Toeta
Otsi

Helin Puksand

  • Tipptasemel lend nii teaduses kui äris

    MARGUS MAIDLA

    Akadeemik Mart Saarmas saavad kokku laia haardega kõrgel tasemel teadus, ettevõtlus, maailma protsesse üldistavalt mõtestamise võime, tipptasemel rahvusvaheline karjäär ja lobe sõnaseadmine, avatud hoiak kõige suhtes, mis maailmas toimub.

    Tööplats on akadeemik Saarmal juba mitu aastakümmet Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudis, mille teadusdirektor ta on. Ta on omainimene kolmes ülikoolis – Tartu ülikoolis, Tallinna tehnikaülikoolis ja Helsingi ülikoolis. Saarma ei kõhkle otsustavalt avaldamast arvamust, et kolmekümnel iseseisvusaastal on valitsus haridus- ja teadusraha jagamise prioriseerimisega Tallinna tehnikaülikoolile liiga teinud ja sellepärast kannatab kogu riik, kuna kõikides arenenud riikides on tehnikaülikoolid uue tehnoloogia ja kõrgtehnoloogilise tööstuse vedurid. Ta arvab, et riik peaks järgneval kümnel aastal tehnikaülikooli rahastamist vähemalt kahekordistama,1 kui tahame praeguses tugevas konkurentsis, kus majandus läheb järjest kõrgtehnoloogilisemaks ja ärimudelid keerulisemaks, ellu jääda. Ta ei väsi ka Eesti ülikoolidele Helsingi ülikooli, ja eriti Aalto ülikooli, eeskujuks seadmast, kuidas ülikool soosib teadusel baseeruvate ärimudelite ellukutsumist ja kuidas teadusega äri tehakse.

    Eesti teadlastest peab Saarma üle kõige lugu akadeemik Jaan Einastost ja tema arvates on üks Nobeli auhinnast teenimatult ilma jäänutest Rootsis tegutsenud eesti teadlane Viktor Mutt. Tsiteerides Saarmat: „Mutt on mitmete oluliste peptiidide ja neuropeptiidide avastaja, aga rootslased jätsid talle Nobeli andmata suuresti väiklasest kadedusest ja seetõttu, et dr Mutt oli erakordselt tagasihoidlik inimene.“

    Eelmine aasta oli akadeemik Saarmale edukas, ta nimetati Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks. Ta ei tee saladust, et on teeninud, olles üks Soome kõrgtehnoloogilise firma Mobidiag asutajatest, ettevõte müügist ameeriklastele üle miljoni euro.

    Sirp on varem2 kajastanud Saarma Parkinsoni tõve vastase CDNF-närvikasvufaktori ravimikandidaadi arendussaagat. Parkinsoni tõve vastase ravimi arenduse kohta firmas Herantis Pharma jäi viimati jutt katki, kui olid algamas esimese ja teise faasi kliinilised uuringud, kuid tulemused ei olnud veel käes. Eestis on juhtumid, kus teadlaste avastatud molekul viiakse ravimiarendusse kliiniliste katsetuste faasi ja edasi kasumlikuks ärimudeliks, väga harvad.

    Akadeemik Saarmaga jätkuks juttu kauemaks. Võiks rääkida tema otsekohestest mõtetest või üldistustest (mis, tuletagem meelde, on alati kuradist, sest on hõlpsasti piirnäidetega kahtluse alla seatavad), või sellestki, miks eesti teadlane põlgab äritegemist ja rahateenimist. Saarma peab seda nõukogude hoiakuks, igandiks ja leiab, et üldse on eesti teadlased keskmiselt kitsid kolleegidele tunnustust jagama ja neid kiitma, ennemini visatakse kaigas kodaratesse kui öeldakse tunnustav sõna.

    Saarma räägib, et paljud tema USA ja Euroopa kolleegid on tänu oma avastuste rakendamisele miljonäriks saanud ja maailmas seda hinnatakse. Äriga tegelemist ei häbeneta, hoopis vastupidi, see suurendab tõsiseltvõetavust teadlasena. Eestis võiks märksa rohkem olla professoritest miljonäre, siis oleks meie majanduse tulevik globaalse konkurentsi skaalal märkimisväärselt helgem.

    Akadeemik Mart Saarma, milline on hetkeseis Parkinsoni tõve vastase ravimi turule toomisel?

    Oleme varasemates käsitlustes läbi võtnud selle loo alguse, kuidas me koos kolleeg Päivi Lindholmiga 2005. aastal CDNF-närvikasvufaktori avastasime ja viisime 2006/07. aastal läbi edukad loomkatsed, mille tulemused avaldasime ajakirjas Nature3 ja mis sai väga elavat vastukaja. Ja vastukaja mitte ainult teadlaste poolt. Mulle ja Helsingi ülikoolile tegid juba toona ravimifirmad tervelt kolm väga arvestatavat rahalist pakkumist, suurim neist ulatus 15 miljoni dollarini, et annaksime edasised õigused CDNFil põhineva Parkinsoni haiguse vastase ravimiarenduse üle farmaatsiafirmadele. Toona pidas Helsingi ülikool neid pakkumisi liiga tagasihoidlikuks ja seetõttu otsustasime luua oma firma ja ise CDNF-ravimit arendada.

    Mart Saarma: „Teadlasena juhindun põhimõttest, et üritan kogu aeg leida uusi ja tõhusamaid ravimikandidaate.“

    Minu labor oli ka maailmas üks esimesi laboreid, kus uuriti väikeloomade mudelitel sellise närvikasvufaktori nagu GDNF toimemehhanismi ja mõju Parkinsoni tõvele. Leidsime, et meie avastatud CDNF on nendel mudelitel märksa tõhusam kui GDNF. Siin on ilmselt hea lühidalt selgitada, mille poolest GDNF ja CDNF erinevad. Esiteks, GDNF avastati juba 1992. aastal ja seetõttu on seda palju rohkem uuritud kui CDNFi. GDNF ja CDNF erinevad täielikult selle poolest, kuidas nad närvirakkudele toimivad. Kui GDNF eelkõige kaitseb närvirakke surma eest ja neid ka regenereerib, siis CDNF suudab peale selle vähendada ka põletikku ja dopamiini neuronitesse tekkinud valkude patoloogilisi agregaate. Kuna kliiniliselt on mõlemat valku veel vähe uuritud, siis on raske öelda, kumb faktor on parem. Võib-olla peaks neid hoopis koos kasutama?

    Selleks et saada luba kliinilisteks katseteks, on vaja katsetada ravimit ka suurematel loomadel. Tegime CDNFiga USAs läbi nn ahvikatsed makaakidel, milleks saime suure teadusgrandi endise näitleja Michael J. Foxi Parkinsoni tõve uurimise fondilt. Nende uuringute tulemused olid piisavalt tulemusrikkad, et hakata läbi viima kliinilist arendusfaasi.

    Kuna sellist preparaati nagu CDNF ei olnud mitte keegi, mitte kunagi veel maailmas inimesele väliselt ehk tehislikult manustanud, siis ravimiamet palus, et me alustaksime algul ainult kahe patsiendiga ja nii me ka tegime. Rõhutan, et nad palusid, mitte ei käskinud. Kuna mingeid kõrvalnähte ei esinenud, saime mõni aeg hiljem alustada täiemõõdulist uuringut. Esimese kuue kuu jooksul ei saanud kuue patsiendi kontrollgrupp meie ravimit, vaid platseebot. Ülejäänud kaksteist patsienti said algul nõrga doosi, siis keskmise doosi ja lõpus kõige suurema doosi. Kõige kangema doosiga me isegi niivõrd ei taotlenud terapeutilist ehk raviefekti, vaid tahtsime veenduda, et ka kõige suurema koguse manustamise korral ei esineks kõrvalnähte. Loomulikult oli see pimekatse, s.t mitte keegi ei teadnud, kes sai preparaati ja kes platseebot. Nii terapeutilisi efekte kui ka kõrvalmõjusid hindasid erinevad spetsialistid paralleelselt.

    Milles seisnes selle kliinilise uuringu läbiviimise probleem või isegi konflikt? Kõik ala asjatundjad, aga ka enamiku ravimiametite, sh Soome ravimiameti, spetsialistid on nõus, et kõige suurem efekt kasvufaktorite preparaatide manustamisel on just haiguse varajases faasis, kus patsiendil on veel vähemalt 50% dopamiini neuronitest elus. Kui oleks võimalik kohe pärast haiguse diagnoosimist CDNFi manustada, siis ideaalis võiks ravim peaaegu kohe patsiendil ära võtta erinevad motoorikahäired nagu käte värisemise või siis vastupidi, mõne liigese jäikuse jne. Meie kliiniliste uuringute 18liikmelise kohordi patsientidel oli haigus olnud keskmiselt 10,5 aastat. CDNFi toime seisneb põhimõtteliselt selles, et ta suudab ära hoida dopamiini närvirakkude kängumise ja surma ning känguvaid rakke isegi osaliselt taastada. Kui inimene on juba keskmiselt 10,5 aastat olnud haiguse käes kannataja, siis tekib küsimus, et mida seal enam päästa on. Rõhutaksin, et kui vaadata lahangute tulemusi, siis neuronite suremine on patsienditi väga erinev, aga laias laastus on pärast kümmet haigusaastat keskmiselt ehk 20% dopamiini neuroneid veel järel. Ja aksoneid, närviraku jätkeid, ilma milleta neuron ei tööta – ja milleta nad on nagu inimene ilma peata – neid on järel ehk viis protsenti. Näiteks rottidel, kellel oli sama ulatuslik Parkinsoni kahjustus, meie CDNFi preparaat enam ei töötanud.

    Tuletame ka meelde, kuidas me CDNFi patsientidele manustame. Kuna tegu on suure molekuliga, mis ei lähe läbi vere-aju barjäärist, siis olime sunnitud tegema patsientidele ajuoperatsiooni ning viima preparaadi otse aju haiguskoldesse nelja kanüüliga. Selle peaaju operatsiooni tulemusena tekkis kahel patsiendil probleeme ja neist üks oli sunnitud katse lõpetama. Järele jäi 17 patsienti. Komplikatsioonid tekkisid kirurgia, mitte meie preparaadi tõttu. Keegi ära ei surnud, aga ühe patsiendi pidime siiski välja arvama.

    Kõigi patsientide peal viidi läbi põhjalikud uuringud, sh ka märkainega ajusisesed uuringud, mis võimaldavad elaval patsiendil jälgida dopamiini neuronite hulka ning aktiivsust. Pärast kuue kuu möödumist hakati andma kõigile patsientidele, s.t ka kontrollgrupile, kas keskmist või kõrget CDNFi doosi.

    Millised olid kliiniliste katsetuste tulemused? Millele te pärast tulemuste analüüsi keskendusite?

    Katsetuste kliinilise analüüsi põhjal võib öelda, et CDNF on inimesele manustamiseks turvaline ja selle puhul ei esine olulisi kõrvalnähte. Tegelikult võib öelda, et ka kasutatud CDNFi manustamise viis osutus turvaliseks. Kuigi ühel patsiendil tõesti tekkisid komplikatsioonid, siis ülejäänutel töötas tehnoloogia laitmatult. Kuna keskmine haiguskulg oli patsientidel 10,5 aastat, siis üllatavalt täheldati just paaril keskmise doosi saanud patsiendil motoorika olulist paranemist. Veel paaril patsiendil täheldati ka dopamiini neuronite aktiivsuse kasvu. Lõppkokkuvõttes, kõige tähtsam eesmärk, kontrollida CDNFi turvalisust, saavutati ja näidati, et preparaat on ohutu. Veelgi enam, arvestades uuringukohordi väiksust ja seda, et patsiendid olid kaugele arenenud Parkinsoni tõvega, on tulemused vägagi innustavad. Mida me sellest edasiseks õpime? Kindlasti tuleb võtta järgmistesse uuringutesse palju varasema haiguse staadiumiga patsiente. Teame nüüd ka palju paremini, milline on haigetele optimaalne CDNFi doos.

    Meie siin laboris omakorda oleme kõvasti ja tublilt nende uuringute valguses edasi arenenud. Mulle oli algusest peale selge, et preparaadi manustamine niisuguse keerulise ajuoperatsiooniga muudab raviprotseduuri kalliks, kohmakaks, riskantseks ning laiemale abivajajate ringile vähe kättesaadavaks. Seega on kogu meie tähelepanu pööratud sellele, kuidas oleks võimalik anda ravimit tavapärasel viisil kas suu kaudu, naha alla või veeni sisestades nagu enamikku maailma ravimeid manustatakse. Selleks on meil vaja disainida selline molekul, selline ravim, mis läheks läbi vere-aju barjäärist. Aju tegevus on kaitstud ühelt poolt tugeva kolbaga, organismisiseselt aga vere-aju barjääriga, et igasugust rämpsu, mis meil organismis ringleb, ajju ei satuks. Kuid esineb situatsioone ja aineid, mis sellest barjäärist läbi lähevad. Näiteks üks aidsi tekitav HI-viiruse valk läheb sellest barjäärist läbi nagu ise tahab – lips ja lops.

    Siin tuli jällegi appi kolleeg Päivi Lindholm, kes märkas, et kui CDNF-valku teatud meetodiga puhastada, siis osa aminohapete vahelisi peptiidsidemeid kippus lagunema. Terve CDNFi molekul koosneb 161 aminohappest, mis on jaotunud kaheks kompaktseks fragmendiks – üks 95 aminohappega ja teine 60 aminohappega – ning nende vahel 5-6 aminohappest koosnev sideosa. Just see side kahe fragmendi vahel kippus lagunema. Moodustus justkui kaks eraldi osamolekuli – Suur Peeter ja Väike Peeter. Hakkasin uurima just seda väiksemat osamolekuli. Võtsin abiks ühe järeldoktori ja hakkasime tegema katseid. Avastasime, et see väiksem alaosa mõjus dopamiini neuronitele pea sama hästi kui terve molekul, ja mis veel huvitavam: ta sisenes ise ka üsna hõlpsasti rakkudesse, sealhulgas närvirakkudesse.

    Pärast mõningaid katseid avastasime, et see väiksem CDNFi fragment läbibki katseloomadel hõlpsasti vere-aju barjääri ja siseneb ka ajju. Eelkliinilised katsed, mis me tegime koos minu endise järeldoktori Merja Voutilaineniga, on näidanud, et fragment jõuab pärast verre süstimist otse ajju dopamiini neuronite juurde, kuid ei ole seal sama efektiivne kui otse ajju süstitud terve CDNFi molekul. Seda selle pärast, et teekonnal ajju see suures osas lagundatakse, seda ei jõua ajju piisavalt ja seetõttu ei ole enam nii võimsa toimega. Rääkisime tulemustest Herantis Pharmaga ja nemad litsentsisid Helsingi ülikoolilt meie poolt arendatud uue tehnoloogia ja prepraadi.

    Meie aga oleme laboris oma fookuse suunanud nanotehnoloogiale, et uuringute ja nanotehnoloogiliste lahenduste kaudu parandada preparaatide, sealhulgas CDNFi, minemist läbi vere-aju barjääri. Meid julgustas väga seoses koroonaviirusega laialt levima hakanud mRNA vaktsiinide tehnoloogia, mis ei ole ju midagi muud, kui RNA pakituna nanopartiklisse. Muide, Moderna vaktsiini looja oli neli aastat Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi järeldoktor.

    Kokkuvõtlikult: praeguseks on Herantis Pharma loobunud otse ajju manustatava CDNF-preparaadi arendamisest ja kogu energia ning ressurss läheb CDNF-fragmendi veenisisese (või naha alla) manustamise meetodi juurutamise peale. Meie aga uurime laboris kahte suunda, esiteks nanotehnoloogilist manustamist ja teiseks manustamist ninasprei kaudu, mis samuti tundub igati perspektiivikas lahendus, et vältida preparaadi lagunemist vereringes. Meil on juba koos Herantise teadlastega võetud selle peale ka patent.

    Mart Saarma: „Koostöös ASiga GeneCode otsime keemilisi ühendeid, mis matkiks teise närvikasvufaktori, GDNFi toimet. Õnnestumise korral võib projektil olla väga suuri mõjusid.“

    Lubage paluda väikest täiendust. Hiljuti käis läbi uudis, et teil õnnestus kaasata erakapitali ja ühtlasi saada suuruselt igati silmapaistev rakendusteaduslik grant – ligi kaks miljonit eurot – selleks et koos kolleegidega ASist GeneCode teha samuti siin Eestis Parkinsoni tõve vastaseid uuringuid. Seda peamiselt GDNFi molekuliga, Herantis tegeleb Parkinsoni vastase tõve ravimi turule toomiseks CDNFi molekuliga. Palun rääkige neist kahest molekulist ja tööst eri arendusettevõtetes – Herantises ja GeneCode’is.

