Täna avatakse EKKMis Taavi Suisalu isikunäitus “Tähelepanufiguurid”
Foto: Taavi Suisalu
Täna kell 18.00 avaneb EKKMis Taavi Suisalu isikunäitus „Tähelepanufiguurid”, mis keskendub masinate kujutlusvõimele, tähelepanumajandusele ja inimese enesekuvandi muutumisele kaasaegses infoühiskonnas.
Kunstnik võtab näitusel vaatluse alla, milliste vahenditega meie tähelepanu hõivatakse, kuidas mõjutatakse kujutlusvõimet ning luuakse visioone tegelikkusest. Küsides, kuhu jõuame inimkonnana, kui algoritmid meie eest kujutluspilte loovad ja otsuseid langetavad, paneb Suisalu mõtlema inimese rollile tuleviku maailmas.
Suisalule oli projekti ajendiks 2019. aastal teadlaste esitletud ja avaldatud esimene foto mustast august. Avalikustamise hetkel vaimustusid teadlased tulemusest, aga laiema avalikkuse pani kujutis õlgu kehitama. Musta augu jäädvustamine oli tohutu tehnoloogiline pingutus, sest pildi saamiseks konstrueeriti maakera suuruse avaga teleskoop ning töötati läbi kuupmeetrites andmekandjaid. Must auk tõmbab aga valguse endasse ja seetõttu pole seda võimalik pildistada. Teisisõnu, oldi lummatud millestki, mida pildil tegelikult näha polnud. Sellest vastuolust johtuvalt läheneb Suisalu näitusel mitmesugustele kujutistele, mida on võimatu terviklikult hoomata, näiteks inimese minapilt, kujutlus tulevikust või loodusest.
Suisalu huvitab, kuidas muutub tehisintellekti ajastul inimese eneseteadlikkus ja kuidas luuakse enesekuvandit. Kaasajal on võtmetähtsusega tehnoloogia ja majanduse koostoime, nn tähelepanumajanduse ühiskond, milles muundatakse inimeste tähelepanu soovitud hüvedeks. Infotehnoloogilised seadmed on samuti nagu mustad augud, sest nende eesmärk on tõmmata endale meie tähelepanu. Algoritmide kaasabil kujundatud visuaalne reaalsus on muutunud kohati eristamatuks tegelikkusest. Oleme justkui narkissoslikus olukorras: võlutud innovatsioonist, milles näeme inimese võimekust mõjutada looduslikke protsesse.
Näitus „Tähelepanufiguurid” spekuleerib küsimuse üle, kuidas inimese enesekuvand võib muutuda, kui mõistame, et intelligentsed masinad võivad jõuda üliinimlikule tasandile. Teisisõnu: kas hetkel, mil tehisintellekt saab targemaks kui inimene ja seeläbi iseseisvaks, muutub inimene alandlikumaks ning empaatilisemaks ümbritseva ökosüsteemi suhtes.
Taavi Suisalu on varem lindistanud vulkaane ja mahakantud satelliite, komponeerinud heliteoseid muruniidukitele, sidunud bioloogilisi ja digitaalseid ökosüsteeme. Suisalu on õppinud Tartu Ülikoolis sotsioloogiat ja informaatikat, Kõrgemas kunstikoolis Pallas meedia- ja reklaamikunsti ning Eesti Kunstiakadeemias vabu kunste. 2021-2022 aastaks pälvis Suisalu Kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiumi. Tänavu võitis ta Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse ISCP residentuurikonkursi ja suundub sügisel New Yorki.
Näitust saatvate tekstide autorid on Arko Olesk, Jaak Tomberg, Jan Kaus ja Indrek Ibrus.
„Tähelepanufiguurid” on avatud 27. augustist kuni 16. oktoobrini 2022.
Publikuprogramm:
Kogu näituse vältel toimuvad giidituurid eesti, vene, inglise ja ukraina keeles. 4.09 kell 14.00Taavi Suisalu kunstnikutuur näitusel. 22.09 kell 18.00 Inimese ja tehisintellekti suhte teemaline vestlusring.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Akzo Nobel AS, Alas-Kuul AS, Prysmian Group Baltics AS.
Ooper „Kaubamaja“ 19.VIII Vanemuise Sadamateatris (esietendus). Helilooja Tõnis Kaumann, libretist Maarja Kangro, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, lavastaja Liis Kolle, kunstnik ja kostüümikunstnik Kalle Aasamäe, valguskunstnik Imbi Mälk, videokujundaja Andreas Kangur, liikumisjuht Marika Aidla, lavastaja assistent Aivar Kallaste, kontsertmeistrid Piia Paemurru ja Katrin Nuume, koori kontsertmeister Katrin Nuume, tiitrite tõlkija Pirjo Jonas, inspitsient Aime Roosileht. Osades Pirjo Jonas või Maria Listra, Simo Breede või Alvar Tiisler, Raimonds Bramanis või Hisatoshi Nezu, Taavi Tampuu, Karmen Puis või Sandra Laagus, Rasmus Kull või Oliver Timmusk, Aivar Kallaste jt, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.
Vanemuise hooaja avanud ooper „Kaubamaja“ on autorite loomingulises veimevakas settinud juba 2005. aasta sügisest, mil plaaniti see projektipõhise ooperina esitada Tallinna kaubamaja ees. Ehk polegi paha, et ettevõtmist toona lõpule ei viidud, sest olukord on praeguseks niipalju küpsenud ja käärinud, et see üle 16 aasta tagasi vormunud ideestik on sellevõrra ka aktuaalsem. Peamise muutusena on algversioonile lisatud proloog selgituseks, miks ja kuidas on tegelased jõudnud teise vaatuse alguseks kärsitult kaubamaja ette ootama.
Esimene vaatus ehk proloog algab intrigeerivalt: Pirjo Jonas laulab naiivse hämmingu, ent teatava sensuaalse kirglikkusega ette lõigu Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifestist“. Seekord käib aga mööda Euroopat ringi tarbimistont, kes meelitab reklaami ja materiaalse heaolu ohvriks langenud inimesi kaubamajja. Kuigi ülejäänud ooperis pole viiteid sellele, et kapitalistid töölisklassi ekspluateerivad, jääb siiski õhku tugev kapitalismikriitika – või õigemini sarkastiline satiir kapitalismi kulul. Jonase esitatud repliik „Eri rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus muutub üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus“1 on omal moel ka ooperi muusikalise materjali irooniline suunis, sest Kaumann tsiteerib ja parodeerib oma eklektilises ja humoorikas loomingus lääne muusikaloo kaanonit. Eri ajastuid ja stiile omavahel segades on Kaumann kokku keetnud magushapu kompoti, mis võib nii mõnelegi ooperigurmaanile seedimisraskusi põhjustada. Samal ajal ei tohiks mööda vaadata sellise loominguprintsiibi positiivsest küljest, sest äratundmisrõõmu tekitavad muusikalised tsitaadid aitavad muidu ehk pigem sõnateatriga harjunud publikul ooperiga tutvust sobitada. Ka lavastaja Liis Kolle on välja toonud, et tegemist on publikusõbraliku lavastusega, kuna peale selle, et muusikaline materjal on osaliselt tuttav, on see eesti keeles, lihtsasti suhestatava teemaga ja paraja pikkusega.2 Oluline kaasamõtlemist soodustav tegur on ka tegevustiku võrdlemisi kompaktne ajaraam, kuna pooleteise tunni sisse pole üritatud mahutada aastaid kestvat perekonnasaagat või armastuslugu.
Peab tõdema, et Sadamateatri black box sobib üllatavalt hästi ooperile, mille keskmes on musta auguna funktsioneeriv kaubamaja. Eriti meeldiv on see, et saalis ei ole orkestriauku ning sedapuhku paremale rõdule paigutatud orkester mõjub orgaaniliselt ja kaasaloovalt. Orkestri kammerlik koosseis (muu hulgas klavessiin ja orel) ei koorma saali üle, vaid täidab selle täpselt parajal määral. Orkestri vahetu kohalolu võimaldab laval toimuvat tabavalt kommenteerida ning tegevustikuga võrdväärsena kaasa mängida – siinkohal muidugi komplimendid Risto Joostile ja Vanemuise orkestrantidele. Samamoodi efektselt aitab sündmustikul mõjule pääseda lavakujundus, mis – küll lakooniliselt ja metafoorselt – kujutab kaubamaja lõputut labürinti.
Mitmekesisest muusikalisest materjalist on n-ö traditsioonilisele ooperile kõige lähemal suurepärase rolli teinud itaallase Guglielmo osatäitja Raimonds Bramanis. Guglielmo on pärit täiesti teistsugusest maailmast ja traditsioonist. Keelebarjääri tõttu ei saa ta aga ühestki teisest tegelasest aru, mis teeb temast justkui olukorra kõrvaltvaataja.
Võrdlemisi lihtsa, ent kaasahaarava loo keskmes on kaubamaja, omaette tegelane ja sündmuste käivitaja, mis toob kokku mitmesugused inimesed, kes kõik ootavad kaubamaja ees oma kaaslast. Passimisest tüdinenud ning järjest närvilisemaks muutuvaid tegelasi valgustab alles kursusetööd tegev sotsioloogiatudeng (Taavi Tampuu). Kaubamaja ukse ees sisenejaid loetledes on tudeng mõistnud, et mitte ükski päeva jooksul kaubamajja sisenenud 30 000 inimesest ei ole sealt väljunud. Tudengi osalusvaatluse triumfiks saab kaubamajja sisenemine ning seejärel samuti tarbimise valgesse uttu uppumine.
Kui tudeng siseneb kaubamajja erialase huvi tõttu, siis ülejäänud on tarbimiskultuse ohvriks langenud, nagu näitlikustab suurepäraselt maniakaalset reklaami- ja allahindlussõltlast kehastav Rasmus Kull esimeses vaatuses. Nukra tõigana peab siiski nentima, et peale mitmesuguste kaupade ostab inimene kaubanduskeskuses iseendale iseennast. See tähendab, et asjade kaudu, mida inimene ostab ja omab, kujundab ta oma identiteedi ja kinnistab seda. Selles mõttes on kaubamaja hea koht, kust oma identiteedile täiendust osta. Niisiis ei saa imeks panna, et need 30 000 inimest sealt kaubamajast ei välju – ehk on just see neile õige koht, et oma identiteeti maksimaalselt tunnetada ja see realiseerida.
