Toeta
Otsi

glüfosaat

  • Elanikud targa linna loomise juures

    LILL SARV

    FinEst Targa Linna Tippkeskus (FinEst Centre for Smart Cities) korraldas 27. I 2022 teist korda targa linna foorumi „Smart City Exchange Forum“,1 kus arutati elanike kaasamise olulisust targa linna arendamisel. Foorumi aruteludes keskenduti kolmele tähtsale teemale: targale valitsemisele, kaasavale linnaplaneerimisele ja digivahenditele ning linnade keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele. Kõigis nendes valdkondades on edu saladuseks elanike õigeaegne ja järjepidev kaasamine.

    Kellel on üldse tarka linna vaja? Kellele targa linna lahendusi luuakse? Ilmselge vastus on, et targa linna ideid teostades tuleb keskenduda sellele, kuidas linnaelanike (arvestada tuleb ka mitte-inimestest linnaasukatega nagu näiteks tolmeldajad) elu paraneks, targa linna lahendusi on mõtet rakendada vaid juhul, kui need loovad avalikku hüvet (public value). Targa linna ideede puhul on alati oht liigselt vaimustuda tehnoloogilistest uuendustest ning seejuures unustada, et tehnoloogia on vaid vahend, millel on mõte üksnes seni, kuni selle abil kujundatakse linnaelanike elu ja elukeskkond paremaks. Palju on niisuguseid lahendusi, millel võib olla keskkonnale lühiajaline positiivne, kuid pikaajaliselt kahjulik mõju. Näiteks tohututes kogustes andmete kogumine, mida tuleb kusagil säilitada, ometi võtab andmekogude säilitamine serverites palju energiat. Rääkimata sellest, et suur osa kogutud andmetest jääb kasutamata, sest andmete analüüsimiseks jõudu ei ole, tekivad nn „andmete kalmistud“. Sensorite ja suurandmete põhjal tehtavates otsuses kiputakse üle tähtsustama andmepõhist statistikat, mis sõltub andmete kvaliteedist ning sellest, kus ja kuidas andmeid on kogutud. Peame ka teadma, missuguseid andmeid ei koguta ja miks. Kvantitatiivseid andmeid kiputakse üle tähtsustama ja inimeste sõnaline tagasiside (kvalitatiivne info) taandatakse sageli samuti arvudeks ja andmeosakesteks ning sel viisil lähevad elanike seisukohad targa linna loomisel kaotsi.

    Tark linn ja valitsemine

    Usalduse, andmete ja seni elanike kaasamise valdavalt ebaefektiivsete meetodite üle tekkis tuline arutelu. Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi asepeadirektor Signe Ratso pidas tähtsaks usaldust: „Usaldus saab olla vaid vastastikune – kui valitsus näitab oma tegudega, et usaldab oma kodanike arvamust, siis usaldavad kodanikud ka valitsust. Selleks, et tõsta inimeste usaldust uute lahenduste vastu, tuleb elanikke teadus- ja innovatsiooni tegevustesse kaasata.“

    Itaalia riikliku innovatsioonifondi juhi Francesca Bria sõnul peavad tehnoloogia ja andmekasutus teenima suuremat eesmärki – aitama kaasa ökoloogilisele eluviisile üleminekule ning looma elanikele lisaväärtusi, austades seejuures nende õigust ise oma andmete üle otsustada. Bria on olnud Barcelona innovatsioonijuht, kes ligi kümme aastat tagasi pani aluse Barcelona inimkeskse targa linna strateegiale, tänu millele sai Barcelona Euroopa üheks kõige paremini tuntud targaks linnaks.

    Narva pilootprojekti eesmärk on ületada loodava heaoluskoori abil lõhe linnaplaneerijate ja linnaelanike vahel.

    Demos Helsinki teadustegevuse juht Roope Ritvos suhtus kriitiliselt senistesse elanike kaasamise viisidesse, kus tark linn on esmajoones testkeskkond, kuhu erasektor püüab müüa oma lahendusi ja elanikkonda kaasatakse kõige viimasena vaid tagasiside andjana lõpptarbija seisukohast. Nii ei teki elanikel võimalust lahenduse loomise juures kaasa rääkida ja protsessi mõjutada. Innovatsioon tekib siis mõistetamatul viisil kusagil väljaspool tarka linna. Ritvose arvates on targad linnad näitelavaks inimestele, kes püüavad lahendada üleilmset kliima- ja ebavõrdsusekriisi, vahel uudsete ja nutikate lahendustega, vahel küsides elanike arvamust, aga kõik see viib sageli tagajärgedeni, mis hoopis suurendavad kriisi. Ühistegevuseks vajatakse paremaid meetodeid, mis oleksid vastavuses olukordadega, millega parasjagu silmitsi seisame.

    Kui Londoni ülikooli kolledži ja Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) professor Rainer Kattel palus tal oma seisukohta lähemalt selgitada, juhtis Roope tähelepanu sellele, kuidas digilahenduste laialdane rakendamine toob ühiskonnas endaga kaasa ootamatuid, üllatavaid ja ettenägematuid muudatusi. Ta rõhutas, et innovatsioon on poliitiline nähtus ning tähtis on pöörata tähelepanu meetoditele, mille abil innovatsiooni püütakse saavutada. Sageli ei ole kaasamisprotsessis võimestatud mitte elanik, vaid tegemist on turundusliku nn kaasamispesuga (participation washing). Selle termini sisu põhineb samal loogikal nagu rohepesu – kaasamine on näiliselt olemas, kuid mõju ei ole.2 Ritvose hinnangul on määrav, kes linnavalitsuses otsustab, mis teemade puhul kaasamist rakendatakse, milliste probleemide puhul antakse elanikele võimalus protsessi mõjutada. Tänapäeval kõige laialdasemalt levinud kaasamise viis, kus elanik on vaid lõpptarbija, on ajale jalgu jäänud. Linnad peavad targa linna arendamisel olema senisest aktiivsemad ning targa linna kujundamisel tuleb mõelda sellelegi, kelle seisukohti see visioon esindab: milline näeks 50 aasta pärast välja konservatiivide visioonil põhinev tark linn võrreldes näiteks sotsiaaldemokraatide omaga?

    Targa Linna Tippkeskusse kaasatud teadlase Jaanus Müüri hinnang seni tehtule oli samuti kriitiline, tema arvates katsetavad linnad uusi lahendusi tihti selleks, et jätta endast innovaatiline mulje. Teostatud näidisprojekte analüüsides saab selgeks, et linnad ei ole õppinud nendest eriti midagi. Omajagu mõjutab linnavalitsusi näidisprojekte algatama ka asjaolu, et targa linna edetabelite koostamisel on üheks kriteeriumiks see, mitu projekti linn on läbi viinud.

    Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi elamumajanduse eksperdi Raiko Puustusmaa – kes on olnud strateegia „Eesti 2035“ koostajate seas –, arvates on kaasamise puhul vaja arvestada kohalikke olusid, riigi ja KOVide pikaajalisi plaane. Tema hinnangul on näiteks hoonete renoveerimise ja energiasäästlikumaks ümberehitamise puhul peaprobleem elanike motiveerimine ja kaasamine. Tähtis roll on ka ministeeriumidel, sest targa linna pilootprojektidega on enamasti seotud andmed. Valitsuse tasandil on võimalik kaasa aidata sellele, et innovatsiooniprojektide tulemusena saadud andmed oleksid kvaliteetsed ning neist oleks seetõttu otsuste tegemisel tõesti kasu.

    Nutikas kaasamine linnaplaneerimisel

    Aalto ülikooli vanemteaduri, arhitekt Aija Staffansi hinnangul luuakse tarka linna üksnes elanikega koostöös. Kaardipõhise kaasava planeerimise platvormi Maptionnaire tegevjuht Maarit Kahila-Tani arvates tuleb rohkem tähelepanu pöörata innovaatiliste lahenduste rakendamisele, mitte niivõrd aina uute lahenduste väljatöötamisele. Samuti sellele, kuidas organisatsioonid uuendusi paremini vastu võtaksid, kuidas selleks asutusesiseseid protsesse täiustatakse ning millised koolitusvajadused on töötajatel.

    FinEst Targa Linna Tippkeskuse „Rohekaksiku“ projekti üks juhtidest Kristi Grišakov märkis, et keerulisemaid aspekte kaasamise juures on see, kuidas kommunikatsioon toimiks nii, et elanikud saaksid aru, mille osas neilt sisendit oodatakse, samuti see, kuidas suheldakse poliitikutega, kuidas meediaga. Grišakovi arvates peab kodanikud ära kuulama ja nende panuse arvesse võtma. Osalejatele peab nende panuse mõju olema nähtav, ilma selleta nad vaevalt et järgmistel kaasamisüritustel soovivad osaleda. Tema soovitus linnadele oli, et ei jäädaks liigselt lootma sensorite andmetele, vaid arvestaks elanike seisukohtade ja tagasisidega. Sama arvamust jagas Filip Kjellgren, tuleviku transpordisüsteemide peastrateeg Rootsi riigi innovatsiooniüksusest Vinnova. Kjell­greni hinnangul ollakse juba väsinud uudsete lahenduste katsetamisest, on vaja pakkuda elanikele lahendusi, mis vastavad nende soovidele ja vajadustele. Mõistlik on nad kaasata projektidesse varajases faasis, et lõpptulemusest nähtuks, et elanike tagasiside ja seisukohtadega on arvestatud. Tartu abilinnapea Gea Kangilaski (SDE) hinnangul on elanike panus kaasavasse eelarvesse olnud märkimisväärne ning suurem osa esitatud ideid on olnud nii head, et isegi kui need kaasavast eelarvest kohe toetust ei saanud, on need hiljem siiski ellu viidud.

    Kõik arutelul osalejad nõustusid, et digivahenditest tähtsam on kaasamisprotsessi selgus ja läbimõeldus. Digi­vahend on pigem kommunikatsioonivahend, mis lihtsustab lahenduste vahel valiku tegemist. Näiteks linnaplaneerimisega seotud eesmärkide jaoks on hea tööriist virtuaalreaalsus, kuna selle abil on võimalik inimestele näidata, kuidas linnaruum erinevate valikute puhul välja näeks. Näiteks Minecrafti on katsetatud edukalt Soomes Vantaas (UN-Habitat on koostanud juhised Minecrafti kasutamiseks kogukondade kaasamise tööriistana).

    Üks kitsaskohti on innovaatilisi lahendusi katsetavate projektide mõju hindamine. Katsetatud lahenduse mõju võib jääda märkamata, kui projekti algataja hindab selle mõju vaid oma valdkonnas, kuid uuendusel võib olla väga suur positiivne mõju hoopis mõnes teises valdkonnas, kus seda ei osata oodata. Innovatsiooni mõte muidugi selles seisnebki, et see on etteaimamatu ja võib üllatada nii positiivselt kui negatiivselt.

