„Karl Morgenstern. Tartu õpetlase kunstikogu“ Mikkeli muuseumis kuni 21. VIII, kuraatorid Anu Allikvee ja Jaanika Anderson, kujundaja Mari Kurismaa, graafiline disainer Mari Kaljuste.
Kui ma mõned aastad tagasi kureerisin Tartu ülikooli muuseumis ülikooli ajalugu tutvustava uue püsinäituse „Minu elu ülikool“ teemaplokki, kus keskendutakse XIX sajandi alguse ülikoolile ja Karl Morgensterni isikule, viskasime näituse peakuraatori Mariann Raismaga nalja, et sellest saab näituse kõige seksistlikum osa, kus ainus naine on kipsist ja alasti. Meie (enese)iroonilise nalja objektiks oli Medici Venuse kipskuju, mille Morgenstern esimeste skulptuuride seas ülikoolile oli muretsenud.
XIX sajandi ülikooli paratamatust mehekesksusest hoolimata püüdsin ekspositsiooni lisada viiteid ka ülikooliga seotud naistele. Kuigi naised said Eestis õiguse ülikooli astuda alles 1915. aastal, on märksa vähem teada, et naistel oli Tartu ülikooli seinte vahele asja ka XIX sajandil. Sajad naised sooritasid siin õpetajaeksami või said praktilist meditsiinikoolitust. Nagu ajaloolane Lea Leppik on osutanud, võib XIX sajandi alguses Tartu ülikooli kliinikus töötanud ämmaemandaid pidada ka ülikooli esimesteks naisõppejõududeks. Kahjuks on see teema Eesti haridusloos suuresti uurimata ja muuseumidesse pole neist naistest suurt midagi talletatud. Seetõttu jõudsid näitusele teemakohase eksponaadina üksnes anonüümsed sünnitusabiriistad. Teise „naiselikuma“ viitena lasin professor Morgensterni kujutletava kabineti seinale riputada tema abikaasa Wilhelmine (Minna) siluettportree ja seda samuti tagamõttega. Nimelt oli Minnal tähtis osa oma abikaasa pärandi jäädvustamisel.
Karl Morgenstern ja ülikool
Karl Morgensterni nimi Tartu ülikooli ajalooga kursis olijatele tutvustamist ei vaja, kuid üldsus temast palju ei tea. Ta asus ülikoolis tööle kohe pärast selle taasavamist 1802. aastal raamatukogu direktori ja kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kirjanduse ning kunstiajaloo professorina. Aktiivse ja andeka inimesena kujunes tema enam kui 30 aasta pikkune tegevus erakordselt viljakaks. Ta osales ülikooli administratiivsel ülesehitamisel ja oli hea keelteoskajana ülikooli alusdokumentide koostajaid. Samuti asutas ta ülikooli juurde Eesti esimese kunstimuuseumi, oli õpetajaid ette valmistava pedagoogilis-filoloogilise seminari direktor ja lõi Toomemäe istutuskomisjoni liikmena kaasa Tartu linnaruumi kujundamises. Pole liialdus öelda, et ülikooli rektori Georg Friedrich Parroti ja arhitekt Johann Wilhelm Krause kõrval oli Karl Morgenstern üks XIX sajandi alguse ülikooli vaimu ja nägu enam kujundanud isikuid.
Ülikooli mäluasutuste juhi ja kollektsioonide alusepanijana oli ta ka ise suur koguja, kujundas endale arvestatava kunsti- ja raamatukogu, mis peegeldab vastukaaluks aadli kunsti- ja raamatukogudele tolle aja kodanlikku kunstimaitset ja -eelistusi. Morgensterni kunstikogu sai alguse juba nooruspõlves ning sinna kuulus ka isalt ja tädilt saadud teoseid. Kogu sisaldas gravüüre, maale, skulptuure ja Tartus kasvas nende arv sadadesse. Nii on õigupoolest Mikkeli muuseumi näitusele jõudnud sellest imeväike osa ja tegelikult on Morgensterni kunstikogu lugu siiani korralikult läbi uurimata. Morgensterni kunstikirg ulatus ülikoolist kaugemale. Ta oli üks esimesi, kes hakkas ajakirjades siinse kunstielu kohta teateid avaldama ja teda peetakse ka esimese Eesti kunstiraamatu autoriks („Über einige Gemälde“, Dorpat, 1805). Oma kunsti-, raamatu- ja käsikirjakollektsioonid pärandas ta elu lõpus ülikoolile ja suur osa sellest on ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi valduses.
Minna ja teised naised
Ning siinkohal ongi põhjust rääkida Morgensterni abikaasast Minnast. Morgensterni rikkalik kultuurivara jõudis ülikooli valdusse ja seeläbi avalikku kasutusse pärast Karli surma 1852. aastal. Tema kogude üleandmine kestis aastaid ja selle korraldamine jäi täielikult Minna õlule. Juba 1852. aastal andis ta Tartu ülikooli raamatukogule üle Morgensterni raamatukogu ja käsikirjad. Morgensterni kollektsiooni majutav osa tähistati raamatukogu ruumides ka vastavate siltidega, mis on tänapäevani endises raamatukoguhoones nähtavad. Samades ruumides paikneb „Minu elu ülikooli“ näitus, mille fotot on Mikkeli muuseumis just sel põhjusel kasutatud. 1853. ja 1856. aastal järgnesid neile kunstiesemed, nende hulgas mündi- ja gemmivalandite kogud, mis anti üle ülikooli kunstimuuseumile, ning 1860. aastal ülikooli joonistuskooli valdusse läinud maalikogu. Sellised pikad vaheajad kogude üleandmises võisid olla tingitud vajadusest üleantavad esemed enne korralikult üle vaadata, aga takistuseks võis saada ka ülikooli ressursipuudus – näiteks maalikogu pakkus Minna esmalt kunstimuuseumile, kuid sai sealt ruumipuuduse tõttu eitava vastuse.
Ülikooli mäluasutuste juhi ja kollektsioonide alusepanijana oli Morgenstern ka ise suur koguja, Mikkeli muuseumi näitusele on jõudnud sellest imeväike osa.
Minna ja Karl Morgensterni suhtest on õigupoolest väga vähe teada. Nad abiellusid 1817. aastal, kui Minna, neiuna von Lesedow, oli kõigest 19, aga Karl juba 47. Minna isa oli Preisi major, Arkna ja Kulina mõisnik Johann von Lesedow, kes oli mõnedel andmetel šoti päritolu. Nooruke Minna olevat Karl Morgensternile silma jäänud oma muusikaandega. Väheste mälestustes ilmunud teadete järgi olevat nende abielu olnud õnnelik, kuigi Karl Morgensterni puhul on spekuleeritud ka tema võimaliku homoseksuaalsuse üle. Lapsi neil ei olnud.
Morgensterni käsikirjapärandi pikaaegne uurija Mare Rand on osutanud, et ülikoolile üle antud käsikirjade hulgas ei ole pea üldse isiklikke materjale ja arvatavasti jäi perekondlik kirjavahetus lähedaste (abikaasa?) valdusse. Nõnda ongi Morgensterni isiklike kunstiesemete ja muu pärandi üleandmisega seotud kirjad ühed vähesed säilinud Minna omakäelised dokumendid ja füüsilised jäljed tema elust. Olemuselt lakoonilised, kirjeldavad ja autori kohta väheütlevad, annavad need siiski aimu järjekindlusest, millega naine hoolitses oma lahkunud abikaasa viimse tahte täitmise eest. 1868. aastal ilmus Tartus Minna kaasabil ka Morgensterni erakogu kataloog, mis on tänapäevani tähtis allikas Morgensterni pärandi uurimisel. Mõni aasta hiljem müüs Minna nende Tartu maja maha ning kolis venna ja õdede juurde Rakverre, kus ta peagi suri. Nii oli lese töö abikaasa mälestuse jäädvustamisel kestnud pea kakskümmend aastat. Mõeldes Karl Morgensternile ja Minnale tema kõrval, meenus mulle mõne aasta tagune Vilde muuseumi eksperiment, kus muuseum nimetati mõneks kuuks Linda Vilde muuseumiks, et tõsta esile naist tuntud mehe kaastöölise ja mälestuste hoidjana. Minna panus pidi olema suur vähemalt Morgensterni pärandi eest hoolitsemisel, kuid ta on jäänud – nagu ajaloos sageli – oma kuulsa mehe varju. Tema seos Morgensterni (kunsti)pärandiga on jäänud märkamata-märkimata ka Mikkeli muuseumi näitusel. Seevastu on seal esindatud Morgensterni lai meessoost kontaktide, sealhulgas kohalikus kunstiloos teada-tuntud baltlaste ring: Gerhard ja Karl Kügelgen, Johann Wilhelm Krause, Carl Grass, Carl Timoleon von Neff (muide, viimane neist võib olla ka naise perekonna kaudu tekkinud kontakt, sest Neff oli sarnaselt Lesedowidega pärit Virumaalt ja õppinud Rakveres). Ühe erandiga – seepiajoonistusega „Püha perekond Ristija Johannesega“ on näitusele jõudnud kohalik aadlidaam Sophie von Stackelberg, kes pidas Karl Morgensterniga kirjavahetust ja kellele Morgenstern ka järelejoonistamiseks pilte välja laenas.
Sophie von Stackelberg pärines kunstihuvilisest Zoege von Manteuffeli perekonnast. Suure kunstiandega oli ka tema viimasel ajal eesti keeles tuntumaks kirjutatud õde Helene Marie, kes oli abielus kunstnik Gerhard von Kügelgeniga. Sophie-sarnaseid aadlinaisi, kes Morgensterniga kunsti teemal suhtlesid, oli rohkemgi. See teema alles ootab pühendunud uurijat, kes võtaks südameasjaks tema tegevuse naiste kunstihuvi ja -harrastuse ärgitamisel ning sooliselt mitmekesistaks XVIII-XIX sajandi vahetuse kunstipilti. Mikkeli muuseumi näitusel on Sophie von Stackelbergi joonistus paigutatud teistest baltlastest eraldi prantsuse kunsti teemasse, näidates teda kui prantsuse kunsti kopeerijat, mitte kui Morgensterni sõpruskonda kuulunud isikut. Kahju on ka sellest, et Eesti kunstimuuseumi korraldatud näitusele ei ole jõudnud ainus EKMi kogudesse kuuluv Morgensterni erakogu teos, tema isa Friedrich Simon Morgensterni portree (1772), mille on maalinud saksa nais(!)-kunstnik Anna Friederike Regine Ringe. Küll on kõigil soovijail võimalik seda imetleda üle tee Kadrioru kunstimuuseumis.
Eesti kunstiteaduse aastasajale pühendatud aastal on kahtlemata väärikas ja kohane meenutada mehi, kes kuuluvad oma tegevusega Eesti kunstiteaduse rajajate hulka, kuid selle juures tasub võtta aega ja meenutada ka säravaid meelekindlaid naisi nende ümber, tänu kellele on suurmeeste pärand meieni jõudnud.
Euroopa planeerimiskoolide organisatsiooni AESOP regulaarne kokkusaamine „Space for Species: Redefining Spatial Justice“, 24. – 29. VII 2022 Tartus.
Rahvusvaheline linnaplaneerimise ja keskkonna ühenduse kongress „Managing Change“, 30. VII – 1. VIII 2022 Tartus.
