Hieronymus

Egoism ja ahnus tulevad uuringu järgi loodusest endast ning edasipürgimise materialiseerumine ei rebi veel vaimu pjedestaalilt. Rebib agressiivne rumalus, mida see sünnitab. Aga loodusjõu tundmine on jõud, mis aitab alla neelata solvangud ning keskenduda teemale endale. Kultuuriraha kaitsjate ründelahingute vastas on miraažid. Ilmselt peab tegu peale huvide olema riigi ja poliitika toimimise mittemõistmisega. Pean tunnistama, et neist asjust arvan ma ise üht-teist teadvat, seevastu kultuuri rahastamise sisu osas tahtnuksin saada palju targemaks kui sain.

Kui see mu verbaalsest piinamisest päästaks, oleksin nõus omaks võtma poliitikute, ajakirjanduse ja netikommentaatorite ühendvandenõu kultuuri vastu. Selle roima üksikasjade kirjeldamisega jääksin aga kohe hätta. Ma ei tunne ühtegi poliitikut, kes oleks kahtluse alla seadnud kulka vajaduse või iseseisva otsustamismehhanismi või nelja silmagi all rääkinud temalt raha „ära võtmisest”. Ma ei tea elukutset, mida netis poliitiku omast rohkem vaenataks. Ja ainult poliitika pindudest annab ajakirjanduses palke voolida.

Aga ma olen valmis surmani kaitsma parlamendi õigust kulkalt raha ära võtta, see likvideerida või ümber kujundada. Maksuraha üle otsustamine, eri valdkondade vahel ümbertõstmine ja selle üle arupidamine on parlamendi ja valitsuse vääramatu õigus ja kohustus. Selline on meie põhiseaduslik kord. Kuna kultuuri rahastamisel on räägitud ka eripära toetamisest ja sallivusest, pakuksin vastu sallivust ka poliitikute suhtes, kelle eripära on vastutada kõige erinevamate valdkondade eest ning päästa ka kõige halvemaid eelarveseise. Kultuuril on eelarvekonkurendid, mitte röövlitest vastased. A priori pole prioriteet mitte keegi.

Et kulka seadus 1994. aastast suurt muutunud ei ole, pole kahjuks märk mitte sellest, et kõik oleks laitmatu või et me vahepeal targemaks poleks saanud. Rünnakud kulka „kaitseks” on alati olnud lärmakad ja isiklikud, kulka puutumatuks kuulutamised aga aidanud suurendada oma poliitilist skoori. See ei ole säästnud harvu kriitikuid süüdistustest, et poliitikud koguvad kulkat rünnates hääli. Miks küll „ründavad” siis ainult üksikud? Need umbes kolm poliitikut, kel midagi öelda on olnud, ei räägi mitte ainult koordineerimatult, vaid ka eri asjadest ja on isegi eri meelt.

Kultuurikomisjoni esimees on mu teada teinud etteheiteid kulka aruandluse, eesmärgipäratuse ning enesekiituse pärast. Meie riigikord nõuabki talt seisukohti ja neid on nõudnud ka ajakirjanikud. Rahanduskomisjoni esimees seevastu on lahanud põhiliselt arhailise rahastamisskeemi probleemi. See on tema miinimumkohus kehtivate seaduste järgi. Kultuuriminister on kulkat vaid kiitnud. Neli korda võib arvata, kes neist populaarsemaks muutus.

Naljakas muidugi, et demokraatlikkust rahajaotamisel defineeritakse demokraatlikult valitutele vastandumise kaudu. Kulka puhul on sellel demokraatiajutul vähe alustki. Rahajagamise otsused seal on autoritaarsed ehk autorikesksed. Neis andestavad poliitikud korporatiivsust määral, mis mujal poleks mõeldav ja mille vastu mujal on keerukad ja kulukad regulatsioonid. Rahaeraldused toimuvad mitte demokraatlikult valitute kiuste, vaid tänu nende ebademokraatlikule valikule. Lugu on ju nii, et maksumaksja raha on kulkale eraldatud vastukaaluks demos’e enese maitse-eelistustele, mis kultuurile vähegi piisavat äraelamist ei tagaks. Kas pole see poliitikute poolt hoopis roim demokraatia vastu ja kultuuri nimel? Tõsi, too roim ei ole karistatav, kuni raha on võõras, mitte konkreetse inimese oma, kes seda maksma ei ole nõustunud.

