Heldur Sander

Loomulikult on meil vabadus valida stiili ja märgisüsteemi. Ent vabadusega kaasneb ka vastutus. See tähendab, et kui üks stiil ja märgisüsteem on juba välja valitud, siis peaks seda ka ilusasti ja õigesti kasutama. Keeleinspektsioon ei tükigi härra Pau valikuvabaduse kallale  ta suunab selle märgisüsteemi kasutust, mille härra Pau on juba valinud, kuid mida ta vastutustundlikult hallata ei suuda, olgu see suutmatus tahtlik või tahtmatu.

Keeleinspektsioon püüab EPLi juhtida parema eesti keele suunas, parandades nõnda väljaande kvaliteeti ja mainet ning selle omanike ja lugejate rahulolu. Ta ei piira härra Pau väljenduse horisonti, vaid avardab seda, näidates teed ilusama, selgema ja rohkem nüansse võimaldava eesti keele poole, mille oskamine paistab positiivses mõttes silma, samas kui hägust ja selle hägususe tõttu ahast eesti keelt on võimelised viljelema kõik. Loomulikult võib härra Pau puhtalt trotsist teha eksperimendi ja hakata infot levitama kirillitsas – võimalus, millele ta kaudselt viitas. Ent kardan, et EPLi omanikud saaksid kurjaks ja lugejaskond väheneks märgatavalt.

Keeleinspektsioon on EPLiga viisakaks jäänud (vähemalt avalikkuses), kuid härra Pau tundeline sõnavalik meedias näitab, et riiklik järelevalveasutus on tabanud tema nõrka kohta. Miks muidu kaotas ta nii vääritul moel enesevalitsuse, võrreldes Keeleinspektsiooni Glavlitiga ning süüdistades inspektsiooni ametnikke nende tööd suunavate seaduste mittetundmises ja tööajal „tina panemises”?

Glavlit kaitses poliitilist süsteemi, tsenseerides kirjutatu sisu, kuid Keeleinspektsioon kaitseb keelt, suunates kirjutatava vormi. Glavlit teenis väiksearvulise poliitilise ladviku huvisid, ent Keeleinspektsioon teenib kogu Eesti ühiskonna huvisid, seda nii rahvuslikul kui ka riiklikul tasandil. On ju eesti keel kõigi eestlaste iga päev kasutatav ühiskondlik hüve. Olen kaugel keelelise purismi või hüperkorrektsuse soosimisest, kuid usun, et kõik ühiskondlikud hüved, sealhulgas keel, vajavad hoolt ja kaitset inimeste eest, kes ei oska või ei taha nendega heaperemehelikult ümber käia. Ning sellest aspektist pole keelekaitse mitte midagi paatoslikku, äärmuslikku või marurahvuslikku, nagu paljud kipuvad ekslikult ette heitma (viimati Rein Raud Postimehes 18. III), vaid hoopis midagi ülimalt pragmaatilist, seistes hea selle eest, et meie peamine suhtlusvahend oleks ka lähitulevikus kasutuskõlblik ja üldiselt mõistetav. 

Härra Pau ütleb, et „ajakirjanduse ülesanne ongi oma lugejatele arusaamatuid seadusi ja riigiasutuste pressiteateid lihtsasse keelde „tõlkida” ning riik võiks sellise tegevuse eest tänulik olla, mitte aega ja energiat tsensuuri kehtestamisele kulutada”. Tundub, et ta alahindab lugejaid ja ülehindab ennast: lihtsasse keelde tõlkimise asemel tõlgib ta ju vigasesse keelde, mis tekitab kahtluse, et ehk on hoopis tema ise see, kes „arusaamatutest seadustest” (ka keeleseadustest) aru ei saa. Lihtne keel ja vigane keel on ju kaks eri asja, härra Pau aga tõmbab nende vahele võrdusmärgi. Ta vist ei taipa, et sõltuvalt vigade iseloomust võib tema protežeeritav keel, mida ta ise nimetab lihtsaks, aga keeleteadlikud inimesed vigaseks, osutuda keerulisemaks ja arusaamatumaks kui mis tahes seadus. Ja vigase keele viljelemise eest pole ta küll riigi tänu ära teeninud.

