Läti lavakooslus Sieviešu stendaps ehk naiste stand-up’i grupp 2. juunil festivalil „HeadRead“. Esinesid Leadyah/Lidija/Lidia/Lidiya/Lydia, Marta Vilka, Santa, Inga Gaile, Futurmamma ja Kätlin Kaldmaa. Ürituse avas Läti saadik Eestis Kristīne Našeniece.
Kuigi ma ei pea end kõvaks stand-up-komöödia austajaks, olen fringe-artistina alati püstijalakoomikutele kaasa elanud ja pöialt hoidnud, et neil asi edeneks, sest tegu on ootamatult nõudliku alaga. Lisaks sellele, et vaikimisi kehtib eeldus, justkui peaks kõik, mida artist laval väidab, olema sulatõde ning siiras, peab see ka siira, tõese ja huvitavana mõjuma. Selleks et usutavus tekiks ja inimesed naerma puhkeksid, harjutavad koomikud suurtes linnades nädalas neli-viis korda. Baltimaade koomikutel seda luksust ei ole. Meie omad peavad leppima mõne üksiku „Open Mic’i“ üritusega kuus.
Nõudlikkusele vaatamata on püstijalakomöödia praegu superpopp. Pole puudust ei publikust ega harrastajatest. See omakorda tähendab, et artisti läbilöögivõimalus on väike. Nagu kinnitas Müürilehe kiirkohtingu-intervjuus Berliinis resideeruv komöödiamuusik Dave Adams, on „komöödias parasjagu käsil ajaloo kõige suurem buum. Võiks isegi öelda, et komöödia on praegu suurem kui live-muusika“*. Usun, et populaarsuse põhjusi on mitu. Vähetähtsaks ei saa pidada tehnilist lihtsust: koomikaks on tarvis vaid tuba, kus saab tule põlema panna, head hulka rahvast ja üht mikrofoni. Paeluv on toosama mainitud elulähedus, võimalus kogeda midagi, mis pakub samastumisvõimalust (kas ja kui palju võib rääkida peavoolu täielikust uussiirustumisest, on hoopis omaette teema, aga ma küll kahtlustan, et midagi selletaolist on aset leidnud). Ja viimaks ning kõige olulisemaks põhjuseks pean naeru vabastavat võimet elu nörritavad ja kohutavadki aspektid talutavaks muuta.
Seetõttu on mõistetav, tervitatav ja rõõmustav, et kirjandusfestivali „HeadRead“ kavva jõudis eelmisel pühapäeval platvormi „Läti naiste stand-up“ üritus, kus viis koomikut nöökisid toredasti naise elu tõsiasju, sh emantsipatsioonikeerdkäike XXI sajandil, armusuhete otsimist ja luhtumist, lähisuhtevägivalda, lastesaamist ja -kasvatamist, raha, olmet. Minu arvates on hea, et skaala eri otstes – üks kõige popim ja teine natuke populaarsusega jännis – asuvad kunstižanrid tihedalt läbi käivad, kuna üksteiselt on neil õppida nii mõndagi.
Läti lavakooslus Sieviešu stendaps nöökis festivalil „HeadRead“ toredasti naise elu tõsiasju, sh emantsipatsioonikeerdkäike XXI sajandil, armusuhete otsimist ja luhtumist, lähisuhtevägivalda, lastesaamist ja -kasvatamist, raha, olmet. Pildil vasakult: Inga Gaile, Marta Vilka, Santa, Leadyah/Lidija/Lidia/Lidiya/Lydia ja Futurmamma.
Nagu näitas läti naiste üritus, võib komöödia nõrgaks küljeks olla teemade vähene mitmekesisus: piirdumine igapäevaelu seikadega, kohtinguäppidega, rahvuse ja vanuse stereotüüpidega. Komöödia võiks kirjanduselt üle võtta laiema teemaringi, kõnelejahäälte mitmekesisuse, vormelite vaheldamise. Näiteks ei toiminud seekord komöödias peaaegu kohustuslikuks saanud crowdwork ehk improvisatsiooniline suhtlus publikuga. Nigeeria juurtega sümpaatse Leadyah’ pöördumistest esirea poole jäi meelde asjaolu, et sakslased on ikka huh-huh-rahvus ja töötute inimestega sõber olla on kuidagi halb. Feministliku ürituse esimestes settides kõlanud kaks (kahjuks ebaõnnestunud) nalja puudega inimeste aadressil olid minu intersektsionaalsele maitsele samuti üllatavad ja võisid lisavõõristust tekitada. Vaata et iga koomiku seti lõpetas entusiastlik fraas „You were the best audience!“ („Te olete parim publik!“), kuigi see rangelt võttes tõde ei olnudki: publik küll naeris, aga hõrenes jõudsalt.
See polnud siiski pelgalt artistide süü, pigem veeretaksin siin kive korraldajate kapsaaeda. Komöödiaskeene toimib harjumuspäraselt õhtusel ajal baarides või klubides, märjukest rüübates, rahulikus ja kiirustamisvabas õhkkonnas. Kloostri Ait oli küll ürituseks väga sobiv, lauad ja lava lõid mõnusa õhustiku ning Läti saatkonna pakutud suupistelaud maitsvate veinide, puuviljade ja juustudega andis hoogu juurde. Ootuspäraselt (popp žanr, popid teemad, popid naised) oli ürituse alguses saal rahvast täis. Kuna aktsioon toimus aga keset tihedat festivalipäeva, kus järgmised põnevad üritused peale pressisid, ning komöödia puhul võõristust tekitaval kellaajal, ilmnes nii skeene reeglitega harjunud esinejate kui ka žanrikauge publiku teatav kohmetus. Ja kui pooleteise tunni pärast oli saali alles jäänud vaid heal juhul pool kuulajatest, oli kohmetus seda tuntavam, kui ilmselgelt hästi harjutanud Futurmamma pooltühjale saalile hõiskas: „You were a great audience!“. Ehk tasunuks festivali raames mõelda lühematele settidele ja hoogsamale tempole? Tean hästi, kuidas koomikutel on alati olemas sobivad 5-, 7-, 10- või 15-minutisted setid „materjali“, millega nad vastavalt vajadusele žongleerida oskavad.
Ürituse host Kätlin Kaldmaa pakkus jällegi seda, mida oodanuksin kirjanduslikult komöödiaürituselt: ta ei rõhunud rangelt koomikale, vaid tekitas situatsioonilist muhedust, esitades lühikestes vahetekstides tasakaalustatud segu traagilisest ja koomilisest, visates vahele toredat metanaljagi („see ei olnudki nali, see oli lihtsalt võigas lugu“) ja hoides üritust oskuslikult ohjes. Kaldmaa ja Läti naiste kollektiivi juht, kirjanik Inga Gaile olidki ürituse staarid. Nagu Kaldmaalgi, oli Gaile sett temaatiliselt huvitav: ta põikas religiooni aasides esimesse Moosese raamatusse ning kasutas nalja konstrueerimiseks kõlakujundeid. Gaile etteaste oli läbi komponeeritud, kompaktne, üllatav ja jättis lõppedes publikule ülesande, mida koju minnes kohe guugeldada (uurige järele, kes on õed Fokkenid!). Nagu kahtlustasingi, tuleb kirjanduslik praktika naljategemisele kasuks, halba ei tee ka teatav elukogemus ja lihtlabane harjutamine, mis teeb teadupoolest meistriks.
Kirjandus omakorda võiks komöödialt kui žanrilt õppida, kuidas jõuda lugejani, kuidas n-ö pääseda lähemale oma rahvale. Seda ju soovitakse – et loetaks rohkem, et raamat kestaks. Kuna komöödia olemus on olla pidevalt tagasisidestatud, on selle tulemuseks kollektiivselt kirjutatud materjal: üheks autoriks koomik ja kriitiliseks toimetajaks publik, kes kiidab või laidab naeru või vaikusega. Kirjanduse tagasisidestamise protsess on palju aeglasem: autor annab publikule juba valmis teksti, mille saatus on olla kiidetud või huvitult kõrvale jäetud. Ja kõik. Tiraažid vähenevad. Sellepärast võiks ühe strateegiana kaaluda teatavat lugejale vastutulemist: komöödiale omaselt harjutamist ja toimetamist, rohkem tagasisidestatult kirjutamist. Võib-olla isegi Eestis õitsva lavaluule skeene nuusutamist? Ehk kutsub komöödia populaarsus kriitiliselt vaagima n-ö elevandiluust tornis loomist? Kas ja kui palju peaks kirjanik arvestama lugeja huvide ja vajadustega? Kui mitut toimetajat võib tarvis olla, kui julgelt kärpida või muuta teksti enne selle trükikotta saatmist?
Kiidan kõvasti festivali „HeadRead“ algatust. Loodan, et ühisharjutamised, ühiskirjutamised, kooslõõpimised ja -lugemised jätkuvad, sest mõtestatud harjutamise tagajärjel saab asi ainult paremaks minna ja kõik osapooled võita.
* Kaisa Ling, Kiirkohting: Dave Adams. – Müürileht 15. XI 2023. https://www.muurileht.ee/kiirkohting-dave-adams/
Kui terve maailma mahtus ühele roostetanud ankrule
ANDRUS KARNAU
Tallinna Linnateatri „Novecento“, autor Alessandro Baricco, lavastaja Diana Leesalu, tõlkija Vahur-Paul Põldma, kunstnik Martin Mikson, valguskunstnik Emil Kallas, helilooja, muusikaline kujundaja ja helikujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Ingmar Jõela, klaverikonsultant Joel Rasmus Remmel. Mängib Jan Ehrenberg. Esietendus 20.IV Hobuveskis.
Nii ilusasti, kui Jan Ehrenberg ütles Tallinna Linnateatri uuslavastuses „Novecento“ lause „Persse see sõda!“, pole vandesõnu varem laval kasutatud. Ehrenberg ütles hüüumärgita lõpus, hüüatus oli pigem sissepoole suunatud. Ühes lühikeses fraasis oli korraga lootus meeleheide, üksik inimene ja terve universum.
Miks ma selles nii kindel olen, et keegi pole varem just niimoodi öelnud? Esiteks on vandesõnad laval haruldased. Teiseks ja peamiseks pole kolmesõnalist lauset vähemalt minu eluajal saanud niisuguse tooniga öelda, sest Vene-Ukraina sõda annab lausele tähenduse ja konteksti. Isegi veel aasta tagasi poleks olnud sel lausel sellist sisu, sest mullu oli lootust rohkem kui meeleheidet. Praegu on viimase karikas juba nii palju täitunud, et nii üks kui ka teine seisavad klaasides enam-vähem samal nivool.
Kusagil teise vaatuse keskel kõlav fraas on võtmeks kogu lavastusele. See põhjendab, miks oli vaja panna lavastuse nimitegelane rääkima pehme lapsehäälega, kuigi ometi on ta kirjelduste järgi täiskasvanud mees.
Ma ei mäleta, millal viimati mõnd näitlejat kadestasin, aga Jan Ehrenbergi suhtes tundsin juba esimese vaatuse esimesel kolmandikul kiivust, sest harva, väga harva saab inimene oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“. Ehrenberg ei jäta oma šanssi kasutamata. Kusjuures „Novecento“ kaksikroll pole selline, mis paneks märgi külge ega laseks enam lahti.
Jan Ehrenberg esitab ühteaegu enesekindlust ja haavatavust.
Täpsuse huvides peab küll ütlema, et väikesi karaktereid oli lavastuses rohkem kui kaks, aga põhiliselt kehastas lavastuse ainus näitleja kaht tegelast: tromboonimängijat ja tema unistuse vilja ehk alter ego, klaverimängijat Danny Boodmann T. D. Lemon Novecentot.
Kui ma lavastusest midagi mäletan, siis heli- ja valguskujundust, vastavalt Ardo Ran Varreselt ja Emil Kallaselt. Õigupoolest esimese oleks võinud ära tunda ka kavalehele piilumata, sest unistav-ähvardava meeleoluga muusikaline kujundus on Varresele nii iseloomulik. Ma olen seda kuulnud ka varem, kuidas õige kõrguse ja kajaga madal heli võib anda tervele näitemängule kammertooni (viitan Emajõe Suveteatri „Ukuarule“). „Novecento“ lavastuse esimesele vaatusele andis meeleolu ebamäärane kõma, mida võis esimese hooga pidada laevakere kuminaks lainetuses, aga seejärel kaugelt kostuvaks äikesetormiks. Nüüd ma tean, et see võis olla kahurite ja tankiroomikute müra, aga saalis istudes seda kohe ei tajunud.
Hobuveski ringiratast käiva ruumi kujunduse (kunstnik Martin Mikson ja juba viidatud Emil Kallas) kujuteldav mõõde oli võrreldav suure saali lavaga. Ühteaegu palju ja vähe oli edasi antud mõne hoolikalt valitud detailiga. Veel kord, valgus on lavastuse üks võtmeist. Näitlejata ei sünni siiski midagi: tuled võivadki plinkima jääda ning klaverist välja rebitud keelestik seinal roostetavana demonstreerida purustatud maailma, kui ei oleks näitlejat, kelle mäng annab kõigele tähenduse ja mõtte.
Lavastuse teise vaatuse viimane osa kippus sõrmede vahelt pudenema. Võib-olla oli asi minus, kel õhtul pärast tööpäeva keeruline keskenduda luulelisele unistamisele, võib-olla näidendis endas, mis külvab vaataja üle ühe kauni kujundiga teise järel, mistõttu lõpuks saabub tülpimus. Nii kuulasingi ühte viimastest monoloogidest, mis räägib sõjas füüsiliselt ja vaimselt invaliidistunud inimestest, üsna ükskõikselt. Päev hiljem, neid ridu kirjutades, mõistan, mida näitekirjanik, lavastaja ning näitleja vaatajale öelda tahtsid mõistukõnega inimesest, kel pärast plahvatust kaks paremat kätt. Kergus ja helgus läks teise vaatuse teises pooles kuhugi kaduma. Võib-olla oli ühte ja teist esimeses vaatuses juba küllastuseni pakutud – või oli mu enda füüsiline vastuvõtuvõime ammendunud.
Kui lavastuses on tegemist sõjas muserdatud inimesega, kas siis olekski seda saanud mängida kuidagi teisiti kui mustjalt masendavana? Valgus muutus ühetooniliseks, lõbus muusika oli kadunud, laval olid vaid näitleja, kes ehmatava kergemeelsusega arutles, et kas paradiisis on üldse klaverit.
Kui ma Hobuveski saalist tõusin ja suviselt heleda valguse üle valatud raekoja platsi poole sammusin, siis tundus, et lavastus ei puudutanud mind mitte millegagi. Kui praegu kirjutan, siis mõistan, et lavastus puudutas nii tugevalt, et esimese hooga ei tahtnud ma seda endale tunnistada ja et Jan Ehrenberg esitas ühteaegu enesekindlust ja haavatavust, et tema tegelase unistuse täiuslikult andekast muusikust võib üle kanda ükskõik millisele muule elualale.
Taipasin, et ma pole ainus, kes tunneb hirmu läheneva sõja ees. Lavastaja Diana Leesalu on ka nende inimeste rivis. Vähemalt nii sain ma aru Tallinna Linnateatri „Novecentost“.
Ah, et ankur pealkirjas? Esimese vaatuse keskne kujund oligi suur roostetanud ankur, sellega mängiti, sellele kinnitus peategelase kujutlusvõime. Baricco kujunditega üle puistatud sümbolmaailm oli nii võimas, et võttis mu meeled üle. Mingil arusaamatul põhjusel mõtlesin nõelaotsale ja inglitele ning ankrule ja inimesele, kes kõõlub selle ühel harul ning püüab tasakaalu säilitades ellu jääda. Sümboolset lopsakust jätkub „Novecento“ lavastuses rohkem kui küllaga – küllap Tallinna Linnateater tunneb oma publiku ootusi.
Graham Parkes on võrdlev filosoof, kes on tuntud oma töödega keskkonnafilosoofiast, Nietzschest, Heideggerist ja Aasia filosoofiast.
Glasgowʼs sündinud ja üles kasvanud Graham Parkes omandas hariduse Oxfordi ja Berkeley ülikoolis, kus sai 1978. aastal doktorikraadi filosoofias. Ta on pikalt töötanud Ameerikas, Santa Cruzist Harvardi ülikoolini, õpetades Hawai’i ülikoolis Mānoas Aasia ja võrdlevat filosoofiat peaaegu kolmkümmend aastat. 2008. aastal kolis Parkes Iirimaale ja asutas Corki ülikoolis Iiri Jaapani-uuringute instituudi. Ta on teinud teadustööd Prantsusmaal, Itaalias ja Jaapanis ning olnud külalisprofessor Austrias, Hiinas, Jaapanis ja Singapuris. Praegu on Parkes Viini ülikoolis teadur.
Keskkonnafilosoofiat ja kliimaküsimusi peab Parkes äärmiselt tähtsaks ja leiab, et õpetlastel – eriti filosoofidel – on selle kohta öelda palju olulist, mis võiks olukorda muuta. Tema arvates on selge, et keskkonnakriis tuleneb düsfunktsionaalsest suhtest nii tehislike kui ka loodusasjadega, seega tuleks eluta loodust kohelda sarnaselt elusloodusega, jõudes ökotsentrismini.
