Toeta
Otsi

Helin Puksand

  • Suur tundmatu

    LIISI LAANEMETS

    ERSO sarja „Maestro“ kontsert „MacMillan ja Pärt. Hingedepäeva kontsert“ 3. XI Estonia kontserdisaalis. Andrea Lauren Brown (sopran), Kim Porter (alt), Danila Frantou (tenor), Alvar Tiisler (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Mai Simson), Vox Clamantis (koormeister Jaan-Eik Tulve), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (kontsertmeister Triin Ruubel), dirigent James MacMillan. Kavas Arvo Pärdi, Benjamin Britteni ja James MacMillani muusika.

    ERSO hingedekuu esimest kontserti dirigeeris briti helilooja Sir James MacMillan. Ta oli viimati Eestis augustis Birgitta festivalil, kus ta juhatas oma kammer­ooperit „Clemency“ ehk „Halastus“. ERSO ette oli helilooja palutud juhatama oma viiendat sümfooniat.

    Kui kontserdiga samal päeval ilmunud Sirbi veergudel avas MacMillan intervjuus Helena Tulvele oma loomisprotsessi detailsemalt*, siis ERSO kontserdile eelnenud vestluses Märt-Matis Lillega markeeriti loomingu pidepunktid publikule laiema kaarega. Viimastel aastatel on ERSO juurutanud sümfooniakontserdi eel lühikest tutvustavat kontsert-vestlust. Ürituse formaat on paika loksunud: põhiosa moodustab (külalis)dirigendi, solisti või heliloojaga vestlemine, peale selle esitatakse paar põhikavaga haakuvat muusikalist numbrit. Kuna raskuskese on vestlusel, tundub mulle ürituse nimetamine eelkontserdiks eksitav. Muusikalise vestluse tuumakus oleneb sellest, kes on palutud vestlust juhtima.

    Märt-Matis Lill dialoogi suunajana oli hea valik: kahe helilooja jutuajamine oli orgaaniline ja sisukas. Eelkontserdile tulnud arvukas publik sai briti nüüdismuusika toetuspunktidest, MacMillani loojateed ja muusikalist keelt kujundanud teguritest ning kontserdi kavast mõnusa ülevaate. Helilooja dirigeerimisel kõlas Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses kaks osa MacMillani motetitsüklist „Strathclyde Motets“ ehk „Strathclyde’i motetid“, mis on loodud kasutamiseks nii teenistusmuusikana kirikukooridele kui ka ilmalikuks ettekandeks. Advendi­ajaks komponeeritud moteti „O Radiant Dawn“ ehk „Oo, kiirgav koidik“ ja „Factus est repente“ ehk „See juhtus ootamatult“ esitus oli rahulik, väljapeetud ja täpne, natukene ehk liigagi korralik.

    Alates Venemaa täiemahulisest sisse­tungist Ukrainasse on ERSO esitanud iga kontserdi alguses Ukraina hümni. Enamasti kõlab see enne kontserdikava võõrkehana, tuletades karjuvalt meelde läheduses toimuvat sõda. ERSO hingedekuu esimese kontserdi kava oli aga kokku seatud nõnda, et hümn moodustas järgnevate teostega seostatud terviku. Nii hümn, Arvo Pärdi „La Sindone“ („Surilina“) kui ka Benjamin Britteni „Sinfonia da Requiem“ ehk „Reekviem-sümfoonia“ räägivad elust, surmast ning vaimsusest ning haakuvad hästi praegu maailmas toimuvaga.

    James MacMillanile oli see teine kord oma viiendat sümfooniat juhatada. Kontserdieelsetes intervjuudes mainis ta mitu korda, et on alati tahtnud saada heliloojaks, dirigendiks hakkas aga juhuse tahtel.

    Samuti olid mõtteliselt omavahel hästi seotud kava põhiteosed. Kava teises pooles kõlas James MacMillani viies sümfoonia „Le grand inconnu“ ehk „Suur tundmatu“. Pärdi looming sarnaneb MacMillani omaga: on ju mõlema looja looming vaimse taustaga ning keskmes on tekst. Samuti on kõik kolm kõlanud teost religioosse alatooniga. „La Sindone“ aluseks on Torino katedraalis hoitav surilina, millel on ristilöödud inimese kujutis, „Sinfonia da Requiem“ on kirjutatud Teise maailmasõja ajal ning tõukunud helilooja vanemate siitilmast lahkumisest, MacMillani sümfoonias on vaatluse all püha kolmainsuse kolmas isik.

    Kava kõige uudsem teos oligi James MacMillani viies sümfoonia, mis on helilooja sõnul katse uurida Püha Vaimu olemust, olemata sealjuures liturgiline teos. Püha Vaimu teemat on muusikas (eriti koorimuusikas) käsitletud varemgi, ent MacMillani arvates mitte piisavalt. Teose tekst on kokku pandud väga erinevatest allikatest: piiblilõigud, pühakute kirjutised ja ka lihtsalt sõnad eri keeltes. Sümfoonias kõlavad inglise, heebrea, vanakreeka ja ladina keel. Püha Vaimu uurib helilooja kolme elemendi ehk õhu, vee ja tule kaudu ning ka teose kolm osa on nimetatud nende järgi.

    ERSO ühismeedias ilmunud inter­vjuus nimetab MacMillan oma sümfooniat „halvasti ohjeldatud segaduseks“ ning täpselt selline eklektiline see ongi. Teos on tulvil mitmesuguseid (muusikalisi) ideid, näiteks algab see koori hääleka hingamisega, sekka sosinaid ja pominaid. Teose osana kõlab muu hulgas ka 20häälne motett, millega helilooja on avaldanud austust Thomas Tallise 40häälsele motetile „Spem in alium“ ehk „Ma ei ole kunagi lootnud“. Samuti on dünaamika ja esituskoosseisude vaheldumine mitme­kesine. Teos algas nii vaikselt, et koori hingamise asemel oli kontserdisaalis kuulda rohkem prožektorite tasast sirinat ja ventilatsiooni pahinat kui teost, haripunktides kõlasid aga orkester ja koor täisvõimsusega, mis Estonia kontserdisaalis kipub muutuma müraks. Kord musitseerisid orkester, koorid ja solistid koos, kord vaheldusid instrumentaalsed ja a cappella lõigud. Kõlas palju imelisi momente, kuulaja lookles koos muusikaga mööda ootamatuid radu ja käänakuid, ent suuremat tervikut minu meelest ei tekkinud.

    Viies sümfoonia on kirjutatud neljale solistile, kammer- ja segakoorile ning sümfooniaorkestrile. Kammerkoori osa laulis Vox Clamantis, segakooriks oli Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos lisajõududega Tampere Cappellast. Kaks koori on ka varem koostööd teinud, kuid Eestis sai sellist komplekti kuulda esimest korda. Kodumaise segakooripõua leevendamise variantidest oli see üks toredamaid, mida olen kuulnud. Solistide roll on teoses väike, nende kanda on teine osa „Zao“ ehk „Elav vesi“. Sopranisoolot laulis Andrea Lauren Brown, kes nagu dirigentki astus viimati Eestis üles Birgitta festivalil etendunud kammer­ooperis „Halastus“, aldisoolot Kim Porter, kes laulis sooloosa ka sümfoonia esi­ettekandel, tenorit Danila Frantou Eesti Filharmoonia Kammerkoorist ning bassi Alvar Tiisler. Kuigi häälematerjali poolest olid solistid erinevad, siis Püha Risti Johannese tekstilõiku ühe nähtuse eri tahkudest sobisid nad esitama nagu valatult. Teose esituse tegidki kõige nauditavamaks vokaalpartiid – koorile ja solistidele loodu kõlas detailselt ja mõtestatult.

    Vaatamata sellele, et publik võttis kontserdi vastu väga soojalt ja pika ovatsiooniga, jäid mind vaevama kahetised tunded. Ühelt poolt annab teose ettekanne heliloojast dirigendiga kindlasti juurde nüansse ja interpretatsiooni, mida muude dirigentidega esituses ei oleks. James MacMillanile oli see teine kord oma viiendat sümfooniat juhatada. Kontserdieelsetes intervjuudes mainis ta mitu korda, et on alati tahtnud saada heliloojaks, dirigendiks hakkamine aga lihtsalt juhtus (kuigi ta armastab mõlemat rolli). Teiselt poolt oli tunda, et kontsert oli ette valmistatud laia pintslitõmbega. Programmiline tervik oli esitatud korrektselt, puudu jäi aga detailsest vormistatusest ja interpreetide vastastikusest inspireeritusest. Paratamatult kiusas mõte, kas professionaalse(ma) dirigendiga oleks töö olnud viljakam ja kuulajale huvitavam. See asjaolu segas seda enam, et kaks nädalat varem tõi ERSO koos dirigent Gilbert Vargaga publiku ette nii täiuslikult viimistletud ja jalustrabava kõlaga Schönbergi teose „Verklärte Nacht“ ehk „Kirgastunud öö“ – ja nüüd ootan kõigilt kontsertidelt samasugust taset.

