haridus

Sven Vabar kõneles lähemalt Gaston Bachelard’ist, näidates, kuidas tolle üldtuntus toetub tegelikult mingis mõttes unustusele – igaüks teab „Ruumipoeetikat”, kuid laiemat Bachelard’i mõtteraamistikku ei tunta. Esiteks võiks tal olla olulisem positsioon XX sajandi teadusfilosoofia mõjutajana, teiseks aga kuulub „Ruumipoeetika” tervesse suuremasse fenomenoloogilisse kujutlusvõime käsitlemise projekti, mille peamisteks teosteks on nelja elemendi (õhu, maa, vee ja tule) „poeetikad”. Kuigi on keeruline tabada nende teoste metodoloogiat või üldmudelit, annaksid need mõtteainet tänapäeva teadustele. Vabar tõi sellise fenomenoloogia ja teaduse ühenduse näitena Tim Ingoldi sotsiaalantropoloogia, mis Merleau-Ponty toel uurib näiteks maastikku kui elunemise kohta, mis põhineb eelkõige füüsilistel tajudel ning sellekohasel kujutlusvõimel. Ka Bachelard’i kujutlusvõime poeetikail nägi Vabar kasutamisvõimalusi tänapäeva psühholoogia-, ökoloogia- ja kirjandusteoorias. Seejuures tõuseb aga ilmselt omaette probleemina esile Bachelard’il endal eksplitseerimata probleem, kuivõrd universaalsed või kultuurispetsiifilised need poeetikad on.

Berk Vaheri ettekanne käsitles Uku Masingu romaani „Rapanui vabastamine”, pakkudes sellele tavapärasest „mäletamisväärsemat” positsiooni uue tõlgendusliku raamistiku kaudu. Vaheri arvates on tegu utoopilise eksotitsismi üsna puhta näitega. Eksotitsismi kui omaette õhtumaist kultuurisuundumust on uuemal ajal hakatud põhjalikumalt käsitlema, nähtus ise on alguse saanud XIX sajandi lõpust ning selle uurimise üks alguspunkte on Edward Saidi „Orientalism”. „Rapanui vabastamine” sisaldab kõiki olulisemaid eksotitsistliku kirjanduseose komponente: saar kui tegevuspaik, peategelasest eksoot, kelle suhe „puhtuse” ideaali on ühtaegu intiimne ja distantseeritud, ideaalnaise kuju kui laps või loom või jumalanna, koopa kujund, deemoni kuju jne. Eksotitsism näeb eksootilist kultuuri teatava sügavama psüühena, nõnda on ta tegelikult omalaadne autentsuseotsing. Ettekande järel kerkis ka küsimus, kas „Rapanui” ei võiks liigituda ulmekirjanduseks; sisuliselt aga võib ulmet näha eksotitsismi liigina, sest põhitunnused on samad.

Filosoof Peeter Selg tutvustas projekti, mille kallal ta töötab koos semiootik Andreas Ventseliga ning mille sisuks on kasutada Juri Lotmani kultuurisemiootika kontseptsioone poliitikateoorias – seega elustada Lotmani mõtte üks „unustatud” aspekt. Selg tutvustas poliitiliste teooriate liikumist, alates liberalistlikust võimukäsitusest (Hobbes, Locke), kus võim on repressioonivahend, mille toimimist saab positivistlikult uurida ja õiguslikult reguleerida, kuni Gramscini, kelle teooria kohaselt on võim pigem üldisel kultuurilisel aktseptil põhinev hegemoonia, mis ei ole pelgalt allutav, vaid ka tähendusi loov jõud. Ernesto Laclau on seda tähendusloomet kirjeldanud „tühjade tähistajate” kaudu: hegemooniline suhe on selline, kus tühi tähistaja hakkab kehastama kogu diskursust. Laclau seletab tühja tähistaja teket afekti, iha, radikaalse investeerimise jms kaudu, kuid empiirilisele sotsiaalteadusele sulgeb see tee. Siin tulebki mängu Lotmani teooria, mis võimaldab tühja tähistaja teket ja toimimist teaduslikult formaliseerida. Lotmani järgi on kultuuris diskreetsed ja kontinuaalsed kodeerimissüsteemid, mille vahel käib pidev tõlkimine, mis omakorda toodab uusi tähendusi. Nimetamine on teatav tõlkimisakt diskreetsest süsteemist kontinuaalsesse, teatav mütoloogilise teadvuse käivitamine. Nõndasamuti aga saab kirjeldada ka seda, kuidas hegemoonias toimub tühjade tähistajate loomine: luuakse mütoloogilisele teadvusele omane nime ja objekti ühtsus või samasus, kuni nimi ise muutub objektiks. Selg tegi ka mõned praktilised analüüsivisandid selliste mõistete kohta nagu „pronksiöö” ja „punaprofessor”. Politoloogiline analüüs seisneks siis „tühjade tähistajate” „tagasitõlkimises” diskreetsesse kodeerimissüsteemi ning tõlkimismehhanismide väljajoonistamises. Nõnda on võimalik kirjeldada erinevaid poliitilisi kultuure.

Isiklikult mulle tundus see ettekanne intrigeerivaim, sest tabas unustuse teemat mitmekordselt; peale selle, et tegu on Lotmani pärandi „unustatud” tahu kasutuselevõtuga, paistab see lähenemine ka tõhusa instrumendina ühiskonnas toimuvate unustamis- ja mäletamisprotsesside sisukal analüüsimisel.

Silver Ratassepp tutvustas John Dewey (Arthur Bentleyga kahasse kirjutatud) hilisteost „Teadmine ja teatav” („Knowing and the Known”, 1949), mida Dewey uurijad peavad peaaegu läbikukkumiseks ja eksituseks, nimetades seda obskuurseks matemaatiliseks holismiks ning Dewey ketserluseks iseenese suhtes (!). Teose eesmärgiks on tuua epistemoloogia teaduslikule tasandile ning selleks arendatakse välja transaktsioonilisuse teooria. Kuna siinkirjutaja on Dewey mõtlemise suhtes täielik ignorant, ei suuda ma ettekande nüansse adekvaatselt edastada. Ettekande järel arutleti selle üle, kuivõrd õigustatud on kõnealuse teose eristamine ülejäänud Dewey kogumist (s.t unustamine); Ratassepa arvates esindab Dewey siin tegelikult epistemoloogiale samu vaateid, mida ka varasemates kirjutistes, ning ta kahtlustas, et teose tõrjutuse põhjused võisid olla seotud ka kaasautor Bentley marginaalse staatusega akadeemilises sfääris.

