Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • 2006. aasta tasemest oleme kindlasti edasi liikunud

    Anton Pärn, kultuuriministeeriumi asekantsler

    Soovin eeltooduga väita, et nii riigi kui ka kultuuriministeeriumi tasandil on viimase kümne aasta jooksul järjekindlalt tegeletud muinsuskaitse valdkonnale lisavõimaluste loomisega. 2007. aastal alanud tõukefondide uus periood nägi ette mälestiste toetamist mitme valdkonna kaudu. Sellest aastast toetab üleriigiliselt oluliste kultuuri- ja turismiobjektide meede Eesti Meremuuseumi vesilennukite angaari ja Saaremaa muuseumi Kuressaare linnust, mis on ühtlasi ehitusmälestised,  kokku peaaegu kahesaja miljoni krooniga. Lisaks veel toetused ehitusmälestistele KOIT kavast, EL põllumajandusprogrammidest, LEA DER programmist jpt. 2008. aastal rakendus Norra ja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanism, mis tõi lisaks 129 miljonit krooni üheksa Eesti mõisakooli korrastamiseks.

    Meie mõisakoolid poleks saanud suurtoetuse osaliseks ilma vastava riikliku programmita ning aastatepikkuse ettevalmistustööta. Jaan Tamme hinnang, et mälestiste programmipõhine rahastamine on pealiskaudne või formaalne, on paraku ebakompetentne ja pahatahtlik. Täiendavad vahendid muinsuskaitsele  ei tule muinsuskaitseameti kaudu, toetajate ring on laiem. Julgen arvata, et kui tehakse kokkuvõtteid EL tõukevahendite 2007.–2013. aasta perioodist, saame rääkida toetuse suurusest, mis ületab pool miljardit krooni. Ma ei soovi öelduga sugugi sulgeda silmi Neitsitorni ja Keila-Joa mõisa probleemide ees. Praegu on kõige raskemas olukorras see osa meie ehituspärandist, mida ei kasutata. Siiski on Neitsitorni uue pikaajalise omaniku osas kokku lepitud, siiani on edasiminekut takistamas omandivaidlusküsimus kohtus.

    Kindlasti olid muinsuskaitsele aastad 2007 ja 2008 ühed  paremad viimasel kümnendil, mil ka riik suutis kõige enam panustada. Ehkki tõus algas mõnevõrra varem, jäi kokkuvõttes aeg lühikeseks. Alanud majanduskriis kahandas taas riigi rahastamisvõimalusi. Nüüd tuleb teha otsuseid, mis ei puuduta ainult mälestiste investeeringuid, vaid oleme otsustanud, et panustada tuleb muinsuskaitse organisatsiooni säilitamisse, et igas maakonnas jätkuks muinsuskaitsealane nõustamine ja järelevalve. Kui tulla 2010. aasta raha juurde, siis teeb avariirestaureerimise summa 9 miljonit krooni kindlasti murelikuks. Seda eriti mälestiste eraomanike poolt vaadatuna, kuna neil puudub võimalus saada abi tõukefondidest. Ka pühakodadele mõeldud 9,7 miljonit krooni võimaldab teha vaid kõige hädapärasemaid töid. Siiski pole need toetused veel kõik, nn Norra programmist rahastatakse töid mõisakoolides 37 miljoni krooniga. Samuti toetab kultuuriministeerium 15 miljoni krooniga sihtasutusi ja omavalitsusi, kes restaureerivad kirikuid. Lisaks riigi kaasrahastamine sellistele tõukefondidest toetatavatele muuseumidelemälestistele nagu meremuuseumi vesilennukite angaar ja Suurgildi hoone Tallinnas, Amandus Adamsoni ateljee Paldiskis,  Kuressaare linnuse bastionide konserveerimine ja Pärnu muuseumi ajalooline aidahoone. Nimekiri pole lõplik. Vaatamata raskele ajale, oleme 2006. aasta tasemest kindlasti edasi liikunud.

  • Muusikamatk Hispaanias

    Imbi Tarum

    „Teekond Hispaanias” viis kuulaja läbi viie aastasaja XVI XX sajandisse. Kava oli jaotatud kolme improvisatsioonidega raamitud ossa: esimene osa hõlmas Hispaania kuldajastu (XVI  saj), teine XVIII sajandi ning kolmas XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse muusikat. See oli kahtlemata väga õnnestunud ülesehitus, mis lõi ka hea terviku. Kristiina Are kirjutatud põhjalik kavatekst selgitab, et teoste valikul ei ole olnud „esiplaanil muusikaajalooline ekskurss, vaid meloodia, rütmi, värvide ja meeleolu omavahelised seosed”.

    Kontserdi esimeses, ootamatult lühikes osas kõlas vaid kaks sooloteost, üks Narváezi  ja teine Cabezóni sulest, mida raamisid improvisatsioonid Folias ja Canarios. Kuna XVI sajandi hispaania muusika on niivõrd eriline ja ka mahukas, siis oodanuks sellest ajajärgust enamgi teoseid. Narváezi ja Cabezóni diferencia’d olid esitatud kenasti, kuid mõnevõrra kammitsetult. Askeetlikku nooditeksti võinuks rohkem kaunistada, selleks on oma teostes vihjeid andnud Tomás de Santa Maria, Diego Ortiz ja mõni teinegi. 

    Kontserdi keskmine osa koosnes salongliksäravatest barokksonaatidest ja Boccherini B-duur kvartetist. Väga meeldis Ene Naela mängitud Maria Anna Martineze sonaat A-duur, kus oli kujundlikkust ja parajal määral vabadust, mis ei lõhkunud teose klassikaliselt selget vormi. Ka Soleri teos kõlas põnevalt ja harmooniatega arvestavalt. Samas ei pakkunud Are esitatud Scarlatti sonaadid erilist üllatust, sest teravad klastrid ja huvitavad harmooniamuutused  jäid interpretatsioonis toonitamata. Ei maksaks unustada, et Scarlatti – tegelikult ju itaallane – on temperamentne, riskeeriv, šokeerivgi!

    Kontserdi kolmas osa sisaldas originaalis klaverile mõeldud muusikat. Iseenesest väärt teosed, kuid tekitasid klavessiinil mängituna siiski probleeme. Ilmselt ahvatlesid interpreete valitud teoste rütmikus ja harmooniad – neid saab ka klavessiinil hästi välja  tuua. Teisest küljest piirab tõlgendusvõimalusi dünaamika ja ka pedaali puudumine. Selliste transkriptsioonide puhul soovitaksin rohkem kasutada seotud kõla ja tempovabadusi. Praegu kippus rütmiline motoorika ja kuivavõitu kõla summutama impressionistlikku kõlamaailma.