Kaumanni ja Kangro kaubamajas kui omamoodi pühamus ja tarbimisihade koondumispunktis on riiulitel kõrvuti siidipaelad ja sprotid, pühakirjad ja juveelid. Sellisest virvarrist tõukuvalt on Kaumanni stiilide segamine taas põhjendatud ning sillad traditsioonilise ja nüüdisooperi vahel jäävad seega põletamata. Mitmekesisest muusikalisest materjalist on n-ö traditsioonilisele ooperile kõige lähemal suurepärase rolli teinud itaallase Guglielmo (Raimonds Bramanis) bel canto’lik partii. Guglielmo, kes ootab samuti kaubamaja ees tuttavat, on pärit täiesti teistsugusest maailmast ja traditsioonist. Keelebarjääri tõttu ei saa ta aga ühestki teisest tegelasest aru, mis teeb temast justkui olukorra kõrvaltvaataja. Guglielmoga samas olukorras protagonistidele Lindale (Pirjo Jonas) ja Ennule (Simo Breede) pakub niivõrd-kuivõrd kaine mõistuse häält patoloogiline päästjahing Piret (Karmen Puis). Üllatest põhimõtetest hoolimata on ka sellesse tüpaaži kätketud kriitika, sest päästmine päästmise pärast – või omaenda hea enesetunde pärast – ei ole alati parim võimalik lahendus. Niisiis tuleb tegelasel endale aru anda, et „sügislehti ei saa koltumisest päästa“ ning mõtiskleda selle üle, kas mõistlikum on päästa üksikinimesi või masse.
Indiviidi ja massi vahekorda näitlikustab „Kaubamajas“ omal moel ka ooperikoor, kes esimeses vaatuses kordab ostinaatse saatehäälena peategelaste repliike, ent teises vaatuses osaleb aktiivselt tegevuses. Hirmunud ja/või (ostu)hüsteerilisi inimesi kujutav koor mõjub mõneti mõtlikuks tegevalt tõetruult, sest tuletab meelde, et tegemist pole pelgalt oniomaania teatraalse utreerimisega. Meenutagem kas või seda meeletut tunglemist, kui Tartus avati esimene H&Mi riidepood, või Mait Malmsteni ja Jan Uuspõllu sketši3, kus meeleheitel šopahoolik tahtis, et ta maetaks H&Mi puusärki.
Kui rääkida massidest ja ooperist, siis tuleb meelde möödunud hooajal Vanemuises esietendunud Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastaja Elmo Nüganeni üks printsiipe oli ooper piltlikult öeldes massidesse viia.4 Kuigi Nüganen tõi lavale üle 200 aasta vanuse lääne muusikaloo kaanonisse kuuluva ooperi, oli tema interpretatsiooni üks olulisi eesmärke kõnetada n-ö tavavaatajat, kes ei satu just liiga sageli ooperisse. Nüganeni Mozarti-tõlgendust ja Kaumanni-Kangro-Kolde „Kaubamaja“ ei ole vist paslik võrrelda, ent ühise eesmärgina joonistub mõlema puhul välja soov ooper kui muidu pigem elitaarseks peetav žanr publikule lähemale tuua. Kui Nüganen tegi seda eeskätt lavastuslike vahenditega, siis „Kaubamaja“ puhul on panustatud eelkõige süžee päevakajalisusele. „Don Giovanni“ loo moraal, kas ja mil määral vastutab inimene oma tegude eest, on aga omamoodi proloogiks „Kaubamajale“, mis on justkui sama küsimuse nüüdisaegne edasiarendus.
Ka muusikateadlane Kristel Pappel on nentinud äsja artiklis „Mäng aja ja ruumiga“5, et hooaja 2021/2022 lõpul esietendunud eesti autorite ooperite teemad on aktuaalsed ning neis valgustatakse tänapäeva ühiskonna mure- ja valukohti. Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uuele Vanapaganale“, Tatjana Kozlova-Johannese teosele „söövitab.tuhk“ ja Helena Tulve „Huntidele“ lisandub alanud hooajal „Kaubamaja“, mille teostus ja suunitlus on küll eelmainitutest võrdlemisi teistsugune, ent teemavalik samavõrd kriitiline ja päevakajaline.
„Kaubamaja“ on kavalehel nimetatud tragikoomiliseks ooperiks, ent see žanrimääratlus on siiski vaieldav, sest libreto fookus ja loo moraal on koomilisusest kaugel. Kuna tegelased on pigem koomilised, tekib kohati tunne, et nad ei saa päris täpselt aru, kui tõsiseid teemasid nad käsitlevad. Teatud määral jääb terve ooperi kontseptsioon seetõttu kohati õhku rippuma, sest lõpuni ei saa täiesti kindel olla, kas tegemist on kriitikaga kommertsi kulul või kommertsliku kriitikaga (kommertsi kulul?). Ei tea, kas üks välistab tingimata teise, ent jää nende vahel on üsna õhuke ning kohati immitseb ikkagi vett läbi. Samal ajal tuleb taas au anda publikusõbralikkuse eesmärgile, mistõttu ei ole taotletudki tingimata ooperigurmaanide ja muidu liigkriitilise publiku kõrvade pärikarva paitamist.
Lavastaja Liis Kolle ütles võimalikust publikust rääkides6, et Sadamateatri uksi „Kaubamaja“ publikule avades soovitakse sisse kutsuda ka turul kauplevad inimesed. Iroonilisel kombel on see aga väga tabav (ei tea küll, kas teadlik või tahtmatu) viide Nietzsche teosele „Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi“. Nimelt on näitlikustanud juulis meie hulgast lahkunud Airi Liimets sellest teosest rääkides Nietzsche viimset inimest (kelle võib leida muuhulgas just turult) ohjeldamatule tarbimisele orienteeritud ning avalikust arvamusest ja reklaamist mõjutatava tänapäevase inimtüübiga – täpselt sellisega, kes upub Kaumanni ja Kangro kaubamaja musta auku. Kuigi teises vaatuses kordab ooperikoor repliiki „kaubelda on sama loomulik kui suudelda“, ei tohiks unustada, et tõelist suudlust kauba vastu vahetada ei saa. Kui Voltaire’i Memnon kardab, et „meie väike maakera on maailmaruumi hullumaja“7, siis selle ooperi foonil paistab, et kaubanduskeskused on praegu omal moel meie maakera hullumajad. Mida muud võiksid need Stockmanni hullud päevad oma ülehinnatud allahindlustega sümboliseerida?
1 Karl Marx ja Friedrich Engels, Kommunistliku partei manifest. Eesti Raamat, 1981, lk 41.
2 Liina Vainumetsa, Vanemuise Sadamateatris tuleb lavale uus ooper – Tõnis Kaumanni „Kaubamaja“. – Suveduur, Klassikaraadio 15. VIII 2022. https://klassikaraadio.err.ee/1608673219/suveduur-15-augustil-lilyan-kaiv-tonis-kaumanni-ooperkaubamaja/d94940cd9fbc53dc72150b7ec79de4e9
3 Jan Uuspõld ja Mait Malmsten sketšis „Soome poemüüja Heikki“. https://www.youtube.com/watch?v=g9DerhdTOR8
Rahandusministeeriumi teisipäeval avaldatud suvine majandusprognoos tekitas mõõduka kergendustunde neis, kes riigi majandusliku käekäigu vastu huvi tunnevad: lähitulevik ei olegi nii õudne, nagu paistis varakevadise ennustuse järgi. Muutus õiges suunas on siiski nii väike, et teema info avaldamisele järgnenud päeval juhtkirjadesse ei jõudnud.
Inflatsiooni ning säästude hädaga pillamise tõttu laekuvad riigikassasse hästi nii käibemaks kuika sotsiaalmaks ning ministeerium on seetõttu valitsusele kulutamiseks arvestanud kevadega võrreldes rohkem raha. Pildi paranemisest hoolimata ei saa majandusprognoosi siiski ülearu rõõmustavaks pidada. Reaalväärtuses on majandus sisuliselt seisma jäänud, kuigi sisemajanduse kogutoodangu tänavune kasv peaks olema 1%, järgmisel aastal 0,5% ning sealt edasi Eestist jõukamate riikide puhul tavaline 2-3%. Pessimistide rõõmuks nendibki ministeerium, et reaalpalk taastub alles 2025. aastaks. Palgasaajad elavad neil aastail keskmiselt vaesemalt kui 2019. aastal, kui nad ei kompenseeri palgaraha ostujõu vähenemist säästude kasutussevõtmisega. See ei aita aga teatavasti sugugi kaasa inflatsiooni pidurdumisele ja ega säästud ole ka ühtlaselt elanike kontodele jagunenud. Pensionäridel läheb palgasaajatest paremini, sest pensionid on indekseeritud, suureneb maksuvaba tulu summa ning lisaks kuulub valimisaasta menüüsse alati ka nn erakorraline pensionitõus.
Ma ei kahtle selles, et rahandusministeeriumis osatakse arvutada ja kehtivate seaduste rahalise mõju piires ka õigesti ennustada. Juba aastaid on ametnike enesekaitseks prognoosi aluseks kasutusel just selline metoodika, mis jätab ennustusest välja kõik poliitilise, ennekõike juhuslikul ja ennustamatul hetkel vahetuvate valitsuskoalitsioonide magusad lubadused, mille majanduslikku mõju eelarve kulupoolel ei ole lubajad vaevunud kokku arvutama. Seetõttu loob ministeeriumi prognoos riigi rahanduse hetkeolukorrast ja lähitulevikust ebatäieliku, pooliku mulje.
