Svjata Vatra esineb suurel laval kahe kontserdiga: 23. oktoobril kell 20.00 Eskilstuna kultuurikeskuses Lokomotivet (Munktellstaden, Verkstadsgatan 8) ja 24. oktoobril kell 20.00 Västeråsi kontserdimajas (Kopparbergsv. 1).
http://www.myspace.com/svjatavatra
http://www.varldsmusikfestivalen.se
Paljude otsuste hulgast (igas valdkonnas vähemalt seitse kuni kümme otsust) jäi kõlama kolm: tervendada riigi rahanduspoliitikat, vähendada erakondliku poliitika survet ja mõju haridus- ja kultuurielule ning ühistegevusele, elavdada sisemaist tööstust, vähendades samaaegselt kaupade liigset sissevedu.
Tõnissoni juhtkirjade sihitus erakondliku omakasu, killustamise ja võimuiha vastu lähtus eelkõige tema enda hoiakust ja tegevusest riigimehena: talle olid need jooned täiesti vastuvõtmatud ja võõrad, ometi olid need riigi poliitikaelus nii võimu võtnud, et sundisid Tõnissoni juhitud valitsuse detsembris 1928 lahkuma ja palju olulisi asju pooleli jätma.
9. detsembrist 1927 kuni 4. detsembrini 1928 oli Tõnisson juhtinud rahvaerakondlastest, põllumeestekogude ja asunike esindajaist koosnenud valitsust. Kinnitades valitsusjuhina igas oma esinemises, et see, mis rahvast edasi viib, on väsimatu töö ning et iseolemine tähendab vajadust ise ka teha ning vastutada, rakendas ta tärkava tööpuuduse vastu tööle riiklikud komisjonid teede-, põllutöö-, kaubandus-tööstus- ja haridusministeeriumi juurde.
See aasta oli Tõnissonile riigivanemana olnud väga töine ja hilissügiseni ka edukas aasta. Lisaks mitmete oluliste seaduste (kaitseväe reform, maanteeseadus, siseveetee seadus, lennuväe loomise seadus jt) ettevalmistamisele ja vastuvõtmisele oli ta olnud aktiivselt tegev endistele mõisnikele tasu maksmise küsimuse lahendamisel, riigi maanteede ja raudteevõrgu korraldamisel, Peipsi järve veepinna alandamisel jm. Suursündmustest jäid just sellesse aastasse Eesti Vabariigi 10. aastapäeva tähistamine, VIII laulupidu Tallinnas ning riigivisiit Rootsi kuninga juurde.
Saabuva kriisi esimesed tundemärgid lahvatasid riigikogu istungil 9. novembril 1928. aastal, kui põllumeestekogude esindajad süüdistasid põllutööministrit. Järgnes asunduskapitali seaduse tagasilükkamine põllumeestekogude ja sotside poolt, Harju Panga protsess – ja J. Tõnisson valituse juhina esitas tagasiastumispalve enne umbusalduse avaldamist.
Teiste ajalehtede (Päevaleht, Vaba Maa, Kaja) vastukajas kiideti küll Tõnissoni riigimehelikku sammu, kuid süüdistati teda põllumeeste huvide ignoreerimises (Kaja), suutmatuses valitsust juhtida (Päevaleht), riigikogu ja valitsuse vahekordade ja võimu hägustamises (Vaba Maa). Tõnissoni meelest polnud see kõik muud kui vaid rühmahuvidest juhitud võimuvõitlus, mis segas rahva ja riigi elu ja tööd. Kuid just tööd oli vaja teha.
Jaan Malini esikkogu ”Mitu ühte” ilmus aastal 1990, sürrealistlik ”Paraluulud” 1998, luulekogu ”Sulle” 2003. Eelmisel aastal nägi ilmavalgust kirjaniku esimene näidend ”Piht”. Malin on üks vähestest text-sound poetry viljelejaid Eestis. Hiljuti Berliinis toimunud Euroopa luuleturniilil “European Poetry Slam Days” valiti ta parimate slämmarite hulka.
Jaan Malin on ka kogunud ja toimetanud sürrealimi esindaja Ilmar Laabani loomingut. Lisaks on ta koostanud sürrealistliku kujutava kunsti näituse Paranorm, mida on olnud võimalus näha ka eri paigus Soomes. Näitusel olid esindatud tööd Eesti tuntuimatelt sürrealistidelt nagu Ilmar Malin, Jüri Palm ja Leonhard Lapin.
Kirjandusliku rühmituse Erakkond ridadesse kuuluv Aare Pilv sai tuntuks 1990ndate keskel, õppides tollal veel Tartu ülikoolis. Ta on välja andud viis luulekogu, lisaks eestindanud Paul Celani ja Lev Rubinšteini loomingut. Hetkel tegutseb Pilv teatrikriitikuna ning on teadur Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses.
Igakuiseid salongiõhtuid korraldab Eesti Instituut koostöös Tuglase seltsi, Lugemiskeskuse (Lukukeskus) ja Villa Kiviga.
Vaevalt et keegi vastu vaidleks, et on vaimselt väärikas ja ülev, kui erakonnad ja valijad pööraksid pilgu materiaalsetelt hüvedelt tervikut hõlmavate ja harmooniliste ühiskondlike visioonide poole. Ometi, kuigi iial pole ainelised lubadused olnud nii mõõdutundetud, annab kõige heldemate lubajate võit mõista, et “ratsa rikkaks ja pärast meid tulgu või veeuputus” ongi eestimaalaste ühisteadvuse dominant. Pole aga kindel, kas seda ikka peaks kvalifitseerima vaid keskmise valija lolluse ja ahnusena (nagu arvab Anvar Samost Päevalehes). Sest peale lubatud hüvede eksisteerivad ju ka üldised kujutlused. Ja nähtamatud asjad on tihti hoopis tugevamad kui materiaalsed.
