Toeta
Otsi

Helle Kuningas

  • Kas pätt, pühak või lihtsalt muhe kodukäija?

    MARGIT MUTSO

    Dokumentaalfilm „Raul Vaiksoo. Pätt või pühak“(Eesti 2022, 60 min), režissöör-operaator Mattias Veermets, produtsent Karolina Veetamm, helilooja Markus Robam, helirežissöör Kauri Lemberg, monteerija Mirjam Jegorov.

    Ühel päeval helistab hea kolleeg: „Kuule, üks tüüp tahab minust filmi teha, mis arvad?“

    „Ahah … miks mitte?“

    „No tead, me oleme koos ikka napsu võtt, leiab, et ma selline huvitav tüüp, et võiks filmi teha. Ei tea, on ikka hea mõte?“

    „Ega meil ju arhitektidest palju filme pole, ikka tore, kui tehakse …“

    „Ma nagu kahtlen, et mis film sest tuleb …?“

    „Jah, ega ette tea, mis välja kukub … aga äkki küsid talt, mis ta selle filmiga öelda tahab?“

    *

    Nõukaajal peeti filmikunsti kõige mõjusamaks kunstiliigiks: film oli see, mis tekitas rahvale asjadest just sellise kujutluse, mis nõukogude korrale sobis. Kinolinal pakuti ideoloogiliselt õigeid kangelasi ja kujundati vaenlasi, ekraanil tõsteti esile töölisi ja kommuniste ning naeruvääristati kodanlust, imperialismi jne. Filmikunst toimib samamoodi ka praegu, kuigi siht- ja eesmärgid on muidugi teised. Väiksemgi visatud repliik, pilk või miimika, mille operaator kinni püüab ja režissöör sobival hetkel filmi lõikab, võib kujundada portreteeritava imago, millest ta ei vabane surmatunnini. Kellest kujundatakse pätt, kellest pühak, kellest keegi seal vahepeal. Jah, kinolina võib teha su nii põhjendamatult suureks kui teenimatult väikseks, nii rõõmsalt naljakaks kui ka naeruväärseks, sõltuvalt eeskätt sellest, mida režissöör oma teosega on öelda tahtnud, mida on ta portreteeritavast otsinud. Vähe on neid, kellele antakse teine võimalus olla filmistaar. Kinolinale jõuavad vähesed – järjekord on pikk.

    „Pätt või pühak“ algab paljutõotavalt. Vanameister Raul Vaiksoo, piip suus ja mõõdulint käes, püüab paberile panna üht mahajäetud olemisega vana taret. Käib, võtab mõne mõõdu, kirub ilma ja geodeete, kes talle vajalikke kõrgusmärke pole joonisele pannud: ainult mingi tšut-tšut-tšut, nagu lind oleks sittunud. Täpselt sellest küll aru ei saa, mis talle maamõõtjate plaanil ei meeldi, aga polegi tähtis, sest naljakas-naeruvääristav repliik geodeetide aadressil juhatab päris hästi arhitekti olemusse. Toetab siis oma peene lasermõõteriista üht- ja teistpidi alusele, mis pole piisavalt stabiilne, võtab seepeale kasutusele Rocki õlle purgi, mis küll aluse probleemi ei lahenda, aga jääb see-eest koos piibutobidega vaiksooliku detailina kogu filmi vältel figureerima. Justnagu Indrek Tarandi mustad prillid, kujundavad need esineja imago, ainult et raske öelda, kas alati just positiivses võtmes. Samas – väga filmilik!

    Alguskaadrite davidlinchilik filmi­muusika loob ootusäreva meeleolu ja etteruttavalt tekib mul ettekujutus filmi stsenaariumist: Vaiksoo – uhkete mõisate, võimsate kirikute, kohalike kuulsuste omanäoliste villade, Rakvere teatrimajade, Linnateatri hobuveski, Kuressaare linnateatri, Leninakani kultuurikeskuse, ajalooliste linnamajade, mille seas on näiteks maja, kus elas Aleksandr Puškini mustanahaline vaarisa Hannibal, ja paljude teiste hoonete arhitekt – vaevleb nüüd, oma kuuekümnendate eluaastate teisel poolel, pisikest metsaosmikut uuele elule upitades loomepiinas. Hurtsiku renoveerimise taustal avaneb arhitektihärra aastakümnetega valminud looming ning sõpradele teada-tuntud vetthülgava naerusuise pealiskihi alt tiritakse vaataja ette tõeline Raul Vaiksoo kogu tema ilus ja kannatuses. Ilmnevad tema küsimused iseendale, painajad, kõhklused ja kahtlused, millest looja iga päev rääkida ei armasta, mis ei mahu tema nägemusse iseendast kui jõulisest kõiketeadvast ülbelt reegleid rikkuvast meesarhitektist, kes ei söö isegi parti, mis on naiste toit. Ja film lõpeb inetu pardipoja kasvamisega võimsaks luigeks ehk räämas lobudik tõuseb fööniksina tuhast, jõuab arhitektuuriajakirja esikaanele ning pärjatakse arhitektuuripreemiaga!

    „Pätt või pühak“ algab paljutõotavalt. Vanameister Raul Vaiksoo, piip suus ja mõõdulint käes, püüab paberile panna üht mahajäetud olemisega vana taret.

    Minu ettekujutatud stsenaarium ei pea muidugi paika, sest igal režissööril on oma vaatenurk. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et arhitektuur on sellest filmist suures osas välja jäänud ning fookuses on pigem arhitekt-inimene. Lisaks metsamajale külastab kaamera küll veel paari Vaiksoo loodud suvemajakest, üks droonikaader on Rakvere teatri kinomajast ja lõiguke Rakvere teatri peene konstruktsiooniga rõdust, taustaesinejana vilksatab ka üks mõisaköök, aga meeldejäävamalt mõjub ikka Vaiksoo „Öölaps“ teatrihoone avamispeol. Arhitektuur jääb ses filmis selgelt ehituskunstniku lauluande, vaimukuste, piibu ja õlle varju. Vaiksoo küll räägib arhitektuurist, ladusalt, intrigeerivalt, vaimukalt, aga enamjaolt … mitte kuigi palju öeldes. Võib-olla ta siiski ütles, aga see pole jõudnud filmi – käärid on filmitegija käes.

    On’s keelatud teha film arhitektist, süvenemata tema loomingusse? Vaiksoost saab kindlasti põneva filmi ka siis, kui arhitektuur puudub. Tema mahukad uurimistööd ajaloo vallas, kirjutatud raamatud, huvi astronoomia, geograafia ja palju muu vastu, tema kui arhitekti vaatenurk kõigele sellele – annab filmi mõõdu välja küll. Aga ka seda kõike ei ole stsenaariumis. Paadisõidul Eestimaa väikesaarele selgub, miks on peaosaline matkama tulnud pintsaku ja lipsuga, aga miks saarele sõidetakse, jääb saladuseks. Keegi sõpradest mainis pärast filmi esilinastust, et Vaiksool on plaan käia läbi kõik eesti väikesaared. Filmis seda ei mainita. Küll aga saab siin rõhutatud, nagu korduvalt arhitekti avalikes ülesastumistes, et Vaiksool pole mobiiltelefoni!

    Raul Vaiksoo arhitektuuriõppejõuna Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuritudengeid juhendamas on taas vaimukas episood, võtab muigama, isegi itsitama, aga – mis on sõnum? Ekraanil rullub lahti professori vaimukus segatuna rahulolematusega, kriitikaga, mille sisust filmivaatajal on raske aru saada. Selgeks saab vaid, et tema noorusajal oli kool ikka kool, siin on nüüd selline tilulilu – ja üldse kisub rohkem õlle järele. Huvitav, jään mõttesse, miks kool, mille nägu Vaiksoo ise arhitektuuriõpetajana kujundab, on siis selline tilulilu?

    Õhtusöögiepisoodi üle arhitektidest sõpradega mõtlesin pärast filmi vaatamist ehk kõige kauem. Kas olla autorile selle eest tänulik või oleks ta pidanud sellest loobuma? Arutlus õlleklaasi taga töökuse ja andekuse teemal, mis lõpeb hoogu sattunud Vaiksoo kohatu neegrinaljaga, mille peale sõpruskond braavo hüüab … Huvitav, kas olen ainus, kellele see stseen piinlikkust valmistab? Etüüd pardiga on siiski kahtlemata vaimukas.

    Eraelulisi seiku on filmis mõõdukalt. Vahest kõige toredam on vestlus last ootava tütrega, kes isalt maimukese tarvis nimeabi ootab. Mitte et sealt väga tõsine arutelu kooruks, see ei sobiks Vaiksoo stiiliga, aga siin on midagi, mis avab ehk veidi hästi peidetud aluskihti. Muide, filmis on näha ka Rauli poega, aga see hoitakse saladuses. Keegi ei vihja, et noor mees, kes Vaiksooga koos merel sõidab, on tema lihane poeg. Ütlemata jääb veel mõndagi, õigemini kõik, mis pole haakunud filmitegija nägemusega portreteeritavast. Või ehk portreteeritava nägemusega endast?

    Vaiksoo naudib esinemist: ei näitle, aga ka ei unusta, et kaamera käib, tal on kindlasti ettekujutus, millisena ta tahab filmi jõuda. Sellist inimest on üsna mugav portreteerida. Ei ta põe ega häbene, on avatud, isegi kohati ülevoolav, valmis kaamera ees õigel ajal rääkima, piipu süütama, õlut jooma. Sellise inimese puhul on aga oht, et ta söödab režissöörile ette oma kuvandi endast, n-ö sobiva paraadportree, mis peaks hakkama tööle tema stsenaariumi järgi. Ta on vahva karismaatiline kamraad, piibutobi suus, õllepurk käes, viskab varrukast vaimukusi ja seiklusmälestusi. Selge see, et andekas – ja seda mitte vaid ühel alal –, erudeeritud, inimene, kellele reeglid ei kehti, kes mõnuga nörritab ametnikke, enamgi veel – keda ametnikud lausa kardavad. Ja muidugi on ta tugev professionaal, keda teiste arvamus ei morjenda. Tundub, et režissöör Mattias Veermets neelaski sööda alla. Vaikselt liigub ta portreteeritavaga kaasa, laseb tal joviaalselt esineda, võtta poose, korjab üles ta vaimukused ja valiklood, ei urgitse ega torgi, ei kergita kesta ega puuri hinge, ei näita valu ega pisaraid, mis, tean, ei ole pealtnäha rõhutatult lustlikule Vaiksoole mitte võõrad.

