Hasso Krull

Mängufilm „Furiosa“ (Austraalia-USA 2024, 149 min), režissöör George Miller, stsenaristid George Miller ja Nico Lathouris, operaator Simon Duggan, helilooja Tom Holkenborg. Osades Anya Taylor-Joy, Chris Hemsworth, Tom Burke, Elsa Pataky, Lachy Hulme jt.

Kuigi „Mad Maxi“ juured on 1970. aastates, mõjub filmisari päevakajalisemalt kui kunagi varem. Kunagine kütusekriisihirm on asendunud düstoopilise hoiatusega ennast hävitanud liigist ning feministliku fantaasiaga meeste alpusest.

Puuduste poolus

„Furiosa“ suurt vaatemängu jälgides võib hämmastada, et sari on alguse saanud 1979. aastal sisuliselt põlve otsas tehtud iseseisvast filmist – mitte kaugel sellest, kuidas alustasid kümmekonna aasta pärast näiteks Steven Soderbergh („Seks, valed ja videolint“¹) või Robert Rodriguez („El Mariachi“²). „Mad Maxi“³ valmimiseks kulus 400 000 Austraalia dollarit, mille Miller märkimisväärses osas kokku laenas ning mis võrduks tänapäeva vääringus umbes kahe ja veerandi miljoni euroga.

Kujutati lähituleviku Austraaliat, mis meenutab võrdluses järgmiste osadega siiski veel üsna äratuntavat tsivilisatsiooni. Näiteks sõidavad ringi viimased riismed organiseeritud korrakaitsest, nende hulgas nimitegelane Max Rockatansky (Mel Gibson), kes satub vastamisi psühhopaatidest motojõuguga. Film tõi oma eelarve tagasi peaaegu kahe­sajakordselt, purustas toona kõik tulu­rekordid ning tegi George Millerist üleöö nõutud lavastaja ja peaosalisest Mel Gibsonist riigi ühe suurima filmitähe.

Kuigi esimese osa puhul dubleeriti näitlejate Austraalia aktsendiga tekst Ameerika turu jaoks, oli löödud pärani uks läände, saareriigi vaatest õigemini itta, ning seeläbi üleilmsele turule. Juba kahe aasta pärast valmis järg „Maanteesõdalane“⁴, kõvasti kallim ja suurejoonelisem vaatemäng, mis juhatas publiku esmakordselt kõhedasse ja perverssesse düstoopiasse, mis on tuttav „Raevu teest“⁵ või „Furiosast“.

1981. aasta „Maanteesõdalase“ paadunud fännidele võis „Raevu tee“ mõjuda kolm ja pool aastakümmet hiljem märksa väiksema maksahaagina kui paljudele teistele. Juba toona põlistati filmisarja põhilised motiivid: üksikuid tekstikatkeid poetav peategelane, kõiksugu juppidest kokku klopsitud masinad, pikad tagaajamised maanteel ja ihaldatud toorainet vedava tankeri kaaperdamise katsed.

Igal juhul osutus ka „Maanteesõdalane“ äärmiselt edukaks ning hõisati nii üheks kõigi aegade parimaks märuliks kui ka järjeks. Ilmselt võib filmi ühtlasi tänada Austraalia karjakoerte jätkuva menu eest – just sellest tõust punase kaelarätiga neljakäpaline saatis filmis vaikivat Maxi.

Peadpööritava menu tuules oli tee avatud ka kolmandale osale ning kõik võimalused justkui valla. 1983. aastal hukkus aga helikopteriõnnetuses kahe esimese osa produtsent ja Milleri lähedane sõber Byron Kennedy, mistõttu langes kogu asi küsimärgi alla. Miller on hiljem tunnistanud, et Gibsoni kõrvale Tina Turneri toonud 1985. aasta „Kõuekuppel“⁶ valmis leina ja apaatia mõjuväljas. Kuigi tagasiside polnud üheselt negatiivne, heideti triloogia lõpuosale ette tonaalset pööret lastefilmi poole ning liiga erinevate ideede kokku klopsimist, tulemuseks laialivalguv fantaasia, mis kahvatus kahe eelmise filmi kõrval.

