Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • Jüri Kuuskemaa jagab mälestusi Alur Reinansist ja tema kunstikollektsioonist

    Evelina Vedom

    Kolmapäeval, 3. aprillil kell 18 tutvustab kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa Mikkeli muuseumis näitust „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust”. Samal ajal toimub töötoas lasteprogramm 5–11-aastastele lastele. Osalemine muuseumipiletiga.

    Jüri Kuuskemaa, kes tundis kollektsionäär Alur Reinansit isiklikult, räägib meeleolukatest kohtumistest tema perekonnaga. Ekskursioonil tuleb näituse eksponaatide põhjal juttu Eesti hõbedakunsti ajaloost, kuid samuti sellest, milline oli Alur Reinansi isiklik suhe kogusse kuulunud haruldaste hõbeesemetega. Jüri Kuuskemaa mälestusi Alur Reinansist on võimalik lugeda ka näitusega kaasnevast Reinansi kunstikogu kataloogist.

    Näitusele „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust” on välja pandud 17.–20. sajandil Eesti aladel valminud hõbetöid, samuti 18.–19. sajandi Eesti-teemalist graafikat ja Eduard Wiiralti sõjajärgseid töid. Kollektsiooni pärandas muuseumile Sven Alur Reinans (1932–2010), Eestis sündinud ja peamiselt Rootsis elanud aktiivne kultuuritegelane, kelle suurimaks kireks oli kunsti kollektsioneerimine. 2012. aastal andis perekond Reinans suure kunstikollektsiooni üle Eesti Kunstimuuseumile.

    Kell 18.45. toimub sama ekskursioon vene keeles.

    Näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust” on Mikkeli muuseumis avatud 5. maini 2013.

    Ekskursioon toimub publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames, mis kestab Eesti Kunstimuuseumi Kadriorus asuvates muuseumides 2012. aasta oktoobrist 2013. aasta aprillini, kui Mikkeli muuseum, Kadrioru kunstimuuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kuni 20.00.

    Üritused toimuvad:

    iga kuu 1. kolmapäeval Mikkeli muuseumis

    iga kuu 2. kolmapäeval Kadrioru kunstimuuseumis

    iga kuu 3. ja 4. kolmapäeval Kumu kunstimuuseumis

    Lisainfo:

    www.kunstimuuseum.ee

  • Märkmeid arhiivist

    Marek Tamm

    Arhiiv kui asutus

    Esimese niidiotsa arhiivi ajalooliseks mõistmiseks pakub etümoloogia: nii oma kreeka kui ka ladina sünnipäralt on „arhiiv” seotud võimu ja kontrolliga. Kreeka archē viitab valitsemisele ja archeion märkis valitsushoonet, nagu ka ladina archivum (magistraatide residents Roomas). Tava säilitada valikuliselt dokumente sündis vajadusest  hallata paremini valdusi ja alluvaid. Arhiiv on võimas instrument kirjalikus kultuuris. Nii võib näiteks pidada üheks murranguks Euroopa arhiivinduse ajaloos inkvisitsioonimenetluse sündi XIII sajandi alguses: esimest korda fikseeriti kirjalikult kõik tunnistajate ja kahtlusaluste ütlused ning säilitati neid ühes paigas. See lõi suurepärase võimaluse kõrvutada erinevaid ütlusi pika ajavahemiku tagant ja tagas ülekuulamiste tavatu tegususe. Seega pole üllatav, et mõned  üksikud teadaolevad vastuhakud inkvisiitorite tegevusele tipnesid reeglina arhiivide ründamisega – just nendes kirjalikes ülestähendustes nähti suurimat vaenlast. Täpselt nagu mõnisada aastat hiljem Prantsuse revolutsiooni päevil, mil inimesed põletasid mõisaarhiive, et pääseda maksukoormistest ja -võlgadest.

    Tänapäeval on needsamad inkvisitsioonikohtu materjalid ajaloolastele aga väga tänuväärne materjal, ilma nendeta poleks sündinud selliseid menukaid argiajaloo  käsitlusi, nagu Emmanuel Le Roy Ladurie’ „Montaillou” (1975, e.k 1996) või Carlo Ginzburgi „Juust ja vaglad” (1976, e.k 2000). Kuigi arhiveerimise juured ulatuvad ajas kaugele, on laiaulatuslikum ja tsentraliseeritud arhiveerimine siiski kaunis hiljutine nähtus. Selle algatasid XVIII sajandi valgustatud isevalitsejad, nagu Peeter Suur Sankt-Peterburgis (1720) ja Maria Theresia Viinis (1749). Avalikud keskarhiivid pärinevad alles XIX sajandist – esimese  pääsukesena Prantsuse rahvusarhiiv, mis kuulutati avalikuks 1794. aastal. Ajalooteaduse sünd XIX sajandil poleks olnud mõeldav avaliku arhiivinduse sünnita. Esimene põlvkond kutselisi ajaloolasi koolitatakse välja tööks arhiividokumentidega, tinglikult sünnivad ajalooteadus ja arhiivindus käsikäes – üks vajab oma olemasoluks teist. Arhiivivõim nihkub valitsejatelt ajaloolastele: dokumentidest, mis pidid aitama kontrollida alluvaid, saab vahend, et heita valgust valitsejatele endile. Tõsi, arhiiv kui poliitilise võimu instrument ei kao kuhugi – XX sajand pakub rohkelt näiteid arhiivide kasutamisest totalitaarvõimu huvides.

    Musterjuhtum on arhiivitöö ümberkorraldamine 1940. aastal Eestis, kui uued soveti käsknikud nägid arhiivide peamise ülesandena klassivaenlaste paljastamist ja nende hävitamistele kaasaaitamist. Ilmekas on 1940. aasta detsembris Moskvast Tallinnasse laekunud juhis, mille järgi „salajaste arhiividokumentide  läbitöötamine on [arhivaaride] peamine lahinguülesanne” võitluses sisevaenlastega1. XIX sajandi lõpuks oli arhiivist saanud niisiis ajalooteaduse enesestmõistetav eeldus. Arhiivitöö tagas ajaloolasele ühtaegu nii vajaliku teabe kui ka tema tööle autoriteetsuse, täpselt nii nagu XX sajandil muutus välitöö vältimatuks antropoloogile. Arhiivi tähendus ajaloouurimises on seega vähemalt kolmetine: see loob eelduse uuteks teadmisteks, varustab ajaloolase distsiplinaarse  identiteediga (arhiivis töötavad ainult ajaloolased) ja kinnitab viimaks tema epistemoloogilist tagalat – arhiveeritud materjal tagab ligipääsu minevikule.     

    Arhiiv kui mõiste

    Viimastel kümnenditel on arhiivi enesestmõistetavus leidnud kahesugust küsimuse alla seadmist. Need, kes vaatavad arhiivile seestpoolt, leiavad, et arhiivi loomulikkus võib olla petlik. Arhiiv pole tingimata passiivne dokumentide hoidla, kuhu justkui mehhaaniliselt ladestub teavet, mida ajaloolane saab oma töös kasutada. Arhiiv on ühiskondliku mälu aktiivne kujundaja,  mäluasutus, mis pidevalt selekteerib, mida talletada ja mida mitte. Registreerimine, katalogiseerimine, nimetamine – need on kõik tähtsad mnemotehnilised võtted, mis vormivad meie ligipääsu minevikule. Otsus, mida minevikust säilitada ja mida mitte, on ühtaegu nii möödapääsmatu kui ka meelevaldne. Arhiivis on ühendatud mäletamine ja unustamine: kui ühe asja tulevikule päästame, määrame teise asja unustusse.2 Kuid veelgi mõjukam on olnud vaade arhiivile  väljast mitmete teoreetikute katse avardada või teisendada senist „arhiivi” mõistet, teha sellest üks filosoofia või kultuuriteooria alusmõiste. Tõenäoliselt esimese ja kõige radikaalsema sammu astus oma „Teadmise arheoloogias” (1969) Michel Foucault. Ta distantseeris ennast esmalt tavapärasest arhiivi-määratlusest: „Selle terminiga ei pea ma mitte silmas kõigi tekstide summat, mida mingi kultuur hoiab oma valduses kui dokumente omaenese mineviku kohta või kui  tunnistust oma identiteedi pidevusest; ma ei pea silmas ka institutsioone, mis mingis kindlas ühiskonnas võimaldavad üles tähendada ja säilitada diskursusi, mida soovitatakse mäletada ja käigus hoida”.3

    Arhiiv on Foucault’le süsteem, mis valitseb selle üle, mida me saame öelda ja mida mitte. Arhiiv ühtaegu piiritleb meie sõnumeid kui ka diferentseerib neid ehk, nagu Foucault ise sõnastab: arhiiv on „lausungite moodustamise ja teisendamise üldine süsteem”.4 Foucault näebki  enda eesmärgina selle ajalooliselt muutuva süsteemi eritlemist – ajastuomaste arhiivide analüüsi. Kusjuures seda distsipliini, mis uurib neid lausungiarhiive, ei nimeta ta mitte arhiivinduseks, vaid arheoloogiaks. (Mõistagi ei käsita ta sedagi mõistet tavapärases tähenduses, vaid defineerib arheoloogiat teadusena, mis analüüsib „diskursusi kui erilisi praktikaid arhiivi elemendis”.) Foucault’ kõrval teine mõjukas katse sisustada ümber „arhiivi” mõiste pärineb Jacques Derridalt.  Oma raamatus „Arhiivihaigus” („Le mal d’archive”, 1995) osutab ta psühhoanalüüsi võimalustele arhiivi mõtestamisel – arhiiv toimib mõneti nagu inimese mitteteadvus, salvestades teavet, mida hiljem töödelda. Derridale on tähtis „arhiivi” topeltetümoloogia – see mõiste viitab kreeka keeles ühtaegu nii „algusele” kui ka „võimule”. Arhiiv on paik, kus otsustatakse tuleviku nimel meie mineviku üle. Arhiveerimine pole passiivne akt: „Arhiveerimine samavõrd toodab  sündmust, kui talletab seda”.5 

