Toeta
Otsi

Heldur Sander

  • Hispaania kunstniku Jordi Gispert Pi isikunäitus “Econsciencia” Diasini- ja arhitektuurigaleriis (21.11-12.12)

    Liisa Konsap

    Avatakse Hispaania kunstniku Jordi Gispert Pi (Barcelona, 1957) isikunäitus „Econsciencia“ (21.11.–12.12.2012)

    Kolmapäeval, 21. novembril avatakse Disaini- ja Arhitektuurigaleriis (Pärnu mnt 6, Tallinn) Barcelonast päri hispaania kunstniku  Jordi Gispert Pi isikunäitus „Econsciencia“. Näituse avamisel viibib ka kunstnik ise.

    Näitus „Econsciencia“ sündis kunstniku soovist väljendada kunsti abil muret looduse allakäigu ja planeedi moonutamise üle.  Econsciencia on hispaaniakeelne neologism, mis ühendab endas ökoloogia (ecología), teaduse (ciencia) ja teadlikkuse (conciencia) mõisted. Kunstniku ideaaliks on jõuda jätkusuutliku maailmani nn puhta teaduse kaudu, mille saavutused inimkonnale kasu toovad, kuid ei  saasta. Avatav näitus on omamoodi kriitika valesti kasutatud teaduse vastu. Projekt sai alguse umbes kaksteist aastat tagasi, kui Gispert alustas maaliseeriaga „Maailma pikim maastik“, mis kujutab utoopilist maailma, mille on kujundanud ideaalne ühiskond.

    Jordi Gispert Pi (Barcelona, 1957) sai kunstihariduse Barcelona Sant Jordi kaunite kunstide akadeemias. Alates 1980. aastast on tema maale ja skulptuure eksponeeritud arvukatel isiku- ning ühisnäitustel nii Hispaania siseselt kui mujal maailmas. Oma loomingus kõneleb Gispert inimese vajadusest leida side oma ürgloomusega, järgides sümbolitesse peidetud vihjeid, et sellele kogemusele rajada harmooniline ühiskond. Kunstnik protesteerib oma sõnul „materialismi hegemoonia vastu, mis laastab hinge ja maailma”.

    Näitus, mis jääb avatuks  12. detsembrini. Näituse korraldab Hispaania suursaatkond. Sissepääs on tasuta. Disaini- ja arhitektuurigalerii on avatud esmaspäevast laupäevani 12.00–18.00.

    Teosed on müügiks ja huvilistel on galeriis võimalik tutvuda hinnakirjaga

  • Keelpillikvarteti-keskselt ECMi märgi all

    Toomas Velmet

    Alati peab ka nalja saama ja parimad naljad sünnivad tahtmatult, s.t trükiveakuradi abil. Tšellist Leho Karini annotatsioonis on märgitud, et ta on õppinud Martin Homitseri juures. Nii ees- kui perekonnakiri vastab tõele, kui teada, et ta on saanud õpetust nii Mihhail Homitserilt (Moskva konservatooriumis) kui Martin Ostertagilt (Karlsruhe muusikakõrgkoolis).

    Kontsert avanes ameerika helilooja Elliot Carteri (1908) Sonaadiga flöödile, oboele, tšellole ja klavessiinile. Ja see ei ole trükiviga – Elliot Carter tähistab tõepoolest tänavu 11. detsembril oma 100. sünnipäeva ja on täies loomejõus, kelle sulest on viimase kahe aasta jooksul ilmunud veel seitse (!) ulatuslikku teost nii orkestri- kui kammermuusikat. Tema seni viimase teose, Klarnetikvinteti maailma esiettekande teostab Juilliard Quartet 29. aprillil New Yorgis. Ei ole palju neid tänapäeva heliloojaid, kes kasutavad klavessiini. Carter on seda teinud äärmiselt põnevalt, mis lõi põneva raami või siis silla Zelenka Triosonaadiga kontserdi lõpus. Meie (ma mõtlen interpreetide) huvi Carteri loomingu vastu võiks suurem olla, ta kuulub kindlalt kaasaja suurte hulka nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt.

    Edasine kulges kolme teosega nii traditsioonilises žanris kui muusika keelpillikvartetile. Taani helilooja Bent Sörensen (1958) on nelja kvarteti autor ja üks nendest kannab pealkirja „The Lady of Shalott”. Märt-Matis Lill on väga tabavalt sõnastanud teose meeleolu, nimetades seda nukra hävimise tundeks, mis tekib, kui vaadata vana kunstiteost. „The Lady of Shalott” on tegelikult lord Alfred Tennysoni 1842. aastal lõpetatud (20 versiooni) poeem, mida on illustreerinud paljud kunstnikud. Nende hulgas ka John Williams Waterhouse, kelle 1888. aastal maalitu on ka kunstniku töödest tuntuim. Sörenseni teos on algusest lõpuni läbi viidud ühes tämbrivõtmes (nukker häving) ja see tämber on äärmiselt kaunis – ütleks, et see on ilus nukrus.

