Heldur Sander

Kui suur osa meie planeedi inimestest tegelikult elab tolle pateetilise ja ulja, noolena tulevikku suunduva aja ?sees?, klaasi ja betooni, börsiinfo ja tehnoloogiaimede ilmas? Või ideoloogide poolt vahule klopitud ?euroajas?, millest teatavasti ei tohi maha jääda või välja kukkuda, millega sünkroonis, ?lääne moodi? on soovitav mõelda? On?s poliitilises retoorikas domineeriv ülev-võimukas, põhiliselt makromajanduslik ajakontseptsioon tõesti kuidagi tõesem või tähtsam kui mingid muud? On ju inimesel veel ka tema eksistentsiaalne aeg, unenägude, ihade ja hirmude aeg, milles segunevad juba olnud ja alles igatsetud hetked. On bioloogiline, eluringiga seotud sündimise, söömise, sigimise ja suremise aeg. Meid ümbritseb veelgi vanem tektooniline, mulla ja kivide vanusega mõõdetav üliaeglane aeg, mida me märkamegi vaid lagunemise tõttu.

Lõviosa maailma rahvastikust elab, käsi mullas, on hõivatud naturaalmajandusega, et rahuldada kõige primitiivsemaid esmavajadusi. Ka ?tsiviliseeritud? eurooplase, näiteks prantsuse viinamarjakasvataja, poola potipõllumehe ja norra kaluri elu suunavad loodusrütmid. Eestimaal on küllalt inimesi, kes pole oma kodukülast viimased viisteist aastat pealinnagi saanud ? ka ?uue vabariigi? ajal sündinud eesti laste hulgas. Võib oletada, et nad tunneksid end Tallinna ?pilvelõhkujate? ees seistes samamoodi nagu keskaegne inimene Kölni katedraali ees…

Tegelikult kõnelevad ajahambast puretud iidsed pühakojad ja mustavate aknaavadega industriaalvaremed ühtainsat tõtt asjadest, mida ei saa mõõta ?euro-? või ?infoaja? mõõdupuuga. Murenenud kivi esindab muutlikkust, mis ulatub üle inimese, kuid on ometi peaaegu inimlik. On ju lagunemisel inimese jaoks dramaatiline tähendus. Lagunemine vääristab õitsemist. Nii on see ehk isegi kaunim kui õitsemine. Ja ajad, milles ja millest inimene tõeliselt elab, sisaldavad lihtsaid, aga imelisi asju. Rohi kasvab. Puudel on lehed. Kivi mureneb. Tuline kera liigub üle taeva. Kõdunemine ja õitsemine, lootus ja resignatsioon, surm ja sünd. Ka eesti talutare halliks tõmbunud palkide lõhn teeb tühjaks kõik võimukad poliitilised ajastu- ja ajamiraaþid. Kõik tõeline on sama igal pool. Tegelikult ei ole tarvis kuhugi kaugele minna.

?Norm? muidugi on vähemuste jaoks nagu punane rätik härjale. Sellega tuleb võidelda. Kuigi sotsiaalsel normil on ju ka positiivne tähendus: iga norm on inimeste ühiselu kooskõlastav, kohastumuslik, bioloogilise ja kultuurilise ?ajalooga? käitumise või mõtlemise mudel. Ja NB!: loomulikult ei ole jutt absoluudist, vaid normist kui statistilisest ilmingust, sellest, mida enamik inimesi peab heaks ja loomulikuks. Nagu näiteks heteroseks.

Normi rikkumine võib olla ohtlik või üksnes veider. Oht äratab hirmu, viha või võõristust. Homoseks, kuni see ei ole agressiivne või ärakasutav, ongi eelkõige veider-koomiline. Üldiselt on armatsevad isased lihtsalt naeruväärsed. Võõristust tekitava veidruse puhul vallanduvas, kasvõi ainult sisemises naerus on sadestunud aastatuhandete pragmaatiline liigikogemus. Paraku kipuvad homod tulema vägivalla seest ? vanglatest, kommionude käe alt ja peredest, kus inimsuhted ja soorollid paigast ära. Sellest dramaatilisest taustast ei räägita.

Paradoks on, et ka homoaktivism, mis algatuseks ?normatiivse? (hetero)seksi hukka mõistab, et erinevusi kaitsta, pöördub lõpuks normatiivsuse juurde ? osutab geneetikale, otsib analoogiaid loomariigist. Kuigi tegelikult saab homoseksuaalsuse tunnustamine vaid kultuuriline kokkulepe olla: bioloogilise ?põhjaga? norm on ülekaalukalt heterosuhte kasuks. Kultuurinormid aga on kergesti kujundatavad, nendega annab loomulikustada mida tahes.