Roomet Jakapi tegeles oma ettekandes George Berkeley varaste „Filosoofiliste kommentaaride” küsimusega tänapäeva akadeemilises publitseerimispraktikas (tehes seda tervistava eneseirooniaga). Tegu on Berkeley filosoofitegevuse algusaegade märkmeraamatutega, mis avaldati alles 1953 – seega n-ö unustatud komponent Berkeley pärandis – ning millesse Berkeley uurijad suhtuvad erinevalt. Probleemiks on see, et Berkeley esitab neis ettevalmistavais märkmeis väiteid, mis on vastuolus nii omavahel kui ka teostega, mis ilmusid tema eluajal tema oma tahtel. Kuidas sellesse suhtuda? Kas pidada neid märkmeid Berkeley filosoofilise süsteemi suhtes relevantseteks (kohati isegi seda teisendavateks) või vaadelda neid pelgalt isiklikuks kasutamiseks mõeldud vaheetapina filosoofi mõtte kujunemises, mis, tõsi küll, võivad anda huvitavat infot oma ajastu mõtteloo kohta? Fakt on igal juhul see, et „Filosoofiliste kommentaaride” põhjal publitseeritakse hulganisti teadusartikleid, kuigi Berkeley enda seisukohalt võisid need märkmed olla just nimelt unustusse määratud. Arutelus kõneldi võimalusest, et nood märkmed võivad säilitada mõnda Berkeley „päris” seisukohta, mida tal oma aja moraalikontekstis polnud võimalik avaldada; see on võimalik, kuid raskesti tõestatav.

Märt Põder käsitles Immanuel Kanti teoses „Religioon palja mõistuse aspektist” leiduvat arutlust, mida on Kanti peamiste kontseptsioonide valgel raske tõlgendada. Nimelt kõneleb Kant seal kurjusest ning võib välja lugeda, nagu peaks ta kurjuse allikaks teatavat omaette kurjuse maksiimi, mis on võrdväärne tema tuntud kategoorilise imperatiiviga. Kategoorilise imperatiivi loomusesse ju kuulub see, et iga mõtlev inimene järgib seda kui maksiimi. Ometi kaotaks ta mõtte, kui seda maksiimi ei saaks vabalt valida. Sestap kõneleb Kant ka teisest, kurjuse maksiimist, mida inimene võib oma alusprintsiibiks valida ja mida võib siis tõlgendada absoluutse kurjusena. Kuidas aga inimene seda võiks valida, kui eetika kategooriline imperatiiv peaks olema mõtlemise loogiline tulemus, see jääb mõistatuseks.

Päeva lõpetas Toomas Lott, kes tõusis metatasandile ning kõneles unustuse ja mäletamise kontseptsioonidest endist Aristotelesel ning Nietzschel. Aristoteles näeb mäletamist kui teatavat võimet, võimelisust (dynamis), mis on omane nii inimesele kui loomale. Inimesele eriomane on aga meenutamine, milles hing teostab ise mälu võimelisuse; see on logoslik võimelisus. Tõeline, logoslik võimelisus on alati ka võimelisus iseenda võimetuseks, ta suhestub alati iseenda vastandiga, ja nõnda saab meenutamine võimalikuk
s suhestumiselt unustamisega. Loom ei meenuta ega unusta.

Nietzsche pöörab selle konstruktsiooni ümber, lähtudes mitte meenutamise võimest, vaid unustamisvõimelisusest, mis on olemas loomal ja puudub inimesel. Võimetus unustada on aga lünk puhtas tahtes.

Oli vaimselt väga ergutav reede, nagu ikka sellised kõneüritused, kus ei jääda distsipliinikeskseks ning pühendutakse ühele kõnekale mõttefiguurile erinevatest vaatepunktidest. Oleks meeldiv, kui kultuurilise „unustuse arhiivi” teemadel veelgi kokku saadaks ja arutletaks.

Korraldajad olid ürituse alapealkirjaks pan­­nud „Ettekanded ebaõdusatest teksti­dest” – neile on oluline just ebaõdusus (Unheimlichkeit) unustuse põhjuse ning unustatu omadusena. Kui unustamise põhjused on selged (tõrjumine või lihtsalt mälu ökonoomia), siis selle unustatu meenutamisega on huvitavamad lood. Muidugi on selle põhjuseks lihtsalt tuua välja mingeid varjus olnud tunnetuslikke ressursse, kuid tolle ebaõdususe rõhutamine annab tunnistust ka teatavast põnevusetundest, mida unheimlich alati tekitab; ja selle põnevustunde sees on tegelikult kujutelm teatavast oksüümoronist – „mäletada unustatut”, s.t tuletada unustatu meelde nii, et sel säiliks ikkagi ka unustatu staatus; nii, et unustuse metsast mällu koju toodu (heimlich) jääks alati samas ka mingis mõttes metsikuks. Sest ilma tolle põnevuse ja metsikuseta poleks mõtelda sugugi mõnus. Võib-olla see ongi intellektuaalse unustuse üks varjatud mõte. (Unustage kohe see udutav lõpulõik!)

1 Negri, A., Il potere costituente. Saggio sulle alternative del moderno. Manifestolibri, 2002, lk 391.

2 Osundatud teos, lk 399.

3 Osundatud teos, lk 411.

Keelekaitse

Alustagem Sirbis 11. aprillil ilmunud kirjanik Jaan Kaplinski artiklist „Emakeel ja võõrkeel”. See on vürtsikalt koostatud vaidlema ergutav vastuoluline lugu, kus keelekaitse eest seisvatele instantsidele (Põhjala, Tomusk ja teised keelevalvurid – R. M.) ei ole ette nähtud olulist rolli. Selle tõdemuse kohta on kindlasti vaja arvamust avaldada ja seisukoht võtta. Tundub, et Jaan Kaplinski kui suur kirjanik ja autoriteetne keelekasutaja on ilma ühegi põhjenduse või reservatsioonita kuulutanud välja moratooriumi keele arendamisele: „Kirjakeel ja riigikeel peavad olema konservatiivsed, see tähendab, neid tohib muuta vaid äärmisel vajadusel”.

Missugune aga siis on see kirjakeel ja riigikeel? Kust see pärineb? Kirjaniku arvates on selle tähtsamaks allikaks nn emakeel, s.o lapsevanemate õpetatud keel, mida laps kodus räägib. See on see põhiline ja õige, mida keelekorraldajad ainult rikkuda võivad ja lausa „võõrkeeleks” muudavad. Muresid on sellega palju, sest sageli: „… kodune emakeel erineb oluliselt koolikeelest. Siis peab laps koolis omandama teise keele.…Mõnigi kord tabame inimest kuulates tema kõnes võrupärasusi….Mõnedki täiskasvanud saarlased ei tee vahet õ ja ö vahel….Kooli ja keelekorraldajate suhtumine niisugustesse hälvetesse on olnud väga negatiivne….Drastiline näide niisugusest võitlusest eesti keele puhtuse eest on omaaegne õpetajate nõudmine, et Võrumaa lapsed ka vahetundidel kõneleksid eesti keelt, mitte võru keelt, oma emakeelt”.

