Gustav Suits

Akadeemilisele uurimistööle on see kosutav, keskaeg näib olevat poliitiliselt neutraalne ja lausa kutsub oma hõlvamatusega vanu ja uusi tahke käsitlema, seni tehtut teisiti ja ümber hindama, mis teaduslikus diskursuses nii loomulik.

Tõsi, ka keskaegse Liivimaa (mõistes seda koodnimetust tänase Eesti ja Läti ala ühisvaates) ajalugu nõuab ikka ja jälle uute ning vanade küsimuste valgel läbivaatamist. Asi pole mitte rahvusliku ajaloo vanade poliitiliste klišeede nagu muistne vabadusvõitlus või seitsmesaja-aastane orjapõlv uuesti aujärjele seadmises. Historiograafiliselt pole vajadust neist mööda vaadata, neid tuleb aga seletada ja teisiti tõlgendada, sest ajalugu pole võimalik muuta, eestlaste, lätlaste ja liivlaste alistamist ristisõdade käigus ning vägivaldset ristiusku pööramist XIII sajandil ei saa olematuks teha. Küsimus on selles, kuidas ja millisest vaatevinklist nüüdisaegne teaduslik diskursus kauges möödanikus juhtunut seletab ja tõlgendab.

Idee vaadelda keskaegset Liivimaad kui (saksa) kolooniat on vana. Vanemas baltisaksa ajalookirjutuses (v Transehe Roseneck, Arbusow, Wittram jt) osundatakse selgelt saksa koloonia rajamisele, emamaa ehk siis Saksa-Rooma riigi ja koloonia vahekorrale jms. Ka eesti rahvusliku ajalookirjutuse rajaja Hans Kruus rõhutas (1937), et keskaegse Liivimaa ajalugu läbib koloniaalvõimude kolm poliitilist põhiülesannet: alistatud põlisrahvaste alamluses hoidmine, võimude omavaheliste suhete korraldamine ja maakaitse välisvaenlaste vastu. Õigupoolest pole Liivimaa keskaega põhjalikult ja tulemusrikkalt uurinud ajaloolased kolonialismi kui nähtust kunagi eitanud, ent üldistavad seletused on sageli suubunud kas varjatult või avalikult saksa-eesti või saksa-läti ajaloolise vastuolu tõdemisse.

Rahvuslike vastuolude otsimine ajaloost viib tänapäeval aga konfliktini euroopastumise ideoloogiaga ja võib ajalooteadvuses toita emotsionaalseid arusaamu äravalitud rahvast ja vaprast sillapeast ida ja lääne piiril. Ilmselt on aeg kolonialismi ja kolonisatsiooni mõiste sine ira et studio tagasi tuua teaduslikku diskussiooni, enne veel kui fragmenteeruvasse ajalookäsitlusse jõuavad postkolonialismi ideede viljelejad. Mõistagi terendab praeguse olukorra taga pealtnäha lihtsavõitu, aga tegelikult keeruline küsimus, kas Liivimaa ajalugu on sakslaste kui sissetungijate ja kolonisaatorite ajalugu või alistatud põlisrahvaste ajalugu. Mis juhtub aga siis, kui mõelda, et Liivimaa ajalugu on kõigi sel alal elanud rahvaste ja hõimude ajalugu? Noorema põlvkonna medievistid on sellise lähenemise enesestmõistetavalt ja vanadest rahvuslikest eelarvamustest vabadena omaks võtnud.

Vanade küsimuste uuesti asetamine tundub esmapilgul lihtne, tasub vaid vaeva näha Liivimaa ajaloo ülelugemisega ning seni tehtu ümber sildistada. Nii lihtsaid lahendusi paraku pole. Teaduslikust vaatevinklist on see vaevaline ja äärmiselt töömahukas protsess, mis eeldab kõigepealt diskussiooni ja teisitilugemist.

Kui võtta ette keskaegse Liivimaa seletamine koloniaalühiskonnana, siis on selline ettevõtmine esmalt interdistsiplinaarne, sest hõlmata tuleb poliitiline, asustus- ja agraarajalugu, kaasata kultuuri- ja kirikulugu, vaagida folkloristika ja ajaloolise keeleteaduse võimalusi jpm. Liivimaa koloniseerimine kõige laiemas tähenduses sisaldab endas nii vallutatud maade majanduslikku ja õiguslikku kui ka maastiku koloniseerimist (linnade, linnuste, kirikute, kloostrite ja mõisate võrgustiku rajamist). Äärmiselt keeruline on uurida kolonistide ja pärismaalaste vahekorda keskajal ning keele ja meele koloniseerimist. Kõik see toimus olukorras, kus keskaegsel Liivimaal puudus saksa talupoegade kolonisatsioon, mistõttu jäi ära põlisrahvaste assimileerimine ja säilisid rahvakultuuri põhialused, kuigi mitmete suurte võõrmõjudega, mida on vaja tunnistada.

XIII sajandi vallutuse ja koloniaalühiskonna kujunemise dialektika tähendab aga Liivimaa ja sealhulgas Eesti ala poliitilist integratsiooni katoliikliku Euroopa riiklusse kõigi selle riigiõiguslike elementide tasemel. Vallutuse tulemuseks oli nende alade liitumine õhtumaise kultuuriareaaliga koos ristiusu, keskaegse kirjakultuuri, ladina tähestiku ja hariduskorralduse sissetoomisega. Teisisõnu tuleb koloniseerimist mõista juba keskajal alguse saanud Euroopasse kuulumisena või siis euroopastumisena ning seetõttu on tänasel arenguteel sügavad ajaloolised juured.

Tallinnas 5. VIII 2006 konverentsil “Keskaegne Läänemere ruum: oma ja võõras” peetud ettekande kokkuvõte.

Siinkohal käsitlengi heasemiootiliselt keelesüsteemi vigade funktsioone. “Hea” rõhutab siinkohal keelevigade positiivseid omadusi, “semiootiline” aga nende vaatlemist laiemas kultuurikontekstis ja ka muude nähtuste tähistajatena, mitte ainult keelesiseselt. Õppigem nägema ka vigade konstruktiivsust.

Keelevea eristav funktsioon. Iga nähtuse määratlemiseks on sageli vaja antinähtust: et saaks rääkida tarkusest, peab olema ka lollust; et katkist arvutit parandada, peab teadma, milline on terve arvuti. Õigekeelsuski leiab kinnitust keelevigade kaudu: selleks et väljendada end kirjakeele normi kohaselt, s.o keeleliselt õigesti, on vaja teada, mis on kirjakeele seisukohalt vale; selleks et saaks eristada õiget keelt, peab olema ka arusaamine sellest, milline on vigane keel. Ja loomulikult ka vastupidi.