„Raevu tee“ õppetunnid

Sellega võinuks kaheksakümnendate üheks märulieeskujuks saanud Maxi saaga ka lõppeda. Miller palgati tegema eriilmelisi filme „Eastwicki nõidadest“⁷ ülimenuka koguperelooni „Babe“⁸. Gibsonist sai aga üks suuremaid üheksakümnendate Hollywoodi staare: „Surmarelva“ („Lethal Weapon“) märulisarja peaosaline ja pealekauba veel parima lavastaja Oscari võitja ajaloolise draama „Kartmatu“⁹ eest.

Austraalia tühermaa ei kadunud aga žanrikameeleoni Milleri mõtetest ning läbi aastate kirjutas ta suuresti sahtlisse seal seiklevatest tegelastest rohkelt lugusid. Näitlejad on meenutanud, et Milleril on välja pakkuda põhjalik kujunemislugu ka kõige pisematele kõrval­osalistele, teiste seas ka meeldejäävale leegitsevat kitarri plännivale Doof Warriorile. Pärast pikka vormumist läkski 2000. aastate alguses töösse „Raevu tee“. Nimiossa pidi naasma Gibson ja kõrvaltegelase Furiosana ette astuma Sigourney Weaver.

Edasine on juba osa filmiajaloo folkloorist ja üks kõigi aegade hullumeelsemaid produktsioone. Esmalt pandi projekt pausile 2001. aasta septembris World Trade Centeri terrorirünnaku järgse paanika ja Austraalia dollari nõrgenemisest tingitud eelarveraskuste tõttu. Seejärel osutus Iraagi sõja tingimustes keerukamaks plaanitud filmimine Namiibia kõrbes. Ning Gibson polnud jäämas rolli jaoks mitte üksnes liiga vanaks, vaid osutunud näitlejana juba toksiliseks: purjus peaga juhtimise süüdistustele olid järgnenud rassistlikud ja antisemiitlikud väljaütlemised – üks skandaal ajas teist taga.

Tagantjärele võib pidada imeks, et „Raevu tee“ 2015. aastal üldse kinodesse jõudis. Isegi siis, kui peaaegu võimatuna näinud kombel oli Maxi rolli astunud palju kiidetud briti näitleja Tom Hardy ning tema ekraanipartnerina hüütud välja Oscari-võitja Charlize Theron, lükkusid võtted veel korra edasi, kui plaanitud piirkonda Austraalias tabasid maa kasutuskõlbmatuks muutnud paduvihmad.

Sama pööraseks osutus kurikuulsalt keeruline neljakuune võtteperiood Namiibias. Filmi staarid põrkusid omavahel, stsenaariumi asemel kasutati sageli Milleri põhjalikke jooniseid, tervikpildist polnud aimu kellelgi peale lavastaja, suur osa tehnilisest poolest nuputati käigu pealt välja ja pärast eelarve ületamist püüdis stuudio võtteid sunniviisiliselt peatada. Kavandatud finaal jäigi filmimata ning viimased stseenid saadi purki mõne tunniga enne seda, kui stuudiobossid kohapeale käsipidurit vajutama saabusid. Sellest kõigest valmis ka kohustuslik lugemine igale filmisõbrale, asjaosaliste meenutustest koosnev äärmiselt haarav raamat „Veri, higi ja kroom. „Raevu tee“ metsik tõsilugu“¹⁰.

Peategelane

Hukatusliku egoprojektina paistma hakanud „Raevu tee“ osutus sensatsiooniks, mis võeti vastu vaimustusega, pälvis kuus Oscarit ning on nüüdseks hinnatud üheks läbi aegade parimaks märulifilmiks ja üheks kümnendi parimaks filmiks üldse. Sedavõrd võimas on ekraanile toodud suures osas arvutiefektideta loodud märuliooper: peaaegu kaks tundi tagaajamist, fantaasiaküllast ja kaelamurdvat adrenaliinisööstu läbi armutu tühermaa.