Proua Larini väljaütlemised kõnealusel teemal on emotsionaalselt kontrollitumad, aga vähemalt sama vastutustundetud. Ta leiab, et Keeleinspektsioon ei peaks trahvi tegema kirja- ja trükivigade eest. Samas ei ütle ta, mis meetodeid Keeleinspektsioon siis võiks kasutada, kui Eesti üks suuremaid päevalehti ei pane esialgseid noomitusi millekski ja jätkab ülbelt samas vaimus. Proua Larini juhitud ajalehes on varem korduvalt Keeleinspektsiooni ettekirjutusi ja trahvitegemisi kajastatud, seda ikka neutraalses, ehk isegi soosivas toonis. Miks riputab proua Larin inspektsiooni töömeetodid suure kella külge alles nüüd, kui on vaja päästa oma väljaande nahka ja õigustada oma töötajate tegematajätmisi?

Ja veel – keelevead, millest kogu poleemika alguse sai, ei olnud ainult kirja- ja trükivead, nagu proua Larin kaitsepositsioonilt rõhutama kipub. Jutt käib ka tähendust moonutavatest eksimustest ning hälvetest eesti keele struktuuris. Ja seda laadi vead on juba ohtlikumad, sest jäävad märkamatuks ja mõjutavad salakavalalt, kui lugeja ei juhtu just keelespetsialist olema. Struktuurselt vigase keele nõrkusest rääkis meedias hiljuti Urmas Sutrop (Postimees 18. III). Kas EPLi peatoimetajad ka lugesid?

Nii härra Pau kui ka proua Larin õigustavad tehtud vigu asjaoluga, et need pärinevad EPLi võrguväljaandest, mille tekstide tootmise tempo on kiire. Olen nõus: konkurentsis püsimiseks, tuleb infot edastada operatiivselt. Aga ma ei lepi, kui seda tehakse ilusa ja õige emakeele arvelt. Mõned trükivead – hea küll, tegijail juhtub. Kuid praegu pole küsimus mõnes kiirustamisest tingitud trükiveas, vaid paljudes eri tüüpi vigades.

Et neid vigu vältida, peaks härra Pau ja proua Larin oma alluvatele ja ka iseendale korraldama keelekoolitusi – ohtralt ja regulaarselt – ning muretsema tööle rohkem keeletoimetajaid. Praegu on keeletoimetajate kätte jõudvad tekstid liiga toored (enamiku ajakirjanike keeleline ettevalmistus jätab lihtsalt soovida) ja keeletoimetajad ise tööga ülekoormatud. Tean seda hästi, sest olin kaks aastat EPLi keeletoimetaja.

Härra Pau ja proua Larini praegusel suhtumisel võib olla kolm tõsist tagajärge: 1) EPLi teadlikumate ja tundlikumate lugejate silmis saab väljaande maine tõsise hoobi (kui polegi juba saanud), 2) mitte nii teadlikud ja mitte nii tundlikud lugejad õpivad nende väljaandest iseenesele märkamatult hälbelist eesti keelt ja 3) oma üleoleva suhtumisega Keeleinspektsiooni annavad nad negatiivset eeskuju ka teistele keeleprobleemidega maadlevatele inimestele ja asutustele (umbkeelne tööjõud Eestis, vigaseid reklaamtekste produtseerivad ja värdkeelsete nimedega firmad jne). Meie „arvamusliidrite” käitumisest innustatuna võivad teisedki hakata arvama, et Keeleinspektsiooni suuniseid ja meetmeid ei peagi millekski pidama.