    Kuna Thomas Larcheri (1963) kohta annotatsiooni polnud, siis siinkohal pisut infot. Tema „Ixxu” kohta on pärast ECMi välja antud CDd kirjutanud Dominy Clements, et tegemist on väga kommunikatiivse helikeelega ja kui keegi armastab Suure Ungarlase (Bartók) muusikat, siis peaks see teos erilist rõõmu valmistama. Kuidas suhtuda hinnangusse, mis on ühelt poolt kompliment (võrdlus B. B. kvartettidega) ja teiselt poolt vihje traditsionaalsusele? Minu hinnang oleks järgmine: selle kontserdi tippteos kõrgtasemel ettekandes kuni Zelenka Triosonaadi esituseni.

    Mulle imponeerib, kui tänapäeva heliloojatele meenub, et muusika üks liikumapanev element on selgelt eksponeeritud rütm, kas või motoorika, aga ikkagi rütm ja liikumine. Kvarteti esitus oli super ja sai ka mõistetavaks, miks on vajalik altiste importida.

    Kontserdi teine pool algas Erkki-Sven Tüüri „Confession’iga” sooloviiulile Harry Traksmanni esituses. Sörenseniga võrreldes täiesti erinev helikeel, kuid meeleolult midagi väga sarnast. Kui Sörensenile sobis väljend „kaunis nukrus”, siis Tüürile võiks pakkuda varianti „nukker ilu”. Kontserdi kontekstis mõjus teos siiski pigem intermeediumi või sissejuhatusena pärast vaheaega, kuid eks Artur Kapi „Viimne piht” on ka kasutamist leidnud intermeediumina oratooriumis „Hiiob”.

    Järgnes György Kurtági „Officium breve in memoriam Andrea Szervansky” op. 28. See teos oli äärmiselt mõjuv nii autori kui esitajate ülima kontsentreerituse astme ühildumisega, igatahes mõjus see Officium breve enam kui mõnigi „requiem longa” ja Kurtág on igatahes oma sõbra Szervanszky sedasi jäädvustanud muusikalukku.

    Ja siis finis coronat opus ehk kontserdi finaal Johann (Jan) Dismas Zelenka Triosonaat oboele, viiulile, tšellole ja basso continuo’le. Zelenka teoste kataloogis on 191 lõpetatud teost, millest 11 on instrumentaalteosed, neist kuus triosonaati. Jan Zelenka oli nagu tol ajal kombeks ka instrumentalist ja tema pilliks oli ilmselt kuuekeeleline bass viola da gamba. Seetõttu võis ka meie kontserdil teose esituses näha huvitavat b. c. koosseisu, kus oli kasutatud kontrabassi klavessiini bassi dubleerimiseks. Alul võis arvata, et dublanti on veel dubleeritud tšelloga, kuid selle otstarbekus selgus juba üksikute soolorepliikidega, sopraninstrumendi imitatsioonidega teose arenedes, kuni viimases osas pääses valla soolovirtuositeet, mida mina selles žanris pole kohanud. Teades, et originaalis on autor teoses andnud selle rolli fagotile, tahaksin ma seda fagotisti kuulda ja näha, kes selle teksti ette kannab. Leho Karin teenis välja nii karjed kui röögid koos marulise aplausiga täismajalt nooruslikult publikult. NYYD Ensemble üllatab alati.

     

  • Veame aida raha täis!

    Kaarel Tarand

    XX sajandil tassisid eestlased suure osa varasemate sajandite jooksul ehitatud aitadest lihtsalt  laiali. Väiksemad puust aidad läksid kütteks, suuremad, mis kivist, kulutati teetäidiseks või uute hoonete rajamiseks. Vabadussõja järel tekkinud asunikekiht vedas asundustalude kasutusse kümneid kui mitte sadu vanu ja väärikaid mõisaaitu. Kolhoosnikud, suurte masinate ja nafta kõikvõimsusest lummatud, tegid platsi puhtaks sellest, mis veel järel. Ja mida ära vedada ei jõudnud, sellele pookisid külge koormakaupa betooni, silikaattellist ja eterniiti – et saaks suurem ja koledam. Sajandi lõpp tõi kaasa Lõuna-Eesti väikeaitade demonteerimise ning uuesti ülespaneku rikkamate meeste rannamaastikel. Hea seegi, sest kuuldavasti on nii mõnigi palgikoormaks pakitud vana ait ka lihtsalt emigreerunud.

    Midagi on siiski järel. Viljandis Kirsimäel seisab vana mõisa­ait arvatavasti juba aastasadu. Aga et vahepeal on elatud nii näruseid ja vaeseid aegu, et aita-salvedesse midagi panna polnud, siis on ait lagunema pääsenud.