Ökoloogia on tänapäeval üks pakilisemaid mõtteteemasid. Andsid panuse teosega „Kuidas mõelda kliimakriisist. Mõistlikuma eluviisi filosoofiline juht“ (2020, ee 2024).1 Selles sa kirjeldad ökoloogilisi probleeme ja seda, mis takistab neid lahendamast. Mida sa tahaksid siinkohal sellest eraldi välja tuua?
Lisaks ökoloogilisele kriisile tuleb veel mainida ka tuumarelvi ja tehisaru. Oma raamatus keskendusin kliimale, sest laiemaks ökokriisi käsitlemiseks polnud tookord ruumi.
Üheksa Maa süsteemi, mida peab tasakaalus hoidma. Üheksast piirist kuus on ületatud.
Toona kirjutatu kehtib endiselt. Rikaste riikide süsinikuintensiivne eluviis tõukab endiselt tagant kliimasoojenemist. Äärmuslikud ilmaolud jätavad inimesed elatusallikata, eriti vaesemates riikides, mis ise on kliimamuutustes ometi väga vähe süüdi.
Ning varakad ja mõjukad erihuvid – fossiilkütuste tööstus, neile laenu andvad pangad ning sellesse ärisse suurelt investeerinud tehnoloogiamiljardärid – takistavad endiselt kliimasoojenemise vastu midagi ette võtmast.
Kui öelda kellelegi, et me peame vähendama energia ja kaupade tarbimist, siis sageli ta vastab: „Aga siis me hakkame kehvasti elama!“ Ma mõistan, kuidas ohtral tarbimisel võib olla eksistentsiaalne ülesanne: kui mul on hulk kraami, mille ma saan asetada enda ja oma surma vahele, siis on mul lihtsam jätkata pimedalt oma elutegevust (business of living). Kuid lisaks sellele, et nii intensiivne tarbimine ja reostamine õõnestab Maa taluvusvõimet, hävitab see ka esmajoones vaeste elatusallikaid, eriti globaalses lõunas, kus probleemi süvendab ainult (sageli kleptomaaniasse kaldunud) eliit.
Või: „Aga meil on praegu nii hea elada; ma parema meelega ei tahaks seda muuta.“ Paraku ei kesta see kaua, sest sellise elustiili aluseks olevad ressursid on lõplikud. Uues kliimarežiimis meie planeet lihtsalt ei kannata sellist eluviisi välja. Nii et meil on valida, kas sättida praegu eluviis mõõdukamaks või jätkata vanaviisi ning siis ikkagi loobuda oma konsumerismist, kui tormid, üleujutused, põuad, kuumalained, meretaseme tõus ja muu säärane meid selleks sunnivad.
Igatahes eeldus, et tarbimise kahandamine toob kaasa kehva elu, ei kehti. Enamiku kultuuride tarkuskirjandus ütleb, et pigem teeb see meie elu rõõmsamaks.
Mida me peaksime kliimamuutuste leevendamiseks üksikisikute ja ühiskonnana ette võtma?
Peamine on see, et kui me taotleme majanduslikku kasvu (mõõdetuna SKT, sisemajanduse kogutoodanguna), ammutame jätkusuutmatult loodusressursse ja kahjustame ökosüsteeme, siis me seame ohtu omaenda eksistentsi aluse.
Seda ilmestab Maa süsteemi teaduse sünge prognoos, milles juhitakse tähelepanu „planeedi piiridele“. Hiljutises artiklis „Planeet Maa on ületanud üheksast piirist kuus“ annab grupp tipptasemel Maa-süsteemide teadlasi hea ülevaate meie kõhedust tekitavast olukorrast.2
2009. aastal tõi rühm kliimateadlasi välja üheksa Maa süsteemi, mida peab tasakaalus hoidma, kui me tahame, et nad oleksid „inimkonna jaoks turvalises vahemikus“. Need on: kliimamuutus, biosfääri tervis (ja eriti looduslik mitmekesisus), maakasutuse muutus (sh metsade häving), värske vee muutus, biogeokeemilised voolud (eriti lämmastiku ja fosfori ringlus), uudsed ained (sellised sünteetilised materjalid nagu plast), ookeanide hapestumine, atmosfääri täitumine aerosooliga ning osooni kadumine stratosfääris.
Seni oleme veel turvalises vahemikus ainult viimases kolmes; ülejäänud kuues oleme läinud järjest kaugemale ohutsooni.
Sellel probleemil on kaks osist. Kui me läheme mõnes mõõtmes liiga kaugele, võime jõuda murdepunktini, kus positiivsed tagasiside ahelad tõukavad süsteemi hoopis teistsugusesse tasakaalu (ja me taipame, et oleme piiri ületanud, alles siis, kui on juba liiga hilja). Kaks peamist mõõdet on siin kliimamuutus ja biosfääri tervis, kusjuures need on omavahel seotud. Juba praegu näeme äärmuslikke ilmaolusid üle kogu maailma, kuid see on köömes selle kõrval, mis meid veel ees ootab, kui oleme jõudnud murdepunkti. Loodusliku mitmekesisuse hävitamine selliste praktikatega nagu tööstuslik põllumajandus ja ülekalastamine ähvardab kallutada biosfääri olekusse, mis toetab kordades väiksemat inimpopulatsiooni kui praegune kaheksa miljardit.
Parkesi arvates on keskkonnateemad äärmiselt tähtsad ja filosoofid peavad jagama oma arusaamu avalikkusega. Pildil Margus Ott ja Graham Parkes.
Teine osis on seotud keerukate vastastikmõjudega Maa süsteemide vahel. Kui me ületame ühe planeedi piiri, siis muutuvad teisedki hapramaks, nii et võivad käivituda uued tagasiside ahelad ning veelgi kiirendada murdepunktide kättejõudmist.
Me peame vähendama oma destruktiivseid tegevusi nii kiiresti kui võimalik. Me ei pea piirama üksnes süsiniku ja metaani emissioone, vaid ka pestitsiidide ja väetiste kasutamist, mis kahjustavad muldasid. Samuti tuleb kahandada keskkonna reostamist ohtlike kemikaalide ja sünteetiliste ainetega, nt plastiga. Peame lõpetama metsahävitamise ja ülekalastamise ning looduslike elupaikade hävitamise.
Biosfääri tervise säilimiseks peab u 40% sellest olema looduslikud kooslused. Sellest on paljudel raske aru saada, kuna nad ei mõista, mil määral on ökosüsteemide protsessid üksteisega läbi põimunud. Kui Brasiilia endine president Jair Bolsonaro lubas ulatuslikult raiuda Amazonase vihmametsa, siis polnud see mitte üksnes ökotsiid ning põlisrahvaste genotsiid, vaid ka rünnak kogu inimkonna vastu.
Paljusid probleeme leevendaks juba see, kui saaks poliitikast kõrvaldada eraraha. Fossiilkütuste tööstused on aastakümneid varjanud enda tekitatud kahju. Ja kui nüüd viimasel ajal on kliimaprotestid sagenenud, siis on tööstusettevõtted teinud lobitööd riigivalitsuste juures piiramaks õigust rahumeelsele protestile. Näiteks Ühendkuningriigis on protestide kohta käivad seadused muutunud eriti karmiks.
Me peame nimetama ja häbistama panku, kes teenivad kasumit fossiilkütuste ja teiste looduskahjulike tööstuste finantseerimiselt. Alates Pariisi kliimakokkuleppest on maailma suurimad pangad laenanud fossiilkütuste tööstusele 7 triljonit dollarit.
Arenenud maailm peab drastiliselt vähendama energia ja kaupade tarbimist. Seejuures tuleb piirata üüratut raiskamist – priiskamist energia, toiduainete, joogivee ja tarbekaupadega.
Isiklikus plaanis on hea nõuanne hoiduda krüptorahast. Selle „kaevandamisele“ kulub tohutult elektrienergiat, millest enamik tuleb fossiilkütustest. Pane vastu tehisaru pakutavale mugavusele: ChatGPT kasutab pöörast arvutusvõimsust ehk elektrit. Ning ärge laske end eksitada „pilvest“! Paljud arvavad, et kõik nende armsad kassivideod, voogedastatud muusika ja filmid justkui sajavad alla kuskil hõljuvast pilvest. See on äärmiselt eksitav metafoor üüratutele serveriparkidele, mis mitte ei hõlju, vaid istuvad vägagi raskelt maas kinni. Enamik nende ülalpidamiseks vajalikust energiast tuleb samuti fossiilkütustest.
Sa oled Kaug-Ida pärimuste asjatundja, mida me võiksime neist õppida nii enesemõistmisel kui ka oma käitumise sättimisel?
See on väga hea küsimus, sest enamiku nende probleemide juur peitub laialt levinud enesemõistmises, mis on kahjulik nii meile kui ka Maale. Lääne pärimustes ulatub see tagasi orfikute ja pütagoorlasteni, kelle järgi surematu hing asustab ajutiselt füüsilist keha. Mõned kristlikud koolkonnad jagasid sellesarnast arusaama ning XVII sajandi lõpus edendasid kartesiaanlikud mõtlejad mõtleva vaimu ja elutu aine dihhotoomiat. Enda käsitamine esmajoones vaimuna, kes manipuleerib füüsilise maailmaga oma eesmärkide saavutamiseks, sobitub nende piibli alguse tekstikohtadega, mis näivad õigustavat inimese valitsemist Maal kogu ülejäänud Loodu üle. Selline hoiak omakorda julgustab puhta südamega tehnilist manipuleerimist mitteinimolenditega, kuna need koosnevad lihtsalt „surnud molekulidest, mis kohta vahetavad“.
See on ka neoliberaalse ja paremlibertaarse ideoloogia alus, mida ma oma raamatus kritiseerin. Selle järgi me oleme sõltumatud, autonoomsed indiviidid, kes võistlevad teiste indiviididega kõigi nende imeliste kaupade ja teenuste pärast, mida hiliskapitalism meile pakub. Selline „võistlus“ pärineb sotsiaaldarvinismist ning jätab täiesti kõrvale meie evolutsiooni koostöö- ja sümbioosi aspektid. Sellisel hoiakul tugineva majanduse jaoks on loodus lihtsalt koht, kust saab toorainet ja kuhu suunatakse tootmisjäägid. Ainus kulu on tooraine kättesaamise kulu.
Kaug-Ida pärimustes nähakse – nagu enamikus põlisfilosoofiatest, mida ma tunnen – seda asja teistmoodi. Vana-Hiina mõtlejatele on maailm qi energiate väli ning inimene võrsub Taeva ja Maa vägede dünaamilise läbikäimise tulemusel ning alati jätkuvalt sõltub neist. Inimestena ei ole me suhtes mitte ainult teiste inimestega, vaid ka teiste loomade, taimede ja nn elutute olenditega. Sellises maailmas on esikohal pigem koostöö kui võistlus.
Ökoloogiast kõneldes peame enamasti silmas elusolendeid, kuid sul on ka huvitavaid mõtteid elutute asjade kohta. Oma varasemas uurimistöös oled kirjutanud ka kividest ning sa oled ka tegelenud kivide abil ruumi disainimisega. Mis on elutute asjade ökoloogiline tähtsus – või olen ma juba sisse toonud mingi halva metafüüsika, kui kutsun neid „elututeks“?
Oled toonud, jah! Sest elusa ja elutu vahe pole nii tähtis maailmas, mille loovad dünaamilised läbikäimised qi, prāṇa või mana energiate vahel, või kuidas iganes ka kutsuda seda meediumi, kust kõik asjad võrsuvad. Platonil ja neoplatonistidel püsis veel maailmahinge idee (milles osalevad ka elutud asjad), kuid radikaalne vahetegu elusal ja elutul – mis vormib praeguseni tava-arusaama nii läänes kui ka lääne poolt mõjutatud kohtades – on tegelikult kaunis hiljutine (mitte vanem kui XVII sajand) ja kolklik (see on Põhja-Euroopa asi). Enamiku inimeste jaoks enamiku ajaloo vältel oleks mõte, et me oleme ülejäänud maailmast eraldi, sellest kõrgemad ja loomu poolest erinevad, tundunud naeruväärne.
Nii et kui keskkonnaeetika laiendas moraali kandepinda inimestelt teistele loomadele ja isegi puudele – antropotsentrismilt n-ö biotsentrismile –, siis oli see väga hea. Kuid miks jääda seal pidama? Hõlmakem sisse ka kivid ja jõed (ökotsentrism) kuni pan- või polütsentrismini (või detsentrismini?) välja. Sest Maa süsteemi teadus kinnitab, et nad on kõik üksteisega seotud.
Pidades silmas seda, kui palju jäätmeid maailmas tekib, eriti plastjäätmeid, ja kui suurt kahju need tekitavad loodusele ja meile endile, siis on selge, et keskkonnakriis tuleneb düsfunktsionaalsest suhtest nii tehislike kui ka loodusasjadega. Avaldasin sel teemal hiljuti pikema essee „Sõlmida sõprust asjadega energiaväljadel koos Dōgeni ja Nietzschega“.3
Ühel konverentsil paar aastat tagasi Horvaatias Cresi saarel näitasid neil teemadel enda tehtud ägedat videot.4 Kas õpetlased võiksid rohkem sedasorti väljendusvahendeid kasutada ja kas nad võiksid niimoodi avalikku arvamust paremini mõjutada?
Õpetlased võiksid tõepoolest üritada jõuda rahvani ja kasutada ka teisi väljendusvahendeid peale ajakirjaartikli ja raamatumahus traktaadi. Sellised mõtlejad nagu Nietzsche ja Benjamin on mind ikka innustanud mõtlema pigem piltide kui mõistete abil ning see tekitab loomuldasa huvi, kuidas teha filosoofiat sellises meediumis nagu video või film.
See pole kerge. See nõuab palju tööd ja sa kohtad samu raskusi nagu siis, kui püüad tekstiga jõuda avalikkuseni. Kirjastaja ei teinud mu kliimakriisi-raamatule reklaami ja sisuliselt mattis selle maha (seda enam teeb mulle rõõmu eestikeelse tõlke ilmumine!). Nii et mul on oma veebileht ja Youtube’i kanal, millega ma püüan viia neid ideid laiema avalikkuseni; aga kuna veebilehti on miljoneid ja kogu internet on videoid paksult täis, siis kuidas keegi väljaspool mu sõprade ja kolleegide ringi üldse teada saab, et nad olemas on?
Igatahes arvan, et need teemad on äärmiselt tähtsad ning et õpetlastel – eriti filosoofidel – on selle kohta palju olulist öelda, mis võiks olukorda muuta. Sellisel juhul me lausa peame jagama oma arusaamu avalikkusega.
1 Graham Parkes, Kuidas mõelda kliimakriisist. Mõistlikuma eluviisi filosoofiline juht. Tlk Krista Kallis. Tallinn, Tallinna Ülikooli kirjastus 2024.
2 Katherine Richardson, Will Steffen, et al., Earth beyond six of nine planetary boundaries. – Science Advances 2023, 9.
4 Graham võtab tõsiselt Nietzsche juttu tantsivast filosofeerimisest: https://www.youtube.com/playlist?list=PL9uic7ivWy4zlaAwkeGMISVQHfuZ9He_h Vt ka teisi Grahami videosid tema Youtube’i kanalilt „Dancing philosophy“: https://www.youtube.com/@grahamparkes/about
Praegu pakuvad palju kõneainet eelarvekärped, juba mõnda aega on tuliseid debatte peetud maksude üle, esile on tõusnud rahva majanduslik toimetulek, kui hinnad järsult tõusevad. Need teemad on tekitanud palju pinget poliitikute seas, meedias ja kogu ühiskonnas. Kuid paradoksaalselt on nende aruteludes esile kerkimine ühtlasi ka hea. Ja mitte seepärast, et nüüd räägitakse probleemidest, mis viimases riigikogu valimiskampaanias võimalikult suure häälesaagi nimel maha vaikiti, nt maksupoliitilised reformid, vaid sel debattide iseloomu muutusel on sügavam tähendus. Järgnevalt on tähelepanu all kolm keskset punkti: esiteks vaatlen nn erinevuspoliitikat ja selle kaht versiooni, teiseks näitan, milliseid poliitilisi küsimusi on kergem ja milliseid raskem lahendada, ning kolmandaks arutlen lühidalt, kuidas nende kahe valguses on poliitiliste arutelude kliima ja sisukus viimasel ajal paranenud.
