Hiiumaa

Hiljuti kinnitas Rein Ruutsoo, et grupihuvid, korporatiivsed sidemed, konkurentsihirm jne on pidurdanud Eesti ajalooteaduse arengut (Kesknädal 20. IV 2005). Pikema artikli lõpetas ta arvamusega, et sõltumatu ajalooteadus on koguni Eesti Vabariigi üheks olemasolu mõtteks. Tegemist oleks suurepärase ja ajaloolastele meeldiva tõdemusega, aga kogu loo ajendiks polnud vist siiski Ruutsoo sisemine veendumus ajaloo väljapaistvas kohas Eesti vabariigis. Tegu oli hoopis vastusega nädal varem samas ajalehes ilmunud Eesti rahvastikuministri nõuniku Aarne Veedla üleskutsele paljastada rahvavaenlased ja neid karistada. Ta ei imesta, et viimasel ajal on Eesti ajaloo Moskva propagandakäsitlusega sisuliselt samadel positsioonidel terve rida ajaloolasi Eestis.  Ühtlasi nõudis nõunik, et mõned eriti Moskva-meelsed ajaloolased Eesti maksumaksja palgalt maha võetaks. See olekski ausam, kui nad oma juudaseeklid otse Kremlist kätte saaksid.

Veedla artiklit lugedes oli minugi esimene mõte sama, millele osutab Rein Ruutsoo. Et tegemist on stalinistliku mõtteviisi paroodiaga. Olen vaid korra rahvastikuministri nõunikku isiklikult kohanud ja tema sõnavõtte kuulnud. Neist juba piisas, et mitte kahelda: mees on oma väljaütlemistes siiras. Ta ei teinud nalja, vaid kirjutas tõesti kogu Eesti rahvastiku (või vähemalt osa elanikkonna) huvidest lähtudes ja püüdis rahvast (või rahvust ja riiki?) hoiatada salakavalate sisevaenlaste tegevuse eest. Ühtlasi pakkus ta abinõusid, kuidas neid vaenlasi=reetureid karistada. Ta oli ilmselt sama siiras nagu need sajad teised, kes paljastasid rahvavaenlasi esimesel nõukogude aastal 1940-41 või Saksa võimudele 1941 ? 44 ning hiljem kulakuid ja natsionaliste üles andes. Seda teemat tunneb Veedla suurepäraselt, enam mitte küll KP liikmena, aga siiski tubli parteisõdurina.

Paraku tundub, et Ruutsoo lihtsustab kogu lugu, et olla Eesti vanema põlve lugejale arusaadavam. Tegelikult ei olnud stalinismi aastatele vist kuigi iseloomulik konkurentsihirm jms. Allakirjutanu arvates võib ajaloost ?Veedla fenomenile? paralleele leida, aga neid tuleks otsida vist hoopis mujalt ja pigem mäkartismist (USA senaator Joseph McCarthy tegevus 1940.-50. aastatel). Loodetavasti ei ulatu alanud kampaania Eestis selliste mõõtmeteni, nagu oli võimalik 1950. aastate alguses USAs. Ameeriklased ei suuda siiani päris täpselt aru saada, kuidas oli see protsess võimalik demokraatiat ja liberaalset maailmavaadet propageerivas riigis. Nad pole vist siiani päris veendunud, kas McCarthy oli siiras patrioot või piiratud võimetega politikaan, kellele vaenlaste paljastamine oli ainuke võimalus millegagi silma paista ning senaatori ametisse tõusta.

Arvestades Veedla varasemaid väljaütlemisi kas või Tartu ülikooli rektori ja nüüd Putini poolt rublapakkidega ?ära ostetud professorite? vastu, võib oletada, et tema kibestumise taga on veel mingid ja võimalik, et isiklikku laadi traagika. Kogu lugu võib olla ka labaselt lihtsam ja Ruutsool isegi õigus: loo taga võivad olla grupihuvid ja konkurentsihirm! Äsja valminud koalitsioonileping nägi ette Eesti lähiajaloo uurimiseks omaette uue keskuse loomise: ?Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo on edastanud valitsusele oma juhitava ministrite komisjoni ülevaate ja ettepanekud Eesti lähiajaloo uurimise ja rahvusvahelise tutvustamise kohta. Komisjoni hinnangul on neis ülimalt olulistes asjades tegemist liigse killustatusega, mis ei soodusta süstemaatilist uurimis-, publitseerimis- ja infolevitamistööd. Märgatavalt paremaid tulemusi oma ajaloo läbiuurimisel ja mõtestamisel ning rahva ja riigi adekvaatse ning rahvusvaheliselt mõistetava kuvandi loomisel on saavutanud riigid, kus vastav tegevus koondub ühte keskusse,? teatas Aarne Veedla vastse koalitsiooni ühes häälekandjas. Ühtlasi selgitas reformierakondlane Veedla mõnevõrra selle riigipiruka väikese tüki jagamise kokkulepitud reegleid: ?piisaks tõeliste ajaloolaste… ühe katuse alla koondamisest?, leidis Kesknädal Veedla artiklit tutvustades. Seega tuleb ?valede?, ?mitte päris omade? ehk ?vaenlaste? eemalhoidmiseks midagi teha ja selleks nad kõigepealt paljastada.