    Omaette teema on improvisatsioonid, mille kohta võib kavast lugeda, et „Improvisatsioonid  Folias, Canarios, Passacalles kuuluvad renessansiajastust alguse saanud traditsiooni juurde improviseerida tuntud tantsude bassiteemadel. Meie teeme seda pisut omamoodi, segades nii vanu ajaloolisi stiile kui kaasaega”. Nimetaksin neid kenasti programmi liigendavaid improvisatsioone pigem duo omaloominguks, sest lood on täpselt, midagi juhuse hooleks jätmata välja töötatud. Ega see mingi patt olegi – lood on vahvad ja tekitavad publikus  oma kohatiste rokirütmide ja hullude harmooniatega elevustki. Edaspidiseks soovitaksin katsetada variatsioonide kõrval ka imitatsioonilise stiiliga.

    Ekskurss Ibeeria poolsaarel viidi läbi kindlakäeliselt ja veendunult. Paistab, et duol jätkub ideid ja omaloomingulegi tundub jäävat siin oma kindel koht. Jõudu ja jaksu uuteks muusikamatkadeks!

  • (:) Raudami silmakirjalik avaldus

    Sven Kivisildnik

    Arvustus nagu arvustus ikka, selliseid olen kirjutanud virnade viisi. Ometi järgnes sellele Raudami poolt sõna otseses mõttes haiglane ülereageerimine. Kirjanike liidu aastakoosolekul võttis Toomas arvustuse asjus sõna, tema metoodiline huugamine rääkis arvustuse kangusest –  piiritus mis piiritus –, Toomas oli selle pähe õppinud, pulk-pulgalt lahti kangutanud ja omapoolsete kommentaaridega varustanud.

    Toomas nõudis sanktsioone, meetmeid, menetlust, karistust, hukkamiseni ta seekord ei jõudnud, kuid ma olen kindel, et vaimusilmas oli tal kirjanike maja hoovi püstitatud nii võllas, ratas kui tuleriit. Naeruväärne, aga tõsi. Ja mida ma siis väitsin? Ei midagi enamat, kui seda, et tegu on näruse raamatuga, milles, tõsi küll, on paar oivalist lauset.

    Tavaline arvustus sellist reaktsiooni esile ei kutsu, tunnen ennast meelitatuna. Vähe sellest, aastate jooksul on toimetajad ja kirjandusametnikud tervitanud mind ikka ühe ja sama lausega, mis väikeste variatsioonidega räägib sellest, et ametnik või toimetaja on vestelnud äsja Toomasega minu arvustusest. Ametnikud vahelduvad, aastad lendavad, aga nutulaulu teema on ikka sama.

    Vahel võtab Toomas üles ka minu uued kuritööd, vahel inkrimineerib neid teistele kirjanikele. Ausalt, tüütuks läheb, kujutan ette, et kriitikatoimetajad ei julge lihtsalt Toomase raamatute arvustusi tellida. Sajaprotsendilist ülistust nad tagada ei saa ega tohigi, arvustav toon aga kutsub esile piinliku ja valulise reaktsiooni.

    Kirjutaksin meeleldi veel Toomase raamatute kohta, mis ma nendest arvan ja nii edasi, aga ei tellita. Vaimne terror on teinud oma töö. Toimetajad on soigumisest lihtsalt väsinud. Aga pakkumine on jõus, kui härra Raudami vaimne tasakaal taastub ainult juhul, kui kõik tema raamatud saavad arvustatud, siis olen nõus nad kõik käsile võtma.

    Muidugi ei saa ma seda närvesöövat ja tänamatut tööd teha tavahonorari eest, selletaoline ettevõtmine on tervistkahjustav. Enamgi veel, toob kaasa kestvat intrigeerimist ja sisutut laimu. Aga niipalju headust on minus küll, et Toomase kannatustele lõpp teha. Ma ei pea siin silmas eutanaasiat, vaid Raudami arvustamist, vajadusel kirjutan kas või monograafia kokku.

    Lõppude lõpuks on ju Raudami kirjutistes ka mõndagi talutavat. Headusenõue, mida ta kirjanikele esitab, on küll läbinisti absurdne, aga kui võrrelda Tommi Mathuraga, kellele piisab sellest, kui kirjanik on olemas, evib nägu ning ajab sealt praekartuleid sisse, siis on Raudam ju täiesti tõsiseltvõetav autor.

    Küll aga ei mõista ma Toomase kibestumist algajate literaatide haipimise küsimuses: “Ma pole küll statistikat teinud, aga mulle on jäänud mulje, et nobedus, millega verisulis kirjanikud endale Loomingus (aga ka Vikerkaares ja Keeles ja Kirjanduses) vastukaja saavad, on vanadega võrreldes vähemalt kosmiline.”

    Keelt ja Kirjandust ma ei loe, aga Vikerkaare ja Loomingu nolk-nolk tüüpi arvustused on minu jaoks ammendamatuks huumori allikaks. Rohkem noortekriitikat ja maailm on veel lõbusam koht. Andke tuld! Aga et mitte jääda sama silmakirjalikuks kui Raudam, tegin blogi, kus soovi korral on võimalik lause-lauselt läbi arvustada kogu Toomase looming.

    Blogi leiate aadressilt: http://reinraudam.blogspot.com/ Arvustamiseks vajalikud raamatud soovitan võta raamatukogust. Raamatupoes ei kehti ökodogma: prügi kotti, kott kaasa.

     

  • Eesti videokunsti otsingutel

    Raivo Kelomees

    Kaadrid Kristina Normani videost “Pribaltid”, 2006.

     

    XII Pärnu rahvusvaheline video- ja filmifestival “Klassiahastus“ Pärnu vanas mudaravilas 18. ja 19. XI.  Peapreemia sai Kristina Normanni video “Pribaldid”, ära märgiti Moira Tierney video “Yoyoyogasmana”, eripreemia pälvisid Marco Laimre ja Gabin Cortez Chance’i video “Higher Standards“ ja rühmitus CnOPT’i video “The Unwanted of the Invisibles“. Festival jätkub Inglismaal Brightonis 1. – 3. XII, näidatakse Yoyoyogasmana videot “Explanation”,  Kai Kaljo “The Looser”, Marko Mäetamme “A Dream”, CnOPTi “The Unwanted of the Invisibles”, Jaan Toomiku  “Invisible pearls” ja  Mare Tralla “Unforgettable hits”

     

    Videokunstist mõistliku kirjatüki väljapigistamiseks tuleb ennast tõsiselt kätte võtta. Esiteks põhjusel, et on palju kirjutatud, alates aegadest, kui tegu oli kõrvalise kunstialaga. Nüüd võiksime videokunsti peavoolseks nimetada, selle tõestuseks Mark Raidpere näitus kunstimuuseumis. Teiseks seetõttu, et praeguses järelvärskes kunstiolukorras on kõik veidi kulunud. Tehnilises ja uuenduslikkus mõttes on asjad valmis, huvi võib tärgata vaid sisu peale. Samas on videokunstist kirjutamise territoorium määratlemata mädasoo, igaüks võib midagi arvata ja vastuvaidlemiseks peab tõsine põhjus ja viitsimine olema.

     

    Eesti video?