Nüüd jõuamegi ummikseisu. Jaan Kaplinski ei tee sõnakestki juttu täisverd murretest-murrakutest. Kuidas saab eluga hakkama oma emakeelt, võru keelt rääkiv laps-võroke, kui vanemad ta oma töö- ja elukoha muutumise tõttu pealinna kooli õppima panevad? Mida arvavad klassikaaslased uustulnuka jutust: kakk ikk raan? Või teha Kaplinski moodi revolutsiooni ja panna ka Põhja-Eesti lõunaeestit rääkima: „On aeg, kus meie, kirjanikud ja ajakirjanikud, ütleme valjusti ja resoluutselt, et me tahame, et eesti keel oleks meie emakeel (loe: võru keel – R. M.), mitte kuskilt käsu korras meile antud keel. Ning et meile võib eesti keelt õpetada vaid see, kes kirjutab paremini kui meie. Kui seda suudavad nimetatud härrad, võime neid tõesti kuulda võtta. Kuni nad pole seda tõestanud, tegelgu tõesti siltide, asutuste, nimede ja Riigi Teataja tekstidega”.

Kuna Jaan Kaplinski on kirjanik, siis tuleks tema emakeelest ja keeletundest eeskuju võtta ja uurida, kust sai tema nii väärt keele („native language….Muttersprache”), „…mille inimene omandab varases lapseeas pelgalt matkimise ja harjutamisega, ilma mingi süstemaatilise õppimiseta, ilma mingite teadmisteta sellest, mis on keel, grammatika või sõnavara”. Lugu on eriti põnev seetõttu, et Jaani „…ema oli saanud küllalt vähe eestikeelset haridust ja elanud kaua välismaal”. Ilmselt andis tugevamaid mõjustusi ümbruskond, kus kasutati sõnu sukapüksid, pilvekate, lillekapsas, lumekelluke, aukusi, piltisi.

Jaan Kaplinski räägib oma emakeele-kontseptsioonis mingitest müstilistest kõnerütmi nõuetest, mis sundivat meid eelistama omastavalisi sõnavorme sukapüksid, pilvekate, lillekapsas ja lumekelluke. Arvan, et sellised rütminõuded on vaid fiktsioon, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Selle kasuks räägivad järgmised argumendid. Esiteks, Eesti mõnedes geograafilistes ringkondades, kus mina olen pikemat aega elanud – Tallinn-Nõmmel ja Tartu Tähtvere linnaosas –, on alati eelistatud sukkpükse, pilvkatet, lillkapsast ja lumikellukesi. Teiseks, sama järjekindlalt on neis ringkondades räägitud meremehest ja lumememmest. Kolmandaks saab Jaan isegi aru, et selliseid kõnerütmi nõudeid olemas pole, sest ta ju kõrvutab omavahel mägironijat ja mäesuusatamist. Seega ei eksisteeri selles osas ka keele enda loogikat – raskesti seletatavatel, suurelt osalt arvatavasti juhuslikel põhjustel eelistab praktiline keelekasutaja kord nimetavat, kord omastavat käänet. Meditsiiniterminoloogia komisjonis on aastakümneid tagajärjetult püütud melliitdiabeedi eestikeelse vastena juurutada suhkurtõbe, kuid see ei õnnestu kunagi – alati eelistatakse suhkruhaigust ja suhkrutõbe. Minu arvates polegi siin omastavaline vorm nimetavalisest kehvem, tulgem tarbijale vastu ja võtkem kasutusele.

Kaplinski artiklis on ometi rida heakskiitmist väärivaid soovitusi: 1) liitsõnades on parem kasutada us-lõpulisi sõnu lühemal kujul, 2) uurida genitiiv versus nominatiiv eelistusi kõnekeeles ja anda neile suuremaid vabadusi, 3) rikastada keelt sünonüümidega à la pang ja ämber, 4) jätta – vähemalt ilukirjandusteostes – eluõigus mitte-kaksipidi-mõistetavatele ilmekatele sõnadele-väljenditele, näiteks naelkumm, paraneja haige, katlakivi eemaldaja.

Nõustuda ei saa aga ettepanekuga nivelleerida nähtuste ja tegevuste eristamisele orienteeritud sõnapaare järgi-järele ning pilvitus-pilvisus. Samuti pole veel õige aeg anda kultuurkeeles eluõigus labasevõitu sõnavormidele nagu naistekas, lastekas, pastakas, motokas, süümekas, kilekas.

Kõige rohkem häirivad Kaplinski keeletunnet ti-tuletised. Millegipärast ei soovi ta vahet teha tegija ja instrumendi vahel. Usun, et ta muudaks meelt, kui haiglas keelearenematusest tingitud eksituse tõttu toodaks talle kriitilises situatsioonis kohale vaid inimene-tilgutaja, aga mitte elupäästvat ravivedelikku andev aparaat-tilguti. Ka kella puhul oleks imelik rääkida ikka veel osutajast. Olgem avameelsed, osuti on ikka parem, ja miks ei või minna käibele veelgi lühem osut. Või ka arvutaja ja arvuti asemel arvut à la kummut, magnet, kuigi väärt verbi raalima võimaldav raal ootab ammu oma järjekorda. Valgusti on samuti uhke leiutis, too vana lamp kipub juba üsna lamedaks jääma ja näiteks sinine lamp ei valgustagi, vaid tõmbab koguni sääski ligi.

Keelearendus

Oma artikli teises osas peab Jaan Kaplinski siiski keele kujundamist võimalikuks, kuid võitleb uuendatud eesti keele vastu. „Võrreldes XX sajandi alguskümnenditega, kus kõik pidid seda ühist eesti keelt õppima, omandama rohkem või vähem teistsuguse keele kui see, mida kasutasid külas või äärelinnas, on olukord nüüd muutunud. Keeleinimeste ja kirjanikkude kujundatud eesti keel on saanud suure osa inimeste emakeeleks.” Meil on palju löövaid ja huvitavaid uudissõnu (soovitan neid nimetada uudikuteks). Kahju oleks küll, kui Jaani ettepanekul taastataks ulme asemele lohisev teaduslik fantastika, olme kohale naljakas eluolu ja budismi juurde keeltmurdev buddhism. Ootan huviga Jaan Kaplinski arvamust meie keeleuuendajate, eriti Johannes Aaviku loomingu kohta. Ega ta keeletundliku inimesena ometi pea nende suurt panust eesti keele arendamisse tühjaks tööks ja vaimunärimiseks, või veel hullem, lausa keelekahjulikuks ettevõtmiseks. Kas tuleks laip ja relv kaotada ja jääda vaid varem kasutusel olnud sõnade surnukeha ja tapariista juurde?

Loodan, et kirjanik on näinud Anu Lambi hiilgavat lavastust meie suurima keeleuuendaja elust ja tööst. Üks markantsemaid stseene oli seal verbi veenma tuletamine. Igal riigil polegi oma Johannes Aavikut, meie oma olevat suurkuju ka rahvusvahelises ulatuses.

Kui Jaan Kaplinski vaatenurgast tundub eesti keel püha lehmana, mida puutuda ei tohi, siis keeleteadlane Martin Ehala kirjutab (EE, Areen 8. V) järgmist: „Võitlev konservatiivsus keele ja kultuuri põhiväärtuste nimel, kui see saab kultuuris jämeda otsa enda kätte, toob kaasa ainult mandumise”. Toetan seda mõtet, sest kogu maailma muutumisega arenevad ka kultuur ja suhtlusviisid.