    Arhiiv ongi Derridale eeskätt võimuinstants, arhiiv kehtestab hierarhiaid, määrab selkle, mis jääb välja. Arhiiv organiseerib teabe levikut ühiskonnas, nagu sedagi, kellel on ligipääsuõigus sellele teabele. Arhiivivabadus on Derrida järgi võimupoliitika olulisim mõõdupuu – mida avalikumad on arhiivid, seda suurem on üldine vabaduse aste ühiskonnas. Arhiivi saab niisiis käsitleda kahel tasandil: nii praktilise institutsioonina, mis varustab ajaloolasi  teadmiste ja autoriteediga, kui ka teoreetilise mõistena, mis pakub võimalusi ühiskonna paremaks mõtestamiseks. Mulle tundub, et sisuldasa on need kaks tasandit komplementaarsed: viljakas arhiivitöö eeldab ajaloolaselt suutlikkust oma tegevust kontseptualiseerida, sisukas kontseptualiseerimine nõuab aga teoreetikult suutlikkust oma mõisteid historiseerida – ajalooliselt analüüsida.

    1 Vt. Aigi Rahi-Tamm, Arhiivid Nõukogude repressiivaparaadi  teenistuses. „Poliitvärvingute” kartoteek Eestis 1940–1956. – Ajalooline Ajakiri, 2009, nr 1-2, lk 123–153.

    2 Arhiivinduse seesmine ümbermõtestamine on andnud viimastel aastatel väga suure hulga kirjandust. Hea sissejuhatuse pakuvad ajakirja Archival Science kaks järjestikust topeltnumbrit (2002, nr 1-2 ja 3-4).

    3 Michel Foucault, Teadmise arheoloogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2005, lk 116.

    4 Samas, lk. 117. 

    5 Jacques Derrida, Archive Fev
    er. A Freudian Impression, The University of Chicago Press, Chicago and London 1996, lk 17.

  • “Joonase lähetamine”! Kellele ja kuhu?

    Toomas Velmet

    „Joonas” koos „Hiiobiga” on eesti muusika kaks nurgakivi

    Nagu öeldud, on teos omas žanris eesti muusikas esimene, ja kui lisada sellele Artur Kapi  oratoorium „Hiiob”, siis ongi kogu senise eesti muusika kaks nurgakivi paigas (Ivalo Randalu väljend). Vahe on selles, et kui „Hiiobi” (1929) esitust kuuldi juba 1931. aastal, siis „Joonas” tuli esiettekandele Eestis 80 aastat pärast selle esiettekannet Saksamaal, s.t 25. mail 1989. aastal Estonia kontserdisaalis dirigent Peeter Lilje juhatusel.

    Teatavasti saatis ebaõnnestunud ettekanne Leipzigis oratooriumi unustusehõlma  ja tänapäevaste ettekannete eest oleme tänu võlgu Vardo Rumessenile kui selle suurteose reanimeerijale ning väsimatule propageerijale. Nüüdse ettekande kavalehel on Rumessen märgitud kui teose restaureerija ja täiendaja, kuid see on arvatavasti siiski muusikalooline täpsustus. Sest muidu ma küsiks, miks iga Mozarti Reekviemi ettekandel ei ole kirjas Franz Süssmayri nimi. Kui ütlete, et kahe sajandi jooksul on Süssmayr juba kõigile pähe kulunud, siis ma väidan küll, et pigem siin meil ja täna on Rumessen peas kõigil. Arvan ikka, et jätame Reekviemi Mozartile ja „Joonase” Tobiasele ning vastutuse, et Rumessen sellest ei solvu, võtan enda peale.

    Kuid kellele on lähetatud „Joonas”? Kui aastal 1989 küsiti lihtkirjal saaja aadressi osas kõigepealt „kuda” ja siis „komu”, siis vastus oli lihtne: okupeeritud riiki nimega Eesti ja kogu tema rahvale. Tänapäev on need küsimused  ümber pööranud, s.t kõigepealt „kellele” ja siis „kuhu”, ning teisele küsimusele on lihtne ja selge vastus – maailma. Jääb arutleda küsimuse üle „kellele”. Eestis on aadressaate palju. 1934. aasta rahvaloendus andis meile 874 000 luterlast. 2000. aastal fikseeriti meie sekulaarses riigis loendatud inimestest 13,57% luterlasi, 12,79% õigeusklikke, baptiste 0,54%, katoliiklasi 0,51%, moslemeid 0,12% ja maausulisi 0,09%. Kuid olulisemad näitajad tulevad siit:  7,99% keeldus vastamast, 14,5% ei osanud vastata, 34% (!) olid ükskõiksed ja 6,1% veendunud ateistid.

    Need arvud panevad mõtlema, et filosoofiline ja rahvuslik küll, aga kellele me lähetame oratooriumi kristliku sõnumi? Tõsi on see, et eespool ära toodud uskude paljusus on asi, mis ei ole nii ainult Eestis, vaid on palju globaalsem nähtus. Siis jäävadki üle eelkõige filosoofiline ja poliitiline sõnum, sest teksti süvenejad  leiavad kindlasti seose Niinive ja Moskva vahel ning seda mitte ainult meie õue elanikud, vaid ka laia maailma kodanikud.

    Meil siin on siiski veel üks grupp elanikke, ma ei tea, kui suur protsent, kes ei kuulu ilmselt ühtegi konfessiooni, kuid vajavad eneselegi aru andmata hardust ja selle vajaduse saavad nad kindlasti mõnevõrra rahuldatud iga „Joonase” ettekandega. Ning küllap on neid harduse otsijaid üsna mitmeid protsente meie  elanikkonnast, sest kõik teose ettekanded Eestis on läinud täissaalidele. Erandiks ei olnud ka viimased: nii Tallinnas kui Tartus (22. XI) olid saalid välja müüdud vähemalt kuu aega enne kontserti, mis eesti muusika esituse puhul ei ole igapäevaselt igav nähtus.

     

    Probleemidest ka

    Eesti esitustel on aga terve rida probleeme, millest nii mõnigi ei ole veel lahendatavgi. Suurim ja lahendamatuim probleem on ettekande jaoks sobiva saali puudumine. Kui soliidsetes kontserdisaalides mujal maailmas algavad kontserdisaalide kuulajate näitajad 2000 istekohast, siis meie riigi nelja kontserdisaali, toonitan kontserdisaali, mahub kokku maksimaalselt 3779 kuulajat. See tähendab, et iga „Joonase” lähetamine peaks läbima need neli paika (Jõhvi, Tartu, Pärnu, Tallinn), et katta Eesti ja koguda üks korralik saalitäis publikut.

    Ei ole paha ka maestro Neeme Järvi rituaalne  plaan, et iga üldlaulupidu algaks Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” kontsertettekandega meie suurimas ja parimas pealinna kontserdisaalis, mis oleks võimalus nii eesti kui rahvusvahelisele kuulajaskonnale nautida seni veel koduski, mis me räägime maailmas, mitte liiga tuntud teost. Aga et see suurvorm võiks ja peaks olema kõigile eesti muusika viisiitkalju (kaart ei vasta suurusjärgule), seda tõendavad maailma muusikakriitikute  arvamused, millest tsiteeriks vaid ühte: „Kui see teos oleks leidnud väärilise ettekande ajal, mil ta loodi, oleks XX sajandi muusikaajalugu kulgenud oluliselt teist teed pidi” (Jossif Raiski, 11. V 2003, Peterburi).

    Teine probleem seoses teose esitusega on meil esitusaparaadi suurus ca 300–350 artisti ja nende võimekus, sest tegemist on väga kõrgeid nõudmisi esitava partituuriga, kus mütsiga lööjad kukuvad kohe välja. See  ei puuduta ainult soliste, vaid kõiki kollektiive eraldi ja koos ning eelkõige dirigenti. Dirigentidega meil probleeme ei ole, kuid kaks segakoori nõuavad iga kord komplekteerimist ja chorus mysticus’ega on elu näidanud, et iga kammerkoor ei saa sellega tasemel hakkama. Ühesõnaga, valik tuleb teha karm ja see teatavasti maksab raha ning raha ei ole ju kunagi, kuni keegi rahastajatest ei mõista teose olulisust eesti rahvale ja ka kogu maailmale, kus,  muide, „Joonase” ettekandeid on olnud tunduvalt rohkem kui Eestis.