    * Helena Tulve, Millestki tuleb loobuda, et muusikast osa saada. – Sirp 3. XI 2023.

  • Pealelend – Monika Larini, loovisikute nõustaja ja teemapäeva konsultant

    TAMBET KAUGEMA

    Eesti Teatri Agentuur korraldab koos Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooliga 13. novembril teemapäeva „teater | kestlikkus“, mis leiab aset EMTA peamaja kammersaalis. Sissepääs sinna on huvilistele tasuta. Teemapäevast teeb otseülekande ka ERRi kultuuriportaal, kättesaadav on kirjutustõlge nii kohapeal kui ka otseülekandes.

    Millised karid varitsevad praegu teatri ja tema kestlikkuse vahel? Mis ajendas sellise teemapäeva?

    Teater on sageli väga suur kulutaja. Seda nii keskkonna, etendustegevuseks ja publikule mõnusama teatrikogemuse pakkumiseks kuluva energia kui ka inimpsüühika osas.

    Keskkonnahoiu seisukohalt on omajagu samme väiksema jalajälje suunas juba astutud, olgu selleks teatrimajade valguspargi säästlikumaks muutmine või üha levinum dekoratsioonide ja kostüümide materjali uude kasutusringi võtmine. Mingis osas on sellesuunaline tegevus juba seadustest lähtuvalt vältimatu, aga üha rohkem on ka teatrikunstnikke, kes võtavadki oma loomingu lähte­ülesandeks taaskasutuse.

    Seejuures on kliimaolukord, ressursside kahanemine ja ka ühiskonna suhe keskkonnahoidu pidevas muutumises, mis nõuab teatrilt kui võrdlemisi aeglaselt ja pikka planeerimist nõudvalt kunstivormilt üha rohkem nutikust protsesse ette näha ja pakkuda sellest lähtuvalt leidlikke kunstilisi lahendusi.

    Viimasel ajal räägitakse tunduvalt rohkem vaimsest tervisest. Teatri kontekstis puudutab see jutt sageli küll rohkem teatri rolli ühiskonna vaimse tervise toetajana või selleteemaliste probleemide analüüsijana. Teatritegija psüühika hoidmisega seni veel kuigi agaralt ei tegeleta. Näiteks on teatri palgal psühholoog palju harvem nähtus, kui sama ametinimetuse leidmine mõne IT-firma töötajate nimistust. Võib muidugi küsida, et kas seda üldse ongi vaja. Ehk ongi teater toetav ja turvaline töökeskkond, kus „maagiline kui“ ja suur loomerõõm lahendavad juba eos kõik probleemid? Ilma igasuguse irooniata: mõnda aega see võibki nii olla, aga kuna töö etenduskunstide valdkonnas kulgeb sageli emotsionaalselt kõrgetel kraadidel ning suurte tõusude ja mõõnadega, ei pruugi lihtsalt armastusest oma töö vastu kestlikult töökorras püsimiseks piisata. Siis ongi vaja tugistruktuure.

    Just need teemad ajendasidki andma seekord sõna inimestele, kes nende küsimustega oma töös kogu aeg kokku puutuvad. Kuna mis tahes kestlikkuse edenemine ühiskonnas sõltub suuresti üksikisiku hoiakute kujundamisest, on vaja neil teemadel süsteemselt rääkida. Aga et see ei jääks ainult üheks vestluspäevaks novembrihalluses, oleme kutsunud seda juttu rääkima inimesed, kes oma tegevuses teatris või koolis saavad tööalase positsiooni toel suunata ka kolleege ja üliõpilasi neile teemadele tähelepanu pöörama.

    Kes ja millistele küsimustele oma ettekannetes-vestlustes teemapäeval vastust otsivad?

    Ühelt poolt püütakse välja selgitada, kui loodushoidlik on Eesti teater ja milline roll on teatriinimestel mängida kliimamuutuste ärahoidmisel. Visandatakse tulevik, kus teater koormab keskkonda võimalikult vähe. Kõnelejad toovad esile ka selle, kuidas inimesi teatris võimalikult vähe kulutada. Õhus on küsimus, mil moel saavutada ja hoida vaimset heaolu nii teatri sees kui ka teatri kaudu.

    Ettekannetes ja vestlusringides saavad sõna lavastuskunstnik Kristiina Põllu, vabakutseline teatritegija ja koolitaja Loore Aaslav-Kaasik, Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas, Vanemuise teatri personalijuht Kristiina Kangur, antropoloog Aet Annist, Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübar, Ugala teatri lavastusala juht Pille-Riin Lillepalu, Kinoteatri liige Paul Piik, EMTA lavakunstikooli peakoordinaator Mart Koldits, TÜVKA etenduskunstide õppekava programmijuht Tiiu Tamm, TLÜ BFMi koreograafia õppekava kuraator Oksana Tralla ning mina loovisikute tööalase nõustajana.

    Oma ettekandes annad ülevaate uuringust „Kuidas hoida loovust?“. Mille tulemused esile tõid?

    Tegu on uuringuga, mis käsitleb loovvaldkondade töökeskkonna psühholoogilist fooni, töösuhteid ja loojate ootusi töökeskkonnale, kolleegidele ja üldse ühiskonnale. Küsitlusele vastas 539 looverialade professionaali, nii et vägagi representatiivne tulemus.

    Kui küsitlustulemused põgusalt kokku võtta, siis on valdkonna n-ö keskmine looja selline, kes

    töötab enamasti suurepärast loomingulist eneseteostust pakkuvas keskkonnas

    kogeb ja jagab väga sageli kollegiaalselt tunnustavat õlalepatsutust

    on üldisest tööjõu keskmisest oluliselt pühendunum ja lojaalsem töötaja

    hoolimata sellest, et

    valdkonnas on väga kõrge tööalase kurnatuse ja läbipõlemise määr

    tööks vajalikud tugistruktuurid jäävad paljudele kättesaamatuks

    kultuurivallas töötav professionaal tajub oma positsiooni ühiskonnas marginaalsena.

    Kui rääkida arvnäitajatest, siis kõige mõtlemapanevamad ja valdkonna kestlikkust ohustavamad on kaks fakti. Esmalt asjaolu, et viimase aasta jooksul on 70% vastajatest tundnud tööalast kurnatust ja 39% on kogenud läbipõlemist. Teiseks, ja ühtlasi kõige suurema üllatusena, peegeldasid uuringu­tulemused aga seda, et hoolimata harjumuspärasest mõtteviisist, et elame kultuuri tähtsaks pidavas ühiskonnas, tajub üksnes 38% vastanud loovvaldkonna professionaalidest, et nende töö on ühiskonnas väärtustatud.

     

  • Hans Christian Aaviku ja George Enescu sümbioos

    GRETA-LIISA ARO

    Hans Christian Aavik, Karolina Aavik, Kronbergi akadeemia ja Eesti keelpillisolistid 2. XI Estonia kontserdisaalis. Kavas Kristjan Randalu uudisteos „Catch 23“ viiulile ja klaverile (esiettekanne) ning George Enescu teosed.

    Hingedepäeva õhtul kogunes Estonia kontserdisaali uudishimulikke ja elevil keelpillisõpru: Hans Christian Aavik oli kokku pannud oma sõnul riskantse kava, mida liiga tihti elavas esituses ei kuule. Kontserdi avas ta ise, aga mitte viiuli, vaid lühikese sõnavõtuga, et tutvustada publikule esinejaid ja esitusele tulevaid teoseid. Vestlus kuulajatega tegi õhkkonna kohe hubasemaks, ehk võttis natuke pinget ka esinejatelt maha. Sama rütmiga jätkus kogu kontsert: Hans rääkis iga järgneva teose vahele lühikese loo, et viia kuulajad helitöö lainele.

    Kontserdi muusikaline pool algas Kristjan Randalu uudisteosega „Catch 23“ viiulile ja klaverile. Neljaosalisel teosel on loo taktimõõduks pealkirjast inspireeritult 23/16. Enne esitust ütles Hans Christian Aavik, et esimest korda nooti nähes lõi taktimõõt veidi pahviks küll. Randalu kirjutas teose Aavikutele ning muidugi said Karolina ja Hans Christian Aavik sellega suurepäraselt hakkama.

