Raamatukoguhoidjate Ühing kutsub üleriigiliste raamatukogupäevade ajal huvilisi külastama raamatukogusid.
20.- 30. oktoobrini toimuvate raamatukogupäevade „Kohtume raamatukogus“ eesmärk on avada raamatukogude uksed tavapärasest veelgi enam, viia lugejad kokku lemmikkirjanikuga ning näidata kaasaegse raamatukogu mitmekülgseid võimalusi.
Raamatukogupäevade avamisel Haapsalus 19. oktoobril, räägime raamatute ja raamatukogude rollist tänasel päeval. Vestlusringi juhib ajakirjanik ja ühiskonnategelane Andres Ammas. Teema ärgituseks kõneleb arhitekt Mikk Meelak oma magistritööst ajendatult, mis juhtub ruumiga, kui informatsioon digiteerub. Arutelu jätkavad õpetaja Jana Porila, koolinoor Roger Tibar, Kultuuriministeeriumi nõunik Asta Trummel ning raamatukoguhoidjate esindajana Asko Tamme.
Oktoobrikuu lõpuni toimuvad üle Eestimaa raamatukogudes kümned ja kümned erinevad üritused, kus osaleb sadu huvilisi.
20. oktoober on traditsiooniliselt ettelugemispäev, mis Lastekirjanduse Keskuse eestvõtmisel on pühendatud Aino Pervikule. Põnevaid ettelugemisi toimub nii lasteaedades, koolides, raamatukogudes kui hooldekodudes.
23. oktoober on Eesti raamatu päeva. Erinevate üritustega tähistatakse muuhulgas ka Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva. Üle Eesti toimub rohkem kui 60 kohtumist kirjanikega, koostatakse rohkem kui 300 näitust, toimub 30 kirjanduse tundmise viktoriini ja palju muudki huviväärset.
25. oktoober on infokirjaoskuse päev, kus tehakse tutvust e-riigi ja e-raamatukoguga. Toimuvad koolitused ja õpitoad. Vestlusringides vaagitakse paber- ja e-raamatute üle.
Euroopa Komisjoni algatatud põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta puhul on raamatukogudes väljapanekud põlvkondi siduvatest raamatutest ning tähelepanu all lugejate lemmikud ajast aega. Neljakümnes raamatukogus üle Eesti proovivad ühel päeval kohalikus raamatukogus raamatukoguhoidja ametit vallavanemad ja vallavolikogu esimehed, õpetajad, lasteaiakasvatajad ja teised tuntud kohaliku elu tegelased.
Juba 22. korda toimuvatest raamatukogupäevadest teavitavad ka videoklipid YouTubes, näit. http://www.youtube.com/watch?v=G8nlnRsHzuQ
Täpsem ülevaade toimuvatest üritustest Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu kodulehelt http://lib.eru.ee
Hiiumaa
-
Algavad raamatukogupäevad
-
Estoonlased Soomes ja soomlased Estonias
Mõeldes Estonia teatri seostele soome kultuuriga, meenub esmalt fakt, et maja on kavandanud soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn. Olulisemaid teerajajaid n-ö ooperisilla ehitamisel kahe hõimurahva vahele oli aga soome tenor Wäinö Sola (1883 ? 1961). Laulja, lavastaja, tõlkija ning kodumaise ooperielu ühe alusepanijana, olid tal tihedad sidemed ka Eesti muusikaeluga. Esmakordselt esines ta Estonia teatris 1913. aastal, lauldes Canio rolli Leoncavallo ?Pajatsites?. Samal aastal osales ta ka uue Estonia hoone avamispidustustel. Järgmise 25 aasta jooksul laulis ta Eestis paljudes ooperites, oratooriumides ja kontsertidel. 1927. aastal lavastas ta Estonias ka soome helilooja Oskar Merikanto ooperi ?Elina surm?. Estonias on soome ooperitest lavastatud veel 1990. aastal Sallineni ?Ratsurmees?.
Üks esimesi estoonlasi, kellel olid tihedad kontaktid Soome teatritegelastega ja kelle näidendeid Soomes mängiti, oli Paul Pinna. Esmakordne Estonia balletitrupi külaskäik Soome oli aga 1937. aastal, kui seal esitati ?Pähklipurejat?. Kogu trupp on käinud Soome Rahvusooperis võõrusetendusi andmas kahel korral: 1967. ja 1980. aastal.
Eestlaste ehk suurim ?kultuuridessant? toimus aga 1987. aastal, kui Estonia mängis Savonlinna ooperifestivali esimese väliskülalisena Bizet? ?Carmenit? ja ülimenukaks kujunenud Mussorgski ?Hovan?t?inat?. Ballettidest esitati tookord Berliozi ?Romeo ja Julia? ning Kuldar Singi ballett ?Karje ja vaikus?. Solistidest on sellel festivalil meeldejäävad rollid loonud Hendrik Krumm ?emeikkana ?Juhas?, Mati Palm Hollandlasena ?Lendavas Hollandlases? ja Teo Maiste Kečalina ?Müüdud mõrsjas?. Hiljutine teatri ühiskülaskäik Savonlinna ooperifestivalile oli eelmise, 98. hooaja lõpus, mil esitati Dvořáki ?Reekviemi? Eri Klasi juhatusel Pille Lille, Ain Angeri, Mati Turi, RO Estonia sümfooniaorkestri ja ooperikoori osavõtul.