    Viimane, äärmiselt tõsine probleem oli kuni viimase, s.t möödunud ettekandeni partituuri ning noodimaterjalide olemasolu ja nende laenutusvõimalused. Siia tuleb nüüd tõmmata peale rasvane rist ning öelda: probleemi pole. Ilmus suurepärane partituur koos orkestrihäältega (Estonian Classics) ja see on ülitähtis samm edasi „Joonase” lähetamisel aadressil – maailm. Kui te küsite, kes selle partituuri ja hääled välja andis, siis ma ei häbene öelda, et teile juba päris hästi tuntud Vardo Rumessen ja üks eksemplar partituurist lähetus aadressil: kellele – Princeps sui iunis civitatis Vaticanae, Servus Servorum Dei Benedictus XVI, kuhu – Vatikan.

    Vaatamata nimetatud probleemidele ja raha puudumisele, esitused siiski toimuvad ja omandavad kindlasti traditsioone, millele  tulevikus annab toetuda. Ning tooniandja on siin Neeme Järvi, kuigi rajaleidjana tuleb ikkagi nimetada esiettekandjat Peeter Liljed. Teose ligi paarikümne esituse hulgas räägitakse kui etalonist ja õnnestunumast Kölni esitusest (14., 15. IV 2000) ja (1. IX 1995) Stockholmis toimunust, selle kõrvale seatakse veel Peterburi (11. V 2003) ja Tallinn (25. VI 1995).

    Minul on neist neljast õnnestunud kuulata Peterburi kontserti ja seda on mul võimalik  nüüdse Tallinna ettekandega võrrelda. Kõigepealt koosseisudest. Peterburis oli Filharmoonia akadeemiline, nn esimene koosseis, s.t Juri Temirkanovi orkester ja kooriks RAM + rahvusooperi Estonia naised, Latvija segakoor ja Peterburi raadio lastekoor. Seni kannatab Tallinna koosseis mõõduvõtmise absoluutselt välja ja kooride osas isegi ületab, sest meie tänane oratooriumikoor (RAM + konkursiga moodustatud naiskoor) on  parim koosseis, mida olen siin kuulnud pärast Eesti Raadio Segakoori laialisaatmist. Voces Musicales oli stabiilsem ja täpsem kui Latvija ning poistest ei maksa rääkidagi – need tunduvad meil päris profid olema. Kui näidata veel erilisi õnnestumisi, siis loen nendeks kõigepealt nr 16 Fuuga (oratooriumikoor), nr 34 chorus mysticus ning kohe selle järel poistelt koos kahe flöödi ja inglissarvega nr 35 Koraal. Viimane oli Peterburis number,  mis raske töö ja vaevaga ots otsaga kokku tuli. Nauditav oli veel nr 17 „Kättemaksupsalm”, kus kvaliteetses dialoogis vestlesid aldid poistega. Sanctus’t ei pea nimetamagi, sest see tuleb ju alati kordamisele, nii seekordki. Vaatamata tohutule esitusaparaadile (vaat et 1/3 saali) ei läinud ükski tutti, kaasa arvatud Sanctus lõhki ja ka kõige kirglikumad forte’d kõlasid mahlakalt ja massiivselt ning see asjaolu sõltub küll absoluutselt Neeme Järvi oskustest ja neid koos kogemustega tal jätkub.

    Kolmapäevase proovi lõpus resümeeris maestro Järvi asjade seisu järgmiselt: „Koorid on hästi
    ette valmistatud, orkester samuti, solistidega on probleeme…” ja jättis ütlemata, et Moskva Suure teatri solist Marina Lapina (sopran) ei valda partiid ning saadetakse seepärast pärast proovi koju tagasi. Põhjusi võis olla palju, kuid tõenäolisim on lihtne teose alahindamine ja sellest üleolekust tulenenud ehmatus, kui solist avas klaviiri alles proovis. See on oletus, kuid fakt jääb faktiks, et oma osaga hakkama ei saadud. Olukord oli katastrofaalne, sest ma ei ole veel sõnagagi maininud asjaolu, et kogu esitus salvestati DVD-le ja selleks oli USAst kohale sõitnud režissöör Jason Starr ning et neljapäeval jätkus ka salvestus.

    Kogu selle esituse (kaks kontserti) ja salvestuse päästis meie sopran Pille Lill, kes tuletas ühe ööga meelde ulatusliku ja komplitseeritud  soprani partii, mida ta viimati oli tervikuna esitanud 1999. aastal, ja oli järgmisel päeval valmis tööd alustama. Kangelastegusid sünnib ka kontserdilaval. Nii sellest kui mõnest muustki asjaolust tingituna saab nentida, et solistid olid vaprad ja tegid kõik nendest oleneva, kuid suureks õnnestumiseks seda esitust lugeda ei saa. Eks kosmeetilisi iluvigu kostis veel nii siit kui sealtki, kuid aplausi ja spontaanselt püsti tõusnud ning huilgeid ja möirgeid kuulda lasknud  publiku järgi, tuleb 21. XI 2008 Tallinnas esitatud Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine” lugeda kordaläinuks.

    Enne kontserti tutvustati kontserdisaali fuajees trükisooje „Joonase” partituuri, klaviiri ja Vardo Rumesseni raamatut „Joonase sõnum”, esitlejateks Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe ja Vardo Rumessen. Kontserdi juhatas sisse päevakohase sõnavõtuga kultuuriminister Laine Jänes.  

  • 61. Cannes’i rahvusvahelise filmifestivali auhinnad

     

    Žürii preemia – „Täht”, lavastaja Paolo Sorrentino (Itaalia)

    Parim režii – „Kolm ahvi”, lavastaja Nuri Bilge Ceylan (Türgi)

    Parim käsikiri – „Lorna vaikimine”, autorid Jean-Pierre ja Luc Dardenne (Belgia)

    Parim naisnäitleja – Sandra Corveloni, „Linha De Passe”, lavastajad Walter Salles ja Daniela Thomas (Brasiilia)

    Parim meesnäitleja – Benicio Del Toro, „Che”, lavastaja Steven Soderbergh (USA)

    61. Cannes’i filmifestivali eriauhind – Cahterine Deneuve ja Clint Eastwood

    Parima lühifilmi Kuldne Palmioks – „Megatron”, lavastaja Marian Crisan (Rumeenia)

    Parima debüütfilmi Kuldne Kaamera – „Nälg”, lavastaja Steve McQueen (Suurbritannia)

  • hetkepilk

    Triin Soomets

    Romaani esimesed seitse lehekülge on otsustavad. Nii on öelnud vist Ladina-Ameerika kirjanik Isabel Allende. Kui raamat suudab lugejat niivõrd köita, et ta need leheküljed läbi loeb, siis loeb ta ka terve romaani läbi. Võrreldes näiteks filmivaatamisega, ei piisa raamatu lugemiseks ainult diivanil lösutamisest, vaid aeg-ajalt tuleb liigutada kätt, et lehte keerata. Kirjanik on see mootor, kes selle lehte keerava käe käitab. Kui pinge langeb, hakkab pingutama lugeja, kui hakkab. Kuni jätkub kaastunnet autori või eesti kirjanduse vastu. Tahan sellega öelda, et romaan või jutustus võib olla kui “hea” tahes, kui ta ei ole huvitav, siis ta ei ole hea, sest kui seda ei loeta, ei saa tema väärtus ilmneda. Ja sellega omakorda tahan öelda, et loetavat proosat ilmub praegu ju päris mitmesugust. Mulle meeldib eriti, kui ma ei saa täpselt aru, millega romaan või jutt mind just endasse mässib, eriti kui seda teeb raamat, mis ei meeldigi. Proosa, kui ta pole ka eriti liigendatud, on minu jaoks kahjuks tihti nagu tellissein, või parem, nagu rong, mis nina eest mööda kihutab ja pärast imestab, miks ma peale ei tulnud. Ausõna, ma ju olin peatuses. Aga rong oleks võinud ka seisma jääda, uksed avada ja vagunisaatja käsivars aidata perrooni ja vaguni vahelise sügaviku ületada. Olen liiga nõudlik? Samas pole autori ja lugeja vahelise keemia puudumine ju kellegi süü. Tunnen pidevalt puudust luuletajate romaanidest, sest kui luuletaja midagi ütleb, teeb ta seda ainuvõimalikul viisil ja selle kogemine kuulub mu põhivajaduste hulka.  

     

    Mida rõõmustavat/kurvastavat leiab viimase paari aasta kodumaisest uudisluulest?

    Rõõmustav, et on andekaid noori. See on tegelikult loomulik, aga ikkagi on jube hea lugeda olulisi asju, mille on ära vormistanud väga noor inimene. See annab lootust. Rõõmustav, et luulet ilmub palju ja igasugust. Loen palju nn harrastusluulet ja see avaldab mulle tugevat mõju. Vist ilmub rohkem luulet, mis on mõeldud pigem kõva häälega ettekandmiseks, vaikselt või mitte nii väga vaikselt väheneb vahe poeedi ja popstaari vahel. Paberilt lugedes tunduvad sellised tekstid tihti nõrgemad kui “laivis”. Loodetavasti kujunevad ka meil välja oma slämmipoeedid, kes keskenduvad dramaatilisele esitusele. Ma tegelikult ei taha luulest rääkida, ma ei tea, mis see on, aga vist tunnen selle ära. Raamatupoes on praegu päris mitu raamatut, kus see on sees.

     

    Mida rõõmustavat/kurvastavat leiab praegusest kirjanduskriitikast?