    Kristjan Randalu „Catch 23“ on inspireeritud Joseph Helleri romaanist „Catch-22“ (eesti keelde on Tiina Randus romaani pealkirja tõlkinud „Nõks-22“ – toim). Teos koosneb neljast osast: I „Spectrum“, II „Inertia“, III „Despite“ ja IV „Conciliation“. Helilooja on teose kohta kirjutanud: „Sul on seda tõesti vaja, aga selle saamiseks pead sa tõestama, et sa seda ei vaja. Kui sa seda aga tõepoolest ei vajaks, siis ei üritaks sa seda ka saada.“ Igatsust oli kuulda palju: viiul alustas õrnade flažolettidega, mis läksid üle rahulikeks, ent kriipivateks septim- ja noonakordideks, need aga omakorda rütmikaks, kuid siiski midagi ihaldavaks meloodiaks. Klaver püsis enamasti madalas registris, mõnel korral oli Karolinal asja ka klaveri sisse. Nüüdismuusika sobis Aavikute duole üllatavalt hästi: nad hingavad nii ühes rütmis, et ka 23/16 taktimõõduga teosed tulevad hästi välja.

    Hans Christian Aaviku koostatud kava mõjus värskendavalt nii esinejaile kui ka kuulajaile. Fotol esitavad Hans Christian ja Karolina Aavik Kristjan Randalu uudisteost „Catch 23“.

    Pärast edukat esiettekannet oli aeg kuulata George Enescu viiulisonaati nr 3. Kuigi tegemist on ühe keerukama viiuli-klaveri-sonaadiga, võtsid Aavikud selle siiski käsile. Karolina Aavik on öelnud, et 2020. aastal, kui kõik tegid kodus suuri plaane, mis keerukad teosed sel ajal selgeks harjutatud saavad, võttis tema ette selle Enescu viiulisonaadi. Kuid juba nädala pärast pani kõrvale, sest teos oli liialt nõudlik. 2022. aastal esitas duo seda aga Carl Nielseni nimelisel konkursil, sellele järgnes Hans Christian Aaviku uhke võit.

    George Enescu, keda on nimetatud Rumeenia Mozartiks, on oma kolmandas viiulisonaadis alapealkirjaga „Rumeenia rahvalikus karakteris“ püüdnud rumeenia rahvaviiside kaudu edasi anda improvisatsioonilisust. Ühtegi otsest rahvaviisi ega improvisatsioonilisust teoses aga pole. Helilooja on nooti kirja pannud kõik keerukad rütmimustrid, meloodiakeerutused ja isegi veerandtoonid.

    Enne mängima asumist mainis Hans Christian Aavik, et kui tundub, et tegu on improvisatsiooniga, siis on teos õigesti interpreteeritud. Minule seostub sõna „improvisatsioon“ väikese segadusega, kus kõik asjaosalised on eriti valvel ja jälgivad üksteise liigutusi. See esitus ei olnud üldse improvisatsiooni moodi, ja seda kõige paremas mõttes. Hans Christiani ja Karolina esituses oli kõik paigas, mõlemad olid keerulisele partiile vaatama indu täis ja nautisid igat nooti.

    Pärast Enescu viiulisonaati käidi kummardamas kolm korda ja publiku soovil kõlas juba kontserdi esimeses pooles lisalugu. Selleks oli Hans Christian Aaviku seade rahvaviisist „Mu süda, ärka üles“ viiulile ja klaverile. Oli ju hingedepäev. Meeleolult erines see täielikult Enescu teosest: kaunis ja õhuline džässilik seade rahustas publiku enne vaheaega maha.

    Pärast vaheaega tulid lavale Kronbergi akadeemia ja Eesti keelpillisolistid, esitusele tuli Enescu keelpillioktett C-duur. Kui helilooja selle 1900. aastal kirjutas, kukkus esimene esitamiskatse läbi, sest pärast mitut proovi leidis dirigent, et selle mängimine on siiski liiga riskantne. Nii kõlaski oktett esimest korda alles üheksa aastat hiljem. Selles kontserdisarjas olid aga kõik keelpillimängijad teosest nii palju üle, et kui 40 minuti pärast teose viimased akordid kõlasid, ei tahtnud kellegi energia veel raugeda. Keelpilliokteti esitasid Hans Christian Aavik, Dmõtro Udovitšenko, Hana Chang, Triinu Piirsalu (viiul), Sáo Soulez Lariviére, Liisa Randalu (vioola) ning Anouchka Hacko ja Marcel Johannes Kits (tšello). Tegemist on oma ala tõusvate tähtedega, kel kõigil on ette näidata rahvusvaheliste konkursside suurepärased tulemused. Kuigi enamasti on kõik kaheksa virtuoosi harjunud soleerima, ei jäänud kellelgi ka ansamblimängus midagi vajaka. Sest hea solist suudab ja peab ka teistega arvestama.

    Enescu oktetist jäi enim kõrva kontrastne dünaamika: oli hetki, kus soolopartiid mängiti pianissimo’s ja seitsme mängijaga saatepartii oli veel vaiksem, ühtlasi kõlasid kaunis fortissimo’s teose esimesed ja viimased taktid, uhked ja sügavad unisoonid. Kuna laval olid head sõbrad, oli nende suhtlust tore jälgida. Soololiinide üleandmine, olgu siis viiulilt viiulile või viiulilt tšellole, kõlas väga ühtlaselt.

    Pärast tormilist aplausi esitati veel kaks lisapala. Esimese, Felix Mendelssohn-Bartholdy keelpilliokteti op. 20 IV osa kohta ütles Hans Christian Aavik, et otsus seda lisalooks mängida tuli proovis üsna spontaanselt. Sest kui juba, siis juba! Mendelssohn oli nimelt keelpilliokteti kui žanri rajaja, kellest võttis eeskuju ka George Enescu. Oli ilus ja tempokas austusavaldus.

    Teise lisaloona kõlas Taani Keelpilli­kvarteti menuett nr 60. See oli sellise hoogsa kava lõppu nii armas ja õrn, et hingedeajaks sai sooja tunde sisse küll. Kuna tegemist on kvartetiga, aga laval oli mängijaid kaks korda rohkem, lahendati olukord nii, nagu Enescu on soovitanud keelpilliorkestritel oktetti mängida: õrnemates kohtades mängib väiksem koosseis (siin kvartett), valjemaid mängitakse koos. Selline loovalik oli ootamatu, aga meeldivalt üllatav.

    Kontserdil kõlas üks õnnestunud teos teise otsa. On tore, et muidu Saksamaal elavad ja õppivad eestlased käivad oma annet ka kodumaal jagamas ja võtavad veel suurepärased interpreedid ka kaasa. Hans Christian Aaviku koostatud kava mõjus värskendavalt nii esinejaile kui ka kuulajaile.

  • Sõõm värsket klaasipuru

    TRIINU SOIKMETS

    Kateriin Rikkeni näitus „Sõõm“ Hopi galeriis 20. X – 14. XI.

    Pisikesse galeriiruumi pistetud briljantrohelise klaasipuruga kaetud installatsioon on justkui teraapiasessioon ja päästeoperatsioon, mis vabastab allasurutud tunded ja juhib tähelepanu klaastara eluringile. Klaasiga töötamine on niivõrd materjalikeskne ja tehnikapõhine, et ühel hetkel hakkas see Kateriin Rikkenit lihtsalt ahistama – küllap tuttav tunne teistegi erialade inimestele, kui nad oma karjääris aeg-ajalt justkui surnud punkti jõuavad.

    „Ma ei tundnud enam rõõmu, naudingut. Punane tuluke hakkas tööle, et mis minust saab,“ on paljastanud autor näituse tagamaa. Loomult küll eksperimenteerija, oli ta olnud häiritud mõttest, et innovatsioon eeldab katsetusi ja tekitab tohutult jääke, millest ei saa enam midagi teha, kuid mida ära visata ka ei raatsi. Pealegi on tööetappides kulutatud palju ressurssi, näiteks väga palju klaastaarat, mida ei saa taaskasutada, sest see tuleb purustatuna lihtsalt maapõue matta.

    Kunstnik tahtis ka tunda end metsiku ja vabana, eirata klaasimeediumiga seotud tavasid ja tabusid. Klaasikunsti kirjutamata reegel on, et elemendid liidetakse omavahel sulatamise teel ning liimimine on kurjast. Rikken otsustas aga kehastuda punkariks, pudelid puruks lüüa ja puru just nimelt kokku liimida: „Olen ise alati olnud hästi sõnakuulelik ja korralik, tundsin, et mul on vaja neid piire nihutada.“ Esimeseks sammuks sellel teel oli juba ka tema hiljutine joogiklaaside seeria „Kogum,“ mille ta puhus käsitsi ehk ilma vormita ning mis seetõttu oli talle omaette eneseületus ja tundemaadlus.

