Heldur Sander

Eelmisel reedel astus kontserdil Niguliste kiriku Antoniuse kabelis üles kodupublikule teada-tuntud barokkmuusika ansambel Tallinn Baroque koosseisus Uku Joller (bass), Raivo Tarum (tsink, barokktrompet), Tõnu Jõesaar (fiidel, viola da gamba, barokktšello) ja Imbi Tarum (orel). Muusikud kandsid ette huvitava muusikavaliku, alates varabaroki vähem tuntud meistritest nagu Mathias Weckmann ja Maurizio Cazzati ning lõpetades kõrgbaroki suurmeistri Georg Philipp Telemanni loominguga.

Vaatamata lähitulevikus Niguliste kiriku kõrvale tekkiva Tallinna kõigi aegade kalleima haljasala, Harju tänava rohelise punkti rajamistööde mürale, konkureerisid muusikud südikalt kirikusse kostuvate suruõhuhaamri mürina ja raskekalluri tagurdamisest märku andvate signaalidega.

Väga kauni muusikaelamuse pakkus Salomon Rossi (1587 – 1628) süit tsingile, fiidelile ja orelile. Ilmekas tsingi ja fiideli kahekõne kui ka harmooniliselt ning voolavalt käest kätte antud meloodialiinid meenuvad ettekandega seoses ennekõike. Suur osa kõnealuse kontserdi kavast oli üles ehitatud nii, et iga muusik sai võimaluse näidata ka oma individuaalseid oskusi.

Gambist Tõnu Jõesaare ettekandes sai kuulda Tobias Hume’i (1569 – 1645) sooloteost “Now I come”. Huvitav on fakt, et Hume ei teeninud leiba mitte niivõrd helilooja, kuivõrd palgasõdurina tolleaegsete suurte rivaalide, Vene ja Rootsi sõjaväes. Hume’i muusika on suhteliselt vähe tuntud, kuid seda enam pakub avastamisrõõmu. Jõesaar kasutas oskuslikult ära kabeli akustilisi omadusi, pakkudes naudingu hästi mõtestatud ettekandega.

Pikaajalistele kogemustele tuginedes väidan, et juunikuiseid kontserte iseloomustab teatavat sorti hooajaväsimus. Mõnes mõttes on see ju arusaadav: terve hooaja on moosekandid püünel publikut lõbustatud, kuid muusikute endi patareid vajavad ju samuti aeg-ajalt laadimist! Seda pisut väsinud olekut oli tunda Maurizio Cazzati (1620 – 1678) “Sonata La Zambecari’s” nii Raivo Tarumilt barokktrompetil kui ka mõneti Tõnu Jõesaare poolt barokktšellol esitatud Francesco Geminiani (1680 – 1762) teoses Sonata in A minor, kus tundus, et mitte muusikud pole üle ettekantavast materjalist, vaid materjal kipub muusikuid kohati seljatama.

Kontserdil kõlanud Dietrich Buxtehude (1637 – 1707) “Jubilate Domine’s” võis publik nautida nii viola da gamba hingestatud kahekõnet vokalistiga (Uku Joller) kui ka Imbi Tarumi virtuoosset pillikäsitsemist kapitaalses oreliteoses Praeludium in g Bux WV 163.

Nii Uku Jolleri esituses kõlanud Georg Philipp Telemanni (1621 – 1674) “Cantata Jauchzet dem Herrn, alle Welt” kui ka teiste kontserdil esitatud teoste puhul tõstan vokalisti tugevusena esile tema selge diktsiooni ja intoneerimiskindluse. Jolleri vokaalpartiid on kõrge viimistlusastmega ning ta tajub hästi barokkmuusika esitusviisi.

