Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • Eesti : Läti ? 0 : 0

    Valt Ern?trei

    Varasema aastakäigu inimestele ? nagu meile, kes me mäletame nõukogude aja lõppu, jäi Eesti NSV meelde fanta, kokakoolanätsu, kollase glasuuriga jäätise, marmelaaditäidisega ?okolaadikommide, Kosmose marmelaadituubide, Annekese ?okolaadi ja teiste ennenägematute toiduainete ja tööstuskaupadega, Pärnu, Pirita olümpiakompleksi, rakettidega Riiast Kingissepani (enne ja pärast Kuressaaret), samuti ka ?kurratitega?, kes vene keelt ei taha rääkida, aga ometi vaatavad soome televisiooni, sihvakasääreliste ?kurrati? tüdrukutega ja kes teab millega veel. Nõukogude aja lõpul istuti sageli autosse ja mindi kammima Eesti kauplusi, kuid vaatama ka lätlastele traditsiooniliselt armast Munamäge.

    Nüüd ? viisteist aastat hiljem ? on Eesti nagu Lätigi täiesti muutunud. Aga, nagu juba kord heade naabrite suhetega on, müüdid Eesti elanikest püsivad endistviisi. Muidugi, aja jooksul on need oma kuju muutnud ja neid on korrigeeritud, ometi kuulub seegi ajaloo ebapüsivuse juurde.

     

     

     

    Eesti äri, läti naljad

    Olukord mulle tähtsas anekdootide vallas kujunes teisiti. 1990. aastate alguses rääkisid eestlased suurima heameelega anekdoote lätlaste kohta. Neis kasutati ?lätlast? ?mulgi? sünonüümina. Eestlaste lätlaste anekdootides võis peategelase asemel olla ka Venemaal lemmikuks kujunenud t?ukt?, kusjuures anekdoodid t?ukt?ide kohta olid ? kui võib nii öelda ? intellektuaalsemad. Lätis omakorda ei kõnelnud keegi eestlaste kohta anekdoote. Praegu populaarsed  eesti veidrikud ilmusid lagedale alles 90ndate teisel poolel, s.t siis, kui Eestis lõppes läti anekdootide aeg. Kronoloogiliselt langeb murdepunkt kokku hetkega, kui Lätti hakkasid väga aktiivselt sisse tulema Eesti ettevõtted.  Rääkides võrdlevates kategooriates, võib öelda, et naljad saabusid Lätimaale samuti nagu eesti äri.

    Ah jaa. Läti eestlaste-teemalistes anekdootides tavatsetakse kujutada peategelasi tavaliselt kui väga aeglasi ja otsustusvõimetuid olendeid. Teiste sõnadega: piduritena. Need anekdoodid on enamasti otsesed laenud Eesti või Põhja-Venemaa venelaste juttudest. Originaalanekdootides vaadeldav temperamentide erinevus vastab rohkem või vähem tõele. Mis puutub läti ja eesti temperamendi erinevusse, siis on see märgavalt väiksem ja seetõttu kaotavad ka anekdoodid oma sarmi ja koomilisuse.

    Lisaks annavad need anekdoodid ainet järelemõtlemiseks. Need nimelt pakuvad võimaluse otsida vastust küsimusele, miks anekdootides laialt levinud ?pidurid? ja igasugused teised aeglased rahvad on osanud ära osta suisa pool Lätit, ehkki kiiretel, tegusatel ja algatusvõimelistel lätlastel, kellel seejuures on teid poolteist korda rohkem kui põhjanaabritel, pole Eestis sellest midagi välja tulnud.

    Skeptikud mainivad, et põhjus võib olla Eestisse sissevoolav Soome kapital. Ja kuigi tavakodanik tahaks seda heal meelel uskuda, peab ütlema, et see väide on täiesti rumal. Iga endast lugupidav Eesti ettevõte peab oma kohuseks avada filiaal või rajada tütarettevõte Lätis, kus, vastavalt ühele eestlaste anekdoodile, on kõik parem, isegi naabrid. Seevastu esindab Eestis Läti kapitali peaaegu ainsana, nagu majakas üksikul saarel, Microlink.

     

     

     

    Gastronoomiline olukord

    Muide, parem ei ole olukord toidukaupade vallas. Eesti kauplustes  ei ole võimalik osta seda Lätis toodetud kaubavalikut, mis vastaks Eestis toodetud kaubasortimendile Läti kauplustes, kuid midagi siiski on. Kas või needsamad Spilva kastmed või Laima kompvekid. Aga see võib-olla seostub asjaoluga, et Eestis on igal pool probleeme toidu ja toitlustamisega. Võrreldes Lätiga on toidukaupade valik kauplustes (isegi suurtes kauplustes) tuntavalt väiksem, seejuures pannakse rohkem rõhku külmutatud poolfabrikaatidele. Ka ühiskondlike söögikohtade poolest erineb olukord järsult Läti omast. Lätis võib julgelt sisse astuda esimesse tee peal silma hakanud toitlusettevõttesse, kus 80% tõenäosusega on maitsev toit ja  piisavalt suured portsjonid, kuid Eestis on 80% tõenäoline, et toit on ilma igasuguse maitseta ja ainus, mis vastab kõigile toidule esitatud nõudmistele, on kalorite hulk. Muidugi on ka meeldivaid erandeid ? toidu erisugune kvaliteet võib meeldivalt üllatada isegi harjunud organismi ? , ometi on need ainult erandid.

    Kõige dramaatilisem on gastronoomiline olukord teedel, mis  võib teeservadelt sisse pööranud läti publiku täielikku ahastusse ajada. Kõigepealt, seesugust teepervelt toidukohtadesse sissepööramist Eestis niisama hästi kui ei ole ? toitlustusasutused on kontsentreerunud bensiinijaamade või tähtsamate ristteede lähedale. Teiselt poolt piirdub sealsete toitude sortiment tõtt-öelda vaid vesise kohvi, makaronisalatite, allahinnatud kartulite ja  kotlettidega.

     

     

     

    Liiklusolud

    Seevastu on eesti teedele ületulek puhas nauding. Millegipärast on nende uued teed tunduvalt paremad kui Lätis, pealegi on seesuguseid ka märkimisväärselt rohkem. Öösel kannavad kõik jalakäijad helkureid. Muuseas ? Eestis ei alanud helkurite kampaania sugugi eelmisel aastal nagu Lätis, vaid umbes seitse aastat tagasi. Pealegi, erinevalt meie sünnimaast, kus inimesed peavad üritama otsida helkureid, mida müügil pole, toimub see Eestis planeeritult: politsei käib mööda koole, selgitades lastele helkurite tähtsust ning jagades neid tasuta, samuti seda, et  jalakäijale tehakse helkurita kõndimise eest trahvi.

    Ka Eesti liikluspolitsei käitub hoopis teisiti. Ma arvan, et keegi pole juhtunud kuulma läti inimeste vingumist halbade eesti liikluspolitseinike üle. Tähelepanelikuna peab aga tegema järelduse, et kogu hädaldamise põhjus seisneb lihtsalt asjaolus, et Eesti politsei ei saa kiiruse ületamist mõõta läti traditsioonilise viiekaga. Seda, muuseas, sellepärast, et selle viieka pärast võidakse liikluspolitseinik otsekohe  ja pöördumatult töölt lahti lasta.

    Rännates Eesti teedel juba kaheksa aastat ja puutudes kokku eesti politseinikega, on mul isiklik kogemus, et peamiselt kasutatav trahv juhusliku kiiruse ületamise eest on hoiatus, mida Lätis asendab traditsioonile vastavalt viiekas.  Peab ütlema, et kogu oma autojuhikarjääri jooksul olen ma Eestis trahviraha maksnud vaid ühe korra (kõik ülejäänud korrad on piirdutud hoiatusega sisselülitamata lähitulede ja muude sarnaste juhtumite tõttu), seevastu on Lätis samaväärsete väärtegude korral kõik trahvid olnud viielisest suuremad. Ainult korra olen saanud hoiatuse osaliseks, mis tekitas minus peaaegu ?okilaadse reaktsiooni.