    Ruumiinstallatsioon „Sõõm“

    „Sõõmu“ puhul on vormid, geomeetrilised põhielemendid, küll olemas, kuid need on pööratud n-ö pahupidi: klaasi ei valata nende sisse, vaid kleebitakse peale. Pallid, pappkastid, torud – kõik on kaetud mitme kihi liimi ja klaaspudelipuruga, mille hankimine polnud sugugi lihtne. Rikken kirjutas mitmele poole, sai loa sukelduda seljakotiga ööklubi prügikasti ning siseneda peenesse bistroosse, põigates tee peal ökopoodi lastele pulgakommi ostma. Niivõrd kontrastne kogemus ajab segadusse. „Ühel hetkel lähed prügimäele ja järgmisel hetkel ostad midagi luksuslikku. Ja mõtled, et see on täiesti ok. Aga tegelikult sõidab katus ära ja see on õudne. See raputab,“ on tunnistanud autor.

    Grupiteraapia stuudios

    Kokku läks näituse tarvis kasutusse 63 riislingu- ja vahuveinipudelit, mille spetsiifiline Tarhuni-roheline toon erineb näiteks punase veini jaoks mõeldud, tunduvalt tumedamast oliivrohelisest klaasist. Värviteraapia teadmiste kohaselt eristab inimese silm kõige paremini rohelise varjundeid ning seetõttu ollakse kõige õnnelikum rohelises ümbruses ja looduses, saades sealt positiivseid impulsse. Rikkenile ongi kogu protsessist saanud samuti omamoodi teraapia: tegevuse käigus avastas ta mitmed iseenda vajadused ja andis selleks võimaluse ka teistele. Tema stuudios käis klaasi purustamas abiks viis inimest, mina nende hulgas.

    Abiküsimine oli mõnes mõttes samuti osa Rikkeni teraapiast, lausa sotsiaalne projekt: „See oli midagi täiesti uut. Mul ei ole raskusi küsida tänaval teed, kui olen eksinud, kuid oma stuudiot ei ole ma seni teistele avanud.“ Vabaduseiha tasakaalustas siiski teatav süsteemsus: pudelid tuli kuumutada ja jahutada, et neisse tekiks mõraline struktuur, ning see eeldas temperatuuri jälgimist ning arusaamist rakendusjõust. Tekkis huvitav kombinatsioon mees- ja naisenergiast, yin’ist ja yang’ist. Siltide mahakoorimine söövitava seebikivi abil õpetas hetkes olema. Rikken oli pidanud seda puhtalt sõnakõlksuks, aga näitust tehes tuli arusaamine „See ongi sõõm värsket õhku, mida igatsesin oma ellu!“.

    Ettevalmistatud pudelid võisid nüüd minna abiliste kätte. Kujutasin ette, et purustan neid umbes nii nagu karamellkomme koogi kaunistamiseks: froteerätiku vahel haamriga toksides. Tegelikult aga istusin taburetile, jalge ees keemialaborist pärit raske metallnõu ja -uhmer, peas kõrvaklapid ning nina ees mask. Ja hakkasingi pudeleid purustama – tulemuseks eri fraktsiooniga klibu ja tolm, mis pole sugugi terav, vaid pehme ja sädelev. Ka klirin ei olnud kõrvulukustav, kuigi kehaline aisting oli veidi ebamugav: meenus lapsepõlv Pärnu rannas, kus kaasa pakitud kooritud keedumuna süües tunned, kuidas liiv krudiseb hamba all …

    Kunstnik Kateriin Rikken

    Rikken pani tähele, et abiks käinud purustajatel oligi igaühel oma ettekujutus, kuidas see protsess peab välja nägema – mõni ootaski, et saab pudeleid vastu seina loopida. Hakati ka analüüsima, miks pudelid purunevad erinevalt, eristus ka abiliste purustamiskäekiri ja rütm. Inimestel on justkui vajadus välja elada frustratsiooni ning purustamine annab selleks võimaluse: saab vaadelda, kuidas täpselt seda teed, mida siis tunned ning mida endas vabastad. „Kui juba sellel töörajal oled, siis tundub see väga mõnus, meditatiivne tegevus,“ tõdes üks kaaspurustajatest. „Tekkis igatsus muretu lapsepõlve, kohaloleku, rõõmsa lihtsalt olemise järele,“ oli teine tänulik.

    Publikuprogramm näitusel

    Näituse kohtumistunnil 5. novembril arutles Rikken loomise ja loovuse tervistava jõu üle Kadi Jaanisoo-Kullaga, kellel on terviseteaduste magistrikraad kunstiteraapiates. Eelkõige pöörati tähelepanu vaimse tervise vitamiinidele ja sellele, kuidas neid märgata, hoida ja ära kasutada. Kuigi Rikkeni näituseprojekt ei olnud tõukunud vaimse tervise teemadest, siis töö käigus ennast jälgides, analüüsides ja asja teistega arutades tõusis see teema esile.

    „Siis tekkiski mõte teha näitusel kohtumistund, kus saan neid värskeid ja emotsioonidest laetud kogemusi jagada oma ala professionaaliga. Üks asi viis teiseni, mis kõik oli väga loogiline ja loomulik,“ selgitab ta. Näituse tööprotsess seisnes hetkes olemises ja mängurõõmus ning kohtumistunnil kogeti sama.

    Kuni 13. novembrini saab näitusel osa ka isetekkelisest muusikaresidentuurist saksofonist Katariin Raskaga, kes käib galeriis pilli harjutamas ja komponeerimas – kõik huvilised on oodatud kuulama, vaatlema ja ka kaasa musitseerima. Raska uurib, kuidas ja millise heli- või mängutehnika kaudu interpreteerida Rikkeni loomeprotsessi ja selle tulemust, kuidas näitusel esitletavaid teoseid peegeldada ja oma mõttemaailmast paralleele tuua.

    Raska oli ka üks neist, kes Rikkenil stuudios uhmerdamisel abiks käis, ning toob sellegi kogemuse näitusesaali. Tal on lahendada hulk küsimusi: „Kuidas anda helis edasi sillerdus ja rohelise värvi varjundid, mis klaasikildudes esile tulevad? See tunne, kui need pisikesed klaasitükikesed läbi sõrmede voolavad? Või tunne, kui klaas üliraske nuia all puruneb?“ Spontaansete kontsertidega avalikus ruumis saab Raska uue kogemuse ka muusikuna: skulpturaalsetest klaasteostest saab tema partituur.

  • Varjatud sügavuste ja kõrguste lummuses

    MARI-LIIS KRAUTMANN

    Näitus „Pindadest, piiridest ja omaruumidest“. Kuraator Britta Benno. Kujundaja Nelli Viisimaa. Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses 21. X – 12. XI.

    Graafikust kuraatori Britta Benno loomingu kõrval näeb näitusel Maria Eriksoni, Maria Izabella Lehtsaare, Helen Tago, Mari Prekupi, Lilli-Krõõt Repnau ja Kadri Toomi kunsti. Rapla endise autobaasi diskosaalis paikneval näitusel uuritakse graafika loomise protsesse ja võimalusi. Ruumi tungivad teosed tõestavad, et graafika on võimeline endale allutama järjest suuremat pinda. Kõik seitse kunstnikku kasutavad graafika võimalusi väga erinevalt, nii on näitusel ka mõneti hariduslik funktsioon tutvustada tänapäeva graafikat ning traditsioonilisi trükitehnikaid – esindatud on lame-, kõrg- ja sügavtrükitehnikad. Näitusel on enamasti tegu värskete, just selleks väljapanekuks loodud teostega.

    Jälgides jälgesid

    Graafika loomist näitlikustab ka ekspositsiooni omamoodi tuumik, Benno videoteos „Graafika helid“, kus koos rütmiliste presside, vedelike ja paberite helidega valmib kollaaž kunstnike loomisprotsessist. Piilutakse graafikute varjatud ruumidesse, avades koos sellega nende loomingus uusi kihte. Protsess ongi osa teosest. Esile tõuseb keeruline maailm, mille taustal laiub graafikakunsti ajalugu – graafika oma lugu. Kasutatavatel tehnikatel, materjalidel ja töövahenditel on kõigil oma minevik, tihe niidistik, mis seob neid eelnevate aegade kunstnike ja meistritega.