Lisaks Tallinna linnavõimude poolt palgatud tööjõu kontserti häirivale tegevusele kiriku naabruses asuval haljasalal tabas ansamblit ka musitseerimisel ebaõnn. Kontserdikülastajale ei ole kindlasti igapäevane asi näha, kuidas organist on poole loo pealt sunnitud mängu katkestama ja orelikappi pugema, et leida burdoonina peale jäänud oreliregistri vilet. Usun, et sellised olukorrad on välditavad juhul, kui tehakse instrumendi põhjalik ülevaatus enne kontserti. Loodetavasti ei tule selliseid ebamugavaid hetki üle elada teistel muusikutel, juhul kui tekib vajadus kasutada Antoniuse kabeli orelit.

Ja veel – ehk annab teinekord kooskõlastada ka Tallinna linnavalitsusega seda, et Niguliste ümber askeldavad töömehed tõmbaksid vähemalt kontserdi ajaks korraks hinge.

Netifoto

1959. aasta 3. veebruari öösel istusid Mason Citys noore piloodi kõrvale väikelennukisse kolm meest, et lennata Fargosse. Reisijateks olid kuulus diskor Jiles “Big Bopper” Richardson, noor rock’i-täht Richie Valens ja lennuki tellinud tollane megastaar Buddy Holly, kelleta ei saaks läbi ükski rock-muusikast kirjutav raamat ja keda seatakse samale pulgale Elvis Presley, Chuck Berry, Little Richardi ja Bill Haleyga.

Buddy Hollyt kui lauljat, kitarristi ja müütilist isiksust on rock’i-ajaloos raske üle hinnata, sest üle nelja aastakümne, pärast Buddy Holly surma, on tema muusika olnud väga soliidseks kaubaartikliks. Buddy Holly tõelist mõju rock’n’roll’ile võib tegelikult vaid aimata, sest teda on pidanud oma eeskujuks teiste seas sellised maailmanimed kui Mick Jagger, Elton John, Bob Dylan, Elvis Costello, John Lennon ja Paul McCartney. Columbia Picturesi poolt vändatud film “The Buddy Holly Story” veab siiani kinosaalid täis, näidates ehk irooniliselt, et Buddy Holly on tänapäeval rohkemgi tuntud kui oma elu kõrgperioodil. Need faktid oleks võinud teha selle sümpaatse staari üsna uhkeks, kuid kahtlemata oleks talle rohkem meeldinud teadmine, et ilma tema ja ta bändita The Crickets oleks rock’n’roll võinud killustuda ja muutuda vähem vitaalseks. Buddy Holly tähelend oli imelühike, kuid see-eest võimas. Kahe aastaga kirjutas see mees rock-muusika ajalukku ühe kõige tähtsama peatüki, luues tänaseni püsiva legendi.

Charles Hardin Holley sündis 7. septembril 1936. a Texase väikelinnas Lubbockis, mille kohta on öeldud, et see linn võiks asuda ükskõik kus. Taoline n-ö eikusagil asuv linn andiski karjääri alustavale Hollyle mitmesuguseid võimalusi. Buddy lapsepõlv oli üsna õnnelik. Ta polnud koolis mingi imelaps, kuid õpetajad märkasid poisi võimeid kiiresti teadmisi omandada. Oli ka teistsuguseid seisukohti: “Buddy oli koolis vaikne poiss – ta polnud küll andekas, samas ei põhjustanud ka probleeme. Tegelikult ei mäleta ma temast mitte midagi,” rääkis reporteritele pärast laulja surma üks Buddy Holly õpetaja. Selles hinnangus tuleb esile rock’n’roll’i ja üldse popkultuuri tõetera: staariks võib põhimõtteliselt saada igaüks. Rock-muusikas ei nõuta sügavat kultuuritausta või privilegeeritud seisust, pigem vastupidi. Vilets lähtepositsioon on edu kroon.