    Kaasamisega keskkonnaalaste eesmärkideni

    ÜRO jätkusuutlike linnade programmijuhi Pontus Westerbergi juhitud arutelu teemaks oli, kuidas elanikke nutikalt kaasates jõuaksid linnad oma keskkonnaalaste eesmärkide täitmiseni. Tallinna Rohepealinna juht Krista Kampus esindas seisukohta, et Tallinn on seni pigem keskendunud nutikatele tehnoloogiatele ja vähem jätkusuutlikule arengule. Rohkem tuleks tegeleda elanike kaasamisega, panustada kollektiivsesse tarkusesse ning kõigi osapoolte teadmistesse, samuti digilõhe vähendamisse elanikurühmade vahel, nii et digilahendusi kasutusele võttes ei jäetaks kedagi maha.

    Aalto ülikooli ja Targa Linna Tippkeskuse järeldoktor Hadi Ghanbari keskendus sellele, kuidas inimsõbralikumad digilahendused stimuleerivad targa linna arengut: kuidas luuakse linnade digiteenuste jaoks tarkvara, samas alahindamata kohalikke sotsiaalseid tingimusi, mis otseselt mõjutavad digilahenduste rakendamist.

    Euroopa Komisjoni energiapoliitika ekspert Karlis Goldstein leidis, et üksnes elanike kaasamisest ei piisa, kuna rohepöördes on teisigi tähtsaid osalisi – suurtootjad, energiafirmad jt, keda ei tohiks fookusest välja jätta. Üksikisikul on väga keeruline suuri muudatusi üksinda ellu viia, näiteks suures korterelamus kerkib esimene takistus korteriühistu ette juba siis, kui soovitakse paigaldada päikesepaneele või vahetada küttesüsteemi liiki. Palju abi võiks olla kohaliku omavalitsuse ja kodanikuaktivistide poolsest energia- ja keskkonnaalasest teavitustööst ja avalikust debatist, olemasolevate toimivate lahenduste jagamisest erinevates riiklikes infopunktides ning keskkonnasõbralikumaid ja jätkusuutlikumaid lahendusi toetavatest seadustest.

    Targa Linna Tippkeskuse partnerlus- ja strateegiajuht Einari Kisel, kes on ka Eesti Energia nõukogu liige, jätkas Karlis Goldsteini mõttekäiku, kui raske on üksikisikul oma kodu energiatõhusamaks teha. Selleks peab ta koguma väga palju infot, mida ei ole lihtne leida. Samal ajal on riigil info olemas nii seaduste kui ka läbiproovitud lahendustena, küsimus on selles, kuidas seda infot elanikega jagatakse. Kisel tutvustas jaanuaris alustatud uut Targa Linna Tippkeskuse näidisprojekti, mis põhimõtteliselt sellist lahendust tahabki lõpuks pakkuda.3

    Turu linna esindaja Teemu Peltonen arvas, et kaasamise puhul tuleb jälgida teemat, mille kohta elanikelt sisendit küsitakse. Ta tõi näiteks selle, kuidas transpordi valdkonnas saadakse väga lühikese ajaga tagasisidet otsuste kohta, mis puudutavad autojuhtide ja jalgratturite vastasseisu jagatud ruumis. Aga kui küsitakse elanikelt üldiselt, milliseid digilahendusi nad oma linnas soovivad, siis on elanike huvi leige.

    Kõlama jäi, et elanike kaasamisel on suurimaid kitsaskohti kaasamisprotsessi läbimõtlematus, inimeste panuse praktilise mõju puudumine lõpplahendustes, liigne toetumine uutele tehnoloogiatele ja suurandmetele ning järjepidev uute lahenduste arendamine, ilma et tegeldaks äsja välja töötatud lahenduste rakendamise ja levitamisega. Projektid ning kaasamine on kahjuks sageli kasutusel eelkõige kui turundusvõtted, mis ei too kaasa tegelikku elukeskkonna paranemist linnaelanikele.

    Lill Sarv on targa linna Exchange-foorumi peakorraldaja

    1 Kõigil soovijatel on võimalus foorumit järelvaadata FinEst Centre for Smart Cities Youtubeʼi kanalil https://www.youtube.com/channel/UCIo8AWMG9HwYSepvCFkA6DA/featured

    2 Mona Sloane et al., Participation is not a Design Fix for Machine Learning. 2020. arXiv:2007.02423

    3 Renovation Strategy Tool. https://www.finestcentre.eu/resto

  • Tervisesõbralik linnaloodus

    JEKATERINA BALICKA

    Maximilian Nawrath on Leedsi ülikooli kestlikkuse uuringute instituudi doktorant. Ta analüüsib vaimse tervise ja linna rohealade seoseid ning on kes­kendunud madalama elatustasemega riikide kiiresti linnastuvatele piirkondadele. Nawrath on Saksamaal Göttingenis õppinud linnametsandust ja Berliini tehnikaülikoolis ökosüsteemide toimimist, Trondheimi ülikoolis linnaökoloogiat ning uurinud Kenti ülikoolis, kuidas elurikkus heaolu mõjutab. Veebruari lõpus küsis ta Eesti maaülikoolis antud loengus „Kas roheline linn on tervislik linn?“.

    Alustame algusest ja käime läbi põhimõisted. Sa uurid linna rohealasid. Mida sa nende all mõistad, kuidas defineerid?

    Maximilian Nawrath: See on tõesti väga lai mõiste ning hõlmab paljut ja nii ma seda ka käsitlen. Uurin nii rohealasid kui ka elurikkust. Rohealade all mõtlen kõike elavat, mis linna mahub, loomadest taimedeni. Roheala on ka katusemõiste traditsioonilisemat laadi haljasaladele: pargid, kalmistud, metsad, hooldamata nurgatagused ja muu selline. Roheala pole alati roheline, nii nagu sellest tavatsetakse mõelda, see ei pea ilmtingimata olema kaetud lopsaka taimestikuga.

    Ka elurikkus on kõikehõlmav nähtus. Mina käsitlen elurikkusena kõiki elu vorme, nii liikide paljusust kui ka ökosüsteemi. Elurikkuse tahke on vaja tundma õppida ja teada, sest nende eri aspektid avaldavad meile mõju.

    Räägime sellest, kuidas rohealad tervisele mõjuvad. Teame loomulikult, et neil on palju häid omadusi: õhu puhastamine, linnade mikrokliima reguleerimine, juhuslike (ja ka sihilike) kohtumiste ärgitamine, laste arengu soodustamine, stressi vähendamine jne. Millised neist on kõige universaalsemad, mis kehtivad igal pool, igal rohealal?

    Tahan välja tuua kolm suurt suunda. Esiteks ebameeldivuste ja kehvade keskkonnatingimuste parendamine: haljasalad vähendavad nii õhu- kui mürasaastet ja leevendavad nende mõjusid. Teiseks on rohealad head meie vaimsele tervisele ja heaolule, sest pakuvad võimalusi aktiivseks kehaliseks tegevuseks – need on kohad, kus kohtutakse, suheldakse ja sellega tugevdatakse ning laiendatakse sotsiaalset võrgustikku. Kolmandaks aitavad rohealad taastada tähelepanu. Rööprähklemise ajastul, paljude paralleelsete ülesannete täitmisel kipub keskendumisvõime nõrgenema. Rohealad aitavad seda ressurssi taastada. Loodusalad parandavad meie enesetunnet.

    Maximilian Nawrath: „Euroopa haljastute kujundustrendid võivad mõne etnilise grupi väliruumist hoopiski tõrjuda.“

    Kõige meeldiva kõrval on rohealadel ka varjupool, mida me kas unustama kipume või ei taha sellest rääkida. Kiidame rohealade kasulikkust, ometi varitsevad seal ka terviseohud. Kuidas sa neid oma uurimistöös oled kirjeldanud?

    Peamine oht on nakkushaigused, mida kannavad edasi mõningad sääseliigid ja puugid. Mõned rohealad on lihtsalt ebameeldivad. Mõnes kohas, mitte küll Euroopa linnades, on rohealad elupaigaks inimesele ohtlikele loomaliikidele, ja seal elavad ka need loomad, keda inimesed kardavad. Laialt levinud õietolmuallergia on seotud rohealadega.

    Linnaplaneerimises on kasutusele võetud rohegentrifikatsiooni mõiste. See tähendab, et mõne haljasala uuendamine ja nüüdisajastamine mada­lama sissetulekuga elanikega piirkonnas võib anda kavandatule vastupidise efekti. Rohealade nüüdisajastamisega tõrjutakse senised elanikud rohealadelt välja ning sinna on oodatud üksnes teatud ühiskonnaklassi esindajad.

    Seega tuleb vahet teha otsestel ja kaudsetel ohtudel. Kuidas sa oma uurimuses kaudseid ohtusid käsitled? Mida linna rohealadel enim kardetakse?

    Rohealadega seostub enim turvalisus ja see on väga tugevalt soopõhine. Igal pool, olenemata asukohast, tunnevad naised rohealadel ennast palju ebakindlamalt kui mehed. Ohtusid tajutakse nii kaudselt kui ka otseselt. Erinevusi on ka regiooniti. Olen näiteks uurinud rohealade kasutamist Katmandus. Seal kinnitasid naised, et nad ei tunne end rohealadel ohustatult, kuid esile kerkisid hoopiski kultuurinormid, mille kohaselt pole üksikul naisterahval kombekas pargis jalutada. Naised pelgasid, et neist hakatakse halvasti arvama, kui nad pargis aega veedavad, ja seega näis naistele, et neil pole õigust rohealasid kasutada. Meestele sellised sotsiaalsed normid ei laiene, pargis jalutades ei taba neid üldine halvakspanu.

    Isegi kui naised tunnevad ennast Katmandu pargis turvaliselt, see tähendab, et nad ei karda kuriteo ohvriks langemist, ei arvanud nad, et pargis jalutamine oleks sotsiaalselt vastuvõetav. Usun, et selline kultuuriline vahetegemine on levinud paljudes teisteski riikides. See pärsib rohealade turvalisust ja ühtlasi ka naiste võimalusi rohealade tervendavast mõjust osa saada.

    Sa räägid praegu soolisest ebavõrdsusest. Väga palju on välja toodud ka segregatsiooni, kui rohealadele juurdepääs sõltub sissetulekust. Kas saab välja tuua erisusi, mis põhinevad etnilisel päritolul?

    Peamiselt Euroopa ja Põhja-Ameerika suurema sissetulekuga ühiskonnagrupid kasutavad rohealasid peamiselt selleks, et liikuda, et saada kehalist koormust ning lõõgastuda. Eelistatakse metsikumaid alasid, mis pole üle hooldatud ja meenutavad selle piirkonna loodusmaastikku. Need aga ei tõmba sugugi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse sisserännanuid. Meie uurimistöö näitab, et Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika etnilised grupid eelistavad hoolikamalt kujundatud ja hoolitsetud alasid. Rohealadel saadakse kokku, suheldakse, inimesi toovad kokku organiseeritud üritused ja läbimõeldud tegutsemine. Euroopas võivad haljastute kujundus­trendid mõne etnilise grupi hoopiski väliruumist tõrjuda. Ükskõik kui laialt planeerimise ja kujundamise faasis rohealasid mõtestatakse ja eri ühiskonnagruppe silmas peetakse, võivad kujunduspõhimõtted ometi barjääri luua.