Kahju, et sümpaatsel ministril pole pääsu niisuguste räpaste mängude eest, aga sellega ta end sidus, kui oli valmis tegelema Eesti lähiajaloo uurimise probleemidega. Võimalik, et ta ei teadnud, et sellel alal on erinevaid huvigruppe, konkurentsi ja korporatiivsust piisavalt palju. Kinnitan austatud rahvastikuministrile ja tema nõunikule Veedlale ning viimase selja taga seisvatele ?tõelistele ajaloolastele?, et mina ei soovi ega looda küll midagi. Pole mõtet absoluutsete lollusteni laskuda. Eesti rahvale võib aga üks vandenõuteooriate käes põdev nõunik pikemas perspektiivis palju rohkem kurja teha kui mitu ajalooprofessorit.

See poliitika ? kui seda võib nii üldse nimetada ? tähendab, et Eesti esindajad väldivad ükskõik mis küsimuses vastuollu sattumist nendega, kelle armulikkusele parasjagu apelleeritakse, olgu tegemist Euroopa Komisjoni, USA presidendi või isegi maailma poliitikas nii tagasihoidlike (kuid oma huve alati rangelt silmas pidavate) tegijatega nagu Soome või Rootsi valitsus. See käitumisviis tähendab ka, et Eesti püüab pead liiva alla peita suhetes järjest agressiivsema Venemaaga ja ajada ikka veel ammu aegunud positiivse hõlvamise taktikat. Et vaid sõbrad Läänest ei arvaks, nagu oleksime meie siin Maarjamaal kuidagi süüdi, et Balti küsimus ärritajana Vene-Lääne suhteid edasi pingestab. Enamgi veel, häbiväärselt sageli püüavad meie esindajad teha nägu, nagu ei puudutaks meie probleemid Venemaaga tegelikult üldse kedagi teist ? eelkõige muidugi Lätit ?, unustades ajaloolise ja saatusliku tõsiasja, et kõik, mis puudutab Lätit, puudutab paratamatult ka meid ja vastupidi.

Rõõm vastutusest loobumise üle

Praktikas ei tähenda kogu see igasuunaline positiivne hõlvamine kahjuks muud, kui et oleme oma välispoliitikas kaotanud igasuguse initsiatiivi ja nõustume peaaegu et rõõmuga, kui suured üle meie peade meisse puutuvaid küsimusi arutavad ja meile tagantjärele üksnes oma otsuste ametlikust osast teada annavad. Ometi oleme nüüd ju Toompea kabinettidest tulevate enesekindlate väidete kohaselt nn laua taga, räägime kaasa ja kujundame otsuseid!

Paraku. Needsamad enesekindlad väited reedavad kõige halastamatumal kombel põhjused, miks Eesti on jõudnud oma välispoliitikaga sedavõrd nukrasse seisu. Peamisi märksõnu on siin kolm.

Esmalt poliitiline korrektsus

Juba 90ndate teisel poolel sai meie välispoliitikas johtuvalt vajadusest (ja tahtmisest) teistele meeldida normiks, et ebamugavatest asjadest ei räägitud otse. Näiteid: halvad suhted Venemaaga nimetati positiivseks hõlvamiseks ja kohalike venelaste probleem integratsiooniks. Loomulikult tähendas see ka, et ükski lojaalne riigiametnik või edasipüüdlik poliitik ei tohtinud isegi unes näha Euroopa Liidu või NATO varjukülgi. Neist rääkimine tähendas automaatselt inimese tembeldamist ehtsovetlikul kombel Eesti ametliku kursi vastaseks, kellele tuleb lihtsalt ust näidata. Selle poliitika kõige otsesema tagajärjena maitseb Eesti maksumaksja peagi mõru suhkrutrahvi (mille eest ennastsalgavalt tööd teinud euroläbirääkijad, poliitikutest rääkimata, muidugi ei vastuta).

Tuulenuusutamine, mitte lojaalsus

Poliitilisest korrektsusest kasvas iseenesestmõistetavalt välja allakäigutrepi järgmine aste: ametnike tuulenuusutamine, mida ei saa kuidagi samastada lojaalsusega. Töökoha ja sissetulekute säilitamise, väliskomandeeringute (mis on üks sissetulekute alaliike) ja karjääriredelil trügimise nimel polnud (ja polegi) tänases Eestis muud võimalust kui rääkida ja teha vaid seda, mida parasjagu korrektseks peetakse.

Muide, tuulenuusutamine on kõikide riigikordade juhtaparat?ikutele alati meelt mööda olnud. Karjäärile programmeeritud ja ettearvatavalt käituvat ametnikkonda on märksa lihtsam juhtida kui isemõtlejaid. Ka tähendab reaametnike massi tasalülitamine seda, et konkreetse ametkonna sees haarab juhtohjad enda kätte kitsas ring tippametnikke, kes üldreeglina tulevad toime ka kõige vintskemate ministrite ümber sõrme keeramisega.

Siit järgnebki kolmas märksõna, ebakompetentsus. Sagedasti vahetuvad ministrid, kes tavaliselt pole ka oma valdkonna spetsialistid, on sisuliselt täielikus sõltuvuses tippametnikest. Tegelikult on poliitikute usaldamatus tippametnike vastu ka üks põhjusi, miks meil on ministeeriume püütud politiseerida ning ministrite kõrvale loodud abiministri ja nõunike kohad. Sel moel on loodetud poliitilist tahet oma heaolu loogikast lähtuvatele ametnikele peale suruda. Siiani pole see eriti õnnestunud. Põhjus on lihtne: nõunikud on tavaliselt ebakompetentsed nagu nende ministridki ega pälvi sarnaselt nendega ametnike lugupidamist. Tulemus on see, et meie ministrid piirduvad rahvusvahelistel kogunemistel spetsialistide poolt ettevalmistatud paberitelt ametnike, mitte poliitikute (!) seisukohtade ettelugemisega või hoiavad oma suu igaks juhuks hoopis kinni. Vaikimine on ju kuld ? vähemalt sisepoliitikasse konverteeritult.