    Rõõmustav, et päris palju ilmub asjatundlikke käsitlusi, kus kriitik kasutab kindlat meetodit, ja eriti rõõmustav, kui see meetod sobib just selle raamatu tarbeks. Mõtlen sellega seda, et eri meetodid saavad pihta teose erinevatele kihtidele, ja ühtmoodi naljakas on nii kirvega kure püüdmine kui ka kühvliga maagikaevandamine. Naljakas ja autori seisukohast kindlasti kurb, kuigi kriitik ei peaks kirjutama autorile ega ka vastupidi. Sellepärast teeb palju rõõmu sellise kriitika minu meelest suurenev osakaal, mille kirjutaja teab, mida ta teeb (on haritud).

    Kurvastav, et päris palju ilmub kriitika nime all niisama muljetamist stiilis “meeldib –ei meeldi” või veel naljakam, rajatakse käsitlus raamatu kaanele, autori näole või sellele, millal ja mis asjaoludel kriitik autoriga viimati kohtus. See kõik on tore ja asjaosalistele kahtlemata oluline, aga miks peaks see olema oluline lugejale või kirjanduskriitika seisukohast üldse? Minu meelest ei kõlba selline lähenemine isegi raamatututvustuse rubriiki, sest tutvustab kõike muud peale raamatu.

     

    Nimetage paar-kolm viimase aasta jooksul ilmunud kodumaist uudisteost, mis jäänud silma, avaldanud mõju (nii heas kui halvas mõttes).

    Ülo Mattheuse “India armastus”, Eeva Pargi “Lõks lõpmatuses”, Jan Kausi “Tema”, Armin Kõomäe “Amatöör”.

     

  • Ahvenamaal astuti nooreestlaste jalajälgedes

    Anne Untera

    Jüri Ojaveri nooreestlastele pühendatud

    monumendi “Pink” fragment.  Mari-Liis Tammi

     

    Noor-Eesti liikumise 100. ja Friedebert Tuglase 120. sünniaastapäeva tähistav näitus Önningeby külamuuseumis avati Ahvenamaa autonoomiapäeval 9. VI ja kestab kuni Eesti iseseisvuse taastamise päevani 20. VIII.

     

    Kunstiajaloolane Kersti Koll on pikemat aega tegelnud Eesti ja Põhjamaade kunstisuhetega. 1995. aastal algatas ta ja viis ellu näituse, kus võttis luubi alla Norra motiivid eesti kunstis, tänavune näitus on keskendunud Ahvenamaa temaatikale sajanditaguses eesti kunstis. Kaks Adamson-Ericu muuseumis tehtud näitust viidi edasi ka kujutatud motiivide kodupaikadesse. Norra, mis on andnud võimsa peatüki eesti kunsti, jäi siiski pigem akadeemiliseks ekskursiks. Praegune Ahvenamaale pühendatud kunsti- ja kirjandusnäitus on seevastu leidnud laialdase toetuse ja huvi: sellest kasvas välja Eesti poolelt Adamson-Ericu muuseumi ja Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ning Soome poolelt Tuglas-seura ja Önningeby muuseumi ühisprojekt “Ahvenamaa fenomen”. On õnnestunud heita sügav pilk Ahvenamaa perioodile Eesti kultuuriloos ning tuua see ka inimlikult lähemale.

    Önningeby muuseumis jätkuv eesti kunstinäitus on keskendatud Nikolai Triigi (1884 – 1940), Konrad Mäe (1878 – 1925), Aleksander Tassa (1882 – 1955), Anton Starkopfi (1889 – 1966) ja Friedebert Tuglase (1886 – 1971) Ahvenamaa suvedele aastatel 1906 – 1913, tõlgenduse avarust on lisanud Tuglase uurijate, eeskätt Jaan Unduski kaastöö.

    Ahvenamaa võlus nooreestlasi ürgse looduse kõrval ka sealse tuttavliku, kuid siiski Eestist tunduvalt erineva olmekultuuriga. Konrad Mägi kirjutas 1906. aasta kevadel: “Talupojad on siin kõik rootslased ja elavad nad nagu Eestimaa mõisnikud” (näituse kataloog, lk 13). Kuigi Soome oli saja aasta eest samuti nagu Eesti Vene keisririigi osa, andis sealne laialdasem iseseisvus 1905. aasta mässukeerisest taandunud eestlastele poliitilise pagulase staatuse. 1921. aastal kujunes Ahvenamaast tänapäevane riik riigis, autonoomne demilitariseeritud piirkond, mis kuulus küll Soome Vabariigi koosseisu, kus aga soome keel ei ole riigikeel. Ka I maailmasõja eel valitses saarestikus rootsi keel, tekitades noortes eesti meestes üksinduse, keeleoskamatuse, teatud asotsiaalsuse tunde. “Hääletu isiklik aegruum” ühes elamustega ürgsest loodusest avas tee sisekaemusele, loomingule (Jaan Unduski essee “Fr. Tuglase Ahvenamaa-elamus”, näituse kataloog, lk 73-74). Arvatavasti mitte vähe oluline ei olnud Önningebys eestlastele uudsena kogetav respekt kunstniku vastu. Paarkümmend aastat varem oli sealsamas tekkinud Viktor Westerholmi (1860 – 1919), Düsseldorfis Eugen Dückeri õpilasena alustanud nimeka soome kunstniku ümber vabaõhukoloonia. Westerholm siiski eesti “poistega” tegelikult kokku ei puutunud.  

     

     

    Kunstiajalooline ekskurss

    Ahvenamaa fenomen seisneb stilisatsioonikultuuris, mis leidis juugendlike väikevormide, vinjettide näol oma koha Noor-Eesti albumite ja Tuglase raamatute illustratsioonidena. Eesti kunstis on Ahvenamaa kaljusaared vist kõige mõjukamalt kohal Aleksander Tassa väikeseformaadilistes maalides ning joonistustes, kus valitsevad voolav, paadi liikumisena kurvlev joon, värvilised kaljurüngad ning väänlevate okstega männid. Kaks Ahvenamaa suve olid Tassale kunstnikuna kõrgperioodiks, kuna ta hilisem elutöö kirjaniku, kunstiajaloolase, museoloogina on üks suur fragmentaarium. Tuglase kunstikatsed, filigraantehnikat meenutavad joonistused, on nii mõnelegi eesti kunstiloolasele üllatuseks.

    Monumentaalseim ja tuntuim teos näitusel on Nikolai Triigi Konrad Mäe portree, maalitud 1908. aastal Pariisis. Triik oli Ahvenamaa eesti kunstikolonistidest ehk kõige küpsem, talle kuulub ka Önningeby esmaavastaja au 1906. aasta varakevadel.

    Mägi, samuti nagu Tuglas, oli eriliselt tundlik saarestiku karmi looduse võlu suhtes, ent tema toonased maalid on vaateväljalt kadunud. Need müüs ta Helsingi sõbratar Anni Vesanto – õnneks siis ja õnnetuseks praegu. Erinevalt kirjanduslikust tekstist ja estampgraafikast on maal unikaalne, ainukordne. Säilinud kunstiteoseid silmitsedes võiks ka noortele kunstnikele laiendada Jaan Unduski sõnu Tuglase Ahvenamaa-elamusest pärast 1905. aasta vapustusi: “Ja tema elus on just käes pausikoht äkki otsa saanud lapsepõlve ja sotsiaalse kohandumise vahel, kus ei ole veel väga kiire. Ta ei karda veel mitte midagi maha magada. Ta on ühiskonnast väljas, maailma lõpus, ning tal puudub sotsiaalse võidujooksu tarve” (Jaan Undusk, näituse kataloog, lk 80).

     

     

    Lahe suvine meeleolu

    9. juunil avati Ahvenamaal koos eesti kunsti näitusega Jüri Ojaveri nooreestlastele pühendatud monument “Pink”. See koosneb kaljuplatoole kinnitatud viiest, signatuuridega kaunistatud metallist istepingist. Monumendi ja näituse avamisele oli saabunud hulk huvilisi Tartust, Tallinnast ning Helsingist, teiste seas Tallinna ja Tartu kunstimuuseumi juhtkond. Väikese Önningeby külamuuseumi juhataja, ka ise kunstnik Kjell Ekström ei korraldanud aga, hoolimata auväärsetest külalistest, vernissaažist surmtõsist tseremooniat. Kuigi kohal viibinud Eesti kultuuriministri Raivo Palmaru vastaskõnelejaks oli Ahvenamaa omavalitsuse kultuuriminister Kamilla Gunnel, valitses lahe suvine meeleolu rohke muusikaga. Ähmast ebaproportsionaalsuse tunnet leevendab see, et sündmuse kaalukus on ka pigem Eesti-poolne ja meie kultuuriloo kaunis ning omamoodi oluline Ahvenamaa peatükk pakub Soomes huvi eeskätt estofiilidele.

    Tänapäeval on Ahvenamaa saarestik populaarne reisisiht. Eesti kunstnikest on seal mitmel suvel maalimas käinud vaid Tiiu Pallo-Vaik, kelle vanatestamentlikud heroilised maastikud liidavad ereda visiooni aistinguga loodusest. Ka Uno Roosvalti joonistused Soome kaljudest on oma taotlusega vahendada puhastavat üksindust ning ürgse looduse jõudu lähedased Ahvenamaa fenomenile.  

