humanitaarteadused

Sofi Oksaneni ja Imbi Paju koostatud raamat kuulub ajakohasesse õiguseotsimise žanrisse. Rangelt võttes ei ole tegemist ajalooga, vaid riikluse apoloogiaga. Teatud mõttes ka müüdiloomega. Ja tõde ei ole müüdi olulisemaid funktsioone. Viimati öeldu ei ole mõeldud hinnanguna. Hinnangu andmine oleks ka eksitav, arvestades, et poleemilist kvaliteeti on raamatus sünteesitud kolme tosina väga erineva taseme ja suunitlusega autori kvantiteedist.

Raamatu algne suunatus Soome turule (ajuti on tunne, et eestikeelsetegi autorite  puhul on tegemist tagasitõlgetega) annab eesti lugeja jaoks huvitava peegelefekti. Oma tõe väljapanek teistele vaatamiseks pole kunagi kerge ülesanne. Väljapandut revideerida nõuab veel tugevamat närvi. Kuigi üllitise koostajad seda ehk nii ei mõelnud, on peamulje dekonstruktiivne. Pea igale väitele leidub kusagil vastuväide või parandus. Taas saab kinnitust, et inimeksistentsi vähegi keerulisemad tõed on uskumiseks, mitte ratsionaalseks  analüüsiks. Näpuga järjeajamine annab tulemuseks tõdede saamisloo, mitte tõestuskäigu. Alustada võiks Iivi Anna Massost, kes tahab, et ajaloofaktid oleksid sama ranged kui füüsika- ja matemaatikatõed (lk 225). Kas grammikaaluga tõendusmaterjali kaaluvad kaasautorid Olaf Mertelsmann ja Lauri Mälksoo ei raiska mitte lihtsalt enda ja teise aega? Või mida arvata teiselt poolt Toomas Hiiost,  kes ütleb, et „ajalugu on […] teadus. Teaduslik uurimine eeldab, et tulemus ei ole teada” (lk 412)? “Juhtunut ei saa tunnistada mittejuhtunuks lihtsalt „parema argumendi” või atraktiivsema arvamuse abil,” arvab Masso (lk 225). Hiio seevastu kirjutab, et: „sellel, kes ajastut ja ümbritsevat paremini mõistab, on ka paremad argumendid” (lk 406).

Fragmenteeritud pole üksnes tõde. Fragmenteeritud on Eesti ise. Eestis pole selle  raamatu selget sihtauditooriumi. Vanemad inimesed teavad niigi, mis toimus, noori see aga ei huvita. Niisugune on areneva riigi puhul vältimatu asjade käik, ütleb raamatus Terje Anepaio: „Põlvkondadevaheline lõhe on kiiretele reformidele ja saavutustele ning liberaalsele majandusele orienteeritud ühiskonna arengu üldine tulemus” (lk 428). Raamatu tegelik adressaat näib pigem olevat Venemaa (kui Nõukogude Liidu õigusjärglane) ja venelased siin- ja sealpool piiri. Ei ole küll selge, kas nende jaoks on tulekul ka oma tõlge. Üks raamatu šokeerivamaid aspekte on ignorants, mis peab materjali arvestades Soomes valitsema Eestis toimuva suhtes (vt nt Imbi Paju resümeed Nõukogude Eesti elust „Valel on pikad jäljed”). Laiemasse maailma oma tõega väljamurdmine nõuaks nii põlvkondi. Tegelikult pole asi nii hull, kui Soome lahe ääres võib tunduda. Nõukogude bloki  totalitarismist on kirjutanud Nobeli preemia rumeenia-saksa laureaat Herta Müller (kelle raamatut „Atemschaukel” Oksanen ja Paju ei maini). Sama on teinud Aleksandr Solženitsõn. Gulagi tegelikkust on kirjeldanud ilmatu hulk vähem tähelepandud kirjutajaid. Sellest on läänes kirjutanud kümned ajaloolased, teiste seas Anne Applebaum, kes on käesolevaski raamatus esindatud, kuigi jääb selgusetuks, kas Mika Hynninen on Applebaumi intervjueerinud  või tema vaateid lihtsalt konspekteerinud. Oksaneni ja Paju raamatu kreedoks on, et oma tõde käib ühe rahvusriigi iseseisvuse juurde. Otse ütleb seda Sofi Oksanen oma lõpuessees: eesmärgiks on „ajaloo kirjutamine nii, et see oleks lõpuks ometi kirjutatud Eesti oma vaatepunktist” (lk 547). Lõpule tuleb viia Eesti „vaimne dekoloniseerimine”, lisaks oma ajaloo lahtiharutamisele „nõukogude narratiivist” peavad muutuma ka väärtushinnangud,  moraal ja eetika.