Mida ette võtta?

Pessimistina näen kujunenud olukorras õigupoolest ainult üht võimalust ummikust välja tulla: see on tõeliselt eksistentsiaalne sise- või välispoliitiline kriis, mis meie praeguse EKP rajoonikomitee instruktorite tasemel poliitilise kartelli minema pühib ja toob ajaloo näitelavale niisugused jõud ja inimesed, kes suudavad ja julgevad langetada otsuseid ka väljaspool poliitilise korrektsuse ja isikliku (või parteilise) kasu paradigmat. On naiivne loota, et seisva vee kvaliteeti saaks teisiti parandada. Elik uskuda, et targad pead töötavad Eestile järgmiseks aastakümneks välja uued strateegilised eesmärgid, saavutavad neile üldrahvaliku konsensuse ja asuvad neid siis eestlasliku jonniga ellu rakendama. Olukorras, kus kogu meie nn poliitiline eliit on nii psühholoogiliselt kui mentaalselt juba nõustunud rahvusriikluse muutumisega kulissiks, mille taustal tegeleda häbenematult poliitilise lehmakauplemise ja eurorahade jagamisega, on niisugused lootused utoopia ja luul. Oleks juba aeg, et rahvas endale aru annaks: praeguse poliitilise süsteemi ja sellest vältimatult sündiva parteidevahelise kartelli juhtimisel ootab Eestit paratamatult hääbumine ja lahustumine, muutumine üksnes geograafiliseks mõisteks.

Ja siinkohal aksioom: jõulist, riigi huvide kaitsmisele suunatud välispoliitikat pole võimalik teostada ilma jõulise rahvusliku sisepoliitikata. See omakorda pole võimalik ilma tugevate ja omakasupüüdmatute juhtideta, keda rahvas peab oma kangelasteks. Niisugused kangelased sünnivad aga üksnes kriisides. Sest meenutagem ka Juhan Liivi luuletuse lõpuosa:

?Vaid külmalt elugi pakub ka ?

Tal enesel katsutaks meeldida.?

Eesti, mis püüab vaid meeldida, mitte kokkupõrkeid kartmata enda eest seista, ei vääri teiste lugupidamist. Ja ilmselt ei vääri niisugune Eesti ka püsimist. Igatahes jäävad seesuguse Eesti püsimiseks väheseks meie vereohvrid Iraagis, meie upsakus suhtlemisel saatusekaaslaste lätlaste ja leedulastega ning meie lipitsemine Brüsselis ja Washingtonis. Ärme unustame, et nõrgana ja teiste peale lootes võib Eesti tõesti püsida vaid seni, kuni püsib suurriikidevaheline geopoliitiline konsensus Ida-Euroopas. Selle muutumisel (mis juhtub varem või hiljem) on Eestil lootust vaid siis, kui oleme jätkuvalt tõestanud, et oleme valmis ja võimelised enda eest seisma ka kriisides ? ja sedakaudu ära teeninud nii sõprade kui vaenlaste lugupidamise.

Lugupidamise, mitte silmakirjaliku õlalepatsutamise ja meie ennasthävitavatele otsustele järelekiitmise nagu praegu.

Probleem seondub meedia kontsentreerumisega,  mis osas on enim kriitikat pälvinud Itaalia, kus poliitiline ja majanduslik võim ning meediaomandus eriti TV näol on koondunud Silvio Berlusconi kätesse. Itaalia eurosaadikud kaebavad Berlusconi meediaomandi pärast pea igal europarlamendi komisjoni istungil, seostades selle küsimuse vajadusel ükskõik millega ? alates Euroopa sotsiaalpoliitikast ja lõpetades autode suunatuledega.

Euroopa meediaseaduse sünnivaevad Itaalia meediasituatsioon ajendas Euroopa Parlamendi täiskogu võtma 2004. aasta 22. aprillil vastu resolutsiooni, mis kutsus Euroopa Komisjoni koostama direktiivi eelnõu, mis tagaks Euroopas meedia pluralismi. Europarlamendi hinnangul tuleb ühe meediakompanii domineerimist mis tahes liikmesriigis pidada tõkkeks Euroopa Liidu meedia pluralismile. Seesama resolutsioon kutsus ka üles Euroopa seadustega tagama, et ükski poliitik ei omaks suurt osa meediakanalist. Euroopa Komisjon ei ole seni positiivselt reageerinud europarlamendi poolt esmakordselt juba 1994. aastal esitatud taotlusele koostada meediapluralismi  kaitsva direktiivi eelnõu. Üle-euroopalise ajakirjandusmaastiku reguleerimise vastu on selgelt trükimeedia. Eelnimetatud ajakirjanduse intergrupis on mõtte vastu olnud kõige kindlamalt Euroopa Ajalehtede Kirjastajate Liit. Euroopa telekanalite katusorganisatsioonide hoiak samavõrd vastaline polnud ja kohalikud raadiod vastupidi toetavad sõnaselgelt üle-euroopalise meediat puudutava seaduse tulekut. Eurosaadikute toetus üle-euroopalisele meediaseadusele on aga kindel. Ajakirjanduse intergrupi esimees, liberaalide fraktsiooni kuuluv Prantsuse endine teleajakirjanik Jean-Marie Cavada tõi üle-euroopalise regulatsiooni vajalikkuse illustreerimiseks Hezbollah? telekanali näite. Prantsusmaal on see rahvuslikku, usulist ja rassilist vaenu õhutav kanal keelatud. Ometi jõuavad Hezbollah? kanali saated Prantsusmaale Hollandi satelliitjaamade kaudu.