Keelevea keelt arendav funktsioon. Keeleviga on suhteline, nii ajas kui ka ruumis muutuv suurus. Õigekeelsuski pole püha lehm. Ühe suure maadeavastaja eksimusele vihjates: ühel hetkel õige India võib järgmisel hetkel osutuda õigeks Ameerikaks. Laialt levinud kõnekeelsest väljendist, mida peetakse kirjakeeles veaks, võib ajapikku saada viimase osa; viga vabastatakse üldkehtivuse tõttu vea staatusest. Üks näide sadadest: mõnikümmend aastat tagasi oli õigekeelne ainult “leedulane”, kuid nüüd on korrektne ka rööpvorm “leedukas” “poolaka” eeskujul. Jaakko Hallas (“Toimetamise taak”, EPL 7. V 2004) on öelnud: “Olen täiesti kindel, et “ÕS 2050” lubab selliseid sõnu nagu suht, tegelt, aint, läind, tulnd, mis on ju kujunenud meie keelele tunnusliku sise- ja lõpukao tõttu.” Niisiis, lisaks sellele, et vigast keelekasutust saab õigekeele eeskujul vältida, kohandub ka õigekeel argikeele mõjul loomulikumaks ja ökonoomsemaks.

Keelevea pedagoogiline funktsioon. Inimene õpib vigadest ja vead rakendatakse ka keeleõpetuse vankri ette. Kõige tavalisemad näited on “otsi ajaleheartiklist vigu” tüüpi ja keeletöövihikute “paranda vead” tüüpi ülesanded. Kooliajast mäletan sedagi, kuidas emakeeleõpetaja saatis kogu klassi Lõunaturule kaupade siltidelt vigu leidma, ikka selleks, et kinnistada: nii pole õige! Ning loomulikult ka selleks, et innustada mõtlema: kuidas siis on õige? Muide, kui poleks vigu, siis ei saakski nendest hoidumist õpetada. Seega on vead olulised ka õpetaja- ja õpilaseinstitutsiooni määratlemisel (rääkimata toimetaja- jms institutsioonidest).

Keelevea  kommunikatiivne funktsioon. Keelevead annavad teavet keelekasutaja oskuste, päritolu ja seisundi kohta. Normist hälbiv hääldus lubab järeldada, et tegu on murdejoontega, võõramaalase aktsendi, kõnepuudega või lihtsalt mõne ajutise puudusega, näiteks nohus või joobes inimesega. Igapäevakeele suhtes nihkes erikeelte järgi ütleb ära, millisesse sotsiaalsesse gruppi kuulub keelekasutaja. Sellest lähtuvalt saab valida edasise suhtlemisstrateegia, kohandada oma keelestiili partneri omaga ja teha olulisi otsuseid (kahe sisuliselt võrdse äriplaani puhul langetatakse otsus alateadlikult keeleliselt õigema kasuks).

Keelevigade opositsiooniline funktsioon. Mõnikord toimivad keelevead mässuna normatiivsete (keele)reeglite vastu. Vahel on see mäss mässu enda pärast, näiteks Tõnu Trubetsky anarhistlik keelekasutus (lüia, gitarr jne) raamatus “Anarhistid”, noorema generatsiooni keeleline vastandumine “muldadele” ehk vanemale põlvkonnale, vahel aga mäss palju sisukamatel, sotsiaalsetel või keelelistel põhjustel. Ameerika põlisrahvaste hispaania-inglise kreoolkeelt (spanglish) ja hopi keele sõnu segava poeesia abil püütakse võõrale dominantkultuurile vastandudes säilitada oma vähemuskultuuri; Uku Masingu nii pahameelt kui ka poolehoidu pälvinud, aga pigem siiski eesti keelt kaunistanud ja rikastanud isikupärane keelekasutus.

Keelevea esteetiline funktsioon. Suur osa kunsti põhineb “normaalse ja õige” tahtlikul moonutamisel. Mõnikord õigustatakse seda asjaoluga, et oma kultuur või kunst on igav ja igapäevane, huvi äratab süsteemivastane vägivald. Ka keelt alusmaterjalina kasutav kirjandus (eriti vormikeskne kirjandus) väljub normkeele raamidest, “vigastades” keelt kunstilise kummastuse ja ilu (nt riimi) huvides, luues groteski, irooniat, huumorit jms, rõhutades tahtlikult vormi, mitte sisu, mõjutades esimese kaudu ka viimast.

Kõik funktsioonid on omavahel vähem või rohkem seotud ning nende loetelu võiks pikalt jätkata. Lisagem kohe kas või keelevea teadusliku funktsiooni – vead on teadlasele väärtuslik materjal keelekasutaja mis tahes omaduste uurimisel – või tähelepanu võitmise ja mällu kinnistamise funktsiooni. Viimase näiteks on normkeelest hälbiv reklaamikeel (WAPralt surfima, reVOLVOlutsioon, be COINTREAUversial, nurrmaalne, point ruulib, vötame mönuga).

Loomulikult ei tähenda ülaltoodu, et vead on alati ja igal pool teretulnud. Olgu siiski teada, et vead, ka keelevead, pole mitte ainult inimlikud ja paratamatud, vaid vajalikudki, et süsteemi ei tee täiuslikuks mitte vigade puudumine, vaid vigade olemasolu, et oksüümoron “hea viga” polegi alati oksüümoron, seda enam, et määratlused “õige”, “vale” ja “viga” on kokkuleppe ja tõlgendamise küsimus.

Tahtlikke reklaamivigu. Kas head või pahad?

Taas näeb TVs ja esineb tänavatel HÄÄÄ. Inspireerivad on murdekeele sugemed: WÕRO, OMA JA HÄÄ (paljud tooted on valminud Lätis Jelgava lihatööstuses). “Maitsvale ja tervislikule” Saaremaa viinale viitab reklaam VÖTAME MÖNUGA. Saare maavalitsus polevat küll selleks luba andnud, kuid ilmselt tänu ö-le sai lause eriti populaarseks laste hulgas, kes koolisööklas piima juues klaase kokku löövad ja “vötame mönuga” hüüavad. 5-6 aasta eest reklaamis üks bussifirma end lausega MOSKVASSE 500 KROONI EEST. Kõik oleks keeleseaduse seisukohalt korras, kui eestikeelne tekst poleks olnud esitatud kirillitsas. 2002. aastal kasutati kooliriiete reklaamis sõnapaari COOL LOOK, mis viitavat reklaamijate arvates koolile ja koolipärasele riietusele. Praegu pakub telereklaam tudengite telefonipaketti YLICOOL, mis maksab FIFTY SENTI MINUT.

Paul Veyne, Kas kreeklased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest. Prantsuse keelest Mirjam Lepikult. Varrak, 2006. 220 lk.