Väärtuste ja moraali osas on Oksanenil kahtlemata õigus. Läände integreerumisel on mõlemad jäänud vaeslapse rolli ja süüdistada tuleb selles poliitikuid, kes pahatihti on osutunud kitsest kärnereiks, kuni selleni välja, et ei mõista Oksaneni sõnul sageli senini läänelikku arusaama sõnavabadusest ja inimõigustest (lk 554). Aga jällegi ei ole kaugel paradoks. „Tänapäeva Eesti on kommunistliku bloki riikide  seas üks edukamaid,” ütleb Imbi Paju (lk 6). Kas see tähendab, et Eestile mõjus nõukogude võim vähem kui teistele? Reformide taga olid (tipp)juhid, kes väheste eranditega olid 1980. aastaiks teinud väljapaistvat karjääri kommunistlikus parteis. Piisas reformidest nende süü lunastamiseks? NA TO ja ELiga liitus Eesti vastavalt 12 ja 13 aastat pärast iseseisvuse taastamist. 

Nüüd on meil (vähemalt teoreetiliselt) mõlemas organisatsioonis võrdne sõnaõigus üle kahesaja aasta demokraatias elanud riikidega ja meie asjadesse sekkumist me eriti ei talu. „Kuidas mõõta nõukogude taaka?” tundub põhjendatud küsimusena, kuid seda Oksanen ja Paju ei esita. Lihtsustavat üldistamist detailse eristuse asemel kohtab raamatus veelgi. Hirm postuleeritakse  pealkirjas nõukogude eksistentsi alusena. Hirm Stalini ja Brežnevi ajal olid kaks ise asja, ent raamatus seda ei analüüsita. Ainsana tõstatab teema Imbi Paju ise kahes lõigus, millest ükski ei astu pikka sammu hirmu ontoloogia suunas. Ebamäärases 1960. aastate kontekstis ütleb ta, et „kui propaganda abil veenmine ei aidanud, kasutati näiteks hirmutamist”, ja lisab veidi hiljem üldisemalt, et „harjumuspärase turvatunde asemel laiutas  [nõukogude korra ajal] ebamäärane hirm ja ebakindlus” (lk 187). Äratuntavamal pinnal on Maimu Berg, kes loos „Meie jaoks oli see elu” kirjeldab hilise Nõukogude Eesti rõhuvat, kuid igav-absurdset argipäeva, küsides, kas see praegu üldse kellelegi korda läheb. Sama kumab läbi Leo Kunnase mälestustest, kus ta märgib, et Nõukogude Liidu elanike kogemused olid paratamatult lahknevad (ja tõmbab mõistlikult  joone nostalgia juurde, mida vaevalt keegi täna tunneb). Jehanne M. Gheith juhib tähelepanu sellele, kui vähe suudavad mehhanistlikud terminid nagu „totalitarism” edasi anda nõukogude korra inimlikku reaalsust. Paljud tema intervjueeritud Gulagi vangid ütlesid, et „et veidikegi teistsugustes tingimustes oleks neist endast võinud [sic] sama hästi saada vangide valvurid, mitte vangid” (lk 97). Perspektiivitunnet lisab Toomas Hiio: „lähimineviku  kuritegude uurimine on vajalik nende kuritegude ohvrite mälestuste ja kannatuste jäädvustamiseks” (lk 407).

