Eesti Kinoliidu korraline üldkogu (üldkoosolek) toimub 9. aprillil, algusega kell 15 Tallinna Kinomaja saalis.
Koosoleku esimesel poolel saavad sõna Eesti filmiala liitude kõneisikud. Koosoleku teine pool on pühendatud juhatuse aruandele Eesti Kinoliidu 2012. aasta tegevusest. Koosoleku järel, kell 18 on Kinomaja ekraanil uus muusikaline lühimängufilm „Viimane Romeo” (lavastaja Moonika Siimets, 35 minutit).
Märgid selle kohta, et seegi kevad, sõja lõpust 65 aastat, ei tule teisiti, on paksus talvelumes näha. Kõikvõimalikud imelikud inimherilased tiirlevad juba õhus. Peaaegu tühjale kohale tekkis ühtäkki arutelu, kas Eesti president peaks kevadel Moskvasse minema või mitte. President Ilves ütles, et tema läheb, kui kutsutakse, seepeale aga kuulutasid peninukid, et kes tahab sõber olla, peab nende juurde kutsumata minema. Võta siis kinni, mida nad tahavad. Ilma kutsumata käivad riigipead teistes riikides ehk ainult puhkust veetmas, mitte ametiasju ajamas.
Kuid president on ainult üks element Vene riikliku propagandatööstuse Eestit demoniseerida püüdvas mängus. Ametiisikute lõksupüüdmine on pealegi raske, nemad suhtlevadki ametlikult ja avalikult. Pehmed, kultuurilised abinõud, rakendatuna pehmemate inimeste peal viivad palju paremini sihile ja seetõttu mõjutustegevuses neid ka kasutada armastatakse.
Üht sellist pehmet organit, MTÜ Impressumit tutvustas kaitsepolitsei eestlastele viimati 23. detsembri Eesti Päevalehes. Oli ka põhjust, sest just värskelt oli see imelik luure variorganisatsioon saanud valmis raamatu „Pikaajaline mälu” („Nekorotkaja pamjat”, SKP Media, Tallinn 2009, 352 lk). Selles üsna hästi nähtavate traagelniitidega artiklikogumikus on agentuuritöötajate omade kõrval ära trükitud ka terve rida eesti inimeste artikleid. Kõik need on oma loomulikust ajakirjanduslikust kontekstist välja rebitud ja arvata võib, et osaliselt ka autorite nõusolekuta tõlgitud (tuntumad neist sotsiaalteadlased Raivo Vetik, Rein Ruutsoo, Mati Heidmets ja ajakirjanik Peeter Ernits) ning uuesti trükitud lood.
Ja ongi tekkinud vastasele igapidi viljakas olukord. Kui selgelt Eesti-vastase tonaalsusega kogumikus esindatud autorid ei protesteeri ega lähe õiguste rikkumise pärast kohtusse, hakkavad paljud kaasmaalased neid umbusaldama, sest aus mees ju ometi ei sõbrusta organitega, mille eest kaitsepolitsei on avalikult hoiatanud! Kui nad protesteeriksidki, siis saaks seda näidata kui vabaduse puudumist Eestis, kus „lugupeetud teadlane peab valitsuse/jõu/politsei survel ja hirmust repressioonide ees lahti ütlema oma veendumustest”. Igal juhul kaasneb ühiskonnas hõõrdumise kasv, vaimne häiritus. Kui vastase mõjutusorganiga teeb koostööd vähetähtis Kesknädala ajakirjanik, ei vääri see eraldi tähelepanu, mida tuntum ja positsioonikam on aga isik ühiskonnas, seda ettenägelikumalt peab ta oma samme valima.
Nii võiks rea-ajakirjanik Peeter Ernits lahedasti kas või vaenlase peakorteris reportaaži tegemas käia, Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) esimees Peeter Ernits aga MTÜ Impressumis Eesti-vastastel kihutuskoosolekutel mitte. Sest iga väärsammuga kaasneb oht, et kompromiteerituks osutub terve organisatsioon, meie kodanikuühiskonna oluline struktuuriüksus. Kujutlegem näiteks olukorda, kus tuleb välja paber, mis näitab, justkui oleksid Impressum ja EAL mingis vormis koostöökokkuleppe sõlminud. EAL peaks oma esimehe tegevuse kas tagantjärele heaks kiitma või astuma põhikirjalisi samme esimehe vahetamiseks. Ja tekiks taas viljakas olukord, mida eespool kirjeldatud.
Esmaspäeval avaldas infoagentuur Regnum „grupi seltsimeeste” memorandumi, kus antakse juhtnööre Venemaa valitsusele rangema Eesti-poliitika sõnastamiseks. Allakirjutajad on meile tuntud vaenulikud, sealhulgas „rahvaste sõpruse” suurendamiseks ka klubis Impressum esinenud tegelased. Nende eesti sõpradele veel seekord allkirjaõigust ei pakutud, soome sõber aga juba kvalifitseerus. Linterist ja Revast rääkimata. Ikka tasapisi, teenete järgi.
Sümfooniakontsert: ERSO, Ellerhein, RAM, solistid Aile Asszonyi, Helen Lokuta, Oliver Kuusik, U ku Joller ja Märt Jakobson ning Natalia Lomeiko, dirigent Mihhail Gerts. 9. I Estonia kontserdisaalis.
Päris kindlasti oleks olnud õigem pealkirjastada kontserdiarvustus teisiti. Näiteks: „Neljas kava kontserdisarjast „Eesti muusika kullafond”, pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale”. Olulisema või siis mahukama osa sarjast on endale saanud eesti kammermuusika klassika, mis meie tänapäeva kontserdielus muidu ei ole just pjedestaalil. Sarja kahe sümfooniakontserdi kavas oli kaks Rudolf Tobiase suurvormi: „Joonase lähetamine” Neeme Järviga (valmis ka DVD) ja nüüd kantaat „Johannes Damaskusest” noore, aga endale juba nime teinud dirigendi Mihhail Gertsi juhatusel. Artikli pealkirjas dominandiks saamise tingis asjaolu, et tegemist oli dirigendi tegeliku debüüdiga ERSO ees.
Kava oli koostatud traditsiooniliste printsiipide järgi, st et ühel soliidsel sümfooniakontserdil kuulete kindlasti avamängu, instrumentaalkontserti ja teises pooles kas sümfooniat või mõnd muus vormis nn peateost. Mihhail Gerts oli teosed järjestanud kas geograafilist printsiipi või kahanevat kronoloogiat järgides. Kontsert algas Veljo Tormise Avamänguga nr 2 (1959), siis peateosena Tobiase „Johannes Damaskusest” ja kontserdi teises pooles Pjotr Tšaikovski Viiulikontsert op. 35 (1878), solistiks kaheksakordne(!) rahvusvaheliste konkursside laureaat Natalia Lomeiko. Tegemist on Novosibirskist pärit imelapsega, kelle käekäiku on suunanud viiulimuusika ajaloo suurkuju Yehudi Menuhin isiklikult.
Kui kavva lülitada populaarseim ja enim esitatud eesti sümfoonilise muusika tippteos Tormise Avamäng nr 2, siis kostub repliike „juba jälle”. Kuid pärast kontserti haarab nii esitajaid kui kuulajaid üldine rahulolu, mis kinnitab avamängu suurt väärtust. Teose probleemiks on tempo ja minu veendumusel saab autori metronoomisoovitust – vist 152 – täita ainult absoluutse ansambli olemasolul. Arvan teadvat, et pisut aeglasem tempo on efektsem ja paneb kuueteistkümnendikud hästi rütmiliselt vetruma. Gerts tundus olevat autoritruu (kuulajana oli saalis ka autor) ja tekkinud rütmimadinas läks justkui midagi kaduma, kuid ikka võis kogeda teose nauditavaid väärtusi.