    Kahe riigi maanteepolitseinike olemuslik erinevus on selles, et Eestis on maanteepolitsei ülesanne tunda muret liiklusohutuse pärast, Lätis sedapuhku aga täita riigikassat. Seepärast ei meeldi ka Läti liikluspolitseile, kui ekipaa?i ilmumiskohtadest teatab raadio, aga Eestis on just vastupidi. Ka politseinikud ise helistavad raadiosse ja teatavad, et maanteepolitsei ekipaa? asub seal ja seal. Sest siis nad teavad täpselt, et vastavas teelülis keegi liiklusreegleid ei riku.

     

     

     

    Meediaolud

    Raadioga on Eestis küllaltki suured probleemid. Üldse on Eesti raadiojaamades ja eesti popmuusikas millegipärast kaks põhisuunda: tümpsmuusika ja nn sült. Lätis võib niisugust muusikat leida ainult suure pingutusega, ja seda edastav raadiojaam on Latvijas Radio 2, aga Eestis on just vastupidi ? leida teistsuguse repertuaariga raadiojaama on üsna problemaatiline. Tuleb meelde kuus aastat tagasi kuulajate puudusel pankrotti läinud Eesti ainus rokkmuusikat saatnud raadiojaam. Võib-olla tõesti just seetõttu saavutaski Brainstorm (Prata vetra) lihtsa ja hea popmuusika järele januneval naabermaal nii suure edu.

    Televisooni vallas on olukord Eestis aga märgatavalt parem. Siiski ei saa ma harjuda läti imperialismi vaimus nõrgalt tõlgitud ja  dubleeritud  filmidega, kus
    faktiliselt hävitatakse kõik originaalkeele ja intonatsiooni nüansid. Ja pole mingit vahet, kas seda teeb eksalteeritud naishääl läti keeles või klassikalisse vene keelde dubleeritud nasaalne ja hingeldav meesvokaal vene keeles. Eesti televisoonis on filmide asi korraldatud ainult subtiitrite abil.

    Nende kahe meediakanali kõrval, nagu juba kõigis modernsetes riikides, toimib Eestis Internet. Olemuslik erinevus info kättesaamises on selles, et Eestis on ainult üks infoportaal Delfi. Ülejäänud portaalide osa täidavad ajalehtede tasuta Interneti-versioonid, kus loetav info on kättesaadav kõigile, nagu ka arhiivid. Ka Internetti ennast kasutab palju rohkem inimesi ja üks selle põhjustest on Eesti riigi toetus. Muuseas, ka WiFi on Eestis tasuta. Samuti tänu Eesti riigile.

     

     

     

    Haridusolud

    Eesti üliõpilaste olukord on hea mitte ainult Interneti-võimaluse pärast ükskõik millise ülikooli ühiselamu toakeses. Poolteise miljoni elanikuga riigis leidub millegipärast raha kõigele sellele, millele suuremates riikides, näiteks Lätis, raha leida ei suudeta. Erinevus Lätist, kus remonditud ja modernselt sisustatud kõrgkoolide hooneid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, on Eestis samal kombel võimalik loendada neid hooneid, kus veel midagi pole tehtud. Näiteks Tartus on jäänud remontimata ainult kaks ühiselamut, ülejäänud on täielikult ümber ehitatud ja ehitatakse koguni uusi. Tuleb nentida, et see, muide, pole heategu, vaid normaalne äriprojekt, sest head ühiselamud toovad sisse head raha, mida haridus hädasti vajab. 

    Head õpitingimused kindlustavad ka hea hariduse, aga hea haridus õitsva majanduse, mis omakorda garanteerib riigi heaolu. Sellest elementaarsest printsiibist  on eestlased aru saanud juba vanast ajast. Muide, teisalt võib esineda ka täielikku mittemõistmist, nagu see, et Tartu ülikooli doktorandid võivad protesteerida 250 lati suuruse stipendiumi vastu, pidades seda liiga väikseks. Ometi on selleski oma mõte. Suurem stipendium, suurem pühendumine õppimisele. Seevastu paljud Läti kõrgkoolide õppejõud saavad hulga väiksemat tasu. Ja see tähendab, et pole ime, kui Läti haridussüsteemist üritavad inimesed rottide kombel põgeneda.

    Tartu koos oma ülikooliga on üldse hea tasakaalufaktor, mis takistab Eestil metropoliseerumast. Üldiselt võib öelda, et Eesti kultuur ja haridussfäär on hajutatud kogu Eesti territooriumil enam-vähem võrdselt (erinevalt Lätist, kus 90% kogu aktiivsest tegevusest on kontsentreeritud Riiga). Peamised kultuuriüritused jagunevad kolme linna: Tallinna, Tartu ja suvepealinna Pärnu vahel, mis moodustavad Eesti kaardil võrdhaarse kolmnurga. Juurde tulevad veel Viljandi, Rakvere, Võru ja Otepää, viimane on Eesti mitteametlik spordi- ja ametlik talvepealinn. Seda hajutatust rõhutab veelgi ka Eesti haridusministeeriumi ümberpaigutamine Tartusse.

     

     

     

    President kuulikindla klaasi taga

    Tartust kõneldes meenub üks sündmus. Kord hommikul olin enne kaheksat teel ülikooli, arvatavasti selleks, et õiendada eksamit. Mäe peale Tartu raamatukogu ette oli pargitud Mercedes kuussada, mille juures seisis üks mustas ülikonnas mees. Nõlvakul, umbes viiekümne meetri kaugusel suitsetas linnale vaadates vanem mees. Alles lähemale tulles nägin auto numbrimärki, mida ehtis Eesti Vabariigi presidendi vapp, ning vanas mehes tundsin ära tollase presidendi Lennart Mere. Ja siis nagu kinofilmis jooksis läbi pea meenutus Guntis Ulmanise saabumisest Mazirbesse, liivi laste suvelaagrisse: 20 last koos õpetajatega ning Guntis Ulmanis kuue auto ja  20 turvamehega; meenutus valvekaamerate ja kuulikindlate klaasidega esikuakendega ligipääsmatust Läti saatkonnast ja sõbralikust Eesti saatkonnast, kui pidin varastatud passi pärast kord jõulu aegu peaaegu Poola jääma, sest Läti saatkond pidas minu probleemi tühiseks. Mind päästis vaid Eesti saatkond, kes, jahmunud oma Läti kolleegide pärast, andis auto ja autojuhi, et ma enne tööpäeva lõppu läbi linna Läti saatkonda jõuaks, ja nagu neile sealt teatati, oli Läti saatkonnal ükskõik, mida ma peaksin peale hakkama oma autoga, mille dokumendid olid koos passiga kadunud; niisamuti meenutus Eesti saatkonna sekretärist, kes oma riigi nimel kirjutas teate Poola ja Leedu piirivalvuritele, keetis kohvi ja andis oma mobiiltelefoninumbri, et saaksin helistada, kui piiril peaks probleeme tekkima.

    Need pildid ? üksik ja otsekui kaitsmata Eesti president ? on sügavalt sümboolsed. Tegelikult näitab see kahe muidu nii sarnase Balti riigi põhimõttelist erinevust. Seda erinevust ei varja ei Soome raha ega venekeelse elanikkonna protsent, ka mitte mingi muu argument ? selles peitub suhtumine. Oma kindlusse, ümbrusse, riiki.