Juuli viimasel nädalal toimus Eestis midagi erakordset. Nimelt oli Tartus kaks suure tähtsusega ruumilise planeerimise rahvusvahelist teaduskonverentsi. Esmalt korraldas Eesti maaülikool koostöös Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli, Tallinna ülikooli, Eesti kunstiakadeemia ja Eesti Planeerijate Ühinguga Euroopa Planeerimiskoolide Organisatsiooni (Association of European Schools of Planning, AESOP) järjekordse kokkutuleku. Seejärel korraldas Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledž Rahvusvahelise Linnaplaneerimise ja Keskkonna Ühenduse (International Urban Planning and the Environment Association) kongressi. Mõlemaid konverentse olid pandeemia tõttu kaks aastat edasi lükatud ja õhus oli tunda elevust.
Konverentsidele tuli osalejaid üle maailma, sest Euroopa ja Põhja-Ameerika ülikoolid on koduks paljudele teadlastele ka teistest maailmajagudest. Teiste hulgas kohtas ka maailmanimesid nagu kaasava planeerimise tuntumaid esindajaid Patsy Healey Inglismaalt.
Esimesele, Euroopa planeerimiskoolide konverentsile tuli kohale sadu planeerimisteoreetikuid ja ka praktikuid. Teise konverentsi osalejate arv jäi alla saja, kuid tugevamalt olid esindatud USA ja Jaapan. Tulenevalt osavõtjate taustast ja erinevast peateemast keskenduti mõlemal konverentsil ruumilise planeerimise eri tahkudele, kuid oli ka palju kattuvust.
Konverentsidel saadi hea ülevaade ruumilise planeerimise valdkonnas valitsevatest suundumustest ja probleemidest. Venemaa vallutussõda Ukraina vastu oli jutuks vaid pisteliselt: akadeemiline maailm on Venemaa barbaarsuse selgelt hukka mõistnud, kuid teadustöödesse ei ole sõjateema veel jõudnud. AESOPi konverentsil osalenud Vene kodakondsusega teadlane oli samuti oma kodumaa algatatud sõja vastu.
Ootuspäraselt oli konverentsidel rõhk rohepöördel: ruumilise arenguga lahendatakse otseselt rohepöörde peaküsimusi, nt energia- ja materjalitarbimise piiramine, üleminek taastuvatele energiaallikatele, elurikkuse säilitamine ja seejuures õiglaselt ühiskonnarühmade vahel vastutuse jagamine. Nendega on ühenduses paljud teemad säästvast transpordist, kompaktsest linnastruktuurist, ealiste lisavajaduste arvestamisest kuni esteetiliselt ilusa linnaruumini. Ruumi ilule oli pühendatud eraldi ümarlaud, kus väljendati mõtet, et linna ilu tagab sarnase kujunduskeele vabatahtlik kasutamine, mitte range normimine. Sarnast kujunduskeelt võib küll tõlgendada teise linnailu eelduse – spontaansuse – pärssimisena, kuid linna kui ansambli puhul on määrav kooskõla. Seetõttu ei saa ilu tagada vaid üksikute kriteeriumide kriitikata täitmisega, hea tulemus sünnib tegurite koosmõjus.
Konverentsidel oli igal päeval peaesineja, millele järgnes kuni 11 (NB!) üheaegset töötuba või ümarlauda. Päevad olid seega tihedalt tööd täis ja pakkusid kohati isegi liiga sisuküllast teavet, mille vastuvõtmine nõudis pingutust.
Autod ja inimesed
Üle maailma maadeldakse nendesamade probleemidega, mis meidki siin Eestis köidavad. Näiteks esitleti projekti, millega arendati Torinos hooajaliselt ühel tiheda autoliiklusega tänaval autovabadust ja rattaliiklust ning näidati uuringut, mille käigus küsitleti, mida arvavad osalised. Huvitaval kombel ei tekkinud konflikt mitte liiklejarühmade vahel, vaid eriarvamused kerkisid poliitikute ja ekspertide hulgas. See tõi kohe silme ette nii Tartu projekti Autovabaduse puiestee, Tallinna punased rattateed kui Tartu Riia tänava ruumi ajutise ümberjagamise mõtte.
Vanamoeline transpordi hindamine, mis keskendus sõidukitele, tuleb asendada liikuvuse uurimisega, mis keskendub inimestele ja kaubaühikutele. Tartu planeerimiskonverentsid näitasid, et nüüd on käepärast eeskujud, kus liiklusuuringus arvestatakse kõiki liikumisviise, mitte ainult sõidukeid.
Peale rattaliikluse edendamise võeti kõne alla ka linnaruumis jalakäijale sobivad tingimused, näiteks kuidas vältida igavaid lõike, mis ei kutsu kõndima. Jaapanlased tutvustasid uut kergliiklusteede otstarvet, mille kohaselt inimesed peavad hakkama ruumi jagama (paki)robotitega. Liikumiskiirusest tulenevalt peaksid robotid liiklema kas kõnnitee või rattatee alal. Sõiduteele aga kavandatakse muidugi inimesi vedavaid roboteid ehk isesõitvaid autosid. Tehniliselt on küll juhita sõidukite ehitamine veel homne päev, aga sellega kaasnevate teoreetiliste võimaluste ja ohtude üle saab juba täna julgelt arutleda.
Isesõitvate autode kasutuselevõttu toetavad asjaolud, et transport kujuneb siis efektiivsemaks ja jätkusuutlikumaks, sõidukite jagamine toob kaasa väiksema sõitude arvu ja parkimiskohtade vajaduse ulatusliku vähenemise. See omakorda võimaldab parkimiskohti ja garaaže kasutada kasuliku pinna loomiseks ning linna tihendamiseks.
Ometi võivad isesõitvad autod kaasa tuua ka sõitude arvu suurenemise, sest kergesti kättesaadavaid ja taskukohaseid, isesõitvaid jagatavaid autosid tahavad kasutama hakata ka inimesed, kes seni olid liikunud ühissõidukitega, jalgsi või rattaga. Samuti teevad iseliikuvad autod omajagu tühisõite. Selline areng võib suurendada valglinnastumist ning vähendada ratta ja ühissõidukite kasutamist.
Kui ehitada linna transpordivõrk üles isesõitvatele autodele, siis erasõidukitel enam kohta ei oleks. Erasõidukite kadumise peamiseks põhjuseks peetakse isesõitvate autode kõrget hinda ning vaid väga vähesed suudaksid osta ja ülal pidada isiklikku autot. Kuigi võrdse kohtlemise seisukohast on see ahvatlev perspektiiv, siis tõenäoliselt tekib majanduslik ja sotsiaalne kihistumine, mida näeme juba ka Bolti taksorakenduses, kus on võimalik tellida nii tavalist kui ka kallimat teenust.
Kahanemine
Maailmas on riikide olukord mõnevõrra erinev: mõned riigid on paisuva elanikkonnaga, nt Iisrael, teistes rahvaarv jällegi väheneb märgatavalt, nt Jaapan ja paljud Euroopa piirkonnad. Seepärast köitis konverentsidel arendamise ja laiendamise kõrval tähelepanu meilegi valusalt tuttav vähenemise teema ehk linnade ja asulate kokkutõmbumine. Kui tulevikku vaatava ruumilise planeerimise kohta on öeldud, et see on lootuse korraldamine, siis mida teha vähenemise puhul? Kas ka sel juhul pakub planeerimine lootust?
Teemakohasel ümarlaual anti ülevaade kirjandusest ja Euroopa piirkondade esindajad jagasid oma kogemusi. Soomlased tõid vähenemisega seotud probleemidega tegelemise näiteks mõni aasta tagasi tuntust kogunud ja ka meie ajakirjandusest läbi käinud Kainuu maakonnas asuva pessimismi pealinna Puolanka. Sealsed elanikud on teinud lootusetusest omale iroonilise kaubamärgi, millega toidetakse tulevikulootust.
Ometi on ka vähenemise korral linnaplaneerijatel võimalik olukord positiivseks pöörata. Meetodid, mida Eestis on kasutatud näiteks Valgas, hõlmavad negatiivsete sümbolite, nt lagunenud majad, kõrvaldamist ja linnaelu koondamist keskusse. Kui aga riigi poliitika ja majandus ei toeta kokkutõmbuvaid kohti, on kohaliku poliitika abi piiratud, mistõttu jõuti tõdemuseni, et oma enamjaolt ebateadlike tsentraliseerimist soodustavate otsuste langetamisega oleme juba aastakümneid soodustanud ääremaadel elu soiku jäämist. Teiste sõnadega, paljudes piirkondades on vähendamine olnud riigi tahtlik poliitika, mida ei ole küll otseselt eesmärgina sõnastatud. See tõdemus kehtib kahjuks väga hästi Eesti kohta, sest kallutatus pealinna poole on olnud järjepidev ja selle tagajärjel elab Harjumaal peagi pool meie elanikest.
Transpordi planeerimine
Konverentside üheks tippsündmuseks kujunes Tartust pärit Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (Massachusetts Institute of Technology, MIT) teadlase Andres Sevtšuki põhiettekanne. Sevtšuk on linnaplaneerimises tuntust kogunud juba aastaid ja on sõna võtnud ka Eesti teemadel. Seekordsesse ettekandesse oli ta osavalt põiminud näiteid maailma eri paigust – Austraaliast, Aasiast, Ameerikast ja loomulikult kodusest Tartust. Teadlasena tõi Sevtšuk esile, milliste tehisintellekti abil töödeldud andmete alusel saab hinnata linnade sobivust kõndimiseks (ehk kõnnitavust) ning kuidas linnad kutsuksid rohkem kõndima. Seejuures on võimalik kvantitatiivselt mõõta, kuidas mitmesugused tegurid, nt vahemaa pikkus, sunnitud ümberpõiked, kõnnitee laius, roheluse olemasolu, autoliikluse koormus ja kiirus, äride ja muude sihtkohtade olemasolu avaldavad mõju jalgsi liikumise soovile. Kogutud andmete võrdlemisel saab välja töötada mudeli, mis võimaldab prognoosida jalakäijate arvu linnatänavatel. See on revolutsiooniline, sest seni on liiklusuuringutes olnud tavapärane käsitleda vaid autode hulka.
Juba ammu on teadusringkondades valitsenud seisukoht, et vanamoeline transpordi hindamine, mis keskendus sõidukitele, tuleb asendada liikuvuse uurimisega, mis keskendub inimestele ja kaubaühikutele. Nüüd on olemas ka eeskujud, kuidas liiklusuuringutesse kaasata kõik liikumisviisid, mitte ainult sõidukid. Kuigi on tehtud katseid lähtuda linnaruumis ka muudest kriteeriumidest, nt Tartu teenuspiirkondade uuring autoparkimise vajaduse reguleerimiseks, langetatakse meil liikluskorralduses sagedasti otsused vaid sõidukeid loendades või lihtsalt kõhutunde pealt. Nüüd on meil aga avanenud võimalus hinnata liikuvust kui tervikut. Kindlasti ei ole mujal tehtud uuringutulemused kogu ulatuses meile ülekantavad ning me peame lähtuma asukohast. Lähiaastatel ehk jõuame ka Eesti linnade liikuvuse süstemaatilise uurimise ja ettepanekute esitamiseni. Loodan siin just minu kodulinna Tartu peale!
