Tänavu on kõik festivali kontserdid ühes kohas – kohvikus “BASSO” (Pikk tn. 13). See väike ja õdus suurepärase akustikaga “pärl” on senini jäänud paljude jaoks kontserdipaigana avastamata.
Festivali toimumist toetavad Kulka, Spordi-ja Noorsoo Amet, www.pillipood.ee, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, EMTA ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. Infot festivali kohta saab aadressil www.tudengijazz.ee
Lavastuse idee sai alguse siis, kui – kasutades Märt Väljataga sõnu – oli selgeks saanud, et kultuur on kaotanud pühapaiste riismedki ning Eesti asi peab otsima endale lisaargumente. Kuid asi ei ole kunstnike ühiskondlikus positsioonis, uues loomeliitude pleenumis või kaasaegse kunsti väheses mõistmises. Asi on kunstis eneses. Selles, mis eristab head kunsti halvast, kirglikku kiretust, ilusat ilutsevast.
Mitmed on juba pikemat aega oodanud, et Teater NO99 pöörduks tagasi populaarse sotsiaalkriitilise teatri poole. Seda eriti praegu, mil ajad on rasked ning tööpuudus, majandusäng ja avaliku sektori palgakärbe peaksid olema iga tundliku kunstniku südames. Ent võib-olla on just praegu õige aeg rääkida hoopis sellest, mis on mittetootlik – sellest, mis on puhas kulutus.
„Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ on lavastus kunsti tegemisest ja vastuvõtmisest. Improviseeritakse, tantsitakse, tsiteeritakse performance’eid, ehitatakse installatsioone ning hoitakse kõrgel kunstilippu, kui barrikaadidele tõusevad vürtspoodnikud. Jah, see on lavastus sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Värskus ja väsimine, tegemine ja ootamine, rõõm ja meeleheide, usk ja kannatus. Lavastuse pealkiri tsiteerib Saksa tegevuskunstniku Joseph Beuysi samanimelist aktsiooni 1965. aastast. Lisaks on lavastuses John Adamsi, Marie Underi, Peter Handke, Taavi Eelmaa, Pablo Neruda, Eha Komissarovi, Anton Tšehhovi jpt mõtted ja teod. Lavastuse idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo ning Ene-LiisSemper. Tantsustseen Mart Kangrolt. Osades Teater NO99 trupp RasmusKaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik ja Sergo Vares.
Lonkur läheb mööda, käekõrval laps. Kas hakkan nüüd lugema André Bretoni? Etendused: 10.,12.,13.,14.,24.,25.,26.märtsil ja 14.,15.,16.,18.,20.,21.aprillil kell 19.00
On kunstnikke, kes maalivad oma näopilte pea maniakaalse järjekindlusega, ja neid, kelle loomingu hulgast võib autoportree leida vaid juhul, kui kasutada vaba interpreteerimise vägivalda. Näituse teema on piiratud ühe žanriga, kuid väljapaneku sisuks on eelkõige pinge, mis tekib eri aegadel ja eri tehnikais valminud tööde kõrvutuses, vahel ka julmalt välja pakutud kooslustes. Näituse ajaline telg on poolteist sajandit pikk – varaseim eksponeeritav maal pärineb 19. sajandi keskpaigast, värskeim foto- ja heliinstallatsioon on valminud spetsiaalselt selle näituse tarbeks ja kannab valmimisaastat 2009.
