Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • Rael Arteli ruumirituaal Tartu linnaraamatukogus

    Berk Vaher

    Linnaraamatukogu ja linnagalerii ühteheitmine Tartus on nagu hieros gamos, alkeemiline liit, mille jääv ellutulek aina edasi lükkub, kuid mida kummati ajutisema loomuga rituaalides läbi mängitakse. Nii algas 2006. aasta Tartus kunstikuuga, mille keskuseks sai just vana kaubamaja, kuhu linnaraamatukogu plaanib ümber asuda. Nii tuli ka kevad Tartusse rändgalerist Rael Arteliga, kes avas kuuks ajaks oma non-profit projektide paiga Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu keldris.

    Kunsti toetamisest ja linnaruumis nähtavamale toomisest on Tartuski trendikas rääkida, ent tegelikult on hoiakuga galeriid üha taanduma pidanud – kui palju on selles osa linnavõimudel ja kui palju kunstirahva siseheitlustel-lobileigusel, mine võta kinni. On neid, kes jäävadki toetuse vähesust kurtma; on ka neid, kes lihtsalt tulevad ja teevad ära. Rael Artel tuli ja tegi ja see võiks põlisematele kunstitartlastele ka meelde tuletada, et looming algab siiski sädemest, heast ideest. Pidada ju lausa heade mõtete linn olema, aga kohalikud ei pruugigi alati oma linnast mõtet nii hästi tabada kui külaline.

    Üks põrandaalune ruumistik sai põrandapealsetele avatud ja juba see iseenesest on kunstiakt. Võib-olla tasunuks kogemuse terviklikkuse nimel isegi karmim kuraatorivalik teha, põhiruumidesse istutatud taiesed/õhkkonnad sõitsid mõne nurga alt ehk liigagi üksteisesse sisse. Aga võib-olla oli seegi taotluslik polüfoonia ja realiteedid tingisid sellise ülekülluse nagunii: näituseks markeeritud aegruumi ajutisus, kunstnike endi lakoonilisus, soov võimalikult palju värskeid ideid ja isikupäraseid vaatenurki tutvustada ja ehk ka kartus, et publik üheainsa kunstniku peale kohale ei tulegi.

    Ikkagi meeldis mulle enim Rauno Teideri nurgatagune totaalkeskkond pühak Platoni hukkamispaigas: ikoonikuldsed tulukesed nõukaaegseil torudel, unaruses keldriseinte rõskus ja viiruki lämbus. Ruum hakkas tööle ka teistpidi, mitte ainult passiivsete seintena, mis tõsteti varjust valgusse, vaid ka justkui iseseisva sõidukina argielust teispoolsusse. Eraldi hoidva ja suveräänsena saavutas see keskkond ometi suurima ruumipoeetilise üldistusjõu, ehkki teiste kunstnike rohkem või vähem kunsti ja lugemise piirialal mängivad teosed aitasid vahest ilmsemalt selgitada, miks võiksid linnaraamatukogu ja linnagalerii tulevikus ühte kuuluda. Valitud ruumis viibimise intensiivse mõtestamisega, väljajääva tõlkimise ja asendamisega tegelevad ju mõlemad – argiselt või müstiliselt, kuidas kellelgi vaja.

     

     

  • Ibseni naise kolm kehastust

     

    Teater Varius jätkab ka sellel hooajal nii eesti kui põhjamaade kirjanike tutvustamist. Repertuaaris on lavastused Eduard Vildest, Hans Christian Andersenist ja teatrimehest Paul Pinnast. “Paul Pinnat otsimas…” tähistab ka eesti kutselise teatri 100. sünnipäeva. 2006. aasta on ka rahvusvaheline Ibseni aasta.

    Suure  näitekirjaniku Ibseni sünniaastapäeval, 20. märtsil esietendub rahvusraamatukogu teatrisaalis Jon Fosse näidend “Suzannah”, mille  on teatrile tõlkinud Elvi Lumet. Henrik Ibseni ja tema naise Suzannah Ibseni kooselu on alati ümbritsenud müüdid. Suzannah põletas kogu nende isikliku kirjavahetuse. Abielupaari eraelu jäi välismaailmale suletuks, kuid kirjandusteadlased kinnitavad üksmeelselt naise suurt mõju Ibseni loomingule. Autor on kujutanud Suzannah Ibseni saatust läbi kolme elufaasi, mida mängivad Lii Tedre (Pärnu teatrist Endla), Haide Männamäe ja Terje Rinne. Naisi ühendab seisund: nad ootavad Ibsenit! Fosse on kirjutanud justkui teose kolmele naishäälele, mis annab tekstile erilise musikaalsuse ja rütmi. Lavastaja on toonud neljanda tegelasena lavale kontrabassi (Meeme Saareväli). Fosse näidendeid on tõlgitud rohkem kui 30 keelde. Teda peetakse tänapäeva uueks Ibseniks ja  XXI sajandi Becketiks. Ka see näidend pakub becketliku tõdemuse: elu, see on millegi või kellegi ootamine! Näidendi “Suzannah” on lavastanud Heidi Sarapuu ja  kujundanud Karmo Mende.

    Lavastust mängitakse 21. III, 4. ja 11. IV.

     

  • Raadio 3 uus nimi on Retro FM

    Sigrid Saar

    Sky Media gruppi kuuluv Raadio 3 tegutseb 1.aprillist edasi Retro FM nime all, et veelgi paremini eristuda jaamana, mille muusika pärineb rohkem kui kümne aasta tagant.

    Jaama programmidirektori Priit Vare sõnul andis tõuke nimevahetuseks uuring, mille Sky Media  kuulajate seas läbi viis. „Vastanute hinnang muusikavalikule oli ülimalt positiivne, uus nimi aitab seda paremini edasi anda ka nendele, kes meid siiani kuulama pole sattunud,“ ütles Vare.

    Raadio nimemuutus muusikaformaadis muutusi ei too, kõige enam kõlab ka edaspidi 80ndate ja 90ndate aastate popmuusikat. Saatejuhtidena jätkavad Rain Kelk, Anu Jürisson, Marika Orula ja Liis Amor. „Plaanis on pisut suurendada uudiste mahtu, lisades kultuuriteateid ning kaks korda päevas lähevad eetrisse Euroopa Uudised, mis on koostööprojekt 13 jaamaga üle Euroopa“ kirjeldas Vare.

    Sky Media müügidirektori Heiki Abeli sõnul kuulavad jaama peamiselt 30-50 aastased  linnas elavad naised. „See on reklaamiklientidele ilmselgelt väga magus, nn otsustajate sihtrühm,“ nentis Abel.  „Lai leviala ja stabiilselt kasvav kuulajaskond võimaldab täna Retro FM eetris tulemuslikult ja taskukohaselt kõlada ka väiksemate ja keskmiste reklaamiklientide sõnumitel“.

    Viimaste TNS Emor raadiouuringute  põhjal on raadiojaama kuulatavus  pidevalt kasvav.  2012/2013 talvel  oli see rekordiline 119 tuhat inimest, mis seab jaama  väärikale viiendale kohale eestikeelsete kommertsjaamade seas Eestis.  Eesmärk on 3 aastaga kasvatada iganädalaste kuulajate arv 160 tuhandeni.

    Retro FM uue logo ja visuaalse identiteedi autoriks on bränding-agentuur Identity. Nimemuutusele andis kinnituse Kultuuriministeerium.