Tobiase „Johannes Damaskusest” (1897) sega- ja meeskoorile, viiele solistile, orelile ja orkestrile on kirjutatud Peterburis, kui autor oli 24aastane. Õigus on kindlasti Vardo Rumessenil, kes peab teost eesti klassikalise muusika üheks nurgakiviks. Ometigi on kantaadi registreeritud esitusi möödunud 110 aasta jooksul vaid üksteist ja nüüd siis kokku kaksteist. Ka tänases Eestis on sellise suure esituskoosseisu kokkusaamine vägagi keerukas, sest meil puudub professionaalne oratooriumikoor ja RAMgi on märgatavalt kõhnenenud. Nii tundub selle ja teistegi samalaadsete teoste tulevik Eesti kontserdilavadel tumedavõitu. Seda enam tuleb kiita tegijaid, kes said „Eesti 90” märgi all hakkama kahe eesti suurteose ettekandega. Kantaadi seekordne ettekanne oli üldiselt kopsakas, kuid mõnevõrra vormiliselt lõpetamata – pean silmas esituslikku venitatust ja väheveenvat vormiteostust. Kantaadi solistidest annaksin võidupärja Uku Jollerile (bariton), kes avas oma etteastetes ehk enim teose romantilist sisukust.
Tuleb öelda, et otsus jätta Tšaikovski Viiulikontsert lõpunumbriks oli selles kontekstis õiglane ja tagas edu. Tšaikovski kontsert oli eelkõige proovikiviks dirigendile, kelle kogemus oli kindlasti selle teose esitajatest väikseim. Ütlen kohe, et ta sai selle päris keerulise tööga hakkama. Natalia Lomeiko haaras oma erakordselt kauni, tumedatämbrilise ja vabalt kõlava tooniga. Tema meisterlikkuses ei jäänud küll kahtluseraasugi. Ilmselt sõltus teose väljakujunenud standardist 3-4 minutit pikem esitus eelkõige dirigendi kogenematusest. On kindlasti palju asjatundlikumaid nõuandjaid – eelkõige Gertsi professor Paul Mägi –, kuid minagi oskan öelda, et Canzonetta tempo on Andante metronoomiga 84 ja suur ritenuto orkestri sissejuhatuse lõppedes on pigem ohtlik kui kohane. Tuleks hoiduda fraaside kujundamisest-tükeldamisest ritenuto’dega ja agoogilisest ilutsemisest, püsida rangemalt partituuris koos autoriga. Kuid lõpp hea, kõik hea. Tormiline lõpuaplaus koos jalgade trampimisega – ja kontsert tuleb kordaläinuks tunnistada. Sarja lõpetab Uus Tallinna Trio 3. aprillil Estonia kontserdisaalis.
Mitmete muude ülesannete ja eesmärkide kõrval ongi „Baltoscandali” üks olulisem põhjus (eksisteerimise põhjus) just õhutamine. Õhutamine ehk ärgitamine vaatama uusi olukordi uue või vana pilguga ning vaatama vanu, tuttavaid olukordi (olgu need siis teatris või igapäevas) uue(nenud) pilgu ja mõttega. Teater kui kunstiliike ühendav ja sisaldav nähtus on just sobiv võimalus enese ja ümbritseva ülevaatamiseks, taustade loomiseks, kust peegelduda või põrkuda, hea ja valutu vahend. Isegi meeldiv ja vahetevahel põnevgi. Värske pilguga ümbritseva vaatlemine ärgu aga ärgitagu kõike olevat ja tuttavat uuendama, vastupidi – uuenenud pilk nähku taas tuttavas värskust, turvalisust ja olulist. Selliselt on mu meelest „Baltoscandal” 10 aasta jooksul inimesi õhutanud nägema ja mõtlema. (Tõsi, minu kogemused on saadud neljal viimasel festivalil.)
2004. aastal „Baltoscandalil” esinenud Hollandi lavastaja-teoreetik Jan Ritsema tutvustas majanduspoliitilise loeng-etendusega „PIPELINES, a construction” seoses oma manifesti „Theatre between the active AND the passive, the actor AND the spectator”, kus ta muuhulgas ütles, et „ideaalne pealtvaataja ei tule teatrisse selleks, et jälgida teatraalset süžeed, vaid selleks, et jõuda ootamatute mõteteni, et kahelda oma isiklikes stereotüüpsetes vaadetes ja mõtteviisides. Inimene ei tule teatrisse ravile, vaid selleks, et kuulda seal ettepanekuid, küsimusi ja hüpoteese. Me näeme teatrit ennast kui piiritsooni, anonüümset paika. Teater on ilma kohata koht, kus saab asju uueks mõelda.” Ilmselt ei kao selle tsitaadi mõte, kui asendame sõna „teater” „Baltoscandaliga”… Siiski – baltokas on tugevalt seotud kohaga ja seal kohas tegutsevate inimestega ning see on selle festivali tugevus.
Meeleolufestival ja tuulutuskoht
Õhutades ka tuulutame, laseme õhku sisse, välja ja peale. Muidugi ei saa „Baltoscandal” ega miski muu olukord nüüdses piirideta Eestis erilise õhutamisefektiga esineda, aga elevust tekitavat tihedat ja erinevaid lõhnu kaasa toovat õhumulli on baltokas pakkunud küll. Õhku on peale lastud kooslustele, mis on esile kutsunud teatud reaktsiooni, ning nüüd liigutakse ühendatud jõududega jne. Ja olgem ausad – tegu on just sellise tuulutuskohaga, millest festivaliraamatus festivali kunstiline juht Priit Raud kirjutab: „Aga „Baltoscandal” on alati olnud ka meeleolufestival, koht, kus teatrit armastavad inimesed kokku saavad ning tutvuvad, arutlevad ja pidutsevad.” Olgu selle armastusega kuidas on, aga mõistuslik ja sümpaatne ebaratsionaalsus nii enda kui teiste mõtetes ja tegudes on sel festivalil reaalsust kogenud küll.
Õhutamisest võib mõelda ka kui õhkulaskmisest. Küllap lastakse jätkuvalt mõni õrnem maailmapilt, mingi kujutelm teatrist või elust üldse „Baltoscandalil” pauguga õhku. Õnnelikud on need, kelle kahe aastaga kinni kasvanud ja sügelevad haavad jälle lahti rebitakse ja siis, olenevalt (teatri)maailmapildist, täidetakse kangema või lahjema soolalahusega. Võib-olla utreerin, aga selle aasta festivali külastanud noortehordid annavad alust nii mõelda. Mõtetest, küsimustest, vaidlustest ja vastustest paks baltoka õhk on oma viljakust eksponeerinud, paljud viljad on jäänud õhku, paljud ilmselt minema viidud.
Tasanduv tase
„Baltoscandal” on end reklaaminud teatri piiridel tallavana. Ilmselt tallab piiridel teatri enda sees. Tallamine käib ka laiemates piirides, taluvuse piirides –kas talun nähtut teatrina või mitte. Kui visata kiire pilk ajalukku, siis meenub, et 2004. aasta festival andis võimaluse märksõna „olematu teatri” all esineda meie teatriinimestel „mõtete ja ideedega, mis tavateatri uksest läbi ei murra”. Kuigi oli hea võimalus haarata kinni „olematu teatri” kontseptsioonist, rakendati „olematust” siiski oma õõnest esinemist vabandavalt. 2006. aasta festivalil kasutati paraku rõõmuga võimalust „tule kaks kätt taskus ja ole võimeline andma paar etendust”. Kui pärast eelmist „Baltoscandalit” tundsin kaasa, et „laias laastus on kadunud näitleja, kadunud on näitlemine, etendusest saadav intellektuaalne või emotsionaalne laeng on asendunud lihtsalt teadmisega, et olen seda etendust näinud, tekst valitseb, info on välja vahetanud loo, tekst tapab”, siis selle aasta festivali üldpilt on ühtlasel, tihedamal tasemel. Maitse üle vaidlemine ei lõpe, kuid „purkisittumist” võis sel aastal märgata minimaalselt.
Kuna baltokas toimus juba 10ndat korda, siis ei üllata sellised interdistsiplinaarsed kunstfekaalsed üles- ja üleastumised karastunud inimest enam kuidagi. Samamoodi ei tohiks enam olla teatrihuvilist, kes läheb sinna otsima turvalist ja kodumaist „laudalüürikat”.
