A-Galerii SEIFis on avatud ehtekunstnik Keiu Koppeli näitus KINGITUSEKS MURTUDSÜDAMED. Näitus püsib avatuna 25. märtsini. Murtudsüdamed ehk Dicentra spectabilis on paljudele tuttavad talulilled lapsepõlvest. Nõtked, õrnad, roosad ja armsad lilled kannavad dramaatilist nime ka inglise keeles – Bleeding hearts viitab lille tilgakujulisele vormile, mis justkui südamest välja immitseb. Murtudsüdamed kehastavad inimlikku haavatavust ja murdumist, kuid ka ehedat ilu, mida hoitakse tihti ainult endale. Ta on õhkõrn lill, meis enestes, mida tuleb kaitsta maailma eest. Kui lapsepõlves äratasid Murtudsüdamed filmilikke ja naiivseid ettekujutlusi suurte tunnete kogemisest, siis täiskasvanute maailma murevärvid on sootuks teised, joonistades üle endised kujutlused toonidega, mis lapsepõlve palletis puudusid.Näitus peegeldab Murtudsüdamete vormi kaudu tänapäevas tajutavat survet olla õnnelik, ilus ja rahulolev. Kõik see on läänelikust, romantilise rõhuasetusega Valentinipäeva traditsioonist mõjutatud siinses Sõbrapäevaski olemas: surve tarbida ja tähistada õnnelikke suhteid ja armastust. Koppel vaatleb kontrastina reaalsust inimeste üksildusest; poolest, mida näeme harva ja korraks ning tihti alles siis, kui murdumised on lõplikult ära murdunud ja lagunemised pöördumatult lagunenud.KINGITUSEKS MURTUDSÜDAMED on Keiu Koppeli kolmas isikunäitus A-Galeriis. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.Keiu Koppel on Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala lõpetanud ehtekunstnik, kelle looduse imetlusest tõukuvas loomingus põimuvad detailsus, tähendusrikkus ja kullassepatöö kõrge tase. Keiu mängulised tööd on inspireerivate lugude ja detailidega ning oma ruumilisuse ja liikuvusega pakuvad need kandjale kineetilist ehtekogemust.
Heldur Sander
-
A-Galeriis ehtekunstnik Keiu Koppeli näitus KINGITUSEKS MURTUDSÜDAMED
KINGITUSEKS MURTUDSÜDAMEDKeiu KoppelA-Galerii SEIFIS17.02–25.03.2023 -
Selgusid Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eestit esindava töö „Kodupeatus“ etenduskunstnikud
Enam kui 120 kandidaadi seast valiti välja seitse etenduskunstnikku, kes koos lavastajate Liisa Saaremäeli ja Keithy Kuuspuga esitavad Eesti paviljoni võidutöö „Kodupeatus“ lavastuslikku osa. Maist kuni novembrini elab Veneetsia korteris kokku üheksa etendajat, kes kordamööda võõrustavad Eesti paviljoni külastajaid paigas, mis on ühtaegu nii kodu kui lava.
„Oma kandidatuuri projektis „Kodupeatus“ osalemiseks esitas 125 inimest, kelle hulgas oli nii näitlejaid, etenduskunstnikke, etenduskunsti-, arhitektuuri-, sisearhitektuuri- ja urbanistikatudengeid kui ka rahvusvahelisi loomeinimesi. Väga tugevate kandidaatide tõttu valisime välja esialgsest rohkem etenduskuntsnikke ja saime taaskord kinnitust, et eluruumi temaatika kõnetab paljusid ning on aktuaalne,“ ütles arhitekt ja kuraatormeeskonna liige Aet Ader.
Eesti käsitleb Veneetsia arhitektuuribiennaalil elamispinna kättesaadavust ja kodu tähendust. Projekti „Kodupeatus“ kuraatorid on Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson arhitektuuribüroost b210. Koostöös Liisa Saaremäeli, Keithy Kuuspu (lavastajad), Kairi Mändla (stsenograaf) ja Markus Robamiga (helilooja) luuakse installatiivne lavastus Veneetsias asuvasse korterisse, mis jõuab Eesti paviljoni külalisteni etenduskunstnike esituses.
Eesti paviljoni etenduskunstnikud on Arolin Raudva, Kirill Havanski, Anumai Raska, Külli Teetamm, Eline Selgis, Paula Veidenbauma ja Johhan Rosenberg.
Lavastaja Keithy Kuuspu sõnul saab nüüd sukelduda loomeprotsessi ning alustada prooviperioodiga. „Eesti paviljonis on installatsioon põimunud etenduse formaadiga. Korter, kuhu külastajaid oodatakse, on ühtaegu nii elupaik kui ka lava. See kogemus on paras väljakutse kõikidele etendajatele, sest nädalateks saab isiklikust ruumist avalik ehk kodu uksed on külalistele avatud kaheksa tundi päevas. Kuna iga etendaja saab ruumi ja selles toimuvat vastavalt enda olemusele ja vajadustele muuta ning erinevate külastajatega suhestuda, siis võib oodata päevast päeva kordumatut ja ainulaadset kogemust,” lisas Kuuspu.
XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaal The Laboratory of the Future avatakse 20. mail 2023 ning selle peakuraator on Lesley Lokko. Eesti paviljoni avamine toimub 18. mail ning Veneetsias saab seda külastada 26. novembrini.
-
Eesti paviljoni ekspositsiooni „Kodupeatus“ (inglise keeles Home Stage) veebilehe leiab www.homestage.ee
Veneetsia XVIII arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku produtsent ja rahvusvahelise kuraatorivõistluse korraldaja on Eesti Arhitektuurikeskus, kaaskorraldajaks Eesti Arhitektide Liit, koostööpartnerid Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.
Eesti on seni osalenud Veneetsia biennaalil kümme korda. Viimati, aastal 2021, esindas Eestit Veneetsias ekspositsioon „Plats! Väärikas kahanemine“, mis uuris kahanevate linnade elukeskkonna kvaliteedi parandamist.
-
-
Vali nutt, liiga palju veini, rähn ja paar unenägu
Pärast tagasihoidlikku mullust aastakäiku on Eesti film tänavu alustanud mitme hea uudisega. Kui juba dokfilmi „Savusanna sõsarad“1 „Sundance’i“ rahvusvahelisse dokumentaalfilmide võistlusprogrammi valituks osutumine oli meeldiv üllatus, siis veelgi enam tegi rõõmu nende sealne pretsedenditu auhinnavõit jaanuari lõpupäevil. Vaevalt jõudsime kalendris uue kuu ette keerata, kui selgus, et Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi värske lühianimatsioon „Eeva“2 on valitud võistlema Berliini filmifestivali lühifilmide võistlusprogrammi, kahekümne lühifilmi hulka. On igati sobiv aeg küsida neilt nii „Eeva“ kui ka nende juba üle mitme filmi ulatuva loomingulise koostöö kohta.
Lucija, sa tulid intervjuule mingi instrumendiga. Mis see on?
Lucija Mrzljak: Viiul. Ma mängin omaette, vahel ka sõpradega, kui on vahel tööst pausi vaja. Tegelikult mängisin ka „Eeva“ tarbeks mõned väikesed asjad sisse. Tegin ka ühe laulmisstseeni vokaali.
Olen iseõppija, aga mängin siinsete inimestega järjest enam. Tahaksin ka minna muusika- ja teatriakadeemiasse audiovisuaalset kompositsiooni õppima. Heli on animatsiooni juures nii oluline. Aga Morten mängib kitarri ja süntesaatorit. Ta tegi muusika meie eelmisele ühisele filmile „Toonekurg“3.
Olete koos teinud kolm filmi. Kuidas teie loominguline koostöö alguse sai?
Mrzljak: Õppisime koos Eesti Kunstiakadeemias, Morten lõpetas aasta enne mind ja tal oli käsikiri …
Morten Tšinakov: Kirjutasin juba viimasel õppeaastal stsenaariumi filmile „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses“4 ja mul õnnetus veenda Eesti Joonifilmi seda produtseerima. Kuna ma pole eriline kunstnik ega oska tegelikult väga joonistada, siis pidasin paremaks kedagi appi kutsuda ja mulle meeldis Lucija stiil.
Mrzljak: Hakkasime koos käsikirja edasi arendama. Olime väga noored ja keegi ei teadnud meid, aga film osutus võrdlemisi edukaks. Saime rahastust nii Horvaatia kui ka Eesti riiklikest fondidest, nii et sellepärast oli see ametlikult koostööfilm, mis võitis Zagrebi animafilmide festivalil parima Horvaatia filmi auhinna ja veel mingeid preemiaid.
Tšinakov: Meie koostöö toimis kohe hästi ja meie filmide loominguline tiim ongi jäänud enam-vähem samaks. Mõned animaatorid tulid viimase filmi peal juurde.
Morten Tšinakovi ja Lucija Mrzljaki lühianimatsioon „Eeva“ läheb kahekümne kandidaadi hulgas püüdma tänavuse Berliini filmifestivali parima lühifilmi tiitlit. Balkani-Balti koostöö tundub animatsioonis täitsa toimivat, sest ka Chintis Lundgren ja horvaat Draško Ivezić on koos lavastanud mitu edukat filmi …
Mrzljak: Jaa, Ivezić on ka „Eeva“ Horvaatia-poolne produtsent!