    Graafika loomisprotsess on ka Repnau teose „Üheksa lugu graafikast. Kummituslik tüdruk kaameraga“ keskmes. Vormilt ehk kõige traditsioonilisem teos kujutab tüdruku portreed kaamera kumas. Portreed on kunstnik trükkinud samalt trükiplaadilt nii mitu korda, kuni kujutis järjest hägustub ja peaks lõpuks kaduma. Lähemal silmitsemisel pole kujutis siiski üheltki tõmmiselt täielikult kadunud. Või on see pelgalt vaataja kujutlus, mis viimasele lehele kujutisel ilmuda laseb? Mis on päris, käega katsutav, ja mis on meie ajus eelprogrammeeritud nutiilm? Kaameravalguses tüdruku portree mõjub kui vanaaegne neiunägu küünlavalgel. Huvitav dissonants kujutatu ja kujutamisviisi vahel on Repnau loomingule iseloomulik.

    Vaade näitusele „Pindadest, piiridest ja omaruumidest“

    Tehnilisus

    Graafika trükkimise lõputute võimalustega mängib ka Lehtsaar oma teoses „Kväärid ja käärid“. Käsiladumismeetodil laotud kääridest kujutiste loomiseks on uusi kombineerimisviise lõputult. Pidevates kordustes toimub hägustumine ja sellestsamast hägustumisest sünnivad uued tähendused. Lehtsaare käärimustritest loodud lehed ripuvad metallist kettide küljes. Ketid ja ka teose pealkiri mängib stereotüüpsete lesbilisuse märkidega. Kääride kujutis tungib siingi teosest välja ja on lõikunud lehe servadesse.

    Küsimus „kuidas luuakse?“ on järjest päevakohasem. Aina enam on graafika loomisviis toodud ka graafikanäituste ruumi. Nii näiteks Vello Vinna isikunäitusel „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ ja ka hiljuti Kumus toimunud grupinäitusel „Läbi su silmaterade musta kuru“ olid tõmmised kõrvuti trükiplaatidega. Nimetatud väljapanek on ka huvitavas dialoogis Raplas toimuva näitusega, sest neid kahte ühendab tihe tähenduste niidistik.

    Kehalisus ja kihilisus

    Kumu näituse teostes tulid nähtavale erinevad kehakäsitlused. Kehalisus on ka Benno videoteose keskmes. Kunstniku keha ja teos ühinevad tööprotsessi käigus. Loojad pole ainult graafiku käed ja vaim, vaid näiteks ka tema hingeõhk. Teos pakubki vaatajale hulganisti meelelisi naudinguid.

    Kehaliselt mõjuvad ka Eriksoni rippuvad teosed, mis vormuvad üle tühjade raamide, millele kunstnik on nad asetanud. Teoses „Voolav mateeria“ loob kunstnik uusi tähendusruume – teosed on kihiti üksteise kohal, kihid omakorda tühjade, seinast eenduvate raamide peal. Kõik on justkui poolik. Jällegi on protsess osa teosest, nähtavale tuleb liikuvus ja loomisvõimaluste paljusus.

    Maapinna kihtidesse tungib Tago oma samuti ruumilises teoses „Taeva­trepp“. See kinnitub puutrepile (raamistikule), mille astmed tõusevad lae alla. Justkui vaibana laotuv teos tungib maapinna sügavusest järjest kõrgemale ning mida ülespoole teos tungib, seda hägusemaks muutub kujutatu. Mida kõrgemale, seda vähemaks jääb seletatavat ja seda rohkem ruumi jääb mõttele. Toimub pidev kasvamine ja uuteks vormideks sulandumine.

    Helen Tago. „Taevatrepp“. Sügavtrükk, kõrgtrükk, installatsioon. 2023.

    Allutatud ruum ja omaruum

    Maapinnakihtidesse tungib ka Toom näituse kõige värvilisema teosega „Maa all ja maa peal“. Üle ruumi laotuvas teoses loob kunstnik eri graafikatehnikate kooskõlas kiht kihi haaval uusi keskkondi. Kokku saavad erinevad loomis- ja maapinnakihid. Toomi ja Tago teosed on samuti dialoogis Benno loominguga, kelle „Polaarulma“ näituselt tuttavad teosed tungivad samuti sügavamale maakoore kihtidesse, luues ootamatult värvilisi pildiruume.

    Justkui tootem on ruumis Prekupi mullune, hundipeaga skulptuurne teos „Grafolkloor“, mis inspireeritud soome-ugri rahvaste loodusfolkloorist. Prekupi teos seostub Richard Kaljo must-valge vormikeelega, samuti tulevad meelde Kaljo Põllu loodud müütilised olevused. Prekupi teos pole ainult dialoogis mineviku kujutistega, vaid kõneleb ka vanu lugusid. Nii on tema teose keskmes Lätis kohatud „kuradi pärn“, mille puuõõne sees käinud kurat öösiti lusikaid pesemas.

    Benno kirjeldab omaruumi kui kunstniku loodud uut reaalsust, tema loomingule kuuluvat ruumi. Siingi loob ainult naistest koosneva kunstnikega näitusel Virginia Woolfi omaruumi mõiste kasutamine huvitava sideme möödunud aegade naisloojatega, kellel oli vaja oma ruumi, et loominguruum endale allutada.

    Ka näitusel sünnib uus omaruum, teoseid ümbritseb Nelli Viisimaa graafiline disain. Viisimaa on loonud tervikliku märkide ja kujundite süsteemi, mis aitavad näitusekülastajal näitusesaalis orienteeruda. Benno seitsmel rannatoolil istub mõtteliselt seitse kunstnikku, kelle teosed tungivad mänglevalt ruumi, mis harjunud rütmide ja tantsudega. Mõneti rahulikumaks on muutunud kunagine tantsuruum, kuid ruumi uutele mõtetele on see-eest veelgi rohkem.

  • Kaks päikest komöödiataevas

    PILLE-RIIN PURJE

    Vanemuise „Päikesepoisid“, autor Neil Simon, tõlkija Mihkel Mutt, lavastaja Robert Annus, kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Arno Tamm. Mängivad Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Veiko Porkanen, Marika Barabanštšikova, Iris Viru, Aivar Kallaste ja Martin Tikk. Esietendus 30. IX Vanemuise väikeses majas.

    Hea komöödia on haruldane nähtus. Miski ei ole teatris nii tüütu ega riku nii kohutavalt tuju kui nigel labane komöödialavastus. Aga ka vastupidi: andekas ja stiilne komöödia äratab elurõõmu, on tervisele kasulik.

    Neil Simoni vaimuka näitemängu „Päikesepoisid“ („The Sunshine Boys“, 1972) lavastas Eestis esmakordselt Jüri Järvet 1981. aastal Draamateatris. Järvet mängis ise Willie Clarki ja kutsus oma partneriks Al Lewise rolli Eino Baskini. Järveti ja Baskini legendaarne estraadiminevik sobis imetabaselt Simoni kahe vana vodevillikuulsuse tragikoomilise looga, ühisosa tegelastega laienes ka olevikku. Peagi hakkas Al Lewist mängima Aarne Üksküla. Mihkel Muti elegantses tõlkes näidendi haruldaselt naljakat lavastust mäletan tänini detailselt. Ja mitte ainult seepärast, et vaatasin vaibumatu rõõmuga ära üle kolmekümne etenduse. Järveti lavaelu oli tulvil kordumatuid kohandumisi. Pole võimalik unustada, mismoodi Willie Alile teed serveerides teetassi „kogemata“ puruks pillas – üks võrratumaid komöödiahetki üle aegade.

    Järgmised „Päikesepoisid“ ei ületanud esmalavastust. Eino Baskin lavastas näidendi Vanalinnastuudios 1998. aastal ja oli taas Al Lewise rollis, Aarne Üksküla mängis seekord Willie Clarki. Ingomar Vihmari lavastuses (Eesti Draamateater, 2006) mängisid Tõnu Kark ja Lembit Ulfsak, kummatigi on kõik nagu mälust pühitud.

    Eino Baskin on meenutanud: „Neil Simon on kirja pannud midagi üliolulist – kahe vana näitleja suhetes on koostegemise tragikoomikat. Leebe inimlikkuse sõnum, mis jõuab kohale läbi naeru. Esimestel „Päikesepoiste“ etendustel naerdi. Vaimustunult, sest näitlejad olid näitemängu olukordade analüüsis ja tõlgendamises põhjalikud. Kas kostab kuskil teatris praegu sellist sundimatut ja samas heatahtlikku naeru, nagu tollal „Päikesepoiste“ etenduste ajal saalist kostis? Ei oska paralleeli tuua …“*

    Pole siis ime, et veidike siiski pelgasin Vanemuise uuslavastust, aga õige veidikene. „Päikesepoiste“ õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on mõistagi õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes ju aastakümneid koduteatris koos mänginud. Seda kinnitab valik ilmekaid fotosid Sven Karja koostatud kavalehel. See lavatandem tegi juba ette ootusärevaks ja lootusrikkaks. Seejuures ei ole „Päikesepoisid“ päris isemängiv komöödia (kas sihukesi üldse ongi?!), vaid vajab ikka lavastamist ka. Esietendus tõestas, et Robert Annuse lavastus elab ja hingab. Paar mikroetteheidet võib siin-seal teha, aga see pole määrav. Pealegi on esietendus alles algus – komöödia areneb ainult koos publikuga.