    Film voolab. Mattias Veermets operaatorina teeb head tööd: mõnusad võttenurgad, justkui juhuslikult tabatud hetked, nauditavad, hea maitsega ja kohati vaimukad kaadrid. Ei ole tihti portreelugudele omast staatilist rääkivat pead, kaamera näomustris kinni, ega portreteeritavat kuskil toolil kesk tühja ruumi ebamugavas poosis piinlemas. Ei, Vaiksool lastakse kulgedes kõnelda. Ta on ikka kuskile teel või midagi tegemas, võtab istet või seisatab midagi meenutades, saateks hea muusika. See on operaatorist režissööri eelis: kui midagi toimub, haarad kaamera ja lähed patsienti jälitama, püüad purki palju juhuslikku nii pildis kui ka tekstis – midagi põnevat satub sinna alati. Filmi kokku kirjutades võib tekkida aga küsimus: on kinnipüütu just see kõige olulisem? Kas otsustavalt sekkumata sai kätte selle, mis annab filmile mõtte, teeb sellest teose? Juhus ei anna alati kätte õigeid lauseid ja pilti, eriti kui filmitakse suhteliselt lühikese aja jooksul. Kas läbikirjutatud režiita saab anda inimesest tunnise seansi jooksul parima pildi?

    Rauli tuttavad on pärast filmi vaatamist tunnistanud: „Täitsa meie Raul! Selline ta just ongi!“ Äratundmisrõõmu ei maksa alahinnata. Aga mida ütleb film neile, kes Vaiksood ei tunne rohkem kui „Kodukäija“ saatest? Vist sama – ongi selline tore tuttav kodukäija! Kes staarikodude uurimise saadet ei jälgi, inimest ei tunne ja tema loomingut ka mitte, sellele võib jääda arusaamatuks, miks on meie miljoni elaniku seast kinolinale välja valitud just see mees.

    Filmi, mis on kokkuvõttes siiski üsna nauditav, puänt jääb nõrgaks. Metsamaja saab arvutiekraanil uue kujunduse – pole see Vaiksoo nii tehnikakauge ühti –, ehitus läheb lahti ja sellega lugu lõpeb. Sootuks teine tera oleks olnud vaadata kaadreid vastvalminud majast, peremees mõnuga terrassil musitseerimas. Ju sai aeg otsa.

    *

    Kolleeg helistab tagasi: „Kuule, küsisin …“

    „Jah?“

    „Ütlesin ära. Filmi ei tule.“

  • Loe Sirpi!

    Katrin Väli „Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978–2021“

    Eesti Kooriühingu aastapreemiate gala

    Eesti Kontserdi festival „Mustonenfest“

    kontsert „Sinu sülle“

    näitus „Heli. Müra. Ruum“

    Ove Büttneri retrospektiiv

    Juss Piho näitus „Üleval ja all“

    Endla teatri „Ma teenindasin Inglise kuningat“

    Endla teatri „Valgusingel“

    dokumentaalfilm „Raul Vaiksoo. Pätt või pühak“

    „Tants. Tehnika. Keha“

     

  • Mihkel Loodus 20. II 1937 – 28. I 2022

    28. jaanuaril, veidi vähem kui kuu aega enne oma 85. sünnipäeva, lahkus meie seast teenekas leedu kirjanduse tõlkija Mihkel Loodus.

    Mihkel Looduse elutöö on Leedu-Eesti kirjandussilla ehitamine – just nii on selle sõnastanud Leedu kirjandusinimesed ja see on tõsi mis tõsi. Oma kõige esimesest tõlkest peale, A. Strazdase luuletusest „Vares“, mis ilmus 1956. aastal ülikooli esimese kursuse tudengi suleproovina ajalehe Edasi veergudel, huvitas Loodust süvitsi leedu keel ja kirjandus. Tema esimesed, 1963. aastal trükivalgust näinud tõlked on Justinas Marcinkevičiuse jutustus „Mänd, mis naeris“ ja Eduardas Mieželaitise poeem „Inimene“. Seejärel hakkasid ilmuma küll proosa- või luuletõlked, näidendid, laste- ja noorsookirjandus, teadusteosed, peaaegu igal aastal mõni mahukas teos, lisaks Leedu kultuuri- ja kirjanduselu tänuväärne tutvustamine ajakirjanduses, esinemine raadios ja televisioonis. Saatuse tahtel olid kuuekümnendad aastad, Hruštšovi sula, leedu kirjandusele väga õnnelik aeg, otsekui kevad. Tollal kerkis esile palju uusi loojaid, raamatuid hakati avaldama märksa rohkem – oli, mida tõlkida. Kuna eesti lugeja ettekujutus leedu kirjandusest oli seni olnud küllaltki pisteline, oli Mihkel Loodus õigel ajal ja õiges kohas just õige mees. Ta täitis sellealase teadmiste tühiku uskumatult täiuslikult, andes leedu kirjanduse kaudu võimaluse tutvuda meie peaaegu et naabermaaga. Leedu kirjanduse suursaadik – just seda ta oli.

    Mihkel Loodus sündis 1937. aasta 20. veebruaril Tartus. Ta lõpetas Tartu I keskkooli, nüüdse Treffneri gümnaasiumi 1955. aastal ja õppis aastatel 1955–1960 Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. 24 aastat, aastatel 1960–1984, töötas ajalehe Rahva Hääl toimetuse kultuuriosakonnas, 1984–1986 ajakirjas Aja Pulss, 1986–1992 ajakirjas Looming peatoimetaja asetäitjana, 1992–2008 tegi tööd Eesti Hoiuraamatukogus. Kirjanike liidu liige oli ta aastast 1976.

    Tänu Mihkel Loodusele on eesti keeles võimalik lugeda leedu kirjandusklassikat, mille seast väärivad esiletoomist Vincas Mykolaitis-Putinase „Altarite varjus“, Ieva Simonaitytė „Šimoniste saatus“ ning Jonas Avyžiuse ja Icchokas Merase romaanid. Tänapäeva prosaistide hulgas on vähe neid, kelle loomingut ta tõlkinud ei ole. Meie lugejate lemmikud on ikka olnud Justinas Marcinkevičius, Saulius Šaltenis, Kazys Saja, Alfonsas Bieliauskas, Vytautas Sirijos Gira, Juozas Aputis, Antanas Škėma, Jurga Ivanauskaitė ja paljud-paljud teised, kes on praeguseks leedu kirjandusloos kindla koha leidnud. Mitmed lüüriliste leedulaste lemmikžanri poeesia kogumikud on meil samuti olemas just tänu andekale tõlkijale. Eriline side oli Loodusel Justinas Marcinkevičiusega, leedu kirjanduse suurkujuga.

    Teatrisõbrad mäletavad hea sõnaga nii mõndagi tähelepanuväärset leedu näidendit, mille on vahendanud Mihkel Loodus, eriti muidugi Kazys Saja „Pühajärve“ Vanemuises ja „Klemensit“ Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VIII lennu lõputööna.

    1990. aastatel hakkas Mihkel Loodus tõlkima ka inglise keelest, vahendades peamiselt Graham Greene’i loomingut, aga ka paar Edgar Wallace’i teost.

    Leedu-Eesti kirjandussilla ehitaja töö maht on nii uskumatult suur, et annab välja kolme inimese elutöö. Leedulased on osanud oma kirjanduse suursaadikut väärikalt hinnata. Peale Leedu meedias ilmunud paljude Mihkel Looduse tegevust tutvustavate artiklite pälvis tõlkija Leedu Suurvürst Gediminase IV järgu ordeni (2002) ning pikaajalise väljapaistva tõlketegevuse eest Leedu Tõlkijate Liidu Püha Hieronymuse auhinna (2013).

    Huvi, andekus, töökus, korrektsus ja sihikindlus tegid Mihkel Loodusest parima leedu kirjanduse suursaadiku, keda jääb meenutama riiulitäis head tõlkekirjandust. Leedu sõbrad on leinas.

    Siiras ja sügav kaastunne Mihkel Looduse lähedastele!

    Eesti Kirjanike Liit

    Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

  • Libiseb eest, vahetab asukohta. Nagu metsavaim

    PEETER SAUTER

    Katrin Väli luule ei allu kergesti arvustamisele ja koosneb vastuoludest (isegi vastuolulistest lähtepunktidest), kirjutab kogu koostaja Carolina Pihelgas järelsõnas, mis avab Väli poeesiat ja poeese hästi. Või siis jälitab.

    Oli kas viirus või arvutimäng, kus sihtpunkt arvutiekraanil libises alati eest, kui kursoriga tema peale liikuda. Kas Väli luule oleks viirus või mäng? Pigem mäng, millele on raske vastu panna: riimiliselt-rütmiliselt kõlksub harva ja pähe tiirlema mulle need sõnad ei jää (v.a mõned fraasid, loogikaloksed või seosed), kuid kaasa veab ja tegelema sunnib. Küll aga on viirus keel, eesti keel, mis ei anna rahu toimetajast ja korrektorist luuletajale, muutub ise luuletavaks subjektiks ja mängib Väli peas oma mänge. Keel on obsessioon ja kinnismõte, keelab valida kulunud fraase ja väljendeid ning sunnib otsima värsket. Igavaks Väli ei muutu, väsitada võib, kuna on tihe.

    Väli luule on korraga ratsionaalne ja konkreetne, aga reaalide üllatav käitumine teeb need kohati irratsionaalseks ja maailma kummastatuks nagu näiteks Mari Vallisool, kel samuti lihtsad esemed ja nähtused mängivad autoriga isevärki salamängu. Asjad võivad autorit salamisi jälgida või saada võrdseks partneriks. Autor näeb, ja näeb selgelt, veenvalt, erutavalt, aga ei pruugi teada, mida. Luuletusse ilmub painaja, aga miks ta painab, mida tahab? Vastust pole, on peitusemäng ja pimesikk.

    Sõnad on konkreetsed, tunnetus, nägemus, meelolud ja pilt sõnade taga abstraktsed, metafüüsilisedki. Naiselikud? Jah, kindlasti, samal ajal jõulised, järsudki, maskuliinsed. Hakka või yin’ist ja yang’ist heietama. Sest nood on korraga kohal. Ja tekst toimib toimimata.