Tõenäoliselt tuletab sõna „erinevuspoliitika“ kõigepealt meelde pinged kultuuride kokkupuutel, probleemid eri kultuuritaustaga inimeste läbisaamisega. Õigupoolest pole see sugugi uus küsimus. 1980ndate lõpus rääkis Jüri Lotman saates „Vestlusi vene kultuuriloost“ lihtsal viisil sellest, kuidas kogu kultuuri ajalugu on inimeste suhtlemisoskuste arengulugu. Miks meil on teist inimest enda kõrvale vaja ja millist inimest? Esiotsa arvatakse, et vaja oleks sellist inimest, kes on meie moodi, kellega on lihtne rääkida. Kes oleks nagu mina. Näiteks vanemad tahavad, et lapsed oleksid nende moodi. Siit tulenevad aga ka perekondlikud konfliktid. Analoogilised on rahvuslikud konfliktid, kus teistsugune kui minu rahvuse liige näib ohtlik. Ent, jätkab Lotman, ajalugu näitab, et minuga täiesti sarnane partner on tarbetu. Milleks on mulle teda vaja? Mis kasu on kellestki, kes minuga on alati nõus? Vajatakse endast erinevaid inimesi. Kasu on kokkupuutest erineva kultuuriga. See rikastab mind ennast, avardab. Kuid oluline on siin, rõhutab Lotman, et erinevuse ja ühtsuse kokkusobitamine on väga raske.1
See raskus erinevuse ja ühtsuse kokkusobitamisel on olnud aastakümneid ühiskonnateoreetikute tähelepanu all, ja on senini. Lääne ühiskondade aluseks olnud liberalism, nagu seda klassikaliselt mõisteti, on olnud pime erinevuse suhtes. Liberaalsus poliitikas või poliitilises mõtlemises on üritanud olla neutraalne selles osas, mil moel inimesed üksteisest erinevad. Õigluse ja võrdsuse edendamine on sellest vaatepunktist nõudnud igasugusest vahetegemisest hoidumist. Igaühele rakenduvad kohtlemisel, õiguste ja kohustuste jaotamisel samad printsiibid ning seetõttu nõuab sotsiaalne õiglus erinevuste, nt sugu, rass, rahvus, seksuaalsus jne, mittearvestamist. See on meile tuntud meie põhiseadusest, mille paragrahvis 12 kinnitatakse, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Selline universaalsuse, ühetaolisuse püüdlus oli olnud ajalooliselt kasulik – just nii võideldi omal ajal seisusliku ühiskonna vastu. Kuid sellel käsitusel on tänapäeva ühiskonnas ka palju puudusi. Väidetakse, et liberaalne „neutraalsus“ ei olegi kultuuride tasandil olnud neutraalne, et õigupoolest on see olnud homogeniseeriv ja töötanud domineeriva enamuskultuuri kasuks. Väiksed kultuurid suure domineeriva kultuuri kõrval on jäänud tunnustamata, neid ja nende saavutusi ei ole peetud suurtega samaväärseks.2
Sellele universalistlikule ühetaolisuse taotlusele vastandub erinevuspoliitika, mis kritiseerib liberalismi ning peab sellele omast „erinevuspimedust“ ennast keskseks probleemiks. Huvitaval viisil on USA poliitikateoreetik Iris Marion Young seejuures eristanud kaht liiki erinevuspoliitikat: positsioonilise erinevuse poliitika ja kultuurilise erinevuse poliitika.3 Temale on neist kahest väga oluline iseäranis esimene. See keskendub majanduslikele, poliitilistele ja sotsiaalsetele struktuuridele, mis tekitavad ja põlistavad ebavõrdsust. Näiteks sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, hariduslik ebavõrdsus, võimaluste ebavõrdsus tööturul. Selles poliitikas on tähtis asjaolu, et indiviidid ja grupid on sotsiaalsetes struktuurides ebavõrdsetel positsioonidel, mistõttu neil on erinev ligipääs ressurssidele, otsustusprotsessidele ja mitmesugustele töö- ja haridusteel ettetulevatele võimalustele. Kritiseerides liberalistlikku ühetaolist kohtlemist rõhutavat lähenemist, leiab positsioonilise erinevuse poliitika, et võrdsuse samastamine võrdse kohtlemisega eirab sügavaid materiaalseid erinevusi sotsiaalsete positsioonide, tööjaotuse, inimese ühiskondliku elu ja suhtlemise kaudu arenenud erinevate võimete, nt empaatiavõime, koostööoskused, probleemide lahendamise oskused jm, lõikes. Seetõttu marginaliseeritud või välistatud rühmade olukord ühetaolise kohtlemise tagajärjel mitte ei parane, vaid nende ebasoodne seisund püsib.
Seevastu kultuurilise erinevuse poliitika ehk identiteedipoliitika keskendub kultuurilisele identiteedile ja vähemuskultuuride tunnustamisele, rahvusliku, etnilise, religioosse jms mitmekesisuse väärtustamisele. Rõhutatakse kultuuride erinevuse tähtsust ka üksikindiviidile erinevalt liberaalsest individualismist, mis näeb kultuuri kui juhuslikku või vabatahtlikult omaks võetavat. Erinevalt n-ö vana kooli liberalismi neutraalsest perspektiivist väidab kultuurilise erinevuse poliitika ehk identiteedipoliitika, et kultuurilise erinevuse austamine ja toetamine riigi ja ühiskonna poolt on kooskõlas ja isegi vajalik õiglaste institutsioonide toimimiseks.
Identiteediteemaliste vaidlustega on poliitikas endale toetust kaasata palju kergem kui huvipõhiste probleemide väljatoomisega. Pildil EKRE meeleavaldus.
Mõlemad poliitikad on niisiis kriitilised erinevuspimeda ja neutraalse liberalistliku lähenemise suhtes. Need kaks poliitikat aga erinevad selle poolest, kuidas saadakse aru peamistest sotsiaalsetest rühmadest ja sellest, millised õiglusküsimused on kõige olulisemad. Young väidab, et mõlemad on tähtsad, kuid on vaja selgust, kuidas need kontseptuaalselt ja praktiliselt teineteisest erinevad. Ent käesoleva loo jaoks keskse tähtsusega on Youngi seisukoht, tema hinnangul on „nii avaliku arutelu kui ka poliitikateoreetikute tähelepanu nihkunud positsioonilise erinevuse poliitikalt kultuurilise erinevuse poliitikale“. Young lisab, et „see nihe on kahetsusväärne, kuna kipub varjama olulisi õigluse küsimusi“. Sellega peab ta silmas positsioonilise erinevuse poliitika raamesse jäävaid õiglusküsimusi (sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, ressursside jaotus, tegelikud võimalused tööelus ja haridusteel jms), mis saavad vähem tähelepanu.
Siinkohal võiks küsida, kuidas need teemad Eestit puudutavad. Näiteks pikka aega läänes kestnud multikultuuripoliitika, s.t kultuurilise erinevuse poliitika debatt, on olnud meile võõras mure. Teisest küljest on Eestigi olnud alati mitmekultuuriline ja eri keeli kõnelevate elanike ühiskond. Loomulikult mõjutab ka meid teistsuguse kultuuritaustaga rahvaste immigratsioon Euroopasse, sh Eestisse. Kuid poliitikaelu seisukohast on ülimalt tähtis nende eristuste taustal see, millistele muredele on keskendatud Eesti poliitiline debatt. Mis on vaidluste keskne küsimus? Millised teemad on jäänud tagaplaanile? Õigupoolest võib toonitada, et juba mõnda aega domineerib siin just nimelt identiteedipoliitika. Näiteks võttis Tõnis Saarts 2018. aastal need muutused kokku järgmiselt: „Endiste kommunistide õiguste ja minevikuõigluse jalule seadmise asemel peame identiteedipoliitilisi lahinguid vähemuste õiguse üle (kooseluseaduse ja soolise võrdõiguslikkuse alased vaidlused), vene vähemuse õiguste ja integratsiooni alaste vaidluste asemel on eeslavale trüginud pagulas- ja immigratsioonihirm, regionaalse ja varandusliku ebavõrdsuse asemel erutavad rahva meeli pigem keskkonnaprobleemid (Rail Baltic ja tselluloositehas).“4 Nii see just oligi, kuigi konkreetsete vastanduste üle võib muidugi vaielda – kas või selle üle, kuivõrd võitlus soolise võrdõiguslikkuse eest on identiteedipoliitika (nt Youngi meelest ei ole). Ning keskkonnaprobleemid on Eesti ühiskonnas alati olulised olnud, iseseisvuse ajal üks kesksemaid ja käinud rahvuslusega kaasas, mitte ei tõrjunud seda.
Pigem on siin tähtis see, kas üht tüüpi poliitilised küsimused on kergemalt lahendatavad kui teised, ning mis juhtub siis, kui raskemad teemad domineerivad? Selle mõistmiseks vaadelgem siinse loo teist punkti. Saksa poliitikasotsioloog Claus Offe on uurinud, kuidas poliitilised lõhed ja erinevused õõnestavad ühiskonda. Ta väidab, et on kolme liiki erinevusi ja lõhesid: huvipõhised, ideoloogiapõhised ja identiteedipõhised. Seejuures väärtused, mis neist iga juhtumi puhul on mängus, jagunevad järgmiselt: huvipõhiste erinevuste puhul on kesksel kohal ressursid, ideoloogiapõhiste puhul õigused, ning identiteedipõhiste erinevuste puhul on kaalul tunnustus ja austus. Offe leiab, et niisuguseid erinevusi ja konflikte võib järjestada vastavalt sellele, kui kerge on neid lahendada. Puhtalt huvipõhiste erinevuste puhul toimub võitlus ressursside pärast. Neid konflikte on kõige lihtsam lahendada. Näiteks kui toimuvad tööandjate ja töövõtjate vaidlused, siis pooled saavad aru, et sõltuvad teineteisest ning see annab tugeva motiivi kompromissile jõudmiseks. Ideoloogilisi konflikte on raskem lahendada. Teisi ideoloogiaid peetakse valeks või ohtlikuks. Iga teise poole argumenti peetakse kallutatuks. Ent kolmandat liiki konflikte, s.t identiteedikonflikte, on ränkraske lahendada. Ühe identiteedi kandja peab omaenda heaolu aluseks teise identiteedi kandja kõrvale tõrjumist. Kui identiteedipoliitika sihtmärk, nt teisest rahvusest inimene, keeldub ära minemast või assimileerumast, soovib selle asemel hoopis edendada oma kultuuri ja keelt ning võidelda enese avaliku tunnustamise eest, siis poliitilise ühtsuse olemasolu võib sattuda küsimärgi alla. Offe märgib, et kui huvide konflikte leevendatakse, vähendab see ideoloogiliste ja identiteedipõhiste vastuolude tõsidust. Seevastu teatava tasandi konfliktide puhul liiguvad nn kaotajad astme võrra kõrgemale. Kui näiteks huvid jäävad rahuldamata, siis minnakse üle ideoloogilisele mobiliseerumisele. Ning ideoloogiliste vaidluste ummikusse jõudmise puhul minnakse omakorda edasi identiteediküsimuste juurde.5
On selge, et identiteedipoliitilised vaidlused saavad olla vaid must-valged. Siin on kompromissid pea võimatud ja seda laadi debattide puhul on endale toetust koguda palju kergem kui ideoloogiliste või huvipõhiste probleemide korral. Meie poliitikud on seda asjaolu ära kasutanud väga edukalt ka enda kasuks. Üks näide on mõistagi riigikogu valimiste eel esiplaanil olnud Reformierakonna ja EKRE vastandus, millega arutelud majanduse ja maksude üle kõrvale jäeti.6
Kuid nüüd on pilt hakanud muutuma. Kõrvuti vanade küsimustega on üha tõsisemalt kõne all sotsiaal-majanduslikud teemad, maksud, kärped, inflatsioon, rahva toimetulek, nt praegu toimub vaidlus, millised kärpeid millistes valdkondades on mõeldavad ja milliseid kindlasti ei tohi teha.7 Või küsimus, kas nn maksuküür on vaja kaotada. Nägime, kui suure pahameele pälvis idee minna pensionide indekseerimise muutmise teed ja asjaosalised poliitikud lükkasid selle kohe ümber. Loomulikult on need debatid mingil määral alati toimunud, maksuvaidlused tugevnesid iseäranis siis, kui uue valitsuse maksureformi ideed said teatavaks. Kuid võib kinnitada, et poliitikas, aruteludes ja meedias on nüüd selgelt esil huvipõhised ja ideoloogilised, varem tagaplaanil olnud probleemid.
Alguses viitasin Juri Lotmani arutlusele selle üle, miks kultuurilised erinevused rikastavad ja on kasuks, kuid samuti tema tähelepanekule, et erinevuse ja ühtsuse sobitamine on väga keeruline. Eestis on viimastel aastatel peetud vaidlusi teemade üle, mida on raske lahendada (ideoloogilised) või väga raske lahendada (identiteet). Need on olnud ühiskonda polariseerivad ja lõhestavad vaidlused, kus kompromiss on pea võimatu. Probleemid ise muidugi ei kao kuhugi ega tohi ka nendega tegelemisest loobuda. Kuid samal ajal on kaugelt rohkem pildil kui varem mured, mis on kergemini lahendatavad ning mis on seni identiteedipoliitiliste vaidluste taustal debattidest kõrvale tõrjutud. Järelikult on praegu pingelisi vaidlusi veel rohkem kui enne ning olukord seega hullemaks läinud. Pealtnäha kaasneb kesksete teemade laienemisega see, et vaidlused on vähem välistavad ja mustvalged. Selline muutus avalikus arutelus on hea, kuigi probleemid – maksude tõus, eelarvekärped ja inflatsioon – ei ole kerged. Koalitsiooniparteide reitingutele ei pruugi see muutus kasuks tulla, kuid poliitilist arutelukultuuri rikastab küll.
1 Juri Lotman, Vestlusi vene kultuuriloost: 17. Kultuuri arenemise üldprobleemid. ERR. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/vestlusi-vene-kultuuriloost-juri-lotman-kultuuri-arenemise-uldprobleemid
2 Charles Taylor, The Politics of Recognition, raamatus Multiculturalism: Examining the Politics of Recognition, A. Gutmann (toim), Princeton University Press, Princeton 1994, lk 25–73.
3 Iris Marion Young, Structural Injustice and the Politics of Difference, rmt-s Justice, Governance, Cosmopolitanism, and the Politics of Difference. Reconfigurations in a Transnational World. Humboldt Universität, Berlin 2007, lk 79–116.
5 Claus Offe, „Homogeneity“ and Constitutional Democracy: Coping with Identity Conflicts through Group Rights. Journal of Political Philosophy1998, vol. 6, lk 113–141.
7 Vt nt https://www.delfi.ee/artikkel/120294114/lauri-laanemets-viieprotsendiline-ulevalja-karbe-halvaks-eesti-sotsid-ei-toeta-seda; https://www.delfi.ee/artikkel/120294944/video-vorklaev-avab-kaarte-ministeeriumeid-ootab-ees-hiigelkarbe-uhe-suure-erandiga
Eric Louw’ teos „Meedia ja poliitiline protsess“ ilmus esimest korda 2006. aastal ning 2010 nägi trükivalgust selle teine, ajatumaks kirjutatud trükk, mida nüüd saame lugeda ka eesti keeles. Mari-Liis Jakobson märgib järelsõnas, et raamatut saab lugeda vähemalt neljal viisil: kriitilist mõtlemist arendava õpikuna, sissevaatena suhtekorralduse ja poliitika/valitsemise toimimisse (sellisena sobiv riigiteaduse ja politoloogiatudengitele), poliitika ja meedia suhete sümbioosi kujunemise kirjeldusena (nii loeb ajakirjanik) ning viimaks ajaloolase pilguga. Viimane on vahest kõige huvipakkuvam vaatenurk, sest raamat on ikkagi juba peaaegu 20 aastat vana.
Viimase 15–20 aasta jooksul on oluliselt muutunud nii poliitika, ajakirjandus kui ka suhtekorraldus. Kuigi Obama kampaania edu põhjuste kirjeldamise juures teeb Louw interneti omaette teemaks, alahindab ta netti suuresti. Nimelt leiab ta, et internet on andnud küll igaühele sisuloomise võimaluse, ent üldiselt on tegemist pigem vähemõjuka nähtusega, mis poliitikakujundamisse midagi põhimõtteliselt uut ei lisa. Tema hinnangul luuakse internetiavarustes hulgaliselt ebaprofessionaalset sisu, mis on atraktiivne eelkõige tillukestele sihtrühmadele, suures pildis aga oli, on ja jääb tõeliseks mängumuutjaks ikkagi televisioon, mille tulek kujundas ümber poliitilise ja suhtekorraldusliku paradigma. Ajaloolises vaates on see tõesti nii, ent nüüdse kogemuse taustal on pilt märksa mitmetahulisem ja keerulisem. Loomulikult ei kao televisioon kuhugi, lihtsalt klassikalist televisiooni tehakse järjest vanematele inimestele. Noorem põlvkond enam telekat ei vaata, suur osa isiksust ja vaateid vormivat informatsiooni tuleb Tiktokist ja Instagramist. See on põhimõtteline muutus. Kuigi alati on leidunud inimesi, kes üleüldse ajakirjandust ei tarbi, paistab nende hulk ajas suurenevat.
