haridus

Lavale kogunes Tallinna Kammerorkester ning kohe ilmus ka dirigent ja solist ühes isikus ise – mõjudes pisut tõsiselt ning kuidagi äärmiselt asjalikult. Ja kontsert algas.

Esimestest helidest peale oli rõõm unustada, et saali ees mängib suhteliselt suur arv inimesi, solisti ning orkestri koostöö lihtsalt toimis niivõrd hästi. Tohutult huvitav (minule isegi pisut kõhedust tekitav) oli jälgida Kuusisto dirigeerimist. Kuna tema kui solist seisis suurema osa ajast näoga publiku poole, siis tundus, nagu dirigeeriks ta orkestrit mingil müstilisel viisil seljanahaga… Või nagu juhiks kõikide helide koostoimimist tegelikult tema suurepärane 1702. aastal loodud Goffrilleri viiul. Nimetatud pilli puhtad säravad helid tasuvad meenutamist ning selle piano’dest läks mul silm niiskeks näiteks Antonio Vivaldi „Sügises” tsüklist „Aastaajad” – keset talupoegade lõikuspühiseid, pisut Bakchose märjukesest inspiratsiooni ammutanud rõõmupuhanguid.

Mingis mõttes võiks tolleõhtust esitust nimetada tõeliseks reality-kontserdiks – kuulda sai ühte aastaringi sellisena, nagu ta on: kevadest talveni koos üleminekutega. Kava niisugune järjestikune paigutus oli tore ning lisas mõtteruumi. Antonio Vivaldi aastaajad, vaheldudes Astor Piazzolla omadega, ning neid ühendavad Kuusisto kolm ülemineku-aastaaega täiendasid üksteist suurepäraselt, pakkudes samal ajal ka meeldejäävaid ja virgutavaid kontraste. Kuidagi väga meeli ergastav oli Vivaldi säravalt baroksest „pärlmuusikast” Piazzolla sulnitele Buenos Airese tangoradadele suunduda. Kahe niivõrd erineva stiili vahel moodustasid Kuusisto „Kevadsuvi”, „Sügissuvi” ja „Sügistalv” minu arvates oma pisut sibeliuslikult mõjuva põhjamaisusega ideaalse silla.

Usun, et ma kuigivõrd ei liialda, kui ütlen, et Jaakko Kuusisto võlus publiku ära juba esimese poognatõmbega. Täisväärtuslik pillivalitsemine – isegi Goffrilleri viiul ei mängi ju ise! – ja näiliselt lihtne, ent väga tajutavalt seestpoolt kiirgav emotsionaalne kargus oli see, mis pani publiku ligi kaks tundi kestnud kontserti avatud hingega kuulama ning esituse lõppedes väsimatu visadusega ka lisalugu nõudma.

Hea dirigent kohe ei saa eksisteerida ilma hea orkestrita. Siinkohal tahan tähelepanu juhtida Tallinna Kammerorkestri jätkuvalt heale tasemele. Sealsed tunnustatud muusikud orienteerusid võrdse osavusega kõikides loomestiilides, lastes värskena paista Vivaldi palju kuuldud „Aastaaegadel”, kandes suurepäraselt välja tango nõudliku muusikalise loomuse Piazzolla helitöös ning luues erilise sumeda kõlaatmosfääri Kuusisto enda loomingus.

Aga tõrvatilk meepotis? Selleks oli värviline ja vahelduv taustavalgus, mille otstarbekust ning haakumist kontekstiga ma kuni kontserdi lõpuni aduda ei suutnudki. Värvide vahetumine, eriti esitatavate osade keskel, oli liiga tihe ning segas seetõttu muusikale keskendumist. Teisest küljest võis ju silmad ka kinni panna ning vahest aitas see värvilisus lisada kujundlikkust laste jaoks, keda publiku hulgas istus rõõmustavalt palju. Mõned nende hulgast olid lausa päris väiksed – loodetavasti oli nende näol tegu Eesti tulevaste suurte keelpillimängijate pealekasvava generatsiooniga.