„Eeva“ tundub teemalt rohkem Balkani kui Balti mõjusfääri kuuluvat, mis puudutab matusekombeid ja rituaale. Ma ei näe, et eesti matusel kellelgi niimoodi katus ära sõidaks, aga Balkanimaades võib-olla küll.
Mrzljak: Kusturica filmidele mõeldes võib olla küll. Me ei andnud oma filmile kindlat toimumiskohta. Mõte oli see, et Eeva kogeb eri leinaetappe: matuse alguses nutavad kõik, aga tema on pealtnäha täiesti tundetu. Järk-järgult rohkem alkoholi juues pääsevad aga tunded tema seest välja ja ta kaotab kontrolli.
Ta on ka ainus naine, keda ümbritsevad mehed.
Mrzljak: Ja veel sama näoga mehed. Tema seisukohast on kõik näod ühesugused: sõbrad, pereliikmed, kõik sulavad üheks. Me jälgime kogu filmi vältel tema emotsionaalset teekonda, teised on taustal.
Tšinakov: Mind vist võluvad lihtsalt samalaadsete nägudega inimesed. Lucija vastus oli muidugi parem.
Kas teie tunnetus tuleb mingitest erinevatest kohtadest, mis tuleb filmides omavahel kokku viia?
Mrzljak: See tunnetus on erisugune, aga samal ajal ka sarnane. Me jagame Ida-Euroopa kultuuri ja ajalugu, samuti huumorit. Kooslus oli huvitav, aga ka väga loomulik.
Tšinakov: Ma toon välja ka selle, et Lucija oli juba mõnda aega Eestis õppinud. Meil olid ka samad õpetajad, nii et mõjud olid sarnased.
Mrzljak: Erinevus on vahest see, et eestlased on väga organiseeritud ja täpsed, horvaadid aga mõnevõrra kaootilisemad, nii et kui me olime Zagrebis, siis pidime veidi vaeva nägema, et inimesed õigeks ajaks kohale tuleksid.
Tšinakov: Horvaatias on nii palju pühi ja puhkepäevi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Iga nädal on mingi püha.
Mrzljak: Pidevalt on suitsupausid ja kogu asi on väga vaba.
Loominguks on ehk vaja mõlemat impulssi, nii et kokku on kaks poolust tasakaalus.
Tšinakov: Mulle oli see Horvaatia-kogemus ikkagi veidi frustreeriv. Vahel oli keeruline midagi ära teha. Ja see erinevus oli märgatav ka stuudiote puhul – Joonisfilm on väga punktuaalne ja kõik on kontrolli all. Mulle meeldib, et Joonisfilmis on produtsent Kalev Tamm, kes tõesti teab, mida ta teeb. Meie saame keskenduda ainult filmile. Horvaatias pidime mõtlema ka asjadele, mis pole päris meie pärusmaa, nagu eelarved ja administreerimine. Samal ajal on selles ka midagi lahedat, et Horvaatias võetakse kõike nii vabalt.
Kas teie koostöös on ülesanded omavahel väga selgelt jagatud?
Mrzljak: See varieerub. „Toonekure“ tegelased lõi näiteks hoopis Morten.
Tšinakov: Ja „Eeva“ puhul oli konkreetsemalt nii, et mina tegelesin käsikirjaga, Lucija oli illustraator ja lavastasime mõlemad koos.
Kas käsikiri on pigem üldine või detailne?
Mrzljak: Morten kirjutas selle üsna detailselt lahti ning piltstsenaariumi luues ja visuaalseid lahendusi välja mõeldes pakkusime välja, mis võiks paremini toimida, muutes seda või teist.
Tšinakov: Minu meelest ei muutunud käsikiri küll üldse.
Mrzljak: Alguses me ei saanud filmile raha5 ja siis hakkasime kõike üle vaatama.
Tšinakov: Ah jaa, selles mõttes küll. Aga pärast rahastust enam mitte.
Kui te raha ei saanud, siis mida te edasi tegite? Kas saite mingeid juhtnööre, mida muuta?
Tšinakov: Saime väga hämarat tagasisidet. Ja seejärel tegime tõesti päris palju ümber.
Mrzljak: Võtsime isegi mingid osad välja ja see kõik tuli nagu filmile kasuks. Pöörasime palju rohkem tähelepanu loo struktuurile ja näiteks lõpp sai palju parem.
Palju õnne nüüd siis ka „Berlinalele“ valituks osutumise puhul! Kas see valik on teile kui animaatoritele oluline? „Berlinale“ on ju pigem tuntud kui mängufilmifestival.
Mrzljak: Ausalt öelda oli meie väljavalimine täielik üllatus. Me ei arvanud elu sees, et sinna jõuame, kuna see on nii tuntud ja suur festival. Animatsioon jõuab sinna harva. Huvitav, et „Eeva“ on nii kõigi aegade esimene Horvaatia kui ka esimene Eesti film, mis on sinna programmi valitud. Aga see tähendab muidugi palju.
Tšinakov: Mulle tundub, et inimesed on rohkem elevil „Berlinalest“ kui ühestki teisest festivalist, kus oleme osalenud. Animavaldkonnas ei ole see nii oluline festival.
Mrzljak: On ikka! Ühtäkki andsime viis intervjuud päevas. Siis sain aru, kui suur asi see on.
Kuidas teil kahel noorel inimesel tuli üldse soov teha film leinast, kaotusest ja petmisest? Üsna karmid teemad.
Tšinakov: Karmid tõesti. Ma püüan filmi kirjutades üldse mitte teemadest mõelda. Tavaliselt on impulsiks mõni pilt või kujund. See sai alguse unenäost. Nägin stseeni, kus rähn toksis nokaga morset. Tavaliselt mul pole nii detailseid unenägusid ja ma joonistasin selle kohe hommikul üles. Olen proovinud kirjutada ka teemadest lähtuvalt, kontseptuaalselt, aga see pole mul eriti välja tulnud.
Mrzljak: Unenägudega seoses tuleb mul meelde ka lugu, kuidas Priit Pärnal olevat olnud unenägu sellest, kuidas Karl Marx ajas habeme maha ja keegi ei tundnud teda enam ära. Pärast tuli sellest ka film.
Tšinakov: „Karl ja Marilyn“6. Olen muidugi paljude kohta kuulnud, et kasutatakse unenägusid.
Mati Kütt. Ta loob enda sõnul kõik filmid unenägude põhjal.
Tšinakov: Minul on see küll seni ainus kord.
Kas sul ei teki kiusatus siiski püüda oma filmide mõtet määratleda? Milleks sa neid teed?
Tšinakov: Eks pilt tule mingil hetkel kokku, aga see sünnib kuidagi juhuslikult, väikestest detailidest.
Mrzljak: Me ei tea ju ka, kust unenäod tulevad. Filmide puhul pärineb impulss ilmselt korraga nii alateadvusest kui ka mingitest teadvustasanditest. Mõnda asja pole tõesti tarvis liigselt selgitada.
Kas teie senised kolm koostööfilmi – „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses“, „Toonekurg“ ja „Eeva“ – on sündinud mingil ühel tasandil või väljendavad arengut?
Tšinakov: Filmist filmi on mul tunne, et saan järjest paremini aru, mida teen.
Mrzljak: See on normaalne. Filmitegemine on nii keerukas, eriti animatsiooni puhul.
Tšinakov: Lood ja jutustamisviis on läinud mingis mõttes järjest lihtsamaks, visuaal aga järjest paranenud.
Mrzljak: „Eeva“ on ka eelmistest küpsem. Oleme oma oskuste suhtes enesekindlamaks muutunud.
Tšinakov: „Eeva“ puhul otsustasime ka täiesti teadlikult, et paneme end visuaali asjus tõsiselt proovile ning mõtlesime väga pikalt disaini peale. See juhtus pärast seda, kui nägime Poolas Igor Kovaljovi retrospektiivi.
Mrzljak: Ta andis väga inspireeriva meistriklassi, mispeale me lihtsalt otsustasime, et ärme ole laisad. Anname tõesti oma parima ja püüame teha nii, et oleme iga stseeniga väga rahul. Kuigi see tähendab palju rohkem tööd.
Kas see tähendab, et püüdsite stsenaariumi tihedamaks kirjutada?
Tšinakov: Mõlemat, nii teksti kui visuaali.
Mrzljak: Algul oli disain märksa lihtsam, mitte nii detailne. Nüüd toimub peale põhitegevuse kaadris ka midagi muud. Tulime välja igasuguste pisiasjadega, mis teevad visuaalse külje rikkalikumaks. Tööd tuli väga palju juurde ja me olema „Eevaga“ koos istunud tuhandeid ja tuhandeid tunde.
Tšinakov: Varem oleme filme tehes ka muretsenud sellepärast, kas jõuame ajaliselt kõik valmis, sest alati tuleb jälgida ka tähtaegu. Sel korral otsustasime lihtsalt, et teeme nii kaua, kui see meil aega võtab, ja eelarvega veidi riskida – mis pole ilmselt see, mida produtsent kuulda tahaks.
Ka järeltootmine oli tavapärasest keerukam. Fookus on teistsugune, kaadrisügavus, varjud … Mõned varjud on pliiatsiga tehtud, teised arvutis.
Mrzljak: Tegime „Eevat“ kokku kolm aastat. Vahepeal oli koroona … aga meil on üks produtsent Prantsusmaal, animaator Tšehhis, helirežissöör Horvaatias. E-kirjad ja failid rändasid edasi-tagasi. Olime kogu isolatsiooniaja väga produktiivsed, aga lihtsalt logistika oli keeruline.