Sevtšuki ettekande üks sõnumeid oli, et kõndimisel ja ka rattaga sõitmisel on ühiskonnale otsene kasu: ruumi- ja energiasääst, rahasääst ja tervislik eluviis, samuti on see ka määrav sisend linnast mitmekesise teenuseid pakkuva keskkonna kujundamiseks. Seejuures on tegemist ennast võimendava arenguga. Mida rohkem on kõndijaid, seda rohkem on sihtkohti, kuhu jalgsi saab ligi jne. Kesklinna piirkonnas peaks kõik tänavad pakkuma teenuseid ja olema kergliiklejatele kutsuvad. Eesti linnades see pahatihti niimoodi ei ole, kuigi on ka eredaid erandeid, nt Kuressaare. Tartu, Tallinna ja osaliselt Pärnu puhul on eriti valulik vaadata uhkete esindustänavate taandumist autoteedeks, sest tihe ja kiire autode voog on kõndijate ja ratturite elu kibedaks teinud. Kuigi Tartus kavandatud peatänava ajutine muutmine kesklinna tänavaks jäeti poliitilistel põhjustel ära, on olemas koalitsiooni kokkulepe, et Riia tänava ja Riia-Turu ristmiku ümberkujundamine tuleb ette võtta alalise ümberehitusena, mitte hooajalise ruumieksperimendina.
Võtnud osa mõlemast rahvusvahelisest ruumilise planeerimise teaduskonverentsist, võin tõdeda, et erialane teadustöö on tihe ning tulemused ei paku ainult akadeemilist huvi, vaid need saab kasutusse võtta. Iseasi, kui palju põhjendatud ettepanekutest ka ellu jõuab. Nii tavakodanikud kui ka otsuste langetajad on tihti kinni oma eelarvamustes ning piiratud ruumikogemuses. Häid töötavaid eeskujusid tõrjutakse põhjendusega, et Eestis on justkui täiesti eripärased inimesed erakordses keskkonnas ja teiste kogemused meie juures ei kehti. See on mõnikord muidugi ka tõsi, kuid pahatihti on selle taga vaid mõttelaiskus, ei taheta märgata teistsugust, sõbralikumat ja kaasavamat tulevikku. Jõudu meile, linnaplaneerijatele, selle parema tuleviku lähemale toomisel!
Mõni aeg tagasi jalutasin läbi Tartu ühe supermarketi ees laiuva asfaltkõrbe ehk parkla. Juhtusin pealt nägema, kui kolmeliikmeline perekond avastas autost väljudes, et on auto parkla valesse otsa parkinud ning poeukseni tuleb kõndida umbes 150 meetrit. „Mina küll sinna jala ei hakka minema!“ ühmas üle keskmise vööümbermõõduga isa ja hüppas tagasi rooli. Väikese kõhkluspausi ja pilguvahetuse järel järgnesid talle kohmetunult ka abikaasa ning väike tütar, et vahemaa autoga läbida.
Kirjeldatud stseeni ei tohi kindlasti võtta üldistusena – on tuhat mõistlikku põhjust autot kasutada –, ent siiski meenub paratamatult fakt, et Eesti liigub kiirelt Euroopa Liidu autostunumate riikide hulka. Vastavalt ACEA (European Automobile Manufacturers’ Association – Euroopa Autotootjate Ühing) statistikale on Eestis 609 autot tuhande elaniku kohta ja see annab meile edetabelis auväärse viienda koha ning tähistab jõulist tõusu 2016. aasta üheksandalt kohalt. Autost on põlevkivi kõrval saanud üks põhjusi, miks saastavad keskmised eestlased jätkuvalt planeeti rohkem kui enamik Euroopa rahvaid. Autokeskse planeerimise tõttu on meie linnad laialivalguvad, ebameeldivad ja ebaturvalised. Sealjuures ei leia Eestis naljalt omavalitsust, kus autoteedele tehtavad kulutused ei ületaks (tavaliselt mitmekordselt) ühistranspordi, jalgrattateede või muude keskkonna- ja tervisesäästlike ning ruumi vähem raiskavate liikumisviiside eelarvet.
Euroopa ameeriklased
Eestis pole ei riiklikul ega kohaliku omavalitsuse tasandil kehtestatud ühtegi autoga seotud maksu peale kütuseaktsiisi, kuigi 21 Euroopa riigis on seda tehtud mitmeti: maksustatakse kas auto omamist, kasutust, teatud piirkonda teatud kellaajal sõitmist (nt nn ummiku- ja maanteemaks) või on kombineeritud lausa mitut neist. Kuna ebaproportsionaalselt suur osa omavalitsuste eelarvest kulub järjest suurema teedevõrgu hooldamise ja uute teede rajamise peale, maksavad autoga liiklejate mugavuse kinni ka need, kes autot kasutada ei soovi või selle kasutamist isegi endale lubada ei saa. Autopoliitika on seega ühiskonna ebavõrdsuse taastootmise üks võimsamaid hästi varjatud instrumente.
Tunnistan, et ei mõelnud esmajoones autodele, kui ühel nädalavahetuse õhtul sõpradega vesteldes pealkirjas leiduva sõnamängu peale tulin, laenates keskse kujundi „haabitus“ ehk ladina keeles „habitus“ on pärit Prantsuse sotsioloogilt Pierre Bourdieult, kes laenas selle zooloogiast. Bourdieu on tähistanud sellega inimeste taju- ja mõistmismustrite ning käitumise struktuuri, mida õpitakse ja korrigeeritakse iga päev ühiskonnas osaledes. Muu hulgas hõlmab see seda, kuidas ja millest me räägime, mida seljas kanname, kuidas olukordadele reageerime jne. Tasapisi hakkas see sõna mul autoteema külge haakima, sest autokasutusest on saanud eestlase habitus’e asendamatu osa. Selle sõiduvahendi eelistamine ja selle olemasolu eeldamine peaaegu igal ühiskonnaelu ruumi puutuval tasandil on jõudnud punkti, kus tegu on riikliku kultuuriprogrammiga, mida ühiskond juba teismeliseeas kodanikele sisse söödab.
Me õpime juba varakult autostumist normiks pidama – seda nii laste mänguasjade kui ka autolubade tegemise kampaaniate kaudu koolides. Ennekõike suunavad ühiskonda selles suunas aga halvasti planeeritud linnad, majanduslik rentaablus ning pahatihti ka kinnisvara hinna tõus linnades. Nii ei jäägi mõnele perele muud valikut kui kolida linnast välja n-ö põllu peale, kus auto on ainus vahend tsivilisatsioonini jõudmiseks. Ja muidugi see kõige suurem tõukefaktor – mugavus. Üha tavalisem on, et inimeste igapäevateekonda on sisse kirjutatud liikumismuster, mida ei saa ratsionaalsete argumentidega õigustada. Hommikul Vääna-Jõesuust Jõelähtmesse tööle, seejärel Viimsisse trenni, kuna seal on kõige meeldivamad treenerid, seejärel Ülemiste keskusse šoppama ja õhtuks koju tagasi. Sealjuures oleks meeldiv ju seda teha linnamaasturiga. Populaarseimate automarkide eelistamise statistika järgi näib jällegi, et Eestis kiputakse oma linnamaasturitega mentaalselt Euroopa ameeriklased olema.
Sõidu- ja veoautosid on aastatel 1991–2020 järjest juurde tulnud, busse aga vähemaks jäänud.
Ühiskondlik kokkulepe
Selle innuka autosõltuvuse kultiveerimise juures on suurel osal ühiskonnast jäänud märkamata, et saab ka teisiti. Statistika järgi on paljudes Euroopa riikides autostumine sisuliselt peatunud ning meiega samal laiuskraadil ja sama kliimaga põhjamaadel on autosid elaniku kohta juba tunduvalt vähem kui Eestis. Soome linnad näivad võistlevat, kus kasutatakse igapäevaseks liikumiseks, ka miinus 20kraadise pakasega, rohkem jalgratast, mis on teaduslikult kinnitatud kui kõige energiaefektiivsem ning tervislikum liikumisvahend. See argument peaks kliimakriisi süvenedes ning taljeümbermõõdu paisudes aina akuutsem olema.
Eestis näib olevat paarikümneaastase, seni peamiselt mõõnaseisus möödunud kampaaniatöö järel jää siiski liikuma pääsenud ning liikumisvõimalused ja linnaruumi kvaliteet tõusnud üheks oluliseks teemaks. Tartus on kolmandat aastat käimas eksperimentaalne projekt Autovabaduse puiestee ning Tallinnas korraldatakse samalaadne üritus 18. ja 19. augustil Rävala puiesteel, nimelt linnaruumifestival „Tulevik on täna(v)“. Nende ürituste eesmärk ei ole autokasutust keelustada, vaid leida ühiskondlik kokkulepe linnaruumi ja liikumisvõimaluste teemal. Selle kokkuleppe kohaselt võiks meie linnaruum olla kõigile turvalisem ja meeldivam paik ning inimesed peaksid saama valida eri liikumisviiside vahel. Ja võib-olla ei tekita siis mõte 150 meetrit jala käia enam õpitud (ha)abituse tunnet …
Pärast viimast pikka talve ja külma kevadet on raske kaasteelisi veenda, et kogu maailm soojeneb. Sest oma silm on ju kuningas. Lund jätkus kauemaks ning kevad oli kõle ja hiline, kuigi päikeseline. Nii on selle aasta ilmad kontidesse kõvasti jahedust süstinud. Seda tunneb ju igaüks omal nahal. Selle kohta teadis juba Blaise Pascal, et tunded õieti muud ei teegi kui aina petavad meid.
Siiski meenub ehk, et mõnikümmend aastat tagasi oli lund märksa rohkem ja püsis maas kauem. Suvel näitas kraadiklaas 30 pügalat vaid siis, kui päike sinna otse peale paistis. Kogu Maa atmosfääri aasta keskmise temperatuuri tõus 0,83 kraadi jagu, võrreldes sellega, mis mõõdeti pool sajandit tagasi, on sellegipoolest peaaegu tajumatu. Absoluutse nulli ja kaminaleegi temperatuuri võrdluses lausa olematu.
Maa on kerges palavikus
Oluliseks saab temperatuuri muutumine siis, kui jutt on elusolenditest ja ökosüsteemidest. Kui mingi vastiku viirusega taplemise käigus tõuseb palavik 38 kraadi ligi, võib enesetunne üsna sant olla. Oleme ju timmitud funktsioneerima kitsas temperatuurivahemikus. Maa ökosüsteem samuti. Praegusel kujul saab see eksisteerida tänu kasvuhoonegaasidele. Sest kui neid Maa atmosfääris üldse poleks, oleks atmosfääri keskmine temperatuur –18 kraadi. On aga +15. Kui palju täpselt selle erinevuse loomisel ehk loodust maailmaruumi jäise hinguse eest kaitsva kasuka kudumisel on elusa looduse enese panust, on vaieldav. Selle kasuka mõju on vaid veidi väiksem kui inimkeha normaalne temperatuur. Sellest mõneti mängulisest vaatenurgast on Maa temperatuuri tõus viimase poolsajandi jooksul ekvivalentne ligi 38kraadise palavikuga.