Teistpidi ? naiivne on (ahistatud) vähemust ja (diskrimineerivat) enamust alati just arvsuhetega seostada. ?Enamust? ei taga sugugi mitte arvukus, vaid sotsiaalne positsioon ja võimumehhanismid. Üldteada on, et reeglina teostab võimu inimgrupp, kellel on vaid vähemuse toetus. Ja ahistatud vähemust suudavad edukalt etendada ka näiteks maksupatused suurärimehed või ?ekstremistliku? pööbli eest läände pageda ähvardavad poliitikud.

Pole saladus, et õige sõnavalikuga ja intensiivselt trummi tagudes oli ja on tänagi võimalik terveid rahvaid mättasse lüüa või igavesest ajast igavesti rahvuslikke valurahasid välja nõuda; tegelikke vähemusi ignoreerida, et selle asemel nabaalusel identiteedil põhinevat elustiili propageerida. Huvitavam kui vähemuste-äärmuslaste teema ise, ongi põhjus (peale meedia provokatsioonijanu), miks just nemad. Kas tõesti on seksuaalorientatsioon Eesti ühiskonnas tähtsaim enesemääramise alus? Võib ju selleks olla ka töö või tegevusala, hobid või üldisem mõtteviis, ealised probleemid ja majanduslik toimetulek. Meil on ühiskonnagruppe, kelle eneseteostuse võimalused, vaatamata nende tublidusele ja pingutustele, on oluliselt piiratud.

Miks just homod ja ?faðistid?? Ehk seetõttu, et kui kodanik määratleb end peamiselt kubemepiirkonna impulsside alusel, siis ei tüki ta kusagile kaugemale. Las homode ja heteroinimeste ekstremistlik avangard kiskleb, peaasi et ametiühingusse ei astu ja üldist elukorraldust ei riku. Sel põhjusel vist meeldibki homoaktivism ka Rein Langile. Homoteema taustal sai värske tähenduse ka Marju Lauristini mõni aeg tagasi kõlanud mõte, et poliitiline ideoloogia (vasak- ja parempoolsus) on (ideaalis? paratamatult? tervikuna?) vaid stiiliküsimus. Kuidas mõista? Homoparaad ja stiilipidu kui kodanikuaktiivsuse põhinäitajad? Liibukad ja meigitud mehed, laulud ja loosungid, roosid-nelgid, sümboolika ja retoorika? Aga kuidas jääb tegelike vähemuste ja sisuliste probleemilahendustega?

Kuidas üldse iseloomustada olukorda, kus ühiskondliku ?inimlooma? identiteedi põhimäärajaks kipub üha enam olema kubemepiirkond; kus mingid väikesearvulised võimukad ?enamused? etendavad ahistatud vähemusi; kus sotsiaalseid vähemusi esindava erakonna liider defineerib vasakpoolsust stiiliküsimusena? Nimetaksin seda sotsiaalse kastratsiooni võidukäiguks.

Moore?i film pani mõtlema Eesti ühiskonna mentaliteedimuutuste üle. Meedias kajastub pinnavirvendusi: poliitikute populaarsus, kas ilmateadet uskuda või mitte… Missugused on meie põhihoiakud ja põhiväärtused? Mis on meis püsiv ja mis muutunud, mida pidada omaks ja mida olemusvõõraks? Ja sellest tulenevalt ? missugust riiki me tahame? Paraku on nende tõsiteadmiste asemel Eesti elu kujundanud imporditud müüdid ja pooltõed, ?reaalpoliitika? ja selle mõjul edenev (enese)tsensuur. Võib arvata, et just ühiskonna põhiootuste ignoreerimine on mõnegi (võimu)institutsiooni madala maine põhjus.

Meil puudub adekvaatne enesekirjeldus. Sellised ?esinduskujud? nagu poe taga sotsiaalrahade eest viina joov pätt, musta mineviku ja madala laubaga ?ärimees? ning kummaliste erivajadustega agressiivsed ?vähemused? on pigem konflikte otsiva meedia ja poliitikute saavutus kui objektiivne ühiskonnapilt. Selles galeriis paraku puudub ka enamuse võrdkuju: inimene, kes töökuse ja nutikuse abil hakkama saab, vastutustundega oma lapsi kasvatab, väärtusi loob ja raskustele vaatamata elust rõõmu oskab tunda.