    Barjäärid ja rohealade eelistused on arvatavasti seotud sellega, kuidas riigiti loodust kujutatakse ja tajutakse. Mõnel pool hoopiski kardetakse loodust.

    Linnastumine toimub meeletu hooga, miljonid inimesed üle maailma kolivad igal aastal linna. Nad on vähema või suurema osa oma elust veetnud maal, nad kasvasid üles maastikul, mis neid ümbritses. Enamasti on need inimesed pärit vaesetest peredest, kes on põlvest põlve sõltunud maast ja selle harimisest.

    Troopilistel aladel leidubki looduses ohte, metsas viibimine pole lõõgastav jalutuskäik ja kogu aeg tuleb silmad-kõrvad lahti hoida. Niisiis ei tahagi sel­listest kohtadest pärit inimesed meelsasti linnalooduses jalutada, hoolimata sellest, et objektiivselt võttes on need turvalised.

    Kui mõtleme loodusest ja kultuu­rist, siis tuleb mõelda ka selle peale, kuidas eurooplased, põhjaameeriklased ja valdavad teaduskäsitlused meie suhet loodusesse käsitlevad. Kõik need on konstrueeritud inimese ja looduse vastandamise ümber. Me näeme end loodusest lahus, vaatleme loodust kui eraldiseisvat nähtust, mis pakub meile teenuseid, mida tarbime vastavalt vajadusele. Paljudes kohtades üle ilma selline vastandumine puudub ja end nähakse looduse osana, seega on ka suhe loodusesse ja loodusest mõtlemine täiesti teistsugune.

    Ka teadus peab neid eri vaatenurki rohkem arvesse võtma. Lahknevad maa­ilmavaated ja maailmast arusaamised tuleb põimida linna rohealade ja vaimse tervise teemadesse.

    Vahetame teemat ja räägime ka linna tühermaadest kui rohealadest. Paljud Baltimaade ja Ida-Euroopa linnad on n-ö poorsed, neis on palju linnaehituslikke tühimikke, auke, milles nähakse vaid linna tihendamise potentsiaali. Paljud neist aukudest on ajapikku siiski kujunenud liigirikasteks tühermaadeks, mille linna elanikud on ise pargina kasutusele võtnud, kuigi linnaplaneerimise dokumentides ega registrites see ei kajastu. Need paigad on nii mõneski mõttes metsiku linnalooduse oaasid. Kas me peaksime neid käsitlema kui võimalust, kui ressurssi? Kas peaksime need tühermaad liitma linna rohealade võrgustikku?

    See on hea küsimus. Paljuski vastasid juba endale ise. Tühermaadel on ökoloogiline perspektiiv, need avaldavad kindlasti mõju linlaste tervisele ja taju teravdamisele. Seega võib tõesti öelda, et tühermaades on peidus omajagu kasulikku. Ökoloogilisest vaatenurgast on sellised mitteametlikud ja isetekkelised haljasalad elurikkuse oaasid. Need alad pakuvad linnale mitmesuguseid ökosüsteemi teenuseid.

    Mõne arvates on tühermaas potent­siaali vähevõitu. Kui linlasele ei meeldi metsik, omatahtsi vohav loodus, siis ei pruugita tühermaasse soosivalt suhtuda, pigem mõjub selline korrastamatus eemaletõukavalt. Kultuurides, kus metsikut loodust otsitakse ka linnast, pakuvad tühermaad just seda soovitud, kontrollimatut looduskeskkonda.

    Seega määravad meie kogemused ja eelistused, milliseid rohealasid me vajame ning millised meile tervendavalt mõjuvad.

    Just, meie kultuuritaust ja tõekspidamised määravad palju.

    Rohealad mõjutavad vaimset tervist ja heaolu, sest pakuvad võimalusi aktiivseks kehaliseks tegevuseks – need on kohad, kus kohtutakse, suheldakse, seega tugevdatakse ja laiendatakse sotsiaalset võrgustikku. Pildil park Katmandus.

    Kas rohealad peavad ilmtingimata olema rohelised, et need meile kasulikud oleksid? Kas tervendavalt mõjuvad ka väiksemad ettevõtmised, ajutised projektid näiteks seal, kus puudub ligipääs rohealadele ning neid pole võimalik ka rajada?

    Usun küll. Me teame, et linnas soovitakse avalike alade ja rohealade vaheldusrikkust, see tähendab, et vajalikud on ka ajutised väiksemad haljastatud nurgakesed, mida kohalikud teavad ja kasutavad. Tähtis on ka juurdepääs rohealadele, isegi tillukesed kodukandi haljastud aitavad elukeskkonda parandada ja väärindada.

    Ma olen mõnda aega Berliinis elanud ja ajutise projektina tuleb kohe meelde sealne geriljaaiandus. Berliini väikesed, linna andmebaasides registreerimata ja rohujuure tasandil toimivad taskupargid tõid inimesed kokku ja suurendasid ühtekuuluvust. Piirkonna elanikud tulid toast välja, plaanisid, istutasid ja rohisid. Sellised väikesed ajutised projektid on hea ühiskonna liim, mis elanikud kokku toob ja koos hoiab.

    Me rääkisime ennist kultuuritaustast ja sellest, kuidas kogemus ja uskumused mõjutavad, millistel rohealadel me end hästi tunneme. Kas rohealade väärtustest rääkimine aitab ka paremini nende hüvedest osa saada, rohealade erinevusi ja väärtust paremini mõista?

    Jah, kommunikatsioonist on kindlasti tulu. Meil on tõendeid, et sellest, kuidas tajutakse oma suhet loodusega, sõltub ka see, millist heaolu linna rohealad pakuvad. Kui keegi peab end looduskaugeks, saab ta linnalooduses viibimi­sest vähem kasu. Kui püüame inimest ja loodust lähendada ning räägime hüve­dest, mida looduses viibimine, ka linnas, pakub, siis suureneb rohealadest saadav rahulolu.

    Sa ütled, et linna rohealad ei tohiks olla luksus, vaid linnaelaniku põhiõigus. Linnas peavad kõik pääsema parki, metsa, skväärile või naabruskonna rohelisele nurgakesele olenemata sissetulekust ja päritolust. Loomulikult ma nõustun sellega. Aga alati ei ole võimalik ideaalseid võimalusi luua. Milliseid rohealasid on linnas igal juhul vaja? Millest ei saa kuidagi loobuda, kui täiuslikke tingimusi luua pole võimalik?

    Rohealade kavandamisel ja disainimisel tuleb igal juhul arvesse võtta kogu olemasolev: kultuur, keskkond ja harjumused. Ainult nii on võimalik luua paik, mis pakub kõige rohkem hüvesid. Universaalset ja igale juhtumile sobivat valemit pole olemas.

    Euroopa linnade rohealadelt eeldatakse, et need oleksid kohtumis- ja suhtlemispaigad, neisse tuleb luua sportimisvõimalused, kehalist aktiivsust soodustav taristu. Teatavasti eelistatakse lihtsat keskkonda, mis on tajutav ja arusaadav. Tähtis on ka turvalisus, mis omakorda sõltub ühiskonna normidest ja kultuurist. Loomulikult mõjub alati meeldivalt ka puhas keskkond.

    Teaduskirjanduses räägitakse palju rohealade osast sotsiaalse sidususe ja ühtekuuluvustunde loomisel. Kas sa oled oma uurimustöös kokku puutunud ka üksi olemise vajadusega ja sellega, et roheala on selleks hea paik? Eestis näiteks minnakse loodusesse omaette olemist nautima.

    Kindlasti on vaja aeg-ajalt kõigest eemal olla. See joonistus välja ka meie Katmandu uuringust. Sealne perekond erineb Euroopa omast väga palju. Mitu põlvkonda elab tihedalt ühes majas koos, raske on leida omaette olemise nurgakest. Nii ütlesid paljud, kellega rääkisime, et linna rohealad pakuvad neile võimalust kõigest ja kõigist eemaldumiseks.

    Üleilmne COVIDi pandeemia andis üksiolemisele hoopis uue tähenduse.

    Jah, nii see on.

    Ma püüan meie vestluse asetada praegu Euroopas toimuvate sündmuste konteksti. Näeme, kuidas Ukrainas linnu hävitatakse. Me ei tea, millal ja kuidas sõda lõpeb, kuid millalgi see aeg siiski saabub, kui linnad tuleb taas üles ehitada. Mitte ainult hoonestus, vaid ka rohelised alad, sest need on tervenemiseks hädavajalikud. Sa rääkisid, millistele kriteeriumidele peavad rohealad vastama. Kuidas neid tingimusi kohandada olukordadele, kus raha napib ja rohkem tuleb mõelda odavatele ajutistele lahendustele? Sellise probleemi ees pole mitte ainult Ukraina, vaid kõik sõjalistes konfliktides purustatud linnad.

    Ühiskonnas, kus on üle elatud nii traumaatiline nähtus nagu sõda, tõusevad pinnale vaimse tervise probleemid. Kui konflikt lõpeb, loodan väga, et see juhtub peagi, on linnades vaja ka avalikku ruumi ja rohealasid. Seega peaks keskenduma nende paikade loomisele kiiresti ja vähese ressursiga. Ka siin tuleb silmas pidada, et nii palju kui on inimesi, on ka rohealade eelistusi. Kui vähegi võimalik, tuleks seda silmas pidada.

    Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

  • Ilse Lehiste esimesest doktoriväitekirjast ja sellega seonduvast

    JAAN ROSS

    Tänapäeval on võib-olla keeruline ette kujutada kõiki neid raskeid, et mitte öelda traagilisi sündmusi, mille keskel Ilse Lehiste end Teise maailmasõja lõpus ning pärast selle lõppu pidi avastama. Lehiste isa kuulus Eesti Vabariigi kõrgemate sõjaväelaste hulka. See tähendas, et Nõukogude vägede pealetungi edenedes 1944. aastal oli Eestist põgenemine ainus võimalus, mis pidi päästma perekonna, nagu me nüüd saame otsustada, kindlast arreteerimisest ja küüditamisest või mahalaskmisest. Paradoksaalne on sealjuures, et Lehiste vend oli varem mobiliseeritud Nõukogude armeesse ning hukkus sõjas. Nagu on üldiselt teada, lahkus 1944. aasta sügisel Eestist kaks põgenike voogu: üks Rootsi ja teine Saksamaale – umbes pool siia, pool sinna. Lehiste koos oma vanematega liitus teise vooga. Nad jäid Saksamaal paigale Hamburgis, mis kuulus Briti okupatsioonitsooni piiridesse.

    Hamburg oli linn, mis sõja ajal liitlaste pommirünnakute all oli märkimisväärselt kannatanud. Operatsioon Gomorra, millega tähistati Hamburgi suurpommitamist, algas 24. juulil 1943 ja kestis kaheksa päeva. Pommitamisest võtsid osa nii Briti kui ka Ameerika Ühendriikide lennukid. Pommitamise tulemust on võrreldud Jaapani linna Hiroshima kahjustustega USA aatomirünnaku tagajärjel 1945. aastal.