    Neil Simoni intelligentses näidendis on naljakam ja nukram hoovus targas tasakaalus. Ses loos kahest vanast näitlejast mõtestatakse elukutse vastakat olemust, rutiini ja väsimist, vananemist ja üksildust, seda, mis jääb tema majesteet komödiandi (hinge)elus kulisside taha.

    Neil Simoni intelligentses komöödias „Päikesepoisid“ on naljakam ja nukram hoovus targas tasakaalus. Al Lewis – Aivar Tommingas, Willie Clark – Hannes Kaljujärv.

    Kahe põhjalikult tülli läinud päikesepoisi taaskutsumine tele-show’sse on onu Willie vennapoja ja teatriagendi Ben Silvermani hool ja missioon. Veiko Porkaneni tegelaskuju on vallatult ajastuliseks disainitud, teisenenud ka seespidiselt. Mulle näis, et Beni olek, eriti kõnemaneer, matkib tsipake lavastaja Annust. Silvermani roll võib näida tänamatu, aga on tänuväärne, vaatleva partnerluse hea proovikivi, komöödiatunnetuse koolitus.

    Võrdlemise lõksu vältida püüdes poetan ikkagi väite: Hannes Kaljujärve Willie Clark on Järvetist kaunikesti erinev. Muuseas, ei usukski, et Järvet oli seda rolli mängides noorem kui Kaljujärv praegu – ju mõjus Järvet iseendast vanemana. Kaljujärv kasutab tumedamat sarmi, mis esmapilgul näib isegi veidi ootamatu, seejuures on tüüpiline humoristi sünkjas olek. Sellel Williel on tõesti võrdlemisi sant iseloom. Kõige klaarimalt avaldub see pärast südameatakki, kui Willie räägib Aliga manipuleerimiseks haleda vanainimesehäälega. Eks on seegi ju roll, artistiveri vemmeldab. Willie pujääniloomus, jonnakus ja trots on ajas kasvanud, ta tammub töötuse ja üksinduse suletud ringis. Willie kuulutab Ali kohta: „Talle kui näitlejale ei saanud keegi lähedale, aga talle kui inimesele ei tahtnud keegi lähedale minna.“ Objektiivselt sobiks see pigem Willie enda kirjeldamiseks, sest ta ei tee suhtlemist endaga kergeks.

    Komöödia pärisalguseks kujunes esietendusel Aivar Tomminga Al Lewise ilmumine ukselävele: ainuüksi tema väärikas, natuke hirmunud hoiak ja suured küsivad silmad ajasid saali rõõmsalt, heasoovlikult naerma. Al Lewise olemuses on südamlikkust, sõbralikkust, helgust. Päikesepoiste taaskohtumises, Willie järeleandmatuses jõuab pärale nukker arusaam, kui palju aastaid on raisatud mõttetule vimma­kiskumisele.

    „Komöödiataeva kaks päikest, mis säravad kui üks!“ kuulutab hiljem diktor telestuudios. Lavastuse kõige täpsem, viimistletum osa ongi kahe elupõlise lavapartneri taaskohtumine, milles on igal sammul tunda ühine minevik. Ei mingit kahtlust, et need kaks meest on nelikümmend kolm aastat koos mänginud. Muide, see fakt kattub Kaljujärve ja Tomminga näitlejastaažiga Vanemuises (laval on nad olnud hooajast 1978/1979). Koomilisi kontraste loob suhtlemisel erisugune temperament: Willie on keevalisem ja kärsitum, Al pikaldasem ja mõtlikum.

    Liina Tepandi kujunduses on Willie territoorium ehk vanaldane hotellituba kenakesti ülekuhjatud ja laokil. Ainus tõrvatilgake: kui istuda saalis äärepool, ei näe telestuudiot tervikuna, külgseinad segavad. „Päikesepoiste“ lavastajate meelest ajast aega problemaatiliseks ehk vähenaljakaks peetud sketši „Doktor kutsub teid kohe!“ mängitakse uljalt ja vilunult, kärme tempoga. Tibake riskantselt mõjub vinjett medõega, seegi lahendus võiks olla džentelmenlikum, maitsekam.

    Seevastu vaimustab Marika Barabanštšikova osalahendus Willie põetaja miss O’Neillina. Veel kord teen seda va võrdlemise pattu: loomulikult on elavalt meeles Anne Paluveri isikupärane, pisut ehk eneseparoodiline kõnemaneer, tema viimne kui intonatsioon. Paluveri põetajarolli tegi koomiliseks huumorimeele puudumine, kuigi tegelane ise toonitas surmtõsiselt: ma olen tuntud oma hea huumorimeele poolest. Barabanštšikova loob täiesti vastandliku natuuri, elurõõmsa ja naeruse. Tema nakatavad naerusoolod helisevad kui muusika. Põetaja partnerluses patsiendiga on varuks muhedaid nüansikesi. Huvitav on tabada Kaljujärve Willie vaikset mahenemist ja muutumist, seda ka olulises dialoogis Beniga. Kohtumine Aliga keerab peale veel ühe komöödiavindi, aga ei haju minoorsem alatoon.

    Esietendusel oli suurepärane moment viimases stseenis, kui Willie ja Al äkki laulval toonil pillutasid lühirepliike oma kunagisest sketšist „Kasu ja kahju“: vastastikune nõtke spontaansus suutis hetkega edasi anda kogu nende lavalise suhtlemise olemuse, laitmatu partneritunnetuse, näitleja erksa mälu. Publik tabas selle hetke võlu silmapilkselt. Saalis võis kuulda just seda sundimatut ja heatahtlikku naeru, mida igatses kuulda Eino Baskin.

    „Päikesepoiste“ finaal on meeleolukas, Arno Tamme muusikaline kujundus stiilne. Margus Vaiguri rõõmsas ja nostalgilises valguskujunduses tantsisklevad veel kord kaks kollast valguslaiku – komöödiataeva kaks päikest, mis sulanduvad üheks. Lavastuse lõpetab stoppkaader otsekui vanast idüllilisest komöödiafilmist: publik näeb kahe härrasmehe kohtumist. See hetk mõjub komöödia kvintessentsina. See on just see viivuke, mil publik aplodeerib tänumeeles, aimamata, mis võib toimuda komödiantide hinges, teatrikunsti olevikuline rõõmuhetk, kui tahes üürike, aga tulvil tänulikkust.

    Nagu Karl Ristikivi luuletuses: „Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti ootama.“

    * Andris Feldmanis ja Andres Laasik, Eino Baskin Neil Simoni „Päikesepoistest“. – Eesti Päevaleht 13. XII 2006.

  • Wes Andersoni maailm keset näitusesaali

    JOHANNA JOLEN KUZMENKO

    Näitus „Wes Anderson – Asteroid City: Exhibition“, Fondazione Prada, Milano, Itaalia. Avatud kuni 7. I 2024.

    Fondazione Pradas on avatud Wes Andersoni „Asteroid City“ (2023) näitus, kus väljas suur osa filmi rekvisiitidest ja kostüümidest. Olen olnud aastaid Wes Andersoni loomingu suur austaja ja tundes tema stiili olin veendunud, et tema loodud maailm kandub ilma suuremate probleemideta üle füüsilisse ruumi. See, mida „Asteroid City“ näitusel kogesin, oli vastupidine sellele, mida viimastel aastatel olen saanud ehk siis virtuaalnäitustest 180 kraadi erinev elamus. Koroonapandeemia ajal virtuaalselt ülesvõetud füüsilisi näitusi oli palju ning need olid kõikuva kvaliteediga. Virtuaalnäituste puhul on alati küsimus, kuidas suudavad digilahendused füüsilist edasi anda nii, et tekiks võimalikult autentne kogemus. Kuidas anda edasi saalis olevate teoste mastaapi, helisid, lõhnu ja ruumimõju? Palju küsimusi, millele polegi üheseid vastuseid. Virtuaalnäitus võib toimida külastuse aseaine või põhjaliku arhiivina, sest liikuv pilt annab edasi enam kui näitusevaated. Milanos nägin mündi teist külge. Jah, filmimuuseumid ja võtteplatside butafooriaga täidetud näitused ei ole midagi uut ja neid on rohkelt nii maailmas kui meil Eestiski, ent see väljapanek oli teistsugune.