Teatri ühiskülastuste kõrval on mõistagi paljud Estonia muusikud esinenud või töötanud Soomes. Dirigentidest on Neeme Järvi juhatanud Helsingi ja Lahti Linnaorkestrit ning Raadio Sümfooniaorkestrit, Eri Klas Soome Rahvusooperi etendusi, Tampere Linnaorkestrit ning õpetanud Sibeliuse akadeemias, Peeter Lilje on töötanud Oulu Linnaorkestri kunstilise juhina, Estonia loominguline juht Arvo Volmer on praegu sama orkestri juht, Vello Pähn töötab Kuopio Sümfooniaorkestriga jne. Samuti on Estonia lavastajad Arne Mikk ja Neeme Kuningas korduvalt lavastanud mitmetes Soome teatrites Helsingis, Vaasas, Oulus, Tamperes jm.
Toredaks ettevõtmiseks oli Eesti ja Soome ooperikoolitusalase koostöö vormis Neeme Kuninga lavastatud ?Jevgeni Onegin? (2003), kus laulsid Sibeliuse akadeemiast ja EMA laulueriala üliõpilaste seast konkursiga valitud noored solistid.
Nii nagu eestlased on tihti üle lahe tutvustanud eesti muusikakultuuri, on paljud tuntud soome solistid meie publikut rõõmustanud: Sauli Tiilikainen Cyrano ja Germont?ina, Jaakko Ryhänen Filippo ja Raimondona, Raimo Sirkiä Macduffina, Soile Isokoski Mimina, Jorma Hynninen Oneginina jpt. Mitmele Estonia lavastusele on aga lavakujunduse ja kostüümikavandid teinud soome kunstnik Anna Kontek.
Soome Rahvusooperi ühiskülaskäik Eestisse leidis viimati aset 1982. aastal, külakostiks Sallineni ooper ?Punane joon? ja Verdi ?Macbeth? ning balletitrupi esituses ?Kameeliadaam?.
Viimane suurem Eesti-Soome ühine muusikaline ettevõtmine oli sügisel 2004, mil soome solistid Kirsi Tiihonen, Juha Uusitalo, Esa Ruuttunen jt esitasid dirigent Hannu Lintu juhatusel Estonia kontserdisaalis soome helilooja Tauno Pylkkäneni läbimurdeooperi ?Mare ja ta poeg?.
2. IV jõudis see ühisprojekt Soome publiku ette. Estonia balletitrupp esines Soome Rahvusooperis Delibes?i ?Coppélia? etendusega 31. III ja 1. IV.
Selle aasta algusesse jäi aga üks õige magus üritus, kus soomlased Estonia tegemistes väga edukalt kaasa lõid. Nimelt võitis Soome Tavastia koolituskeskus rahvusooperi korraldatud tordivõistluse, mille tulemusena hakkab Balti Sepik tootma Estonia-nimelist torti ja kooki.
-
Berliini uusim galerii
Hannah Höch. Autoportree, 1927.
22. X 2004 avatud Berlinische Galerie on ilmselt veel siiani kõige uuem kunstimuuseum sakslaste pealinnas (Alte Jakobstrasse 124 ? 128, metroojaam Kochstrasse või Spittelmarkt). Tegelikult on aga uus üksnes hoone, sest sellenimeline galerii on Lääne-poolel tegutsenud ligi kolmkümmend aastat, kogudes ja esitades näitustel Berliinis loodud XX sajandi kunsti, arhitektuuridokumente ja fotot. Asupaigad on küll vaheldunud, kuid 1990ndail pesitseti pikemalt Martin Gropius-Baus, kus eksponeeriti meilgi vastukaja leidnud näitust ?Berliin ? Moskva/Moskva ? Berliin?.
Seal alanud remonditööd sundisid otsima võimalust ehitada uus galeriihoone. Linnavõimud leidsidki 2002. aastal krundi Alte Jakobstrassel, kus vana klaasiladu ehitati ümber ja liideti uue hoonega (arhitekt Jörg Fricke). Eelarve olevat olnud ?knapp? ? 18,7 miljonit eurot.
Välispidi on BG uushoone edevusetult lihtne, kuid mõjuvust lisab sellele fassaadi ees laiuv erkkollastest plaatidest parkettväljak kunstnike nimedega: igas ruudus suur must täht nagu laste mänguklotsidel (autor K. Malvezzi). Projekteerimisel seati eesmärk luua ruum, mis sobiks nii traditsioonilisele maalile, skulptuurile, graafikale kui ka uuematele meediumitele nagu installatsioonid jms. Interjööri üldine kujundus põhineb avatud ruumi mõjul: keskne 10 meetri kõrgune hall jätab nähtavaks nii vahekorruse (6 m) kui ka selle kohal asuva teise korruse (3,5) ruumid.
Arhitektuurne dominant on efektne trepistik halli keskel, ja tõepoolest, kaks diagonaalis ristuvat treppi liigendavad ruumi ja mõjuvad meeldejäävalt. Ekspositsioon (üldpind 4600 m²) algab perioodiga 1900 ? 1960, allkorrusel on eraldi esitatud 1960. ? 1990. aastate ja kõige uuem kunst.