    Vahel näib Väli kasutavat seoseid tuntud autoritega teadlikult. Nii viitab Viidingule „töö- ja tavandilaulud“ või kummitav Hölderlin (nagu Edgar Allen Poe Üdil) või lõigatakse napid stroofid punktidega pooleks nagu vahel Viivi Luik või Jaak Jõerüüt (lk 38) või proovitakse ballaadilikkust à la Under (lk 29). Vahel on see lõbus, vahel justkui kamraadlik viibe, aga mõnikord jäävad allusioonid sordiini alla, sest pole vajalik ega sobilik teiste luuleilma liialt tungida. Kohatult või epigoonlikult ei mõju kunagi. Parnassil kohta sisse võttes ei vaja Väli kellegi teise tooli, ei, ta on oma tooli kaasa võtnud, aga tool on jonnakas ja seda tuleb korduvalt uuesti paika sättida.

    Läbivaid motiive on vähe, kujundid uuenevad, läbiv on tundetoon. Korraga jahe ja distantsil, isegi külm ja lõikav, ometi kaasahaarav, endast läbi laskev. Avatud (midagi ei peideta) ja suletud (tihti raske pihta saada). Sellelegi viitab Carolina Pihelgas. Orgaaniline igatahes, mängitsemisest kaugel. Tekst sunnib autorit rääkima. Autor teeb valiku, mida ja kuidas meile edasi räägib.

    Aimatav sisetraagika peitub vahel näilise julmuse taha, „ja taas olla laps / ta tahaks / taas süütult / tappa liblikaid ja linde“. Õrn ja julm, valus igatahes. Lõbusat on vähe, aga on. Nali üllatab läbi absurdi. Laps tahab lõunaks küünelakki, vanaema kleidid liputavad saba, tänaval tulevad vastu piim ja leib. Mõte hüppab, keel tabab.

    Ilmuda võivad kadunud inimesed. Korduvalt isa. Kadunud isa komistab roostikus autori varjule. Mereäärt ja linde tuleb aeg-ajalt ette (Vilsandit nimetamata). Teisi kirjutavaid ja kirjutanud Välisid jälitada pole vajadust, aga seoseid õe Kirsti Oidekiviga on. Nappus, täpsus, inimesestatud, subjektistuvad loodusmotiivid. Ja kuigi raamatu lõpus on pikk nimekiri ilmunud luulekogudest, on kiusatus öelda, et ka napp või siis hermeetiline ja omaette seisev kogutoodang.

    Pealkiri „Kasvab tagasi lindudeks“ toob meelde Bernard Kangro „Puud kõnnivad kaugemale“ ja Kaplinski „Õhtu toob tagasi kõik“, aga keelekasutusega pealkirjades, antropomorfse loodusega sarnasus piirdub. Mehed on luules hellemad ja õrnemad nähtavamalt, adutavamalt, poetess kõva koore all. Ehk pole vaja püüdagi koort katki hammustada, äkki hiljem kahetseks? Luulekogu osade pealkirjad „Saab vaikusest kõhu täis“ ja „Pääsukesed metsikus linnas“ on vägagi välilikud, keskkond teeb autorist sõltumatuid tegusid.

    Katrin Väli on üks ja ainus, tugeva identiteediga, ometi nägin esmakordselt, et on siiski mitu Katrin Välit. Ma ei mäletanud kaheksakümnendate riimtekste. Seal võivad vahel rütm ja riim tekstiloomes kaasa rääkida nagu autoritel, kes alles sobivat luulekuube selga sätivad (alati naksakalt ja üllatavalt), hiljem muutub vabalt liikuv tekst, keel pigem autori tantsukaaslaseks, partneriks, kes tantsusammud omaks võtab, ja kui tantsu juhib, siis diskreetselt, varjatult.

    Tahtmatult mõtlen, et mõnelgi arvustajal on raske olnud Väli luulega kontakti leida, kuna ollakse ebavõrdses seisus. Väli silme eest on läbi liikunud tonnide viisi teiste tekste ja näppude alt tulnud mõõtmatult vähem. Arvustaja nii küllastunud alati pole (ja see pole miski etteheide, keel pole lihtsalt igaühe amet). Teatris öeldakse mõnikord, et lavastavad näitlejad mängivad ühtmoodi (kontrollivad oma mängu, lavastavad ennast), ehk kirjutavad pisut ühtmoodi ka luuletavad keeleinimesed, toimetavad kirjutadeski. Ja paradoksaalselt on neil keeles raskem vaba ja isikupärane olla, sest enesekriitika on suur, aga kui see juhtub, on lugeja tänulik.

    Sooja nihilismiga räägib Väli keelest (oma tööriistast ja kaaslasest) kui lehmast, kel on neli magu ja kel potsatab vahel tagaotsast (luuletus?). Ja keda võib sõbralikult sarvede vahelt sügada. Mida Väli mõnuga teeb. Ei mingit liigset lüürikat keele ilust rääkides (hm, aga lehm on ju ilus).

    Nii tihedal luulel on raske leida teid edasiliikumiseks ja uuenemiseks. Vahel tuleb tunne, et kõik oleks nagu tehtud või töö ja tegu on tehtud ja valmis. Ometi päris kohale ei jõuta iial ja tekst võib alati uue kihi peale kasvatada nagu loodusel kombeks. Midagi settib, keegi pungub.

    Katrin Väli jälitab sinilindu ja meie omakorda teda. Ja vahel võib tulla ehmatus, kas mitte jälitatav pole liikunud hoopis meie selja taha, et meid taga ajada. Mine metsavaimu tea. Kas lihtsalt mängib meiega ja tembutab või on tal tõsisem plaan.

  • Virtuoosid meilt ja mujalt

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Eesti Kontserdi festival „Mustonenfest“ 27. I – 6. II Tallinnas ja Harjumaal, kunstiline juht Andres Mustonen.

    Tänavune, juba 33. korda toimunud „Mustonenfest“* algas põnevalt: festivali avateosena esitas Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel Arnold Schönbergi helitöö „Sechs Stücke für Männerchor“ ehk „Kuus pala meeskoorile“ op. 35 (1929–1930), mis polegi Eestis varem kõlanud. Kuigi Schönbergi muusika­uuendusest on möödas enam kui sajand, on suhtumine temasse kui heliloojasse endiselt kahetine: on neid, kes peavad teda XX sajandi üheks olulisemaks loojaks, ja neid, kes ei mõista tema muusikat üldse. Ka Estonia kontserdisaalis oli publiku vastuvõtt üsna jahe, kuid oli neidki, kes pidasid seda esitust juba ette aasta üheks olulisemaks muusikasündmuseks.

    Tundub üsna uskumatu, et need laulud on alguse saanud Saksa tööliste koori­ühingu tellimusest, mille tulemusel valmis pala „Glück“ ehk „Õnn“ (üks põnevamaid osi kogu tsüklis), millele lisandus hiljem veel viis laulu. Filosoofilise alatooniga tekstid on kirjutanud helilooja ise ning et laule kuulajale vastuvõetavamaks teha, kasutas Schönberg muusika loomisel dodekafooniat vaheldumisi tonaalsete lõikudega. Ilmselt jäi sellest kuulajate poolehoiu võitmiseks siiski väheks, eriti ühekordsel kuulamisel. Publiku reaktsiooni vaadates meenus legend Maria Judinast, kes esitas kunagi Estonia kontserdisaalis Paul Hindemithi kolmanda klaverisonaadi ning sai samamoodi tagasihoidliku vastuvõtu osaliseks. Judinat see ei heidutanud, ta lausus „Я думаю мы повтoряем“ („Ma arvan, et kordame“), esitas sonaadi teist korda ja sellele järgnesid publiku ovatsioonid. Võib-olla oleks sama võte pannud ka sel korral mõne kuulaja meelt muutma, sest teosed olid huvitavad ning rahvusmeeskoori esitus erakordne. Kogu ettekandest kumas läbi Mikk Üleoja meeletu töö nende teostega, kus iga viimne detail on lõpuni läbi mõeldud, ja see andis ülima kindluse ka koorile. Olgem ausad, keegi ei kuuleks, kui mõni noot sellises muusikas on vale, küll aga märkab kuulaja kohe lauljate ebakindlust. See, kui täpselt ja enesekindlalt astusid häälerühmad sisse, oligi nende teoste esitamisel juba pool võitu. Võrdlusena võib samalt festivalilt esile tuua näiteks Läti õigeusu kiriku meeskoori esitatud Galina Grigorjeva teose „In paradisum“ või Tõnis Kaumanni „Stabat Materi“, kus tervikliku teose kujundamisel sai saatuslikuks Hortus Musicuse ebalev esitus.

    Rahvusmeeskoori kavas oli veel teinegi Schönbergi teos, üks mõjuvamaid tema loomingus – „A Survivor from Warsaw“ ehk „Ellujäänu Varssavist“. Siinkohal ei saa jätta märkimata ettekande tabavat ajastust: kontsert toimus 27. jaanuaril, holokausti mälestuspäeval. Esialgu tabas mind väike ehmatus, kui selgus, et teos ei tulegi ettekandele orkestriga, vaid hoopis klaveri saatel (klaveril Sten Lassmann). Ehmatus osutus siiski asjatuks: klaveripartii oli nii värvikas ja niivõrd kõrgel tasemel esitatud, et oli algupärase orkestripartiiga võrdväärne. Tunnustan Alo Rammot, kes esitas jutustaja osa suurepärases inglise ja saksa keeles ning kruvis äärmiselt emotsionaalselt üles pinge, mis saavutab kulminatsiooni meeskoori heebreakeelse palvega. Kontserdi esimese poole lõpetas Max Regeri „Reekviem“, mille meeleolu sobis ideaalselt eelnevalt kõlanuga.

    Kogu Eesti Rahvusmeeskoori ettekandest kumas läbi Mikk Üleoja meeletu töö Arnold Schönbergi teostega, kus iga viimne detail on lõpuni läbi mõeldud, ja see andis ülima kindluse ka koorile.

