Hiiumaa

Järgnevalt enne teoste loetelu proloogiks tarvitamisõpetus: see ideaal (eelnenud tsitaat) on aluseks tänaselegi kontserdile, kus Suur Muusika kõlab muusikute sisetundest lähtuvas järjekorras. Edasi siis kava: kolm traditsioonilist india raga’t, seitse traditsioonilist New Orleansi jazzmeloodiat, Vivaldi Viiulikontsert D-duur op. 3, Mozarti Viiulikontsert G-duur KV 216, Astor Piazzolla “Escualo” ja “Café 1930”, Arvo Pärdi “Summa” ja Vladislav Reinfeldti “Drops of time”. Epiloogiks märkus, et kontsert on vaheajaga.

Nüüd võis oodata kahte võimalust: kas tuleb kontsertmõistatus või avalikustatakse muusikute sisetunne kõlava sõnaga. Toimis viimane neist, sest Mustonen juhatas kogu õhtut kõlavate bassihäälsete kommentaaridega ja kontserti alustati Pärdi “Summa” keelpillide versiooniga (ilma Mustonenita). Kajavas soolalaos läks minust mööda Mustoneni antud iseloomustus Pärdile ja kui aus olla, siis ka teos ise, mida jätkus just nii kauaks, kui lahke uksehoidja juhatas saali hilinejaid, kellest naissoo esindajad kõlavalt oma kohale steppisid. Number kaks eeskavas olid siis seitse New Orleansi jazzmeloodiat, millega kaasnes juba dialoog Mustonen-Cirkcis (tšello), kus viimane teadustas loo pealkirja ja Mustonen kommenteeris: “Oh yeah!” See viimane oli hästi kuuldav, kuid tšellisti tekst hajus saali kõrgustesse, kuna suu oli tagaseina poole. Tuleb kindlasti märkida, et nendes meloodiates võis kuulda ka viiulisolisti meeldivat ja viisipidavat lauluhäält.

Järgnevalt tuli ettekandele Vivaldi kolmeosaline Viiulikontsert D-duur, mida, muide, kuulsin soleeriva viiuliga esmakordselt, kuigi olen teost ise esitanud (tšellol, Arvo Pärdi orkestriseades) ning kuulnud esitatavat klavessiinil ja veel flöödiversiooni. Mustoneni poolt pakutu oli tõeline tulevärk nii tempolt kui tekstiimprovisatsioonilt.

Järgmise teose autorit tuleb tutvustada pisut laiemalt (kava järgi) kui Mustoneni repliik kõlas. Vladislav Reinfeldt (1963) on mees parimas loomeeas, õppinud 1980 – 84 Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja on kirjutanud palju rockbändile ning veel rohkem klaverile, 1999. aastal ilmus tema sooloalbum “The Coast of Endless” instrumentaalse new age-muusikaga, samas on tal loomingulises mapis ka kammermuusikat ning Mustonen iseloomustas ettekandele tulevat kolmeosalist keelpillisekstetti “Ajahetked” järgmiselt: “Heliloojate töö on lihtne – käivad mööda maailma ja kirjutavad üles seda, mida kuulevad.” Ta lisas veel midagi tropside kui lutsukommide kohta ning et teos läheb vahetult üle kolme india raga esituseks. Nii toimuski, et Reinfeldti sekstett ja raga’d ühendati ning ühendajaks sai sünteetiline sound. Sekstetis olid kasutusel nii tšembalo kui klaver ja tuleb tingimata märkida, et tšembalo värv oli mõjusam kui klaveri oma, kuigi mängija oli ikka Reinut Tepp.

Ja nüüd Mozarti krestomaatiline G-duur Viiulikontsert KV 216 Mustoneni esituses, saatjaks keelpillikvintett ja tšembalo. Originaalis peaksid koosseisus olema ka kaks oboed (flööti) ja kaks metsasarve, aga teatavasti on tänapäeva vaesel ajal (?) kõik võimalik ning käesoleval juhul kostsid tšembalolt vist oboede repliigid ning tühja neist kornodest. Kavast loeme, et Mozart ei olnud “kohutavate kiiruste pooldaja”, aga Mustonen küll – jääb üle ainult imestada, et see tulistamine pihta läks, kuid Adagio algus sordiinidega keelpillidelt oli äkki nagu päikesekiir virtuoossuse udupilves. Ei peagi vist lisama, et eriti Adagio’s sai autoritekst oluliselt täiendust solisti rikkalikust “improreservist”. Jäi üle veel kaks Piazzolla tangot ja lubatud vaheaega ei tehtudki. Kui veel midagi, siis solisti viiulil oli manusena küljes üks juhtmeke, kuid sellest sõltuv võimendus oli küll äärmiselt diskreetne ning ega ei julgegi kihla vedada, millal ta kasutusel oli ja millal mitte.