Vahelduvate näituste jaoks mõeldud saal kannab nimetust jetzt/now. Väljapaneku ?Durchblicke ? Durchbrüche? (?Läbivaated ? läbimurded?) algus teeb ilusa ?esti, tutvustades Berliini setsessiooni algatajaid, sellele järgneb muidugi ekspressionistide kunst, seejärel erilise rõhu all Berliini dada, uusasjalikkuse ja Novembergruppe ajastu. Dada väljapanek pakkuski suurimat huvi, iseäranis rühmituse ainukese naisliikme, andeka ja armastatud Hannah Höchi kollaa?id ja fotomontaa?id. Höch paistab olevat galerii lemmik: 1996. aastast antakse välja temanimelist preemiat, saalis on vaadata filmid tema elust ja loomingust. Höch pärandas muuseumile nii enda kui ka oma elukaaslase Raoul Hausmanni rikkaliku arhiivi. Aga ka teiste, näiteks Georg Groszi, Kurt Schwittersi, Otto Dixi, Rudof Schlichteri, Christian Schadi väljapanekuis on seni nagu varjul olnud töid. Kunstile sekundeerib samast perioodist ulatuslik fotoväljapanek: põnev ja vastuoluline nagu elu ise.
Väga olulisele kohale on asetatud kahekümnendate aastate vene pagulasavangardistide kunst (Ivan Puni, El Lissitzki, Naum Gabo, Aleksandr Rodt?enko), otsekui rõhutades, et Berliin on olnud ja tahab ka tulevikus olla multikultuuriline-multinatsionaalne kunstimetropol.
Natsismi- ja sõjaaastad on paraku esindatud vaid väheste fotode vahendusel, sõjajärgne aeg seevastu rikkalikult: tähelepanuväärseimad on vahest Wolf Vostelli, Karl Horst Hödicke ja Emilio Vedova väljapanekud. ?Ostblicke ? Westblicke? ekspositsiooniosaga püütakse aga jälgida Ida- ja Lääne-Berliini kunstnike vastastikuseid pilguheite üle müüri, erinevusi ja kõige kiuste ka sarnasusi.
Vürtsi lisab alumise korruse ekspositsioonile Edward ja Nancy Kienholzi elusuurustest figuuridest installatsioon ?Art Show? (1963 ? 1977). Omaaegsed kunstikriitikud, kuraatorid ja muud asjamehed seisavad, ülikond seljas, üksikult ja grupiviisi piltide ees ja vahel, igaühel vanast autovrakist pärit ventilatsioonikarbik nina alla kinnitatud. Ajuti paiskub sealt sooja õhku ja kostub arusaamatut ?kunstijura?.
Kuid arhitektuur ? joonised, maketid, fotod ? on ka uuemas osas esitatud väga suures mahus, pakkudes põnevaid sissevaateid praeguse Berliini plahvatuslikku ehitustegevusse.
Ja lõpuks: muuseumi lastekeskus kannab tänava järgi nime Der Bunte Jakob (Kirju Jakob) ja kohvik võikaid pilte teinud Otto Dixi nime (Cafe Dix).
-
Keegi ei ela eksiilis, kõik elavad kodus
Maapagu/eksiil ? sõnad, mis on valitud Tallinna XIII graafikatriennaali tunnussõnadeks, on erakordselt suuremahulised, tähendades nii lahkumist kui jäämist, kodumaad kui kodumaatust, avatust kui sulgumist. Eksiili mõistame enamasti kui füüsilist lahkumist sünnimaalt, aga see võib olla ka vaimne pagulus, äraminek, kui jäämiseks puudub põhjus. Eksiili tähendus on rahvati erinev: on riike, kust on mindud, ja riike, kuhu minnakse. Iirimaa ja Prantsusmaa kõnelevad eksiilist erinevas keeles. On riike, mis ei sobi oma rahvale, ja religioone, mis ei sobi riigile. Läbi ajaloo tähistab eksiil pigem sunnitud lahkumist, võõra sekka minekut, aga ka võõra tulekut oma koju.
Tänapäeva Euroopa pakub uusi valikuid ja vaba liikumist ja justkui välistab eksiili tihti negatiivse tähenduse. Eksiil pole mõiste, mida poliitilises retoorikas kasutada armastatakse. Põhimõtteliselt on inimene vaba valima oma elukohta ükskõik millises maailma nurgas vastavalt oma soovidele või karjäärile. Ettekujutus Euroopast ühendab pigem erineva kultuurilise taustaga inimesi kui erineva kultuuritraditsiooniga riike. Segatud identiteedid ja multikulturaalsus tähistavad kultuuritüüpide kultuurihierarhiate kadu ning avavad võimalusi uutele, mittetraditsioonilistele kultuurihübriididele ja kooslustele.
Alates modernismist on Euroopa kunstnikud otsinud uusi väljendusvahendeid väljastpoolt ? Jaapanist, Põhja-Aafrikast, araabia maadest.
Me võime seda nimetada ornamentaalseks lähenemisviisiks, sest võõraid kultuurimärke ei üritatud dešifreerida, vaid istutati omaenda kultuurikoodidesse. Paljuski on see tänaseni nii jäänud, ringid korduvad pisut teistpidi: Ladina-Ameerika, Aafrika, Kagu-Aasia, kui vaatame rahvusvaheliste näituste geopoliitikat.
Ometi pole tekkimata jäänud ka hübriidkultuurid, mis kasvavad suurte linnade immigrantidega täidetud getodes. Pole kindel, et see tähistab õhtumaa kultuurihierarhiate kadu, sest nad võtavad marginaalide, subkultuuride vormi, kasvades välja inimeste hulgas, kes on lahkunud peamiselt majanduslikel põhjustel oma kodumaalt ja toonud endaga kaasa elamisviisid, mida “oli õpetanud ema”, sest uus kodu ei ole neis gruppides tekitanud ei usaldust ega armastust. Kultuuritüüpide dialoog, võimalik huvi teineteise vastu tekib pigem teatavate huvigruppide pinnal, n-ö tundlikes punktides, nagu kunstis, muusikas või moes, ei haara aga suuremaid väärtushinnanguid ega massikultuuri teisiti kui vaid odava kitši kaudu.