     

    Kindlasti võiks küsida eestilikkuse järele. Missugune on eesti video? Karolin Łabowicz küsib kataloogis “Estonian video. The Blood Project” (2006): “Ja kas eksisteeribki sellist asja nagu eesti kunst? Kas eestilikkus tähendab midagi muud kui näiteks poolalikkus? Kas sellised asjad võib ühte kotti toppida ja Euroopaks nimetada? Või näiteks Ida-Euroopaks?” 1990ndad nägid globaalsuse sündi: asjad on kohalikud, kuid ka globaalsed. Poola asemel võiksime mis tahes muust maast rääkida ja konstateerida, et globaalsed kunstiteosed on samal ajal universaalsed – ütlevad kõigile midagi.

    Rael Artel kirjutab samas kataloogis: “Kuid “eesti videokunst”? Sõna-sõnalt ja praktika-praktikalt seda sõnapaari lahti harutades leidsin eest suure tühjuse. “Eesti videokunsti” pole olemas! On suur hulk erineva tasemega teoseid, mille autorid elavad juhtumisi ühes linnas, kuid ei midagi enamat. Isegi mitte geograafiliselt kogu maad haaravat.”

    Väide, et “eesti videokunsti pole olemas” on sama õige nagu väide “eesti maalikunsti pole olemas”. Samasse ritta võiks asetada muud kunstid. Ilmselt mõtles Artel ühtsete tõutunnuste puudumist, videoproduktsiooni kui niisuguse olemasolu. Tuleb meelde 1994. aasta, kui kirjutasin Prantsuse-Balti videofestivali kataloogile eessõna, kuna kuraatori paar rida sisuga “eesti videokunsti pole olemas” ei rahuldanud Prantsuse kultuurikeskuse töötajat. Siis sai alustatud Jüri Okase filmidest ja eesti videokunst olemasolevaks kirjutatud, kuigi kõik praegu videokunstiks peetav tuli pärast seda. Nii et sageli on küsimus arvaja, defineerija motivatsioonis, taotlustes ja lõpuks võivad mõlemad äärmused õiged olla: millegi eitamine või mitte millestki millegi tegemine. See ongi määratlematuse mädasoo. iga arvamus on õige seni, kuni see pole kukutatud vastupidise või veenvama poolt.

     

    Teiste maade video

     

    Teisest küljest võiksime küsida teiste rahvaste videokunsti olemasolemise viiside kohta. Näiteks soomlased? Mis ühendab Teemu Mäki ja Eija-Liisa Ahtila videokunsti? Arvatavasti see, et nad elavad ühes linnas (kui elavad). Mäki alustas üsna tooreste, soomlaslikult räigete videotega, mis sarnanevad natuke Non Grata performance’itega, (tagus pead vastu raudkappi ja muud ekstreemsused). Eija-Liisa Ahtila tegemised on sisuliselt filmikunst. Projektil on stsenaarium, see võetakse üles professionaalide poolt korraliku tehnika ja kutseliste näitlejatega. Kõik see tugineb aga reaalsetele psühhiaatrilistele haiguslugudele, millest on tehtud perfektsed kiiksuga filmid.

    Samuti võib küsida saksa videokunsti kohta, et mis ühendab Klaus vom Bruchi, Jean-François Guitoni ja Marcel Odenbachi peale selle, et nad on teinud oma kunsti saksa areaalis. Bruchi ja Guitoni ühendab 1980ndate aja märk montaažis, et on korrutatud samu kaadreid, kuid sisu on erinev. Võtkem näiteks vom Bruchi klassikaline ja poliitiline “Das Duracellband” (1980) ja Guitoni “Holzstücke” (1982), mäng lauajuppidega.

    Aga neid vaadates saab aru, miks ei ole videokunst film või maalikunst. 1990ndate videos ei ole erinevused enam nii selged, võtkem seesama Eija-Liisa Ahtila, tema videod on installatsioonid, mida eksponeeritakse kunstinäitustel nagu Veneetsia biennaal ja näidatakse filmifestivalidel. Selline puhas, videokunstilik videokunst ongi vist jäänud 1980ndatesse ja 90ndate algusesse, kus mängiti palju liikuva pildiga, millesse pandi tähendusi, kui mitte jutustusi ja mille taustaks oli kontseptuaalkunst.

    Selles valguses eesti videokunsti vaadates on mitmekesisus arusaadav ja tervislik nähtus. Peale nn hittide, millega eesti videokunsti rahvusvaheliselt esindatakse, nagu Kai Kaljo “Luuser” ja Jaan Toomiku “Isa ja poeg”, tehakse vähem löövaid, kuid kunstiliselt isegi täiuslikumaid videosid. Pean silmas näiteks Kai Kaljo “Aega”, mis on ilus ja videokunstipärane. Seda ei saaks teha foto, maali, filmina, aga just videona. Ene-Liis Semperi projektis “Untitled” esitatakse petetu ängi mõjuva piltjutustusena, kuigi Semperi “Seitse” on kindlasti tänu efektidele videopärasem. Samasse isikliku ja perekondliku kogemuse kategooriasse liigitaksin Kaljo teose “Domestic Violence”, mis kunstniku personaalnäitusel oli üks ehedamaid. Ses mõttes, et see polnud nii-konstrueeritud, erinevalt teistest.

     

     

    Piiririik II

    Baltimaade kunstiareaali video kokkuvõtet võis näha kevadel Dortmundis näitusel “Face the Unexpected”. Väljaspoolsed kuraatorid leidsid lahtrid, kuhu erinevad tööd paigutada, ja minu arust on see parim siinse videomaastiku kaardistamise näide.1 Võib-olla seespoolsed koostajad ei näegi asju selgesti, kuid nagu iga kunst, nii tegeleb ka video sellega, mis kunstnikke kui inimesi puudutab, mis neid vaevab ja neile korda läheb. Missugune on elu, selline on kunst.

    Sellepoolest võiks eestilikkuse kvintessentsiks pidada Kristina Normani “Pribaltid”. Selline piiririigi fenomen ongi Eesti tuumaks. Ja piiririik käib filmist ka läbi, kui üks Venemaa eestlanna arutleb Eesti piiril oleku üle, et kui midagi lahti läheb, siis saavad sellised riigid esimesed löögid. Kui meenutada Emil Tode “Piiririiki”, kus käsitletud siinset vastandatult ja alaväärtuslikuna läänega võrreldes (mõistagi 1990ndate alguses, kui see oli aktuaalsem), siis Normani “Pribaldid” on nagu “Piiririik II”ainult et video vormis ja ida teljel: Eesti vastandatuna ja seostes Venemaaga. Mingi link tekib lätlaste filmiga “Kas on kerge olla noor?”, mis tehti 1980ndate keskel ja teine osa kümme aastat hiljem, kui uuriti filmitavate käekäiku. Ka Norman käib klassikaaslasi pidi ja talletab nende kohanemise Venemaal või Eestis. Ühtlasi suurepärane dokument venelaste Eesti ja eestilikkuse tajumise kohta.