    Teadlasena juhindun põhimõttest, et üritan kogu aeg leida uusi ja tõhusamaid ravimikandidaate. Olen GDNFiga tegelnud 1994. aastast alates ja 1996. aastal leidsime samaaegselt kahe USA laboriga GDNFi retseptorid. Need tulemused avaldati toona kahes ajakirja Nature artiklis. Kuna GDNF suutis Parkinsoni tõve loomamudelistes känguvaid ja surevaid dopamiini neuroneid kaitsta ja isegi osaliselt taastada, siis tekkis selle valgu vastu väga suur huvi. USAs ja Inglismaal korraldati kiiresti kliinilisi katsetusi, aga nende tulemused jäid lahjaks. Paar aastat tagasi avaldas inglise teadlase Steven Gilli rühm GDNFi teise faasi katsetuste tulemused ja need osutusid paljulubavateks, aga mitte veel läbimurdelisteks.

    Miks siis ei ole GDNF andud samu tulemusi inimestel, kui on andnud katseloomadel? Esimene põhjus on väga lihtne. Kuna eetikakomiteed ei luba kasutada ajukirurgiaga ravimite manustamist haiguse algfaasis olevatel patsientidel, siis on kõik GDNFi kliinilised katsed tehtud hilisema staadiumi patsientidel. Paraku on siis väga vähe dopamiini neuroneid veel elus ja seetõttu on raviefekt kasin. Teine probleem on selles, et GDNF on suur valk, mis väga kehvalt ajus levib. Läbiviidud katsetes on GDNF jõudnud vaid 30–40% keskaju dopamiini neuronitest. Järelikult üle poole neuronitest ei kohtugi ravimiga! Kolmandaks, GDNFi valk laguneb organismis kaunis kiiresti ja seetõttu on mõju ajutine. Sain nendest probleemidest varakult aru ja seetõttu alustasin veel enne CDNFi avastamist koostöös akadeemik Mati Karelsoniga keemiliste ühendite otsimist, mis matkiks GDNFi toimet, aga mis läheks läbi vere-aju barjääri ega vajaks kirurgiat, leviks kudedes hõlpsasti ja oleks ka stabiilsemad kui GDNFi valk. Eesti firma GeneCode hakkas seda n-ö GDNF-mimeetide projekti arendama ja aastate jooksul leidsime keemilisi ühendeid, mis toimivad sarnaselt GDNFiga. Paraku ükski meie leitud ühend pole veel nii hea, et alustada kliinilisi katsetusi. Möödunud sügisel otsustas Prantsuse firma Argobio Studio investeerida GDNFi mimeetide projekti ja aasta lõpus andis ettevõtluse arendamise sihtasutus (EAS) firmale selle projekti arendamise lähtesummaks kahe miljoni eurose toetuse. Koostöö on alanud väga hoogsalt, prantslased on toonud mõju avaldava ravimite arendamise kogemuse. Koostöös osalevad peale GeneCode’i ja Argobio terve rida firmasid ning Tartu ülikool ja Helsingi ülikool. GDNFi mimeetide puhul me ei räägi ainult Parkinsoni tõvest, vaid ka amüotroofsest lateraalskleroosist (ALS), kuulmise häiretest ja üllataval kombel ka ülekaalulisuse ja rasvumisega seotud tervisehäiretest. Õnnestumise korral võib projektil olla väga suuri mõjusid.

    Eelmine aasta oli teile edukas – jagus nii tunnustust kui ka sularaha arvele.

    Jah, vastab tõele, kuna inimesi huvitab vist alati teiste rahakoti sisu rohkem kui mõni muu kordaminek, siis on tõesti paslik jagada oma esmast kogemust teadlasena, kes sisenes kõrgtehnoloogilisse ettevõtlusesse sellise projektiga, mis kannab nimetust Mobidiag ja mis 2021. aasta kevadel müüdi 668 miljoni euroga USA taustaga maailma juhtivale naiste tervise toodete-teenuste pakkujale Hologic Inc.4

    Lugu algas nii. Olin Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi direktor ja avaldasime koos kolleeg Jukka Ylikoskiga, kes oli kõrva, eriti sisekõrva uurija, 1990. aastate alguses rea artikleid, kuidas sisekõrva sensoorne innervatsioon toimib. Tegime sisekõrva kohta ka terve rea teisi uurimusi, need publikatsioonid võeti kõik eriala teadusüldsuse poolt hästi vastu ja neid tsiteeritakse palju. Kolleegist sai mõne aja pärast Kuopio ja hiljem Helsingi ülikooli otolarüngoloogia professor. Eks me kõik, või vähemalt enamik, oleme kogenud lapsepõlves kõrvavalu, mis tekib põhiliselt keskkõrvas. Kui laps läheb kõrvavaluga arsti juurde, siis võetakse talt kõrvast proov ja see saadetakse laborisse, kust tookord tuli vastus keskmiselt nädala jooksul. Kuid ega last saa jätta nädalaks karjuma kõrvavalu kätte, ja kuna pole täpselt teada, mis kõrvavalu põhjustas, antakse kolmest antibiootikumist koosnevat „kokteili“, et tuua esmast leevendust. Vähemalt ühel neist esinevad üsna tõsised kõrvalnähud sisekõrvale, s.t ravim justkui ühe käega pakub leevendust ja ravib ning teise käega teeb halba. Mu kolleeg ütles, et peaks midagi sellega ette võtma. Mõeldud-tehtud. Võtsime kahe peale doktorandi, kes hakkas süstemaatiliselt laste kõrvadest võetud mikroobide DNAd sekveneerima. Leidsime, ja tahan rõhutada, et minu roll oli siin väike, peamised avastuste – neli uut kõrvapõletikku tekitavat patogeenset mikroobi – autorid olid needsamad kolleeg Jukka Ylikoski ja doktorant. Nad avaldasid oma avastuse väga kõrge prestiižiga teadusajakirjas ning see artikkel sai erakordselt hea tagasiside. Jukka ütles selle peale, et nüüd peaks nende tulemuste pealt kiire diagnostika püsti panema. Paari kuuga õnnestus koos loodud rakendustiimiga disainida selline multipleks-PCR-test, mille samuti avaldasime. Kohe selle ilmumise järel hakkas Jukka saama maailmast palveid – Rootsist võttis Karolinska instituut ühendust, et neil on 10 000 proovi, kas oleks võimalik neid analüüsida, Londonist St Mary hospidalist võeti ühendust, et neil vajaks 80 000 proovi analüüsimist jne. Hakkasime siis pakkuma analüüsiteenust, aga nõudlus oli kohe nii suur, et kõik see paisus kohutava kiirusega väga mahukaks, saime aru, et see formaat on instituudi jaoks liiga ulatuslik. Otsustasime teha firma. Esmane fookus oli väga selge ja konkreetne: teeme väiksese diagnostikateenust pakkuva ettevõtte. Mõtlesime kohe algul, et kuigi alustame kõrvainfektsioonidega, siis võiksime edasi liikuda ka hingamisteede infektsioonide diagnoosimise juurde, mis on vaat et tõsisemgi globaalne probleem kui kõrvavaevused. Toona loomulikult SARS-CoV-2 viiruse esile kutsutud pandeemiat veel ei olnud, kuid samas adeno-rhino jne, jne viirusperekonnad ja -tüübid täiesti eksisteerisid ning samuti kõhulahtisus, veremürgitus. Mida tahan esile tuua: kuna Jukka töötas põhikohaga haiglas, aga enamik uurimistöid viidi läbi instituudi laboris, siis kujunes meil kohe välja fantastiliselt hea koostöö haigla ja labori vahel. Ütlen, et selline koostöö on absoluutselt vajalik, a ja o selletaoliste projektide käivitamisel, kui sellist koostööd pole, siis ka midagi ei tule.

    Panime firma tööle ja hakkasime raha teenima. Nägime, et ega see valdkond nüüd selline ka pole, kus on võimalik väga palju teenida, selliste diagnostiliste analüüside tegemine ei ole ülemäära kõrge marginaaliga tegevus. Kuid meile sai selgeks, et meie välja töötatud meetoditel on hulga laiem perspektiiv. Olin Ameerikas ühel konverentsil ja juhtusin kuulma sellise mehe nagu Pat Brown loengut. Tema on mees, kes oli tolleks ajaks loonud esimese töötava DNA-kiibi. Aasta oli siis 2001 ja meil oli heureka!-hetk, otsustasime koos Jukkaga edasi liikuda DNA-kiibil põhinevate teenuste väljatöötamisele. Arenduse käigus selgus, et meie valdkonnas ei ole kiip piisava tundlikkusega ja seega otsustasime astuda veel sammu edasi – ühendada PCR-testimine DNA-kiibiga ehk teha PCR-testi DNA-kiibi peal. Sellist tehnoloogiat seni maailmas ei tuntud. Hakkasime ringi vaatama, et millist DNA-kiibi platvormi edasises arengus aluseks võtta ja silm jäi pidama ühe Motorola kiibi peale, mis meile sobis. Sõlmisime nendega lepingu. Mul on isegi pilt olemas, kus me allkirjastame lepingut Motorola peadirektoriga, meie jaoks oli see uhke värk, kui viie töötajaga Mobidiag sõlmib lepingu 15 000 töötajaga Motorolaga. 2005. aastal oli meil oli esimene diagnostiline PCR-kiip kaubanduslikult valmis.

    Kui me ettevõtte asutasime, siis tegime selle algselt viiekesi – mina, Jukka, meie ühine doktorant ja kaks poissi meie DNA sekveneerimise laborist. Kui meile oli selge, et hakkame kiipi arendama, oli vaja ka raha arendustöödeks ja pöördusime seoses sellega Soome parlamendi kontrolli all toimiva SITRA-fondi poole. Kui nüüd tagantjärele vaadata, siis SITRA investoriks liitumine oli meie arenguks väga tähtis, sest nad tõid meile juurde ärilist kompetentsi. Kuid neil oli enne investeerimist kaks tähtsat eeltingimust. Esiteks nõudsid nad, et peame võtma punti kellegi, kes jagab midagi majandusest ja ettevõtlusest, ning teiseks, et peame kõik investeerima oma isiklikku raha vähemalt 80 000 Soome marka. See polnud sugugi väike summa, näiteks meie noored poisid solvusid sellise nõudmise peale ja lahkusid. Meil õnnestus turult leida erakapitali investor – toonane Sanoma OY (kes mh annab välja ka ajalehte Helsingin Sanomat) peadirektor Jaakko Rauramo.

    2010. aastaks oli meil tooteportfellis juba mitu kiipi ja välja töötatud spetsiaalne seade nende kiipide analüüsiks – kõik see omandas juba tõelise firma mõõtmed ja ilme. Peamiselt tegeldi tootearenduse, turunduse ja kõige sellise ettevõtlusvärgindusega, mitte enam teadusega, see polnud enam minu jaoks ja ma jäin edasisest tegevusest teadliku valikuna kõrvale. Kuni 2010. aastani olin Mobidiagi nõukogu liige, aga edaspidi taandusin aktsiaomanikuks. Eks niisuguste ettevõtete sünnivalude ja kasvamisprotsessi juurde käib ka mõni madalseis.

    Üks Mobidiagi edufaktoreid on olnud õnnestunud personalivalik, millest viimasena tooksin välja, et 2015. aastal asus ettevõtet juhtima direktori (CEO) positsioonil selline mees nagu Tuomas Tenkanen, kellel oli varasemast edukas biotehnoloogia ettevõtte arendamise kogemus. Selle tulemusena oli Mobidiag õigupoolest maailmas esimene firma, kes hakkas juba veebruaris 2020 pakkuma maailmale kiirelt toimivaid SARS-CoV-2 diagnostikavahendeid. Nende toodetega turule tulemise järel lendasid ettevõtte müüginumbrid üles nagu komeet. 2021. aasta kevadel toimus ettevõtte müük, aga meeldiv on siiski tõdeda, et sain koos Jukkaga anda tehnoloogia väljatöötamisse oma panuse, see oli ikkagi puhtalt meie ideede ja arenduste vili. Ma pole kunagi Mobidiagi palgal töötajana olnud, aga aktsionärina olen lõppkokkuvõttes teenistusega rahul. Täpset summat ei avalda, aga see oli seitsmekohaline ning ma ei kurda üldse. Olen ka uhke, et mul õnnestus aastal 2006. veenda Helsingi ülikooli tulema Mobidiagi varajase faasi investoriks. Need olid tõeliselt rasked läbirääkimised, aga lõpuks nad nõustusid osalema, ja mis ehk veel tähtsam, kui vahepeal oli firmal mitu kriisi, siis Helsingi ülikool omanike ringist ei taandunud. Ülikooli osalemine omanikeringis andis firmale rahvusvahelist autoriteeti. Tulemusena teenis ülikool müügitehingust umbes 50 miljonit eurot ja Soome maksumaksja umbes 250 miljonit eurot. Tunnen sisimas, et selle eduka exit’iga olen tagasi maksnud Soome riigile ja Helsingi ülikoolile kõik need summad, mida nad eri moodustel kas palgana või muude rahaeraldistena on minu tegevusse läbi aegade panustanud, ja selle üle on mul õudselt hea meel!

    1 Mart Saarma on Tallinna tehnikaülikooli nõukogu liige.

    2 Margus Maidla, Mart Saarma, Võimalus esitada julgeid küsimusi. – Sirp 10. II 2017.

    Margus Maidla, Mart Saarma, Närviraku kasvufaktoriga Parkinsoni tõve vastu. – Sirp 8. IX 2017.

    Margus Maidla, Mart Saarma, Lühike õpetus riigireformijatele ja kõrgtehnoloogiliste ärimudelite ellukutsujatele. – Sirp 28. VI 2019.

    3 Päivi Lindholm, Merja H. Voutilainen, Juha Laurén, Johan Peränen, Veli-Matti Leppänen, Jaan-Olle Andressoo, Maria Lindahl, Sanna Janhunen, Nisse Kalkkinen, Tõnis Timmusk, Raimo K. Tuominen & Mart Saarma, Novel neurotrophic factor CDNF protects and rescues midbrain dopamine neurons in vivo. – Nature 2007, 448, 73-77 doi:10.1038\nature05957.

    4 Mobidiag to Be Acquired by Hologic, Innovator in Women’s Health Diagnostic Testing, for Approximately €668 Million. – Mobidiag 8, IV 2021.

  • Veneetsia biennaal nr 59 – mitte marginaalne, vaid märgiline

    KIRKE KANGRO

    Aprillis avatud Veneetsia kunstibiennaal ei ole erakordne mitte pandeemiajärgse toimumisaja ega ka mitte käimasoleva sõja mõju tõttu. Seniolematu on osalevate kunstnike koosseis, kellest üle 90 protsendi on naised või muu soomääratlusega kunstnikud. Ka on biennaali kuraator Cecilia Alemani oma näitusele valinud hulga autoreid, kes ei ole seni kunstiloo peavoolus tingimata tuntud või märkamist leidnud. Miks just praegu ja just selline biennaal? Kaugeltki ei ole siin tegemist  kuraatori eneseteostusega sotsiaalse statistika kaudu, pigem tegeliku kuraatorivabadusega, millega on toodud vaatajate ette väga tundlik, tugev ja terviklik väljapanek. Kuraator ei ole toetunud oma nägemuses globaalsetele kunstimaailma hiidudele, vaid toonud vaatevälja hulga seni varju jäänud, mõnevõrra vähesemas valguses sündinud kunsti, mis ei ole osalenud kaasaegse kunsti eduloos, vaid loodud võib-olla isegi selle kiuste. See on suur poliitiline otsus – esteetiline on poliitiline – ja teatavasti see, mis (või kes) on nähtav, loob tajutava maailma.

    Selle hoiakuga tuleb kaasa kogu biennaal: institutsionaalne enesekehtestamine, staatuse ja originaalse biiditaju näitamise võidujooks on peatunud. Teemaks on hoopis teravama ja teadlikuma, enesekriitilise pilgu heitmine minevikku. Seega, kes sooritab oma (elitaarsest) positsioonist loobumisega mõjuvaima akti?

    Prantsusmaa paviljonis on eksponeeritud Alžeeria päritolu kunstniku Zineb Sedira mastaapne teos, kus performatiivne kunst seguneb filmistseenidest koosneva installatsiooniga.

    Varasematest piiridest ja lävedest vabanemine tõotab alati lootust ja uusi unistuste horisonte. Neid piire ületati sel biennaalil mõtestatud loobumise ja teistele ruumi andmisega. Usun, et varasemale vastandumine on vajalik pingelangus ka neile institutsioonidele, kes neid piire dikteerinud on. Briti rahvuspaviljonist on saanud jazz lounge, prooviruum, kuhu saab sisse jalutada, või improgaraaž, kus eksperimenteerib neli mustanahalist naislauljat, näiteks jämmides fraasi „I Am a Queen“. USA paviljon on muutunud Aafrika onniks, ka paviljoni sisearhitektuuri näib olevat dikteerinud mustanahalise naiskunstniku Simone Leigh’ figuratiivsete skulptuuride ekspositsioon. Briti Sonia Boyce ja USA Simone Leigh skoorivad ka Kuldlõvid, esimene rahvuspaviljoni, teine kunstniku preemia – esmakordselt on oma riiki biennaalil esindama valitud mustanahalised naiskunstnikud. Põhjamaade paviljonis eksponeeritakse saami kunstnike teoseid, Prantsusmaa paviljonis saab näha Alžeeria päritolu kunstniku Zineb Sedira mastaapset teost, kus performatiivne kunst on segunenud filmistseenide set-up-installatsioonidega. Teose keskmes on aja- ja isiklikku lugu ning reaalset ruumi miksiv film. Holland on loovutanud oma paviljoni Eesti ekspositsioonile. Poola paviljonis on vaadata roma päritolu kunstniku koomiksilaadne tekstiiliteos.