    Veel hiljuti olid Läti reklaamitulbad kaetud üleskutsetega külastada Eestit. Kui neid esimest korda vaatasin, naersin südamest. Kui kaua peaks kuluma, et väävli, mere ja paberipuude suurriik Läti muutuks lõpuks kaasaegseks ja konkurentsivõimeliseks ning saaks reklaamiks Eesti tänavatel?

    Lõpetama peab alati positiivselt. Seepärast loetleksin seda, mida Eestis kindlasti ei leidu või mida peaaegu üldse ei ole: külm supp, karbonaad á la Lettonie, tomatid ?elees, liivased plaa?id koos ujumisvõimalusega kalda lähedal, Riia või mõni muu suurlinn, laevatatavad jõed, suured liivakivipaljandid, krutsifiksid, alkoholi müügikeeld õhtul pärast kümmet. Kõik muu justkui oleks. 

    2005. aasta Karogsist nr 5 tõlkinud: Livia Viitol

  • Legendaarne eestlane Pariisis. Isiklikku

    Arvo Valton

    Olen Vahur Linnuste raamatu eesõnas juba mõista andnud, et tegemist on nn teatriuuenduse entsüklopeediaga. Kas meie, kes me 1969 veerisime t?ehhi Divadlot ja poola Teatrit, võisime aimata, et kuskil Pariisis on teatrientusiast Vahur Linnuste, kes oli seda kõike näinud, millest me unistasime? Aeg teeb imelikke hüppeid, miski ei vanane enam iialgi, Artaud on igavesti noor, Grotowski tõuseb hauast; kõik on sünkroonne, Hannes Kaljujärv on sama kui Laurence Olivier, Rasmus Kaljujärv on sama kui Hannes Kaljujärv, Kersti Heinloo elab võrdselt koos ja samas ajas Vivien Leigh?ga. Kadi Tudre meenutab miskis aspektis Eva Klemetsa ja Joan Akalaitist. Mati Undis on midagi Eino Baskinist ja Roger Planchonist. Nii on kõik üks ja sama. Sünkroonne. Linnuste meenutas meile seda.

    Mati Unt

    Kui Vahur Linnuste tõi mulle mõni aeg tagasi näha oma teatrialaste artiklite käsikirja, sain kohe aru, olemata teatri alal küll eriline asjatundja, et tegemist on väga hea materjaliga. Kuigi artiklid olid eri ajast ja nähtustest, sisuliselt järjestamata ja tagasitõlgetena üsna vigaderohkes eesti keeles.

    Vahur küsis nõu, kus ja kuidas saaks seda kirjastada. Tuli mõte, kas mitte teatriliit pole parim koht, kus sellega osataks kõige oskuslikumalt ümber käia. Oli selge, et käsikiri nõuab palju head toimetamist, millega Vahur ka nõustus.

    Vahur Linnuste on legend, ühisnimetajaks ?Pariis ja eestlased?. Kolmanda komponendina võiks vahest lisada ka sõna ?vein?, aga see sõna sobib nii paljusid iseloomustama, et ei lisa kõnesolevale legendile palju isikupärast.

    Mistahes meenutused on paratamatult seotud meenutaja endaga ? ei saa ju mäletada asju, kus pole ise juures olnud. Minu kaudne tutvumine temaga aga oli just selline, ilma isikliku kontaktita. See oli kas kuuekümnendate lõpus või seitsmekümnendate alguses. Sorbonne?is eesti keelt õpetav Linnuste oli pannud oma üliõpilased Valtoni novelle tõlkima. Ja neid sai Linnuste juhendamisel kokku nii palju, et ettelugemisele pühendati terve avalik õhtu. Teade jõudis minuni ning sisaldas palvet, et edastaksin tõsiasja tänase Sirbi eelkäijale Sirp ja Vasarale, mis avaldas ?Estica? rubriigis  pisimagi maailmas toimunud sündmuse, mis puudutas eesti kultuuri. Seda teadet, mis võinuks toonases tegelikkuses ju päris uhkesti kõlada, siiski lehte ei pandud. Selle põhjal sain teada, et Linnuste oli Nõukogude Eestis üks soovimatu isik. Või siis oli seda Valton. Palju muret see kummalegi siiski ei põhjustanud, tollal oli ju uhkuse asi kuuluda pahade poiste hulka nõukogulike järelevalvajate silmis.

    Isiklikult kohtusin Vahur Linnustega 1976. aasta novembris, kui mul oli võimalus viibida kolm päeva Pariisis ning tema juures peatuda. Need olid minu jaoks erilised päevad mitmes mõttes. Esiteks loomulikult Pariis, mis polnud sugugi nii pidulik, kui kujutletud, kuid mille eriline atmosfäär avanes mulle mitte niivõrd sagival Champs-Elysèes?l, kuivõrd lihtsas baaris, kuhu tulid tööinimesed pärast päevatööd veini mekkima. Nendest õhkas ehk toda niinimetatud prantsuse vaimu minu jaoks rohkemgi kui mõne klassiku suurteosest. Teiseks avanes Vahur Linnuste isiksus ja selle kaudu tõeline ja üldse mitte demonstratiivne boheemlus. Kolmandaks sain esimest korda isiklikult tunda hiljem palju kordi kinnitunud tõika, kui olulised on prantslaste jaoks kultuur, kaunid kunstid ja elegants.

    Selle kohtumise tipphetk oli õhtu Linnuste suures, tuhandete tolmunud pudelitega veinikeldris, kuhu oli kogunenud paarkümmend noort inimest, kes rääkisid läbisegi viies keeles, kuid kuulasid siiski kenasti ära, kuidas üks prantslasest noormees luges prantsuse keeles ette ühe minu novelli tõlke ja teine saatis tema lugemist flöödil. Eriline oli ka see, et vein sumises peas ja prantsuse keelest ei saanud ma sõnagi aru, aga tundus, et novell oli tõesti minu oma.

    Hiljem olen peatunud veel paaril korral Linnuste juures ja seda juba ajal, mil Eestis toimusid suured sündmused. 1989. aastal korraldas Vahur mulle Pariisis juba mitmeid kohtumisi ja avalikke esinemisi mitte üksi kirjanduslikel, vaid ka poliitilistel teemadel. Loomulikult korraldas ta kohtumisi ka teisele eesti kirjanikele. Ja minu meelest oligi ta põhiliselt kirjanduse vahendamisele pühendunud, tema teatrihuvist teadsin vähe.

    Linnuste kodu Pariisis oli Eesti eestlastele tõeline kodu ja pelgupaik, kuhu võis tulla ja kus alati võeti lahkelt vastu. Seejuures olid peremehe ainelised võimalused küllaltki kasinad.

    Raske on kujutada enesele ette parema südamega inimest kui Linnuste. Pole mina temalt kuulnud meie paljudel kohtumistel ainsatki halba sõna ühegi inimese kohta. Meenub järgmine seik: tema juures olid ligi kaks kuud kaks Eestist putku pannud noormeest, kes sisuliselt elasid ka peremehe kulul. Kui ühel neist õnnestus leida töökoht, läksid noormehed üpriski tähtsaks, üürisid omale elupaiga ning ära minnes peaaegu süüdistasid pererahvast selles, et neil on kaduma läinud üks pudel lõhnavett. Kui avaldasin imestust niisuguse käitumise üle, ütles Vahur mulle oma vääramatult heatahtlikul toonil: ?Ma arvan, et noormees areneb veel.?

    Linnuste poliitikahuvi on olnud pidev. Kui olin riigikogu liige, tuli ta mitmel korral Toompeale mõne oma ideega, mida oleks Eestis tingimata tarvis ära teha. Nii näiteks said tema õhutusel riigikogu liikmete kaudu sisse viidud muudatused pankrotiseadusesse.