Hoiakute muutus on tohutu. Mõiste ?ärimees? ei seostu inimestele ilmselt juba ammu just tingimata Viru hotelli ümber tiirutava spekulandiga. Müügimehe roll ei too nooremale põlvkonnale häbipuna palgele. Leidub vähe lihtsameelseid, kes, käsi pikal, usuvad, et riik on see, kes teeb ?kõik rahva heaks, inimese õnne nimel?. Teisalt ei näi meile sobivat ka liberaalide ükskõikne riik, avalike alanduste ja bürokraatiaga pikitud nirude abirahade süsteem. Nagu ei sobi meile ka tänane vähemusfilosoofiasse suubuv pahempoolsus. Hooldusaluse roll üldse ei klapi kokku ilmselt enamiku eestlaste väärikustundega. Ei austata meie kultuuris ju kerjuseidki ega paluta almust, erinevalt slaavi ja mõnedest lõunamaa rahvastest. Väärikas konservatiivsus ei ole ilmselt ka mingi väga uus, vaid eestlase üks püsihoiakuid. Rahvuslikud mentaliteedierinevused paraku on üks tabuteemasid, mida tohib käsitleda vaid kohustusliku integratsioonijutluse kontekstis.

Eesti ühiskonna võimsaim pooltõde on müüt ?edumeelsest lääne liberalismist?, millega on pikemat aega põhjendatud avaliku sektori põhjalaskmist. Eurooplasi ehmatab meie tervishoiusüsteemi viletsus. Kommertsialiseerumine kipub tegema haridusest luksuskauba ? aga me oleme sellega harjunud. Meie parempoolsete liberalismimüüt kukub kokku iga kord, kui pisutki uurida lääneriikide sotsiaalgarantiisid, tervishoidu, haridust, kodanikuõiguste realiseerumist. Enamasti sisaldab välismaine ?liberalism? meile harjumatutes kogustes demokraatiat ja sotsialismi ehk riigi hoolivust ja vastutust oma kodaniku ees.

Eestlane miskipärast seostab demokraatia üksüheselt turumajandusega, aga samas ei julge isegi kohvikus viletsa kohvi vastu protestida, imestab Fulbrighti stipendiaat, ameeriklane Doyle Stevick (PM 4. VIII). Kõrvaltpilk on teravam. Uut riiki ehitades ei ole me tõesti suutnud kaitsta paljusid omaenese kultuurilisi ja sotsiaalseid põhivajadusi. Samal ajal vohab avalikkuses hulk võõraid ja pseudoprobleeme, alates mõne identiteedivaludes nooruki särgipildist ja lõpetades teadete vooluga lõppematust madinast Gaza sektoris.

Kas me ikka olemegi Ameerikast ette jõudnud? Või ehk ei ole me orirahva seisusestki välja saanud? Võib-olla aitab selle vastu, kui algatuseks kas või kõige absurdsemad müüdid ja pooltõed kahtluse alla panna?

Ridley Scotti taktikepi all tootis Hollywood mõned aastad tagasi mängufilmi ?Black Hawk Down?. See on visuaalselt efektne ja staaridega garneeritud meelelahutus USA armee erivägedest Somaalias 1993. Riigis möllasid sisekonfliktid ning Mohammed Aididi nimeline klanniliider omandas vägivaldselt ÜRO abisaadetisi. USA väed otsustasid sekkuda, püüdes vangistada Aididi klanni kaht juhtfiguuri. Operatsioon muutus kaootiliseks veresaunaks Mogadishu tänavatel, ning seda ?Black Hawk Down? kirjeldabki. Kuigi film püüab anda sündmusi edasi ?naturalistlikult? (?vägivaldsuse? eufemism), ei suudeta siiski hoiduda Ameerika sõduri kui kangelase kujutamisest. Vaprad ja lihtsad mehed, kes usuvad õiglusesse.

Oma raamatus ?Rogue State? (?Röövriik?) puudutab sama sündmust endine USA välisministeeriumi töötaja William Blum, kes väidab, et toiduabi andmise ja poliitilise kaardi korrastamise kõrval oli Ühendriikide administratsioonil ka veel kolmas huvi: neljal Ameerika naftakompaniil oli piirkonnas tegutsemisõigus ning rahutused ohustasid nende investeeringuid. Blum kinnitab ka, et vägede saabumiseks oli näljahäda juba möödumas.

2.