EPLi peatoimetajad rõhutavad enda põhiseaduslikke õigusi ja poevad peitu ajakirjandusliku väljendusvabaduse taha (see viimane näib olevat üleannetuselt tabatud ajakirjaniku viimane õlekõrs). Aga nad unustavad selle, et õiguste ja vabadusega kaasnevad kohustused ja vastutus  viimaste puudumisel esimesed lihtsalt ei toimiks. Ma leian, et härra Pau ja proua Larin võlgnevad nii Keeleinspektsiooni töötajatele kui ka oma väljaande lugejatele vabanduse, ning loodan, et nad võtavad midagi ette, et EPLil oleks ka tulevikus viisaka ja vastutustundliku teabeallika reputatsioon. Muidu võib ju juhtuda, et ühel heal päeval kirjutatakse kuskil reatoimetaja Laarinist ja peetoimetaja Paist, sest keda kotib, kuidas keegi kirjutab!

Eelmises kirjutises vaimust ja võimust (Sirp 21. III) esitasin väite, et loomeinimeste iga vastuseisu mõnele valitsuse kavale ei saa veel vaadelda vaimu ja võimu igavese võitluse järjekordse ilminguna. Seda põhjusel, et vaim ja võim ei olegi mingid olemuslikud vastandid, nagu seda sageli paraku väidetakse, vaid on teineteisega seotud, kohati kattuvadki mõisted. Kuid vaimu ja võimu ekslik vastandamine on sellegipoolest üldlevinud ja sellega kaasneb tavaliselt järgmine mõtteahel:

Meie, kes me võitleme paha võimuga, esindame vastuhakku karjavaimule. Karjavaim – see on vürtspoodnike, väikekodanlaste mentaliteet, millel püsib riik kogu oma tüütuses ja immanentses repressiivsuses. Meie, kunstnikud, astume selle mentaliteedi vastu välja, me kanname vabaduse ja individualismi lippu, me lõhume kivinenud kaanoneid ning purustame müüte. Me kehastame julgust oma peaga mõelda, julgust kahelda valmis tõdedes, julgust vastu hakata massi arvamusele ja maitsele. Me oleme, mitte ei näi.

See vaatevinkel on tänapäeva lääne (professionaalse) kultuuriloome üks alustalasid, seda korrutavad mitmetes variatsioonides tuhanded kirjandus-, kunsti-, arhitektuuri- ja teatrikriitikud, publitsistid, literaadid ja intellektuaalid. Tegemist on püha tõega, milles kahtlemine on intellektuaali ja/või loomeinimese staatuse poole pürgijale hukatuslik, paisates ta automaatselt väikekodanluse ebaaustusväärsetesse ridadesse.

Kuid kas märkasite paradoksi? Postulaat kohustab kahtlema „valmis tõdedes”, kusjuures selles postulaadis ei tohi kahelda? Paraku just nõnda see on. Sa ei tohi kahelda väites, et kõiges tuleb kahelda. Mõistusega seda lahti ei haruta. Jääb vaid üle lisada, et selliseid paradokse on veelgi. Näiteks kategooriline nõue olla tolerantne: kes kohe sallima ei hakka, see keedetakse seebiks. Või väide, et kõik on suhteline. (Sest sel juhul peaks suhtelisus olema absoluutne, ja järelikult kõik ei olekski suhteline.) Muidugi võib neist surmasõlmedest välja rabelda Aleksander Suure meetodil, väites, et „sallida tuleb kõike peale sallimatuse” (J. Kaplinski), kuid see on puru silmaajamine. Ausam oleks öelda, et see loosung viib meid ummikusse. Ent tegelikult pole sedagi tarvis. Ummik on õnneks vaid teoreetiline, sest enamasti ei seisa vastamisi mitte karjavaim ja mäss, vaid üks karjavaim ja teine karjavaim.

Väide vajab tõestuseks kindlasti näidet. Selleks pöördun jälle meie vana hea sambatüli juurde. Küsigem, kas sambavastaste puhul oli tegu mässuga karjavaimu vastu? Kas mõni protestija astus üles üksi, seades ohtu oma heaolu ja karjääri?