Prognoosi teine nõrk koht on see, et hoolimata ametnike jõupingutustest olla asjalikud, neutraalsed ja objektiivsed, sugenevad ennustusse või vähemasti selle kokkuvõtlikesse esitlustesse siiski ministeeriumi parajasti juhtiva ministri ja tema erakonna poliitilised sõnumid, mis muu jutuga mõistlikult kokku ei sobi ja mõjuvad kohati nii, nagu Eestis põhiseadus ei kehtikski. Avaliku sektori palgasaajat ja asutusi huvitab aga ennekõike just ennustusest välja jääv osa, see, kas ja kuidas soovib valitsus riigieelarvet koostades hoida oma vahetut vastutusala ehk avalikku sektorit ja selle asutusi elus ning tööandjana konkurentsivõimelisena. Vastust peab veel ootama, sest kuigi ametkonnad on järgmise aasta riigieelarvega tegelenud juba mitu kuud, käivituvad läbirääkimised ministrite vahel ja valitsuses alles nüüd, kui prognoos käes.
Kui valitsus räägib kindlas kõneviisis sõja hinnast, siis oleks õiglane kehtestada selle kulu katteks kõigile tulusaajatele ka proportsionaalne sõjamaks, mitte seda ainult avaliku sektori rahast välja pitsitada.
Ootuspäraselt ja küllap põhiosas õigustatult nenditakse prognoosis, et Eesti avatud majanduse käekäik sõltub peamiselt üleilmsest olukorrast, teguritest, mida Eesti ise eriti mõjutada ei saa. Kuid mõni tekstis loodud otseühendus tekitab siiski küsimusi ja kahtlusi. Prognoosi kokkuvõttes on kirjutatud: „Ülikiire hinnatõus kiirendab küll palgakasvu, kuid elanike ostujõud väheneb 2022. aastal siiski oluliselt. See on sõja hind.“ See on hoopis demagoogia. Mingi häda serveerimine paratamatusena mõjub leplikkusele ja alandlikkusele õhutava religioonist laenatud võttena, kusjuures patustega kõrvuti peavad kannatama ka süütud ja antud juhul näib, et koorem ei jagune kandjate vahel sugugi ühtlaselt ja õiglaselt.
Esiteks meenutan, et praeguse globaalse inflatsioonilaine käivitaja ei olnud Moskva sõjardite otsus minna Ukrainat maa pealt pühkima. USA majanduse juhtimisel anti inflatsioonile kiirust juurde läbi terve 2021. aasta. Kui isegi öelda, et USA majanduses arvestati sõja tõenäolise puhkemisega juba möödunud aasta lõpul, ei põhjenda see varasemat. Veel aastavahetuse paiku ei seletanudki ükski analüütik, keskpankur ega valitsusjuht hinnakasvu Venemaa kurjade kavatsustega. Vastavalt maitsele näidati süüdlasena kas keskpankureid ja nn rahatrükki või siis valitsuste üleliigset innukust majanduse viiruse ja pandeemia põhjustatud seisakust või langusest väljaaitamisel abipakettide ja rahakülviga. Soov taastada elanikkonna tarbimisvõime ja sellega majanduse elujõud pöördus aga õige pea soovitule vastupidiseks ning hinnad hakkasid tarbijatel eest ära jooksma. Seega võiks pigem öelda, et kuigi tänavu annab absoluutselt kõike ebanormaalset looduses, inimkäitumises ja majanduses panna Venemaa algatatud ja täiemahuliseks tõmmatud sõja süüks, oleks ausam öelda, et inflatsiooni taganttõukajaks oli ikka valitsuste soov pandeemiast piinatud tarbijad tagasi „normaalsusse“ aidata.
Ka Eesti elanike ostujõud hakkas vähenema eelmisel aastal ja valitsuse silmis koguni nii dramaatiliselt, et söösteti maksumaksja rahaga appi ka kõigile neile, kes abi ei vajanud. Tõsi on, et tarbijahinnaindeks saavutas Eesti euroajastul seninägematu kasvuhoo alles tänavu kevadel ja lihtne on öelda, et see on sõja mõju. Kuid pigem on tegu sellega, et kõik ettevõtted ei suutnud ühesuguse kiirusega reageerida ehk, nagu majanduskeeles öeldakse, energia ja muude tootmissisendite kallinemist lõpphinda üle kanda. Nüüdseks on seda väidetavalt tehtud ja ettevõtjate ning analüütikute imestuseks tarbijad uued hinnad leplikult alla neelanud.
Edasi käib kõik õpiku järgi: kui hinnad kasvavad, kasvab ka palgasurve ja eriti siis, kui tööpuuduse näitaja on madalapoolne. Erasektori töökohtadel saab palgaküsimusi läbi rääkida iga päev ja nagu statistika kinnitab, edukalt. Avalikku sektorit aga tabab palgatõus heal juhul korra aastas ning mingigi positsioon palgakasvu nõuda on vaid seal, kus kõige kõvemini tööjõupuuduse järele karjub. Teiseks ei saa avaliku sektori asutused pakutavate teenuste lõpphinda kulude kasvu ise sisse arvestada, sest tarbijale on need tasuta ning tulupool ei ole enda, vaid valitsuse teha.
Seega, erasektori palgasaajatel on hoopis paremad võimalused oma tarbimisvõime ja ostujõu säilitamiseks kui avaliku sektori palgasaajatel, millest järeldub, et viimaste kanda jääb ebaproportsionaalne osa „sõja hinnast“. Ikka kõigi valitsuse erilise hoole all olevate päästjate, õpetajate, medõdede ja kultuuritöötajate kanda. Kui valitsus räägib kindlas kõneviisis sõja hinnast, siis oleks õiglane kehtestada selle kulu katteks kõigile tulusaajatele ka proportsionaalne sõjamaks, mitte seda ainult avaliku sektori rahast välja pitsitada.
Aga kehtivad maksuliigid ja -määrad on pühad ning see kinnitatakse üle ka rahandusministeeriumi majandusprognoosis: maksutulu (inflatsiooniline) kasvab, kuid maksukoormus suhtena SKTsse püsib stabiilselt 32-33% vahemikus vähemasti 2026. aasta lõpuni. See on vägagi poliitiline ja sisutühi seisukohavõtt, mille peale ametnikud iseseisvalt ehk rahandusministri surveta küll vaevalt tuleksid. Praegune rahandusminister on ametis veel maksimaalselt pool aastat. Nii mõnigi erakond tahab võtta või on sunnitud lähenevate valimiste eel võtma maksudebati ka päriselt üles, sest asjatundjate koor laulab juba paar aastat üksmeelselt Eesti maksusüsteemi jätkusuutmatusest. Mis tahes valitsus on aastaid tõestanud, et Eesti maksukoormuse senine tase ei ole avaliku sektori ülesannete täitmiseks piisav. Rahapuudusel on saanud kannatada teenuste kvaliteet ja närbuvad riigi olemasolule elutähtsad institutsioonid hariduses, kultuuris, meditsiinis jm. Ainus alternatiiv maksukoormuse kasvatamisele on finantseerida avaliku sektori ellujäämist kallineva laenurahaga ja sealgi tuleb lagi üsna ruttu vastu.
Mis tahes valitsus on aastaid tõestanud, et Eesti maksukoormuse senine tase ei ole avaliku sektori ülesannete täitmiseks piisav.
Rahandusministeeriumi majandusprognoosi ülesanne ei ole näidata, kuidas kõige paremini oma riiki ülal pidada, aga sealt tuleb selgelt välja, et praegusel viisil hästi ei saa. Ei saa isegi keskpäraselt. Milline on poliitiliste otsustajate vastus?
PS. Millegipärast ei ole ministeeriumide venekeelseid veebilehti ikka veel kinni pandud. Kaua võib?
Mõne platvormi enneaegne surnukskuulutamine on sama stabiilne internetikultuuri osa kui kassimeemid. Näiteks Facebookile kraabitakse juba alates 2014. aastast mulda peale, ometigi on platvormi kasutajaskond selle ajaga kasvanud 1,3-lt 2,9-le miljardile. Platvormide performatiivne mahakandmine on ennemini kasutaja elukaare ja trendiloojate strateegilise eneseesitluse kui realistliku hääbumise tunnus. Sel suvel hakati aga hingekella lööma kogu ühismeediale. Mis juhtus?
Sel suvel hakati aga hingekella lööma kogu ühismeediale. Mis juhtus?
Juulis kuulutas Instagram välja muudatused, mis kasutajaid pahandasid. Nurinakooriga ühinesid isegi tähelepanumajanduse raskekaallased Kardashianide-Jennerite klannist. Kõik süüdistasid Instagrami tiktokistumises. „Las Instagram jääb Instagramiks,“ nõuti viraalselt levivas postituses: „Ärge üritage TikTok olla, me tahame lihtsalt oma sõprade nunnusid pilte vaadata.“ TikTok on ülipopulaarne, aga jätkuvalt problemaatiliste privaatsus- ja andmeturbepõhimõtetega Hiina ettevõttele kuuluv lühivideorakendus. Ehkki Instagram ja Facebook on ka varem TikToki (ja teiste) funktsionaalsust kopeerinud, puudutasid sellesuvised muudatused peale lühivideoformaadi propageerimise ka kasutajavoo kujunemisviise. Nimelt lubas Instagram hakata aina suuremal määral „ägedat“ sisu „soovitama“. Selle otsuse taga on asjaolu, et just TikTokil on väga osav soovitusalgoritm. Varateismeliste kiljuv vaimustus ja umbes kolme aasta jagu uuringuid näitavad, et pöidlarulliolümpia võidaksid raudselt tiktokkarid, sealne voog on pretsedenditult kaasahaarav.