Erinevad kultuurikoodid, nende kohtumine ja kokkupõrked, üksteise sõnumite lugemise võime on suuresti selle näituse teema. Triennaalinäitustele kutsutud kunstnikud on lähenenud etteantud teemale ? maapagu/eksiil ? erinevalt, pealegi ei maksa unustada, et tegu on samas ka ühe väljendusviisi, graafikanäitusega. Näitus “Teine naaber” Kunstihoones ja Ku galeriis on tehnikast sõltumatud, tegeledes vaid eksiili mõistega. Kõik esinejad on mitmesugustel põhjustel kodumaalt lahkunud ning asunud elama teise, neile sobivamasse keskkonda. Kuidas on toimunud sulandumine uude keskkonda, kuidas nad on reageerinud neile võõraste käitumismallide ja väärtushinnangute süsteemile? Näeme tugevat emotsionaalset sidet minevikuga, mälu võimukat kohalolu. On midagi, mis päriselt lahti ei lase. Näituse korraldamise mõte võibki olla selles, et kunstnik on võimeline kõnelema mitmes keeles, olles osaline kultuuride ja nende tabusüsteemide tõlkimisel. Ehk vähemalt vähendama paineid, mis alateadvuses kaasa on antud.
Sest keegi ei ela eksiilis, kõik elavad kodus.
-
Brasiilia maailmamuusik ja jazzitäht Badi Assad annab ainsa kontserdi Baltikumis Tallinnas
„Sügisjazz” kutsub: BADI ASSAD – maailmamuusik ja jazzitäht Brasiiliast
Täna, 17. X alustab oma Euroopa turneed erilise andega brasiilia muusik Badi Assad. Poola, Šveitsi ja Soome kontsertide järel jõuab ta 24. oktoobril Eestisse, kus annab Estonia kontserdisaalis ainsa kontserdi Baltikumis. Särav muusik võlub kuulajaid nii oma laulude, kitarrimuusika kui rütmimängudega. Naine nagu orkester! Tema muusikas kohtuvad jazzimprovisatsioonid, bossanova ja teiste maade etnilised helid. 1. oktoobril andis ta São Paolo teatris kontserdi, millega tähistas oma professionaalse karjääri 20. tegevusaastat, samuti olid tal kontserdid Manaus ja Belémis. Brasiillanna esineb Euroopas harva, seda suurem on rõõm igast kohtumisest särava muusikuga. Euroopas võib kuulda kava, mis on kokkuvõte muusiku senisest karjäärist ja ka peatselt ilmuva albumi lugusid.
Badi Assadi on võrreldud Joni Mitchelli ja Flora Purimiga, tema vokaalimprovisatsioonide meisterlikkust lausa Bobby McFerriniga. Tegemist on uskumatult mitmekülgse muusikalise kameeleoniga. Ta suudab paindlikult ja kiiresti ümber kehastuda erinevatesse rollidesse, meeleoludesse ja rütmidesse. Badi Assadi isa Ceu Jorge ja vennad Cito, Sérgio ja Odair on kõik tuntud muusikud – nagu Badi tuuritavad ka vennad suure menuga maailmalavadel. Isalt on Badi pärinud aga suure naeruhimu. Oma kodulehel tõstab ta eriliste lemmikutena esile ansamblit Zap Mama, lauljatar Tori Amost ja brasiilia kitarrilegendi ja heliloojat Egberto Gismontit.
1995. aastal valis ajakiri Guitar Player Badi Assadi plaadi „Rhythms” aasta parimaks klassikalise kitarri albumiks. Enda ja teiste brasiilia autorite muusika kõrval mängib ta oma lemmikkitarristide Ralph Towneri ja Egberto Gismonti helindeid; trios USA tippkitarristide Larry Coryelli ja John Abercrombiega ka nende meistrite loomingut – kolmiku salvestatud heliplaat „Three Guitars” (2003) oli väga edukas, samuti kui nende arvukad kontserdid festivalidel ja televisioonis. Albumid „Verde” (2004) ja „Wonderland” (2006) ilmusid firmalt Deutche Grammophone/Universal ja Chesky Records andis 2006. aastal välja albumi „The Best of Badi Assad”. 2010. aastal ilmus DVD „Badi Assad” ja 2013. aasta hakul on oodata sellelt suurepäraselt muusikult uut albumit „Love and Other Chronic Manias”.
Badi Assadi kontserdi piletid hinnaga 14 – 20 EUR on saadaval Piletilevi müügikohtades ja tund enne algust kohapeal.
Rohkem infot: www. jazzkaar.ee.
Palju väga huvitavat saab teada Badi Assadi inglisekeelselt kodulehelt:
http://www.badiassad.com/2009/badiassad.php?language=en
http://badiassad.com/en/press/promotional-pictures/
http://www.youtube.com/watch?v=iZXnpMugFLE
http://www.youtube.com/watch?v=IM_7U7ultOY&feature=related
http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=XN6SYmkM1IY -
Vana muusika, kuid uues ajas
Continuo-mängust organisti töös
Sel teemal rääkis EMA õppejõud Imbi Tarum. Continuo-mänguks nimetati baroki ajal igasugust saadet. See on nii saatmisel kui ka improviseerimisel oluline oskus, mis eeldab head kõrva, reaktsiooni ning põhjalikke teadmisi harmooniast. Lektor tõi välja oreli- ja klavessiinisaate erinevusi, mis tuleneb nende pillide kõlalistest iseärasustest. Ta rõhutas, et continuo-mäng ei koosne ainult akordidest, vaid saatja peab nagu dirigent kogu ansamblit koos hoidma. Hea mängija suudab solistide võimalikele eksimustele kiiresti reageerida ja need märkamatult siluda. Sisukat loengut ilmestasid tsitaadid vanadest traktaatidest ning rohked muusikalised näited nii lektori enda esituses kui heliplaatidelt.