Ohvrid olid ühel või teisel viisil kahtlemata kõik, kel oli ebaõnn veeta märkimisväärne osa oma elust Nõukogude Liidus. Ontoloogilises plaanis moodustab nõukogude ajal läbielatu olulise osa tänase Eesti enesekaemusest. Üritada seda kõrvale jätta oleks Orwelli „1984” masti hubris. Kui ajaloos on midagi faktilist, siis on see asjaolu, et ajalugu ei saa olematuks teha. Alternatiivide kaalumisel tuleb alati küsida motiivide järele. Kord luubi alla võetuna võivad motiivid öelda palju. Eesti ajalootajus on märgatav kahevahelolek selles osas, mis teeb meile rohkem meelehärmi: kas see, et Nõukogude Liit võttis Eestilt iseseisvuse, või kommunistliku ideoloogia kehtestamine 50 aastaks? Et tegemist on kahe eri asjaga, ei ole alati kaugeltki enesestmõistetav.  Ainsana puudutab seda intrigeerivat küsimust vaadeldavas teoses Lauri Mälksoo, kes kirjutab riigikorra muutmisest 1940. aastal: „ainus võimalik asjaolu, mis võinuks Nõukogude valitsuse all tehtud muudatusi legitiimseks muuta, oleks olnud Balti riikides toimunud kommunistlik revolutsioon” (lk 55). Siit küsimus, mis läheb tunduvalt kaugemale alternatiivse ajaloo žanrist: milline oleks tänane Eesti, kui külma sõja aastad oleksid  möödunud Albaaniana? Elevant selles ruumis on muidugi venekeelsed, kelle mõju Eesti tegelikkusele ei piirdu okupatsiooniajaga. Üks Oksaneni ja Paju raamatu suuremaid teeneid on väljendusvõimaluse andmine kodustele venelastele.

Igor Kotjuhil on loos „Häbi, hirm ja lepitamine” öelda väga huvitavaid asju. Muuhulgas nii mõndagi, mis on nii ilmne, et kipub Eestis endas kahe silma vahele jääma: pronkssõduri kaitsjad ei  rünnanud tingimata a priori meie tõde. Enamus kai
tses nii oma identiteeti. „Identiteet” on tänapäeval, üha enam mikrotasandist huvituvas ajalookirjanduses määrava tähtsusega sõna, mida aga tänapäeval raamatus peaaegu ei kohta. Vältimatu eeltingimusena Eesti „oma ajaloo”  kirjutamiseks nii, et sel on teistele midagi öelda, tuleb endale aru anda kontekstist, kus me elame. Eesti (potentsiaalne) hääl saab olla vaid osake „Euroopa mitmeste minevike kakofooniast,” osutab Hollandi kirjamees Geert Mak. Kõik need hääled ja minevikud on üksteisest läbi põimunud ja just selles ongi nende tugevus. Ja seda mitte loosunglikult, vaid reaalselt: üks vajab tõusmiseks teisi, kõik vajavad mõistmiseks üksteist. Eestis ei kipu me kuulma teiste häält – ja siis imestame, kuidas meid ei mõisteta. Eesti ajalootaju on pea lootusetult takerdunud anakronismidesse. 60 aasta eest toimunud sündmuste üle püütakse mõista kohut tänaselt pinnalt.

Teatud mõttes on see vältimatu – varem ei saanud seda teha. Aga tuleb aru saada, et see on väga üksildane, ahistoristlik lainepikkus. Me ei näe idealismi, mis kujundas  suuresti maailma suhtumist Nõukogude Liitu enne II maailmasõda (Nõukogude Liitu kolisid muuhulgas kümned tuhanded ameeriklased – tõsi, enamus suri laagrites). Meil tundub tihti puuduvat (vähemalt vaadeldava raamatu näitel) õrnemgi aim Hispaania kodusõja tähendusest Euroopa ajaloos, või empaatia olemusliku ohu suhtes, mida Suurbritannia ja Prantsusmaa jaoks kujutas natsi-Saksamaa, ka arusaam, kui sügavad jäljed jättis nende  riikide ühiskonda totaalne vaimne mobilisatsioon, mida nõudis sõda Saksamaa vastu. Meil puudub proportsioonitunne sõjajärgsete aastate osas, mil kogu Euroopa oli varemetes Brüsselist Stalingradini. See kõik ei tähenda, et Eesti ajalugu poleks vaja või et meie hääl ei peaks kostma. Vaja on sõltumatuid elukutselisi ajaloolasi, kes on võimelised Eesti ajalugu nägema nii ajas kui ruumis.  