Kontsert algas ja lõppes nii, nagu aastaringidki tulevad ning lähevad. Igas aastas on aga oma erilised hetked, mis ei tule selleks, et kaduda, vaid et jääda. Eelmise nädala neljapäeva „Virtuooside” kontsert oli igatahes päris kindlasti üks sellistest hetkedest.

Oled hästi mitmekülgne muusik: õpetad EMTAs, juhid Haapsalu vanamuusikafestivali, dirigeerid, teed teadustööd ja kirjutad üldhariduskoolide muusikaõpikuid. Näiteks dirigeerimine ja kooli muusikaõpiku kirjutamine on kaks vägagi erinevat asja. Mis jõud sinu nii laia tegevusvälja koos hoiab, kas sa end liigselt killustada ei karda?

Eks need tegevusvaldkonnad ole kõik väga erinevad ja muidugi on hirm killustumise ees see, mille peale olen väga palju mõelnud, sest tänapäeval ei õnnestu enam hästi selliseks XIX sajandi universaalseks muusikuks kehastuda. Kõik on väga kitsalt spetsialiseerunud ja elu ise justkui nõuab seda. Näiteks muusikateadlasena tuleb olla kursis määratu hulga kirjandusega, et oma erialal tasemel püsida. Selle kõrvale nagu ei mahukski enam midagi.

Teistpidi olen ma siiski alati tundnud vajadust teatud erisuunalisuse järele ja iga tegevus muidugi toetab ülejäänuid. Nii et kui ma teen muusikat, siis ma ju tegelikult tegelen sellega ühest teisest aspektist. Ja nii ma usun, et nii on ka minu analüütiline pilk sellele samale muusikale palju rikkam. Või näiteks kas või kooliõpikud, mida sa mainisid – see on päris tõsine väljakutse sundida ennast vahel mõtlema ka lihtsates kategooriates ja vormistama näiteks lihtlauseid. See pole pärast mõne teadusartikli kirjutamist sugugi nii enesestmõistetav ja loomulik. Arvan, et ühelt alalt teisele hüpates kogun kõigepealt energiat ja minu vaade asjadele saab mitmekülgsem.

Nii et siis erinevad energiad hoiavad sinu mitmekülgset tegevusvälja koos?

Tegelikult ikka armastus muusika vastu, sest iga tegevus viib mind muusika poole ja tundub, et ükski nendest harudest üksinda pole minu jaoks piisav. See on võib-olla mingisugune ahnus muusika järele.

Milliseid kvaliteete hindad vanamuusikas kõige rohkem, mida on Viini klassikute eelses helikunstis sellist, mida uuemas muusikas enam ei kohta?

Kui vanamuusika liikumine umbes nelikümmend aastat tagasi laiema põhja sai, siis oli üsna selge, millele ennast vastandati. Otsiti neid väärtusi, mis olid akadeemilises musitseerimises kaduma läinud, näiteks spontaanne väljendusoskus.

Kui mõtleme kuuekümnendate aastate avangardmuusika peale, siis on selge, et nii põnevaks kui need muusikalised struktuurid ei olnud tolleks ajaks ka läinud, olid need arenenud sellise etapini, kus ükski helilooja ei suutnud omaenda väljamõeldud helikeeles improviseerida. Ning vanamuusika liikumine püüdis muusikas taasavastada seda vahetust, musitseerimisrõõmu, mis akadeemilises ja klassikalises koolituses oli üsna tagaplaanile jäänud. Sest teadmine, kuidas asju nii-öelda „õigesti” teha, see oli põlvkondadega niivõrd süvenenud, et tolleaegsele noorele põlvkonnale ei jäänud ilmselt enam piisavalt avastamisrõõmu, mis muusikas on ütlemata oluline. Ja mulle tundub, et alguses see liikumine tekkiski ühelt poolt akadeemilise tardumuse ja teiselt poolt muusikaliste struktuuride liigse komplitseerituse vastu. Et need olid nood väärtused, mida leiti.