Minu huvi kulka rahajagamise vastu on olnud leige, olen selle printsiipi pidanud otstarbekaks ning kultuuri spetsiifikale vastavaks. Arendavad reisid, arvutid kirjutajatele või juubelid kultuurisümbolitele on mulle arusaadav valik. Aga kulka maine on kah oluline, valikut tuleb viisakuse piires avalikult selgitada ning enesekiitus ei asenda aruandlust. Korras paberid peaksid ju olema oluline nii enesetundele ja -distsipliinile kui ka tagasisideks. Võrdluseks: minul tiheda päevakavaga ametliku delegatsiooni juhina, kelle käest raha läbi pole käinud, pole piisanud piletikontsudest ja hotelliarvest, vaid raamatupidaja on küsinud ka pardakaarti, otsekui ma oleksin pääsenud hotelli ilma lennukile minemata.

Kulka ei ole siiski nii suur erand, et riigi rahandus teda ei puudutaks ning tema raha kasutamise otstarbekuse küsimus oleks tabu. Kultuuri rahastamisse ei peaks programmeerima olukordi, kus tekib talumatu ebavõrdsus. Kui kõrvutada muuseumide või teatrite kokkuhoiuplaane ning suhteliselt edasilükatavaid kulutusi kulkas, siis ju mõtteainet on. Töötut näitlejat pole sünnis naisega ilmareisile saata, aga just selliseid olukordi kulka riputamine pahedest laekuvate maksude külge tekitab. Vastupidi jutule, et see on sõltumatuse alus, lisab see tegelikult määramatust. Keegi ju ei garanteeri maksumäärade tõstmist, see on poliitiline otsus ja tehakse hoopis teistel kaalutlustel kui kultuuripoliitiline.

Kasiinonduse piiramise aruteludel on kulka kaotus täiesti reaalne argument. Kas kasiinod ikka peavad olema meie kultuuripoliitika tööriist? Oma hämmastuseks kuulsin Postimehe vestlusringis, et moraalne argument oli täielik üllatus ega kohanud vähimatki mõistmist. Siiski ei seganud see hetk hiljem väitmast, et kultuur on ju see, mis alkoholist, tubakast või hasartmängudest eemal hoiab.

Seda mööndes peab märkama sedagi, et palju kultuuri tapab kultuuri ära. Samas ei ole märke ei loomeinimeste endi karskusest ega kiirest abist sõltujatele. Ei ole nii, et viinakast või kasiinoring suurendab vajadust lennuki või arvuti järele, pigem on vaja politseid ja kiirabi, kas või mõne hilise loomeinimese abistamiseks. Riigi rahandusega tegelejana näeksin isegi haridust selle peale rahanõudjana eespool olevat. Ma ei küsigi, miks alkoholipoliitika enamasti loomeinimesi ei huvita.

Seega ei saa noil aktsiisidel ja hasartmängumaksul olla otsesidet kultuuriga. Ka kultuuriehitistel pole, kui me just ei ehita viina-, tubaka- või hasartmängumuuseumi. Aga ma ei hakka ERMi rahastamise eelnõu teemakski tõstma, sest need protsendid on tallumine vanal rehal. Muuseume ehitada saab siis, kui eraldada raha, mitte sõltuvalt hasartmängude regulatsioonist.

Kokkuhoiu kontekstis ei ole mu kulkajutt rohkem kui osa riigieelarve jäikuse omast. Riigieelarve kriis ei tule raha vähenemisest, vaid sundkulude kiiremast kasvust üldise kasvuga võrreldes. Kultuuri eelarve on vaid selle väike mudel. Kui arvatakse, et kulka tulude suurenemine pahede maksumäärade tõusuga tähendab ka kultuuri eelarve kasvu, siis see on asjatu: rahandusminister jagab muule kultuurile raha pigem niipalju, kui automaatrežiimil täituvast kulkast üle jääb. See ei peegelda tegelikku rahavajadust.