    Tean, et tal on kokku pandud ka oma poliitikaalaste artiklite käsikiri. Usutavasti saab sellest sama edukas raamat, nagu seda on ?Uued tuuled teatris?.

  • Aegna merekindluse lugu Kiek in de Kökis

    Toomas Abiline

    Kolmapäeval, 13. märtsil kell 16.00 avatakse Kiek in de Kökis näitus „Aegna merekindlus – unustatud suurtükipositsioonid Tallinna kesklinnas“.

    Näitusel saab näha Aegna saart tema hiilgeaegadel, kui praeguseks looduse rüppe vajunud saarel käis sõjaline tegevus. Vaatajate ees rullub lahti lugu vägevast merekindlusest, mille rajamist alustati Vene tsaaririigi korra ajal Peeter Suure Merekindluse ühe osana. 1918. aasta veebruaris pommitasid saksa väed Aegna saarel asuvat patareid ja mehitasid selle päevad hiljem. Kui sõda oli lõppenud, asusid sama aasta novembris saarele iseseisva Eesti Vabariigi kaitseliitlased.

    Näituse rõhk ongi Aegnal, kui iseseisvunud riigi merekindlusel ning sellel teeninud eesti meestel. Fotode abil saab tutvuda nende eluga, näha dokumente, aumärke ja muud temaatilist. Lugeda võib sõdurite kirjutatud Aegnale pühendatud luuletusi. 1940. aastal olid Eesti sõjaväelased Aegna saarel valmis vastu hakkama Punaarmeele, tulistades enne vastaste dessanti isegi hoiatuslasu, kuid vastuhakk kästi lõpetada. Eesti mehed teenisid Aegna merekindluses sama aasta 17. juunini, mil saare mehitas Punaarmee. Edasi vajus kunagine sõjaväesaar unustusse. Praegu kuulub Aegna saar Tallinna kesklinnavalitsuse haldusalasse.

    Näitus on avatud 13.03-19.05.2013

    Näitus on valminud koostöös Fotomuuseumiga

    Kuraator Taavi Veiler

  • Kui kuri on karjas …

    Triinu Pakk

    Alustuseks tsiteerin autorit ennast: „[—] ühiskonnas peab valitsema õiguse (mitte juristide!) ülemvõim. Ilma sellise ülemvõimuta ei  ole õigusriiki, sest too tähendabki mitte lihtsalt hästi palju õigust ja seadusi, vaid kogu riigivõimu mõõdukust ja kõikide võimukandjate allumist õigusele. Karistusõiguses tähendab riigivõimu mõõdukus ühiskonna eneseregulatsiooni usaldamist seadusandja poolt ning karistusähvarduse kehtestamist ainult siis, kui see eneseregulatsioon millegipärast ei toimi [—]” (lk 8).

    Õhtumaise ühiskonnaideaalina tasub seda seisukohta meeles pidada ja mitte  liialt enesestmõistetavana võtta, sest ideaalile lähenemise – ja ka selle läheduses püsimise – püüded on viinud, nagu näitavad kogumiku artiklidki, väga erinevate teoreetiliste lähenemisteni, millest mõned võiksid ilma ülaltoodud kindlat tõdemust silme ees pidamata tükati mõjuda lausa ehmatavalt. Autori enda määratluse järgi on kogumikku võetud artiklid „kõik põhiliselt ühest asjast – miks on karistusõigus kujunenud selliseks,  nagu see on, ja mis võib sellest edasi saada”. Põhjaliku ülevaate Euroopa kriminaalõiguse ajaloost, selle järkjärgulisest n-ö kodustamisest riigi poolt ning kodustamisega paralleelselt kulgenud humaniseerumisest annab „Veretasust kriminaalteraapiani”, kuid sügavuti minevaid ajaloolisi ülevaateid ühe või teise konkreetsema teema arengust pakuvad ka vastavateemaliste artiklite sissejuhatused.

    Samas sisaldavad käsitlused kesksete mõistete ja väärtuste kujunemisloo kõrval ka nende sügavamat sisulist analüüsi – näiteks probleemiasetuste puhul, kellele kuulub või milles täpselt, kas bioloogilises eksistentsis või vaimses identiteedis, seisneb inimelu; kas kuritegu on eksimus üldinimlike ja absoluutselt kehtivate väärtuste (ja kui nii, siis millel need põhinevad) või konkreetse ühiskonna ootuste vastu; kui vaba või sotsiaalselt determineeritud on kurjategija – ja laiemalt üldse ühiskonnaliikme  – tahe jne. Isegi kui näib kaheldav, kas loetletud küsimustele üheseid vastuseid üldse leidub, on kriminaalõiguse ülesandeks siiski neile üheselt mõistetavaid vastuseid otsida; nende otsingute ajalugu annab aga köitva ülevaate mõistete ja väärtuste kujunemisloost, nende erinevast sisustamisest ja rakenduspüüetest eri aegadel ning paikades.

    Õhtumaise ühiskonna ja inimesekäsituse arengust huvituval lugejal oleks ehk kõige  õigem alustada lugemist kogumiku viimasest käsitlusest „Veretasust kriminaalteraapiani” (millega küll ositi kattub ettepoole paigutatud artikkel „Mõõgaga leegi vastu”), kus esitatud kriminaalõiguse ajaloo ülevaade annab üldisema raamistiku konkreetsete teemaringide sügavamale käsitlusele ülejäänud artiklites. Väga lihtsustatult ja üldistades võiks öelda, et paralleelselt joonistub siin välja kaks põhilist arengujoont. Ühelt poolt võib jälgida kuriteo ja  karistuse mõiste keerukat arengut riigivõimu tugevnemise käigus, liikumist eraõigusliku kättemaksu juurest avalik-õigusliku karistuse ja tasumispõhimõtteni ning sealt edasi, karistuse eesmärgi küsitlemise kaudu vajaduseni üldkehtivate normide vastu eksinud ühiskonnaliiget parandada, kuni end küllalt tugevana tundev ühiskond lõpuks võib hakata endale lubama suuremat leebust ja sallivust; teiselt poolt sellega kõrvuti toimuvat isiksusekäsituse  avardumist, loomuõiguse ja ühiskondliku lepingu teoorial põhineva inimesekeskse maailmapildi teket, mis viivad (paratamatu ajalise lõtkuga) kurjategija käsitamiseni mitte niivõrd karistuse objektina kui subjektina, kel on oma kuritöö toimepanekuks teatud motiivid ja psühholoogilised põhjused.

    Vaevalt aga on kurjategija saanud kriminaalõiguse silmis inimeseks, kui ta juba peab hakkama taanduma ühiskonna ees: kui kuritegudel on sotsiaalsed ja psühholoogilised põhjused, peab riik kuritegevuse vähendamiseks ühiskonda ja kurjategijat parandama. XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandil ilmub õiguse ühiskondlikustumise tendents, mida põhjalikumalt valgustatakse näiteks kuriteo mõistet analüüsivas artiklis „Õigusriik ja kriminaalõigus” või karistusteooriaid lahkavas „Kuritegevushirm, sotsiaalkontroll ja kommunitarism”. Klassikalise, liberaalsel maailmavaatel  põhineva ja üldinimlikke eetilisi norme (seega ka inimese puutumatut isiklikku sfääri) kaitsva kriminaalõiguse kõrval tõuseb esile rohkem sotsiaalse korra kaitsele orienteeritud sotsioloogiline koolkond. XX sajandi põhiküsimus näikse olnud, kas Themis peab pimedana mõistma objektiivset õigust, misläbi õiguslik hinnang teole – karistus – kujutab endast isikule tehtavat etteheidet, et ta ei käitunud teisiti; või peab Themis vaatama, kes tema palge  ette on toodud, ning mõõtma välja karistuse või sanktsioonid vastavalt konkreetse teo sotsiaalsetele ja psühholoogilistele põhjustele ja isiku võimalikule ohtlikkusele. „Raske lapsepõlve ja malmist mänguasjade” ettetoomine kurjategija eksimuse õigustamiseks on ilmselt meile kõigile tuttav.