„Raevu tee“ tegi Maxi loos veel hoopis teistsuguse, veelgi ootamatuma pöörde. Hollywoodi sihtgruppide kaardil kuulusid seeria eelmised lood selgelt meeste meelelahutuse kasti: õline, karune ja isane märul võinuks Oscari kaalukategooria asemel kuuluda kokku pigem „Kiirete ja vihaste“ („The Fast and the Furious“) frantsiisiga.

Milleril oli varuks midagi muud. „Raevu tee“ taandas nimitegelase sisuliselt kõrvalossa omaenda filmis ja tähesära haaras endale hoopis Theroni kehastatud Imperaator Furiosa, kes otsustab erinevalt Maxi avantüristlikust, üksildasest ja enesekesksest kulgemisest päästa kurja Immortan Joe käest trobikonna sünnitusmasinateks vangistatud naisi. Film kuulutati seega ka feministlikuks seisukohavõtuks ja seda enne #metoo globaalset lainet, mille ajel asuti soorolle nii ühiskonnas kui ka ekraanil terasemalt läbi valgustama.

Pilt pole siiski üheselt maasikavahune ja õilis. „Raevu tee“ edu tuules ilmusid näiteks Furiosa taustalugu avavad koomiksid, millel ilutseb teiste stsenaristide kõrval ka Milleri nimi. Kuigi jääb segaseks, milline on olnud nende sünnis tema roll, esitavad need vastupidiselt filmile regressiivse ja suisa misogüünse pildi, kus Furiosa peamiseks motivaatoriks on seksuaalne trauma, Immortan Joed on aga kujutatud oma haaremi kaitsjana, naisi lihtsameelsete kraaklejatena ja aborti ühemõtteliselt mõrvana.

Nii-öelda kaanonisse see taustalugu igatahes ei kuulu ega ole ka osa värskest „Furiosa“ filmist. Väidetavalt oli Milleril juba „Raevu tee“ eel valmis ka kaks eellugu: „Tühermaa“ („Wasteland“) Maxist ja „Furiosa“ Imperaatorist. Kuigi Theron olevat teinud ettepaneku filmida esimesena just viimane, sõltus see omakorda „Raevu tee“ kassaedust ning venis sarjale iseloomulikult aastaid, kuna Miller käis tootjafirma Warner Brosiga saamata jäänud tasu pärast kohut. Stuudio argumenteeris, et Miller tegi neile lubatud 100minutise peresõbraliku seikluse asemel 120minutise ülivägivaldse märuliorgia.

Kodutee

Igal juhul veeres pikalt Raevu teelt otse tänavuse Cannes’i filmifestivali punasele vaibale ja sealt ekraanidele üle maailma „Furiosa. Mad Maxi saaga“. 120 minutist sai seekord 148, Max kadus ekraanilt täielikult, ühe pika tagaajamise asemel toodi aga ekraanile terve kümnendi vältav suurekssaamislugu väikese tüdruku röövimisest müütilisest oaasist nimega Roheline paik ning jõudmisest kahe rivaalitseva sõjapealiku, Immortan Joe (Lachy Hulme) ja seekord peamise kurjami Dementuse (Chris Hemsworth) võimumängude keskele.

Furiosana astub siin üles – ehkki viiest filmi peatükist lõpuks vaid kolmes, sest eelnev kujutab tegelast nooremas eas – Anya Taylor-Joy. Vaid 28aastasena maailma kuumimate nimede sekka kerkinud näitlejat soovitas Millerile teda „Eile öösel Sohos“¹¹ peaosas juhendanud lavastaja Edgar Wright. Ehkki Taylor-Joy on saanud kõva näitlemiskooli filmides nagu „Emma“ ja sarjades nagu „Lipugambiit“¹², on tema trumpkaardiks tugev balletitaust. Seetõttu on ta äärmiselt ekspressiivne kehaliselt ja ka pilgult. Ilmselt ei tule enam kellelegi üllatusena, et dialoogi on peaosalise ning muude tegelaste huulil üsna vähe. Sellele vaatamata ei jää Furiosa grammigi alla märuližanri naisiidolitele, nagu Ellen Ripley või Sarah Connor.