    Kõige elujõulisem keskus eesti pagulastest Saksamaal tekkis sõja lõppedes Geislingenis, täpsemalt Geislingen an der Steiges – Geislingen nõlvakul –, Württenbergi piirkonnas Lõuna-Saksamaal, mis kuulus USA okupatsioonitsooni. Eestlastest põgenikud jagunesidki põhiliselt USA ja Briti tsooni vahel; Prantsusmaa tsooni sattus neid vähem. Geislingeni eesti põgenikelaager eksisteeris aastatel 1945–1950 ning elanike hulka selles on hinnatud 4400-le. Geislingenis ilmus eestikeelne ajaleht Eesti Post ning tegutsesid eestikeelsed koolid, teater, muusikakollektiivid ja ühiskondlikud organisatsioonid. Geislingeni kaugus Hamburgist on ligi 700 kilomeetrit autosõitu ning seetõttu pole põhjust arvata, et Hamburgi ja Geislingeni eestlaste vahel võisid vahetult sõjajärgsetel aastatel tekkida mingidki produktiivsed koostöösidemed.

    Lehiste viibimisest Hamburgis 1944. aasta lõpus ja 1945. aastal pole mul õnnestunud leida mingisuguseid andmeid. Lehiste lähima tuttava psühhiaater Stella Karolini teatel sooritas Lehiste isa sel ajal enesetapu. Lehiste ema oli kõigist sündmustest nii rööpast välja viidud, et USAsse jõudnuna olevat ta juba Lehiste enese sõnade kohaselt talle öelnud: „Kui sina abiellud, siis ma suren.“

    31. jaanuaril täitus sajand Ilse Lehiste sünnist. Eesti päritolu keeleteadlane sai 1948. aastal Hamburgi ja 1959. aastal Michigani ülikoolist doktorikraadi. Ta on töötanud mitmes ülikoolis, kõige pikemalt Ohio osariigi ülikooli lingvistika osakonnas, ning olnud Kölni, Viini ja Tōkyō ülikooli külalisprofessor. Lehiste oli Ameerika Keeleteaduse Seltsi president, Essexi, Lundi ja Tartu ülikooli audoktor ning Eesti ja Soome teaduste akadeemia välisliige. Ta on pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi ja Wiedemanni keeleauhinna. Ilse Lehiste sulest pärineb arvukalt teaduspublikatsioone, eesti keeles on kättesaadavad artiklikogumik „Keel kirjanduses“ (2000) ja luulekogu „Noorest peast kirjutatud laulud“ (1989). Ilse Lehiste 1997. aastal külas akadeemik Jaan Rossil.

    Lehiste tegevusest Hamburgis ja selle lähistel leidub aga seevastu alates 1946. aasta algusest juba rohkesti teateid. See tegevus on suures osas seotud Balti ülikooliga, mistõttu lubatagu mul sellel institutsioonil veidi lähemalt peatuda. Eesti poliitik ja põllumajandusteadlane Elmar Järvesoo kirjutab oma mälestustes: „[Balti ülikooli organiseerijate eesti rühmaga liitus] 2. jaanuari [1946] hommikupoolel tõlk-masinakirjutaja Ilse Lehiste: [—] pianist, luuletaja, kuuldemängude lavastaja, seltskondlike koosviibimiste korraldaja ja ettekannetes osaleja.“ Möödaminnes nimetan, et Elmar Järvesoo abikaasa Aino Järvesoo annetas möödunud sajandi lõpus miljon Eesti krooni Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna maaliosakonna arendamiseks, kuid ülikool otsustas mõned aastad tagasi selle eriala sulgeda.

    Balti ülikool oli sõjajärgsetel aastatel Saksamaal Baltimaade haritlaste rajatud kõrgem õppeasutus, mis tegutses aastatel 1946–1949. Ülikooli juhtis president, keda abistasid selles kolm rektorit, igast Balti riigist üks. Ülikoolis oli domineerivaks läti substraat. Presidentide seas eestlasi ei leidunud. Eestlastest rektoritena tegutsesid astronoom Ernst Öpik ning keeleteadlased Alo Raun ja Johann Estam. 1947. aastal õppis ülikoolis 1025 üliõpilast, kellest umbes kaks kolmandikku olid lätlased. Ülikoolist sai diplomi kokku seitse eestlast. Tegelikult nägi ülikool oma tegevust paljuski ettevalmistavana, et saata üliõpilasi edasi õppima prestiižsematesse saksa ülikoolidesse. Kohalikud võimud ei suhtunud Balti ülikooli tegevusse kuigi soosivalt, nähes selles omamoodi separatismi avaldumist. Ülikool alustas oma tööd Hamburgis, ent oli peagi sunnitud kolima linnast umbes 25 kilomeetrit eemal asuvatesse Pinnebergi kasarmutesse. Linnas purustuste tagajärjel tekkinud äärmist ruumikitsikust arvestades oli niisugune surve võimude poolt muidugi ka arusaadav.

    Kõrvuti tööga Balti ülikoolis registreeris Lehiste end selle õppeasutuse üliõpilaseks, kuid ainult vabakuulajana. Folklorist ja keeleteadlane Felix Oinas, kes sel ajal õppis Heidelbergi ülikoolis, meenutab: „Käisin aastail 1946–48 kolm või neli korda Balti ülikoolis Hamburgi Zoo laagris ja Pinnebergis eesti keele külalislektori ülesandeid täitmas. [—] Üks mu terasemaid kuulajaid oli Ilse Lehiste [—].“ Palgatööle lisaks hakkas Lehiste väga aktiivselt osa võtma Balti ülikooliga seoses toimunud seltskondlikust elust. Pinnebergis alustas ülikooli juures 8. juulil 1947 tegevust Eesti Akadeemiline Klubi. Lehistest sai selle abiesimees. Oma tegevuse vältel andis Balti ülikool välja ajakirja Scientiae et Artibus – Teadusest ja Kunstidest –, mille lehekülgedele on kolme aasta kestel talletatud ca 30 autori poolt suur osa Balti ülikooli ajaloost. Kogusummas jõudis ajakirja ilmuda kümme numbrit 370 leheküljel. Lehiste on teinud kaastööd numbritele kaks kuni kuus ning kaheksa ja üheksa. Sellele lisaks oli ta seitsmenda numbri toimetaja. Lehiste avaldas ajakirjas esmajoones luuletusi, mis hiljem on ümber trükitud kogus „Noorest peast kirjutatud laulud“. Luulekogu ilmus 1989. aastal Kanadas Maarjamaa kirjastuselt ning seda trükiti 400 nummerdatud ja signeeritud eksemplari.

    Kõik Lehistet tundnud inimesed võivad ilmselt meenutada kuni pisiasjadeni ulatunud nõudlikkust enese, kuid ka teiste töö vastu. See avaldus juba Hamburgis. Hiljem Austraaliasse siirdunud ja seal psühhiaatrilise meditsiiniõena töötanud kaaspõgenik Ilmar Tuisk meenutab, et Lehiste „ei lubanud oma luuletusi avaldada Scientiae et Artibuse veergudel, kui meil ei olnud kirjutusmasinat vajalike eesti tähtedega – ä, ö, ü, õ.“

    1946.-47. õppeaasta talvesemestril immatrikuleeriti Lehiste Hamburgi ülikooli üliõpilaseks. Märgime kõrvalepõikena, et Lehiste haridustee on olnud üsna kirev. Saksa okupatsiooni alguses õppis ta kõigepealt aasta Tallinna konservatooriumis klaverit. 1942. aastal astus Lehiste Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda ning õppis seal kuni kodumaalt põgenemiseni germanistikat, anglistikat ja klassikalist filoloogiat. 1943. aasta talvesemestri veetis Lehiste külalisüliõpilasena Leipzigi ülikoolis. Doktorikraadi omandas ta Hamburgi ülikoolist 12. juulil 1948. Tema väitekiri kandis pealkirja „William Morrise muinaspõhja allikate põhjal loodud teoste eetikast“ („ Über die Ethik der nach altnordischen Quellen geschaffenen Werke von William Morris“) ning see koosneb 115 leheküljest masinakirjatekstist. Väitekirja kaitsmisele eelnes suuline doktorieksam, mille Lehiste sooritas 26. ja 27. veebruaril 1948. Töö lõpetamine on dateeritud 14. novembriga 1947, mis viitab, et see on valminud vähem kui aasta jooksul.

    Hamburgi ülikool, mida vahel nimetatakse ka Hamburgi hansaülikooliks, ei ole eriti pika ajalooga. See asutati 1919. aastal peamiselt endise Hamburgi koloniaalinstituudi baasil, mis omakorda oli loodud aastal 1908. Lehiste doktoriväitekirja juhendajaks sai ülikooli anglistika professor Jakob Wolff. Pärast natsliku režiimi kokkuvarisemist Saksamaal 1945. aastal tegutses Wolff ülikooli esimese sõjajärgse rektorina. Ta emeriteerus professori ametikohalt 1951. aastal ning suri aasta hiljem.

    William Morris, kelle kirjanduslikust loomingust lähtub Lehiste väitekiri, elas Inglismaal aastatel 1834–1896. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta sotsialist. Kutsetegevuses oli Morris omamoodi multitalent, kes tegutses tekstiilikunstniku, arhitekti, graafiku, disaineri, luuletaja, prosaisti ja tõlkijana. Morrise tööde mõju viktoriaanliku ajastu inglise kunstimaitsele on hinnatud revolutsiooniliseks. 1861. aastal asutas Morris firma, millest kujunes kunstkäsitööd taaselustav liikumine nimega Arts and Crafts Movement. Morris oli esimesi kunstnikke, kes mõistis, kui ebakindlaks ja madalaks oli muutunud kujutava kunsti ja eriti tarbekunsti ühiskondlik tähtsus tööstusrevolutsiooni järgsetel aastatel, mil laia leviku saavutas mass­toodang. Morrise ja tema mõttekaaslaste mõjul hakati taas väärtustama kunstiteoste käsitöölist meisterlikkust. Morrise tegevus haakus tugevasti niinimetatud prerafaeliitide rühmitusega. Prerafaeliidid propageerisid tagasipöördumist, nagu nimigi ütleb, Raffaeli-eelse XV sajandi ja varasema itaalia kunsti juurde, mida iseloomustavad detailirohkus, eredad värvid ja keeruline kompositsioon. Morrise disainitud tapeete ja tekstiile toodetakse tänapäeval jätkuvalt.