Olgu, mis siis? Kuidas saab ühe platvormi teisi matkiv tootearendus olla epohhi lõpetaja? Selles pole ju midagi uut: „permanentne beeta“ on ühismeediat defineeriv tunnus, kõik platvormid katsetavad kellegi peal pidevalt millegi uuega. See, mida asjatundjad hukule määratuks nimetavad, on õigupoolest „sotsiaalsele graafile“ üles ehitatud ühismeedia ehk suhtlusportaalid. 2000. esimestel aastatel Friendsterist ja MySpace’ist alguse saanud, siinmail Orkuti-põikega, kuid peamiselt Facebooki-nägu nähtus. Järelehüüdjate sõnul on Instagram viimane populaarne rakendus, kus sotsiaalsus toimib endiselt profiiliinfoga kirjeldatud indiviidide seostetaristus (sõbrad, jälgijad) sündiva sisuna. Twitter ja Facebook on sellisest sotsiaalsusest juba aastaid kaugenenud. Sealne kasutajakogemus on lihvitud uudismeedialikumaks, lärmakamaks; meie voogudesse paisatakse sisu, mida ei ole postitanud inimesed, kelle me oleme sõbraks lisanud või keda jälgime. Mõistagi on „mina ja mu sõbrad räägime sellest, mis meid huvitab“ piiratud sotsiaalsuse määratlus, aga teatav nostalgiline sarm on sel vaieldamatult olemas. Võiks isegi küsida, et kui ühismeedia oleks oma algsete liistude – triviaalse lihtloba – juurde jäänud, kas oleksid paljud praegused probleemid väärinfo-, vihakõne- ja platvormistunud poliitilise populismiga olemata.
Olgu kuidas on, suhtlusportaalikujulise ühismeedia ajastu näib läbi olevat.* Praegused suurtegijad aga liiguvad kahes suunas. Ühelt poolt algoritmiliselt loodud, personaliseeritud, ent umbisikulised sisuvood, kus kõikvõimalike (professionaalsete, amatöörlike, pahatahtlike, heausksete) loojate sisu seguneb kohati infokorratuseks. Teiselt poolt aga sõnumipõhine suhtlus kinnistes väikegruppides. Paljude meelest haigutab nende vahel tühimik. Kuhu jäävad huvipõhised kogukonnad, kus teatavast hulgast algul võõrastest inimestest saavad tänu ühistele huvidele pideva rituaalse suhtluse käigus su maailma rikastavad tuttavad ja sõbrad? Nad on ju aastakümneid olnud veebikogemuse nauditavaim osa. Siin tuleb muidugi peeglisse vaadata ja naasta algse argumendi juurde, et mahakandmiste taga on mahakandjate ja mitte mahakantava iganemine. See, kui Instagram ja Facebook enam ühistele huvidele rajatud kuuluvust ei toeta, on platvormivahetuse suhtes tõrksate „vanade“ probleem. Noortel ja cool’idel on Discord. Sealsetesse serveritesse saab kutsega ja nemad on kutsutud, kas sina ei ole?
* Instagram ehmatas kasutajate kisa peale ära ja lubas veel mõelda, et kas ja kuidas. Aga ma arvan, et see on ajutine, suurel määral retooriline paus.
Mõnes mõttes on mul piinlik sellise teema puhul üldse leheruumi võtta, aga kui põhiseadusvastane idee välja käiakse, siis tuleb ju ikka midagi öelda. Nimelt on rahvakirjanik ja Keskerakonna riigikogu fraktsiooni värske nõunik Katrin Pauts hiljaaegu (Õhtuleht 18. VIII) välja käinud mõtte, et raamatukogust laenutamine võiks olla tasuline – et lahendada laenutushüvitise küsimus.
Et laenutushüvitised on piinlikult väikesed ja kirjarahvas vajab teatud teemadele lahendusi, nagu on korduvalt kirjutatud ka Sirbis (vt nt Sirp 12. VIII), on mõistetav, aga lahenduskäik on nüüd küll välja kukkunud jabur. Maksumaksjate raha eest tasutakse niigi raamatukogude ülalpidamise kulud ja kõik sellega kaasnev. Paljud lugevad maksumaksjad on valmis panustama rohkem, et kirjanikud saaksid ka edaspidi kirjutada ja kirjastused oma tööd teha: raamatuid ju vastavalt võimalustele ikka ostetakse, kuigi alles hiljuti oli jutuks järjekordne raamatute hinna tõus. Paraku tuleb aru saada, et kõigile ei ole raamatute soetamine enam (või varsti) taskukohane ja raamatukogude kasutamine on ühiskonnas siiski hariduse osa, seega põhiseadusega kaitstud inimõigus. Kui nähakse vaeva, et inimesed loeksid kvaliteetkirjandust ja riik oleks targasti üles ehitatud, ei saa samal ajal piirata teadmistele ligipääsu, isegi kui internet jääb. Internetist ei piisa, sest see on ühtlasi kõiksugu ahvatluste, pooltõdede ja päris lolluste allikas.
Ootan kannatamatult, millal võetakse vastu uus rahvaraamatukogu seadus, kuhu tehti viimased sisulised muudatused 2007. aastal. Muu hulgas tuleb lahendada „pisiasi“, et laenutushüvitist makstaks nii kogust raamatu laenutamise kui ka e-raamatu laenutamise korral. See on tähtis, eriti arvestades, et Tallinna keskraamatukogu Ellu süsteemi kõrval peaks uue aasta algul käivituma uus rahvusraamatukogu e-raamatute laenutuskeskkond. Kas aga kirjanikud ja kirjastajad ning teised valdkonna osalised ühele lainele saavad, nii et uue keskkonnaga kaasneb ka senisest suurem eestikeelsete e- ja audioraamatute valik, on omaette küsimus.
Õnneks sellekohased arutelud kultuuriministeeriumis praegu hoogsalt käivad. Kahju ainult, et see kõik toimub praeguse hinnakasvu ajal nii aeglaselt. Hoolimata tänavustele laenutushüvitistele osaks saanud tormilisest tähelepanust ei ole kahjuks ka uus kultuuriminister Piret Hartman rahvaraamatukogu seaduse teemat oma eelisküsimuste hulka lisanud.
Kellele võiks olla kasulik raamatukogu kasutamine tasuliseks muuta? Peamiselt vaataksin mina siin erakondade poole, kel oleks kehvasti haritud rahvast palju lihtsam manipuleerida kui avara pilguga inimesi, kes harivad end kogu elu vältel ja loevad nii ilu- kui ka aimekirjandust. Kas aga tasulisest raamatukogust laenutataks sama palju kui seni – õigemini, kas niigi palju kui seni? Vaevalt. Kohustuslikku koolikirjandust laenutavate laste vanemad peaksid küll maksma, aga seni puhtast rõõmust lugenud inimeste hulgas oleks neid, kes peaksid leidma teistsuguse ajaviite.
Pisut kahju, et sellise mõttega umbes samal ajal ütles üks minu lemmikkirjanikke Urmas Vadi Eesti iseseisvuse taastamise päeva Roosiaia vastuvõtul, et kõik ei peagi raamatuid lugema. No võib-olla tõesti, et otsest vajadust ei ole ja saab ka ilma hakkama – aga kuidas? Mõistlikku juttu ajada on ikka võrdlemisi keeruline inimestega, kes on raamatuid lugenud ainult vastu tahtmist kooliprogrammis. Ja eks soov lihtsate lahenduste järele ja valmidus lihtsaid lahendusi võimaldavaid lubadusi tõe pähe võtta ole ka vähese lugemuse puhul ikka suurem.
Oma riik on mitmes mõttes kallis asi, aga kui tahame, et see kestaks ja areneks, et oleksime ka vaimult rikkad, siis tuleb sellesse panustada. Omakeelne haridus ja kultuur, sealhulgas kirjasõna, on oma riigi vundament.
Kontsert-lavastus „Südameasjad“ 18. VIII (esietendus) Uue Loomingu Majas (ULM). Helilooja Lepo Sumera, muusikaline juht Kirke Karja, lavastajad Emer Värk ja Anatoli Tafitšuk, kunstnik Emer Värk, dramaturg Liisa Saaremäel, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, ansambel Jana Kütt (vokaal), Tobias Tammearu (saksofon, elektroonika), Karl-Juhan Laanesaar (trummid), Raimond Mägi (kontrabass, elektroonika), Kirke Karja (klahvpillid, elektroonika), Karl-Elias Teder (helirežissöör).
Kõigil on oma südameasjad. Neid võetakse südamesse, süda võib valutada või hõisata, naerda või nutta ning lõpuks ka murduda. Aga on olemas ka see päris süda, milleta ei ole elu. Just see sai Lepo Sumera südameasjaks ning nii sündis 1999. aastal tema multimeediateos „Südameasjad“, mille kogu materjal on tuletatud inimkehast – südametuksetest ja -kahinatest. Teose loomise algtõuke sai helilooja südame ultraheliuuringut tehes: oma südametegevust ehhokardiograafil kuuldes ja nähes olevat teda tabanud justkui ingli puudutus ning teose üldpilt olnud hetkega olemas. Nii vähemalt rääkis ta 1999. aastal valminud dokumentaalfilmis „Südameasjad“ (autor Kaia Lattikas, režissöör Ülle Õun), kus ühtlasi näidati Sumerale tehtud südameuuringuid, mille käigus tuvastati ka teatud kõrvalekalded helilooja südame töös. Multimeediateos „Südameasjad“ kanti esimest korda ette kinnisel üritusel, Eesti Südameliidu kongressil 1999. aasta maikuus. Ametlik esiettekanne leidis aga aset festivalil „NYYD 99“ Ühispanga hoones, kus kompositsiooni juhatas helipuldist helilooja ise. Ei ole vist teist teost, mis oleks nii traagiliselt seotud selle autori surmaga – vaid pool aastat hiljem lahkus Sumera meie hulgast südamepuudulikkuse tagajärjel.