    Paljudel juhtudel kahtlemata ongi sotsioloogilisel koolkonnal õigus ning eksinu vajab pigem abi ja ravi kui karistust. Kuid huvitav  on tähele panna, milliseid väljundeid on selle teooria ellurakendamine võimaldanud ja mil moel on arengut mõjutanud konkreetsete mõistete erinev sisustamine. Nimelt rajanesid sotsioloogilise koolkonna põhimõtetel, mille järgi karistus või sanktsioonid ei tulene niivõrd kuriteo raskusest kui kurjategija ühiskonnaohtlikkusest, nii totalitaarse Saksamaa ja Nõukogude Liidu kui ka heaoluriigi Rootsi karistusseadustik. Tõsi, kahe esimese puhul  tuleb arvestada totalitaarse ühiskonna kuritarvitustega, mis seisnevad „kurjategija parandamise ja kuriteo sotsiaalsete põhjuste kõrvaldamise sisustamises poliitiliselt” ning „kuritegu ennetavate, preventiivsete abinõude rakendamises” – kahe peale kokku muudavad need inimese vahendiks „uue inimese loomisel” (lk 49) ning lahutavad kriminaalkaristuse kuriteost. Kuritarvitusi kõrvale jättes on aga ilmne, kuidas võib samadel alustel põhineda ka Rootsi kriminaalteraapiline õigus – õigustab ju ühiskonna kaitsmise vajadus ka kurjategija või kõigest kuritegelikes kalduvustes kahtlustatavagi isiku teraapilist kohtlemist, mille puhul samuti võib rääkida kuriteo ja karistuse lahutamisest, „kusjuures karistuse raames rakendatavad abinõud ulatuvad haarama isiksuse struktuuri. Niisugusteks asjadeks ei ole aga riiki keegi volitanud” (lk 50-51). Nagu ilmneb Rootsit põhjalikumalt käsitlevast artiklist „Nägija Themis”,  võib seal hälbiva käitumisega isik „olla lapsest saadik hõlmatud mitmesuguste sotsiaalteraapia vormidega, kusjuures üleminek tavaliselt sotsiaalhoolduselt kriminaalteraapiale võib olla üsna sujuv” (lk 99).

    Ehk teisisõnu: seal, kus totalitaarne süsteem ühiskonnale ohtlikuks peetava inimese elimineeris, asub sotsiaalriik teda kohtlema; vastandlike rakenduste aluseks olevad põhimõtted aga on samad. Seepeale jääb vaid tõdeda, et kui Rootsitaolises  sügavalt demokraatlikus ühiskonnas ehk ongi kuritarvituste oht madal, mõjub sääraseid kuritarvitusi nii hõlpsasti võimaldav süsteem üldiselt siiski kõhedust tekitavalt. Ehk, nagu märgib autor artikli „Keelatud, järelikult paha” lõpus: „Kui jätta kõrvale kriminaalõiguse kuritarvitamise kõige mustemad leheküljed Hitleri ja Stalini aegadel, siis näib sotsiaaleetiline kriminaalõigus siiski püüdvat kõige paremat – tuua paradiisi maa peale ja teha inimestest  ingleid. Aga kõige õilsamategi kavatsustega võib palju kurja teha. Seepärast on õigus skeptikutel, kes arvavad, et õigus ärgu proovigugi inimestest pühakuid teha, vaid selle asemel takistagu neil kuradeiks muutumast” (lk 70). Ka rootslased, nagu selgub „Nägija Themise” lõpust, on hakanud oma karistusõigusse parandavate sanktsioonide asemel taas sisse tooma teo karistusväärtust. Äärmiselt huvitav on ka ülevaade süümõiste  arengust kriminaalõiguses artiklis „Eetiline
    või normatiivne etteheide?”, kus on visandatud süü seosed inimese tahtevabaduse ilmselt lahendamatu probleemiga. Käsitlus lõpeb süümõiste ühiskondlikustamisel põhineva funktsionaalse kriminaalõiguse vaatlemisega. Klassikalise normatiivse süümõiste kohaselt on juriidiline süü „kas kõlbeline nähtus või pole üldse mitte süü” (lk 206), misläbi karistus kui kannatus selle süü eest omandab  eetilise tähenduse ja peab süü lunastamisena järgnema teole ka siis, kui see ei ole preventiivselt vajalik. Funktsionaalne süü seevastu seisneb eksimises konkreetse ühiskonna normatiivsete ootuste vastu, ühiskonna usalduse petmises – „süü suurus tuleneb sellest, kui palju ja mida peab karistus ära tegema, et usaldust taastada” (lk 208).

    Seega ei ole eksimuse mõõduks mitte üldinimlikud normid, vaid ühe konkreetse ühiskonna ootused; inimest  ei võeta vastutusele mitte selle eest, mida ta tegi, ega isegi selleks, et teda mõjutada, vaid selle eest, mida ühiskond temalt teistsugust ootas, ja selleks, et ühiskond saaks normaalselt funktsioneerida. Julgustavalt ei mõju seegi lähenemine, eriti veel, kui autor kohe seepeale kommenteerib: „Funktsionaalne süümõiste nõrgendab oluliselt süümõiste õigusriiklikku garantiifunktsiooni: määrata ära riikliku sekkumise alus ja ulatus” (lk 209). Tahes-tahtmata  tekib seepeale küsimus, kas ei taanda niisugune kriminaalõigus üksikisikut puhtakujuliseks vahendiks ühiskonna (aga nimelt kelle siis? – enamuse?) harjumuspäraste eelistuste rahuldamisel – ja kas ei või niisugune kriminaalõigus saada aluseks teistpidi „enamlikele” ekstsessidele …

    Siinsed katsed raamatu probleemideringist pisteliselt – ja paratamatult vägivaldselt – mõnd aspekti välja noppida lähtuvad eeskätt  püüdest pisutki illustreerida kriminaalõiguse mõistete erineva sisustamise otsustavat rolli ühiskonnaelu kujundamisel. Visandite aluseks on küll üsna ühekülgselt sattunud sotsioloogilise koolkonna seisukohad. Osalt tuleneb see kahtlemata asjaolust, et eestlasena kuulub allakirjutanugi nende hulka, kes on „end piimaga põletanud ja puhub nüüd ka viina peale” – kui taas üht Jaan Sootaki vastupandamatut väljendit kasutada – ehk teisisõnu rahva hulka, kes  on omal nahal tunda saanud kriminaalõiguse kuritarvitusi totalitaarse režiimi poolt; osalt siinkirjutaja enda laiemast huvist ühiskonna ja üksikisiku suhete piiritlemiseks eri aegadel ja paikades välja töötatud lahenduste vastu.