    Kirjanikuna saavutas Morris laiema tuntuse 1867. aastal valminud eepilise poeemiga „Jasoni elu ja surm“ („The Life and Death of Jason“), mis põhineb kreeka mütoloogial. Inspireerituna klassikalisest, keskaja ja Põhjala kirjandusest, kirjutas Morris varsti pärast seda tööstusvastase sõnumiga eepose „Maapealne paradiis“ („The Earthly Paradise“). Struktuurilt Geoffrey Chauceri „Canterbury lugudega“ („The Canterbury Tales“) sarnaneva teose esimene osa anti välja 1868. aastal ja ülejäänud kaks osa 1870. aastal. Huvitatuna islandi saagadest, reisis Morris koos õpetlase Eiríkr Magnússoniga korduvalt Islandile. Morris õppis vanaskandinaavia keelt ning koostöös Magnússoniga valmis 1875. aastal saagade tõlge teosena „Kolm põhjamaist armastuslugu“ („Three Northern Love Stories“). Aasta hiljem ilmus Morrisel enda versioon põhjala mütoloogilistest tekstidest pealkirjaga „Völsung Sigurd ja Nibelungide hukk“ („Sigurd the Volsung and the Fall of the Niblungs“). Morris on samuti kirjutanud populistlikke ja poliitilisi luuletusi, proosa­palasid ja novelle ning tõlkinud inglise keelde Homerose „Odüsseia“, Vergiliuse „Aeneise“ ning germaani sangarieepose „Beowulf“.

    Eesti keelde Morrise tekste teadaolevalt tõlgitud ei ole.

    Lehiste väitekirja teemaks olev muinaspõhja eetika on kompleksne nähtus ning ilmutab allikates eri arenguastmete tunnuseid, eriti „Völsungite saagas“. Töö on interdistsiplinaarne ning suhestub nii anglistika kui ka skandinavistikaga. Autorit on väitekirjas huvitanud mitte niivõrd tekstoloogilised, kuivõrd filosoofilised küsimused, rõhuga eetikal. Allikate analüüs pole olnud eraldi eesmärk. Lehiste rõhutab, et Morris ei tarvitsenud olla kursis tema kaasaegse tekstoloogilise uurimistöö tulemustega, ning et saagad väljendasid Morrise jaoks esimeses järjekorras Põhjala elutunnetuse olemust. Lehiste püüab vastata järgmistele küsimustele. Kuidas kujundid Morrise teostes hälbivad muinaspõhja originaalidele tuginevatest prototüüpidest? Miks need teisendused on aset leidnud? Kuidas on Morrise enese maailmapilt tema teostes kaasa mänginud muinaspõhja eetika ilmingute avaldumise puhul? Kuidas on muinaspõhja eetika omakorda Morrise maailmavaadet mõjutanud?

    Väitekiri koosneb seitsmest peatükist. Esimene peatükk kannab pealkirja „Muinaspõhja allikate põhjal loodud William Morrise teosed. Allikad ja nende käsitlusviis“. Selles vaatleb Lehiste lähemalt kaht Morrise suuremat ning paari väiksemat kirjandusteost. Suuremateks teosteks on „Guðrúnisse armunud“ („The Lovers of Gudrun“) ning „Völsung Sigurd ja Nibelungide hukk“ („The Story of Sigurd the Volsung and the Fall of the Niblungs“).

    Esimene väitekirjas vaadeldud teos tugineb Laxdæla saagale, mis on üks islandlaste XIII sajandist pärit eeposeid. Saaga keskendub armukolmnurgale Guðrún Ósvífrsdóttiri, Kjartan Ólafssoni ja Bodli Þorleikssoni vahel. Kjartan ja Bodli kasvavad üles kasuvendadena, kuid armastus, mis neil mõlemal on Guðrúni vastu, tekitab nende vahel vaenu ja lõpuks ka mõlema surma. Guðrún armastab Kjartanit, kuid abiellub Bodliga. Kjartan siirdub mõneks ajaks Norrasse, pöördub siis Islandile tagasi ning abiellub teise naisega. Guðrún ärgitab oma vendi ja Bodlit, et nad Kjartani tapaksid. Mõni aasta hiljem maksavad Kjartani sugulased Bodlile omakorda kätte.

    „Völsung Sigurd“ on Morrise originaalteos ning seda ei tohi segamini ajada anonüümse pärimusliku „Völsungite saagaga“, mille Morris samuti 1870. aastal inglise keelde tõlkis. Samas annab „Völsungite saaga“ võimaluse tihedama kontakti tekitamiseks eestikeelse lugeja ja Lehiste väitekirja temaatika vahel. „Völsungite saaga“ tõlge eesti keelde ilmus 2009. aastal Ilmamaa kirjastuselt ning selle on teinud Londoni Ülikooli Kolledži õppejõud Mart Kuldkepp.

    Samuti XIII sajandist Islandilt pärinev „Völsungite saaga“ põhineb siiski vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega V sajandil. Paljud saaga tegelastest on kaudselt seostatavad kunagiste germaani ja hunni kuningatega ning sündmustiku kaugeks tagapõhjaks võivad olla tegelikult toimunud ajaloosündmused.

    Lugu Völsungite soo langemisest kuulub germaani rahvaste ühisesse kultuuripärandisse, mis kunagi oli üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Oma laialdaselt levikult on Völsungite tsükkel võrreldav teiste suurte keskaegsete kirjandustraditsioonidega. Samal ajal on „Völsungite saagal“ oma üldinimlik mõõde, igihaljas motiiv inimese asjatust võitlusest oma saatusega, et sellele lõpuks siiski alistuda. Ent traagilisusele vaatamata ei puudu loos tubli annus puhast meelelahutust ja isegi huumorit. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist on rikas ja mitmekülgne ning pakub kõigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.

    Oma väitekirja järgmistes peatükkides vaatleb Lehiste religiooni, maailmavaate ning kogukondlike ja perekondlike suhetega seotud küsimusi, samuti eetiliste hoiakute peamisi kandjaid. Sooritatud töö peamised järeldused tuuakse ära kuuendas ja seitsmendas peatükis, mis kannavad vastavalt pealkirju „Allikates avalduva muinaspõhja eetika võrdlus Morrise eetikaga. Morrise enese maailmapildist tulenevad kõrvalekaldumised“ ning „Muinaspõhja eetika mõju Morrise maailmapildile“. Toome need järeldused järgmisena konspektiivselt ära.

    Tuleb eristada kaht eetikat: muinas­põhja ning Morrise teostes ilmnevat. Viimati nimetatu puhul peab omakorda vahet tegema kaht liiki muinaspõhja eetika teisendustel Morrise teostes. Esiteks saab rääkida kirjanduslikust ajavaimust tingitud teisendustel, teiseks aga Morrise eluhoiakust tulenevatel teisendustel. Lääne filosoofias otsitakse elu mõtet ning see filosoofia on olemuselt optimistlik. Morris on mõjutatud kristlikule eetikale omasest humanismist. Ta usub, et maailma tuleb muuta paremaks ning et seda saab teha kunsti abil. Sellele vastandub saagades väljenduv põhjamaine heroism, mis olemuselt on kohusetundlik, uhke ja lootusetu. Niisugusel viisil avalduv eluhoiak on oma põhilaadilt pessimistlik.

    Lehiste teeb järelduse, et Morrise vaadetes muinaspõhja eetikale võib täheldada arengut. Autori kirjandusliku esitusviisi teisenemine muinaspõhja allikate, aga ka hilisemate Vergiliuse „Aeneise“ ja Homerose „Odüsseia“ tõlgete mõjul on vaieldamatu. Arengu trajektoori võiks kujutada teljel lüürika–eepika–romantika. Kirjaniku põhiliseks eluhoiakuks kujuneb ilu eesmärgipäratu nautimine, omamoodi romantiline müstitsism. Reise Islandile 1871. ja 1873. aastal jäävad domineerima Islandi lohutud maastikud. Kirjaniku arvates on Island kohutav ja traagiline, kuid imeilus maa. 1877. aastast ilmutab Morrise maailmavaade otsese ja dogmaatilise sotsialismi märke. Muinaspõhja eetika oma veritasuga ja sotsialistlikud elemendid Morrise maailmavaates seisavad teineteisest üsna kaugel. Vaatamata Morrise huvile muinaspõhja kultuuri vastu ei saanud selle mõju talle siiski sisemiselt omaseks. Eepiline kujutusviis ei ole Morrisele olemuslikult iseloomulik. Tagasivaates võib siiski väita, et Morris on enesele kindlustanud vahendaja rolli inglise kirjanduse ja muinaspõhja mõttemaailma vahel.

    Luterliku Maailmaliidu vahendusel õnnestus Lehistel koos emaga 1949. aastal Saksamaalt ümber asuda Ameerika Ühendriikidesse. Nende esimeseks elukohaks oli Tacoma Seattle’i lähedal Washingtoni osariigis, kus Lehiste sai tööd laste suvelaagris. Tema enese sõnade järgi tuli tal igal õhtul ära pesta umbes 300 lapse sööginõud. Hiljem töötas ta kohalikus tantsustuudios kontsertmeistrina. Teise, foneetikale pühendatud doktoritöö kaitsmiseni jäi ligikaudu kümme aastat.

  • Pilvelossid ja ruumilõhkujad

    ELO KIIVET

    Ühel päeval istus linnavalitsuses ehituslubadega tegelev ametnik pahaaimamatult oma laua taga, kui sisse tuhises planeeringutega toimetav kolleeg ja küsis: „Aga kus puud on?!“. Äsja oli avatud järjekordne super- või hüpermarket, asfaldikõrbega ümbritsetud ostumeka, mille planeeringumenetluses murdis kolleeg arendajaga kõvasti piike, et parklasse saada mõnigi puu. Ehituslubadega tegelev ametnik oli samuti üllatunud, sest temagi oli ehitusloa menetluses pidanud tuliseid vaidlusi, kui arendaja joonisele puude lisamise vastu sõdis, olgugi et neid nõudis kehtiv detail­planeering. Millegipärast juhtub ikka, et omanik peab puid liigseks kuluks, kuigi need maksavad naeruväärselt vähe kogu­eelarvega võrreldes, ja ruumiraiskajaks, kuigi puud võtavad ära vaid tükikese parklast. Hindamata jääb sealjuures korraliku puu asendamatu panus keskkonna parandamisel.

    Rasked lahingud lõppesid ametnike arust võidukalt: mummud (projekteeritavad puud) olid saanud joonistele ja niiviisi seadusliku jõu – nüüd olid aga ikkagi kaotsi läinud.

    Puude otsingu jäljed viisid ehitus­järelevalvega ametis olnud kaastööliseni, kes kasutusluba väljastades kontrollis küll, kas super- või hüpermarket vastab projektile, aga ei pidanud oluliseks hoonest väljapoole jäävaid detailikesi. Puud kadusid menetlusbürokraatiasse, sest ruumiloomega seotud valdkonnad on omavalitsuses eraldi osakondades ja näevad maailma erinevalt. Killustatud organisatsioonis on hea avaliku ruumi saavutamine vaevarikas ülesanne ja puud haihtuvad edaspidigi.

    See ühes Eesti linnas tõesti sündinud lugu näitab ilmekalt, kui keeruline on ruumiloome: osalisi on palju ja igaüks kipub asja vaatama oma mätta otsast, sest vastutab vaid ühe osa eest. Selleks et avalik huvi ehk tervikpilt saaks kaitstud, on määratud tööle kohalik omavalitsus: just tema vastutada on avalik ruum, see inimeste elusid siduv võrgustik. Miks siis peab tegema detektiivitööd, et aru saada, kuhu on kadunud avalik ruum?