Näituse nullpunktiks on traditsiooniline kunstnikuportree pintsliga. Teised teemad tõukuvad esinduslikkuse soovist. Omaette alajaotus on sündinud töödest, mis lähtuvad sarnasuse ja korduvuse ideest. Kuigi Paul Burman ja Johannes Saal tundsid ehk suuremat huvi enese muutuvate seisundite ja meeleolude vastu haigusest tingitud kõrgendatud tundlikkuse tõttu, ei diagnoosi „maniakaalsus” ilmtingimata haigust või egohullust. Nii mõnelgi juhul väljendub see hoopis äärmuslikus tööpanuses ja ajas, mis kunstile ohverdatakse. Henn Roode ja Ülo Sooster, kes alustasid enese üles märkimist juba Siberi vangilaagris, on varasema eesti kunsti autoportree žanri tšempionid, kelle pühendumisega on keeruline võistelda. Tihiti seob eri ajastute kunstnike valikuid see, et ennast kasutatakse eelkõige käepäraseima modelli või tööriistana, olgu siis vormis hoidmiseks või ebamugavate aktsioonide ellu viimiseks. Kaasaegne maailm tunneb siiski märkimisväärsel hulgal kunstnikke, kelle kogu loomingu võiks tahtmise korral taandada autoportreeks. Klassikutele on pandud antud kontekstis kaasa mängima Ene-Liis Semperi video.
Tingliku tähistusega teemaruum „kontseptuaalne autoportree” koondab aga tööd, mis lähenevad autoportree küsimusele ebatraditsiooniliselt. Huvi enese isiku vastu on siin sageli distantseeritud, segatud või mõnele muule ideele allutatud. Tihti muundub enesekujutis motiivist meediumiks.
Sektsioon „autoportree emaga” on näituse traumapunkt. Kaasaegsete kunstnike teraapilistele enesepaljastustele pakub tumma dialoogi raske vaikuse õhustikuga Otto Zoege von Manteuffeli 19. sajandi keskpaigas valminud maal. Valusate tööde kontekstis hakkab biidermeierliku pereidülli asemel üha enam paljastuma seltskond, kelle vahel loovad pinget väljaütlemata hirmud ja ahistused.
Näitusel eksponeeritud tööd pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone Fondi kogudest, Vaal Galeriilt, erakogudest ning autoritelt. Täname lahke abi eest ka Allfilmi ja Nukufilmi.
Näituse kuraator on Kädi Talvoja, väljapaneku kujundasid Liisi Eelmaa ja Maret Kukkur.
Näitusega kaasnevad ekskursioonid programmi „Kunstile külla” raames, mis toimuvad 18., 19. ja 26. aprillil algusega kell 13.00. 26. aprillil toimub ekskursioon vene keeles.
Eesti eelvoorus osalemiseks saab registreeruda kuni 23. märtsini. Registreerumiseks tuleb saata oma nimi, kontaktandmed, muusiku CV, estitatavad lood ja osalemise kategooria e-posti aadressil info@nommejazz.ee.
Nõmme Jazzi noorte jazzartistide konkurssi on korraldatud aastast 2001, et noored professionaalsed muusikud saaksid rahvusvahelist tähelepanu ja võimalusi esineda tunnustatud välisfestivalidel. Võistluse eesmärgiks on võimaldada noorel muusikul teha algust rahvusvahelises karjääris ja ühtlasi arendada artistlikku külge ning rahvusvahelisi suhteid teiste muusikutega.
Konkursil saavad osaleda 18 – 35 aastased muusikud. Hindamise kriteeriumideks on kõrge tehniline ja artistlik tase, interpretatsioon ja isikupära.
Rahvusvaheline võistlus toimub 1.- 2. mail Nõmme Kultuurikeskuses, kus jagatakse finalistidele esinemisvõimalusi kõrgelt hinnatud festivalidel nagu Pori Jazz, Turku Jazz, Rigas Ritmi, Jazzkaar jt. ja esinemisi Türgi Nadris Jazz Club´ i. Lisaks saab parim Eesti naislaulja osaleda Lady Summertime konkursil Soomes.
Konkursi tingimusi saab täpsemalt lugeda Nõmme Jazzi kodulehelt www.nommejazz.ee
Peeter Volkonski tsiteerib Vaapo Vaheri vastilmunud raamatust “Maipühade kahjukkusest”, milles räägitakse filmist kui ajastu kultuuri märgilisest näitajast. Eduard Toman laulab Võssotski ja Okudžava laule. Kogu suhtlemine köögis – sõna otseses mõttes. Näitlejad pakkusid selle mõtte välja kui ajastuomase fenomeni. Laval suure vaevaga leitud kahe auguga gaasipliit, tolle aja kassetmakk jne. Kogu suhtlemine vaba ja sundimatu vestlus.