    Kontserdi teine pool oli tunduvalt kirjum: kõlas Felix Mendelssohn Bartholdy, Max Bruchi ja Arvo Pärdi muusika. Kuigi Mendelssohni kontserdi viiulile, klaverile ja keelpillidele d-moll MWV O 4 ettekanne oli suurepärane (mida muud ongi oodata esituselt, kui interpreedid on Vadim Repin ja Ivari Ilja), siis teos ise on üks lõputu tolleaegsete stampide jada. Seda ei saa loomulikult pahaks panna heliloojale, kes oli loo kirjutamise ajal 14aastane, ja selles valguses on tegemist geniaalse teosega. Küll aga kurvastab see, et muusikas valitseb nii sageli midagi samalaadset nagu iluuisutamises: ole sa ükskõik kui kunstiline, kui kavas ikka neljakordset Lutzi hüpet ei ole, siis kauni liuglemise ja imeliste piruettidega kaugele ei jõua. Seda tajusin ka sel kontserdil: kui teha mingeid järeldusi publiku aplausi tugevuse ja intensiivsuse põhjal, siis võitis Mendelssohni ülimalt tehniline teos (ausalt öeldes on see piinavalt igav ja ettearvatav) kuulajate südamed, tehnilisest virtuoossusest vabad Bruchi imeilus „Kol nidrei“ või Pärdi üks pärleid „La Sindone“ sellist menu nautida ei saanud.

    Omapäraste segakavadega tekitasid vastakaid tundeid järgmised kaks kontserti: Vadim Repin ja Hortus Musicus Arvo Pärdi keskuses ning Ellerhein, Voces Tallinn ja Hortus Musicus Jaani kirikus. Mõlemal kontserdil oli mitmeid kõrgetasemelisi tõlgendusi, näiteks Pjotr Tšaikovski „Mõtisklus“ op. 42 ja „Valss-skertso“ op. 34 Repini ja Ivo Sillamaa esituses või Pärdi muusika Voces Tallinna ettekandes. Palju head muusikat läks aga kavade kirjususes kaduma. Näiteks eelnesid Tšaikovski paladele nüüdishelilooja Aleksandr Knaifeli ning järgnesid Claudio Monteverdi teosed, mis sellise järjestuse tõttu kannatasid. Ellerheina, Voces Tallinna ja Hortus Musicuse kontserdil segas jälle pidev sagimine – üks koor maha, teine peale – ja väga kirju kava: üks osa siit ja teine sealt, ilmalikud tantsud vaheldumas vaimulike teostega. Ma olen täiesti nõus Andres Mustoneni ütlusega, et ei ole uut ega vana muusikat, on vaid Muusika, aga ometi on oluline ka see, milline muusika ühes kavas kõrvuti kõlab. Siiski tahan esile tõsta Hortus Musicuse renessansi- ja barokiajastu muusika ettekanded, mis olid äärmiselt värvikad, eriti tänu puhkpillide laiale valikule ja põnevale kasutusele. Hea meel oli ka Veneetsia muusika rohkuse üle kavades. Seda oleks võinud olla rohkemgi mõne nüüdisteose arvelt, mille seaded ajastupillidele olid võrdlemisi küsitavad. Kiidan Hortus Musicust ka selle eest, et muusikud olid võimelised paaripäevase ettevalmistusajaga täitma kogu kontserdikava, kuna Eesti Filharmoonia Kammerkoor ei saanud osaleda. Ja kui oligi mõningaid ebalevamaid numbreid, siis Josquin des Prez’ ja Monteverdi teoste ettekanded tegid kõik kuhjaga tasa.

    Publiku püüdmiseks, aga ka noorendamiseks mõeldakse järjest enam klassikalise muusika kontsertide elavdamise peale, näiteks lisatakse visuaalkunsti. Selle tee oli valinud ka ukraina pianist Aleksei Botvinov, kelle kontserdil oli videopildi ekraanina kasutatud tavapärase seina asemel hoopis klaverikaant. Algus oli paljutõotav: VJ Videomaticsi kujundus Bachi-Busoni chaconne’ile d-moll oli abstraktne, ühtaegu põnev ja tagasihoidlik, mis laskis ka muusikat kuulata. Sellele järgnes aga üsna magus ja trafaretne valik: taevas, pilved, vesi, ilutulestik, tähesära ja vitraažid, ühesõnaga kõik, mis käib sõna „ilus“ alla. Ja kujundus oligi ilus, tehniliselt väga hästi teostatud, aga on maitseasi, kellele selline ilu üleküllus meeldib, kellele mitte. Pealegi tekkis ka pidev küsimus, millele keskenduda. Väga raske on end pooleks jagada ja nii ma siis valisingi pigem pildi, sest muusika on tuttav ja jäi paratamatult tausta rolli. Parema tulemuse andis visuaali lisamine Philip Glassi ja Ludovico Einaudi teostele, mille pidevalt korduv materjal jätab ruumi ka pildi jaoks, kuid Rahmaninovi muusika puhul oli tulemus küsitavam.

    Iseseisva kontserdi andis 12-liikmeline Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos. Tallinna oli jõudnud siiski vaid üheksa lauljat, kuigi kõlajõu järgi oli seda küll raske uskuda. Koor võib oma liikmete häälematerjali üle uhke olla, sest pool lauljaist astus üles ka solistina ning sellist basso profundo’t sooviks endale iga õigeusu muusikat esitav koosseis. Kontserdi esitustase oli ebaühtlane, kuid täiesti omaette kõrgustesse tõusis koori dirigendi Ioans Šenroksi loodud „Ole mulle armuline“ (psalm 51), kus koori sumedal foonil laulis solist Jānis Kurševs – milline hääl ja milline esitus! Sinna juurde veel koorifoonist kostev ülemhelilaul – õhtu vaimustav tipphetk.

    Kui praegusel ajal ollakse pidevalt valmis kontserdi ärajäämiseks, siis hoopis vastupidise üllatuse valmistas I Virtuosi Italiani, kelle Vivaldi muusikast koosnev kontsert tuli publikuhuvi rohkuse tõttu Mustpeade majast hoopis Estoniasse kolida. Kui esimestes teostes (viiulikontserdid) oli natuke sisseelamis­tunnet, siis „La follia“ variatsioonides barokk­triole ei olnud emotsioonidel enam piire (võib-olla oleks võinud isegi natuke piiri pidada). Hea tasakaal saabus „Aasta­aegade“ ettekandel: ülimalt kirglikku solisti tasandasid üsna napp ja mõistuspärane klavessiinipartii ning ülejäänud orkestriliikmete vaoshoitum mäng. Eraldi tuleb ära märkida kontrabassimängija, kelle värvikas ja virtuoosne mäng andis hea põhja tervele kontserdile.

    * 1989. aastal alguse saanud festivali on nimetatud mitmeti: „Mustonenfesti“ eelkäijad on Hortus Musicuse Väravatorni barokkmuusika päevad, Tallinna barokkmuusika festival ja festival „opeNBaroque“.

  • Maalikunst annab Kadrioru Plazale mõtte

    JAAN ELKEN

    Ove Büttneri retrospektiiv Kadrioru galeriis kuni 26. II, kuraator Tiiu Rebane.

    Kadrioru Plaza liig suure, kvartalit täitva hoonemüraka sobivuse üle sellesse asukohta on arvamusi avaldatud seinast seina, ent selles on prantsuse XX sajandi linnaehituslikule mõttele tunnuslikku ülbust (mõelgem Pompidou keskuse või Louvre’i püramiidi kohatusele), sellega kaasneval arrogantsil on aga oma veetlus. Arendajale on hoone paras peavalu, sest hiigelhoone aatriumisse läbi viie korruse avanevate äripindade müük ja väljarentimine on kulgenud üle kivide ja kändude. Arenduse äriliselt poolelt tuleva kõrbelõhna hajutab aga hoone arhitekti Vilen Künnapu ja kunstnike paari Tiiu Rebase ja Karl-Kristjan Nageli algatusel tegevust alustanud galerii – eesti maalikunst on järjekordselt saanud võimaluse.

    Huvitava seigana meenub vice versa analoog 2000ndate algusest, kui Viru hotelli aatriumi kinniehitamisel tekkinud kaubanduspindadelt olid suure­mahu­liseks arendustegevuseks valmistumise käigus rentnikud lahkumas. Nimelt kutsuti pärast ankurrentniku Sokose kauba­maja väljakolimist vabanevatel pindadel teiste hulgas näitusi korraldama ka maalikunstnike liit: teoks said „Maaliparadiis“ (2003) ja EKA õppejõudude rühmituse Ruum 312A mastaapsed ekspositsioonid jms (pealkirjaga „Maaliparadiis“ parodeeriti mõistagi zeitgeist’i, sest nii diivaneid kui ka vaipu pakkusid diivaniparadiisid ja vaibaparadiisid).

    Kadrioru Plaza koridorisoppides ja taganemisruumita klaasrõdul kunsti näitamisega on, nagu on. Mastaapne ja valgusküllane aatrium sõlmib aga üksikud teosed võimsaks üld- ja kaugvaateliseks tervikuks. Galerii ajutrust on teinud hea valiku: juba 2021. aastal said mitmed kunstnikud näidata seal oma loomingu teisenemist aastakümnete lõikes ja panna kulmu kergitama, miks ei ole neist huvitatud olnud riiklikud ja poolriiklikud institutsioonid-näitusemajad.

    Pildivõlur Büttner. Ove Büttnerile lõppes kõik 2021. aasta novembriga: kunstnik lahkus vaid 62aastasena. 1989. aastal kunsti­akadeemia maalieriala lõpetanud Büttneri loomingus on tippteoseid igast kümnendist, eriti aga 1990ndate ja 2000ndate vertikaalsete abstraktsioonide seas. Häbenema peaks Eesti Kunstimuuseum, kus Büttner enne õppima asumist restauraatorina töötas: muuseumi kogusse ei ostetud kunstnikult tema enam kui 30aastase karjääri jooksul ühtegi teost.

    Kadrioru retrospektiivile on Tiiu Rebane koondanud 98 suuremahulist tööd, kusjuures kunstniku pärandist võiks teha veel mitu sama suurt ekspositsiooni. Büttneri maalilooming pole lattu maalitud kaup (ka selles variandis leidub eesti kunstiväljal kõike, heast halvani, high end’ini välja) ega värvifirma värvustabelite järgi klapitatud ruumikujunduslikud aksessuaarid, vaid tema vabatahtlikult piiritletud, ülimalt poeetilise diskursuse ainukordsete sukeldumiste igast küljest turritavad kunstiajaloolised skeletid, kord elanud meistrite hiilgus ja kahtlused. Seda võib põlglikult kompostiks nimetada, kuid nägijale on see elusast elusaim: kvaliteeti hoiab üleval tegijate vankumatu usk, ka vastuvõtjal peab vabu valentse/retseptoreid jaguma. Elamus sünnib koostöös vaatajaga, vaid tekstide/reprode pealt kunstist arusaamist ei õpi.