Klavikordi kiituseks
Sibeliuse akadeemia vanamuusikaprofessor Pekka Vapaavuori kõneles klavikordi kasutamisest XVIII sajandil ning tänapäeval. Kui 1950. aastatel hakati vanu pille taas kasutama, arvati, et klavikord on oma vaikse hääle tõttu nüüdisajal kõlbmatu. Viimasel ajal on huvi tema vastu tõusnud just pedagoogikas. Vanasti peeti klavikordi tähtsamaks õppepilliks klahvinstrumentide hulgas. Selle abil õpetati muusikalist mõtlemist ning alles siis mindi klavessiini või oreli taha. Lisaks sellele oli klavikord praktiline pill organistidele. Vapaavuori kasutab klavikordi ka tänapäeval oma õppetöös, kuna leiab, et see on õige võti barokk- ja klassitsistliku muusika mõistmiseks. Tema sõnul äratab see nõudlik pill kõrva teravalt kuulma ning õpetab sõrmeotsa tunnetama ja kätt vabastama. Tal on isegi teraapiline mõju: kui käsi on üle mängitud, saab selle abil välja selgitada, millised lihased on pinge all.
Sibeliuse akadeemia rahvamuusika õppejõud Heikki Laitinen kõneles soome vaimulikest rahvalauludest. Ta võrdles barokkmuusika ja rahvalike laulude esitamist. Mõlemas olid tähtsad pigem väikesed detailid kui tervik, olulisim sündis mikromaailmas, s.t fraasides, puudus terviklik pulss, valitses vabadus mõttele ja sõnadele. Rahvalikus laulumaneeris kasutati palju spontaanselt tekkinud heterofooniat. Lektori eestvedamisel lauldi koos mitmeid soome keskaegseid vaimulikke regilaule.
Õpitoad
Sibeliuse akadeemia õppejõud Mikko Korhonen viis Pauluse kiriku oreli taga läbi põneva loengkursuse improviseerimisest. Ta näitas, kuidas kohapeal luua tantsusüite, passacaglia?sid, fantaasiad jt vanu vorme. Võrdlusena demonstreeris ta improviseerimist ajaloolistes stiilides. Korhoneni esituses sündis see nii kergelt ja loomulikult, et jäi mulje ? improviseerimine, see on ju imelihtne! Mõned julgemad said ka ise proovida ja veenduda, et kõik ei tulegi nii ladusalt välja kui meistri sõrmede all. Igal juhul saadi siit julgust ja indu asjaga edasi tegelemiseks.
Neeme Punderi õpituba käsitles vanamuusika õpetamist lastele. Siin osalesid Tallinna stuudio Sonare ja Viljandi muusikakooli õpilased, kes õppisid katkendeid Monteverdi ooperist ?Orpheus?. (See teos tuleb ettekandele tänavusel Viljandi vanamuusikafestivalil.) Punderi sõnul on oluline anda lastele jõukohane ülesanne, mida võimaldab just varajane muusika. Siin saab kaasata eri mängutasemega õpilasi, kes võivad lisaks ka laulda ja tantsida. Nii muutub muusika just nagu laste endi omaks ja pakub neile suurt huvi.
Noorte õpetamist pidas oluliseks ka Imbi Tarum, kes on olnud koos Neeme Punderiga Eesti vanamuusikaharrastuse hälli juures. Meenutades tollaseid aegu, ütles Tarum, et siis tuli kõik ise avastada ja leiutada, nüüd on meil kujunenud oma õppesüsteem, alates lastekoolidest kuni muusikaakadeemiani välja. Muidugi saab kõike veelgi süvendada ja põhjalikumaks muuta. Viljandi kultuuriakadeemia X erialapäevade loengud, õpitoad ja kontserdid andsid sellesse protsessi oma sisuka panuse.
-
Universitas ja Leedo praamid
Fakt on see, et kõrgharidusturg ja teaduse rahastamine muutuvad üha rahvusvahelisemaks. See tähendab, et ei Eesti demograafiline olukord ega ka riiklike ressursside piiratus ei pruugi saada ülikoolide arengu piduriks, kui suudetakse leida rahastust väljastpoolt.
Võib ju küsida, et mis rahvusvahelist turgu on näiteks kõnealusel ajaloo erialal, kuid see ei olegi määrav. Turgu on piisavalt ja enamgi paljudel sotsiaal- ja humanitaaraladel, samuti inimesega seotud ?pehmetel? reaalaladel. Tark ja vastutustundlik ülikool suudab neis valdkonnis teenitud kasumi arvelt arendada ka väikesi, kuid ülikooli ja rahvuskultuuri terviklikkuse seisukohalt olulisi erialasid.