Kas me siis tõesti ise oma keele arendamiseks midagi ette võtta ei või? Või ehk kirjanikud siiski võivad – meenub Jaan Krossi uudissõna kaasteelised? Kas siis keel on nii valmis, et midagi seada pole mõtet, seda saab vaid rikkuda? Keele uuendamine on saanud lausa igapäevaseks protsessiks, mis on sageli otseselt sotsiaalse tellimusega seotud. Näiteks oli 6. mail
riigikogul vaja terminit nimetamaks 5. ja 6. kursuse arstiüliõpilasi, kes abistavad eriarste. Mul oli hea meel osaleda uudissõna eelarst loomisel. Väga tõsiseid arutelusid kutsus esile vajadus eristada termineid puue ja vaegus.

Sageli on uue sõna loomise vajadus tingitud otsesest vajadusest leida termin, mis on ühtaegu piisavalt lühike ja samal ajal sisult informatiivne. Nii on eesti keelde vaja bioloogia terminite edendamiseks kõiki elusolendeid haaravat, sõnast elu tuletatud lühiterminit. Seesama elusolend on liiga pikk, olend, olevus, oles aga märgivad vaid olemist, eksisteerimist ja haaravad seega kaasa ka elutud objektid, näiteks kivid. Kulus üsna palju aega, enne kui leidsime pika diskussiooni järel väga sobiva sõna elur. Ladina keeles on samaväärne termin biont, vene ja inglise keeles aga on jäädud veel meie endise olend-olevus-oles tasemele (being, suštšestvo).

Mida siis pakkuda Jaan Kaplinski kontseptsiooni asemele? Esiteks seda, et vanematelt kaasa saadud keelekasutust on õigem nimetada kodukeeleks. See on pereti ja paikkonniti väga erinev, ulatudes lihtsamast köögi- ja agulikeelest ning murrakust-murdest kuni haritud kultuurkeeleni. Murdekeelele tuleb tagada elukestvus, kuid Eesti rahva ühtsuse saab tagada vaid ülemaaline riigikeel ehk rahvuskeel, mis peakski olema see puhas ja õige emakeel. Kohapealsed kultuuritegelased-patrioodid muidugi kaitsku ja arendagu murdekeelt, ka see on rikkus nagu erilaadsed taime- ja loomaliigidki. Keeleteadlased ja keelekorraldajad, haridustegelased ja õpetajad aga hoolitsegu eelkõige selle eest, et tubli eestlane omandaks kultuurse riigi- ehk kirjakeele ning sinna loodaks ka uusi sobivaid oskussõnu.

Keelekaitse ja -arendus ning välismõjud

Eespool kirjeldatu kujutab endast keelekaitset ja -arendust n-ö seestpoolt. Omaette probleemiks on eesti keele kaitse ja -arendus n-ö väljastpoolt.

18. märtsi Postimehes on avaldatud huvitav diskussioon keeleteadlaste Urmas Sutropi ning Rein Raua vahel. Vastanduvad eesti keele isoleerimine versus õpetamine võimalikult laiadele ringkondadele. Urmas Sutropi hirmud on seotud keele struktuuri võimaliku muutumisega eesti keelt omandava võõrrahva laiaulatusliku keelemõjutuse tõttu. Rein Raua arvates aga on integratsioon hädavajalik eelkõige eesti rahva ja keele püsimajäämise seisukohalt. Samas väljendab ta just sedasama Sutropi poolt osutatud muret: „Näiteks praegu on hakanud eesti keele aktiivkasutusest vene keele mõjul vaikselt taanduma täis- ja enneminevik, millest mul isiklikult on väga kahju”. Ei saa nõustuda Raua kummalise seisukohaga: „Milliseks kujuneb eesti keel tulevikus, seda otsustavad eesti keele rääkijad ise”. Minu arvates on siin lahendus teine. Selleks, et vältida eesti keele unikaalse struktuuri kadumist eesti keelt omandavate venelaste mõjul, tuleb veelgi enam arendada senist riigikeelt ja anda pedagoogidele ja keelekorraldajatele suuremad volitused keele järelevalveks, hoidmiseks ja arendamiseks.

Samas ei saa nõustuda Urmas Sutropi teise väitega, nagu ei ohustaks eesti keelt inglise keele pealetung. Olukord pole selles suhtes karvavõrdki parem kui vene keele puhul. Keelehoiu ja arendamise meetodid ja vahendid on aga samad – ka siin on pedagoogidel ja keelekorraldajatel juhtiv roll. Selleks, et takistada inglise keelel endale liiga teha, ei tasuks eesti keelel oma nina ka liiga püsti ajada ja võõrale maale tungida. Uudsed anglosaksi päritolu märksõnad ja terminid ei teeni mitte niivõrd sisemaiseid kui rahvusvaheliste sidemete huvisid. Seetõttu pole mõtet enamikku neist tõlkimisega tingimata vägistada, parem on jätta need niisama või kohaldada vaid eestikeelsele transkriptsioonile. Ei maksaks laskuda soomlaste moodi äärmusse ja rookida emakeelest välja kõike võõrast, isegi iidseid kreeka-rooma päritolu mõisteid, asendades näiteks kauni sõna telefon veidra puhelin’iga.

Arendada tuleb nii emakeelt kui ka selle sidemeid välismaailmaga. Ma ei jaga Martin Ehala (vt eespool) pahameelt selle üle, et enamik eestlasi ei soovi muuta rahvusvahelist arvutikeelt eestikeelseks. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde, emakeel käibigu omal maal, internatsionaalseks suhtlemiseks on sobivam inglise keel. Nagu eespool mainitud, kritiseerib Ehala võitlevat konservatiivsust keele ja kultuuri põhiväärtuste nimel. Samamoodi tuleks suhtuda minu arvates ka võitlevasse avangardismi. Jagan Mati Erelti arvamust (PM 14. III), mille järgi „süvateaduse senisest suurem ingliskeelestumine ei ole siiski väga suur oht”.

Meditsiinis arendame ühelt poolt eestikeelset terminoloogiat, aga teiselt poolt säilitame ladina- ja kreekakeelsed haiguste nimetused ning koostame inglise keele baasil rahvusvahelisi e-haiguslugusid. Mul on positiivne sõnum härradele Põhjalale, Tomuskile ja teistele keelevalvuritele, õigekeelsus-sõnaraamatute koostajatele, emakeele õpetajatele, raamatute toimetajatele, ajalehtede ja ajakirjade korrektoritele jt, kes meie eesti keele heaks on palju teinud ja kavatsevad veelgi teha. Kirjanikud, teadlased ja erialade esindajad ei suuda kogu keeletööd ise ära teha, teie roll eesti keele kaitsel ja arendamisel muutub järjest olulisemaks!