    Viljandis püsivalt pesitseda kavatsev Eesti Pärimusmuusika Keskus on otsustanud vana aida endale pesapaigaks valida ja ehitustööd käivad vilkalt. Saaks ehk valmiski, kui turumajanduse nähtamatud käed ehituse hinnaindeksit kogu aeg ei kergitaks. Kui ehitajad pesa valmis ehitavadki, siis praeguse seisuga neile kõiki arveid ära maksta ei jõuta ning pärimuspesa võib nii üleöö pankrotipesaks muutuda.

    Kuidas kõik täpsemalt on, saab teada siit: http://www.folk.ee/ait. Aidameestel on igatahes tubli 6 miljonit puudu. Lihtne arvestus näitab, et kui eile alanud Viljandi pärimusmuusika festivali külastab nelja päeva jooksul kokku 20 000 inimest, siis peaks igaüks neist aida heaks ohverdama ainult 300 krooni. Seda pole palju, kui kõrvutada sellega, mis kulub tõsisel folgikülalisel söögi-joogi ja muude folgilõbude peale. Ja ega kõike ju ei peagi kokku saama, väiksemate usinus innustab küllap suuremadki liikuma ja panustama.

    Aleksandrikoolist alates on Eesti rahvas annetuste abil hulgaliselt templeid rajanud. Estonia ja need teised suured koerad, kelle kõrval üks ait rahvusliku rikkuse tipphetkel on tõesti ainult sabajupike, millest on võimatu mitte üle saada.

  • Teod: Martin Pärn,EKA tootedisaini osakonna juhataja, Eesti disainiauhinna Bruno tänavune võitja

    Martin P?,

     

    Täna kell 16 avatakse arhitektuuri- ja disainigaleriis Eesti noore disaineri  auhinna näitus ja kuulutatakse välja tänavune auhinna Säsi võitja. Säsi 2006 nominendid on Pavel Sidorenko, Ingela Viks, Kaspar Torn, Björn Koop, Helico Pipistrello, Kaspar Paas, Ülle Jehe, Igor Volkov ja  Monika Järg. Kuna žürii (Signe Kivi, Martin Pärn, Sven Sõrmus, Mare Kelpman, Rain Pikand, Andrus Aaslaid, Hugo Mitt ja Ville Jehe) tegi otsuse alles kolmapäeva õhtul, kui Sirp oli juba trükikotta läinud, siis auhinnasaaja jääb selles Sirbis välja ütlemata.

     

    Miks on vaja eraldi noorte disainipreemiat?

    Nii-öelda päris ehk vanade disainerite disainiauhindu antakse kõikjal maailmas välja eelkõige disaini propageerimise eesmärgil, tuues eeskujuks paremaid tooteid; näidates, kuidas disain võib meie elukeskkonda positiivselt mõjutada, olla kultuuri kandja ning toimida samas ettevõtluse või avaliku sektori heaks. Säsi ehk noore disaineri preemia eesmärk on natuke teine: luua võimalusi andekatele noortele disaineritele, nende tunnustamise ja innustamise kaudu sellel mitte väga lihtsal teel jätkama. Eestis on vaid üksikuid palgalisi disainereid, nii et hakkama tuleb saada omaenda ettevõtlikkuse toel. Seepärast ongi meie teine eesmärk uute disainerite ja nende tegemiste toomine üldsuse ja eelkõige ettevõtluse huviorbiiti. Preemiat ei pälvi mitte objekt, vaid looja-disainer oma viimase aja tegevuse eest.

    Omamoodi kvaliteedisertifikaadi saavad aga kõik Säsi nominendid, keda sel aastal on 8 ja kelle töödega saab tutvuda Pärnu mnt disaini- ja arhitektuurigaleriis. Säsi auhinnafond on 80 000 krooni ja koosneb disaini väärtustavate ettevõtete Thulema, Aquator, Haapsalu Uks ja SooSoo galerii eraldatud toetustest. Peapreemia on 50 000 krooni.

     

    Kui võrrelda tänavusi kandidaate eelmise aasta omadega, mis arengutendentse võib näha?

    Meie huvi on näidata eesti disainereid ja disaini võimalikult laias spektris ja seepärast on loomulikult hea meel, et esitatud on pea kõike ketsidest ja vaipadest high-tech meditsiinitehnika ja autotööstuseni välja. Samuti on teisel Säsi-jagamisel esindatud enam ettevõtluses juba tegutsevaid disainereid. Õpingute lõpusirgel olevate tudengite kõrval on nii oma kaubamärgi all unikaal- ja väikeseeriate tootjaid kui suurde rahvusvahelisse autotööstusesse murdnud tegijaid, kes mäletatavasti eelmisel aastal veel samuti koolitöödega konkursil osalesid.

     

  • PÄRNUMAA FOTO 2012

    Pärnu Linnagalerii

    Kolmapäeval, 21. novembril kell 17 avatakse Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas (Nikolai 27) näitus PÄRNUMAA FOTO 2012. 