    Piiriteemaga on tegelnud veel Killu Sukmiti ja Mari Laanemetsa teoses “Jäta võtmed väljapoole” (2003) ja Eleonore de Montesquiou mitmetes projektides. Muidugimõista on piiriteema kunstis lausa omaette diskursus, millel on kahvatuid ja eredamaid lahendusi. Kristina Normani video kuulub siiraste, vahetute ja omanäoliste hulka, millel oli omajagu ka õnne. Pean silmas metrooõnnetust, millesse asjaosaline sattus, ja tänu millele Moskva videole mõnevõrra vürtsi lisab.

     

    Kunstivõimu ahistajad

     

    Teine mainimisväärne peatükk on Kadi Estlandi videosaaga, mille sisu on &nbs
    p;eesti kunstiprominentide intervjueerimine, et mitte ütelda kiusamine ja ahistamine. Kõige taustal kunstivõimu problemaatika. Teema iseenesest on aktuaalne ja kuigi pärast 90ndate naginaid on asjad mõneti rahunenud, Kumu on varasemad positsiooniotsijad paika pannud, kes ühele, kes teisele poole, siis kunstniku seisukohalt ei ole asjad sugugi selged. Kunstikriitikute möödaminnes ajakirjanduses visatud killud võivad kunstiloojatele vägagi hinge minna ja tükiks ajaks käärima jääda. Seda pinget leevendatakse kunstiteostes, vahel ka isikunäituste kunstnikuselgitustes, nagu Vello Vinn teeb Johannes Saare pillatud “kuivnõelumisega”. Samalaadne “tagasiandmine” on Kadi Estlandi intervjuud, samuti Killu Sukmitiga tehtud “Tahapanija”. 90ndate väärtusskaalas nimetaksin neid üsna julgeteks, paraku on aeg edasi läinud ja kunstiseis muutunud ning toonased võimukad tegijad positsioonid kaotanud või uued leidnud. Praegune haukumine karavani kulgemist ei heiduta. Karavaniks on riiklikult rahastatud kunstisüsteemi ja “kunstimaffia” tegutsemine, mõistku seda igaüks nagu soovib. Igatahes ei ole siin tegemist tüüpilise eesti talupojakäitumisega, rusikas taskus kannatamisega, vaid asjade väljaladumisega repressioone kartmata. Et seda on teinud naised, siis au neile.

    Kokkuvõttes oli tegemist väikese, kuid igati väärika nii rahvusvahelise kui kohaliku mõõtmega festivaliga, mis on praegu ainuke videokunstile pühendatud sündmus Eestis.

    1 Vt Raivo Kelomees. Baltikumi meediakunst Dortmundis – Eesti Ekspress, 14. 06. 2006.

     

  • VVV: “Kaukaasia larhviga” moskvalane

    Vaapo Vaher

    “Miks?” päris ema.

    “Aga kuhu seda lollpead mujale sokutada? Pealegi, seal on omad ees.” Gia isa oli kuulsusrikas metrooehitaja, rajanud Moskva allmaaraudtee Kirovi ja Baumani jaama. Filmitegemist arvas ta tühjaks-tähjaks. Kuid – filminduses olid “omad ees”. Ta naine pidas Mosfilmis teise režissööri ametit, naise õde oli filminäitleja Veriko Andžaparidze ja õemees pärjatud Stalini-filmide režissöör Mihhail Tšiaureli.

    Ent poiss hakkas isale vastu, trotsides kinokooli just seepärast, et seal “omad ees”, ta ihkas läbi murda alandavate tutvusteta. Siirdus püstipäi arhitektiks tudeerima. Kui sirkliamet käes, ei pidanud aga sisesunnile vastu ja tormas ikkagi režissöörikursustele.

    Georgi Danelia esimeseks täispikaks filmiks sai haledavõitu “Serjoža”(1960), mis nõristas pisaraid mitte üksnes publikumist, vaid ka mitmest žüriist, teos leidis rahvusvahelist tunnustust. Teisena valmis meremehedraama “Tee sadamasse” (1962), kus tegi maskuliinselt kaasa ka Bruno Oja. Murdefilmiks kujunes “Ma kõnnin Moskva tänavail” (1964), millest sai päevapealt helge bestseller. Selles pretensioonitus, siiras, peaaegu süžeetus filmis avanes köitvalt Danelia oskus ja iha segada rõõmsat nukraga, irooniat lürismiga. Omaette väärtuseks sai Moskva linnamaastike poeetiline jäädvustamine. Ja Andrei Petrovi meloodia verinoore Nikita Mihhalkovi poisikeselikus esituses. See oli esimene film, millega jäi rahule ka Gia isa, sest hulk tegevust vändati metroos.

    Mõni radikaalne sõber pöördus aga Daneliast ära, näiteks hilisem emigrant, kirjanik Vladimir Maksimov ei andnud talle enam tänaval kätt, sest Danelia olla filmis suhkrustanud nõukogude igapäeva. Ühest kaugest linnakesest saabus kiri tütarlapselt, kes, vaadanud filmi, imetlenud õhinal luulelist ja inimlikku Moskvat, korjanud kokku oma rahakese ja sõitnud rõõmsas ootuses pealinna. Kohtas seal aga vaid kalapilgulisi möödaruttajaid, võõrastemajas polnud kohti, ööbida tuli vaksaleis, kus ta paljaks varastati. Lõpuks vedas miilits ta litsilöömises kahtlustatuna jaoskonda ja ta kupatati suurlinnast välja. Siiski, kirjutas tütarlaps, tänan teid armsa muinasjutu eest.

    Danelia nõukaaegseist komöödiatest on iseäranis kergitatud “Sügismaratoni” (1979), kus inertset peaosalist mängis teine Moskva grusiin Oleg Basilašvili. Ent minu lemmik on “Afonja” (1975), kus draama, melodraama ja satiir on põimunud hämmastavalt kütkestavaks stilistikaks. Leonid Kuravljov mängib seal majavalitsuse torujüri, mutrimeest, kes sovetlikus olmes kõikvõimas, ent hinges vastuoludest puretud kui nõukogude kord. Tänapäeval, mil moodne Euroopa põnnab metafoorset Poola torumeest, võib “Afonja” tekitada mitmekihilisi assotsiatsioone.

    Danelial oli režissöörist sõber, kel kahtlaselt retsidivistlik nimi – Saša Serõi. Ja kinni see mees kukkuski, pärast seda, kui oli armukadedushoos rivaali kirvega sandiks löönud. Serõi istus poole karistusajast ära, aga vabadusse jõudnult oli ta ametnike silmis kunstnikuna usalduse kaotanud. Danelia tahtis sõpra aidata. Kirjutas koos  kirjanik Viktoria Tokarevaga (kellega tal sigis abieluväline kiresuhe) komöödiastsenaariumi vargabandest. Serõi pipardas lugu professionaalse laagrižargooniga ning sai lõpuks loa jant linastada. Menufilm “Õnnekütid” (1972) tõi Aleksandr Serõi nime momentselt taas nõukogude filmilukku.