Omaette nähtuse moodustavad kultuuriloos autorid, kes on hakanud kirjameesteks olude sunnil: kutsumuslik sõjamees võis lahingus nii raskesti haavata saada, et ta oma edasise elu, mis paigalpüsist ja voodist lahutamatu, pidi pühendama raamatutarkusele. Suurima kuulsuse on seda laadi käekäiguga sõdureist saavutanud Ignatius Loyola; jäänuks ta lahingus vigastamata, siis Jeesuse ordu ja kogu jesuiitlus poleks ehk kunagi ilmunud. Autoreile, kes pidid vaimu teenimisele pühenduma vigastuse tõttu, annavad väärtuslikku lisa kõrgest soost isikud, kes riigivõimu tahtel ühiskonnast isoleeriti: juba seitsmeteistkümnendal sajandil hakati vanglamüüride vahel memuaare kirjutama. Ja muidugi ei tohi siin unustada poliitilisi mõtlejaid, kes ühiskondliku ebaõigluse tõttu pidid inimkonna õnnest mõtisklema vanglas: Tommaso Campanella „Päikeselinn”, uusaja esimesi utoopiaid, on teatavasti valminud vanglakongis.

Mingil määral jätkatakse sellist traditsiooni tänase päevani; nagu annab teada Jüri Lipping (Sirp 9. V), on Antonio Negri kirjutanud vanglas „mitu raamatut”. Pole kahtlust, et õige mitmega oleks hakkama saanud ka Hitler, kui ta vaid kõik talle mõistetud aastad oleks ära istunud.

Poliitilise mõtlemise esmaseks tunnuseks tohib pidada seda, et ohjeldamatu teotsemistahe, autorite iseloomu peajoon, tuleb ilmsiks ka mõtlemises. Esinduslikemana kõigist mõjub ehk Trotski, kellest kirjutuslaud koos sellel seisva tindipotiga oli nii-öelda lahutamatu: niipea kui vestlus parteikaaslas(t)ega mööda saanud, istus permanentse revolutsiooni teoreetik laua taha, et jätkata pooleli jäänud kirjutamist. Kirjutamisest oli Trotski hõivatud ka oma viimasel elupäeval; tema teoste ingliskeelne väljaanne, mis USAs ilmunud, sisaldab üle saja köite.

Antonio Negri looming on mulle täiesti tundmatuks jäänud, aga selles ma ei kahtle, et ta poliitiliste mõtlejate rivis väärilise koha omandab; on ju tegemist autoriga, kes kommunismi asemel kõneleb ühisusest: uuendus, mida poliitilise mõtte ajaloos edaspidi kindlasti arvestatakse. Sellest, et „kommunism” igihaljaste teemade hulka kuulub, parem üldse ei räägi; mõni päev tagasi sain sellele kinnitust ka raamatukogus, kus mulle puutus kätte Lauri Vahtre raamat, milles kirjeldatakse marksistliku ideoloogia ja nõukoguliku elukorralduse absurdsust. Lauri Vahtre arutlused heast vaimust ja pahast võimust on ärgitanud vastulauseid kirjutama; ütelda midagi viimaste toetuseks ma mingil juhul ei tahaks. Niisama kiiduväärseks arvaksin ka ennist mainitud absurdi-raamatu, aga ühtaegu ei saa ma  üle kiusatusest üksikuid selles esitatud väiteid omapoolselt tõlgendada.

Juba vanakreeka suurmõtlejad mõistsid, et põrmlased on jumalaist lootusetult kaugenenud: taevased olid soovinud, et lihtsurelikud neid kogu suutmist mööda jäljendaksid, kuid viimased paraku hoolisid ainult oma madalate tahtmiste rahuldamisest. Üldisima väljenduse sai see rahuldamistöö ainelise heaolu kindlustamises; igaüks ahnitses endale kuipalju iganes suutis, olles saagi hõivamise nimel valmis ka mustadeks tegudeks. Asi oli nii ilmne, et kõik said aru: ühiskondliku ebaõigluse juureks tuleb pidada omandiiha. Aga mis siis, kui eraomand seadusandlikus korras kaotada?

Nii ilmub Platoni „Riik”, esimene suurejooneline utoopia, mis paneb aluse kommunismiidee edasistele võitudele. Aga oleks väär võtta mõttearendusi, mida pakub suurteos, millegi ainulise ja erandlikuna; mõte ühisomandi voorusist oli Platoni ajal nii tuntud, et neile osutatakse isegi ühes Aristophanese komöödias. Mis aga veelgi iseäralikum: kommunistlikud reministsentsid ei kao kogu keskaja vältel. Kuidas nad saanuksid kaduda, kui algkristlikku kommunismi kirjeldatakse kristlikus pühakirjas, apostlite tegude raamatus? Juba sellisest ärapühitsemisest piisas, et tagada ideele mõningane järjepidevus.

Paraku ainult mõningane. Ja siitpeale oleme vastamisi käesoleva kirjutise peaküsimusega: mispärast kommunismiidee, mille arendamisele oli Platon pühendanud oma peateose, toimib varasemail ajastuil kõigest üksikute sähvatustena, mis uusaegse järjepidevusega pole üldse võrreldavad? Uusajal nimelt on järjepidevus ja järkjärguline võimendumine ilmselgelt äratuntav: XVI sajandil ilmub Thomas Moruse „Utoopia”, kuid XIX aastasajal saab juba teoks „Kommunistide Liit”, poliitiline organisatsioon!

Selle küsimuse selgitamist on otstarbekas alustada analoogiaist; leidub ju teisigi mõtteid, mis täiel määral pääsesid mõjule alles uusajal. Sääraste hulka kuulub näiteks nn keskkondlik determinism. Sellest, et keskkond inimest oluliselt kujundab, olid juba rääkinud peale Hippokratese ja Plinius Vanema, ka Platon ja Aristoteles, kuid alles Jean Bodinist peale hakatakse mõttele pöörama väärilist tähelepanu.

Nii üldiste suhtumiste muutumist saab ehk seletada ainult kõige üldisemate põhjustega; meeldigu see või mitte, kuid midagi paremat kui „suurim pööre”, mille käigus varasemate ajastute üldhoiakud pidid taanduma uusaegsuse ees, meil võtta ei ole. Ja õnneks saame tõdeda, et see vaheldumine seletab vaatlusalust küsimust igati mõistuspäraselt. Eraomandi hukatuslikkus ja keskkonna osatähtsus võisid ju silma hakata ka varasemail ajastuil, aga need ei saanud eales suureks ja kõike seletavaks peapõhjuseks; ei saanud sellepärast, et koht oli juba hõivatud. Iga ammuse koolitusega isik teadis, et pärisomane on inimesele vaimsus; hobust hinnati kiiruse ja härga jõu järgi, kuid inimene sai oma tõelise tähenduse mõtlemisvõimelt. Ta oli ainus maine olend, kellele kuulus kübeke suurest vaimust, kogu maailma käiku suunavast jumalikkusest. Niisiis toimis määrava suunajana vaim, ainelist laadi põhjused, nende seas eraomand ja keskkondlik mõju, said olla kõigest teisejärgulise tähtsusega.