Ideed tuleb maha müüa
Ühismeedia võidukäiku ja selle mängu muutvat rolli Louw ette ei näe, kuigi Facebook on olemas juba 2004. aastast, tõsi, ei ole vale öelda, et tegelikult oli siis „kõik alles ees“. Twitter (X) loodi Louw’ teose esmailmumise aastal, Instagram 2010. Ja loomulikult ei kõnele raamat midagi tehisarust, mis ei muuda lähitulevikus otsustavalt mitte ainult poliitiliste protsesside kujundamist, suhtekorralduse toimimist ja ajakirjanduse enesemääratlust, vaid inimese arusaamist iseendast ja maailmast põhimõtteliselt. Louw’ nähtavaks tehtud seosed ja vastastikmõjud on ajaloolises pildis igati relevantsed ja ei ole vale öelda, et suured jõujooned toimivad ka praegu põhimõtteliselt nii, nagu ta kirjeldab, kuigi autori vaatenurk mõjub pisut anakronistlikult.
Louw kirjeldab liberaalsete demokraatiate poliitilise protsessi meediastumist, mida võiks lühidalt kokku võtta järgnevas. Kuna liberaalsetes demokraatlikes riikides on enamik valimisõiguslikke kodanikke poliitiliselt inertsed või isegi täiesti ükskõiksed selle suhtes, kuidas neid valitsetakse, siis tuleb võimulolijatel ja võimule pürgijatel oma seisukohad legitimeerida avaliku konsensuse saavutamise kaudu. Lihtsustatult: oma ideed valijatele maha müüa. Selleks tarvitavad poliitikud professionaalset suhtekorraldust, millesse suurriigid, eelkõige Ameerika Ühendriigid, panustavad tohutuid ressursse.Oma huvide realiseerimise abivahendina kasutatakse meediat, muutes ajakirjanikud oma huvides töötava masinavärgi osaks.
Kuna ajakirjandusväljaanded opereerivad märksa vähemate materiaalsete võimalustega kui suured poliitilised, eelkõige võimul olevad parteid, siis osutuvad ajakirjanikud enamasti selle sümbioosi vähemaks vennaks, keda kasutatakse ära kord õnnestunumalt, kord kasinama eduga, ent laias laastus ei saa ajakirjanikud ilma poliitikuteta läbi – veelgi enam, nad ei saa läbi ilma spinndoktoriteta, kes teavad hästi, kui suures ajahädas või toimetusliku surve all on ajakirjanikud, ning söödavad neile ette professionaalselt loodud sisu, mille kasutamisest loobuda on tihtilugu võimatu, sest uudislint ei tohi katkeda. Igale poole ajakirjanik ei jõua – ega pääsegi: näiteks sõjatandrile, riigi kontrolli all olevatesse kinnistesse asutustesse ja kõrge salastusastmega struktuuridesse. Ka välispoliitika kajastustes on väljaannete võimalused piiratud.
Ajakirjanikele, kes on end harjunud pidama neljandaks võimuks ja võib-olla isegi poliitikakujundamise mõjutajateks – valvekoeraks igatahes – on see kahtlemata kainestav lugemine, seda enam et ajakirjanike enesehinnang on üldiselt kõrge ning egopõhist tegutsemist soosib nii ajakirjanike endi meelelaad kui ka toimetuste sisene ja vaheline konkurents. Püüdes Louw’ taustal teha üldistusi eesti ajakirjanduse kohta, tuleb silmas pidada, et eesti ajakirjandusest saame rääkida kõigest napi 32 aasta jooksul, mis on lääne vanade demokraatiatega võrreldes ülilühike aeg.
Väikese riigi võlu
Taasiseseisvumise järel toimunud muutus oli kiire ja tormiline. Sadulast pudenes hulgaliselt nõukaaja staare, kes ei suutnud omaks võtta ameerikalikku uudispüramiidi struktuuri (kes, kus, millal, mida ja miks), rääkimata paradigmavahetusest. 1990ndad põletasid läbi hulga ajakirjanikke nii üliintensiivse töötempoga kui ka suutmatuse pärast varasemast elustiilist loobuda (nii mõnigi jõi end surnuks). Ehkki väljaannetes, eriti Eesti Ekspressis, on tööl ajakirjanikke, kes on seal töötanud algusest peale, iseloomustab toimetusi läbi aastate suur kaadrivoolavus.
Kui eelmise sajandi lõpus tähendas ajakirjandusest poliitikasse või suhtekorraldusse siirdumine üheotsapiletit, siis nüüdseks on saanud tavaliseks toimetusse naasmine pärast „teisel pool” tegutsemist koos avara kogemuspagasi ja laia suhtevõrgustikuga, isegi parteist ei pea enam välja astuma. Muidugi leidub palju endisi ajakirjanikke, kes ei naase kunagi isiklike pettumuste pärast, kuid ilmselt rohkemgi neid, kes naudivad juurdepääsu enamale infole mõnes konkreetses valdkonnas ja paremini tasustatud eneseteostusvõimalust PR-valdkonnas.
Võib arvata, et meie professionaalsete suhtekorraldajate armee on suurem kui ajakirjanike oma ning üldjuhul on nad paremini makstud kui ajakirjanikud. Poliitikud jagavad informatsiooni aina professionaalsemalt PR-pinnalt. Mida aeg edasi, seda suletumaks on poliitikategemine muutunud. Pildil suhtekorraldaja Janek Mäggi.
Tagantjärele võib öelda, et taasiseseisvunud riigi algusaegade lähedased suhted poliitikute ja ajakirjanike vahel oli pigem üleminekuaja tunnus. Mida edasi, seda suletumaks on poliitikategemine muutunud ka Eestis. Erakondade siseellu ajakirjandusel enam adekvaatset sissevaadet ei ole, sest ka vahetult ajakirjanikega suhtlevad poliitikud jagavad informatsiooni aina professionaalsemalt PR-pinnalt, s.t spinnivad ise oskuslikult.
Kuigi uuringut selle kohta ei leidu, võib ütelda, et Eestis tegutsevate professionaalsete suhtekorraldajate armee on suurem kui ajakirjanike oma ning üldjuhul on nad paremini makstud kui ajakirjanikud. Kommunikatsiooniinimesed ei ole tööl mitte ainult riigi- ja valitsusasutustes, vaid igas ettevõttes ja organisatsioonis. Peale palgaliste kommunikatsioonitöötajate kasutavad paljud asutused, organisatsioonid ja ettevõtted, sealhulgas riiklikud struktuurid, sisseostetud PR-teenuseid, mille mahud ja hinnad jõuavad ajakirjandusse juhuslikult. See on raskesti kättesaadav info, sest suhtekorraldusettevõte ei ole kohustatud oma kliente avaldama, ammugi mitte nendega sõlmitud lepingute sisu. Professionaalne suhtekorraldaja võib olla arvamusliider, kuid enamasti ei saa avalikkus teada, kelle heaks ta parasjagu töötab.
Eestis on kõik pisike võrreldes nende riikidega, mille arenguid kirjeldades Louw üldistusi teeb. Ameerika mastaabiga võrreldavast spinnimisvõimekusest Eestis vaevalt kõnelda saab. Asi ei ole mitte selles, et Eesti ajakirjanikud oleksid nii palju targemad ja läbinägelikumad kui Ameerika või briti omad, kuid erinevalt suurte riikide tipp-poliitikutest on Eestis võimalik näiteks ministritega siiski vaatamata üles ehitatud kommunikatsioonikorralduslikele barjääridele otse suhelda, ja seda mitte ainult pressikonverentsidel. Minister võib ajakirjanikule tagasi helistada ja anda kommentaare off the record. See on väikese riigi võlu. Muidugi eelistavad mõningad poliitikud ja ettevõtjad intervjuusid anda ajakirjanikele, kellega on võimalik kokku leppida, et mõni valus teema jäetakse kajastamata või et küsitakse midagi säärast, millest inimene ise soovib rääkida.
Tuleb silmas pidada, et ajakirjandusega suhtlevad ainult need inimesed, kes tahavad suhelda või peavad seda vajalikuks, s.t kasulikuks. Intervjuude ja kommentaaride andmine on vabatahtlik ning inimene, kes meediamajade meelest tingimata peaks ajakirjandusega suhtlema, võib sellele arusaamisele südamerahus vilistada. Seetõttu jääb ajakirjandusliku radari vaateväljast pidevalt välja mõjuka turujõuga ettevõtete omanikke ja juhte, kes edukalt meediat ignoreerivad. Isikuandmete kaitsele viidates tuleb ette sedagi, et keelatakse endast kirjutamine.
Ühismeedia muutis kõike
Louw teeb puust ja punaseks klassikaliseks saanud uudispüramiidi nõrgad küljed eelkõige telemeedia näitel – me näeme seda, mida meile uudisteaknas näidatakse, aga ei näe seda, mis jääb aknast väljapoole ja on selle ümber –, kuid iseenesest toimib nähtus, mida nimetaksin formaadisunniks, kogu ajakirjanduses, olgu see kirjutav, kõnelev või pilti näitav. Ehkki formaatide mitmekesisus on suur, on kõigile käibivatele formaatidele omased piirid, mis kuuluvad ajakirjanduse olemusse. Leidub teemasid, mille käsitlemise hinnaks on suured lihtsustused, aga see pole etteheide: keerulisest asjast lihtsalt kirjutada või kõnelda ei ole lihtne. Osa keerulisi, sageli paksu huvigruppide lobby’ga kaetud teemasid osutub ajakirjanduslikus vaates väheatraktiivseks ning jääb käsitlemata või leiab pealiskaudset esitust.
Poliitilise kommunikatsiooni kõige suurem ja põhimõtteline muutus on kahtlemata toimunud ühismeedia võidukäigu raames. Kui poliitikud märkasid, et ajakirjanikud nopivad meelsasti üles nende ühismeediasse postitatud sisu, taipasid nad kiiresti, et see on efektiivne viis edastada oma sõnumit ilma ajakirjanike tüütutele küsimustele vastamata. Trendi on toitnud tõsiasi, et juba ümmarguselt kümnendi jagu on täiesti aktsepteeritud uudismall see, et keegi ütles midagi – mitte sündmus klassikalises mõttes (keegi tegi midagi). Isegi peaminister peab ühismeedias pressikonverentse ning olulised riigielu puudutavad teated nopitakse sageli üles ühismeediast. Ajakirjanik ei ole enam see, kelle kaudu poliitikute seisukohad ja tegevus teatavaks saavad. Jäme ots on suhtekorralduslikult haritud ja toetatud poliitiku, mitte ajakirjaniku käes. See on äärmiselt oluline muutus, mille pöördumist ei ole ette näha. On ka selge, et poliitikute ühismeediasisu ei looda enam ammugi põlve otsas, vaid selle taga seisavad terved meeskonnad ning sellesse panustatakse aina enam aega, raha ja professionaalset kogemust.
Aina olulisemad on kõigi poliitilise protsessi osaliste jaoks andmed, uuringud, mille põhjal adekvaatseid otsuseid langetatakse ja näiteks valimisi analüüsitakse. Kuigi erakonnad on uuringufirmade teenuseid valimiskampaaniate korraldamisel kasutanud pikki aastaid, näitasid alles viimased riigikogu valimised, kui võimas relv on andmete oskusliku kogumise ja töötlemise oskus. Selles valdkonnas on Eesti alles hakanud vanadele liberaalsetele demokraatiatele järele võtma ning arenguruum on määratu. Ehkki andmeajakirjandus areneb kiiresti, tuleb meediamajadel endale teadvustada, et selleski vallas ületavad hästi kapitaliseeritud parteide ja valitsusasutuste rahalised võimalused meediamajade omi.
Veel kümnend tagasi oli kombeks teadusinstitutsioonide juhiks määrata võimalikult auväärseid, end teadusilmas tõestanud ja teadlasena kolleegide seas autoriteeti omavaid (reeglina) professoreid, soovitavalt suisa akadeemikuid. Kui sellist praktikat analüüsida, siis tegelikult ei ole mingit garantiid, et hea ja oivaline teadlane on samal ajal ka hea juht, kes läheneb inimeste ja protsesside juhtimisele professionaalselt, end pidevalt täiendades. Tihti oli ja on olukord täpselt vastupidine. Ei osata planeerida, eelarvestada, seada strateegilisi eesmärke ja neid taktikaliste ning operatiivsete juhtimisvõtetega kehtestada. Tihtipeale vaadatakse ka juhtimismentoritele, arengutreeneritele jt juhtimispädevust jagajatele ülalt alla.
Teaduskamraadide toel juhiks saades hakkab varitsema oht, et kvaliteetse juhtimiskultuuri ja loomingut soosiva sisekliima asemel võib tekkida paigalseis ja mandumine, tihti kaasneb kehvapoolne kommunikatsioon, millest saab alguse ebameeldivuste ja möödarääkimiste jada, mistõttu pinged kuhjuvad. Samal ajal võib teaduslik kvaliteet veel mõnda aega jääda igati eeskujulikuks, kuigi ka kõrvaltvaatajani jõuab arusaam, et instituudis on tõsiseid probleeme.
Muidugi võib tekkida küsimus, et kui teaduslik kõrgtase on tagatud, miks siis peab juhtkond veel energiat parema juhtimise juurutamisele kulutama. Võiksin nimetada hea juhtimiskultuuri tahke, kuid toon esile pelgalt ühe – see on hügieeni küsimus. Nii nagu on elementaarne vähemalt kaks korda päevas hambaid pesta, samamoodi on elementaarne teha XXI sajandil teadust hästi juhitud instituudis, kus juhtkond on vajalike juhtimispõhimõtete ja -tavadega kursis ning juurutab neid entusiastlikult ja kaasavalt. Juht tahab olla liider, mitte ülemus või boss. Täpselt samamoodi, nagu pesemata ja lagunevad hambad hakkavad organismi ajapikku räsima, hakkab halb juhtimine räsima ka teadusinstituudi tervist – töötahet, motivatsiooni, entusiasmi ja korporatiivset autunnet, mis annavad aluse minna tööle rõõmsal meelel just sellesse instituuti, kus midagi pole ligadi-logadi.
Pirjo Spuul: „Kui minu kolleegid on rahulolevad ja toetavad mind juhina ning kui olen loonud neile keskkonna, kus nad saavad teha tippteadust ja anda parimat õpet, siis pean end edukaks juhiks.“
Praeguseks on pilt suuresti muutunud ja peale kasvanud uus energiline teadlaste põlvkond, kes on väärt juhtimispraktikate suhtes hulga vastuvõtlikum, on valmis ennast koolitama ja häid juhtimispraktikaid rakendama. Erasektoris teatakse juba ammu aksioomi, et meisterlik juhtimine on turul konkurentsieelis. Aeg on sellest aru saada ka teadusasutustel, õnneks on esimesed suurepärased näited juba olemas.
Uuema põlvkonna teadusjuhtide kuulub ka Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi (KBI) direktor, vanemteadurPirjo Spuul. Taustainformatsiooni kogudes ei õnnestunud direktori kohta kuulda ühtegi etteheitvat märkust ei ülikoolist ega instituudist. Pigem võiks välja tuua ühe instituudi töötaja hinnangu direktori kohta: „Meil on temaga väga-väga vedanud.“ Miks? See saab tõenäoliselt selgemaks, kui lugeda alljärgnevat intervjuud.
Keemia ja biotehnoloogia instituut on vaieldamatult kõige mõjukam loodusteaduste instituut ülikooli struktuuris. Hoiate inseneeria ja tehnikateaduste keskel ka loodusteaduste valdkonna lippu kõrgel. Rääkige palun, mida instituudis tehakse?
Meie instituut ongi väga põnev. See on loodud 2017. aastal kolme instituudi – keemia-, geenitehnoloogia- ja toidutehnoloogia instituudi – liitmise tulemusena. Kõigil neil instituutidel on eraldivõetuna seljataga väga pikk ja auväärne ajalugu. Oleme huvitavas olukorras, kus koos on keemia-, geeni- ja toiduvaldkonnad, mis kõik omavahel üksteist täiendavad, tuues kaasa väga palju interdistsiplinaarseid ühisprojekte ja kindlasti on füüsiline lähedus koostööle kaasa aidanud.
Meil on ka kolm osakonda, mis küll kõlavad samamoodi nagu liidetud instituudid, s.t keemia-, geenitehnoloogia- ja toidutehnoloogia osakond, kuid nende osakondade sees on uurimisgrupid mõnevõrra liikunud, seega üks ühele see nii ei ole, et kõik uurimisrühmad, kes kuulusid omal ajal ühte instituuti, moodustavad praegused osakonnad. Näiteks liitusid just hiljuti toidu- ja biotehnoloogia uurimisgrupp.
Kui anda osakondadest ülevaade, siis tooksin välja kaks märksõna või suunda, esiteks kõik roheleppega seotu ja teiseks mitmesugused väärindamisalased uurimissuunad alates puidust kuni toidujäätmeteni. Keemia osakonna juured ulatuvad kaugele, toonane keemia instituut loodi teaduste akadeemia juurde 1947. aastal. Keemia osakonna teadus- ja õppetöö põhisuunad on analüütiline keemia, arvutuskeemia, orgaaniline keemia, puidukeemia, supramolekulaarne keemia ja tööstuskeemia. Loetletud suundade ühiseks tunnuseks on jätkusuutliku ja rohelise mõtteviisi arendamine, rakendamine ning õpetamine. Osakond vastutab nende valdkondade õpetamise eest kõigil kõrghariduse tasemetel, tagades keemiaspetsialistide järelkasvu.