Euroopa sotsiaaldemokraatide 202-liikmeline fraktsioon otsustas käesoleva aasta 7. aprillil toimunud meediakonverentsi järel algatada kampaania üle-euroopalise meediaseaduse koostamiseks rahvaalgatuse korras. Tegu oleks esimese kodanike otsesel nõudmisel Euroopa Komisjoni poolt koostatava seaduseelnõuga. Üle-euroopalise meediaseaduse vastased toovad meedia iseregulatsiooni kinnituseks enamasti Norra ORKLA grupi näite. ORKLA grupi avaldamispõhimõtted ja töötajate kaasamine väärib kahtlemata suurt tunnustust. Kuid millegipärast ei taha üle-euroopalise meediaseaduse vastased kommenteerida Berlusconi ja Itaalia meedia teemat. Nad soovivad jätta tähelepanuta ka põhjamaisele stiilile vastanduva Murdochi meediaimpeeriumi.

Eesti ajakirjanduse kolm muret tekitavat trendi

Ka Eestis kontsentreerub meediaomand üha enam. Eesti turgu valitseb Eesti Meedia kontsern. Sellele kuuluvad suurim kvaliteetpäevaleht Postimees, telejaam Kanal 2, pool tosinat maakonnalehte, kuulutusteleht Soov ning 33%ga suurim eraraadio Kuku, mis tegutseb nii üleriigiliselt kui ka maakondlikult. Lisaks on Eesti Meedia omanduses veel Eesti suuremaid trükikodasid. Koos suuruselt teise omandifirma Ekspress Grupiga kuulub Eesti Meediale veel ka meie ainus üleriigiline tabloid-päevaleht SL Õhtuleht, umbes 20 ajakirja üllitav Ajakirjade Kirjastus ning postifirma Express Post. Eesti Meedia kontsern kuulub üle 90% ulatuses Norra firmale Schibsted.

Üldine trend 1990. aastate lõpust on tabloidistumine. Kanal 2 on noorte peibutamiseks eetrisse lasknud tunnise meelelahutusliku infoprogrammi, kus maailma glamuur segatud viktoriinide ja muidu lahedate lugudega. Noorte ja pensionäride hulgas on saade populaarne, mistõttu teine Rootsi Modern Times Groupile kuuluv kommertskanal TV3 on samamoodi sunnitud pehmemaid uudiseid tootma. Isegi avalik-õiguslik ETV näitab uudisteprogrammis rohkem human interest lugusid. Heaks näiteks on kirjutavas pressis see, et tänavuse Eesti ajakirjanduspreemia said lood bordellis käinud Eesti Kunstiakadeemia rektorist, kes tasus oma arved akadeemia krediitkaardiga. Pikantne lugu. Kuid milline on selle loo mõju ja tähendus ühiskonnale laiemalt? Kas me ei peaks esile tooma ja hindama pigem artikleid, mis paljastavad mitte tuhandete, vaid miljonite eurode tuuldelaskmist? Mõistagi nõuab see tohutut uurimistööd ehk suurt ajakulu, millest kasumi tootmisele käsutatud toimetused pole huvitatud.

Kolmandaks: usaldus ajakirjanduse vastu langeb. Kunagi tipus olnud ajakirjandus on langenud tänaseks koos poliitikutega päris põhja. Kuid sellel usaldusskaalal on huvitavad ja olulised erandid. Usalduse tipus on eelkõige raadiod, aga ka telekanalid, need meediumid pole oma autoriteedist palju kaotanud. Meeletu langustrendi on läbinud eelkõige trükiajakirjandus.  Mis on sellise usaldusnäitajate erinevuse taga? On see ainult meediate erinevus või ka midagi muud? Kuivõrd oluline on, et teles on konkurents suhteliselt tugevam ja kontsentratsioon väiksem? Kuivõrd on Eesti trükiajakirjanduse usaldusväärsust kahjustanud kontsentreerumine eelkõige kahe suure grupi kätte?

Kasum tuleb kvaliteedi arvel

Sageli öeldakse, et hea rahanduslik olukord on ajakirjandusliku kvaliteedi eeldus. Seda väitis hiljuti europarlamendile ka Euroopa Ajalehekirjastajate Liidu direktor Valtteri Niiranen Soomest. Rahaliselt on Eesti meedia olukord 2000. aastatel järjepidevalt paranenud. Selge see, et 1990. aastatel elati kohati üle jõu. Eesti turg ei kannata välja nelja telekanalit ning kahte uudisteagentuuri. Ka nelja kvaliteetpäevalehte mitte. Kuid kas pole veidi idealistlik arvata, et raha, kui seda on, läheb tingimata meedia kvaliteedi tõstmiseks?  Eestis ongi meedia kontsentreerumine ja konkurentsi vähenemine viinud selleni, et kasum mitte ei taga kvaliteeti, vaid saavutatakse kvaliteedi arvelt. Napib ideid ja visiooni. Ma ei näe tõsist tahet ja vastutust harida inimest, laiendada tema silmaringi ning toetada eetilisi otsinguid.