Kuigi Buddy Hollyst sai varase rock’n’roll’i mõjukas kuju, oli temagi üheks komponendiks tavalisus. Holly kuulus nende igavesti ühenäolisena püsivate noorte hulka, kelle üle sõprade ringis kergelt naerdi. Ta kandis paksuraamilisi prille, näides mõnede jaoks kohmaka memmepojana, teiste jaoks aga oli lahe sell ja semu, kelle hüüdnimeks teadagi “Buddy”.

Buddy Hollyl tärkas tõsisem huvi muusika vastu 12aastaselt, kui õppis venna käest selgeks esimesed kitarrimängu nipid. 1955. aastal esines Lubbocki ainsas ööklubis Elvis Presley. Holly tundis Elvist Sun-firma plaatide kaudu, kuid näha Elvist laval – see pani noore lubbocklase südame kiiresti põksuma. Hollyle meeldis Elvise lava-show’st veelgi enam tema muusika ja eriti rütm, mis polnud ei kantri ega bluus, vaid midagi vahepealset. Pärast Presleyga kohtumist oli Hollyl vaid üks tee, kuhu minna.

1957. a suundus ta New Mexicos asuvasse Clovisesse. Sealses plaadistuudios, kus produtsendiks Norman Petty, kutsus Buddy Holly enda kõrvale rütmikitarristi Niki Sullivani, bassisti Joe B. Mauldini ja trummari Jerry J. Allisoni. Ansambli nimeks võeti Buddy Holly & The Crickets. Norman Petty oli kohe nõus nende muusikat salvestama ja esimesena võeti ette Buddy Holly pala “That’ll Be The Day”. See oli täistabamus. Singel tõusis 23. septembril 1957. a Billboardi tippu ja vallutas peagi kolmeks nädalaks ka brititabeli.

Buddy Hollyst oli saanud üleöö kuulsus. Seda tõestasid ka tema järgmised plaadid. Billboardi ja brititabelisse tõusid sellised šedöövrid nagu “Oh Boy”, “Maybe Baby, “Rave On”, “Think It Over”, “Early In The Morning” ja “Peggy Sue”.

Buddy Holly oli samaväärne oma helitööde interpreteerija nii kitarristi kui lauljana nagu Chuck Berry. Tema hääl polnud sugugi iseäralik, pigem vastupidi. See oli nõrk koolipoisi hääl, mis teatas, et lavale võib nüüd astuda igaüks. Holly ongi ehk parim näide rock-lauljast, kes oskab projitseerida esitusse oma isikupära. Rock’is pole oluline, milline on hääl, vaid kuidas seda osatakse kasutada. Holly ei otsinud oma stiili raamatutest ega plaatidelt. Ta oli tema ise. Tema esitus sündis töös, mitte ettekirjutatud kaanonite järgi. See oli inimese, mitte instrumendi hääl.

Üks Holly efektseim nipp oli liuelda häälega äkki bassi või falsetti. Tema laulumaneer meenutas häälemurdega võitlevat teismelist, kelle hääl on veel ebakindlalt kõikuv, samas otsustavalt jäme. Elvise seksuaalsed efektid korvas Holly lapseliku vallatusega, mida võiks nimetada ühelt poolt ehedaks süütuseks, teisalt aga mahedaks irooniaks. Holly laulud kubisevad nn baby-talk’idest ehk keelest, mida lapsed räägivad ja mida suured kasutavad lastega suhtlemisel. Tema muusika tegi salaja ja vaistlikult sama, mida modernne maalikunst – otsis primitiivsete vahenditega värsket inspiratsiooni.

Kui paljud lööklaulud käsitlevad armastust, siis Buddy Holly jaoks oli see ainus teema. Tema armastuse propageerimine võib mõnele tunduda isegi monomaaniana ja lootusetult naiivsena. Samas on selge, et Holly töötas kaubanduslike reeglitega piiratud alal ja pidi kirjutama vaid armastusest, kuid seda klišeed valdas ta suveräänselt. Armastus oli see kuum teema, mille kaudu sai avaldada esiletõusva indiviidi tundeid. Holly mõistagi ei ajanud ainult indiviidi, vaid tõusva noorsoo asju. “Armastan, tähendab eksisteerin,” oli tema laulude mõte.