See seletab, mispärast mõtlemisviis, mida praegu nimetatakse „ajalooliseks materialismiks”, esineb varasemail ajastuil paremal juhul stiihiliselt. Alles Voltaire ütles, et kõiki sõdu on ajendanud kihk varastada („varastada” sellepärast, et vargust peetakse röövimisest häbiväärsemaks); ajaloolane seevastu, kes esindas antiikset mõtlemisviisi, võis ju mõnikord ka maaomandit sõja põhjuseks pidada, kuid võtta röövimiskihku alatise ajendina ei tulnud tal mõttessegi.

Kuid ega Voltaire’gi oma veendumuseni paugupealt jõudnud, see sai võimalikuks alles tänu sajandeid jätkunud ettevalmistusele. Kõik uusaja vastuolud johtuvad arengu kahepoolsusest: sõnades ja „ametlikult” korrati endist viisi, et määravaina toimivad maailma juhtimisel jumalus ning sellest pärinev inimvaim, kuid selle kõrval võimendus pidevalt äratundmine: mingit muud vaimu peale inimliku mõtlemisvõime, mis on ilmunud pikaldase arengu tulemusel ja mille eripära määravad keskkondlikud mõjutused, üldse ei ole. XIX sajandil ollakse niikaugel, et üteldakse sõnaselgelt välja: olemine määrab teadvuse.

Sellega seoses tuli huvituda küsimusest: mis võiks olemises toimida kõige määravamalt? Varasemail ajastuil, mil maailma oli juhtinud piiritlematu vaim, polnuks sellisel huvil mõtet, kuid uusaegsetes oludes, mis siinpoolsuse kuulutasid ainutõeliseks ja milles vaimu võeti keskkondlike mõjutuste saadusena, omandas see küsimus ülisuure tähtsuse. Õnneks ei põhjustanud vastamine erilisi raskusi: oli ju ilmselge, et ainelisi väärtusi omamata ei saa ühegi inimolendi elu kuigi kaua jätkuda. Järelikult oli iga inimene kõige rohkem huvitatud oma „varanduse” suurendamisest, järelikult olid omandisuhted kujundanud inimajalugu kõige määravamalt.

Nende endastmõistetavuste taustal tuleks hinnata ka Marxi nn avastusi; küllap on iga raamatuhuviline kokku puutunud lehekülgedega, millel tehakse selgeks, et Marxi positiivsete saavutuste põhimõtteline eitamine tähendaks sõgedust. Marx avastas klassid! Muidugi avastas, aga see avastus sai möödapääsmatuks juba XVI sajandil. On siinpoolsus muutunud ainsaks tõeliseks maailmaks, siis hakk
ab inimajaloole peasisu andma võitlus omandi pärast ja jääb vaid kaaluda, kuidas inimesi rühmitada selle omandi seisukohalt. Lapski teab, kuidas nad rühmituvad: väiksearvulisele täissöönute kõrgkihile vastanduvad puudust kannatavad rahvahulgad. Nii ilmuvad nood klassid, kelle vahel ei saa eales olla leppimist ja kes teevad võimalikuks arenguloo vormellikult lühida kokkuvõtte: „Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu”. Ühtaegu saab niimoodi paika ilmalik-teaduslik ajaloofilosoofia, mis ju pärast kristlikku maailmapilti pidi möödapääsmatult ilmuma.

Igasugune kokkuvõte on mingil määral lihtsustus; ja lause kohta, milles võetakse kokku terve inimkonna ajalugu, käib see iseäranis. Aeg-ajalt tuletati seda meelde ka Nõukogudemaal. Olen ise lugenud raamatut, milles tehti selgeks, et Vana-Roomas tegutses „ettevõtjaid”, kes ametlikult orjaseisusse kuuludes olid tegelikult orjapidajad. Küllap niimoodi oli. Ühiskond on alati nii mitmekesine, et ta kokkuvõtlikesse skeemidesse mahub kõigest kuidagimoodi. Aga see tühi ei vääri peatumist; „klassid” on triviaalsus, küll aga võiks huvi pakkuda küsimus, mispärast võitluseta nende vahel kuidagi läbi ei saa. Saint-Simon ja Fourier ometi said; esimese „industriaalühiskond” ja teise „faalanks” pidid autorite kujutlemist mööda ilmuma siia maailma, ilma et nad eelnevat „kes keda” oleksid vajanud. Marx paraku, pidades seda naiivsuseks, korrigeeris utopistliku teooria „teaduslikuks”.

Miks ta pidi seda tingimata tegema? Pole välistatud, et lugeja näeb sellises küsimuses kõigest lihtsameelsuse avaldust, kuid küsimuse põhjendatus seeläbi ei kao. Ja nimelt sellepärast, et kõige tähtsamas, inimese mõistuslikkuse (ehk jumalikkuse) küsimuses Marx ei mõtlegi Saint-Simonist lahkneda: mõlemad olid veendunud, et inimene, olles loomult mõistusest juhinduv olend, suudab rajada kõigiti mõistuspärase, s. t õiglase ühiskonna. Erinevus seisnes vaid selles, et Marx pidas õigluse ainuvõimaldajaks võitlust: kõik need, kelle jumalik loomus oli ebaõiglases ühiskonnas moondunud, pidid enne kaduma ja alles siis sai ülejäänute mõistuslikkus end maksma panna.

Lahknevuse peapõhjus seisnes ilmselt mõtlemisviisi erinevuses: Saint-Simon jätkas iidset traditsiooni, milles maailma juhtijat nähakse Vaimus, Marx aga pidas arengu suunajaks võitlust omandi pärast. Katsume nüüd seletada, mida selline seletus tähendaks kõige üldisemalt.

Kristlikus maailmapildis (praeguse kristluse kohta see ei käi) on vastamisi jumal ja kurat; teaduslikus maailmapildis vastavad nendele suurjõududele ühisomand ja eraomand. Aga see analoogia peab paika ainult üldplaanis, suhestus osapoolte vahel, mis kummagi paari moodustavad, avaldub vastandlikkuseni erinevalt. Traditsioonilises kujutluses, mis tõelise maailma arvab nähtamatuks, määratakse esimus kindlalt jumalale; kurat tohib tegutseda ainult määral, mille kõigekõrgem on arvanud tarvilikuks. Teistsugusena ilmub vahekord teaduslikes arusaamades: on siinpoolsus muutunud ainukeseks tõeliseks maailmaks, siis juhtosa hakkab ootuspäraselt etendama Selle Maailma Vürst, see tähendab kurat, see tähendab eraomand. Kaugeimas perspektiivis on ühisomand, too, mille pärast lakkamatult võideldakse, muidugi kõige tähtsam, aga tema on väga-väga kaugel ning sellisena saab ta oma hüvesid ilmutada alles mingis ebamäärases saabuvikus; esialgu teatakse ainult, et kõik nood hädad, mida eraomand aastatuhandete vältel põhjustanud, vajavad kõige otsustavamat vastutoimet. Sellest siis teadusliku maailmapildi esindajate teotsemistahe: Thomas Moruse „Utoopias” on ööpotid kullast ja Vladimir Leninilt saab see tõsiasi tormilise heakskiidu osaliseks. Kui me oleme võitnud kogu maailmas, kirjutas proletariaadi juht, siis hakatakse klosetipotte tegema kullast; see oleks vääriline respektiavaldus metallile, mille pärast on hukkunud miljonid süütud inimesed jne.