    Raamatu huviväärsus on loomulikult märksa laiem, eraldi väärivad esiletõstmist kindlasti inimelu küsimusi hõlmavad artiklid surmanuhtlusest, eutanaasiast ja abordist; tõlkijana ei saa ma jätta mainimata ka kolme väga tänuväärset kirjutist õiguskeelest. Kõigi teemaringide käsitlemiseks ei ole siinkohal ruumi ega vajadustki; loodetavasti annavad ülaltoodud nopped, olgugi ühekülgsed, vähemalt pisutki aimu probleemide ja mõistete nüansseeritud ja süviti minevast esitusest, mis avab riikide ja õiguse üldise ajaloo raames uue vaatenurga paljudele tänapäeval enesestmõistetavaks peetavatele põhiväärtustele. Paar aastat tagasi ilmunud Hans Hattenhaueri  „Euroopa õigusajaloo” kõrval (mille tõlkimisetoimetamise puhul samuti tuleb tänulikult ära märkida Jaan Sootaki osalust) avab „Kuri karjas” nüüd tänuväärselt ühe äärmiselt olulise õigusharu – selle, mis võimaldab riigil sekkuda inimese isikuõigustesse – sisemise arengu, eelnimetatud üldülevaadet niimoodi köitvalt täiendades. Kindlasti ei soovita ma aga lugeda seda raamatut „pühapäeva pärastlõunal kella kolmest  viieni” (ehk ajal, millal Heino Eller lubas oma õpilastel kerget muusikat kirjutada …). See lugemisvara nõuab ärksamaid tunde

  • Erkki-Sven Tüüri ooper “Wallenberg”

    Eero Raun

    Teine alguspunkt: 1998. aastal algatas Estonia teater libretode võistluse, et puhuda elu sisse kodumaisele ooperikirjutamise traditsioonile. Laekus 24 tööd. Tänaseks on nii mõnigi selle võistluse vili jõudnud lavale publikut rõõmustama. Sealtpeale on rahvusooper hoidnud ka kinni põhimõttest, et igal hooajal peab mõni uus eesti algupärand lavale pääsema. Kui aga lugeda kokku kutselise teatri esimese sajandi jooksul Estonias etendatud Eesti algupärased muusikalised lavateosed kuni “Wallenbergini”, on tulemus selline: 32 ooperit, 29 balletti ning 27 operetti või muusikali, lisaks rida lastelavastusi.

    Kui Arvo Volmerist sai 2004. aasta suvel rahvusooperi Estonia loominguline juht, oligi üks tema programmilisi ideid, et Eesti publik peab “Wallenbergist” osa saama. Volmer võttis enda kanda ka ooperi muusikalise juhtimise. Ühtlasi oli selge, et selle teosega siirdub Estonia nii-öelda sotsiaalselt tundliku või isegi poliitilise teatri valdkonda, millest Eesti muusikateater (ballettidest muusikalideni) on seni eelistanud eemale hoida. Näiteks Saksamaal on aga paljudes ooperiteatrites lausa enamik lavastusi pandud kaasajastatuna edastama rohkem või vähem äratuntavalt poliitilisi sõnumeid. Päevapoliitiliste “ussitamiste” suhtes tõhusat kaitset tundus pakkuvat ka kombinatsioon: eesti helilooja, saksa libretist, vene lavastaja.

    Kevadel 2007, kui “Wallenbergi” dekoratsioonide ja kostüümide meisterdamine oli Estonias täies hoos, puhusid poliitilised tuuled aga kõrges kaares üle teatritegelaste pea. Seni teadis teatrijuht Paul Himma, et “Wallenbergi” kavvavõtmine on võimete piiril mängimine majanduslikus mõttes, kuna lavastuse eelarve on umbes 1,8 miljonit krooni. Nüüd selgus, et tagasilöök Eesti-Vene suhetes ulatub ka seni kõige hoogsamalt arenenud valdkonda – kultuurisfääri.

    9. mail nõudis Moskva linnapea Juri Lužkov avalikult, et kõik suhted Eestiga tuleb katkestada. Päev hiljem anti munitsipaalalluvusega teatri Helikon juhile Dmitri Bertmanile selgelt mõista, et tema plaan taas Eestisse lavastama sõita võib põhjustada mõningaid probleeme. Vene meedia serveeringu, et Bertman keeldub Eestis lavastamast (mida Bertman muide keeldus kommenteerimast), võttis kriitikavabalt üle ka mõni Eesti ajaleht.

    Järgnesid töönädalad, täis pingeid. “Arhitekt” Bertman kutsus pikalt kavandatut üles ehitama appi Neeme Kuninga, kellega teda seob “ühine loominguline vereringe” juba üheskoos GITISes õppimise päevilt. Seni “Wallenbergist” eemal seisnud Kuninga jaoks oli olukord keeruline: olles Estonia pealavastaja, pidi ta hakkama ellu viima teise lavastaja kontseptsiooni. Kuid lavastus tuli päästa. Märkimisväärselt kasvas ka Ene-Liis Semperi vastutus, temast sai kunstnik-lavastaja.

    Varasematele arupidamistele Tallinnas ja Moskvas lisandusid nüüd nädalalõpud neutraalsel pinnal, kuhu Bertman pool-incognito saabus. Seal kavandati lavastust kuni kõige peenemate libreto ja partituuri nüanssideni. Poliitilistest tõmbetuultest tüdinud Bertman saatis estoonlastele ka videoläkituse, kus ütles: “Ma ei saa praegu kahjuks kuidagi sõita Eestisse – ning ainult sellepärast, et kardan, et see võiks kahjustada meie ühist ettevõtmist või leida kasutamist mingitel muudel eesmärkidel, mis ei ole kuidagi seotud kunstiga.”

    Teatriajaloos on küllap varemgi viidud väljapaistva lavastaja ideid ellu kohapealsete assistentide abiga. Kuid ilmselt pole see protsess veel kunagi teoks saanud sellisel moel: Bertman jälgis reaalajas Estonia laval käivate proovide veebiülekannet ja andis juhtnööre e-kirjade ja pikkade mobiilikõnede vahendusel. Ta andis ühtlasi käsu: prooviprotsess olgu võõraste silmade eest võimalikult kaitstud, ei mingeid kaameraid proovisaalis enne lavastuse lõplikku valmimist.

    Täna, 1. juunil langeb raskustega valminud lavastuselt viimaks kate  – Estonias on “Wallenbergi” esietendus. Me saame osa suurepärasest muusikast ja fantaasiarikkast lavastusest, mis püüab XXI sajandi kataklüsmidele tagasi vaadata “42. sajandi” inimese pilguga. Võime ka tunda pisukest moraalset rahuldust, et Eestile kohaselt aitas kaasaegne tehnoloogia tahtejõulistel inimestel võita minevikuhõngulised püüded kultuurile päitseid pähe panna. Koos lauljate ja dirigendiga saab Eesti publiku ette kummardama tulla ka Dmitri Bertman. Quod erat demonstrandum.

     

  • Tantsuteatri mitme vaatepunktiga muinasjutt

    Agni Lass

    Igor Stravinski, “Sõduri lugu”. Charles Ferdinand Ramuz’ libreto, tõlkinud Häidi Kolle. Koreograaf-lavastaja Rachid Tika (Belgia), dirigent Toomas Vavilov, kunstnik Elise Neirinck (Belgia), valguskunstnik Kaisa Salmi (Soome). Tantsivad Hayley-Jean Blackburn, Kati Ivaste, Kristaps Kikulis, Andrus Laur, Alens Piskunovs, Janek Savolainen, Hirotaka Seki, Olga Statsevitš, Ruslan Stepanov. Näitlevad: Indrek Apinis, Marko Mäesaar, Marju Männik, Liisa Taul. Sissejuhatav pihtimus helilindilt: Aivar Kallaste.

    Esietendus Tartu Sadamateatris 3. III.

     

    Individuaalne (tihtipeale ühiskondlikuks laienev) kokkulepe, mis saanud oma õigustuse inimese ja kõrgema jõu vahel sõlmitud tehinguna on sama vana kui inimteadvus. Omamoodi piiri tõmbamine, subjekti ja välise vahele, alati egoistlik, soov leppest kasu saada. “Sõduri loos” sõlmib õnne jahtiv Sõdur lepingu Saatanaga.