Vaatamata kõigele, võib siiski Priit Rauale ja seega ka teistele osutuda abiks, kui kava koostamisel võetaks appi näiteks abimees või -naine, kes näeb võimalusi (teatri)inimest tuulutada ka teiste vahenditega kui liikumise, liigutamise, fragmentaarsuse, narratiivi eitamise, mittelineaarsuse või perfonksi eksponeerimisega. Mitte et praegusel festivalil midagi viga oleks, aga ei saa ju nõustuda sellega, et erinev, tuulutav, ohoo-elamust pakkuv teater kulgeb valdavalt ekspressiivsel liikumine-seisund-pilt skaalal. Aga võib-olla tõesti üllatada raskekaaluteatrit otsima tulnud teatraali näiteks polüneeslaste või gröönimaalaste „laudalüürikaga”.
Väikese seltskonna eralõbu?
Sel aastal tundus festival kuidagi eriti rahvusvaheline, eriti võrgus, kuna „Baltoscandal” on liitunud rahvusvahelise teatrifestivale ühendava võrgustikuga Next Step, mida toetab Euroopa Liidu kultuurikoostööprogramm Kultuur. Eesmärgiks õhutada Euroopa etenduskunstnike omavahelist koostööd ja ringlust, et kaasa aidata ja toetada läbimurdeni jõudvate etenduskunstnike loomingut. Samuti tegutses partnerfestivalil võrgustiku Theatre Festivals in Transition mobiilne laboratoorium, mille eesmärk on leida, arendada ja katsetada vahendeid, mis aitaksid kaasa dialoogile nüüdisaegse etenduskunsti loojate, esitajate ja vaatajate vahel. Rakvere õpitoa teemaks oli „Taju, meeled ja mälu”, kus noored Euroopa teatrikriitikud arutlesid festivalietenduste põhjal vaatajamälu ja sellega arvestamise ning kriitika muutuvate väljendusvahendite üle.
Positiivse tõsiasjana ei saa märkimata jätta, et traditsiooniks on saamas festivali off-programm ehk noorte teatrite festival „B’OFF”. Ilmselt andsidki need tegelased oma märgatava panuse selleks, et pea kõikidel „Baltoscandali” etendustel olid saalid puupüsti täis. Mida veel tahta?
Kuigi „Baltoscandalil” korraldatakse juba traditsiooniliselt jalgpallivõistlust „küünikud versus romantikud”, on spordikommentaatorite ja paljude muude inimeste jaoks baltokas ikkagi üks „väikese seltskonna eralõbu ja -viisiline mäng purkide ja muuga”. Ja selline masse eemale peletav kuvand peakski levima ja säilima. Sest loodan, et baltokas ei saavuta kunagi rahvamasside hulgas sellist populaarsust nagu Viljandi folk seda praegu „naudib” ehk liigne masside huvi on ilmselge karuteene üritusele või selle algideele.
Kuhi klišeesid, äärmuslikud näited kehaskaalas ja üks jõhker till
Nii võiks triviaalselt üldistada selle aasta festivalil nähtut. Alasti inimesed mõjusid nii otseses kui kaudses mõttes oma alastusega esteetiliselt, irooniliselt, klišeeliselt, erootiliselt, teatraalselt. Üldse oli paljudes lavastustes kas otsesemalt või kaudsemalt esil keha, eriti naise keha seksuaalsuse ja kehalise kaubandusliku pakendi olemise-hääbumise temaatikaga. Siiski ei tasunud lasta end kehadest häirida, sest festivali tipphetked sündisid (ka) mujal. Võimalik oli näha 16 lavastust, millest umbes kolmandik Eestist. NO-teatri „GEP” ja Mart Kolditsa „Proffet” (eriti viimane) mõjusid festivalikontekstis vahest kõige massiivsemana.
Kuna enne festivali ilmus ajaki
rjanduses välislavastuste kohta märkimisväärses koguses materjali ning vist pea kõik lavastused said ka noortelt kirjutajatelt kiirvastukaja tänuväärses, iga päev ilmunud festivaliajalehes, siis mainin siin lihtsalt ära mõned nimed, mis suvalisel teatrifestivalil võiksid õhutada teatrisse astuma.
Norra teatri Jo Strømgren Kompani „The Society” oli ilmselt festivali kõige korralikum lavastus. Selles mõttes, et laval oli kõik olemas „nii nagu peab”. Nii oli aga näiliselt, sest kolm meest suutsid konservatiivses kabinetis luua à la sõja hiinlastega. Vaimukus tipnes sellega, kuidas astuti tekstiga tekstiteatri enda vastu: vohav prantsuse keel sarnanes glossolaaliaga ehk kuigi kõik said tekstist „aru”, polnud sel tekstil mingit mõtet. Nii selles mõttes kui ka muudes nüanssides tuletas lavastus meelde, mis on teatris primaarsed väljendusvahendid.
Kõige rohkem vaidlusi tekitas prantslase Gisele Vienne’i lavasus „I Apologize”. Verest lirtsuv õudusunenägu heledas, isegi perversselt rõõmsas lavaruumis. Elusuuruses tüdrukuid kujutavad nukud loovad oma elusarnasusega raskusteta hästi säilinud laiba rollid. Tätoveeritud inimolend, unelmate asendeis naisolend ning homo-killer kujutavad tõelist õudusunenägu. Paradoksaalne on see, et kogu see ise-peab-nägema-teater tundub turvalise ja isegi kaunina. Jääb ka võimalus, et kõik see polnudki nii…
Kui Vienne lavastas võib-olla seda, mis toimus tema peas, ja see kõik oli meile hästi näha, siis Ivana Mülleri lavastuses „While We Were Holding It Together” toimub kõik meie peas ehk vaadata pole esmapilgul nagu midagi. Viis näitlejat, hangunud ühte poosi, hakkavad oma ettekujutamistega looma lugu või lugusid ja kuna lavaline liikumine on peaaegu nulli viidud, siis tulebki vaatajal endaga ise üsna intensiivselt tegeleda. See on lugu inimvõimetest, nii vaimsel kui füüsilisel tasandil.
Metaklišeeline „Big 3rd Episode – Happy / end” Superamase esituses pakkus ebareaalset reaalsust: seks ja suhted selliselt, millisena meedia kohustab meid neid nägema ja mil viisil nendega tegelema. Nii-öelda kaasaegne pilgupüüdja!
Pilku püüdis ka Charlotte Engelkes lavastuses „Miss very Wagner”. Meisterlikult täitis ta lava laulu, tantsu, nukuteatri, varietee ja muude numbritega, luues vaate ja mõttemängulise ooper-performance’i.
Kui kedagi peaks veel huvitama muusikainstrumendi ja naise üheks saamine ning ka kulgev graafika teatris, siis õhutan vaatama türklase Aydın Tekeri koreograafiat „harS” Ayşe Orhoni esituses. Laur Kaunisaart võlus lavastuse juures tähenduse puudumine. Nii on.
*mõistlus – ilmselt esimest ja viimast korda avalikult esinev sõnamoodustis, mis tähistab mõistuslikku ja mõttekat võitlust. Teatriolekusse ülekantuna, on see sõna permanentselt ja raskusteta ilmestanud kõnealust festivali.
245 krooni pole hea raamatu eest palju. Sain Lauri Vahtre “Absurdi impeeriumi” ja nautisin seda mitu õhtut. Tammerraamat pole küll minuvanustele põnevusi tootev kirjastus, aga see on nii vaimukalt ja tihkelt serveeritud, et kunstnik Andres Tali vääratus kaanel tekitab kohe tõrget. Kui kirjutada absurdi kirillitsas, on mõte mõjusalt paigas jah, aga miks siis u asemel Ц, r asemel я ning i asemel ukraina kahetäpiline? Ju autor pugistab naerda: narr, ka see on absurd! – aga kiirpilk ei lase pealkirja välja lugeda; kui just nimme ostma ei lähe (mina läksin), ei taipagi, millega tegu.
Nagu autor isegi kordab, on absurdianekdootide arv mõõtmatu, sellepärast on kentsakas lugeda ühte ja sama pisinäidet raamatu algusest ja lõpust. Lk 9 kolmandal real toodud terve mõistuse tüssamise näide “üks buss pööras vasakule, teine buss oli sinine” kordub lk 204 lõpupoole.