     

  • ?Korras-müüt? ja ravi

    Aare Toikka

    ASSITEJ konverents Tartus oli katse tuua kokku tegijad ja publiku esindajad, tellijad, kliendid ja alustada dialoogi teemal, milline on pilt Eesti lastele ja noortele tehtava professionaalse teatri maastikul, kuhupoole võiks arengukava seada, lühidalt: mis värk on ja mida teha? Ja konverents toimis. Konverentsil osalejate jaoks igatahes pilt selgines, mis on, ja koorusid ka mõned mõttepojad, kuidas võiks olla. Jagan allpool mõningaid jutte ja mõtteid.

    Eestis teevad lastele teatrit kõik riigiteatrid, meil on Riiklik Nukuteater ja mõned professionaalide mittetulundusühingud, VAT, Ilmarine, Trumm jt. Riik toetab nende kõigi teatritegemist. Riigi toetus peaks tagama olulise kunstivaldkonna puhul jätkusuutlikkuse ja arengu. Vaatame siis, kuidas see raha liigub, kui riik toetab teatritegemist, ja hulk riigi kodanikke, kes teatrit vaatavad, on ju ometi lapsed ja noored? Ja kas jätkusuutlikkus ja areng on tagatud?

    Riigi teatriraha liigub suuresti riigiteatritesse. Ja riigiteatrid teevad ka tõesti igaüks kord aastas lastetüki. Teevad koguni kaks! Tundub korras olevat! See on üks tuntud ja tunnustatud väärarvamus ehk ?korras-müüt?. See müüt paneb teatri arengule piduri peale. Ei ole korras. Riigiteatrid ei suuda tagada laste- ja noorteteatri arengut, sest nad teevad lastetükke projekti korras: üks tükk aastas ja kohustus kaelast. Ei mingit juttu kõrgemate eesmärkide seadmisest. Nagu ütles üks tuntud teatriametnik: ?Lastetükk peab olema õigesti maha lauldud ja tantsitud.? Punkt. Kuid selleks, et tulemus tuleks ? mis siin tulemusest rääkida ? et tegijad kõigepealt üldse taipaksid, mida nad teevad, peab tegema vähemalt kümme aastat tööd. Seadma sihte, õppima, eksima iga päev, ühelt töölt teisele liikuma. Peab laste- ja noorteteatrile pühenduma. Aga seda ei juhtu, kui lastetükk on kohustuslik lavastus või karistus oskamatuse eest. Sest suure teatrimasinavärgi eesmärgid on teised. Riigiteatrimasinast tulevad lastetükid, mis hüppavad kui katkise grammofoni nõel ühe koha peal ja kordavad sama laulu ühte fraasi, kuni elekter lõpeb. Laul ise on aga pärit heal juhul pärastsõjajärgsetest aastatest. Pühendunud ?autoriteatrit? meie teatrisüsteem ei võimalda. Meil on kultuuritööstus. Punkt. Põhimure on siiski see, et valitsev tegutsemise motiiv on sellise laste- ja noorteteatri puhul äriline kaalutlus. Tundub, et lastetükk toob sisse kerge raha ja anname aga minna! Sellised süvenemiseta tehtud lavastused aga tihtipeale propageerivad vägivalda, inetust ja rumalust, rikuvad noore vaataja maitset ja madaldavad teatri missiooni.

    Aga meil on ju lasteteatrile spetsialiseerunud Riiklik Nukuteater. Jah. See on ?korras-müüdi? veel üks külg, aga sisu on sama: olemas ja korras ? tehtud! Meie Riiklik Nukuteater on ainulaadne kogu maailmas. Teda tuleb hoida ja arendada. Aga see on nukuteater. Nukuteater on üks teatriliik. Kuid meie nukuteater kui riigi ainuke spetsialiseerunud laste- ja noorteteater peab tegema nukuteatrit ja olema samal ajal ?Eesti Riiklik Laste ja Noorte Keskteater?. Puudub veel, et kellegi nimeline. Selline keskteater peab tegema kõike. Ja raha ka veel teenima. Kas seda pole pisut palju nõutud ühe suhteliselt tagasihoidliku eelarvega Riikliku Nukuteatri käest? Ja kuidas jääb ikkagi teatri palju?anrilisusega? Lasteteater ei tähenda ju ainult operetti ja farssi ning noorteteater päevakajalist probleemnäidendit. Laste- ja noorteteatris peavad nagu vanainimeste teatriski olema esindatud kõik ?anrid, kui me tahame rääkida repertuaariteatrist, kui ei ole, siis on tegu projektiteatriga, kus areng pole võimalik. Ja nii see meie riikliku süsteemi puhul on. Laste- ja noorteteatri arengut polegi ette nähtud, sest selles ei nähta olulist kunstivaldkonda, vaid riigiteatrite kõrvaltegevust ja lisaraha teenimise projekti ning seda ministeeriumi tasandil.

    Riik toetab veel tervet hulka mittetulundusühinguid, niinimetatud väiketeatreid, kuid needki on praeguse rahastamise puhul vaid projekt. Tuleb välja, et kogu laste- ja noorteatrit vaadatakse kui projekti. Ja selline lähenemine on vale. Kõik väiketeatrid on ühes rahastamise lahtris koos ja nende kogueelarve ei anna ühe riigiteatri eelarvetki kokku ? nad on olemas ja ohutuks elimineeritud. Ühe väiketeatri toetus on väiksem kui mõne riigiteatri reklaamieelarve. Selline rahastamine teenib samuti ?korras-müüti?: ?Andsime teile ka näpuotsaga ja pange suu kinni!? Seda juttu, et mittetulundusühinguid toetatakse, arvestades nende sisulist tegevust, aetakse ainult linnukese pärast. Sisu ei huvita kedagi. See näitab vaid ühte: ?korras?-müüdi tõttu pole kogu laste- ja noorteteatri valdkonna sisulise arenguga aastakümneid tegeldud. Jätame poliitilised põhjused. Aeg on käes, et lõpetada riigi tasemel mõtlemine laste- ja noorteteatrist kui teisejärgulisest äriprojektist ja käivitada dialoog, et valdkonna toimimismehhanismid tõepoolest korda teha, tagada jätkusuutlikkus ja areng!

    Kogu teatrirahast, mis Eestis kulub põhiliselt riigiteatritele, läheb lastele ja noortele teatritegemiseks vaid 10% . Lapsi ja noori elab Eestis kogu rahvastikust aga vähemasti 25%. Kuhu jääb see 15 % teatriraha, mis võiks kuluda protsentuaalses proportsioonis vastava arvu laste- ja noorte teenindamisele? See 15% on aga ligi 30 miljonit. Tuleb välja, et Eestis tehakse vanainimeste teatrit osaliselt laste- ja noorteteatri arvelt. Siin võiks tõesti Rootsist eeskuju võtta, sest seal hoitakse needki numbrid vastavuses: peetakse arvet, kes on need kodanikud, kes teatriteenust vajavad, ja siis pakutakse eakohast teenust. Aga see puudutab kogu lastekultuuri. Omaette veider lugu on see, et näiteks selline suur omavalitsus nagu Tallinn ei tunne professionaalsete laste- ja noorteteatrite tegevuse või tegevusetuse vastu vähimatki huvi. Tallinnal on Linnateater ja jälle on ?korras!?.

    Kahjuks pole ka kultuuriministeeriumi tasemel lastele ja noortele tehtava professionaalse teatri küsimusi tõsiselt arutatud. ASSITEJ Eesti keskus on küll alustanud dialoogi ministeeriumiga ja möödunud valitsuse ajal tunnistati kultuuriministeeriumi poolt ASSITEJd kui riigi partnerit nendes küsimustes. Isegi ministeeriumi arengukavasse pandi sisse, aga rohkem ei miskit. Kui nüüd kultuuriministeerium ja teatriliit kavandavad uuele süsteemile üleminekut, tuleks tõsiselt üle vaadata kogu laste- ja noorteteatri rahastamine. Selge on see, et Eestis on teatreid puudu. Lastele ja noortele peaks teatrit tegema vähemasti kolm spetsialiseerunud riiklikku teatrit: nukuteater, lasteteater ja noorteteater. Lisaks munitsipaalteatrid: laste- ja noorteteatrile spetsialiseerunud trupid või väikesed riiklike teatrite tütarteatrid ja mittetulundusühingud.

    ASSITEJ Eesti keskuse algatusel on ühiskondlikus korras kokku pandud Eesti laste- ja noorteteatri arengukava. Novembri alul külastab Eestit Goethe Instituudi kutsel ASSITEJ Internationali president Wolfgang Schneider, kelle ettekande teemaks on ?Kultuurharidus ja professionaalne teater lastele ja noortele? ja toimub ümarlaud samadel teemadel. Meil on tegijaid ja tahtmist, tuleks vaid ?korras-müüt? valeks tunnistada, pead kokku panna ja asi tõesti korda teha. Ja siis tööle hakata. Ja siis, kui need lapsed, kes on kasvanud üles teistsuguse ja parema teatriga, hakkavad kord suureks saama, siis pääseme ehk kunagi aastate pärast ka vanainimeste teatris Koidula adaptatsioonimängude kammitsaist. Siis millalgi võime ehk rääkida, et meil on Oma teater, siis võime uskuda, et kunagi 50 aasta pärast, kui sünnib uus Piscator või Wilson, mis sest, et ta sünnib Koreas või Hiinas, on tema eelloos osa ka meie tööst. Aga ehk ta sünnib Eestis! Et 50 aasta pärast on teater surnud? Et uued meediad? Lubage naerda.