Varraku ajaloo- ja sotsiaalteaduste raamatusarja iga uus köide on erutav sündmus küllap kõigile: millisel ajalootõel lüüakse seekord jalad alt? Kes lööb? Kuidas täpselt? Millistel asjaoludel? Kui kauaks? Seejuures on sarja raamatud mõnusas formaadis, ei koorma mantlitaskutki, kujundus on ühtaegu elegantne ja diskreetne – ei mingit pealetükkivust, kõneleb üksnes sisu. Enamasti ilmneb neis raamatuis lisaks mõttelistele mässamistele ja teatavale teaduse tragöödiale ka teadlase tragöödia, aga seegi juhtub mõnusalt, vaikselt, isegi esteetiliselt, nagu aastaaegade vaheldumine – ei pruugi märgatagi, kas suri või mitte.

Sarja värskeimas köites lüüakse sihipäraselt jalad alt tõel endal, täpsemalt inimese võimel tõde adekvaatselt tabada. Paul Veyne (sünd 1930), Collège de France’i Rooma ajaloo emeriitprofessor, kasutab selleks lähtematerjalina kreeka müüte, nii nagu neid on esitatud antiikaja mütograafide ja ajalookirjutajate teostes. Ta küsib: mida kreeklased siiski täpsemalt neis müütides uskusid või ei uskunud? Millistel tingimustel saab mõnest müütilisest teost fakt teatava religioosse kombe vms põhjendusreas, aitioloogias? Miks kreeklased-roomlased reastasid võimalikult kõik pärimuse müütilised variandid, tegid seda isegi “üleolevalt”, nagu näiteks Cicero ja Titus Livius (lk 103), väljendades igati oma uskmatust, aga nägid ometi suurt vaeva nende ümberkirjutamise ja korrastamisega? Kõige rohkem kasutab Veyne Pausaniase (II saj p.Kr) arutlusi, tema väga mahukat ja nauditavat “Kreeka kirjeldust” ei ole kahjuks aga eesti keeles lugeda veel võimalik (lõike on tõlkinud Anne Lill1). Seetõttu võib esmapilgul tekkida tahtmine raamat käest panna, sest lugeda teose analüüsi ja kriitikat ilma teost ennast tundmata südametunnistus ju ei luba.

Ent antud juhul ei ole kreeka allika tundmine oluline, sest ka Veyne ise ei läbe Pausaniasesse ega teistesse ajalookirjanikesse süveneda. Viiteid neile on küll massiivselt, ent see on mingi kummaline hakitud väga lopsakas dekoor, mis allikana iseseisvalt kõnelema ei hakka. Viidetest-tsitaatidest ei saa aimu, miks on kreeklasi peetud läbi aegade suurimateks jutupuhujateks (mõistagi enne iirlasi) – mis on selle jutupuhumise sisu, millest uskumine-mitteuskumine sõltub. Mis võiks küll olla näiteks laevade kataloogi sisu “Iliases”? Veyne’ist jääb mulje, et kreeklased olid kuidagi abitud oma jutupuhumise-vajaduses, ei teadnud ise ka, “mida nad tahavad” – nagu õlekõrred jutupuhumise käes.

Veyne ütleb küll, et “selles raamatus uuritakse ja kirjeldatakse seda, mida kreeklased ligi tuhat aastat uskusid” (lk 56); 50 lk hiljem selgub, et on tehtud järeldusi, mida hakatakse kokku võtma (lk 116); siis saab teada (lk 125), et “me oleme oma raamatus tutvunud kummaliste mõtetega” (mis loovad nn hellenistliku Mõistuse). Ent uutes lõikudes unustab Veyne justkui teema ära, ehkki viited üha jätkuvad. See toimub kas heatujuliselt või ka veiderdavalt (näit (lk 42) tõdemuses “Hesiodos oli esimene, kes uskus kõike, mis talle pähe tuli”), et süngemale lugejale võib meenuda Schopenhaueri mõte: “Teistes maailmajagudes on ahvid, Euroopas on prantslased.”

Ent Veyne’i teaduslik eros on lihtsalt suunatud mujale ja seda esimestest lehekülgedest peale. Algul ilmneb teda vaevav idee lühikestes aksioomides “Tõde on ajalooline” (lk 9; pärit M. Foucault’lt), “Võim kuulub kujutlusele” (lk 10), varsti lisanduvad “tõeprogrammid”, “tõekeskused” (lk 44), “Uskuda tähendab alluda” (lk 46) jne. Laotub lahti läbinägeliku XX sajandi inimese hägustamata pilt conditio humana’st: oma kahetsusväärse füüsilise piiratuse tõttu saab inimene selles elus teada ainult vähetähtsaid asju, kõik oluline on uskumise küsimus. Tõesti, teada võib, mis on plii, mis inglistina, mis raud, seda aga, kes tuppa astub, pole võimalik täpselt määratleda, kes see ometi on ja mis mõttes! Rääkimata sellest, et inimene ei tea midagi oma sünnist, ta peab uskuma oma ema versiooni või DNA põhjendustüüpi, ei tea ka oma surmast, ei tea, mis tajudes on täpselt sügis, kuhu kadus suvi, mitte midagi ei tea! Aga kus on usk, seal on manipulatsioon, võim, ärakasutamine, keegi ootab kogu aeg aplalt. Inimliku piiratuse tõttu on tõde alati fiktsioon, kujutlusvõime vili. Nii on tõdesid palju ja nende vahel on alati jõusuhted, klassihuvid, omakasu. Fakti kui sellist olemas ei ole, on ainult sümboolne väli, balkaniseerunud igas peas, ühed kujutlusvõimed kehtestavad, “konstitueerivad”, teised aitavad neid täide viia. Inimesed on programmid, mida saab vahetada nagu raadios, võim üks nupp, juhus teine nupp. Muudkui klõpsuta! Ei mingit tõe “loomulikku valgust” ega Heideggeri “valendikke”! Ja kuidas oleks saanud antiigis teisiti olla? Ikka mingi võimu haardes, tummad kalad abitult visklemas konksu otsas, mütograafia veri immitsemas lõpuste vahelt!  

Et sellisel hulgal praktilist tarkust täielikult maitsta, läbi elada ja omandada, võiks kõrvale lugeda midagi selletaolist nagu äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud Slavenka Drakulići “Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus”. Kaks raamatut täiendavad ja selgitavad teineteist hästi, nagu teooria ja praktika. Ent psühhoos, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatiline šokk, mis teeb inimesest mingil kombel marioneti, on vist niigi Eestimaal piisavalt levinud.