Kultuuriministeerium pole muidugi pime ning leevendab olukorda omamoodi. Ta liigutab muu eelarve kulusid kulkasse poliitilise otsusega. Minister on see, kes kinnitab eksperdid, ja tal on mõistagi võimalusi mõjutada nõukogu liikmete määramist. Poliitilised on nii kulka kui maksuseaduste muutmine ning mittemuutmine. Apoliitiline pole ka nõukogu esimehe toolil minister. Mille peale on vabadusvõitlejad hüüdnud, et seda ei või puutuda, sealt saame poliitilist toetust.

Mida oligi tarvis tõestada: seda neitsilikkust, millesse klammerdutakse, pole olemas. Samas on otsustamine ministeeriumis jäetud väga loometsunfti-siseseks ka kulka-välise kultuuriraha puhul.

Igalt huvigrupilt tahaksin poliitikuna näha, et arvestataks üldiste huvide ja reeglite kontekstiga, kus enda omad asuvad. Aga ihulähedasemalt väljenduses juhin tähelepanu, et hasartmängumaksu laekumises on oodata tagasiminekut ning aktsiisimäärade tõusu pole otsustatud. Rahandusminister sellistel juhtudel pisaraid ei usu. Ka ainult kulka-huvilistel on sellises olukorras mõistlikum tahta kulka tulude määramist osana kultuuri rahast, mitte paarist ebastabiilsest maksust.

Aga ku
lka on võrratult parem rahamasin kui kultuuriürituste käibemaks. Vahest oli paroodia see lugu (Sirp 29. VIII), millega kiideti „Õllesummeri” käibemaksusoodustust. Siis ei saanud ma peenest naljast aru. Ütlen igaks juhuks, et üldine reegel, mida kõik võiksid austada, on maksumaksja raha mitte kaubitsejate sekka loopida. Kultuurile vaevalt sel moel pihta saab.

Eurodirektiiv lubab maksusoodustust „etendustele ja muule taolisele”. Ei tasu uskuda, et direktiiv lähtub millestki üllamast kui lobist ja poliitikute pugemisest avaliku arvamuse ees. Viimane ei tea kunagi täpselt, millised on valikud ja ekspertarvamused. Direktiivi muutmine on päevakorras, kuid keegi ei garanteeri, et kõigi maade populistid selle läbi lasevad. Igatahes on selle tõttu mis tahes palaganil ja joomapeol võimalus riigilt toetust saada. Selle skeemi kasutegur kultuurile on võrdne sõelaga veekandmise omaga, ühiskonnale aga negatiivne.

Toetuste asemel maksusoodustuste rakendamine tähendab hinnanguliselt 200-miljonilist kadu riigieelarvele, väärtkultuuri osa on suurusjärk väiksem. Selle süsteemi kaitsjad käituvad kui metallivargad, kes kunsti vanarauaks viivad. Aga isegi selles saajate reas seisab kõrvu ööklubide ja tissimissivõistlustega ebaproportsionaalselt palju poliitikuid ja lihtparteilasi.

Samas võib sellist rahajagamist just demokraatlikuks pidada. Kultuuri toetatakse siin ju käibe suuruse alusel ehk definitsiooni järgi on see eeskätt toetamist mitte vajava massimaitse toetamine.

Säästlikult toimiv rahandussüsteem on kõigi huvides – mitte ainult muude avalike teenuste pärast, vaid ka kultuuri enda egoistlikes huvides. Maksusüsteem, mida on lihtne hallata ja keerukas kuritarvitada, ning toetuste sihipärasus ja kontroll on eriti vahetu väärtus siis, kui ollakse riigieelarvest toetatav suhteliselt suuremal määral kui sinna maksja.