Kas teil omavahel jagatud lavastajavastutuse tõttu võimuvõitlust ei teki? Kas kahe autoriga ei alga kõik kompromissist?
Tšinakov: Ma ei tunne, et pidin kompromisse tegema. Kui meist ühele mõni idee ei meeldi, siis see jääb tavaliselt kõrvale. Aga seda ei juhtunud tihti.
Mrzljak: Leppisime kõik detailid kokku ja siis jagasime tööd ära.
Lucija, sa illustreerid palju ka raamatuid. Kas filmitegu ja raamatuillustratsioonid on erinevad loomekogemused?
Mrzljak: Hakkasin õpingute ajal tegema karikatuure ajakirjadele ja mõne aja pärast kaastööd Tähekesele. Mulle meeldib väga lugemine ja kõik raamatutega seonduv. Ma ütleksin, et need kaks täiendavad teineteist, aga raamatu illustreerimine on märksa meditatiivsem. Film on nii suur tegemine. Filmi illustreeritakse tavaliselt arvutis, raamatut aga paberil, mis on märksa isiklikum.
Tundub, et animatsioonil läheb hästi: nii teie produtsenti Kalev Tamme kui üht õpetajat Priit Pärna on nüüd 2023. aasta alguses pärjatud oluliste autasudega. Tamm sai Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Pärn kultuuri elutööpreemia.
Tšinakov: Mõlemad on seda igati väärt.
Mrzljak: Väga hea. Pärnal on tudengite kujundamisel nii oluline roll. Pärast peame kõik muidugi ise end filmiloojatena leidma.
Pärn on ka Eesti animatraditsioonis nii tugevalt juurutanud visuaalikeskse lähenemisviisi, et kui teie esimeses filmis „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses“ ütleb üks tegelane dialoogirea, mõjub see lausa ehmatavana.
Mrzljak: Ma ütleksin, et jah ja ei. Sotsialismiajal võis sellesarnast lähenemisviisi näha paljudes Ida-Euroopa riikides. Tšehhi, Poola, Horvaatia ja ka Eesti filmid olid sellised. Sellest sai eraldi keel.
Tšinakov: Mina ütleksin lausa, et kunstiline animatsioon on ka tänapäeval valdavas osas tekstivaba. Festivalidel on enamik animafilme ilma tekstita. Või siis on mõned jutustajahäälega filmid, mis on enamasti animadokid.
Mrzljak: Prantslastel ja ungarlastel on kombeks filmides palju rääkida.
Milline on teie suhe teksti, kui te filmi teete? Kas teid vabastab teadmine, et ei pea sellega tegelema?
Tšinakov: Mina tunnen end dialoogi kirjutades küll väga ebamugavalt.
Mrzljak: Mina olen väga visuaalselt mõtlev inimene.
Pärna teemast tõukudes: kas te teadvustate endale oma mõjutajaid või püüate hoopis seda mõju maha suruda?
Mrzljak: Alguses olime rohkem mõjutatud, hiljem oleme paremini mõistnud, kuidas oma asja teha. Aga „Briljantsuse demonstratsiooni“ struktuur on küll Pärnast mõjutatud, visuaal samuti.
Tšinakov: Seal oli Pärn ka lausa käsikirja konsultant.
Mrzljak: Ka näiteks Sander Joon on seda tunnistanud, et mõju märgid on filmides olemas.
Kuidas Joone „Sierra“ teile siis tundus? See oli vist eelmine uimasevõitu Eesti filmiaasta tähtsündmus, rahvusvahelises plaanis.
Mrzljak: Film on suurepärane.
Tšinakov: Kahtlemata tema parim. Ma olen väga rõõmus, et tal hästi läks.
„Sierra“ üks tugevus on kindlasti see, et põhineb isiklikel mälestustel. Kas teie filmides on ka autobiograafilisi elemente – peale unenägude?
Mrzljak: Ma arvan, et isiklikkus leiab tee kõigesse, mida me teeme.
Tšinakov: Mina pole seda proovinud. Ja mul on tunne, et lähitulevikus veel ei proovi ka.
1 „Savusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.
2 „Eeva“, Lucija Mrzljak, Morten Tšinakov, 2022.
3 „Toonekurg“, Lucija Mrzljak, Morten Tšinakov, 2020.
4 „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses“, Lucija Mrzljak, Morten Tšinakov, 2018.
5 Jutt on Horvaatia rahastusest. Eesti Filmi Instituut toetas projekti „Eeva“ esimesel taotlusel.
6 „Karl ja Marilyn“, Priit Pärn, 2003.
-
Loe Sirpi!
Riiklikud teaduse aastapreemiad
Eesti Kultuurkapitali valdkondlikud peapreemiad
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid 2022
„Surm peab ootama. Siberisse küüditatud eestisakslase Georg Heitmanni päevik aastatest 1945–1947“
Ave Taaveti „Karikaturisti eine“
Eesti Rahvusballeti „Korsaar“ ja Vanemuise „Šahrazad“
Eesti Kontserdi „Gavin Bryars 80“
ERSO kontsert „Märkl ja Brahms“
-
Okupatsiooniaeg on käes
Ühes võib kindel olla: mida rohkem päevi on möödas sõja algusest, seda vähem on neid jäänud sõja lõpuni. Täpset kuupäeva ei ole küll suutnud teada anda isegi ennustajaeit Vanga, selle saame teada tagantjärele. Tõenäoline aga on, et Eestis jäädakse pigem ja pikemaks ajaks mäletama sõja alguse, mitte lõpu kuupäeva. Saatuse tahtel langeb see kokku iseseisva Eesti riigi sünni aastapäevaga, mistõttu ei saa veel aastaid ükski ametlik pidukõneleja selle sündmuse nimetamisest mööda hiilida.
Kui rahu, teisisõnu Ukraina võit Ukraina tingimustel käes, läheb elu edasi. Mida ja kuidas Ukrainas peale hakata, on enam-vähem teada. See maa ehitatakse jõuka maailma ühispingutusega uuesti üles ja hea õnne korral lööb seal kunagi õitsele ka õiguskord ja aus riigivalitsemine. Kunagi kolme inimpõlve pärast on paranenud ka ukrainlaste hingehaavad ning teispoolsusse lahkunud kõik miljonid sõjaveteranid, kes jäävad maailma kõigi seniste sõdade kogemuse järgi hinnates surmatunnini endale sooritatud kangelastegude eest kulukat erikohtlemist nõudma.
Tulevasel rahul on ka teine pool. Mida peale hakata Venemaaga, ei ole sugugi sama selge. Ajalookogemusele toetuv läänemaailm on õnneks juba planeerima asunud, kuigi aega lahenduse fikseerimiseks on küllap vähem, kui oli Rooseveltil ja Churchillil 1942. aastal. Esialgu on demokraatlikud maad oma mõtetega üksi, sest maailma riikide enamus ei ole piisaval määral sõtta kaasatud ega lõpptulemuse osas seisukohta võtnud. Kuni nad seda ei tee, on ka võimatu praeguste rahvusvaheliste organisatsioonide õiguste ja töövormide abil uut maailmakorda kehtestada.
Kuid ambitsiooni selleks peab olema ja Eestil ka on, nagu tuli selgelt välja välisminister Urmas Reinsalu teisipäevasest aastakõnest riigikogu ees. Seal oli palju sellist, mida ükski välisminister viie või kümne aasta eest ei oleks mingil juhul öelda saanud ega söandanud. Kõige raskemas küsimuses, ikka selles, mida peale hakata Venemaaga, jäi minister siiski poolele teele. Ta sõnastas kuus põhimõtet, mille alusel Eesti kavatseb uue maailmakorra kehtestamise heaks tegutseda, aga neisse raamidesse jääb suur hall ala.
Venemaa vajab rahuvalvesõdureid nagu värsket õhku. Tulgu nad siis Hiinast või USAst, aga nendeta riiki korda ei saa. Minister ütles: „Agressiooni hinna tõstmine tähendab sedagi, et Venemaal ei saa olla kohta rahvusvahelises elus. Massiliselt rahvusvaheliste õiguste norme rikkuv Venemaa peab olema täielikult isoleeritud.“ Ja veidi hiljem: „Kõik kokkulepped, mida Venemaa oma agressiooniga rikub, on ta endale täitmiseks võtnud vabatahtlikult. Sedaviisi hävitab Venemaa oma käitumisega usalduse temaga sõlmitud kokkulepete vettpidavusse. Suhete normaliseerimine eeldab selle usalduse taastumist. See tähendab tegelikkuses seda, et see tõendab vastutust Venemaa poolt täielikus mahus realiseerituna agressiooni eest.“
Mida tähendab Venemaa täielik isoleeritus, kust selle piir jookseb? Kas isoleeritus on midagi sellist nagu Põhja-Korea puhul? Või midagi rohkemat, sest milliseid inimsusevastaseid kuritegusid Põhja-Korea diktaator ka toime ei paneks, on tema riik kõigest hoolimata ÜRO liige. Oletagem, et õnnestub Venemaa kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest välja heita ning seejärel vastu võtta igasuguseid Venemaad kohustavaid või karistavaid resolutsioone, mida aga Moskva lihtsalt ignoreerib. Ja riik riigiks, seal on ju inimesed. Kuidas isoleerida kogu muust maailmast enam kui 140 miljonit Venemaa elanikku? Inimesi kinni pidava piiritara ehitamine kogu Venemaa välispiiri ulatuses oleks inimkonna kõigi aegade suurim taristuprojekt ja selle valmimiseks kuluks aastakümneid, kui ka raha leiaks.