    Sky Media on suurim eraõiguslik raadioorganisatsioon Eestis, kuhu kuuluvad raadiojaamad Sky Plus, Retro FM, SKY Raadio, Russkoje Raadio ja Energy FM.  Sky Media annab huvitavat tööd enam kui 80le inimesele.

  • Vastuseks Olaf Mertelsmannile

    Toomas Hiio, üks koostajatest

    Jutt on raamatust „Estonia since 1944. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”, mis ilmus tänavu juunis.  Raamat sisaldab Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (rohkem tuntud nime all Jakobsoni komisjon oma juhi järgi) kolmanda aruande ja selle aluseks olnud uurimistööd. Dr Mertelsmann tegeleb ainult uurimistööde analüüsimisega ja jätab aruande puutumata, ehkki just see on raamatu olulisim osa. Komisjoni esimene ja teine raport koos nende aluseks olnud uurimustega, mida  Olaf Mertelsmann nimetab pigem tunnustavalt*, „Estonia 1940–1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity” ilmus aastal 2006. Dr Mertelsmanni esimene etteheide on, et peaaegu üldse ei käsitleta 1950. aastate keskpaigale järgnenud perioodi. Kui ta oleks lugenud läbi ka komisjoni aruande raamatu alguses, siis ta teaks, et Jakobsoni komisjon  tegeles oma ülesandest tulenevalt inimsusvastaste kuritegudega. Pärast 1950. aastate keskpaika inimsusvastaseid kuritegusid Eestis enam toime ei pandud. See ei tähenda sugugi, et sovetiaeg Eestis muutus pärast Stalini surma, tribunalide ja erinõupidamiste sulgemist ning ellujäänute Gulagist ja asumiselt tagasipöördumist inimõigusi austavaks demokraatiaks. Et see nii ei olnud, on rõhutatud ka komisjoni aruandes. 

    Dotsent Mertelsmann heidab koostajatele ette ebaõnnestunud kontseptsiooni ja vastab etteheitele tegelikult ise: ajaloolased pidid andma komisjonile faktimaterjali ja taustainformatsiooni. Tekstid on deskriptiivsed ja allikaid jutustatakse ümber just sellepärast – interpretatsioon ja analüüs sisalduvad komisjoni raportis. Komisjon ei koosnenud ajaloolastest, vaid kauaaegse rahvusvahelise kogemusega meestest, kes  üritasid oma järeldustes Eestis toimunut mõtestada rahvusvahelisele avalikkusele mõistetaval kujul. Vastukajad näitavad, et nad tulid sellega toime. Komisjoni tegemisi dr Mertelsmann kritiseerida ei söandagi, nagu ta kohe alguses nimetab. Doktor Mertelsmann osatab, et enamik kaastöid ei ole tasemel, mis lubaks neid avaldada mõnes juhtivas ajakirjas. Aga need tekstid ei olegi kirjutatud juhtivates  ajakirjades avaldamiseks. Võiks ju küsida mis vahet seal on? Vahe on selles, et kui juhtiva teadusajakirja artiklis väidetakse ja järeldatakse üldistuste pealt, pikkides neid näidetega tegelikust ajaloost, siis jutuks oleva koguteose uurimistööde eesmärk oli faktide, detailide ja lihtsalt lugude koondamine üldistuse tegemiseks.

    „Kõnealune köide on arvandmete, faktide ja detailide poolest ajaloolase varasalv,” kirjutab ka dr  Mertelsmann. Komisjoni esimene aruanne on niisuguse varasalvena niinimetatud teaduskäibesse juba läinudki, sellele on viidanud nii dotsent Mertelsmann, professor Zetterberg kui ka paljud teised õpetlased ja mitteõpetlased meil ja mujal. Vaatamata Eesti kohta kirjutatud artiklitele juhtivates teadusajakirjades, on teistes keeltes informatsioon eriti XX sajandi Eesti ajaloo kohta napp ja põhineb sageli ühele  või teisele teemale pühendatud artiklikogumikes avaldatud juhuslikel artiklitel. Põhjalikumale uurijale, kes eesti keelt ei oska, jääb sellest väheks, nagu näeme kas või viimasel ajal Eesti kohta ilmunud Jelena Zubkova, Ruth Bettina Birni ja Erich Donnerti raamatuid lehitsedes. Teadusartiklite kõrval juhtivates ajakirjades vajame ka teistesse keeltesse tõlgitud materjalikogumeid, mis annavad uurijale võimaluse oma järeldused  ise teha, mitte kolleegide omi laenata. Siin on suureks probleemiks tõlkimine. Häid tõlkijaid on vähe ja nemad on koormatud. Sellegi raamatu ligi kaks miljonit tähemärki on tõlgitud palgatöö kõrvalt. Kogemus venekeelsete eesti asjade inglise keelde tõlkimiseks on meil napp, sest inglise keelt emakeelena kõnelevaid tõlkijaid, kes oskaksid nii eesti kui vene keelt, on vähe. Doktor Mertelsmanni tunnustus selle  köite tõlke paremusele eelmisega võrreldes kuulub nii lisandunud kogemusega tõlkijatele, professor Peter Reddawayle, kes aitas leida sobivad inglise vasted paljudele NKVD , Gulagi ja sovetibürokraatia terminitele ning eriti Kristi Tarandile, kes erinevatelt mandritelt pärit tõlkijate tekstid ühesugusesse keelde toimetas.

    Miskipärast asetab dotsent Mertelsmann ajaloouurimuse kvaliteedi lati doktorandi  kirjutatud töö ja doktori kirjutatud töö vahele. Igaüks, kes vähegi kateedrite tolmu nuusutanud, teab, et vähemalt humanitaarvallas ei pruugi doktorikraad tõsta promoveerunu loomingut kohe kvalitatiivselt järgmisele tasemele. Antud juhul pole pealegi tegemist juhtivatele teadusajakirjadele kirjutatud tekstidega. Ehkki ka viimased ei sea oma latti dotsendi- ja professorikutsega autorite vahele. Eesti vähesed ajaloodoktorid  olid komisjoni alustamise ajal ja on ka täna õppetöö, grandikohustuste, monograafiate ja teadusartiklitega niivõrd hõivatud, et komisjoni pingelist ajakava nende võimalustega sobitada polnuks võimalik. Pidime kiirustama. „Stalini terrori üle elanud on ära teeninud nõudlikuma käsitluse”, kirjutab dotsent Mertelsmann suisa pealkirjas, pidades jälle silmas kõrge teaduskvaliteediga  artikleid juhtivate kirjastuste väljaannetes.

    Vaidlen vastu. Niisuguste artiklite ilmumine ületab Eestis uudiskünnise heal juhul teadusuudise-nupuna ja see ei ole mitte ainult ajakirjanike süü. Komisjon tegi oma uurimisrühmale ülesandeks läbi töötada Eesti oma ajalooallikad ja võimaluse korral Eestisse puutuvad allikad teistes riikides. Ma arvan, et see on Stalini terrori üleelanutele ja nende järeltulijatele tähtsam. Tänu  kümneaastasele metoodilisele arhiivitööle on omandatud oskusteave, mis võimaldab vastata enam-vähem igale konkreetsele küsimusele. Ohvrite ja nende järeltulijate teadmine sellest, kuidas, miks ja kelle süül konkreetselt nendega niimoodi juhtus, aitab igaühel oma minevikuga palju paremini toime tulla kui ainult üldine teadmine, et kommunistlik režiim, mis poliitkorrektsuse ajastul stalinismiks nimetatud, tegi  kuritegusid ka Eestis.