Miller ise on öelnud, et on võtnud eeskuju ühtaegu tummfilmiajastu ühelt eredamalt tähelt Buster Keatonilt ja mütoloogiate uurijalt, monomüüdi ehk kangelase teekonna populariseerijalt Joseph Campbellilt. Just kangelase teekonda on Miller „Mad Maxi“ filmisarjas uurinud, ehkki see on kandunud ka teistesse tema töödesse – isegi rääkiva põrsa kujutamisel kahes „Babe’i“ filmis. Milleri kangelased pole siin klassikalised head ja halvad, vaid nende katsumused on moraalselt pahupidi paisatud maailmas märksa keerukamad.

Olgu sõnade ja lihtsate eetiliste seisukohtadega kuidas on, vaatemängu on „Furiosas“ igatahes küllaga. Ehkki silma riivavad pisut digiefektid, mis muudavad toimuva vahepeal kummisemaks, kui seda näeb „Raevu tees“, jätkub hullu konstruktori anarhiline loomingulisus kõiksugu masinate ja tagaajamiste varal. Karta pole seega midagi ka naiste kasvavat rolli filmitööstuses pelgavatel mehepoegadel. Isegi kui võrreldavat üllatusmomenti ei jagu, ei jää seekord kihutamine „Raevu teele“ alla, lisandunud on näiteks kaarikut meenutav mootorratas, deltaplaanid ja mitmed muud sõgedad liikumisvahendid.

Ilmselt sõltubki „Furiosa“ nautimise tase suuresti võimest lasta lahti uue „Raevu tee“ ootusest. Hingetuks võtvat ja kaelamurdvat ahelplahvatust korrata on keeruline, kui mitte võimatu. Seekordne tempo on aeglasem, atmosfäär hooti tumedam, tegelaste õlgadel rohkem olemuslikku raskust. Kuigi endiselt võib seda kõike vaadata bensiinilõhnase meelelahutusena, näivad Millerit paeluvat märksa eksistentsialistlikumad küsimused. Kuidas lootusetus maailmas lootust säilitada? Mis sellele kaasa aitab? Kas säärases elukestvas traumas on üldse võimalik inimeseks jääda? Kas peale jääb lootus või viha?

Teispool düstoopiat

„Mad Maxi“ sarja tulevik on praeguse seisuga suur küsimärk. „Furiosa“ senine kassatulemus on jäänud alla loodetu. Ligi kuu ajaga on suurematelt turgudelt õnnestunud teenida küll piisavalt, et teha tasa otsesed tootmiskulud, kuid teatavasti tuleb tänapäeva ärioludes see summa vähemalt kahekordistada, sest meeletu raha lisandub reklaami- ja kõiksugu muudeks turunduskuludeks.

Rohelist tuld ootab Maxi eellugu „Tühermaa“, mis peaks sarja juurde tagasi tooma Tom Hardy. Fännid nõuavad ka järge „Raevu teele“, et näha, kuhu Furiosa juhtimisel edasi jõutakse. See eeldaks ilmselt ka Theroni naasmist ning kuuldavasti ongi Theron ja Hardy pärast koledaid põrkumisi võtetel vähemalt osaliselt rahu teinud. Palju 79aastase Milleri paagis veel kütust jagub, on eraldi küsimus.