Kui keegi nüüd siit minu isiklikku hinnangut otsib, siis ega ei leia küll.

P. S.  Parim, mida ma kavast lugesin, kuulub Arvo Pärdile: “Ärge langege odavate ajalehejuttude ohvriks! Võib-olla, et ma käin kloostris tihedamini kui kontserdisaalides – teisalt pole teil aga aimugi, kui tihti viibin ma kontserdisaalides.”

Eelmise nädala kolmapäeval kõlas toomkirikus hingedepäeva kontsert, kus Andres Mustoneni dirigeerimisel musitseerisid segakoor Latvija ja Tallinna Kammerorkester.

Hingedepäev kui katoliikliku algupäraga kiriklik tähtpäev on eurooplaste kommetesse juurdunud väga sügavalt. On olnud aegu, kus seda tava on üritatud kirikust välja tõrjuda, kuid surnud hingede eest palvetamise kommet ei õnnestunud välja juurida ka maailma ühel mõjukamal kirikureformaatoril, nagu seda oli Martin Luther. Inimese harjumuste jõud on lihtsalt tugevam, kas pole?

Kõnealusel kontserdil oli toomkiriku võlvidealune täidetud hardusega, millesarnast võib kogeda ehk jõululaupäeva teenistustel. Kui tavaliselt ei pääse kirikumüüride vahele kogunenud muusikahuvilised jumalasõna kuulamisest, siis seekord juhatas kontserdi sisse ja ütles X Toompäevade lõpusõnad kõigile teada-tuntud poliitik Maret Maripuu. Raske öelda, kas Maripuu kristlikke väärtusi ja oma kõrge lennuga parteikaaslast esile tõstev sõnavõtt kontserdi õnnestumisele kaasa aitas, ent vähemalt ametlikud formaalsused said enne põhiürituse algust korda aetud. Hingedepäeval (nagu ka jõululaupäeval) ei ole vähemalt siinkirjutajal kuigi suurt soovi kaasa elada poliitikute kõnedele, sest argipäevadel võib nende tegemistest kuulda ju piisavalt…

Valentin Silvestrovi (1937) teoseid on Mustonen varemgi juhatanud, mis näitab dirigendi kiindumust selle ukraina päritolu helilooja vastu. Tõepoolest, Silvestrovil on, mida oma kuulajale pakkuda. Võib öelda, et tema muusikat iseloomustab mingi eriline lihtsus, usalduslikkus, intiimsus, mis ei tohiks ükskõikseks jätta ühtegi kuulajat.

Kontserdil kõlanud Silvestrovi teostest “Vaikne muusika” ja “Lahkumisserenaad” jättis sügavaima mulje viimane. Sumeda ja sametise, peaaegu et liikumatu muusika muutumine ning areng on sedavõrd aeglane, vaevumärgatav, et ka ajatunnetus oma igapäevasel kujul transformeerus igavikutunnetuseks. Meie pööraselt kiires elus on vaja hetki, kus tuleb hoog maha võtta selleks, et näha, kuhu on senise eluga jõutud ja kuhupoole ollakse teel. Silvestrovi muusika kuulamine pakub selleks suurepärase võimaluse.

Aleksander Knaifeli (1943) orkestriteos “Palve” kutsus sarnaselt Silvestrovi teostega esile üsna samasuguseid emotsioone, tundmusi. Väga efektne on Knaifeli teose lõpp, kus, alates kõrgetest keelpillidest (viiulid), hakkab muusika järk-järgult hääbuma, lõppedes kontrabasside vaikse kahinaga, mis on küll vaevu kuuldav, kuid selle eest selgelt tajutav, otsekui palvetaja huulte hääletut liikumist muusikaliselt jäljendav.