Milline isiklik purunemine on Veyne’i sarkasmi taga, teada ei saa. Pettumisest Prantsuse KPs (lk 207) oleks justkui vähe. XX sajand on tõesti olnud nii jube ja sadistlik (igasugust kujutlusvõimet ületav) massivägivalla ajastu, et pakub õudusunenägusid rahulikult veel terveks selleks sajandiks. Kes teab, kas humanitaarteadused üldse suudavad sellest väärikalt väljuda, krampidest vabaneda, kuidagi üle olla, mitte valust nüristuda?

Veyne’i enda raamatus on viimane, X peatükk kirjutatud hoopis teisiti kui eelmised, peaaegu ekstaatiliselt, ja annab esseele teatava vabanemise, tehes selle ühtlasi isegi kreekalikuks, mida aines ei teinud. Silmagi pilgutamata paneb Veyne oma võimsate kujutluste paleede kontseptsiooni täiesti platonliku müüdi vormi. See on ülesehituselt üsna sarnane Platoni nn koopamüüdiga “Politeia” VII raamatus, võetav kas selle paroodia või parafraasina, keele ülevuselt väga haarav, ehkki mõttearendus ise on põhimõtteliselt sama umbne ja pime, väljapääsuta tõmblemine, varjude vahtimine koopa seinal. Eelnevate peatükkide ratsionaalsed arutlused pole rahuldanud ning vastused nõuavad pigem uut kreekalikku müüti. Helgemad, antiiksed hetked on Veyne’il ka juhuse toime kirjeldustes, mis on kohati sama nauditavad kui Lucretiusel, näiteks lõigus, kus vesi “leiutab” keemise (lk 50) või poksimaailm muutub vikerkaareks (lk 51). Vaimukust, millele juhitakse tähelepanu raamatu kaane siseküljel, võiks näha kindlasti Veyne’i komponeerimises.

Võib ainult aimata, kui raske võis olla selle essee tõlkimine ning saavutust tuleb tunnustada. Märkusi teha oleks liigne. Siiski torkas silma, et korduvalt on probleeme tekitanud nimekujud Petroniuse “Satiirides”, mis on ometi eesti keeles esindusliku katkena “Trimalchio pidusöök” Leo Metsari tõlkes ilmunud (1974). Samuti saab eesti keeles lugeda Plutarchose “Theseust” Kaarina Krulli tõlkes (Vikerkaar 1996 nr 8-9, lk 70 – 97). Cicero “Tuskulaanid” (lk 175, 183) oleksid pigem “Tusculumi vestlused”, Aristotelesel ei ole teost “Ratsanikud” (lk 175), Platonil ei ole teost “Poliitika” (lk 176). Mis on Kartaago eloož Apuleiusel? Ja kõige olulisem: Bakchose (lk 63, 92) ja Don Quijote (lk 32, 109) nimekuju!

Raamatu järelsõna, Marek Tamme pikk ja süvenev vestlus Paul Veyne’iga, on täiesti iseseisva väärtusega intellektuaalne sündmus ja samas
essee mõistmise seisukohalt põhimõttelise tähtsusega. 20 aastat pärast teose esmatrüki ilmumist (1983) annab autor sellele rahulikuma, sügavama perspektiivi. Intervjuu teeb raamatu tervikuks ning seda võiks soovitada avaldamiseks ehk prantsuse keeleski.

1Vt A. Lill, Ateena Agoraa. Varemete vaimsus ja materiaalsus. – Rmt: J. Maiste, K. Polli (koost), Varemed. Ruins. (Eesti Kunstiakadeemia Toimetised, 15; EKA Restaureerimiskooli Väljaanded, 2.) Tallinn 2004, EKA Restaureerimiskool, lk 149 − 164.

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Eesti Keele Instituut. Toimetanud Tiiu Erelt. Koostanud Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu ja Maire Raadik. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2006. 1220 lk.

ÕS 1976 – ligikaudu 125 000 märksõna

ÕS 1999 – umbes 50 000 sõnaartiklit, ligi 130 000 sõna

ÕS 2006 – lisatud ligikaudu 5000 uut sõna, millest 1400 on märksõnad

ÕS 2006 uusi üld- ja oskuskeele sõnu: allergiseerima, antioksüdant, asendusema, blogi, buliimik, eeltäitesüstal, eurone, geenmuundama, isapuhkus, jätkusuutlik, kinkekaart, kirjapomm, kaardimakse, kivipesu, klaustrofoobia, kodanikuühiskond, kuskuss, käsimüügiravim, laineahi, lavašš, leegitama, lõimima, mahemesi, mentaalne, mälupulk, optometrist, pensionisammas, presskann, probiootikum, raamatulaat, rodo, seinaronimine, sertima, sinilipp, spaa, šampoonitama, teavik, termopesu, toidulisand, tolmulest, uusvill (-a), vabakäeseade.

Eelmise ÕS 1999 ilmumisest pole ju nii palju aega möödas. Miks oli vaja uut ÕSi? Kas eesti kirjakeelde on lisandunud nii palju uut, millele tuleb anda normeeritud kuju?

Eelmine ÕS ilmus seitse aastat tagasi, selle aja jooksul on keelde juurde tulnud suur hulk sõnu. ÕS 2006 sisaldab umbes 5000 uut sõna: ligi 1400 uut märksõna ja sõnaartiklite sees üle 3500 uue liitsõna ja tuletise. Nende seas on nii eelmisest väljaandest välja jäänud kui ka vahepeal juurde tekkinud sõnu, nt blogi, isapuhkus, jätkusuutlik, kodanikuühiskond, lõimima, mahemesi, mentaalne, mälupulk, pensionisammas, spaa, teavik, vabakäeseade.

Peale eestikeelsete sõnade esitab ÕS ka üksikuid võõrkeelendeid koos eesti vaste või seletusega, lisandunud on nt café au lait, unisex., ka uuemat argisõnavara nagu itt ‘infotehnoloogia’, jurama ‘jamama, jorama’.

ÕS 2006st leiab ka uusi tähendusi, nt sõnale stereo tähendus ‘stereoseade’, argitähendus sõnale triip ‘pulbriline narkootikum’. Tähelepanu on juhitud uutele soovimatutele tähendusnihetele, nt on sõna volüüm puhul märgitud, et tähenduses ‘kohevus; helitugevus; köide, väljaanne’ ei peaks sõna volüüm kasutama, kasutada võiks just nimetatud sõnu.

Sõnakuju ja käänamist on muudetud ainult mõnel üksikul juhul, nt jetisõitjate soovil on ÕS 2006s jett (mitte: jeti), muusikute järgi kaver (mitte: kover), tegelikku keelekasutust arvestades hostel (mitte: hostell, kuigi on hotell ja motell).

Eelmisse ÕSi oli ehk sattunud ka vigu ja eksitavat?