    * Tema suhtumine on aja jooksul paranenud. Vt näiteks kolme aasta tagust arvustust ajakirjas Forschungen zur baltischen Geschichte 2007, nr 2, lk 297–303.

  • „Savoy ball” kui Aivar Tomminga benefit

    Tiiu Levald

    Huvipakkuv fakt on see, et meie teatriloo ere, laulev, koomilise andega näitleja Agu Lüüdik tõi „Savoy balli” Estonia lavalaudadele juba pool aastat pärast Berliini maailmaesietendust (16. IX 1933). Ise mängis ta loo efektseimat Mustafa rolli, kaaslasteks sellised nimed nagu Milvi Laid, Riina Reinik, Konstantin Savi ja noorukesed Ants Eskola ning Kaarel Karm. Dirigent oli Raimund Kull, kunstnik Aleksander Tuurand ja kostüümid tegi Nat Mei. Aukartustäratav meeskond, kui mõelda nende kunstnike edaspidisele loometeele.

    Läks ligi 50 aastat, kui taas tuldi Estonias selle loo juurde. 13. V 1982: lavastaja ja ballettmeister (!) Endrik Kerge, dirigent Endel Nõgene, kunstnik Aime Unt ja muusikaline konsultant Viive Ernesaks, orkestratsioon Ülo Raudmäe. Märkimisväärne on fakt, et libretot oli korrigeerinud Endrik Kerge ja laulutekstid tõlkinud Juhan Viiding (!). Seega sündis tookord väga keelenõudlik variant ning muidugi olid teostajad kordumatud isiksused: Helgi Sallo, Jüri Krjukov, Tõnu Kilgas, Katrin Karisma, Endel Pärn, Voldemar Kuslap, Hans Miilberg ja Urmas Kibuspuu.

    Ja nüüd siis taas 27aastase pausi järel „Savoy balli” esietendus Vanemuises (1. XI) Georg Malviuse (Rootsi) lavastuses ja Lauri Sirbi dirigeerimisel.

    Kuna ajakirjandusest on eelreklaamis läbi käinud pidev teema – kuivõrd sööbis meelde 1981. aasta lavastusest Jüri Krjukovi Mustafa osatäitmine, siis inspireeris see võrdlema kogu lavastust. Kuna olen tihe draamaetenduste külastaja, siis julgen väita, et Mustafa roll oli Krjukovi pikas õnnestunud rollide reas üks meeldejäävamaid vaid seetõttu, et see sai teoks kõigele lisaks muusikalises kontekstis: ilmsiks tuli kordumatu näitlejaisiksuse äärmine musikaalsus, stiilitunne ning lavaline liikumisnõtkus. Ning ei iialgi maitselagedust! Viini klassikalise opereti malle järgiv „Savoy ball” eeldab kõigilt just neid kriteeriume. Peaosatäitjatelt kindlasti väga head vokaalset pagasit ja partii tessituurilist sobivust.

    Jääb täiesti mõistetamatuks, miks valiti Urmas Põldma kui kõrge tenor Aristide’i osatäitjaks, kui meil on olemas rikkalik baritonide plejaad just seda rolli silmas pidades: René Soomi ja Taimo Toomastiga eesotsas. Pidev „istumine” baritoni registris seab laulja väga ebamugavasse olukorda ning tekitab mitmes numbris ebamugavust. On ju Urmas Põldma oma suhteliselt lühikese lavakarjääri jooksul laulma pidanud juba igat sorti muusikat, sest ta on musikaalne ja oma lavaolekuga küllaltki plastiline, suur lisaväärtus on tema koomikuanne.

    Margit Saulep on seni säranud põhiliselt subreti rollides – Saulepil on kauni tämbriga koloratuursoprani kalduvustega hääl, tema lavaline liikumine on graatsiline ning temast õhkub saali naiselikku malbust. Kuna selles rollis on näitlejal võimalus avada ka sügavamad tundevärvid, siis oleks lavastaja abiga neile kindlasti võimalik olnud anda suuremat kaalu. Kuna vokaalpartiis on küllalt palju sellele hääleliigile omast madalat registrit, siis tuleks vahest otsida mahlakamat värvi ka kõnehäälele. On ju tegelikult Straussi „Nahkhiirest” pärit süžeelaenud nii tuntavad, kuid kindlasti on need oma põhiolemuselt ka igavikulised. Praegu jäid kontrastid liiga leebeks. Oli ju see „enesepaljastuse” stseen, kus naine julgeb seltskonna ees kaardile panna oma ausa nime, kindlasti ka üks päevakajalisi põhjusi, miks see operett nii menukas oli.

    Merle Jalakale sobib Daisy roll kindlasti väga: tema kerge lüüriline hääl lendab saali, ta on kergejalgne ning särtsakas. Kuid on üks „aga” – vist tasuks jätkata veel otsinguid tantsulises küljes ja kehahoiakus. Midagi pole teha – Katrin Karisma tõstis selle rolli malli omas ajas nii kõrgele tõestamaks, et ka näitlejaharidusega inimene võib perfektselt vihtuda nii tšarlstoni kui isegi stepptantsu – sest selle stiili kuningannana ju Daisy lavale meestantsijate poolt kantakse!

    Paljutõotavana mõjus Tanel Jonase episoodiline „elu suure seikluse” otsija roll. Midagi meenutas temas eelmises lavastuses nähtud Urmas Kibuspuud – ehk see mingi hingestatud „süütus”? Helen Hansbergi Tangolita mõjus atraktiivselt, hääleliselt uskumatult mahukalt, küll aga tasuks lihvida liikumist, on ta ju tantsijanna rollis.

    Võtan julguse kaasa rääkida tantsulistes episoodides ja kunstniku loodus, ja kirjeldan paari sõnaga etenduses valitsevat vastuolu. Kunstnik on leidnud väga meeleolu loova vahendi: meid kutsutaks justkui lehitsema albumit pulmareisi fotodega, kostüümide värvitoonid on soojad ja naiste kleidimoed glamuursed. Tantsujoonistes aga valitseb teatud stiilitus, ilmselt pole koreograafi isiklik edukus ja suunitlus show-tantsu, rütmivõimlemise, sünkroonujumise jne valdkonnas kaasa aidanud usaldusele helilooja pakutusse.

    Ja nüüd siis loo pealkirjas sisalduva juurde. Asi pole mitte üksnes selles, et Aivar Tommingas Mustafa rollis on erakordselt ainulaadne, kindlasti kordumatu nähtus meie teatrilaval, vaid tal on samuti stiili- ja mõõdutunnet kõiges, mis ta laval teeb! Ta on kindlasti absoluutselt teine tüüp, kui oli Jüri Krjukov, kuid ta täidab samuti lava, hoiab pilku endal ning tal on väga meeldiv lauluhääl. Kindlasti jääb see „Savoy ball” pikalt lavale just tänu Tomminga mõnusale humoorikusele ning tema ja Merle Jalaka särtsu täis duettidele.

     

  • Teatri aastaauhindade nominendid

     

    Žürii: esimees Jaak Allik, Mari-Liis Küla, Madis Kolk, Reet Mikkel, Aare Pilv, Pille-Riin Purje, Anneli Saro.