Publik pole kaugel pimedas saalis. vaid ka salongi kaasa kutsutud – samas ümber ja samas olukorras, ka kaetud laua taga. Omaette väärtus ajastukeskne menüü: lihavalik (singirullid, lihasült, hapukurk); kalavalik (marineeritud tsitrusräimed, kiluvõileivad, täidetud munad, räimepihvid); morss!!, kohv, tee, vodka „Hlebnaja doroga” (sisalduvad piletihinnas).
“MOSKVA 1975”
Sarja avakontsert
EDUARD TOMAN kitarr, laul
PEETER VOLKONSKI sõna
Stiil LIIVIKA PÕVAT-STRAUS
Vladimir Võssotski ja Bulat Okudžava laule
Tekste Vaapo Vaheri vastilmunud raamatust „Maipühade kahjulikkusest”
Ei küll geenius…
Nii ma kirjutan luulet ka vattjopest suurest…
Kama kõik! Ükski teema ei ole ju halb!
Kord mu palatikaaslane roomas mu juurde
ning mind kuulates pisarad voolasid tal.
Vladimir Võssotski
Vaid kahel õhtul lavale jõudev draama- ja ooperietendus toob publikuni loo, mis toimub Nikolai I valitsusajal Saaremaal. Sündmused hargnevad tuisusel õhtupoolikul, kui noor naine-minia ning vana ema-ämm ootavad linnast koju meest – ainukest poega, kelle saatus on määratud mõisahärra kirjaga, mis peaks ta 25-aastasest kroonuteenistusest päästma. Kui oodatu koju jõuab, avaneb kirja sisu ja kõik kolm seisavad vastamisi armastuse, kire, isekuse ja patukahetsusega – oma saatusega.
Aino Kallas (1878 – 1956) on oma teoses kasutanud Vana Testamendi lugu kuningas Taavetist, kes armub armee vapra sõjamehe Uuria kaunisse naisesse Batshebasse. Tauno Pylkkänen (1918 – 1980) kirjutas samale draamale toetudes ooperi 1940. aastal, lõplik versioon valmis enne esietendust Tamperes 1959. aastal. Oma kirgliku ja dramaatilise helikeele tõttu on teda nimetatud ka „Põhjamaade Pucciniks“.
„Patseba Saaremaal“ lavastaja on Garmen Tabor, kunstnikud on Liina Unt ja Aime Unt ning kontsertmeister on Tarmo Eespere, kes ühtlasi esineb mõisahärra rollis. Draamatrupi koosseisus on Leila Säälik, Piret Rauk ja Margus Prangel, ooperisolistid on Juuli Lill, Helen Lokuta ja René Soom.
Elioni Jazziauhind kätkeb endas peale sellega kaasneva tunnustuse ka maineka eesti kunstniku Tiiu Kirsipuu skulptuuri, 50 000 kroonist stipendiumi ning võimalust salvestusteks Eesti Televisioonis. Elioni Jazzauhinna eesmärk on laiemalt tunnustada Eesti tähelepanuväärsemaid tegevjazzmuusikuid, kes oma ringkondades on juba ammu austatud ja armastatud. Hinnatakse eesti kodanikke, residente või ansambleid, kes on kolme viimase aasta (2006-2008) jooksul enim silma paistnud oma loomingulise tegevusega. Elioni Jazziauhinna on pälvinud Jaak Sooäär (2007) ja Tanel Ruben (2008).
Elioni Jazziauhinna kõrval annavad Elion, Eesti Jazzliit ja Jazzkaar välja ka Noore Jazzitalendi Auhinna, mis on mõeldud eelkõige hindamaks noorte muusikute initsiatiivi ja head taset ning julgustamaks nende ettevõtmisi. Noore Jazzitalendi Auhinna eesmärk on tunnustada noort, kuni 26-aastast andekat muusikut, kes on saavutanud midagi märkimisväärset, panustades ise saavutusse oluliselt enam kui tema eakaaslased tavaliselt.