Ei, seda tehti kollektiivselt. Kuid ehk olid protestijad siis vähemalt väike, kaitsetu sangarite salk, umbes nagu algusaastate impressionistid või 40 kirja signataarid? Ei, ka seda mitte. Esiteks näitavad küsitlused, et samba vastu on umbes 1/3 elanikkonnast, mis on küll vähemus, aga mitte marginaalne. Teiseks on Tallinna kultuuri-establishment’ist samba vastu koguni enamus. Vähemalt otsustades protesti kõlavuse järgi, mis ütleb mõndagi ka meediagurude enamiku (vaikiva) eelistuse kohta.

Kui nüüd kujutada ette üht „keskmist” kunstnikku, arhitekti, kriitikut või kunstitudengit, siis küsigem, kas vastuhakk Vabadussõja võidu sambale tähendaks talle vastuhakku karjale? Oh ei, risti vastupidi, ta oleks oma karjaga kenasti ühel meelel.

Siinkohal ei kasuta ma sõna „kari” mitte halvustavas, vaid piltlikus tähenduses. Ühiskond ei ole homogeenne, ühtlane, ja inimesed ei ela ega tegutse korraga kogu Eesti ühiskonnas. Nad tegutsevad omal alal ja suhtlevad oma ringkonnaga. Meil igaühel on oma kari, sageli ka mitu. Ärimeestel on ärimeeste kari, mootorrattameestel on mootorrattameeste kari ja individualistidel on individualistide kari. (See viimane on muidugi samasugune irooniline paradoks kui need, millest kõnelesin eespool.) Niisiis ei nõudnud ega nõua Võidusambale vastuhakk ühelt kunstnikult või kriitikult mingisugust julgust. Arvata tänases Eestis teisiti kui valitsus, see on maailma kõige ohutum asi. Julgust nõudis ja nõuab loomeinimese mainele pretendeerijalt hoopis samba pooldamine, sest see tähendab vastuolluminekut „omadega”, näiteks oma professoriga kunstiakadeemias või Tallinna ülikoolis. Või mõjuka kriitikuga Eesti Ekspressis, kes su järgmise näituse pisikesteks tükkideks võib teha. Valitsused tulevad ja lähevad, aga omad jäävad. Need omad jätavad su „reetmise” viimati aastateks meelde.

Nii kõva mees kui Jüri Arrak võib selle võimalusega mängimist endale lubada, kuid lihtne ei ole see kindlasti tallegi. Pole seda hirmugi, et mõni arvamusliider, kes muidu ei väsi mässu ja mässajaid ülistamast, talle selle eest tunnustust avaldaks – kas või printsiibi pärast. Kuigi oleks põhjust, sest Arrak käitus kahtlemata julgelt.

Et tõeline vastuhakk päris karjavaimule julgust nõuab, ei ole minu oletus ega luul, vaid leidis praktikas tõendust. Pean silmas arhitekt Harri Kivilo juhtumit, kus iseseisvalt mõtlev loomeinimene söandas avalikult arvata teisiti kui Eesti Arhitektide Liit ja kes selle eest nimetatud liidu poolt sisuliselt vande alla pandi.

See on huvitav seik ja viib meid tagasi alguses märgitud paradoksi juurde: kes ei mässa, see keedetakse seebiks. Tegemist on laiahaardelise teemavaldkonnaga, mida siinkohal arutama hakata pole  ruumi. Tahan vaid märkida, et mässumeele moondumine sunniks ja koguni vägivallaks on ajaloos nii tavaline, et tegemist ei saa olla juhusega. Selle juures ei ole tarvis tingimata meenutada revolutsioone, ei giljotiini ega tšekaad. Võib mõelda tänapäeva lääne kultuurielule laiemas mõttes, juhtivatele mittepoliitikutest arvamusliidritele – kriitikuile, ajakirjanikele –, ülikoolides ja loomeühendustes valitsevale mentaliteedile. Neis ringkondades on vasakpoolsus sisuliselt kohustuslik ja mõistet „parempoolne intellektuaal” ei tunnistata. (Kui juba parempoolne, siis ikka vürtspoodnik või võimur.) Mis tähendab sügavat sisemist sallimatust, millest ei oleks ju lugu, kui seda ei viljeldaks kõlavate sallivusloosungite all ja vikerkaarelippude lehvides. Tundub, nagu oleks vasakpoolsel mõtteviisil mingi eriõigus olla sallimatu, nii nagu vasakpoolsetel tudengitel on eriõigus loopida puruks vaateaknaid. Neil lihtsalt on see õigus, ehkki keegi ei oska öelda, miks või mille eest.