    Olete teretulnud! 

    Näitus PÄRNUMAA FOTO 2012 toimub juba kaheksandat korda. Tänavune näitus kannab pealkirja LAVASTUS. Näitusele valiti välja 53 fotot. Autoreid on kokku 38. Fotonäitus jääb avatuks kuni 22. detsembrini. 

    Näitusel osalevad: Virge Burakov, Marju Lorentson, Ly Saat, Karmen Kärg, Haide Rannakivi, Kaili Viidas, Kalle Veesaar, Aiki Leit-Teetlaus, Imbi Viikberg, Madis Sinivee, Cristen Laul, LiinaToome, Urmas Luik, Margus Valt, Aino Valt, Aivar Lobjakas, Luule Põder, Kristin Nikolai, Eimar Kull, Ülo Soomets, Liina Press, Irene Õmblus, Kaja Kadakas, Kreete Laidna, Henn Soodla, Andreas Härm, Jaanus Saar,  Kalju Sarapuu, Margit Jaanson, Rita Talisoo, Kaarel Kütas, Rein Jänes, Vaiko Edur, Viktor Kaarneem, Andres Adamson, Ants Liigus, Reena Liigus, Evald Kukk.

  • Biitlite radadel

    Igor Garšnek

    Biitlite radadele viis samuti eelmisel nädalal näidatud Mark Haefeli muusikadokumentaal Paul McCartneyst „Sisekosmos” („The Space Within Us”) kui pilguheit eksbiitli praegustele tegemistele. Rock’i-iidolite portreteerimisel kipub paraku ilmnema see lugu, et kui mõni neist (näiteks Presley või Mercury) on meie seast lahkunud, siis avatakse tema elukäik tagantjärele pisimate, kohati intiimsetegi detailideni. Tema lähedased räägivad kaamera ees suhteliselt avameelselt, välja tulevad nii rock’i-sauruse head kui vead ning me saame üsna tõetruu pildi temast kui inimesest, mitte ainult kui legendist.

    Paul McCartney (1942) on aga praegu täies loomejõus (andku Jumal talle rohkelt elupäevi!) ning tema portreteerimisel on pisut teised mängreeglid kui näiteks Lennoni või Presley puhul. Põhimõtteliselt tundub režissööril siin olevat kaks võimalust: kas teha panus megastaari eneseavamisele, s.t lasta tal kaamera ees rääkida oma elufilosoofiast, või lasta pajatada staarist teistel prominentidel. Mark Haefel on oma filmis läinud seda teist teed, nii et Paul McCartney ise räägib filmis üsna vähe ning kui, siis peamiselt n-ö olmelist juttu. McCartney ainuke sügavam mõtteavaldus kõlab päris filmi lõpus, kui ta ütleb: „Meie eksistentsis on midagi enamat, me pole kari mõttetuid olendeid kusagil masinas, meis on palju ühist.” Ning ka filmi alguses: „See ambitsioonide ja fantaasia maailm… Sa ei kujuta ette, mis tulevikus juhtub. Sellest ajast (s.t biitlite ja samas ka kosmoselendude algusest) on nii palju muutunud.” Kosmoselendudest on juttu seetõttu, et filmis nähtav Paul McCartney kontsert Californias transleeritakse ka maa ümber tiirutava rahvusvahelise kosmosejaama astronautidele.

    See-eest iseloomustavad Paul McCartneyt sellised prominendid nagu näitleja Alec Baldwin („Kui teda vaatad, siis see on su elu, su kogu elu”), Paul Stanley ansamblist Kiss („See on seesmine side, mis toob pisarad silma”) ja Eddie Vedder bändist Pearl Jam („Ta läheb üle aegade ja piiride”). Pikemalt räägib aga USA ekspresident Bill Clinton: „Tema muusika ühendab nagu ta isegi. Paul McCartney on olnud ikoon üle 40 aasta, mis on universaalne. Paljud tema paremad laulud on isiklikest kogemustest, millega paljud saavad end samastada.”

    Samas on „Sisekosmos” muidugi vaatemänguline kontsertfilm, mille keskmes biitlite kuldajastu menulood esitatuna McCartney ja tema bändi poolt aastal 2006 Californias: pealkirjad nagu „Yesterday”, „Get Back”, „Please Please Me” ja „The Magical Mystery Tour” räägivad ju iseenda eest. Sealjuures pole McCartney oma lugusid sugugi „moodsaks” kaverdanud: kõlapilt on üsna loomutruult sarnane sellega, kuidas see muusika kõlas ligi pool sajandit tagasi. Kes on näinud The Beatlesi omaaegseid kontsertfilme, mäletab kindlasti kaadreid, kus tüdrukud publiku seas lausa nutavad vaimustusest. Kentsakal kombel oli analoogseid episoode ka kõnealuses filmis, ainult et nüüd olid silmad märjad hoopis keskealistel naisterahvastel.