Geenitehnoloogia ja biomeditsiini osakond jätkab 1997. aastal asutatud Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi (GTI) pärandit. Geenitehnoloogia ja biomeditsiini osakonna lipulaevaks võib pidada neuroteaduste uurimissuunda, lisaks on meie põhipädevused metalloproteoomikas ja lipiidide biokeemias, reproduktiivbioloogias, molekulaar- ja mikrobioloogias, immunoloogias. Eraldi tooksin veel välja uudse mikrofluidika suuna ning rohelise analüütilise tehnoloogia kliinilisteks ja keemilisteks ekspertiisideks. Osakond pakub tuumiklabori ning teadusarendusteenust, sealhulgas mikroskoopia ja katseloomade taristut. Meie teadlased annavad loenguid ja praktikume bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes.
Toidu- ja biotehnoloogia osakonna alguslooks võib pidada 1956. aastat, kui tollases Tallinna polütehnilises instituudis asuti koolitama toidutööstuse tehnolooge. Osakonna peamised uurimisvaldkonnad on toiduteadus ja -tehnoloogia, bioinseneeria ning taim-patogeen- interaktsioonid ja taimegeneetika. Toidu- ja biotehnoloogia osakonna (kolm uurimisrühma) põhiülesanne on süva- ja rakendusuuringud ning arendustööd toiduõpetuse, toidukeemia, bio- ja toidutehnoloogia vallas, toitumisuuringud ning õpetamine kõigil kõrghariduse tasemetel. Tähtis on ka koostöö arendus- ja tehnoloogiasiirde firmade ning ettevõtetega teadus- ja arendustöö tulemuste levitamiseks.
Minu enda uurimisrühm tegeleb Eestis levivate helikobakterite uurimisega. Helicobacter pylori on inimese patogeen, kes põhjustab maolimaskesta kroonilist põletikku, mis võib areneda maohaavanditeks ja ka maovähiks. Uurime nende bakterite antibiootikumide resistentsust ja patogeensust ning nende mõju ka muudele organitele, eriti maksale.
Tehnikaülikoolis ühendab meid kõiki just tugev tehnoloogiline baas, meie rakendame seda eluteaduse valdkondades, kuid üliõpilased saavad ka head insener-tehnilised teadmised.
Millised on isikkoosseisu tähelepanekud, kuidas arenete edasi ning kuidas aidatakse tehnikaülikoolis kaasa instituudi interdistsiplinaarsusele?
Me ei ole küll ülikooli kõige suurem instituut, kuid üks suuremaid. Kui anda kiire kvantitatiivne ülevaade, siis praegu on KBIs 166 töötajat, 12 professorit ja 50 doktorant-nooremteadurit. 2024. aasta eelarve on u 9,3 miljonit. Tegelik sissetulek on veidi suurem, sest aasta alguses tulid mõned heakskiidu saanud grandivastused. Praegu on instituudil töös 53 projekti kogumahus 23 miljonit eurot.
Tehnikaülikooli keskmes on kindlasti tehnika ja tehnoloogiate arendamine, kuid keemia ja biotehnoloogia instituut on suurepärane näide sellest, kuidas loodusteadused ja tehnika liiguvad käsikäes edasi ning töötatakse välja tõeliselt uuenduslikke lahendusi. Instituudi tehniline võimekus on väga hea, mis on tähtis mitte ainult teadustöös, vaid ka praktiliste rakenduste väljatöötamisel.
Alusteadusel on instituudis kindel koht ja see on alati olnud meie eesmärk ja lipulaev. Tugevad teaduslikud alused võimaldavad välja töötada nutikaid rakendusi, mis aitavad lahendada nii praegusi kui tulevasi probleeme ja kriise. Meie õppekavad põhinevad ekspertide teadmistel ja uuemal tippteadusel, õppejõud viivad tippteaduse otse tudengiteni. Samal ajal on tudengitel võimalus osaleda praktilistes projektides, kus nad saavad rakendada oma teadmisi ja oskusi reaalsetes situatsioonides. Kuid soosime ka praktikat väljaspool instituuti, näiteks koostööpartnerite juures.
Instituudi side ringmajanduse arenguga on eluliselt vajalik, eriti praegusel ajal, kui keskkonnakaitse ja ressursside jätkusuutlik kasutamine on üha tähtsamad teemad. Uus tippkeskus ringmajanduse valdkonnas näitab tehnikaülikooli juhtrolli, oleme kaasatud mitmesse uurimissuunda ja saame kaasa aidata kestliku ja keskkonnasõbraliku tuleviku loomisele mitmes valdkonnas alates strateegilisest mineraalsest toormest kuni ringsete tehnoloogiateni.
Pean ütlema, et instituudil läheb praegu hästi, meil on õnnestunud osalema pääseda üle viiekümnes teadusprojektis ja neist mõnigi on väga suur üleeuroopaline projekt.
Kuidas te ise geenitehnoloogia valdkonda jõudsite?
Koolis meeldis mulle väga matemaatika ja üldse olen läbi ja lõhki reaalteaduste inimene, selles suunas liikusid ka minu edasiõppimise mõtted. Kuid! Tartu ülikooli avatud uste päeval, kus enne sisseastumist käisin, jättis nüüdseks meie seast lahkunud geneetika professor Ain Heinaru oma tutvustava loenguga nii sügava mulje, et mul tekkis veendumus – see on ala, mida tahan õppima minna. Mul oli ka bioloogiaga koolis kõik hästi, aga just seepärast, et olin sattunud õigel ajal õigesse kohta, viis selleni, et läksingi õppima geenitehnoloogiat. Toona, 2000. aastal, mil õppima asusin, oli geeniteadus Eestis uus ja kasvav valdkond, kõik oli väga põnev. See eriala oli avatud alles kolme aasta eest. Kõik see paelub tänase päevani. Mulle meeldib mikroskoopia, rakkude kuvamine ja piltide analüüsimine köidavad väga. Praegu olen rohkem spetsialiseerunud peremeesraku ja patogeeni vaheliste interaktsioonide uurimisele, spetsiifilisemalt mikrobioloogiale.
Teid valiti 2021. aastal Tallinna tehnikaülikooli loodusteaduskonna aasta õppejõuks. Kuidas sellise tunnustuseni jõutakse?
Ega ma nüüd ühtegi salaretsepti küll ei tea. Kui üritada analüüsida, siis on põhjuseks ehk see, et ma loen neid aineid, mis mulle endale väga korda lähevad ja milles ma olengi tugev. Eks tähtis on ka pühendumus ja kirg – mitte ainult õpetada südamelähedasi teemasid, vaid teha seda kaasahaaravalt ja praktiliste näidetega, mis aitavad tudengitel õppematerjali sügavamalt mõista.
Pirjo Spuul peab tähtsaks teadusel baseeruva innovatsiooni edasist arendamist ärimudeliteks, et avastused ja uuendused saaksid lahendusteks ja toodeteks, mis toetavad ühiskonda ja majandust.
Minu lähenemine õpetamisele, kus üritan kaasata palju kogemusi ja näiteid oma teadustööst, aitab luua tugeva sideme õppematerjaliga ning näidata selle praktilist rakendatavust. Näiteks, kui räägin laboriohutusest, toon sisse omaenda kogemusi ja näiteid, mis on hästi või halvasti läinud, ja need annavad tudengitele parema arusaama. Üritan olla hästi eluline. Pean tähtsaks siduda teoreetilist juttu praktiliste näidete ja visuaalidega.
Olen ka õppejõud, kes üritab üliõpilasteni viia just suurt pilti. Ma ei nõua niivõrd detailide pähe tuupimist, sest tänapäeval, mil valitseb informatsiooni üleküllus, on tähtsam, et tudeng oskaks edaspidises elus vajaliku informatsiooni üles leida ning seda kriitiliselt analüüsida, seega rõhutan kriitilise mõtlemise ja informatsiooni sünteesi tähtsust. Kui julgustan tudengeid aru saama suurest pildist ja otsima infot mitmest allikast, arendab see neil edaspidises karjääris vajalikke oskusi.
Kõige tähtsam tunnustus tuleb aga üliõpilastelt endilt, kes hindavad loenguid ja õpetamisstiili ning annavad tagasisidet, et nad tunnevad end motiveerituna ja sellest erialast huvitatuna. Üritan tippteaduse tudengiteni viia ja nende innustamine on tulevikku silmas pidades hindamatu väärtusega.
Kuidas te kavatsete toetada teadus- ja arendustegevust, et vastata keemia ja biotehnoloogia valdkonnas esilekerkivatele ülemaailmsetele probleemidele, nagu näiteks keskkonnasäästlikkus, tervishoid või toidujulgeolek? Biotehnoloogia ja keemiatööstus on Euroopa üks tugevamaid valdkondi, kuidas teie siin instituudis saate nende arengusse panustada?
Arvan, et väga hästi saame. Alustame ringmajandusest. Hiljuti läbis eduka taotlusvooru strateegilise mineraalse ja süsinikupõhise ressursi ringmajanduse tippkeskus, kus tehnikaülikool on juhtpartner ja selle tippkeskuse põhiline lähtekoht ongi meie instituut, sest seda tippkeskust juhib meie instituudi professor Riina Aav. Arendame seda tippkeskust koostöös teiste tehnikaülikooli instituutide, Tartu ülikooli ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudiga (KBFI). Ringmajandus on roheleppe üks kandvamaid osi ja kindlasti aitame selle tippkeskuse interdistsiplinaarsuse kaudu luua Eestile ja Euroopale vajalikke lahendusi. Tehnikaülikoolis on kaua tegutsenud ringmajanduse tuumiklabor ja instituut panustab väga tugevalt ringmajanduse tehnoloogiatesse. Samuti kestlik keemia või rohekeemia, ka see on selgelt instituudi strateegilises keskmes.
Just roheleppest tulenevad üleeuroopalised suunad on paika pannud ka instituudi suunad ja me panustame väga palju uute tehnoloogiate väljatöötamisse. Esmatähtsad on ringmajandus, rohetehnoloogiad ja jätkusuutlikud lahendused, millele tuleb pöörata tähelepanu, neid arendada ja rakendada. Meie biotehnoloogia ja puidukeemia töögrupid on kaastatud Tartu ülikooli juhitavasse Teamingu Digibio projekti eesmärgiga üles seada digiplatvorm valkude de novo disainiks. Loodav automatiseeritud platvorm on valminuna kasutamiseks kättesaadav kõikidele Eesti ülikoolidele ning biotehnoloogia ettevõtetele.
Säästlik ja kestlik toidutootmine on samuti üks suund, mida me jälgime ja mille arengusse panustame. Bioinseneeria uurimisrühmas programmeeritakse ringi mikroobe ja üritatakse puidusuhkrutest teha uuema generatsiooni rasvasid. Loomulikult lähevad selle suuna alla ka meie toidutehnoloogid, kes tegelevad fermenteerimistehnoloogiate väljatöötamisega. Ka nende eesmärk on anda toidujäätmetele või muudele ainetele uusi ja lisandväärtustega omadusi ning sellest tulenevalt ka uusi kasutusvaldkondi. Näiteks on meil käimas prof Toomas Paalme juhtimisel projekt, mis arendab tahkefaasi fermentatsiooni süsteeme – see valdkond on Aasias laialt kasutust leidnud, kuid Euroopas lapsekingades. Meil on ka idufirmasid, tänu kelle uuenduslikele arendustele on poelettidele juba jõudnud tervislikud fermenteeritud joogid, milles olevad kasulikud bakterid on head meie soolestikule. Soolestiku mikrobioomi ja toitumise koostoimimist uuritakse ka uues „Euroopa horisondi“ programmi projektis koostöös Helsingi ülikooliga. Eesmärk on välja töötada uudne toiduainete kiudainete keemilise koostise andmebaas.
Lõpuks tooksin välja ka ravimiarenduse suuna, kus nii meie keemikud, geenitehnoloogid kui ka biotehnoloogid tegutsevad aktiivselt. Näiteks on käimas üks suur „Euroopa horisondi“ projekt, kus koostöös Sigma-Aldrich Production GmbH ja Novartis Pharma AGga töötatakse välja uued rohelised meetodid ravimite toimeainete tootmiseks. Hiljuti lõpetasime projektid, millest ühe eesmärgiks oli arendada Pitt-Hopkinsi sündroomi teraapiat, ja teises uuriti keskkonnakemikaalide mõju naise viljakusele. Koostöös Lipigon Pharmaceuticalsiga uuritakse hüpertriglütserideemiat põhjustavaid faktoreid ja testitakse ravimkandidaate. Meie metalloproteoomika uurimisrühm arendab aga välja Wilsoni ja Alzheimeri tõve ravimistrateegiaid.
Toon välja ka oma lemmikteema – kuvamistehnoloogiad. Olen optimistlikult meelestatud, et just kuvamistehnoloogiatest võib lähiajal tulla läbimurdelisi avastusi. Eestis on praegu loomisel uus võrgustik, kuhu koondatakse kõik siinsed kuvamistehnoloogiatega tegutsevad teadlased ja luuakse ühine tipptehnoloogiatel põhinev platvorm. Tänapäeval juba kuvatakse raku ja organelli tasandil geenide ekspressioone, valkude paiknemisi ja interaktsioone. See superresolutsiooni lahutusvõime on läinud juba väga heaks, ja kui siia juurde arvestada, millise pöörase kiirusega areneb tehisaru, siis on mul sügav usk, et siit võib juba lähiajal tulla tähtsaid läbimurdeid.
Interdistsiplinaarne uurimine on võtmetähtsusega. Ühendades kompetentse ja tehnoloogilisi taustu, nt keemia, biotehnoloogia ja tehnikateadused, luuakse lahendusi probleemidele, mis on üleval nii Eestis, Euroopas ja maailmas. Veel on vajalik end kursis hoida uusimate tehnoloogiate ja arengutega, nt tehisaru, bioinformaatika ja suurandmete analüüs, ning tagada teadustööks vajalik infrastruktuur.
Vaadanud teadusinfosüsteemis teie elulookirjeldust, nägin, et olete osalenud mitmel juhtimiskoolitusel. See on suurepärane, sest oma tähelepanekute järgi võin üldistada, et ülikoolide teadusasutuste juhtimiskvaliteet on alla keskmise. Hea teadlane, kes on saanud instituudi nõukogult toetuse, ei tea enamasti midagi strateegilisest planeerimisest, eelarvestamisest, kollektiivi motiveerimisest jne. Samal ajal on teadus eeldatavalt suure vabadusastmega tegevus ja mõneti juhitamatu. Seega, kuidas juhtida juhitamatuid protsesse? Kui tähtsaks te juhtimiskvaliteeti peate?
Peangi oma põhiliseks ülesandeks luua andekatele ja suure läbilöögivõimega teadlastele selline töökeskkond, et nad saaksid rahus tegeleda sellega, mis on neile südamelähedane, mis on nende kirg. Näen, kuidas praegu teadlasi koormatakse üha enam administratiivsete kohustustega, aga bürokraatia tapab vaba vaimu.
See ei ole veel lõpuni õnnestunud, aga ma tõesti üritan professoritel administratiivset koormust maksimaalselt vähendada. Olen viimase paari aastaga näinud, et see on hästi tähtis: neile tuleb anda võimalikult palju aega tegeleda oma põhitööga ehk teaduse tegemisega.
Kuid tõesti, ega teadlane juhtimispõhimõtetest väga midagi tea. Tal on küll teatud head eeldused. Teadlaseks olemine toob kaasa kriitilise meele, süsteemse mõtlemise ja analüüsivõime – need kõik tulevad ka organisatsiooni juhtimisel kasuks. Kuid teisalt on olemas väga selged juhtimisalased teadmised, mida teadlasel üldse ei ole. Olen väga tänulik ülikoolile, kes seda probleemi on adunud ja kutsunud ellu juhtide järelkasvu programmi, kuhu ka mina sattusin, ja kinnitan, et see oli äärmiselt kasulik ja hea programm. Suisa kasulik kahes mõttes – ühelt poolt teabe ja oskuste pärast, mida seal omandatakse, ja teisalt võrgustiku tekke tõttu – kõik, kes programmis osalesid, said headeks tuttavateks.
Kõige tähtsamaks pean seda, et ülikool võimaldas mulle arengutreeneri. Minu juhtimis-coachʼiks oli Ruti Einpalu ja ta on tõesti mind väga palju aidanud. Ta on imeline juht ja treener, väga rikkaliku kogemuste pagasiga. Praeguseks olen teda kaasanud juba kahel korral läbi viima juhtimiskoolitust meie uurimisgrupi juhtidele. See tuleb neile kindlasti kasuks, kui teatakse juhtimise algtõdesid ega tegutseta ainult intuitiivselt. Korraldame regulaarselt arenguseminare, kus käsitletakse muutuste juhtimist, läbipõlemist jne, oleme pakkunud arenguvestluste läbiviimise koolitust ja arenguvestlused nüüd ka instituudis juurutanud. Loomulikult ei ole ühe teadusasutuse arenguvestlused päris sellised nagu kommertsstruktuurides, kuid tagantjärele saan ütelda, et see on siiski väga vajalik. Kuidas kooskõlastada kollektiivis ootusi, panna paika ühiselt läbi arutatud eesmärgid jpm. Seega pean juhtimispädevust ise tähtsaks ja olen jõudumööda seda pädevust koolitustel edasi andnud ka teistele uurimisgrupi juhtidele.