Buddy Holly esines ja reisis tihti koos teiste tollaste rock-staaridega, kelle hulgas olid nii Chuck Berry kui Little Richard. Little Richard meenutab: “Buddy ja mina olime väga head sõbrad. Ta oli semu, kes imetles minu muusikat ja esitas laval minu laule. Kord Lubbocki jõudes kutsus Holly mind enda koju sööma. Kui Buddy isa nägi, kelle poeg on kaasa toonud, ei lasknud ta mind sisse. Siis teatas Buddy, et kui mina sisse ei pääse, ei astu ta ka ise enam kunagi üle selle maja lävepaku. Vean kihla, et Buddy vanemad pesid pärast sööki nõusid vähemalt paarkümmend korda.”

1958. a läksid rahamahhinatsioonide tõttu Buddy Holly, tema bändi ja produtsent Norman Petty teed lahku. Holly kolis New Yorki, et salvestada koos kohaliku sümfooniaorkestriga uusi üllitisi. Seega oli Buddy Holly esimene rock’n’roll’i laulja, kes võttis oma kavva mainstream-stiilis lugusid. Ta oli sõltumatu ja tegi, mida tahtis. Ta ei piiranud ennast ainult rock’n’roll’iga, vaid salvestas ka rockabilly’it, bluuse ja estraadiballaade.

1959. aasta talvel oli Buddy Holly koos Big Bopperi ja Richie Valensiga kontsertturneel USA väikelinnades, kuhu sõideti poolrikkis ja külmas bussis. Lõpuks sai Hollyl sellest villand ja ta otsustas järgmisse linna jõudmiseks üürida väikelennuki. Peale Holly mahtusid lennukisse veel palaviku käes vaevlev Big Bopper ja lendamise järele kibelev Richie Valens. Ühemootoriline Beechcraft Bobansa startis tihedas lumetormis 3. veebruaril öösel ja kadus pimedusse. Kui lennufirma omanik Dwyer lennuväljale saabus ja kuulis, et üks tema lennukitest on õhku tõusnud, otsustas ta neile järele lennata, kartes, et algaja piloot ei suuda halva ilmaga korralikku lendu sooritada. Tema kommentaar: “Sain lennata umbes kaheksa miili, siis nägin ühel maisipõllul maasse tormanud lennukivrakki. Rusude lähedal lebas Big Bopper. Holly ja Valensi kehad olid veidi eemal, piloot lebas lennukirusude vahel. Kõik olid surnud.”

Laulja ja lauluautor Don McLean kasutas aastaid hiljem Buddy Hollyle pühendatud laulus “American Pie” väljendit “the day the music died”. See sõnastus on siiski ebakorrektne ja ülekoh
tune – tegi ju Buddy Holly oma tööd liiga hästi, et see võiks surra. Tema annetus rock’i-maailmale oli nii suur, et osutus jäävaks. Kõige paremini on artisti elutööd hinnanud hoopis laulja Sonny Curtis, kes ütles: “Buddy Holly elab kõikjal, kus mängitakse rock’n’roll’i”. Ja tal on tuline õigus.

Ma olen vist üks paljudest, kellele juuli lõpp seostub lahutamatult Viljandi pärimusmuusikafestivali ootusega. Selle ootuse üheks põhjuseks on üsna korralik järjepidevus: selleaastane “Viljandi folk” toimus juba neljateistkümnendat korda. On aga ka muid ja olulisemaid põhjusi. Ilmselt üheks peamiseks ootusärevuse tekitajaks on see omalaadne hea muusika, omaenese juurte tunnetamise ja lihtsalt mõnusa äraolemise fluidum, mis nakatab, raputab ja haarab vähemalt nendeks neljaks päevaks üha rohkem inimesi jäägitult endasse.

