kolmas kogemus. 23. märtsil, päev pärast Saaremaa kooliteatrite festivali, vaatasin EMA ooperistuudios kõrgema lavakunstikooli XXI lennu bakalaureuselavastust, Georg Bernard Shaw ?Tagasi Metuusala juurde? viiest näidendist koosneva teose viimast osa ?Mõtte piiridele? Jaan Toominga lavastuses. Ja rõõmustasin siiralt, et nüüd ma vist nn. vastuvooluteatri lainelt maha ei saagi. Tegu oli stiilselt tervikliku, puhastes ja kargetes toonides välja peetud mõtte- ja näitlejateatriga, mis annab teatrikooli lõpetavatele tudengitele mu meelest hindamatu näitlejaõppetunni ja -kogemuse. Iga näitleja oli suures plaanis, ehedalt vaataja ees, temaga silmitsi, ning paljudki suutsid nii mõista kui ka edasi anda Shaw filosoofilise teksti mõttejõudu ja sõnumit, mille lavastaja Jaan Tooming on kavalehel kokku võtnud paremini, kui ise julgeksin: ?Noorusiga näidendis kestab ainult neli aastat, siis saadakse täiskasvanuks ning lahkutakse seltskonnast. Meie seltskondlikud toed muutuvad naeruväärseks, kogu kunst, sport ja muu meelelahutus on ainult ajutine mäng, millele Rauk enam mingit tähelepanu ei pööra. Me oleme armetud
ja naeruväärsed oma ebajumalate kummardamises ning ainuke lootus on, et me kasvame välja oma lapsepõlvest ning saame täiskasvanuks, kelle saatuseks on olla surematud.? Jah, jälle see vaikne, sugugi mitte kärarikas vastuvooluteater. Kuid ei usu, et ainult friikidele. Kui just mitte arvestada neid vaatajaid, kes lähevad Toominga lavastust vaatama eelhäälestusega, mida toidab mälestus Jaan Toominga 70ndate-80ndate suurejoonelistest ja võimsatest lavamängudest ja Toominga praeguses teatris pettuvad.

Neljas kogemus. Järgmise päeva teatrikogemus, 24. märtsil Linnahallis Eesti Nukuteatri egiidi all esietendunud J. Jacobsi ja W. Casey suurmuusikal ?Grease? tõi siinkirjutaja lõpuks mürinal maa peale tagasi ja tuletas meelde, et nii traditsioonilise kui ka vastuvooluteatri kõrval eksisteerib veel üks reaalsus, mis üha jõulisemalt teatritegemise ja -vaatamise sildi all end peale surub. Olemata põhimõtteline muusikalidevastane (aga ka mitte selle ?anri fanaatik), tuleb tunnistada, et muusikalidefenomen ja buum hakkab üha enam meie teatripildis domineerima (eks ka reklaami ja meedia lahkel kaasabil). Rõõmustades ühest küljest Nukuteatri muusikaliprojekti publikuedu üle, on üle 70 000 müüdud pileti mõneti ka jahmatav märk. Esiteks on arusaamatu, et muusikalist ajupesu pakutakse jätkuvalt riigiteatrite egiidi all (järelikult toetab seda ju ka kultuuriministeerium). Teiseks hämmastab, et ?Grease?i? loominguline tulemus on karjuvas vastuolus meeletu publikumenuga. Mis salata, peale hästitempereeritud ja -organiseeritud liikumisnumbrite (Jüri Nael), valguskujunduse (Palle Palmé) ja kostüümide (Ene-Liis Semper) ei ole sellest muusikaliprojektist midagi rohkemat esile tõsta. Järele jäid suhteliselt tagasihoidlikud rolli- ja vokaalsooritused (välja arvatud Evelin Pang), rabe sü?eeskeem ja suhete plaan (see on siiski muusikalis oluline). Ning lõpetuseks: ei maksa silma kinni pigistada tõsiasja ees, et muusikalitööstuse võidukäik Eestis vaevalt soodustab sellise publiku kujunemist, kes sooviks vaadata vastuvooluteatrit või traditsioonilist klassikatõlgendust, rääkimata avatud ja paindlikust teatrist, millest unistab Mihkel Raud.

George Orwelli kuuskümmend aastat tagasi kirjutatud ?Loomade farm? on ilmselgelt üks neid teoseid, mille ühiskondlik mõju ja tähendus käib kaugel ees raamatust endast. Selles mõttes igati intrigeeriv katsumus Eesti tänases teatripildis, millele heidetakse ette sotsiaalse närvi puudumist. Põhiprobleem, mis lavastaja ja trupi loomevabadust komplitseerib, näibki seisnevat sellise koodi leiutamises, mis ei jätaks kirjandusloolist sigade revolutsiooni tänases päevas alasti.

Teisisõnu, kui ka tegijate sõnades väljendatud soov on suhestada materjali tänase päevaga, testides ühiskonna valupunkte ?siin ja praegu?, tähendab see samavõrd ka painavat pinget ja vaikimisi ülesannet, kuidas mitte olla üksühene, naiivne ja, mis seal salata, ka siiras. Kuidas mängida näitlejana siiralt ideoloogilist ebasiirust vms?

Isegi selline konflikt, erinevate siirusevõtmete üksteise vastu mängimine, võiks olla iseenesest huvitav näitlejaülesanne, kuid kõnealuses töös ilmselt teadvustamata, sihiks seadmata ja võib-olla ka tudengitööks liialt keerukas. Kuid veelgi keerukam näis näitlejaüliõpilastel välja kanda kahetunnine non-stop, mille esmahuviks teost ümbritseva retseptsioonislepi väljapeilimine, mitte teos ise.