Juhtimiskvaliteet tagab organisatsiooni tõhususe ja jätkusuutlikkuse, võimaldab saavutada seatud eesmärke ja vastata muutuva maailma nõudmistele. See kehtib ka teadusasutuse kohta. Teadlase ja õppejõuna ei ole alati lihtne olla ka hea juht, olen ka ise vahel sattunud rollikonflikti, kuid olen juhtimiskvaliteedi ja pädevuse võtnud oma südameasjaks. Poolikult ei saa midagi teha, siis läheb tervik käest ära.
Olete töötanud ka biotehnoloogia ettevõttes Protobios. Kuidas kavatsete edendada tehnoloogiaülekande protsesse ja ärivõimalusi, et teaduslikud avastused ja uuendused jõuaksid lahendusteks ja toodeteks?
Jätkan koostööd Protobiosega ja toetan väga teadussaavutuste rakendamist. Meil on instituudis praegu kolm hargettevõtet ja näen potentsiaali märksa enamaks, maja peal on juba mitmest grupist huvi üles näidatud sooviga edasi liikuda rakendusprojekti poole, samuti näitab kasvu instituudi teadlaste sisse antavate patentide arv. Viimasel ajal on tuntavalt aktiveerunud ülikooli keskne tugistruktuur, meil on tehnosiirdekeskus, kus samuti tehakse igati tarmukalt koostööd. Intellektuaalomandi koolitustel jagame tudengitele teadmisi, et nad juba õpingute varajases faasis hakkaksid aru saama, kuhu innovatsioon peidetud on, et nad õpiksid intellektuaalomandit ära tundma ja teaksid üldplaanis ka protseduure, mida intellektuaalomandiga edasi peale hakata. See valdkond on siiski suhteliselt uus.
Peale selle on vaja jätkata koostööd teiste organisatsioonidega, näiteks toidutehnoloogia valdkonnas toidu- ja fermentatsioonitehnoloogiate arenduskeskusega (TFTAK), et olla nähtavad ja leitavad ettevõtjate ja ideedega inimeste jaoks ka selles valdkonnas. Oleme just alustamas uusi projekte temaatiliste teadus- ja arendusprogrammide raames, koostöös TFTAKi, toiduliidu ja äio tech OÜga arendame valkude tehno-funktsionaalseid omadusi ning koostöös Müncheni tehnikaülikooli, toiduliidu, bVegy OÜ ja äio tech OÜga sõnastame ümber toidutooteid, et vähendada suhkru-, soola- ja rasvasisaldust. Koostöös nende organisatsioonidega saame luua uusi tehnoloogilisi lahendusi, mis vastavad turu vajadustele just toiduainete tootmise strateegilist iseseisvust ja arengut silmas pidavalt.
Ettevõtluskoostöö juures tahan kindlasti mainida meie tööstuskeemia laborit, kus on juba pikaajaline koostöö Alexela tütarettevõtte Kerogen OÜga. Käimasoleva koostööprojekti eesmärk on luua tehnoloogiline lahendus, mis võimaldaks planeerida piloot-tootmisüksust põlevkivist keemiatööstuste tarvis väärtuslike kemikaalide saamiseks. Algamas on uus projekt Eesti maavarade ja teiseste toormete väärindamiseks koostöös maaülikooli, Kiviõli keemiatööstuse, OÜga Kerogen ja Eesti Keemiatööstuse Liiduga.
Instituudi juhina pean teadusel baseeruva innovatsiooni edasist arendamist ärimudeliteks tähtsaks ja plaanin jätkata ettevõtluskoostööd, tehnoloogiaülekande edendamist ning üliõpilaste kaasamist projektidesse, et avastused ja uuendused leiaksid tee lahendusteks ja toodeteks, mis toetavad ühiskonda ja majandust.
Millised on teile kõige tähtsamad edukuse mõõdikud, mis kinnitavad, et olete instituudi juhina õigel teel, ja mille täitumata jäämisel peate tunnistama, et olete läbi kukkunud?
Minu edukuse mõõdikud on mitmekülgsed, kuid esimesel kohal on kindlasti tippteadus ja üldisemalt teaduse kvaliteet. See hõlmab kõrgetasemeliste artiklite avaldamist ja edu rahvusvaheliste grantide taotlemisel. Samuti pean tähtsaks, et meie lõpetajad leiaksid hea töökoha ja et nende saavutused leiaksid ühiskonnas rakendust ja tooksid kasu.
Kui minu kolleegid on rahulolevad ja toetavad mind juhina ning kui olen loonud neile keskkonna, kus nad saavad teha tippteadust ja anda parimat õpet, siis pean end edukaks juhiks. Toetan suurte grantide kirjutamist ja tahan instituudis tagada hea stabiilse keskkonna, kus valitseb motiveeriv õhkkond.
Kui peaksin tunnistama, et olen läbi kukkunud, siis ei ole meie teadustöö kvaliteet vastanud ootustele, kolleegid on rahulolematud ning kui meie lõpetajatel on raskusi töö leidmisega ja nende saavutused ei leia ühiskonnas rakendust.
Kui ma instituudi juhtimise üle võtsin, siis vestluses väljendas rektor ootust, et instituudis viidaks läbi struktuurireform, et selgus oleks majas ja fookused paigas. Nüüd on meil osakonnad moodustatud, haldusstruktuur põhimõtteliselt paigas. Ka fookused hakkavad paika saama, teeme selle nimel tööd. Näen selgelt nii koostööprojektide arvu, instituudi eelarve kui ka innovatsiooniprojektide arvu kasvu, seega võin öelda rahuliku südamega, et instituudil läheb praegu hästi.
Eesti kunstiloomes leidub kunsti, tarbekunsti ja disaini, kuid ükski neist ei sisalda käsitööpärandit, oskusi, mis kuuluvad kunstiga võrdväärselt kohalikku materjalikultuuri. On kunstnikke ja disainereid, kes loovad käsitöövõtetega, kuid ei määratle end käsitöölisena. On käsitöölisi, kes meisterlikult käelisi oskusi viljelevad, kuid kelle tööd ei jõua enamasti mardilaada lettidelt kaugemale. Ingliskeelset sõna craft on eestlasele keeruline selgitada: see langeb kuhugi loomingu piirialadele, hõlmab nii tarbe- kui rakenduskunsti. Kuhu siis paigutada valges galeriiruumis esitletud peen käsitöövaip, millel on kujundaja ja tegija, või arhiivimaterjalidel ja kudujate traditsioonil põhineva Haapsalu sallide digiarhiiv, mis pärandit ebatraditsioonilisel viisil edasi kannab?
Milleks uus mõiste?
2023. aastal avati Eesti kunstiakadeemias endise disaini ja rakenduskunsti õppekava asemel uued õppekavad, sh ringdisain ja taidestuudium. Neist viimane käsitleb materjalikeskset loometööd ja mõtlemist, nüüdisaegsete kõrg- ja analoogtehnoloogiate lõimimist ning uute taidepraktikate kujundamist – eesmärk on loomeprotsessis käelise tegevuse osa ümber mõtestada. Vaimusilmas kõlab see paljulubavalt, kuid õppekava on oma lühikese eluea jooksul jõudnud programmi sisu hägustava ebatavalise nimetuse tõttu palju küsimusi tõstatada. Mis on õigupoolest see, mida taidestuudiumis viljeletakse? Miks oli üldse vaja leida tarbekunsti ja rakenduskunsti kõrvale uus mõiste?
Juhendajate Kärt Ojavee ja Juss Heinsalu soov panustada disaini ja käelise loome arengusse loovuurimuse ja materiaalse kultuuri teooriate kaudu on uudne pigem traditsioonilises akadeemias. Heinsalu sõnul on taid perifeerne oskus: see ei ole disain ega kunst, kuid siiski mõlemas distsipliinis kesksel kohal.1
Kas Heinsalu ja Ojavee pakutud „taid“ on sõna, mida nüüdisaegses materjalikultuuris käsitöö esiletõstmiseks ja taas väärtustamiseks võiks kasutada? Eesti keele instituudi keelenõu järgi on „taidur“ virtuoos, kunstmeister, kunstnik, ning „taid“ on defineeritud kui oskus või tarkus. Sarnaselt on USA kuraator ja ajaloolane Glenn Adamson selgitanud mõistet craft kui verbi või tegevust, oskuslikku loomist inimese mõõtkavas2, andes sellele sõnale laia tähenduste ampluaa.
Taid ei pea ilmtingimata olema järjekordne piiritletud loomevaldkond, vaid mentaliteet või arusaam. Pildil taidestuudiumi uurimusreis Mehhikosse, kus tutvuti traditsioonilise maapõletustehnikaga. Hannah Segerkrantz
Tööstusrevolutsioon ja käsitöö
Vajadus käsitööd kui loomemeetodit defineerida tekkis alles XIX sajandil, mil tööstustootmisele oli vaja vastandit. Enne seda oli käsitöö ainus võimalus: kõik loodu oligi käsitsi tehtud. Tööstusrevolutsiooni käigus sattus taiduri positsioon ühtäkki ohtu, sest ta pidi hakkama võitlema tehaste vastu, kus toodeti palju rohkem palju lühema ajaga. Sotsiaalteadlane Richard Sennett väidab, et võrdlus industrialiseerimisega hägustab taidurlust kui mõistet, tema defineerib seda kui siirast impulssi teha midagi meisterlikult ning hästi, töö enese pärast. Raamatus „Taidur“ („The Craftsman, 2008) mõtestab ta taidureid erialaüleselt, puidumeistritest heliloojateni, ja keskendub pigem oskuslikule ning pühendunud tööle, mitte üksnes nn käelisele tegevusele.
Ka taidestuudiumis mõtestatakse tööd materjali omapärast tuleneva tegevusena. Keskendutakse näiteks keraamika, klaasi, metalli ja tekstiili omailmale, mitte ainuüksi käsitöö uuendamisele. Õppekava soosib meisterlikkuse arendamist läbi käetöö. Seda ideed on külalislektorina imeliselt avanud Eik Hermann, kes defineerib tegemist kolme faasi abil: jalatöö, käetöö ja peatöö. Antud juhul hõlmab taidurlus informatsiooni, materjali, inspiratsiooni, korilust, nende sünteesi ja kujundamist käelise töö kaudu ning tulemi mõtestamist.
Taidestuudiumis tehakse ühiselt ja traditsioonilisi käsitöövõtteid käsitletakse kogemuspõhise õppena. Õpetatakse käed-külge-mõtteviisi kaudu, töötubades ja väljasõitudel on katsetatud traditsioonilisi tehnikaid. Näiteks Viljandimaal Nils Hindi ja Ragnar Saage juhendamisel on soomaagist rauda sulatatud, Mehhikos Oaxaca mägedes on korjatud savi, seda traditsioonilisel viisil töödeldud ja põletatud. Sedaviisi kehaga tunnetades on materjal ja selle vormimise protsess paremini mõistetavad, mis omakorda annab võimaluse taidurlust sügavamalt mõtestada. Materjali intelligentsus peitub tunnetuses, seega tuleb eri materjalide saamisel ja tootmisel protsesse käeliselt kogeda – sedaviisi areneb taiduri-disaineri tunnetus ning oskus materjalide ja neid hõlmavate protsessidega paremini suhestuda.
Toormaterjaliga suhestumine
Sellisest mõtteviisist lähtuvalt ei piirdunud tekstiilikunstnik Johanna Ulfsak pelgalt linase kanga kasutamisega, vaid tegi läbi kõik kanga saamise etapid linataime kasvatamisest, kitkumisest ja töötlemisest kanga kudumiseni. Kunstnikku, kes võtab vaevaks toormaterjaliga niimoodi suhestuda ja seda sügavuti mõista, ei pea ilmtingimata taiduriks nimetama, kuid ta tegeleb millegagi, mis ei piirdu vaid käsitööga. Teisalt võiks ka kunstnik Jaanus Samma loomingu osalt taide alla liigitada, sest vaibad, mis neisse kootud sümbolitega tugevaid sõnumeid kannavad, on valminud koostöös kangakudujatega ega ole kunstniku ainulooming. Loovuurimuse valdkonnas uurib visuaalkunstnik Mia Tamme projektiga „Digitaalselt kootud“ ehk „Digitally Knit“ hääbuvate käsitöövõtete talletamist ja konservatiivsust. Ta on veetnud neli aastat Haapsalu sallikudujatega, õppinud tundma mustrite sümboolikat, digiteeris need ning lõi siis uusi, moondatud mustreid. Ka siinkohal on tegu taidega, kuid taas töövõttena, mitte autoripositsiooni määratlemisena.
Selliste näidete varal võib väita, ei taid ei pea ilmtingimata olema järjekordne piiritletud loomevaldkond, vaid see on mentaliteet, lähenemisviis, mille kaudu kunstnikud ja disainerid liiguvad valdkonnaüleselt ning mõtestavad kunsti, tarbekunsti ja disaini vahelist piiriala, kaasates oma loomingusse käsitööpärandi. Kas taidestuudium juhatab säärast loomemeetodit viljelema või jäävad need ambitsioonid unistusteks, näitab aeg.
1 Lena Hunter, Estonian Academy of Arts (EKA): Develop your field at Estonia’s world-leading arts academy. – Scan Magazine, 2023. https://scanmagazine.co.uk/estonian-academy-of-arts-eka-develop-your-field-at-estonias-world-leading-arts-academy/
2 Scratching the Surface podcast, osa 191, Glenn Adamson. 23. VI 2021. https://scratchingthesurface.fm/191-glenn-adamson
Eesti kunstiakadeemia avas 2023. aasta sügisel sotsiaalse disaini magistriõppekava, mis peaks eriala tutvustuse järgi (disaini?)väljale tooma inimesi, kel on teadmised ja kogemused ühiskonna suhete, organisatsioonide ja tootmise ümberkujundamiseks. Kas see õnnestub ja mida see ikkagi tähendab? Eks saab näha. Kui õpe läbi, annan aru. Praegu, mil esimesest semestrist on möödas mõni kuu, on ehk paslik vaadata, mida me sotsiaalsete disaineritena esimese koolitööna tegime, kuidas tegime ja kuidas oleksime võinud teha.
Kuidas toetada Ukraina sõjapõgenike lõimumist?
Sellise lähteülesande heitsid verivärskete tudengite ette kultuuriministeerium ja integratsiooni sihtasutus. Ja hästi heideti, raske oleks anda aktuaalsemat ja ambitsioonikamat ülesannet, mis äsja kunstiakadeemiasse astunud tulevastele sotsiaalsetele disaineritele sai püstitatud. Ei mingit armu. Protsess lükati kohe käima, algasid kohtumised, loengud, grupiintervjuud ja vaatlused, disainiteooria lisandus töö käigus.
Nagu arvata võib, on see teema nii mitmekihiline, et üsna pea joonistus välja mitu suunda, kuhu (pea)rõhk asetada. Kuidas toetada Eestis täiskasvanuks saavaid ja siin iseseisvuvaid Ukraina noori? Mil viisil panna Ukraina sõjapõgenike abistamiseks loodud lai tugivõrgustik ühtlasemalt ja kollektiivsemalt tööle? Mida teha, et avaliku ruumi disain toetaks juhuslikke kohtumisi ja loomulikku lõimumist?
Mida teha, et avaliku ruumi disain toetaks juhuslikke kohtumisi ja loomulikku lõimumist?
Demokraatliku valikuprintsiibiga jaotus kursus kolmeks, mind kõnetas enim just avaliku ruumi ja juhuslike kohtumiste teema. Miks? Paljud tallinlased ei kujutagi ette, kui segregeerunud linnas nad elavad: sellest kirjutasid juba mitu aastat tagasi Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru1, Tartu ülikooli teadur Kadi Mägi2 ja arhitektide liidu esimees Andro Mänd3. Prognoos näitas, et olukord läheb aina hullemaks. Ka lihtne jutuvestmine meie enda grupi sees tõestas, et eesti ja eestivene taustaga tallinlaste ruumikogemused ja -tähendused on täiesti erinevad. Näiteks võib mõelda Reidi teele ja küsida endalt: kas see on õnnestumine või mitte? Me elame linnas, kus on kümneid ja sadu eri kultuuritaustaga inimesi, ent me ei kohtu. Veelgi enam – tihti me ei aimagi, kui kultuuriliselt rikas ja mitmekülgne see väike maalapp siin Soome lahe ääres on.
Inspiratsioon sotsiaalse disaineri töös
On selge, et see teema on märksa suurem pelgalt ukrainlaste lõimimisest ning puudutab ummikseisu, mis hoiab eri omailmu üksteisest eemal. Ent kuidas neid maailmu üksteisele lähemale tuua? Kuidas panna käima loomulik integratsioon, kus kohtumine teistsugustega ei ole pealesunnitud, vaid juhuslik?