Niisiis vastanduvad siin American dream ja American scream. Esimeses nägemuses püüavad vaprad ameerika poisid korda majja lüüa (ime küll, ?Black Hawk Down? püüab jäädvustada ka Somaalia tsiviilelanike tapmist, kuid kuidagi möödaminnes, korraks, andes mõista, et see on lihtsalt üks kõrvalteema¹). Teine nägemus jutustab ebademokraatlikust välispoliitikast, vägivaldsest sekkumisest ? ja mitte ainult Somaalias 1993, vaid ka Ida-Timoris 1975 ? 1999, El Salvadoris 1980 ? 1992, Nicaraguas 1978 ? 90, Panamas 1989, hetkel Iraagis, Kolumbias jne., jne. USA riigi tegevust kritiseerivaid teoseid on lugematu hulk, Moore?i omad on ühed paljudest. Vahest üks tuntumaid Ameerika välispoliitika kritiseerijaid (ja seda juba kaua enne 11. septembrit) on Noam Chomsky, kes kindlameelselt nimetab Ühendriikide välispoliitikat ?riiklikuks terrorismiks? ja valitsuse kaitse-eelarvet ?ründe-eelarveks?.²

Pole raske arvata, kumba Ameerikat kuulutab Michael Moore. Tegelikult kohtasingi väljendit ?American scream? esmakordselt just tema raamatus ?Lollid valged mehed?.

3.

Kui Noam Chomsky keskendub USA välispoliitika kritiseerimisele, siis Michael Moore on võtnud rünnakuobjektiks kogu ameerikaliku elustiili: tarbimishullus, riigiaparaadi silmakirjalik sise- ja välispoliitika, suurkorporatsioonide karistamatus, rassism, ðovinism, kuritegevus, vaimne nivelleerumine ? kõik need teemad leiavad ?Lollides valgetes meestes? oma kajastuse. Chomsky sissetoomine ei ole siinkohal siiski juhuslik. On huvitav vaadata, kuidas kaks oma riiki ühtmoodi ägeda ja emotsionaalse kriitilisusega ründavat meest kasutavad ometi nii erinevat sõnavara, kuidas nende väljendus teineteisest erineb.

Noam Chomsky kritiseerib poliitikat, lähtudes keelelisest aspektist. Kuigi ta seda eriliselt ei rõhuta, lööb tema sarkasm välja just USA globaalpoliitilise registri keelekasutust avades. Pidevalt seab ta küsimuse alla, miks nimetatakse kaht iseloomult sarnast tegevust erinevalt: üht ?terrorismiks? ja teist näiteks ?demokraatia kaitsmiseks?. Kui rahvusvaheline kohus mõistis seadusevastaseks USA vägede sisenemise Nicaraguasse, vastas USA sellele ?pehmete sihtkohtade? (järjekordne administratiivne eufemism!³) pommitamisega. Tapatalguid iseloomustati väljendiga, mis globaalsele avalikkusele pähe kulunud: ?terrorismivastane võitlus?. Seeläbi võib paljudele patriootlikele ameeriklastele, kes siiani usuvad, et USA on demokraatliku poliitika suur tugisammas, tunduda ketserlikuna Chomsky väide, et 11. septembril juhtunu oli kindlasti kohutav, kuid mitte erandlik. Erandlikuks ja ?ajalooliseks? osutus tõsiasi, et esimest korda pärast iseseisvuse saavutamist tapeti tuhandeid inimesi USA pinnal, et aastakümnetepikkune poliitika tekitas lihtsalt loogilise vastureaktsiooni: what goes around, comes around. Seetõttu kasutabki Chomsky USA välispoliitika kirjeldamisel väljendit ?riiklik terror?, mis tema sõnutsi pärineb türgi sotsioloogilt Ismail Besikcilt (kelle Euroopa Liitu pürgiv Türgi valitsus vangistas).

Jah, Chomsky väidetes on jõudu. Filmi ?Black Hawk Down? lõpus tuuakse ära 19 surmasaanud USA sõduri nimi, lisatakse ka, et surma sai umbes 1000 somaallast. Üks Chomsky korduvaid kriitikanooli keskendubki sõnavarale, mida kasutatakse näiteks Vietnami sõja käsitlemisel: täpselt on teada iga langenud USA sõdur, kuid vietnamlaste kaotuseid võib määratleda umbkaudu, kümnetes tuhandetes. Samasugust üleolevat suhtumist võib kohata Scotti filmi lõputiitrites. Kas pole see isegi mitte kunagise valgustusliku europotsentrismi kauge järelkaja? Keegi vahest ei nimeta vietnamlasi USAs avalikult ?metslasteks? (poliitiline korrektsus), kuid suhtumine pole määravalt muutunud.

4.

Michael Moore?i filmides on väge. Äsja ETVs näidatud ?Roger ja mina? on vahe teos, tulvil iroonilisi paradokse ja siirast, isiklikku muret. Moore?i raamat ?Lollid valged mehed?, mis samuti ei kannata iroonia ja mure puudumise all, tekitas hulga ettevaatlikuma reaktsiooni. Miks?