Mida siis kujutab endast teos „Südameasjad“? See on improvisatsiooniline kompositsioon, mille esiettekande salvestis ei ole internetist tervikuna leitav, aga hea ettekujutuse saab sellest Merike Vaitmaa kirjutatud analüüsist: „Teose konstruktiivne telg moodustub fonogrammi (33’) ja instrumentaalpartiide koostöös. Võimendatud ja elektrooniliselt töödeldud südamehäälte (kahinad, tuksed jms) salapärane ja poeetiline kõlakeskkond on fonogrammi püsiv, sujuva muusikalise ajaga aluspõhi. Sellest kasvavad välja refräänid (autori nimetus) – kokku viis umbes poolteiseminutist lõiku, mille ostinaatne rütm eristub selgelt taustast ja on igal taastulekul hõlpsasti äratuntav. Refräänide ühtlane selge meetrum meenutab inimese pulssi, keskmisest kiiremat, umbes 108–110 lööki minutis. Refräänid valmistavad ühtlasi ette teose lõppu – terve südame (südameklapi) võimsat, ühtlast, rahuliku pulsiga rütmi. Refräänidele eelnevad instrumentalistide soolod järjestuses flööt – saksofon – tšello – löökpillid. Mängijail tuleb järgida lõikude kestusi, kuid nad pole igal hetkel fonogrammi vangis: partiides on antud üksnes motiivid improviseerimiseks. Motiivika on tuletatud südamehäältest (võimendatud ülem- ja alamhelide „meloodiatest“), nagu autor on väitnud kommentaaris ja nagu võib välja kuulda fonogrammi eraldi jälgides. Täpselt kirja pandud kogu ansambli mängitav lõik teose lõpul on üheaegne südameklapi rütmiga fonogrammil.“1 Sellel viimasel lausel tahan veel peatuda: teose lõpp on tõeliselt efektne, salvestatud ehhokardiograafi helid kõlavad kui vasturütmis liikuv rütmigrupp, mis annab põhja ansambli üsna tantsulisele muusikalisele materjalile.
Vaitmaa piirdub oma artiklis ainult muusika kirjeldamisega, aga oluline roll on teoses ka visuaalil: „Südameasju“ võib pidada üheks esimeseks eesti audiovisuaalseks kompositsiooniks (tol ajal kasutati küll nimetust „multimeediateos“). Esiettekandel lisandus muusikale video, mis koosnes nii eelsalvestatud materjalist (ehhokardiograafi töödeldud pildist) kui ka kohapeal loodavast (filmiti mängivaid interpreete). Teost on esitatud veel kolmel korral: Hannoveris toimunud maailmanäitusel Expo 2000 ning 2005. ja 2015. aastal.
Sõnadega „ebaühtlus“ ja „eklektilisus“ võiks iseloomustada lavastuse „Südameasjad“ pildilist poolt (kunstnik Emer Värk). Videolõigud on stiililt hästi erisugused. Efektne oli video edastamine samal ajal kahel ekraanil: terav ja erksavärviline väikese monitori pilt lõi huvitava kontrasti tunduvalt pastelsema suure ekraani omaga.
2022. aastal on „Südameasjad“ võtnud oma südameasjaks grupp loomingulisi inimesi eesotsas muusikalise juhi Kirke Karja, lavastajate Emer Värgi ja Anatoli Tafitšukiga ning dramaturgi Liisa Saaremäeliga, kelle ühisprojektina sündinud teost kantakse augustikuu jooksul ette Uue Loomingu Majas (ULM) viiel korral. Kuna tegemist on improvisatsioonilise teosega, on iga selle ettekanne uudne ning põnev on kogeda, kuidas esitajad sellist üsna vaba ülesannet lahendavad. Ei saa öelda, et üks lahendus on õigem kui teine, pigem taandub siin küsimus isiklikule maitsele. Uues versioonis on side Sumera algupärase teosega tinglik, siin on küll mingil määral Sumera muusikat, mitmesuguseid kehahääli, ehhokardiograafi pilti, aga kokkuvõttes on tegemist siiski täiesti uue looga. Erinevus saab alguse juba pikkusest, mis algupärase 35 minuti asemel on peaaegu poolteist tundi. Esituslik külg on tunduvalt keerulisem ja mitmeplaanilisem: peale muusika ja kahel ekraanil näidatava video on kaasatud erisugused ruumilised lavastuslikud elemendid, ei puudu ka väike näitlejatöö. Nii paljude üksteisest eraldi seisvate komponentide puhul on ühekordse kuulamise-vaatamisega raske kõike haarata. Isegi kui üritaksin mitut asja korraga teha, ikkagi suudan süvenenult jälgida vaid üht-kaht elementi ja muu jääb tagaplaanile. Miskipärast kinnistus minu tähelepanu just visuaalsele küljele ja seetõttu on mu muusikalised elamused natuke ähmasemad.
Et selle teose ettekande puhul mängib tähtsat osa ka ruum, on huvitav võrrelda ettekanneteks valitud hooneid. 1999. aastal esitati „Südameasju“ Raivo Puusepa projekteeritud Ühispanga hoones (praegune SEB panga peahoone), mida Estonica võrguentsüklopeedias tutvustatakse nii: „Hoone esindab unistust Tallinnast kui pilvelõhkujate linnast, tähistades taasiseseisvunud Eesti esimest majandusbuumi.“2 Tõepoolest oli see Tallinna tollane kõige kõrgem, kallim ja suurem büroohoone, mis oli sel ajal vohava yuppie-kultuuri kohalik maamärk. Ja kuna koledad, lagunenud nõukogudeaegsed hooned ei tõmmanud siis kedagi, vaid pilk oli suunatud ikka sinnapoole, mis lähendas meid läänemaailmale, sobis Ühispanga hoone uusi teetähiseid näitava teose ettekandmiseks ideaalselt. Nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, ei soovi vist keegi enam korraldada kontserte ilmetutes ja isikupäratutes büroo- ja kaubandushoonetes (kuigi näiteks Solarises üritatakse aeg-ajalt seda õnnetut asja ikkagi teha) ning käiku on läinud just vanad, mahajäetud tööstushooned, mis sobivad kokku loomeinimeste praeguste kontseptsioonidega. Nii oligi sel korral esinemispaigaks valitud Balti Manufaktuuri kvartali räämas katlamaja, mis on kohandatud teatrisaaliks, kust ei puudu ka „teatripuhvet“. Ainus ühisjoon eelmisel sajandil kasutusel olnud ettekanderuumiga on ülikõrge lagi, mida sel korral on ka efektselt ära kasutatud. Lavapinda ei ole just palju, aga lavastajad on osanud seda optimaalselt rakendada: tegevus kandub ühelt alalt teisele, nii et ükski lavanurk ei jää kasutamata. Kuna ruumis toimuv on suhteliselt staatiline, siis jääb iga tegevus (purskkaevust või laest tulev vesi, klaaspurgis võbelev tulekera) siiski pigem muusika ja pildi fooniks.
Mulle meeldis väga lavastuse algus, kui lavale asetatud väikese ekraaniga monitorist sai kõigepealt näha-kuulda Lepo Sumerat. Ekraan oli küll häirivalt väike, eriti kui ees juhtus istuma pikemat kasvu meesterahvas, aga kerge vasakule-paremale liikumisega nägi siiski enam-vähem kõike. Et eelmisel sajandil salvestatud video ei tulnud mitte hiigelekraanilt, mis oli samuti saalis olemas, vaid ajastutruult väikesest pildikastist, jättis väga stiilse mulje. Sellele järgnenu on aga natuke arusaamatu: visuaalselt huvitav materjal jätkus halvasti nähtaval väikesel monitoril, samal ajal laiutas suurel ekraanil mingi sinine udukogu. Sõnadega „ebaühtlus“ ja „eklektilisus“ võikski iseloomustada lavastuse pildilist poolt (kunstnik Emer Värk). Videolõigud on stiililt hästi erisugused ning mitu lõiku langevad audiovisuaalse loomingu stampidesse: pildi poolitamine peegli abil, tähistaevas, sähvivad jooned jms. Visuaali kõrghetk saabus aga lavastuse lõpuosas: huvitavalt (s.t oli tunda ka kunstniku kätt, mitte ainult arvutifiltreid) oli töödeldud filmitud ruumi, kus ekslesid punased realistlikud südamed, samamoodi põnevalt oli ringi käidud mehe- ja naisekehaga (kuigi südamerütmis paisuv ja kokkutõmbuv kergelt ülesöönud mehe kõht ei olnud kuigi esteetiline vaatepilt). Efektne oli ka video edastamine samal ajal kahel ekraanil: terav ja erksavärviline väikese monitori pilt lõi huvitava kontrasti tunduvalt pastelsema suure ekraani omaga.
Lõpuks ka muusikast. Instrumentidest olid sel korral kaasatud saksofon (Tobias Tammearu), klahvpillid (Kirke Karja), trummid (Karl-Juhan Laanesaar), basskitarr (Raimond Mägi) ning vokaal (Jana Kütt), millele lisandus elektroonika; helirežissööri puldist juhtis lavastust Karl-Elias Teder. Teos algas ilusa sumeda saksofonipartiiga, ükshaaval lisandusid järgmised interpreedid ning muusika muutus järjest jõulisemaks, isegi pealetükkivaks. Tabamatuks jäi refräänilisus, millest on kirjutanud Merike Vaitmaa, esitus koosnes pigem džässilikest episoodidest, kus iga muusik sai uut muusikalist materjali esitades oma suurepäraseid oskusi näidata. Eraldi tahan esile tõsta vokalisti Jana Kütti, kes oma värvika ja ideerikka vokaalimprovisatsiooniga pani teose särama, ning Kirke Karja klahvpillidel ja elektroonikal esitatud kontrastidest tulvil partiid. Algupärasele muusikalisele materjalile oli juurde kirjutatud ka uut, Kirke Karja sõnul Sumera loomingust tuletatud muusikat. Mingeid otseseid viiteid helilooja muusikale kõrva ei hakanud, küll aga tekkis paralleel klaveripalaga „Pardon, Fryderyk!“, kui trummar Karl-Juhan Laanesaar koputas läbi terve trummikomplekti korpuse. Kogu materjalirohkuse juures jäi mulle väheseks seda „südameasja“. Oli küll videos ehhokardiograafi pilt, Jana Kütt üritas aparaadi abil oma keha hääli kuuldavale tuua, aga aeg-ajalt ununes süda sootuks ja puudu jäi ka kulminatsioonist, kus südamehääled ühinevad instrumentidega ohjeldamatuks tantsuks.
Lavastuse dramaturg Liisa Saaremäel on kirjutanud kavalehel, et nende (loojate) protsessi kirjeldab pigem otsimine kui leidmine. Just sellise üldmulje lavastus jättiski: põnevat otsimist oli palju, kuid leidmata jäi tervikpilt.