Lk 174 on paika saanud üks ütlemata õige märkus: kui Stalini ajal tunti end nagu ühes suures vangilaagris viibivat, siis Brežnevi ajal hakkas tekkima hullumaja tunne. – See käib kogu raamatu kokkuvõtteks hoopis etemini kui peatükk 6.3. Selles märkan mitut juhuslikku, küsitava veenvusega anekdoodinäidet; kurvastan mitmete loetlemata tõsielulugude üle (kas või Hruštšovi kõnekatke: praegusel ajal ei ole Nõukogude Liidus ühtegi poliitvangi; need, kes on, süüdistagu ainult iseennast; nõukogudeaegsete estraadinäitlejate põhinipi rääkimata jätmine – nn Raikini sammas (Arkadi Raikin pistis kavva meelega sisse mõne vinge, ilmselt absoluutselt keelatud sõna või mõtte, mille ärakeelamisega jäi mõni hirmuäratav, ent leebem lauseke alles); lk 203 lõpus tsiteerib autor (mitte just täpselt) sketši, mille autoriks võin end pidada kas või raamatus “Naliaad” (1973) lk 6-7 trükitu põhjal.
Kuna mõnestki vihjest adusin tahet/võimalust avaldada teos ka inglise keeles, siis tulnuks ehk kuskil täpsemalt ära seletada ka üha korduva vene sõna “nomenklaturtšik” iva.
Väike maitseküsimus. Kui Lauri Vahtre ei jää alla Mart Laarile, siis pole midagi kurta ega kobiseda. Kui Shakespeare ei jää alla Mart Kivastikule, siis kõlab see minu arust tohmakalt: eelkäija ei saa ju alla jääda sajandeid hiljem tegutsejale? Ma’i vaidle, ilmselt on ka sedapidi võimalik. Igatahes Daniil Harmsist rääkides võib ju möönda, et ei jää alla Lewis Carrollile, ent võrdlus Monthy Pythoniga tundub väär: nagu pandaks maadlema Heiki Nabi ja Jaan Jaago. Üldiselt on meeldiv tunda, et Vahtre oma partnerit usaldab, aga mõne ei eriti segase anekdoodi puhul kipub ta putru küll lusikaga suhu toppima; nii juhtus lk 40 Nikita ja kolhoosnike puhul, kus “naljatasid” seisab rõhukirjas.
Ütlen asja keskel kohe ära, et väga paistma ei jääks, ühe mind ärritava kirjaviisi. Juba meie (LVga) ühistel seadusetegemise aastatel (1992–1999) olin välja töötanud kindla seisukoha, et ja/või on poosetamine ja ülepingutatud väljendumistava. Lauri kordab seda ikka, üha ja aina. Nagu lk 119 ülalt 7. rida: “Jättes ostmata liiga kalli ja/või eriti madala kvaliteediga kauba. Oli see kallivõitu või muidu rämps, ostmata jäi ikka, ka siis, kui mõlemad omadused kokku said!” Üldse on raske leida näiteid, kus ainult “ja” või “või” sisuliselt või grammatiliselt loo kihva keeraks!
Kasutan siin oma vanema ja tohutult välismaal käinud seltsimehe eeliseid (käisin Rootsis 1989) ning ütlen lk 71 kohta, et kohalik KGB ei andnud iialgi soovitusi välismaale sõiduks. Niisugust riski ei võetud eales, koguni Karl Vainot Soome saates (kui pole käinud, siis prostite!). Juhtkonna ja parteikomitee soovitused käisid julgeolekust läbi; kui need sealt tagasi tulid, tähendas see, et probleeme ei nähtud.
Raamat peab ikka väga vigadetühi olema, kui hakkad juba lausa süütu sõna pärast norima. Lk 46 räägib Vahtre, et eestlaste, lätlaste ja leedulaste valdav enamik ei armastanud kuigi palavalt sõjaveterane – siinkohal võiks ju lihtsalt öelda “peaaegu mitte keegi”.
Nagu tõelises tarbijaga tagasisides, haakun ma nüüd lk 51 üleskutsega: kui keegi tuvastab toote, mida oli järjekindlalt saada kogu N Liidus kogu nõukogude aja jooksul, andku mulle teada. Sõbrad, aga neljakopikane soodapakk! Nii kui ostukorvi asetasid, panid ruttu kassa poole punuma, sest pakid ajasid kõik soodat välja – küllap lausa GOSTi kohaselt! Aga veel üks asjalik kõhutäide, mida oli isegi Itkoli poes (Elbruse jalamil) ainsana peale Jaapani vihmavarjude: Eestis tehtud sprotipasteet!
Räägin veel rahast ja kogu lugu. Lk 72 teises lõigus tõdeb Lauri Vahtre, et mingeid rahavahetuspunkte ei eksisteerinud. Välismaa oli neid küll täis, aga seesugust makulatuuri nagu rubla ei olnud ette nähtud vahetada! Ning raha, mis välismaale sõitjale anti, oli küll väikses koguses, ent mitte lausa mõnekümne dollari väärtuses! SDVsse 1969, Poolasse 1971 ja ka Vietnami 1984 vahetati pro Nase 110 rubla! Kummati oli lubatud veel üle piiri viia 30 rubla, mis Ida-Euroopas täiendavalt lahti vahetati; põhjendust ei suutnud ma välja mõelda.
Mis puutub aga mahamüügiartikleisse, siis ei saa unustada gruusia ja armeenia konjakeid (meie hankisime läbisõidul Moskvast) ja ka kohviube, lihtlabase hinnavahe tõttu (meil oli kilo 4.50). Vietnamis tehti rahaks suur kogus triikraudu, mis küll pingevahe tõttu (meil 220 V, seal 110) ei silendanud…
Meenutusväärset on muidugi tonnide kaupa ja nõuda või soovitada, et kogu see absurd, millest suur osa oli ikkagi mattev masendus ja õilmitsev õudus, ühte raamatusse lükitaks, oleks laustobedus. Pole ka kindel, et iga lugeja selle üle elaks. Ja ikka lisan kaks tõika, mida lootsin siit kah leida.
Kui 1970. aastal läks lahti kodumaiste sõiduautode Žigulide tootmine (paar esimest aastat itaallaste hoolsa tehnilise kontrolli all, see andis esimestele ostjatele mõnusa edumaa!), siis hakkas tehas kandma magedat nime VAZ – ju vist Volga jõe tõttu V –, kuid eelnenud nimevõistlusele laekus ka uhkelt-välismaiselt kõlav VIL-100, mis oleks tähendanud muidugi Lenini juubelit. Ei meeldinud!
Teine lugu on anekdoot. 21. juulil 1969 käisid ameeriklased Kuul ja 22. juulil kutsus Brežnev kosmonaudid kokku: Keskkomitee on otsustanud meie avaruslendureid usaldada ja saata laev Päikesele! Keegi kosmonautidest julges vihjata: Leonid Iljitš, kas me seal mitte ära ei kõrbe? Ja peasekretär vastas suureliselt: Partei on kõigele mõelnud, te sõidate sinna öösel, kui päike ei paista!
Carl Ehrnrooth repro Ajakirjast Antiikki (Nr 3, 1994)
Umbes kümme aastat tagasi oli mul Helsingi sadamas vastas kaks meest: Soome parim väärismetalliekspert Raimo Fagerström muuseumiametist, kellega olin juba varem kohtunud, ja tüse soliidne härrasmees Carl Ehrnrooth, keda Raimo tutvustas mulle Soome suurima Balti hõbedakogu omanikuna. Mehed olid otsustanud, et kõigepealt näidatakse mulle just Ehrnroothi kogu. Ronisin tüseda härrasmehe autosse ja sõit läks läbi pimeneva sügisõhtu Lahti poole. Udu oli nii tihe, et kahtlesin, kas üldse tervelt kohale jõuame, kuid Kalle, nagu sõbrad teda kutsusid, juhtis masinat kindla käega Seesta mõisani, mis jääb Lahtist paarikümne kilomeetri kaugusele.