Sellise mahuka ja täiesti uuelaadse sõnaraamatu puhul nagu ÕS 1999 on loomulik, et sisse võis jääda vigu ja ebaühtlust, mida uues ÕSis on korrigeeritud. Oleme püüdnud arvesse võtta ka ÕS 1999 ilmumise järel saadud tagasisidet ja kriitikat ning vormistust sõnaraamatu kasutajale veelgi arusaadavamaks teinud. Näiteks on ÕS 2006s muuseum- ja akvaarium-tüüpi sõnade puhul hääldusinfo andmisest loobutud ja esitatud üksnes kaks võimalikku käändtüüpi. Selle põhjuseks on asjaolu, et mõni ÕS 1999 kasutaja pidas muuseum- ja akvaarium-sõnade juures noolsulgudes esitatud hääldusvariante hoopis lubatud kirjakujudeks: ak.vaarium <-ri-um 6: -i, -i; -rjum 9: -i, -it>. ÕS 2006s on selgemini eristatud ka sõnad ja väljendid, mida tuleks vältida: need on antud samamoodi looksulgudes ja väiksemas kirjas nagu ÕS 1999s, lisatud on nool, mis osutab sobivamale kirjakujule või väljendusele, nt {drel´l_puur}  → trel´l, trel´l_puur.

Keeleinimesele on see üllatav, kuid väga sageli tahetakse ÕSist teada saada ka näiteks seda, kas miski kirjutatakse suure või väikse algustähega. Kui kahtlane sõna n-ö alustab lauset, siis seda, et see käib väikse tähega, saab vormistusloogika alusel öelda, kuid… äkki käib siiski suurega? Kui palju olete mõelnud ortograafiavea-ohtlike sõnade esitamisele?

Varasemates ÕSides seisid sõnaraamatu lõpus õigekirjutusjuhised. Nüüd tuleks neid vaadata Tiiu Erelti “Eesti ortograafiast” (4. tr 2005) või Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi “Eesti keele käsiraamatust” (2. tr 2000), mis on mõeldudki kasutamiseks koos ilmunud sõnaraamatuga. Siiski on uues ÕSis püütud materjali esitada nii, et keeletarvitaja eest ei jääks varjatuks info ühe või teise probleemse sõna algustäheortograafia kohta selle tõttu, et keelend paikneb lause alguses. Näiteks ÕS 2006s tuleb nüüd artiklist kelk selgemini välja see, et ühendis Soome kelk kirjutatakse Soome suure tähega: tõukekelk = Soome kelk. Artiklis number seisab: Oskab araabia ja Rooma numbreid.

Olete kaaneinfot muutnud. Eelmise väljaande peal seisab “Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999”.

Eelmise ÕSi pealkiri tahtis osutada eeskätt sellele, et tegu on universaalse eesti keele põhivara sõnaraamatuga. Tavakasutajat silmas pidades oli õige raamatu pealkirja lisada lühend ÕS, viidates sellele, et uuelaadne sõnaraamat jätkab 1918. aastal alustatud eesti õigekeelsussõnaraamatute traditsiooni. Pealkirjas “Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006” esinev topeltosutus toonitab seda veelgi ning ühtaegu rõhutab sõnaraamatu normatiivsust.

Kas tavaline inimene saab aru, mis raamat see on ning mida ja millisel juhul tasub siit raamatust otsida? Kas rõhuasetus on jäänud samaks ning tegu on, nagu 1999. aasta väljaande peal kirjas, ennekõike kirjakeele, tänapäeva keele ning suunava ja soovitava sõnaraamatuga?

Mõlema ÕSi tegemisel oli silme ees tavaline kasutaja oma soovidega, keeletarvitaja, kes võiks tahta teada, kuidas üht või teist sõna kirjutada, käänata-pöörata või mida sõna või väljend tähendab, kas mingit keelendit sobib kasutada või mitte. Eesti rahvas on ligi 90 aasta jooksul saanud õigekeelsussõnaraamatutega harjuda ja arvab teadvat, mida sealt leida võiks – õiget keelt. Ehkki ÕS 1999 ja ÕS 2006 on tehtud nii kasutajasõbralikuks kui võimalik, on nende ülesehitus siiski küllaltki keeruline ja nõuab kasutajalt tähelepanelikku süvenemist, harjumist nende raamatute kaaluva-hindava laadiga ning materjali esitamise võtetega. Nagu iga keerulise seadme puhul peaks enne selle kallale asumist tutvuma kasutusjuhendiga, tuleks toimida ka ÕSi  puhul.

Uue ÕSi ülesehitus ja olemus on jäänud samaks. Ülalloetletu kõrval tuleb rõhutada ka sõnaraamatu normatiivsust, seda, et see sisaldab kirjakeele norme, on kirjakeele normi alus. Hiljaaegu, 7. septembril võttis Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 196 “Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord”, mis selgitab kirjakeele normi – see on õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem, mis peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning suunama avalikku keelekasutust. Määrus nimetab ka allikad, kus need normingud ja soovitused kirjas on. Nimetatute hulka kuulub esimesena EKI uusim õigekeelsussõnaraamat, mille tiitellehe pöördele on märgitud asjakohane tekst: “Kirjakeele normi alus alates 1. detsembrist 2006”.

Mis tagab uuele sõnale pääsu ÕSi? Keelenõuandele esitatud küsimuste hulk, esinemissagedus või mis nimelt?

Keelekorraldajatena ja ÕSi tegijatena oleme katsunud jälgida keelekasutust, olla tänapäeva kirjakeele sees ning seda sõnaraamatusse panna. Eelmisse ÕSi püüdsime valida ajakohast ja põhilist 1990. aastate sõnavara, ÕS 2006 sisaldab XXI sajandi alguse keelt. Materjali valikul on toeks olnud ka EKI keelenõuandele ning keelehooldeloengutel esitatud küsimused. Ühelt poolt võivad siis ÕSi jõuda kõige harilikumad nüüdisaja sõnad, teiselt poolt need uusi mõisteid väljendavad sõnad, mis võivad keelekasutajale uudsuse tõttu huvi pakkuda. ÕS esitab ka sõnu, mis pole veel levinud, aga mida siiski võiks vaja minna. 

Kui otsustate paralleelvormide kasuks, siis mille alusel?

Paralleelvormide esitamisel ÕSides on enamasti lähtutud vabariiklikus õ
igekeelsuskomisjonis (VÕK) ja Emakeele Seltsi keeletoimkonnas otsustatud normingumuudatustest. Rohkesti uusi ortograafia- ja morfoloogianorminguid (sh paralleelvorme) lisandus 1999. aasta ÕSi, sest selle ja eelmise (1976. a) ÕSi vahele jäi ligi veerand sajandit. ÕS 2006s on muudatusi vähe, nt tegelikku keelekasutust arvestades on lisatud omadussõnale siivus veel omadussõna siivas. Mõnel juhul on paralleelvorme hoopis vähendatud. Näiteks saab ÕS 1999 järgi sõnu kaart ja poort käänata omastavas nii III kui ka II vältes kaardi ja poordi, ÕS 2006 annab üksnes teisevältelise vormi.