Kordan, et Chomsky ja Moore?i kirjapandu erinevus ei ilmne emotsionaalsuse tasandil. Ei, keeleteadlase kohta on Chomsky ka väljenduslikul tasandil väga emotsionaalne ja otsesõnaline, hetketi lausa sarkastiline. Kuid tema kriitilisusel on tugev kate, mis ilmneb siiski ka tema väljendusviisis. Paar näidet. Chomsky keeldub nimetamast USAd kõige kurja juureks. Oma kõnes ?USA relvad, inimõigused ja sotsiaalne heaolu? leiab ta, et Ameerika Ühendriigid ei ole kaugeltki ainus röövriik (sama mõiste mis William Blumil), vaid tegu on ajaloolise ja ülemaailmse nähtusega. Läbi euroopaliku imperialismi ajaloo, leiab Chomsky, on sugereeritud ja kultiveeritud mõtteviisi, mis nimetab mõne võimsa Lääneriigi agressiooni näiteks ?tsiviliseerimiseks? (britid Indias).

Teine, olulisem näide. Kui Chomskylt küsiti, kas tõtt asjade kohta peaks rääkima riigiaparaadile, rahvale või mõlemale, kõlas vastus, et ?mulle ei meeldi fraas ?tõtt rääkida?. Me ei tea tõde. Mina igatahes ei tea?. Siin annab Chomsky kriitilise subjektina mõista, et tõel ja nägemusel tõest on oluline vahe. Niisiis keeldub ta justkui instinktiivseltki George W. Bushi sõnavarast, mille põhiliseks kvaliteediks on jäik ja naiivne dualism: ?meie?-?nemad?, maailm, kus ?meie? pool on tõde ja ?nende? pool vale.

5.

Aspektidest, miks ?Lollid valged mehed? tekitasid minus nõutust, oli esmane just dualistliku moraali omandamine ning selle jutlustamine. Sellele lisaks ilmneb Moore?i tekstis ka vastuolu: kuigi ?meie?-?nende? tunnetus on tekstis ilmselgelt esil, on sel samas ääretult ähmased piirjooned.

Juba raamatu alguses hakatakse lugejat üle külvama isikuliste asesõnadega: ?mida varem nad taipavad, et me oleme neil jälil, seda kiiremini me oma riigi tagasi saame? (lk. 19). Moore kirjeldab 2001. aasta 20. jaanuari, mil Bush jun. andis ametisseastumise vande: ?Juubeldavate poolehoidjate asemel olid tal vastas südametunnistusega inimesed, kes meenutasid ebaseaduslikule valitsejale, et valimisi ei võitnud tema ? ja et rahvas ei unusta seda kunagi. /—/ Ameerika troonipretendent on sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja põgenema tuhandete kodanike eest, kelle ainsaks relvaks on Tõde ja korraliku omleti koostisosad? (lk. 35). Moore räägib ?rahvast?, ?südametunnistusest? ja ?Tõest? moel, mis meenutab tema suurima vaenlase, ?Lollidemaa lolli liidri? (lk. 100) igihaljast hüüatust ?We will prevail!?4. Olles küll ameerikaliku elustiili väsimatu dekonstrueerija, kasutab Moore järjekindlalt ameerikaliku mõtteviisi keelt. Kõik on pisut liiga lihtne: kannatav rahvas versus alatu president. Moodne muinasjutt. Ometi jääb tihti selgusetuks, kes parajasti ?rahvasse? kuuluvad ja kas nad ka tegelikult sinna kuuluvad. ?Iga kord, kui te panete teleri mängima ja see teatab järjekordsest tulistam
isest kusagil koolis, on veresauna korraldajaks valge nooruk. Iga kord, kui tabatakse mõni sarimõrvar, on see hull valgenahaline? (lk. 76). Võib-olla tõesti, mu käsutuses pole paraku fakte (nendele ei viita ka Moore). Kuid see tsitaat tundub olevat osa nn. äraspidisest rassismist, kus valged ja mustad on vahetanud lihtsalt positsiooni.

6.

Lihtsustavat moraali lugedes pühendub Moore aga ka pidevalt naljategemisele. Tõe ja omleti kõrvutamine on üks lugematutest näidetest. Peatükis ?Tapke kahvanägusid? viskab Moore vaimukalt: ?ükski neegrinooruk pole mind Mötley Crüe kontserdil täis oksendanud? (lk. 73) ja pisut hiljem, rääkides pärisorjusest lõunaosariikides, on paatos loomulikult sama, aga sõnastus tundmatuseni teine: ?Kuni me sellest aru ei saa ega mööna, et meie kohus on heastada ebaeetiline tegu, mille järelmõjud ulatuvad tänapäeva, ei suuda me kunagi maha pesta suurimat plekki oma rahva hingel? (lk. 84). ?Rahvas? tundub olevat siiski liiga ebamäärane termin, et tema nimel rääkida (olgu siis rääkijaks Moore või Bush). Kas mustanahalised polegi osa ?rahvast??