Mõisahoone oli pikk kahekordne puitehitis ja seal algas minu üks põnevamaid avastusmatku eesti kullassepakunsti välismaistesse varakambritesse. Peahoone arvukates vitriinides, mille sisu lasti mul põhjalikult uurida, asusid Ehrnroothi enda kogusse kuuluvad kümned säravad hõbeesemed, kõigil Eesti või Läti kullasseppade märk peal. Eraldi hoonesse oli paigutatud minister Hynnise hõbedakogu, mille maht oli enam-vähem võrdne Kalle koguga. Nädal aega elasin külalisena Seestas ja uurisin üksipulgi sealset kaht ulatuslikku hõbedakogu. Hõbedakogu kõrval olid Kalle ja Raimo hõivatud ka Balti hõbeda andmepanga loomisega. Kalle arvutisse kanti iga väärtuslikum Eesti või Läti hõbeese, ükskõik, kus see asus. Arvutis olid üksikasjalikud andmed: iga eseme kaal, mõõdud, asukoht, lisaks eseme ja sel leiduvate märkide laitmatu tasemega fotod. Selle projektiga liitusin ka mina ning käisime andmepanga jaoks esemeid uurimas nii Tallinnas kui Tartus, samuti Riias. Rootsis tegi seda tööd tuntumaid kolme krooni maa hõbedauurijaid proua Silferstolpe.
Mõni aasta tagasi sain teate Carl Ehrnroothi surmast. Mitte ainult kolleegi ja sõbra surm, vaid ka tema kogude edasine saatus tegi mu süngeks. Neil päevil sain Rootsi ühe suurema oksjonifirma Stockholmi Auktionsverki hõbedaosakonna juhatajalt Tomas Perssonilt kirja, kus teatati, et 17. kuni 27. novembrini toimub Stockholmis Balti hõbeda oksjon. Lisatud fotokoopial tundsin ära Ehrnroothi kogu esemed. Vaevalt suudavad meie muuseumid võistelda rikaste rootsi erakogujatega ja see suurepärane kogu pihustub üksikute omanike vahel. Kõige rohkem on kahju sellest, et kogus oli väga rariteetseid esemeid nagu ühe vanima teada oleva Narva meistri Gerd von Haveni kuuljalgadel peeker, teise kuulsa Narva meistri Ludolf Zanderi rikkaliku barokse kohrutusega joogikann, sama ese, aga Tallinna meistri Friedrich Lübkeni ainulaadse graveeritud dekooriga. Seal on Tallinna kullassepa Johann Seligeri rikkaliku dekooriga kandik-vaagen, mis oma laadilt on seni teada olevas materjalis ainukordne ning kaks hõbedast kohvikannu Narva meistritelt Heirich Fonnelt ja Johann Friedrich Gustavsonilt, Eestis pole ühtki nii varast hõbedast kohvikannu. Ei leidu meil ka ühtegi barokiaegset hõbelaegast, kuid oksjonil on üks Ehrnroothi viimaseid oste: jällegi Narva meistri Gerd von Haven noorema rikkaliku kohrutatud lillornamendiga laegas. Eestis pole ka rokokooteekanne, Stockholmis läheb aga pakkumisele Tallinna meistri Abraham Christian Rotermanni teekann.
Oksjonil läks müüki kokku 46 eset (kusjuures paaris küünlajalad, suhkrupuisturid või soolatoosid loetakse üheks esemeks). Neist 24 on valmistanud Eesti meistrid, 22 on tehtud Lätis. Kõik oksjoni 46 eset on kas XVII või XVIII sajandist, ainult kaks väiksemat täpselt dateerimata eset võivad olla valminud ka XIX sajandi algul.
Ilmselt ei õnnestu Ehrnroothi kogu päästa, jääb ainult loota, et auahned kunstikogujad ei mata oma uusi aardeid kuskile kivivõlvide alla, vaid hakkavad neid näitama avalikel väljapanekuil, et kunstiteadlased saaksid esemete uue asupaiga fikseerida. Teine küsimus on Balti hõbeda teatmebaasi tulevik: Carl Ehrnroothi surmaga jäi selle edasiarendamine soiku. Raimo Fagerström on avaldanud arvamust, et selle õige koht oleks Eestis. Kuidas suhtub sellesse Soome Museovirasto juhtkond, pole teada. Igatahes meil oleks potentsiaali seda edasi arendada, sest selle eriala spetsialiste on meil mitu. Balti juurtega Carl Ehrnroothi surmaga kaob aga ilmselt Soomes huvi sellele aega ja raha raisata. Meie kultuuriminister võiks oma nime raiuda kuldtähtedega Eesti vaimuelu ajalukku, kui suudaks selle andmebaasi Eesti pinnale tuua. Koostöö Soome ja Rootsi ekspertidega võiks aga endiselt jätkuda.
Lilled vabaduse eest. kaader filmist
“Eestlased Kremlis. Nõukogude Liidu lagunemise lugu”, stsenarist Juhan Aare, režissöör Toomas Lepp, peaoperaator Aare Varik. Produtsent Juhan Aare. Eesti Kultuurfilm, 62 min, 2006. Esilinastus kinos Sõprus 20. VIII, ETVs 30. VIII.
Tunniajaline film Eesti saadikute tegevusest NSV Liidu rahvasaadikute kongressil 1989 – 1991 keerleb Moskvas võetud Juhan Aare unikaalsete videokaadrite ümber. Peamised ja kõige huvitavamad võtted on tehtud Mihhail Gorbatšovi ja Eesti delegatsiooni kohtumisel. Põnev on detailselt jälgida inimeste kehakeelt ja hääletooni, mis ütleb rohkem kui sõnad ise. Mingil määral on see film ehitatud just selle episoodi laiemas kontekstis esitamiseks. Miinuseks võiks lugeda Juhan Aare isiklikku kaadrisolemist ja ka iseenda tegevuse kommenteerimist, mis natuke vähendab objektiivsust.
Palju pilte lähiajaloost
Film on koostatud edasi-tagasi hüppeliselt Juhan Aare väidete tõestamiseks. Üks peateema on Eesti iseseisvuse taastamise ja Poola Solidaarsuse tegevuse võrdlus. Ma pole veendunud, et see seos nii tugev on. Nõukogude Liidu lagunemise peapõhjus oli ikkagi selle impeeriumi majanduslik enesehävitamine, sissevarisemine. Ülejäänu hargneb sellest. Väga oluline tegur oli kindlasti Ronald Reagani otsus kesk- ja lühimaa rakettide asjus.
Lugu suunavad määravalt läbi kogu filmi Aare enda kommentaarid. Solidaaruse kõrval on teine oluline teema Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine NSVL rahvasaadikute kongressil. Vahele on pistetud tuttavaid lõike 1939. aasta 23. augusti sündmustest, Ribbentropist Nürnbergi kohtu ees, salapakti ülestunnistamisest ja tema poomisest, hoolimata Stalini lubadusest ta päästa, kui ta salapakti olemasolu eitab, mida ta aga ei teinud.
Rapsoodiliste kaadrite vahel lookleb Juhan Aare enda peafilm, kus võib ligemalt näha Indrek Toomet, Mihhail Gorbatšovi, Arnold Rüütlit, kes eelmist tutvustab, Tiit Käbinit, Siim Kallast, Jüri Krafti, Enn Tõugut, Karl Rebast, Vello Pohlat, Vladimir Jarovoid, Toivo Nugist, Ülo Vooglaidu, Tõnu Laaki, Ülo Nugist, Arvo Haugi, Edgar Savisaart, Ignar Fjukki, Ivar Raigi, Hardo Aasmäed, lilledega Marju Lauristini sõna võtmas, Vaino Väljast, Irina Rauda, Jevgeni Koganit karkudega jt. Kõigel sellel on tõsine ajalooline tähtsus kui allikmaterjalil, mida varem pole nähtud.