Kas ei tähenda seni sobimatu sõnavormi aktsepteerimine kirjakeelsena – seetõttu ju, et selle tarvitussagedus nii tihe – ühtlasi selle eelistamist endisele vormile? Kas igasugust muutust keeles on ikka otstarbekohane soosida?

Näiteks vohavad eesti argikeeles taodelda, töödata, paar õlle jms, aga kirjakeele normingute muutmist ei pea selliste vormide sage kasutus veel kaasa tooma. ÕS 2006s püüame nt tõrjuda (kui kaua veel?) pasta kasutamist makarontoote ja makaronitoidu tähenduses ning õpetame, et maaletooja asemel on paremad importija, sissevedaja, sissetooja (vrd eksportija, väljavedaja, väljaviija). Normingute muutmisel tuleb kaaluda muutmise otstarbekust ja arvestada kirjakeele arenguga. Soosida tuleks sellist muutust, mis suurendab keele väljendusvõimet. Samas on eesti keele ajaloost teada, et nii mõnigi esialgu sobimatuna tundunud keelend on aja jooksul jõudnud kirjakeelseks saada. Näiteks on 1976. aasta ÕS kõnekeelseks märkinud sõnad makk, proff, rokk, trenn. 1999. aasta ÕSis on makk, proff ja rokk saanud täieõiguslike kirjakeele sõnade staatuse, 2006. aasta ÕSis on neile lisandunud trenn. Sõnad makk, proff, rokk ja trenn sobivad oma lühiduse tõttu liitsõnadesse paremini kui neile aluseks olnud sõnad magnetofon, professionaal, rock ‘n’roll ja treening.

Osa sõnu jäi kindlasti ka välja. Millised ja miks?

Sõnaraamatu maht ei saa olla lõputu, seetõttu tuli uutele sõnadele ruumi tegemiseks välja jätta vananenud, käibelt kadunud keelendeid või tähendusi nii märksõnade hulgast kui ka sõnaartiklite seest, samuti haruldasemaid murdekeelendeid. Välja jäänud sõnad pole siiski kadunud eelmisest ÕSist – ÕS 1999 paber- ja veebiversioonist (viimane on tasuta vaadata “Keelevaras”). EKI kodulehel on huvilistele vaadata ka 1976. aasta ÕS.

Kuhu lähevad need sõnad, mis selle sõnaraamatu iseloomuga ei sobi? Kas seletavasse või kõne- ehk tavakeele sõnaraamatusse? Või on mõni selline elektroonilisel kujul olemas? Või tulemas?

Õigekeelsussõnaraamatusse mahub eeskätt üldsõnavara, mis pakub huvi keelekorralduse seisukohast. Eesti keeles on palju igasuguseid sõnaraamatuid, mis keeletarvitajale abiks: oskussõnastikud, seletussõnaraamat, sünonüümisõnastikud, antonüümisõnastik, slängisõnaraamatud, vormisõnastik, võõrsõnade leksikon. Sõnade valik neis oleneb sõnaraamatu funktsioonist ja tegijate tehtud valikust. Parimagi tahtmise juures ei suuda ükski sõnaraamat tegeliku keeletarvitusega sammu pidada ning jääb sellest paratamatult maha. Võib-olla tasuks mõelda pidevalt täiendatavale veebisõnastikule, mis sisaldaks võimalikult palju keeles olevat.

Kas järgmine ÕS valmib ja täieneb pidevalt elektroonilisena või tuleb uus ülevaatamine ikkagi korraga ja raamatuna avaldamiseks? Millal see juhtub?

Järgmise ÕSi ettevalmistus, s.o parandus- ja täiendusettepanekute kogumine on tegelikult juba käivitunud. Suurem ülevaatamine tuleb korraga ja intensiivsemaks tööks kulub kindlasti paar-kolm aastat. Uus ÕS võiks valmida kuue-seitsme aasta pärast. Esmaeesmärk on muidugi  pabersõnaraamat, ent ühtaegu uuendatakse ka elektroonilist versiooni. ÕS 2006 jaoks loodi spetsiaalne sõnaraamatuprogramm, mis võimaldas olemasoleva materjali arvutiga töödeldavasse kujju viia. Struktuurilt väga keerulise sõnaraamatu sobitamine programmile “söödavasse” vormi nõudis kõigilt palju aega, vaeva ja kompromisse. Seejuures tuli alati hoida silme ees sihti, et sõnaraamat selle elektroonistamise tõttu midagi olulist ei kaotaks. Keelekasutajatel oli selle valmimisele pikka aega võimalus kaasa elada tänu veebi üles pandud tööversioonile ning soovi korral ÕSi vormi ja sisu kohta tegijatele ettepanekuid ja märkusi saata. Elektrooniline ÕS 2006 on veebis aadressil http://www.eki.ee/dict/qs2006/ kõigile tasuta kasutada.

Iiri juured, katoliiklik usutunnistus, sugulasega abiellunud vanavanemad, jõudmine oma kodumaa poliitilise ladviku tippu ning soosiv suhtumine Al?eeria iseseisvumisse on väheseid näiteid, mis neid kaht suurmeest ühendavad. Siia võiks vahest lisada poliitilise isepäisuse ehk otsuste langetamise omaenese tarkuse järgi, mis iseloomustas nii John F. Kennedyt USA kui Charles de Gaulle?i Prantsusmaa presidendina.

Võib tunduda, et sarnasusi polegi nii vähe, kuid nende märksõnade sisusse süüvimise korral avaneb meile mõlema mehe puhul vägagi erinev vaatepilt. Kui Kennedy rõhutas poliitikuna korduvalt oma katoliiklust, siis de Gaulle ei teinud seda vist kunagi, ta lihtsalt pidas ennast ülal nagu katoliiklane. Joviaalne Kennedy ilmselt pidi oma usulist kuuluvust nii endale kui ka teistele meelde tuletama, sest muidu poleks see kuidagi välja paistnud. Märksa rangema ellusuhtumisega de Gaulle?i kontrollitum käitumine oli osaliselt seotud ka tema hiigelkasvu (196 cm) ja loomupärase häbelikkusega. Võib aga ka olla, et euroopalik arusaam katoliiklusest ei lange ameerika omaga lihtsalt kokku.