Eesti on tegija
Euroopa, ka Eesti, on selles vallas kõva tegija. Rohkem kui sajand tagasi alanud tööstusrevolutsiooni ajast on maailma õhutemperatuur kasvanud natuke üle ühe kraadi. Euroopas aga 1,9 kraadi. Eesti on eriti eesrindlik. Kolleeg Jaak Jaaguse analüüs ütleb, et meil on läinud soojemaks palju rohkem kui kahe kraadi võrra. Selle võidujooksu absoluutne liider on Arktika. Seal on juba ligi nelja kraadi võrra soojem.
Eesti on kliimamuutuse eesliinil veel teiseski mõttes. Elu Maal on mitte ainult süsiniku-, vaid ka veepõhine. Üldiselt on eluks vajalik vesi vedelas olekus. Teisisõnu, loodus toimib vaid siis, kui temperatuur on üle nulli. Seetõttu on vee külmumispiir punane joon, millest ühel pool on elu ja teisel pool jääkõrb. Sellest piirist kaugel on temperatuuri muutuse mõju loodusele justkui sordiini all. Kui taim on õppinud elama +30 kraadiga, saab ta üldiselt hakkama ka +35-ga. Väga käreda külma mõju on räigem, aga üldiselt paar kraadi pakast lisaks loodusele väga ohtlik ei ole.
Kui aga külmumispiir liigub, sünnib palju. See, et metsa raiumine ja väljavedu külmumata pinnase segi pöörab, on ebameeldiv, aga mitte fataalne. Kui enam merejääd ei teki, peavad hülged oma harjumusi põhjalikult muutma ja jääkarudel on kitsas käes. See, et Tartu maratoni jaoks ei saa korralikult harjutada, on mugavustsooni küsimus. Palju hullem on, et talvised sademed voolavad kiiresti merre. Suurvett pole paljudel aastatel enam ollagi või tuleb see märksa varem, kui loodus on harjunud. Külviajal võib siis muld olla juba tuhkkuiv. Meie põlluviljad pole sellega harjunud. Seni peavad nad vastu. Mets on aga üraskite ja seenhaiguste rünnakutele alla jäämas. Saarepuu on Rootsis juba kantud punasesse raamatusse ja männid on sattumas tugeva surve alla. Ka siin on Eesti tegija. Kolleeg Rein Drenkhani analüüs vihjab, et mõni uus kahjur on just Eestis tekkinud ja levib aegamisi siit mujale.
Viimsepäeva välikino. Inimesed Islandil sulavat jääd jäädvustamas.
Merejää kui Maa ökosüsteemi mootor
Uue merejää iga-aastane tekkimine Gröönimaa lähistel on rohkem kui lihtsalt Arktika jääkatte taastootmine. Kui merevesi külmub, jääb suur osa soolast vette ja tekkiv jää on märksa magedam. Värske jää all paiknev nullilähedase temperatuuriga soolane ja hapnikurikas vesi on raskem kui sügavamal paiknev mõneti soojem vesi ning vajub aegamisi ookeani sügavikesse.
See protsess varustab kogu maailmaookeani sügavamaid osi hapnikuga. Ilma selleta ei oleks ookeani põhjas hapnikupõhine elu võimalik. Arvatakse, et mõned mineviku elurikkust laastanud väljasuremislained olid seotud just selle elu toova „pumba“ seismajäämisega. Kui Golfi hoovus peaks seisma jääma (mida on meediavoogudes palju kardetud), siis realiseerub Maarjamaal Alaska kliima, aga ülejäänud maailmaga ei juhtu suurt midagi. Kui aga Arktikas uut merejääd enam üldse ei teki, võib kogu Maa ökosüsteem rängalt kannatada.
Integraali ilu
Zenoni paradokside ajast on nii teadus kui ka talupojatarkus palju edasi arenenud. Nüüd teame, et Achilleus jõuab kindlasti kilpkonnale järele ja läheb möödagi. Zenon jäi hätta lihtsa rea summeerimisega. Mõistetav, sest liikmeid on sel real lõpmata palju.
Veidi rohkem kui kaks tuhat aastat pärast Zenonit õpiti lõpmata väikesi suurusi kokku liitma. Seda tehnikat hüütakse matemaatiliseks analüüsiks, täpsemalt, integraalarvutuseks. Nüüd ei sobi enam peituda selle viigilehe taha, kus on kirjas, et mis see minu panus loeb, sest teised toimetavad endiselt rumalal moel. Nii Maa pind, atmosfäär kui ka hüdrosfäär toimivad integraalidena. Need summeerivad kõigi panuse, ei unusta ka kõige pisemat osakest ja lahustavad isegi päris suured lollused ohutule tasemele.
Haridus, teadus ja ülikoolid ei saa minna võitlema kliimapoliitika eesliinile või hakata Greta Thunbergi kombel streikima. Nende ülesanne on teistsugune. Nende kohustus ja mandaat on loomulikult üliõpilasi õpetada. Aga ka ühiskonnale demonstreerida, et korralike teadmistega varustatuna suudab inimkond maailma käiku mõjutada. Nii halvendamise kui ka parendamise suunas. Ja et see, kas tulevik on väärt seal elamist, sõltub igaühe valikutest.
Tarmo Soomere on akadeemik, rannikutehnika professor ja artikkel ilmus esmalt ajakirjas Mente et Manu 2022, 3(1891), 18-19.
Uued augud plekist taevas ehk Kosmilised korduslinastused
JAAN PELT
Kui 1965. aasta suvel eesti filmi „Supernoova” filmiti, kerkis operaator Harry Rehe ette probleem – kuidas peategelase ja noore astronoomiahuvilise poisi dialoog hilisõhtuse tähistaeva all üles võtta. Kuna sellised võtted on keerulised isegi tänapäevast tehnikat kasutades, tuli leida käepärane lahendus. Selleks otsiti seitse-kaheksa plekktahvlit, operaator tegi oma käega neisse hulga auke ja kattis pleki õlise pärgamentpaberiga. Kogu konstruktsiooni tagant valgustades saigi stseen ära filmitud.
Iseenesest ei olnud filmimiseks kasutatud „kosmoloogilises mudelis“ midagi uut. See saab selgeks, kui vaadata prantsuse astronoomi ja kirjaniku Camille Flammarioni1 1888. aastal ilmunud raamatus olevat illustratsiooni. Pildil kujutatu viitab keskaegsetele lugudele (teadusuudistele) maailma piirile jõudmisest. Fikseeritud ja muutumatu taevasfäär oli tollal käibel oleva kosmoloogia üks oluline komponent. Tollased astronoomid muidugi teadsid, et maakera on riputatud sfääri keskele. Seega on meil tegemist pigem pilapildiga.
Kui tähesfääri plekist mudelis oleks olnud vaja kujutada uut (noova) või super-uut (supernoova) tähte, siis oleks piisanud täiendavate aukude sissetoksimisest ja paberkatte parandamisest. Või kas oleks? On ju tähe plahvatus noovana umbes 10 000 korda heledam kui tavalisel tähel ja supernoovana plahvatamise heledus sellest veel 10 000 korda suurem. Kui suuri auke oleks olnud vaja?
Filmi kulminatsioonis selgub, et peategelase avastatud uus objekt fotoplaadil ei olnud mitte supernoova, vaid hoopis noova. Kangelane oli sellest väga pettunud. Ja tal oli tuline õigus. Alles nüüd hakkame aru saama, kui huvitavad ja olulised need supernoovad on.
Saame tuttavaks
Tähe elus on kõige tähtsam mass. On seda liiga vähe, ei saa päris täheks olemisest üldse asja.2 Nendest päris tähtedest, mille tuumas „põletatakse” üht ainet teiseks, on aga 97% sellised, mille massi jätkub ainult kõige lihtsamateks termotuumaprotsessideks – vesinikust saab heelium, heeliumist hapnik ja süsinik. Raskemate elementide tootmiseks jääb vajaliku rõhu ja temperatuuri saavutamiseks massi puudu. Kui selline täht on kerged elemendid ära põletanud, siis surub raskusjõud ta ülitihedaks valgeks kääbuseks. Näiteks meie Päike surutakse umbes maakera suuruseks.
Suur osa tähti ei ole üksikud, vaid nad omavad paarilist. Näiteks võib punase kääbuse kaaslaseks kaksiksüsteemis osutuda just valge kääbus. Kui tegemist on lähedase paariga (lähiskaksikuga), siis võib aeg-ajalt punaselt tähelt ainet valge kääbuse pinnale sattuda. Sellise aine plahvatuslik tuumapõlemine tõstab paari päeva jooksul tähesüsteemi koguheledust tuhandeid kordi. Alguses nähtamatu või vaevalt nähtav tähesüsteem süttib taevas „uue tähena” või siis noovana. Paari kuu, vahel ka aasta pärast saab põletusaine otsa ja täht tuhmub lähtetasemeni.
Kui noova plahvatused on lokaliseeritud tähe pinnale, siis supernoova tulevärk on tuhandeid kordi uhkem. Plahvatab terve täht ja pärast plahvatust jääb järele kas uus neutrontäht, must auk või ainult kribu-krabu keset kiiresti paisuvat supernoova jäänukit.
Supernoovasid on mitut liiki ja nende plahvatused näevad erinevad välja. Suures plaanis võib vaadelda kaht juhtu – supernoova plahvatab kaksiksüsteemis või omaette.
Esimene juht on sarnane noova plahvatusega. Meil on tegemist valge kääbuse ja hiidtähega. Kuid nüüd peab kääbus olema eriline, tema mass peab olema natuke vähem kui 1,4 Päikese massi. Maagilist piirarvu nimetatakse üldiselt Chandrasekhari piiriks, aga võiks ka nimetada Andersoni-Stoneri-Chandrasekari piiriks. Tartu ülikooli dotsendi Wilhelm Robert Karl Andersoni (1880–1940) panusest on detailselt räägitud Piret Kuuse ja Heino Eelsalu artiklites.3
Kunstniku ettekujutus Ia tüüpi supernoova tekkimisprotsessist. Hiidtähe massi koguneb lõpuks kääbuse pinnale nii palju, et jõutakse kriitilise piirini.
Kui nüüd kaksiksüsteemis voolab aine hiidtähelt valgele kääbusele, siis varem või hiljem saavutab väike ja hele komponent kriitilise piirmassi – teda stabiilsena hoidnud kõdunud elektrongaas ei saa enam raskusjõust jagu ja täht variseb umbes ühe sekundi jooksul kokku. Varingus eralduva kiirguse heledus on võrreldav kõigi teiste Universumi tähtede summaarse heledusega.
Teist tüüpi supernoovad tekivad siis, kui üksi arenevad suure massiga tähed jõuavad faasi, kus lõpevad tuumapõlemiseks vajalike elementide varud. Raskusjõule seni vastu hakanud termotuumaprotsessid lakkavad ja täht variseb kokku. Eraldub jälle kohutav hulk energiat.
Pärast kiiret tähevaringut algavad mõlemat tüüpi supernoovades sarnased protsessid. Liikumist on mitmesugust. Varing ise toimub tähe keskme suunas. Sealt tagasi põrkunud aine pressitakse väljapoole. Seal kohtub aine aeglasemalt liikunud kihtidega ja hiljem kosmilises ruumis hajali oleva tolmuga. Põrgetes tekivad lööklained, mis võivad levida kaugele endisest tähest eemale. Supernoova kiirgab energiat kõikidel lainepikkustel alates kalgist gammakiirgusest kuni raadiolaineteni välja. Suurim osa plahvatuse energiast väljub neutriinodena ja mõnevõrra ka gravitatsiooniliste lainetena. Eraldub ka suurte kiirusteni puhutud aineosakesi, kõrge energiaga kosmilisi kiiri ja radioaktiivseid isotoope.