  • Kärt Hammer, Tanel Tolsting ja Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbli- ja tekstiiliosakonna tudengid Võru Linnagaleriis

    Kätlin Hoop

    Näituste avamine TÄNA 01. aprill kell 18 Võru Linnagaleriis – Kärt Hammer, Tanel Tolsting ja Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbli- ja tekstiiliosakonna tudengid.

    TANEL TOLSTING – isiknäitus “Maalid 2011-2013”
    Võru Linnagaleriis avatakse Tanel Tolstingu (1987) esimene isiknäitus. Kunstnikul on hea meel teha oma esimene isikunäitus just Võrus, oma kodulinnas. Väljapanek koosneb viimase pooleteise aasta jooksul Tartu Ülikooli maalikunsti eriala magistratuuris tehtud töödest, mis sisaldavad nii visandi värskust, pooliku töö lummavat terviklikkust, kui ka kummitama jäävaid naturalistlikke portreid ja igapäevaelus muidu märkamatuks jäävaid stseene.

    KÄRT HAMMER – maalinäitus “Vaikuse esteetika”
    Käesolev näitus pretendeerib puhtalt visuaal-esteetilisele naudingule, heites kõrvale kunsti liigse seletamise ning defineerimise. Kui kunstis midagi on, siis haarab see ise oma vaataja järele. Ning seda, kas seal midagi on, võib igaüks ise otsustada, sest kunstnik pole võimeline andma rahuldavaid definitsioone kõikidele võimalikele vastuvõtjatele. Igaühe kogemise ning mõistmise võime on sama hästi lõputult piiramatu kui ka piiratult lõplik. Sõnad kipuvad visuaalesteetilisi ideid ja väärtusi lämmatama, alla suruma. Teos kaotab oma mõtte, sest iga seletus on aina enam kaotsi minev tõlgendus. Seega teose tekstilise killustamise asemel on eesmärgituks eesmärgiks kunsti puht-intuitiivne kogemine. Heites kõrvale tekstuaalsuse, heidan kõrvale ka liigse vormi. Jättes järele vaid värvi, joone ning lõputu tunnetusliku vabaduse.

    Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiili- ja mööbliosakonna ühisnäitus „Ooteruum“
    OOTERUUM on näitus, mis annab võimaluse tutvuda tootearendusprojektidega PINK ja 8:TOOL, mis on toimunud TKK tekstiili- ja mööbliosakonna koostöös aastatel 2011-2013. Näituste esmaesitlused toimusid 2012 ja 2013. aasta veebruaris Stockholmi Mööblimessil.
    Projekt PINK algas 2011. aasta sügisel, projekti lähteülesandeks oli luua seljatoeta iste, mille puhul tekstiilmaterjal ja eseme konstruktiivsed osad moodustavad omavahel funktsionaalselt seotud terviku. Projekti käigus valminud pink Kaksikud/Twins (autorid Kairi Lentsius ja Joonas Riisalu) valiti 2012. aasta sügisel Eesti Disainiauhind Bruno nominendiks.
    2012. aasta sügisel alanud projekti 8:TOOL lähteülesandeks oli kasutada toodete loomisel źakaartelgedel kootud autorikangast. Digitaalsed źakaarteljed TC-1 on tekstiiliosakonnas alates 2011. aasta sügisest ja annavad võimaluse ühendada kangadisainis koestruktuurid piltkujutisega ning valmistada tihedakoelist mööblikangast. Valminud 8 tooteprototüübis on kanga disainilahendus seotud tooli välise vormiga. Olulisteks aspektideks toodete loomisel on kasutusmugavus ja teadlikkus materjalide valikul. Mööblimessil esinedes kutse osaleda septembris Londoni Disainifestivali raames toimuval disainiüritusel Tent London, erilist tähelepanu pälvis tool LEELO (autorid Maria Kuusik ja Mari Kõrgesaar).
    Projektides on aastatel 2011-2013 osalenud Helen Teigar, Hertta Võido, Jaanus Paaver, Joonas Riisalu, Kadri Nutt, Kairi Lentsius, Kaisa Krusenberg, Kaisi Rosin, Kersti Teenu, Kristi Haav, Kristina Allik, Kristjan Allik, Kätlin Lõbu, Leelo Moor, Liis Saare, Liis Somelar, Maarja Leola, Mait Rätsep, Mari Kõrgesaar, Maria Kukk, Maria Kuusik, Maria Sõber, Mario Kroon, Marju Nurk, Marko Siimann, Merike Neudorf, Mihkel Mölder, RainerKlement, Reela Nigul, Riin Kivisild, Sarah Kopli, Taavi Sööt, Tiina Ree
    Projekte on juhendanud Monika Järg, Jaak Roosi, Katrin Trumm, Aet Ollisaar.
    OOTERUUM on peatus juba toimunud ja alles kavandatavate kostööprojektide reas. OOTERUUMI ekspositsioon sisaldab valikut projektide PINK ja 8:TOOL käigus valminud toodetest. Kõigil eksponeeritud istmetel võib OOTERUUMIS julgelt istuda!

    Näitused jäävad avatuks kuni 25. aprillini 2013.

    Galerii on avatud tööpäeviti kell 12:00 – 18:30 ning Võru Kandles toimuvate ürituste ajal.
    Näituse külastamine on tasuta.

    Võru Linnagalerii leiad internetist – www.vorulinnagalerii.ee ja Facebookist.

  • Jalutuskäik Indrekuta

    Margus Laidre

    Ühtedele seostub Jürjo nimi ennekõike lähimineviku uurimisega, teistele aga valgustusajaga. Minu meelest oli Indrek ennekõike mõtteloolane, kelle teekond ajaloopõllul algas ajas veelgi kaugemalt. Oma teise ülikooliaasta  uurimistöö teemaks valis Indrek Saksa rüütli ja humanisti Ulrich von Hutteni (1488–1523) elu ja tegevuse. Vaesunud aadliperekonnast pärit von Hutten pandi üheteistkümne aastaselt kloostrisse, kus teda ootas ees benediktiini ordu mungaks pühitsemine. Kuue aasta pärast noormees põgenes ja alustas rändurielu, millesse mahtusid õpingud neljas Saksa ülikoolis. Kahel korral külastas von Hutten ka Itaaliat, kus väisas Pavia ja Bologna ülikooli, viibis Roomas ning teenis  leiba sõjamehena. Tegemist oli agressiivse ja raske loomuga mehega, kes oli Saksa keisri Maximilian I põgusast soosingust hoolimata võimudega alatasa pahuksis. Ka tema tulihingeline katoliikluse ja paavsti vastu suunatud kriitika oli esmajoones kantud isiklikku laadi vimmast ja pahameelest. Hutten oli reformatsiooni pooldaja, ent tema panust usupuhastusse on tänapäeval hinnatud palju väiksemaks kui varem.

    Oma elu viimased  viisteist aastat kannatas von Hutten süüfilise käes, millesse ta lõpuks ka suri. 1519. aastal kirjutas ta traktaadi „De morbo gallico” („Prantsuse haigusest”), kus kirjeldab süüfilise ravi ja mida peetakse meditsiiniajaloo üheks esimeseks patsiendipoolseks haiguse kirjelduseks. Kui Ulrich von Hutteni vastuolulisus väljendus peamiselt tema karakteris, siis Itaalia reisidel võis ta teoreetiliselt kokku puutuda või vähemalt kuulda mehest, kelle looming põhjustas  lahkarvamusi ja vaidlusi nii omas ajas kui veel pool tuhat aastat hiljemgi. Jutt käib Niccolò Machiavellist (1469–1527). Tema neljast põhiteosest „Valitseja”, „Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist”, „Firenze ajalugu” ja „Sõjapidamise kunst” ilmus vaid viimane trükis autori eluajal. Erinevalt järeltulevatest põlvedest pidas Machiavelli ise just „Sõjapidamise kunsti” oma peatööks. Kuigi see pole teistega võrreldes nii väljakutsuv, leidub siingi originaalseid mõttekäike.  Machiavelli väidab, et sõda on poliitika jätkamine (teiste vahenditega) ning poliitika omakorda sõja jätkuks. Kõlab tuttavlikult? Tõepoolest, tegu on Clausewitziga, kes muuseas Machiavellist väga lugu pidas. Kui Nõukogude Liidus pandi Machiavelli teosed keelatud raamatute loendisse 1930. aastate lõpus, siis „Sõjapidamise kunsti” kasutati Punaarmee sõjakoolides Teise maailmasõja alguseni. Machiavelli tekstid põhjustasid vastakaid  emotsioone peaaegu kohe pärast nende trükkimist. Vaevalt jõudsid tema teosed laiemalt levima hakata, kui need ringlusest ära korjati. 1559. aastal, kõigest kolmkümmend kaks aastat pärast Machiavelli surma, kandis Püha Tool tema teosed keelatud raamatute indeksisse, kuhu need jäid kuni 1880. aastateni, kui paavst Leo XIII Machiavellile andestas.