    Kui minna tagasi mitmel pool naistebiennaaliks tituleeritud näituse juurde, siis milline on selle tähendus ja kuidas selle sõnumit lugeda? Kas peamine eesmärk on olnud tuua vähem võimalusi saanud kunstnikud nähtavale? On see naiskunstnike loomingule suurema ühisnimetaja otsimine? Aga millised need ühisnimetajad on? Käsitöö osakaal, materjalid, mida peetakse naiselikuks, s.o tekstiil, niidid-lõngad, pärlid, keraamika, seesugused tehnikad nagu õmblemine-heegeldamine-tikkimine-punumine-tekstiilimaalingud? Traditsioonilised naiste küsimused ehk laste, pere, keha, koduga jms seotud teemad? Kas siia alla käib ka naivistlik ja amatöörlik kunst? Kui on oodatud just seda, siis see kõik on kindlasti kohal. Sel teemal läksid mu kunstnikest sõbrad, Šveitsi-Austria abielupaar, kellega avamisürituste aegu kokku juhtusin, omavahel päris tõsiselt riidu. Meeskunstnik leidis, et selline naistebiennaal – aina tikandid, käsitöö, rahvakunsti sugemetega teosed – ei lähe mitte: „Naised on surutud teatud tüüpi kunstidiskursusse. Kus on siis tugevad naistegijad kunstimaailmas? Naiste kunst on võrdsustatud marginaalse kunstiga, naiskunsti konjunktuurse visiooniga!“ Naiskunstnik aga oli väga pahane ja leidis, et kunstiloomet ahistab just peavoolu kunstikategooriatele vastamine.

    Kindel on see, et seekordne biennaal liigutab südant ja puudutab hinge.

    Näituse pealkiri „Unelmate piim“ on võetud Leonora Carringtoni müstilise alatooniga lasteraamatust, kus Alemani sõnul „räägitakse maailmast, kus pidevas metamorfoosis hübriidsed olendid võivad muutuda ja saada kellekski või millekski muuks“. Selle atmosfääri ja voolavuse taustal räägib näitus keha metamorfoosist ja inimkonna sageli unenäolistest ja mõneti müstilistest määratlustest ning valikutest. Need tunduvad aga loogilised, sest oleme nendega harjunud. Oli omalaadne kogemus vaadata biennaali, kus kunstnike seas oli mulle tavalisest rohkem tundmatuid autoreid ning häid töid, millest üldse ei teadnud. Natuke tegi see kõik kurvaks: väga palju on tundlikku ja huvitavat loomingut, mis on olnud varjus ja hämaruses. Siis tajusin, et selles on ka midagi väga head ja suurepärast: on ju nii palju head loomingut, mida jätkuvalt avastada. Palju on kunsti, mis on kannatlikult oodanud oma aega, kunsti, mis oli eile marginaalne, kuid milleta homme ei saa edasi minna.

  • Kunstist kõnelemise inkubaator

    ANN MIRJAM VAIKLA

    VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. Biennaali avamis­maraton kestab 29. IX kuni 8. X ning selle aja jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni. VIII Artishoki kuraator on Ann Mirjam Vaikla.

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) kunstikriitiku stipendiumi 2021. aasta laureaat Maria Helen Känd on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) projektijuht ja kuraator ning vabakutseline kunstikriitik. Oma kuraatoritöös keskendub ta sotsiaalpsühholoogilistele teemadele, mis paljastavad sotsiaalsete kihistuste hapruse ning kutsuvad tajuma ja mõtisklema identiteedi keerukuse üle.

    Artishoki biennaal, mis toimus esmakordselt 2008. aastal, tõukus ideest luua ja elavdada Eestis kunstikriitikat, et samavõrra, kui on kunstitegemist, peegeldataks ja analüüsitaks ka nähtut ja kogetut. Milline on kunstikriitika seis praegu, pärast seitset biennaali ja neljateist aastat?

    Kunstivaldkonna vaatlejana leian, et esineb palju muljetamist ja kunstikogemuse mõtestamist kirjutaja silmaringi või maailmapildi kaudu. Puudu jääb süvitsiminekust, näituse ja ka kunstnike positsioonide või kunstniku loomingu analüüsimisest. Olen ka ise sellesse lõksu läinud, sest nii on kõige mugavam arvustada. Rohkem oleks vaja eeskätt just kunstnike ja autorite vaatepunktist nende loomingu pikemas plaanis vaatlemist. Teise asjana pean oluliseks teosesse vaatamist.

    Vahel olen toimetajatelt saanud tagasisidet, et pöördun liiga tihti kuraatoriteksti juurde. Leian, et kuraatoritekst on peamine, millele viidata, eriti kui tegu on rühmanäitusega. Ses tekstis osutab kuraator, mida ta on tahtnud näitusega öelda, minu kui kriitiku ülesanne on tuvastada, kas see lubadus on täidetud.

    Eesti kunstikriitika seis on siiski pigem hea ehk mitmepalgeline. Seda varjutab aga meie riigi väiksus. Tajun kuraatorina, et kriitik on kammitsetud, sest tunneme üksteist isiklikult. Ise näituse arvustust kirjutades proovin teha nii, et ma ei osale kuraatorituuril ega loe ühtegi arvustust enne, kui olen enda oma valmis kirjutanud. Ainult nii saab selles intiimses, väikses ruumis hoida distantsi ja kainet pilku.

    Kas sinu kunstikriitikale on reageeritud? Kas oled saanud tegijatelt vastukaja avalikult või omavahel vesteldes?

    Maria Helen Känd: „Ma ei võta kümmet teksti ühe teose lahtirääkimise või läbinämmutamisena. Artishoki biennaal on kunstist kõnelemise ja rääkimise inkubaator, kusjuures ükski tekst ei kattu teisega.“

    Kõige suurem reaktsioon järgnes „OPi“ artiklile. Seda saadet on vaadanud paljud, mistõttu oli ka väga palju arvamusi.

    Kunagi sõnastasin selle, mis on kriitiku töö juures kõige raskem: kirjutad ja kirjutad, kuid ei saa mitte kunagi teada, mida lugejad sellest mõtlevad või mida kunstnik su arvustusest arvab. Nagu oleks oma töö lihtsalt õhku paisanud. Enamasti ma isegi ei tea, kui palju klikke mu arvustused saavad, kui palju need maailma või lugejaskonda mõjutavad. Selles mõttes „OPi“ artikli kogemus kannustas.

    Olen kõrvutanud Artishoki biennaali residentuuriga: rõhk on suures osas protsessil. Samal ajal kui kunstnikud töötavad uute teoste kallal, on nad dialoogis kirjutajatega. Tekste avaldatakse samal ajal, kui esitletakse teoseid. Millise väljakutse selline formaat kirjutajatele esitab ning milliseid võimalusi pakub?

    Kuraatorina olen kogenud, et asjad sünnivad tihti viimasel minutil. Vahel tulevad kõige paremad ideed siis, kui haamer on veel käes ja näituse avamiseni on jäänud kakskümmend neli tundi. Artishoki biennaali puhul ei pruugi meie enne teksti saatmist viimase hetke loomingulise sööstu tunnistajateks olla. Ent Artishoki biennaali formaadi juures on eeliseks, et kirjutaja ei näe kunstiteost staatilise objektina, vaid kasvab sellega koos. Kirjutajana avaneb võimalus näha teose kujunemist ja etappe, mille jooksul jõuab selle kasvutelg mitu korda muutuda. Võibolla takistab aga kooskasvamine kriitilise tagasiside andmist.

    Enamasti tundub mulle, et sellise rühmanäituse puhul hakkab teos kõige paremini toimima teistega koos – teoste vahele tekivad huvitavad niidistikud. On huvitav, et kirjutamisprotsessi ajal näeme iga teost valmimisjärgus omaette, kuid siis jõuab see lõpuks teiste teostega kokku. Usun, et nii mõnelegi kirjutajale avaneb seal üllatusi.

    Milline on su roll ja positsioon ülejäänud üheksa kirjutaja seas, kelle taust ja tegevusalad ulatuvad kureerimisest ja kirjastamisest arhitektuuri ja urbanistikani?

    Sinu kokku kutsutud seltskond on tohutult vaimustav. Nii paljude huvitavate mõtlejate ja oma valdkonna professionaalide keskel on minu positsioon ja lähtekoht ehk kõige ajakirjanduslikum. Tahan iga tekstiga väljendada arvamust, millega kunstnik või publik saab kas nõustuda või selle ümber lükata. Kui mitme artikli läbilugemise puhul saan öelda, et saan aru, mida kriitik sellest näitusest arvas? Mul on haruharva selline tunne. Mul on sellest kahju, sest külastajatena teame tihti, mida millestki arvame. Püüan omalt poolt pakkuda sellist arutelu või vestlustekitaja momenti.

    Kriitiku rolli puhul pean ülioluliseks suutlikkust ning tahet viia ennast teosega samale tasapinnale ning vaadata seda teost, hoolimata sellest, kas kunstnik, stiil või vorm meeldib.

    Kriitikutel on võimalik tuua asjades ja teostes esile kvaliteet, mis seda võimestab, aga ei tee sellest veel head kunstiteost. Enamasti on teostes väärtusi, põnevaid vormilahendusi, mida saab rõhutada – neid nägemata ei saa ka teost maha teha.

    Kriitikul nagu ka kuraatoril on maailmavaade ja väärtuste pagas, mida pole mõtet varjata. Kriitika on subjektiivne kunstiline vorm ning see, kes sa oled ja kuidas mõtled, tuleb tekstist välja.

    Artishoki biennaalil on väga selge struktuur 10 × 10 × 10: kümme osalema kutsutud kunstnikku ja kümme uut kunstiteost, millest igaühe kohta valmib kümme kunstikriitilist teksti, mille kirjutavad kümme kriitikut/kirjutajat. Kokku pakub Artishoki biennaal nii osalejatele kui ka külastajatele sada lähenemisviisi uute teoste ja nende autorite mõistmiseks. Milliseid mõtteid tekitab sinus Artishoki biennaali ülesehitus?

    Kunstimaailm on alati olnud kunstniku ja kunstiteose keskne. Sageli valitseb arusaam, et kuraatorid ja kirjutajad on seal nagu side-kick’id, sebivad kunstniku ja teose ümber. Sellest tulenevalt hindan Artishoki biennaali formaati, mille puhul mõistetakse ning väärtustatakse kirjutajate või teoreetikute rolli kunstiteose ja kunstniku kõrval. Nende positsioon on keeruline, sest nad asuvad kunstniku ja publiku vahepeal. Millalgi levis lausa arvamus, et kunsti ei peakski kirjeldama, vaid kunst peaks rääkima iseenda eest. Artishoki biennaali formaat tõestab, et kui kunstist kirjutatakse erinevatelt lähtekohtadelt, rikastab see kunsti. Ma ei võta kümmet teksti kui ühe teose lahtirääkimist või läbinämmutamist. Biennaal on justkui kunstist kõnelemise ja rääkimise inkubaator, kusjuures ükski tekst ei kattu teisega.

  • Kuidas ekspluateerida väärkujutlust Aasia filmikunstist

    PANOS KOTZATHANASIS

    Nagu kõik juba ilmselt teavad, läks 27. märtsil parima rahvusvahelise filmi Oscar järjekordsele Ida-Aasia filmile. Pärast korea „Parasiidi“1 ennekuulmatut edu kaks aastat varem läks kuldmehike nüüd jaapanlase Ryusuke Hamaguchi filmile „Drive My Car“ (2021). Varem oli see küll võitnud juba Cannes’is kolm auhinda (parim stsenaarium, FIPRESCI auhind ja oikumeenilise žürii auhind), samuti Independent Spiriti auhinna, BAFTA ja Kuldgloobuse parima rahvusvahelise filmi kategoorias, üheksa auhinda Jaapani Filmiakadeemialt (sealhulgas parim film, režissöör, stsenaarium ja näitleja Hidetoshi Nishijima) ning terve hulga preemiaid kriitikute ühendustelt ja ühingutelt üle maailma. Selles valguses oleks ehk hea heita pikem pilk filmi eduloole, aga tõsta ka esile üks valukoht, mis on Aasia filmikunsti esindatust vaevanud Aasiast väljaspool. Valukoht, mis on üks suur faktor ka filmi „Drive My Car“ eduloos.

    Alustuseks tuleb tunnistada, et minu selgitus filmide „Drive My Car“ ja „Parasiit“ menule on see, et mõlemad on saavutanud edu tänu keerukale „mängu­plaanile“, millega olid seatud need eesmärgid, mis lõpuks saavutati. Korea filmi produtsendid ja tegijad jõudsid pretsedenditu eduni tänu sellele, et püüti küünitada kriitikutest ja festivalipublikust kaugemale ning kõnetada laia vaatajaskonda. Samal ajal taheti pakkuda filmi, mis oleks küll visuaalselt muljetavaldav (vähemalt peavooluauditooriumile), aga lisada ka ühiskonnaalane kommentaar, mis oleks mõistetav ka neile, kes korea kultuurist midagi ei tea. See eesmärgiseade lubas filmi juurde meelitada nii väärtfilmipubliku kui ka peavoolu oma. Hamaguchi ja „Drive My Car’“ meeskond saavutasid suure edu aga hoopis nii, et mängiti põhiliselt kriitikute ja festivaliringluse peale, mis koosneb Euroopa suurfestivalidest (Cannes, Veneetsia, Berliin, Rotterdam jne), ja rahvast, kes neid festivale külastab või jälgib. Valdava osa mainitutest saab liigitada väärtfilmipubliku hulka.

    Nüüd lubage mul pisut üldistavalt selgitada vahet peavoolu- ja väärtfilmipubliku vahel. Esimesed vaatavad filme põhiliselt meelelahutuslikul eesmärgil, nautides vaatemängu. Seepärast ongi märulifilmid, komöödiad ja romantilised lood nii populaarsed. Filmid on enamasti hoogsa tempoga, muljetavaldavad (enamasti hulga eriefektidega) ega nõua erilist mõtiskelu selle ümber, mis parajasti ekraanil toimub. Väärtfilmipublik aga eelistab vaadata selliseid filme, mis töötavad ligikaudu täpselt vastupidistel põhimõtetel: aeglane tempo, tugev sõnum, mis viib edasise mõttetegevuseni ja üleüldine pühendumine kinematograafilisele ilule on selle kategooria põhilised tunnusjooned. Märkimist on siinkohal väärt, et peavoolufilme levitatakse kinolevi kaudu, väärtfilmid leiavad oma põhipubliku aga festivalidelt. See ei tähenda, et üks välistaks teise (peavoolufilmid leiavad järjest enam ka koha festivalikavas, nagu me Cannes’is viimastel aastatel oleme näinud, ja väärtfilmid kinoprogrammides), aga üldjoontes see reegel kehtib.

    Filmi „Drive My Car“ peategelane Yūsuke Kafuku (Hidetoshi Nishijima, vasakul) sõidab punase Saabiga ja lavastab Tšehhovit.