1 Merike Vaitmaa, Lepo Sumera viimastest teostest. – TMK 2001 nr 5.
Emajõe Suveteatri „Ukuaru“, autor Veera Saar, dramaturg Urmas Lennuk, lavastaja ja valguskujundaja Peep Maasik, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Ursula Ratasepp, Pääru Oja, Hannes Kaljujärv, Garmen Tabor, Kärt Tammjärv, Margus Prangel, Marika Barabanštšikova, Indrek Kruusimaa, Kirke Kallaste ja Elli Koidula Kull. Esietendus 4. VIII Vooremäel.
„Ukuaru“ mänguplatsil Tartu-lähedase metsastunud liivaluite harjal pole õieti mitte midagi. Metsatee hargneb kaheks: üks haru kulgeb mängupaiga keskel mäkke edasi ja teine viib vasakule. Lähed otse, leiad õnne, keerad vasakule, saad rikkaks – nii nagu muinasjutus. Just nii neid lavastuses ka kasutatakse.
Erateatri napp eelarve paistab välja: lavakujunduseks on järgatud männitüved ja tillukese hoone puumakett. Kui võrrelda mõne riigiteatri, kas või Ugala suvelavastuse luksusliku lavaga, pole dekoratsioone ega lavalaudu. Seda rohkem jääb aga ruumi vaataja fantaasiale ning näitlejate mängule. Lõppude lõpuks on „Ukuarugi“ otsatu vaesuse kirjeldus.
Miski seletamatu köitis Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ lavastuses. Kangesti külm oli, vihmase päeva niiskus oleks ka läbi villase kampsuni ihu ligi pugenud. Raudsel pingil oli kitsas, aga näitemäng oli huvitav. Urmas Lennuk on oma dramatiseeringuga eemaldanud lavastusest peaaegu kogu ajapinge, mis Veera Saare romaani ilmumisel huvi äratas. Raamat anti välja 1969. aastal. Nõukogude olud olid läinud natuke vabamaks, ent see oli ikkagi tsensorite kontrolli all okupatsiooniaeg. Romaanis peavad inimesed jõule, tegutsevad metsavennad ja viimaseid jahivad hävituspataljonlased ning ühe öö varjab peategelaste talus end küüditajate eest pakku läinud inimene. Sellest kirjutamine nõudis autorilt toona julgust.
Saarel on poliitilised olud ja ajaloosündmused kui alla surutud äng, mis romaani tegelaste elukäiku mõjutab, neid pitsitab. Lavastuses on see suures osas kaduma läinud. Metsavendi korra nimetatakse ja ühes stseenis näidatakse, kuidas Nõukogude võim on võtnud talumeestelt nende maa. Esil on näitlejad ja nende rollid ning tegelaskujude suhted.
Ursula Ratasepa mängitud Minna on peaaegu emotsioonideta inimene, ta põhiliselt seisab ja vaatab.
Ursula Ratasepa mängitud Minna on peaaegu emotsioonideta inimene. Ta põhiliselt seisab ja vaatab. Minna sisemine vägi, mida varjab minimalistlik mängustiil, vallandub alles lavastuse lõpus, justkui osutades, et varem ei olnud põhjust naerda või nutta. Aga see üks viimases hädas enese olemasolu kaitseks süttinud vihapurse on nii võimas, et sellest piisab kogu lavastuse õnnestumiseks.
Teine näitleja, kelle õnnestunud roll teeb lavastuse vaatamisväärseks, on Margus Prangel. Tema mängib jõukat ja nutikat Keldriaugu peremeest, elegantset tümikat, ainult enese kasu silmas pidavat egoisti, kes tallab inimestel enese ümber.
Nii jääbki Pääru Oja mängitud Akslile pillimehe roll. Romaanis on ta mees, keda Minna armastab ja põlgab üheaegselt. Lavastuses on jäänud järele vaid armastus. Aksel joob ja mängib, mängib ja joob, Minna on kusagil seal vahel. Oja Aksel on natuke otu, aga see-eest väga armas.
Esimese vaatuse kõige ilusama rolli teeb Kärt Tammjärv: Loreida, linnaelust unistav natuke kergemeelne tüdruk, saab kaasnäitlejate justkui sordiini all hoitud mängu tõttu palju ruumi. See on imeilus: unistus kergest elust ja pattulangemise rõõm. Teises vaatuses on pisut kaduma läinud Loreidast, keda abikaasa selles näitemängus nii mitu korda vägistab, et lõpuks ei jää tal üle muud kui vabasurma minna. Romaanis töötab Loreida surnuks nii iseenda kui ka oma sündimata lapsed. Lennuki „Ukuaru“ Loreida kehastab vägivalla ohvrit, aga kuna romaanile tugineva lavastuse ülejäänud tegevus teemat ei toeta, jääb see õhku rippuma.
Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ tekst on palju poeetilisem, kui Saar oleks osanud, ning palju argisem, kui oleks söandanud kirjutada. See on Lennuki „Ukuaru“, teistsugune „Ukuaru“. Kaduma on läinud romaani peamine võlujõud, Ukuaru metsavahitalu saladuslikkus. Ukuaru nimi on juba eriline, asukoht on ühtaegu sisemaal ja seejuures mitte kaugel merest, raudtee lähedal, aga seejuures kaugel laanes. Talu oli nii lagunenud, et pole õieti katustki peal, aga ometi tõmbab see koht inimesi magnetina.
Kuna sotsiaalsed teemad on lavastusest maha kraabitud, siis läheb kaotsi nii see, kui suure laenu Aksel õieti pulmadeks on võtnud, kui ka see, et vekslist saavad nad lahti alles Nõukogude võimu tulles, kui vana Eesti hävitatakse. See otseselt ei takista näitemängu, aga üks teine kärbe teeb seda siiski.
Kuigi Ukuaru on Minna unistus, on romaanis üks konkreetne sündmus, mis sunnib ta koos Aksliga vastu talve metsatallu kolima. Kuna see on lavastusest välja võetud, siis vaataja, kes pole raamatut lugenud, ilmselt ei mõistagi, miks nad Ukuarule läksid. Kuna motiiv on kadunud, kannatab selle all ka näidend: esimese vaatuse viimane osa ja pool teisest vaatusest on hoo ja sihita, elutu ja jõuetu.
Kunsti lummuse ja näitemängu usutavuse taastab teises vaatuses õnnestunud helikujundus. Kõmin, mida võib pidada ka ehtsaks äiksemürinaks, paisub äravahetamiseni selgeks suurtükikõmaks – sõjast ei pea laval rääkima, see kostub kõlareist.
Ema mänginud Garmen Tabor leiab teises vaatuses õige rollivõtme. Saar kirjutab tema kuju kohta, et ta oli kibe inimene, mitte kibestunud, kibe. Seda ta tõesti oli, lavastuse lõpuks.
Saare romaani kõige ilusam koht on esimese osa eelviimasel leheküljel, kus peategelane näeb unes metsas hävituspataljonlaste maha lastud abikaasat. Mees tuleb tuppa ja paneb haokubu pliidi ette maha. Unenäoline ilmutus annab peategelasele tagasi elujõu, olles erandlik lõik terves romaanis, mille stiil on napi- ja selgesõnaline, kohati vähe kasutatud väljenditega mängiv, nagu kooliõpetaja harjutus lastele.
Režissöör Leida Laius seda episoodi oma kuulsasse filmi ei pannud. Lennuk on pannud, natuke teisiti, nagu ka teise leidlikult lihtsa kujundi romaanist, kus esimest korda Ukuarule minnes tuleb Minnal astuda läbi Keldriaugu pulmapeo. Lavastust nõrgestab aga see, et mõlemat kujundit on kasutatud kaks korda – lavastaja Peep Maasik pole osanud valida. Sellest on kahju.
Lõpumärkus. Suvelavastuste lahutamatu kujunduselement – hobune – on leidnud „Ukuarus“ õige rakenduse: hobuvankriga tõesti sõidetakse. See on ilus ja vahva.
Kuressaare teatri „Viikingite veri“, autor ja lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Lee Trei, Loviise Kapper, Tanel Ting, Harry Kõrvits, Jürgen Gansen ja Ken Rüütel. Esietendus 28. VII Asva viikingikülas.
Teater, eriti suveteater, peab kunstiliigina olema kompromislik ning võtma arvesse konteksti loovaid tegureid ja tellimusi. See ei ole iseenesest halb, ka paljud teosed tunduvalt individualistlikumates kunstiliikides (kirjandus, muusika) on sündinud tellimusest, kuid see ei vähenda nende väärtust kunstiteostena.
Tiit Palu ees on „Viikingite vere“ puhul seisnud ühtaegu huvitav ja inspireeriv, teisalt keeruline ja vastutusküllane ülesanne. Viikingite ajalugu on ju Saaremaal, eriti pärast viimaseid Salme leide, olnud köitev teema, millel ei puudu ka turunduslik mõõde. Möödunud aastal oli Saaremaa muuseumis põnev ekspositsioon ja linastus dokumentaalsari. Viis aastat tagasi avati Kajar Lemberi eestvõttel Asva viikingiküla, mis on pidevalt täienenud ning mille keskse objekti – odrakoja – võimaluste tutvustamine oli ilmselt ka „Viikingite vere“ lisaülesanne, kui Kuressaare teatriga suvelavastuse asjus käed löödi.
Teater ongi suur leping, millel palju punkte ja lepinguosalisi, sh publik, kes nõustub vaikiva lepinguga võtma omaks teatri tinglikkuse ja tegema näo, et usub loodud maailma ja saab sellest osa. Vahel maksab keegi millegi arvelt lõivu, kuid üksi ja põlve otsas samuti teatrit ei tee.