Ometi kuuluvad kõnealused teosed eri kaalukategooriasse ? ja mitte ainult mahult, vaid ka sisult. Kui Robert Dalleki 2003. aastal trükivalgust näinud teos ?An Unfinished Life John F. Kennedy 1917 ? 1963? tugineb arhiivimaterjali, memuaaride ja ajalookirjanduse kõrval ka seni avaldamata ja hiljuti veel kättesaamatutele dokumentidele, siis Charles Williamsi 1993. aastal ilmunud ?The Last Great Frenchman. A Life of General de Gaulle? on pelgalt sorav kompilatsioon, mille koostamisel on kasutatud rohkesti sekundaarseid materjale ? viidatud mitte allikale, vaid väidetavalt allikaid kasutanud autoreile.

Soovimata varem ilmunud teose väärtust lugeja silmis sugugi kahandada ? palju meil neid gaulle?ismihuvilisi võimekaid arvustajaid ikka on, keda suhteliselt aegunud tõlge häiriks ?,  alustaks stiilinäitega siiski Kennedy raamatust, kus tsiteeritakse järjekordselt arstide hoole alla sattunud teismelise J.F.K. alias Jacki kirja tema koolivennale Lem Billingsile:

?Kurat!! Soolestikuga on midagi lahti. Teiste sõnadega: ma situn verd.? Ta kartis, et võib surra. ?Mehelikkust pole enam ollagi. Olen justkui endise mehe tühi kest ja minu peenis näeb välja, nagu oleks see pesurullide vahelt läbi lastud.? Arstid aga püüdsid ikka veel haiguse põhjust välja selgitada: ?Mulle on tehtud 18 klistiiri 3 päeva jooksul!!!! Olen täiesti puhas. Mulle tehakse klistiiri seni, kuni kõik tuleb välja sama puhtana nagu joogivesi, millest nad,? ütleb ta oma ravijate peale raevununa, ?siis kõik sõõmu rüüpavad. Eile sai mulle osaks kõige vastikum protseduur kogu elu jooksul. Esmalt tehti mulle 5 klistiiri, kuni olin seest lumivalge. Siis pandi mind juuksuri tooli meenutavasse asjandusse. Aga istumise asemel pidin põlvitama ? nii et pea oli seal, kus istutakse. Siis võttis ta (blondiin) mul püksid maha!! Seejärel pöörati tool ümber. Edasi pistis õdedest ümbritsetud arst mulle kõigepealt sõrme tagumikku. Läksin näost punaseks, sest sa ju saad aru, mis tunne siis on. Ta liigutas sõrme igale poole ja mina põhjustasin elevuse saalis, öeldes, et see liigub väga hästi. /—/ Loomulikult tundsin end suurepäraselt, nagu oleks sinagi tundnud, kui hulk võõraid inimesi oleks su tagumikku vahtinud. Muidugi, kuna seal oli palju ilusaid õdesid, läksin päris kõhevile. Oli päris hea meel, kui neil sellest isu täis sai. Mu vaene vatti saanud pärak tunnistab mind praegu vägagi etteheitval ilmel. ? Põhjus, miks ma siin olen, on see, et nad võivad mu mao välja lõigata ? see on viimane uudis.? (lk. 81).

Kui Kennedy naistelembus, mis ka noore mehe selles kirjas läbi kumab, on üpris legendaarne, siis tema tõsised tervisehädad pole varasemates biograafiates eriti käsitlemist leidnud. Alles 2002. aastal nõustus annetajate komitee avama kõnealuse raamatu autorile Kennedy arsti Janet Travelli kogutud haiguslood, mis annavad vapustava pildi presidendi tervisehädadest. Tundub suisa uskumatu, kuidas Kennedy selliste haigustega võideldes oma kohustustega toime tuli, teisalt aga ? kuidas oli võimalik seda kõigi, eelkõige aga poliitiliste vastaste ja ajakirjanduse eest varjata. Vähemgi infoleke oleks tema poliitikukarjäärile õige pea lõpu teinud. Lisaks Addisoni tõvele kannatas J. F. K. käärsoolepõletiku, eesnäärmepõletiku ja pidevate seljahädade all, millest viimased olid tingitud erinevate arstimite kõrvalmõjudest, mis põhjustasid luude hõrenemist. Tema terviseprobleemidest oli täiesti teadlik vaid väga kitsas lähedaste inimeste ring: abikaasa Jackie, vend Bobby, isa Joe ja muidugi arstid.

Põhjatu rikkus

XIX sajandi keskpaigas nälgivalt Iirimaalt USAsse ümber asunud J. F. K. esivanemad olid ettevõtlikud inimesed, nii et immigrantide teise põlvkonda kuulunud isa Joe kokku aetud rikkus saigi eelduseks tulevase presidendi poliitikukarjäärile. Joe oli muide lubanud saada miljonäriks enne 35. eluaastat ning seda ta ka tegi. Oluliselt aitas sellele kaasa see, et ta kasutas Bostonis suurepalgalise börsimaaklerina ära oma firma siseinfot ja võttis ette garanteeritud eduga spekulatsioone, teenides kuue aasta jooksul peaaegu kaks miljonit dollarit. Ju seda siis veel patuks ei peetud.

Ameerika ühe rikkama mehena suutis J. F. K. isa Joe aidata tulevasel presidendil valmistuda õpinguteks Harvardis, pääseda armeesse (sic!) ja keskenduda poliitilisele karjäärile. Tegelikult valmistas isa Joe presidendikarjääriks ette J. F. K. vanemat venda Joe nooremat, kuid viimane hukkus 1944. aasta 12. augustil oma järjekordsel lahingulennul La Manche?i kohal. Isegi sõjaväkke, kuhu J. F. K. ise tahtis minna, ei pääsenud ta ilma isa abita. Nimelt ei suutnud ta oma terviseprobleemide tõttu läbida ei armee ohvitseride ega ka sõjalaevastiku ohvitseride kooli kehalisi katseid ning ta pidi pöörduma Joe poole, et too tema heaks niite tõmbaks. Lõpuks mereväkke pääsenud J. F. K. sattus Teise maailmasõja lahingutegevusse torpeedokaatri juhina Vaikse ookeani edelaosas, kus tema alust rammis 1943. aasta 1. augustil Jaapani hävitaja. Kokkupõrkest tervena pääsenud tulevane president suutis oma seljavaegustele vaatamata käituda kangelasena ja päästa lainetes hulpivad kaaslased.

Lisaks kangelaslikkusele, ettevõtlikkusele ja energilisusele oli J. F. K. pärinud isalt veel midagi, mis omamoodi punase niidina läbib raamatut algusest lõpuni ? nimelt liiderdamise. Kennedyte peres oli ühtekokku üheksa last ja kui 1932. aasta sündis neist viimane, teatas pereema Rose, et ei mingit seksi enam ? ja kolis eraldi magamistuppa.