    Ove Büttneri triloogia „Võidupüha“ (2004) ei tekitaks ühtegi küsimust, kui oleks eksponeeritud mõnes Saksa, Hispaania või Põhja-Ameerika suurmuuseumis.

    Selliseid pildivõlureid kohtab harva ja Ove Büttneri lahkumise järel jääb see osa meie maalikunstist juba üpris õhukeseks. Peale eelkirjeldatud suuna suurmeistri Peeter Mudisti oskan nimetada veel Orest Kormašovi ja mingit osa Tiit Pääsukese loomingust. Umbes sama pieteediga maalikunsti suhtes on ka Vano Allsalu, kuigi tema mõjub oma etüüdlikus hoos pigem grafiti suunalt pärit külalisartistina. Mingi osa Laurentsiuse ja ka Mauri Grossi loomingust jõuab ligilähedaselt sinnasamasse, aga enne lohistavad nad oma kujundid nürivõitu fotorealismist ja kommertssoustist läbi. Peaasi aga, et pärale jõuavad!

    Büttner kuulus viimasesse, 1980ndate lõpu põlvkonda, kes läbis ERKI kujutava kunsti erialadel Peterburi akadeemiaga võrreldava, natuurivaldamisele rajatud põhjaliku vormistuudiumi. Sellise tehnoloogilise pagasiga, kui liita sellele veendunud usk maalikunsti missiooni, võinuks saada varakapitalistlikus eldoraados (piltlikult öeldes müüdi maha ka vanaema, kui vaid ostja leidus) nõutud kunstivõltsijaks. Oli ju päevapealt lõppenud igasugune kunsti riiklik toetamine, kunstnike liit kaotas senise tulubaasi ja privileegid, välisraha toel asuti Eestis arendama kunsti nüüdisajastamise projekti ja vähemalt esialgu polnud maalikunstil sinna asja. 1990ndate Eestis toimunud nii-öelda kultuurirevolutsioon soosis kõige vähem maalikunstiga süvitsi minejaid – neist oli lihtne üle vaadata.

    Värske abstraktsionism. Büttneri kohe algusest peale valitud vabakutselise kunstniku staatus andis võimaluse süveneda, kuid kui uurida tema maalide süžeede ja värvikäsitluse teisenemist aastakümnete lõikes, tundub, et kõik liikus justkui kontrollimatu ja lõhkuva vulkaanipurske suunas. Tagasi vaadates kannavad meistri pitserit juba mitmed tema õpinguteaegsed tööd 1980ndatest, näiteks laseerivalt maalitud, vanameisterlikus kollakas nimbuses vaevumärgatavalt figuraalne ja suureformaadiline abstraktsioon „Ülestõusmine“ (1987, 243 × 149 cm). Samasuguses piimjas-kreemikas kollases sudus on autor maalinud veel mitmeid naisakte, kus lihalikkus on looritatud pigem naist pjedestaalile asetava pühalikkusega. Teatud lõpetamatus, mis annab tollastele maavärvides maalitud figuratsioonidele nurgelise ja kubistliku järelmaitse, mõjub just nüüd, kui maailma kunstimoes on selline maalikäsitlus uuele ringile minemas, Büttneri tollaste tööde kõva indulgentsina – kunstniku kasutatud väljendusvahendite valik on äärmiselt kindel ja otsustav.

    Büttnerile olid 1990ndad viljakad ja enesekindlust täis kümnend: abstraktne kunst oli meil värske, publik väsinud nõukogudeaegsest, kõiki kevad- ja sügisnäitusi nüri järjekindlusega täitnud normatiivsest figuraalsusest. Kunstnikkonnal, vähemalt vanematel tegijatel, oli ka eelnevast kümnendist piisavalt varusid ateljeedesse soetatud töövahendite näol, nii et suurt formaati said 1990ndatel endale lubada nii vanad kui ka uued tegijad. Büttneri tüüpformaat neil aastail oli vertikaal, mille kõrgus kaugelt üle kahe meetri ja laius ligi poolteist. Selle näituse valikust paistab kolmeosaline „Võidu­püha“ (2004) silma tehnilise tugevuse poolest. Ainult õige veidi kähara pintslilöögi ja värvimassi sudiva spaatlilöögiga ning otse tuubist pigistatud pastoossete pikslite varal on kujutatud joovastunud, liikumises rahvamassi. Igatahes on rikkalikku, pronksikarva maavärvides koloriiti murtud külmtuhkja halli laamadele. Antud kolmik ei tekitaks mul ühtegi küsimust, kui näeksin seda mõnes Saksa, Hispaania või Põhja-Ameerika suurmuuseumis.

    Vulkaaniline energia. Tehnoloogiliselt arenes Büttner kogu aeg. Kas see areng ta ka sihile viis (mis tahes see siht ka oli), on teine teema.

    Tundub, et hiljem eksperimenteeris ta valguva värvi krakleelise alusmaaliga, külvates järgmises maalifaasis kogu pinna üle Rio de Janeiro või Veneetsia karnevali koloriidis konfetipuruga, mis andis üllataval kombel aga käsitsi, pintsliga tehtud värviliste täppide parvedena kord tähistaeva, kord õitsva aasa optilise efekti. Neis uutes, keemilistes kontrastides on Büttner loobunud vanameisterlikust värviharmooniast, on aga zeitgeist’iga haakuvat plahvatavat, lausa vulkaanilist energiat. Puäntillismi mentorid XIX sajandi prantsuse kunstis ei ole kindlasti olnud Büttneri maalide loomisel kuidagi osalised. Pigem tundub, et Austraalia aborigeenide viljeldud, algselt liivale ja kehamaalingutena teostatud täpimaalid, mis maksid lõuendile kantuna juba 1980ndatel New Yorgi oksjonimajades sadu tuhandeid, on kaudseid teid pidi ka Büttnerile silma jäänud.

    Büttneri värvid on kümnenditi varieerunud: kord on kolorism mahakeeratult rauge ja pooltoonidesse süvenev, kord domineerivad kasvuvärvid ja vastandvärvuste paarid. Pintslikultuur on teisenenud samal kombel: keerav pintslitöö, mis jäljena lõuendil justkui tillukest merekarpi meenutab, on aeg-ajalt kõrvale pandud ja näeme justkui katkenud kõrsiku tükki meenutavate hakitud löökide kaskaadi. Büttneri maalidega saab sina peale vaid see, kes on kursis abstraktse kunsti põhipostulaatidega.

    Büttneri hilisemad maalid kätkevad endas ülemaalimise ja muid autodafeega sarnanevaid draamasid – seda tõendab värvipinna mitmekihilisus.

    Ove Büttneril oli hell süda. Viimased paar aastat olid tema Mustamäe ateljee aknad jäetud valla oravatele (tema videoklipid oravate elust on eestikeelse Facebooki parim osa). Videote põhjal tundub, et ta korraldas oma korteri rõdul nende loomakeste varjupaigalaadset ületalve pidamist?

    Büttneri maalidki on, kõike seda teades, hoopis paremini dekodeeritavad: neis kumab vastu katkematu soov pääseda tagasi nirvaanasse. Talle on nirvaana erivärvilistest plinkivatest värvilaikudest koosneva valgusega üle külvatud taime­universum.

  • Kohanemisvõime on intelligentsus

    MARGIT MUTSO
    Margit Mutso

    Keerulisel hetkel mõtlen ma ikka oma vanaema Elisabethile, kes sündis Peipsi taga Peterburi kubermangus suures töökas paljulapselises taluperes. Abiellus jõukast taluperest noormehega ja kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud oma elu elama traditsioonilise taluperenaisena. 

    Kuid saatusel oli teine plaan. Venemaal võtsid võimu bolševikud, algas kulakute küüditamis- ja tapmislaine, mille eest noored üle Peipsi praguneva aprillijää Eesti poolele põgenesid. Renditi talu ja alustati kõike otsast. Paari aastaga sai noorpaar jalad alla, perre sündis kaks last ja siis saabus tuberkoloos. Suri üks laps, siis teine ja lõpuks ka mees. Ei olnud neil kurja tõve vastu vaktsiini. 

    Vanaema, veel noor naine, leidis uue armastuse, sündisid taas lapsed. Siis aga algas sõda. Saabusid jälle bolševikud, kes viisid laudast loomad ja aidast vilja, külvasid hirmu ja ahastust. Õige pea tuli taas matta meespool. Masenduseks aega ei antud: kolm last tahtsid süüa ja koolitamist. Siis tuli olude sunnil loobuda kodust maal ja loomadest, kolida poja juurde pealinna paneelelamusse, sealt edasi väikelinna mugavusteta puitmajja, kus naabrinaine ta silme all mõrvati. Natuke palju vist ühele inimesele? Aga ta oli kohaneja, elas 96-aastaseks.  

    Viimased kaks aastat, olukorras, kus inimesed on langenud masendusse, kaotanud empaatia ja otsustusvõime, kus osa rahvast leiab, et maskikohustuse või vaktsiinisoovitusega on valitsus üle piiri läinud, piiranud põhjendamatult õigust vabalt meelt lahutada ja avalikus kohas nägu näidata ning nüüd on õigus räusata ja pandeemia harjal destruktiivseid rahvakogunemisi korraldada, olen ma pea iga päev mõelnud oma vanaemale. Kuidas küll tema kohanes ja seejuures normaalseks, heatahtlikuks ja empaatiliseks jäi? 

    Ehk aitas teda naljasoon. Ka suhtlemisoskus, kokkuhoid perega, sugulastega, oskus leida uusi tuttavaid. Loomingulisel tegevusel oli kindlasti oma osa – ikka mustrileht ees ja vardad käes. Kui palju ta luges! Ka kirjutas. Ja muidugi oli tal usk.  

    „Intelligentsus – see on kohanemisvõime,“ on aastakümneid korrutanud mu kodufilosoofist isa. Vist nii ongi: kohanemisvõime on intelligentsus. Neli talve külakoolis käinud vanaemal, tundub, oli intelligentsi rohkem kui keerulisel ajal masse kodanikuallumatusele ja enesehävitusele õhutaval ülikooli vilistlasel.  