     

    Tasand: jutustaja. I. Stravinski ja C. F. Ramuz on “Sõduri lugu” luues A. Afanasjevi muinasjutust innustust saades pidanud kinni rahvajutu eepilisusest, muu hulgas säilitanud võluva lihtsuse, skemaatilisuse, vähesed tegelased ning tegevuslikkuse. Jutustamise traditsioon on ka Rachid Tika režiis tähtsal kohal.

    Lugu esitletakse kunagi aset leidnud sündmusena, mitte ei üritata luua illusiooni salaja pealtnähtavast maailmast. Aeg-ajalt katkestab loo jutustaja rolli võtnud draamanäitleja (või näitlejad), viies pealtvaataja tähelepanu hetkeks “Sõduri loo” narratiivilt kõrvale, et kontrollida publiku kaasatöötamist ning tekitada neis soovi jätkata. Poeetilisi kirjeldusi jutustaja ei esita, markeerib lihtlausetega pöördelisi sündmusi, tegelane areneb läbi tegevuse, tundeid annavad edasi tantsijad. Siinkohal kehastub jutustaja sujuvalt ümber “Sõduri loo” tegelaskujuks, räägib ja käitub nagu tema, samal ajal kaotamata sidet ka jutustaja rolliga: faabulat kannab edasi jutustaja, olulisi tegevusi näitab tegelane.

     

    Tasand: näitlejad. Sõltuvalt jutustajafunktsiooni kandumisest neljale näitlejale, kes kehastuvad ümber kaheks rolliks, Sõduriks ja Saatanaks, ning keda omakorda liikumiskeeles annavad edasi mitmed tantsijad, tekitab seesugune jaotus esialgu veidi segadust. Kuid etenduse arenedes osutub võte enamaks kui lihtsalt trikitamiseks, sest nagu muinasjutuski, on lugu kordustele üles ehitatud; lavastaja, jaganud kordused etendajate vahel, seob traditsioonilise ühe vaatepunktiga rahvajutu terviklikkust kaotamata mitme vaatepunkti teooriaga. Draamanäitlejatest Marko Mäesaar ja Indrek Apinis mängivad Sõdurit, Liisa Taul ja Marju Männik kehastavad Saatanat. Meesnäitlejad kahepeale moodustavad ühe rolli (Sõduri): kui üks on aktiivne, taandub teine Sõduri “varjuks” või hoopis kõiketeadvaks jutustajaks. Naisnäitlejad aga toimivad pigem meeskonnana, olles Saatan, kuid samas kumbki omaette tegelane, kehastavad Saatana erinevaid ilmumiskujusid. Vastupidiselt Sõdurile ei tunne Saatan kunagi igavust, ta mängib nii Sõduri kui ka iseendaga.

     

    Tasand: tantsijad. Kui näitlejad arendavad narratiivi, siis tantsijad annavad edasi emotsionaalset külge. Kiirel ja pealiskaudsel heitpilgul võivad tantsijad mõjuda liikuva dekoratsioonina. Kuna lavastus on üles ehitatud narratiivile, püüab publiku esmast tähelepanu paratamatult just näitlejate esitatav, millele lisanduvad mõned üldplaanist välja joonistuvad tantsijate soolod. Kui aga suunata tähelepanu narratiivilt visuaalsele küljele, võib märgata, et isegi kordeballett töötab äärmise tundlikkusega. Seal, kus tantsijad häiriksid jutustuse loogikat, paiknevad nad tagaplaanil; teisal võimendavad aspekte, mida lavastaja on oluliseks pidanud. Näiteks paistab Tika lepingu sõlmimise episoodis kammitsevat näitlejate liikumist (asetades nad istuma), et Hirotaka Seki (meelitav Saatan) ja Alens Piskunovs (kõhklev Sõdur) selgemini esile tõuseksid.

    Kuigi suurte plaanide koreograafia on mõjuv, isegi kui ei ole esitatud täielikus sünkroonis (jättes mulje sujuvatest üleminekutest ja pidevast liikumisest), häirib ebapiisav arvestamine ruumiga. Kohati kipub koreograafia kujundusse sisse sõitma, kutsudes sellega tantsijates esile hirmu ja pidevat valvelolekut. Ka üldiselt mõjuvad tantsijad, kes esindavad loo emotsionaalsemat kihistust, ise emotsioonitumana kui näitlejate (eriti mängulise Saatana) esitatu. Üldisest liikumiskeelest tundelisemalt on välja arendatud tantsijate soolorollid. Näiteks Ruslan Stepanov annab oma jõulise soologa väljendustantsus edasi lootuse kaotanud Sõduri meeleolu. Kristaps Kikulise balletiliku distantsi ja õrnusega esitatud tantsud viiuliga joonistavad välja Sõduri hinge. Janek Savolainen aeg-ajalt ilmuva Saatanana, kes kunagi Sõduri ega ka oma käsilistega nähtavasse kontakti ei lasku, osutub oma müstika ja ihadega tõeliseks niite tõmbavaks Wolandiks.

     

    Tasand: muusika. Mainitule lisaks on Tika koreograafia eeskujulik näide muusikasse lavastamisest. Tantsijad oma liikumisega annavad visuaalse plaani rõdult kostuva väikese orkestri tekitatud muusikahelidele. Tika on Stravinski mitmetest erinevatest muusikastiilidest komponeeritud muusikat ära kasutades loonud/lasknud avalduda tantsija eriomasel liikumiskeelel. Iga tantsija liikumine on lavastatud kindlasse meloodiasse. Sellest sõltuvalt tõusevad Stepanovi soolod üldplaanist jõulisemalt esile juba ekspressiivsema muusika tõttu, samas kui näiteks Kikulis, kes liigub harmoonilisema muusika saatel, mõjub äraolevamana. 

    Tika on pannud iga tantsija füüsisest lähtuva isikliku stiili ühes lavakujus mitut plaani välja arendama. Kuigi üks roll on jagatud mitme osatäitja vahel, ei dubleerita, vaid võimaldatakse sellega vaadelda ühte tegelast mitmest vaatepunktist, astumata sealjuures vastuollu muinasjutu lihtsuse nõudega. Kuna Tika koreograafia ehitub tantsumaailmas laialt levinud elementidele, sõltub õhtu õnnestumine (“Sõduri lugu” kõigil etendustel ei õnnestu) täiel määral etendajate võimest olla midagi enamat kui liigutuse tehnilised sooritajad. Koreograafiline võttestik ilma mõjuva esituseta jääb liiga kuivaks.

     

  • Näedsa, ilmutasid raamatu viie pääle

    J. R.

    Jan Rahman, kuidas elavad võro separatistid ja terroristid, lendureid juba koolitate?

    Jan Rahman: Ma tiiä-i. Ma ei koolita.

    P. J.: Aga vaja olõss koolitada, jah?

    Jan R.: Ma ei tunnõq üttegi lendurit, või mis nääq olliq. Terroristõ kah ei tunnõq. Või-olla na elasse kongi muial.

    P. J.: Arvada Talinan.

    Olavi Ruitlane, kuidas ja kuhu su sisemine kotkas lendab?

    Olavi Ruitlane: Ma kannan oma sisemist kotkast täpselt sinna kaasa, kus mul janu on, kust ma midagi saan või kuhu ma midagi jätma pean.

    Aapo Ilves: Sisemine kotkas nokib sul maksa.

    O. R.: No, nokib maksa, kui vaja on. Mida selle sisemise kotka all mõista? See tekitab mus imeliku tunde, tegelikult pole mul mingit sisemist kotkast. Kotkas, see on mingi kangelasvärk, mida mul ei ole. Ma olen ennast nii täis, sinna ei mahu enam mingi sitane kotkas sisse.

    Aapo Ilves, hakkasid vahepeal tõusma juba Euroopa, võib-olla maailma kõige ilusamaks poeediks. Mis sai su teel takistuseks?