    Kui minna samm kaugemale, siis võib väita, et väärtfilmindust dikteerib põhiliselt neli koolkonda või voolu: prantsuse uus laine, itaalia neorealism, saksa ekspressionism ja nõukogude montaažiteooria. Neist esimene domineerib. Neist neljast laenatud stiili- ja tehnikavõtted on aastatega märkimisväärselt arenenud ja teisenenud, aga siiski jääb tõsiasjaks, et teatud tüüpi filmikunsti juhivad endiselt need liikumised. Siia võib juurde lisada eksperimentaalse tahu, mille edasikandjaks on tihti filmitegemise juurde pöördunud kontseptuaalsed kunstnikud. Selliste filmide vaatajaskonna hulgas on valdav tendents see, et väärtfilmikunsti samastatakse Euroopa filmikunstiga, tihti on see kõrvutus kas või alateadlik. Ja kuna festivalipublik koosneb enamasti väärtfilmisõpradest, siis domineeribki see spetsiifiline stiil nii suurte kui ka väikeste festivalide programmis. Tõele au andes üritavad väiksemad väga tihti jäljendada suuri nii täpselt kui võimalik. See tendents eelistada filme, mis järgivad rohkemal või vähemal määral kindlaksmääratud rada, iseloomustab minu arvates kahjuks ka selles konkreetses ringkonnas Aasia filmikunsti – enamik sellest regioonist festivalidele valitud filme järgib Euroopa filmikunsti stiili­standardeid. Veelgi enam: see tendents ei piirdu stiiliga, vaid laieneb ka kontekstile. Seda kommenteerima sobib väga hästi väljavõte intervjuust Laose filmitegija Mattie Do’ga2, kes teeb enamasti õudusfilme, ning kelle viimane film „Pikk jalutuskäik“3 leidis Põhja-Ameerika levitaja. „Kui teha filmi ühes neist arengumaadest, millest keegi midagi kuulnud ei ole, ja kui sa juhtud olema esimene naine, kes sellises riigis üldse filme teeb, siis on õhus teatud eel­ootus, milline see film olla võiks. Ja selle eelduse kohaselt peaks seal näidatama vaeseid inimesi, lömitamist ja kannatusi, pikki kannatusi. See peaks olema üks tõeline viletsusporno. Ütlesin kord kellelegi: „Miks me peame alati sellist asja tegema? Miks on see justkui meile määratud žanr? Miks on see dokumentaalne, justkui oleksime antropoloogilise uurimise objektid või mingi selline pahn? Milleks jälle see arthouse, kus mõni Aasia müstiline isik istub kümme minutit järjest maailma kõige koledamas lainurkkaadris ja vahib lihtsalt tuult, kogedes universumit mingil teisel Aasia müstilisel tasandil, millest valged inimesed võiksid ka võib-olla aru saada? Ei. Käige persse selle värgiga. Need on igavad filmid ja kui kõik neid teevad vaid selleks, et festivalile pääseda, siis ei tee festivalid oma tööd ega püüa leida uusi lugusid või uut potentsiaali, uusi võimalusi …“4

    Seda teemat pingestab veel üks aspekt – kogu filmide kaastootmise kontseptsioon. Euroopa filmifestivalid saavad rahalist toetust Euroopa Liidult (vahel on see nende kõige olulisem sissetulekuallikas), millega aga kaasneb nõue, et programmis peab sisalduma mingi hulk Euroopa Liidu liikmesriikide filme – tavaliselt enamik kogu programmist. Kui võtta arvesse, et festivalid mitmekesistavad oma kava ka filmidega Ameerika kontinendilt, ja seda, et pärast Brexitit ei lähe ka inglise filmid enam kirja „Euroopa filmidena“, on Aasia filmidele jagada jääv ruum tõesti imeväike. Sellest kitsaskohast on aga väljapääs, selleks on Euroopa riikidega kaastoodetud Aasia filmid, mida võib juriidiliselt lugeda Euroopa Liidu filmideks, ja see avab paljudele festivalidele võimaluse selliseid filme märksa kergema vaevaga oma programmi valida. Samal ajal tekib olukord, kus kaastootmisnõuete järgi peab näiteks filmi järeltootmine olema tehtud kaasrahastajast Euroopa riigi territooriumil, ja selle pealt maksavad Euroopa riigile makse filmi kallal töötavad Euroopa professionaalid, nagu selgitas mulle antud intervjuus Hongkongi kunstide keskuse direktor ja kauaaegne filmiprodutsent Teresa Kwong.5 Peale selle, et need nõuded lõikavad filmi eelarvest lõpuks peaaegu poole, on tulemuseks see, et Aasia filmidel on juures tugev „Euroopa maitse“, mis tuleneb sellest, et kaasa teevad Euroopast pärit võttemeeskonnad. Seda trendi on näha isegi filmides, mis ei ole ametlikult Euroopa riigiga kaastoodetud, aga millele on siiski palgatud Euroopa tiim, näiteks Rotterdami festivali peaauhinna Tiigri võitnud Hiina-Hongkongi film „Pilv tema toas“6, mille on üles võtnud Belgia operaator Matthias Delvaux ja milles on väga selge Euroopa filmi õhustik.

    Suundumusel, et festivalid valivad programmi Aasia filme, mis järgivad kirjeldatud rada, on ka vastupidine mõju. USA Bardi kolledži filmi ja meedia külalisprofessor Fahmidul Haq kirjutab oma raamatus „Bangladeshi filmikunst. Põgus ajalugu“7: „Välismaiste fondirahade vastuvõtmise ja globaalsetesse levivõrkudesse sisenemise pahupool on filmitegijate omamoodi enesetsensuur ja kalduvus valida sedalaadi käsikirju, mis võiksid rahastajatele meeldida. Sellega riskitakse kujutada Bangladeshi kultuuri ja ühiskonda lääne vaatajaskonnale „eksootilise tarbekaubana“. Paljude Kolmandas Maailmas tehtud arthouse-filmide puhul see nii ongi. Väljakutse seisneb selles, et sõltumatu filmitegija peab end säästma võõrast mõjutusest, ent samal ajal looma endale koha maailma filminduses.“

    Ilmselgelt on tema seisukohad Mattie Do omadega samal joonel.

    Tulles tagasi esialgse argumendi juurde, siis Hamaguchi „Drive My Car“ on edu saavutamiseks ekspluateerinud kõiki eelnimetatud võtteid, eriti kuna film on oma konteksti, stiili ja esteetika poolest ühtaegu nii jaapanlik kui ka euroopalik. Peategelased sõidavad näiteks Saabiga, režissöör lavastab Euroopa näidendit (Anton Tšehhovi „Onu Vanja“) ja filmis on stseene, millest õhkub ilmset prantsuse filmikunsti essentsi, eriti koht, kus peategelased panevad sigaretiga käed aknast välja auto katusele. Isegi veel ilmsemaks näiteks on filmi pealkiri ise, mis on pandud The Beatlesi samanimelise loo järgi. Hamaguchi proovis laulu ka filmis kasutada, aga tekkisid raskused õiguste saamisega. Loomulikult ei sobi „Drive My Car“ sellesse nn viletsusporno kategooriasse, aga samal ajal on peategelased üsna õnnetud ning selliseks nad ka valdavalt jäävad, hoolimata filmi võrdlemisi lootusrikkast lõpust.

    Siin on ka elemente, mille alusel võiks filmi liigitada (Euroopa) filmifestivalide propageeritud ja toetatud kontseptsiooniga teoste hulka: on tumm näitlejanna (puuded), Korea ja Taiwani näitlejad nii ekraanil kui elus (vähemused/emigratsioon, antirassism) ja üldine sõnum, et kunst suudab ületada igasuguse keelebarjääri. Samuti on siia lisatud ameeriklaste üks meelisteemasid, teekonnafilmi motiiv, mis lubas Hamaguchil jõuda ka Ameerika arthouse-publikuni. Selle tulemusena on „Drive My Car“ esimene mitteingliskeelne film, mis on võitnud parima filmi auhinna kõigi kolme suurema USA kriitikute ühenduse küsitluses (Los Angelese Filmikriitikute Ühing, New Yorgi Filmikriitikute Selts ja Rahvuslik Filmikriitikute Ühendus).

    Lõpuks lisab duaalsusele juurde ka see, et film põhineb Haruki Murakami kolmel lühilool („Drive My Car“, „Šeherezade“ ja „Kino“), ja Murakami on autor, kes on rahvusvaheliselt äärmiselt tuntud ning teda on korduvalt Jaapanis kritiseeritud kui „ebajaapanlikku“ ja „ameerikapärast“.8

    Kõik eelmainitu ei tähenda, nagu ei oleks Aasia filmid, mis Euroopa teed järgivad või, veelgi enam, meisterlik „Drive My Car“, suurepärased teosed. Samal ajal soodustavad nad juhindumist eeskujudest, mis Mattie Do ja Fahmidul Haqi sõnul on kinni sooninud Aasia filmitegijate loomingulisuse, vähemalt nende oma, kelle eesmärk on oma töid levitada festivalide kaudu. Publikul ei võimaldata näha aasialasi sellistena, nagu nad on, vaid nende eksootiliseks muudetud ja enamasti õnnetumate või vaesemate variatsioonidena.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

    2 Mattie Do on muuhulgas teinud ka Eestiga koostöös filmi „Kallis õeke“ („Nong Hak“, 2017).

    3 „Bor Mi Vanh Chark“, Mattie Do, 2019.

    4 Jack Giroux. The Long Walk Director Mattie Do Raises Her Middle Fingers To The Arthouse World. Slash­film, 7. III 2022 – https://www.slashfilm.com/790997/the-long-walk-director-mattie-do-raises-her-middle-fingers-to-the-arthouse-world-interview/

    5 Panos Kotazthanasis. Interview With Teresa Kwong: Co-production Is Not the Solution to Everything, Because It Is Not Easy Money. Asian Movie Pulse, 9. XI 2021 https://asianmoviepulse.com/2021/12/interview-with-teresa-kwong/

    6 „Ta fang jian li de yun“, Zheng Lu Xinyuan, 2020.

    7 Fahmidul Haq. Cinema of Bangladesh: A Brief History. Nokta, 2020.

    8 Oliver Burkeman. Haruki Murakami: You have to go through the darkness before you get to the light. The Guardian, 11. X 2018 – https://www.theguardian.com/books/2018/oct/11/haruki-murakami-interview-killing-commendatore; Steven Poole. Haruki Murakami: ‘I’m an outcast of the Japanese literary world’. The Guardian, 13. IX 2014 – https://www.theguardian.com/books/2014/sep/13/haruki-murakami-interview-colorless-tsukur-tazaki-and-his-years-of-pilgrimage

  • Enesekaitsemäng

    AURI JÜRNA

    VAT-teatri „Mesilane sinu peas“, autor Roland Schimmelpfennig, tõlkija Mihkel Seeder, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ago Soots, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Sander Põllu, koreograaf Kristjan Rohioja. Mängivad Karolin Jürise, Meelis Põdersoo ja Ago Soots. Esietendus 20. IV Sakala 3 teatrimaja black box’is.

    Roland Schimmelpfennigi näidend „Mesilane sinu peas“ on haruldaselt mitmekülgne tekst, mis kõnetab edukalt ja üleolevuseta nii last, noorukit kui ka täiskasvanut ning jutustab kujundlikult ja humoorikalt liigtavapärast lugu. VAT-teatri missioon on ikka olnud töö noortega ning Schimmelpfennigi näidend lisab nende repertuaari väärtust. Müts maha Mihkel Seedri ja Ago Sootsi ees, kes nii aktuaalse, valusa ja värvika loo eest seisid ning tõid selle publiku ette.

    Lühike ja näiliselt lihtne lugu (lavastuses alapealkirjaga „Lapse argipäev seitsmel level’il“) räägib lapsest, kes iseseivalt ja toetuseta peab toime tulema oma eluga koolis ja kodus ning kes selle endale mängu loogika abil kergemaks teeb. Elu kui mäng, milles iga etapp peidab mõnda katsumust, ning mängija, kes ohtlikes olukordades saab mesilaseks muutuda – see on maagia, mis pehmendab reaalsuse teravaid nurki ja hägustab väljapääsmatu olukorra ahistavaid piirjooni. Laps, kes on oma murega üksi jäetud, püüab ülesandeid lahendada parima äranägemise ja oskuse järgi, aktsepteerides täiskasvanute arusaamatut ja (ennast)hävitavat käitumist kui paratamatust, kuid tundes sellegipoolest igatsust läheduse ja toetuse järele. Vastupidiselt üleolevale näägutamisele, mis ei toimi eesmärgipäraselt lavalt ega elus, julgustab Schimmelpfennigi leebe päikese poole pürgimine kaastunnet – just seda, mida üksildasel lapsel kõige rohkem vaja.

    Kes VAT-teatris sagedamini käinud, on kindlasti tuttav Ago Sootsi hääle ja muusikalise andega, mida ta on mitmes lavastuses mõnuga rakendanud. Seega on rõõm näha uut kvaliteeti, millega ta lavastajana „Mesilase“ helimaailma panustab. Soots koos Karolin Jürise ja Meelis Põdersooga mängivad kogu etenduse jooksul vaheldumisi hääle, rütmi ja liikumisega, nii et mängu, milles laps seikleb, saadab pidev, orgaaniliselt ja loogiliselt mõjuv helitaust nagu soundtrack. Võimendusega ja ilma loovad näitlejad endale helitausta, mis maalib tühjale lavale eriilmelisi ruume, olukordi ja reaktsioone, nii et kõle black box, milles etendus algab, muundub kiiresti värviliseks.

    Vaid mikrofonidega oli esietendusel veel segadust, kuna käsi- ja põsemikrofoni ning võimendamata hääle vahel vahetades läks kohati üht-teist muu tegevuse sisse kaduma. Kuna Sakala teatrimaja saal on hea akustikaga ja trupi hääled tugevad, võib loota, et varsti on võimendust vähem vaja, kui algselt oli plaanis. Siis jääb mänguks rohkem tähelepanu.

    Lavastuses „Mesilane sinu peas“ mängivad Ago Soots, Meelis Põdersoo ja Karolin Jürise.

    Kuigi igal level’il on oma nägu, iseloom ja tugevus, on just heli poolest üks parimaid pelmeenide valmistamise stseen (6. level), mis pakub muigavat äratundmist igaühele, kes on kas või korra elus arvutimängus kätt proovinud. Kolm korda püüab tegelane läbida köögis takistusrada, et näppu lõikamata, sööki kärsatamata ja kätt kõrvetamata süüa saada, ja seda kõike füüsiliselt täpselt tegutsedes ja nähtamatuid objekte üliselgeks mängides. See stseen on lihtne, asjalik ja lõbus ning paneb unustama, mis põhjusel on lapsel söögiks vaid pelmeenid või miks keegi teda ei aita. Nagu tegelaselgi, on see väike unustusehetk vajalik puhkus enne järgmisi katsumusi. Taust on tõsine, traagilinegi, aga huumorita oleks veel hullem.

    Sootsi lavastajapilk sarnaneb tema muusikupilguga: pigem intuitiivne, vihjeline, kehaga tunnetav, mitte niivõrd realismi ja ratsionaalsust taotlev. Ja „Mesilases“ kui lapse vaatenurgaga loos on sellisest meetodist palju kasu. Kui mõni ratsionaalne täiskasvanu üritaks loosse sekkuda ja olukorda analüüsida, võib-olla õpetada ja õigustadagi, poleks see pooltki nii huvitav ja asjakohane kui värviliste tekkidega lendavad mesilased või trossi otsas kõrguv meremees. Ometi ei jää teema avamata, traagika tajumata, nukrus tunnetamata. Lapse elus on tähtsad ja ohtlikud sündmused täiskasvanumaailmast lahus ning mäng on eelkõige tema vabadus ja enesekaitse.

    Ka lava- (Illimar Vihmar) ja valguskujundus (Sander Põllu) tõukuvad Sootsi tundlikust-tunnetuslikust siseilmast, pakkudes väheste, ent mõjuvate märkidega nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Läbivaks niidiks kolm arvutimänguri tooli, kaitsvad tekid ja suur leegitsev päikesepall tagaplaanil. Isegi kui algul on lava lausa askeetlikult lage, täidavad näitlejad selle mänguga ning toovad enese publikule lähemale, kui oleks oodanud.

    Kuigi vastkolinud trupil olid algul Sakala suurele saalile omad reservatsioonid, on VAT-teatril piisavalt väge, et Sakala ära täita. Meelis Põdersoo: „Kolimine Sakala 3 teatrimajja annab juurde võimalusi, mis raamatukogu väikeses saalis poleks mõeldavad. Meil on nüüd rohkem kõrgust, sügavust ja tehnilist võimekust, mis omakorda tähendab, et meil on nüüd rohkem valikuid. See on tegelikult päris suur väljakutse, sest esimene kokkupuude selle looga toimus just raamatukogu keldrisaalis, mille intiimsus tundus sellele loole sobivat. Selle loo puhul on minu meelest väga oluline saada publiku kujutluspilt tööle, et ta hakkaks oma peas nägema nii peategelast kui ka maailma tema ümber. Huvitav ongi nüüd see, kuidas suure Sakala saali võimalusi kasutades või kasutamata jättes säilitada lähedane kontakt publikuga: et ta tunneks, et ta on saalis sama vajalik kui näitleja laval. Et ta ei tuleks ainult vaatama, kuidas mesilane lendab, vaid paneks ise mesilase lendama.“*

    Kuigi VAT-teater on lavastuse siht­rühmana määratlenud 9–14aastased, on see kindlasti palju laiem, sest probleemsetes kodudes puutuvad muredega kokku juba palju väiksemad lapsed. Sootsi tõlgendus Schimmelpfennigi näidendist on aga piisavalt õhuline, mänguline ja selge, et selle sisu ja sõnumit võib mõista kooliea piirilgi olev laps. Veel olulisem on aga lavastuse vanem sihtrühm – lapsevanemad, õpetajad ja lapse vaatenurga unustanud inimesed –, kellele tuleb kasuks mõtiskleda, miks mõni laps pidevalt hilineb, räpaseid riideid kannab või koolikoti koju unustab.

    „Mesilase“ puhul on tähtis märgata, et peategelane on eelteismeline ja üksinda – ta ei mässa ega õigusta, tal puudub toetav sõpruskond ja täiskasvanust usaldusisik, tal pole tõenäoliselt ka teadmisi laste abitelefonist või sotsiaaltöötajatest. Pealegi tunneb ta ise oma olukorra pärast häbi ning teeb end seetõttu võimalikult nähtamatuks, mistõttu on raskem teda ka märgata ja aidata. Ent just selline laps vajab kõige enam märkamist – laps, kes sihilikult väldib tähelepanu, ja kes, isegi kui ta kooli reegleid ei tunnista, annab endast parima. Need on lapsed, kes kõige enam vajavad mesilaskuningannat, kes neile ütleb: „Sa oled eriline.“ Kes meist seda ei vajaks.

    * Aare Toikka, Mesilane on sinu peas! – KesKus veebruar 2022.