    Negatiivne tõlgendustraditsioon saab alguse vastureformatsiooni-aegses Itaalias, kus Machiavelli  eksimust ei nähtud selles, et ta soovitab valitsejal teha kurja, vaid et ta annab valitsejale nõu mitte kuuletuda Jumalale. Türannist valitseja polnud üksnes rahva rõhuja vaid ka vanakurja tööriist maa peal. Mõnikord nimetati Machiavellit avalikult saatana suleks. XVI sajandi Prantsusmaal polnud aga sugugi katoliku kirik vaid hoopis protestandid need, kes heitsid Machiavellile ette, et tema vaated röövivad prantslastelt nende vanad voorused ja  vabaduse. Hugenottide leeri kuulunud Innocent Gentillet teeb raamatus „Contre-Machiavel” Niccolò kaudselt vastutavaks 1572. aasta Pärtliöö tapatalgute eest, kuna tema „Valitseja” oli pühendatud Urbino hertsogile Lorenzo II de’ Medicile, kelle Prantsuse kuningannast tütar Catherine olevat veretööks raamatust inspiratsiooni ammutanud. Elizabeth I aegsel Inglismaal kujunes Machiavellist rahvalik burleskne figuur, kusjuures  tähelepanu all pole niivõrd tema teosed kui autor ise. Machiavellist saab alaline tegelane inglise anekdootides ning tema eesnimest Niccolò tuletatud Old Nick muutub Vanakurja sünonüümiks. Asjad võtavad koguni sellise pöörde, et saatanlikust Machiavellist kujuneb ajapikku makjavellistlik saatan. Inglise kardinal Reginald Pole kuulutas 1538. aastal Machiavelli koguni „inimsoo vaenlaseks”, viidates, et Henry VIII „usu-uuenduslik” tegevus (tegelikult kuninga  soov omandada võimubaasi laiendamiseks kloostrite maad ja saada oma naisest lahutus, mida paavst keeldus lubamast) rajanes Machiavelli poolt kirja pandud mõtetele. Juba 1569. aastal leidis termin „makjavellism” koha inglise sõnaraamatutes, kus seda mõisteti „kahekeelsuse praktiseerimisena nii riigiasjanduses kui tavakäitumises”. Machiavelli selline „läbilöök” Albionil on seda üllatavam, et inglise keeles trükiti tema „Valitseja” alles 1640. aastal. 

    Machiavelli eitamise kõrval eksisteeris õige varakult ka positiivne tõlgendustraditsioon. Oxfordi ülikooli esimene tsiviilõiguse professor, itaalia jurist Alberico Gentili iseloomustas oma 1585. aastal ilmunud teoses „De legationibus” Machiavellit kui arukat ja ettenägelikku meest, kes kaitses demokraatiat ja põlgas türanniat. 1640. aastal kirjutas prantslane Louis Machon raamatu „Apologie pour Machiavelle”, milles väitis oma uurimisobjekti olevat mittemõistetud  kristliku moralisti. Denis Diderot ja JeanJacques Rousseau jaoks, kes mõlemad arvasid, et „Valitseja” oli kirjutatud satiirina, oli Machiavelli vabariikluse ja vabaduse advokaat. Machiavelli ümberhindamine tema kodumaal leiab aset ühenduses valgustusajastuga, kus arvati end taas leidvat renessansipeeglis. Eriti eredalt lõi tema täht särama XIX sajandil Saksamaa ja Itaalia rahvusriikideks kujunemise ajal. Hegel nägi Machiavelli vabariikluses toetuspunkti  omaenese visioonile rahvusriigist, mida ta pidas inimkonna ülimaks saavutuseks. Machiavelli ise arvas inimkonna ideaalse vabariigi ülesehitamiseks liiga hapra olevat, sest inimesed on liiga isekad ja kõlblusetud ning lähtuvad peamiselt oma väiklastest enesehuvidest. Võib tunduda üllatavana, ent mida lähemale tänapäevale, seda enam saab Machiavellist mõningaste eranditega vasakpoolsuse sümbol. Isegi Karl Marx oli ametis kirsinoppimisega  Machiavelli loominguliselt koogilt. Itaalia Kommunistliku Partei asutaja Antonio Gramsci silmis oli Machiavelli aga peaaegu Lenini eelinkarnatsioon. Gramsci vaatles komparteid kaasaegse valitseja kehastusena, keda tuleb õpetada nii võimu ülevõtmise kui valitsemise kunstis. Gramsci meelest propageerib Machiavelli meetodite osas „rahvalikku massirealismi”.

    Tema tõlgendamisel võib veidi lihtsustatult välja tuua järgmise reeglipärasuse. Need, kes on  võimul, pole Machiavellit iialgi armastanud, ent neile, kes on tahtnud võimule saada, on ta alati meeldinud. Rahututel aegadel on Machiavellist alati lugu peetud, rahulikel aegadel on teda aga enamasti ignoreeritud. Sõnumitooja tehakse vastutavaks sõnumi sisu eest. „Kurjuse õpetajaks” peetud Machiavelli loomingut on sageli seostatud selliste nimedega nagu Hitler, Stalin, Mussolini ja Pol Poth, mis on läbinisti eksitav. Ei maksa unustada, et diktaatorid ja despoodid,  kes tegid tutvust Machiavelli loominguga, olid esmajärjekorras diktaatorid ja despoodid ning alles seejärel „Valitseja” lugejad ning mitte vastupidi. Niisiis on meil tegemist väga mitmete ja erinevate Machiavellidega ning selles on ennekõike „süüdi” tema lugejad ise. Vene-briti päritolu filosoofi ja ajaloolase Isaiah Berlini andmetel on ainuüksi „Valitseja” kohta vähemalt kakskümmend viis erinevat juhtivat tõlgendust ning neid tuleb aina juurde. Tänapäeval võib lugeda,  kuidas mõistavad Machiavellit feministid, ärimehed ning isegi Euroopa Liidu lobistid Brüsselis2. Lühidalt – meil igaühel on oma Machiavelli. Kuid kas see tähendab ühtlasi, et me kõik oleme suuremal või väiksemal määral makjavellistid?

    Machiavelli ei leiutanud makjavellismi, ta ainult vaatles seda. Senikaua k
    ui inimesed jäävad inimesteks, käituvad nad täpselt sellisel viisil, nagu Machiavelli on seda kirjeldanud: „Eks või ju inimeste kohta öelda üldiselt, et nad on  tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud, argpüksid ja saamahimulised; kuni sa teed neile head, on nad ihu ja hingega sinu päralt ning pakuvad sulle oma verd, varandust elu ja lapsi, seda siis … kui tarvidus on eemal; tarviduse kätte jõudes ent pöörduvad nad sinust ära”.3 Eks peeglisse vaadates taha ju igaüks välja paista kenam, kui seda tegelikult ollakse. Machiavellile hinnangu andmiseks ei piisa ainult „Valitseja” lugemisest, vaid seda tuleb kõrvutada „Arutlustega”. Biograafilised andmed lubavad üpris kindlalt väita, et ta töötas mõlema raamatuga korraga. See lubab omakorda öelda, et Machiavelli polnud autokraatia advokaadiks ühes ning vabariikluse toetajaks teises. „Valitsejas” ei leidu tegelikult ühtegi argumenti, mida „Arutlustes” poleks korratud. See on ühtlasi vastuseks kriitikale, mille kohaselt kaval ja südametunnistuseta teenistuse otsija kirjeldab ühes teoses kõike seda, mis  võiks meeldida valitsejale, ning teises seda, mis võiks istuda vabariikliku korra soosijatele. Paljud seisukohad mõlemas teoses poleks olnud meele järele kummalegi. Machiavelli teeb üldistuse, mitte ei anna hinnangut, kui kirjutab, et on olemas vaid kaht tüüpi valitsemist. „Valitsejas” kirjeldab ta peaaegu eranditult ühte ning „Arutlustes” peamiselt teist. Ent üksnes „Arutlustes” leiame detailse teemaarenduse, millal on kohane  personaalne valitsemine ja millal on aeg laiemaks vabariikliku võimubaasiks. Valitsejaid on tarvis riikide loomiseks ja päästmiseks, vabariigid aga säilitavad harilikult riiklust paremini pikema aja vältel. Parim variant oleks seega segavalitsemine.