Kuid aitab sellest kõrvalepõikest.

Karjavaimust kõneldes tasub olla valvas, et seda sõna mitte tarvitada vales tähenduses. On karjavaim ja on massipsühhoos. Ehkki need kaks nähtust on usutavasti suguluses, ei ole need ometi üks ja seesama. Karjavaim on midagi suhteliselt stabiilset, see iseloomustab inimese käitumist, sõprade, põhimõtete ja otsuste valikut päevast päeva ja aastast aastasse. Kunstnik peab arvestama, et tal ei ole arukas minna lootusetult tülli kõigi oma kolleegide ja kriitikutega, ajaloolane kõigi ülejäänud ajaloolastega, ärimees kõigi ülejäänud ärimeestega, suvaline indiviid kõigi oma sugulastega jne. Massipsühhoos on aga ühekordne nähtus. Nagu palavikuhoog, ja võib ka korduda nagu palavikuhoog. Mõni on sellele vastuvõtlikum kui teine – jälle täpselt nagu palavikulegi. Massipsühhoos ei ole tingimata taunitav – mõelgem eesti rahva seisundile Laulva revolutsiooni tipphetkedel 1988. aastal –, kuid omamoodi lahtise tulega mängimine on see kindlasti.

Kuid karjavaim? Püha tõde, mis kuulutab karjavaimuvastase mässu igal juhul õilsaks, põhineb vaikival eeldusel, et karjavaim on halb. Niisiis on karjavaimu halbuses kõhklemine ketserlik. Aga mis siis, kui ei olegi halb? Vähemalt mitte igal juhul ja tingimata?

Mõistan lugeja ehmatust. Kuidas võib keegi kirjaoskaja inimene avalikult kiita karjavaimu? Pole jõledamat asja kui karjavaim – kas meie helgemad pead seda meile juba sadakond aastat korrutanud ei ole? Vähemalt Siuru päevist peale?

Ei maksa siiski ehmuda. Võtke parem kätte näiteks suurepärane lasteraamat, Leida
Tigase „Lugu kahest laisast varesest” (lastekirjanduse võistluse auhinnateos aastast 1936). Raamatus on juttu kahest varesepojast, kes jäävad isa ja emata, ning kuna nad on laisad ja rumalad, siis heidetakse nad välja ka vareseparvest. Nende suurekssaamise (st vastutusvõimeliseks muutumise) lugu on ühtlasi lugu sellest, kuidas leida tagasitee „karja” hulka. Muide, samasuguse loo jutustab meile ka tuntud mässaja Aleksis Kivi oma „Seitsmes vennas”. Vennad üritavad elada väljaspool karja (oma kihelkonna rahvast), kuid eksperimendiks see jääbki. Mõlemad lood lõpevad õnnelikult, nii varesepoegadest kui vennastest saavad tublid karja liikmed. Mis tähendab, et võime ja oskus kuuluda karja ei näita mitte nõmedust ega vaimuvaesust, vaid küpsust.