Selleks et riigistruktuuride tões poliitilist värvingut näha, ei pea just raketiteadlane olema. Ometi teame, filosoof Michel Foucault’d meenutades, et võim rakendab ennast peamiselt tavakäsitluses objektiivsete institutsioonide kaudu. Milliseid väärtusi kannavad endas Baltimaade okupatsioonimuuseumides kujutatud, pealtnäha akadeemilised ja neutraalsed rahvusnarratiivid? Ootamatult – või hoopiski ehk oodatult – katavad  need üsna laia spektri konservatiivsest etnorahvuslusest sügava irooniani. Mõneti on see üllatav, on ju nii muuseumide kui ka nende koduriikide taust küllaltki sarnane. Seda viimast ilmselt sügavamalt selgitama ei pea, küll aga võiks korraks puudutada kõnealuste asutuste ajalugu. Kõik kolm muuseumi – Eesti Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseum, Latvijas Okupācijas muzejs (Läti Okupatsioonimuuseum) ja Leedu Grūtas parkas (Grūtase park) – on vormiliselt eraomanduses, ent saavad ka mingil määral riigilt toetust. Eesti ja Läti muuseumide käivitajateks olid pagulasorganisatsioonid  (vastavalt Kistler-Ritso fond ja Paulis Lazda koos mõttekaaslastega), Leedu Grūtase pargile pani aluse seenemagnaat Viliumas Malinauskas. Läti ja Eesti muuseum on võrdlemisi traditsioonilised, „mälestavad, mäletavad ja esitlevad”, autoriteetsete väljapanekute, rikkaliku taustamaterjali ning aktiivsete teadusprogrammidega akadeemilised institutsioonid. Leedu Grūtase parki on seevastu rahvusvahelises ajakirjanduses poolnaljatades nimetatud Stalinworld’iks, ilmselt rekonstrueeritud Nõukogude vangilaagri kõrval seisva miniloomaaia tõttu. Sellest hoolimata on Grūtase vabaõhumuuseumi sovetimonumentidega  täidetud maalahmakal ruumi ka detailse sotsiaalkultuurilise ekspositsiooni jaoks, mis on koondatud ühte nõukogude stiilis “kultuurimajja” ja “kunstimuuseumisse”.

Väljapanekute ajaloost ja vormist olulisem on aga see, millise pildi need meile lähimineviku okupatsioonidest maalivad. Kõige rohkem küsimusi tekitab Eesti okupatsioonide muuseum, nii sisemisest kriitikast lähtudes (kui võrrelda ekspositsiooni muuseumi ametlike eesmärkidega) kui ka kaasaegse rahvusdiskursuse vaatepunktist. Muuseumi direktor Heiki Ahonen nimetab muuseumi üheks põhiprintsiibiks ajaloo kujutamist „võimaluse korral objektiivselt ja ka visuaalselt transparentselt”, peegeldades sellega ka muuseumi kodulehel avaldatud põhitegevuste alusdokumenti. Viimane lisab ülesannete sekka muide ka „arusaadavuse” ja „üldinimliku ettekujutuse” meie rahvuslikust tragöödiast. Kangesti tuleb siin meelde Leopold von Ranke kuulus õpetus näidata ajalugu wie es eigentlich gewesen ist, nii nagu ta tegelikult oli. Ometi võiks meenutada ka ilmselt sama kuulsat, E. H. Carrile kuuluvat lauset, „enne kui tutvute faktidega tutvuge ajaloolasega”. Kas pole selle  rankeliku objektiivsuspüüdluse puhul tegemist mitte alateadliku sooviga rõhutada ühte konkreetset rahvuslike kannatuste lugu, tõsta seda kõrgemale teistest üldinimlikest lugudest, mida 50 okupatsiooniaasta kohta samuti jutustada võib? Nimelt on ekspositsiooni keskne rõhk poliitilisel ja sõja-ajalool, mis on omakorda seotud Eesti kui etnilise rahvusriigi  looga. Indiviidide lugusid, mis annaksid okupatsiooniajale üldinimlikuma mõõtme, on suhteliselt vähe.

Dokumentaalfilmid pakuvad küll ohtralt intervjuusid ja suulisi tunnistusi, ent siin pole tegu mitte niivõrd individuaalsete lugudega, vaid n-ö tüüpkujudega, „keskmiste inimestega”, kes annavad edasi rahvuslikku meeleolu, esindavad sotsiaalseid klasse jne. Nii esinevad viimases, taasiseseisvumisprotsessi kujutavas dokumentaalis Tiit Madisson, Lagle Parek, Toomas Hendrik Ilves ja paljud teised, keda vähemalt Eesti kontekstis on väga raske näha üksikisikutena, rahvusriigist eraldiseisvana.  Kuna lugu, mille taustal kõlavad pealtnägijate kommentaarid, räägib valdavalt rahvusromantilise eestluse mahasurumisest, on raske mõista, millisest üldinimlikust vaatepunktist peaks kinni haarama külastaja, kes ennast sünnijärgse eestlasena ei identifitseeri. Tundub, et sõnapaaris „rahvuslik tragöödia”, mida okupatsioonimuuseum heal meelel korduvalt kasutab, on „rahvuslikkus” selgelt suurema rõhuga kui „tragöödia”. Nii on näiteks Saksa okupatsioonile pühendatud videolõigus pikalt kirjeldatud Nõukogude hävituspataljonide kuritegusid Saaremaal ja  mujal, kasutades ilmselgelt väärtushinnangut kandvaid termineid nagu „roimarid”, „massimõrvad” jne.