?Aga isegi siis, kui Rose oleks mehe soovidele vastu tulnud, oleks Joe jäänud lootusetuks seelikukütiks. Sest mehel, kes pidi aina võitma, kes poleks iialgi leppinud suure eduga ainult ühel tandril, kes kogu elu otsis aina uusi võimalusi end äris ? panganduses, alkoholikaubanduses ja filmi alal, börsil ja kinnisvaraäris ? ning poliitikas proovile panna, on ilmselt raske kujutleda, et ta võiks rahulduda kõigest ühe naisega. ? Joe tõi armukesi Kennedyte koju, noored naised isegi sõid kogu perega koos, muutudes otsekui osaks igapäevaelu rutiinist. ? Joe püüdis välist sündsust säilitada sellega, et nimetas neid noori naisi oma tütarde sõbrannadeks.? (lk. 33).

Kas Marilyn Monroe oli siis J. F. K. armuke või mitte? Ühest vastust me Robert Dalleki teosest ei saagi, kuid Monroe? arvukad telefonikõned Kennedyle, mis on kantud Valge Maja registreerimisraamatusse, viitavad siiski millelegi enamale kui taval  on mitmetest vihjetest arvukatele kuulujuttudele ja nende tõrjumisele, aga ei enamat. Küll võime lugeda arvukaid kirjeldusi suhetest teiste naistega, mis ei katke ka pärast J. F. K. suhteliselt hilist abielluastumist 1953. aastal. ?Kennedy ise, kes ei osanud seletada oma vajadust seksi järele nii paljude naistega, pidas oma käitumist võib-olla samasuguseks meelelahutuseks kui Briti aristokraatide harrastused v
õi siis golf, purjetamine ja kalapüük, millega presidendid traditsiooniliselt pingeid leevendasid.? (lk 699).

Kuid arusaadavalt moodustavad kõik need üleaisalöömised vaid pikantse kõrvalmängu, mis ei suutnud ära rikkuda tema põhitegevust poliitikuna. Oma nooruse ja suhteliselt napi võidu tõttu 1960. aasta presidendivalimistel ?

68 837 000 valija juures kogus ta vabariiklaste kandidaadi Richard Nixoni vastu vaid 118 574 enamhäält ? pidi J. F. K. ennast tublisti tõestama.

Tibupojast suurmeheks

Inglase Charles Williamsi raamat de Gaulle?ist, mille tõlkevariandi pealkirjast on jäänud välja ülioluline hinnang kindralile: viimane prantsuse suurmees (?The Last Great Frenchman?). Just see puhtinglaslik lähenemine tekitabki küsimuse, et milles de Gaulle?i maailmapoliitiline suurus siis ikkagi seisneb, ning allakirjutanu arvates ta ei suudagi sellele vastata, vaid lihtsalt jutustab ära tema loo. Raamatu originaalpealkiri tekitab ju assotsiatsiooni, et de Gaulle oli viimane prantslane, kellega inglased ja ameeriklased veel tõsiselt pidid arvestama, kuid miks see just nii oli, selleks jäetakse lugejale täiesti vabad käed.  

Erinevalt J. F. K. -st polnud de Gaulle?il karjääriks palju valikuid ning perekonna vaesuse tõttu tundus järelejäänute seas armee selle ainuõigena. Alles pärast 50. eluaastat, Teise maailmasõja päevil sukeldus kindral, nagu teda läbivalt nimetatakse, poliitikasse, kus ta säilitas oma kroonuliku maneeri pea lõpuni. De Gaulle?i nimetatakse korduvalt Prantsusmaa au päästjaks 1940. aastal ning riigi päästjaks 1958. aastal, kui Al?eeria iseseisvumise või kolooniaseisuses hoidmise küsimus ähvardas prantslasi kodusõjaga. Kuid kõige paremini iseloomustab selle maailma vägevate suhtumist ?tülikasse prantslasesse? tõik, et kui kindral oleks isiklikult viibinud Euroopa saatust määraval konverentsil Jaltas (1945. a. veebruaris), poleks ?Prantsusmaa ilmaski nii palju saavutanud?, kui ta tegelikult saavutas. 

Korduv tõdemus, et Hitleri-Saksamaa allasurumiseks oleks piisanud täielikult ka Suurbritannia, USA ja N. Liidu ühisjõududest, ei aita meil  mõista, milleks siis Prantsusmaad üldse vaja oli. Kuid küllap ikka oli. Ning küllap püüdis poliitilisse täisikka jõudnud kindral seda oma teisel presidendiajal maailmale tõestada. Sellest räägib ka raamatu lõpuosa peatükk ?Kogu maailm on näitelava?, kus antakse kompaktne ülevaade kõigist de Gaulle?i ?tempudest?, alates NATO sõjalistest struktuuridest väljaastumisest kuni katsetest Kremli poolehoiu võitmiseks ja Quebeci iseseisvuse toetamiseni. Kuid tegijaks maailma mastaabis oli ta  tõusnud juba varem.

Kui meie loo kaks kangelast lõpuks kokku said, pälvis noorem vanemalt soovituse, mida peetakse J. F. K. suurimaks saavutuse aluseks presidendina: nimelt Moskva ja Washingtoni suhete edukat korraldamist ja võitu USA sõjaväelaste mõtteviisi üle, mis pidas tuumasõda Nõukogude Liiduga võimalikuks ja isegi tõenäoliseks. J. F. K. oli ?sõjardite? äärmiselt tugeva surve all. 1961. aasta mai viimasel päeval Pariisist oma Euroopa turneed alustanud J. F. K. kohtumine de Gaulle?iga tõstis märgatavalt noore presidendi mainet. Juba üksnes see, et legendaarne de Gaulle kohtleb J. F. K.-d nagu võrdset, tõstis Kennedy maailmanimega riigimehe tasemele. ?Olete uurinud riigipeaks olemist viiskümmend aastat,? ütles Kennedy samal kohtumisel de Gaulle?ile. ?Kas olete leidnud midagi niisugust, mida mina peaksin teadma?? De Gaulle soovitas tal kuulata teiste nõuanded ära, aga langetada otsused ise ja elada iseenese tarkuse järgi. (Dallek: lk 398).

Lõpetuseks sobiks rõhutada fakti, et kui kindral de Gaulle suri 9. novembril 1970. aastal mõni päev enne oma 80. sünnipäeva rahumeelselt n-ö vanadusse, olles elanud üle ligi 30 atentaati, siis J. F. K. lahkus juba esimese kuuli läbi, mille tõenäoliselt vandenõulased talle serveerisid. Ka värskeim meie ees olev biograafia ei anna meile täpsemat vastust, kes siis oli presidendi mõrva taga. Küll aga pakutakse välja mitmed kaalukad võimalused.