    Gennadi Špalikov, Danelia teine semu, jõi end põhja ja lõpetas suitsiidiga. Ka Danelia sattus joomatsüklitesse, pärast oma 24aastase poja ootamatut hukku mõtles enesetapule. Siis tegi aga melanhooliale äkilise lõpu, viimased viisteist aastat ei võta tilkagi, kinnitades ajakirjanikele: “Ma ei kahetse seda, et kunagi lakkusin, ega kahetse, et sellele lõpu tegin”.

    Danelia oli aastane, kui vanemad Thbilisist Moskvasse kolisid. Kui ta nüüd Gruusiasse satub, tunneb end võhivõõrana, pole isegi kellelegi helistada. Tema rahvus on – moskvalane. Kuid “kaukaaslase larhviga” kodanikud pole praegu pealinnas soosingus: kord löödi Daneliat tänaval näkku, kord sõimas teda mööduv vene vanamoor. Tänane Moskva ei kõnni enam Andrei Petrovi kunagise hella meloodia rütmis. Oma nüüdse filmiesteetika kohta ütleb Georgi Danelia: käin mööda haprast klaasist seintega koridori. Ta filmide žanrimääratlusena tuleb kasutada kombineeritud formuleeringuid nagu “lüüriline tragikomöödia”. Seda annab pruukida ka Gia kogu elukäigu kohta.

     

  • Teod

    M. V.

    Jaan J. Leppik

    festivali ?Talveöö unenägu? direktor

     

    Aasta lõpupäevadel, 27. ? 30. detsembrini toimub Tallinna Linnateatri katuse all järjekordne, siis juba kolmas rahvusvaheline teatrifestival ?Talveöö unenägu?. Mis võiks olla seekordsete festivalilavastuste märksõna?

    Sedakorda on festivalil osalevad lavastused kenasti ühise nimetuse all ?Ajatu ja ajalik inimene?. Üks või teine külalisteater puudutab rohkem või vähem justnimelt inimlikkuse ning sellega kaasas käivate emotsioonide ning otsingute aspekte. Vahest ongi nii, et järjekorras kolmas festival peab oma teemavalikus olema sissevaatavam, kes teab…

     

    Kuidas kujunes tänavune lavastuste komplekt? Kes tegi valiku, kes mida soovitas?

    Lavastuste valik kujunes mitmete hääde inimeste soovitusel, isiklikul kogemusel ning kõikide võimaluste kokkuviimisel. Backa-teatriga on Tallinna Linnateatril juba varasem läbikäimine olnud, seega tuli ?Girlpower? Linnateatri direktori Raivo Põldmaa ning kirjandusala juhataja Ülev Aaloe pakutuna.

    Soome KOM-teatri tükki käisime Üleviga Helsingis vaatamas. Valgevene Rahvusteatri ?S.V.? soovitasid meile Boris Tuch ning Eteri Kekelidze. Gesheri teatri Singeri ?Ori? tuli esmalt leiuna Interneti tublil vahendusel ning sai pärast kinnituse samas teatris lavastanud Adolf ?apirolt.

    Oled ise tõenäoliselt kõiki lavastusi näinud? Millist lavastust soovitaksid vaatajale, mille peaks ilmtingimata ära nägema?

    Festivali direktorina on mul rõõm soovitada kõiki lavastusi ja põhjusega: igaüks räägib omas teatrikeeles ja oma asjast. Niivõrd eripalgeline on iga lavastus. Tekstita plastiline draama T?ehhovi teemadel, heebreakeelne Nobeli preemia klassiku Singeri ?Orja? pompöösne lavastus võimsa muusika ja valgusefektidega, kaasaegse naisõigusluse ehk feminismi silmade läbi nähtud naiste lugu live-muusikaga, meie ümber ja meie keskel toimuv peredraama, kus äärmused on põhjamaiselt kontrastsed ja kohati hirmuäratavad.

    Mida saakski jätta vaatamata? Olen ise näinud kõiki lavastusi, mida saalist, mida videost, ja ei saa neid ühegi faktori alusel võrrelda. Kui, siis vahest selle järgi, et kõik lavastused rääkisid minuga.

    Festivali jooksul toimuvad ka õpitoad ja seminarid? Kellele need mõeldud on, kas ainult professionaalidele või kõigile huvilistele, ja kes lavastajatest, kriitikutest esinevad?

    Kuna festival on Tallinna Linnateatri korraldet, siis olime selgelt seda meelt, et õpitoa võiks teha keegi Linnateatri sõpradest. Lavastaja Adolf ?apiro on selle festivali külaline. Ta näitab avatud õpitunnis, kuidas töötab tudengitega. Soome noor näitekirjanik, lavastaja ja teatriõppejõud Reko Lundan vestleb dramaturg Giovanni Pappottoga Napolist muutuvate väärtushinnangute üle uues dramaturgias. Lavastaja Malin Stenberg aga tutvustab noortele ja noortega teatritegemise võimalusi. Õpikojad on ikka kõikidele. Professionaalid saavad säält oma ja teevad tähelepanekuid, tudengid kõrva taha panemist, teatrihuvilised teatritegemise kogemuse võrra rikkamaks.

    Milline on huvi festivali vastu, ehk kuidas edeneb piletimüük?

    Mida lähemale aastalõpule, seda rohkem kasvab ka huvi. Piletimüügi üle kurta ei saa, aga hirmu, et pileteid ei jaguks, ka ei ole. Kõige vahvam on siis, kui inimesed tänaval ära tunnevad ning küsivad, kus ja mis toimub. See on festivalidirektori väike, aga sügav rõõm.

     

  • Eesti Instituudi uue direktorina alustas aprillist Karlo Funk

    Eesti Instituut

    „Säilitades Eesti Instituudi traditsiooniliselt tugevaid tegevusi väljaspool ja arendades edasi uusi digitaalseid kultuurikanaleid Eestis soovime paremini sidustada erinevaid kunstivaldkondi. Otsime ka uusi kokkupuutepunkte ühiskonna ja majandusega laiemalt. Kasvavale Eesti kogukonnale väljaspool tuleb pakkuda rohkem tuge keele ja identiteedi hoidmisel,“ selgitab Funk.

    Karlo Funk (sünd. 1971) on õppinud Tartu Ülikoolis  ajalugu ja filosoofiat; olnud varem tegev kultuuriajakirjanikuna (ajalehtedes „Noorte Hääl / Päevaleht“ ja „Eesti Ekspress“) ja töötanud reklaaminduses.  Viimased 12 aastat pühendas Funk Eesti filmielu edendamisele, töötades 2013.a. märtsini Eesti Filmi Sihtasutuses peaeksperdina ja esindades mh Eesti filmindust Euroopa Nõukogu kaastootmisfondis Eurimages. Osalenud rahvusvahelistes žüriides Stockholmi, Lübecki, Tallinna Pimedate Ööde ja Hamburgi filmifestivalidel.