Tõepoolest, ei olegi tasuta, nagu paljud arvavad! On hoopis õppemaksuta. Aga mis see on? Kas õppemaksu alla käivad ka õpikud, töövihikud, sõit kooli, värvid ja pliiatsid? Või on võimalik, et sõna „õppemaksuta” tähendab õigust siseneda kooli ruumesse ilma raha maksmata? Lõive ja arveid tuleb aga tasuda selle eest, et õpetajal oleks palk, koolipõrand puhas, paber ja seep kemmerguis, et ventilaator töötaks, et valgustid valgustaksid, et aknad oleks ees jne.

Eestis on meie arengu ja innovatsioonivõimalusi võrreldud Soome olukorraga ja sealjuures üsna sageli räägitud sellest, kuidas Soome hariduskorraldus toetab Soome innovatsioonivõimet ning -vajadusi. Soome põhiseadus on hariduskorralduse koha pealt lakoonilisem, seal on deklareeritud, et see on tasuta. Ja see on oluline erinevus. Tasuta haridusklausel Soome põhiseaduses on pannud ühiskonna panustama haridusse sel moel, et kooliteel saab õpilane riigi kulul kõik vajalikud õpikud, töövihikud, õppevahendid… kuni bussireisideni välja. Kuigi soomlaste sissetulekud võimaldaksid kõige selle rahumeeli kinnimaksmist ka riigi abita, on sellel otsusel märkimisväärne tähendus: needsamad sissetulekud panustatakse ses osas siis mujale. Näiteks uuendusmeelsete ettevõtete aktsiatesse või võlakirjadesse.

Eesti põhiseaduses, nagu ka muudes seadustes jääb õppemaksu ja selle puudumise sisu aga piisavalt avamata. Nii ongi välja kujunenud võimalus suunata osa hariduskulutustest lapsevanemate kanda: õpikud, õppevahendid, sõidukulu. Kodanikul on kohustus need kulud kanda kohustuse tõttu oma lapsi harida. Kas kohustus teha kulutusi ei ole mitte maks? Näiteks õppemaks? Kui lisame meie tavapärastele hariduskulutustele kohustuslikud kommertskulutused peredes laste haridusele, kasvab meie alg- ja üldhariduse tegelike kulutuste osa märkimisväärselt. See aga ei kajastu ju mingilgi moel meie maksukoormuse ametlikus näitajas.

Eesti 1938. aasta põhiseadus sätestas haridusküsimuse selgemalt: „Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ja rahvakoolis maksuta”.

Kehtiva põhiseaduse loomise perioodil esitatud eelnõudes pakuti hariduse paragrahviks järgmisi sõnastusi: „Eesti kodanikel on õigus tasuta haridusele” (Igor Gräzin). „Haridus on kooliealistele lastele kohustuslik ja riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Edgar Talvik ja Jüri Kaljuvee), „Haridus on kooliealistele lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riiklikes ja üldhariduskoolides tasuta” (Ando Leps), „Haridus on riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Kalle Kulbok).

Õppemaksuta hariduse mõiste tuleb sisse Jüri Raidla juhitud töögrupi (Jüri Raidla, Eerik-Juhan Truuväli, Jüri Kaljuvee, Indrek Koolmeister, Tiit Käbin, Rein Lang, Enn Markvart, Jüri Põld, Märt Rask, Heinrich Schneider, Edgar Talvik, Raivo Vare) koostatud põhiseaduse eelnõust, mis esitati põhiseaduslikule assambleele septembris 1991. Sõna „õppemaksuta” esineb ka Jüri Adamsi esitatud põhiseaduse eelnõus ja novembris 1991 koostatud põhiseadusliku assamblee enese eelnõus.

Piir „tasuta” ja „õppemaksuta” vahel pole olnud ilmselt niivõrd kriitiline ja mõjus kui koma asukoht sõnajorus „hukata mitte armu anda”. Vaevalt et õppemaksu toimimist põhiseaduses kui universaalset optimeerimisparameetrit keegi toona üldse silmas pidas. Kuid 2002. aastal avaldatud Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on § 37 kohta lugeda: „Kui riik peab küll üleval vajaliku arvu õppeasutusi ning tagab tasuta õppe, ei ole ta oma põhiseaduslikke kohustusi sellega veel täitnud.”