Kui Venemaa piiri täielik sulgemine siiski õnnestuks, mis siis edasi? Istuksime ja vaataksime lihtsalt pealt, mis suletud areenil toimuma hakkab? Kas näljahäda või verine kodusõda juba ellu kutsutud riigi- ja eraarmeede vahel? Praegu ei ole lääneilmas ülearu palju kollektiivset kaastunnet oma režiimi julmuse all ägavate „lihtsate vene inimeste“ vastu, ka nende puhul, kes kodumaalt pagenud ning avalikult Venemaa kuriteod hukka mõistnud. Kui kaua üldsuse närv Venemaa sisetapatalguid vaadates vastu peaks? Kas selleks on vaja miljonit või kümmet miljonit hukkunut? Endises Jugoslaavias või ka Iraagis ja Afganistanis piisas interventsiooniks hoopis väiksemast ohvrite arvust.
Igal juhul läheb varem või hiljem humanisti süda haledaks ning kui täielik isolatsioon kehtestataks ning toimiks, oleks ikkagi ainult aja küsimus, et sünniks aina pikenev erandite nimekiri. Alustuseks mõelgem Türgi ja Süüria värske maavärina näitel mõnele looduskatastroofile, milleks on hiiglaslikul Venemaal rohkesti võimalusi. Täpsemalt, inimtekkelise kliimamuutuse hävituslikud tagajärjed Venemaale on tulevikustsenaariumides juba kirjas. On teada, et häda tuleb, aga kui ulatuslik peab olema põud, pandeemia, näljahäda, metsapõleng, maavärin või üleujutus, mis õigustaks isoleeritule abikäe andmist?
Eesti siseelu strateegilisel planeerimisel on ammu kasutusel olukorra hindamiseks mõõdetavad näitajad. Oleks asjakohane, et midagi samalaadset kuuluks ka välispoliitika juurde. Kuidas muidu vastu võtta otsuseid isolatsiooni võimalikuks leevendamiseks või kaotamiseks. Praegu on usaldus 0%, aga kas peab olema 50% või piisab veerandistki, et lugeda usaldus osaliselt taastunuks ning hakata vaikselt suhteid soojendama? Millistest elementidest usalduse suhtarv peaks moodustuma?
Kuidas ka ei arutleks, kuskilt ei paista, et Venemaa ja selle elanikkonna halvalt teelt õigele pööramiseks, maa ja rahva ümberkujundamiseks leiduks vägivallatu tee. Seega on valida ainult kasutatava vägivalla määra ja hinna osas, mitte vägivalla ja vägivallatuse, toore jõu ja hea sõna vahel. Kindralstaapidel on vastus olemas, režiimivahetuseks või Venemaa järgmiste valitsejate mõistuse kojutulekuks tuleb anda paras annus tulelööke hoolikalt valitud sihtmärkide pihta ja mõistagi nii, et oleks välistatud Venemaa võimalus vastulöögiks, sealhulgas tuumarelvaga. Lahendus sobib võimuvahetuseks. Aga mida peale hakata alles jäänud rahvaga? 1990ndatel see rahvas juba korra tõestas, et demokraatia teel ta pikalt püsida ei taha ja kui anda vabadel valimistel võimalus, valib ta endale uuesti juhiks diktaatori. Diktaator võtab aga varem või hiljem lauasahtlist jälle vana manuaali välja ning hakkab selle järgi oma valijaid rõhuma, sest kui ei peksa, siis ju ei armasta. Agressiivsus loksub peagi üle ääre, sest piiri taga valitseb eksistentsiaalne oht. Surnud ring.
Nii ei jäägi muud üle kui kauakestev okupatsioon, mille alustamise eel on vaja ka selle hind välja arvutada. Teise maailmasõja lõpu järel oli näiteks USA tsoonis Saksamaal okupeerivate sõdurite ja kohalike elanike suhtarv 1 : 40. Tõenäoliselt ei oleks Venemaal nii palju sõdureid vaja, aga oma miljon rahuvalvesõdurit kuluks kindlasti ära. Eesti osa sellest võiks olla tuhatkond. Ei olegi teab kui kallis, eriti kui võrrelda agressiivselt jätkava Venemaa ohjeldamiseks praegu kantava riigikaitsekuluga. ÜRO rahuvalveoperatsioonide koondeelarve on tänavu 6,5 miljardit dollarit (seda peetakse küll ebapiisavaks), mis on peenraha praegu igapäevaseks sõjapidamiseks kuluvaga.
Ühesõnaga, parim, odavaim ja toimivaim plaan on Venemaa okupeerimine ja jõu survel uueksloomine ning just seda tahaks ka järgmiselt välisministrilt kuulda. Sellega säästetaks ühtlasi paljude elu ja see oleks ka turvaline, sest Venemaa elanike senise toimimisviisi tõttu ei ole erilist põhjust karta, et elanikkonna rahumeelne enamus headele ja sõbralikele lääne okupantidele massina, visalt ja püsivalt vastu hakkaks.
-
Eesti õpetajate 5G
2022. aastal oli üks Eesti nooremaid tegevõpetajaid 21aastane Anette, vanim aga 84aastane Sirje.* Sirje sündis aastal 1938, Anette 2001 – nende kahe õpetaja sünnidaatumite vahele jääb täpselt 63 aastat. Sinna vahele mahub Teine maailmasõda, Eesti iseseisvuse taastamine, ülemaailmse interneti kasutuselevõtt ja palju muudki. Kõige huvitavam erinevus võiks aga olla Sirje ja Anette koolitees ja õpetajaameti algusaastates. Kui üks sündis kriiditahvli aega, kus õpetaja oli klassis kahtlemata kõige teadjam inimene ja raamat oli peamine tarkuse ammutamise allikas, siis teine sündis internetiajastusse, kus kõiksugused ilmafaktid on vaid kiire otsingu kaugusel. Isegi riigikord oli teine!
Esimest korda maailma ajaloos oleme jõudnud aega, kus tööturul on kõrvuti viis generatsiooni (5G), sest inimesed püsivad tööturul järjest kauem. Kes on siis need viis generatsiooni?
Esimest korda maailma ajaloos oleme jõudnud aega, kus tööturul on kõrvuti viis generatsiooni.
Esiteks, traditsiooniline generatsioon (sündinud 1930–1945) ehk praegused 80ndates eluaastates töötajad. ENSV ja eesti-vene keelekeskkond on neid saatnud nii nende endi haridusteel kui ka ise õpetajana klassi ees olles. Nad on üle elanud Teise maailmasõja ja riigikorravahetused. Kolmveerand nende elust on möödunud internetieelses maailmas, seega on nende trumbid süvenemisvõime ja püsivus. Samuti on nad harjunud vähemaga leppima, sest nad on üles kasvanud võrdlemisi tagasihoidlikes tingimustes.
Teiseks, beebibuumerite põlvkond (sündinud 1946–1964) ehk tööturul olevad 60-70ndates inimesed. Väga lojaalsed töötajad, kellele on ülimalt oluline stabiilsus – nad on õpetajana töötanud sageli mitukümmend aastat. Väärikas amet ja eriti kõrgem positsioon on neile tähtsad.
Kolmandaks, X-generatsioon (sündinud 1965–1976) ehk 50ndates inimesed. NSVLi lagunemine ja Eesti taas ülesehitamine, sh haridussüsteemi uuendamine – see põlvkond sai päriselt panustada Eesti uuendamisse ja ülesehitamisse hariduses, majanduses ja ka muudes sfäärides. Praegu võib selle põlvkonna esindajaid palju kohata just haridusvaldkonna juhtide seas.
Neljandaks, Y-generatsioon (sündinud 1974–1994) ehk millenniumipõlvkond on tööturul olevad 30-40aastased. Esimene internetiajastus kasvanud õpetajate põlvkond, kes soovib õppida oma vanemate liigsest töörügamisest ning nõuab tervislikku töö ja vaba aja tasakaalu. Ühtlasi, lapsevanematena tahavad nad oma lastele parimat – seda, mida neil endil NSVLi ajal polnud.
Viiendaks, Z-generatsioon (sündinud 1995–2012), praeguse tööturu 20ndates aastates töötajad. Nemad toimetavad ja saavad hakkama eelmisest põlvkonnast veelgi keerukamas veebi ja tehnoloogia kasutamise keskkonnas. Ka ootused on teistsugused: neile on üha tähtsam töö tähendusrikkus ja maailma parandamine.
Miks üldse põlvkondadest rääkida? Mõnes valdkonnas on pikalt tööturul püsimine ühelt poolt sunnitud olukord, sest tööjõudu napib, ühtlasi ka võimalus, sest selle valdkonna esindajate töö olemus võimaldab näidata kõrget tööviljakust ka kaunis kõrges eas. Haridus ja just õpetaja amet on ehe näide elualast, kus võib pidevalt kõige enam kohata 5Gd.
Töökeskkonnas võivad tekitada enim katsumusi 5G-vahelised tõlkeraskused. See, mis ühe põlvkonna meelest on karjäärile pühendumine ja süvenemine (loe: 50 aastat samas ametis püsimine), tähistab teisele stagnatsiooni ja kartust uuega kaasa minna. See, mis ühele on uudishimu väljendamine ja pidev õppimine (loe: pidev töökohtade vahetus), on teisele ehk püsimatus ja süvenemisvõime puudumine.