    Karlo Fungi sulest on ilmunud enam kui 200 arvustust ja artiklit filmist, popmuusikast, teatrist, kujutavast kunstist, kirjandusest ja filosoofiast. Enamik kaastöid on olnud päevalehtedele ja ajakirjadele „Teater. Muusika. Kino“, „Looming“ ja  „Vikerkaar“, aga nt ka hiljuti Jaapanis ilmunud Eesti-teemalisele raamatule.

    Oma eesmärkidest tõstab Karlo Funk esile soovi elavdada instituudi Eesti-sisest tegevust ja tuua Eesti kultuuri rahvusvahelisse tutvustamisse rohkem päevakajalisust. Ta peab oluliseks jätkata kultuuriportaali  kultuur.info ja veebientsüklopeedia www.estonica.org arendamist.

    Eesti Instituudi ülesanne on levitada teadmisi Eesti ühiskonna ja kultuuri kohta teistes maades, edendada kultuuri- ja haridussidemeid ning toetada eesti keele ja kultuuri õpetamist väljaspool Eestit. Instituudil on esindused Helsingis ja Budapestis, instituut koordineerib eesti keele ja kultuuri lektorite töötamist välisülikoolides.

  • Muinsuskaitse augus

    Jaan Tamm

    Hiljaaegu on küll käivitunud mitu sihtfinantseeringut: mõisakoolide riiklik programm, pühakodade riiklik programm ning taluarhitektuurile suunatud uurimis- ja fikseerimisprogramm, Tallinnas munitsipaalprojektina „Kirikurenessanss”. Seejuures on selgeks saanud, et projekti- ja programmipõhine rahastamine on pealiskaudne, sageli formaalne, katkendlik ning tagatipuks ka poliitiliselt manipuleeritav, mis aina süvendab peost suhu elamisviisi. 2007. aastal valminud Muinsuskaitseameti arengukava aastateks 2008–2011 andis küll mingi kitsa esialgse analüüsi riiklikus registris mälestiste kohta, samuti ülevaate ametnikest, kes nendega eri tegevustasanditel toimetavad, ent  tegi kogu arengukava realiseerimise sõltuvaks ametile kultuuriministeeriumi eelarvereal eraldatavatest vahenditest. Kuigi juba arengukava esimese aasta (2008) lõpuks oli selge, et selle täitmine ei ole reaalne, pole ka aasta hiljem midagi ette võetud selle korrigeerimiseks. Meie muinsuskaitseobjektidele eraldatud summa võrdub neljandikuga Pikal tänaval hiljuti müügis olnud korteri hinnast. Riigieelarvelised eraldised on tagasi langenud 1994. aasta tasemele. Iga maakond saab aastaks ca 530 000 krooni. Tõsi, sellele liitub ka 8,8 miljonit investeeringuid pühakodadele. Ja riigil,  veelgi enam aga kultuuriministeeriumil ja muinsuskaitseametil puudub nägemus, kuidas august välja tulla.

    Vahepeal nähti olukorra parandamise võtit kodanikuühiskonnas, konkreetseks võimaluseks mittetulundusühinguid. See on meie praktikas suures osas seotud aga viidatud projektipõhisusega, kusjuures prioriteedid järjest muutuvad. MT Üdel puuduvad enamasti ka motivaatorid maksusoodustuste vms näol. Ka Eesti Rahvuskultuuri Fondi esimees Eri Klas pidi veel mõni aasta tagasi fondi iga-aastasel stipendiumide üleandmisel Mustpeade majas oma kõnet alustama repliigiga: „Sellegi aasta suurim ER KF stipendiaat  on Eesti Vabariik”. Nüüd on ER KF lõpuks tulumaksusoodustuse saanud, kuid Muinsuskaitse Selts mitte. Muinsuskaitse valdkonnas on talgud ja kodanikuühenduste tegutsemine olnud aastakümneid kasutusel. Ent kampaaniatel saab olla vaid lühiajaline efekt. Kui sellele ei järgne riiklikke meetmeid ja konkreetset tegevusplaani edaspidiseks, pole olukorra paranemist loota.

    Rahvusvaheliselt kõige tuntum näide selles valdkonnas on Ühendkuningriigi Inglise, Walesi ning Šoti rahvaühenduste liikumine. Nimetatutest ei kujunenud mitte ainult suurimad looduskaitsealade ja mälestiste omanikud ja  haldajad, vaid ka tohutuid rahalisi vahendeid nõudvate projektide finantseerijad ning praktilised teostajad. Pärast II maailmasõda, kui britte vaevas pikast sõjast tulenenud sügav majandussurutis, mõistis sealne valitsus (eriti tööerakonna minister Hugh Dalton), et vaesunud aadlikele kuuluva tohutu pärandi vanaviisi hoidmisega kaugele ei jõua. Riiklikul tasemel töötati välja pärandi hoidmise strateegia, mille nurgakiviks sai riiklik maafond, mille ülesandeks oli rahva jaoks kokku osta „kaunid ja ajaloolised” maakohad ja ehitised, mida hakkaski haldama National Trust. Võttis vaid üks põlvkond aega, kui selle omandi (pargid, lossid ja silmapaistvad looduslikud paigad) hulgast paljudest sai üle maailma tuntud turismimagnet, kusjuures nii mõneski elas endine omanik edasi. See ei seganud aga rahvuslikust pärandist äriobjekti kujundamast ning pärimustööstust rajamast. Sellele lisas tuult tiibadesse konservatiivide (Thatcher ja Major) valitsemise ajal pärandiministeeriumi moodustamine, mis Tony Blairi tööerakondliku valitsuse ajal liideti küll kultuuri-, meedia- ja spordiministeeriumiga. Pärandiga seotud küsimused polnud parteipoliitiline projekt ja iga valitsus lisas sellele väärtust.

    Millise lisaväärtuse on  aga Keila Joa mõisale või Neitsitornile andnud Mart Laari ja Andrus Ansipi valitsused või hoopiski Riigi Kinnisvara Aktsiaselts? Tõenäoliselt suurim erinevus brittide ja meie vahel ongi see, et suuremale osale meie inimestest ja ametnikest on igasugune pärand olnud eelkõige kinnisvaraarendus ja kasusaamise objekt. Tõsi, on ka vastupidiseid näiteid, nagu Rein Kilk. Mida on ta aga ühiskonnalt vastu saanud? Alaväärsuskomplekside all kannatavate riigi- või munitsipaalametnike poolt kaela väänatud trahvid – olukorras, kus oleks pidanud hoopis ametnikke nende tegevusetuse eest karistama.  Muinsuskaitse üleüldist madalseisu peegeldab fakt, et meie muinsuste muinsuse ehk maailmapärandi nimistusse kuuluva Tallinna kohta puuduvad üldse igasugused muinsuskaitselised arvandmed. Vähemalt ei peegelda seda linnavalitsuse eksklusiivne väljaanne „Tallinn arvudes 2008”. Sealt võib 155 leheküljel leida kõige eripärasemat informatsiooni, alates juuli keskmisest temperatuurist, mäetööstusest ja vanurite päevakeskustest kuni portaali www.taninfo.ee külastusteni välja. Kuid ei poolt sõnagi muinsuskaitsest. Ja seda ajal, mil Tallinn peaks valmistuma Euroopa kultuuripealinna tiitli kandmiseks. 