Probleem üleliia andeka liikmega jääb siiski karjas alles. Sellisel isendil tekivad karjaga reeglina tõepoolest vastuolud. Kuid oluline on mõista, et need ei pruugi viia sugugi mässu ega konfliktini. Mulle on alati imponeerinud viis, kuidas Shake­speare lahendas analoogilise probleemi. Nimelt oli tema ajal kombeks, et tragöödia vaheaegadel tulevad lavale klounid ja lõbustavad pealtvaatajaid trikkidega. Suurele dramaturgile ei meeldinud see komme põrmugi, aga ta ei tõtanud „kivinenud kontseptsioone purustama” ega „vaatajat šokeerima”, vaid kirjutas „Romeosse ja Juliasse” sisse koomilise osa, Julia amme. Tragöödia jäi seejuures tragöödiaks ja paneb publiku nutma tänagi, aga „kari” oli rahul. Shakespeare ei lammutanud midagi, ta arendas edasi.

Kuidas võiks see tõdemus jõuda meie kultuuriskandalis­tideni? Pean tunnistama, et ei tea igavamat asja kui skandaalne kunst.

Võtame kokku. Väitepundar, et mäss karjavaimu vastu on õilis ja viib edasi, on ekslik kolmel põhjusel: esiteks, karjavaim kui selline pole sugugi paha, vaid pigem loomulik (ehkki sel on varjuküljed); teiseks, geniaalne kunst võib sündida ka ilma mässu ja lõhkumiseta; kolmandaks, suur osa ümberringi nähtavast nn mässust ei käigi karjavaimu kui sellise vastu, vaid on ühe karja mäss teise karja vastu. Järelikult mitte mäss, vaid lihtsalt erinevate karjade erinev arvamus.

Selliste olukordade lahendamiseks on välja mõeldud demokraatia. Sellest järgmisel korral. 

Milleks ümarlaud?

Riigikontrolli audit läinud sügisest oli see viimane taganttõukaja, mis asjad liikuma pani, aga lisaks riigikontrolli auditile keskendub ümarlaud kahe põhidokumendi kaasajastamisele. Need on muinsuskaitseseadus ja muinsuskaitseameti arengukava aastateks 2008–2011. Lisaks muidugi riigivõimu enda väide, et kui muinsuskaitse põhimõtetes ja ressurssides midagi otsustavalt ei muutu, siis on kümne aasta pärast hävinud pooled mälestistest.

Miks kaob, selleks on mitu põhjust. Alustuseks viis, kuidas riik ressursse muinsuskaitsesse suunab, näeb välja pideva lepingurikkumisena. Kui mina ettevõtjana lepingutest sama halvasti kinni peaksin, oleksin ammu Rummu vanglas. Riigi lepingute all pean silmas nii seadust, mille riik ise on teinud, aga ei täida, ning rahvusvahelisi lepinguid-konventsioone, millega on sama olukord. Riigivõim ei saa oma tegematajätmisi ja seadusetähe mittetäitmist põhjendada ressursipuudusega, aga paraku ta seda pidevalt teeb. Kahju on, et see on nii. Minu meelest pole küsimus ressurssides, vaid hoiakutes ja neist tulenevas väärtustamises.

Mul on väga kahju, et muinsuskaitse, mis oli veel hiljaaegu riigi silmis eriti tähtis liikumine, enam seda tähelepanu ei saa. Riik suhtub temasse, ühte vundamendi osasse ükskõikselt ja tagajärjeks on ajaloo hävimine.

Kas probleem on selles, et tänasesse päeva sirutub minevikust suhtumine, et muinsuskaitse ülesanne ongi lipp välja tuua, tähis püsti panna ja objekt pühitseda ning kõik edasine juba kellegi teise koorem? Nii see umbes 20 aastat tagasi käis ju.