Järgnevad lõigud Rüütli ja Jeltsiniga, killud muinsuskaitseliikumisest, Solidaarsusest, intervjuu Lech Wałęsaga, pilte Johannes Paulus II. Vahele jutukild Vaino Väljasega, kogu filmi tungib veel mitmesuguseid 2005. aastal salvestatud intervjuusid. Jõuame tagasi Hirveparki ja Balti apelli juurde. Heiki Ahonen räägib ja jälle tuuakse Poola võrdlus, siis kohtuvad Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov Reykjavíkis, tulevad võtted lauluväljakul, fosforiidisõda, Endel Lippmaa ja taas Juhan Aare ise mais 1988 ning lauluväljak juunis 1988. On juttu Väljase rollist ja KGB-mees Tšebrikov tuleb kummardama Pronkssõdurit. Just see tseremoonia novembris 1988 annab põhjust meelde tuletada, milleks seda monumenti tegelikult on kasutatud.
Filmi kokkulõikamisel ei ole jälgitud kronoloogilist järjepidevust, mida vähemalt mina oleksin hinnanud, vaid tegemist on autori hüpoteeside ja argumentide kinnitamiseks välja valitud filmilõikude edasi-tagasi esitamisega.
“Eestlased Kremlis” jõuab hüpeldes 1988. aasta 16. novembri ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioonini, mille kiire trükkimise vajadusest Vaino Väljas huvitavalt jutustab. Vürtsi pakub Mihhail Gorbatšovi India reisil antud kommentaar programmis Vremja. NSVL tunnistab deklaratsiooni kehtetuks ja inglise lehed kommenteerivad. Siis tulevad tuntud stseenid 16. novembril 1988 Linnahallis. Vahele on pandud intervjuu Igor Gräziniga, kaadrid Mihhail Bronsteini ja Mihhail Gorbatšovi vaidlusest, mis tõstavad põnevust. Siis oleme korraga Rahvarinde koosolekul Linnahallis ja Juhan Aare räägib hiire võitlusest dinosaurusega.
Riikliku järjepidevuse küsimus
Kremli eestlaste kolm peaeesmärki pakutakse välja: MRP salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine, Eesti suveräänsus ja riikliku isemajandamise taotlemine. Kuskil vahel vehib käega Juhan Aare ise – ilmselt kõik kaadrid ikka tema enda võetud ei ole. Gorbatšov hoiatab. Kommenteerivad Anatolis Gorbunovs ja Indrek Toome.
Ringiga naastakse MRP salalisade juurde. Endel Lippmaa seletab, kuidas ta USAst koopia hankis. Eestlased Kremlis tegelevad vastava komisjoni moodustamisega. Gorbatšovi Thbilisi veresüü paljastamise ähvardusel lastakse vastav komisjon moodustada. Magustoiduks pannakse Balti kett ning jutt Balti riikide ja Ukraina koostööst. Jeltsin asub komisjoni etteotsa, Viktor Palm avab tagamaid. Aleksandr Jakovlev jutustab MRP salaprotokollide olemasolu tunnistamisest ja nende õigustühiseks kuulutamisest. Intervjuud täiendavad pilti, aga nende juures tuleb muidugi silmas pidada tagantjärele tarkuse valguse helki. Iseseisvuse taastamise tee oli avatud. Juhan Aare toonitab, et riikliku iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel on toimunud MRP salapakti tühistamise alusel.
Sellest juhindudes ei saa ju olla “esimest” ennesõjaaegset Eesti Vabariiki, nagu riigikogu esimees Toomas Varek pühapäeval ütles August Rei haua juures, ei ole ka teist ja kolmandat, mida ikka mõnel pool korratakse, vaid on olemas üksainus ja seesama kestev Eesti Vabariik, mis vahepeal oli okupeeritud.
Viimase vaatuse dramaatika
Leedu kuulutab välja oma riikliku suveräänsuse 1990. aasta 11. märtsil ja Eesti 30. märtsil. Majandusblokaad ja tankid täiendavad dramaatilist arengut ja 12. juunil tõstab Boriss Jeltsin üles Venemaa riikliku suveräänsuse küsimuse.
Film hüppab tagasi Jevgeni Kogani ja Interrinde aega, 15. mai 1990 Toompeal, järgneb Edgar Savisaare intervjuu 2005. aastast. Tormipilved kuhjuvad: Ševardnadze hoiatus detsembris 1990, verevalamine järgneb jaanuaris Vilniuses ja Riias. Film jõuab riigipöördekatseni NSVLis. Jüri Krafti intervjuu aastal 2005 ja Savisaare kõne putši ajal Vabaduse väljakul. Nõukogude tankid ja 1991. aasta 20. augusti ülemnõukogu otsus taastada Eesti riiklik iseseisvus. Mihhail Gorbatšovi ja Ülo Nugise intervjuud 2005. aastast. Jeltsin tuleb võimule Moskvas ja viies erakorraline NSVL rahvasaadikute kongress alustab filmi finaali.
Näeme huvitavat lähikaadrit Hardo Aasmäe, Aleksandr Jakovlevi ja Endel Lippmaaga septembrist 1991. Ja jälle on Juhan Aare enda filmis ning Kremlis kohal. 24. augustil 1991. aastal annab Boriss Jeltsin Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust tunnustava allkirja ning septembris viibivad rahvasaadikud viimast korda Moskvas. Okupatsioon on lõppenud. NSVL on lõppenud.
Juhan Aare naaseb viimast korda Johannes Pauluse ja Lech Wałęsa juurde. Ainukest korda vilksatab Lennart Meri. Poola areng kui Eesti iseseisvuse taastamise peamine eeldus jääb ikkagi Juhan Aare enda spekulatsiooniks. Oma hüpoteesi tõestamiseks on filmi pandud kaadrid Wałęsale Maarjamaa Risti andmisest 2006. aasta 23. veebruaril Kadriorus. Aleksandr Jakovlev toonitab veretu arengu tähtsust. Vladimir Putin astub viimaks lavale, öeldes: “Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof.”
Unustatud Eesti Kongress
Seda filmi on põhjust vaadata, kuna näeb palju huvitavat ajaloolist materjali. Seevastu autorite järeldustega ei pruugi täiesti päri olla. Pean rõhutama: Eesti Vabariigi taastamise juures mängis rolli ka Eesti Kongress, mis siin on täiesti ära unustatud.
Kui arutasin August Rei ümbermatmise järel läinud pühapäeval president Arnold Rüütliga Jüri Uluotsa põrmu Eestisse toomise võimalust, toonitas president, et temale ei meeldinud, et Lennar
t Meri võttis 1992. aastal vastu Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaministri presidendi ülesannetes Heinrich Marga.
Et MRP salaprotokollid olid “Kremli eestlaste” jõupingutuste tulemusel õigustühiseks tunnistatud, siis oli sellega selgelt tõendatud ka nõukogude okupatsioon. Seega ainus õigusjärgne järjepidevust kandev valitsus eksisteeris üksnes paguluses. Samas toimus Eesti Vabariigi taastamine pragmaatiliselt ja veretult, ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostöös (nende liinide ühendamisel on põhjust meeles pidada Arnold Rüütli panust) töötati välja uus põhiseadus. Viimase jõustumine andis loogilise võimaluse paguluses järjepidevuse kandmise lõpetamiseks ning mõlema liini pragmaatiliseks ühendamiseks. Tuleb leppida, et Eesti iseseisvus, ainus ja algusest peale püsinud Eesti Vabariik taastati nii Kremli saadikute, Eesti ülemnõukogu saadikute, Eesti Kongressi saadikute kui ka pagulaspoliitikute poolt ühisel jõul. Üksteise degradeerimine praegu ei tõsta kedagi kõrgemale.
Ajaloo õigem hinnang antakse vahest alles saja aasta pärast või hiljem. Film “Eestlased Kremlis” täiendab kindlasti olemasolevat pilti. Kremli-eestlaste tegevust võiks võrrelda nii Maapäevaga enne iseseisvuse väljakuulutamist kui ka Eesti delegatsiooni (koosseisus Aleksander Kaelas, Bernhard Linde, Aleksei Nõu) osalemisega ülevenemaalisel kongressil Ufaas septembris 1918. Esimesest me räägime küllalt palju, teist aga väärtustame alla. Ometi oli mõlemal koht ja tähtsus omas ajas. Isegi siis, kui saavutused ei olnud niisugused nagu loodeti või taheti.