     

    LAVASTAJAAUHIND

    Merle Karusoo – „Voldemar” (Eesti Draamateater), Mart Koldits „Proffet” (suveprojekt), Kalju Komissarov – „Kangelane” (Endla), Tiit Ojasoo – „GEP” (NO99), Kristjan Smeds – „Kajakas” (Von Krahli teater). 

     

    NAISNÄITLEJA AUHIND

    Luule Komissarov – Zenta, „Sirelikassid” (Ugala), Piret Laurimaa – Kelli Lund, „Karge meri”; Arkadina, „Kajakas” (Endla), Ülle Lichtfeldt – Naine, „Mina, naine” (Rakvere teater), Hilje Murel – Sille Salu, „Börs ja Börsitar” (Ugala).

     

    MEESNÄITLEJA AUHIND

    Roman Baskin – Küürakas, „Sõdur” (R.A.A.A.M.), Üllar Saaremäe – Cyrano, „Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater), Tiit Sukk – Voldemar, „Voldemar” (Eesti Draamateater). Juhan Ulfsak – Treplev, „Kajakas” (Von Krahli teater).

     

    NAISNÄITLEJA KÕRVALOSA AUHIND

    Merle Palmiste – Maria Lebjadkina, „Sortsid”, Gina Ekdal, „Metspart” (Eesti Draamateater), Tiina Tauraite – Maša, „Kajakas” (Von Krahli teater), Külli Teetamm – Nancy, „Nõks” (Tallinna Linnateater), Viire Valdma – Konduktor, „Voldemar” (Eesti Draamateater) ja osatäitmised lavastuses „Rooside sõda” Leigo järveteatris.

     

    MEESNÄITLEJA KÕRVALOSA AUHIND

    Ago Anderson – „Peata ratsanik” Karl, „Kangelane” (Endla), Margus Tabor – Donald, „Päike soojem, taevas sinisem” (Tallinna Linnateater); Tõnu, „Roosiaed” (suveprojekt). Andres Tabun – osatäitmised lavastustes “Naabri Mari”, “Börs ja Börsitar” ja „Runar ja Kyllikki” (Ugala), Taavi Teplenkov – Lemmergas, „Voldemar” (Eesti Draamateater), Lembit Ulfsak – Arkadina, „Kajakas” (Von Krahli teater).

     

    KUNSTNIKUAUHIND

    Iir Hermeliin – „Päike soojem, taevas sinisem” (Tallinna Linnateater), Pille Jänes – „Proffet” (suveprojekt), Andres Noormets, Veronika Valk – lavastuse „Kajakas” ruumiline lahendus (Endla), Ene-Liis Semper – „GEP” (NO99), Silver Vahtre, Krista Tool, Margus Vaigur – „Kangelane” (Endla teater).

     

    SÕNALAVASTUSE ERIAUHIND

    Mart Koldits – ereda loomingulise idee veenev teostus suvelavastuses „Proffet”, Kristjan Sarv – näitlejavõimete ja etenduskunsti võimaluste järelekatsumine aktsioonis „99x” (NO99), lavastuse „GEP” trupp – olulise sotsiaalse probleemi intrigeeriv käsitlemine jõulise ansamblimängu kaudu lavastuses „GEP” (NO99), lavastuse „Kajakas” trupp – lavastaja originaalse klassikatõlgenduse fantaasiarikas ja polüfooniline teostamine lavastuses „Kajakas” (Von Krahli teater).

     

     

    MUUSIKALAVASTUSTE ALAL

    Žürii: esinaine Raili Sule, Vahur Keller, Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Alo Põldmäe.

     

    Dmitri Bertman – mõjuva kujundikeele leidmine lavastustes „Wallenberg” (Erkki-Sven Tüüri ooper Estonias) ja „Hoffmanni lood” (J. Offenbachi ooper Vanemuises), Tatjana Romanova – lüürilise karakteri kirgas esiletoomine Micaëlana G. Bizet’ ooperis „Carmen” (PromFest, Pärnu), Aile Asszonyi – kangelannade Leonore (L. Beethoveni ooper „Fidelio”, Nargen Festival) ja Naine („Wallenberg” Estonias) jõuline ja hingestatud kehastamine, Mart Madiste – särav esiletõus mõlema ooperiteatri juhtiva tenorina rollides Hoffmann (J. Offenbachi „Hoffmanni lood” Vanemuises) ja Hertsog (G.Verdi „Rigoletto” Estonias), Angelika Mikk – noore lauljanna veenev esiletõus suurrollides (Roxane E. Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac” ja Gilda G.Verdi ooperis „Rigoletto” Estonias).

     

     

    BALLETILAVASTUSTE ALAL

    Žürii: esinaine Tiiu Randviir-Tölp, Ago Herkül, Oleg Titov, Enn Suve.

     

    Olga Rjabikova – tehniliselt täiuslik esitus nimiosalisena balletis „Sülfiid” (Estonia), Hayley-Jean Blackburn – stiilipuhtad ja huvitavad osalahendused, nimiosaline balletis „Giselle”, Tatjana balletis „Onegin” (Vanemuine), Marina Kesler – üldinimliku sõnumi ja huvitava koreograafilise lahendusega balleti „Libahunt” lavastamine (Estonia).

     

     

    TANTSULAVASTUSTE ALAL

    Žürii: esinaine Mall Noormets, Kristiina Garancis, Jüri Nael, Tõnu Lensment, Priit Raud.

     

    Oksana Titova – „Hamleti” lavastus (Estonia): tantsu, muusika ja kujunduse toetav ning toitev sümbioos, meisterlik ja energiaküllane ansamblitunnetus, sisu kandev tundlik koreograafiline lahendus.

    Dmitri Harchenko – „Piafi” lavastus (Sõltumatu Tantsu Ühendus): dokumentaalse valu ja elu peenetundeline loovkäsitlus.

    Saša Pepeljajev – „Sigmundi & Freudi” lavastus (Vanemuine): riukalikult vaatemänguline psühhoanalüüs tantsus.

    Eike Ülevain – „Välurebase” lavastus (Eike Ülevain ja Kanuti Gildi Saal): mänguliselt julge, stiilipuhas ja nüansirikas tervik.

     

     

    MUUSIKATEATRI ERIAUHIND

    Vitali Nikolajev – peenelt nüansseeritud kõrvalosade meisterlik ja isikupärane esitus: Madge balletis „Sülfiid”, aadlik Camacho balletis „Don Quijote”, Tybalt balletis „Romeo ja Julia” (Estonia).

    Erki Pehk – märkimisväärne panus projekt-truppide muusikalavastuste ettevalmistamisel: G. Bizet’ „Carmen” (PromFest) ja A. Kopiti ja M. Yestoni muusikal „Fantoom” (Smithbridge Productions).

     

     

    KRIITIKAAUHIND

    Määrab Eesti Teatriliidu juhatus.

    Jaak Allik – „Žanr: suvelavastus? Mälestusi kahekümnest suvelavastusest” (Teater. Muusika. Kino 2007, nr 10).

    Jan Kaus – „Vormilt ülekeev, sisult universaalne” („Teatrielu 2006”, ilmunud 2007).

    Kristel Pappel – „Muusikateater 2006” („Teatrielu 2006”, ilmunud 2007).