Kuna disainiteoreetiline tööriistakast jõudis meieni hilinemisega, tuli kusagilt pihta hakata ning kõige mõistlikum paistis veel kord kuulata neid, kes teavad. Saime kokku Paul Aguraiujaga, kes rääkis Kunstihoone Lasnamäe paviljoni loomise ja toimimise tagamaadest,4 Piret Hartmaniga, kes rääkis aastatepikkusest kogemusest ning kogusime kokku hulga tallinlasi, et mõista teemat n-ö otse allikast.
Ent siiski. Mida teha ja kuidas selle infoga edasi toimida? Kas kõik eelnev võib olla puhas inspiratsioon disainilahenduse väljatöötamiseks või vastupidi, disainilahendus peaks rangelt tõukuma teaduslikest ja sotsioloogilistest uurimistulemustest? Kus võiks asuda (sotsiaalse) disaini ja teaduse koostoime tasakaal nii, et teaduslikkus ei piiraks loovat disaini ning loov disain ei heida kõrvale andmepõhisust? Mõtte- ja õppekoht!
Juhuslik õnnestumine või teadlik töö?
Lõpptulemusena sündis kontseptsioon nimetusega „Salarada“5. Idee oli tuua ühte kohta kokku eri rahvuslike, kultuuriliste, ealiste jne inimeste tavapärased jalutamisrajad ning luua võimalus astuda kellegi teise sammude kajasse ning kogeda, mis radadel kõnnib õhtuti Tallinnas Ukraina sõjapõgenik, millistest akendest piilub sisse Kalamaja hipster või kus jalutab oma lastega Lasnamäe üksikisa. Iga jalutuskäik oleks sissevaade ühe tallinlase omailma ning seejuures tooks esile, kui erinevalt me seda linna kogeme. Semestri lõpus pälvis kontseptsioon ka EKA parimate koostööprojektide tutvustusel „Design Showcase“ innovatsiooniga laetud disaini auhinna.6 Auhind käes, kõik rõõmsad – kas nii lihtne ongi?
„Sotsiaalne disain on protsessile orienteeritud,“7 sõnab kultuuri- ja disainikriitik Taavi Hallimäe. Ent mida enam ma tagasi mõtlen, seda rohkem küsimusi mul protsessi kohta tekib. Töövahendid, mida kasutasin, pärinesid eelkõige varasematest kogemustest teatrialal (näiteks teadmised, kuidas luua lavastust), sekka mõni universaalsem disainmõtlemise struktuur loengust või uus teadmine kaasüliõpilaselt. Ent kuskohas selles protsessis võiksin näpu peale panna ja öelda, et vaat siin tegin sotsiaalset disaini?
Sotsiaalne disainer näeb suuremat pilti, tal on aega ja oskusi mõelda teisiti, ta ei lahenda konkreetset probleemi, vaid tegeleb probleemi anatoomiaga. Sotsiaalne disainer võib otsida teisi sõnu, astuda sammu kaugemale ning küsida, miks me räägime sellest kõigest nii, nagu me räägime. Ja kas saaks teisiti? Ja kui saab, siis kas see aitab meid edasi? Sotsiaalne disainer ei lahenda, vaid lahkab probleemi. Ta tegutseb, ent teisiti. Jõuab lahendusteni, ent ringiga, kasutades seejuures mitut sorti teoreetilisi mõisteid, struktuure, maailmapilte ja käsitlusi, nt Juri Lotmani semiosfääri mõistestikku8.
Sellisest süvenemisest jäi protsessi sees vajaka. Ja samas – kas mitte kõiki neid küsimusi, kahtlusi ja arusaamu ei peakski üks õppekava üliõpilases tekitama? Ega see ometi ole … õppimine?
1 Karl-Hendrik Pallo, Tallinn ei suuda peatada rahvuslikku segregeerumist. – Postimees 18. IX 2021.
2 Kadi Mägi, Ethnic residential segregation and integration of the Russian-speaking population in Estonia. Tartu Ülikooli doktoritöö, 2018.
3 Paper: Tallinn could end up Europe’s most segregated capital. – ERR News, 11. XI 2019.
4 Nt Paul Aguraiuja, Tallinna Kunstihoone Lasnamäel: ühtedele kui Eesti Vabariigi saatkond, teistele Eesti kaasaegse kultuuri tutvustajana alandav. – Eesti Ekspress 9. IV 2023. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120166414/tallinna-kunstihoone-lasnamael-uhtedele-kui-eesti-vabariigi-saatkond-teistele-eesti-kaasaegse-kultuuri-tutvustajana-alandav
5 Kontseptsiooni väljatöötamise meeskonda kuulusid veel Tatiana Larina, Hanna Pohla, Jan Teevet
ja Margaret Tilk.
6 Projekti kohta saab teada rohkem aadressil www.artun.ee/et/eka-disainiteaduskond-jagas-innovatsiooni-ja-sotsiaalse-disaini-auhindu-voitjate-projektid-on-seotud-pogenike-loimumisega/
7 Taavi Hallimäe, Sotsiaalne disain vaatab tulevikku. – Sirp 16. IX 2022.
8 John Hartley, Indrek Ibrus ja Maarja Ojamaa on hiljutises raamatus „Digitaalsest semiosfäärist. Kultuur, meedia ja teadus antropotseenis“ hästi näidanud, kuidas ühe kultuuriteoreetilise mõiste abil saab mõtestada tänapäeva meediaruumi.
Mind kehutas Estonia teatri juurdeehitise arutellu veel kord sekkuma teatri direktori Ott Maateni entusiastlik intervjuu Kuku raadio 25.V Neeme Raua saates „Siin“. Intervjuu põhiteema oli teatrile äsja üle antud muinsuskaitse eritingimused, mis lubavad juurdeehitise suuruseks kolmandiku olemasolevast mahust ja seavad piiravad tingimused sisemisteks ümberehitusteks. Direktor rõhutas, et need tingimused ei võimalda teatri vajadustele rahuldavat ehitist rajada ja vajalik on ikkagi kogu Pärnu maantee poolse ala ulatuses suuremahuline juurdeehitis, milleks loodab, et linn omakorda tellib muinsuskaitse eritingimused, mis on ümbruse hoonestamise detailplaneeringu alus.
Ühtlasi avaldas ta imestust, kuidas üks(?) amet(nik) – muinsuskaitse – võib tähtsam olla riigi seadusandlikust kogust ja takistada juurdeehitise otsuse täideviimist. Siinkohal peab juhtima tähelepanu, et riigikogu otsus oli see, mis ei järginud riigi poolt allkirjastatud lepet, millega tunnistati kehtivaks Tallinna vanalinna muinsuskaitseala ja selle piiranguvööndile kehtestatud tingimused Tallinna vanalinna arvamisel UNESCO maailmapärandi nimekirja. On mõneti arusaamatu, miks riigikogu kultuurikomisjon ega muud nõuandvad institutsioonid sellele vastuolule tähelepanu ei juhtinud, kuigi asjaomaseid hoiatusi vahendas ka ajakirjandus. Näib, et Estonia juurdeehituse lobby oli jõulisem, kui kehtivad rahvusvahelised õigusaktid.
Mis Estonia hoonel viga on?
Esmalt halb akustika. Selle kohta on Eesti tunnustatuim akustik Linda Madalik öelnud, et saali kubatuur on liiga väike ja selle parandamiseks piisab, kui lasta põrand umbes poolteist meetrit allapoole. See tähendab muidugi ka sissepääsu ja garderoobi ümberehitamist.
Teiseks kurdetakse: lava on liiga väike, et esitada klassikalise balleti omaaegsete ballettmeistrite algupäraseid lavastusi. Lavaportaali saab kummalegi poole vähemalt poolteist meetrit laiendada, s.t kokku siis kolm meetrit. Lavatorni kandeseinad on praeguse portaali äärtest ju ligi kolm meetrit eemal. Lava saaks sügavamaks teha tagalava arvelt. Kui seda aga vajatakse just praeguses laiuses, siis sellises ulatuses oleks võimalik tagafassaadi draamateatri poole laiendada. Saal mahutab praegu 800 pealtvaatajat ja täissaal on tavaliselt vaid esietendusel, mõnel menukal lavastusel või nimeka külalisartisti korral. Tavaliselt on vähemalt teisel rõdul ikka kohti. Kahjuks võtaksid need ehitustööd arvatavasti vähemalt kaks aastat, mille jooksul teater ei saa töötada, ja sellega Estonia ilmselt ei nõustu.
Uus hoone vs. juurdeehitis
Ülaltoodut arvestades olen olnud siiani kindlalt uue ooperi ja balleti hoone ehituse poolt, sest teatri ruumiprogramm nägi ette ikka täiemahulise uue teatrihoone ehitamise koos kõigi vajalike kõrvalruumide, töökodade, kostüümiladude, dekoratsiooniladude, näitlejate, administratsiooni jne ruumidega. Sellise ruumiprogrammiga hoone täidaks tihedalt kogu vaba maa-ala Estonia ja Pärnu maantee vahel, nagu seni esitatud eskiisid on ka näidanud. Sellest olen pikemalt kirjutanud 13. III 2020 Sirbi artiklis1, kus esitan mitmeid asukohti ja toon välja, et uus teatrihoone mahuks hõlpsasti linnahalli lammutatava jäähalli kohale. Arhitekt Ülar Mark on aga esitanud märksa radikaalsema idee: poolitada linnahall piki jäähalli telge nii, et alles jääks praegune amfiteatrikujuline saal koos kuluaaride ja garderoobidega konverentsikeskuseks/kontserdisaaliks ja teise poole lammutamisega vabastatud alale tuleks mere poole ooperi-balletiteater ning maa poole palju muid vajalikke/sobilikke ehitisi, sh linnavalitsuse hoone. Idee on väga ambitsioonikas, tõesti innovaatiline ja väärib igati toetust.
ERRi arvamusportaalis olen kirjeldanud (3. IV 2023)2 võimalust ehitada teatrimaja erakrundile Admiraliteedi basseini ja Ahtri tänava vahele.
Julgen Estonia teemal seisukohta avaldada mitte ainult kui arhitekt-linnaplaneerija, vaid ka kui pea 70aastase staažiga teatrimaagia austaja. Nimelt viis ema mind esmakordselt teatrisse, kui olin esimeses klassis: vaatasime „Luikede järve“ Helmi Puuriga peaosas. Teiselt poolt tunnen teatavat n-ö veresidet Estoniaga, mille avapidustustel 1913. aastal esitas minu vanatädi Paula Brehm esmaettekandes Rudolf Tobiase poeemi orkestrile ja sopranile „Sest Ilmaneitsist ilusast“.
Kui mõelda avaramalt …
Olukorra mõistmiseks on vaja korraks vaadata ala linnaehituslikku arengut. Pärast bastionide vööndi kaitseotstarbe kadumist XVIII sajandi lõpuks kujundati selle asemel XIX sajandil vanalinna ümbritsev haljasvöönd, kuhu hakati siiski hajusalt ka hooneid püstitama: Kaarli kirik, Jaani kirik, vene seltskondlik maja (praegu Tallinna raamatukogu peahoone), reaalkool, kohtumaja jne. Pärnu maantee äärsele tühermaale viidi Vanaturu kaelast turuplats ja ehitati väikesemahuline turu kontorihoone ning ühekorruselised puitputkadest laohooned. XIX sajandi viimasel veerandil rajati historitsistliku arhitektuurikeelega esinduslik kahekorruseline turu lihahall, mille sõjas säilinud keldrikorrusele on nüüd ehitatud kohvikupaviljon. 1910. aastal valmis Uueturu platsi teise otsa saksa teater (Draamateater) ja 1913. aastal nende vahele Estonia. Nii formeerus kolmest küljest esinduslike hoonetega piiratud väljak. Sellise struktuuri säilitamist pidas silmas ka UNESCO maailmapärandi nimekirja arvamise reeglistik.
Estonia juhtkond on aga järjekindlalt väitnud, et uus teatrihoone uues asukohas kaotaks Estonia identiteedi ja seepärast on nad vaid juurdeehitise poolt. Imelikul kombel pole seda juhtunud ei Kopenhaagenis ega ka Oslos, kus pärast uue ooperimaja ehitust ka vana funktsioneerib.
Pärast riigikogu kultuurikomisjoni Estonia juurdeehitist puudutava otsuse meedias avaldamist aasta alguses tuli arhitekt Emil Urbeliga jutuks, et on väga kahju, et kohvikupaviljon ees on, sest muidu mahuks vajalike mõõtmetega lavaosa just sinna ja saal platsi poole. Kontrollisin kodus seda mõtet plaaniskeemil ja jõudsin järeldusel, et siin võiks peituda kompromissivõimalus muinsuskaitse ja teatri soovide vahel. Nimelt peab siis teater oluliselt vähendama ruumiprogrammi ja piirduma eelkõige vajalike mõõtmetega lava ning ligi 1000 kohaga saaliga koos publikuruumidega ning lavakõrvaste näitlejatele vajalike ruumidega. Sel juhul on võimalik uue hoonemahu ehitamine nii, et Pärnu maantee poolsest Estonia fassaadist kaetakse u kolmandik ja seegi fassaadisein jääb jalutusruumi seinana n-ö loetavaks. Estonia hoonet muus osas ehitustööd üldse ei puudutaks.
Nii saaks säilitada ka ligi pool Uueturu platsist ja skvääri draamateatri kõrval koos 1905. aasta mälestusmonumendiga. Ka Pätsu monumendi saaks ümber tõsta. Nii jääks ka XIX sajandi lõpul XX sajandi alguses välja kujunenud ruumistruktuur loetavaks ja vastaks ka UNESCO nõudmistele. Selleks muidugi peab Tallinna linnaga koostöös leidma kompromissi kohvikupaviljoni lammutamiseks.
Niisiis jõudsin uue teatrihoone pooldajast ülaltoodud arutluskäigu tulemusena teatavail kompromisstingimustel ka tingliku juurdeehitise (sisuliselt siis väikeses ulatuses külge ehitatava) lahenduseni.
1 Martti Preem, Kapital ja kultuur. – Sirp 13. III 2020.
2 Martti Preem, Ühistegevuse võimalikkusest Estonia näitel. – ERR 3. IV 2023.
Fotod on justkui võti minevikku. Inimese keha on ühelt poolt justkui midagi universaalset, teisalt alati konkreetse ajastu normidest ja võimusuhetest läbistatud. Annika Haas kureeris kaht kehateemalist näitust, kus on esiplaanile toodud seni Eestis vähem nähtud kehad.
Fotomuuseumi mahukal näitusel „Sugu ja lugu“ on võetud ajaloolises plaanis uurida sotsiaalset sugu ja sellega eksperimenteerimist kodumaises fotokunstis. Välja pandud teosed algavad XIX sajandi lõpust ning jõuavad otsaga XXI sajandi nullindateni välja. Näitusel „Keha“ galeriis Seek vaadeldakse aga keha representatsioone tänapäeva fotokunsti seisukohast. Kõige selle taustal joonistub välja kultuurinormide liikuvus, soo voolavus ning ajaloo salapära.
Kuidas näitus „Sugu ja lugu“ alguse sai? Kuidas just need teemad fookusesse tulid?
Kuna keha teema on väga lai, tuli fookus leida. Kehateemalisi näitusi tehakse Eestis väga palju, aga kuraatorina tuleb leida oma nišš. Fotomuuseumi puhul on lihtne, sest see määratleb, et tuleb tegeleda foto meediumiga, ja kuna meil on kehalisus, soolisus ja seksuaalsus kombinatsioonina selles kontekstis läbi uurimata, oli hea võtta need oma lähtepunktiks.
Teisalt oli see ka keeruline, sest kõik mäluasutused on oma kogudesse puhtalt kehalisuse ja soolisuse koosesinemisele orienteeritud fotode võtmisest justkui hoidunud. Isegi täiesti normatiivset aktifotot oli väga raske leida – Eesti mäluasutustes on seda väga vähe.
Aga ka näiteks meie enda muuseumi kogudes olid peidus mingid pildid ja materjalid, mida pole nn moraalinormide tõttu kogusse võetud. Selline huvitav piiripealne nähtus. Nii tõusidki näitusel esile need kogudesse vastu võtmata jäänud kehad.
Fotograaf ja kuraator Annika Haas: „See on alati hästi põnev, kui kunstnik end niimoodi väljendab, et ta jääb kuskile piiripealsele alale, mis tema ajastu kultuurinormiga kuidagi ei seostu.“
Kuidas see näitus täpsemalt liigendatud on? Kas ilmusid konkureerivad narratiivid? Missuguseid valikuid te näitust kokku pannes pidite oma tiimiga tegema?
Keha, soolisus, seksuaalsus ja lugu on selle näituse juures põhilised märksõnad. Mul on olnud väga hea koostöö Katrin Kivimaa, Mari-Liis Sepperi ja Andreas Kalkuniga, kes on näituse eri segmendiosa tekstide põhilised kirjutajad. Ma vajasin neid enda kõrvale selle pärast, et mul puudub akadeemiline kunstiajaloo taust ja me uurime sel näitusel just väga spetsiifiliselt soo ja seksuaalsuse vaatenurgast lähtuvalt, mistõttu mul oli vaja kaasata spetsialiste. Nende projektiga kaasatulek lisas näitusele nüansse, aitas mul enesel näha keha fotol sügavamalt kui lihtsalt kujutist.