„Õppemaksuta” ja „tasuta” erinevused on siiski piisavalt suured, et õiguskantsler on pidanud vastama kodanike asjakohastele järelepärimistele, et „õppemaksuta” piir jookseb piki riigi majanduslikke võimalusi ning selles ei peagi sageli sisalduma automaatselt kõik hariduse andmisega seotud kulutused.

Seega, põhiseaduses hariduse osas tänaseks kokku lepitu pole sugugi nii resoluutne, et ühiskond peaks igal juhul prii hariduse tõepoolest tagama. Küll on võimalus lisaks näiteks koolitoiduga seotud optimeerimisele kohustada õpilasi (õigemini nende vanemaid) soetama kindlaid ja kindlates kirjastustes välja antud õpikuid, seda lisaks kinnitatud õppekavale või siis haridusstandardile.

Eesti kool on väheste eranditega omavalitsuse korraldada. Meil on veidi alla 600 üldhariduskooli, teist sama palju lasteaedu ning ligi 80 kutseõppeasutust. Minu teada on tänaseks vaid kahes Eesti omavalitsuses kavandatud koolimajade ümberehitus energiasäästu põhimõttel. Ehk on ka mõne uue koolimaja ehitus sellisena plaanitud. Praegu, tavapärasena ja energiat priiskavalt kasutavana, kulub iga sellise asutuse ühe ruutmeetri ülalpidamiseks 40–50 senti päevas, säästlikus hoones oleks sama kulu vaid ehk 7–10 senti päevas ruutmeetri kohta.

Ühtselt (riigi) hallatav koolivõrk võiks praeguse energiakao säästmisega ja selle hariduse lisarahaks muutmisega paremini toime tulla. Tervikuna hallatud koolivõrk looks selged eeldused ühtluskooli poole liikumiseks (kuigi formaalselt meil see ju nii ongi). Läbimõeldumad ja suurematel hangetel põhinevad õpikeskkondade ning õppevahendite soetused on samuti tee koolikorralduse parandamiseks. Praegu on meil maakoolides alakoormatud õpetajaid, kes saavad kehtiva palgasüsteemi tõttu oodatust vähem raha. Poole või kolmveerand kohaga töötav  õpetaja enamasti ei leia (ega peakski otsima) äraelamiseks muud lisatööd. Suuremate linnade õpetajaskond on seevastu sobivama palga teenimiseks koormatud rohkem kui ühe kohaga. Häirituid on mõlemas seltskonnas: ühed alamakstuse ja teised ülekoormatuse tõttu. Siin peitub ühishallatava koolivõrgu teine eelis praegusega võrreldes: õpetajate töökorralduse ning koormuse ühtlustamine, mistõttu saaks ka palgakorraldus õiglasem. Lõpuks, väikekoolid on kohalikule elule üliolulised ja nende tegevus sõltuvuses kahest asjast ehk sellest, kas nende ülalpidamiseks (kütte- ja elektrikuludeks) on raha ja õpetajaid. Üle-eestilise õpetajakutse ning arukaiks muudetud-loodud koolihoonete korral on suurem tõenäosus, et säästlikult toimivasse koolihoonesse suudetakse leida ka seal külakorda käivaid õpetajaid.

Eesti hariduskulutuste tase on aasta-aastalt olnud 7% kandis rahvuslikust rikkusest. See on kõrge ja Põhjamaadega võrreldav näitaja. Kuid kui hindame hariduskulutusi rahanumbrite asemel ostujõu pariteedi alusel, langeme oma hariduskulutustega kohe viimaste hulka: meie avalik sektor panustab hariduskulutustesse kolm korda vähem Soome vastavatest näitajatest ning neli korda vähem Taani avalikust panusest ühe õppuri kohta.

On aga paratamatus, et Eesti ühiskond ei saa ei lähiaastail ega kümnendilgi topelt või ammugi kolmekordselt jõukamaks. Siin ei toimu märkimisväärseid muutusi, kui Eesti energiakulutuste tase jääb kolm-neli korda kõrgemaks Euroopa Liidu keskmisest kütusekulust ühe rikkuseühiku tootmiseks ning kui Eestis tuleb töötunde ühe elaniku kohta samuti pea topelt rohkem kui ELis keskmiselt. Raisatud aeg ja ressursid tähendavad selgelt ja üheselt nii raisatud tähelepanuvõimet kui töö vähest tõhusust. See aga pole parimalgi juhul jõukamaks saamise eeldusi.