Vähemalt sama suur väljakutse on aga senise edu järel välja mõelda, mis suunas kujutatavat maailma edasi arendada. Huvi selle vastu Milleril kindlasti on, kuid kõiksugu sisutühjade järgede ning kõrvallugude ajastul ei paista tegijaid motiveerivat ka lihtsalt ühe järjekordse frantsiisi tööshoidmine. Seetõttu pole „Mad Max“ ka iialgi olnud Marveli või mainitud „Kiirete ja vihastega“ sarnane rahamasin.

Tundub, et „Furiosas“ on mindud lõpuni nii feministliku allegooria kui ka kujutatud maailma puudutavate eksistentsialistlike tuumküsimustega. Kaks viimast filmi illustreerivad ilmekalt, mida teeb meie liigi ja meid ümbritseva maailmaga lõputu alfaisaste mõõduvõtt, kummivilistamine, kõvatamine ja kõige muu oma võimu põlistamise ressursiks pidamine. Hoopis keerulisem drama­turgiline väljakutse oleks näidata alternatiivi, mõnevõrra lootusrikkamat plaani, milliseks võiks maailm kujuneda naiste juhtimisel.

1 „Sex, Lies and Videotape“, Steven Soderbergh, 1989.

2 „El Mariachi“, Robert Rodriguez, 1992.

3 „Mad Max“, George Miller, 1979.

4 „Mad Max 2: The Road Warrior“, George Miller, 1981.

5 „Mad Max: Fury Road“, George Miller, 2015.

6 „Mad Max Beyond Thunderdome“, George Miller, George Ogilvie,1985.

7 „The Witches of Eastwick“, George Miller, 1987.

8 Kui seafilmide sarja esimese filmi „Babe“ (1995) juures oli Miller stsenarist ja produtsent (lavastaja Chris Noonan), siis järjefilmi „Põrsas suures linnas“ („Babe: Pig in the City“, George Miller, 1998) lavastas ta juba ise.

9 „Braveheart“, Mel Gibson, 1995.

10 Kyle Buchanan, Blood, Sweat & Chrome: The Wild and True Story of Mad Max: Fury Road. William Morrow and Company, 2022.

11 „Last Night in Soho“, Edward Wright, 2021.

12 „Emma“, Autumn de Wilde, 2020; „The Queen’s Gambit“, Scott Frank, 2020.

Mängufilm „Kriitiline tsoon“ („Mantagheye Bohrani“, Iraan-Saksamaa 2023, 99 min), režissöör-stsenarist Ali Ahmadazadeh, operaator Abbas Rahimi. Osades Amir Pousti, Shirin Abedinirad, Maryam Sadeghiyan, Alireza Keymanesh, Saghar Saharkhiz jt.

Viimati Locarno filmifestivalil Kuldse Leopardi võitnud „Kriitiline tsoon“ algab pingelise kiirabisõiduga otse Teherani tumedasse südamesse, mille ligi 20 miljonit elanikku ühendav tunnelitest, teedest, elektriliinidest ja torudest koosnev veresoonestik hoiab öist metropoli elus. Linna kriitilist seisundit annab edasi Milad Movahedi muusika: kindla intervalliga korduv signaal mõõdaks justkui elu ja surma vahel kõikuva patsiendi südamelööke. Me liigume kirjaga „Ambulance“ varustatud pikapi järel läbi lookleva tunneli, kuni jõuame angaari, kus on sehkendamas suur hulk mehi. Kui kiirabi lahti tehakse, näeme seal patsiendi asemel hoopis suuri kotte kanepi ja hašišiga. Auto ümber kogunenud meeste ülesandeks on see kraam spordikottidesse ümber pakkida ja droog – nii narkootilise aine kui ka ravimi tähenduses – hädalisteni toimetada. Kui ühe harutunneli terasuks avatakse ja diilerid selle kaudu välja astuvad, mõjuvad nad natuke nagu moodsad söekaevurid, kes lastakse pärast vahetuse lõppu päevavalgusse, kuigi filmis töö alles algab – kogu kraam tuleb mööda pealinna laiali kanda. Nüüd liugleb ilmselt mootorrattale kinnitatud kaamera tunnelis otse selle mehise tirtsuparve ees ja laseb jälgida nende laialikihutamist. Mõni väntab ratta seljas, mõni kõnnib koguni jala, aga suurem hulk kiirustab siiski üksteisest mööda kõikvõimalikel mootorsõidukitel. Selles kõiges on midagi hüsteerilist, mis süvendab tunnet, justkui libiseks terve linn tõepoolest surmalähedasse seisundisse, kui droog õigel ajal kohale ei jõua. Nii nagu läbi­põlenud kiirabiarsti Frank Pierce’i (Nicolas Cage) Martin Scorsese filmis „Viimase vindi peal“¹ (1990), ootab ka „Kriitilise tsooni“ peategelast Amiri (Amir Pousti) ees pingeline öö. Kõrvus GPS-navigaatori kehatu selge naishääl, mis korrutab läbi filmi „Pöörake paremale. Pöörake vasakule. Tehke tagasipööre“, peab ta oma valge Peugeot 306 roolis vastama kõigile väljakutsetele.