Selline nägemus läheb muidugi vastuollu Kangilaski seisukohaga, et sotsiaal- ja humanitaaralade ületootmise vältimiseks tuleks hariduspoliitikas rakendada plaanimajandust. Me kõik teame, et vaja on rohkem tehnika- ja insenerioskustega inimesi ? nende tööl põhineb ju tehnoloogia areng. Kuid arvestagem sellega, et mida enam areneb tehnoloogia, seda rohkem tootvat tööd teevad ära masinad, mis ühtlasi tähendab ka seda, et üha rohkem inimesi hakkab leiba teenima järjest kasvavas humanitaar- ja sotsiaalsfääris. Selles valdkonnas on olulised üldistus- ja argumenteerimisvõime, organiseerimis- ja kommunikatsioonioskused, õppimis- ja kohanemisvõime. Just neid oskusi arendavad sotsiaal- ja humanitaaralad ja seetõttu nad nii populaarsed ongi. Tulevikus muutub see suundumus veelgi ilmsemaks.
Võib ju väita, et haridusekspordi eeldusena on vaja tõeliselt kõrgel tasemel ülikooli, seda suudame aga saavutada vaid ressursse koondades. Elu on näidanud, et ressursside ja taseme vahel pole tingimata lineaarset seost. Jaak Kangilaski mainib, et kolmes teadusvaldkonnas ? pedagoogikas, demograafias ja majandusgeograafias ? on TPÜ tase rahvusvaheliste hindajate arvates kõrgem kui Tartu ülikoolis. Tahaksin lisada, et ka keeleteaduses on rahvusvahelise teadusevalvatsiooni tulemused TPÜs paremad kui Tartu ülikoolis (vt http://www.ekak.archimedes.ee/eval/).
Kui me võrdleme keeleteaduse finantseerimist Eesti Teadusfondist ja sihtfinantseerimise allikatest, siis 2004. aastal oli see Tartus ligi kümme korda suurem kui TPÜs (4,55 miljonit 0,48 miljoni vastu). Muidugi, keeleteadlasi on Tartu ülikoolis rohkem, mistõttu võrdlus pole päris aus. Objektiivsema pildi saame, kui võrdleme grantide keskmist suurust: Tartu keeleteadlasel on see 267 000 krooni TPÜ keeleteadlasel 120 000. Seega, TPÜs on suudetud keeleteaduses kaks korda väiksema rahastuse juures saavutada vähemalt samaväärne teaduslik tase kui Tartus. Selle taustal on raske tõsiselt suhtuda kurtmisse, et TÜs töötab enamik filosoofiateaduskonna osakondi eelarve puudujäägi tingimustes ja sinna oleks vaja ressursse juurde koondada.
Igasugune areng algab mõtlemisest. Kangilaski väidab, et ?pahatihti oleme harjunud võtma enesestmõistetavana seda, mida oleks õigem pidada imeks. Üks selline imetaoline saavutus on miljonilise rahva loodud teaduskeel(ed) ja omakeelne kõiki õppetasemeid pakkuv Universitas. Me oleme maailma üks väiksemaid rahvaid, kes sellega on hakkama saanud (?Kas eesti kannab kahte ülikooli??, Sirp 10. IX 2004, lk 3).
Ime on midagi, mida asjade normaalse arengu korral poleks pidanud juhtuma. Väites, et Universitas või iseseisvus on ime, sisendame me endale, et tegelikult me ei ole seda ära teeninud, see on rohkem, kui meie võimed lubavad. Sellisesse hoiakusse on läbikukkumine juba ette sisse programmeeritud.
Niimoodi uskudes ei ole muidugi võimalik, et ka Tallinnasse tekib ülikool, hea kui me seda ühtegi suudame hoida. Ja kui me siis oleme keskendunud oma ainsa Universitas?e hoidmisele ja kui seal tase ei parane, nagu me lootsime, siis tuletab keegi meile kindlasti meelde, et juba see, et meil on oma Universitas, on ime, mis taset me veel nõuame.
Tartu ülikoolil on vaja kõrvale Tallinna ülikooli, et me ei satuks kunagi Universitas?ega samamoodi hätta, nagu praegu oleme Leedo praamidega. Ma olen kindel, et Tallinna ülikool suudab oma arenguks leida ressursse ka ilma Tartu käest tükki kiskumata. Kui haridus- ja teadusministris oleks vähegi (riigi)meest, siis võtaks ta Universitas?e patrioodina väljakutse vastu ja saadaks TLÜ dokumendid kinnitamiseks riigikokku, selle asemel et otsida ettekäändeid, miks Tallinnas ülikooli olla ei saa.
-
Kõik kõige vastu
Näoga sisehoovi telliskivimüüri vastas, mis on õigupoolest sõjast jäänud vare, seisab üks Estonier. Ta kannab kollast hundikiivrit ja midagi, mis sarnaneb plastikust niudevööga. Ta varjab oma genitaalid viikingi stiilis kilbi taha, millest sirutub välja kaheraudne metallpeenis. Vägeval häälel kuulutab ta otse sinitaevasse: ?Rõõm on kaunis ülev tunne, taevaline õnnis and…?. Pole raske ära tunda Euroopa hümni, aga nii keldilikult pole seda veel kuulnud. Kas need ongi hääled, mis 1989. aastal käivitasid Eesti legendaarse Laulva revolutsiooni? Siis käib äkki pauk ja veel üks pauk. Metallvarrest purskuvad rohelised signaalraketid. Tulevärk plahvatab vastu müürivaremeid, visiseb ja vingub, kõikjale paiskub kaootilisi tulejugasid, mõned rikoðetid põrkavad publiku sekka. Estonier hüüab meeleheitlikult ?Isa… Isa!?. Publik mõistab seda vääriti: ?Lisa… Lisa!? Nalja saab. Kellegi püksid põlevad. Kibe ja kirbe toss levib kõikjal. Adrenaliin kihutab verre. Meeleolu kõigub vaoshoitud paanika ning vaimustuse vahel. Vastutavatel isikutel on ülim aeg ametliku avamisega algust teha. Eesti kultuuriataðee on nähtavasti targu juba plehku pannud.