    See selleks, ega biitlite laulud tuhmu tõesti niipea. Aga ei maksa „Sisekosmose” filmi põhjal ekslikult järeldada, et Paul McCartney tegelebki ainult vanade aegade ülessoojendamisega. Pandagu parem plaadimängijasse tema eelmise aasta album „Memory Almost Full” ja kohe saab selgeks, et Paul McCartney on endiselt ergas ja dünaamiline loomenatuur, kellele pole võõrad ka nüüdisaegsed sound’id ja mõttemallid.

     

     

     

  • Festival “Kuri proge 2007”

    Igor Garšnek

    Mitmesuguste suvetuuride kõrval on hästi tervendav tõdeda, et ka meie rock-muusika “tõsisemad”, s.t ambitsioonikamad tegijad pole muusikainstrumente suveks varna visanud. Kel isu mitte vaid popkultuurse meelelahutuse, vaid vahelduseks süvitsi minevama kuulamiskogemuse järele, need peaksid homme seadma sammud (või auto- ja mootorrattad) Hiiumaale ühepäevasele proge-rock’i kokkutulekule “Kuri proge”. Sõna “kuri” ei tähenda samas sugugi mitte kurjakuulutavust, vaid viitab hoopis asjaolule, et kõnealune muusikasündmus toimub Kuri küla külje all.

    Sisuliselt on “Kuri proge” küll festival, ent vormiliselt peakorraldaja Artur Siimu sõnutsi “progressiivse rock’i huviliste erakokkutulek”, mis tähendab, et publikule pileteid ei müüda ning bändid esinemistasu ei küsi. Söögi-joogi ning telkimisküsimused on mõistagi iseasi. Nii et tegemist on seega muusikasündmusega, mis toetub täielikult mittekommertsiaalsele omaalgatusele nii korraldajate, esinejate kui publiku poole pealt vaadatuna.

    “Kuri progel” on oma lühike, kuid tähendusrikas ajalugu. Aastal 2002 peeti festivalidest esimene, tollal esines Hiiumaal Männiliiva turismitalu vabaõhulaval kaheksa eesti bändi. Nende seas ansambel Meie, mis tegi laulja Tajo Kadajase eestvõttel eduka comeback’i üle 27 (!) aasta. Lisaks nooremad eksperimenteerijad, Data ja Genesise suurteose “Supper’s Ready” ettekanne ansamblilt Linnu Tee.

    Aasta 2003 tõi esimesed väliskülalised: ansamblid Holy Lamb ja Olive Mess Lätist. Usutavasti mäletavad tollased kokkutulnud ka eesti kollektiive nagu Contus Firmus ja Fragile ning ehk sedagi, et Led R andis tollal seal oma esimese kontserdi.

    Aastanumber 2004 laiendas festivali helispektrit veelgi, “lisaväärtuseks” tegijad nagu Ageness Soomest ja meie Tunnetusüksus, Ballooner, Kantor Vay jpt.

    Siis tekkis ürituse korraldamisel küll väike vahe, kuna aastatel 2005-2006 “Kuri proget” ei toimunud, põhjuseks korraldaja Artur Siimu sõnutsi motivatsiooni puudumine. Nojah, ega aastad pole vennad.

    Aga tänavu on see motivatsioon igatahes jälle õnneks tekkinud ning 4. augustil astub “Kuri progel” üles rootsi progelegend Morte Macabre koos lauljanna Emma Nordenstamiga (nad esinevad nii koos kui eraldi kontserdiosaga). Morte Macabrest lisaks niipalju, et nende kompositsioonid põhinevad tuntud õudusfilmide muusikal, nende siiani ainus plaat “Symphonic Holocaust” ilmus 1998. aastal ning bändi liikmed on kõik oma ala tipp-profid, neist kitarrist Reine Fisket peetakse oma mängustiililt mitte ainult Rootsis vaid ka maailmas üheks unikaalsemaks ja isikupärasemaks muusikuks.

    Festivali korraldaja Artur Siimu sõnutsi ei piirduta tänavu pelgalt proge-rock’i ampluaaga, näiteks Octopus Syng Soomest on võrreldav 1960ndate lõpu psühhedeelse Pink Floydi ja Syd Barrettiga. Arendatud rock-muusikat saab kuulda samuti meie ansamblilt Phlox ja uuenenud bändilt Luarvik Luarvik, kus “kitarritoreadooriks” nüüd Lauri-Dag Tüür.

    Albert Einstein ütles kord, et “Jumal ei mängi täringuid”. Olgu täringutega, kuidas on, aga kui Jumal proge-rock’i peaks kuulama, siis ei saada ta “Kuri proge” vabaõhukontsertide ajaks Hiiumaale kohe kindlasti mitte kurja ilma.