  • Te vaesed, totrad narrid …

    PILLE-RIIN PURJE

    Vanemuise „Armuleivasööja“, autor Ivan Turgenev, tekstiversiooni autor Mike Poulton, tõlkija Kalle Hein, lavastaja Robert Annus, kunstnik Liina Tepand, kostüümikunstnik Gerly Tinn, muusikalise kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Aivar Tommingas, Reimo Sagor, Lena Barbara Luhse, Margus Jaanovits, Jaanus Tepomees, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Külliki Saldre jt. Esietendus 9. IV Vanemuise väikeses majas.

    Üle näitelava sammub talumees, vinnab turjal rasket viljakotti, laskub trepist alla nagu orkestriauku ja muundubki muusikuks (Ilja Šarapov või Adam Jeffrey). Peagi suletakse luuk pillimehe pea kohal, aga tema marimba jääb lava all helisema. Ardo Ran Varrese õhuline muusikaline kujundus muutub lavastust läbivaks refrääniks, saab aeg-ajalt kuuldavaks, toonitab saatuse ja alandamise teemat. Teise vaatuse alguses tuuakse marimba korraks lavale, aga seda põgusat hetke ma sisuliseks kujundiks arendada ei mõistnudki.

    Samuti sooritab Lena Barbara Luhse Olga rollis teise vaatuse alguses paar murduvat, plastilist tantsuliigutust, ent seegi koreograafiline (hingeeluline?) etüüd irdub ülejäänud lavastuse laadist liiga silmatorkavalt. Sest Robert Annuse „Armuleivasööja“ on eelkõige puhas näitlejateater, rõhutatult vanaaegse käekirjaga lavastus – nagu ka kunstnik Liina Tepandi valgusküllane mõisamajapidamine.

    Sestap taandub üpris kõrvaliseks seegi tõik, et Ivan Turgenevi 1848. aasta komöödiat mängitakse briti dramaturgi Mike Poultoni 1995. aasta adaptsioonis. Pigem tekib teatrilooline järjepidevus Vanemuise 1958. aasta lavastusega, millest on alles kuuldemänguversioon, lavastaja Karl Ader, peaosades Helend Peep ja Velda Otsus.

    Muuseas, Turgenevi „Armuleivasööja“ esietendub maikuu lõpul ka Vene teatri suvelavastusena Sagadi mõisas, lavastaja Filipp Loss, peaosas Leonid Ševtsov. See on juba teine roll, mida meistrid Ševtsov ja Aivar Tommingas mängivad samal ajal, esimene oli ärihai Arthur Birling (Priestley „Inspektor tuleb“, 2021).

    Tunnistan, et mind hakkas Vanemuise väikeses majas kummitama, esiotsa suisa segama, võrdlus Annuse kursusevenna Uku Uusbergi lavastusega „Ivanov“ (Eesti Draamateater, 2017). Küllap see on täiesti subjektiivne vaatlejaluul. Muidugi tingib mäluparalleeli ka näitleja Aivar Tommingas, kes Tšehhovi ja Uusbergi „Ivanovis“ mängis vaimustavalt krahv Šabelskit, Turgenevi ja Annuse „Armuleivasööjas“ aga peaosalist Kuzovkini. Need kaks tegelast ning Tomminga kaks rolli on täiesti eriilmelised, ainsaks ühisosaks võib mõelda saali pöörduvad misanstseenid, otse publikusse lausutu. „Ivanovis“ toimis see võte hästi jõuliselt, „Armuleivasööjas“ tunduvalt diskreetsemalt ja hajusamalt. Silda lava ja saali vahel toonitab Margus Vaiguri valguskujundus: Kuzovkini idealismi ja heauskseid illusioone peegeldab sinine taevavalgus, mis saali pöördumise momentidel kaob, tähistades nõnda naiivsusest virgumist, armutule tõele näkku vaatamist.

    Tragikoomiline Kuzovkin (Aivar Tommingas) ja tema ustav sõber Ivanov (Riho Kütsar) malelaua veeres.

    „Armuleivasööja“ põhiväärtus ja -võlu ongi Aivar Tomminga meisterlik, igal viivul läbitunnetatud, isikupärane lavaelu. Ilmselgelt on lavastus loodud just temale ja see on sümpaatne. Kavalehel näeb kõnekat fotot lugemisproovist: näitlejad istuvad proovisaalis ümber laua, Tommingas aga üksinda eemal lavapoodiumil, leebe, mõtlik, vaatlev. Tema tragikoomiline tegelane Vassili Kuzovkin, vaesunud aadlikust armuleivasööja, võidab publiku südame oma teesklematu headuse ja liigutava hingesoojusega.

    Näib huvitavalt sihilik, kuis kava­lehel jäetakse Kuzovkin ilma isanimeta, kuigi ta ise korduvalt ütleb, et on Vassili Semjonovitš. Nii võimendub Olga Petrovna eksimus vana sõpra Vassili Petrovitšina kõnetades, mis lõpuks saab tabava ja valusa lisatähenduse. Tomminga rollis näeb erisuguseid tundevarjundeid. Lootuseküllane ootus, naiivne ja kangekaelne usalduslikkus, lahke lihtsameelsus, kui hõlpsasti purju joodetud mehike lobisema kukub, kuni pind jalge all vankuma lööb … Ometi ärkab temas kähku erk häbitunne, naeruväärsusest saab siiras südamevalu, see muudab Kuzovkini mõnitamise veelgi nõmedamaks.

    Kõik teised näitlejad on laval pea­tegelase teenistuses, nii toimib lavastus justkui õpikunäide, mismoodi õukond mängib suurde plaani kuninga. Päris nõudlik ülesanne igale osatäitjale, sest soleerida ei tohi keegi ja terviku täpseks rütmistamine on kõigi ühine hool. Alates teenijarahvast: naerusuised ja välejalgsed toatüdrukud (Saara Kaljujärv ja Anette Pärn) askeldavad krapsakalt juba sellal, kui publik saali siseneb. Sõbraliku, lipitsuseta teenistusvalmi naeratusega täidab oma rolli mõisas noor teener Pjotr (Martin Tikk). Pesulaohoidja Praskovja Ivanovna (Külliki Saldre) tuuseldab omakorda ringi ja kamandab tüdrukuid. Elukestva laisklemise koolkonda esindab joodikust ülemteener Nartsiss Konstantinovitš Trembinski (Jüri Lumiste), sorgus vuntsidega prussakas, kes laseb mõisal rahumeeli ja ükskõikselt manduda.

    Tähelepanelikult paneb end jälgima Riho Kütsar Kuzovkini naabri ja ustava sõbra Ivan Kuzmitš Ivanovi rollis. Kannatlik ja taiplik, tasane ja vagur Ivanov on kahtlemata hea inimene, kes varjab oma siseilma õige kiivalt, püüdes siiski vaigistada Kuzovkini jonnakust ja ka liigset sinisilmsust.

    Abielunaisena kodumõisa naasnud Olga Petrovna Jeletskaja (Lena Barbara Luhse) jääb omajagu saladuslikuks, küllap teadlikult isikupäratuks, ilmselt allaheitlikuks nooreks daamiks. Olga tulevikku ei oskagi ennustada, aga ta äratab vaistlikku kaastunnet. Olga vastne abikaasa Pavel Nikolajevitš Jeletski (Reimo Sagor) vaatleb uut ümbrust reserveeritud, ehkki juba peremeheliku hoiakuga, näib pigem heasoovlik, intelligentne, seejuures kuidagi ükskõikne ja leige mees.

    Saatanlik, eidelik, õel, klatšikihus, labane kehkats Flegont Aleksandrovitš Tropatšov (Margus Jaanovits) on lustiva naudinguga vastikuks kruvitud juhtmõnitaja, keda südametunnistus ei koorma. Hoidku taevas sihukeste naabrite eest! Tema kannupoiss, „väike nina“ Karpatšov (Jaanus Tepomees) tilbendab algul tuhmina kaasa, ent suudab oma allasurutud väärikuse taastada.

    Ühest lavastajapoolsest kujundist tuleb siiski rääkida, nimelt narrimütsi(de) süsteemist. Mõnituste õhtusöögil vajutatakse Kuzovkinile pähe narrikuljustega peakate. Selles žestis on midagi ooperlikku, esmalt lahvataski kaks allusiooni, kaks ooperiaariat, teineteise võidu: Leoncavallo „Pajatsid“ ja Mozarti „Figaro pulm“. Aga kui Kuzovkin uues eluvaatuses viimaks oma teed läheb, olles ise narrina teistele tõe näkku paisanud, saadab teda truu sekundant Ivanov, kes ulatab kohvrist mitte duellipüstoleid, vaid hoopis narrimütse. Nüüd surub Kuzovkin nood peakatted omakorda pähe mahajääjatele, nagu öeldes: te vaesed, tüütud narrid… Kes pärast naerab, naerab paremini? Kuigi kellelgi ei ole enam naerutuju.

    See puänt on visuaalselt ju efektne, ent sisuliselt järele mõeldes tekitab rahutuid kahtlusi. Miks määrab, alandab (ülendab?!) Kuzovkin narriks ka oma kõige armsama ligimese Olga ja kuidas passib selline hüvastijätt kokku Tomminga rolli senise hingeeluga, tema andestamisvõimega? See on minu meelest lavastuse suurim küsitavus. Tõsi, narrimüts on hirmus mitmekihiline kujund: narr kui tõelausuja, narri väärikus, Eduard Vilde „Tabamata ime“ narrikuljused jne. Kummatigi ei haaku ükski mõttearendus Olga saatusega pärast isa lahkumist.

    Viimaks tahan südamelt ära öelda, et karmis sõjareaalsuses ei ole ma sisimas jõudnud ja loodan kogu hingest, et ei suudagi kunagi jõuda vene kirjandusklassika tühistamiseni. Ergo: olen lavastaja Robert Annusele tänulik, et Aivar Tommingas saab mängida põhjatut klassikarolli. Turgenevi „Armuleivasööja“ kvintessents aga paotub Betti Alveri luuleridades: „… ei ole pühadusi, mille nimel / võid mõnitada inimest“ („Tuulde räägitud“).

  • Lapsed tumedaid tegusid korda saatmas

    PILLERIIN RAUDAM

    Mängufilm „Tagurpidi torn“ (Eesti-Läti 2022, 100 min), režissöör Jaak Kilmi, stsenarist Aidi Vallik, produtsent Evelin Penttilä, operaator Elen Lotman, helilooja Kārlis Auzāns. Osades Nils Jaagup England, Rebeka Kask, Laura Vahtre, Kimi Reiko Pilipenko, Una Marta Soms, Andres Lepik, Mirja Toomsalu, Rasmus Ermel, Evelin Pang, Anti Kobin, Jaanika Arum, Ester Kuntu, Juuli Lill, Reimo Sagor, Riho Kütsar, Külliki Saldre jt.

    Suvi ühes igavas alevikus, kus vanemad on tööl või linnas ning lapsed otsivad endale tegevust sealt, kust ei peaks. Kristjan (Nils Jaagup England), Ariel (Laura Vahtre), Loore (Rebeka Kask), Mia-Margot (Una Marta Soms) ja Siim (Kimi Reiko Pilipenko) armastavad mängida mahajäetud tööstuskompleksi territooriumil. Kui omanik selle ära keelab, tekib lastes viha territooriumi valvuri Elmari (Andres Lepik) vastu, kes laste peale tihti kaebamas on käinud. Kamp otsustab kavala plaani abil keelust üle astuda. Kui aga Elmar lapsed avastab ning hakkab neid taga ajama, kukub ta sügavasse auku, kust vana mees omal jõul enam välja ei pääse. Viisik lubab ta august välja aidata, kui mees juhtunust kellelegi ei räägi, aga otsustatakse, et parem on lasta tal seal all veidi oodata.

    Film laveerib õige ja hea tajumise vahel. Lastekambast ilmutab vaid pealik Kristjan Elmari vastu heasoovlikkust, ent teised suruvad kõik tema katsed maha ähvardamise või lihtsalt mangumisega mitte rääkida. Kõigil on suur hirm: mis juhtub, kui Elmar välja saab ja kõigile ära räägib? Vanamees augus sarnaneb tiksuva pommiga, sest iga hetkega läheb olukord raskemaks. Tabasin end filmis laste ignorantsust ja mõnitamist vaadates korduvalt mõttelt: kas nutiajastu lapsed võivad tõesti nii rumalad olla? Nii endas kinni, et kellegi võimalik surm ei ole üldse oluline?

    Kõik ju kardavad pahandusi. Looret ähvardatakse isa juurde kolimisega (millest ta midagi kuulda ei taha, aga me ei saa teada, miks) ning Siimus tekitab hirmu isa, kes temaga õiendab ja teda ilma mingi põhjuseta pedeks kutsub. Teiste laste motivatsioon jäi hägusamaks. Ilmselgelt on kuri isa hirmus, aga kuidas saab see olla hullem kui kellegi mõttetu surm? Tegelased on kõik varateismelised, kellel juba omajagu mõistust peas. Kuna laste taust pole vaatajale selgelt välja joonistatud ning me ei kuule, mis neid sellisele koletule piinamisele ajendab, jätab toimuv küllaltki morbiidse mulje. Ainuke erand on siin Kristjan, kelle vend oli juba eelmisel suvel sattunud politseiga pahuksisse ning kes nüüd peab pingutama, sest tema on „see parem poeg“. Aru võib saada ka Siimust – tema isa on suvaline aleviku oss, kes võib iga väiksema asja peale plahvatada. Aga teised? Laste julmuse esitlemine nende kodukeskkonda ja peredünaamikat tutvustamata jätab õhku rohkelt küsimusi. Kõik kokku moodustab küllaltki häiriva ja rusuva kompoti, kuid eks selle filmi eesmärk ongi vaatajas neid tundeid äratada.

    Kristjan (Nils Jaagup England) julgeb kambavaimuga vastuollu minna ja teistest erineda. Samas vajab
    tema filmis pakutavat õppetundi lastest kõige vähem.

    Pole tähtis, et vaataja peaks ekraanitegelaste vastu tundma sümpaatiat – meile ei pea nad meeldima. Küll on aga otsustava tähtsusega, et me tunneksime empaatiat, saaksime aru, miks nii käitutakse ning meile pakutakse seeläbi võimalust lastele kaasa tunda. „Tagurpidi torni“ lapstegelased (peale Kristjani) ei tekita sümpaatiat ega empaatiat. Me ei mõista nende teguviisi tagamaad ning nad muutuvad oma isekuse ja manipulatiivsusega kiiresti ebameeldivaks. Sellisel juhul võiks vaatajale pakkuda kahjurõõmu – saaks natukenegi heameelt tunda, kui ebameeldivatel tegelastel läheb halvasti. Seda võimalust paraku ei pakuta.

    Lastefilmides on õppetunnid, mille tegelased loo jooksul omandavad, enamasti väga selged. Tavaliselt meeldib vaatajale näha, et tegelane on loo jooksul arenenud, midagi õppinud, natukene teine oma valikutes ja tegudes, kui ta oli alguses. Lootsin minagi, et „Tagurpidi torn“ sellise elamuse pakub. Peategelane Kristjan, kes küll alustab pahanduste algatajana, vajab tegelikult õppetundi kõige vähem. Tema puhul tuleb headus ja aitamissoov kiiresti ja siiralt tema enda seest. Traagilisel kombel on tema ainuke, kes viisikust selle loo jooksul midagi õpib. Teised lapsed, kes on isekad ega soostu aitama, kõnnivad filmist minema sellistena, nagu nad alustasid.

    Või veel hullem, isegi kurjemana. Ei muutu ka Loore, kes on vahepeal justkui Kristjani kaaslane ning arvatav toetaja ning kelle puhul seda kõige enam ootaks. Tekitab pettumust, et tegelased ei ilmuta mingisugust kahetsust. Pärast Elmari augus hoidmist ja Kristjani intensiivset ähvardamist võiks ju oma tegudele tagasi vaadata ja toimuks mingi peegeldamine. Või siis võiksid nad mingi karistuse saada. Vaatajale suur pettumus.

    „Tagurpidi torni“ lugu on äärmiselt tempokas. Põnevust hoitakse nii Elmari halveneva seisukorra, ähvardavate vanemate, Elmarit taga otsivate alevielanike jm abil. Kuulasin kinos hoolega, kuidas mu ümber olev sihtgrupp ehk varateismelised reageerivad ning aeg-ajalt kostis saalist ärevaid ohkeid. Filmi põnevikuks nimetada on igati õigustatud. On igati tänuväärne, et režissöör Jaak Kilmi on julge lükkena ühendanud lastefilmi tumeda põnevikuga ja tulemus on omapärane. Teist nii sünget lastefilmi annab otsida. Kuna vaatajat heidetakse pidevalt uutesse olukordadesse ning Kristjan teeb mitu katset, et mõista, mida muutuva seisuga ette võtta, mõjub teos väga intensiivsena. Lisaks veel tõsine toon, mis filmi igal sammul iseloomustab. Enne kolmveerandi peale jõudmist hakkab see tugevalt rusuma – vaataja väsib pideva pinge ja hirmu all. „Tagurpidi torn“ vajaks kergust huumori näol, et publikule tekiks mõni hingetõmbehetk. Inglise keeles on kaunis väljend comic relief ehk koomiline kergendus ning just seda kergendustunnet jäi väheks. Kuulsin veidi vähem kui kahe tunni jooksul vaid paari vaikset naeruturtsatust. On selge, et „Tagurpidi torn“ ei ole komöödia ning vaatajad ei peagi iga lastefilmi puhul pidevalt naerma, aga kiire pingelangus on põnevikužanri puhul ootuspärane. Kuskilt peab tulema see jõud, et tegelas(t)ega lõpuni välja sõuda.