    Meie ametnikele on kasvanud selga liiga paks nahk, et midagi kiirelt muuta. Ehk peakski nüüd loovutama initsiatiivi kodanikuühendustele ja sõltumatutele ekspertidele (sealhulgas ka välismaistele)? Tõenäoliselt tuleks ka ettevalmistatavasse muinsuskaitseseaduse eelnõusse sisse viia parandused, mis teeksid küllaltki ametnike ja ametkondade keskse seaduse kodanikuühiskonnale (mitte segi ajada arendajatega) omaselt omanikusõbralikumaks. Kindlasti tuleks senise piitsa (karistused, trahvid jms) asemel pakkuda pigem präänikut. Lisaks praegu olematule võimalusele küsida mälestistele toetust,  võiks mälestise olukorra parandamiseks kasutatud summa maksudest maha arvata. On ju Euroopa Liidu liikmesriikides ammugi seadusandlikult aktsepteeritud 0% käibemaks mälestiste korrashoiuga seotud tegevusvaldkondades. Riik võiks olla omanikele mälestiste korrastamiseks tehtud pangalaenu tagaja jne. Seni on põhiliselt Reformierakonda kuuluvate poliitikute vastuväiteks olnud, et vaja ei ole mingeid erisusi. Reaalse eluga ja kohaliku seadusandlusega kokku puutunud inimesena julgen küll väita, et Eesti elu ainult eranditest koosnebki. Pealegi,  kui kodanikest või kolmandasse sektorisse kuuluvaid omanikke pigistatakse iga kandi pealt, on riik ise äärmiselt halb eeskuju ka oma omandisse kuuluvate mälestiste korrastamisel.

  • „Luban teile – puhas kuld!”

    Kadri-Ann Sumera

    Mida siis oodata sünnipäevakontserdilt, mille Rannap osava publikuga manipuleerijana „Klaverikullaks” on nimetatud – kas tõsist musitseerimist, teatrit või lausa tsirkust?

    Pean ütlema, et läksin sinna üsna äraootaval seisukohal, valmistudes pettuma või vihastama. Ent juba esimene kavas olnud teos intrigeeris, tekitas huvi ning sundis kindlalt paigale jääma. 

    Kava nimetamine „Klaverikullaks” (kavalehel lausa „Luban teile – puhas kuld!”) on kahtlemata teadlik provokatiivne reklaamivõte, mis ilmestab kindlasti Rannapi kogu suhtumist muusikasse, lavaelusse, iseendasse – häbenematu „sa vaata mind!”. Tegelikult kisub selline pealkiri suu muigvele. Kavva valitud teoseid vaadates see mulje kasvab: kuigi tegemist on eranditult klassikalise muusika varasalve kuuluvate teostega, on Rannap kokku pannud küllalt  plakatliku ja teatraalse kava. Justkui tahaks ta tõestada, et klassikaline muusika pole midagi hirmtõsist ega keerulist – siin on küllaga huumorit, hoogu ja efekti! Kavalehel oli pianisti kirjutatud ladus ja heatujuline sissejuhatus, mis mõjus väga sümpaatselt ja juhatas kontserdi kohe vajalikku vabasse õhustikku sisse. See on seesama Rannap, kes flirdib ka laiema publikuga ning ajab sellega paljud tõsisemad ametivennad vihale. Seesama isepäine  pianist, kes ei häbene kasutada popkultuuri kogemusi ka klassikas ning teeb sellega iseendale suure teene.

    Esimesel hetkel näib Rannapi kavavalik kirju ja eklektiline (6 autorit barokist romantismini). Siiski on kõik teosed ilmselgelt väga hoolikalt kokku otsitud. Kogu kava ühendab humoorikus, paraadlikkus ja ehk teatud taotluslik lihtsameelsus. Tundub, et Rannap teab väga hästi oma tugevaid ja nõrku külgi ning lähtus sellest juba programmivalikus. Rannapi klaverimäng on väga perkussiivne, pisut agressiivne – legato ja lüürika pole tema ala. See-eest jõulised must-valged kujundid, nali ja rütm istuvad talle nagu valatult.

    Kontsert algas inglise barokiajastu helilooja William Byrdi põhiliselt marssidest koosneva süidiga „Lahing”. Nagu Rannap kavalehel kommenteerib: ilmselt andis omal ajal suurel lahinguväljal ikka kaua marssida ja pasunat  puhuda. Tegu on tavatult lihtsakoelise, kuid esitajale suuri leide ja vabadust võimaldava muusikaga. Rannap mängis selle kolmeduuriloo väga markantselt ja teatraalselt välja. Teos oma totralt paljude korduste ja liialdustega on tobenaljakas ja jabur, ja just selline oli ka Rannapi esitus – ilmselt muudmoodi sellist lõbusalt iroonilist muusikat mängida ei saaks ega tohikski.

    Kontsert jätkus Bachi „Itaalia kontserdi”  ning Mozarti „Variatsioonidega Glucki teemale”. Bachi esitus oli väga löökpillilik, lausa etüüdilikult krõbisev ning kindlalt ühes plaanis hoitud. Selline kontseptsioon vastandub üsna selgelt praegu moes olevale autentsusepüüdele, kus domineerib pigem pehmus ning nõtkus. Eriti 3. osas hakkasin pehmematest värvidest ja piano’st puudust tundma, ent samas oli Rannapi esitus nii veendunud ning agoogika nõnda hästi mõõdetud, et ka sellise Bachiga  võib nõus olla. Mozarti variatsioonid olid seevastu vägagi värvilised – nii meeleolude, tempode kui eriti rütmilise vabaduse poolest, mis paistab olevat üks Rannapi tugevamaid külgi. Ta ei karda teha kujundeid n-ö puust ja punaseks, ja see on tore.

    Beethoveni rondo „Raev kaotatud krossi pärast” räägib juba pealkirjas ise enda eest. Selle pala lõpus tekitas Rannap elevust, veeretades koos viimase akordiga lavale ka tõelise mündi. Beethoveni kõike muud kui tõsise rondo juurde tundus see väga sobilik nali.

    Kõige huvitavam oli mulle ehk Chopini Skertso cis-moll. Tavatult aeglane tempo äratas minus algul patuse kahtluse Rannapi pianistlike võimete osas. Samas kuulis tänu sellisele tempovalikule ammu tuntud loost välja mõndagi uut ja üllatavat, eriti faktuuri osas. Minu kahtlus pianisti vormi suhtes hajus aga juba Skertso lõpuosas, mis esitati tõelise  hooga, risti ette löömata ning täieliku pianistliku üleolekuga. Lõpulugudeks mängitud Liszti Legend nr 2 ja 15. Ungari rapsoodia veensid mind täielikult, et Rannap mitte lihtsalt pole pianistlikult võimekas, vaid on praegu tõepoolest suurepärases vormis. Sellist oktaavide tulevärki ei ole ammu lavalt kuulnud, vähemalt mitte kodumaiste interpreetide esituses.