Juhan Maiste ütles mulle hiljuti, et muinsuskaitse rajaneb filosoofilisel mõtlemisel. Tal on õigus, ainult paraku ei saa filosoofiliste võtete ja tööriistadega ühtki objekti korrastada. Selleks on vaja hoopis naelu ja laudu, kruvisid ja töömehi. Paraku see lihtne tõsiasi ei ole veel ka muinsuskaitseametis kõigile kohale jõudnud. Sealnegi tegevus kisub alatihti sinna filosoofia poole peale. Ja seetõttu ei taju ega näe omanikud, eriti eraomanikud, muinsuskaitseametis partnerit ja abimeest, mis peaks olema tema tänapäevane roll. Rohkem on tegu järelevalveorganiga, mis, kuigi ta ei tee seda sihilikult, oma bürokraatia rägastikuga omanikke põhiliselt takistab. Bürokraatia on muutunud nii keeruliseks, et keegi enam eriti kaitsealuseid objekte töösse võtta ei tahagi.

Ja ümarlaud peaks siis nüüd aitama muinsuskaitse uue alguse juurde? Teete tasuta ära ametnike ja poliitikute palgatöö?

Ümarlaud on tasuta vabatahtlik töö, mi­da teevad asjast huvitatud ja meil on asjatundmist kõigis põhilistes valdkondades. Ja nii peabki kodanikuühiskond toimima. Ajalugu, muinsused ja nende kaitse on me kõigi ühine asi.

Mis siis on valesti või ajale kõige rohkem jalgu jäänud?

Muinsuskaitseseadus on tõesti oma aja ära elanud. Näiteks ei võimalda seadus üldse kodanikul/omanikul muinsuskaitseameti korraldust või otsust mõistlikul viisil vaidlustada. Ta ei ole ses mõttes demokraatliku riigi seadus. Jah, nõukogude ajast pärines printsiip, et kodanikul on kohustused ja ametnikul õigused, aga tänapäeval peaks olema teistpidi, või vähemasti mõistlik partnerlus.

Riigikontroll toob esile ka selle, et kogu senine registri- või arvepidamine on laokil. Ühesõnaga, kaitsealuste objektide nimekiri on segane ja ebaühtlane. Mis selles osas ümarlaual arvatakse?

See on asja üks pool, teine aga see, et 15 aastaga ei ole muinsuskaitseamet suutnud pooltele objektidest kaitsekohustuse teatist üldse väljastada. Meil on ümarlaua juurde moodustatud seadusloome töörühm, kus juristid esimese asjana jõudsid järeldusele, et kogu muinsuskaitse on üles ehitatud selle teatise väljastamise süsteemile, tähendab, teatis kui ettekirjutus on põhiline ja peaks määrama objekti staatuse, kuid selgub, et sel teatisel iseenesest puudub juriidiline tähendus ja õigusjõud. On kurioosne, et kogu ameti ressurss on kanaliseeritud tegevusse, millel juriidilist tähendust pole. Ja siis kurdetakse ressursipuuduse üle! Hästi, eks nad on ju objektidel käinud ja oma riiuleid selle tagajärjel paberitega täitnud, kuid muud tähendust neil teatistel ka pole. Igatahes pakub ümarlaud välja, et teatiste süsteem kaoks ning kaitsekohustus fikseeritaks kinnistusraamatus ning muutuks siis ka osaks notariaalsetes toimingutes. See on üks põhimõtteline asi paljude hulgas.

Muinsuskaitsele on paraku viimastel aastatel kinnistumas kuvand, et vaevalt soovib keegi midagi tegema hakata, kui nad on kohal ja keelavad kõik ära, on arengu pidurdajad. Kas seegi on mängureeglitest tulenev häda?

Paraku on ametis sellist suhtumist palju. Kuni objekt seisab ja laguneb, on kõik rahul, kuid niipea, kui keegi tahab ennistama asuda, on häda majas. Sageli võivad piirangud ja keelud tulla objektile juba ainuüksi siis, kui mingit nõu küsid. Seetõttu üritavad paljud restaureerida, ilma et muinsuskaitsega üldse kontakti võtaksid. Ja see on ju ka halb. Muinsuskaitseamet peaks ikka olema partner, kellega koos ühist asja edasi viiakse. Ametil peaks olema põhiliselt nõustav funktsioon, mitte järelevalvav, mis tekitab probleeme. Amet tunnistab isegi, et järelevalvet teostatakse ka selle üle, milleks endal oskusi pole (näiteks ehitustehnilisel poolel, mis on seal väga nõrk).