    Omavalitsuse ruumiloomet juhivad strateegilised arengudokumendid (üldplaneeringud, arengukavad, strateegiad jms), mis on vahel täitsa edumeelsed. Aga mis mõte neil on, kui nende avaram pilk ja pikemaajalisem tervislikum suunaseadmine lõpuks ikkagi kuskil töö käigus kaduma läheb ja lõpuks jääb vaid nentida, et välja kukkus nagu alati? Kuidas vältida ruumilõhkujate ehitamist ja ühise ruumi risustamist või suisa hävitamist? Kas ruumi lõhub inimene või maja, dokument või kellu? Kuidas teha nii, et paberile ehitatud pilvelossid juurduksid maasse, avalikku ruumi, ja jääksid kogukonna haardeulatusse?

    Tornmajad loovad innovatsiooniillusiooni, kuid ühiskonna küllus ja heaolu ilmneb tegelikult ikka inimese tasandil. Seal laiutab aga vaid troostitu asfaltväli: inimmõõde ja elusõbralikkus on brändimisele ohvriks toodud.

    Ruum kõrgete majade ümber. Eriti oluline on avaliku ruumi kvaliteet seal, kus kihab elu: kui on palju inimesi, palju huvisid ja vähe maad. Selline on südalinn, kus surve linna tihedamaks ehk kõrgemaks ehitada on väga suur, ning taas ongi tähelepanu all kõrghooned. Peagi saab Tallinn EBSi õue peale esimese 130 meetri kõrguse pilvelõhkuja,1 häbiväärse kohtuvaidlusega tõrjutud EKA 16korruselise hoone asemel kerkib aga magusale Tartu maantee krundile valutult 30korruseline äri- ja elumaja.2 Endine Postimehe maja sünnib peatselt uuesti 18korruselise ärikeskusena3 ja naaber Stockmann soovib parkimismaja asemel rajada 31 korrusega kõrghoone4 ning eelmisel sügisel avati suurejooneliselt Maakri tänava 26korruseline büroohoone Skyon.

    Veel on arvatud, et peaks loobuma senisest kõrguspiirangust (Oleviste kirik) ja päästma Tallinna „seksika kontrastiga“ helsingilikust igavusest.5 Kõrghooneihalus ei ole ka Tartut puutumata jätnud ja nii vürtsitavad Emajõe siluetti jõelaevade piletimüügikioskist JOKK-skeemina välja kasvanud Plasku (14 korrust), jätkuvalt tühermaal trooniv Tigutorn (23 korrust), ootamatult Anne kanali äärde kerkinud Pipedrive’i peahoone (16 korrust) ja varsti satub äärelinna servale Tallinna-Tartu maantee äärde veel üks moodsalt roheline 20korruseline torn, Lõuna-Eesti kõrgeim büroohoone.6

    Pilvelõhkujad tekitavad emotsioone – ja mitte üleliia häid: Pärnu uus, kuni 28korruselisi hooneid lubav üldplaneering andis põhjust suisa petitsiooniks „Me ei soovi Pärnusse kõrghooneid“.7 Ühismeedias kutsutakse üles Tallinna planeeringuid tühistama ja New Yorgi mängimist lõpetama, kastide asemel stiilset arhitektuuri looma ning nõutakse rohelise pealinna tiitlile vastavat jalakäijasõbralikkust. Meedias muretsetakse, et ega kõrghooned linna kivi­džungliks muuda või vanalinna vaadet varja. Esteetilised hüüatused võtab rahulikult kokku Mart Kalm, kes nimetab torn­maju majandusmudeli paratamatuks tulemiks ja ratsionaalseteks kastideks, kus põhiline on küsimus, kas tulede read sätitakse jooksma üht- või teistpidi.8 Lennukaid maitseküsimusi kõrvale jättes keskendun siinkohal maapealsetele ehk avaliku ruumi teemadele.

    Huvitaval kombel tunnistab ka Tallinna linnavalitsus, et vajadust kõrghoonete järele ei ole ja värskes Tallinna arengustrateegias leitakse, et eelkõige on vaja kuni nelja korrusega hooneid. Uued tuuled linnaplaneerimises seavad esikohale inimsõbraliku linnaruumi ja kõrghooned seda kontseptsiooni ei toeta. Nüüd ollakse veendunud, et kõrgemad kui kuue korrusega hooned inimesega aktiivselt ei suhtle ning linliku tiheduse peab saavutama teistmoodi.9 Kui Tallinna südalinna kuhjatud pilvelõhkujad omasoodu edasi paljunevad ja jätkuvalt kehva ruumi(kogemust) loovad, siis kus on tehtud viga?

    Sõnadega joonistatud ruum. Vaatlen nüüd lähemalt Maakri piirkonda ja sealset ruumiloomet planeerimisest ehitamiseni. Kui avaliku ruumi vaatlus, mida saab teha igaüks seal ringi uidates, on näidanud, et olukord on kehv,10 siis milline on seis paberil ja õigusruumis? Teemat dirigeerib teemaplaneering „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“11 ja esimest viiulit mängivad detailplaneeringud.

    Maakri city’stumisele pani alguse 1999. aastal kerkinud 95meetrine ja 24korruseline SEB panga peakontor, sellele järgnesid 13korruseline Postimehe maja, 19korruseline Maakri 36 torn­elamu, 105meetrine ja 25korruseline hotell Radisson SAS ja 23korruseline City Plaza büroohoone. Teletorni ja Oleviste kiriku kõrval ongi Tallinna kõrgeimad hooned 116meetrised ja 30korruselised kaksik­tornid Swissotel ja elamu ning 2019. aastal valminud 110meetrine Maakri torn.

    Kõrghoonete teemaplaneering algatati 2004. ja kehtestati 2009. aastal ning selle järgi on kõrghoone 45–124 meetrit kõrge ehk 15–35 korrusega, pilvelõhkujad peavad olema kõrgemad. Teema­planeeringu eesmärk on vanalinna silueti vaadeldavuse tagamise kõrval peatada linna hajumine ehk valglinnastumine: Tallinna kesklinna maakasutuse intensiivistamine peab kaasa tooma kesklinna autoliikluse vähenemise ja suurendama linnasüdame atraktiivsust.

    Ilmselgelt pole suudetud valglinnastumist pidurdada. Kõrgete majade kuhjamine pole kasvavale Suur-Tallinnale nähtavat mõju avaldanud, sest eluruume on Maakri piirkonda lisandunud väga vähe. Kui eeldatakse, et kõrghoonetega saab kesklinna liiklusintensiivsust vähendada, aga koondatakse sihtkohti ja rajatakse parkimismaju, siis kuidas kõik need autod sinna saavad ilma tänaval liiklemata ja koormust tekitamata – õhus need ju (veel, õnneks) ei hõlju?

    Edasi leitakse teemaplaneeringus, et hoonestuskõrgust ja -tihedust on vaja reguleerida inimsõbraliku elukeskkonna tagamiseks. Tihendamise kasuteguri lükkab ümber teemaplaneeringut saatnud eksperdihinnang „Kõrghoonete rajamisega kaasneda võivad negatiivsed mõjud“ (E-Konsult, 2005), mille väitel on linna ehituslikus tihendamises kõrghoonetel väike roll. Määrav on pigem väikeelamute osakaalu vähenemine ning viie- kuni kaheksakorruseliste hoonete osakaalu suurenemine – kõrghooned ei ole ehituslikult tiheda linna kriteerium.

    Tartu üldplaneeringus ongi näiteks kehtestatud kõrguse ülempiir: kesklinnas kuni kuus korrust, erandkorras on lubatud kuni kaheksakorruselised hooned. Kui eesmärk on linna tihendada, siis tuleks keskenduda eelkõige linnaehituslike aukude täitmisele – ja neid Tallinnas jagub. Iga lisanduv kõrghoone võtab aga ära võimaluse täita augud inimmõõtmelisemate hoonetega.

    Kui väidetavalt on Tallinna kõrghoonete teemaplaneeringu eesmärk tagada inimsõbralik elukeskkond, siis kuhu on see jäänud?

    Võltsinnovatsioon. Avalik ruum ehk keskkond hoonete vahel on elutähtis ja kvaliteetne avalik ruum peaks kuuluma inimõiguste hulka nagu puhas joogivesi. Kõrghoonete kavandamisel planeeritakse millegipärast enamasti linna helikopterivaates, kus peaosa mängivad abstraktne kompositsioon ja müstilisena kõlavad vaatekoridorid. Planeeringus tuuakse välja tornmaja kui maamärgi olulisus ja kaugvaated, hoonemüügi kodulehed kiidavad silmapaistvat vormi ja et see on kaugele näha.

    Nii kipuvad ka kõrghooned mõjuma juurteta kaunitaridena, keda on tore kaug- ja kõrgvaates eksponeerida, kuid kellele liginedes põrkutakse ükskõiksuse või suisa ebasõbralikkuse vastu: tee välisukseni ehk avalik ruum on selliste hoonete rajamise käigus ununenud. Tallinna city’t armastatakse kasutada innovaatilise riigi brändimisel ja seda ikka eranditult droonifotona. Torn­majad loovad innovatsiooniillusiooni, jätavad mulje rikkast ja arenenud ühiskonnast, kuigi tegelikult võisid seda tiitlit kanda murrangulisel XIX sajandi lõpus USAs püstitatud päris esimesed kõrghooned. Tegelik ühiskondlik küllus ja heaolu paistavad ikka inimese tasandile laskudes, aga kes seda troostitut tuulist asfaltvälja ikka tahab pildistada, ülelennu tulesäras peegeldused mõjuvad ju paremini. Nii kipub uuenduslikkus manduma võidujooksuks kõrgeima tiitlile ja seejuures kannatab eelkõige avalik ruum. Brändimise nimel on ohvriks toodud inimmõõde ja elusõbralikkus.

    Kõrghoonete teemaplaneeringu vajadust põhjendatakse seletuskirjas samamoodi: „Teema on muutunud aktuaalseks tingimustes, kus paljude hajutatult tegutsevate kinnisvaraarendajate või maaomanike soov on arendusprojekti tasuvuse suurendamise eesmärgil rajada üksikule krundile naabritest oluliselt kõrgema korruselisusega ja suurema ehitustihedusega hoone. Selline tegutsemisviis on sageli vastuolus naabrite huvidega, halvendades nende (elu)tingimusi, kinnisvara väärtust jm.“

    Veel mainitakse kõrghooneid kui orientiire liiklusmaastikus, aga maamärgi asemel, mis hõlbustab füüsilises ruumis orienteerumist, on muutunud oluliseks imaginaarne maamärk. Teemaplaneeringu argument kõrghoonete püstitamiseks on ka tuntuse saavutamine. Aga kes saab tuntuks, kelle hulgas, miks peaks saama ja eelkõige, mis hinnaga?