Kui erakondade pakutud hüved on üks ja seesama, erinedes vaid summade ja tähtaegade poolest, siis “ajalooga” kuvandid, mis erakondadega kaasas käivad ja milles segunevad juhtunud tõsiasjad, avaliku ruumi “ilustused” ja inimeste lootused ning hirmud, on erinevad. Koos moodustavad need virtuaalse teatrilava, kus on esindatud ellujäämisvõitluse põhilised positsioonid: siin tegutsevad võitjad, vastalised ja hüljatud, valged ja mustad jõud. Tolle kujuteldava teatrilava märgistus lähtub kõige lihtsamatest sotsiaalpsühholoogilistest kuuluvuse või samastumise refleksidest, mille alusel ilmselt üsna paljud ka valivad.
Ühiskondliku murrangu paratamatusena tõusid uue Eesti alguses esile vastandid võitjate ja rõhutute (millele on elujõudu lisanud isandapositsioonilt tõugatud vene kogukonna kohanemisprobleemid) kuvand ja erakonnad. Et tänaseks on võitjate ja rõhutute erakond pikalt ühist, pragmaatilist, enamasti suure raha huvides ja ka seaduslikkuse piiril laveerivat poliitikat teostanud, näitab vastuolu kujutluste ja tegeliku elu vahel. Pole kahtlust, et mõlemad enim hääli saanud parteid esindavad ka vana head konformismi, mida iseloomustab ideoloogiline paindlikkus ja praktilisele kasule orienteerumine. Toetuse ulatus ütleb, et ka valijate enamuse moodustavad heaolu hindavad mugandujad. Selle taustal näib, et viimasel ajal vahule klopitud pilt “ärkamisest” ja eetilisest revolutsioonist on ilustatud ja/või teenib propagandistlikke eesmärke.
Muidugi – õnneks või õnnetuseks – leidub ikka veel inimesi, kellele on tähtsad aated, visioonid ja sümboolsed väärtused. Seekord tulid visiooniga välja rohelised. Paraku hõivatakse uue visiooniga alati ka sellised protestihääled, kelle arvates on võimalik ühe maakera sisse teine, natukene suurem sokutada. Üldiselt tabasid ka pragmaatikud seekord siiski ära, et hingelisest alandusest sündinud sotsiaalsetes tunnetes peitub suur jõud: pronkspoiss ja eestlaste muserdatud ajaloopilt kõlbasid mitte ainult “lääne tarkade” ettekuulutatud isamaalaste, vaid ka juhtiva rahaerakonna ree ette. Rahvusliku identiteedi väärtustamine ja kaitsmine, mis peaks olema valitsuse pikaajaline, kõiki eluvaldkondi haarav põhieesmärk, sai teoks populistlikus peibutusmängus.
Seekordsete valimiste eripära oligi, et see pakkus ohtralt nii vasak- kui ka parempopulismi, kusjuures kummalgi pole palju ühist majandusloogikaga, mis tegelikult määrab meie heaolu ja enesetunde järgmistel aastatel. Et suure tõenäosusega ka aastal 2007 valiti mütoloogiliste vastasseisude kaudu, s.o võitjate, kannatajate või protestijatena, tundub olevat natukene tõsisem asi. Mõeldes sellele, kui oluliselt sellist samastumist põhjustab etteantud tähendusväli, tekib küsimus, kas tänane demokraatia – või ka demokraatia üldse – võimaldabki “valgustatud” valikut. Aga ehk pole vajagi mingit valgustust, sest parima ühiskondliku positsiooni ja enesetunde garanteeribki vaid konformism ja lihtsate reflekside (vali võitjad!) järgimine.
“ FrankFrank on väga kift bänd, kus mängida.” tõdeb Erki. “ Me kõik kirjutame just sellele ansamblile muusikat ja oleme sinna investeerinud palju aega. Üle poole aasta musitseerisime EMTA hämarates keldriklassides enne kui otsustasime oma loomingut kuulajatega jagada” Erki meenutab üht erilisemat kontserti Pärnu Endla Teatri jazziklubis” Mõned päevad enne kontserti leidisime, et kava vajaks veidi värsket värvi juurde, aga parajasti ei olnud kellelgi uusi lugusid. Võtsin endale tunnikese aega ja joonistasin suurele paberilehele 10-pildist koosneva seeria. Teised Frankid ei näinud neid pilte enne, kui laval. Kontsert oli väga kift ja me kõik saime uuest ideest inspiratsiooni.
Mulle meeldib, et Kristjan ja Kaspar on väga impulsiivsed ja loomingulised. Kuigi meil on Jazzkaare kontserdi jaoks kindel kava, ei tea me iial, mis sellest lõpuks välja tuleb, sest kõik lood on pisut lahtiste otsadega, et saaks juhtuda mida iganes “ kinnitab Erki.
Kust see inspiratsioon tuleb? Üheks inspiratsiooniallikaks peab Maza põhjamaist loodust. Suvel näiteks käis ta koos sõpradega Põhja Norras mägedes ja fjordides, kus kala väga hästi näkkas. Et vaim värske püsiks, mängib ta sulgpalli.
Kaspar käib vähesel vabal ajal trummarile vajalikku sitkust treenimas kreeka-rooma maadluses.
Erkile meeldib vees sulistada, ujuda ja n-ö vesiaeroobikat teha.
“Meie eesmärk on saada paremaks inimeseks ja siis aina paremaks muusikuks. See meid seobki”, tõdeb Erki.
Oma lapsepõlve lemmikraamatute kangelasi pole nad ka unustanud Erkile meeldib” Sipsik”, Kasparile “Alice Imedemaal” ja Mazale “Väike prints”.
Süües EMTA sööklas tatraputru ja kisselli koguvad nad energiat harjutamiseks ja kontserdiks.
Veel koguvad ja vahetavad nad postmarke.
Ja kontserdil Von Krahlis vahetavad nad oma energiat ja hullusi oma armsate sõprade, fännide ja ka nende kuulajatega, kes kohtuvad FrankFrankiga esmakordselt.