Kontserdi lõpetas Anton Bruckneri (1824 – 1896) Reekviem. Mainitud teos oli 24aastase helilooja esimene helitöö suurele koosseisule, mis valmis revolutsioonidest ja verevalamistest tulvil 1848. aastal ning kanti ette aasta hiljem. Muide, Brahms – Bruckneri kaasaegne –, saab seesuguse suurteosega (“Ein Deutsches Requiem” op. 45) hakkama Bruckneriga võrreldes 10 aastat hiljem ehk 34sena.

Kuigi Bruckneri hiljem kirjutatud sümfooniad on muusikasõpradele rohkem teada-tuntud kui tema Reekviem, on hästi läbi mõeldud ja teostatud ettekandel võimalus pakkuda kuulajale nauditavaid hetki ühe XIX sajandi olulisema sümfonisti seltsis. Teos on paras väljakutse ka muusikutele, kuna nii oopuse kooripartii kui ka orkestriseade on kohati küllalt nõudlikud ja pretensioonikad. Bruckneri muusika raskeloomulisust ja mängimatust heideti talle ette 1880ndate alguseni, kuni lõpuks harjuti talle iseloomuliku stiiliga.

Ettekandest kõneldes ei saa märkimata jätta muusikaliselt hästi kujundatud episoode meeskoori ja puupillide esituses ning soprani soolot Benedictus’es ühe siinkirjutaja jaoks anonüümseks jäänud tubli kooriartisti ettekandes. Kammerorkestri ja segakoori esitusega võis igati rahule jääda. Kogu teost ilmestav dünaamika ja nüansirohkus ja ka see sõnulseletamatu “miski” õnnestus vahetul viisil viia kuulajani.

Niisugune ta oli – hingedepäeva õhtu Tallinna toomkirikus A. D. 2005.

Muusikafestival “OPERATSIOON B” Von Krahli teatris 11. XI ja 12. XI.

Eelmisel nädalavahetusel kogunesid alternatiivse muusika sõbrad jällegi Von Krahli teatrisse, et saada oma närvilõpmetele taju juurde. Nonde paari päeva jooksul ei keskendutud alternatiivsele muusikale läbi aegade, vaid luubi alla võeti praegused linnakultuuri muutused ja hetkeolemised muusikas. See asjaolu muutis “Operatsioon B” ka ühekülgseks; muusikale lisaks polnud linnakultuurilist fotonäitust või videoinstallatsioone, mis kajastanuks alternatiivi käekäiku urbanistlikus areaalis.

Kui reedel oli festival elektroonilise muusika poole kaldu, siis laupäev (ühtlasi ka põhipäev) lubas rokkida nii, et ihukarvad lupsudes küljest lendavad. Niisiis – tulge, vaatame ukse vahelt sisse.

Väikesed sisekujunduslikud muutused üle elanud Von Krahl hakkab täituma, kell on 21.30. Kesköö paiku ronib lavale elektrobiit-duo Orelipoiss ja Köök. Rahvamassist kummis lavaesine elavneb ning esimesed helid tekitavad ühtlase rahulolu tunde, algab ühine mõmisev tõmblemine. Jaan Pehk (Orelipoiss) hüüab ühiskonnakriitilisi lauseid ja kitarr täiendab teda biidi taustal. Tjah, tore ta on, aga muutub pikapeale tüütavaks. Kusjuures, see ei pruugigi muusikast olla. Koht on tõesti üle mõistuse täis, inimesed ka.

Inimeste alternatiivsus enam välispidiselt ei avaldu. Täpsemalt, ei joonistu enam massist teravalt välja. Ennemalt olid mingid kindlad tunnused, mis viitasid, et sa oled kas selle või hoopis tolle subkultuuri esindaja. Aga nüüd on kõigil mingid ühtlased jooned, on mingid viisakad kasuaalsed või teismelised, ma-olen-ivake-teistsugune mekk juures.

See tähendab, et kui punk või rock oli enne pigem elustiil, siis nüüd erilist vahet pole, klubiinimene või punkar: küsimus on lihtsalt riietumises. Selline jaburus paistab eriti silma Põhjamaades, kus suvalisel beibel on ka neetidega rihm roosade retuuside peal. Reedene “100%” öö ammendab ennast, ehk on laupäeval parem – põhipäev ju.