    Üldiselt ei ole filmidel põhinevad näitused mu lemmikud, sest esemed mõjuvad koos pisut elutult või siis vajavad appi ekraane vastavate filmiklippidega. Anderson on üks stiilipuhtamaid režissööre, kelle käekiri on iga kell äratuntav ning näitus pakub seeläbi äratundmisrõõmu neile, kes „Asteroid Cityt“ on näinud, kuid arvan, et isegi need, kes läksid näitust vaatama ilma mingi eelteadmiseta, said huvitava sissevaate Andersoni esteetikasse. Kas see esteetika meeldib või mitte, on siinsel juhul mõnevõrra igav ja lahja määratlus, sest esemed annavad ülevaate sellest, kuidas luuakse ühtse käekirjaga filmiesteetikat. Kõik elemendid – peategelaste kohvrid, ufo maandumisest kirjutavad ajalehed, mudelrong – andsid tervikusse oma osa. Ja sai rakendada fantaasiat ette kujutades, kuidas need objektid ekraanil kõik kokku kõlasid.

    Kõige rohkem ruumi olid endale saanud pastelsetes toonides martini-, jäätise-, laskemoona-, sigareti-, kinnisvara-, kohvi- ja kommiautomaadid. Automaadid figureerivad filmis mitu korda ning lisaks uudistamisrõõmule olid need ka pildistamise tõmbenumber.

    Mulle meeldis näitusetegijate valik mitte kasutada filmiklippe. Polnud ühtki ekraani ega ka fotot võtteplatsilt. Ei oldud välja toodud ka näitlejaid, neid väga tuntud näitlejaid, keda Anderson oma filmidesse kaasab. Olid tõesti vaid esemed, sekka üle saali kõlavat filmimuusikat, mis andis väljapanekule mahlakust. Kui muidu räägitakse Andersoni puhul palju sellest, kuidas tal õnnestub oma filmidesse saada tippnäitlejaid ning igaüks võib mängida bingot, kes mängib taas tema filmis (olgu selleks Jason Schwartzman või Tilda Swinton), kuid näitusel staarihõngu ei olnud. Olgu siinkohal nimetatud hoopis üks olulisem nimi – filmikunstnik Adam Stockhausen, kes on Andersoni pikaaegne koostööpartner. Näituse ülesehitus oli võrdlemisi lihtne, sest pikas angaaris olid stseenide kaupa esemed ja mannekeenidel kostüümid, s.t näitusekujunduses jalgratast ei oldud hakatud leiutama. Mahuga ei hoitud ka tagasi, sest väljas olid kõik mulle eredalt meelde jäänud esemed. Kõige rohkem ruumi olid endale saanud pastelsetes toonides martini-, jäätise-, laskemoona-, sigareti-, kinnisvara-, kohvi- ja kommiautomaadid. Need ja veel mõned teisedki olid reas ning pakkusid külastajatele kohe esimese suure äratundmismomendi. Automaadid figureerivad filmis mitu korda ning lisaks uudistamisrõõmule olid need ka pildistamise tõmbenumber. Üldiselt oli kogu näitus äärmiselt fotogeeniline, kuid see konkreetne ruum oli järjepanu täis inimesi, kes endast või kaaslastest pilte tegid. Ja mis seal salata, klõpsisin ka ise fotosid, sest näitus oli esteetiliselt nii isuäratav. Suur kontrast eelmise samas kompleksis asunud näitusega, kus ei tohtinudki pilti teha ja külastajatel hoiti hoolikalt silm peal, sest igal korrusel olid näitusevalvurid. Ometi on mul suur austus näituste vastu, kus pildistamine ei ole lubatud. Sellega kaob oht, et oled näitust kellegi ühismeediakontol juba iga nurga alt näinud ning põnevus haihtub. Küüniliselt võib väita, et see on ka sunnitud salapära tekitamine, ent see on juba puhtalt tõlgendamise küsimus. Mulle näis küll, et kõik pildid, mis jäid rahval eelmisel Louise Bourgeois’ ja Robert Goberi näitusel tegemata, tehti Andersoni omal.

    On hea põhjus, miks see „Asteroid City“ näitus minu arvates just Fondazione Pradasse sobib. Nimelt on Andersonil selle paigaga juba varasem side. Anderson on kujundanud näitusemaja baari, mis kannab nime Bar Luce. Talle anti vabad käed luua baar oma käe järgi ning tulemuseks on Andersoni parimate stiilivõtete ja elementide kombinatsioon. Baaris valitsevad pastelsed toonid, tume puit ja 1950. aastate hõnguga baaritarvikud. Kujunduselemendina on kasutatud ka pudeleid, silma hakkasid näiteks Campari kunagise sildikujundusega pudelid.

    Kuna see baar asub „Asteroid City“ näitusest vaid meetrite kaugusel, sulavad need kaks omamoodi ühte ning üks tugevdab teist. Ühele Wes Andersoni fännile pole vist praegu küll midagi paremat kui vaadata näitust ja minna siis Luce baari dringile. Kogu Fondazione Prada juures hakkab silma selle arhitektuurilahendus, mis on juba ise vaatamisväärsus. Mitte et maja trumpaks näitusi üle, aga kindlasti on Rem Koolhaasi käe all valminud Fondazione arhitektuuri­huviliste maiuspala. Näituse külastamise päeval oli sel paigal pisut ebatavaline ruumimulje, kuna näitusemajadest üle tee valmib hiiglaslik olümpiakülakompleks, mis jätab oma kraanade ja pooleliolevate hoonekarpidega düstoopilise mulje. „Asteroid City“ näituse juures on üks humoorikas detail, mille peale mõtlesin kirjutama hakates. Kes on näituse kuraator ja kujundaja? Seda infot saalis ega bukletil kuskil kirjas ei olnud ning ka internetiotsing ei andnud tulemusi. Ju on vastus nii ilmselge, et Fondazione Prada ei pidanud seda vajalikuks isegi kirja panna – eks ikka Wes Anderson. See on igati loogiline, usun, et parim inimene selle ülesande jaoks on ta ise, kuid selline info võiks olla kättesaadav kõigile. Kui mõelda Fondazione külastajaarvu peale, siis satub näitusele kindlasti inimesi, kes pole Andersoniga tuttavad ning neile võis paista veider, et info näitusetegijate kohta on puudulik. Oleksin tahtnud näha suurelt ja punaselt just eespool mainitud Adam Stockhauseni nime, kes Andersoniga võrreldes jäetakse harilikult tagaplaanile. Kes teab, see teab.

    Andersoni austajad tunnevad rõõmu filmilinal nähtud rekvisiitidega kohtumisest, teised kogevad tema loodut esmakordselt.

  • Jaan Rannap 3. IX 1931 – 1. XI 2023

    1. novembril lahkus 92 aasta vanuselt Jaan Rannap, lastekirjanik, kelle raamatuid lugedes on kuuekümne aasta jooksul suureks kasvanud mitu põlvkonda eesti lugejaid.

    Rannap tuli kirjandusse samal aastal koos kassetipõlvkonna esimeste noorte autoritega. Esimene raamat „Roheline pall“ ilmus tal 1962. aastal. Kogu oma kirjanikuande pühendas ta lastele, äratades oma loominguga noores lugejas armastuse kirjanduse ja lugemise vastu. Võib öelda, et tänu temale (ja paljudele teistele lastekirjanikele) kasvasid üles Mats Traadi, Enn Vetemaa ja Paul-Eerik Rummo lugejad. Jaan Rannap oli kirjanik, kes kujundas head maitset, õpetas kirjanduslikku kuulmist ja andis lapsele võimaluse avastada lugemise mõnu.

    Rannap valdas virtuooslikult kirjutamise tehnikat, mille abil vormis tekstideks kogu oma fantaasia, kogemused ja jutustamisande. Tal oli suurpärane huumorimeel, oskus luua põnevust, hoida pinget, rääkida lastega lihtsas keeles ja mõista nende hinge.

    Jaan Rannap sündis 3. septembril 1931. aastal tolleaegses Pornuse vallas Pärnumaal. Tema isa oli Pornuse kuueklassilise algkooli juhataja ja ema samas koolis õpetaja. Kui Jaan lõpetas 1950. aastal Abja keskkooli, läks ta Tallinna pedagoogilisse instituuti, kus õppis matemaatika- ja füüsikaõpetajaks. 1955. aastast töötas ta laste- ja noortelehe Säde ning ajakirja Pioneer toimetuses (1955–1977), aastast 1977 oli ta lasteajakirja Täheke toimetaja.