Piletid 100.-/75.- Müügil Piletilevis ja kohapeal.
Terminoloogiatöö komisjon on moodustatud
Praeguseks on moodustatud eestikeelse terminoloogiatöö korraldamise komisjon peamiste terminiarendusega seotud institutsioonide Justiitsministeeriumi, Eesti Keele Instituudi, Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli, Emakeele Seltsi, Eesti Rakenduslingvistika Ühingu, Eesti Terminoloogia Ühingu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatest. Komisjonil on kaks ülesannet: anda n-ö jooksva töö korras positiivne impulss sellel aastal tehtavale terminoloogiatööle ning koostada aasta lõpuks kogu Eesti terminiarendustemaatikat hõlmav kava aastateks 2008–2012. Kui viimase ülesande täitmisest saab loodetavasti rääkida aasta lõpus, siis esimese ülesande juurde on töörühm juba asunud (vajalikud lepingud on ettevalmistamisel) ja kavandatavat saab lähemaltki kirjeldada.
Ministri käskkirjaga moodustatud töörühm ei alusta tühjalt kohalt. Enne tegevuse algust toimus kaks esinduslikku, kuid mitteametlikku seminari, oli pikki ja kohati üsna teravaid vaidlusi. Tulemuseks on see, et komisjoni töö on käivitunud oodatust hõlpsamini ning 2007. aastal keskendutakse järgmistele valdkondadele.
Spetsialistid ja õpikud on tulekul
Terminoloogiatöö ei ole ühe päeva ettevõtmine ja seetõttu on oluline, et selle tegemiseks jätkuks, st koolitataks spetsialiste. Tartu ülikoolis möödunud aastal avatud keeletoimetaja eriala (terminoloogiakomisjoni poolt 2007. aasta sügissemestril nn käivitusrahaga toetatav) laieneb märgatavalt, hakates sisaldama terminoloogia, õigus- ja halduskeele, majanduskeele, teadus- ja tehnikakeele erikursusi. Nendele kursustele lisanduvad terminoloogiateemalised seminaritööd ning mittefiloloogiliste erialade (ajakirjandus, õigus, majandus, politoloogia, haldus) põhialused eesti keelt õppivatele üliõpilastele. Toetatakse ka terminoloogiateemaliste seminaritööde juhendi koostamist. Järgmisel aastal on kavas alustada HTMi toel analoogilist terminoloogiakoolitust Tallinna ülikoolis.
Õppetöö läbiviimiseks on vaja õpikut ning seegi on Tiiu Erelti töö tulemusena selle aasta jooksul valmimisel. “Terminiõpetuse” väljaandmist on kavas toetada. Lisaks on plaanis rahastada terminoloogiatemaatikaga tegelemiseks nii üliõpilaste kui õppejõudude sihtstipendiume ja doktorikoolide kaudu korraldatavaid üleriigilisi terminoloogiaseminare ja -konverentse.
Töörühm loodab aktiviseerida Eesti Terminoloogia Ühingu (ETER) tegevust. Oskussõnavara loomise hetkeolukorra analüüsile toetudes kavatsetakse ETERi kaudu toetada aktiivsemaid terminikomisjone, kus töö on senini käinud suuresti missioonitundest lähtuvalt. Paralleelselt kaalutakse võimalusi, kuidas ministeeriumid võiksid hakata süsteemsemalt ja piisavamalt toetama oma valdkonna terminikomisjonide tegevust. ETER peaks hakkama saama ka viimastel aastatel ilmunud oskussõnastike kriitilise ülevaate üllitamisega.
Terminisõnastike universaalsüsteem
Tegevus, mis peaks andma käegakatsutavaid tulemusi juba sellel aastal, on ühtse terminoloogiasõnastike koostamise, toimetamise, küljendamise ja ka levitamise keskkonna loomine. Selle olemasolu võimaldab tulevikus nii üks- kui mitmekeelseid terminisõnastikke koostada senisest palju hõlpsamini. Projektile lisab praktilist väärtust see, et esimeseks valdkonnaks, mille oskussõnavara sõnaraamatuks koondamist loodava universaalsüsteemi raames katsetatakse, on valitud haridus.
Ilmselt ühe atraktiivsema ettevõtmisena on kavas terminoloogia piltsõnastiku koostamine. 2010. aastal lõppema planeeritud projekti raames tõlgitakse “Oxford-Duden Pictorial English and German Dictionary”, asendades saksa keele eesti keelega. Kavandatava väljaande maht on 28 000 märksõna, raamatu illustratsioonid kujutavad kõiki terminitega tähistatud objekte.
Terminoloogiatöö edendamiseks selleks aastaks kavandatud rahast jätkub veel mõnede oskussõnastike Internetti panekuks, kaalumisel on 5 lihtsama struktuuriga sõnastikku: lihanduse, metalliõpetuse ja metallide tehnoloogia (3 osa) ning metsa- ja puiduerialade sõnastik.
Reformid “eurosuunal”
Väljaspool kõnealuse töörühma tegevusvaldkonda on elavnenud tegevus n-ö eurosuunal. Loomulikult ei saa öelda, et eurokeelega (nagu muu terminoloogiat puudutavagagi) ei ole seni tegeldud. Eriti ulatuslik oli sellealane töö Euroopa Nõukogu direktiivide eesti keelde tõlkimise ajal. Tuleb siiski tunnistada, et pärast Justiitsministeeriumi juures asunud Eesti Õiguskeele Keskuse likvideerimist on sellealane töö aktiivsuses kaotanud ning vastutuski on hajunud. Eesti Keele Instituudi juurde kolinud EÕK järglane, eesti terminoloogia keskus, ei ole veel kavandatud tasemele jõudnud.