Pisuke eeluurimus foorumeis üllatas pisut, sugugi kõik pole rahul, et “Operatsioon B” uuesti alustab. Eelmisel aastal jäi nimelt ära. Põhjused kipuvad olema ühesed: polevat enam see, mis vanasti. Minu arvamused on veebipõhised, kuna tänavune sündmus on esmakordne ehk veel neitsikingades minugi jaoks, nii et võrdlus varasematega puudub. Räägitakse, et üritused olid vihasemad ja kuidagi alternatiivsemad, ent nüüd kipub sinna mittemidagiütleva “külasüldi” kanti minevat. Üheks põhjuseks on kindlasti ka see, et sellelaadseid üritusi on terve linn täis.

Loomulikult polnud 90ndate keskel palju sääraseid “teistmoodi” asju ja kui tekkis üks, oli ta kohe ka kõigi lemmik. Rääkimata sellest, kui saadi veel esinema maailmanimega bänd Clawfinger. Teisalt on praegune üritus täpselt samamoodi hull nende jaoks, kes alles nüüd võivad nina tatist puhtaks pühkida ja lubada endale midagi, mis laseb nad seaduslikult sisse. Samuti nagu siis, esinesid ka praegu väga tuntud bändid (22 Pistepirkko, Aavikko, Paul Cole pluss kodumaised tegelased). Vanad ja uued, peerud ja udemed – kõik räuskavad, maailm on viltu vajunud ja keegi ei oska midagi ette võtta.

Aga polegi vaja, sest see, mis oli, oli kindlasti tore – see, mis on praegu, on ka kellelegi tore. Ja kui pole, mis siis! Pigem tuleks vaadata, mäherdune see linnakultuur (muusikas) nüüd siis on. Tundub, et noor ja vihane attitude on asendumas pehme ja õhulise olekuga. Muusika on küll kohati päris raju, aga publik ei ole endast eriti väljas.

Pehmus ja loidus iseloomustavad ehk kõige paremini praegust n-ö subkultuuri, mis pole sugugi halb, ehkki asi lõhnab mittekultuuri/subkultuuri järele. Eks ole ka hullud ajad: igapäevane rutiin on raju, vahepeal tahaks lihtsalt puhata ja mängida. Bändid üritavad pisut šokeerida, aga eesmärk ei täitu.

Punkrockitaat Villu Tammegi oli kohal ja tõestas, et kogu oma väsimuse juures suudab ta ikka veel vanade heade aegade mälestuseks nii mõnegi säravama J.M.K.E. ballaadi lõõritada. Tore oli, aga kurb hakkas. Hullust ja arutust pole enam, aga võib-olla ongi nii parem – maailm on parem ja meie oleme paremad. Tõsi küll, pole eriti millegagi võrrelda, sama hästi võib parem ka lihtsalt hea olla. Niikuinii on ühtlane pilvine ja sumune olek.

Armas trio 22 Pistepirkko suutis näidata ka kogu selle õhulise oleku psühhedeelset külge ning Von Krahli teine korrus imes endasse peaaegu kõik linnakultuuri ballikülalised. Nii muuseas oli kakskendkaks lepatriinu ka üheksa aastat tagasi selsamal üritusel. Või oli see ikka toosama?

RAMi õhtu näol oli tegemist ebatraditsioonilise kontserdiga. Esiteks sellepärast, et kava koosnes uudisteostest (erandiks kontserti raamiv Tormise looming). Teiseks seetõttu, et need uudisteosed olid kirjutatud meeskoorile. Kolmandaks sel põhjusel, et nii esituskoosseisud kui teoste aluseks võetud tekstid olid ebatavalised. Neljandaks seepärast, et tegu polnud tellitud teoste, vaid heliloojate enda initsiatiivil ja inspiratsioonil kirjutatud muusikaga. Viiendast põhjusest lõpupoole.

Robert Jürjendali “Meie aja paradoks” on kirjutatud meeskoorile, vokaalkvartetile ja Weekend Guitar Triole. Ja dalai-laama tekstile, mis sisuliselt meenutab Glassi “Koyaanisqatsi’t”. Kaasaja vastuolulisus peegeldub meeskoori  monoliitsema muusikalise materjali ning Improloo ja WGT polürütmika vaheldumises ja vastandumises. Sellised esituskoosseisud võimaldasid seinast seina kontraste (nii dünaamilisi, sisulisi kui diapasoonilisi), mis muutsid “Paradoksi” huvitavaks ja reljeefseks.