Amir pole lihtsalt diiler, vaid paljudele eelkõige hinge- ja ihuarst, kelle ülesandeks on jõuda kõigini, kes tema abi vajavad. Ta riskib „patsiente“ aidates oma eluga, sest Iraanis on ranged seadused – narkokuritegusid karistatakse enamasti poomisega. Veidi nukrate silmadega lokkis juuste ja habemega turske Amir, kes kannab lühikesi pükse ja T-särki, võiks teistes oludes vabalt olla Seth Rogani laadne koomiline kangelane filmis „Ananassiekspress“², aga Teheranis on tema roll väga tõsine, sest rangelt keelustatud joovastavatel ainetel on islamiriigis karmim hõng kui vabameelses Ameerikas. Nendega tegelemine pole siin kordagi naljakas. Filmis on ühtmoodi salakaubaks nii oopium kui ka Tuborgi õlu, mida Amiri sõbrannast stjuardess talle välisreisilt kingiks toob.

Üksteise järel leiavad filmis aset sündmused, mis erinevad radikaalselt tüüpilisest diileri ümber keerlevast narkofilmist. Amir lohutab kanepi liigsest kasutamisest segi kamminud keskealist meest, kes tema süles nutma hakkab, ja soovitab tal vahepeal piiri pidada. Ta käib vanadekodus, kus nad pakuvad koos noore valget kitlit kandva põetajaga vanuritele šokolaadikoogikesi, mille sisse on pandud kanepiõli. Üksikute ja õnnetute inimeste nägudel võib korraks näha õnnevirvendust. Ta sõidab mööda tänavanurgast, kus mees- ja naisprostituudid pakuvad end möödasõitjatele, ja jagab kõigile tasuta kanepisigarette, et leevendada nende rasket elu. Järjekorras auto akna juurde astuvad inimvarjud suudlevad vastutasuks Amiri kui nende suure heategija kätt. Filmi teises pooles on pikem stseen mustas traditsioonilises rõivas lesest (Maryam Sadeghian), kes kutsub Amiri turgutama oma narkosõltlasest poega (Alireza Rastjoo), kelle pärast ta peab naabrite ees häbenema. Naine ütleb Amirile, et usaldab enne teda ja alles siis jumalat. Haiglasse ei julge ta poega saata, sest pole selge, mis temaga seal tehtaks. Amir rahustab õnnetut ema ja ütleb, et on näinud igasuguses seisundis inimesi ja oskab ka tema poja terveks tohterdada. Naise korterisse jõudes leiab ta eest blondeeritud juuste ja tätoveeringutega kahekümnese noormehe, kes apaatselt talle otsa vaatab. Amir võtab oma sinisest Fjällraveni seljakotist paar roosat tabletti (tükike lääne vaimu?) ja surub need noormehele suhu. Vähehaaval tuleb temasse elujõud tagasi. Surnu on äratatud ja meie lunastaja Amir liigub oma valge sõidukiga järgmiste abivajajate juurde.