Kuid proua professor Möbus ei saa kõnepuldis veel paari esimest sõnagi öeldud, kui rahvahulgast eraldub kaks naisterroristi veripunastes sukkpükstes, kurjakuulutavalt kõrgetel kontsadel ja teravalt ettesirutuvate rindadega. Välkkiirelt pigistavad nad oma ridiküle, kust veenitaoliste voolikute kaudu pumbatakse rindadesse piim, mis laias kaares otse proua professorile kaela sajab. Meisterliku olukorrast üleolekuga saab professor jagu pahameelest oma rikutud jaki pärast, leiab, et kõik on parimas korras ning ulatab näituse kuraatorile Taje Trossile, kes selle kõik korraldas, kimbu juurikaid. Dekaanil Burkhard Heldil ei käi käbarad sugugi paremini. Ta pomiseb midagi stiilis: ?Meil on heameel tõdeda, et Euroopa on suuremaks saanud…,? kui teda katkestab kõrvulukustav lärm. Keegi volüümikas diiva lükkab fuajees üht kõrget ratastel käru. Kaks alasti performanti toimetavad hirmsal mürinal töötava külvimasinaga, mis kõikjale vägevaid seemnevihke pritsib. See sajab üle kogu näituse, üle värskelt renoveeritud saali, mille seintesse ühtki naela taguda ei tohiks, seda lendab publikusse, kes tasapisi ja vargsi marmorpõrandal taganeb. Viimaks jäävad keerlevad rattad vait. Installatsioon on valmis. Mis siis ikka. Lahing on võidetud. Publik on sillas. Legendaarse tegevuskunstirühmituse Non Grata käekiri on eksimatult äratuntav. Eestlased on loonud, mida nad looma pididki: jää on murtud.
See näitus kujutab võitlust. Non Grata tegevuskunstnikud kujutlevad end ühiskonna ravitsejatena. Rühmituse peamine rõhk on eetilise iseloomuga: see peegeldab primitivismi, ebaisikulist ning katsetuslikku loovust. Rühmituse performance?id toimuvad loogikat ja reegleid eiravas ruumis. Presentatsioonid on füüsilised tekstid, mille õigekirjutus ning lugemine toimub rühmituse reaalsete aktsioonide läbi. Esteetilised ja provokatiivsed väljendused sünnivad alailma ametlikust kunstimaailmast väljaspool. Just seepärast oli oluline, et see show toimus Berliini kunstiülikoolis. Loodetavasti jääb tudengitele enamatki kõrva taha kui kogemus, kuidas tühja tolmu ehtsast saastast eristada. Need tööd on tõepoolest justkui päästikud. Neist sissevõetud vaatleja langeb otsemaid omaenese psühhootilisse lõksu. Ilma relvadeta. Veri tuleb ketðupipudelist. Paremal juhul käsitatakse vaid võõrandatud koopiat sellest, mis meid iga päev enesestmõistetavalt ümbritseb ? pornograafiat. Käib võitlus kunstiga kunsti eest. Seistes silmitsi kunsti surmaga, on Non Grata avastanud kohutava, soovimatu inimese keha võõrandumise, keha eituse, millest lähtub ja milles kehastub tänapäeva kunsti tähendusetus.
Nende jaoks, kellele kunstimaailm algab seal, kus ?kunstimaailm? lõpeb, on Non Grata puhul tegu vabastajaga, pealtnäha orfilise läbimurdega teel, mis otsesihis ja tagasipöördumatult meid, nagu alati, eksitusse veab. Nende jaoks on tegu intsestist lunastajatega. Täie õigusega võib nii öelda, vaadates näiteks hiljuti meedias suurt kära tekitanud juhtumit, kus üks kunstiline kurjade vaimude väljaajaja näitusel ?When Love Turns to Poison? Bethanieni kunstimajas astus välja Berliini kunstiasutustes katkuna leviva ja laiutava dementsuse vastu, mis end kokkuhoidlikkuse katte alla varjab ning mis nägematute traagelniitidega halastamatult kokku on seotud vastutoimiva, seda tingiva üleüldise rahvalollitusega. Kunst on olemuslikult kõigile vajalik, mitte üksnes kabineti või kodu kaunistamiseks. Ülikooli veatuid seinu ei riku Eesti nisu. Kuid tudengid võivad tõepoolest viimased terakesed leida. Ehk on nad need koguni mulda pannud. Berliin on omadega läbi. Ja mina ei ole Sheherezade.
-
Mänguasjamuuseumis kohtuvad vaheajal kuningad, võlurid ja filmimehed
Sügisvaheaja tegelused Tartu Mänguasjamuuseumis on pühendatud Eesti filmi aastale –muuseum kutsub kõiki osalema Kutsu-Juku filmistuudios ja erinevates filmiteemalistes töötubades. Magusa punkti paneb koolivaheajale 27. oktoobril toimuv pannkoogihommik.
Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus on 24. – 26. oktoobril kell 12-14 avatud Kutsu-Juku filmistuudio, kuhu oodatakse 10-14aastaseid noori kohtuma päris filmitegijatega, vaatama multikaid ning tegema filmiklippi.