Ilmselt vajab vaid suure meeskoori ja keerulise rütmika kombinatsioon veel aega üksteisega kohanemiseks, et mõningast ebatäpsusest ja pingutatusest välja kasvada. Aga see tundub olevat lugu, mis igal järgmisel kontserdil vabamalt välja tuleb.

René Eespere “Loits ja palve” oli üks kontserdi neljast esmaettekandest. Koosseis jälle mitte just harilik: RAM, Vox Clamantis ja klaver. Teksti autorid samuti: Läti Henrik ja René Eespere.

Eestlaste püsimine läbi ajaloo on olnud lõpmatute vastuolude ja kompromisside kunst. Abi otsimine kas loitsust või palvest, toetumine ürgoma või sissetoodud teadmisele on vaid üks tuhandetest dilemmadest. Eespere aga ei vastanda loitsu ja palvet, vaid ühendab need, tekitades nii loomulikult orgaanilise sünergia. Märkamatult liiguvad meloodiad ja kujundid meeskoori, gregoriaani ansambli ja klaveri vahel (Siim Selis), moodustades terviku. RAM, Vox ja Siim Selis on siin ilmselt meie parim esitajate kombinatsioon, nende koosmusitseerimise sünkroonsus on muljetavaldav. Ja kui René Eespere oma saatesõnas nimetab, et Henriku kroonika on “oma hinnangutelt kahtlemata erapoolik, siin korda saadetud vägivaldse tegevuse teadlik õigustamine”, siis tema teos on pigem Henriku apoloogia.

Tõnu Kõrvitsa “Laulud vihmast ja tuulest” esindab eesti asja selle sõna parimas tähenduses ja oma nurga alt. Meeskoor, vihmapuu, maracas, tamburiin, bambusest tuulekellad ja rahvaluuletekst on leidlik kombinatsioon, üminast ja vokaliisist kasvab orgaaniliselt välja majesteetlik kõlamassiiv, suured kontrastid. Tekstid on lihtsad, ka muusika ei pretendeeri keerukusele, vaid loomulikkusele, väljendades kõige lihtsamat ja loomulikumat muret kõige lihtsama ja loomulikuma – ilma pärast.

Anti Marguste “Jalutuskäik Tallinna raekotta” meeskoorile ja kahele klaverile on esituskoosseisult traditsioonilisim selleõhtustest esiettekannetest. Traditsiooniline on ka Marguste oskus teos mingi omamoodi vinkli leidmisega ootamatult ebatraditsiooniliseks väänata. Seekord ühendab ta tekstiks raekoja seinal rippuvate tahvlite manitsused XVII sajandist ja raekoja inventari loetelu. Vaimukas ja efektne teos nõuab koorilt intonatsioonitäpsust ja reageerimiskiirust.

Aare Kruusimäe demonstreeris oma “Hääle otsimises” vokaali kõiki kasutusvõimalusi. Ja vokaali all ei mõtle ma kaugeltki ainult laululist häält. Improloo ja RAM lõid teravmeelse kõlapildi, mis on ühtaegu kergesti mõistetav ja virtuoosne. Annaks jumal meile ometi rohkem laulvaid heliloojaid!

Lõpuks siis see viies põhjus, mis kontserdist ebatraditsioonilise sündmuse tegi. Üks kavas olnud heliloojatest on kunagi öelnud, et eesti nüüdismuusika kontsertidel võiksid piletid alati kehtida tagurpidi: kontserdile pääs tasuta, väljapääs sada krooni. Väitis, et läbimüük suureneks hoobilt. Ent kolmapäevane kontsert oleks sellise korralduse puhul sissetulekust hoopis ilma jäänud, sest kõik esitatud uudisteosed olid täiesti ebatavaliselt head. Vähe sellest, ka väga hästi esitatud. Kindlasti jäävad need nii RAMi repertuaari kui kontserdilavadele ringlema ja hakkavad elama oma elu nagu hea muusika ikka.