Edasi saab minna keskuse ja EKI keelekorraldajate koostöös. Kuidas ja kuhu, selle kavandamiseks on planeeritud kaks ühisarutelu Soome kodumaa keelte uurimiskeskuse spetsialistidega (tutvumiskäik märtsis ja ühisseminar septembris). Mõlema maa keele tõlke ja tõlkijaid töötab Euroopa Liidu struktuurides kümneid, nende koostöö (vähemalt Eesti osas) emamaaga võiks aga olla tihedam. Teema on suhteliselt delikaatne, sest tõlkide tegevusele kehtestab oma reeglid tööandja, s.o Euroopa Liit. Soomes on suudetud keel ELi bürokratismidest suhteliselt puhas hoida ning see on meiegi eesmärk.
Kavas on tekitada Eestiski olukord, kus on olemas pädev spetsialist eesti eurokeele arengu jälgimiseks ja arendajate nõustamiseks kõigile osapooltele vastuvõetaval kujul.
Oskuskeelekorraldus pole asi omaette
“Eesti keele arendamise strateegias” on oskuskeelekorralduse osas 11 konkreetset ülesannet. Hea meel on tõdeda, et eespool kirjeldatuga on hõlmatud need kõik. Küsimus on loomulikult hõlmamise määras. Kindlasti on terminoloogia-alane tegevus terviku osa ja siingi on põhjust rõõmustamiseks. Eesti (eriala)keele kõikidele üliõpilastele õpetamise kursuses on suur osa sellest seotud, üldkeele kontekstis, oskussõnavara loomise, mõistmise ja kasutamisega.
Teine valdkond, mis on ülalkirjeldatuga tihedalt seotud, puudutab eestikeelseid kõrgkooliõpikuid. Terminoloogiat ei tehta sõnaraamatusse tegevusetult seisma, vaid ikka kasutamiseks. On selge, et olulisemaid kohti, mille kaudu tänapäevane oskussõnavara levib, on oma ala praeguste tippspetsialistide poolt tulevastele spetsialistidele kirjutatud õpikud. Sellegi tegevuse suunamiseks on moodustatud juhtkomitee (koosneb avalik-õiguslike kõrgkoolide, Tallinna Tervishoiukõrgkooli, Teaduste Akadeemia ja HTMi esindajaist) ning käimas on teadusvaldkondade ekspertkomisjonide moodustamine ja tegevuse protseduurireeglite väljatöötamine.
Oluline on ka üldine kontekst, kus kõike plaanitut tehakse või teha kavatsetakse. Eelkirjutatut ei pea sugugi mõistma nii, et nüüd kavatseb riik missioonitunde (puudumise) rahaga kinni maksta. Eesti teaduskeele arendamiseks – ja terminoloogiatöö on selle eeldusi – on vaja nii raha kui missioonitunnet. Esimesest oli juttu eespool.
Lõppkokkuvõttes ei pane aga mitte keegi ei õppejõudu ega üliõpilasi korralikku eestikeelset terminit kasutama, kui peetakse paremaks pruukida võõrkeelest tehtud abitut ja eesti keelde sobimatut toortõlget. Tahtmist eestikeelset terminoloogiat eestikeelses kõrgkoolis loomulikuks pidada peaks suurendama riikliku väärtusprogrammi koostamisele asumine. Esimesed sammud sel teel on tehtud.
Ingel Undusk: “Sündisin 1988. aasta 27. juunil Hiiumaal, olles siiski põline tallinlane. Lihtsalt kõik minu suved on möödunud saarel. Annaks, et see
jääkski nii. Sest saarte olemuses on mingit lõputut rahu, iseolemise kindlust, eraldatuse uhkust ja nakatavat sõltumatust, mis mind ikka võlunud on.
Mõnikord tahaks endale veel niisugust sisemist saart, kuhu hingelised asjad varjule panna, nõnda et räme mandrimöll või iseenda tahumatu loomus neid vigastada ei saaks.
Mida kõike võiks laduda tolle saare poole suunduvale praamile? Noh, lapsepõlve kogu tema täiuses, kirjanduse, mälestused suurtest ja tarkadest inimestest,
mängu, huumori, maskitud näoilmed, vaimuka teravuse, selguse, sõpruse, armastuse… Kõlab muidugi läilalt kui nii palju ilusaid asju ühte ritta
asetada, kuid vähemasti ausasse ritta. Kes julgeks väita, et saab elatud ainult sopast ja rõvedusest?
Kui järele mõelda, on käesolev näidend järjekordne väike üritus niisugust saart avastada. Per astera ad astra. Läbi lompide päikese poole. Ahnelt ja veendunult.”
Paabeli torn, tundmatu flaami kunstniku töö (1587). REPRO
Kogu Kesk-Euroopa piirkond jättis Euroopa Liiduga lõimumisprotsessi käigus tähelepanuta keelelise ettevalmistuse.
Lugesin sügava huvi ja poolehoiuga möödunud aasta 22. detsembri Sirbi numbris ilmunud Aili Künstleri artiklit “Keel on võimu instrument”. Oma kirjutises – tõsi küll, pisut hilinenult – soovin jätkata tema mõttekäiku.
Kogu Kesk-Euroopa piirkond (nimetan Kesk-Euroopaks 2004. aastal liitunud riikide vööndit, mis ulatub Baltimaadest kuni Alpide-Aadria regioonini, poeetilisema nimetusega merevaigutee vöönd) jättis Euroopa Liiduga lõimumisprotsessi käigus tähelepanuta keelelise ettevalmistuse. Selle vööndi riikides on inglise, saksa ja prantsuse keeles rääkivaid poliitikuid ja spetsialiste, kuid neid peaaegu ei ole, kes oskaksid oma emakeele ja mainitud maailmakeelte kõrval ühtlasi vähemalt ühte Kesk-Euroopa keelt. Loomulikult kerkib see probleem üles ka mõne vanema ELi liikmesriigi, näiteks Soome, Portugali ja Kreeka puhul. Sellepärast oleks ehk mõttekas ühiselt tegutseda rahvuskeelte huvide parema esindatuse ning nende keelte staatuse ja prestiiži tõstmise nimel.