    Läksin koju vastakate tunnete, aga hea tujuga. Ilmselt ei kujundaks ma ise ühtki teost  nii nagu Rannap; tema esituses oli mõndagi, mis tundus liialdusena, tüütas või ehmatas. Ent säärase läbimõelduse ja julgusega esitatud varianti lihtsalt peab aktsepteerima. Siin oli palju šõud, mis justkui muudaks muusika kergekaaluliseks – aga Rannap ise oli naljategemist ilmselgelt väga tõsiselt võtnud ning see veenis. Kui ta pole ka sügavtõsine kunstnikuhing, on ta kindlasti vägagi tõsiseltvõetav heas mõttes meelelahutaja ja värskendaja,  kelle mäng raputab ärkvele, intrigeerib ning paneb muusikat uue nurga alt kuulama. See kontsert ei olnud n-ö hingele, ent igav ei hakanud küll hetkekski ning muhelema ajas enam kui kord. Ning ka veiderdav-groteskses liialduses on kindlasti rohkem kunsti kui püüdmises iga hinna eest kuldsel keskteel ning hea maitse piirides püsida. Rannapi naiivne-süüdimatu enesekindlus ja heatujulisus ning võime ja tahtmine publikuga suhelda on väärtused,  millest enamikul muusikuil oleks mõndagi õppida. Seda tundis kindlasti ka publik, kes avaldas oma tunnustust püsti tõustes.

  • Riias peeti Ida-Euroopa dokumentaalfilmide foorumit

    Kristiina Davidjants

    Avaldame siinkohal ära ka Eesti projektid, et siis allpool valgustada selle foorumi kümneaastast ajalugu, sest selle kasutegur väärib seda. Riias osalesid eesti filmiideedest: “Baruto” (stuudio Ruut, rež Artur Talvik), “Bold and Beautiful” (Ad Oculos Film, Peeter Brambat), “Läbi pimeduse” (Filmistuudio SEE, 2002, Hannes Lintrop, Renita Lintrop), “Mängija” (Exitfilm, Kaupo Kruusiauk), “Kehastumine muusikas” (F-Seitse, Dorian Supin).

    Eesti projektidest rääkides peab mainima, et telejaamade programmihankijaid pani rõõmsalt itsitama Ruudu Barutost rääkiv filmiidee. “Baruto” reklaamklipp, kus meie Kaido Höövelson näib kui majakas keset Tiskre küla ning Artur Talviku paralleel filmiga “Lost in Translation” ajas kogu publiku rõõmsalt kihevile. Egas muud kui jääme ootama, kas rõõmus kihin ka rahas materialiseerub.

    Üldiselt olid foorumil esitatud filmiideed väga huvitavad või siis lihtsalt huvitavad ning oleks tore, kui kõik need mõtted ka teoks tehtaks, milleks foorum kokku kutsutud ju oligi. Siit on sobilik teha väikene ekskurss ajalukku, et ka meie väikese filmitööstuse autsaiderid saaksid aru, miks me siin nii väga mainitud ürituse üle rõõmustame.

    Baltic Sea Documentary Forum sai alguse 1997. aasta suvel, kui taanlaste asutatud Baltic Media Centre tegi Taanis Bornholmi saarel otsa lahti. Tegu oli osaga koolitusest, mille sihtmärgiks olid endiste sotsmaade filmitegijate abistamine orienteerumaks meile tollal kaunis segases lääne telejaamade ning finantsinstitutsioonide rägastikus. Eeskujuks võtsid korraldajad tollal Amsterdami võistukaitsmiste mudeli. Iga filmiidee tutvustaja sai 15 minutit oma projekti esitlemiseks (k.a küsimused-vastused) ning kuulajateks olid telejaamade ning fondide esindajad. Säärane päevakord on põhimõtteliselt säilinud tänase päevani. Foorum pidas Bornholmil vastu neli aastat, kuid oli sunnitud kolima Horvaatiasse Dubrovnikusse, põhjuseks, nagu ikka, oli rahapuudus. Taani kultuuriministeerium orienteerus nimelt Balti riikide abistamiselt Balkanile ning ka abiraha läks sellesse regiooni. Foorumi korraldajad üritasid mõnda aega fookuses hoida korraga nii Baltimaid kui Balkanit, kuid see läks liialt kulukaks ning foorum hakkas rändama mööda Balti riike. Aastatel 2002 ja 2003 peeti seda Riias, 2004 Tallinnas, 2005 Vilniuses ja tänavu rändas BSDF jälle Riiga, et sinna jäädagi.

    Miks on see foorum Eesti tootjale nii vajalik? Eks ikka sellepärast, et erinevalt juba mainitud kulukast Amsterdami foorumist ja muudest analoogsetest sündmustest on eestlaste jaoks tegemist üritusega, mis toob telejaamade esindajad talle n-ö koju kätte ning siis jääb tootja mureks viimaseid veenda oma filmiprojekti unikaalsuses ja läbilöögivõimes. Loomulikult ei vaja iga dokumentaalfilm rahvusvahelist rahastamist ja tihtilugu on tegemist üpriski lokaalsete lugudega, mis pakuvadki huvi üksnes kohalikule publikule. Kui aga lugu on vastupidi ehk siis projekt kulukas ning rahvusvaheliste linastuste potentsiaal suur, on baltlaste foorum väga hea võimalus enda teadvustamiseks.

    Ka tänavu linastasid korraldajad foorumil osalenud filmiideede alusel valminut: “Maria teatri fantoomid” (rež Marianna Kaat, Baltic Film Production), “Pärnograafia” (Hardi Volmer, Acuba Film), “Hunt” (Priit Valkna, Allfilm). Ei hakka siin nende filmide koostööpartnereid üles lugema, läheb pikale.

    Lõpetuseks võib öelda, et Eesti dokumentaalfilm on vägagi elus, tihtipeale ei saa me pidevate masohhismihoogude vahel isegi aru, et tegelikult on meil esile kerkinud väga tugevaid dokumentaliste, kelle tööd pole huvitavad mitte ainult eesti publikule. Põhjusi on mitmeid, loodame, et see suundumus jätkub.

    Tõsi küll, muret teeb fakt, et meie uhiuues Balti Filmi- ja Meediakoolis ei õpetata dokumentaalfilmi, seda eriti kontekstis, kus maailmas seostatakse Balti filmi ennekõike Leedu-Läti poeetilise dokumentalismiga. Šarūnas Bartas, Audrius Stonys, Herz Frank, Laila Pakalniņa on esimesed nimed, mis kohe pähe tulevad. Tundub kummastav, et kool, mis oma nimes rõhub ühtsele Balti identiteedile, eirab midagi, mis on oma olemuselt väga omane meie regiooni filmikunstile.

    Aga mis siin ikka arutada, kel tung dokke teha, teeb seda kõigest hoolimata ning kes vaadata tahab, leiab filmid ka üles.

Sirp