    Juba koolipoisina tuli Jaan Rannapi ellu sport, tuli kirglikult ja jäägitult. 1950. aastatel sai temast üks paremaid Eesti kaugus- ja kolmikhüppajaid. Ühena esimestest ületas ta 1955. aasta suvel kolmikhüppes 15 meetri piiri.

    Oma sportlaskarjääri rikkaliku kogemuse kirjutas Rannap arvukatesse spordilugudesse, mille parim näide on 1979. aastal ilmunud „Kukepoks“. Selle raamatu tosin juttu on noorele lugejale kirjutatud suurepärased psühholoogilised novellid, mis räägivad pettumustest, kaotustest, vihast, eneseületusest ja võidurõõmu magusast tundest. Just need novellid annavad lugejale võimaluse kõige paremas mõttes lugude peategelastega samastuda, elada kogu story ka ise jäägitult läbi.

    „Kukepoksi“ viimasel leheküljel on üks tähenduslik lõik, kus kirjanik on selgitanud, mis teda spordis tõmbas. Sporditegemine andis talle edaspidiseks kaasa olulised elutõed, mis ongi ehk Jaan Rannapi pika ja rikka elu võti. „Ma usun, kõige muu kõrval õpetas sport mind kaotusi ja ebaõnne taluma. Ei ole sugugi nii lihtne võtta lüüasaamist kui üldreegli „tugevam võidab“ järjekordset kinnitust. Arvatavasti oleks see veel raskem, kui sport ei paneks sellessesamasse lüüasaamisesse idanema lootuseiva: aga järgmine kord! Aga järgmine kord, ütled sa, ja tunned, kuidas vedru sinus jälle kokku tõmbub. Lootuseta inimene on surnud inimene. Mulle tundub, sport suudab vahel selgeks teha, et lootust sinus ei saa tappa keegi peale sinu enda.“

    Kümme aastat enne „Kukepoksi“ oli ilmunud Rannapi jutustus „Viimane Valgesulg“ (1967). Sealtpeale hakkasid ilmuma kirjaniku suurepärased looduse- ja loomalood: „Jefreitor Jõmm“, „Nublu“, „Maja metsa ääres“, „Loomalood“, „Toonekurg Tooni“, „Põder, kes käis varvastel“, „Kõverkäpp“ jpt. Rannap on üks paremaid loodust kujutanud eesti lastekirjanikke läbi aegade.

    Kogu Jaan Rannapi looming on vürtsitatud heldekäeliselt rohke huumoriga. See on tema kui lastekirjaniku tugev külg ja kaubamärk, mille kõige eredam tunnistus on „Agu Sihvka annab aru“ (1973). Poole sajandi jooksul on see raamat teinud hea tuju tuhandetele lugejatele. „Et kõik ausalt ära rääkida …“ on kujunenud täpselt sama kuulsaks üldrahvalikuks lendlauseks nagu Lutsu „Kui Arno isaga koolimajja jõudis …“.

    2020. aastal sai Jaan Rannap Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia. Ta oli üks 1960. aastatel alustanud vägevast lastekirjanike põlvkonnast, tänu kelle loomingule on praegune eesti lastekirjandus väga elujõuline, mitmekesine ja huvitav.

    Eesti Kirjanike Liidu nimel

    Jaanus Vaiksoo

  • ,

    17. novembril saab Tartu Kunstimuuseum 83aastaseks

    Tartu Kunstimuuseum

    Tartu Kunstimuuseum tähistab reedel, 17. novembril oma 83. sünnipäeva! Sel päeval saab külastada muuseumi tasuta ning näitusekülastajaid kostitatakse magusaga.

    Muuseumis on kogu päeva jooksul avatud näitused: Esimesel korrusel „See oli üsnagi mitmekesine aas. Kunst Margus Punabi kogust” ja teisel ning kolmandal korrusel väljapanek „Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel”, mis keskendub Tartule kui Eesti maalikunsti pealinnale. Projektiruumis on külastamiseks avatud videokunstiteos Barbora Kleinhamplová „Vastupandamatu“, mis portreteerib USA kväär-domina’t Mistress Velvetit.

    Ühtlasi kutsub Vabariigi President Alar Karis 17. novembril taas tähistama uudishimu päeva. Uudishimu päev on Vabariigi Presidendi algatus, mida esimest korda tähistati aastal 2022. Päeva eesmärk on väärtustada uudishimu kui elukestva õppimise alust ning innustada tegevusi, mis inspireerivad igas vanuses inimesi silmaringi avardama ja uusi teadmisi ning oskusi omandama.

    Vaata ka klippi, millega Vabariigi President 2022. aastal uudishimu päeva välja kuulutas.

    Ootame sel puhul kõiki uudishimulikke kell 13.00 silmaringi avardama kuraatorituurile, mis toimub näitusel „Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel”. Väljapanekut tutvustab kuraator Mai Levin. Ekskursioon on eesti keeles ja tasuta. Näitusetuur kestab üks tund.

    Tartu Kunstimuuseumi muuseumipoes ja e-poes on sünnipäevanädalal kõik tooted –20% soodsamad!

    Muuseumipoe ja e-poe sooduspakkumised algavad 17. novembril ning kestavad kuni 23. novembrini.

    Tutvu Tartmusi e-poe valikuga juba täna: https://pood.tartmus.ee/

    PS! Sünnipäeval 17. novembril saavad kõik tasuta külastada muuseumi ning laupäeval, 18. novembril ja pühapäeval, 19. novembril on tasuta muuseumikülastus peredele. Ülejäänud nädalal pakume soodustusi muuseumipoes ja e-poes, kuid piletihinnad on tavapärased.

    NB! Perepilet kehtib kogu majas. Perepileti alla kuulub kuni 2 täiskasvanut ja alaealised lapsed, s.o kuni 17–aastased lapsed (kaasa arvatud).

    Tule ja tähista koos meiega!

  • ,

    Pelgupaik. A Place to Come To. Aet Ollisaar ja Madis Liplap galeriis Made in Aparaaditehas

    PELGUPAIK. A Place to Come To
    Aet Ollisaar ja Madis Liplap
    3.11.2023-3.01.2024
    Galerii Made in Aparaaditehas

    Pallase tekstiiliosakonna juhataja, professor Aet Ollisaar ja peakunstnik Madis Liplap on loonud Aparaaditehases paiknevas väikeses galeriis Made in Aparaaditehas keskkonna, mis koosneb teostest ja objektidest ning on sündinud autorite kirglikust huvist erinevate hoonete vastu ja nendega seotud detailide märkamisest.
    Kuidas rääkida kohast, kuhu jõudes jääb väline raskus ja paine ühtäkki seljataha, sest üle läve astudes on kõik jälle tasakaalus? Viie aasta jooksul on tekstiilikunstnik Aet Ollisaar ja sisekujundaja Madis Liplap, keda ühendab loominguline keskkond Stuudio 100, nautinud Aparaaditehase stuudios millegi uue loomiseks nii vajalikku sisemist vabadust ja hingerahu, erialaseid diskussioone ja loomingulisi väljakutseid. Galerii Made in Aparaaditehas näitusel saavad kokku mõlema autori tööd ning tööd, mis annavad pelgupaigale ühe võimaliku visuaalse tõlgenduse.
    Näitus on ajendatud autorite arhitektuurihuvist. Madis Liplap, teadlik vaatleja ja silmapaistvate arhitektuuriteoste nautija ja Aet Ollisaar, emotsionaalne märkaja ja kirglik hüljatud objektide koguja loovad galeriis Made in Aparaaditehas koosluse, milles mängivad peamist rolli mälestused kohtumistest majadega. Olgu need siis juhuslikud möödumised, hetkelise emotsiooni ajel tehtud klõpsud telefonis või pikk kooselu majaga, kõik need on jätnud oma jälje. Aparaaditehase väikese galerii piiratud ruum annab võimaluse taasluua keskkond, mis oleks justkui käegakatsutav, kuid tegelikkuses ligipääsmatu, nii nagu ka silme eest mööda libisenud majad.

    Pelgupaik

    Stuudio 100 avab Aparaaditehase Galeriide Ööl 24.11.2023 oma uksed külastajatele ning kell 18.30 tutvustab huvilistele ka galeriis Made in Aparaaditehas toimuvat näitust Pelgupaik.

    Tartu Aparaaditehase galerii Made in Aparaaditehas (Kastani 42, Tartu) on avatud E–R 10–18, L 11–16.

    Graafiline disain Marju Roos.

Sirp