Küsimus polegi näitlejate potentsiaalis, juba võimas avalöök, Sergo Varese monoloog ähvardavate kitarriakordide ning loomade sürrealistlike etteastete saatel, ei veennud mitte ainult noore näitleja suutlikkuses publik paari hetkega enda võimusse haarata, vaid pani ka uskuma, et tegijad on leidnud töötava võtme. Siiski ei töötanud see tõrgeteta nii kaua, et kogu lavastus terviklikult publikuni tuua, ja põhjuseks ei ole mitte näitlejate kasinad jõuvarud, vaid just see mitmest miinusest koosnev näitlejaülesanne, mis ei tarvitse alati kokku anda plussi.

Muidugi ei ole ?Loomade farm? kirjandusteosena iseeneses, see tähendab ilma oma kõikvõimalike sleppideta, ilmselt nii rikkalik alusmaterjal, et iga uus ajastu võimaldaks sellest ammutada üha uuesti ja üha uue nurga alt. Kuid seda ettevaatlikumaks peaks see sundima karikeerimiskatsetusi. Tekib küsimus, et kui mingi alusteos põlata üksühese läbiproovimise jaoks liialt skemaatiliseks, siis mida arvata sealt veel säilivat tema groteski väänamise jaoks. Ma ei taha öelda, et Orwelli tuleks lavale tuua mingi esmatasandi realistliku suhtedraamana, kuid läbitud etapina võiks lõpptulemuses see kiht kuidagi kajastuda, olgu ta lõpuks kas või katse-eksituse meetodil dekonstrueeritud, kui asi seda nõuab.

Seda juba sellepärast, et kui me õigustatult oletame, et kuuekümne aasta tagune allegooria ei mõju enam ?allegooriliselt?, sest juba vaatajas puudub selleks retseptor, siis ammugi on tal ummistunud vastuvõtukanal sildiga ?ärapanija?. Ma mõtlen ?ärapanija kui selline?, sotsiaalkriitik ja ühiskonna valvekoer, kes ründab vaid pahe stereotüüpi (stiilis: meid ümbritseb mingi ?üleüldine jama?), kuid õigustab oma poolele teele jäävat üritust sellega, et naerda saab vaid esmajärjekorras iseenda üle jne, jne.

Ma ei taha esindada mingit vanamoodsat hoiakut, pigem avastasin, osalt aimatavat üle kinnitades, osalt endalegi üllatuseks, kuidas on suhteliselt lühikese ajaga teisenenud publiku naljasoon ja seeläbi ka muud läved. See jagas lavastuses sisalduva üsna konkreetselt n-ö mittevajalikuks ballastiks (mille kallal oli paraku rohkem tööd tehtud) ja kasutamata potentsiaaliks. Viimast oli õnneks palju, näidates, et lavastajal on põhjust ja võimalust selle sama asja ning samade tegijatega edasi minna.

Üleliigseks nimetaksin esmalt seda teatri sisenaljade tasandit. Kuna ükski tudengilavastus ei ole senini veel ilma läbi saanud, küllap on see siis ka vajalik, kuid ehk viitab sel juhul võimalusele selleski ?anris otsinguid avardada. Olulisem on aga see, et tööle ei hakanud ka otsene päevapoliitiline viitesüsteem (hoolimata poliitikute rohkusest esietenduse publiku seas). Hea küll, arutelu nõrgemate motiveerimise vajadusest ei pidanudki ehk seostuma ühe hiljutise skandaalseks kujunenud sõnavõtuga riigikogus, kuid hüüatus: ?Ma olen sinust kümme aastat vanem!?, teenis küll ainult ühte eesmärki, paraku seda saavutamata.

Põhjus ei ole näitlejate väheses koomikutalendis, seda oli ülearugi, kuid selle mõju kulutati üleüldises karikeerimis- ja etendamiskunsti kontekstis lihtsalt ära, nivelleerides algteoses eneses pakutud võimalused. Samal ajal saanuks ilmselt rohkem rõhuda kogu materjali sellele tahule, mida kandis ülinauditavalt Veiko Tubin Tümpsa rollis. Kuna temas oli tugevalt välja toodud ka see poolus, mis oma tegelaskujust tõesti hoolib, saanuks just tema õlule panna isegi rohkem ühiskonnakriitilist karikatuursust, näiteks töönarkomaanluse üldistamiseks. Aga see ei olnudki vajalik, see olnuks lihtsalt võimalik, sest huumor oleks läbinud näitlejal ka n-ö valu faasi ja tõusnud kandvaks.

Selliseid hetki esines ka teiste mängus (eriti tahaks kiita Lauri Lagle Lumepalli), kuid need jäid varju just üldist hoiakut saatva ja üleolekut näidata püüdva (vale)häbi ja sellest tulenevalt alusmaterjali pika hambaga katsumise tõttu. Paradoksaalselt muudab selline hoiak õhukeseks ka paroodia ja eneseparoodia vaheseina, sest röövib võimaluse võtta siiralt iseenesest võimsa idee ja sõnumiga ning tõesti hästi Doorsi ja Radioheadi interpreteerivat bändi. See rida ei püsinud enam oma puutumatus kommenteerija staatuses, vaid hakkas markeerima uusvasakpoolse moemässu ilminguid, olles oma märgilise kaalu poolest võrreldav lavalt läbi jooksnud hoolitsetud poiste a cappella pundiga.

Aga nagu juba eespoolgi öeldud, lavastaja ja trupi võimete taha üritus ei jää. Pigem tahaks soovida nii neile kui ka tulevastele sotsiaalse teatri viljelejatele rohkem julgust oma mis tahes valikutes lõpuni minna, sest ka publikut ei võlu enam pelgalt selle kaubamärgiga.