Muuseumi õuemajas saab 24. – 26. oktoobril kell 11-13 mängida filmiteemalist otsimismängu, meisterdada taumatroope ja liikuvaid pilte. Mängutoas valmivad kolmapäevast pühapäevani liikuva pildiseeriaga mänguteleviisorid.
24. oktoobril kell 14 avatakse muuseumi vahegaleriis Poola raamatuillustraatori Marianna Oklejaki näitus “Kuningas ja võlur”. Näituse avamisele eelnevalt on mängutoas kell 12-14 avatud kuninga kroonijuveelide töötuba, kus vaadatakse koos trükivärsket lasteraamatut “Kuningas Macius I”, valmistakse kuningakrooni, räägitakse kuningaks olemisest ja kirjutatakse koos kuninga kirja. Töötoa korraldab ja näituse toob Tartusse Poola Vabariigi Suursaatkond Korczaki aasta 2012 raames.
27. oktoobril kell 12 toimuval pannkoogihommikul on Teatri Kodus külas kirjastus Matle, kes toredate mängude abil lastele tähti ja numbreid õpetab. Suussulavaid pannkooke küpsetab Maitseelamuse Koda.Tartu Mänguasjamuuseum ja Teatri Kodu asuvad Tartu vanalinnas Lutsu tänaval. Lisainfot leiab aadressilt www.mm.ee või telefonil 7461 777. Teatri Kodu info ja mängukava: www.teatrikodu.ee, teatripiletite broneerimine teatrikodu@teatrikodu.ee või telefonil 7461 060.
-
ESTICA
Kopenhaageni tööliste muuseumis on avatud seitsme riigi ühisnäitus „Tööstus ja modernism Läänemere regioonis 1945–1990”, kus Eestit esindab ERMi näitus „Industrialiseeritud põllumajandus”. Eesti väljapaneku on kokku pannud Mart Kalm EKAst ja Piret Õunapuu ERMist.
Eestlaste loo peategelane on veterinaar Helgi, kes on elanud kaasa kolhooside mured ja rõõmud ning läinud pensionile, kui kolhoos likvideeriti. Alguses elas ta noore spetsialistina küüditatutest jäänud suurtalu ühes toas, seejärel juba kolhoosikeskuse korrusmajas ja eduka professionaalina lõpuks majandi ehitatud ühepereelamus Kullipesa. Helgi hoolealused lehmad ja teised loomad läbivad selle ajaga tee vanast mõisalaudast suurfarmi, mis meenutab pigem suurt tehast. Helgi on omaaegse maaspetsialisti koondkuju.
Ühisnäitus püüab leida vastust, kuhu jõudis modernism Läänemere lääne- ja idakaldal. Meil on jäänud maastikku risustama lagunenud hiigellaudad ja pooleldi tühjalt seisvad kolhoosikeskused ning kultuurimajad.
Näitus teeb ringi ümber Läänemere ja jõuab 2009. aasta jaanuaris Eesti Rahva Muuseumisse.
Jüri Arrak Lissabonis
Oktoobri lõpuni saab Lissaboni dominiiklaste kloostris vaadata Jüri Arraku maalinäitust „Saatuse maalid”. Väljas on 13 õlimaali, enamik testamentliku vaimsuse teemadel nagu „Meile antud märk”, „Vana mees”, „Ristil”, neli maali on otseselt evangelistidest (Johannes, Markus, Luukas ja Matteus). Jüri Arraku maalid ja iidne kloostriarhitektuur moodustavad harmoonilise terviku. Kunstnik ise leidis, et tema maalid pole kusagil varem nii hästi mõjunud. Näituse avas EV Portugali suursaadik Mart Tarmak.
Eesti noor kunst Pariisis
22. IX – 12. X võis Pariisis Montrouge’is rahvusvahelisel noorte kunstike näitusel „Jeune création européenne” („Euroopa noored loojad”) vaadata ka noorte eestlaste Maarit Murka, Alvar Reisneri, Jaanus Samma, Noolegrupi (Villem Jahu, Triinu Jürves, Harry Rull, Rannar Laur), Laura Kuuse, Helen Meleski, Marge Monko ning Reimo Võsa-Tangsoo töid. Euroopa noorte talentide kahe aasta tagant toimuva näituse korraldamiseks on koondunud üksteist riiki, millest kuues eksponeeritakse ka näituse vähendatud väljapanekut. Näituse Eesti korraldaja on Eesti Instituut, kuraator Anneli Porri. Eesti noore kunsti valik keskendus filmikujundite taaskasutamisele. Kunstnikud mängivad tehnikate, fondi ja koloriidi ning tuntud kaadritega, monteerivad neid läbisegi uutega.
Eestlased bluusisid Moskvas
19. IX – 17. X oli Moskva Kaasaegse Kunsti Keskuses väljas Eesti kunstnike grupinäitus „Tagurpidi blues”. Anna Hints, Laura Kuusk, Neeme Külm, Kristina Norman, Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Paul Rodgers ja Jaan Toomik pakkusid Moskva kunstipublikule videos, fotos ja installatsioonides järelemõtlemisainet kultuurilise konsensuse loomise mehhanismide üle. Kunstnikud on dokumenteerinud maailmavaateliste ebakõlade ja kultuurilise kolonialismi sünnimomente, eksistentsiaalseid valikuid kultuuridiskursuste vahel ning surmaga silmitsi seismist. Näituse korraldas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kuraator oli Johannes Saar. Huvi näituse vastu oli suur.