Rahvuskeelte õigused peavad kajastuma praktikas
Kuigi Euroopa Liidus on sätestatud, et iga liikmesriigi keel on ametlik suhtluskeel ja seetõttu piiramatult kasutatav ELi igal tasemel (nõupidamistel, plenaaristungitel jne), on tegelik olukord sellest kaugel.
Majanduslike põhjuste ja sobivate spetsialistide (tõlkide ja tõlkijate) nappuse tõttu luuakse kontakt “väikeste” keelte vahel ainult vahendajakeele kaudu (enamasti on see inglise keel). Kui näiteks Eesti saadik kasutab oma õigust Euroopa parlamendi plenaaristungil eesti keeles sõna võtta, on ungari kaassaadikul kaks võimalust: kas kuulata ungarikeelset või ingliskeelset tõlget. Kogemus näitab, et enamus valib inglise keele, kuna nii läheb sisu vähem kaduma. Ungarikeelne tõlge – sama toimib ka vastupidises suunas – sünnib ingliskeelse põhjal, kuid ajaline hilinemine on nii suur, et tõlk ei suuda iga lauset, iga mõtet, edasi anda. Sel viisil võib eesti saadiku sõnum kaotsi minna. Seega valitakse vahendajakeel.
See situatsioon võib aga endaga kaasa tuua mitmesuguseid kõrvalmõjusid. Ülalpool mainitud praktilistel põhjustel kaotatakse varem või hiljem tõlge kolmandatesse keeltesse, kuna see on mõttetu ja ka kulukas. Seetõttu langeb ka “väikeste” keelte prestiiž. Niikuinii suhtlevad juba praegu nii saadikud, poliitikud kui ka spetsialistid ELi foorumitel mingis “kolmandas”, enamasti inglise keeles.
Selline olukord on ärevust tekitav. Kõiki vahendeid kasutades peab saavutama selle, et rahvuskeelte õigused taastatakse, ja mitte ainult sõnades ja määrustes vaid ka praktikas. Sellega õnnestuks vähendada üleilmastumise kahjulikke mõjusid keeltele ja kindlustada väikse kasutajaskonnaga keelte tulevikku.
Selle sammu järele on meil tungiv vajadus. Teame – sealhulgas ka Venemaa soome-ugri keelte saatuse näitel –, et kui keel mõne valdkonna keelekasutusest välja tõrjutakse, hakkab see sellest hetkest pidurdamatult manduma.
Kogeme mitmetes teadusharudes, eelkõige tehnika-, arsti- ja loodusteadustes, et inglise keel on haaranud ülemvõimu ning rahvuskeelsetel publikatsioonidel – näiteks Ungaris – ei ole teaduslikku kaalu. Selle tagajärjeks on, et suurem osa teadlastest, osaliselt ka mõistetavatel põhjustel, lõpetab emakeeles publitseerimise. Seetõttu seiskub valdkonna terminoloogia areng ning pikapeale muutub emakeel teaduses kasutuskõlbmatuks.
Mõned noored, nagu kinnitab lühem eesti ja ulatuslikum ungari tudengite seas läbi viidud uurimus, on juba valmis inglise keelt ette kujutama isegi oma maa ametliku keelena. See tendents tuleb peatada, välja töötada seda pidurdavad rahvusvahelised programmid. Ühe sellise programmi kava soovingi järgnevalt tutvustada.
Loomisel on Kesk-Euroopa kõrgkoolide virtuaalne võrgustik
Minu juhitud õppetool alustab Kesk-Euroopa kõrgkoolide virtuaalse võrgu väljaehitamist. Sellesse võrku saab lülituda üks ülikool piirkonna igast riigist.
Projekti eesmärgid:
ühise Kesk-Euroopa kõrghariduspiirkonna väljakujundamine, s.o kavandatakse ja käivitatakse (kasutades Interneti võimalusi) ühiselt magistritaseme, edaspidi doktoritaseme ühiskraadi (joint degree) programmid; prioriteediks on Euroopa uuringute (European Studies) eeskujul välja töötatud Kesk-Euroopa uuringute (Middle-European Studies) programm, mille raames koolitame Kesk-Euroopat tundvaid spetsialiste, aidates kaasa sellele, et ELis sünniksid otsused meie kohta tõeste andmete, mitte eelarvamuste põhjal;
luua keeleõppekeskused, kus õpetame Kesk-Euroopa riikide keeli neile, kes juba oskavad kõrgtasemel inglise ja/või saksa keelt, aidates sel viisil kaasa ELi ootuste täitumisele, et iga ELi kodanik räägiks kolmes keeles (emakeeles, ühes maailmakeeles ja ühes “väikses” keeles) – sellega kindlustaksime ka ELi institutsioonid tööjõuga, kes suudaks keelte vahel vahetuid kontakte luua;
luua Kesk-Euroopa piirkonna tutvustamise eesmärgil Kesk-Euroopa raamatukogu üheaegselt nii elektroonilisel kui traditsioonilisel kujul; esimene samm selles suunas oleks kaheksa uue liikmesriigi ajalugu, kirjandust, kultuuriajalugu tutvustavad lühimonograafiad, samuti väikse leksikoni koostamine (riigi kohta seega neli raamatukest) ja nende tõlkimine kõnealuse piirkonna keeltesse, seejärel inglise, saksa ja prantsuse keelde; järgmine samm oleks Kesk-Euroopa piirkonna keeli erinevalt kombineerides välja antav sõnastiku- ja keeleprogramm.
Loomulikult tuleb seoses kõrghariduse programmiga silmitsi seista mitmesuguste raskustega. Lahendada tuleb rahvusvahelise akrediteerimise küsimus, kuna haridusküsimus on praegu ELis iga liikmesriigi siseküsimus. See võib olla küll kena põhimõte, aga kui mitme liikmesriigi institutsioonid koonduvad ühise koolituse läbiviimiseks, on riigiti erinev akrediteerimissüsteem kohmakas ja ilmselt ka mitte sihile viiv lahendus. Seepärast peaks loodama ELis rahvusvahelise akrediteerimise võimalus.