Kui nüüd sellist tohuvabohu kaugelt teleskoobiga vaadata, siis näeme järgmist pilti. Mingis täiesti ootamatus taevasfääri punktis hakkab paari tunni jooksul särama uus täht, tema heledus saavutab maksimumi päevade või mõne nädala jooksul ja hakkab siis vaibuma. Kustuvat supernoovat võib vahel vaadelda mitu aastat. Supernoova plahvatuses välja paisatud aine võib saavutada kiiruse kuni 30 000 kilomeetrit sekundis ja põrkudes tähtedevahelise gaasiga tekitada mitmesuguseid nähtusi. Kümnete kuni sadade aastate jooksul hakkab endise supernoova ümbruses tekkima nn jäänuk, mida on võimalik vaadelda eri lainepiirkondades. Neist kõige tuntum on Krabi udukogu, mis on tekkinud ajaloolise supernoova SN 1054 plahvatuse tulemusena.
Supernoovade klassifitseerimiseks kasutatakse nende spektreid. Kui spektris puuduvad jäljed vesiniku olemasolust või on nad väga nõrgad, siis on tegemist I tüüpi supernoovadega. Tugevat vesiniku sisaldust näitavaid plahvatusi aga kutsutakse II tüüpi supernoovadeks. Detailsem jaotus lisab Rooma numbrile tähti. Näiteks kaksiksüsteemis plahvatanud valge kääbus on Ia tüüpi supernoova.
Kosmoloogilistes rakendustes ongi just Ia tüüpi supernoovad kõige olulisemad. Neid defineeriva piirmassi fikseeritud väärtus garanteerib selle, et plahvatuse käik ajas on kõikide erijuhtude jaoks üsna sarnane ja vastavad heledused eri spektripiirkondades on ka samad. Astronoomid räägivad neist kui standardsetest küünaldest.
Kui Ia tüüpi supernoova plahvatab meile lähemal olevas galaktikas, mille kaugus on teada, saame kätte ka tema absoluutse heleduse. Teades, et teiste sama klassi supernoovade absoluutne heledus on sama, võime arvutada nende kaugusi lähtuvalt nende näivast heledusest.
Kombineerides aga kaugused punanihetest mõõdetud kiirustega on võimalik üles ehitada maailmaruumi paisumisvoo graafikud. Sealt omakorda on võimalik arvutada Hubble’i konstandi väärtust ja ka nn tumeda energia hulka.
Supernoovadest vaadeldavas universumis puudu ei tule. Erinevatel hinnangutel toimub 40–70 plahvatust sekundis! See suur arv aitab meil ette kujutada Universumi mastaape.
Oleme ju oma kodugalaktikas vaadelnud ja registreerinud viimase 2000 aasta jooksul vähem kui kümme supernoovat. Viimane kohalik supernoova (nn Kepleri supernoova SN 1604) süttis 418 aastat tagasi. Meile väga lähedal, Suures Magalhãesi Pilves süttis 1987. aasta 23. veebruaril SN 1987A. Kõik ülejäänud vaadeldud plahvatused on toimunud kaugetes galaktikates ja neid on vaadeldud moodsate teleskoopide abil. Rahvusvahelise astronoomiaühingu supernoovade töögrupi koostatud tabelitesse laekub praegu aasta jooksul paar tuhat uut kirjet.
Looduslikud teleskoobid
Ajanihke kosmograafiale alusepanija Sjur Refsdal väisas 2002. aastal Soomaad.
Sellel ajal kui Harry Rehe tegeles plekist taevasfääri mudeliga, uuris noor Norra astrofüüsik Sjur Refsdal gravitatsioonilisi läätsi. Einsteini üldrelatiivsusteooriast on teada, kuidas suured massid painutavad valguskiiri. Üldine pilt on küllaltki sarnane sellega, mis toimub tavalisel kiirte murdumisel ebaühtlases keskkonnas. Oluline vahe on ainult selles, et klaasis või vees murdub valgus tugevamini optilisest teljest kaugemal, gravitatsioonilise läätse puhul aga vastupidi, kõige tugevamini painutatakse tsentrile lähemal asuvaid kiiri.
Oletame nüüd, et meil on süttinud kauge supernoova ja tema valgus läbib teel meieni suure massiga galaktikat või isegi galaktikate parve. Tugevas väljas valguskiired painduvad ja tulemusena võime näha erinevaid pilte. Haruldasel erijuhul, kui galaktika massijaotus on tsentraalsümmeetriline ja supernoova paistab täpselt läbi tsentri, ei näe me mitte süttivat tähte, vaid hoopis ringikujulist heledat moodustist – nn Einsteini ringi. Kui kauge valgus läheb vahepealse galaktika keskkohast lähedalt mööda, siis ring laguneb, tüüpiliselt neljaks kaareks. Veelgi viletsama tabamise puhul võime aga näha ühe supernoova asemel nelja kujutist, mis moodustavad nn Einsteini risti.
Gravitatsiooniliste läätsede tekkimise võimalikkus oli teada juba Einsteinile. Sjur Refsdali geniaalne tähelepanek oli aga see, et juhul kui supernoova valgus jõuab meieni eri teid pidi, siis võib sellele kuluda erineva pikkusega aegu. Ehk siis eri kujutiste plahvatamishetked on ajaliselt nihutatud. Kõigepealt näeme üht pauku, mõne aja pärast teist jne. Peale selle näitas Refsdal seda, et teades vahepealse galaktika või parve massijaotust, punanihet ja supernoova punanihet, on võimalik arvutada kujutiste positsioone ja ajanihkeid kasutades Universumi paisumise kiirust, ehk siis tehniliselt öeldes nn Hubble’i konstandi arvulist väärtust.
Refsdali meetod erineb traditsioonilisest nn kauguste redeli meetodist (Linnutees parallaksid – lähimates galaktikates tsefeiidid – kaugemal supernoovad) selle poolest, et kosmoloogilisi arvutusi on võimalik teha kasutades ainult ühe supernoova andmeid.
Teades Universumi paisumise kiirust, on lihtne arvutada ka maailma vanust ehk aega, mis on möödunud aegade algusest ehk siis Suurest Paugust.
Kui aga oletame, et meil on kiirus varem teada ja oleme mõõtnud supernoova kujutiste vahelised ajanihked, siis on võimalik ka pöördülesanne – võime saada hinnangud kiiri murdva galaktikate rühma massile. Kusjuures – ja see on väga oluline – kogumassile ehk siis tavalise aine ja samas piirkonnas asuva tumeda aine masside summale.
Kolmas huvitav juhtum oleks see, kui supernoova oleks tuntud heledusega (näiteks Ia tüüpi) ja vahepealse gravitatsioonilise läätse võimendusefekt oleks teada. Sellisel juhul võiksime pikendada ka traditsioonilist kauguste redelit uue sammuga – parallaksid, tsefeiidid, supernoovad, võimendatud supernoovad.
Niisiis, kui õnneliku silmaga astronoom avastaks supernoova, mille valgus läbib vahepealset läätse, võiks ta saada vastuse mitmele küsimusele olenevalt sellest, mis tolleks hetkeks juba varem teada on.
Raskusjõu poolt moodustatud „objektiivid” võivad olla väga valgusjõulised. Nad võimaldavad tähelt, galaktikast, kvasarist või supernoovalt tulnud valgust võimendada tuhandeid kordi ja teevad sellega nähtavaks objektid, milleni tavateleskoobid ei küüni. Näiteks võiks olla sellel aastal Hubble’i teleskoobiga vaadeldud täht WHL0137-LS, mis sai endale ilusa vanast inglise keelest pärit nime Eearendel (rising light). Täht asub meist 12,9 miljardi valgusaasta kaugusel ja tavalised teleskoobid sellistesse kaugustesse kindlasti ei küüni. Aga astronoomide õnneks töötas teepealne suur galaktikaparv võimsa läätsena, mis võimendas tähe heledust 1400–8400 korda (hinnangud sõltuvad gravitatsioonilise läätse mudelist). Selle tähe juurest jääb maailma ääreni (Suure Pauguni) ainult 900 miljonit valgusaastat.
Ometi pole seal nii mõnus olla kui härral Flammarioni raamatu pildil. Olles väga massiivne – umbes 50 Päikese massi –, on tähel vähe elada ja mõne miljoni aasta pärast plahvatab ta supernoovana. Ka naabertähed on sealkandis suure tõenäosusega hiiglased ja paugutavad aeg-ajalt.
Ei olnud suur üllatus, et James Webbi taevateleskoobiga tehtud kõige esimene avalikult näidatud pilt, mida esitles USA president Joe Biden, kujutas just hiigelsuurt gravitatsioonilist läätse. Pildil on vähemalt 39 läätse poolt moonutatud kujutist. Esialgse töötlusega leiti 18 mitmeks lõhestunud kujutisega fooniobjekti, nendest 13 on astronoomide jaoks uued.
Kvasar supernoova rollis
Sjur Refsdali tehtud uurimised olid ainult teoreetilised ja ootasid vaatluslikku kinnitust. See aga oleks tähendanud, et kuskil sügavates kaugustes süttinud supernoova oleks õnnelikul kombel meile paistnud läbi loodusliku teleskoobi ehk siis gravitatsioonilise läätse.
Nagu elus üldse, nii ka teaduses, ei kulge kõik sirgjooneliselt. Sjur Refsdal pidi ligi 15 aastat ootama ja ka siis ei tulnud päris võiduloosi. Nimelt avastasid 1979. aastal Dennis Walsh, Robert Carswell ja Ray Weyman Arizonast Kitt Peaki observatooriumist kaks taevavõlvil väga lähestikku asuvat kvasarit, mille spektrid olid peaaegu ühesugused. Õigesti oletades, et nende leid on oluline, avaldasid nad esialgsed vaatlustulemused ajakirjas Nature üsna ettevaatliku pealkirja all „0957+561 A, B: kaksik-kvasarid või gravitatsiooniline lääts?“. Et saada küsimusele lõplik vastus, hakkasid mitmed astronoomid-vaatlejad uurima, kas ja kuidas kvasarite heledus ajas muutub. Kvasarid on väga heleda tähena paistvad aktiivsete galaktikate tuumad. Heleduse muutused tekivad sellest, et galaktika keskmes asuv must auk, kujundlikult öeldes, sööb oma ümbruse kilde muutuva kiirusega.
Kui kaks kujutist on tõepoolest ühe kvasari kaks erinevat kujutist, siis peavad ka nende heleduse ajalised muutused olema samasugused, ainult mõnevõrra ajas nihutatuna. Kasutades nüüd Refsdali supernoovade jaoks tehtud teoreetilist skeemi oleks ajanihke põhjal võimalik arvutada Hubble’i konstandi väärtus ja selle kaudu ka Universumi vanus.
Aastate jooksul kogunes rida kaksik-kvasari vaatlusi ja kui neid sai kokku piisavalt, saabus aeg ajanihke arvutamiseks. Siin ootas aga astronoome üllatus. Erinevad aegread ja erinevad arvutusmeetodid andsid suuresti erinevaid väärtusi! Välja pakutavate väärtuste diapasoon oli 376–657 päeva. Just siis juhtus nii, et Tõravere observatooriumi sattus väisama Sjur Refsdali õpilane Thomas Schramm Hamburgi observatooriumist. Ta rääkis kaksik-kvasari ümber tekkinud olukorrast ja värbas mind asja uurima.