    Aapo Ilves: Sai midagi või?

    Contra: Elo Viiding?

    A. I.: Es saaq midägi!

    Contra, selle raamatu kohal heljub vana head NAKi vaimu. Mis tast saanud on?

    Contra: Eks ta siis heljub.

    Kirjanduse Maja toast peksti teid välja või?

    Aapo Ilves: Me läksime ise, sest Janika Kronberg hakkas seal krüptis laipu… Pidime ära minema, seal majas ei toimu midagi head. Masendav.

    Olavi Ruitlane: NAK pole kuhugi kadunud, inimesed selle ümber toodavad ikka ainult kulda, nagu nad ikka tootnud on. NAK on nagu vähk, onju, ajab siirded üle Eesti. Loodetavasti me oleme selline healoomuline, et keegi välja ravima ei hakka.

    Kemoteraapiaga, pikaldaselt ja piinarikkalt? Aitüma!

     

     

  • Pealelend

     

    Kahel viimasel aastal  on kultuuriministeerium oma eelarvest eraldanud toetust 16 kino renoveerimiseks ja taasavamiseks. 2005. aasta eelarvesse on planeeritud juba kaks korda rohkem vahendeid kui kahel eelmisel kokku ehk siis 2,5 miljonit krooni. Arusaadavalt ei piisa sellest kinosektori kõikide vajaduste rahuldamiseks, kuid need toetused annavad selge signaali, et riik hoolib üldise sotsiaal-kultuurilise keskkonna stabiliseerimisest ning  püüab teha elanikkonnale kinokultuuri tarbimise võimalikult elukohajärgseks.

    Konkreetseid kinotoetusi saab ministeerium eraldada ainult laekunud taotluste alusel. Järgmine taotlusvoor kuulutatakse välja 2005. aasta jaanuaris. Loomulikult ootame taotlusi ka Peipsi-äärsetelt omavalitsustelt, kellega koos tegutseda selle nimel, et  piirkonna elanikel oleks koht, kus taasavastada kino võlumaailm.

  • Eesti Vabariigi suurmehed kastellaanimajas

    Piret Meos

    Täna õhtul kell 17.30 saab avatud kunstnik Kuulo Vahteri uus näitus „22 Eestit“. See näitus on pühendatud Eesti Vabariigi 95. sünnipäevale. Ennesõjaaegne Eesti Vabariik kestis 22 aastat ja samuti möödub tänavu 22 aastat Eest taasiseseisvumisest. Külastaja näebki 22. Eestimaa kujutist. Eksponeeritud on portreed Eesti riigitegelastest alates Jaan Tõnissonist kuni Andrus Ansipini. On ka abstraktseid üldistusi vormil ja teemal Eestimaa. Lisaks saab vaadata väikest valikut ajakirjanduses avaldatud karikatuure ja šarže. Näituse mõte ja ettevalmistus  algasid mõned aastad tagasi. Teema sobis aga eksponeerimiseks sel aastal. Tegemist on kunstniku neljanda isikunäitusega. Põhiliselt graafilist teostust (oforti) harrastav kunstnik on seekord valinud akrüülmaali.

    Kuulo Vahter on sündinud Tallinnas, Nõmmel 13.08.1954. aastal. Kunstihariduse on ta omandanud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (Kunstiakadeemia) graafika erialal. Tööd on teinud kirjastuses „Perioodika” ja huumoriajakirjas „Pikker” kunstilise toimetajana. Viimased 16 aastat on vabakutseline kunstnik. Kõige rohkem on joonistanud ja maalinud portreesid. Portreejoonistuste arv ulatub umbes 30 000-ni. Karikatuure olen teinud juba aastast 1967, kui olin 13 aastane. Neid on avaldatud paljudes ajalehtedes ja ajakirjades nii Eestis kui ka välismaal.

    Näitus on vaatajele avatud 13.03 – 08.04.2013

  • „Eesti ajaloo” ajaloost

    Hando Runnel

    Oli aasta 1935, kui ilmus I köide (esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus), peatoimetajaks H. Kruus, tegevtoimetajaks H. Moora. 1937. aastal järgnes II (Eesti keskaeg), tegev- ja  peatoimetaja H. Kruus. Aastal 1940 jõudis veel ilmuda III (Rootsi ja Poola aeg), tegevtoimetaja O. Liiv, peatoimetaja ikka H. Kruus. Tollased autorid olid H. Kruus ja H. Moora, E. Laid ja J. Mägiste, P. Johansen, R. Kenkmaa, E. Blumfeldt, F. Linnus, E. Tender, J. Uluots, A. Soom, A. Saareste, R. Paris, O. Liiv, J. Kõpp, G. Suits, F. Puksoo, R. Põldmäe ja A. Tuulse. Veidi teise orientatsiooniga ajaloolased kirjutasid teist ajaloo-suurteost – „Eesti rahva ajalugu”, toimetajaiks  J. Libe, A. Oinas, H. Sepp, J. Vasar. See teos jäi samuti pooleli. Nõukogude aeg tegi võimatuks „Eesti ajaloo” jätkamise mingilgi kujul. Algas nn ajaloo ümberhindamine.

    Uue vabaduse tulek tegi võimalikuks, isegi kohustuslikuks Eesti ajaloo akadeemilise uuskäsitluse. Küsimuseks sai, kust alustada või kust jätkata. Formaalseks aluseks ja eeskujuks valiti lõpuks ikka Hans Kruusi „Eesti ajalugu”, ideoloogiliseks aluseks aga oma tänane arusaam  Eesti ajaloost. Peatoimetajaks sai tolle hetke kõige autoriteetsem ajaloolane Sulev Vahtre. Katusorganisatsiooniks leiti sobivaim olevat Õpetatud Eesti Selts. Sealses ringis toimus ka köidete tegevtoimetajate ja autorite valik. Väljaandjaks sai eriti S. Vahtre eestkostmisel Tartus paiknev kirjastus Ilmamaa, kelle usaldatavuse katteks oli „Eesti mõtteloo” sarja tegemine.

    Nõnda siis jätkus „Eesti ajaloo” ehitamine. Ilmus IV köide (Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni), tegevtoimetaja M. Laur, autoreiks M. Laur, T. Tannberg ja H. Piirimäe. Enne V köite käsikirja laekumist kirjastusse jõudis aastal 2005 valmis saada VI köide (Vabadussõjast taasiseseisvumiseni), tegevtoimetajad A. Pajur ja T. Tannberg, autorid A. Pajur, T. Tannberg, L. Vahtre, J. Ant, M. Laar, K. Jaanson, M. Nutt, R. Raag, S. Vahtre, A. Kasekamp. Valmiva V köite (pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani) tegevtoimetajad on T. Rosenberg  ja T. Karjahärm, autorid A. Andresen, E. Jansen, T. Karjahärm, M. Laar, M. Laur, L. Leppik, A. Must, T. Rosenberg, T. Tannberg ja kadunud S. Vahtre isegi veel. Peatoimetaja positsioonilt jõudis prof S. Vahtre käsikirja algvarianti tublisti töödelda; pikisilmi ootas ta käsikirja lõplikku valmimist koos kirjastusega. Käsikirja valmimist pikendas muude asjaolude kõrval ka aine ülemäärane hulk planeeritud köite jaoks. Raske oli järjest paisuvat mahtu  ikka ja jälle köite piiresse kärpida. Nõnda on kulgenud tee läbi raskuste tähtede poole!

    Uut väärikat peatoimetajat pole leitud, ent ühiselt on plaanid peetud: uuenenud tarkuse valguses antakse ikkagi uuel kujul välja ka I, II ja III köide! Ja kui naljakas see ka poleks, jõuab tõenäoliselt esimesena – jällegi! – viimane, see tähendab III köide.

Sirp