    Ivika Sillar – „Antoška” (Teater. Muusika. Kino 2007, nr 7), ja „Hirvekütt” (ajakiri NO99 2007).

     

     

    ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

    Žürii: esimees Eero Epner, Ülev Aaloe, Taavi Eelmaa, Ene Paaver, Ivar Põllu.

    Mart Kase – „Perekond”, Jim Ashilevi – „Portselansuits”, Andrus Kivirähk – „Voldemar”, Jakob Karu – „Vanaema juures”.

     

     

    SALME REEGI NIMELINE AUHIND

    Žürii: esimees Rait Avestik, Enn Lillemets, Ilona Martson, Katrin Nielsen, Rosita Raud.

    Finn Poulsen – aus, tugevat lavastajasõnumit levitav ning näitlejaid ergastav ja publikut mitte alahindav tõsine töö Eesti teatris, mis taas leidis tõestust lavastuses „Romeo ja Signe” Emajõe Suveteatris.

    Hilje Murel – särav ja temperamentne rollilahendus Krabatina Ugala lavastuses „Krabat”, kus esitatav esitajast mõjusalt eristatav oli.

    Jevgeni Ibragimov – lavastaja jõuline tulek Eesti Nukuteatrisse.

    Tõnis Mägi ja Kärt Johanson – vaimukas ja täpne helikujundus Emajõe Suveteatri lavastusele „Väike hea kurat”.

    Ita Ever – eeskuju andev pisiroll videolõigus lavastusele „Võluõunad” Eesti Draamateatris.

    Helle Laas – järjepidev teatrivaimu hoidmine (Eesti Nukuteater).

     

     

    TEATRITÖÖTAJA AUHIND

    Žürii: esimees Indrek Saar, Sirli Bergström, Anu Konze, Külli Root, Aime Unt, Riina Viiding.

     

    Etendust ettevalmistava töötaja kategooria 

    Liina Laigu – kunstnik-dekoraator. Tööd iseloomustab puhtus, täpsus, loomingulisus. Alatine valmisolek välja mõelda ja kasutada erinevaid tehnoloogilisi võtteid uute dekoratsioonide ja butafoorsete esemete valmistamisel. On pälvinud kunstnike ja kolleegide austuse ja usalduse (Estonia).

    Urve Lerman – rätsep. Meisterrätsep, ameti absoluutne tipptase (Eesti Draamateater).

    Tiit Kalm – lav
    astusala- ja haldusjuht. Leiab ka kunstnike kõige pöörasematele kujundusideedele töökindlalt toimivad lahendused ja korraldab nende teostuse (Rakvere teater).

     

    Etendust teenindava töötaja kategooria 

    Aune Kuul – inspitsient, kes tabab ideid õhust, leiab probleemidele lahenduse enne, kui lavastaja, kunstnik või näitlejad probleemi olemasolust arugi saavad (Rakvere teater).

    Kaido Päästel – lavameister. Hea kaasamõtleja lavastuste loomisel, kavandite vastuvõtmisel. Nende hilisemal täideviimisel on tema suhtumine alati konstruktiivne, positiivne ja kujunduse elluviimist toetav ja innustav. Alati koostöövalmis teatrite ühisprojektide elluviimisel (Endla).

    Kalev Timuska – helitehnik. Keerulistes tehnilistes tingimustes kvaliteetse helitehnilise töö perfektne teostamine (Estonia).

     

    Haldus- ja administratiivtöötaja kategooria 

    Jaana Luik – Estonia dokumenditeenistuse juht. Professionaalsete teadmiste ja sihikindla tööga teatri juriidilise kompetentsi tõstmine.

    Maarit Randrüüt – SA Eesti Draamateater juhatuse assistent. Usaldusväärne ja kohusetundlik teatri personalitöö ja büroo juhtimine ning sihtasutuse nõukogu töö ettevalmistamine.

    Juhan Rumm – Rakvere teatri ehituse projektijuht. Ehitustööde tark ja järjekindel koordineerimine, alates arhitekti projektidest ja riigihangete tegemisest kuni ilmnenud puuduste likvideerimiseni. Teatrimaja ehitajatele teatrispetsiifiliste nõuete ja vajaduste rahulik, pidev selgitamine ja vahendamine on andnud hea töökeskkonna.

     

     

     

  • Vene telesarjad sõnaga Sirbis (IV)

    Aare Ermel

     

    2001. aasta esimesel poolel näitas tollal veel tegutsenud omamaine telekanal TV1 saatesarja “Olnud päevil”, mida juhtis mees nimega Leonid Parfjonov. “Pilt pildis” meetodil teostatud doksari käsitles Nõukogude Liidu ajalugu viimaste aastakümnete lõikes, kus tähelepanu keskmes olid toonased olulisemad sündmused, inimesed, ilmingud ja trendid. Kõike seda aitasid saatejuhil kommenteerida “asjatundjad” ehk siis stsenarist ja näitleja Renata Litvinova, majandusteadlane Jegor Gaidar, politoloog Sergei Karaganov, kirjanik Anatoli Strelnõi ja näitleja Tatjana Drubitš.

    Endine telekanali NTV staarajakirjanik Leonid Parfjonov on öelnud, et juba siis, kui ta Leningradi ülikoolis ajakirjandust ja sotsioloogiat tudeeris, oli professor Juri Lotman “üks tema peamine autoriteet ja õpetaja”. Parfjonovile avaldas kustumatut muljet Lotmani lähenemine ajaloole, kus “oluline on  kõik – isevalitsejad, mood, sõjad, ballid, harjumused, hinnad, rahulepingud. Kõik koos. Ta oli ainus inimene nõukogude teaduses, kes ei väitnud, et ajalugu, see on sõjad ja klassivõitlus”.

    Aastaid hiljem, tehes NTVs ajaloolist dokumentaalsarja “Namedni”, rääkis Parfjonov ülevaatlikult ja võrdlemisi avameelselt sellest, mis juhtus aastail 1961 – 1991: nii Afganistani sõjast kui Stirlitzi anekdootidest, nii BAMist kui taksohinna tõusust, nii Moskva olümpiamängudest kui kapronsukkpükste defitsiidist. “Kõigest, ilma milleta meid on võimatu ette kujutada, veel raskem – mõista,” nagu saatejuht toonitas iga saate alguses. Parfjonov ei olegi varjanud, et ta sai inspiratsiooni Lotmani omaaegsest kultuurivestluste sarjast.

    Loomulikult mahtus rohkem kui 32 saatetundi paljugi. Ei saanud kunagises sisukas nädalalõpusaates üle ega ümber näiteks sellistest teemadest: 1961. aasta rahareform ja atentaadikatse Brežnevile, Kuuba kriis ning Hiina ja NSVL piirikonflikt, perestroika-aegne alkoholiseadus ja oligarhid, miniseelikud, pampersid ja lambada. Muidugi ei jäetud tähelepanuta ka väikeses Eestis tehtavat. Eestile pühendatud lõik juhatati sisse lausega, et täna tutvustame maad, kus elavad “gorjatšije estonskije parni”, kus tehakse imehäid sprotte ning turustatakse unustamatut likööri Vana Tallinn. Hea sõnaga on saateis meenutatud ka Kalevi kommivabriku tooteid ja Anne Veskit.