     

     

  • Tantsulavastus kolmes vaatluses

    ELINE SELGIS

    Tegelased:

    moderaator

    tantsu-uurija

    kehalisuse uurija

    ülikooli õppejõud

    koreograaf

    kuraator

    kunstnik

    kirjutaja

    Esimene vaatlus: kõik on väga uuenduslik. Tantsusaal XXI sajandil: must tantsupõrand, üks hallide kardinatega varjatud peegelsein, üks hallide kardinate ja mattidega varjatud valge kivisein ja helepruun tagasein helesinise vertikaalse ribaga. Tagaseinas lava paremal pool on uks. Töövalgus. Tegelased (välja arvatud kirjutaja) istuvad kaares värvilistel kott-toolidel ning paremal jääb tegelaste selja taha tagaseinale nõjatuv musta värvi seljakott. Kõik tegelased on argirõivastuses, mis ei viita otseselt soole, positsioonile või rollile. Üks tegelastest kannab kogu etenduse aja maski, üks ainult alguses ja üks siis, kui ta ei liigu. Tantsiv arutelu.

    Etendus algab sõna „tehnika“ mõtestamisega usaldusväärsetelt vanadelt kreeklastelt pärineva definitsiooni kaudu. Sellele järgneb mõiste ulatuslik laiendamine ja koondamine vastavalt rollile, kogemusele ja perspektiivile, millele keegi tegelikult kunagi oponeerida ei saa, sest üks lihtsalt täiendab teist, aga osad siiski püüavad. Võetud rollidest ja definitsioonidest tulenevad pingekohad tõstavad tegelastel vahepeal pulssi ja seda väljendatakse. Õhk on natuke paks, sest kõik on kuidagi liiga viisakas ja sujuv. Jääb mulje, et toas on elevant. See elevant on toas olnud juba aastatuhandeid, ta on nähtamatu, vana ja itsitab piibupahvide vahele pihku.

    Seejärel hakatakse filosofeerima. Täiesti pöörase märkusena tuuakse sisse tantsu definitsiooni muutumine. Kõik ideed on nii originaalsed, aga unustatakse kohe pärast ütlemist, sest iga järgmine mõte näib olevat veel olulisem kui eelmine. Huvitav on näiteks see, et kui laps õpib lugema, siis ta õpib seda oma kuulamise kaudu. Muidugi on kool üleüldse üks mõttetu koht. Vaatlus lõpeb pingelisel momendil, kui hakatakse arutlema selle üle, kes jääb ellu. Arutelu jääb laval kumisema, kuid liigutused ei ole enam üksteisest eristatavad.

    Teine vaatlus: kuidas jääda iseendaks. Sama lava, sama arutelu, samad tegelased, aga käpiknukkudena. Publik hakkab etendusse sekkuma. „Meil siin Eestis ei tunta kuigi palju head balletitehnikat.“ Konnatiik on jällegi hea koht, kus midagi uut teha. Meil siin Eestis ei teata paljusid asju ning võimalusi igasuguseid huvitavaid asju viljeleda on küll (kas või paremat balletitehnikat), kui selleks on huvi.

    „Tehnika on asi iseeneses ilma kontekstita. Tehnika tegeleb igavikuliste asjadega oma kehas. Barokiajastu tants oli vaakumis ega suhestunud eluga. (Lavauksest siseneb valges riietuses publikuliige, kõnnib üle lava ja istub publiku hulka põrandale.) See, millel on ajalooline väärtus, on kontekstualiseerimata. Nüüdistantsukunstil on sotsiaalse kontekstualiseerituse väärtus.“ Palun öelge mulle, mis on reaalne elu, ja kui te oleksite kunstiteos, siis kas soovite olla ajalooliselt väärtustatud või sotsiaalselt kontekstualiseeritud?

    Nutitehnoloogia kaudu saabub küsimus kelleltki Taavetilt, keda kõik näivad teadvat ning kes perekonnanime pidi tutvustamist ei vaja. „Miks te seda kunstnikku juba ei usu, kui ta ütleb, et tantsutehnikat pole vaja?“ See vaatlus ei lõpe kunagi ära.

    Kolmas vaatlus: horisontaalsed sünergiad. Kirjutaja lebab magamistoas voodis. Toas on veel roheline kummut taime, pildiraami ja kuubikujulise vasest ja pleksiklaasist küünlaalusega. Elevandi asemel on toas must kass. Igav igavik.

    Nüüdistantsulavastusi vaadates võib tõesti jääda mulje, et tantsutehnikate valdamine ei ole enam vajalik või ei peeta seda oluliseks. Laval toimuval pole enamasti tantsuga, nagu me seda tunneme, mingit välist sarnasust. Millegipärast nimetame siiski tantsukunstnikeks ka laval jalutavaid, neljakäpukil passivaid, ebamääraselt võbelevaid ja imelikult tõmblevaid kehi. Ükski neist tegevustest ei nõua aastakümneid treeninguid. Meenub kunagi ammu internetis kohatud Craig Damraueri võrrand: modern art = I could do that + yeah, but you didn’t. Mis see siis on, mis ühest tõmblemisest teeb kunsti ja teisest sümptomi? Millega tantsukunstnik tegeleb?

    Kõige alguses tehnika kogemisega väljendusvahendi ja tööriistana. Igal inimesel on individuaalne kogemus maailmast, endast ja oma kehast, aga ilmselt mõistame üheselt, et iga tööriista kasutama õppimine kujundab minakogemust. Mulle on ühtaegu jabur ja põnev neid kogemusi võrrelda, sest tuleb ette olukordi, kus erinevused on teravdatud. Näiteks pillates võtmed üle terrassiääre, ei tule mul pähegi nende järele haarata kõrval seisva lumelabidaga. Ausalt öeldes ei tule mulle paljude tööriistade kasutamine pähe, sest enese pidev ületamine on harjumuspärane. Ma ei kujuta ette maailmakogemust, milles ma pole tantsinud. Meie esimesed liikumismeetodi valikud ei ole tihtipeale teadlikud või on hoopis kellegi teise valitud. Esimestes kogemustes olen vist ise tööriist.

    Eksistentsiaalne hämarus on tantsukunsti sisse kirjutatud sinna, kus avaldub müstiline erisuse-samasuse paradoks, kus tehnik ja tehnika on üks ja sama ning kusagil kuklas on tunne, et sellesse on segatud veelgi agentsust. See mõtestab ümber nii enese, väljenduse kui ka tööriista. Lihtsalt öeldes on kogu maailmakogemus suurel määral läbi imbunud kehalise kogemuse poeetilis-arhitektuursest tähendusloogikast, mis ei pruugi olla väljapoole nähtav. Kui tantsutehnika tegeleb igavikulisega, siis on peaaegu võimatu seda vältida või sellest kunagi väljuda, sest pintsel ei saa pintslit käest panna. Alati on kusagil keegi, kes on selles hetkes.

    Järgmisel tasandil toimub kehalisuse sügavam mõtestamine. Erisuguste tantsutehnikate ja liikumismeetodite ajas avalduv arhitektuurne mõõde loob kohati skisofreenilisi dissonantse ning tekib vajadus kontekstualiseerida ja iseseisvuda. Kui mõtleme tantsutehnikast kui keelest, siis on loogiline, et tuleb hetk, millal me kogeme selles keeles leiduvate väljendusvahendite piiratust, sisemisi vastuolusid, tunneme ära iganenud või ebasobivad väärtussüsteemid või lihtsalt soovime midagi huvitavamat kogeda.

    Siit algavad uued tähendused ja loomingulised meetodid. Võib püüda vabaneda teadaolevast, vastanduda varasemalt õpitud tehnikate esteetilistele printsiipidele, taas avastada mängu ja rituaali, välja mõelda midagi enneolematut või siduda olemasolevaid selliselt, kuidas parasjagu õige tundub. Ja lavale ilmuvadki kaerajaani tantsivad mütoloogilised kollid ja veidralt võbelev uitkeha. Erilaadsetes töötubades liikudes ilmneb tantsukunstnike vastutus luua tantsumeetodi kaudu olemisviise, mõtestada tehnikat kui väärtussüsteemi. Võib liikuda eesmärkide poole, võib liikuda mööda meetodeid ja võib katsetada kusagil vahepeal.

    Üks märksõna tehnika mõtestamisel on mingi oskuse kvaliteet. Milles kvaliteet avaldub, sõltub sellest, kuidas oleme ennast, kunsti, liikumist ja kogemust mõtestanud. Ja võime teatrit vaadates mõelda, missugust kvaliteeti miski loob? Missuguseid kvaliteete meeldib vaadata või kogeda ja missuguseid kvaliteete loovad oma valitud fookused? Mis on ühe või teise meetodi eesmärk? Mida ta minuga teeb? Millistel teadmistel ja kogemustel need valikud põhinevad? Needsamad kvaliteedid laienevad teatud määral ka kogu elule.

    Kvaliteet loob end ise edasi. Mind on alati paelunud ka tantsuliste liikumiste kvaliteedid. On tantsijaid, kelle keel ja kvaliteet kõnetavad, keda tahaks rohkem näha. Alati on huvitav vaadata seda, mida ise teha ei oska. Ühelt poolt ei tohi kinni jääda keeletehnikasse, kuid teisalt õpetab keele sisemise loogika ja struktuuride tundmine notatsiooni. Siin on jälle mõistlik sisse tuua isiklik areng ning vaadelda valikute muutumist ajas ja mõtestamises. Valikud peegeldavad eri tasandeid ja kõik nad on millegipärast ilusad.

    Me võime ise tantsule tähenduse anda. Tants võib olla kõik see, mis ei saa mitte olla: psühhootiline, varastatud, jultunud, korrumpeerunud, tsenseerimata, silmakirjalik ja diktaatorlik. Tants võib olla näljas ja paljas. Tants võib olla võrrand ja võrratus. Tants on mäng selle vahel, mida ma soovin näha, ja selle vahel, mis soovib tulla. Koreograafia on suhe ja suhe on koreograafia. Koreograafia on ridade vahel (mitte nende ridade, aga ühtede teiste). Liikumine hoiab maailma koos. Liikumine laseb olla. Kui ma liigun, siis ma ei ole üksinda. Kui ma liigun, siis ma olen üksinda. Eelmise aasta huvitavamad tantsukogemused olid trummi ja bassi peol, Vanemuises ja maja ees. Somaatika ütleb, et süda on mul selleks, et tööd teha. Ta tahab armastada ja tantsida.

    Tunnen, et mul on tugev süda. Lõpuks muutub keha üleni paradoksaalseks: imetabaselt argiseks, üllatavalt harjumuspäraseks, eriliselt tavaliseks, kaunilt räpaseks. Meie vahele jääb kõik see, mida sõnadesse panna ei saa. Võib-olla me ei saagi kunagi üksteist täielikult mõista, aga on ju huvitav näha ja kogeda erinevaid omailmu. Via negativa, via positiva, yes manifesto, no manifesto, maybe manifesto, livin’ la vida loca, cogito ergo sum.