5G koos töötamine Eesti koolides pigem kasvab kui kahaneb ajas. Praegused koolijuhid tegelevad sõna otseses mõttes 5G juhtimisega ja nende seisukohast on siin mitmeid strateegilisi küsimusi. Kuidas värvata ja hoida eri generatsioonide õpetajaid? Millised on iga generatsiooni ootused töökultuurile ja tööõhkkonnale? Näiteks on üsna keeruline ehitada üles üht ja ainsat karjäärimudelit, mis hõlmaks kõigi viie generatsiooni vajadusi ja ootusi. Igal juhul on tänaste koolide õpetajate toad imeliselt rikkalikud kohad, sest 5G side kannab pea kõigis Eesti maakondades põlvkondadeülest vaimsust.
* Anna Teele Orav, Aleksander Algo, Eesti vanim ja noorim õpetaja nõustuvad paljuski: õpilaste naljakad kommentaarid teevad tunnid elavamaks. – Eesti Päevaleht 16. IX 2022.
-
Jätaks õige need kastid …
Viimasel ajal on populaarsust kogunud üllatusliku kooslusega grupinäitused: vanad kunstnikud kõrvuti verinoortega, tarbekunstnikud kujutavate kunstnikega (kui kasutada ajast ja arust sõnavara), meediumide süntees. Mõnikord tundub, et sellest on moeasi saanud. Iseenesest ei ole see mitte midagi laiduväärset, otse vastupidi, sest kuraatoriprojekt on kuraatori taktikepi all sündinud näitus, millega kuraatori sõnum kas erilise atmosfääri või jutustusena vaatajani viiakse. Teistsuguse kõrvutamisega, olgu tegemist isegi ühildamatu veidrusega, tuuakse esile midagi, mis on seni märkamatuks jäänud, või kui seda ongi märgatud, siis on see kergekäeliselt kõrvale heidetud, kuna pole osatud sellele tähendust anda.
Tartu kunstimuuseumis avatakse järgmisel nädalal publikut aktiveeriva pealkirjaga ja tõepoolest üllatava kooslusega näitus „Vaata mind! Kuula mind!“. Kuraator Julia Polujanenkova toob kunstipubliku ette kõrvuti tuntud tegijatega (Tanja Muravskaja, Darja Popolitova, Maria Kapajeva, Olga Jürgenson) noored kunstnikud (Olesja Katšanovskaja-Münd, Ljudmilla Swarczewskaja) või kitsamal skeenel tegutsevad ja seetõttu laiemale avalikkusele tundmatud kunstnikud (Natalja Kapajeva, Zoja Lebedeva, Julia Valtanen). Kas sellest kujuneb põnev näitus, oleneb teostest ja viisist, kuidas need vaatajani tuuakse. Nõutuks teeb aga kuraatori valikuprintsiip: kõik autorid on venekeelsed naiskunstnikud. Polujanenkova on püüdnud küll pressitekstis kastisurumist mahendada ja ütleb, et ei ole keskendunud ainult rahvusidentiteedile, vaid püüab väljapanekuga saada vastust küsimusele „Mille üle muretseb venekeelne naiskunstnik?“.
Vene keel on küll nende kunstnike esimene keel, kuid nii mõnelegi ei ole see ainus ja isegi mitte esmane suhtluskeel. Mõelgem Olga Jürgensoni peale, kes on juba mitu aastakümmet elanud Ühendkuningriigis ja kelle kodukeel on inglise keel, või Tanja Muravskaja või Darja Popolitova peale, kelle igapäevane professionaalne suhtluskeel on eesti keel. Miks peaks Cambridge’is elav nii-öelda venekeelne naiskunstnik muretsema teiste asjade pärast kui näiteks seal elav pesueht inglise naiskunstnik või hoopis meeskunstnik? Miks vähendada naiste tähendust ja rolli kunstnikuna ja suruda nad naiskunstnike kasti? Ega see küsimus käi ainult kunstnikest naiste kohta, see on tugevasti juurdunud ka teistes eluvaldkondades. Eelmisel reedel tähistati rahvusvahelist päeva „Naised teaduses“ ning meediakanalid olid täis õigusega uhkusest pakatavaid lugusid meie naistest, kes on teadlased, aga neid esitleti ikka nii-öelda oma kastis – naisteadlastena. Püüdsin Google’ist leida midagi meesteadlase või -kunstniku kohta, aga ei midagi. Nemad on (endiselt) teadlased, kunstnikud, kirjanikud.
Kui keeles juurdunust on raske lahti saada, siis miks tekitada juurde veelgi kitsendavamaid määratlusi, nagu seda on „venekeelne“ ka seal, kus keel ei puutu asjasse? Seda veel ajal, kui Eestis nähakse ühe tähtsama eesmärgina sidususe ja ühtekuuluvuse saavutamist ühiskonnas: „Eesti ühiskond on sidus ja stabiilne, kus eri keele- ja kultuuritaustaga inimesed kannavad Eesti identiteeti, osalevad aktiivselt ühiskonnaelus, jagavad demokraatlikke väärtusi ja ühist kultuuri-, info- ja suhtlusruumi ning tunnevad ühtekuuluvust“ („Sidusa Eesti arengukava 2021–2030“).
Unustagem kastid, andkem sõna neile, kel on midagi öelda.
-
Kollaaž-portree Anne Ermist
Anne Erm on pälvinud riikliku kultuuri elutööpreemia. Sel puhul küsisin kuuelt inimeselt, missugused on olnud nende kokkupuuted Anne Ermiga ja kuidas kirjeldavad nad tema tegemiste mõju muusikavaldkonnale. Kogusin need muljed kokku, et visandada vastse laureaadi koondportree. Anne Ermi fenomeni määratlevad siinkohal kultuuriministeeriumi rahvusvahelistumise nõunik ja 2008. aastani eri rollides „Jazzkaare“ vabatahtlik olnud Madli-Liis Parts, ajakirjanik ja muusikaarmastaja Immo Mihkelson, Tampere kolme muusikafestivali pealik, Europe Jazz Networki juhatuse liige ja Anne sõber Minnakaisa Kuivalainen, „Jazzkaare“ produtsent-korraldusjuht Anu Luik ning kaks saksofonisti, heliloojat ja õppejõudu Siim Aimla ja Raul Sööt.
Madli-Liis Parts: Minu esimene kokkupuude Anne Ermiga oli raadiokuulajana juba lapsepõlves. Armastasin kuulata Vikerraadiot, eriti muusikasaateid, ja nende seas olid ka Anne Ermi saated. Silmast silma kohtusime 1990ndate alguses, kui olin Eesti Päevalehe noor ajakirjanik. Intervjueerisin Annet „Jazzkaare“ alguse puhul. Tollal ju salvestamise võimalust ei olnud, märkmeid tegin käsitsi. Annele ülevaatamiseks antud intervjuu sain tagasi punase pastakaga parandatuna, kusjuures parandusi tundus olevat rohkem kui esialgset teksti. Algaja ajakirjanikuna võtsin seda kui väga tõsist õppetundi. Kui nüüd tagantjärele sellele mõtlen, ilmneb siin Anne oskus olla väga nõudlik kõige suhtes, mida ta teeb.
Immo Mihkelson: Selleks ajaks, kui mina 1990. aastal Anne Ermiga tutvusin, oli ta juba autoriteet. Ta oli kirjutanud raamatu „Polkast rokini“ kaks osa 1980ndatel ja olnud 1970ndatest raadioeetris. Ma arvan, et iga Eesti inimene, kes ei olnud muusika suhtes päris ükskõikne, pidi olema vähemalt korra elus Anne Ermi nime kuulnud. Tänu tema autoriteedile saigi „Jazzkaar“ tuule tiibadesse. On räägitud-kirjutatud ja mõned nurisevad, et kes selle „Jazzkaare“ ikka algatas – see oli ju tollane jazziliit. Aga Anne oli selle kõige tuntum fassaad. Need teised inimesed hüppasid sisuliselt alt ära, kui üritus kippus miinusesse jääma. Anne tundis ainsana vastutust jätkata ja vedas selle ettevõtmise läbi väga suurte raskuste, mis 1990. aastatel olid. Mina liitusin „Jazzkaarega“ 1991. aastast päris kauaks, taandusin vist 2005. või 2007. aastal, isegi ei mäleta enam … Minu arust ei olnud see üldse võimalik, mida Anne paari esimese „Jazzkaare“ aastaga tegi (naerab), aga kuidagi see tal õnnestus. Mulle tundus, et ta tegi midagi üleinimlikku.
Parts: Anne õpetab igas olukorras nägema võimalusi. Pean sellist oskust üheks olulisemaks üldse nii inimese puhul kui ka kultuurikorralduses. On lihtsad teed, on keerulisemad teed, alati on lihtne öelda, et ei ole võimalik. Aga näha igas olukorras seoseid, lahendusi ja võimalusi – see on tema juures täiesti müstiline. Võib-olla ta ei tee seda teadlikult, kuid mina olen tema töövõtteid nii tõlgendanud.
„Anne Erm õpetab igas olukorras nägema võimalusi,“ ütleb Madli-Liis Parts. „Tema üks tugevaid külgi on olnud võime panna ka teisi uskuma oma suurtesse unistustesse,“ lisab Minnakaisa Kuivalainen. Kas see on hea, kui festivali juht on omamoodi hull geenius, nagu kuuleme tihtipeale öeldavat kunstnike või muusikute kohta? Kas see tuleb festivalile kasuks?