    Kuus aastat tagasi katkes ülihuvitav saatesari meie TV1s. Sari ise valmis tegelikult kahes etapis. Esiteks jõudsid teleekraanile seisaku- ja perestroika-aastad, veidi hiljem teine periood 1992 – 2003.

    Telekanali NTV viie populaarsema saate hulka kuulunud “Olnud päevil” jätkuks ilmselt praegugi, kui Leonid Parfjonov oleks kuulanud riigitüüri juures seisvate poliitikute ja oligarhide sõna ega oleks kritiseerinud meediavabaduse puudumist ning ajakirjanike suukorvistamist.

    Saatuslikuks sai kahe ärakeelatud intervjuulõigu eetrisseminek. Ühes neis oli saatejuhi vestluskaaslaseks endine Kremli korrespondent Jelena Tregubova, kes kritiseeris Putini režiimi, teises Vene agentide mõrvatud Tšetšeenia ekspresidendi Zelimhan Jandarbijevi lesk. Pärast seda andis NTV riigitruu juhtkond populaarsele telemehele hundipassi ja menusari “Olnud päevil” lõpetas oma eksisteerimise. Ootamatut vallandamist kritiseeriti teravalt rahvusvahelises meedias. Näitas see ju kujukalt tsensuuri survet Vene pressile.

    “Olnud päevil” ei ole 1960. aastal Vologda oblastis sündinud Leonid Parfjonovi kaugeltki ainus tähelepanuväärne teleprojekt. Meenutamist vääriksid  veel “Solženitsõni elu”, “Nabokovi ajastu”, “Puškin ja tema aeg” ja “Vene impeerium”. Detsembrist 2004 peatoimetab ta ajakirja Russki Newsweek.

     

  • Otseütleja ja müstik

    Rolf Liiv

    Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv

     

    Võib vist üsna kindlalt öelda, et nii Ave Alavainu kui Rein Sepp on klassikud. Nende loometöö on kas  tehtud (Sepp) või suuremas osas tehtud (Alavainu). Järgnevalt vaadeldavad luulekogud ongi nende klassikupositsiooni kinnistanud. Mis neid kahte ühendab? Ehk teatud kreatiivne isepäisus, põhivoolust eemalolek (Alavainu puhul küll mitte väga eemal). Ja kummaski on midagi hirmutavalt maagilist, mõned jõulisemad tekstid mõjuvad kui loitsud.

     

    Nonkonformismi apologeet

     

    Alavainu armastab äärmusi, bravuuri on ta tekstides ohtralt tunda: ta on valmis oma hinge maha salgama, vähe sellest, hing saadetakse isegi prügimäele (lk 54). Jõulisus, protest ja trots on need märksõnad, mis ehk parimini iseloomustavad Alavainu tekste: ?Selgest trotsist / ma võtan tantsida / ihuüksi ja / koiduni välja? (lk 60). Juhanliivilikult lakoonilise ja tabava pildi annab Alavainu Eestimaast ? hea, et see luuletus pole pikemaks venitatud, just sellisena on see täiuslik: ?nägin Eestimaad: mis madal maa, / mis uhke sugu, / mis ilus keel, / mis õudne ajalugu.? (lk 62).

    Alavainu luule on täis vastuolusid ja rahutust. ?ma olen maa peal / nagu taevas / ja taevast ära / põgeneks!? (lk 74). Kahjuks jääb põhjalikumalt avamata kaunis hingemaa-kujund (lk 76). Otsekui hoiatusena mõjuvad read: ?Kui see rahvas laulmast lakkab, / ilmalõpp siis paistma hakkab? (lk 79). Seda hoiatusluuletust tasuks erakordselt tõsiselt võtta.

    Ave Alavainu on niivõrd koloriitne isiksus, et tema tekste lugedes kerkib ta ise paratamatult silme ette. See ehk isegi takistab luulele neutraalselt lähenemast, ta näoilme on otsekui taustapildiks. Alavainu mõjub nonkonformismi apologeedina, väljendades seda vahel otse prohvetlikul häälel: ?ühte sammu / astub kogu / inimsugu, / aga sammurikkujatest / peetakse kord / hiljem lugu.? (lk 90). Pisut enigmaatilisena mõjub Alavainu Jumala-määratlus: ?Ta kõikjal on. / Kuid teda / pole saada.? (lk 95). Ei puudu ta luules ka ühiskonnakriitilised noodid, ta oskab imehästi reageerida hetkeoludele, rääkides euroliidust kui sõltuvusest (lk 133).

    Raamatu üheks võimalikuks kulminatsiooniks pean loomefilosoofilises tsüklis ?Kuulata, muusika? väljendatut: ?Mitte midagi ei näi / kirjapandult nii kaunina / või ei kõla / väljaöelduna nii hästi / kui oli siis / kui oli / mitte midagi / ei ole võimalik / taastada.? (lk 138). Kui olen poetessi õigesti mõistnud, peaks see tähendama teisisõnu seda, et ükski elamus või kogemus ei ole adekvaatselt talletatav, üleskirjutatav. Hetked on taastumatud, kordumatud. Ehkki on kindlasti ennegi sama mõtet väljendatud, mõjub see tõdemus just Alavainu sõnastatuna erakordselt selgelt ja värskelt. Ja ehmatavalt traagiliselt ? kõik on ju nii kaduv… Mis siis õieti jääb järele ? mälestus? ?Kuulata, muusika? on küllalt lihtsalt sõnastatud, ilma erilise pateetikata, liigse retoorikata ? just selles peitubki Alavainu jõud, pisut mehelik otseütlemise käredus. Käredus muidugi heas mõttes!

    Teine võimas tsükkel ses kogumikus on ?See hetk? (lk 142 ? 148). Siin ilmutab Alavainu end lausa maagina, tahtes Jumala tööd ümber teha: ?Kõik tuleb uuesti luua. Sina pead olema looja.? (lk 142). Näib, et Alavainu utreerib inimese kreatiivset jõudu.  Raamatu südamlikumaid, kirgastavamaid luuletusi on ?Kallis laps? (lk 162). Kellel seda lugedes klomp kurku ei tule, on vist lootusetult tundetu inimene.

    Heatahtliku kriitikuna ei tahakski nagu midagi etteheitvat selle väärika koondkogu kohta öelda ? kui, siis ainult seda, et paiguti on tekstide värsistruktuur pisut ebaühtlane, kõrvuti on perfektselt ladusad ja pisut raskepärasemad värsiread, mis ei moodusta kokku harmoonilist tervikut. Vorm näib Alavainule olevat sekundaarne: ta mõttekäigud on nii väge täis, et polegi vajadust juurelda, milline värsimõõt neile just valida… Mis tähtsust on silpide arvul, kui on vaja midagi südamelt ära öelda! Ja Alavainul on see vajadus väga suur.

     

    Mis on ja jääb, on kapsapea

     

    Kirjastuse Ilmamaa luuleklassika sarjas on ilmunud järjekordne kaalukas teos ? Rein Sepa ?Tähti laotuses lõhkeb naerusui?. Pean kohe alguses piinlikkusega tunnistama, et olin Sepa luulega kimpus ? sageli on ta luules kummaliselt põimunud humoorikus ja sügavmõttelisus. Vahel jääbki arusaamatuks, ons mõni värsirida sündinud selgest ja jõulisest ideest või pelgalt pretensioonitust värsiveeretuslustist. 