Häiriva kontrastina minnakse kiiresti mööda Klooga koonduslaagrites toimunust, seletades vaid, kuidas kohalikud eestlased koonduslaagrite vange toitsid ja aitasid. Ometi on juba aastaid teada, et hävitamisest koonduslaagrites võtsid osa nii Eesti politsei kui ka Omakaitse. Samuti on teada, et koonduslaagrites tapeti 4000–8000 inimest. * Tundub, et üldinimliku, empaatilise  lähenemise asemel on siin vastandatud domineeriv rahvus Teisega: kui kuritegusid sooritatakse etniliste eestlaste vastu, siis on kurjategijate dehumaniseerimine ja sündmuste detailne kirjeldamine täiesti aktsepteeritav. Seevastu kui käsitletavad sündmused komplitseerivad tavapärast narratiivi eestlastest kui kannatajatest ja Nõukogude Liidust kui põhiagressorist, siis on lubatud nende käsitlemine ebatäpselt ja keeleliselt neutraalsemas vormis.  Meeldiva erandina võib ekspositsioonis välja tuua näiteks massiimmigratsiooni kujutamise, kus rõhutatakse Eesti NSV kõrget elatustaset ning antakse sõna nii eestlastele kui ka sisserännanutele. Sellega aga sisserännanute eluolu kujutamine ka lõpeb, hõlmates kokku umbes ühe minuti pooletunnisest dokumentaalfilmist. Läti okupatsioonimuuseum on suutnud rahvuskesksusest mõningal määral hoiduda, kuna teravate teemade käsitlemisel on keskendutud indiviidile kui isiksusele, mitte kui sotsiaalse klassi või rahvuse esindajale. Rõhutatakse nii massiküüditamisi  kui ka holokausti, kusjuures mõlemad lood on illustreeritud mitme isikliku looga, mis tõstavad need tragöödiad üldinimlikule tasandile. Oluline on inimsus, mitte rahvus.

Loomulikult ei tähenda see, et muuseumis puuduks läti rahvuse käsitlus üleüldse: Gulagi ekspositsioon on illustreeritud läti luulega ning pöördelisi sündmusi Läti ajaloos on käsitletud tavapärase rahvusliku hardusega. Siiski tuleb nentida, et võimalusel on eelistatud kultuurilist rahvuskuvandit poliitilis-etnilisele ning tuntavalt suurem rõhk on pandud okupatsioonide sotsiaalse ja kultuurilise poole kujutamisele. Kui Läti muuseumi praegune  ekspositsioon on ehk siiski tugevalt sõja-aastate ja sellest lähtuvalt rahvusliku poliitajaloo suunas kaldu, siis muuseumi juurdeehitusega avatav uus ekspositsioon peaks ka selle ebakõla korrastama. Peatuda tuleb ka muuseumi haridus- ja integratsioonipraktikal, millega samuti murtakse välistavat, erinevusi mittesallivat rahvusnarratiivi. Ühelt poolt toimib muuseumi rändekspositsioon võrdsustava elemendina, tutvustades okupatsioonide ajalugu Läti koolides, ka väljaspool Riiat, vaesemates, sageli rahvusvähemustega asustatud piirkondades. Muuseum koolitab  ise välja oma giidid ning täidab kooliekskursioone harivate mängudega. Üks neist kujutab rollimängu, kus õpilased peavad kehastama ajaloolisi kujusid (NKVD agente, küüditatuid, koputajaid, pealtnägijaid) ning põhjendama oma motivatsiooni ja teguviisi. Sellised harjutused purustavad jõuliselt harjumuspäraseid rahvusmüüte, kus olulised on „meie” motiivid, tunded ja kogemused ning „Teisi” kujutatakse hingetute käsutäitjatena. Leedu Grūtase park on ilmselt kolmest muuseumist kõige skisofreenilisem ja raskemini analüüsitav. Hiigelsuurt vabaõhumuuseumi, kus saab juua kollasest vaadist kalja ja tõsta  viinaklaasi kodumaa, Lenini ja kommunismi terviseks, on aegajalt peaaegu võimatu tõsiselt võtta. Ilmselt seetõttu on park langenud Leedus ka terava kriitika osaliseks, peamiselt rahvuslikkonservatiivsete poliitikute suunalt, kelle sõnul mõnitab Grūtase park Leedu traagilise ajaloo mälestust. Vastusena on pargi omanik Viliumas Malinausk
as kümnete Lenini ja Stalini skulptuuride kõrvale püstitanud pargi suuremate kriitikute puuskulptuurid, kusjuures mõned neist on iroonia tahtel olnud isegi Leedu Kommunistliku Partei liikmed. See mõnusalt teravmeelne torge viibki lõpuks mõtteni, et ehk peaks seekord kõrvale  heitma pealiskaudsed võrdlused Disney maailmaga ning vaatlema Druskininkai lähistel asuva skulptuuripargi suhet Leedu rahvusliku identiteediga.