Muidugi on arusaamine vanast muusikast viimastel aastakümnetel ka ise tohutult muutunud. Näiteks tekkisid seitsme- ja kaheksakümnendatel aastatel väga huvitavad sidemed vanamuusika ja n-ö kergema muusika suundade vahel, näiteks jazzmuusikaga. Otsiti samalaadseid mängimisviise, kus suur osa muusikalisest tekstist sünnib improviseerides. Tänaseks on vanamuusika koolituses sel teel jõutud paljudes kohtades väga kaugele. Sinnamaani, kus lauljatel-mängijatel pole mingi probleem teatud neljahäälseid struktuure kohapeal improviseerida, mis kontrapunkti õppinud akadeemilisele muusikule peaks suisa mõeldamatu tunduma. Kuid see koolitus oli möödunud sajanditel ju olemas ning seda on tänapäeval väga huvitavalt taaselustatud.

Aga kui sa nüüd küsid, et mis väärtuste pinnal need kaks erinevat valdkonda vastanduvad, siis mul on hea meel tõdeda, et neid vastandumise punkte on järjest vähemaks jäänud. Õieti need leerid, mis nelikümmend aastat tagasi olid peaaegu et vaenulikud, need leerid on tänaseks leidnud rõõmustavalt palju ühiseid väärtusi. Näiteks suured vanamuusika gurud, kes varem vandusid, et nad ei esita iialgi Mozartist hilisemat muusikat ja et nad ei suhtle eales akadeemiliste kollektiividega, hakkasid seda kaheksakümnendatel aastatel täie enesestmõistetavusega tegema. Unustasid justkui ära iseennast piiravad kriteeriumid ja võitsid asemele, arvan, väga palju. Nii et tänapäeval on üsna tavaline, et ka klassikaliste sümfooniaorkestrite puhul otsitakse selliseid kõla- ja artikulatsioonivõtteid, mis on otseselt sündinud barokkorkestrite najal. Ning uue põlvkonna orkestrandid on valmis nende otsingutega kaasa minema, sest nende jaoks on vist üha vähem seda ühte ja ainust „õiget” musitseerimise viisi.

Muusikat oled õppinud Eestis, doktoriväitekirja kaitsesid Rootsis Lundis. Kuidas annab võrrelda meie ja Rootsi muusikaharidust, nii kõrgemal kui üldhariduslikul tasandil?

Ega ma tegelikult Rootsi muusikaharidusega kuigipalju kokku ei puutunudki. Ma tegin oma doktoriõpingud läbi Lundi ülikoolis ja üks põhjus sinna minna oli kahtlemata see, et maitsta klassikalist ülikooli õhkkonda. Meie muusika- ja teatriakadeemias on sellest mõneti puudus, humanitaarne taust ei saa ühes muusikakõrgkoolis olla iialgi nii tugev ja nii sügav kui ühes klassikalises ülikoolis. Meil on see ajalooliselt lihtsalt niiviisi kujunenud, et muusikateadus on seotud muusikakõrgkooliga ning sellel on kindlasti omad plussid. Meie väärtuslikuks küljeks on kahtlemata palju tugevam side praktilise muusikaga.

Nii et selles mõttes olid need aastad ühes Skandinaavia maade vanemas ülikoolis kahtlemata väga rikkad just oma muusikahariduse täiendamisvõimaluste poolest. Minu doktoritöö oli suures osas ajalooalane, mõnda muusikaanalüütilist väitekirja polekski ehk õige sellise ülikooli juures teha. Samas on klassikalises ülikoolis tohutult suurem potentsiaal muusika- ja kultuuriloo teemade läbitöötamiseks. Lund oli minule eriti õige koht ennekõike tänu mu professorile Folke Bohlinile, kes on väga mitmekülgselt uurinud just kirikumuusika valdkonda, mida minu doktoritöö ka puudutas, ja ka tänu Lundi ülikooli erakordsele raamatukogule, kus on ka näiteks Balti alade ajalugu puudutavat kirjandust palju kergem kätte saada kui siin Eestis.

Millised heli- ja kirjandusteosed (ehk teatri- või filmilavastused) on mõjutanud sinu kui isiksuse kujunemislugu kõige rohkem? Ja miks?