Suurim probleem on programmi finantseerimine. Oleks hea, kui iga riigi ja rahvusvahelised fondid ning eelkõige EL peaksid seda programmi oluliseks ning kuulutaksid oma lipukirjaks.
Kesk-Euroopa kuulub Lääne-Euroopa kultuuriruumiga tihedalt ühte, kuid on siiski oma eripäraga piirkond. Seda on väidetud, alates Kundera arutlustest ja lõpetades kas või Toomas Hendrik Ilvese kõnede ja kirjutiste kogumikuga “Eesti jõudmine” (mõned selle kirjutised andsime ungari keelde tõlgituna välja just Eesti iseseisvuspäeval, õppetoolis publitseeritava 12 sarja hulgas Euroopa Liidu küsimustele keskenduvas hEUrékas; samas sarjas ilmus muuhulgas ka eesti keele strateegia). Sellega võib ka täiel määral nõustuda. Olen organiseerinud juba poolteist aastakümmet selliseid teaduslikke ja teadmisi populariseerivaid programme, mis aitaksid kaasa ikka veel terra incognita staatuses ala paremale tundmaõppimisele. Selleks oleme välja andnud eesti-ungari sõnaraamatud (eesti-ungari väike sõnaraamat, ungari-eesti väike sõnaraamat, eesti-ungari vestmik, eesti-ungari ELi sõnastik) ja grammatika ning ka esimese läti-ungari sõnaraamatu ja läti grammatika, publitseerime kakskeelset kirjandussarja kõnealuse kultuuriruumi tutvustamiseks ja nii edasi. Kuid pärast osaprogrammide läbiviimist tuleb tutvustada Kesk-Euroopa piirkonda ka ühe suurejoonelise raamprogrammi kaudu meile endile ja välismaailmale. Sel viisil saaksime aidata lahendada ka Sirbis tõstatatud probleeme.
Omast ja võõrast
Eesti keel on viimase pooleteise kümnendi jooksul laenanud kõige rohkem sõnu inglise keelest, teistest keeltest tulnud laenude puhul on inglise keel olnud sage
li vahendaja. Kuigi osa sõnu on tarvilikud, leidub paraku rohkesti niisuguseidki, mille asemel saaks hõlpsasti kasutada omatüvesid või varasemaid laene, mis on paljudele tuttavamad. Vaadelgem mõnda näidet.
Keeletarvitajad on vahel nõutud, kas inglise banner kirjutada eesti keeles banner või bänner. Eestlastele on arusaadavamad siiski liitsõnad reklaamiriba ja ribareklaam (vahereklaami, hüpikreklaami ja teiste Interneti-reklaamide kõrval).
Spordiala, mis ühendab suusatamist ja märkilaskmist, on eesti keeles tähistatud liitsõnaga laskesuusatamine, mis sobib koos murdmaasuusatamise ja mäesuusatamisega hästi ühte sarja. Seega pole vajadust uue võõrsõna biatlon järele, mida on viimasel ajal tarvitama hakatud.
Köögis kasutatakse abivahendit, mida mõni nimetab sõnaga blender. Taas on selgem vanem laen mikser, millele saab lisada masina kuju iseloomustava täiendi kann. Eesti keeles on olemas nuimikser ehk saumikser, mis on samuti saanud oma nimetuse kuju järgi, seega peaks samal viisil moodustatud kannmikser sobima. EKI keelenõuandesse on paar korda pöördutud küsimusega, kas võib kasutada tegusõna blenderdama. Siingi on parem läbi ajada verbiga mikserdama või kirjutada pikemalt, nt segada kannmikseris.
Vaba aja harrastustest on populaarsust kogunud tegevus, mida inglise keeles märgitakse sõnaga snorkel(l)ing. Eestikeelsetes tekstides on seda kirjutatud vahel snorkeldamine, teinekord snorgeldamine. See on ujumine, milles on oluline koht täita õhutorul. ÕS 2006 ongi pidanud paremaks liitsõna toruujumine, millest saame moodustada verbi toruujuma. Võib väljenduda ka pikemalt: toruga ujumine. Sõna väljamõtlejad pole sugugi keelekorraldajad, vaid seda on pakkunud üks keelenõuandesse helistaja.
Inglise sõna brand tarvitavad meil paljud kujul bränd. ÕS 2006 eelistab eesti liitsõna tootemark. Bränditoote asemele pakub sõnaraamat margitoodet. Mugand bränd läheb segamini jooginimetusega brändi. Näiteks, kas brändisˇokolaad on sˇokolaad, mis sisaldab brändit, või margisˇokolaad? Keelenõuande küsimused näitavad, et inimesed on murdnud pead sellegi pärast, mida teeb isik, kelle ametinimetus on brändijuht. Bränding on eesti keeles margindus, margiloome, margi loomine, brändija on margilooja.
Mida tähendab kreatiivsus? Selle taga on inglise creative, mis on eesti keeles loov ja loominguline. Kreatiivsuse asemel on selgemad eesti omasõnad loovus ja loomingulisus, need on pikema traditsiooniga.
Enne toorlaenude kasutuselevõttu tasuks kaaluda, kas uue mõiste tähistamiseks ei piisa juba keeles leiduvate sõnade kombineerimisest uudsel viisil. Mõelda tuleb sellele, et tihti on liitsõna selgem kui võõrapärane tüvi. Kui eelistame võõrale oma, on lootust, et teeme end mõistetavaks paljudele keelekasutajatele, mitte ainult väikesele osale.
Argo Mund
“Baltiiski Dom” toimus sel aastal üheksateistkümnendat korda, 25. septembrist 11. oktoobrini. Festivali seekordseks alapealkirjaks oli “Elus teater” (Живой театр). Leonid Popovi nimelise ajakirjanikepreemia pälvis Leedu lavastaja Eimuntas Nekrošius lavastusega “Idioot”. Publikupreemia sai Itaalia trupp “Teatro del Carreto” lavastusega “Pinocchio”.