Riigi hallatud koolivõrk ja riiklikuna sõnastatud õpetajakutse tooksid koolid välja omavalitsuste rivaalitsemise ja eelarveprobleemide tõmbetuultest, lähemale põhiseaduse vaimule. Kas koolideta omavalitsused oleksid varmamad liituma ja ühishuvisid leidma? Ehk. Kuigi, lõpptulemusena jõuaks ka riigikoolide haldus tagasi omavalitsustesse, kuid siis juba selgemate nõudmiste ning kokkulepetega. On selge, et vastupidisel juhul pole ühtki põhjust, miks loota, et „õppemaksuta” võiks olla käsitletud kui „tasuta”.

Korraldamatusest ja usust ning lootusest, et nii, nagu on kogu aeg tehtud, ongi õige ja ainuvõimalik, on täna saanud raiskamise vanemad.

Avalik (rahva) ootus Eestis, ja
tegelikult põhjendatud ootus, on selline, et „õppemaksuta” tähendaks ka „tasuta”. Sellele saaks vastu tulla näiteks põhiseaduse haridusparagrahvi selgema sõnastusega, tõstes sedakaudu sõnades pidevalt prioriteedina kirjeldatud hariduse sellesse seisu ka olulise seaduse alusel. Või siis sisustada „õppemaksuta” sellise tähendusega, mis ei laseks seda kasutada ühe eelarve tasakaalustamise vahendina. Sest milline lapsevanem siis ikka tahaks last nälga või õpikuteta-vihikuteta jätta!. Vajadusel leitakse lisatööd ja nii lisanduvadki aega ning tähelepanu raiskavad lisatunnid, mis muu hulgas vähendavad tähelepanu ja kuulekust ka muude põhiseaduse sätete puhul.

1992

Indrek Hirv, „Kuu vari”

1993

Fanny de Sivers, „Surra, kui oled veel noor”

Hasso Krull, „Luuletused 1987–1991”

Ott Arder, Priit Pärn, „Potsatus”

1994

Kai Laitinen, „Soome kirjanduse ajalugu”

Jan Blomstedt, „Kosmopoeetika”

1995

Carl Gustav Jung, „Tänapäeva müüt” („Avatud Eesti raamatu” sarjas – AER)

Jacques Derrida, „Positsioonid” (AER)

Paul Valéry, „Härra Teste” (AER)

George Orwell, „Valaskala kõhus” (AER)

Mardi Valgemäe, „Linn ja teater”

Jaan Kaplinski, „Mitu suve ja kevadet”

Linnar Priimägi, „Mälestusi Euroopast”

1996

Märt Laarman,

„Kylmad rubaiid/Kylmät nelisäkeet”

Mati Unt, „Vastne argimütoloogia”

Georg Henrik von Wright, „Minerva öökull”

Friedrich Nietzsche, „Ecce Homo” (AER)

Albert Camus, „Mässav inimene” (AER)

Hasso Krull, „Katkestuse kultuur”

Joseph Brodsky,

„Koguja rõõm (AER)

1997

„Kaarsild. Soome luulet 1920–50”

François Villon, „Testament”

Simone de Beauvoir,

„Teine sugupool” (AER)

Jaan Kaplinski,

„Võimaluste võimalikkus”

Hasso Krull, Toomas Kalve, „Kaalud”

Frederico García Lorca,

„Mu kätes on tuli”

Umberto Eco,

„Reis hüperreaalsusse”

1998

Michael Walzer, „Sallivusest” (AER)

Jaan Kaplinski,

„Usk on uskmatus”

Horace Engdahl,

„Üksilduse poliitika”

Viivi Luik, „Inimese kapike”

Gilles Deleuze, Felix Guattari, „Kafka” (AER)

Witold Gombrowicz,

„Päevaraamat” (AER)