    Õrnalt on „Tagurpidi torni“ taustale pikitud aktuaalseid teemasid nagu isa uus naine, vähene tähelepanu pööramine lastele, isa puudumine, laste sõimamine, Soomes töötamine ning uue vanemarolliga kimpus vanemad. On aru saada, et pinna all on igas peres oma mure(d). Siin ja seal jääb küll küsimusi õhku. Näiteks Ariel ja tema ema Maret (Ester Kuntu), kes tahab, et tütar klaverit õpiks, aga on valmis lubama tal ka sellest mõne kuu pärast loobuda. Isa seal majas pole. Jääb segaseks, milline on selle perekonna dünaamika.

    Lastefilm võiks pakkuda mõtteainet nii nooremale kui vanemale vaatajaskonnale. Filmis juurdub lastes kiiresti arusaam, et täiskasvanuid ei saa mingi hinna eest usaldada. Loodan, et „Tagurpidi torn“ suunab iga vanemat analüüsima, kas ta saab midagi teha, et tema laps ei peaks kunagi sattuma olukorda, kus muret pole kellelegi usaldada. Stsenarist Aidi Vallik ja režissöör Jaak Kilmi on osavalt sisse toonud selle, kuidas lapsed projitseerivad vanematelt õpitud maneere endast nõrgematele. See on valus ja ühtlasi tänuväärne lüke. Raske on vaadata, kuidas lapsed augus kükitavat Elmarit pedeks sõimavad, aga mis sa ära teed, kui kodus on isa samasugune. Terav teema, mis filmist läbi jookseb, on vanemate pimedus oma laste tegude suhtes. Oma lapsest suudetakse vaid head uskuda ning kergelt veeretatakse süü kellegi teise lapsele, sest enda oma on „nii õrnake“. Kui noorem vaatajaskond saab kaasa elada põnevale loole, siis vanemad võivad mõtiskleda märksa tõsisemate teemade üle. „Tagurpidi torn“ tõstatab küsimuse: kas vanem üldse teab, millega tema laps tegeleb? Vallik ja Kilmi on tabanud sotsiaalsete teemadega naelapea pihta.

    Lastekamba dünaamika mõjub ekraanil usutavalt. Kõik noored näitlejad on oma rollis üles leidnud tegelase omapära – kes on eestvedaja, kes kamba tarkpea. Jaak Kilmi põhjalik töö lastega on tuntav ning selle tulemuseks on meeldiv kooslus. Silmapaistva rolli teeb Jaanika Arum Loore ja Lisandra noore ema Piretina, kes on usutav juba esimesest sekundist. Rolli sisse elanud Arumit on põnev jälgida, kuna vähestest infokildudest kerkib vaataja silme ette kogu karakter – sai noorelt emaks, läks mehest lahku, nüüd kasvatab üksi alevikus kaht last ning huvitub peamiselt kunstküüntest. Traagiline, ent humoorikas. Evelin Võigemasti näitlejameisterlikkust on meeldiv jälgida igas filmis, ent teda lastefilmis taas kellegi ema mängima panna on ettearvatav ja liialt turvaline. Meenusid nii „Supilinna salaselts“ kui „Vee peal“*. Loomulikult on tema malbus emarolliks sobilik, kuid loodetavasti ei satu ta ka neljandasse filmi sama rolli tegema.

    Kõrvutades „Tagurpidi torni“ Kilmi eelmise täispika filmiga „Jõulud džunglis“ (2020) on Kilmi liikunud plakatlikust käsitlemisest sügavamale loo­jutustamise tasandile. „Jõulud džunglis“ pakkus etteaimatavaid klišeesid, tavapärast noorema ja teismelise õe vastasseisu ning huumorit, mille puhul on aru saada, kui väga on tahetud nalja teha. „Tagurpidi torn“ vaatab seevastu sügavale inimhinge ning leiab lastes tahke, millest sageli ei taheta rääkida. Viimases filmis on Kilmi toonud lastefilmi sisse teemasid ja olukordi, mida on huvitav jälgida ka täiskasvanud vaatajal. Jaak Kilmi on lastefilmide režissöörina teinud suure sammu edasi.

    Operaator Elen Lotman on viinud loo tooni ning visuaalse külje omavahel tugevasse vastuollu. Visuaalselt on „Tagurpidi torn“ lastefilmile omaselt helge – lugu on jutustatud soojades toonides ja nostalgiliselt. See loob tõsise süžeega meeldiva kontrasti. Kaameratöös torkab silma rohke käsikaamera kasutamine. Nii nagu tumeneb laste emotsionaalne seisund, muutub ka keskkond, kus nad viibivad. Päikeseliselt alanud lugu muutub pildis tumedamaks ning kulminatsioon leiab aset ööpimeduses.

    Hea, et „Tagurpidi torn” on jäädvustanud ühe Eesti paljudest mahajäetud paikadest – Laitse raadiojaama. 1947. aastal ehitama hakatud hoone seisab tühjalt ja laguneb, ent seda põnevam on jälgida paika ekraanilt.

    „Tagurpidi torn“ on eesti lastefilmide hulgas uus värske hoovus. Tõsiste teemade lahti harutamine viisil, et ka noorem publik saab kaasa mõelda, on äärmiselt tervitatav. Siin ja seal jääb silma puudujääke tegelaste terviklikkuses ja süžees, kus pole hetkekski aega hinge tõmmata. Igas vanuses publik leiab midagi, mida endaga filmist kaasa võtta ning lastefilmi puhul on see ootuspärane. Sellegipoolest on Kilmi areng lastefilmide režissöörina tugevalt tajutav ning jääb üle vaid oodata, et ka tema järgmised filmid toovad vaatajad saali.

    * „Supilinna salaselts“, Margus Paju, 2015; „Vee peal“, Peeter Simm, 2020.

  • Naised saavad hakkama

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Lühifilmide kassett „Ma olen naine, ma saan hakkama“. Lühimängufilmid „Maakohus“ (Kafka Films, Eesti 2020, 15 min), režissöör-stsenarist Eeva Mägi, operaator Sten-Johan Lill, produtsent Karoliina Veetamm, helilooja Tanel Kadalipp, osades Mari Abel, Tambet Tuisk, Meelis Rämmeld, Helena Lotman ja Alfred Villem; „Mia ja Liki“ (Tandem Film, Eesti 2021, 15 min), režissöör-stsenarist Katrin Tegova, produtsent Maario Masing, operaator Mart Raun, helilooja Janek Murd, osades Miriam Mia Maimik, Liisa Lotta Vahemets, Maria Peterson ja Andri Luup; „Leidsin“ (Kino Eyes Master Consortium / BFM, Eesti 2021, 15 min), režissöör Ragne Mandri, stsenarist Stella Carneiro, operaator R. M. Ramprasad, produtsent Laura García Baeza, osades Mirtel Muga, Filipp Varik, Jevgeni Moissenko, Kirstofer Sander jt; „Vanaema, saa tuttavaks“ (Sygistuul, Eesti 2021, 18 min), režissöör-produtsent Kaire Russ, stsenaristid Kaire Russ, Eve Tisler, operaator Carolyn Niitla, helilooja Toomas Lunge, osades Tiina Mälberg, Grete Konksi, Ines Aru, Riho Rosberg, Raivo Trass, Jaanika Arum jt.

    Meeskirjutajana, eesliidet rõhutades, pean ma lühifilmide kasseti „Ma olen naine, saan hakkama“ arvustamist alustades püüdma positsioneerida kirjutaja võimupiirid, sest üks vastuolu on viimasel ajal teravalt silma torganud, õigemini oleksin endal sellega kujundlikult peaaegu silma peast torganud. Kerge on soolise võrdõiguslikkuse miiniväljal mõne killuga pihta saada ja nii sain mõnda aega tagasi ühismeediasfääris sugeda ühelt filmilavastajalt (sugu täpsustamata) selle eest, et kasutasin sõna „naisrežissöör“. Arusaadav: kunstilises plaanis ei tohiks olla mingit vahet, kas lavastaja on naine või mees – ja ei olegi. Mul pole kunagi pähe tulnud seda erisust mingil moel rakendada, välja arvatud paaril juhul, kui nimekirja koostamise üheks kriteeriumiks on olnud sookvoodi järgimine. Olen ka nõus, et mingis kontekstis võib eesliite „nais-“ kasutamine olla kuidagi getostava mõjuga, isegi segregatsiooni näide. Küsimusi tekitab aga see, et sooerisust kasutatakse info edastamisel kogu aeg. Näiteks tunni aja eest saabus mu postkasti teade Euroopa Filmipromotsiooni (European Film Promotion) korraldatava ürituse „Euroopa! Naiste hääl filmis“ kohta. Selle raames tutvustatakse Sydney filmifestivalil kümmet naissoost Euroopa lavastajat. See on vaid üks esimesena meenunud näide paljudest. Eesti lühifilmikasseti kirjelduse avalause aga kõlab nii: „Nelja Eesti naisrežissööri värsketes lühifilmides kujutatakse tüdrukute või naiste muresid, millega neil tuleb rinda pista ja millega nad omal viisil toime tulevad“.

    Mulle teeb vaid heameelt, et naissoost lavastajate hääl nüüd kaugemale kostab kui enne, loodetavasti see trend lihtsalt suurendab meie valikut ja laiendab maailmapilti. Küll aga tahaksin ehk rohkem meelekindlust selles osas, mis me selle sõnavaraga siis teeme. Kas „naisrežissöör“ on uus N-word, mida tohivad kasutada vaid naised ise?

    Naised ja pered

    Ma mõistan kasseti koostajate kavatsust pealkirjaga „Ma olen naine, ma saan hakkama“ viidata pealkirja kaudu nelja esindatud lavastaja ühisnimetajale, nende soole, ning ka seda, et ehk mõeldi pealkirjas kõrvalmõttena ka lavastajaid endid. Tõsi, selline motiiv filmides justkui ka esineb, aga kohati mõjub see pealkiri taandavana, sest keeruliste olukordadega peavad hakkama saama ka teised. Laiemalt tunduvad kõik neli filmi rääkivat katkisest perest: „Maakohtu“ keskmes on lapse hooldusõiguse kohtuprotsess, „Mia ja Liki“ räägib lahutuse tagajärgedest lastele, filmi „Leidsin“ dialoogiridadest paneme kokku pildi vastu tema tahtmist pildist eemaldatud pereisast (üritan mitte spoilerdada) ja järgnenud traumast perekonnas, ja „Vanaema, saa tuttavaks“ tutvustab perepildikest kapist väljatulemisest ja väikekodanlikust homofoobiast. Selline filmide järjestus tundub olevat põhjendatud, sest kui kolmes esimeses kirjeldatakse perekonna lagunemise tagajärgi ja kasutatakse dramaatilisi sisupöördeid oma sõnumi kohaleviimiseks, siis toonilt kergem „Vanaema, saa tuttavaks“ on perekonda ühendava sõnumiga. Ka „Mia ja Liki“ on toonilt kergem (eriti Janek Murru muusika on filmi karmile teemale helge kontrast), „Maakohus“ aga tasandab kohati väga valusa dialoogi ja rollimängu (Tambet Tuisul tuleb see eduühiskonna lurjus ikka väga hästi välja!) tugeva absurdielemendiga, mis ei luba toonil liigtõsiseks muutuda.

    Isiklik suhe

    Kui kirjeldada, mis filmide puhul töötab, siis on see isiklik suhe materjaliga. „Maakohtu“ puhul ehk mängib rolli, et lavastaja Eeva Mägi on ise juristiharidusega ning puutunud seesuguste psühholoogiliste võimumängudega selles kontekstis ka varem kokku. Kohtuprotsessi absurdse toimumispaigaga nihkesse ajades (istung toimub keset põldu) ja seejärel absurdielemente tasapisi ka loosse sisse tuues viitaks Mägi justkui õigusteaduse enda absurdsusele ja kohtumõistmisele kui mingile bürokraatlikule teerullile (kombainile?), mis ei luba inimese emotsioone argumendina kasutusele võtta. Helena Lotmani mängitud advokaadi läbi näeme kõige labasemat JOKK-manipuleerimist, ja Eeva Mägi tundub siin lavastajana viskavat kinda iseendale kui juristile.

    „Maakohus“ aga tasandab kohati väga valusa dialoogi ja rollimängu tugeva absurdielemendiga, mis ei luba toonil liigtõsiseks muutuda. Pildil Isa (Tambet Tuisk) ja taamal tema advokaat (Helena Lotman).

    Väga isiklikult pinnaselt tundub olevat võrsunud ka „Mia ja Liki“. Filmist on Sirbis juba pikemalt kirjutanud Peeter Sauter, kes ütleb oma arvustuses: „Katrin Tegova ongi kirjutanud lihtsa, ometi valusa filmikese teemal, mida tajub ja mille on läbi elanud“1. Oma kogemuse (ilmselt) ühe tülitseva vanemana on ta aga intrigeerivalt jätnud kinniste uste taha ja vanemaid näeb vaid varjudena ja osaliselt, häälte kaudu, nägu näitamata. Selle asemel on keskendutud lastele, kahele õele, kelle muidu veidi kahtlaselt head läbisaamist omavahel saab tegelikult ilmselt selgitada perepsühholoogilise väitega, et õed-vennad saavad omavahel hästi läbi siis, kui perekonnas on asjad halvasti ja kaitset on vaja leida üksteiselt. Südamlik lugu ei suru end liialt peale, aga edastab sõnumi sellegipoolest selgelt.

    Filmid, kus isiklikku seost on raskem ette kujutada, on aga kohe kahvatumad. Komplekti kolmas lugu „Leidsin“ rabab dramaturgiliste liialdustega – laps leiab maja keldrist röövitud politseiniku jne –, mille puhul tekib lihtsalt raskusi selliste juhtumite usutavusega, nende paigutamisega meie reaalsusse. Jah, eks ilmselt tule ette ka seda, aga pigem kuskil Mehhikos. Ja „filmis“. Võib-olla just seetõttu on mul keeruline ka looga kontakti leida ja seda mõtestada. See on ka ainus film neljast, kus lavastaja pole ise stsenarist. Kuna see on magistritöö (Erasmus, Viewfinder Masters Project), siis pole ehk alust ka ülearu kriitiline olla, aga kuivõrd lavastaja Ragne Mandri eelmine lavastajatöö „Väike puust linn“ (BFMi lõputöö juba aastast 2009) oli päris nunnu väikelinna indie-etüüd, oleks alust ka rohkemat oodata. Võib-olla on siin asi tootmises? BFMi lehelt võib lugeda, et tegu on viie kooli, ka BFMi, ühiselt pakutava operaatorimagistri kursusega ja film on valminud selle raames. Tundub, et terviknägemust pole siinkohal selles koostöövormis igatahes õnnestunud saavutada. Kirju võttemeeskonna nimekiri tekitab soovi uurida, kuidas see tegemine täpselt välja nägi.

    „Vanaema, saa tuttavaks“ toob aga välja Eestis valitsevad stereotüüpsed eelarvamused – homofoobia, rassisuhted –, mida ikka filmides aeg-ajalt on kõnetatud, ning asetub nende kuvamisega ehk kuskile „Eesti matuse“2 seatud redeli kõige alumise pulga ja allegoorilisema, kunstilisema lähenemisega lühifilmi „Omad“3 vahepeale. Mulle meeldib, et „Vanaema, saa tuttavaks“ on tulnud justkui väljastpoolt süsteemi (filmiinstituudi rahastust ja filmikooli väetisepeenart), ent pakub välja väga esindusliku näitlejate nimekirja, kelle etendatud perekondlik söögilauafarss on mõnes momendis õnnestunum kui mõnes teises, aga on mõnuga jälgitav ja iseenesest sümpaatne. Kui, siis võiks kaasav sõnum olla ehk veidi vähem osutav, sest muidu on oht mõjuda sotsiaalkampaaniana, aga kokkuvõttes meeldejääv esimene katse.

    1 Peeter Sauter. Lihtne, aga oluline. – Sirp, 10. XII 2021. https://sirp.ee/s1-artiklid/film/lihtne-aga-oluline/

    2 „Eesti matus“, René Vilbre, 2021.

    3 „Omad“, Marta Pulk, 2018.