Valik kodumaiseid filme aastatest 2011 – 2013
8. – 12. aprillini Tallinna kinos SuperNova
Kino asub Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli Nova maja IV korrusel, Narva mnt 27.
Esmaspäev, 8. aprill
18.00 Hardi Volmeri mängufilm „Elavad pildid” (135 min, Exitfilm 2013). Kohtumine filmi autoriga.
Teisipäev, 9. aprill
18.00 Ilmar Raagi mängufilm „Eestlanna Pariisis” (95 min, Amrion jt 2012). Kohtumine filmi autoriga.
20.00 Toomas Hussari mängufilm „Seenelkäik” (93 min, Allfilm 2012). Kohtumine filmi loojatega.
Kolmapäev, 10. aprill
18.00 Peeter Simmi mängufilm „Üksik saar” (98 min, Lege Artis Film jt 2012). Kohtumine filmi loojatega.
20.00 Andres Kõpperi ja Arun Tamme mängufilm „Vasaku jala reede” (100 min, Tallinn Skyline Productions, 2012). Kohtumine filmi loojatega.
Neljapäev, 11. aprill
15.00 Riho Västriku dokumentaalfilm „Teekond Araratile” (68 min, Vesilind 2011). Kohtumine filmi autoriga.
17.00 Peeter Brambati dokumentaalfilm „Kosmos 68” (59 min, Film Tower Kuubis ja Ad Oculos Film 2011). Kohtumine filmi autori ning rocki-asjatundjate Olavi Pihlamägi ja Tõnis Kahuga.
19.00 Iho-poiste filmiõhtu. Filmikooli I lennu üliõpilastöid.
Rainer Sarnet, „Merehaigus” (10 min, 1994)
Jaak Kilmi, „Külla tuli” (40 min, 1998)
Marko Raat, „Öine navigatsioon” (27 min, 1999)
Mikk Rand, „Kaerajaan” (9 min, 1997)
René Vilbre, „Perekondlik sündmus” (21 min, 1997). Kohtumine filmide autoritega.
Reede, 12. aprill
16.00 Rein Marani dokumentaalfilm „Hiite lummus” (60 min, Gaviafilm 2013). Kohtumine filmi autoriga.
19.00 BEST OF BFM 2013 gala. NB! Saalipääs kutsetega.
Filmidel on ingliskeelsed subtiitrid.
Sissepääs prii, välja arvatud Best of BFM gala!
Esimene on kasutamise lihtsus, sisselogimisest kuni sõnumi vormistamiseni. Iga lisatakistus on tee surma poole.
Teine on teismeliste-kesksus, neil on alati olnud suur vajadus sotsiaalse suhtlemise järele. Kunagi, ajal, mida mäletavad vaid seeniorid, oli kõik täiskasvanuile. 1960. aastatel kujunes välja noorus kui omaette kultuur, mood, tarbija jne. Nüüd lähed poodi ja saad aru, et kõik on teismelistele. Ainus koht, kus veel valitseb täiskasvanutele orienteeritud kaup, on toidupood. Aga ka seal vallutavad snäkid üha rohkem pinda. Kolmas on kalaparve efekti hoolikas jälgimine. Seda teeb erilise hoolega kaks seltskonda. Esimene seltskond on ärikad, kes jälgivad piinliku hoolega seda, kuhu kihutab potentsiaalsete ostjate mass. See on nagu pisikeste kalade parv, kes kihutab kord ühes, kord teises suunas. Aga teadlased väidavad, et juhti neil ei ole.
Muuseas, ärikad pole ainult ärimehed, kas müüvad kaupa. Tänapäeva maailmas on need ka meelelahutustegelased, poliitikud, eludaamid/eluhärrad. Ühesõnaga, kõik, kes loodavad midagi maha müüa, olgu aluspesu, hääli või iseennast. Teine seltskond on need, kes soovivad jõuda sellesse ihaldatud ärika seisusesse. Need on inimesed, kes kirjutavad ka blogidesse, portaalidesse, panevad You Tube’i üles oma videosid jne. Kindlasti on nende seas ausaid amatööre, kellele lihtsalt meeldib see, mis nad teevad. Ja mis on veel parem kui selle rõõmu ka teistega jagamine. Aga enamikust paistab siiski läbi suur ootus ja lootus nimega kuulsus. Mis sest, et selle võimalus on sama suur kui miljoni võitmine loteriil või kasiinos. Keegi on ju võitnud. Keegi teab kindla peale maagilisi kombinatsioone. Muuseas, ma võin ühe retsepti anda, kui keegi veel ei tea. Alguses otsige mingi kuulus põhi. Selline, millel on juba kultusstaatus, selline, mida miljonid teavad. Sobib kultusmultikas, kuulus tegelane jms. Põhi peab garanteerima selle, et kõik saavad aru ja tunnevad huvi. Ainult jälgige, et keegi teile copyright’i kohtuasja kaela ei saaks ajada. Siis tehke oma versioon. Sobib paroodia, nukufilm jms. Tähtis on vaid see, et see oleks naljakas. Ja asi läheb.
Näiteks You Tube’is nägin eestlaste tehtud reklaami, mis mängib Simpsoneid eesti talupojakultuuri piltide peal. Mina leidsin selle, kuna 8. jaanuaril oli see üleval New York Timesi koduleheküljel. Võimsamat reklaami firmale meedias ei kujuta ette. Õnnitlen siiralt tegijaid, kuna ma pole leidnud, et keegi teine oleks Eestis neid avalikult õnnitlenud. Aga see on tipptase. Enamasti on tulemuseks midagi sellist nagu eesti näitekirjanduses, kus kõik amatöörautorid paistavad kirjutavat näidendeid eesti kultuurikorüfeede kohta. See meenutab parasiteerimist kuulsuste laipadel.
Niisiis, ühed lähevad võrku selleks, et rahuldada oma sotsiaalseid vajadusi, teised aga selleks, et rahuldada oma kuulsuseiha või rahalisi vajadusi. Sellega on masinavärk käima veetud. Neile järgneb see seltskond, kes on alati tolgendanud raha, võimu ja kuulsuse sabas. Ja siis on ülisuur maailm valmis, aga samast hetkest peale hakkab see ka lagunema. Ülisuur asi ei püsi koos. See laguneb kiiresti pisemateks ringideks. Ja Twitter on ülisuur.
Teisisõnu, seal võib olla ka sada miljonit inimest, aga tegelikult moodustavad need inimesed kümme miljonit pisikest ringi. Ja nii paneb vaid nukralt õlgu kehitama mõne inimese uhke teade, et Twitteris on peale minu ka X, Y ja Z. Täpselt samamoodi võin ma kuulutada uhkelt, et ma elan New Yorgis, kus elavad veel X ja Y ja Z. Ka see on keskkond. Ja pealegi kümneid kordi huvitavam. Nüüd jääb vaid oodata, millal kalaparv kihutab teises suunas. Sest siis on Twitteriga jokk. Tema sabas lähevad ülejäänud rühmad ja peagi ei mäleta keegi peale netiuurijate, mis asi see Twitter või tsitter oli.
P. S. Twitteris saab kirjutada 140 märki. Sagedamini kasutatavad sõnad on keeles alati lühemad ja neid mahub sõnumisse rohkem. Muidugi võib sõnu lühendada, aga see pole lõputu protsess. Nii võime kurvalt konstateerida, et iga sõnum Twitteris teeb keele vaesemaks. Aga teiselt poolt on see kindlasti geniaalne idee. Sest võimalus ületada oma sõnumi kokkusurumiseks pisikesi, jõukohaseid raskusi on kindlasti midagi, mis pakub inimesele selles sünges maailmas suurt rahuldust.