Samas ei lase režissöör targu tohter-diileril mingiks jumalaks muutuda. Ta on eelkõige üksik veidi vormist väljas mees, kelle ainsaks elukaaslaseks on buldog nimega Fred, kes end tema jala vastu nühkides öösiti rahuldab. Filmi helikujundus rõhutab koera norisemist ja rögisemist. Samamoodi tuuakse filmis läbivalt esile ka inimese siseorganite tahtmatuid hääli. Akna tagant kostab armuvalus kasside hüüdu ja lindude huikamist. Öine Teheran mõjub džunglina, kus antakse voli kehalisusele, millele päevavalguses kohta pole. Riigi ametlik ideoloogia kodanike seda sorti madalaid külgi loomulikult ei tunnista. Teatavasti on aga repressiooni tulemus tihtipeale, et kehaline pinge plahvatab orgastiliseks füüsiliseks vägivallaks.

Allasurutud kehalisust, mis on valmis igal võimalusel korralikkuse hapra pinna alt välja tungima, toovad eriti hästi edasi filmi kõige intensiivsemad stseenid Amiri sõbrannast stjuardessiga (Shirin Abedinirad), kes lendudelt Amsterdami hangib talle eluga riskides oopiumi, marihuaanaseemneid ja juba mainitud Tuborgi õlut. Amiri auto on vaba maailm: kõik naised filmis võtavad siin kohe rätiku peast ja seda teeb ka stjuardess. Nad sõidavad pimedale põllule, kustutavad tuled ja nüüd on nad lõpuks ometi privaatses ruumis, kohas, kus keegi neid ei näe, eemal võimumeelsete valvsast pilgust. Stjuardess küsib Amirilt: „Mis sa teed, kui ma vahele jään?“ Amir ei oska midagi kosta ja ühmab, et vist ei midagi. Kumbki ei suuda ega taha musta stsenaariumi ette kujutada – see tähendab kindlat surma. Nad joovad õlut ja tõmbavad telefoni klaasi pealt valget puru ninna. Naine masturbeerib ning hakkab oigama, vähehaaval muutuvad need oiged lausa möirgamiseks. Hasan Mahdavi helikujundus toob võimsalt esile, kuidas naise seest pääseb valla mingi ürgne koletis. Korraga näevad nad tee teises otsas tulesid. Mingid mehed, kelle nägu pole hämaras näha, hüppavad autost välja ja jooksevad nende suunas. Amir tagurdab meeleheitlikult. Naine hakkab hüsteeriliselt kiljuma ja röökima. Ta tulistab mängult tagaajajate pihta, aga lasud kõlavad ehtsalt. Tagaajamise käigus ajab ta end poolest kehast autost välja ja röögib: „Fuck you! Fuck you!“ Need sõnad lendavad läbi Teherani õhu nagu kuulid, mis löövad turbanid peast kõikidel nendel vanameestel, kes hoiavad noori oma hirmuvalitsuse all. See on nende väikene revolutsioon, mäss otse linna südames, kriitilises tsoonis.

Filmi lõpukaadrites jõuame taas tänavate ja tunneliteni, mis nüüd üha kiiremas tempos meie silma eest läbi jooksevad. See on maailm Amiri pilgu läbi, kes pole kunagi välismaal käinud, sest kardab oma sõnutsi lendamist. Ta on kogu eluks aheldatud auto rooli sõitma lõputult samadel Teherani teedel. Ükski tee ei vii väljapääsuni, alati tuleb tagasipööre, ring algab uuesti. Kainena oleks seda sisyphoslikku olukorda igaühel võimatu taluda, aga suitsuses vines ei tundu see kõik nii hirmus – autos on ruumi revolutsioonile.

1 „Bringing Out the Dead“, Martin Scorsese, 1999.

2 „Pineapple Express“, David Gordon Green, 2008.