Näiteks kujunes tööprotsessis otsus vaadelda vana fotot ka kvääripilguga. Mitte pelgalt fotomeediumi uuriva tehnilise pilguga, mis näiteks vanade fotode puhul keskendub vormiküljele, vaid just nii, et oleks võimalik anda piltide sisu, sõnumit ja tähendust edasi laiemalt. Kuidas tõlgendada vanu fotosid kaasajas? Keha kujutamine fotograafias on alati seotud sotsiaalsete, kultuuriliste ja ühiskondlike normidega. Kas või juba see, kuidas me tänase pilguga vaatame vana fotot, erineb kõvasti sellest taustast, kus neid fotosid kunagi tehti.
Saad sa tuua mõne näite?
Loomulikult ei saa keha kujutamises mööda vaadata aktifotost. Aga kui aktifoto ajalugu analüüsida, näeme paratamatult, kuidas traditsiooniliselt on selline fotograafia olnud hästi maskuliinne ala. Fotograaf vaatab keha enamasti mehe pilguga, ehk siis teatavate ajalooliste ja kultuuriliste moraalinormide tõttu on pildistatav olnud enamasti naine. Fotode taha tekib paratamatult sooline kontekst: Eestis on naine objektistatud kuni 90ndateni. Enne seda on mees kaamera taga, naine kaamera ees. See on valdav.
Näitus ise on üles ehitatud teesi ja antiteesi põhimõttel. Ühelt poolt on esindatud tolle ajastu fotograafiat vallanud normid ja siis nendele vastanduvad erisused ja eripärad. Vastavate normide puhul oleme püüdnud anda hästi kontsentreeritud vaate ühe märgilise teose kaudu. Näiteks 60ndate kuni 90ndate keha panime kokku Kalju Suure sümbolteosesse „Liivakell“, milles on kokku umbes 350 erinevat visuaali 50-lt toonaselt fotograafilt, kelle hulgas on ka mõned üksikud naiskunstnikud. Aga isegi nemad esitasid oma kehakäsitlust läbi tollel ajal kehtinud maskuliinse normi!
Kehtivaid norme esitasime võimalikult minimaalselt, suuremale pinnale tõime just ajaloolisi marginaalsusi, sest need olid tegelikult ikkagi olemas. Kõik on alati kunstis olemas, lihtsalt varjatuna. Avalikult esile kerkib ta aga vaid siis, kui see on lubatud.
Mis on need eksiarvamused, mida „Sugu ja lugu“ loodetavasti parandab?
Mulle meeldib väga Ly Lestbergi mõte, et inimest tuleks käsitleda kui olendit, kelles on olemas mõlemad sood. Või kas teda üldse peab käsitlema kui soostatud olendit? Lestbergi jaoks ei ole inimesel rangelt võttes sugu. Seda me püüamegi „Sugu ja lugu“ näitusel välja tuua, ehkki see on ka fotograafia ajaloost lähtuvalt väga heteroseksuaalne ja binaarne. Samal ajal neid erisusi, mida me seal välja oleme toonud, ka lõhutakse. Eri ajastute iseloom tuleb huvitaval kombel välja. Ma ise näen järjest enam, et sugu on fotograafias enamasti olnud lihtsalt mäng. Ajaloolises fotograafilises kehas on seda palju.
Kuid on olnud ka marginaalseid, eristuvaid kunstnikke, näiteks meil on sellel näitusel üks väga ootamatu leid, Einar Tiits, kes oma kehakäsitlusega ei mahtunud kuidagi kehtivatesse soolisuse kategooriatesse, sest tema keha ei olnud normikohaselt maskuliinne. Ehk siis see ei olnud vormitud, ilus musklis mehekeha, vaid hoopiski kõhetu, õrn ja haavatav.
Ta astus ise ka enda kaamera ette, keeras kogu kehalisuse mingis mõttes groteski ja pea peale. Nii tekitas ta oma visuaalse ja sisulise lähenemisega võõristust. Aga ka tema ju mängis! See on alati hästi põnev, kui kunstnik end niimoodi väljendab, et ta jääb kuskile piiripealsele alale, mis tema ajastu kultuurinormiga kuidagi ei seostu. Sellised kunstnikud kerkivad hiljem oma ajastust väga selgelt esile. Muidugi on kahju, et inimene ei saanud eluajal tunnustust.
Kas võib väita, et ühiskonna suhtumine soolisusesse ja seksuaalsusesse on läinud tasapisi järjest vabameelsemaks? Või on kulg olnud ikkagi kõvasti keerulisem ja vastuolulisem? Ajalooline muutus pole lineaarne, vaid liigub hüpete, katkestustega …?
Aeg ei ole kunagi lineaarne. Ka inimese lühikese elu jooksul toimub palju katkestusi ja hüppeid. Kehakäsitlus on samuti hüplik ja muutuv. Ning kui vaadata kehasid üle maailma, siis see, mis kultuurikeskkonda inimene sünnib, mõjutab seda kõike ikka väga.
Mis sind näitust ettevalmistava töö juures kõige rohkem üllatas?
Ma arvan, et töötasin „Sugu ja lugu“ ette valmistades läbi umbes 200 000 visuaali. Akti juurest liikusin seksuaalse keha näitamise juurde ning ka kvääri pilguga nähtud pildi juurde. Otsisin konkreetselt neid pilte, kus algab selge piiriületus soorollide ja normide suhtes.
Ma leian üha enam, et sugu on ühiskonnas väga konstrueeritud ja mind on kvääri inimesena pannud üllatuma see, kui vägivaldseid piire endale ja endaks olemisele kehtestatakse. Näitust ette valmistades hakkasin seda järjest rohkem enda ümber nägema. Päris mitmed enda arust vabameelsed inimesed üllatasid mind. Ei oldagi nii avatud!
Inimeste teadmatus on mõnikord naljakas. Vähe teatakse näiteks seda, kuidas mehed ja naised kandsid mõnel ajastul teatud situatsioonides teise soo aktsepteeritud rõivaid. Ettevalmistava töö juures tuli väga palju seda välja ka seal, kus tingimata ei ootagi: näiteks metsavendade pilt, mis meil näitusel kväärisegmendis üleval on. Metsavennad käisid taludes abitöödel naisteriietes, et ennast varjata, aga samal ajal taluinimesi põllul abistades – pärast said nad selle eest toiduaineid. Aga neist meestest on säilinud sellised naisterõivastes pildid.
Kuidas on pornograafiline foto kui žanr ajas muutunud? Ühelt poolt on see ennekõike rakendusliku otstarbega – pildid inimese erutamiseks – aga seal on ka palju muid kihistusi. Need on ikkagi ohtlikud artefaktid, millel on palju erinevaid tasandeid.
Selle ohtlikkuse või ka tabulisuse tekitab sinna jällegi ühiskondlik norm. Kui mõelda pornograafilisele kujutisele, siis on see kunstis olnud aegade algusest peale olemas.
Koopaseina maalingutel on ka kujutisi, kus on kujutatud seksuaalakti. Fotograafia on lihtsalt palju realistlikum kui need teised kujutusviisid. Piiripealse teemana on pornograafiline kujutis ühiskonnas tabu ja seotud eelkõige arutlusega eetika ja moraalse käitumise üle. Üks põhjusi tuleneb loomulikult asjaolust, et pornograafia seab kahtluse alla moraalse käitumise.
Nüüd tekibki küsimus, et kui tuua pornograafiline kujutis kunsti alla, siis me ei vaata seda enam moraali või eetilise käitumise printsiibist lähtuvalt, vaid pigem ikkagi kunstilise kujundina. Põhiküsimus seisneb seega vahendites ehk kunstilistes manipulatsioonides, mida fotomeedium kasutab, kui ta kasutab pornograafiat. Teisisõnu, minu küsimus on, mis teeb pornograafia kunstile nii ahvatlevaks ja kuidas peaksime hindama selle kohta kunstilises väljenduses. Kogu ajaloo jooksul on kunst asetanud reaalsuse perspektiivi, mis võimaldab vaatajal oma silmaga näha seda, mis on kas meelega varjatud ja keelatud või mida kokkupuutes tegelikkusega ei märgata.
Aga muidugi on pornograafilisel fotol alati olnud oma kindel eesmärk tekitada seksuaalset erutust.
Meie vaatasime näitusel pornograafilist fotot ikkagi ajaloolisest vaatenurgast ja siin on huvitav näiteks see, et fotograafia algusaegadel olid pornograafilisele kujutamisele seatud ka mingid tehnilised piirangud. Ehk siis visuaalselt on nende piltide esteetika kohati väga sarnane ateljeedes pildistatud buduaarilike portreefotodega. Olid pikad säriajad, seksuaalakti tuli kuidagi fotograafi jaoks „külmutada“. Nii me saame neid fotosid vaadata täna hoopis teise pilguga. Samuti tuleb vanadel pornofotodel esile idealiseerimata loomulik keha. Väga hästi on näha ka kehade loomulikku mitmekesisust.
Kogu ajaloo jooksul on kunst asetanud reaalsuse perspektiivi, mis võimaldab vaatajal oma silmaga näha seda, mis on kas meelega varjatud ja keelatud või mida kokkupuutes tegelikkusega ei märgata.
Kas kunsti konteksti asetamine ei ähvarda pornograafiat kuidagi ära taltsutada? Kas siin pole ohtu, et midagi olulist läheb pornograafiast sedasi kaduma?
Seni kuni pornograafilist fotot ei tehta kedagi haavates või sundides, kuni osalemises ei kasutata kedagi ära kas ekspluateerides või alavääristades ega sunnita peale vaatamist, kuni ei tehta kellelegi haiget, siis ma arvan, et pornograafilisel fotol või visuaalil on oma koht ühiskonnas täiesti olemas.
Mainisid, et soolisus on ennekõike mäng, ja ma olen nõus. Aga küsin paradoksaalselt: kas võib üldistavalt öelda, et mehed ja naised on mänginud seda tähistajate mängu erineval moel? Ületanud oma soolisuse etteantud norme teistmoodi?
Nad ületavad neid piire binaarsel moel. Minu arust võiksid nad siis juba ületada neid veel omamoodi. Leida mingi kolmas viis. Aga ilmselt see tuleneb lihtsalt sellest, millises – pealesurutud heteronormatiivses – ühiskonnas oleme harjunud elama.
Väga paljude sotsiaalsete protsessidega on ühiskond alles alguses. Uued oma soolisusega mängimise viisid alles kujunevad ja arenevad.
Aga kas on ikkagi nii, et mehed kipuvad fotos ületama oma soolisi norme ühtmoodi ja naised kuidagi selgelt teisiti? Kas joonistuvad välja mingi üldistused? Või pigem mitte?
Soolisus on minu jaoks voolav, inimese puhul on hästi oluline tema enesetaju. Näiteks on selline fotograaf nagu W. F. Dubas, kes minu meelest on kaamera ees väga autentne. Väga tema ise. Ja ma tegelikult ootan seda ühiskonnas inimestelt üldse. Inimesed peaks olema teadlikumad sellest, kes nad on – siis kaoksid ära kõik need vajadused võtta omaks või vastanduda, keerata ennast ekstra mingiks teiseks olemise moodi. Põhiline on iseenda leidmine. Inimene tuleb olla, mitte mingi ühiskonna poolt peale surutud sooline konstruktsioon. Loomulikult on meil sündides bioloogiliste tunnustega keha, kuid kohe emaüsast väljudes surutakse meid soorolli.
Aga kas siin ei ole teatavat vastuolu? Mäng on vabastav ja ei ole justkui tõsine. Autentsus ja üleskutse olla „see, kes sa päriselt oled“ justkui vastandub mängule.
Aga äkki see, kes sa päriselt oled, ongi mänguline? (Naerab.)
Räägime vaataja positsioonist. Vaataja pilgu küsimus on sellistel puhkudel ka väga oluline. Need fotod ei olnud mõeldud avalikkusele, kui need tehti, aga nüüd …
Vaataja positsioonist, tema teadmistest ja suhtumisest kunsti, ühiskonda ja teistesse inimestesse sõltub väga palju. Aga nii on olnud kogu visuaalse ajaloo vältel. Vaatajal ja pildistajal või vaatajal ja kunstnikul on alati mingid oma teadmised ja kogemused.
Aga pilk … Jällegi on asi ikkagi kultuurinormides, mis parasjagu ühiskonnas valitsevad. Need jäävad alati inimest mõjutama.
Need kujundavad ilmselt ka tema vastupanu vorme. Võib ju oletada, et ilmselt on Jaapani kväärikultuur väga erinev Eesti kväärikultuurist …
Või võtame kas või naise kategooria. Ühe kultuuri norm kusagil maailmanurgas soosib ülilühikesi juukseid ja samal ajal on meil siiani naiselikkuse sümboliks pikad juuksed.
Kui rääkida fotoajaloost, siis mil määral oli soolisusega mängimine pigem teadlik üleastumise žest ja mil määral oma igapäevaelu (sala)dokumentatsioon?
Neid kunstnikke tuleb näitusel mõlemast kategooriast esile: näiteks seesama Einar Tiits, tema oligi kõrvalt vaadates selline meelega oma ajastu normide ja kultuuripiiride ületaja. Ta tahtiski loojana esitada asju, mis keeraks kõik pea peale. Väga eluterve enese üle naermine tuleb ka tema töödest selgelt välja.
Teisalt kui võtta näiteks pornograafilise foto alal selline kunstnik nagu Johannes Rist, ühe esimese eesti pornograafilise seeria autor, siis tema puhul on selgelt näha, et ta on koos abikaasaga pigem kaamera ees lihtsalt vallatlenud ja ennast vabalt tundnud. Just nimelt dokumenteerinud seda osa oma elust.
Mis läheb inimkehas kaduma, kui seda pildistatakse? Mis sellele juurde tuleb?
See on küsimus maskidest, mida me kanname. Kas on üldse võimalik suheldes teiste inimestega olla ilma maskita? „Sugu ja lugu“ näitusel on ka üks Piret Räni väga hea seeria, mis on pildistatud 1990ndate keskpaigas toonase EKA vetsudes. Ta palus inimesel vetsukabiinis olla täiesti tema ise ja omaenda mõtetega üksi ja nii ta nad jäädvustas.
Aga see oli neil ehk järjekordne uus mask. Ja täpselt sama juhtub alati pildistamise hetkel. Ma arvan, et puhast dokumentalistikat, kus inimene on täielikult tema ise, polegi tegelikkuses olemas, sest kõik sõltub sellest, millise positsiooni võtab pildistaja, mis perspektiivist ta teist inimest näeb. Pildistamist kannab kahe inimese vaheline suhtlus, dialoog, mis tähendab automaatselt seda, et kui inimene on kaamera ees nii-öelda päriselt tema ise, siis ta ühtlasi etendab ka mingit rolli.
Isegi kui sa pildistad endast autoportree, võtad seal kaamera ees mingi teise oleku. Otsid mingit „õigemat“ nurka ja õigemat „mina“, mis on ju täiesti absurdne. Ja siis vastavalt me kunagi ei armasta neid pilte, kus me näeme välja päriselt nagu meie ise. Need fotod, kuhu oleme jäänud täiesti juhuslikult. Naljakal kombel on fotograafiline jäädvustus iseendast nagu iseenda kaotamine.
Lisaks „Sugu ja lugu“ näitusele fotomuuseumis kureerid ka näitust „Keha“ galeriis Seek. See käsitleb tänapäeva keharepresentatsioone meie kaasaegsete fotokunstnike esituses. Kas need näitused on mõeldud koos vaatamiseks?
Neid tasub kindlasti vaadata koos. Sa tõid enne sisse aja mõiste. Selle teise näituse puhul saamegi tegelikult aru, et aeg ei ole lineaarne ja needsamad teemad on alati ühiskonnas olemas olnud. Nad lihtsalt avalduvad teistmoodi.
Konteksti esiletulek on tänapäeva fotograafias muidugi palju tugevamalt esil kui vanal fotol, seal väljendati rohkem esteetilist ja vormilist poolt. Arutlevaid teemasid oli sada aastat tagasi fotograafilises väljenduses vähe.
Kultuurinormid võimaldavad nüüd palju täpsemalt rääkida aktuaalsetest probleemidest. Nii et vähemalt fotomeediumi kaudu avaldub, et ühiskonna avatus on praegu suurem, kui oli sada aastat tagasi. Kuigi varjatult on alati olemas olnud kõik. Fotograafilis-arheoloogiliselt kaevates jõutakse paratamatult sellele järeldusele. Aga see, mida näidatakse, erineb ajastust ajastusse.
Praegu on see meie kultuuris huvitav hetk: isiklikku julgetakse üha enam avalikkuse ette tuua. Mulle see tegelikult väga imponeerib. Ja muudab isikliku mingis mõttes jälle universaalseks. Kogu see mitmekesisus ja erinevus näitabki seda, et meie ühiskonnas ollakse juba julgem esinedes sellesama iseendana. See on äge.
Näituse „Sugu ja lugu“ ettevalmistavas tööprotsessis kujunes otsus vaadelda vana fotot ka kvääripilguga.