Muidugi oleks nüüd tore pikalt ja põhjalikult kirjeldada, kuidas minu ja Hamburgi rühma ühistööna õnnestus meil leida täpseim lahend, kuidas me „tegime ära“ tollal kõige tsiteeritumatele Ameerika astronoomidele-matemaatikutele ja kuidas edasised vaatlused kinnitasid meie saadud lahendit.4 Aga see oleks juba supernoovadest liiga kauge teema.
Lõhestunud kujutistega supernoovad
Kuigi kvasaritega seotud gravitatsiooniliste läätsede vaatlused kinnitasid igati Sjur Refsdali teoreetilisi töid ja temast sai antud teema üldtunnustatud liider maailmas, jäi tal nägemata see õnnelik juhus, kus supernoova plahvatus on vaadeldav läbi gravitatsioonilise läätse. Sjur lahkus meie hulgast 2009. aastal.
Esimeseks läbi gravitatsioonilise läätse vaadeldud supernoovaks oli 2010. aasta augustis Pan-STARRS1 teleskoobiga vaadeldud PS1-10afx. Tema puhul aga võis vaadelda ainult üht supernoova kujutist. Vahepealse läätse olemasolust andis tunnistust punktallika üle 30 korra tavapärasest suurem heledus.
Tõeliseks sensatsiooniks oli aga 10. novembril 2014. aastal avastatud neli ootamatult süttinud „tähte“, mis paistsid läbi galaktikaparve MACS J1149.6+2223. Õnneliku juhuse tõttu osutus üks parve galaktikatest olema peaaegu täpselt supernoova ees ja lõhestas kaugelt saabuva kiire neljaks. Vastavaid kujutisi hakati nimetama S1, S2, S3 ja S4 ning nad moodustasid hästi äratuntava Einsteini risti. Kahjuks avastati kõik neli siis, kui plahvatuse hetk oli nende jaoks juba möödunud. Selle tõttu me ei tea eri saabumishetkede vahelisi ajanihkeid.
SN Refsdali nime saanud supernoovalt tulnud kujutiste tekkimise skeem.
Kui hakati lähemalt uurima läätsena toimiva galaktikaparve omadusi, selgusid uued asjaolud. Esiteks näidati, et esimene kujutis kaugel oleva supernoova plahvatusest oli meieni jõudnud juba 1998. aastal. Veelgi enam – tehti ennustus, et veel üks järellinastus on ees aasta pärast. Ja tõepoolest, 11. detsembril 2015. aastal vaadeldi Hubble’i kosmoseteleskoobi abil supernoova plahvatust kuuendat korda!
Niisiis, 9,5 miljardit aastat pärast supernoova plahvatust, 5 miljardit aastat pärast seda, kui plahvatuse kiiri painutas teele sattunud galaktikaparv ja 50 aastat pärast Sjur Refsdali teoreetilisi uuringuid saime tõepoolest imelise vaatlusliku kinnituse. Ja loomulik on, et kaua aega tagasi toimunud sündmus sai nüüd uhke nime – supernoova SN Refsdal.
Huvitavaks teeb SN Refsdali juhtumi see, et kaugelt tulnud valgust murti sisuliselt kahe erineva läätse abil. Einsteini rist kujunes üksikust galaktikast koosneva läätse abil, vaatlemata jäänud ning ennustatud kujutised tekkisid aga kogu galaktikate parvest koosneva läätse abil.
Järgmiseks lõhestatud kujutistega supernoovaks osutus Palomari observatooriumis 2017. aastal avastatud plahvatus iPTF16geu. Tegemist oli jälle Einsteini risti kujulise kujutiste komplektiga. Nüüd aga osutus võimalikuks teada saada ka supernoova tüüp. Ja selleks oli Ia, ehk siis just see, mis kosmoloogias vajalik. Tema põlemise absoluutne heledus on meil teada ja see võimaldab teha läätse kohta täpsemaid arvutusi.
Kolmas silmapaistev läätse poolt lõhestatud supernoova juhtum sai tagasihoidliku esialgse tehnilise nime – AT 2016jka (AT – Astronomical Transient). Tema kolm kujutist avastati Hubble’i kosmoseteleskoobiga programmi Resolved Quiescent Magnified Galaxies(REQUIEM) raames. Neljanda supernoova linastuse ajaks arvutati aasta 2037. Objekt ise sai aga nimeks SN Requiem.
Neid hakkab olema palju
Kokku võttes võib öelda, et kosmoloogiliste rakenduste jaoks on kõige huvitavam situatsioon järgmine:
• Avastatakse galaktika või galaktikate parv, mille massivälja kuju on kerge kirjeldada, arvutustes kasutada ja mis töötab gravitatsioonilise läätsena.
• Läätse taga süttib supernoova või osutub, et seal vudiseb hele kvasar.
• Foonil toimuvate sündmuste kujutised lõhestatakse läätse poolt mitmeks nii ruumis kui ajas.
Sündmuste erinevate saabumisaegade vahel tekkinud ajanihked on siis sisendiks edasistele kosmoloogilistele arvutustele. Viimasel ajal on tööd selliste objektidega hakatud nimetama ajanihke kosmograafiaks (time delay cosmography).
Praegu oleme me selle teadusharu vaatlusliku osa alguses. Vaadeldud supernoovaga juhtumeid võime lugeda ühe käe sõrmedel, piisavalt kaua vaadeldud kvasaritega süsteemide lugemiseks piisab kahest käest. Tõelist kübaratrikki, kus foonil süttinud supernoova on Ia tüüpi ja seega meile teada heleduse ja kaugusega, oleme vaadelnud ainult ühe korra.
Maailma suurima 3,2gigapikslise digikaamera sensorite plokk.
Olukord muutub aga kiiresti. Lähema kümne aasta jooksul õnnestub tõenäoliselt koguda uuele kosmograafia meetodile sobivaid vaatlusi vähemalt paarsada. Selleks annab lootust Vera C. Rubini observatooriumi Simonyi-nimeline teleskoop, mida nimetatakse ka vana kombe kohaselt LSST (Large Synoptic Survey Telescope).
See on tõesti suur teleskoop. Tema peegli läbimõõduks on 8,4 meetrit ja andmeid kogub 189st CCD sensorist kokku pandud 3,2gigapiksline kaamera. Kuigi nullide kirjutamine väsitab käe, katsume sellega hakkama saada: kaamera toodab päevas 30 000 000 000 000 (30 tera-) baiti ja kogu oma kümneaastase tööaja jooksul 60 000 000 000 000 000 (60 peta-) baiti informatsiooni. Kaamera pildistab kaadrite kaupa kogu talle kättesaadavat taevast ja käib igas taevakohas paaripäevase vahega. Just see asjaolu on muutliku taeva uurimiseks kõige olulisem. Ükski supernoova ei jää tabamata ja ükski ajanihe arvutamata.
Tänu Rubini teleskoobile saab ajanihke kosmograafiast vaatlusliku kosmoloogia tähtsamaid tööriistu.
Jälle sääsed
Kui Harry Rehe „Supernoovale“ plekist taevast filmis, siis ainuke probleem olevat olnud see, et talvise stseeni võtteid tehti suvel ja selle tõttu kippusid sääsed kaadrisse lendama. Umbes samasuguse probleemi ees seisame ka nüüd.
Alustada tuleb aga kaugemalt. Maailm oli kolmkümmend aastat noorem kui praegu. Istusime koos Belgia informaatikainseneri, arvutiteadlase Robert Cailliauga5 ühes Helsingi kohvikus, kuulasime taustal Tanita Tikarami laulu „Twist In My Sobriety“ ja arutasime maailma asju. Robert oli tulnud siinsesse ülikooli, et levitada uut rõõmusõnumit: „Veeb on sündinud.“ Oli ta ju koos Tim Berners-Leega veebis kasutatava keele autor ja kõige esimese veebilehitseja programmeerija. Minul oli aga valmis saanud programm, mille abil õnnestus natuke aega hiljem arvutada esimene praktilist kasutust leidnud ajanihe ja teha väike, kuid oluline samm uue teadusharu – ajanihke kosmograafia koidikul. Muidugi ei olnud meil kummalgi ettekujutust, mis sellest kõigest tulevikus saab. Kõige vähem aga võisime oodata, et meie vahelt kunagi must kass läbi jookseb. See pole siiski midagi isiklikku, hoopis kosmiline probleem.
Üks LSST kaamera tehtud esimesi proovipilte.
Nüüdseks on Roberti kätetööna valminud veebile ligipääs saanud peaaegu inimõiguseks. Ja selleks, et tõepoolest iga inimene, olgu siis merel, kõrbes, tundras või üksikul väikesaarel, saaks osa võrgu võbinatest, leiutatakse ikka uusi tehnilisi vahendeid. Nendest viimane on väikesatelliitide parved. Kõige tuntum neist on muidugi Elon Muski loodud ettevõtte SpaceX poolt üles lennutatud satelliidiparv Starlink, milles nüüd on juba üle 2700 väikesatelliidi. Paari aasta pärast on aga lendavate kunsttähtede hulk loendatav kümnetes tuhandetes. Hinnanguliselt on siis iga viieteistkümnes taevas helendav punkt inimese loodud „sääsk“.6
Kui Vera C. Rubini teleskoop pärast koroonaviivitusi tuleval aastal lõplikult käiku lastakse, siis on kindel, et tänu oma laiale vaateväljale ja suurele lahutusvõimele ei jää ükski öö õhtupoolses või hommikupoolses osas tehtud pilt ilma heledate häirivate triipudeta. Satelliitidelt peegeldunud päikesevalgus on väga tugev ja jäljed selle tõttu üsna paksud. Väga palju kallist ja ülihuvitavat informatsiooni läheb kaduma.
Et natukegi „sääskede“ mõju vähendada, plaanitakse osa satelliite varustada päikesevarjudega, ka nende tumedaks värvimisest on räägitud. Samuti peavad astronoomid uute häirete arvesse võtmiseks suure osa eksperimendi tarkvarast ümber kirjutama.
Järgmise põlvkonna üle taeva skaneerivad teleskoobid tuleb aga viia kosmosesse vähemalt sama kaugele Maast, nagu hiljuti üles saadetud James Webbi taevateleskoop. Astronoomid on esimesed, kes peavad Maalt plehku panema, kuna inimesed on selle tuksi keeranud.
1 https://upwikiet.top/wiki/Camille_Flammarion
2 Jaan Pelt, Pruunid kääbused ja ilmaruumi hiline valgus. – Sirp 13. VIII 2021.
Maailm on muutunud. Ukraina sõja puhkemine on võtnud paljudelt perspektiivitunde – kõik, mida teed või teinud oled, saab endale mõttetuse pika ja musta varju, tulevikku nagu väga ei olegi või on see hämune, nagu läbi mattklaasi, puuduvad teravamad verstapostid. Enamasti on need seotud ikka millegi saavutamise või ära tegemisega, olgu selleks unistus maakodust või järgmine raamat-plaat, mõni järgmine trepiaste, mida sa veel täpselt ei mõõda, aga mis kuskil kuklas kummitab. See on nüüd maha valatud ja ei teagi… Romaan, kuidas paadunud poissmehest eestlane vene kogukonnas joob, on riiulisse lükatud ja kas see sealt kunagi ka veel välja võetakse, on kahtlane. Romaan, mis oli peaaegu valmis ja mida aastaid sai nügitud, kuid mis praeguses olukorras tunduks kohatu, mõjuks nii, nagu Agu Sihvka lood lõppeksid räige koolitulistamisega… Õnneks on pooleli üks teinegi pikem teos, juba aastast 1992, ka romaani mõõtu poolfantastiline lugu, kus toonases maailmas tegutseb ikka veel keskaega kuuluv rüütelkond, kellel on maailmast oma arusaam ja normid. Kahe maailma vahel puhkeb verine konflikt, mille keskmesse satub pooljuhuslikult üks filosoofi haridusega hädapätakas. Kirjutamist 22aastaselt alustades kujutasin peategelases läbi nukra huumoriprisma iseennast ja oma tulevikku.