Pidevalt muudab Moore ühe lause sees meeleolu, tõsidusest saab ühe komaga huumor, emotsioonist palavik: ?Ühendriigid on ühtlasi ainus riik peale Somaalia, kes pole allkirjastanud ÜRO laste õiguste konventsiooni. Miks mitte? Sellepärast, et üks lõik selles keelab alla kaheksateistaastaste noorukite hukkamise, ja me tahame, et meile jääks vabadus oma lapsi tappa? (lk. 204). Lisaks sisulisele käänakule kasutab Moore siin jälle mitmuse esimest pööret, oma lemmikut ainsuse teise pöörde kõrval, kuid kes need ?meie? õige on? Äkki hoopis ?nemad?? Nii ?meie? kui ?nemad??: ?Meie siin suurepärases riigis pole pidanud sõda mitte kuritegevusega, vaid vaeste inimestega, keda meil on mugav selles süüdistada. Selle sõja käigus oleme millalgi unustanud inimõigused, sest ei tahtnud rohkem raha kulutada? (lk. 205). Sõnavara sobiks didaktilis-poliitiliseks pamfletiks lastele.

Peatükis ?Meie juhime!? pöördub Moore erinevate kriisikollete keskmesse jäänud inimeste poole (ainsuse teine pööre, lk. 182 ? 188). Kirjas Yasser Arafatile kirjutab Moore palestiinlaste võimalikust gandhilikust vastuhakust võib-olla naiivselt, ent empaatiaga ja nägemuslikult. Kohe pärast seda, pöördudes Põhja-Iirimaa konflikti osapoolte poole, muutub toon kardinaalselt ning soovitatakse, et ?pöörake kõik Põhja-Iirimaa protestandid katoliiklasteks? (lk. 186) sest katoliikluse eelisteks on ?rohkem seksi? ja ?tasuta alkohol?. Naljakas ehk küll, kuid niivõrd äkiline toonivahetus, tõde haldava jutlustamise muundumine Monty Pythoni stiilis aasimiseks ei mõju veenvalt.

Võib-olla seisneb probleem siiski selles, et Moore püüab ?Lollides valgetes meestes? istuda kahel toolil: rahvajuhi ja show-mehe omal. Olla ?rahva? esindaja-pedagoog ja vaimukas õhtujuht. Teemad paraku on niivõrd tõsised, suures osas mitte ameeriklaste, vaid kogu inimkonna tulevikku puudutavad, et selline kahevahelolek ei aja ka muigama: ?Hullulehmatõbi./ See on tõepoolest kõige hirmuäratavam oht, millega inimkond kunagi silmitsi on sattunud. Hullem kui AIDS, hullem kui muhkkatk, hullem kui hammaste pesemata jätmine? (lk. 143).

7.

Ehk pole allakirjutanu lihtsalt selle raamatu sihtrühmast. Selleks on just need valged ameeriklased, kelle elustiili on määratlenud tabavalt Jaan Kaplinski: Püstol, Piibel ja Pesapall. Võib-olla peabki nendega nende keeles rääkima? Ja olgu lisatud, et Michael Moore?i humoorika moraalilugemise sisulises pooles on kindlasti rohkelt aspekte, millega peab arvestama ja nõustuma. Raamatu teemadel on kindlasti vaja arutada, diskuteerida, pidevalt mõtelda. Moore?i paatos, näiteks mure keskkonnaküsimuste pärast, mõjub ääretult sümpaatse ja vajalikuna. Kordan, küsimus pole minu jaoks mitte niivõrd sisus, kuivõrd selle esitamises. Kuigi raamatu lõpus on ära toodud viited ja allikad, kust Moore oma väidetele kinnitust leidnud, kubiseb raamat siiski katteta argumentidest, kus lugejale jääb ainult üliemotsionaalsus ja anekdootlikkus. Mis ei tundu sellises kontekstis omavahel sobivat. Üks võib teisesse suvalisel hetkel sisse sõita, nii et polegi hästi aru saada, kus nali lõpeb ja tõsidus algab: ?Seda arvestades koostasin ma palve, millega saab kiirendada kõigi vaevatute paranemist, paludes Jumalal nuhelda iga tipp-poliitikut ja suurfirma juhti mõne surmatõvega. Ma tean, et pole kena paluda Jumalal teistele kurja teha, aga mulle meeldib mõelda, et Jumal pole mitte ainult halastav ja õiglane, vaid tal on ka kõrgelt arenenud huumorimeel. Usun, et ta nuhtleb hea meelega natuke neid, kes on kurnanud tema loodud planeeti ja tema lapsi? (lk. 229). Tuleb tunnistada, et ?Lollide valgete meeste? þanr Moore?ile ei sobi. Õieti: þanr puudub. Midagi poleks katki, kui Moore olekski otsustanud keskenduda (musta) huumori kultiveerimisele, heaks näiteks on raamatu seitsmes peatükk ?Meeste hukk?, mis kirjeldab sugudevahelisi pingeid. Probleem süveneb, kui Moore muutub samas korraga surmtõsiseks ja hakkab lugejat tema heaolust üles raputama.