    Vaatlus lõpeb lava tagant kostvate keedukannude vilinaga.

  • Näitus, kus ehitatakse õhulosse

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    Näitus „Heli. Müra. Ruum“. Autorid Taavi Tulev ja Ekke Västrik, ruumi kujundaja Taavi Tulev, graafiline kujundaja Koit Randmäe, valgustaja Aleksander Sprohgis. Arhitektuurimuuseumis kuni 16. IV.

    Miski ei ime musitseerimist rõõmust kiiremini tühjaks kui üks nõukogude kooliga pedagoog, kes klaveritunnis süstemaatiliselt n-ö sisse sõidab. Loodan, et ei haavanud selle avanguga mõnda klaveriõpetajat, kui meenutan kunagist lapsepõlvetraumat. Igatahes pole muusika – erinevalt kunagise klaveriõpetaja Veera arusaamast, kellele tohutult meeldis panna kuueaastane arpedžosid jooksutama – sport. Siinkirjutaja musitseerimissädeme läitis taas kokkupuude instrumentidega, mille saab pistikusse torgata. Samamoodi on heli vabastanud ja päästnud elektroonika.

    Sada aastat tagasi oli agressiivse resonantsi saavutamiseks parim võte võõbata poogen paksult kampoliga üle ning saagida sellega roobile piisavalt lähedalt, et keelte eluiga jääks nii päeva kanti. Mõne aja pärast piisas heli kujuteldamatu agressiivsuseni viimiseks juba lampvõimendi ülekeeramisest.

    Liialdatud helid said ühiskonna osaks juba XIX sajandil: kontrollimatu tööstustsehhide müra, rahvast üleküllastunud kärarikkad linnad, motoriseeritud transport. XX sajand pidi muusikute väljendusvahendite laiendamisega kuidagimoodi selle kontrollimatu helitausta lunastama. Need ja muud modernismi kõrvakriipijad leidsid sünteesitud vasted moduleeritud ja võimendatud helidena. Heliga läks nagu arhitektuuriga. Kõigepealt olid koopad ja ühiskonna arenedes hakati konstruktsioonidega mõtestatult mängima.

    Helikogum

    Taavi Tulev ja Ekke Västrik on seega näitusel „Heli. Müra. Ruum“ võtnud joonestusvahendid ja tellingud ning läinud koopaarhitektuuri uurima. Maalima vaatajale pilti sellest, kuidas me ei ole eemal vaikusest, vaid viibime heli enda loodud ruumis.

    Ruumiline valgete keradega kompositsioon kunstmuruga kaetud lava ümber mõjub üheaegselt nii futuristliku kui ka meeldivalt mugava keskkonnana.

    Arhitektuurimuuseumi suur saal mõjub nähtamatute konstruktsioonidega tegelevale näitusele sobivalt lagedalt. Saali sissepääsu lähedal ümbritsevad näitusekülastajat nii vasakul kui paremal kokku kuus kõrvaklappidega helendavat kuupi, mis kutsuvad end kuulama. Saali keskne element on installatiivne valgetest kerajatest vormidest ja kõlaritest ümbritsetud kott-toolidega lava. Tervik meenutab kohalikust näituseajaloost mingil määral 2015. aastal Kumu suures saalis eksponeeritud jaapani visuaal­kunstniku Ryoji Ikeda ruumiinstallatsiooni „Supersümmeetria“. Arvestades Ikeda tasemel superstaari eelarvet, peaks sarnasust komplimendina võtma, kuigi oma osa mängib ruumi ja installatsiooni mõjus kindlasti ka Rotermanni soolalao avar ja läbi kahe korruse ulatuv aukartust tekitav ruum.

    Võib öelda, et näitus jaguneb seega kaheks. Kuus valguskasti kannavad didaktilist ning keskne installatsioon kogemuslik-kunstilist eesmärki. Västrik ja Tulev on helikunstnikud-multitalendid ja seega pole ka üllatav, et installatiivne ja keskne element kannatab kriitikat kõrvaklappidega varustatud stendidest enam.

    See aga ei tähenda, et valguskuupe oleks käsitletud laisalt või vähese püüdlikkusega. Helikastid on jagatud teemaplokkidesse: sisemine ruum, mürareostus, siseruumide helid jne. Nende kaudu saavad külastajad kuulata vaimu avardavaid helikollaaže ja -kimpe. Paremale jäävad kuubid on õpetlikumad: kontaktmikrofonide abil tuuakse külastaja kõrvadesse muuseumi enda helimaastik (vastuoksuslikult: mida vähem rahvast majas, seda maagilisem). Võrrelda saab keskkondi nii infra- kui ultrahelides ja kuulata, kuidas ruumid mõjutavad kõnet. Vasemale jäävad kuubid on seevastu kogemuslikumad: toovad tähelepanu alla argised helid, aitavad mõista üleüldist müra ja heli olulisust. Kuigi helide nimekiri hõlmab võrdlemisi palju kõike, jääb nii Tulevi kui Västriku ampluaad ja teadmisi arvestades alles küsimus, kas vaatajale ei lähenetud liiga infantiilselt.

    Mitu võimalust on jäetud kasutamata

    Mõtisklen järgnevalt konkreetse helilise kuubi üle, mille puhul tegeletakse helilise ruumiefekti ehk reverberatsiooniga. Tegu on igati kontrollitava auraalse efektiga, millega on tõenäoliselt kokku puutunud igaüks, kes viimase kuuekümne aasta jooksul on muusikaga tegelenud. Ruumiefekti tekitati analoogtehnoloogia abil juba 1950. aastatel: helisignaal tuli suunata läbi vedrude või suure metallplaadi ning voilà! – tekib kaja nagu koopas või kirikus.

    Digilahendused lubavad ruumiefekti omakorda väänata ja käänata nagu plastiliini. Ambient’i žanr põhinebki (mõnevõrra küll utreerides) selle efekti oskuslikul kasutamisel. Ning see on üks mitmest kohast näitusel, kus oleks võinud anda külastajale rohkem vabadust. Peale selle, et valguskasti juures saab vajutada nuppu ja kuulata, kuidas salvestatud kõne ruumides kõlab, oleks võinud sinna lisada ühe efektipedaali, mille abil kuulaja oleks saanud ise proovida heli mõjutamist. Igasugune õpetlik tegevus on seda edukam, mida enam anda vabad käed ja lisada interaktiivsust.

    Tekkis tahtmine rohkem saada. Ruumi kõrval oleks saanud lihtsalt käsitleda kajaefekti: kuidas kaks kaja on omavahel seotud ja elektrooniliste vahenditega teineteisest lahutatavad. Valguskuupide vasakpoolsemas, kogemuslikumas osas oleks võinud lasta heli läbi loomade kuulmisspektri, näiteks kodukana kuulmisulatus on lausa nukrakstegevalt kesine. Need ideed on visatud õhku lihtsalt näitena mitmest võimalusest, mis on jäetud kasutamata.

    Mõni lõik porinat aga ei tähenda, nagu see näituse osa oleks ebaõnnestunud. Kastide pakutavad helilised ruumid ja rännakud on põnevad ning teostatud suurepärase kvaliteediga, millest vähemat poleks kummagi näituse autori puhul oodanudki. Väikestviisi kõrva­klapiperverdina tahan kiita ja kogu kunstimaailmale näitena välja tuua läbimõeldud kõrvaklapivaliku (ATH-M30). Need kõrvaklapid annavad kõikidele eksponaatidele tasakaalustatud helitausta, kõrvaklappide padjad on 180 kraadi keeratavad, mis lubab kahel külastajal samaaegselt ühest klapi­paarist heli kuulata. Väike asi küll, kuid nii on võimalik näitust nautida koos kaaslasega, olla temaga igas mõttes samal ajal samas ruumis.

    Ringmäng

    Keskne heliinstallatsioon-lava mahendab oma auraalse meisterlikkusega ülal mainitud nurinaid. Kuueteistkümne kõlariga on muuseumikülastaja ümber loodud helikollaaž, mis lööb jalad alt uhkeimal 7.1 surround’il ja paneb häbelikult punastama Kosmose IMAXi. Selle võrdlusega seoses ei tasu oodata midagi tohutult valju. Loodud heliline ruum lööb rohkem rafineerituse ja peenetundelisuse kui mürtsuga.

    Västrik ja Tulev on edukalt loonud teose, mis seob ilusaks tervikuks näituse pealkirja kolmiku: heli, müra ja ruumi. 16 kõlariga süsteemi abil tekib ruum, kus peapööramine annab samavõrd hõrgu naudingu kui maalil valgustusega mängimine. Saadud kogemus lahustab edukalt müra ja heli piire, põimib nii linnas, mererannas kui tont teab kus mujal toimuva. Koos eelnevalt läbi kuulatud klippidega tekib meeldiv omnivoori tunne. Hierarhiline suhtumine mõnda helisse kui paremasse ning teise kui kehvemasse kaob. Teosest paistab välja ülikompetentne, tundlik ja vaatajaga arvestav helirežii, mille tõttu pole tegu mingilgi määral abrasiivse helikogemusega.

    Installatsioon aitab astuda nautleva connoisseur’i rolli. Edukalt on suudetud mängida helilis-semiootiliste tasanditega. Kõrvu kostuvad nii perroonisagin kui mereranna kohin, nii linnulaul kui „Mu isamaa on minu arm“. Kõik need on piisavalt laetud kujundid, et kuulaja kuhugi viia. Tekivad meeldivalt vastandlikud ruumid: sõidan trammis ja kuulan ühe kõrvaga lainete randumist; kuulen Ernesaksa viisijuppi kuulutamas öö hakku, samal ajal väljub Balti jaama seitsmendalt teelt kohe hommikune rong Keilasse. See dissonants lubab tõesti kujutada mingit uut ruumi. Kas unistada pole tegelikult kergem, kui me ei teeks seda silmadega?