Sõpruse Puiesteega ilmus uus plaat „Jaam“, esitleme seda, muusika ja sellega seonduv annab elule teise dimensiooni, sõna ja heli on siiski kaks eri meediumi, üks laseb teisest puhata, nagu ka maailmad, kus sa inimesena liigud.
Naisel – Kristel Mägedi-Vaik – tuli eile trükist luulekogu „Kognitiivne nihe“, selle üle on ka hea meel, selle üle, et ikka tehakse ja toimub, et ei oodata hapu näoga tuumasõda.
Muidu valdab või tundub valdavat lääne inimest ikkagi jõuetus- ja süütunne. Midagi nagu teha ei saa, ei oska või ei viitsi. Laiskus on kindlasti probleem, üldine mugavus ja see, et oled selles vanuses juba väsinud ja seotud. Kuigi ei ole otseselt võlgu, siis ikkagi jälgid ennast, kontrollid määral, millest ei oleks osanud isegi und näha, ja seda kõike justkui vabatahtlikult ja mingi hea asja nimel. Liigume selgelt suletuse suunas, võib-olla ei olegi alati oluline, milles need kontrollimehhanismid avalduvad, kuid kindlasti on avalik arvamus paljuski tasalülitatud, toimub mingi uue inimese loomine, progress, mis peaaegu isegi sobib. Ma olen võrrelnud tuttavate ringis seda aega NSV Liidu algusaastatega, nii kahekümnendatega, ja sellega, kuidas siis tulevikku nähti – toonastes kirjades ja ülestähendustes oldi kindlad, et jama ei kesta kaua ja tuleb lihtsalt ära taluda. Peab olema ajutine, sest selline ühiskond ja düstoopia on varem või hiljem määratud hävingule. Kestis aga üle 70 aasta.
Kirjutan pikemat esseed hiirtega tehtud katsest „Universe 25“. Osaleme samasuguses katses nüüd inimestena, puudub kriitiline mass noori, kes meid troonilt tõugata suudaks, ühiskond vananeb ja tahab teha seda mugavalt, olles samal ajal väga nõudlik ja ambitsioonikas. Noorte aktiivsus on nullilähedane, üldse on lausvale ütlus, et noorte päralt on tulevik, samasugune vale nagu NSV Liidu ajal, mil sellega kiideldi, kuigi noorus oli tasalülitatud ja kuulekas, juhtis seda riiki aga klikk raugastunud ätte. Noori on vähe, vananev ühiskond aga tänu moodsatele tehnoloogiatele ja meditsiinile paganama elujõuline. Lääne intelligents loodab mingile eneselunastusele, tegelikult aga üritab vabandada ja ümber korraldada oma läbikukkunud ideaale, milleks oli – omal ajal kindlasti protestina – vasakpoolne ateistlik maailmavaade. Hauaäärel marksistid katsuvad seda mingil uuel moel ikkagi ellu viia, kahjuks vist suhteliselt edukalt. Saksa suurimas päevalehes ilmub arutelu „Lapsed teevad elu õnnetumaks“ ja sellele on väga raske või pea võimatu vastu vaielda, sest ratsionaalselt mõeldes ongi lapsed üks suur mure. Robotiga laste teemal vaidlemine lõppeks kindlasti inimese kaotusega. Lastetus sobib neile, kes ei taha, et hilisemad põlvkonnad nende üle kohut mõistaks, ja pealegi võtavad noored paganama palju ressurssi.
Veel mõtlen, et inimesed on väga üksikud. Suur õnn on olla kellegagi koos. Peamine, mis üksinduses vaevab, lisaks puudutuste puudumisele, et sul ei ole võimalik jagada kellegagi oma väikeseid rõõme, seda, et lift on all ja te ei pea seda ootama, et mingi asi maksis poes euro vähem kui tavaliselt, seda, et leidsid oma soki lõpuks voodi alt üles jne. Jumalaga seda rõõmu vist jagama ei hakka, et sa soki üles leidsid… Võib-olla hakkad, ei tea… Võib-olla nimelt siin on Jumal just kohal ja mitte sinu ambitsioonides. Andes sulle silmad ja õige nurga, kuidas sinna voodi alla vaadata.
Väga abstraktselt minnakse omavahel tülli. See on nii üldine, et ma olen hakanud seda juba jälgima mingi sisemise resignatsiooniga. Mitte ideoloogilised vastuolud, need nagunii, aga sellele lisanduvad täiesti nõmedad ja rumalad halbade asjade kokkulangevused (enamasti pisiasjades), mida nagu ei oskagi millegagi seletada. Võib-olla on aeg selline, et oleme kellegi tahtel hakanud tegema valikuid justkui katastroofi eel ja selekteerime alateadlikult neid, keda usaldada ja keda mitte, ka suhtlus ise on ressurss, mida ei taheta enam niisama tühja jagada. Sellele tasub tähelepanu pöörata. Ja kuna valitseb turvatundetus, kiputakse neurootiliselt otsima süüdlasi. See kandub kahjuks üle isiklikku ellu, lähedastele, tekitab üldist usaldamatust. Väga kergelt toimub sisemine tühistamine ja kuna inimene ei ole tõesti Jeesus Kristus, siis pole seda sugugi keeruline teha, alati leidub midagi, miks mitte suhelda või miks hinnata inimene mõttetuks. Valitseb Suur Segadus ja oma jõududega tasakaalu säilitada on kindlasti keeruline. Igasuguste moodsate vaimsete äratuste ja liikumiste puhul, mis lubavad „kohalolu“, häirib nende pealiskaudsus ja egoistlik suund, n-ö odav arm põgenemise ja vastutustundetu leppimise kaudu. Inimesed ometi vajavad mingit mulli, võib-olla on need äratused siiski leebemad kui alkohol või antidepressandid. Võtke koer.
Ei taha lõpetada sõja ja lootusetusega, usku saab säilitada ja suurendada ka tegudega, olgu need siis pealegi kaup ja kauplemine, olgu siis pealegi indulgents. Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile! – millele võib liita ka mu viimase teose „Simulatsioon“ lõpulause „Miks sa seda täna ei võiks teha?“. Tehke siis ikka eelkõige inimestele ja kõikvõimalikud globaalsed maailmapäästeoperatsioonid olgu boonuseks. Kõne lähedasele või kellelegi poest süüa tassida on kindlasti kordi tüütum kui sada klikki millegi päästmiseks. Aga puhtalt kliendikaardiga meelerahu üldiselt ei tule, see on selline kampaaniakorras hetkeline allahindlus. Inimestega kohtumine, olgu või miitingul, on kindlasti kosutavam.
Liivi muuseumis leidis 13. augustil aset festival „Eesti kirjanik 2022“. Tänavune festival kandis alapealkirja „Mälu mäng“: uuriti mäletamisviise, mälestuste subjektiivsust, mälu (eba)usaldusväärsust, toimetulekut minevikutraumadega jm. Aasta kirjanikuks kuulutati Kiwa romaaniga „Kummiliimiallikad“.
Uurisin žürii liikmetelt, mis sai laureaadi valimisel otsustavaks. Mari Niitra toob esile Kiwa „Kummiliimiallikate“ mitmekesise retseptsiooni, mis näitab juba ise, kui tervitatav oli paljude meelest selle romaani ilmumine.* „Mida siia veel lisada? Kiwa tekstil on mulle ka sügavalt isiklik tasand: lapsepõlv üleminekuaja kolkas, painav soov pääseda kuhugi ära, eemale, päris maailma. Festivalil esinenud autorid läksid muuseas omalaadselt hasarti, nimelt kes kui hullust perifeeriast pärit on. Kiwa tegi kõigile pika puuga ära: tema lapsepõlv möödus Taageperas, kus elas sadakond veidrat XIX sajandi murret kõnelevat inimest. Romaani tegelased seevastu on uljad tegutsejad, sekkuvad aktiivselt ühiskonna lagunemisprotsessi, väänavad seda omatahtsi, põigates nagu muuseas seejuures ka sisekosmosse. Mind hämmastas selle siirdeaja ääremaakogemuse sõnastamise viis – nii vabastavalt estetiseeriv.“
Kiwa sai auhinnaks väidetavalt Juhan Liivi kasutuses olnud teadvusekiirendi.
Mäletatavasti tõi just „Kummiliimiallikate“ sõnastamisviis Kiwale mullu kirjanike liidu romaanivõistlusel stiiliauhinna. Kiwa eesti keel on ennenägematu, -kuulmatu ja -lugematu. Niitra: „Sügav lugupidamine laiadele massidele vastutulematuse eest! Sellist asja suudab vaid juhanliivilikult vaba vaim. Oleme nüüd kõrvuni hiliskapitalistlikus tõeluses, kunagi nii mässuline x-generatsioon on eneselegi märkamatult konformistideks mugandunud ja tõmbleb pangalaenude-perereiside-ametikõrgenduste rattas. Kiwa aga on jäänud iseendaks.“
Ka teine žürii liige Mihkel Kunnus möönab, viidates oma emale kui mudellugejale, et Kiwa romaan ei ole universaalne lugemisvara: „„Kummiliimiallikate“ vormi on püütud toksikomaani teadvuse enesessesuletus, milles on vaid väikesed õhuaugud ja lineaarsed seosejupikesed, mis annavad vähest kommunikatiivset pidet normcore teadvusele. Siit võib küll leida sügavust, aga see on sügavus, mida igatseb kodanlikust hügieenist ilma jäänud nonkonformistlik nahk umbsevõitu tagi all, nii nagu nina alla kleepunud kummiliim tahab sügavat kraapimist. Pealkiri tabab kümnesse nagu ka üleskutse „Laske mind KEKi juures maha“. Kui tõmmata kummiliimiallikatest vektor vastassuunda, siis seal terendab rammus vaht värskel lüpsisoojal piimal, Kiwa taasesitatud maailm on selle absoluutne vastand, tavotine kardaanirist betoonist massvalutoodangul, „külaelu idiotismist“ pagemine suubus sellisesse postindustriaalsesse trööstitusse, mille kõrval isegi heksaanimürgitus on pääsemine.“
Peale Kiwa astusid festivalil üles Kätlin Kaldmaa, Taavi Liias, Aija Sakova, Andrei Hvostov, Mari Niitra, Valdur Mikita, Berit Kaschan, Karoliina Kreintaal ja Mihkel Kunnus. Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd kandis ette Vahur Afanasjevi romaani „Rail Baltic“ ainelise rokkooperi. Vestlusringis käsitleti Juta Kivimäe „Suurt tuba“ ja teisi Eesti ajalugu lapsepõlve prisma kaudu vaatlevaid romaane. Avati keraamikaklassiku Leo Rohlini installatsiooninäitus „Kui seda metsa ees ei oleks“.