     

     

  • Looja või/nagu õieke väljal

    Enn Lillemets

    Kunstiühingu Pallas seekordne suveaeg on kujunenud töiseks ja rammusaks. Eks see sõltu suuresti oma näituseruumide puudumisest, et tuleb arvestada koostööpartnerite kavadega. Eduard Rüga, Melanie Arrak ja Ann Audova on selle suve kuumad nimed. Rüga ?Rõõm sinus eneses? Adamson-Ericu Muuseumis valgustas kunstniku pagulusaegset loomingut, mis vajab eesti kunstilukku kirjutamist veel tähelepanuväärsemana, kui seda on tema varasem looming. Alles nüüd oli kodumaal võimalik saada selge märk Rügast kui säravast ja vaimuerksast maalijast, mitte ainult kui mitmevärvigraafika meistrist. Melanie Arraku mahukas valik ?Antud aeg? Tartu Kunstimajas teadvustas esmakordselt taasiseseisvunud Eestis üht unustatud, aga mitmekülgset maalijat, kelle looming annab olulist lisa Pallase kolorismist lähtuvale kunstile. Ann Audova viitteist maali, mis praegu viimaseid päevi Tartu Linnamuuseumis üleval on, võib pidada õigusega harulduste väljapanekuks, millest enamikku ei ole kunagi varem eksponeeritud.

     

    Arhetüübistunud lill

    Peaasjalikult lilli ja vaikelusid, portreesid ja aktiseadeid maalinud Audova loomingus on päevalilled neid esindavaid motiive, mille kaudu saame teda paremini tundma õppida. Eesti kunstis on neid tänu van Goghile arhetüübistunud lilli maalitud päris palju, olgu siis näiteks Jaan Vahtra, Johannes Võerahansu, Melanie Arrak või mõni teine, aga pikemalt ja ennastunustavamalt on nende sekka püsima jäänud just Audova, seda 1930. aastaist 1980. aastaisse välja.

    Omal viisil on Audova päevalillemotiivilisis maalides ka ajalised tundemärgid loetavad. Seade selge vormistamine ja tasakaal Pallase ajal. Maaliliselt üldistav segadus 1940. aastate keskel. Kontuuri süvendamine 1960. aastate alul. Siis ekspressiivne lahtimaalimine ning 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate hilisloomingu vabadus eri vaimseis seisundeis ja äratundmisis. Nüüd pöörab Audova kolm, neli või viis õiekrooni ja -nuppu seadeisse kas ärkamises, kasvamises või närtsimises. Päevalilled säravad justkui taevatähed oma kollase elu eri järkudes, võnkudes värvivarjundite kaudu. Õhustik kandub meelekergusse või koguneb raskemeelsuse piirile. Külmad sinised rõhutused on vähem või rohkem varjatud. Mordipärane butafooria kukub ära tausta tumedasse sügavikku. Nõksuke üleelusuurused rakursid loovad ühtmoodi iseäraliku sisenduse nii Audova peade kui päevalillede puhul.

    Aga aja küüsi ei tasu Audova puhul siiski takerduda, sest tema maalimise laad võib ka sama ajajärgu piires erineda, seda nii päris varases kui ka hilisloomingus. Pintslitöö võib olla õhuke ja aluspinda vabaks jättev, aga ka hoopis värvikohrutusist raske. Korduv mahapühkimine võib vahetuda spontaanse allesjätmisega. Pintslile ja pintslisabale võivad appi tulla nii sõrmed kui pahtlilabidas.

    Valguse taotamine oli Audovale omane juba Pallase ajal. Siis avaldus see kumamiste kaudu. Hilisemas loomingus aga võib vallanduda põlemine justkui enne välisvalguse lõppemist, enne pimedaks jäämist. Audova valgusel on rembrandtilikud õhujuured. Seepärast on tema maale ka tingimata oluline vaadelda erinevas valguses, nii looduslikus kui kunstlikus.

    Täheteadlased ja füüsikud on jätkuvalt eri seisukohtadel mustade aukude suhtes. Kas need neelavad pöördumatult kogu teabe, mis neisse kukub, või annavad ka midagi välja mingite lainete kaudu või hajumise teel? Audova päevalillede taustapimedikud sarnanevad viimastele. Soodsail tingimusil ning erga ja tähelepaneliku vaatluse korral immitseb neist sügavpunast, ookerjat, pigirohelist, tihepruuni või kumavat põuarohelist ainet, suunates keskenduse peamisele, valguskroonile.

    Vabaduse moodused on erinevad. Mõnikord peetakse suure ande mõõdupuuks erilist liikuvust ja osavust, mis võimaldab edukalt kaasa laulda ükskõik millise aja ja ideoloogiaga. Audova esindab teistsugust võimalust. Tema anne sisaldab vaimset pühendumist ning oma hingeruumi kaitsmist ja kasimist. Audova on kaitsnud seda sõltumata ajast kiivalt ja väärikalt nii vägivaldsete kui rahumeelsete hõivajate ja lõimijate eest. Looja ei saa olla hää kõigile või õigemini tema häädus avaneb teisiti, kas või tollesama valguse kaudu, mis temast järele jääb. Olgu siis tegu van Goghi, Pärsimäe, Chagalli või Audovaga.