Postimees loobus mullu oma viimasest, üle 10 aasta töötanud korrespondentpunktist Moskvas. Kui varem on Postimehel olnud koguni mitu väliskorrespondenti, ka Helsingis ja Brüsselis, siis praegu on nad kõik töö lõpetanud ja ajakirjanikud koju kutsutud. Need andekad välismaa kogemusega ajakirjanikud on ühtlasi lahkunud Postimehest. Sageli töötavad noored Eesti ajakirjanikud õpingute kõrvalt või on ajakirjanikul mitu ametit. Suur kaadrivoolavus tõmbab paratamatult kvaliteeti alla. Näib, et vahetuste sihiks on luua ebakindluse õhkkond, kus ajakirjanik ei julge lähtuda oma eetilistest tõekspidamistest, vaid püüab juhi silmist lugeda ta soove.

Euroopa meediaseadus ja Eesti

Meediakontsentratsiooni kiitmine rajaneb samale arusaamale kui väide, et valgustatud monarhia on parim riigikord. ORKLA grupil on positiivne roll Taanis, aga Poolas ei käitu ta samamoodi kui Põhjalas ning sama kehtib ka Schibstedi kohta. Riigikogus esindatud kuuest erakonnast viie esimehed saatsid hiljaaegu Schibstedisse kaks märgukirja, milles osutavad, et Postimees soosib järjekindlalt just ühte parlamendierakonda. Minu tõsisem etteheide Eestis tegutsevale põhjamaisele meediaomandile, mis kodumaal ei luba kiita meedia kontsentreerumist ja saabunud väliskapitali nagu valgustatud monarhi, on ajakirjanikele meediapoliitika kujundamisel jäetud põhjendamatult väike sõnaõigus. Kummaski suuremas Eesti meediakontsernis ei ole ajakirjanikud saanud tõsiselt kaasa rääkida selles, missugust ajakirjandust soovib lugeda-kuulata-vaadata Eesti kodanik. Kas harivat ja informeerivat või reklaami täis tuubitud meelelahutust.

Eestis kuulub praegu ajakirjanike ametiühingusse vaid 10 ? 15 protsenti ajakirjanikest. Põhjamaades on vastav näitaja 90 ? 95 protsenti. Valgustatud monarhi rollist saaksime rääkida siis, kui Põhjamaade omanik toob kaasa ka toimetuse ja omaniku suhete süsteemi. Paraku pole Eesti Ajakirjanike Liitu kuulumine meedia
juhtkonna silmis plussiks. Vastupidi, personaalsetel palgaläbirääkimistel lubavad ajakirjanikud mitte liituda ajakirjanike liiduga. Eesti Ajalehtede Liit, mis koosneb peatoimetajatest ehk tööandjatest, teeb kõik, et näida kutseliiduna. Väga paljud Eesti ajakirjanikud kardavad astuda ajakirjanike liitu ehk ametiühingusse. Tuleb tunnistada tõsiasja ? Schibsted käitub Norras teisiti kui Eestis. Maarjamaal on norralaste ainus huvi teenida kasumit. Eesti ajakirjanike seisukohalt pole Schibsted vabu kodanikke ehk isikupäraseid ajakirjanikke toetav Lääne meediakontsern. Kuna Eestis pole peale ringhäälinguseaduse ühtegi teist ajakirjandusseadust, vaid meediat reguleeritakse nii nagu muid äriühinguid, siis senine areng ajendab küll soovima paremat regulatsiooni Euroopa tasemel. Ennekõike sõnavabaduse süvenemise ja kaitsmise pärast.

Põhiseaduse täiendamise seadus ? kas ainult luba astuda Euroopa Liitu?

Pärast põhiseaduse täiendamist koosneb Eesti põhiseadus kolmest dokumendist: põhiseadusest, põhiseaduse rakendamise seadusest ja põhiseaduse täiendamise seadusest. Viimane reguleerib Eesti kuulumist ELi. Põhiseaduse selline kooskõlla viimine ELi liikmesusega kaasnenud õiguslike muudatustega on unikaalne, sest teistes ELi liikmesriikides on muudetud või täiendatud põhiseaduse teksti ennast. Midagi ligilähedast esineb vaid Leedus, kus põhiseadust täiendati samuti eraldi seisva konstitutsioonilise aktiga, mis on siiski palju detailsem kui Eesti põhiseaduse täiendus. Tavaliselt on ELi liikmesriikide konstitutsioonis kas väga üldsõnalised sätted rahvusvahelistele organisatsioonidele teatud võimupädevuste teostamise delegeerimiseks (Holland, Taani, Luksemburg, Sloveenia), eraldi ELi puudutavad paragrahvid (Saksamaa) või koguni ELis olekut reguleerivad peatükid (Austria, Prantsusmaa). 

Eestis oli ELiga ühinemise ettevalmistamise algfaasis põhiseaduse muutmise teema kahjuks peaaegu tabu. Poliitikud vältisid seda kui liiga riskantset ja nii jäi küsimuste, kas ja kuidas põhiseadust muuta, otsustamine viimasele minutile, mis tingis ka mõnevõrra kompromisliku lähenemise. 

Loomulikult kaaluti mitmeid valikuvõimalusi. Põhiseaduse muutmisel sai siiski määravaks järgmine:

1) ELiga liitumist puudutavad muudatused tuleb teha eraldi, s.t mitte jääda ootama põhiseaduse muutmist teistes küsimustes (nt presidendi otsevalimine või päris uue põhiseaduse väljatöötamine);

2) muudatused peavad käsitlema konkreetselt ELi ja mitte rahvusvahelisi organisatsioone üldiselt;

3) muudatused ei pea olema kõikide võimalike vastuoluliste sätete ümberkirjutamine põhiseaduses, vaid pigem ELi integratsiooniteadlik põhiseaduse tõlgendus.