Minnakaisa Kuivalainen: Minu meelest on see täiesti normaalne! Unistused peavad olema suured, sest kui hullult suuri unistusi pole, ei suudeta kunagi luua midagi uut. Ma ei ütleks, et selles peaks nägema mingit hullust. Anne üks tugevaid külgi on olnud võime panna ka teised uskuma oma suurtesse unistustesse, veenda teisigi, et see kõik on teostamist väärt – olgu tegu siis festivali meeskonna, koostööpartnerite või sponsoritega. Selline edasiviiv usk on festivalijuhi töö ja edu juures lausa kohustuslik komponent.
Parts: Kui küsida praegu ükskõik millise Europe Jazz Networki (EJN) liikme käest Anne Ermi kohta, siis teavad teda kõik. Eestis on erandlikult kaks korda [üldjuhul peetakse konverentsi samas kohas vaid korra – M. I.] toimunud EJNi aastakonverents, mis on üks kahest maailma džässivaldkonna kõige olulisemast iga-aastasest sündmusest. Selle juures on ülioluline, ehkki tavapublikule nähtamatu roll ka Annel, kes on suutnud rahvusvahelisi kolleege oma kohaloleku ja muusikaalaste teadmistega veenda, et Eesti on atraktiivne ja professionaalne džässimaa. Anne on meister võimaluste leidmises nii Eestile, meie muusikutele kui ka siinsele kultuuripublikule ehk meile kõigile.
Kuivalainen: Väga huvitav ja tähendusrikas on olnud Anne jutt Eesti džässi ja „Jazzkaare“ ajaloo kohta. Väikese riigi suure festivali eripära on seegi, et muusika ja poliitika on põimunud siin omapäraseks välisdiplomaatia allharuks: eri riigid ja saatkonnad toetasid festivali veel enne, kui Eesti taastas oma iseseisvuse. Arvan, et Anne on tajunud džässi vabaduse häälena, mina pean teda üheks Euroopa džässipioneeridest.
Anne on olnud teerajaja õige mitmes mõttes. Sel ajal, kui ta alustas, polnud just palju naisi festivalijuhi või -asutaja positsioonil, sama võib öelda naissoost džässiajakirjanike kohta.
Parts: Anne on muusikaajakirjanduse arengut mõjutanud veel ühel viisil. Tänu tema toetusele sündis „Jazzkaare“ noorte reporterite grupp, mis oli 2000. aastate alguses Euroopas ja julgen arvata, et isegi maailmas ainulaadne. Vedasime seda koos Immo Mihkelsoniga. Mõne aasta möödudes järgiti meie eeskuju Londoni džässifestivalil, kus koondati oma kirjutamishuvilised gruppi nimega Write Stuff. Käisime paari „Jazzkaare“ noore reporteriga neil ka festivali ajal külas. Praeguseks on „Jazzkaare“ grupist välja kasvanud mitu professionaalset ajakirjanikku ja kultuurikorraldajat. Ei saa öelda, et selline tegevus peaks olema festivali fookuses, kuid Anne soosib väga „Jazzkaare“ katuse all valdkonda ja noori arendavaid ettevõtmisi.
Siim Aimla: See on tõsi, „Jazzkaarel“ saavad noored silmapaistvalt palju lavaõigust. Mujal maailmas ei juhtu väga tihti, et kõrgetasemelisel rahvusvaheliselt mainekal festivalil on noori esinejaid nii palju. Anne on siinse džässi järjepidevuse hoidmise võtmefiguur. Kui noor inimene näeb, et tal on lavale asja, siis ta tegeleb pillimänguga edasi.
Siim, sa oled „Jazzkaarega“ koos teinud väga palju projekte. Kas ideed tulevad „Jazzkaare“ poolt või sinult?
Aimla: Mõlemat. Mu profiil on suhteliselt lai: ma musitseerin meeleldi bigbändiga kontserdilavadel, aga möllan lustiga ka tänavatel noortega. Kui on võimalik muusikat teha, siis ma väga risti ette ei löö. „Jazzkaare“ kontoris on üks lamp, mille all seistes tuli pähe väga huvitavaid mõtteid, selle all toimusid koosolekud. Sealt tulid kõik need linnaruumiprojekti ideed, näiteks kerjust mängida, ja see, et kell kuus hommikul on vaja linnukostüümi pugeda ja pargis inimestele mängida. Kogu see festivali aeg on kevadel olnud selline väga omapärase emotsionaalse seisundi aeg – lähedki justkui heas mõttes hulluks.
Oled ka sageli repertuaari arranžeerinud ja juhatanud Estonian Dream Big Bandi, kui mõni kuulus esineja annab „Jazzkaarel“ bigbändiga kontserdi. Kuivõrd on sinul või „Jazzkaarel“ võimalik esitatavat repertuaari dikteerida? Kui paindlikud või uudishimulikud on välisartistid mängima palu, millest nad kunagi midagi kuulnud pole?
Aimla: Enamasti pole neil selleks aega, aga näiteks New York Voicese esilaulja Darmon Meaderiga mängisime koos minu arranžeeritud „Saaremaa valssi“. Ilmselt on ta üks vähestest ameeriklastest, kes on saksofoniga „Saaremaa valssi“ mänginud. Oli uhke tunne küll. Eks Anne teab, et see mõjub publikule tohutult hästi, kui mingit eesti asja on ka vahele pikitud.
Milline on Anne „Jazzkaare“ tiimi juhina?
Anu Luik: Anne on alati suhtunud oma töökollektiivi nagu perekonda. Tal võtab aega, et kedagi tundma õppida ja omaks võtta, aga kui keegi on kord juba sellesse ringi võetud, siis on ta südamlik ja tunneb kõigi vastu siiralt huvi – ei ole mingit ülemuse ja alluva suhet. Niikaua kui ma Annet tean, on ta töötanud seitse päeva nädalas. Kontor on Annele nagu kodu, siin käib ta iga päev. Sellepärast meie kontor ongi nii kodune ja hubane, teisiti ei saakski olla.
Mina tulin „Jazzkaarele“ vabatahtlikuks X klassis koos kolme klassiõega, praeguseks olen „Jazzkaare“ juures olnud väga kaua.
Esmamulje Annest on see, et ta on eemalolev. Tal on erakordne keskendumisvõime, sellega harjumine võtab natuke aega, kuni saad aru, et ta on tegelikult oma mõtetes. Väga Annelik on see, et ta tuleb oma mõttemaailmast välja poole lause pealt ehk ta alustab lauset just sealt, kus tema mõte jäi pooleli.
Kas temaga koos töötamiseks on vaja mingit kohanemisperioodi, et programmeerida end sinna lause kujuteldavasse algusse tagasi kerima?
Luik: Ma ei mäleta … Mäletan sellist Anne eemalolekut, aga kuna olin olnud kolm aastat festivalil vabatahtlik, oli mul see üleminek sujuv – ei mäleta, et mul oleks raske olnud.
Pealegi on peale päris-Anne, kes vahel kaotab mõttejärje, olemas ka raadio-Anne. Anne Ermil on raadiotegijana nii suur kogemus, et niipea kui ta annab intervjuud või räägib esindusfunktsioonis, lülitab ta ennast sekundiga ümber raadiohäälega Anneks. Sellest hetkest kaovad tal ära kõik parasiitsõnad ja ta on minu meelest üks väheseid, kes suudab rääkida kaunist, korralikult lausestatud head eesti keelt.
Eestis on Anne Erm oma „Jazzkaarega“ unikaalne. Aga kuidas paistab see üritus võrdluses mõne teise omanäolise festivaliga, kus on mingi väga selge oma joon?
Mihkelson: Ma ei tooks võrdluseks isegi festivali, vaid „Jazzkaarest“ palju suurema plaadifirma ECMi. See on maailmas läbi löönud, muusikuid aktiveerinud ja suurt mõju avaldanud. Samuti ühe inimese muusikamaitse ja vaimustuspuhang – ning selle puhangu nimel tekkinud äritegevus on kogu asja kuhugi kaugele edasi viinud.
Kas Anne Erm ja Manfred Eicher oma toimimisviisilt mingil määral sarnanevad ka?
Mihkelson: Ei. (Naerab.) Olen Manfredit näinud täielikult endast välja minemas ja röökimas … Annet ei ole ma kunagi näinud endast välja minevat ja ma arvan, et ta ei lähe kunagi endast niimoodi välja. Anne jõud on leebem, naiselikum, ma ei ütle, et nõrgem. Nende meetodid on erinevad, aga see sihi poole tungimise jõud, mida muusika inimestes tekitab, on neil küll samasugune.
Anne fenomenaalne jõud on kestnud raugematult aastakümneid. See on täiesti hämmastav, ma ei tea ühtegi teist sellist inimest. Ikka on mingid tõusud ja mõõnad, aga mitte Annel – tema on kogu aeg rühkinud meeletu jõuga edasi.
Raul Sööt: Mina portreteeriksin Anne Ermi ikkagi loodusnähtusena. Jah, see sõna võib olla natuke veider, aga mitte päris kohatu. On inimesi, kes mingeid asju liigutavad, käima tõmbavad ja käigus hoiavad, selleks et tekiks keskkond ja et inimesed koonduksid mingi mootori ümber. Aga kõigepealt peab olema see mootor, see käivitaja.