Kuid muinsuskaitses ei peagi olema ehitajad, meil on ju litsentseerimise süsteem, mis peab sulle kindlustama professionaalsed ettevõtjad.

Siin on veel üks süsteemi paradokse. Tõesti on olemas litsentsid. Tagajärjeks on, et omanikul on väga keeruline leida inimest, kes vastutab, ning seda, kes oskustööd tegelikult teeks. Litsentside abil vastutust ei tekitata. Muinsuskaitseamet vaatab projektid läbi ning kooskõlastab – kuid ei võta vastutust projekti sisu eest! Minu mõistus jälle ei võta, et mida seal siis veel kooskõlastada kui mitte sisu! Kuid selle projekti alusel tuleb objektile järelevalve. Esiteks muinsuskaitsest, kus inspektor on tavaliselt ajaloolase haridusega. Ta tuleb ja vaatab ja valvab, kuid mingit kasu sellest ei sünni. Teiseks peab olema ka ehitusjärelevalve.

Omanik ei või töid allhankijatele jagada, vaid peab võtma litsentsiga firma – seadus nõuab, et igaühel, kes objektil töötab, peab litsents olema. Aga näiteks ühtki muinsuskaitselitsentsiga elektrikku pole minul õnnestunud Eestist leida! Olgu, võtad firma, aga kui hakkad litsentseeritud firmasid uurima, näed et üks ja sama spetsialist on litsentsi tagaja neljas-viies firmas. Aga tegelikku tööd teevad objektidel, sõltumata sellest spetsialistist, ikka ühed ja samad külamehed. Tellijale läheb kogu süsteem küll tunduvalt kallimaks, kuid ta ei saa paremat kvaliteeti. Mõttetu ressursikulu. Litsentseerimine ei anna seega soovitud tulu, vaid pigem peletab inimesi muinsuskaitsealustesse objektidesse investeerimast.

Riigi vastus kriitikale on, et me ju investeerime rohkem, meil on mõisakoolide programm, pühakodade programm jne.

Jah, muinsuskaitse rahastamine on mitmekesine, raha liigub mitme ministeeriumi alt ja seda on teinekord raske avastada. Kuid mõisakoole tehakse suures osas välisabi eest. See on tore programm, aga kuskil peab olema ka piir, sest kui juba purskkaeve ehitatakse, on ehk liiale mindud ja võiks pigem enne mujal katused ära parandada.

Aeg-ajalt juhtub, et üks objekt saab raha korraga mitmest allikast, teine mitte kuskilt. Tallinnas kehtib erikord, kuna riik on andnud oma funktsioonid Tallinnas ära. Rahavood oleks mõistlik koondada ühte kohta, et oleks selge, kes mida saab. Näiteks väljaspool pühakodade ja mõisakoolide programmi jagab muinsuskaitseamet 1,2 miljoni kaupa raha igas maakonnas. Selle raha eest saab ehk paar suuremat katust korda teha. Sellestki tõmbavad omavalitsused eelisjärjekorras raha ära ja eraomanikul on üsna lootusetu sealtki midagi saada.

Aga kui vaatame, kui palju tuleb muins
uskaitsesse raha välismaalt ja kui palju paneme ise, siis see hakkab olema juba välismaa kasuks ja see on häbiasi.

20 aastat pärast muinsuskaitseliikumise ideelist kõrgseisu on niisiis aeg küps sõnastada täiesti uuesti muinsuskaitse alused, vastasel korral pole 10 aasta pärast tõesti suurt midagi kaitse alla võtta.

Nii on, et 20 aastat tagasi tõsteti vaimne pärand üles ja pandi lipud seinale. Füüsilisega ei olnud toona jaksu palju tegelda. Nüüd on küsimus selles, et kui olukord ei muutu, pole varsti enam seinu, mille külge neid lippe lehvima panna.