Nendest kaalutlustest tulenevalt otsustati originaalse lahenduse kasuks, mille heakskiitmiseks oli vajalik rahvahääletus.

Põhiseaduse täiendamise seadus koosneb kõigest neljast paragrahvist, mille tähendus, hoolimata väikesest mahust, on kaugeleulatuv, kujutades endast silda Eesti ja ELi õiguskorra vahel.  Sageli arvatakse, et Eestis kehtib kaks erinevat põhiseaduse teksti: põhiseadus ja selle täiendamise seadus, millel puudub omavaheline seos. Nii võib koguni poliitikute teleesinemistes kuulda, et Eesti põhiseaduse § 111, mis annab Eesti raha emissiooni ainuõiguse Eesti Pangale, on Eestis euro käibelevõtmisel ELi õigusega vastuolus, mistõttu kehtiv põhiseadus vajab muutmist. Tegelikult on põhiseaduse täiendamise seaduse kaudu nimetatud probleemid juba lahendatud. Põhiseaduse täiendamise seadus ei ole lihtsalt luba Eesti ühinemiseks ELiga. Sama oluline kui võimaldada Eestil õiguspäraselt astuda ELi, on see, et põhiseadust tuleb ELi kuulumise kontekstis tõlgendada täiendamise seadusest lähtuvalt. See teeb põhiseaduse palju paindlikumaks ja kohanemisvõimelisemaks. 

Euroopa põhiseaduse leping ja Eesti põhiseadus

 10. märtsil käesoleval aastal korraldas Eesti Juristide Liidu Euroopa õiguse ühendus konverentsi Euroopa põhiseaduse lepingu kohta. Konverentsil osales 300 huvilist ja  mitte ainult juristid. Rohke osavõtt näitas, kui vajalik on avalik arutelu Euroopa põhiseaduse lepingu üle. Lepingu sisu tutvustamine on märksa olulisem kui polemiseerimine teemal, kas selle heakskiitmiseks on vaja rahvahääletust või mitte. 

Euroopa põhiseaduse leping on keeruline ja mahukas. Kindlasti oli raske saavutada kompromissi ühelt poolt, et koostada ELi kodanikele ja elanikele arusaadav ELi aluseid ja põhimõtteid kajastav tekst, ja teiselt poolt, et likvideerida praegune olukord, kus ELi alustalad ja valdkondade poliitika on laiali paisatud erinevatesse lepingutesse. Siiski soovitan eeskätt tutvuda põhiseaduse lepingu kahe esimese osaga, mis sisaldavad ELi üldpõhimõtteid, ka otsustusprotsessi ja Ei põhiõiguste hartat ning mida kokku ei olegi nii palju. 

Mis ta siis ikkagi on, kas põhiseadus või leping? Käesoleval ajal on valdav osa eri riikide õigusteadlasi jõudnud seisukohale, et tegemist on pigem välislepingu kui põhiseadusega. Põhjuseks see, et lepingu sõlmimine ja heakskiitmine toimub nagu tavaliste rahvusvaheliste lepingute puhul, kus liikmesriikidel on viimane sõnaõigus. Samuti ei anta Euroopa Liidule põhiseaduse lepinguga pädevust otsustada ise oma pädevuste üle. Selle üle, milliseid ülesandeid EL saab, otsustavad tema eest liikmesriigid.

Pädevuse jaotus ELi ja liikmesriikide vahel on erinevalt varasematest lepingutest püütud selgelt paika panna. Võib isegi öelda, et Euroopa põhiseaduse leping rõhutab senisest rohkem suveräänsete liikmesriikide osatähtsust, suurendades ka rahvusparlamentide, sh meie riigikogu rolli ELi otsuste tegemise protsessis. Esmakordselt on reguleeritud ka EList väljaastumine. Euroopa põhiseaduse leping annab Euroopa väärtuste mudeli, mis tuleneb loomulikult tema liikmesriikide traditsioonidest ja põhiseadustest. Võim saab olla ainult siis legitiimne, kui see põhineb väärtuskorral ja on selle väärtuskorraga ka piiratav.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni juurde on moodustatud ekspertide töörühm, kes peab andma vastuse tervele reale küsimustele, mis on Eestile seoses põhiseaduse lepinguga olulised. Ekspertide arvamuse ja võimalike alternatiivettepanekute vahel teevad lõpliku otsuse poliitikud.

Küsimused, millele tuleb vastus leida, on muuhulgas järgmised: Kas tegemist on põhiseaduse või välislepinguga? Kas Euroopa põhiseaduse leping on vastuolus põhiseadusega (põhiseaduse täiendamise seadusega sellele antud sisuga)? Kui tegemist on põhiseadusega, võib rahvahääletuse korraldamine Euroopa põhiseaduse heakskiitmiseks aset leida, kui riigikogu arvab, et see on vajalik. Kui tegemist on välislepinguga, siis keelab Eesti põhiseaduse § 106 selle rahvahääletusele paneku, lepingu ratifitseerib riigikogu. See ei välista siiski rahvahääletuse korraldamist. Nimelt võib vajalik olla rahvahääletus Eesti põhiseaduse muutmiseks, selleks, et parlament saaks Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerida. Parlament ei tohi ju ratifitseerida välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus.

Kui vastuolu põhiseadusega esineb, on teoreetiliselt kolm võimalust:

1) püüda mõjutada Euroopa põhiseaduse lepingu muutmist;

2) muuta meie põhiseadust selliselt, et Euroopa põhiseaduse leping ratifitseerida või

3) üldse mitte ratifitseerida Euroopa põhiseaduse lepingut. 