    Kõige rohkem hindas Machiavelli siiski poliitilist stabiilsust, mille ta asetas kõrgemale nii valitseja juhitud riigist kui vabariiklikust valitsemisest. Machiavelli adub intuitiivselt, et vabastamine  ja vabadus on kaks täiesti erinevat poliitilist probleemi, mis vajavad vastuolulisi lahendusi. Vabastamiseks on tarvis võimu koondumist, vabaduseks aga võimu nõrgenemist. „Valitseja” teemaks on vabastava võimu kokkupanek, „Arutlustes” aga käsitletud seda, kuidas kätte võidetud vabadust hoida ja allakäiku edasi lükata. Varem või hiljem satub aga vabadus tõelisse ohtu. Seepärast on iga kümne aasta järel  tarvis radikaalseid ümberkorraldusi, s. t riik peab algstaadiumisse tagasi liikuma. Vaja on revolutsiooni. Siinkohal tasub meenutada, et „revolutsioon” oli alguses astronoomia termin, mis viitas kuu liikumisele tagasi algfaasi (sks revolvieren – tagasi keerama v pöörama, ingl revolve – pöörlema, keerlema). Alles XVIII sajandil omandas „revolutsioon” tänase, uuendusele viitava tähenduse4. Machiavelli räägib seega tegelikult re-evolutsioonist, millegi ümbertegemisest,  kui see miski on aja jooksul deformeerunud. Areng ei kulge otsejoones – selline lähtekoht oli tüüpiline antiikajale – vaid toimub pigem ringikujuliselt, tsükliliselt, pöördudes tagasi samasse kohta, kus seisavad varasemast tuttavad karakterid, kes osalevad oma ajastule vastavalt maskeerununa enam-vähem sarnastes konfliktides. Ajalool näib olevat muutumatu koosseisuga ansambel, kes esitab võrdlemisi piiratud repertuaari.  Kui kõik kordub, siis miks ei võiks see kehtida ka poliitika kohta? Machiavelli sõnum on, et võimust pole võimalik vabaneda ilma seda loomata, n-ö vastuvõimuta, kuid nõnda talitades muutub inimene tegelikult hoopis ise võimu vangiks.

    Üheks võimalikuks põhjuseks, miks Indrek valis oma uurimisobjektiks von Hutteni, võis olla just viimase protest võimude vastu ja tema vastuvõimu loomise visioon, mis nägi ette Saksa  ajaloolise kella tagasipööramist keskaegse rüütlimaailma „kuldajastusse”. Kas mitte Eesti omariiklust taastades ei olnud meist paljude pilgud pööratud samuti mitte niivõrd ette- kui tahapoole, kahe ilmasõja vahelise „ideaalriigi” poole? Indrekule meeldis ajaloo üle arutleda jalutuskäikudel ja teinekord oma argumente aeglaste laiakaareliste käeviibetega saata. Mulle meenub kolm pikemat ühisjalutamist 1980. aastate keskpaigas Pühajärvel, kuhu Indrek  saabus koos meie ühise sõbra Sergei Stadnikoviga pärast mõningate vahejuhtumitega vürtsitatud bussisõitu (sel ajal avalikes kohtades koos Seržiga liikudes võis pea alati arvestada mõne väiksema olmepõhjalise skandaalikesega) ning 1990. aastate lõpus Travemündes ja Berliinis. Praegune jalutuskäik aegruumis oli esimene ilma Indrekuta. Nii väga tahaks aga küsida, mida arvad neist asjust Sina, Indrek?

    1 T. Hampton, Fictions of Embassy: Literature and  Diplomacy in Early Modern Europe. Cornell University Press, London 2009, lk 109-110.

    2 M.P.C.M. van Schendelen, More Machiavelli in Brussels: The Art of Lobbying the EU . Amsterdam University Press, 2009.

    3 N. Macchiavelli, Valitseja. Tallinn 2001, lk 126.

    4 A. Ehrenmark, Maktens hemligheter: En essä om Machiavelli. Stockholm 1986, lk 203.

  • Raekoda, torm, tung ja romantika

    Tiiu Levald

    Vokaalajaloos armastatakse ikka meenutada möödunud sajandi esimeses pooles säranud tenori Benjamino Gigli tõdemust: lauljaks alla üheksa aasta ei saada! Ja seda ütles nii rikkaliku loodusanniga inimene, kes juba 17aastaselt laulis Verdi Alfredo rolli „La traviata’s”! Kindlasti on erandeid, näiteid võib kuhjaga leida, kus lavalaudadele on toodud vaevalt kolme aasta „produkt”, kuid sellele on järgnenud  väga lühiajaline säramine. Kui tahetakse liiga nobedalt puulatva jõuda, võib mõni reetlikult nõrgukene oksakene ronija alla kukutada. Miks sellest kõigest siinkohal räägin? Kuna olen jälgida saanud Merle Hillepi arenguteed päris esimestest sammudest peale, siis võin öelda, et tema puhul võib täheldada pikaldast adraseadmist. Tema hääle erakordsus on volüümikas ja tõmmutämbriline maht ning kõrguste eriline sära. Pikki aastaid segas teda  ilmne eneseväljendusjulguse puudumine, mingi tunnete avaldamise pelgus. Ent laulja hingekultuur on hakanud koore alt väljapääsu leidma ja kui muusika teda väga lähedalt kõnetab, siis liigutab see kuulajat lausa pisarateni.

    Kava oli ülimalt sisukas ja mahult mastaapne. Esitati Robert Schumanni, Ferenc Liszti, Pjotr Tšaikovski ja Mart Saare loomingust 25 laulu. Jäi mulje, et sisuline mõttelõng kulges mööda hingemaastiku väga erinevaid radu, kuid põhitoonus oli varjatud torm, tung ja nukrus. Äärmiselt sobilikud tundusid olema mõlemale interpreedile kaks esimest heliloojat. Kaasakiskuv oli Schumanni „Widmung” tsüklist „Mirdid” oma lennukuse ja väga läbimõeldud ülesehitusega vormis, lummas „Die Lotosblume” kargus ja kirkus. Tsüklist „Liederkreis” jäid enim meeltesse „In der Fremde” oma nukra pingestatuse ja klaveri ning laulja äärmise kõlalise kooskõlaga. 

    „Waldesgespräch” on laul täis maagilist võlumist ja siia oleks soovinud rohkem värvi ning lõpus lausa pahelist võidurõõmu. „Schöne Fremde” seevastu aga lausa lendas saali oma õnnejoobumuses. Väga võluvalt valulised olid harva kuuldud „Laulud Maria Stuarti tekstidele”.

    Värskelt ning põnevust pakkuvalt kõlasid Ferenc Liszti laulud. Kuna Liszti pärusmaa oli särav pianism ning tema huvide ning metseenluse  mastaabid meeletud, siis panevad tema laulud end kuulama eelnevast erinevate seostega. Liszti meloodia ja rütmi omavaheline piirideta sidumine ning sealjuures ikkagi meloodiale eesõiguse jätmine on lauljale äärmiselt inspireeriv. Laul „Der Fischerknabe” (Friedrich Schiller) on ju kuulsa Lorelei loo väike variant ja interpreetidel õnnestus luua lummav narratiiv. Atmosfäär oli tabatud ka järgmises „Über allen Gipfeln ist Ruh” – mõte  meie kõikide teekonnast kõiksusesse oli kantud suurest sisemisest läbielamisest ja lauldud kauni kõlaga. Et Merle Hillepis on peidus veel väga sügavad dramaatilised energiad, näitas laul „Vergiftet sind meine Lieder”. Ei saa salata, see tõi pitsituse kurku.

    Nüüd aga ka paar tõrvatilka meepotti: järgmiseks kõlanud Liszti „Petrarca sonett CLVI” jäi poolikuks, sest kõrv ei püüdnud kinni, mis keeles lauldakse. On ju vääramatu tõde, et  igal keelel on oma keelemuusika, ja kui laulja seda eirab, maksab see valusalt kätte – mitte ainult värsi ilust ei jäta ta kuulajat ilma, vaid vaesestab ka interpretatsiooni värvipaletti. Ja kahjuks tulenevad sellest ka palju olulisemad karid – kohatised intonatsiooni vääratused. Seda just soprani registri alumises pooles, kus kõla kontsentreerimine väga oluline ning vokaalide klaar kõla abimeheks number üks. Ei ole ju midagi õnnestavamat laulja jaoks, kui laulda itaalia keele kirka ja särava keeleasendi põhitõdesid järgides!

    Eks kõla kvaliteedi maitseline külg sõltu ju pilli käsitsejast, kuid laulja pilli, hääle käsitsus ei tohiks kuulajat vist ilma jätta poeesias sisalduvast. See jäi probleemiks ka Tšaikovski romansside puhul. Arvesse võttes Merle Hillepi kasutamata jäänud eneseväljenduse varusid, soovitan siin vallas veel otsinguid jätkata. Eeskujusid pole vaja kaugelt otsida: on olemas  suurepärane helijälg Tšaikovski interpretatsioonist Georg Otsa ja Eugen Kelderi esituses – siin puudub liigne tundlemine, fraseerimises on suure pieteeditundega kasutatud vene romansile ainuomast portamento’t ning välja voolitud iga luules peituv mõte ja arvestatud helilooja suurt respekti kõnerütmide vastu.

    Huvitava kontrasti tõi kontserdi lõpus Mart Saare mitmest loomeperioodist tehtud valik. Juba helikeelelt on need laulud täiesti  diametraalsed eespool kõlanuga ja pakuvad just pianistile väga häid värviotsinguid – mida pakuti ka meile. Lauljale aga oli see suur väljakutse teostada pärast nii mahukat ja dramaatilisi pingeid täis musitseerimist veel nii filigraansust nõudvaid kujundeid. See nõuab väga suuri kontserttegevuse kogemusi. Enim õnnestus seekord lihtsakoelisema helikeelega „Mis see oli?” ja eriti kirkalt kõlas lisapalaks lauldud Konstantin Türnpu „Kui sa tuled, too  mul lilli”. Raesaali pilgeni täitnud publik tänas interpreete kestva aplausiga – seega on tõestatud, et tegijad väärivad suuremat tegevusraadiust. Kontserdipaiku on ju Eestimaal nüüd hulganisti ja ka sponsoreist ei peaks puudus olema.

Sirp