8.

Tegelikult sobiksid raamatu selgroo moodustavad tugevad visioonid ilukirjandusliku lähenemise materjaliks. Moore kirjutab George W-le: ?Selle asemel, et oleksid presidendiameti ära teeninud, anti see sulle niisama, nagu kõik muugi elus. Raha ja nimi on avanud sulle kõik uksed. Sul ei ole vaja läinud pingutusi, tööd, intelligentsi ega nutikust, et saada päranduseks privilegeeritud elu? (lk. 61). Sellise väite kunstiline esitamine ? romaan või mängufilmi stsenaarium ? mõjunuks kindlasti ?keerulisemalt?, probleemsemalt. Film sobib Moore?ile hästi. Mitte et ta filmid oleksid moraali- või naljavabad. Vastupidi. Visuaalsus võimaldab tal öelda asju ilma ohtrasõnalisuseta, olla täpne ja lööv. Üks efektne kaader ja sinna jäänud inimesed ? ka nende näoilmed ja vaikimine ? kõnelevad tema eest ja asemel, kõnelevad nii, et kummalisel kombel ei mõju vaataja ahastus ja naer teineteist välistavalt.

Aga süvenemaks USA poliitika ja majanduse agressiivse iseloomu nüanssidesse, võiks alustada lugemist pigem ikkagi kas või Noam Chomskyst, kes lähtub seisukohast, mille kohaselt probleem peitub tõsiasjas, et Ameerika Ühendriigid on hetkel ainuke suurvõim maailmas ja et seda suunavad inimesed, kellele hegemoonia on tähtsam kui elu. See haakub mõneti Michael Moore?i jutuga Mark Achbari dokumentaalfilmis ?The Corporation?, kus Moore pani imeks, et suured telekompaniid eelistavad tema filmide näitamiselt saadavat kasumit korporatiivsusevastasele sõnumile, mida ta filmid edastavad.

1 Muuseas, huvitav muutus on toimumas ka Hollywoodi suurtoodangus. Nimetaksin seda nii: ?Iseseisvuspäev? versus ?Päev pärast homset?. Esimeses kassatükis päästsid kaks ameerika kihvti kutti ja seksikas president kogu maailma võõra tsivilisatsiooni ikke alt, teine vormilt sarnane pompoosne linateos aga kirjeldab keskkonnasaastatusest tingitud jääaega, mil pool USA territooriumist mattub lume alla ning valitsus pöördub abisaamiseks Kolmanda maailma riikide poole.2 vt. N. Chomsky: Pirates and Emperors, Old and New, esmakordselt avaldatud 1986 ja N. Chomsky: Power and Terror, 2003. Alljärgnevad Chomsky mõttekäigud on pärit nendest raamatutest.3 Näiteid USA riigiaparaadi kasutatavast eufemismide ?varaaidast? puudutab ka Tony Judt oma artiklis ?Kes nüüd kahetseb?? (Vikerkaar 2004, nr. 6, lk. 88 ? 91).4 ?Prevail? on osavalt valitud verb. See tähendab nii ?võitu saama? kui ka ?võimust võtma?, ?valitsema?.

Meenutame alustuseks kõige lihtsamaid asju. Autosid oli viit-kuut sorti, päevalehti kaks, kaupade valik poodides üliväike jne. Kõik oli teada ja tuntud. Meenutagem, kuidas inimesed uudistasid juhuslikult hotelli ette pargitud välismaist autot. Ja sündmusi toimus vähe. Mõned paraadid, millest kõik oli ette teada, töö juures sünnipäevad, saunajoomingud, suursündmuse tasemele tõstetud harvad õhtused käigud restorani jne.

Raamatuid ilmus nii vähe, et pea kõigega tutvuti, sama kehtis uute lavastuste, filmide, näituste jm. kohta.