Lavastus “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” on 2010 aasta kevadeks kutsutud mitmele Euroopa mainekale teatrifestivalile.
Jeremy Rifkin, Euroopa unistus. Tõlkinud Jürgen Innos ja Urmas Soots. Hermes, 2007. 488 lk.
Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid on möödumas üksteisest künkanõlval: esimene teel alla tipult, millel asub särav linn, teine teel üles linna suunas. See on kokkuvõtlikult tees, mille esitab oma äsja eesti keelde tõlgitud raamatus “Euroopa unistus” (“The European Dream”) ameerika autor Jeremy Rifkin.
Raamatut võib lugeda mitmel tasandil. Ühel väidab Rifkin, et USA on globaalse liidrina end ammendanud ja Euroopa Liit on real põhjusil järgmise ajastu maitse. Teine tasand on kuldajastu kaotuse hõng: kui USA poleks oma unelmat käest lasknud, poleks Euroopal mingit šanssi. Esimese tasandiga on teisel tuntav vastuolu, aga olemas on see sellegipoolest. Igatsust “langemiseelse” USA järele, mis teadis, mida tahtis, ja tahtis lihtsaid asju, kajastab raamatu mitu esimest peatükki, mille Ameerika kriitika keskendub viimaste kümnendite rikutusele. Sellest räägib tegelikult ka Rifkini poolt korduvalt kasutatud särava linna metafoor, mis laenatud aastal 1630 nüüdse USA rannikul maabunud nn palverändurite laeva Mayflower protestantidest sektantide juhi John Winthropi maaleastumiskõnest. Teiste sõnadega, “Euroopa unistus” on ühtviisi raamat Ameerika langemisest ja Euroopa tõusust.
Pettunud ameeriklase pamflett
Kolmandas plaanis on raamat ositi kiirreferaat Euroopa ja Ameerika sotsiaalmajanduslikust ajaloost ning ositi käsiraamat Euroopa Liidu institutsioonide ja nende omavaheliste suhete kohta. Oma rõhuvas peaosas on Rifkini teos kodumaas pettunud ja oma lootusrikka pilgu Euroopale pööranud ameeriklase hingestatud pamflett, millega soovitakse tõestada, et mõlemad ühiskonnad on peatükk ühest suuremast, sama teleoloogiaga narratiivist. Rifkini ambitsioon on renessanslik, eesmärgiks kirja panna omamoodi “suur teooria kõigest”. Oma kõike seletava holismiga meenutab ta Dan Browni, kellele on lisatud Carl Sagani teadusfuturismi ja Deepak Choprah’ stiilis eneseabi-sotsiaalpsühholoogiat.
Rifkini maailmasamba moodustab veendumus, et sirgjoonelise kausaalsusega harjunud rahvusriigid ja turumajandus ei ole võimelised toime tulema üha komplekssemat ja keerukamat juhtimist nõudvate võrgustikega. Rifkin ei defineeri võrgustiku mõistet kusagil ammendavalt, selle peamine funktsioon on osutada infoühiskonna eripärale. Euroopa Liitu defineerib Rifkin selles kontekstis kui unikaalset näidet võimustruktuurist, mis on võrgustikuvalmis, USAd aga kui sellise seisundi antiteesi.
Draama ja dünaamika ammutab Rifkin peamiselt elementaarsetest vastandustest. Autonoomia vs. “sängitatus” (embeddedness), turg vs. solidaarsus, rahvusriik vs. Euroopa Liit, eksklusiivsus vs. inklusiivsus, indiviid vs. kollektiiv, töö vs mäng, vaimsus vs. materialism on (ülimalt mitteammendav) loetelu dualismidest, mille abil autor avab eri kontekstis USA ja Euroopa olemust. Raamatu edenedes lisanduvad keerulisemad skeemid kirjeldamaks ajataju (USAs suunatud tulevikku, Euroopas olevikku ja minevikku), suhtumist töösse (USAs elatakse, et töötada, Euroopas töötatakse, et elada), õnne (USAs seisneb õnn tegemises, Euroopas olemises). Öelda, et Rifkin armastab üldistusi, oleks teha ülekohut üldistusele.
Ei tunne Euroopa institutsioone
Rifkini mõttelend ammutab inspiratsiooni arusaamast Euroopa Liidust, mida saab ainult kirjeldada soovunelmana. Autor, kes avaldas raamatu originaalversiooni aastal 2004, kirjutab Valéry Giscard d’Estaingi poolt Euroopale antud uuest visioonist põhiseaduse näol, mille rahvas “kahe aasta jooksul” ratifitseerib. Olgu, tagantjärele tarkus on täppisteadus, kuid ka aastal 2004 ei sundinud Rifkinit miski lisama, et ELi kodanikud pühendavad oma elu Euroopale ja seovad temaga oma saatuse. Rifkin räägib ka 60 000mehelisest ELi armeest (1999. aasta hurraa-eesmärk, mis on vaikselt ja autult hääbunud) ja ELi passidest (mis tegelikult on samad bordoovärvi kaantega liikmesriikide passid).
Suuremat kahju teevad tema tõsiseltvõetavusele aga institutsioonilised lapsused. Regioonide komitee (paljud lugejaist teavad, et selline ELi instants üldse olemas on?) tuuakse ära näitena, et regioonid hakkavad ELi valitsuste tiibu kärpima; Euroopa komisjoni perioodilisi “konsultatsioone” avalikkusega käsitletakse kodanikuühiskonna kaasamisena ühenduse juhtimisse. Rifkin ei viita õnneks nn D-plaanile (mis sündis pärast põhiseaduse kollapsit aastal 2005), kus D pidi tähistama diskussiooni, debatti, dialoogi jms, kuid peaks märtsist alates õigupoolest tähistama eesistujamaa Saksamaa (Deutschland) esitähte pärast seda, kui ELi 50. sünnipäeva deklaratsioon pandi kokku nii suure saladuskatte all, et isegi liikmesriikide juhid ei teadnud, mis toimub.