Nagu eespool juba vihjatud, on käesolev arutlus mõeldud esmajoones ääremärkusena Lauri Vahtre hiljuti ilmunud raamatule. Teos on väga huvitav ja igas suhtes lugemisväärt, aga arenguloolist järjepidevust, tundub mulle, ei ole autor alati toonitanud piisavalt. Sellest siis soov täienduse korras lisada, missugusena ma kommunismiideed näen kultuuriloolise terviku taustal.

Ilmselt ongi Fischeri suurim roll see, et ta andis oma mängu ja võitlusega kõige suurema panuse male heaks. Samas oli ta kõige võidunäljasem malemängija planeedil. Ja ta purustas Vene-Nõukogude malekoolkonna absolutistlikuna näiva müüdi.

Fischer paistis oma isepäisuses vahest ka kui vastuolude ja probleemide pundar, keda oli kerge malega seotud intriigidesse tõmmata. Fischeri puhul ei saa mitte kuidagi mööda minna malevälistest asjaoludest: konfliktidest, skandaalidest, kapriisidest. Geeniusena võis ta seda endale lubada ning just Fischer oli see kompromissitu üliisiksus, kes oma ego nõudmistega sõitles efektiivselt maletajate õiguste eest ja tõstis male kui intellektuaalse võitluskunsti, vaat et poksistki tähtsamaks. Valjuhäälselt ja kiiresti kõneleva ekstsentrikuna pritsis ta otsejoones oma arvamusi, ei armastanud ajakirjanikke ega fotoaparaate. Kuid pühendunud maletajatega, keda ta respekteeris, käitus ta talitsetult: kuulas, rääkis läbi, vahetas informatsiooni. Kuid kui ta oli endale midagi pähe võtnud, ei suutnud enam keegi teda sellest otsusest taganema sundida.

Inimesel on oma stiil, ja mitte üksnes kirjanduses ja kunstis, vaid ka males. Fischeri mängulaad vastas tema karakterile. Viike ta ei sallinud, vaid jätkas kivist vee väljapressimist ka siis, kui seis tundus esmasel vaatlusel täiesti võrdne. Just see täitmatu võidutahe ja visa oma tee otsimine uinutaski sageli ta vastased. Noor Fischer õppis palju XIX sajandi meistrite mängust, tundis põhjalikult avanguid ja oli ületamatu lõppmängus, rakendades seal ennenägematuid peensusi. Samamoodi oskas ta arvestada ülekaalu ja seda realiseerida. Strateegilise positsiooni tunnetamine ja selles laveerimine polnud Fischeri tugevam külg, kuid konkreetse initsiatiivi tundis ta alati ära nagu ründemomendigi. Ja siis tegutses ta otsustavalt: sõitis kompromissitult vastasele sisse.

9. märtsil 1943. aastal Chicagos sündinud Robert James Fischer õppis malekäigud selgeks kuueaastaselt oma vanema õe Joani käest umbes samal ajal, kui nad New Yorki kolisid. Ameerikas oli siis malele soodne foon: korraldati võistlusi, ilmus raamatuid, anti simultaane, meedia rääkis malest. Üheteistkümneaastane Bobby hakkab võistlema, kus aga saab, alates noorteturniiridest kuni täiskasvanute omadeni. Male muutub tema elus kõige tähtsamaks, selle nimel tuleb õppida ka vene keelt. Õieti puhkamata veedab ta päevi ja öid maleraamatute ja -ajakirjadega. Peale male tema ellu enam midagi muud ei mahu ja 14aastane Bobby teeb saatusliku otsuse, mida kahetseb mõneti alles aastaid hiljem, jätta kool male pärast pooleli. Selleks oli ka põhjust, sest poisike oli juba rahvusvaheline meister ja USA täiskasvanute tšempion! Maailmamalesse astub Fischer järgmisel aastal, olles 15aastasena maleajaloo noorim suurmeister. 1958. aastal reisib ta õega Moskvasse, välgutab sealses keskmaleklubis hommikust õhtuni nii võidukalt, et noore nahaalse jänki taltsutamiseks kutsutakse kohale NSV Liidu esivälgutajad Vasjukov ja Petrosjan, kes poisi võiduhoogu natuke jahutavad. Petrosjan tegi Bobbyle kohe 2 : 0 null ära, aga Vasjukoviga jäi sott 3:3 viiki. 1959. aastal jagab 16aastane Fischer Bledis peetud pretendentide turniiril 5.-6. kohta, millega olnuks rahul kes tahes, kuid mitte Fischer. Alates 1960. aastast kuni oma karjääri lõpuni võidab ta 25 turniirist 20.

Enesekindlus kasvab ja koos sellega ka õigustatud nõudmised. 1967. aastal Tuneesias peetud turniiri kindla liidrina jätab Fischer võistluse mingist kapriisist pooleli ega mängi kaks aastat ühtegi avalikku partiid. Tagantjärele on küsitud, kas ta mitte ei petnud oma nõudmistega. Kas need polnud mitte kattevarjuks kaitsmatusele ja haavatavusele, mis tulenesid lapsepõlve üksindusest? Fischer murdis absoluutsesse tippu küllaltki üksi, usaldamatus oli üks ta loomujooni.

Igatahes 1970. aastate algul on Fischer tagasi, võidab Palma de Mallorcal peetud tsoonidevahelise turniiri, sõidab seejärel matšides ükshaaval Taimanovist ja Larsenist kui pretendentidest kuiva skooriga üle, nüpeldab finaalis eksmaailmameister Petrosjani, annab tiitlimatšis maailmameister Spasskile ülepeakaela kaks punkti ette ja näitab siis, kes on loorberipärga väärt kuningas. Paraku jääb 1972. aastal Reykjavíkis võidetud (+7 –3 = 11) maailmameistrimatš Fischeri viimaseks malelahinguks. Kuningas Bobby kapseldub, kuid on ka oma üksilduses kogu aeg pidevalt males sees: jälgib turniire, uuendusi, viimast kirjandust. Polegi vahest üllatav, et malekrooni ründama valmistudes, leidis Fischer, kes ei usaldanud eriti kedagi, nõukogude põhjatust malekirjandusest näiteks Sitsiilia kaitse asjus seda, mis oli Spasski staabil kahe silma vahele jäänud. Samas oli Fischeril erakordset vaistu nägemaks läbi vastaste ettevalmistatud, tema jaoks mürgiseid avanguid, mida ta siis enam ei esitanud, vaid võttis käsile uue avangurepertuaari.