    Päris elu ja päris rikkus. Maakri kõrghoonete piirkonna puhul käsib teemaplaneering detailplaneeringute koostamisel jälgida, et säilitataks kvartalile iseloomulik haljastatud pinna suhe üldpindalaga ja jälgida (mida selline sõna siin küll tähistab – passiivset vaatamist?), et kogu haljastatud pinna ja avaliku väliruumi osakaal ei langeks alla kümne protsendi. Tõsise eesrindlikkusega määratakse, et rohevõrgustiku paremaks toimimiseks tuleb leida võimalus luua (mikro)rohevõrgustik, mis kompenseeriks rohestruktuuri ebapiisavuse, ja leida ruum haljasaladele. Aga miks näeb majade vahel vaid mõnda harva madalat puukest ja hõredaid istutuskaste? Kuhu jääb paberil nõutud keskkond, mis mõjuks kutsuvalt ning pakuks esteetilise elamuse?

    Teemaplaneeringu negatiivsete mõjude eksperdihinnang hindab Maakri piirkonda karmilt ja pandud diagnoos kehtib praegugi: „Tegevus väliruumis on ühesuunaliselt suunatud hoonestamisele. Uusi haljasalasid ei ole rajatud ega kavandatud rajada, puudub kava piirkonda haljastatud väliruumide loomiseks ning tänavaruumi haljastusega elavdamiseks. [—] Piirkonna sisene rohevõrgustik ja seda toetavad elemendid puuduvad ja on killustatud. [—] Ala täiendav tihendamine ei ole otstarbekas, järgnema peab piirkonna korrastamine linnaliku elukeskkonnana.“

    Eksperdihinnangus tuuakse välja, et väliruumi kvaliteet kõrghoonete ümber on kasutustiheduse tõttu eriti oluline ning arvestama peab tuulte ja varjudega, liikluskoormusest põhjustatud müra ja õhureostusega ning kõvakattega aladega (asfalt, sillutis jms), mis kaasnevad üle­dimensioneeritud tänavate ja parklatega. Ruumi tegelikele kasutajatele mõjub pelutavalt üksluisus ja puuduvad avaliku ruumi elemendid: pingid, haljastus, mänguväljakud, suhtluspaigad, eraldumisvõimalused, jalakäiguühendused jms. Need on asjad, mis teevad ruumi rikkamaks ja elusamaks ning seega peaks neile palju rohkem tähelepanu pöörama, olgu siis planeerimise, projekteerimise või ehitamise etapis. Avaliku ruumi puudujääke on hiljem palju keerulisem ja kallim parandada, targem oleks kohe õigesti teha. Selleks tuleb aga helikopterivaatest loobuda ja tagasi maa peale tulla.

    Tuleb välja, et ka kõige värskemad kõrghooned on valminud hapuksläinud detailplaneeringute najal. Nii on ka mainekal arhitektuuribürool, esinduslikul arhitektuurivõistlusel või ambitsioonika keskkonnaeesmärgiga raske luua tõeliselt nüüdisaegset ja mitmekihiliselt kvaliteetset ruumi, sest lähteülesanne on aegunud ja kehv.

    Üks vanemaid, ruumi mõttes suisa iidne (kehtestatud 1997) on SEBi peamaja hõlmav äärmiselt napp planeering, kus meid rõõmustavad planeeringujoonisel rohelised laigud (haljastus), mis on nii maja kõrval kui ka väikese puukiriku hoovis ja – mis kõige olulisem – puurivi (hobukastanid) kaunistab Tartu maantee läbimurret ehk Rävala puiesteed Liivalaiast Kivisilla tänavani. Ja õige: puud on jällegi kuhugi kadunud ja asendatud betoontõkiste halli labürintliku pornoga.

    Kõrval asuvate Tartu maantee 16b, 16 ja 18 hoone ja Swissoteli detailplaneering (kehtestatud 1998) sätestab, et kõrghoone madalate hooneosade katustele tulevad aiad ning Jaani seegi kiriku krundist kujundatakse väike pargiala, mis on tihedalt puid täis. Swissoteli krundil on lubatud 80protsendine täisehitus, mis ei jäta väliruumis võimalust millekski peale minimalistlike kõnniteeribade krundi kahel piiril. Sellega avalik ruumiloome siin piirdubki.

    2008. aastal kehtestatud lakoonilises detailplaneeringus Maakri 19/21 ehk Maakri torni kvartalis ei peegeldu avaliku ruumi kvaliteedile mõtlemine kuidagi: rangelt tehnokraatlikul joonisel (tõsi, ühe rohelise laiguga) on ära märgitud veokite pöörderaadiused ja ehitusõiguse tehnilised tabelid. Väljatoomist väärib siiski avastus: Maakri tänav on määratud rahustatud liiklusega jalakäijate tänavaks. Mida ei ole tänaseni …

    2015. aastal kehtestatud Skyoni (Maak­ri 28 ja 30) detailplaneeringu dokumentide hulka on ilmunud juba moodsam joonis pealkirjaga „Avalikult kasutatavate alade skeem“, aga seal ei priisata just üleliia: tähistatud on Tornimäe tänava pikendusjupp, tükk kõnniteed ning tagahoovi haljasala. Räägitakse hoonestusalade kujust, kaugvaates paremast mõjust ja hoonete kõrguse määra­misest, aga mitte avalikust ruumist. Haruldane on seejuures, et haljasalaks planeeritud krundil kasvavad põlispuud on ette nähtud säilitada.

    Kokkulepped. Kuigi arhitektid vaatavad vahel planeeringuid kui loomingulise vabaduse piirajat, siis arengudokument on laiem ühiskondlik kokkulepe, millega antakse lubadus nügida edasist arengut mingis suunas. Kõigi selliste kokkulepete puhul on oluline need mõne aja tagant ja regulaarselt üle vaadata, et eesmärkide täitmiseks tarvilikke meetmeid uuenevate teadmiste valguses ajakohastada. Arengukavad vaadatakse üle igal aastal ja ka planeerimisseadusse kirjutati 2015. aastal sisse (jätkuvalt) üsna revolutsiooniliselt mõjuv, aga tegelikult lihtsalt ruumiloome ABC-d üle kordav säte, et detailplaneeringud kui lähitulevikku kujundavad kokkulepped võib iga viie aasta tagant üle vaadata ja need ka tühistada. Seda teed on julgenud minna kahjuks väga vähesed omavalitsused, kusjuures tühistatakse pigem juba naeruväärselt mõjuvad iidsed planeeringud, aga nagu näha, tihti mitte neidki. Nii kerkivad endiselt kurioosumitena ignorantsed ruumilõhkujad või selgub, et pilvelossidele on unustatud vundament rajada.

    Aprill on Tallinnas heakorrakuu, kus kutsutakse üles koristama koduümbrust talveprahist. Äkki võiks koristada hoopis oma sahtleid ja tuulutada pead, vaadata üle, kas väärtussüsteem on ikka töökorras ja puhuda tolm avalikust ruumist? Ja kui on näha, et ajale jalgu jäänud planeeringud lõhuvad rohkem kui ehitavad, siis tuleb pilvedest alla tulla ja maapealne elu korda sättida. Käised üles ja avalik ruum korda!

    1 Kristiina Kröönström, Lea Eisen, Tallinn saab esimese pilvelõhkuja. – Pealinn 7. II 2022.

    2 Tallinna kaubamaja kõrvale ehitatakse kõrghoone. – Tallinna linna veeb, 10. IX 2021.

    3 Ekvard Joakit, Endisest Postimehe majast saab eliitbüroohoone, praegusest ilmest ei säili pea midagi. – Delfi Ärileht 10. II 2021.

    4 Stockmann soovib parkimismaja kohale rajada 250 korteriga kõrghoone. – ERRi uudisteportaal, 15. IV 2021.

    5 Andres Kraas, Uued hooned saagu Oleviste tornist kõrgemad, muidu jääb Tallinn igavaks nagu Helsingi. – Eesti Päevaleht 18. II 2022.

    6 Eili Arula, Tartusse kerkib 20-korruseline kõrghoone. – Tartu Postimees 14. IV 2021.

    7 Me ei soovi Pärnusse kõrghooneid! – Rahvaalgatus.ee

    8 Virkko Lepassalu, Kuigi Tallinna on haaranud kõrghoonete ehitamise palavik, lüüakse Oleviste kõrgus aastate pärast. – Pealinn 14. II 2022.

    9 Kristiina Kröönström, Lea Eisen, Tallinn saab esimese pilvelõhkuja.

    10 Elo Kiivet, Linnaruumikolumn: igaühe linnavaatlus. – Müürileht 20. V 2021.

    11 Kõrghoonete paiknemine Tallinnas. – Tallinna linna veeb. https://www.tallinn.ee/est/ruumiloome/Korghoonete-paiknemine-Tallinnas

  • Ääremärkusi teaduse vahelt – Kosmopoliitne selgroogsenukrus pildis ja sõnas

    LAURI LAANISTO, nii tuim inimeseloom, et isegi jaanalind ei ärata linnuhuvi …

    Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt Mandrilt“ pälvis 2019. aasta kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate jagamisel vabaauhinna. See on üks tosinast kirjanduse aastapreemiast, mida kultuurkapital jagab. Neid preemiaid on hakatud välja andma 1994. aastast ja kategooriate hulk on aastatega tasapisi suurenenud. Sealhulgas on 2005. aastast lisandunud seesama vabaauhind.

    Erilised suitsupääsukesed

    Kerisin vastaval kulka lehel1 kõik auhinnasaajate nimekirjad läbi ja avastasin, et Kuresoo raamat on ainus looduskirjanduslik teos, mis eales mõne kulka kirjandusauhinna on saanud.2 Nominentide seas on olnud mõned loodusteadusliku mõttekirjanduse tõlked, näiteks Ernst Mayri „Bioloogilise mõtte areng“ (Tartu ülikooli kirjastus 2017) ja Ilkka Hanski „Sõnumeid saartelt“ (Varrak 2019), kuid need saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Seega on „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ vähemalt formaalselt Eesti taasiseseisvumise järgne kõige silmapaistvam või parem looduskirjanduslik teos nii algupärase kui tõlkekirjanduse seas.

    Mis raamat see „Suitsupääsukesed“ siis on? Autor on käinud korduvalt Musta Aafrika looduses reisimas ja on nähtu-kogetu reisimuljetena kirja pannud. Õigupoolest määratlebki autor eessõnas oma teose reisiraamatuna ning ka ainus arvustus, mis ma selle kohta leidsin – Tiit Pruuli kirjutis Vikerkaares3 –, käsitleb seda puhtalt reisiraamatuna. Reisib Kuresoo eranditult looduses, enamasti savannis, kuid põikab ka džunglisse. Raamat on jaotatud kolmeks osaks – reisimuljed vastavalt Botswanast, Sambiast ja Ugandast. Ning igas riigis kogetu jaguneb veel omakorda viieks kuni seitsmeks peatükiks. Peatükkide temaatika piirdub valdavalt konkreetsete looduslike paikade (nt Kalahari kõrb, Victoria järv ja juga) ja liikidega (nii elevantidest kui ka lõvidest on mõlemast kolm peatükki). Kuna reisimine on üksnes viis, kuidas jõutakse Aafrikasse, nendesse paikadesse ja nende loomade juurde, kellest raamatus kirjutatakse (erinevalt reisimisest endast, mis harva satub teksti kõrvalteemana, ja siis ka inimsuhete, mitte reisimise kirjeldusena), siis oma olemuselt kuulub „Suitsupääsukesed“, vähemalt minu arust, rohkem loodus- kui reisiraamatute hulka.