Loomulikult võib hea tahtmise juures leida ka Grūtase pargist kümneid näited eksklusiivse etnorahvusluse kohta, mõnel juhul klassikaliste müütide peaaegu sõnasõnalist taastootmist (stiilis „kui NSVLi poleks olnud, oleks tänapäeva Leedu palju rikkam ja arenenum”). Ent selletaolisi rahvusromantilisi hüüatusi on pargi üleüldises keel-põses-atmosfääris peaaegu võimatu tõsiselt võtta, mistõttu tundub, et palju paeluvam on mõista  Grūtase parki kui rahvusluse dekonstruktsiooni, paika, mis näitab „meie” ja „nende” vahelise piiri suvalisust ning seda, et Püha Leedu müüt ei erinegi niivõrd profaanse NSVLi müüdist. Eespool mainitud puuskulptuurid tekitavad just sellise efekti. Ka Nõukogude vangilaagrite kõrvutamine „nostalgiliste” viinaklaaside ja kaljatünnidega häirib tavapärast rahvuskehandit, mille kohaselt kõik nõukogulik oli automaatselt rõhuv ja negatiivne. Muljet Grūtase pargi ulakast suhtumisest rahvusmütoloogiasse süvendab muuseumi kaugus Leedu riigiinstitutsioonidest, ning seda mitte ainult geograafilises plaanis. Hoolimata  oma ametlikust erasektori staatusest, on nii Eesti kui Läti okupatsioonimuuseum selge esindusfunktsiooniga. Läti muuseumi sissepääsus võib näha fotosid Läti riigipeadest ja kõrgetest külalistest muuseumi külastamas, Eesti okupatsioonimuuseumi lähedane seotus parteidega on samuti hästi teada. Grūtase park on seevastu kontrakultuuriline asutus algusest peale ja seetõttu on rahvusriiklikku ideoloogiat seal raske liiga siiraks pidada.

Muide, iroonilisest vabaõhuekspositsioonist füüsiliselt eraldatud „kultuurimajas” ja „kunstihoones” antakse üsna tõsine ja nüansirohke ülevaade Nõukogude Liidu eluolust  ja kultuurisfäärist. Loomulikult on muuseumid ainult keerulise „tõemasina” mutrid – kõik hammasrattad ei pruugi alati ühe eesmärgi suunas ragiseda. Ent ka mutritele tuleb tähelepanu pöörata, eriti kui nende näol on tegemist oluliste, kohaliku eliidi mõtteviisi peegeldavate institutsioonidega. See, et ühte lugu on võimalik esitada kolmel eri viisil, on selge ilma pikema seletusetagi, kusjuures puht faktiliselt ei saa neist ühtegi ilmselt „ebaobjektiivseks” nimetada. Pigem peaksime hoopis küsima, millist lugu tahame jutustada ajal, kui sünniga kaasa antud välistav identiteet on üha rohkem out ja meie ühiskonna edukas funktsioneerimine sõltub otseselt erinevuste aktsepteerimisest ja lõimumise võimalikkusest. Läti ja Leedu muuseumi taustal pole sugugi selge, kas meie vastus sellele küsimusele on võimalikest parim.

* Vt nt Estonian International Commission for Investigation of Crimes Against Humanity. Lõpparuanne, lk 16–23, http://www.historycommission.ee/temp/pdf/conclusions_ee_1941-1944. pdf.