1992. aastal mängisid Fischer ja Spasski priske honorari tõmbel Jugoslaavias sümboolse kordusmatši. Fischeri võidus eriti ei kaheldud ja nii ka läks. Kuid tollase sõdiva Jugoslaavia kohta kehtisid ÜRO sanktsioonid, mida Fischer oli kohustatud USA kodanikuna järgima. Ameerikas ootas teda arest ja kohus. Teda ähvardas kümme aastat vanglat. Bobbyst sai rahvusvaheline malerändur, kes elas Šveitsis ja Ungaris, hiljem ka Jaapanis, kus ta välispassi aegumise tõttu lennuväljal kinni võeti ja pokri pisteti. Kuid väikese Islandi malesõbrad ei lasknud end loksutada Jaapani ja USA survediplomaatiast, moodustasid nn RJF Group’i, organiseerisid Islandi parlamendis Fischerile kodakondsuse ja Bobby toodi Jaapani vanglast geisrite saarele, kus ta kord malekuningaks krooniti. Tema initsiaalide järgi nimetatud RJF Group’i kolm esimest tähte avati nüüd teisiti: Rights, Justice, Freedom. Ent USA valitsuse esindaja kinnitusel seisis Robert James Fischeri kui viivitamatult arreteerimisele kuuluva isiku nimi endiselt maailma 488 lennujaama mustas nimekirjas.

Halli habeme ja suure kondiga vananev Bobby oli juba tõusva päikese maal abiellunud, tema kaasaks oli saanud Jaapani maleliidu juhataja Mioko Vatai. Ja nõnda, nagu oli jäänud poolikuks ja kiirustavaks Fischeri lapsepõlv, nii jäi poolikuks ja tempokaks ta elu vanuigi. Rääkimata kangekaelsusest. Fischeri neeruhaigus süvenes. Suureks lapseks kutsutud Bobby aga keeldus traditsioonilisest ravist. Ta uskus ida meditsiini, kuid neerupuudulikkus tegi oma töö ja kuninga maine tee katkes 2008. aasta 17. jaanuaril.

Keegi ei suuda olla kursis kõige sellega, mida Fischeri kohta on kirjutatud. Vihjamisi on juttu tehtud mingist Fischeri ümber hõljuvast nõidusest, mis tema vastaste üle malelaua ääres võimust võttis. Mis muud kui meeletu võidutahe ja malearmastus, sellele ohverdatud elu ja aeg selle nõiduse moodustasid.

Mul pole aimu, kas keegi on käsitlenud Fischeri saatuse müstilisi aspekte ja paranoia allikaid. Esiteks tema elu tähenduslikud raamid: „Kalamees” sündis Kalade tähtkujus ja suri 64aastasena, justkui käinuks läbi malelaua, iga aastaga ühe ruudu.

Teiseks perekonna vari: lapsepõlv vanema õe (õigemini poolõe) seltsis, siis noorukina juba üksi ja üksnes malele pühendunult.

Kolmandaks Bobby naeruväärsed paranoiad ja foobiad. Vaatamata tema juudi päritolule, süüdistas ta juba ammu juute mitmetes üleilmsetes vandenõudes, Kortšnoid KGBsse kuulumises, USA valitsust fašismis, jälitamises jne. Aga tegelikult valvaski Fischeri ja ta varasema perekonna järele FBI reaalne silm ja kõrv. Kuigi Fischer tegi külma sõja ajal rohkem kui keegi teine, et tuua Ameerikale au ja häbistada sovette males, kahtlustas FBI teda kokkumängus punastega, kuigi tegelikult jälestas Fischer kommuniste ja nuhtles neid nende enda mängus. Ent FBI pidas toimikut Bobby ja tema ema kohta, kes oli aastatel 1933–1938 Moskvas meditsiini õppinud.

„Nad olid kord hakanud uskuma, et ta võib olla Moskva spioon ja et Moskva võis ka noore Bobby vä
rvata” seisab kirjas otse 17. novembri 2002. aasta Philadelphia Inquireris.

Rangelt tsenseeritud 900-leheküljene fail, millest osa on siin põgusalt ümber pandud, lükkab ümber paljudes leksikonides ja teatmeteostes toodud andmed Fischeri perekonna kohta. FBI failist tuleb välja, et arvatavasti oli Fischeri tegelik isa Paul Neményi, ungari füüsik, kes töötas aatomipommi projekti kallal Chicagos, kus Bobby sündis. Neményi kohtus Regina Fischeriga aasta varem (1942), kui õpetas Denveri ülikoolis, ja maksis lapsele (Bobbyle) kuni oma surmani (1952) toetust.

Fischeri ema abikaasale Gerhardt Fischerile ei antud sissesõiduluba Ameerikasse, kuhu Regina  1939. aastal oma aastase tütre Joaniga naasis. Gerhardt oli Teise maailmasõja ajal Tšiilis ja nad lahutasid 1945. aastal. Kõrged õppemaksud ja vabade ametikohtade piiratus ei lasknud Regina Fischeril arstiks saada. Ta töötas medõena ja läks oma lastega Brooklyni, õppis New Yorgi ülikoolis. Ta lahkus Ameerikast 1960. aastal, mil Bobby oli juba maailmatäht, ja sai lõpuks arstikraadi Saksa DVs. Regina abiellus uuesti ja osales Moskvas sõjavastasel demonstratsioonil.

FBI raport aastast 1959 märgib: „Selle juhtumi jälgimine kukkus läbi selles punktis, nagu subjekt oleks olnud seotud Nõukogude spionaažiga, aga tegelikult pole kinnitust nendele oletustele”.

Ameerika suurmeister ja maleajakirjanik Larry Evans meenutab, et nägi Reginat mõnel korral: ta oli tumedapäine sale keevaline naine. Bobby poolõde Joan on öelnud, et ema oli kõrge intellekti ja püsimatu energiaga, rääkis kuut keelt ja oli „elukutseline sõdalane”. Evans meenutab, et kui ta koostas 1967. aastal Fischerist raamatut „60 mälestusväärset partiid” Bobby kitsas Brooklyni korteris, mis oli pungil maleraamatutest, millest paljud olid trükitud XIX sajandil, ütles Bobby: „Mulle ei meeldi, kui mulle pinda käiakse. Seetõttu pidin oma emast lahti ütlema.” Nad leppisid küll pärast ära.

Male on läbi aegade olnud rohkem ida kui lääne mäng. Kord sai iidne tšaturanga Indiast alguse, liikus edasi läbi araabia ja Vahemere maade lõpuks Euroopasse. Esimene rahvusvaheline turniir peeti aastal 1851 Londonis. Pärast Teist maailmasõda oli ja on Fischer seni ainuke läänest pärit malemaailmameister, teised on sündinud endise NSV Liidu või idabloki aladel, Anand Indias. Praegu on lääne suur malelootus 17aastane Norra suurmeister Magnus Carlsen, kes on tõusnud maailma edetabelis 5. kohale. Isegi Fischeril ei käinud see asi nii kiiresti. Malekuninga troon terendab Carlsenile täiesti reaalses haardes, kuid Fischeri karismat ei asenda mitte keegi.