Tegelikult on üsna raske täpsemalt määratleda, mis asi see pärimusmuusikafestival õieti on; mis teeb sellest nii ainulaadse muusikasündmuse ka nende inimeste jaoks, keda pärimusmuusika võib-olla muus kontekstis eriti ei kõneta. Näiliselt on kõik väga selge, folgifestival on üsna erinevate kontsertide kogum, mingi läbiva mõttelise teemaga, milleks sel aastal oli lõõtspillimuusika. Kontsertide valik läheb iga aastaga üha kirjumaks ja mitmekülgsemaks, aga laias laastus järgivad need kahte suunda: on intiimsemad ja tihtipeale eksperimentaalsemat laadi sisekontserdid ning laiemad rahvahulkasid kaasa tõmbavad välikontsertid. Kõlab üsna lihtsalt – pane oma maitse järgi sobiv kava kokku, kuula see ära ja see justkui ongi too festival.

Tegelikult – ja see on väga hea – on pilt palju keerulisem. Sel aastal tajusin ma eriti eredalt, et võib-olla isegi see kõige olulisem ei toimugi kontsertidel, vaid enne ja pärast ning kusagil vahepeal. Juba seepärast, et miks peaks tavalise inimese festivalist inspireeritud laulujoru või tänava peal tõmmatud lõõtsaviisid vähem pärimusmuusika olema kui see, mis lavalaudadelt vastu kostab? Rahvamuusikaüritusi toimub aeg-ajalt ju ikka, aga see, mis teeb “Viljandi folgist” täiesti erakordse sündmuse, on tõsiasi, kuidas see suudab inimestes avada neid hoovusi, mis kannavad pärimusmuusikat. Ja uskumatu on seegi, et üsna ammu toimunud suurte kultuuriliste muutuste kiuste on neid pärimusmuusika hoovusi meis kõigis ikkagi veel nii palju järel. Seda enam, et kaasaegne lääne ühiskond tundub olevat üsnagi pärimusvaenulik nähtus. Kõike tahetakse siin piiritleda ja pakendada ning kaubana välja pakkuda. Pärimusmuusika aga sellistesse raamidesse hästi ei mahu. Juba seepärast, et tegemist on pidevas protsessis nähtusega, mille puhul on raske öelda, kust see algab ja kus lõpeb. Nii nagu eesti rahvalaulu puhul on raske fikseerida täpselt piire, kus hakkab üks või teine laul. Või siirdevormilise rahvalaulu puhul isegi üks või teine stiil.

Sama raske on tõmmata piiri ka esineja ja kuulaja vahele. Näiteks regilaulu puhul, mis on mõeldud pigem kaasalaulmiseks kui kuulamiseks. See kuulaja ja esitaja vahelise piiri hägustumine on omane isegi lavakultuurina suhteliselt kaugele välja arendatud pärimusmuusika-kultuuridele. Nii näiteks mõjutab iiri pärimusmuusikas kuulajate aktiivne osalemine otseselt mitmeid muusikalisi parameetreid.

Lääne mainstream-kultuuris kipub aga muusika olema midagi, mis on valmis ja lõpetatud. Midagi, milles kuulajal aktiivse osalejana eriti kohta ei ole. Samas on selles muusika ranges piiritletuses, selles kuulaja-esitaja lahusolekus ilmselt midagi väga ebaloomulikku. Sest elu meie ümber ei allu sellistele rangetele jaotustele. Ja kui mõelda, et muusika peegeldab – või vähemalt üritab peegeldada – elu ennast, siis võib-olla saab pisut arusaadavamaks, miks on pärimusmuusikal ka tänapäeva inimesele nõnda väga palju öelda ja pakkuda.

Mulle tundub, et parimad pärimusmuusika esitajad on kas teadlikult või alateadlikult sellest aru saanud. Ka selleaastase festivali värvikamad osalejad pigem pulbitsesid, keesid ja ajasid üle ääre kui pakkusid midagi piiritletut ja lõpetatut.