Kui otsida ajaloos mis tahes suure sündmuse juuri, siis jõuab sageli välja ühe indiviidini. Tavaliselt hakatakse vaidlema, et kui seda inimest ei oleks olnud, kas see protsess oleks üldse toimunud. Siin võiks küsida samamoodi, aga fakt on, et Anne Ermi isikuga on seotud nii „Jazzkaar“ kui ka Eesti džässielu laiemalt. Kas keegi võtab ette ning alustab sihilikult ja teadlikult sellist protsessi? Ilmselt mitte. See protsess sõltub inimesest, kes teeb seda niikuinii, see on tema elu osa. Anne on selline isik – loodusnähtus ja mootor, mis on need asjad käima tõmmanud.
-
Vaikuse valgus ja armastav naeratus
Lembit Peterson: „Tähtis on selles näidendis, et vaikus kõneleks. Vaikus on kõige kaunim muusika. Siis on tegelased silmitsi (paus) selle vaikusega, mis kõikide vaikuste taga on.“ („Teatrivara: „Godot’d oodates““, ETV, 1987.)
Lavastaja Lembit Petersoni elutöö algus on Samuel Becketti „Godot’d oodates“ (Noorsooteater, 1976). Panso kooli VII lennu tudeng mõtles küll toona hoopis Molière’ile. Ta meenutab oma teise „Misantroobi“ lavastuse kavalehel: „Esmakordselt puutusin selle tekstiga kokku lavakunstikateedris, kus ühel semestril lavastasime katkendeid värssnäidendeist. [—] Tahtsin „Misantroobi“ võtta oma diplomitööks. Panso ütles: „Te juba tegite Molière’i.“ Vastasin, et meeldib, teeks nüüd terve näidendi. „Siis tehkegi eluaeg Molière’i!“ ei kiitnud ta oma äkilise naljaga minu valikut heaks. Lõpuks valisin Becketti „Godot’d oodates“. Kuid Molière jäi üheks minu lemmikautoriks …“
Mõnusa mõttemänguna võime täna kahelda, kas Molière’i lavastus oleks kujunenud pooltki nii sündmuslikuks, nii avastuslikuks kui esimene Becketti lavastus Eestis – nagu tollal toonitati, esimene Nõukogude Liidus. Neil, kes mäletavad lavalt hoovanud ootuse vaikust, on põhjust olla õpetaja Pansole tänulik.
Lembit Peterson: „Kõige kummalisem ja meeldejäävam kogemus seoses selle lavastusega oli … ma ei oska ka seda seletada. See oli, nagu vaataksid tervet etendust, ja etenduse seest justkui kiirgab sulle vastu üks armastav naeratus.“ („Vastab Lembit Peterson“, TMK 1998, nr 8-9.)
Lembit Petersoni lavastuste nimekirjas korduvad autoritena sihikindla(ma)lt Molière, Shakespeare, Calderón, Võrõpajev. Koos ootuse ja vaikuse intensiivsusega meenuvad Sulev Luige (Estragon) ja Aleksander Eelmaa (Vladimir) intonatsioonid. Ja järsku seisab mälulaval Eelmaa Sassi vana näitleja Heinar, kes küsivalt sõnu sõrendades lausub: „Elu … töö … au … hind …“ Tegelane on pärit Andri Luubi näidendist „Tuvi“, lavastajaks pole isa, vaid tütar, Maria Peterson (2013). Aga ta sobib siia hetke imehästi, oma südamliku huumoriga.
„Huumor on hinge tarkus,“ tsiteeris Lembit Peterson Goethet, kui jõulukuul 2022 Tammsaare muuseumis „Kõrboja peremehe“ uue ilmumise puhul Katku Villust mõtiskles. Kärme sööst Petersoni filminäitleja-aastaisse, 1979–1982 sündis kolm ununematut filmirolli, igaüks eripalgelise sarmi ja oma silmavaatega: Simonet („Hukkunud alpinisti hotell“), Katku Villu („Kõrboja peremees“), Taaniel Tina („Arabella, mereröövli tütar“). Filmiosi on hiljem õige harva, kuni vanaisa Roberti rollis („Seltsimees laps“, 2018) näeb Petersoni ajastutäpsust ja jonnakat väärikust, võrratus humoorikas partnerluses Maria Klenskajaga vanaema osas.
Aga olin alles Lembit Petersoni lavastajateekonna hakatuses. Ega see põgus kirjatükk, napp mälumosaiik nagunii hõlma elutööd, mis nüüdsest koos tunnustusega rõõmsalt kestab. Juba varakult sõnastas Lilian Vellerand: „Lembit Peterson, alles teise lavastusega üldsuse ette astunud, tõotab saada meie noorema režissuuri üheks kannatlikumaks ja filigraansemaks inimeseuurijaks.“ („Suurepärane sarvekandja“, Noorte Hääl 5. II 1978.) Vastuseks pillab repliigi T. S. Elioti „Kokteiliõhtu“ tegelane sir Henry: „Kas olen mina läbipaistev või olete teie läbinägev.“ Sest nüüd, kus lavastusi on kogunenud kuuekümne ringis, jätame välja ühe sõnakese – „noorema“ – ja 45 aastat tagasi kirja pandud tõotus peab paika.
Petersoni lavastuste nimekirjas korduvad autoritena sihikindla(ma)lt Molière, Shakespeare, Calderón, Võrõpajev. Praegu valmib Theatrumis Shakespeare’i komöödia „Mõõt mõõdu vastu“.
Kui veelgi tsiteerida klassikuid, siis esimese „Misantroobi“ lavastuse puhul (Noorsooteater, 1986), kus lavastaja ise oli Alceste’i rollis, kirjutas Mati Unt: „Ütleme otse: Lembit Peterson pole elu-, vaid vaimulähedane. Niisugusest suhtumisest olgu varjundatud ka meie hinnang „Misantroobile“, tema detailidelegi. Kui Peterson laval istub, siis kohendab ta mantlit liigutusega, milleks on võimeline vaid vaimne mees. See liigutus jääb meile meelde ja arendab meid enam kui mõni tiraad, ehkki ma ei tea argielus naljalt ühtki paika, kus niisugust liigutust võiks proovida järele teha.“ („Kasutu, aga vajalik“, TMK 1987, nr 6.)
Paneme kokku need mõned märksõnad: „vaikuse muusika“, „armastav naeratus“, „kannatlik ja filigraanne inimeseuurija“, „vaimulähedus“ … Ja lisame Petersoni saatesõnast ta teisele „Misantroobi“ lavastusele Theatrumis aastal 2011: „Näidendit lugedes näen oma kujutluselaval tegutsemas inimest, kes on ühtaegu austusväärne ja naljakas. Kuidas selline kombinatsioon on võimalik, on autori saladus.“ Ka lavastaja saladus, autoriga kahasse.
Lembit Petersoni eluteel ja -töös on väga oluline õpetajaamet (loe: kutsumus), mitte üksnes koolmeistri ja õppejõuna, vaid ka lavastajana ja isiksusena. Ta on 1994. aastal asutatud Theatrumi kunstiline juht, lavastaja, publiku rõõmuks aeg-ajalt ka näitleja. Filmirollidest distantseerus Peterson noore mehena teadlikult. Teatrilavalgi näeme teda harvem kui igatseks, aga selles peitub ja paotub valikute tarkus. Kui Adolf Šapiro kutsus ta Nikolai Petrovitš Kirsanovi rolli (Turgenevi „Isad ja pojad“, Tallinna Linnateater, 2002), kohtus laval vaimustav trio: Lembit Peterson, Mikk Mikiver, Aarne Üksküla; mõistagi partnerluses poegade põlvkonnaga.
Theatrumi laval on Petersoni rollide seas nii isad kui ka kuningad, igaühel oma isikupära, oma saladus. Sel teatril on väärt komme hoida olulisi lavastusi kaua mängukavas. Nimitegelast Florian Zelleri „Isas“ (lavastaja Maria Peterson, 2016) mängib Peterson tänini. Kirjutasin vastukajas: „Rollilahendus tõuseb argitasandi kohale: André on võluvalt tabamatu, roll viivleks pidevalt justkui õhus, nii mõttekäikudes, kõnerütmis kui plastikas. [—] Veel üks isa küsilause jääb kummitama iseäraliku sõnakasutusega: „Millega te elus tegelete?“ See näib formaalse viisakusküsimusena, aga siit saab mõelda edasi. Tõepoolest, millega me siin elus tegeleme? Mida üksteisele ütleme ja ütlemata jätame, kuni kell veel n-ö adekvaatselt tiksub, nii käerandmel kui peas kui südames.“ („Enne kui vana puu lehed lendavad tuulde“, Sirp 13. I 2017.) Vastuseid olemise põhiküsimustele aitavad Theatrumi teatriõhtud hingepõhjas tunnetada. Huvitav, et kui film „Isa“ jõudis autor Zelleri lavastuses ekraanile (2020), nappis Anthony Hopkinsi osalahenduses nimelt saladuseväge. Film mõjub lohutuma, argisemana.
Lembit Petersoni praegu uusim suurroll on kuningas Bérenger I (Ionesco „Kuningas sureb“, lavastaja Maria Peterson, 2021). Pöörane näitemäng, prognoosimatu žanrimuutusega, rabava lennusööstuga aja(tund)likust tragikoomilisest diagnoosist igaviku lävele.