  • Mustamäe 60

    KARIN PAULUS

    Tallinna linn tähistab kuuekümneseks saava Mustamäe sünnipäeva mitmel viisil. Tänu telele on väga paljud üles leidnud Kaja kultuurikeskuses – mis ühtlasi on linnaosavalitsuse hoone – oleva lavastusliku näituse „Minu esimene korter Mustamäel“. Kitsast pilust saab enese litsuda näidiskorterisse, mis on mõtteliselt paigutatud Akadeemia tee 60 majja. Stiilipuhta interjööri puhul on ilmselt snitti võetud vabaõhumuuseumi kolhoosimajast ja nii pole peljatud ei musti nõusid kraanikausis ega käimlas ajalehepaberit taguotsa pühkimiseks. Kõlab estraadimuusika ja kööki täidab ehk liiga kauaks lauale unustatud sprottide tugev lõhn. Tolle aja tundjale ehk uudisväärtust väljapanekus polegi, ent lasnamäelased käivad siin külas otsekui heal tuttaval või nooremad saavad üsna tervikliku pildi Nõukogude perioodi tüüpsevõitu kodude disainist. Kuna etikette ja muud selgitavat pole, siis loodetavasti antakse soovijatele edaspidi väljapaneku kohta ka veidi asjakohast infot. Näituse menukus osutab hästi ka sellele, et meie kultuurielu (ja sealhulgas muuseumid) on suuresti koondunud kesklinna ning selle ümbrusesse ning Mustamäelgi igatsetakse mitmekesisemate sündmuste järele. Männi pargis lindi lõikamisest kõigile ei piisa, sest erisugust rahvast on palju: 1. mai 2022 seisuga 66 101.

    Põlvkonnaprojekt

    Üldiselt on Mustamäes palju head. Nii on suurepäraseks omaduseks elanike paiksus. Nimelt pole Mustamäe praegu erinevalt näiteks Viimsist mingi magala, vaid nagu Lasnamäelgi, nii on kohalikele kõige levinum sihtkoht (kooli, tööle jm) nende oma linnaosa. Seega töötab algne kontseptsioon, kõik on käe-jala juures, väga hästi. Nõukogude linnaehituses tehti totaalseid komplekse, sest maa polnud eraomand ning peale elamute rajati kohe ka kõige sobilikumasse kohta teed, kauplused, koolid, lasteaiad ja tootmisettevõtted. Mõrult võib lisada, et ilmselt pärsib suuremat pendeldamist ka väiksem sissetulek.

    Mustamäe on olnud ning ka jäänud mõneti põlvkonnaprojektiks: uutesse majadesse said toona korteri paljud spetsialistid ehk nooremapoolsed inimesed. Et elutingimused olid tolle aja kohta suurepärased ja teenused samuti, siis ära kolima ei kiirustatud. Edaspidi ei tekkinud paljudel enam ka võimalust, sest erinevalt Nõmme või Pirita majast ei ole Mustamäe pärast taasiseseisvumist enam kõige popim linnaosa. Esimese põlvkonna korterisaanute lapsed on, veidi utreeritult, kodukandist suure rõõmuga lahkunud ja nii oli 2021. aastal 75+ inimesi 13 protsenti elanikkonnast, mis teeb Mustamäest kõige eakama linnaosa.

    Mustamäe muidu väsinud väliruumi kvaliteeti aitab tõsta hiljuti uuendatud Männi park, maastikuarhitektid Lidia Zarudnaja, Kersti Lootus, Kadri Uusen, Liivi Mäekallas.

    1958. aastal toimus võistlus, mille tulemusel liiguti Mart Pordi ümber koondunud noorte arhitektide lahendusega edasi. „Tollal noori arhitekte palju polnud. Mart Port kutsus kampa. Tema, Tippel ja mina käisimegi õhtuti Mustamäed tegemas Mardi juures. Siis kui see lõpp oli, siis Mardil oli õnnelik juhus pääseda sotsmaale. Me lõpetasime Tippeliga, ega me mingeid põhimõttelisi muudatusi ei teinud. Mäletan, kui tööd ära viisime, oli suur kerge makett, Pordi vend Jaan Port hoidis ühest otsast, mina teisest ja lidusime Pika tänava poole. Tollal oli kombeks, et kõik võistlejad, kes on töö ära andnud, jäävad sinna passima, et kes on see tola, kel läheb minut või kaks üle kella,” on meenutanud 2007. aastal Mustamäe esialgse detailplaneeringu üks autoreid Toivo Kallas. „See kuulus sellesse aega, mis oli suhteliselt vaene. Inimesed elasid tervete peredega ühes toas ka Eestimaal, mitte ainult Leningradis. Maju ju polnud, kõik olid hävinud. Tollal lähtusime ikka ideaalidest, et majad, lasteaiad, koolid, puud vahel.“ Port on rõhutanud 2007. aasta intervjuus, et tüüpsuse eelistamise põhjused olid mõistetavad: linnad kasvasid, sõjapurustused olid suured, enne sõda elas kaks kolmandikku inimestest maal, pärast sõda oli see vastupidi. Tagantjärele nägi ta Nõukogude aja norme nii piiraja kui ka kohati vajaliku suunajana: „Igasse korterisse pidi päike paistma minimaalselt kolm tundi, praegu see nõue näiteks puudub. Öeldakse, et need on külaliskorterid.“ Snitti võtsid autorid mitte ainult Moskva uutest linnaosadest, vaid muidugi ka Põhjamaadest, kellest eristuti viletsama ehituskvaliteedi, väiksemate korterite ja korralikult välja ehitamata keskuse poolest.

    Mustamäe rajati varem olnud aiamaade ja väikeelamute piirkonda. Esimeses mikrorajoonis läks suuremaks ehituseks lahti 1962. aastal, sest 1961. aastal hakkas tegutsema Tallinna majaehituskombinaat, kus toodeti nii nagu paljudes teistes Nõukogude Liidus asutatud üksustes Prantsuse inseneri Raymond Camus’ firmas välja töötatud betoonelemente. Kui esiti rakendati tüüpprojekti 1-317, siis peagi tõrjus selle välja piirkonnale näo andnud Giprostroiindustrija projekti 1-464 kohaldus. Neid iseloomustas veelgi ratsionaalsem, aga esteetiliselt tundlikum käsitlus, mis avaldub paneelide puistekrohviga viimistluses, lamedates katustes, avade tasakaalustatud rütmides ja kelmikalt üles kaarduvates varikatustes. Modernismi asjalik ilu ja omamoodi miinusvõtete kasutamine muudab tähenduslikuks kõik üksikud detailid – isegi rõdupiirete viimistluse variatsioonid. Aeg oli veel vaene ning viiekorruseliste majade korterid olid tibatillukesed, hoonetes ei olnud ka lifti. Siiski tähendas tol ajal mugavustega omaette korter, kus peale sooja vee ja keskkütte oli ka rõdu, enamiku jaoks midagi kadestusväärset.

    Elamispind paljudele

    Mustamäe paneelmaja näitas väga selgelt liikumist anonüümsuse poole, kus isikupära ning autori ja kasutaja egoistliku enesekehtestamise asemel on keskmes hoopis tulemus: elamispind paljudele.

    Hiljem lisandus ka teistsuguseid tüüpelamuid. VI mikrorajooni 1966. aastal projekteeritud ning alates 1970. aastast valminud kahe ja viie sektsiooniga üheksakorruselised kortermajad hakkavad silma suurepäraste proportsioonide ning hea kompositsioonitaju poolest. Võib täheldada, et põhiliselt ajalooliste linnaasumite puumajadest või maalt madalatest taredest tulnute silmis oli tegu vaat et pilvelõhkujatega. Kui enamik Mustamäe uutest majadest ehitati suurpaneelidest, siis Raine Karbi kavandatud hooned olid tellistest. „Ses polnud tegelikult midagi eksperimentaalset. Seal oli lihtsalt väga primitiivne probleem, et paneelivabrik ei suutnud täita seda elamispinnaruutmeetrite plaani, mida meie parteijuhid olid võtnud kohustuseks suure Vene impeeriumi hüvanguks ehitada ja ta ei suutnud seda täita. Ja siis tuli lihtsalt tellistest maju kõrvale ehitada,” on Karp avameelselt ja irooniliselt majade taustast kõnelnud. Vilde tee korrusmajades oli 54 mugavustega ehk siis keskkütte, sooja vee, kanalisatsiooni, liftide ja prügišahtidega varustatud korterit. Erinevalt viimaste kümnendite sageli ebapraktilistest põhiplaanidest oli tol ajal kodul meie kliimas vägagi vajalik väike esik, eraldi köök ning omaette sissepääsuga toad. Korteri suurus ja tubade arv lähtus tolle aja normidest arvestusega, et inimese kohta oleks ligi 15 ruutmeetrit elamispinda. Nii oli kahetoalise korteri suurus 29,6, kolmetoalisel 41,7 ja neljatoalisel 63,4 ruutmeetrit. Tellise ja puidu vastandlikkus, ristkülikute-triipude rütmid ning teatud karmus mõjusid isegi pisut jaapanlikult.

    Nagu teisi uuslinnaosi, kavandati Mustamäed – vähemalt paberi peal – kui tarka tervikut ehk siis elamute kõrvale pidid tulema koolid, lasteaiad ja kõikvõimalikke teenuseid pakkuvad keskused. Neid nimetati ABCdeks, mis viitas kenasti, et sealt saadi kätte nii hädavajalikud kaubad (A) kui ka muu vajalik (B ja C). Nii olid lisaks toidu- ja tööstuskaupadele sama katuse all näiteks kulinaaria, juuksuritöökoda, selvepesula, keemiline puhastus, aga ka raamatukogu, korrakaitsepunkt, vehklemissaal ja restoran. Legendaarne Kännu Kuke restoraniga ABC-5 (valmis järkude kaupa aastaks 1970, juhtiv arhitekt Peep Jänes), mis nägi eriti šikk välja, kuna mängiti oskuslikult maastikuga ning loodi noobel paviljonidega modernistlik omamaailm, mis meenutas Saksamaa ja Põhjamaade uute keskuste lahendusi, kus pakuti vaid jalakäijatele mõeldud sõbralikku ruumi, mis kutsus poodlema ja vaba aega veetma. Nagu paljudes teistes mikrorajoonides, oli sealne kaubandus- ja teeninduskeskus piirkonna identiteedi alustala. Sellega anti ühemõtteliselt teada, et kommunismi ehitamine on kaotatud illusioon ning võimudel on lihtsam kodanikke heaoluga ära osta. Mugavdudes pöördusid aga inimesed üha rohkem endasse ning kasvas individualism. Nii sovetiseerus ühiskond rööbiti läänestumisega: Nõukogude kord funktsioneeris kui pealisehitis, mis rudimendina mõjuva retoorikaga ei põhjustanud isegi erilist protesti.

    Praegu

    Kuuskümmend aastat hiljem ootab Mustamäe selgemat linnaehituslikku ja poliitilist visiooni. Linnaosa ja sellega orgaaniliselt seotud Kristiinet tihendatakse hoolega. Üks terviklikumaid on Mustika keskuse külje all olev Sipelga elurajoon (2008, Andres Siim, Jan Skolimowski, Kristel Ausing). Praegu on käimas kunagise Kadaka aiandi kandis Uus-Mustamäeks tituleeritud, umbes 750 korterit pakkuv arendusprojekt (Karina Niinepuu ja Indrek Mikk). Hindade mõttes võiks tegu olla paljudele peredele esimese päris oma koduga.

    Siiski pole linn suutnud end väga kehtestada. Ehitatakse üksikuid maju, mitte elukeskkonda kui tervikut. Kiira-käära kulgevad teerajad ning majadevaheline haljastus on linlase poolt vaadatuna väheambitsioonikas.

    Suuresti tuginetakse Nõukogude ajal loodule, kuhu tehakse üksikuid täiendusi. Kaubanduskeskuste-poodide kõrval on piirkonna arengu seisukohalt märgiline ikka veel pooleli, veel mitte päris valmis Maarja Magdaleena kirik (arhitektid Risto Parve, Kai Süda, Martin Kinks, Margit Valma, arhitektuuriteadlane Mait Väljas). Väliruumi kvaliteeti tõstab hiljuti uuendatud Männi park (maastikuarhitektid Lidia Zarudnaja, Kersti Lootus, Kadri Uusen, Liivi Mäekallas).

    Hoonete poolest on tohutult kasvanud tehnikaülikool. Samal ajal on linnak aina enam isoleerunud ja sellega koos ka marginaliseerunud. Ometi võiks ülikool olla protsesside käivitaja (ma ei mõtle iseliikuvat bussi) ning külalislahke võõrustaja.

    Mustamäe on väga roheline. Kuna elanikke on palju ja autode saaste suur, siis on sealsed pargid, näiteks Parditiigi ja Lepistiku park, räsitud, kuid ometi armastatud. Väga meeleolukas on jalutada sealsamas Kaja keskuse taga olevas Kadaka metsatukas või suusatada Mustamäe-Nõmme vahel. On näha, et kohalikud seda armastavad ning nõnda on liivases metsaaluses kevadest sügiseni arvukalt lõkkeasemeid. Ei saa pahaks panna, et korrusmaja elanikud eelistavad kallistele lokaalidele vabas õhus aja viitmist.

    Kuigi Mustamäed on kohe ehitatud nii, et põhilised tuiksooned, nt Sõpruse, Mustamäe, Ehitajate, Tammsaare tee, on laiad, on see ka suur miinus. Mustamäed on hea kasutada läbisõiduks, mis toob paratamatult kaasa müra ja heitgaasid, s.t pärsib kohaliku elaniku õnne. Üldiselt on jäänud mulje, et sarnaselt lasna- ja õismäelasega on mustamäelane vähenõudlik ja allaheitlik ning talle piisab vähesest. Nii on majade vahel pea kogu linnaosas autostumise, aga ka lume, prahi, porilompide, tee­aukude pärast ebameeldiv olla. Seega eelistavad jalakäijad algsetele suure ringiga kulgemistele turvalisemaid-kiiremaid otselõikamisi. See näitab aga, et ruumi planeerimisel on prioriteedid mujal kui keskkonnasõbralikel liikumisviisidel.

    Nõnda võib summeerida, et linna tasandil tuleb õppida paremini köitma eri vanuses inimesi. Strateegiakeskuse oskuslikult sõnastatud sihid ja ka rohepealinna tiitel ei vääri ilma reaalsusepuuteta mingit tähelepanu. Mustamäe vajab töökohtade-teenuste hoidmist, aga ka intiimset-lokaalset mõõdet, kus on kohta mitmekesisusel, aktivismil, eri identiteetidel ja linnaloodusel.

  • Unistuste Viljandi

    MERLE KARRO-KALBERG

    Aprilli alguses tõi Viljandi linnafoorum kokku linlased, ruumieriala spetsialistid ja poliitikud. Mõeldi linnaruumi üle, töötati laudkondades ja mitme teema kallal. Milline arengupotentsiaal foorumil avaldus, kus on Viljandi kitsaskohad ja mis laadi lahendused? Neil teemadel räägivad kokkusaamise üks korraldaja, vabaühenduse Loov Viljandi eestvedaja Heldi Ruiso ning volikogu liige Kristina Libe.

    Linnafoorumil tõsteti valgusvihku järve ümbrus. Millistele kitsaskohtadele täpsemalt lahendust otsiti?

    Heldi Ruiso: Linnafoorumi formaat sobib selleks, et võtta vaatluse alla kohad, mis pole veel ära planeeritud. Pöörasime tähelepanu järvele just suure potentsiaali pärast. On ju järve äär kujunenud isevoolu teed, selle arengut ei suuna justkui mingid laia vaatega visioonid. Sellegipoolest on järve ääres olemise ruumi ja loodust aina vähemaks jäämas. Eri sihtrühmadele ja nende vajadustele on aina vähem ruumi, kõigil koos pole enam mugav ega turvaline olla, samuti on plaan ehitada järve kaldale spaa tekitanud muutuse vajaduse.

    See kõik eeldab terviklikku lähenemist, mitte jupp jupi haaval planeerimist.

    Üks põhjusi, miks ma Viljandis elan, on elukeskkond. Kauni metsiku ümbrusega järv on kesklinnas ja see on tohutu väärtus, selle arengut tuleks koos teadjate ruumiinimestega mõtestada. Järve ääres peab igaüks käia saama, oluline on, et kõik leiaksid sealt endale midagi: need, kes ihkavad sportida, aga ka need, kes eelistavad omaette olla ja otsivad linnas nurgakest, kuhu eralduda.

    Kristina Libe: „Kõige olulisem on endalt aeg-ajalt ikkagi küsida, miks ma seda teen, mis on mu tegevuse eesmärk. Kui vastus on olemas, siis on ka jõudu edasi minna ja terad sõkaldest eraldada ehk leida projektid ja ettevõtmised, mis tõesti ärategemist ootavad.“

    Kristina Libe: Järve ümbruskonnas on palju loomulikku loodust, kuid seal, kuhu linnast hõlpsalt ligi saab, pole enam vaikseid omaette olemise ja looduse nautimise kohti. Selleks tuleb päris kaugele matkata ning seega ei ole see enam kõigile sama lihtne ettevõtmine. Aktiivne sportimine järve ääres on kindlasti vajalik ja mõneti ka loomulik – kus siis veel rannavollet mängida kui mitte rannas? –, kuid mõtlema peab ka sellele, kuidas spordirajatistega seotud tegevust paremini organiseerida, et ka need, kes sporti teha ei soovi, ennast rannas hästi tunneksid.