Auhinna võitja pälvib meene Elionilt, salvestusvõimaluse Eesti Raadios, PR konsultatsiooni koos fotosessiooniga ning võimaluse esineda Jazzkaare kontserdil aasta jooksul. Noore Jazzitalendi auhinna on pälvinud Erki Pärnoja (2007) ja Kadri Voorand (2008).
Sel aastal antakse esmakordselt välja ka Jazziedendaja auhind. Auhinna eesmärk on tunnustada inimest või organisatsiooni, kes on oma tegevusega andnud olulise panuse jazzmuusika tutvustamisse ja arendamisse Eestis. Auhinnale ei saa kandideerida Elioni, Jazzkaare ja Eesti Jazzliidu töötajad. Auhinna võitja pälvib meene Elionilt ning vabapääsu kõikidele Jazzkaare ja Jazzliidu poolt korraldatud kontsertidele aasta jooksul.
2009. aasta Jazziauhindade võitjad tehakse teatavaks jazzisaadik Ray Andersoni (USA) ja Jazzkaare Dream Bandi kontserdil Vene Kultuurikeskuses laupäeval, 25. aprillil kell 20.00.
Jazzauhindade kandidaate saab esitada 3. – 23. märtsini aadressil marju@jazzkaar.ee. Kandidaate võivad esitada kõik. Selleks on vaja kandidaadi CV-d ja vabas vormis kirjeldust tema 3 viimase aasta tegevustest (2006-2008).
Palun esitage julgesti kandidaate!
Lisainfo:
Marju Kask
Animaürituste sarja Animateek korraldab PÖFFi animafilmide festival Animated Dreams koostöös EKA animatsiooni osakonna ja Kumu auditooriumiga alates 2008 aasta kevadest. Sarja eesmärgiks on tuua kunstiline animatsioon laiema publiku ette ka festivalivälisel ajal ning kutsuda igaks ürituseks kohale mõni tuntud välismaine animarežissöör oma filme esitlema või tutvustada kohalike animategijate loomingut.
Chris Shepherd (s.1966) on Liverpoolist pärit filmitegija, kes sai tuntuks oma oskuse poolest unikaalselt kombineerida live action’it animatsiooniga. Kumus linastuvad tema olulisemad animeeritud lühifilmid, teiste hulgas palju auhindu võitnud “The Broken Jaw” (1998) ja tänaseks briti kultusfilmiks saanud “Dad’s Dead” (2003).
Viimane annab mõjuvalt edasi inimnatuuri tumedamaid pooluseid, mälestuste õõvastavat ja kummituslikku painet. Film on võitnud üle 20 rahvusvahelise auhinna, kaasaarvatud parima lühifilmi auhinna Briti Sõltumatute Filmide Konkursil.
2003. aastal näidati filmi ka animafestivali Animated Dreams võistlusprogrammis. Tema joonisfilmidest on tuntuim šoti kunstniku David Shrigley’ga koostöös valminud tragikoomiline film “Who I Am and What I Want” (2005).
Filmiõhtu kavas on:
Safari (3’00’’,1989)
The World Stareout Competition (5’00’’,1998)
The Broken Jaw (7’00’’,1998)
Dad’s Dead (7’00’’, 2003)
Who I Am And What I Want (koos David Shrigley’ga) (7’00’’, 2005)
Silence is Golden (15’00’’, 2006)
Vaata lisaks:
www.slinkypics.com
www.whoiamandwhatiwant.com
Sissepääs tasuta!
Kunstnik ise kirjeldab oma kogemust nii: ”Lamayuru klooster on kuulus tiibeti maditatsiooni kõrgetasemelise õpetamise ja praktiseerimise poolest; igapäevane rituaalse teksti harjutamine kaigub iga päev kell neli üle Himaalaja. Kui küsisin lastelt, et kas nad tahaksid olla tavalised külalapsed, tuli üksmeelne vastus, et ei. Põhjenduseks tõid väikesed mungad, et laamaks olemine ja rituaalsed oskused, mida täiskasvanud mungad neile õpetavad, annavad neile kõrgema staatuse ja eelised, mida külalastel ei ole oma kodukülas ei ole. Eeliseks pidasid poisid ka teiste külainimeste lugupidavat suhtumist neisse.”