Palule oli kogu selles ülesandes ilmselt palju inspireerivaid momente. Lavastuses on keskne kujund Yggdrasil – eri maailmu (germaani mütoloogias üheksat) koos hoidev ilmapuu. See teema on Palu saatnud aastakümneid. Meenub kahekümne aasta tagune Pärnu Endla „Ekke Moor“, kus peategelane lapsepõlves hobukastani ladvas käona kukkudes soovis maailmu luua ja enesele allutada. Ka tollase lavastuse kavalehel loodi seoseid Yggdrasiliga. „Viikingite veres“ on selliseks dünaamiliseks tegelaseks noor viiking Atli (Ken Rüütel), kelle kohta Vanamees (Harry Kõrvits) ütleb: „Tean küll! See poiss, kes ronis Yggdrasili latva, / kui oli ise alles põngerjas. / Ja heites kõrgelt pilke üle silmapiiri / ta hüüdis: „Hoia alt, maailm! Saad minu omaks!“
Loviise Kapperi mängitud Gudruun on üks tegelasi, tänu kellele taastub lõpuks armastus ja maailma harmoonia.
Nagu ka neli aastat tagasi Vanemuises lavale tulnud „Medeia“ puhul, tuleb taas kiita Palu poeetilist dramaturgiat, oskust kohati mängulis-parodeerivalt, kuid läbivalt stiilipuhtalt kõnelda ette antud vormis, olgu eeskujuks siis antiiktragöödia või viikingisaaga. Mõningates kohtades oli kasutatud ka otseseid tsitaate „Vanemast Eddast“. Kavalehel ja eelintervjuudes avas aga Palu veel ühe tausta, öeldes, et kirjutas algse näidendi pärast Venemaa tungimist Ukrainasse ümber, huvitudes, mis sunnib inimest minema teisele maale tapma ja röövima ning kas sealt on tagasiteed armastuse juurde.
Ühesõnaga, lavastus on sündinud erilaadsetest algimpulssidest: osa neist n-ö kohustuslikud, osa tõeliselt inspireerivad, osa ka libastumisohtlikud. Kas või see viimane: on ju selge, et ühelt poolt mõtleme kõik viimasel ajal paljut läbi sõjafiltri, teisalt, kui sellele hakata kunstiteosega eriliselt osutama, võib juhtuda, et igavikulise kunsti omadus kõnelda prohvetlikult „ridade vahelt“ muutub teadliku aktuaalsustaotluse tõttu hoopis reaalsusel sabas sörkivaks publitsistlikuks pamfletiks.
Sellest ohust suudab Palu hoiduda just oma poeetilise laadiga. Tema lavastus, täpsemini näidend, annab publikule kujundeid, mitte vaid narratiivset infot, ning jätab vahele distantsi, et vaataja saaks olla aktiivselt kaasaloov osaline ja lepingupartner. Ent põhjus, miks rõhutasin, et see toimub eeskätt tänu heale näidendile, kuid mitte läbivalt lavastuses, ongi selles, et Yggdrasili ühendatud maailmad kipuvad lavareaalsuses laiali vajuma, jääma eklektiliseks. Teksti tasandil lõikab tehnokraatlikult materialistlik Indrek (Tanel Ting) Yggdrasili juured läbi ning kui Atli ja Gudruun (Loviise Kapper) need lõpus uuesti kokku seavad, taastub armastus ja maailma harmoonia. Lavastuse maailmas kõigile neile põnevatele pööretele aga tajuvasteid ei leita ning seetõttu jääb ilmapuu harali.
Tunnen teatris harva, et lavastus jääb näidendile alla. Põhjus on võib-olla ka selles, et suur osa repertuaarist jutustabki lihtsalt üht alguse ja lõpuga võrdlemisi olmelist lugu ning käsitleb inimsuhteid. Seal ei olegi midagi väga alla jääda, sest kui tekst ei eelda mingit erilist meediumi aktualiseerimist, siis argikõnelist lavasuhtlust valdavad lavastajad ja näitlejad ju korralikult. Näidenditekst ei mõjugi sellistel puhkudel mingi iseväärtusena, sest teatrisaalis on oluline see, mis on „kohal“, ja vaatajale polegi tähtis, kas see lavaline kohalolu on saavutatud valmisnäidendi toel või mõne muu dramaturgilise eeltööga.
Tundub, et „Medeiat“ kirjutades oli Palul selle lavavaste selgelt tajus, silme ees ja kõrvus, äkki koguni näitlejate valikuni välja. Laval kõneldu kaudu „oli kohal“ ka kogu näidendimaailm koos nende kujunditega, kus sõnumi kõrval pidi oma spetsiifilises keeles kõnelema ka meedium. Nagu muusikas, kus lisaks nootidesse kätketud meloodiale võivad omavahel dialoogi astuda ka ülemhelid või kajad. „Viikingite veres“ jäi lavastaja Palu näitekirjanik Palule alla, võib-olla just selle tõttu, et eespool loetletud ilmapuu harusid oli liiga palju ja lavastaja energia läks nende orkestreerimise asemel kompromisside otsimisele.
Pille-Riin Purje ütleb: „„Viikingite vere“ tekst usaldab lugude vestmist, vahendab läbielamisi erksates kirjeldustes, mis nõuavad näitlejatelt sõnamaalingute sugestiivsust, publikult aga vastuvõtlikkust ja virget kujutlusvõimet.“* Esimese hooga tahaks öelda, mis Purjel viga rääkida, tema kujutlusvõime ongi raadioteatri toimetajana ülikarastunud, küllap on viga minus. Seejuures, eriti just teatri puhul, võib aeg-ajalt kuulda turundustubade arutelusid, kuidas publikule kätt ulatada, kuhumaani talle vastu tulla, et pakutu talle liiga keeruline poleks.
Nüüd jõudsin mõelda vastupidist mõtet: kui lava ja saal sõlmivad omavahel lepingu, et astume koos tinglikku ruumi, siis kui kaugele peab publik teatrile vastu tulema, et noogutada ja öelda: jah, ma olen kaasas, ma tean küll, et see ei ole päriselt, aga ma usun, et see „on kohal“. „Viikingite veres“ toimuski peaaegu kõik näidendis, „kohal“, kohalolus sündis vähe, kuid see ebakõla osutas minu meelest teatrile olulistele asjadele ning kindlasti tahan, et Palu jätkaks sel teel otsinguid ja leiaks lavaekvivalente oma tavapärasest palju poeetilisemale dramaturgiale.
Milles siis probleem võis olla? „Viikingite veres“ on palju erisuguseid maailmu. Esimene, kõige argisem tasand, saab alguse, kui lavale tuleb noor abielupaar Mari (Lee Trei) ja Indrek. Väga paksude joontega ja ilma värvideta luuakse vastandus kahe mõttelaadi vahel: arstiametit pidav Mari, kes on saanud ilmapuud kandva maalapi päranduseks, on romantiline, seisab kõrgemal asisest maailmast ja otsib alateadlikult aegadeülest sidet, mis talle tema pärandi kohta rohkem infot annaks.
Indrek esindab aga kõige selle vastandit: Tanel Ting räägib pidevalt kella vaadates sellest, kuidas ta peale raha midagi ei usu, ning ma vähemalt loodan, et see üheplaaniline grotesksus on lavastuslik taotlus, mitte puudujääk. Sest tundub, et siin ei saagi olla kohta lavapsühholoogial ja küsimusel, mis kaht nii erisugust inimest ühendab, et nad on üldse abiellunud. Siin jäädki ootama pigem meediumikeskset režiid, sest iga stseen kuulub eri ajastusse ja ka eri reaalsusastmesse, on teadlikult hakitud, nii et tervikpilt saabki moodustuda eri stseenide värvide segunemise, mitte tegelaste sidusa psühholoogilise arengukaare kaudu.
Järgmises pildis liitub noortega Harry Kõrvitsa Vanamees, kes omal moel eri maailmu liidab, veel edasi tulevad lavale viikingimaailma tegelased Sköll (Jürgen Gansen), Atli ja Gudruun, siis kohtuvad eri stseenides tänapäevased ja muinaskangelased, lõpuks näeb ka surmajärgset elu, samuti loob Hnefatafli mäng laval korraks justkui eraldi reaalsuse ning tagatipuks on stseenide vahele põimitud tsitaate ka Rein Sepa tõlgitud „Vanemast Eddast“. Neid maailmu on seal niisiis rohkemgi kui üheksa ning on näha, et nende kehastamiseks ei ole valitud olmepsühholoogilist meetodit, vaid püütud mängida tinglikumate vahenditega, kuid paraku kajastub see laval peaasjalikult taotlusena, vihjena publikule, seejuures kui võimalikud registrid on jäetud detailsemalt välja töötamata ning tervik mõjub eklektiliselt.
Näidend ja lavastus sisaldab palju tundmatut ja salapärast, samuti arenguid ja ajahüppeid, mida ei saagi kokkusurutud lava-ajas sidusa rolliarengu teel lahti mängida. Mõnele sellisele kohale on leitud lootustandev alguspunkt, mis tekitab huvi, mõni on aga juba eos vaid markeeritud, tähistamaks tundmatut, ent andmata publikule selleks tajuärgitust. Nõnda toimivad näiteks Peeter Konovalovi loodud Yggdrasili ohked ning Silver Vahtre lavakujunduse (ülal laevapurjed, all Yggdrasili juured) praktiline lavaline kasutus: tinglikkust lõhub näiteks moodus, kuidas oli tehniliselt lahendatud juurte rebimise stseen.
Kui Indrek karikeerib (?) asist maailma, siis registri mõttes pakkus sellele vastukaalu Skölli ja Atli esimene lavaletulek. Nende kanda on lisaks muule siis eeskätt ka see osa, mille autor oma sõnul Ukraina sõja mõjul temaatikasse lisas. Nagu öeldud, lavastus ei käsitle inimese käitumise psühholoogilist tagamaad. Kui Palu ütles, et teda huvitas, mis sunnib inimese rüüsteretkele, siis üks võimalus on ju näidata sõdalast abikaasa ja isana. Talgi tuleb teha oma valikud, ühtlasi lasub tal ka kohustus oma pere- või kogukonnale elatist teenida, nii nagu ka omaaegsetel viikingitel.
Ühesõnaga, teater võib püüda seda psühholoogiliselt mõista, jättes hinnangute andmise vaatajale. Palu ei ole oma lavastuses seda teinud, tema laval ei ole üldse tavamõistes psühholoogiat. Kui Indrek kannab laval argisuse rõhutatud teatraalset maski, siis Atli ja Sköll on värsskõnega koturnidele tõstetud ning esteetilist võõritust võimendab see, et mõlemat tegelast mängivad koomikuandega näitlejad.