Loomulikult ma ei kavatse seda vaesust idealiseerida. Ei, arvan, et mida rohkem, seda uhkem. Vabadus valida kuulub isikuvabaduste hulka. Ja mida suuremast hulgast valida saab, seda enam saab inimene end ka teostada. Asi on muus.

Et kõike oli vähe, siis jõudis kõigele tähelepanu pöörata, kõike haarata ja läbi oma ?tunnetusmasina? lasta. See oli muutunud automaatseks reaktsiooniks. Kõik, mis oli midagi väärt, veel enam, kõik, mis üldse olemas oli, käis ?tähelepanu kohtu? eest läbi. Muidugi on tõsi, et ka tookord kujunes inimestel harjumus mõnesid asju ignoreerida. Ideoloogilist mula näiteks. ?Nõukogude Liidu Ülemnõukogu esimees, NLKP Keskkomitee peasekretär? ja teised korduvad väljendid lasti kõrvust mööda, need ei pälvinud tähelepanu. Ehkki, sama kõne mõnda lauset tõlgendati hoolikalt, lugedes väikestest nüansimuutustest välja ühiskondlikke maalihkeid.

Kordan, sellest ajast pärit inimesed tõlgendasid omal ajal praktiliselt kõike, kõigele pöörati oma uudishimulikku tähelepanu. See omadus on vähemasti enamikul neist inimestest säilinud tänini ? õnnetuseks. Sest kaasaegses turumajanduslikus ühiskonnas on see väga ebaotstarbekas viis ümbrusega suhestuda.

Toon veel ühe näite. Maal külavahel kõndides on igaüks tundnud, kuidas kohalikud teda tähelepanelikult uurivad. Nad püüavad teda tõlgendada. Nende elus on vähe inimesi, kõik on tuntud, iga uus nägu on sündmus omaette. Nad võivad lubada endale luksust oma tähelepanu niimoodi kulutada. Seevastu isegi Tallinna-suuruses linnas näeb enamik meist iga päev rohkem võõraid nägusid kui tolles külas ühtekokku elab. Ometi me ei kavatsegi neid võõraid tõlgendada, neile oma tähelepanu pöörata. Me oleme omandanud oskuse neist üle libiseda, nad vahele jätta. See on elementaarne vajadus enda vaimset tervist kaitsta. Kui me iga inimese tõlgendamisele kulutaksime niipalju aega ja energiat kui külaelanikud iga uue näo peale, siis põleksime lihtsalt läbi.

Nõukogudeaeg oli samuti küla. Ja nüüd on linn.

Nägusid eirama oleme harjunud, muud veel mitte. Ometi on endise ajaga võrreldes kõike tohutult rohkem. Kullateri on rohkem, aga paska on ka palju, eriti kui absoluutühikutes mõõta. Aga endisaegne inimene ei oska kiiskavast pasast mööda vaadata, ta pole õppinud seda ignoreerima. Ta pöörab samavõrd tähelepanu nii kullaterale kui pasale ja hakkab sageli täie vaprusega tõlgendama rämpsu. Kui ta on vaimselt kõrgnõudlik, siis ta saab mõne aja pärast aru, et tegemist oli rämpsuga. Ja et see oli mahavisatud vaev. See frustreerib. Inimene võib hakata tundma, et teda petetakse, et kogu ?see värk? töötab tema tillisttõmbamise nimel, kellegi rikastumiseks või midagi veel hullemat. Talle võivad isegi kangastuda eshatoloogilised visioonid, talle võib tunduda, et kurat ise väntab mingit globaalset leierkasti, mille kääksuvate helide saatel kõike kuristikku saata.

Säärane inimene võib lüüa käega, muutuda küüniliseks, teda ei huvita enam ümbrus.

Ma olen enam-vähem kindel, et neil, kes on maast madalast harjunud teistsuguse ühiskonnaga, ei teki sääraseid tunnetuslikke raskusi. Neid ei aja rämps nii närvi, see on nende jaoks paratamatu osa sotsiaalsest maastikust. Neil on tekkinud refleks, automatism sellest suhteliselt külma kõhuga üle ja mööda vaadata. Kõige lihtsam näide on muidugi kommertsreklaam ja poliitikute demagoogia. Probleem on selles, kuidas ka teistsugusest ajastust pärit inimesed suudaksid õppida ümbritsevast pasast ja rämpsust üle vaatama, nii et nad ennast selle peale vihastades välja ei kurna? Ja et see ei kujuneks möödavaatamiseks üleüldse, nii et osast sootsiumis toimuvast ja üldse kullateradest ikka edasi hoolitaks. Kuidas õppida oma tähelepanu suunama, sisse ja välja lülitama. See on oskus ellu jääda, säilitada vaimsest tervist.