    Luulekogu esimeses pooles võib eristada selgeid, deklaratiivseid luuletusi ja veidi enigmaatilisi, tõenäoliselt eeskätt riimist juhitud mõttega värsse. Esimeste näiteks par excellence sobib hümn armastusele: ?Pidagem armastust kalliks /…/ Ja pidagem armastust pühaks? (lk 44). Mõistatuslikuks jäävad aga read: ?Palju muutub maises ilmas, / vahelduvad halb ja hea. / Pidagem kuid tõde silmas: / mis on ja jääb, on kapsapea.? (lk 46).

    Kõigepealt Rein Sepa ruumikontseptsioonist. Tema luule ruumiline haare on tohutult avar ? teda võib pidada lausa universumis uitajaks. Sepa maailm on suurem kui tiirlev, pöörlev Maa, ent ta jätab siiski täpsustamata, mida kõike see veel hõlmab. Maailmal pole lõppu ega äärt. Ometi eristab ta selgelt maad ning taevast, mis võivad isegi dueti moodustada. Sepa universum on kihiline ja lugejale ehk hirmutavgi oma lõputuses. Olulised ja salakavalad on Sepa luules määrsõnad ?taga? ja ?sealpool?. Sageli jätab ta avamata, mis ikkagi konkreetselt on seal ?taga? ? konstateeritakse lihtsalt:  ?mõtlen udude taguseist? (lk 41). See jätab lugejale teatud poolikuse, lõpetamatuse-tunde.

    Sepp jätab (liiga?) palju ütlemata. Ootaks ju ometi panoraamseid visioone, kus  hõljumas inglid, haldjad, deemonid või siis tundmatud lendobjektid (arvestagem, et paljud tekstid on kirjutatud UFO-lembestel kuuekümnendatel!) Ometi leiame mõnes luuletuses ka osutusi sellele, mis ikkagi on sealpool: ?Sealpool tähti tuul ei puhu. / Taga tähti hall on ilm? (lk 141)  Sepa luules domineerib vertikaalsuunaline pürgimus: ?Maapinnal on su alus ? /…/ kuid sealpool Kuud saab mõtte / Maal alustatud samm? (lk 86). See on kogumiku üks sügavamaid ja jahmatavamaid värsiridu, mille üle mõtiskledes ja mediteerides võiks veeta tunde. Rein Sepa filosoofilisemaid luuletusi tuleks kindlasti lugeda aeglustatud tempos, panna iga rea järel silmad kinni ja püüda loetut visualiseerida ? see ei tohiks keeruline olla, eriti kui ollakse öises ja ehk veidi veiniseski meeleolus.

    Elu määratlus ent on Sepal üsna ühemõtteline: ?Tükk magamist on meie elu? (lk 141). Võime kohata ka müstilist elutunnetust: ?sa eluke, elu, ei otsa, ei äärt, / igialustus, olgu või retkeks? (lk 49). See meenutab natuke Ernst Ennot. Leida võib ka üsna pessimistlikke toone: ?Elu arvelaud on põhimõtteliselt kole. / Liidaks väärtusi, ent neid ju pole.? (lk 126). Lõpetuseks võib öelda, et Rein Sepa originaalluule ei ole millegi poolest vähem väärtuslik kui ta tõlketegevus. Tema sügavalt isikupärane siseuniversum peegeldub võrdse kirkusega nii ?Nooremast Eddast? kui siin vaadeldud luuleraamatust.

     

     

  • Odense Kunstihoones eksponeeritakse ainult maailmakunsti paremikku

    Reiu Tüür

    Taanis on seitse kunstihoonet (Kunsthalle), mille juhatajad on koondunud kunstihoonete liitu. Koos kaitstakse oma huvisid ning koordineeritakse osaliselt ka näitusetegevust. Kunstihoonete silmapaistva tiheduse üks põhjus on kindlasti otsene lõunapiir Saksamaaga ? sellest on tõenäoliselt tingitud ka kultuuriruumide tihe vastastikune mõju. Ühe olulise tegurina võiks mainida ka maailma vanima, 1823. asutatud Bremeni Kunstihoone lähedust. Võrdluseks: Soomes ja Baltimaades on kokku ainult kaks kunstihoonet, Tallinnas ja Helsingis. Saamaks klaarimat pilti kunstihoonete kohast ratsionaalse kapitalistliku Põhjala riigi kontekstis, täiendasin ennast 2004. aasta jõulude eel kolm nädalat Odini linna Odense Kunstihoones.

     

    Vana kultuurikeskus Odense

     

    Odense linn seisab Taani südames keskmise saare idarannikul ja on ajalooliselt olnud tähtsuselt teine linn kolme lõvi kuningaperekonna  pealinna Roskilde järel. Tallinnaga sarnane hästi säilinud keskaegne atmosfäär tõstab selle selgelt esile kui ajalooliselt ühe põnevama linna Euroopas. Eesti kunstitööstusele oluline kuningas Kanut (15 käsitööliste ühendust liitnud pühak keskaegses Tallinnas) leidis oma märtrisurma 1086. aastal kohas, kus 2004. aasta septembris avati Eesti aukonsulaat toomkirikust sadakond meetrit idas. Taani kuldajastu klassitsistliku kirjanduse maailmanimi Hans Christian Andersen on ehk kõige tuntum selle linna elanik. Taani kuldajastu arhitektuuri jõulisima märgi For Fue Kopenhaageni askeetlikku rooma templit meenutava toomkiriku apostlite skulptuuride autor Bertel Thorvaldsen ja filosoof Søren Kierkegaard on vaid väike osa Anderseni sõpruskonnast Pariisis ja Roomas. Eestit ühendab linnaga veel üks kolmest sadamakaist, mis kannab Estlandkai nime, ning selle kõrval asuvad Eesti ja Revali tänav.

    Odense Kunstihoone on ehitatud 1920. aastail 2004. aastal kahekordistus juurdeehitusega selle ekspositsioonipind. Uus hoone avati intrigeeriva saksa totaalmaali viljeleja Katharina Grosse installatiivse näitusega ?Topeltkorruse maalingud?, mis sisaldas värvikireva pinna all ka raamatutest tulvil riiuleid. Juurdeehituse ekspositsioonipinnal kasutatakse looduslikku laevalgust.  Mainimist väärib uusehitise tammelaudadest põrand, mis lõpeb neli sentimeetrit enne seina, jätab paljaks osa betoonpõrandast ning seinast, nii et moodustub elegantselt põrandat ning treppe raamiv ääristus.

    Kunstihoone juhataja Karsten Ohrt on lisaks põhitööle ka üks kolmest Carlsbergi fondi direktorist, kes ostavad suurema osa Taani kunstimuuseumide kogude teostest ning rahastavad enamuse kunstitrükistest. Lisaks juhatajale on kunstihoonel kaks silmapaistvat kuraatorit Lene Burkard ja Thorsten Sadowsky (Saksa) ning kaks abikuraatorit. Burkard on üks juhtivaid naiskunsti propageerijaid, kes on esindanud oma projektidega Taanit Veneetsia biennaalil ning on praegu ka Taani kunstihoonete liidu tegevdirektor.

    Odense Kunstihoone näitusetegevus on kompromissitult kõrge kvaliteediga: sisaldab rahvusvahelise kunstielu paremikku, integreerides samas ka kohaliku kunstielu tippe. See võib ka olla üks põhjusi, et enamuselt kunstihoone näitustelt on ostetud teoseid ARoSi kunstimuuseumi püsikollektsiooni.