     

    Kunstiteadlase kimbatus

    Looja on ise nagu see õieke. Ta on ise kõiges ja hoiab samal ajal kõigel silma pääl, on äkki seesama õieke väljal, üks paljude seast, aga samas ka ise see üks ja ainuke. Ja tema kujutluse väli ongi too päris tegelikkus.

    Aga mida hakkab nonde õiekestega ja selle tegelikkusega pääle kunstiteadlane? Kaotab ära või leiab üles, unustab või avastab, välistab, et asi oleks üldistavam, või velmab, et asi oleks elusam? Kõik oleneb sellest, kas kunstilugu sisaldab loojate lugu või seab ülesandeks isiksusi taandavate nähtuste loendamise. Tõeliselt paeluv, aga raske pähkel oleks subjektiivselt objektiivne kunstilugu, nagu õiekeste lugu väljal, mille esimene eelistus ei oleks lahterdamine ega voolustamine. Kunstiloolised teadmised ja tunnused oleksid eelkõige vajalikud õiekeste usutavaks kirjeldamiseks. Ja siis alles selguksid ühisosad ja kooslused.

    Suure osa oma elust elas Ann Audova Tartus Supilinna allservas Emajõe tänaval. Tema varahommikune rituaal ka kaheksakümnendais eluaastais olnud alasti suplus jões. Ühel hommikul kümbles Ann jälle Emajões, aga kaldale sigines sellal seltskond mehi, parme või paadialuseid. Ann kõndis kõigutamatu rahuga nagu ikka veest välja, teatades meestele, et kui piinlik hakkab, siis pööraku selg.

    Sama enesestmõistetavusega kaitses Ann Audova ka oma loominguruumi. Ilmsesti on maailmas ülepea suhteliselt vähe temasuguseid kunstnikke, van Gogh, Pärsimägi, Chagall säälhulgas, kelle elu ja looming nii puhtalt kokku kõlaksid.

  • Rootsi kirjanduse päev 22. novembril: Storytellers of Sweden

    Liina Kümnik

    Veebiülekanne Stockholmist: Storytellers of Sweden – otse Rosenbadist 22. novembril

    Kogu päeva info ja veebiülekanne on kättesaadav siit http://www.government.se/storytellers (NB! kellaajad on Kesk-Euroopa aja järgi, Eestis tuleb lisada üks tund).

    Kõigil huvilistel on võimalus raamatuklubis osaleda, saates küsimusi ja kommentaare Twitteri kaudu või SMSiga.

    Teemad:
    Life & Relations from a Nordic Perspective
    Swedish Noir & Prime Crime
    Witchcraft & Magic Events – for Readers Young at Heart

    Kirjanikud ja raamatud:
    Majgull Axelsson: The April Witch (Aprilhäxan), eesti keelde on tõlgitud teisi teoseid
    Tomas Bannerhed: The Ravens (Korparna)
    Sara Bergmark Elfgren & Mats Strandberg, The Circle (Cirkeln), eesti keeles Ring, 2012
    Therese Bohman: Drowned (Den drunknade)
    Cilla and Rolf Börjlind: The Springtide (Springfloden)
    Arne Dahl (pseudonym for Jan Arnald): Misterioso, eesti keeles Misterioso, 2008
    Mons Kallentoft: Midwinter Sacrifice (Midvinterblod)
    Lars Kepler (pseudonym for Alexander and Alexandra Coelho Ahndoril): The Hypnotist (Hypnotisören), eesti keeles Hüpnotisöör, 2011
    Camilla Läckberg: The Drowning (Sjöjungfrun), eesti keelde on tõlgitud teisi teoseid
    Ulf Nilsson: Goodbye Mr Muffin (Adjö herr Muffin) and The best singer in the world (Ensam mullvad på en scen)
    Hans Rosenfeldt and Michael Hjorth: Dark Secrets (US, AUS) / Sebastian Bergman (UK) (Det fördolda)
    Mårten Sandén, A House Without Mirrors (Ett hus utan speglar)
    Sigrid Combüchen: Spill (Spill)
    Viveca Sten: Still Waters (I de lugnaste vatten)

    Ajakava: http://www.government.se/sb/d/16601/a/202714

    Loodame Eesti kirjandushuviliste aktiivset osalemist Rootsi raamatuklubis!

  • Schubertiga vastamisi

    Nele-Eva Steinfeld

    Paari sajandi taguses ajas polnud aga midagi imekspandavat, kui keegi mitmel muusikariistal esineda tavatses. Pilli mängisid ka rikkad metseenid nagu Sylvester Paumgarten, amatöörtšellist, kelle palvel üks 22aastane Viini noormees (s.t Schubert) kõnealuse kvinteti komponeeris, lisades sellele tellija soovil paar aastat varem loodud laulul „Forell” põhinevad variatsioonid.