    Randa on kavandatud veel spaa, elamurajooni laiendus, veel mõned spordirajatised, kuid need on jäänud koroona ja nüüd ka Ukraina sõja tõttu ootele. Kui seda kõike ellu viima hakatakse, läheb järve ääres elu veel tihedamaks ja ajaveetmisviiside konkurents samuti. Seetõttu on praegu paras aeg koos linlastega, eri vaadete esindajate ja linnajuhtidega maha istuda ning üle vaadata, kas see, mis juba olemas, ja see, mis tuleb, on ikka see, mida me soovime.

    Kuni pole veel koppa maasse löödud, saab veel arengut suunata ja muuta. Mõelda tuleks näiteks, kuhu ja kuidas leiavad järve ääres endale koha väikesed lapsed ja nende vanemad, täiskasvanud, kes ei taha laste mängudes osaleda, need, kes tahavad vaikust, sportlased, loodusnautlejad jne. Me ei tohi kedagi tähelepanuta jätta, vastupidi, kõik peavad end järve ääres oodatult tundma. Ruumi jagub kõigile, seda tuleb vaid targalt ja koos linlastega planeerida.

    Heldi Ruiso: „Linnaruumi teemad on keerulised ning maailmavaadete vastandumine toob tihti kaasa konflikte. See pole heategevusliku kontserdi korraldamine või koogisöömise ja kohvijoomise ellukutsumine.“

    Kas jäite linnafoorumi tulemustega rahule? Kas saite kogukonnaliikumise eestvedajatena piisavalt ideid? Loodetavasti avardus ka Viljandi poliitikute, nende, kes tegelikult arengusuundade üle otsustavad, maailmapilt ja nad näevad Viljandi linnaruumis uusi võimalusi?

    Ruiso: Foorum oli läbimurre! Olime näinud, kui tegusalt spordiklubid järve ääres toimetavad, ja neil on see õigus ning vabadus. Küsisin endalt, et ehk peaks ka ise seda tegema hakkama. Kohtusin nendega, kes linnas spordielu korraldavad, ja kõigi teiste huvigruppidega esimest korda silmast silma just linnafoorumit ette valmistades ja olen selle eest üritusele lõpmata tänulik. Muidugi suur tänu ka kõigile neile, kes olid kohe valmis koos ajusid ragistama.

    Tundub, nagu oleks Viljandis neli maailma: kultuur, sport, keskkonnahoid ja poliitika. Need peavad ja saavad ometi koos toimida ning nende kokkutoomine ning üksteisele lähendamine oli ka linnafoorumi mõte.

    Mina olen kultuurikorraldaja ja minu arvates on ka linnaruum kultuuri osa. Kogukonnaliikumises olen aga sattunud täiesti uude maailma: on selgunud, et linnaruum on eelkõige poliitikatanner. Isegi kui ei taha sellega tegeleda, oled sunnitud poliitika ja poliitmängude sees olles endale selgeks tegema, mis on poliitika ja kes poliitikud.

    Linnafoorum tõi kõik kokku, töörühmades mõeldi linna tuleviku üle. Kõrvuti fantaseerisid vastakate unistustega linlased. Ruumispetsialistid tõmbasid kaasa ka need, kes iga päev ruumi üle ei mõtle. Ma nägin, et maailmapilt avardus: hakati mõtlema, kuidas teha võimalikuks ka need asjad, mis enne võimatud tundusid. Linnafoorumist sündis tore koostöö.

    Loo moraal on see, et tuleb vaid suu lahti teha ja oma mõtetest ka teistele rääkida. Nii selgub, et kõik mahuvadki ühte ruumi, nii füüsilisse kui ka vaimsesse. Mina sain nendest töötubadest ja vestlustest väga positiivse laengu.

    Mida foorum kogukonnaliikumisele juurde andis?

    Libe: Esiteks said linlased palju paremini tuttavaks, kadus ära pinge ja võõristus. Ka nii väikses linnas kui Viljandi on tekkinud grupid, kes omavahel kokku ei puutu, sellele lisanduvad veel jutud selle kohta, milline keegi on. Kõik on ju tegelikult koostööaltid ja tahavad oma kodukandi arengusse panustada. Foorum andis võimaluse omavahel sõbralikumalt suhelda.

    Tavaliselt ju juhtub nii, et ühe või teiste huvirühma ideedest ja vajadustest kuulevad vaid linnajuhid, aga mitte teised linlased. Nii on lihtne juhtuma, et öeldakse, et ühte või teist asja ei saa teha, sest astutakse kellegi varvastele. Linnafoorum näitas väga hästi, et kui ühe laua taga arutada, siis ei sõtkuta tegelikult kellegi varvastel. Vastupidi – on palju ühiseid eesmärke ja kokkuleppevõimalusi.

    Aktiivsetele linlastele on siiani natuke ette heidetud, et me pole linnaplaneerimise mõttes spetsialistid, et me tegelikult ei tea, millest räägime. Nüüd kutsusime spetsialistid enda juurde, et nad aitaksid meil mõelda ja öelda linnaplaneerijate keeles, mida ja miks me tahame. Selgus, et see, kuidas ja mida me mõtleme ja mida saavutada tahame, pole vale. Seda kinnitasid ka linnaplaneerijad, maastikuarhitektid ja arhitektid.

    Linnafoorumi kõige parem tulemus ilmselt ongi see, et kõik töörühmad jõudsid samale tulemusele. Juhised edasiseks arenguks on sisuliselt sarnased: üle tuleb vaadata võimalused, kuidas eri huvidega sihtrühmad üldse järve äärde pääsevad, rannapromenaad peaks kulgema ka läbi looduslike alade, järve ääres peaks olema oma koht ka introvertidele ehk peab olema võimalus ka teistest eralduda, luua tuleks olemiskohad vee piiril ning veidi ümber korraldada sporditaristu. Iga järgmise projekti puhul tuleks seega vaadata, kas see vastab nendele põhimõtetele, milleni foorumil jõuti.

    Ruiso: Tungivalt soovitati parklaid enam mitte rajada. Kui mõtlen Viljandi linna kuvandile või sellele, miks mina Viljandis elan, siis esimene põhjus on kesklinna loodus. Me ei näe järve, aga sinna on jala viis minutit minna. Meil on lausa kaks järve: Paala ja Viljandi.

    Linnad üle maailma tõstavad oma veesilmi esile ja põimivad need uhkelt linnakoesse. Me imetleme neid linnu. Viljandis on ka see potentsiaal olemas, tuleb veesilm vaid välja puhastada ja püünele tõsta. Kõrgkultuur ei jõua alati Viljandisse, kuid loodus on siin olemas ja linnadevahelises konkurentsis annab see selge eelise. Seega võiks järv olla nähtav ja paremini juurdepääsetav, kalda kujundus atraktiivne ja kõigile mugav.

    Loov Viljandi unistab kultuuripromenaadist, mis teeks linna looduspaikadele, veesilmadele ja kultuuriasutusele ja -objektidele ringi peale. See ongi meie väike spaa.

    Libe: Viljandi linna territooriumist hõlmavad rohealad, pargid ja metsad päris suure osa. Asumites argiasju ajades me loodusega siiski eriti kokku ei puutu. Selleks et loodusesse minna, tuleb ette võtta ekstra retk. Üks foorumi laudkonna juht tõi välja, et talle jäi Viljandis silma treppiderohkus. Me oleme nendega harjunud ega mõtle, kui paljudele on trepp selline takistus, mille tõttu jääbki kuskile minemata või otsustatakse hoopis auto kasuks. Paljudel aga pole auto kasutamise võimalust, pealegi ei peaks autostumine olema lahendus. Viljandi on nii väike linn, et igale poole jõuab tegelikult ka jala. Selleks on vaja lihtsalt tingimused luua.

    On ka väga laugeid teid, mis järve linnaga ühendavad, näiteks lossimäe vallikraav ja Hariduse tänav, kuid need on alakasutatud. Sellised tähelepanekud avavad silmad.

    Ruiso: Linnafoorumil võeti ette ka veidi õrnad, võiks isegi öelda tabuteemad. Näiteks küsiti, kas meil on järve äärde üldse nii suurt spaad vaja, kas järv ja selle ümbrus kannatab need rahvahulgad välja, kas kohalikele jääb veel ruumi. Nii pole siiani keegi julgenud küsida.

    Viljandi järve ümber ju metsikut looduslikku ala on, kuhu võiks oma tegemistega laieneda, aga enamasti tegutsetakse vaid ühes kohas, sest sinna pääseb kesklinnast kõige paremini ligi. Looduslike alade sisse jäävad Natura võrgustiku kaitsealad. Keegi pole söandanud unistada, kas saaks ehk kasutada mõnd piirkonda seal looduslikeks mängualadeks, loodushariduseks, omaette olemiseks jne. Saime vastuse, et saab küll. Selleks on omad reeglid, kuid see pole nii võimatu, nagu arvati.

    Kuidas saab selle energia ja nende mõtetega nüüd edasi minna nii, et kogukonnaliikumise eestvedajate, linnavalituse liikmete ega ka poliitikute ind ei raugeks?

    Libe: Mulle meeldis väga jõudmine arusaamisele, et linnaruumi elavdamiseks ja inimväärsemaks muutmiseks on mõnda asja võimalik teha kohe, väikeste sekkumistena, mis ei eelda suuri investeeringuid. Pigem on vaja pealehakkamist ja otsustamist. Näiteks mõte teha järve äärde toidutänav. Linn ei pea seda ise organiseerima, see on võimalus eraettevõtjatele. Teemana toodi välja ka suurte parklate ümberkujundamine. Ehk tuleks need korrastada, näiteks joonida ja haljastada? Need väikesed asjad saame kohe korda ajada, isegi kui rahakott kõigi suurte plaanide elluviimisele praegu vastu ei pea. Me võime ruumiga eksperimenteerida ja katsetada, et välja selgitada, kas see, millest mõtleme ja mille oleme teistest linnadest eeskujuks võtnud, võiks sobida ka Viljandisse. On hea enne suuri püsivaid muutusi olukord läbi mängida. Ei pea ootama rahalaeva, et siis kõik korraga ära teha.

    Ruiso: Meid on kutsutud volikokku tulemusi tutvustama. See näitab, et muutus on toimunud. Linnavalitsuses tahaksime veel kokku korjatud ideid näidata ning plaanime ühe sündmuse linnarahvale. Sellega tahame välja selgitada, millised on need väikesed sekkumised, mille saab kohe ära teha. Nende poliitikutega, kes olid linnafoorumil kohal, nendega koos teeme veel suuri tegusid, kuid kõiki kutsutuid ja oodatuid seal polnud. Nendega kohtumist ootan samuti.

    Libe: Volikogu liikmena ja ka kogukonnaliikumise eestvedajana tahaksin väga, et läbi arutatud ideed ja mõtted jõuaksid ka volikokku ja komisjonidesse. Poliitika­kultuuri arengu mõttes on oluline, et otsustajad oleksid ühesuguses infoväljas. Me ei saa mõjutada seda, millise otsuse volinik langetab, aga me saame mõjutada seda, mille põhjal ta otsused langetab.

    Ruiso: Loova Viljandi eesmärk ja linnafoorumi korraldamise üks eesmärke on ka vabaühendusena professionaalsemaks kasvada. Me tahame anda tõsiseltvõetavat sisendit, olla usaldusväärne partner linnavalitusele, ettevõtjatele, volikogule ja viljandlastele, kõigile, kellele Viljandi linnaruum korda läheb. Lisaks kõigele muule õppisime linlastena ka seda, kuidas omavahel asju ajada, koostöövaimu tekitada, kuidas olla toredad kaaslased.

    Loov Viljandi on tegutsenud nüüd kaks aastat. Tehtud on omajagu ja paistab, et murdepunkt on ületatud. Kuidas te ise tunnete, millises arenguetapis te praegu olete? Kas viljandlane tuleb kergesti linnaruumi puudutavate algatustega kaasa?

    Ruiso: Mõnikord tulevad inimesed kaasa, mõnikord mitte. Alustasime haridus- ja kultuuriprogrammi kokkupanekust, sest sellega saab ärgitada linlasi linnaruumist mõtlema. Üldiselt arvatakse ju ikka, et avalik ruum on midagi, mille üle otsustatakse kuskil kabinetis, ja et selle puhul teistmoodi ei saagi. Tõenäoliselt teavad praeguseks juba kõik tulevikku vaatavad linnavalitsused ja linlased, et nii see pole.

    Tallinnas ja Tartus on linnaruum juba aastaid arutelu keskmes, kuid julgen väita, et väikelinnades tehakse selles vallas alles esimesi samme. Harjumust käia loenguid kuulamas või osaleda töötubades pole veel.

    Ma olen ka Tallinnas elanud ja seal üritusi korraldanud ning annan endale aru, et siin ei saa oodata samasugust publikut nagu pealinnas. Ma olen alati öelnud pooltühja saali üle kurtmise peale, et spetsiifilised teemad ja süvenemist eeldavad üritused on igal pool pigem väheseid kohale meelitanud. Ole Tallinnas, Tartus, Viljandis või Elvas – linnaruumi teema ei too kokku suuri masse. Oleme ju ka tegutsenud alles kaks koroona-aastat.

    Libe: Linlaste aktiivsus käib ikka lainetena, samuti kõnetavad teemad. Linnaruum on praegu kuum teema ja inimeste huvi kasvab. Viimastel aastatel on linnas palju ehitamist ja elanikkond ärksam, sest harjumuspärane ruum kaob. Ma kandideerisin isegi ju volikokku just linnaruumis aset leidnud muutuste ja arengu tõttu.

    Käiakse teisteski linnades ning nähakse ägedaid ettevõtmisi. Siis soovitakse samu asju ka Viljandisse. Natuke on veel kompamist, kuidas seda huvitavat ja inimsõbralikku linnaruumi nõutada, kuhu ja kuidas peaks pöörduma. Eks seetõttu Loov Viljandi ju ka loodi, et natukene paremini suhtlust suunata, et see oleks konstruktiivne.

    Kas on mõni nipp, kuidas kogukonnaliikumise ja rohujuuretasandi linnaruumi parendamise eestseisjana mitte ära väsida? Teete seda ju põhitöö kõrvalt ning edenemiseks tuleb enamasti võidelda pettumuste, vähese huvi ja ehk isegi kadedusega.

    Ruiso: Põhitöö kõrvalt ongi kogukonna ülesehitamine väga keeruline, sest peale ürituste tuleb tegeleda nii brändingu, juhtimise kui ka kommunikatsiooniga, rahaleidmise ja aruandlusega. Kui satud oma ettevõtmistega negatiivses mõttes rambivalgusse, pole see just kõige innustavam. Alles nüüd saan enda kohta öelda, et must hakkab juht saama. Ma õpin selleks teadlikult ja võtan vastutuse. Varem polnud ma valmis, olin pigem projektijuht, kes viis läbi Loova Viljandi kultuuri- ja haridusprogrammi. See kõik ongi uus, pakub üllatusi ja põletab läbi.

    Linnaruumi teemad on keerulised ning maailmavaadete vastandumine toob tihti kaasa konflikte. See pole heategevusliku kontserdi korraldamine või koogisöömise ja kohvijoomise ellukutsumine.

    Libe: Kõige olulisem on endalt aeg-ajalt ikkagi küsida, miks ma seda teen, mis on mu tegevuse eesmärk. Kui vastus on olemas, siis on ka jõudu edasi minna ja terad sõkaldest eraldada ehk leida projektid ja ettevõtmised, mis tõesti ärategemist ootavad. Kogukond on natuke ebamäärane ja korrapäratu nähtus, seda ei saa juhtida nii, nagu juhitakse ettevõtet. Ühel hetkel tuleb otsustada, kas soovitakse koondada sarnase meelsusega inimesed või üles ehitata võimalikult laiapõhjaline platvorm.

    Aitab see, kui liikumise tuumik on tore ja toetav, mõnikord tulebki aeg maha võtta ja mitte nii palju rabeleda. Oma võimetele tuleb ausalt otsa vaadata. Endale tuleb aru ja asu anda: energia ja jõud ei ole konstant, vaid muutuv suurus.

    Ruiso: Ma võin värskuse hoidmiseks mõne nipi välja tuua küll. Esiteks, ma läksin tulevikujuhtide kooli, mida korraldab vabaühenduste liit, just sellepärast, et mitte ära väsida, et oskaksin juhtida iseennast ja ka Loovat Viljandit. Teiseks, oluline on hea parem käsi, kõike ei pea üksinda tegema. Kolmandaks, ära kunagi kuula neid, kes ütlevad, et pole võimalik midagi muuta, et tegeled mingi jamaga, mis ei vii kuskile. Neljandaks on vaja ka head eeskuju. Kui poleks Tallinna liikumist Elav Tänav, ühismeedia sisuloojat mitte_tallinn, Tartus tegutsevat Kureeritud Elurikkust ning arhitektuurikeskuse üritusi, siis poleks meil julgust jätkunud. Elu ja maailma päästavad ilu, vaprad ja julged. Kui neile vahepeal aitäh öeldakse, siis ongi kõik väga hästi.

Sirp