Linnagaleriis esitatakse kogutud materjali visuaalse välitöö päeviku vormis, katketena poiste igapäevastest tegemistest ja toimetamistest. Fotode juurde kuuluvad 2 lühikest videoklippi.
NB! Seoses majanduskriisiga on Tallinna Kunstihoone ja teised Kunstihoone haldusalasse kuuluvad näitusepinnad alates märtsist avatud üksnes kolmapäevast pühapäevani. Lahtioleku kellaajad jäävad samaks: 12.00-18.00
Korraldajad juhivad tähelepanu festivali muutunud asukohale – kui eelreklaamis ja plakatitel on MAAjaILMa toimumiskohaks märgitud Genialistide Klubi, siis tegelikult on selleks Athena keskus. „Lootsime koos Genialistide Klubi omanikega kuni viimase hetkeni, et nüüd, kus klubis on täidetud Päästeameti nõudmised, võib maja jälle sõbralikele ja sallivatele inimestele avada, aga kahjuks käimasolev kohtuasi naabritega seda ei võimalda,“ sõnas festivali projektijuht Harlet Orasmaa, kutsudes kõiki Genialistide Klubi sõpru ja toetajaid laupäevaks Athena keskusesse.
Kokku leiab ühepäevase festivali käigus aset neli kontserti – kaks kodumaiste muusikute poolt ning kaks eksootilistelt külalistelt. Eesti esinejatest astub üles Hedvig Hanson erinevate rahvaste hällilauludel põhineva uue kavaga ning hetke kuumim reggae-punt Bombillaz, kelle kontserdi lõpetab reggae-pidu DJ Pickney Tigeri (R2) juhtimisel. Kaugemad külalised tulevad Portugalist ja Madagaskarilt, neist viimane viib läbi ka ühe tasuta õpitoa.
Madagaskarilt pärit Kilema, õige nimega Randrianantoandro Clément, on üks tuntumaid Madagaskari muusikuid ja tõeline meister oma maa erinevatel keelpillidel – valihal, kabosyl ja marovanyl. Aafrika päikselisel saarel Madagaskaril on väga omapärane muusikaline kultuur – malagassi pärimusuusika on läbi põimunud Aafrika, Indoneesia, Araabia ja Euroopa mõjudega. Kilema muusika põhineb saare lõunaosast pärit rikkalikul polüfoonial ja oma praeguse koosseisuga ekspordib see neljast liikmest koosnev bänd Madagaskari rütmilist ja maagilist hingust üle maailma juba 11. aastat.
Portugalist pärit pundi Dazkarieh muusika on rahulik ning mõtlik, ent võib ühtäkki muutuda energia- ja rütmiplahvatusteks, kust kunagi ei puudu vaimne ning emotsionaalne komponent. Muusikud ammutavad inspiratsiooni Portugali vokaaltraditsioonist, lisades sinna tubli annuse rokki ja vahemeremaade hõngu. Viljandi pärimusmuusika festivali sõbrale on Dazkarieh tuttav juba 2007. aastast, kus ta kujunes üheks publiku lemmikuks. Viimase lihvi ansamblile annab veetlev lauljatar Joana Negrao, kelle mahe hääl paitab kuulajaid terve kontserdi vältel.
Päev läbi kestva maailmamuusifestivali kontserdid algavad kl 17, 19, 21 ja 23, päeva juhatab sisse tasuta Madagaskari muusika õpituba kl 12.00. Piletid hinnaga 75-175 krooni on müügil Piletilevi müügikohtades ja Athena keskuses kohapeal, saadaval on ka piiratud koguses päevapileteid hinnaga 300/250 kr.
Maailmamuusikafestivali MAAjaILM korraldab Eesti Pärimusmuusika Keskus ja see toimub tänavu juba kaheksandat korda. Lisainfot vaata www.folk.ee/et/maajailm