Inimene tajub aega, milles ta eksisteerib. Lisaks mäletab inimene kogetut. See on episoodiline mälu, mis seob minevikusündmused ühte värvilisse kimpu just tol hetkel tuntud tunnetega, valu ja rõõmuga, õnne ja kurbusega. See võime, mida pidulikult nimetatakse autoeneetiliseks teadvuseks, tekkis inimese evolutsiooni käigus ja lubab taaskogeda juba kunagi varem kogetut. Me nimetame seda lihtsustatult ajatajuks.
Kummalisel kombel on ajatajule psühholoogias ja neuroteaduses pööratud väiksemat tähelepanu kui ruumitajule. Ka füüsikas on aeg tulnud mängu palju hiljem ruumist. Galileo küll tõi selle füüsikasse, kui uuris kehade kiirenevat või ühtlast liikumist. Kuid küllap ta mõistis, et aeg on ikkagi midagi ruumist täiesti erinevat ja seisab sellest lahus. Võib-olla sellepärast siduski Einstein aja ruumi külge kinni, et seda saaks kergemini lahata.
Kuid seda, miks aeg voolab vaid ühtpidi, mitte aga ka teistpidi, ei osata siiani korralikult seletada.
Muusika tekib küll ruumilises kõlakojas, kuid on ise lahutamatult seotud ajaga. Kujutav kunst ja kirjandus ei pruugi olla seda teps mitte, kui mitte arvestada seda aega, mis meil läheb selle peale, et vahtida Mona Lisa portreed või läbi lugeda „Kalevipoeg”.
Endel Tulving esitab hüpoteesi, et kronesteesia on üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest, „võimalik, et kriitilise tähtsusega”. Võib siis spekuleerida, et inimesele ja just inimesele omase mälu seisukohalt on helide maailmal üldse ja muusikal eriomane ja ülioluline koht. Muusika aitab mäletada.
On ju läbi aegade välja pakutud mitmeid mnemoonilisi võtteid, et süvendada mõne olulisena tunduva fakti mälujälge. Sageli on need võtted seotud luulega. Mäletan näiteks koolipõlve eesti keele tunnist lauset „kass kõrtsis ei käi”, mis pidi kinnistama, et täishäälikud või nende ühendid „a”, „õ”, „ei” ja „äi” on millegi poolest erandlikud. Mille poolest, seda küll enam ei mäleta. Kuid lause püsib meeles: mnemoonika raamistik on tekitanud sügavama mälujälje kui sisu, mille mäletamiseks see ju välja mõeldi.
Kuidas aga jätta meelde mõni luuletus või, mis veel hullem, näiteks kogu „Hamlet”, algusest lõpuni ja olemisest olematuseni? Tundub, et üks kergemaid ja ajule omasemaid viise on mällu surutav tekst viisistada. Laul ei tee meelt mitte ainult rõõmsaks või kurvaks, vaid aitab ka meenutada. Võib-olla seepärast esinebki selliseid nähtusi nagu „Helisev muusika” või „Figaro pulm” – ooperid ja muusikalid kinnistuvad jäädavamalt mällu kui pelgalt sõnad ja pildid.
On inimesi, kes ei pea viisi ega taju ka kuuldud helide omavahelise kõrguse suhteid. Ka tämbrit ei suuda nad eristada. Sellise nn amuusiaga õnnistatuid arvavad teadlased olevat neli protsenti inimkonnast. Inimesed ise on oma muusikalistest oskustest veel kehvemal arvamusel: Keele’i ülikooli psühholoogiaprofessori John Sloboda andmetel arvab viiendik täiskasvanutest, et nad on kõlakurdid. Paljud neist kuulavad siiski muusikat meelsasti, kuna naudivad rütmi. Kuid poolel kõlakurtidest ei ole sedagi võimet.
Üks selliseid inimesi on Readingi ülikooli arheoloog Steven Mithen, kes oma amuusiast hoolimata kirjutas raamatu pealkirjaga „The Singing Neanderthals” („Laulvad neandertallased”). Pärast seda oli tal huvi, jaksu ja visadust, et üritada mingilgi määral laulmist õppida. Selleks palkas ta endale aastaks lauluõpetaja. Enne kursuse algust tehti Mitheni ajust magnetresonantskuvamise meetodil pilt. Aasta otsa tuupis ta kahte laulu, mis pole just kergete killast: need olid John Rutteri „A Gaelic Blessing” ja Händeli aaria „Lascia ch’io pianga”. Läbi häda ja viletsuse sai mees vähemasti mõneks hetkeks lauluhelidele pihta.
Möödus aasta ja juulis 2007 skaneeriti katsetaja aju uuesti. Mis siis selgus? Aga see, et visalt laulmist õppinud arheoloogi aju pilt oli muutunud. Tema aju Brodmanni piirkond, mis on seotud meloodia ja harmoonia ning mõnel juhul ka rütmi tekitamisega, oli suurem kui enne. Ka mõne teise ajupiirkonna aktiivsus oli kasvanud; need alad seostuvad samuti muusika kuulmise ja kuuldavaks tegemisega. Parema aju poolkera aktiivsus suurenes rohkem, mis näitab, et just see seostub algeliste muusikavõimete omandamisega. Alles seejärel, oskuste edenedes, tuleb mängu teine poolkera.
Kuid piirkonnad, mis seostuvad kuulmismäluga, verbaalse info töötlemisega ja ajalis-ruumilise tähelepanuga, olid aktiivsuses kaotanud. Võib-olla seetõttu, et trenni käigus ei lootnud katsealune niivõrd teadvustatud mõttearendusele, vaid pigem muusika tundelisele mõjule.
Nii et mine sa võta kinni, kas muusika aitab paremini mäletada või mitte. Olen kohanud teadustööde ülevaateid, kus kinnitatakse, et muusika õpetamine edendab laste võimet keskenduda ja mäletada. Samas on ette tulnud ka töid, kus nende tulemuste tõsikindlus kahtluse all seatakse.
Kuid üks on kindel: muusika mälu hullemaks nüüd küll ei tee.
Ja tänu tehnoloogia arengule (või selle tõttu) ümbritseb muusika meid üha enam. Inimesed võtavad muusikat üha enam asjana, mis on tehtud nende jaoks, mitte nagu elektroonikaeelsel ajastul, mil muusika oli pigem võimalus ise midagi teha. Nüüd ollakse ka muusikas tootjad ning tarbijad. On kadumas sügavam suhe muusikaga. Vajuta vaid nupule – ja siin see on. Ning kui juba ollakse tarbija, siis võetaksegi muusikat paremal juhul nagu ravimit: andke seda, ja kadugu stress, õppigu edukamalt mu lapsed ning mingu paremini minu äri.
Sloboda ja ta kolleegid on uurinud vabatahtlike katsealuste vastasmõju muusikaga ning tõdenud, et muusikaliselt koolitamata inimest mõjutab muusika suuremal või vähemal määral päevas tosin korda või enam. Seda tundub mälu turgutamiseks olevat enam kui küllalt. Kuid mälul on oma kaitsevõime, ja seda ka ohtra muusika pealetungil. Kui uuriti kodeerimist ajus ja mälu, siis jõuti järeldusele, et inimeste musikaalne intelligents kutsub esile vigu. Palju kuulnud kuulaja kaldub üldistama ning asendama nooti või akordi, millel on mõne kunagi kuuldud noodi või akordiga samalaadne muusikaline funktsioon. See tähendab, et nad on alateadvuslikult õppinud selgeks muusikalise grammatika reeglid.
Kui lasta katsealustel jälgida arvutiekraanil kujutisi ja neid hiljem meenutada, siis selgub, et võrreldes nendega, kellele samal ajal mängiti mingit heliteost või anti kuulda valget müra, on edukamad need, kes said ülesandele keskenduda vaikuses.
Niisiis võib muusikalise küllastumise olukorras küsida ehk niigi: kui hästi mäletab aju vaikust? Siin võib ju vaielda, et pole võimalik mäletada midagi, mida pole olemas. Kuid ka vaakumit peeti kunagi nähtuseks, kus puudub mis tahes asi. Nüüd aga on selgunud, et vaakumi energia pole sugugi null ja on üsna tõenäoline, et universum just vaakumist välja prantsataski. Võib-olla pole kuulaja kõrvades mitte ainult muusika ilu, vaid ka vaikuse võlu.