Festivali suurimaid elamusi pakkus iiri muusika. Üks eredamaid avastusi oli lõõtspillisolist Brendan Begley, kes on ühtviisi nii hiilgav muusik kui elav pärimusekandja. Hämmastav oli Begley kõlamaailma kaudu kogeda, kuivõrd orgaaniline osa elust muusika Iirimaa paljudes paikades veel on – vaatamata sellele, et majandusedu on üsna pea peale pööranud selle idüllilise agraarühiskonna, mida Iirimaa oli veel mõned aastakümned tagasi. On teada, et muusika on aidanud iirlastel majanduslikule ja poliitilisele surutisele vastu pidada, aga Begley-suguse nähtuse olemasolu näitab, et pärimusmuusika suudab võib-olla ka majandusedu üle elada. Mis Begley mõttemaailmas lummas, oli see, et iga muusikapala kätkes endas mingit lugu. Palju oli muusikat, mis oli sündinud ajendatuna kellegi surmast. Nii rääkisid Begley mängitud lood tihti elu paratamatust haprusest, aga samas ka inimlikust soojusest ja kokkukuuluvustundest. On selge, et selline muusika on sündinud siirast vajadusest väljendada suurt valu või suurt rõõmu. Just seetõttu ei ole selles midagi välist ega võltsi.

Võrratu elamuse pakkus ka ansambel Altan, kelle esinemine oli tulvil rõõmu ja soojust, virtuoossust ja värskust. See tõi meelde 70ndate Irish Folk Music Revivali parimad esindajad ja nende kirgliku mängurõõmu. Samas jäi suurel laval esinenud Altan kaugele igasugusest show’st ja staaritsemisest. Neis oli mõnusat vahetust ja isegi mingit alandlikkust – just need on jooned, mis on tihtipeale omased parimatele pärimusmuusikutele. Samas on hämmastav tõdeda, et ühel folgi publikurohkemal kontserdil valitses sisekontserdi intiimne ja mõnusalt hubane õhkkond.

Head taset ja ehedat meeleolu pakkus ka põhjanaabrite Kiharakolmio. Selle ansambli puhul olid vahekommentaarid vähemalt sama nauditavad kui muusika – mõnus oli kuulata, kuidas kesksoome murdes iseenda üle irvitati.

Häid esinejaid oli veel palju, aga nagu öeldud, pakub folk vähemalt sama nauditavaid hetki ka väljaspool laval. Õpitubades sai pisut põhjalikuma sissevaate laval kuuldusse, vaba lava ees võis rahvatantsude ikka ununema kippuvaid samme meelde tuletada, ühest paigast teise minnes võis tihtipeale jääda kuulama mõnd spontaanset muusikalist etteastet, mis oli üleüldise meluga suurepärases kooskõlas.

Üks elamuslikumaid kohtasid oli aga taas see Tegelaste Toa nimeline kõrts, kus hilistel tundidel esinejad lugusid üles võtsid ja omavahel muusikalisi tutvusi sõlmisid. See, mis lavadel erinevaid piirkondi esindava pärimusmuusikana ette kanti, segunes siin metsikuks ja kirjuks stiilide paabeliks, kus ka kauged kultuurid omavahel üllatavalt palju ühist suutsid leida. Muidugi – kui mõelda, kuivõrd paljud peavad masurkat või polkat just oma maa iseloomulikuks tantsuks, ei ole seal midagi imestada. Võib-olla muusika nähtusena, mis ei taha tunnistada piire ja lahtreid, ongi üks inimkonnale iseloomuliku piiride ületamise vajaduse algsemaid ja ehedamaid vorme.

Ja “Viljandi folgi” üks populaarsuse saladusi on vahest just see, et seal suudetakse piire ületada, aga ka meie enda ja teiste kultuuride ühisosa nii eredalt ja elamuslikult esile tuua.