    Lisaks helilisele osale on esteetiline kogemus ka installatsioon ise. Ühes väiksemate kerajate kõlaritega ripuvad saalis ka suured valged, õhku täis rannapallid. Tekkinud kompositsioon kunstmuruga kaetud lava ümber mõjub üheaegselt nii futuristliku kui ka meeldivalt mugava keskkonnana. Külastasin näitust kahel juhul uhkes üksinduses. Ei oska öelda, kui palju mõjutavad teose kogemist kaaskülastajad, kuid niikuinii on installatsioonist parem osa saada kinnisilmi. Mul ei tekkinud mingit muret siduda sall silme ette, natuke keerutada (muidu ju tead, kus ruumis asetsed ning pole üldse nii põnev) ja seejärel 30 minutit pead eri helide poole keerates kott-toolis istuda ja kuulata. Kuulata müra kui muusikat ja kogeda heli kui tämbrit. Olla silmadega tähelepanelik ning õppida usaldama kõrvu. Näitus õpetab kaarti lugema siis, kui ollakse juba pool teed ainult kõhutunde järgi orienteerutud. Kuigi näitus on kohati liialt baas­tasandil, ei saanud sellest muud kui ainult rõõmu.

  • Elu ja surma piiril on naer

    AURI JÜRNA

    Endla teatri „Valgusingel“, autor Peter Nilson, tõlkija Tõnis Arnover, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Mailiis Laur, valguskunstnik Margus Vaigur, helilooja Kristjan Priks. Mängivad Sten Karpov, Tambet Seling, Nils Mattias Steinberg, Ago Anderson, Fatme Helge Leevald, Karin Tammaru, Liis Karpov ja Ott Raidmets. Esietendus 26. I Küünis.

    „„Mis nüüd saab?“ ohkas pastor. „Mina, armetu olend, olen ingli ära tapnud. Mäherduse hirmsa karistuse saadab Jumal meile Österlövstasse?“

    Tükk aega valitses vaikus, kui ta oli seda öelnud. Rahvas tungles õpetaja ümber, kes istus trepil – väike armetu trobikond ellujäänuid suures väljasurevas kihelkonnas.

    Siis ütles keegi: „Kas just see ei olegi juba juhtunud, et Jumal on meid karistanud?“

    Ja inimesed tõmbasid hinge ja mõistsid äkitselt, et see on tõsi.“1

    Kirjanduskülluses võib juhtuda, et rootsi astronoomi ja ulmekirjaniku Peter Nilsoni looming on paljudest eesti lugejatest kogemata täiesti mööda läinud. Seetõttu on tohutult tänuväärt, et teatrites on veel uudishimulikke, kes leiavad veidramad tekstid raamaturiiuleist üles ja seavad lavale. Lavastaja Helena Kesoneni ja dramaturg Ott Kiluski hiljuti esietendunud „Valgusingel“ on määratletud kui süsimust komöödia: tabavalt on ühendatud apokalüptiline sisu ja morbiidne nali ning lavakujunduski on põletatud palkidest. Ott Kilusk on Nilsoni novellid sidunud sujuvaks, ootamatult jaburaks ja omamoodi loogiliseks näidendiks ning Kesoneni käe all sünnib Endla teatri Küünis veider maailmalõpu õhtupoolik, mis on surmast hoolimata täis veidrat helgust, ennastunustavat entusiasmi ja asjalikkust.

    Jube keeruline on kirjeldada lavastust, mis on nii värske ja jabur, et vaatajal on enamasti suu imestusest kogu aeg lahti ja pea viltu vajunud. Ümber­jutustusel pole ehk suurt mõtet, aga lühidalt võib öelda, et kui väike küla hakkab igast otsast kõdunema, leiavad need, kes (veel) elus, hulga huvitavaid viise oma paratamatu lõpuga rahu teha. Üldiselt tegeleb enamik näitekirjandusest – tegelikult teeme seda kõik oma igapäevaelus – sisuliselt sama asjaga, aga lavastaja sõnul on Nilsoni „tegelastel täiesti oma loogika ja nad tõesti ei lähtu läänepärasest narratiivist“.2

    „Valgusingli“ põhjamaine maagiline realism on talviselt pime ja karge, tikitud tihedalt täis piibli, paganluse ja teaduse segust nalja. Kuigi Ott Kiluski dramatiseering on suurepärane ja tal on õnnestunud valada Nilsoni väikesed jutukesed heasse lavaloo vormi, ei lase absurdselt äratuntavad tegelased end sellest häirida. Õpetaja (Sten Karpov), kes ühe rahulikuma ja elu jaburust tunnistava tegelasena küll olukorda publikule peegeldab ja tema hämmingut jagab, kuulub ometi oma saatusekaaslastega kokku.

    Valgusingel (Ott Raidmets) on võõras, graatsiline hele tulnukas, kes enda õnnetuseks ülejäänud tegelaste teele ette jääb.

    Teised aga, hoolitsev Virtin ja nooruslik Karolin (mõlemad Fatme Helge Leevald), pühendunud enesetapja Hägg (Nils Mattias Steinberg), läbinägelik erak Palmberg (Tambet Seling), rõõmsameelsed karvased vanakesed Kristian (Ago Anderson) ja Ellika (Karin Tammaru) ning salapärane Kaltsakas (Liis Karpov), tegutsevad nii, nagu ise õigeks peavad, elades oma viimaseid hetki või surres oma soovi järgi. Ainult Valgusingel (Ott Raidmets) on võõras, graatsiline hele tulnukas, kes enda õnnetuseks nende teele ette jääb.

    Trupi ühtlane toimetamine, ühine meeleheitlik püüe oma maailmas mingi korrapära leida, on imetlusväärne ja nakkav, nii et kuigi olukorra absurdsus ajab pidevalt naerma, on loo oma loogika jälgimine imekerge. Au tuleb anda kunstnikule (Mailiis Laur), valguskujundajale (Margus Vaigur) ja heliloojale (Kristjan Priks), kes on selle põlenud, kõduneva koha muutnud ruumiliseks ja lendlevaks. Eriti tugeva aplausi peaksid pälvima aga kostüümid, mis kõõluvad sünge, sürreaalse ja sündsa piiril ning laiendavad tegelaste mänguruumi.

    „Meedia tagab meile surma püsiva kohaloleku mis tahes moel. Selles avaldub meie ajastu kummaline paradoks: urbanistlikus keskkonnas võid sa ise ja su lapsed näha televiisoris õhtu jooksul kümneid surmi, arvutimängudes veel rohkem, ent reaalsuses on kokkupuude surmaga üha harvem ja formaalsem, ka välditum.“3 Eks aeg näita, kas ja kuidas muudavad XXI sajandi katkuaastad surmakultuuri, aga kõigile kättesaadav meedia on paraku paar viimast aastat olnud valdavalt statistikapõhine ning pidev arvude korrutamine teinud meid tuimemaks ja ükskõiksemaks. Lõpmatu haiguste, õnnetuste ja rünnakute loetlemine süvendab vaid maailmalõputunnet, lootusetust ja pidetust.

    Ent Endla teatri „Valgusingel“ näitab ses traagikas hulga huvitavamat ja intiimsemat külge: mis tunne on olla maailma lõpus, kui internetti ei ole ning on vaid õpetaja, hauakaevaja ja naabrid, kes ükshaaval kõrvalt kaovad? Sellisel isolatsioonil ja teadmatusel on meie Zoomi-koosolekute ja maskipidudega võrreldes hoopis teine maik ning puuris pimeduse tundmaõppimine, armastatuga kirstus lamamine või surijate rõivaste kogumine polegi siis teab mis jabur tegevus. Kust meie teame, mida me inglilt küsiksime, kui mõni aegade lõpus ette satuks? „Kõigest hoolimata on inimene olend, kellel uudishimu on hirmust tugevam: muidu ei oleks ta kunagi maad kaardistanud, oma päritolu jälile jõudnud ja maailmaruumi uurinud. Võib-olla kulus mitu tundi, enne kui nad julgesid valguseingli juurde minna. Aga osa läks lõpus päris ligi, ja küsimused, mis nad inglile esitasid, olid nagu hirmunud lapse küsimused: kes sa oled, ingel? Miks sa tulid? Kas sul on meile Taevariigist uudiseid?“4

    Kui etendusel kerkis mitmel korral pähe võrdlus Samuel Becketti näidendiga „Sõnadeta vaatemäng I“ (eriti „Valgusingli“ algul, kus lavastaja on loonud hämmingus publiku ree peale aitamiseks tegevuse käigus tekkivatest helidest leidliku rütmi ja näidanud ühtlasi aja möödumist), siis Nilsoni lugusid lugedes tekkis teine, kohapealne paralleel. Selliseid tumedaid, sombuseid, lootusetuid paiku ja inimesi on avanud oma väheses säilinud loomingus ka Jaan Oks, küll hulga pessimistlikumalt ja huumorivaesemalt kui Nilson, aga eks see ole kirjutaja loomuses kinni. Madala taeva ja mudase maaga kohti on eesti kirjanduses muidugi palju, kuid just Oksa kirjutistes on samasugust groteskset meeleheidet, raevutsevat jõudu ja selgust nagu Nilsonil.

    Kuigi mõlemad kirjeldavad üsna jõhkraid olukordi ja sihita inimesi, on nende tekstides paradoksaalselt inimlikkust, surma kiuste eriti teravat elu. Ja on aegu, mil sellist teravust on vaja rohkem kui intellektuaalset arutamist, hillitsetud mõtisklust ja mugavat tubateatrit. Ei, see ei tähenda, et praegusel ajal oleks teatrilavale vaja rohkem realistlikku vägivalda ja jõhkrust („Valgusinglis“ seda vaatamata sisule polegi!) – neid on uudistes piisavalt –, aga just teravalt läbi tunnetatud inimlikkust, elu rõõmsat absurdi ja uudishimu. Huvitaval kombel on just mitmekülgse, eriti reaalharidusega kirjanikud, nagu ka astronoom Nilson, sageli need, kes oskavad absurdset ja uudishimulikku inimest niivõrd hästi kirjeldada. Jääb ainult loota, et kunst ja teadus jätkuvalt, uuesti ja tihedamalt omavahel põimuvad ning „Valgusinglile“ publikut jagub. Siis jõuab ehk kohale, et „mida rohkem on inimesel raha, seda vähem on taevas tähti“.

    1 Peter Nilson, Puujalaga messias ja teisi jutte. – Loomingu Raamatukogu 2000, nr 17–19, tõlkinud Tõnis Arnover.

    2 Kuku Raadio, 28. I 2022.

    3 Katkend Marju Kõivupuu artiklist kavalehel.

    4 Peter Nilson, Puujalaga messias ja teisi jutte. – Loomingu Raamatukogu 2000, nr 17–19, tõlkinud Tõnis Arnover.

Sirp