Realistlik on muuta põhiseadust. Kui põhiseadust on vaja muuta, siis saab seda põhiseaduse täiendamise seaduse kaudu ja kohaselt teha vaid rahvahääletusel.

Kui vastuolu põhiseadusega ei esine, on riigikogul võimalik Euroopa põhiseaduse leping ratifitseerida ilma rahvahääletuseta. Mis ei välista muidugi riigikogu ja vabariigi presidendi õigust algatada põhiseaduse muutmine, isegi kui otsesed vastuolud kahe põhiseaduse vahel  puuduvad.  Selleks, et otsustada, kas põhiseaduse muutmine on vajalik, tuleb omakorda vastata küsimusele, kas Euroopa põhiseaduse leping vastab meie põhiseaduses sätestatud aluspõhimõtetele? Need on põhiseaduse preambulas kindlaks määratud Eesti riikluse aluspõhimõtted: vabadus, õiglus, võrdsus, õigus, rahvusriik ja põhiseaduse §-s 10 toodud põhimõtted: inimväärikus, sotsiaalriik, õigusriik ja demokraatia.  Samuti sellele, kas Eesti ELiga liitumislepinguga sätestatud tingimused jäävad Euroopa põhiseaduse lepingu alusel kehtima? Kas muutub midagi meie  nõusolekus olla ELi liige?

See, et formaalselt kaotab liitumisleping põhiseaduse lepingu jõustudes kehtivuse, ei tähenda veel, et Eesti ja ELi vahel kokku lepitud tingimused ja üleminekuajad enam ei kehti, sisuliselt jäävad need põhiseaduse lepingu protokolli kaudu alles. Vaid pärast neile küsimustele vastamist saab
otsustada põhiseaduse muutmise ja rahvahääletuse vajaduse üle.

Veel üks rahvahääletus?

Eesti rahvas on erinevalt paljude vanade ELi liikmesriikide kodanikest andnud küllalt hiljuti rahvahääletusel oma nõusoleku ELis osalemiseks. Kahjuks arutati enne ELiga ühinemist Euroopa põhiseaduse lepingu üle liiga vähe. Kuigi põhiseaduse lepingut valmistati ette paralleelselt ELiga liitumise lõppfaasiga ja Euroopa tulevikukonvendi sündmusi kajastati ka Eestis, ei olnud 2003. aasta septembris korraldatud rahvahääletuse eel veel teada põhiseaduse lepingu lõplik sisu. Uue rahvahääletuse vajadus Eestis tuleneb sellest, kas Euroopa põhiseaduse leping muudab ELi olemust või mitte. Kui Euroopa põhiseaduse leping seda ei tee ja  EL ei muutu föderatsiooniks, siis ei ole vaja muuta ka Eesti põhiseadust ega korraldada uut rahvahääletust.

Iga uue muudatusega ELi alusdokumendis ei pea automaatselt kaasnema põhiseaduse muutmine ja/või rahvahääletus. Palju olulisem on legitiimselt tagada, et sellisel juhul  kaasneks ELis toimunud muudatuste süvaanalüüs ja üldrahvalik arutelu. Praegu puudub aga vastav mehhanism. Seekord toimus ekspertrühma kokkukutsumine riigikogu põhiseaduskomisjoni initsiatiivil. Miks ei teinud seda valitsus, miks ei teinud seda vabariigi president, kellel on ju ometi põhiseaduse muutmise algatamise õigus? Miks ei ole paika pandud riigikogu, presidendi ja valitsuse suhted niisuguse tähtsusega küsimuse otsustamisel? Miks ei ole sätestatud kontrollimehhanismi võimalust riigikohtus? Miks ei ole muudetud vastavalt õiguskantsleri seadust? Me ei saa alati lootma jääda kellegi initsiatiivikusele, vaid mehhanism peab toimima ka siis, kui keegi ei soovi/ei tule selle peale, et analüüsi küsida, et olukorda rahvale selgitada.

Need mehhanismid ei pea ilmtingimata sisalduma põhiseaduses.

On arusaadav, et Euroopa põhiseaduse leping tekitab lisaks küsimusele, millised muudatused sellega kaasnevad meie riigile ja meie igapäevaelus, paljudes ka ärevust:  kas pärast põhiseaduse lepingu jõustumist jääb Eesti põhiseadus üldse püsima või muutub teisejärguliseks? Euroopa põhiseaduse leping ei asenda ega välista Eesti põhiseadust, võib-olla need vaid teatud juhtudel täiendavad teineteist, kui esineb kokkupuutepunkte.

Kas anname aega oma põhiseadusele, selle tõlgendustele või kiirustame seda iga hinna eest vastavusse viima detailsete ELi normidega? Isegi kui peaks olema vajalik mingil määral põhiseadust muuta enne Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimist, ei tähenda ELis toimuv veel automaatselt vajadust kirjutada Eestile täiesti uus põhiseadus.