See on keeruline küsimus, kuna inimene ise tihtipeale ei oska objektiivselt hinnata, mis teda kõige enam mõjutab. Meid mõjutab ju kõik, millega me kokku puutume. Ja kuna ma olen noorpõlves ahnelt väga palju igasugust muusikat kuulanud, lugenud üsna erinevat kirjandust ning suhestunud ka teatri- ja filmikunstiga, siis on mul üsna raske sellele kultuuriladestusele tagasi vaadata ja öelda, mis mulle sellest kõige tähtsam on. Mõned kirjanikud, kes mulle 18–20aastasena eriliselt korda läksid, on vist sellised, keda niisuguses eas ikka ahnelt loetakse, Dostojevski näiteks. Mäletan, et „Idioodi” lugesin ma küll mitu korda läbi. Ja Hesse muidugi, kes mõjutas meie põlvkonda päris kindlasti tugevasti, ilmselt ka just meie põlvkonna muusikuid, kuna Hesse teemad on väga muusikalised nii „Stepihundis” kui „Klaaspärlimängus”. „Klaaspärlimäng” on ju mõnes mõttes muusikateaduslik fantaasia. Ma ei usu, et ma selle raamatu magister ludi mõttemänge eriliselt kaasa olen püüdnud teha, aga mingisuguse väga erutava konteksti muusika uurimisele lõi see teos päris kindlasti.

Mingil ajal, mäletan, puudutasid mind väga sügavalt mõned François Mauriaci raamatud, see oli pisut hilisemas eas. Näiteks tema „Endisaegne nooruk”, isegi enam kui „Armastuse kõrb”, mida ma ka suure vaimustusega lugesin. Need on sellised sügavad muljed, mis mõne eluperioodi möödudes endast jälle märku annavad: olen pan
nud tähele, et viimastel aastatel maal suvekodus olen end avastanud lugemas samu raamatuid, mida ma umbes 35 aastat tagasi lugesin, ja leidmas sealt midagi, mis on mulle üsna üllatavalt tuttav.

Milliseid elu- ja vaimuväärtusi pead kõige olulisemaks? Nii maailmas kui sisimas?

Kui ma ütlen „ausus”, siis see on ju üsna trafaretne vastus. Olen väga kaua püüdnud aru saada, kuidas seda sõna õigesti mõista tuleks. Sest me kõik vist püüame oma elust võimalikult ausalt läbi tulla, aga seda paraku vahelduva eduga. Kõigepealt peab inimene õppima olema aus iseenda vastu ja see aitab ehk elusituatsioonides ja inimsuhetes kõige paremini, kuigi see on inimesele vist kõige raskem ülesanne üldse. Enese siiras väljendamine on asi, mida olen püüdnud aastakümneid õppida, ja võib-olla on see sama väärtus, mis mind on vanamuusika juures hoidnud. Kuna lihtne, otsene, siiras ja vahetu musitseerimine on mu silmis olnud just selle muusika üks esmaseid taotlusi.

Sama asi puudutab ka kõiki inimsuhteid: olen tagantjärele mõelnud nii mõnegi olukorra peale, mis mind mõnest inimesest on eemale viinud, ja olen põhjuseks hiljem alati leidnud, et need on lihtsalt väljendamata jäänud mõtted, need on reageerimata tunded ja iseenda varjujätmine. Need asjad pärsivad meie suhteid kõige rohkem ja selles mõttes aus olemine on küll miski, millele ma tahaksin lõputult läheneda.

Küsinud Igor Garšnek

Ernest Bloch ei ole lihtsalt juudi rahvusest helilooja, vaid pigem juudi rahvushelilooja. Juba ainuüksi tšellole on ta kirjutanud järgmised teosed: „Rapsodie Hébraique Shelomo” tšellole ja orkestrile (1916), „From Jewish Life” (1925) ja nüüd Kadriorus ettekandele tulnud „Heebrea meditatsioon” tšellole ja klaverile. Kõik need teosed on hästi populaarsed ja neid mängitakse laias maailmas, kuid meie, kes me tuleme ühest teisest ja kitsamast ühiskonnast, ei tohtinud neist eriti teadagi, rääkimata esitamisest.