Arto Melleri, „Printsess Hysteria”

Jaan Kaplinski, „Öölinnud, öömõtted / Night Birds, Night Thoughts”

Søren Kierkegaard,

„Kartus ja värin” (AER)

1999

Andrei Hvostov, „Mõtteline Eesti”

Richard Rorty, „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” (AER)

Hasso Krull, „Jazz”

Toomas Kall, „Eliase lohe”

Joachim Berendt, „Jazziraamat”

George Soros,

„Globaalse kapitalismi kriis”

Juri Lotman, „Semiosfäärist” (AER)

Mardi Valgemäe, „Kaugekõne”

Gaston Bachelard,

„Ruumipoeetika” (AER)

2000

Märt Väljataga, „Sada tuhat

miljardit millenniumisonetti”

Jorge Luis Borges,

„Valitud esseid” (AER)

Jaan Kaplinski,

„Kevad kahel rannikul”

Sigmund Freud,

„Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi” (AER)

Elias Canetti, „Massid ja võim” (AER)

Hasso Krull, „Millimallikas”

Ezra Pound,

„Lugemise aabits” (AER)

2001

Jaan Kaplinski,

„Kajakas võltsmunal”

Niccolò Machiavelli, „Valitseja”. Quentin Skinner, „Machiavelli” (AER)

Uku-Ralf Tobi, „Minu päevik” 2000

Hasso Krull, „Kornukoopia”

Jan Blomsted, „Salamets”

Laozi, „Daodejing”

Georg Henrik von Wright,

„Filosoofia, loogika ja normid” (AER)

Claude Lévi-Strauss,

„Metsik mõtlemine” (AER)

2002

E. M. Cioran, „Lagunemise

lühikursus” (AER)

José Ortega y Gasset,

„Masside mäss” (AER)

Max Weber, „Võimu ja religiooni sotsioloogiast” (AER)

„Oxfordi filosoofialeksikon”

Dmitri Šostakovitš,

„Tunnistus” (“Luukamber”)

2003

Kersti Merilaas,

„Valitud luuletused”

Stanisław Lem, „Ijon Tichy

kosmoserändude päevikud”

Slavoj Žižek, „Ideoloogia

ülev objekt” (AER)

Isaac Bashevis Singer, „Eksinud Ameerikasse” (“Luukamber”)

Stendhal, „Enesekesksed

mälestused”

Mardi Valgemäe, „Eelarvamusi”

August Sang, „Emajõe

unisel veerel”

2004

Leszek Kołakowski, „Religioon” (AER)

Primo Levi, „Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg” („Luukamber”)

Anu Raud, „Kihnu värvid”

Hasso Krull, „Meeter ja Demeeter”

Emmanuel Lévinas,

„Raske vabadus” (AER)

2005

William James, „Pragmatism ja elu ideaalid” (AER)

Max Jakobson,

„XX sajandi lõpparve”

Jaan Kaplinski, „Sõnad sõnatusse”

Curzio Malaparte,

„Kaputt” („Luukamber”)

Rainer Maria Rilke,

„Duino eleegiad”

Roman Frister, „Müts”

(„Luukamber”)

2006

Galina Višnevskaja, „Aeg ja elu” („Luukamber”)

Ott Arder, „Koer poiss”

Anatoli Tšernjajev, „1991. aasta. NSV Liidu presidendi abi päevik”  („Luukamber”)

Vaino Vahing, „Päevaraamat I”

2007

Bertolt Brecht, „Luulet”

Jaan Kaplinski, „Seesama jõgi”

Nina Berberova, „Kassi hing” („Luukamber”)

Vaino Vahing, „Päevaraamat II”

2008

Hannele Koivunen,

„Madonna ja hoor”

Joel Sang, „Ohvitseride Maja”

Nadežda Mandelštam,

„Esimene raamat”

(„Luukamber”)

Plaadid

2000

Riho Sibul, „Poeet külmetab klaasmäel”

2003

Tõnu Tepandi, „Kõlakoda” (1. Vana; 2. Uus)

Riho Sibul, „Jahe sinine”

2004

Riho Sibul, „Must”