    Koosseisu osas toetus Schubert Hummeli kvintetile, kus teine viiul on asendatud kontrabassiga. Selline kooslus loob tavalise keelpillikvartetiga võrreldes hoopis uued kõlalised võimalused. Tallinna raekoja kontserdil seisid vastamisi Schuberti looduga ning selle avastamise ja edasiandmise ülesandega lisaks Jüri Alpertenile veel Maano Männi (viiul), Toomas Nestor (vioola), Aare Tammesalu (tšello) ja Toivo Unt (kontrabass).

    Alustuseks kõlas mõni aasta enne „Forelle” loodud „Adagio ja Rondo Concertante” klaverile, viiulile, vioolale ja tšellole. Raskuspunkt (Concertante) lasub siin enamasti pianisti õlgadel. Schuberti poolt antud ülesandeks on allutada klaveri klahvid nii, et tulemuseks oleks viinipärane, lausa mozartlikult särav ning kerge klaverimäng. Selles mõttes pianistile „soojenduseks” küllalt nõudlik ülesanne. Teos esitati mõnusa rahulolu ning üpris täisverelise jõulisusega, et siirduda uutele radadele, mida kvintett pakub.

    Võib kerkida (aga ei pruugi) küsimus, milline on sissepääs kvinteti sisu juurde või milline interpretatsiooniline väljapääs selle esitamisel. Viieosaline elujaatava karakteriga teos näis pakkuvat rohkesti aktiivsele ja spontaansele musitseerimisele õhutavat materjali, millesse sisse elades esinejad kogu ilu ja kontserdiolukorda nautides Schuberti teose romantilise, isegi pisut dramaatilise kvinteti sfääridesse mängisid. Nagu kuulda, oli seda võimalik ilmestada veel uhkete forte’de ja aktsentide, bravuurselt võistlevate soolokäikude ning parimate ansamblinõksudega nagu teose osade efektsed kooslõpetamised. Kõik see kuulub põhimõtteliselt teatud professionaalse arsenali hulka, millega näiteks maruline aplaus garanteerida (ka osade vahel!).

    On teisigi võimalusi, kuidas teosele läheneda, kui vaadata tagasi kas või XVIII sajandi divertismendile. Pilgu võib selles asjas heita ka Haydni „Lõokese” kvartetile või Beethoveni klaverisonaadile op. 10 nr 2. Nimetatud teostes leidub „Forellidega” võrreldes kahtlaselt sarnaseid muusikalisi kujundeid. Ning siis veel tämbrilised võimalused, mida pakub kvinteti koosseis. Kontrabassi osalus annab tšellole soleeriva pillina loa viiuli ja klaveri kõrval esile kerkida. Samas on kontrabassil ja klaveril omamoodi ülesanne teose raamimisel: kontrabassil luua väärikas põhi ning klaveril juhtida teose rütmilist struktuuri, võimaldades keelpillidele eritämbrilisi meloodilisi soolokäike.

    Eestis tunnustatud professionaalidest koosnev ansambel klappis muusikutena päris hästi ja nautis muusikas toimuvat. Maano Männi näitas üles paindlikku ja nõtket pillivaldamist ning tema partiis leidus lõike, mis haakusid hästi teose karakteriga. Kontrabass kumises kõlavalt ja tšellogi püüdis vajalikus kohas esile kerkida. Kaduma läks veidi altviiuli sõnum, aga see võis sõltuda ka allakirjutanu asukohast saalis.

    Jüri Alperten esitas partiid loomupärase muhedusega, mõned rabedused teda rööpast välja ei viinud. Kohati pakkus ta välja kaunist ja loomulikku piano’s musitseerimist. Kiired forte-lõigud kõlasid aga pisut üksüheselt ja olid liialt jõulised. Klaveripartii on „Forellides” eriline, sest sageli tuleb mängida ülemises registris, tihti veel oktavites käike. Ideaalis eeldab see erilise tämbri tekitamist, mis pole just kerge ülesanne. Ansambliliselt oli parim teise osa Andante lõpp, kus tekkis ajastukohane atmosfäär ning korduv rütmikujund liikus vajalikus suunas.

    Kvinteti faktuur on geniaalne, võimaldades igale pillile oma tämbrikarakterit, mis tabatuna tekitab sobiva kõlalise balansi. Antud esituse puhul oleks soovinud palju rohkem kergust ja õhulisust, seda eriti forte koosmängu lõikudes. Avar kergus ereda ning voolava rütmika (Skertso) või üksteisele kiirelt järgnevate geniaalsete modulatsioonide esitamisel (Finaal) loob tõlgendamiseks uued, sisemiselt liikuvad võimalused, mis panevad faktuuri elama, võimaldades küsida teose võtit Schuberti enda käest.

     

     

Sirp