Kui ma 1971. aastal Moskva konservatooriumis lõpukava planeerisin, siis pakkusin sinna teiste teoste hulgas ka Blochi „Shelomo”. Minu juudi rahvusest professor Mihhail Homitser kahvatas ja alles siis, kui ta oli šokist toibunud, kuulsin, mida ta minu ettepanekust arvab. Argumendid ei maksnud midagi ja ega keegi otseselt ei keelanud ju, kuid enesetsensuur oli range. Kohe, s.t esimesel võimalusel, mis tekkis 1990ndate alul, kandis Homitser ise tolle teose ette Moskva konservatooriumi Suures saalis.

4. X Kadriorus esitatud „Heebrea meditatsioon” on nagu kõik Blochi tšelloteosed orienteeritud instrumendi kõige iseloomulikumale omadusele – ja see on loomulikult laulvus. „Meditatsioon” on populaarne helitöö, seda tunnistavad ka originaalist tehtud seaded tšellole ja orkestrile ning tšellole oreli saatel. Ardo Västriku (tšello) ja Lea Leiteni (klaver) kavva sobis lugu veel hästi seetõttu, et esmaspäeval, 29. septembril oli saabunud juudi uusaasta numbriga 5769. Teos ise kannab autori pühendust legendaarsele hispaania tšellistile ja dirigendile Pablo Casalsile (1876–1973). Duo Västrik-Leiten suutis teost eksponeerida kadestamisväärse enesekindluse ja meisterliku dramaturgilise joonega, mis pole lihtne ülesanne sisuliselt üheosalise teose puhul, mille Bloch on küll markeerinud kolmeosalisena attacca: Moderato, Allegro decise ja Moderato. Helilooja on suure meisterlikkusega kujundanud oopuse, kus klaveripartii massiivsusele vaatamata ei teki probleemi tema domineerimisega, vaid selge dominant lasub tšello tämbril. Tundus ka, et esitajad nautisid oma tegevust laval täiel määral, tulemuseks hea muusika nauditav esitus.

Kõnealune kontsert oli üles ehitatud tagurpidi kronoloogias, s.t esimene teos kavas, Poulenci Sonaat, on kirjade järgi loodud aastatel 1940–1948, „Heebrea meditatsioon” 1924. ja Straussi Sonaat 1881. aastal. Poulenci helitöö on üsna piiride peal või piiride vahel või üle piiride oma stiililt, kuid tegemist selle esitusega on ansamblistidel küll ja veel. Autor on andnud päris täpsed metronoomid ka pisemate tempomuutuste tarvis, aga ikka kiputakse olema targemad ja mängitakse märksa nobedamalt. Nii ka Västrik-Leiteni esituse puhul: ei hakka marss (I osa) ega tants (III Ballabile) karakteerselt funktsioneerima, kui rütmigrupp kiirustab. Selgemat artikulatsiooni häirib Kadriorus selliste paljusõnaliste teoste puhul ikka ja jälle akustika, kuid, mis teha – see on force major, mida annab ainult kohendada, mitte likvideerida. Parim selles neljaosalise sonaadi esituses oli II Cavatine, kus mõisteti teineteist absoluutselt nii kõlaliselt kui dramaturgiliselt.

Muusikaõhtu kavajärgseks finaaliks oli ette nähtud Richard Straussi varajane teos, s.t Sonaat tšellole ja klaverile op. 6. Ka siin oli kõlalise ansambli saavutamisega raskusi esimeses osas Allegro con brio, samuti punkteeritud rütmijoonise selgusega, mis on ju Straussi tunnuskujund. Seevastu edasine sujus päris ladusalt ja partituur oli selektiivselt jälgitav. Selletaoline duokontsert on meie kammermuusikaelus absoluutselt teretulnud ja heatasemeline kooslus Ardo Västrik – Lea Leiten pakub meile loodetavasti veel palju nauditavaid kavu.