Aasta kirjaniku tiitli on seni pälvinud Vahur Afanasjev, Meelis Friedenthal, Urmas Vadi, Elo-Maria Roots, Jan Kaus, Kai Aareleid, Mihkel Mutt, Andrei Hvostov ja Susan Luitsalu. Kahel korral on pärjatud Eva Koffi.
Väliseesti Muuseum (Vemu) Torontos on asutanud Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäeva puhul tema nime kandva kirjandusauhinna. Arved Viirlaiu auhinnaga tõstetakse esile Eestit ja eestlust mõtestav silmapaistev ilukirjanduslik teos.
Esimene laureaat kuulutatakse välja 2022. aasta detsembris Eesti kirjandusmuuseumis Kreutzwaldi päevade konverentsil. Auhinnale saab kandideerida teosega, mis on trükis ilmunud ajavahemikus jaanuar 2021 kuni august 2022: Vemule tuleb esitada vabas vormis taotlus koos põhjendusega ja teos või selle koopia. Kandidaate võivad esitada nii organisatsioonid kui ka üksikisikud, sh žürii liikmed. Kandideerimise tähtaeg on 31. august 2022.
Auhinna saaja valib välja žürii koosseisus Tiina Kirss, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Kaja Telmet ja Jaan Undusk. Auhinnafondi rahastab Vemu. Auhinna suurus on 1500 eurot.
Edaspidi hakatakse auhinda välja andma iga kahe aasta tagant 11. aprillil, Arved Viirlaiu sünnikuupäeval.
Adamson-Ericu noore kunstniku stipendiumi pälvis tänavu Eesti Kunstiakadeemia magistrant Taavi Teevet. Stipendium antakse pidulikult üle kunstnik Adamson-Ericu 120. sünniaastapäeval 18. augustil kell 16 Adamson-Ericu muuseumis Tallinnas.
3000-eurose stipendiumi eesmärk on toetada ja tunnustada kujutava kunsti, tarbekunsti ja disaini valdkonnas tegutsevaid aktiivseid Eesti noori. Selle aasta stipendiaat on metallikunstnik Taavi Teevet.
Taavi Teevet on lõpetanud kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti bakalaureuseõppe ja omandab praegu magistrikraadi disaini ja rakenduskunsti erialal. Teeveti kontseptuaalne looming lähtub tihti vahetutest ja isiklikest kogemustest, kuid puudutab üldinimlikke ja eksistentsiaalseid küsimusi. Tema omanäolisi teoseid iseloomustab liigutav teemapüstitus, meisterlik materjalitunnetus ja kõrgetasemeline tehniline vormistus. Teeveti loomingut on eksponeeritud näitustel nii Eestis kui ka mitmel pool Euroopas. Ta on teinud kaasa lavastusprojektides, aga kujundanud ka unikaalseid serveerimisnõusid restoranidele.
Stipendiumi annab välja Eesti Kunstimuuseum koos Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsiga ja seda võivad taotleda kõik Eestis või välismaal magistri- või doktorikraadi omandavad Eesti kodanikest kunstitudengid. Stipendiumi asutas 2011. aastal Lions Club Tallinn Hansa ja sellega on toetatud 10 noort kunstnikku: Sylvia-Johanna Annus (2012), Ulla Juske (2013), Ats Nukki (2014), kunstnike kollektiiv Rundum (2015), Juss Heinsalu (2016), Anna Kaarma (2017), Darja Popolitova (2018), Ruudu Ulas (2019), Johannes Luik (2020) ja Maryliis Teinfeldt-Grins (2021).
Holmes ja Matsin. Pille-Riin Larm vestleb Paavo Matsiniga
Tartu kuuenda linnakirjaniku Paavo Matsini residents asub Riia mäel. Aknast avaneb vaade platsile, kus Nõukogude ajal seisis Lenini monument. Nüüd võiks ju arvata, et Matsini uue romaani „Lenini valss“ üks peategelasi kukkus autorile otse sülle – ja kukkuski, aga see juhtus hoopis Soomes. Veel seiklevad romaanis mitmed „Gogoli diskost“ tuntud tegelased, sest, nagu pealkiri vihjab, tegu on „Gogoli disko“ järjega. Seitsme aasta eest mitu auhinda noppinud teosest on saanud üks tõlgitumaid eesti nüüdisromaane, näiteks ilmus äsja hispaanindus. Püüame sellest kõigest intelligentselt vestelda. On 2. august 2022.
Meemromaan. „Lenini valsis“ on otsekui internetimeemis rõhk obskuursete viidete toel äratundmisrõõmu tekitamisel, eriti külluslikult on esil psühhedeelne Tartu. Nii arvab Paavo Matsini romaanist „Lenini valss“ Mikael Raihhelgauz.
Viimsi Artiumis põimuvad kunsti kolm tasandit. Tambet Kaugema intervjuu Viimsi Artiumi juhi Kristiina Reidolviga
Tallinna külje all Viimsis avatakse 19. augustil uus kultuuri- ja hariduskeskus Artium, mille kolmes saalis, vabaõhulaval, kunstigaleriis ja katuseterrassil jõuavad edaspidi viimsilaste, tallinlaste ja kaugema kandi rahva ette teater ja etenduskunstid, klassikaline, džäss-, pop- ja rokkmuusika, kujutav kunst, filmikunst jpm. Viimsi Artium, kus on ligi 7000 ruutmeetrit põrandapinda, läks koos selles sisalduva tehnika ja muu sisustusega maksma ligi 15 miljonit eurot. „See, millist publikut Artiumi ootame, on tihedalt seotud kolme tasandiga, millest programmi koostades lähtume: need on kõrgelt hinnatud välismaiste esinejate kunst, Eesti tipptegijate looming ja Viimsi kogukondlikud sündmused,“ selgitas Viimsi Artiumi juht Kristiina Reidolv.
HANNES AAVA: Autokasutus kui õpitud (ha)abitus Eestis pole kehtestatud ühtegi autoga seotud maksu peale kütuseaktsiisi. Autopoliitika on ühiskonnas üks ebavõrdsuse taastootmise võimsaid hästi varjatud instrumente.
Mõni aeg tagasi jalutasin läbi Tartu ühe supermarketi ees laiuva asfaltkõrbe ehk parkla. Juhtusin pealt nägema, kui kolmeliikmeline perekond avastas autost väljudes, et on auto parkla valesse otsa parkinud ning poeukseni tuleb kõndida umbes 150 meetrit. „Mina küll sinna jala ei hakka minema!“ ühmas üle keskmise vööümbermõõduga isa ja hüppas tagasi rooli. Väikese kõhkluspausi ja pilguvahetuse järel järgnesid talle kohmetunult ka abikaasa ning väike tütar, et vahemaa autoga läbida.
MART HIOB: Paremat tulevikku planeerides Rohepööre, asulate kahanemine, linnade kasvamine, autod, jalgrattad ja pakirobotid kütavad ruumiplaneerimises kõikjal kirgi. Maadeldakse probleemidega, mis meidki siin Eestis köidavad.
Juuli viimasel nädalal toimus Eestis midagi erakordset. Nimelt oli Tartus kaks suure tähtsusega ruumilise planeerimise rahvusvahelist teaduskonverentsi. Esmalt korraldas Eesti maaülikool koostöös Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli, Tallinna ülikooli, Eesti kunstiakadeemia ja Eesti Planeerijate Ühinguga Euroopa Planeerimiskoolide Organisatsiooni (Association of European Schools of Planning, AESOP) järjekordse kokkutuleku. Seejärel korraldas Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledž Rahvusvahelise Linnaplaneerimise ja Keskkonna Ühenduse (International Urban Planning and the Environment Association) kongressi. Mõlemaid konverentse olid pandeemia tõttu kaks aastat edasi lükatud ja õhus oli tunda elevust.
Konteksti tabamine kui arhitekti ja kunstniku peamine oskus. Ann Mirjam Vaikla intervjueeris arhitekt Margit Mutsot
VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme rahvusvaheliselt tegutsevat kunstnikku ja kollektiivi ning kümme kirjutajat. Biennaali avamismaratoni ajal 29. septembrist 8. oktoobrini esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.
Margit Mutso on arhitektuuribüroo Eek & Mutso üks asutajaid, kes on projekteerinud nii avalikke ehitisi, kortermaju kui ka eramuid. Aastatel 2004–2006 juhtis ta Eesti arhitektide liitu, on edendanud ühiskonnas arhitektuuri- ja keskkonnateemalist debatti, sealhulgas Sirbi arhitektuurivaldkonna toimetajana, koostanud ja toimetanud hulga arhitektuuriteemalisi trükiseid ning teinud koos Peeter Brambatiga eesti moodsast arhitektuurist üle kümne ülevaatefilmi.
JAAN PELT: Uued augud plekist taevas ehk Kosmilised korduslinastused
Kui 1965. aasta suvel eesti filmi „Supernoova” filmiti, kerkis operaator Harry Rehe ette probleem – kuidas peategelase ja noore astronoomiahuvilise poisi dialoog hilisõhtuse tähistaeva all üles võtta. Kuna sellised võtted on keerulised isegi tänapäevast tehnikat kasutades, tuli leida käepärane lahendus. Selleks otsiti seitse-kaheksa plekktahvlit, operaator tegi oma käega neisse hulga auke ja kattis pleki õlise pärgamentpaberiga. Kogu konstruktsiooni tagant valgustades saigi stseen ära filmitud.
TARMO SOOMERE: Kliimamuutus: mööduv kerge palavik või äratuskell
Pärast viimast pikka talve ja külma kevadet on raske kaasteelisi veenda, et kogu maailm soojeneb. Sest oma silm on ju kuningas. Lund jätkus kauemaks ning kevad oli kõle ja hiline, kuigi päikeseline. Nii on selle aasta ilmad kontidesse kõvasti jahedust süstinud. Seda tunneb ju igaüks omal nahal. Selle kohta teadis juba Blaise Pascal, et tunded õieti muud ei teegi kui aina petavad meid.
MAIT VAIK: Millest mõtled, kirjanik? Suur õnn on olla kellegagi koos
Maailm on muutunud. Ukraina sõja puhkemine on võtnud paljudelt perspektiivitunde – kõik, mida teed või teinud oled, saab endale mõttetuse pika ja musta varju, tulevikku nagu väga ei olegi või on see hämune, nagu läbi mattklaasi, puuduvad teravamad verstapostid. Enamasti on need seotud ikka millegi saavutamise või ära tegemisega, olgu selleks unistus maakodust või järgmine raamat-plaat, mõni järgmine trepiaste, mida sa veel täpselt ei mõõda, aga mis kuskil kuklas kummitab. See on nüüd maha valatud ja ei teagi…
Arvustamisel
Paavo Matsini „Lenini valss“
Tommi Kinnuneni „Ei öelnud, et kahetseb“
Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri“
Mike Martini „Miks me sõdime“
Birgitta festival
näitused: Jonna Kina „Neli skulptuuri viieteistkümnes osas“ ja „Karl Morgenstern. Tartu õpetlase kunstikogu“
Eesti Draamateatri „Kunst“
mängufilm „Unelaul“
Netflixi seriaal „Sandman“