Loomulikult, juhul kui põhiseaduse täiendamise seaduse tõlgendamiseks ei avane võimalust või sellega ei suudeta kõiki vastuolusid vältida, on üks uus põhiseaduse tekst arusaadavam ja lihtsam. Kuid kui kaua püsib selline kodifitseeritud tekst aegumatu? Euroopa põhiseaduse leping ei püsi ju samuti muutumatul kujul. Kas siis iga kord, kui ELis midagi muutub, peab muutuma ka iga üksik säte meie põhiseaduses või saab põhiseadust vaadelda arenguga kaasas käivalt, ilma et peaks läbi viima sagedasi redaktsioonilisi parandusi? Eesti põhiseaduse ja ELi õiguse vastuolud on pigem teoreetilist kui praktilist laadi. Konkreetses situatsioonis ei pruugi piisata ka vastavusse viidud tekstist, vaid seda peab täiendavalt tõlgendama. Seega tundub ainult ELi pärast uue põhiseaduse kirjutamine esialgu põhjendamatu. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et meie endiga ja kogu maailmas toimuvate muutuste tõttu ei peaks me hakkama tähelepanu pöörama oma riigi alusakti võimalikule kaasajastamisele. Uue põhiseaduse kirjutamine võib osutuda vajalikuks siis, kui riigi alusväärtused on sedavõrd muutunud, et kehtiv väärtuskord ei vasta tegelikkusele, kui riigi institutsioonid ei saa kehtiva põhiseaduse alusel korralikult toimida. Kas olukord Eestis on praegu selline, saab kõige paremini vastata kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Uut põhiseadust ei saa demokraatlikus õigusriigis teha ülepeakaela, vaid argumenteeritult ja põhjaliku analüüsi tulemusel. 

Põhiseaduse lepingu heakskiitmine teistes liikmesriikides

Euroopa põhiseaduse leping jõustub ainult juhul, kui kõik ELi liikmesriigid selle heaks kiidavad. Kui aga ühel või mitmel riigil tekib ratifitseerimisega raskusi, võib põhiseaduse leping tulla uuesti arutamisele Euroopa ülemkogus. Seni kuni Euroopa põhiseaduse leping ei jõustu, läheb elu vanamoodi edasi, jäävad kehtima praegused ELi aluslepingud.

Praeguse seisuga on Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerinud Leedu, Ungari,  Sloveenia, Itaalia, Kreeka, Slovakkia. Hispaanias leidis 20. veebruaril 2005 aset konsultatiivne rahvahääletus, milles osalenutest oli 76,73 % põhiseaduse lepingu poolt. Austrias ja Saksamaal on põhiseaduse lepingu  heaks kiitnud parlamendi alamkojad, Belgias senat. Tõenäoliselt ratifitseeritakse Euroopa põhiseaduse leping parlamentide poolt ilma rahvahääletuseta veel Soomes, Rootsis, Lätis,  Küprosel ja Maltal. Rahvahääletus tuleb siiski Prantsusmaal, Hollandis, Luksemburgis, Taanis, suure tõenäosusega Poolas, Portugalis, T?ehhis, Iirimaal, Suurbritannia Ühendkuningriigis. 

Euroopa põhiseaduse lepingut on siiani analüüsinud kahe liikmesriigi konstitutsioonikohus Prantsusmaal ja Hispaanias.

Ainsana on põhiseadust muutnud Prantsusmaa, põhjusel, mis tuleneb paljuski Prantsuse konstitutsiooni sõnastusest ja mõisteaparatuurist. Prantsuse põhiseaduse muudatus sisaldab ka kohustust korraldada edaspidi Prantsusmaal uute riikide (nt Türgi) ELiga ühinemise küsimuses rahvahääletus. 

Olulisem kui põhiseaduse muudatused on Euroopa põhiseaduse lepingu kontekstis tagada liikmesriigi väga hea esindamine Euroopa ülemkogus ja ministrite nõukogus. Esindatus peab baseeruma riigi valitsuse ning parlamendi legitiimsel sidemel, sest ülemkogus võidakse edaspidi otsustada, et ELi poliitika teatud valdkondades minnakse üle seniselt ühehäälselt otsuste tegemiselt kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamisele.

Rahvuslik  versus Euroopa huvi 

Paraku ei valitse põhiseaduse lepingu aruteludes üle-euroopalised küsimused ja huvid, vaid eeskätt siseriiklik problemaatika. Näiteks Prantsusmaal tõusevad  rahvahääletuse eel esile umbusaldus valitseva poliitika ja presidendi vastu, tööpuudus. Paljude prantslaste arvates on Euroopa põhiseaduse lepingus liiga vähe sotsiaalseid tagatisi. Puudub ühine konkreetne arusaam EList. See jääb kehtima ka siis, kui Euroopa põhiseaduse leping peaks jõustuma, sest leping ei muuda üleöö veel mentaliteeti. Mõnes mõttes on see isegi hea, et ELi vaadatakse kui vahendit, mitte niivõrd kui eesmärki. Kindlasti säilitab see rahvuslike traditsioonide eripära ELis. Ainult et sellega seoses ei tohiks riiklikku ja ELi poliitikat vastandada, pigem tuleks vaadata eesmärgi saavutamist kaugeleulatuvamalt, mitte lähtuda ainult oma huvidest. 

Berliinis selle aasta aprillis kümne uue liikmesriigi kultuuriaasta raames toimunud ümarlauas ?Siseriiklik õigus versus Euroopa õigus? leidsid konstitutsiooniõiguse spetsialistid, kohtunikud, advokaadid ja professorid üksmeelselt, et debati pealkirjaasetus ei õigusta end, sest vastandamine ei vii kuhugi. Nagu ka seda, et on kõige parem, kui EL suudab rahvusvaheliste organisatsioonide ja rahvusriikide maastikul säilitada oma näo: olla rohkem kui klassikaline rahvusvaheline organisatsioon ja vähem kui liitriik. Teisisõnu, nagu on öelnud omaaegne Euroopa Komisjoni president Jacques Delors, olla UPO (unidentified political object)! Debatil leiti, et Euroopa põhiseaduse leping säilitab ELi UPOna.