     

    ARoS

     

    Taani suuruselt teise linna Århusi modernistliku raekoja kõrval (arhitekt Arne Jacobsen) avati 7. IV 2004 tõeline monumentaalarhitektuuri ja kaasaegse kunsti tempel ARoS. Suuruselt ning ka kunstikvaliteedi poolest on muuseum võrreldav Tate Moderniga Londonis, Pompidou keskusega Pariisis või Guggenheimiga Bilbaos. Muuseumi direktori Jens Erik Sørenseni sõnul võttis muuseumi valmimise protsess aega 20 aastat. Selle perioodi keskel tundus, et idee takerdub täielikult, kuid aega kasutati asjalikult arhitektuuriliste nüansside läbimõtlemiseks. Nimelt külastas direktor selle perioodi vältel arvukaid maailma juhtivaid kunstimuuseume nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani ning uuris sealsetelt juhatajatelt, millega nad on oma hoonete puhul rahul ja millega mitte. Nõnda kujunes sissepääsu, treppe, lifte, valgustust ning arhitektuuri üldlahendust kirjeldav mahukas teabekogumik, eeltingimus ja inspiratsiooniallikas arhitektidele. 1997. aastal alustasid hoone projekteerimist kolm juhtivat Taani arhitekti Morten Schmidt, Bjarne Lassen ning John Lassen, kes võitsid avaliku arhitektuurikonkursi. Ehitustegevuse oluline algtõuge oli Kopenhaageni Carlsbergi fondi kolme direktori Karsten Ohrti, Hans Edvard Nørregård-Nielseni ning Else Marie Bukdahli otsus, et ükskõik kui kalli muuseumi kohalik omavalitsus ka ehitab, täpselt neli korda suurema summa eest ostab fond muuseumile kaasaegset kunsti. Fond meenutab oma kujunduselt XIX sajandi sisseseadetega vanu inglise raamatukogusid. Fondi juhatus on juba asunud ka oma ideed reaalselt teostama. Näiteks osteti viimaselt Veneetsia biennaalilt tugevaimad teosed. Teiste hulgas ka palju laineid löönud Ron Muecki kükitav hüperrealistlik hiigelpoiss hinnaga umbes 4 miljonit Eesti krooni. Teos asub muuseumi keldritasandil. Tundub, et investeeringud kaasaegse kunsti paremikku teevad muuseumist ka maailmas arvestatava kollektsiooniga institutsiooni, mis annab tõenäoliselt ka mitmesaja aasta pärast huvilisele adekvaatse pildi, mis toimus maailma tippkunstis pärast millenniumivahetust.

    Väljast näeb hoone välja nagu õhus lendav (tegelikult läbipaistva õhulise klaasist alaosaga) hiiglaslik punasest tellisest kuup, mille poolitab raekoja platsilt sadama suunas kulgev õhus rippuv jalutustee, mis on ka muuseumi originaalne sissepääs. Kontrastina välisele lihtsusele mõjub klaaslae- ning seintega hoonet poolitav läbi kõigi korruste ulatuv pisut guggenheimlik trepisaal, mis järgib oma laines kujuga teefrondi hoonet läbivat osa. Inseneritöö on ehitise juures olnud mainimisväärne kunsttükk, selle on teostanud Kanada oma ala meistrid. Näitusepinda on hoones 6775 m² ning üldpindala 17 700 m². Hoone mõõdud on 52 x 52 m. Katuseterrass hõlmab seega 2000 m² ning sealsest avalikust skulptuuripargist avanevad kauneimad vaated. Huvitav on ka näituste valgustus, mis sageli tuleb märkamatult kuskilt seinapraost. Hoones on esinduslik kunstiraamatute kauplus, raamatukogu, restoran, kohvik ning elitaarne kuninganna abstraktsete maalidega ehitud kaminasaal.

     

    Kokkuvõtte

     

    Kolm nädalat töötamist Põhjamaade Nõukogu projekti ?Closer Culture Neighbours? stipendiaadina Taani ja seega ka maailma kindlasti ühes innovatiivsemas Odense Kunstihoones andis palju mõtlemisainet Tallinna Kunstihoone edasiseks struktuuriliseks arendamiseks. On ju maksumaksjate arv Odenses umbes sama mis Tallinnas. Institutsioon paistab silma eelkõige sotsiaalsete kvaliteetide poolest. Päevad võeti ette ükshaaval kolmapäevast kuni järgmise nädala esmaspäevani. Kunstihoone sõprade programm ning sponsorite klubi tegutsevad samuti edukalt. Eesrindlik on ka kunstihoone kunstiharidusosakonna töö ning metoodika, tegu on pigem seminari kui loenguga. Mõtlema paneb Taani kultuuriministeeriumi kava lasta Odense Kunstihoone juhatajal reorganiseerida Kopenhaageni Carlottenbourghi Kunstihoone, mille lokaalse kunsti keskne näitusetegevus on institutsiooni liialt marginaliseerinud.

  • Aprillikuu videokunstiõhtu Marge Monkoga

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kutsub:

    Aprillikuu videokunstiõhtu külaliseks esmaspäeval, 1. aprillil kell 17:00 on Marge Monko, kes näitab oma uuemaid videoteoseid ning vanemate tööde uusi versioone. Ekraniseeringule järgneb vestlus kunstnikuga tema varasemast loomingust, praegusest Belgia residentuurist ning isiknäituse ettevalmistamisprotsessist MUMOKis Viinis. Kõikidel videotel on ingliskeelsed subtiitrid.

    Marge Monko (sünd. 1976) elab ja töötab Tallinnas ja Gentis. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (MA fotograafias, 2008) ja Viini Rakenduskunstide Ülikoolis. Monko töötab peamiselt fotograafia ja videoga. Ta on uurinud psühhoanalüüsi mõju naise representatsioonile visuaalkultuuris, tema hiljutised teosed tegelevad majanduses ja tööpoliitikas toimunud muutustega. Monko on esinenud isiknäitustega Tallinnas, Helsingis ja Budapestis ning osalenud mitmetel kuraatorinäitustel, sealhulgas 2012. aastal Euroopa kaasaegse kunsti biennaalil Manifesta 9 Genkis, Belgias (kuraatorid Cuauhtemoc Medina, Katerina Gregos ja Dawn Ades), CCA Glasgows (kuraatorid Angela Dimitrakaki and Kirsten Lloyd) ja Bétonsalonis Pariisis (kuraatorid Aliocha Imhoff and Kantuta Quiros). Monko on kunstiauhinna Henkel Art.Award 2012 laureaat. Alates 2013. aasta jaanuarist osaleb ta 2-aastases stuudioprogrammis HISKis (Higher Institute for Contemporary Art) Gentis, Belgias. Kunstniku kodulehekülg on www.margemonko.com

    Skriiningprogrammide raames tutvustame KKEK videokogu, kohtume kunstnike, kuraatorite ja kunstikriitikutega ning püüame üheskoos mõtestada kaasaegse Eesti videokunsti trende, valupunkte ja trumpe. Videokunsti õhtud iga kuu esimesel esmaspäeval KKEK kontoris. Informatsiooni esinejate kohta saate jälgida meie kodulehelt ja Facebookist https://www.facebook.com/www.cca.ee

Sirp