On olemas mõiste „autoriteater“. Seda annab tõlgendada mitmeti, eks seeüle ole küllaga polemiseeritud. Aga Theatrumi laval oli Pedro Calderón de la Barca „Suur maailmateater“ (2018), kus Autori rollis vaheldumisi lavastaja Lembit ja Marius Peterson. Olen mõelnud … isegi mitte mõelnud, vaid südamega tundnud, kuis Theatrumi pärisosaks on ja jääb autoriteatri tähendusmahu avardamine.
Kord ühes teleintervjuus lausus Lembit Peterson vaikselt: „Looja – Jumal on armastuse autor.“ Ja naeratas.
-
Rahvusvaheline laureaat Priit Pärn
Kõigepealt tuli Priit Pärn Tapalt. Siis tuli ta Tartu ülikooli bioloogia erialalt. Siis tuli ta kaskadööriks legendaarse nn mõõga ja mantli filmi „Viimne reliikvia“1 juurde (tegelaskujuks nimetu Mässaja). Siis mingil hetkel tuli tal karikaturistina trükiajakirjanduses silma paistmine aina paremini välja. Siis tuli ta Rein Raamatu kutsel Tallinnfilmi joonisfilmiosakonda tüübikunstnikuks. Seejärel tuli ta ära Tallinna Botaanikaaiast, kus töötas taimeökoloogina. Siis asus ta Tallinnfilmiga juba püsivasse töösuhtesse joonisfilmirežissööri ja -stsenaristina.
Siis liikus ta karikatuurist edasi teiste graafikatehnikate juurde, hankis ateljee ja trükipressi. Siis oli ta pälvinud oma autorifilmidega juba esimesed festivaliauhinnad. Siis, kui talle tundus, et ikkagi päris sellist joonisfilmi teha ei saa, nagu tahaks, liikus ta rohkem lastekirjanduse illustratsiooni juurde. Siis, kui juba tohtis teha, olid saabunud perestroika ja glasnost ning tema süsteemikriitiline 25minutiline joonisfilm „Eine murul“ (1987) pälvis toona pretsedenditu arvu rahvusvahelisi festivaliauhindu (kaasa arvatud tagantjärele kurioossena mõjuva I preemia üleliidulisel filmifestivalil).
Siis – või tegelikult veidi varem – tuli ta nutika kujundileiu peale, kuidas võtta kokku parasjagu aktuaalne fosforiidisõda ning toonase Eesti NSV loomeliitude häälekandjas Sirp ja Vasar ilmus kurikuulus karikatuur „S***a kah!“ (1987), mis tõi väljaande peatoimetajale kaasa parteilise karistuse. Siis ta (peaaegu) lõpetas karikatuuride joonistamise, kuna see valdkond oli tema jaoks suuresti ammendatud. Siis üsna varsti pandi huumoriajakiri Pikker kinni ka, Sirp õnneks ilmub edasi.
Siis tellis Eesti Reklaamfilm Olav Osolini isikus temalt 40sekundilise elektrienergia kokkuhoiule manitseva reklaamfilmi „Lahkudes kustuta valgus“ (1988), mis pälvis Cannes’is rahvusvahelisel reklaamfilmide festivalil Pronkslõvi (see peaks olema üldse ainus Nõukogude Liidule omistatud auhind sel festivalil). Siis ta üldse reisis palju, osales üle maailma žüriides, esines anima-alastes õppetubades, tegi näitusi, müüs oma joonistusi ja graafikat. Siis varises NSV Liit kokku.
Priit Pärn: teadaolevalt ainus inimkonna esindaja, kes on saanud nii Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia (1989) kui ka Eesti vanima ja auväärseima kunstipreemia, Kristjan Raua nimelise preemia (2002). Siis, seal kusagil keset neid pööraseid muutusi, justkui keeristormi silmas, valmis (nüüd juba rahvusvahelise kaasrahastusega) 30minutiline „Hotell E“ (1992), kahe vastandliku süsteemi võrdlus, mis pole oma aktuaalsust kaotanud tänini. Siis, paarkümmend aastat hiljem, hääletasid animafilmi rahvusvahelise assotsiatsiooni ASIFA eksperdid selle viimase poole sajandi parimate animafilmide hulka (36. kohale; 11. kohale tuli „Eine murul“).
Siis läks ta Turu linna Soome ja hakkas animatsiooniõppejõuks. Siis deklareeris ta järjekordselt, et ei tee enam ühtegi filmi. Siis mingil hetkel kutsus Siim Kallas teda poliitikasse, aga ta ei läinud. Siis ta tegi Janno Põldmaga kahasse järgmise filmi „1895“ (1995), mida auhinnati veel rohkemgi kui eelmisi.
Siis valmis „Porgandite öö“ (1998), mis sai teiste auhindade hulgas grand prix Ottawa rahvusvahelisel animafilmide festivalil Kanadast. Siis tuli Ottawast Chris J. Robinson ja kirjutas eestlaste animatsioonist lausa eraldi ingliskeelse raamatu „Between Genius & Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation“ (Varrak 2003). Siis see tõlgiti eesti keelde, aga sellega läks lubamatult palju aega ja elu oli vahepeal edasi arenenud.
Siis tuli tema kolleeg Hardi Volmer, kes tegi temast – oma meetodeid kasutades – üsnagi mängleva dokumentaalfilmi „Mees animatsioonist“ (2005). Aga juba varem tuli tema kaasvõitleja Toomas Kall, kes koostas temast – kogenud toimetajapilku kasutades – ammendavalt entsüklopeedilise raamatu „Pärnograafia. Priit Pärna joonistusi 1964–2006“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006). Seejärel üsna varsti tuli isikunäitus Kumu kunstimuuseumis, mis kroonis tema karjääri sürrealistliku graafika viljelejana.
Siis vahepeal tulid juba järgmised filmid, järgmised auhinnad, järgmised animatsioonitudengite juhendamised. Siis tuli ta Signe Kivi kutsel Turust üle Eesti Kunstiakadeemiasse (EKA), et siin animatsiooniosakond luua. Siis ta lõi selle. Siis möödusid aastad ja osakonna tudengifilmidele oli Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise ajaks laekunud ühtekokku juba sadakond rahvusvahelist auhinda.
Siis olid tegelikult juba ka need ajakirjanikud, kes muidu ühegi eesti kultuuritegelase nime ei tea, hakanud asjalikul ilmel rääkima temanimelisest rahvusvahelisest animatsioonikoolkonnast, mis toob Eestile piiri taga palju kuulsust. Siis oldi aga paraku ka „Eesti kui animatsioonimaa“ loosungist juba nii pimedalt vaimustatud, et rahastati ka igasugust kommertsi, mis võinuks ideaalis ise ennast tasa teenida, või siis muud infantiilset pahna, mille õiglane trajektoor oleks pidanud suunduma joonestuslaualt otse paberikorvi.
Siis lammutati EKA vana peahoone. Siis taganes kunstirahvas kangelaslikult väärtuslikumalt krundilt vähemväärtuslikule, aga hea vähemalt, et hing sisse jäeti. Seejärel oli Pärnal vist mingi plaan minna animatsiooniosakonnaga üle Tallinna ülikooli alla, aga sellest ei saanud asja.
Siis tuli ta üheks akadeemiliseks aastaks – koos oma abikaasaga ehk justkui poole kohaga – vabade kunstide külalisprofessoriks oma alma mater’isse, Tartu ülikooli. Siis mingil hetkel ta emeriteerus EKAst, aga juhendab ikka edasi. Seejärel – see juhtus tegelikult üsna hiljuti – pääses üks tema kunagisi õpilasi oma autorifilmiga lühianimatsiooni kategoorias lausa Oscari eelvalikusse, olles enne kogunud 120 festivalilt 43 auhinda.2
Siis oli ta hakanud saama – või tegelikult oli see juba tublisti varem – riburadapidi ka igasuguseid elutööpreemiaid. Tähtsaim neist on ehk ASIFA elutööpreemia 2002. aastast – mis see nüüd teeb, enam kui 20 aastat tagasi? Välismaalt on talle tulnud vähemalt kuus elutööauhinda ja hiljuti, 2019. aastal tunnustati teda Eesti Kultuurkapitali elutööpreemiaga. Nüüd tuli 2023. aasta riiklik kultuurivaldkonna elutööpreemia lisaks – kus on, sinna antakse. Palju õnne, Priit Pärn!
Eestlased on väga õnnelik rahvas, et neil selline suurkuju on. Teist sellist ei ole. Siis veel: loovisiku suurus ei väljendu ainult auhindade arvus, vaid ka tema loomingu diapasoonis. Näiteks on Pärn lisaks eespool mainitud (ja ruumipuudusel mainimata jäänud) preemiatele pälvinud teadaolevalt ainsa inimkonna esindajana nii Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia (1989) kui ka Eesti vanima ja auväärseima kunstipreemia, Kristjan Raua nimelise preemia (2002) – tehke järele või makske kinni.
Siis tunnustusest veel seda, et kui Tristan Priimägi kirjutas viimasest sajandist oma menuki „101 Eesti filmi“ (Varrak 2020), siis kõige suurema arvu filmidega oli seal esindatud just Pärna looming. Ja siis peaks lõpetuseks samuti meenutama Jaan Ruusi üht kommentaari, et ka Federico Fellini alustas karikaturistina – ja arvestades, kui palju Ruusile Fellini meeldis, siis olnuks tal ilmselt keeruline, et mitte öelda võimatu, Priit Pärna aadressil suuremat komplimenti välja mõelda.
1 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.
2 „Sierra“, Sander Joon, 2022.