Skölli esimene pikem monoloog tapmise õigustamiseks ja põhjendamiseks on lausa koomiliselt räige, nii et selle sisu üle oleks raske jääda järele mõtlema, kui see oleks esitatud n-ö üks ühele, ilma Ganseni kavala ja riukaliku silmavaateta selle juures. See loob esmalt vajaliku võõrituse ja seejärel süvendab kõneldu õudu. Atli tegelaskuju tausta avab esmalt Gudruun, kirjeldades, kuidas tatisest ja pärast sööki röhitsevast jõmpsikast on saanud ihaldusväärne noormees. Rüütel mängib selle arengu justkui ühe hooga, paari repliigiga, mõjudes algul mitte ainult lapsiku, vaid isegi pisut hälbelisena, jõudes aga selles võtmes mõtisklusteni à la „Ei tea, kas hea on teada / või on mitte teada hea? / Võib-olla hea ei ole teada / ja teadmatus, just see on hea? / Nii nagu valmikust saab ühepäevaliblik / ta enda teadmata, et päevi tal on ainult üks … Ta tõuseb ainsal lendutõusul lendu kogu eluks, ja selles lennus ongi kogu tema elu mõte sees … Ja tema elu ise ongi ainus tõde …“
Isegi kui selliste vahenditega saavutatud kummastatus ei olnud teadlik, andis see võtme, kuidas sedalaadi teksti saaks ümberlülituste ja registrivahetustega laval elustada, nii et iga sõna taga avaneks uus maailm, mitte ei toimuks see Artaud’ kritiseeritud „tundmatu taandamine tuntule“, mida olmerealistlikus peavooluteatris niigi pidevalt kogeme. Kahjuks olid need välgatused juhuslikud ega moodustanud terviklikku lavaesteetikat. Laval tehtud verelepingud Vanamehe, Mari ja Indreku ning Atli ja Skölli vahel ei leidnud „lihast ja verest“ vastet etendajate lavalises kohalolus, publikult nõuti oma lepingupoole täitmist mõnevõrra ühepoolselt. Nõnda jäid ka „Vanemast Eddast“ laenatud lõpulausumised sõnaliseks moraaliks, kuigi kui lavastuse alguses sisse juhatatud maailmade- ja meediumipaljusus täielikumalt realiseerunuks, võinuks see kõlada igavikulisemaltki.
Arvustuse alguses sai loetletud võimalikke lähtepunkte, mille alusel ehk lavastust planeerides kalkuleeriti, et viikingid oleksid söönud ja saarlased terved. Äkki ei pea alati püüdma (eriti kohalikule, kogukondlikule) publikule nii palju vastu tulla, ma ei usu, et saarlasel oli sel korral nii palju kompromisse vaja. Pigem rikastanuks teda Tiit Palu enda kammitsatest vaba püüd oma tekstile lavaesteetikat otsida.
Sundown Entertainmenti „Nõrkusehetk“, autor Donald Churchill, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, kunstnik Ann Lumiste. Mängivad Harriet Toompere, Argo Aadli ja Miia Tooming. Esietendus 10. VII Teeristi villa teatrigaraažis.
Donald Churchilli näidend „Nõrkusehetk“ pakub võimaluse käsitleda abielu kui kunstiteost. Nääklevad selle kaks autorit, Audrey (Harriet Toompere) ja Tony (Argo Aadli), lastakse paista lahutusega kaasnevatel pingetel, ent kunstiteost valminuks ei kuulutata.
Abielupaari loo omamoodi häälestajaks ja mõistmisvihjeks saab etenduse algul kõlav muusikapala „Great Pretender“, mis laseb aimata, et endiste abikaasade riius on koht ka lootusel. Vastastikune vermimine on koospüsimise seisukohalt vältimatu, seega on riid suhte arengu loomulik osa. Hegeli järgi sünnib teesi ja antiteesi põrkumises süntees, mis avab värava uueks vastuoluks ja protsessiks, juhtides meid lõpliku täiuseni.
Keskealised Audrey ja Tony, „Nõrkusehetke“ peategelased, pole oma kunstiteose loomisest veel loobunud ning nende tütar Lucy (Miia Tooming) loodab vanemad taas kokku viia. Üheskoos loodu on küll asetatud kõrvale (kunstnikulgi jääb lõuend ootama järgmist värvikihti), kuid Audrey ja Tony vahepeal põimunud suhted uute kaaslastega on kujunenud olnule peegelpinnaks ning mõlemad on pidanud tunnistama, et nende kunstiteosel on kolmaski autor, elu ise.
Publiku ette tuuakse seigad abielupaari minevikust, kus on armastust, petmist, valesid, varjamist, haigetsaamist ja kättemaksu. Etenduse alguses vaatavad lavalt kuhjadena vastu elatud elu sissepakkimist ootavad pappkastid. Pärast 26 aastat kestnud abielu lahutamist on paari ühises ajaloos emotsionaalset laengut kandvatest esemetest saanud risu, mille saatuseks on poolte vahel jagamine, taaskasutuspoodi viimine või halvimal juhul äraviskamine. Igal asjal on oma lugu, nendega seostuvad mälestused ning märgid esemetel tuletavad meelde oma sünnihetke. Millal nende asjade väärtus nii drastiliselt muutus? See küsimus näib tekitavat hämmingut ka ühisvara sortivas endises abielupaaris. Lahkuminekule joont alla tõmbama pidanud protsess keerutab üles mälestused ja allasurutud tunded ning Audrey ja Tony avastavad end kunstiteost koos edasi maalimas.
Publiku ette tuuakse seigad abielupaari (Audrey – Harriet Toompere, Tony – Argo Aadli) minevikust, kus on armastust, petmist, valesid, varjamist, haigetsaamist ja kättemaksu.
Toompere ja Aadli dialoog, nende kehastatud kauaste abikaasade üksteisele teada ja soovitud tulemustega reaktsiooni nägemine tekitas mõtte, et kõik need ärajagamiseks, sissepakkimiseks, taaskasutuseks mõeldud esemed võinuksid laval ka olemata olla. Üksteist põhjalikult tundvatele pooltele ei ole kuigi oluline ka tekst, sest selle sisu on juba ütlema hakkamisel ette teada. Tähtsam on pingevahetus, millele tekst annab vastava nivoo, millest teine pool loeb välja, millisel määral ennast vastu pingestada. Aastaid kestnud tuttavliku käitumise tõttu on reaktsioonid kaaslasele hõlpsasti loetavad ning see paneb nende omaniku abitusse olukorda. Audrey kuulutab võidukalt, et kimbatuses Tony reedab pinges alalõug. Kes meist tahaks, et tema kohta teatakse kõike, aga pikaaegse suhte puhul on see paratamatu. Audrey ja Tony pisinääklemised, solvangutega pikeerimised ja sellest saadud väikesed naudingud avaldusid koos pinge vähehaaval vallapäästmisega ning kogu protsessi pisimaidki ilminguid oli huvitav jälgida.
Tõeline kunstiteos küpseb kunstniku sees kogu tema elu. Siinkohal saab paralleeli tõmmata kooseluga, mida alustatakse oma soovide ja unistustega ning lisatakse seejärel üheskoos kooshoidvaid kihte, mis saavad määravaks suhte küpsemas faasis. Søren Kierkegaard on toonud inimese elu puhul välja kolm tasandit. Esimene, esteetiline, on naudingukeskne, siis hiilib sisse peidetud meeleheide. Järgneb eetiline tasand, allumine vabatahtlikult universaalsetele normidele, selle järel saabub religioosne tasand, pöördumine lunastuse poole.
Kuigi Kierkegaard oli abieluinstitutsiooni vastu, saab tema eksistentsi kolme tasandi teooriat rakendada just abielu puhul. Alguse saab see armumise kui enese armastuses imetlemise faasiga, sellele järgneb n-ö üksteise hööveldamise kaudu eetiline faas, kui inimene peab leidma ennast selles koosluses osana tandemist. Lõpuks saabub esteetilise faasiga mõneski mõttes sarnane religioosne faas, milles pooled abielu kaudu tasakaalu otsides, kuid siiski oma subjektsusele kindlaks jäädes, paratamatult üksteisest taas eemalduvad ja jäävad rohkem üksi, mõistes nagu Kierkegaardki, et armastuse (abielu) võib täiuslikuks muuta vaid surm.
Religioosses faasis on abi elu jooksul loodud kooshoidvatest kihtidest, mis sisendavad usku suhte püsimisse lõpuni välja. Siin tuleb kasuks huumor. Kierkegaard ütleb, et eetilisest faasist religioossesse hüppamiseks läheb vaja huumorit. Öeldakse, et kellega end kõige paremini tunned, sellega koos saad ka naerda. Huumori vabastav jõud ei lase elu liiga tõsiselt võtta ning seda on paljud pika kooselu õnnestumise olulise osana ka välja toonud.
Abielu teemal kipuvad kõige rohkem mõtteid avaldama ja selle kooseluvormi puudusi otsima inimesed, kes ise abielus pole. Põhjust selleks võivad anda lapsepõlves vanemate kooselu puhul nähtu, varasemates suhetes kogetu või sõprade abielu varal tehtud tähelepanekud. Abieluga seostuvad hirm, pettumus ja kahetsus on tugevad tunded, mis vajavad endaga rahu tegemist, et alateadvusse kinnistunud käitumismuster saaks teadvustatud ja suutlikkuse korral ka läbi lõigatud. Muide, abielu kohta on tabavalt öelnud Sokrates: „Abiellud või mitte, mõlemal juhul kahetsed.“
Abieluks on vaja elujulgust ja tasakaalukust. Suhte nimel pingutades tekib uus kvaliteet, uus võimalus ning õppetund lubab meenutada pigem head kui halba. Riid võib viia lõpuks taas teineteiseleidmiseni. Mis hinnaga selleni jõutakse, on omaette küsimus.