Autor raputab käisest kõikvõimalikku statistikat. Osa andmeist on omal isoleeritud moel õpetlikud, näiteks kainestav olm, et Hiina majanduse kogutoodang on õuduslugudest hoolimata üle viie korra väiksem kui Euroopa Liidu oma. Öeldakse, et on olemas valed, suured valed ja statistika. Üks viis, kuidas statistikat väänata annab, on selle selektiivne kasutamine (Rifkin nopib tihti Euroopast välja talle sobivaid üksikuid riike) ja tõlgendamine (sisuliselt samu numbreid saadavad tihti vastandväärtusega epiteedid). Statistika rohke kasutaja peab ka pidevalt valvel olema, muidu juhtub piinlikke asju. Nii püüab Rifkin ühes kontekstis tõestada, kuivõrd enam rahul on eurooplased oma eluga, kuid rõhutab samas teise argumendi raames, kuivõrd unikaalsed on ameeriklased oma patriotismis ja usus, et elatakse konkurentsitult maailma parimas ühiskonnas.
Naaskem Rifkini keskse teesi juurde: ta usub, et Euroopa oma “polütsentrismi”, paljude võimukeskuste, liikmesriikide, regioonide, eri võimutasanditega ja sellest kõigest tuleneva vajadusega eelistada koostööd ja mitte karta näidata partnereile oma nõrkusi, on globaliseeruvas maailmas USAst palju kohanemisvõimelisem. Vabadusele, autonoomiale, indiviidi omaetteolule jms rõhuv USA on aga võimetu tänase maailma väljakutsetele tõhusalt reageerima. Euroopat tundva inimese jaoks on selline visioon muidugi suuga tehtud suur linn. Rifkin imetleb Euroopa võimet kameeleonina end ümber luua. Paistab et aastakümneid Euroopa poliitikuid ja äriliidreid nõustanud autor on lasknud neil endale kärbseid pähe ajada. Euroopa Liit on seni demonstreerinud imetlemisväärset võimet mustast valget teha, kuid see on midagi muud. Retoorika, millele Rifkin oma visioonid ehitab, ei ole oma põhiosas muu kui Euroopa komisjoni ja tema eelmise presidendi Romano Prodi (ja Rifkini peamise Euroopa patrooni, kes raamatut ka ingliskeelse väljaande kaanel kiidab) soovkujutelm, millest vaid väike osa murrab end läbi liikmesriikide kadalipu paberilt tegelikkusse.
Euroopa Liit ja USA elavad ideaalses maailmas eri reaalsuses, nad on ingliskeelse kõnekäänu kohaselt nagu õunad ja apelsinid, mida ei saa võrrelda. Kui nad samasse reaalsusse kokku suruda, siis tuleb ilmsiks, et üks neist on selles kujundaja, teine kohaneja. Euroopat idealiseerides alahindab Rifkin tegelikult tema ajaloolist suursaavutust. Aastatuhandeid sõdadega defineeritud kontinent on suutnud leida rahumeelse modus vivendi, sellele maailmas tunnustuse võita – mis sest, et USA abi ja toetusega – ning seda isegi laiendada. Rifkini referaaditasemel peatükid Euroopa poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse ajaloo teemal on pinnapealsed paroodiad, mis libisevad üle Euroopa ajaloo tegelikust õppetunnist ja saavutusest: Euroopa Liit on kohanemismehhanism. Kohanemismehhanism samade rahvusriikide jaoks, kelle ülimaks näiteks on täna USA. Võib-olla kategooriad muutuvad, aga selleks kulub põlvkondi.
Idealiseerib Euroopat
USA kujundab aga tänast globaalset reaalsust nii oma “kõva” kui “pehme” jõuga. Tema üksi on võ
imeline enamiku tänaseid rahvusriike taandama Hobbesi “loomulikku olekusse.” Euroopa Liidul, mida Rifkin peab tulevikuvalemiks, pole võimalusi seda ei ära hoida ega millegagi leevendada, välja arvatud ehk arenguabi. Rifkin on nii takerdunud Euroopa Liidu siseelu idealiseerimisse ja Euroopa komisjoni mõttelennu tegelikkuse pähe võtmisse, et unustab sootuks tugevaima argumendi ühenduse potentsi tõestuseks, see on laienemise. Ses mõttes on Euroopa Liidule pöidlahoidjail Rifkini asemel mõtet lugeda briti teoreetiku Mark Leonardi (siiani tõlkimist ootavat) raamatut “Why Europe will run the 21st century”, mille fookuses on ELi oskus võita sõpru oma “ümberkujundava jõu” kaudu. Kuigi ka siin võib küünik küsida, kas Euroopa pole mitte juba transformeerimisest väsinud, ning miks eelistavad isegi juba ümberkujundatud riigid võimaluse korral USA garantiisid?
Rifkini fantaasiale (mis viimases peatükis taandareneb varjamatuks pseudofreudistlikuks plämaks surma- ja eluinstinktist jms) vasturohu otsijaile soovitan esimeses järjekorras eesti keeleski ilmunud Robert Kagani USA ülimuslikkust paradeerivat “Paradiisi ja jõudu” (võim loob oma reaalsuse) ja Robert Cooperi Euroopa apoloogiat “Riikide murdumine” (USA võim saeb oksa, millel istub).
Neil, kes soovivad teemasse süüvida, tuleks lugeda oma elu Euroopas veetnud ameeriklasest Oxfordi professori Larry Siedentopi raamatut “Democracy in Europe”. Riikideülese Euroopa aeg pole käes ja asja forsseerimine õõnestaks poliitilisi kultuure, millele toetub praegu Euroopa demokraatia.