    Viimastel aastatel on Rein Kuresoo silma hakanud peamiselt Postimehe arvamuskülgede keskkonnateemalise rubriigi toimetaja ja püsiautorina. Sealsed kommentaarid ja arvamused on olnud väga otsekohesed, vastanduses järsult ja argumenteeritult riiklike ja majanduslike huvide loodusvaenulikele tegemistele (RMK, metsatemaatika jms). Kui looduse raiskavat hävitamist ikka tavapäraste lollide vabanduste ja tühikõlalise retoorikaga püütakse õigustada, siis halastust ei ole. On ta ju ikkagi Pentti Linkolast omajagu mõjutatud.4 Selle koha pealt on „Suitsupääsukesed“ sootuks teistlaadi. Isegi kirjeldades olukordi, kus miski on autori tõeliselt vihale ajanud, näiteks palgatud giid Abduli pidevad prohmakad, jääb Kuresoo väga leebeks ja rahumeelseks. Valdav osa tekstist on aga veelgi mahedam ja sumedam. Kuigi maailm tema silme all hävib ja kaob, ei murra ta seda jõuetult pealt vaadates käsi, vaid suhtub kõigesse elunäinud nukrusega, mis on kaetud vanamehehuumori tihke looriga.

    Tõsi ta muidugi on – see maailm, mille kadumist Kuresoo oma Aafrika loodusreisidel kogeb, on juba ammu-ammu kaduma hakanud. Juba nii ammu, et kohati on seda muret nii ärimeeste kui ka nende taskusse pesa teinud poliitikute seas märgatud ja vastumeetmeidki rakendatud. Nii on osa kaduvast surmasuust tagasi toodud (eri looma- ja linnuliikide populatsioonide taastamisest ja taastumisest on raamatus palju juttu), kuna on ilmnenud, et valgete eksootikahuvist lähtuv loodusturism – mida ka Kuresoo ise väga suure eneseirooniaga harrastab – toob palju rohkem sisse kui kohalike toidulauda rikastav põllumajandus, mis on peamiseks alternatiiviks. See kaduvuse võimalik pööratavus on asjaolu, mis laseb toimuvaid protsesse autoril säärase sumedusega kirjeldada, langemata lootusetusse ja kibestumisse.

    Suured selgroogsed

    Raamatust ei tule hästi välja, kas see on kirjutatud iseenda või teiste jaoks. Tekst väga on sirgjooneline – jutt jookseb ilma suuremate kõrvalepõigete ja veerema kippuvate mõttelõngadeta. Autor keskendub sellele, mis täpselt sel päeval ja kohas talle silme ette jäi ja mis tundeid ja mõtteid see temas tekitas. See reedab justkui soovi talletada nähtu ja kogetu iseenda jaoks. Võiksin peaaegu mürki võtta, et raamatu selgroog pärineb in situ kirja pandud välipäevikumärkmetest. Ja neile on siis hiljem, kodus kirjutuslaua taga liha külge kasvatatud. Liha osa ei ole palju, ikka parasjagu, et tekst jääks sitkeks ja nõtkelt edasiliikuvaks, nagu gasell. Sisse- ja väljajuhatustesse on lisatud informatsiooni külastatava paiga geograafia ja kultuuri kohta, harva ka üht-teist ajaloost. Jooksma läinud päevasündmuste vahele on aga pikitud peaasjalikult teadmisi selgroogsete loomade elu kohta alates nende käitumisest kuni füsioloogiliste aspektideni. Samuti on, eriti sissejuhatavas peatükis, teksti omajagu ilukõneliseks viimistletud. See kihistus siiski kaob kiiresti ja jäädavalt, stiil muutub lihtsamaks ja maalähedasemaks. Ära on toodud ka omajagu kohapeal aset leidnud olukorrast tulenevat naljaviskamist, mis tekstiks vormistatuna ei ole enam ülemäära naljakas, kuid onuheinolik samuti mitte. Hiljem, juba kodumail tagasi olles lisatud naljad on siiski paremad. Lõpuks on viimistletud pildikesed riikide ja laias laastus ka liikide kaupa paika laotud.

    Sebra ja tema triibud, lk 30.

    Kuresoo loodushuvi, vähemalt esmapilgul, paistab kummastavalt üldine ja klantsitud. Otsekui David Attenboroughʼ telesaate ja National Geographicu ajakirjanumbri ristsugutis: lõvi kui savanni kuningas, ja majesteetlik elevant, kelle teele ei maksa ette jääda (sinna juurde muidugi ka vana nali sellest, et elevanti kohtav eestlane muretseb ikka seepärast, et mida elevant temast mõtleb, lk 135), sebra ja tema triibud. Juttu on eelkõige neist kõige vapilikumatest suurtest selgroogsetest loomadest, kelle tunneb pildi järgi ära iga viimnegi kolmeaastane boreaalne maimuke. See rõhuasetus mõjub nagu miski, mida ei saa olemas olla. Et selline „vaikimisi“ või mittelooduslähedase inimese standardiseeritud loodushuvi saab olla vaid teadvustatud otsus suunata „toode“ mingile sihtrühmale. Antud juhul siis „tavalisele inimesele“ tema jõulukuuse alla (müüki jõudiski raamat novembrikuus). Nii võib jällegi arvata, et raamat on kirjutatud läbimüüki silmas pidades. Kuigi seda ma siiski usu. Tekst on selleks liialt hea ja sisendlik, sellest kumavad läbi tunded ja vaimustus, mida niisama naljalt ei teeskle.

    Selleks et oma muljele suurte selgroogsete loomade kesksusest kvantiteediga veenvust juurde anda, vaatasin süstemaatiliselt läbi, keda raamatus leiduvatel arvukatel, valdavalt autori enda tehtud piltidel on kujutatud. On see raamat ju pooleks nii pildi- kui tekstiraamat. Kokku on raamatus 200 pildi ringis, neist maastikuvaateid üheksa, sealhulgas vaateid õige mitmele päikeseloojangule (õhus või puudel nähtavate linnusiluettidega) ja Victoria joale. Taimedele keskendutakse kuuel pildil, kus, nagu ikka, on fookusse sattunud õied ja viljad. Taimi esineb loomulikult ka paljudel teistel piltidel, ent ikka tavapäraselt taustal või siis heal juhul mõne suure selgroogse poolt tarbitava ninaesisena.

    Inimesed ja nende valmistatu, näiteks kasvuhooned, on esiplaanil 21 pildil, millest lõviosa jääb Uganda peatükkidesse. Just selle riigi puhul on ka tekstis kõige enam mainitud inimesi oma tegemistega. Botswana ja Sambia puhul on seosed inimesega kaudsemad, tulenedes eelkõige kaitsealadel kehtivatest seadustest ja reeglitest jms juriidilisest. Raamat ka lõpeb, ja seejuures teost kui tervikut arvestades üllatuslikult, pildiga inimestest – kahel lehel laiuvast portreest viiest naervast Uganda poisikesest. Mitteselgroogseid loomi leidub kahel pildil – ööliblikas mopaani-paabusilm 18. leheküljel ja roniliilia õite vahel lendlev pääsusaba (tema on siis päevaliblikas) 225. leheküljel. Ülejäänud 160 pildil keskendutakse selgroogsetele loomadele – valdavalt juba eelmainitud suurtele vapiloomadele ja vähemal määral lindudele. Leidub mõni üksik pilt ka väiksematest selgroogsetest, näiteks põõsasoravast, londikust, käsitiivalistest ja servalist. Kuigi serval on juraka kassi suurune ja kaslane pealegi, paistab ta selles raamatus erandliku pisiloomast vahepalana.

    Püüdes raamatut enesele lahti mõtestada mõtlesin esimese hooga, et ju on loodushuvi mu oma peensuste ja kõrgetasemelise keerukusega ära hellitanud. Või eneseküünilisemalt – selle huvi nihestatus. Kolleegid, kellega suhtlen, on ju nemadki valdavalt looduseuurijad. Küllap elukutsest tingituna meeldib meile kõigile mõelda süvitsi looduse toimimise kummalistest viisidest: mittegeneetilistest pärandumisviisidest, ebatõenäolistest kauglevijuhtudest ja selle tagajärjel toimunud pöörasest adaptiivsest radiatsioonist, sambliku vast avastatud kolmanda osapoole funktsioonist jne. Ent võime vaimustuda lõvist. See meenutab vaimustust raamatust „Mürkmadude jahil“,5 mis tabas minuvanuseid poisikesi puberteedieelsetel aastatel. (Klantspiltidega loodusraamatuid Nõukogude aja lõpus veel ei olnud.) Aga seejärel hakkasin mõtlema, kas see, millest me omavahel räägime, ikka on üldse meie tegelik loodusearmastuse pale. See on nagu iidvana tähelepanek taimeuurijate kohta, et niipea kui nad satuvad suure, näiteks roostikuga palistatud veekogu äärde, siis taimede vaatlemise asemel haaravad nad binokli ja hakkavad õhus tiirutavaid sulelisi vaatlema ja määrama. Sest pea kõigi loodushuvi on alguse saanud lindude vaatlemisest, kuid ornitoloogia tõotatud maale kõik lihtsalt ei mahu. Nojaa, tõesti, minagi ei korja välitöödel või konverentsi ekskursiooni käigus kaasa taimi ega tee neist pilti, kuigi ma eelkõige neid ju uurin – korjan kaasa hoopis kivistisi ja surnud mereselgrootute eluruume. Ja pilte teen vana tikutoosiga, millega ühtegi liikuvat ega liigutavat objekti juba filmile ei püüa. Nii jäingi mõtisklema, et kas ma olin seda raamatut lugedes üleolev, kuna olin eeldanud autori loodushuvi suuremat rafineeritust.

    Üksik ja üldine

    Võib-olla tõesti ongi nii, et kuna mu enese huvid ja muljed looduses olemisest on niivõrd ähmased ja laialivalguvad, tihtipeale raskesti tabatavad mulle eneselegi, siis ei suuda ma uskuda, et keegi võibki huvituda suurtest selgroogsetest. Ja huvituda neist kui isenditest, keda on näiteks hea pildistada enam-vähem samamoodi nagu pildistatakse inimesi. Nagu isiksusi, oma iseloomu ja tausta ning silmis peegelduvaga, eripäraste armide ja sünnimärkideni välja. Ometi käsitledes neid kellenagi, kes sobituvad keskkonda tänu eriomastele tunnustele ja kohastumusele. Kuna see võimalik üleolev suhtumine jäi mind häirima, siis lugesin raamatu veel teist korda üle. Ja nüüd, kui ma juba teadsin, et väga palju tuleb juttu elevantidest, lõvidest ja sulelistest, siis see ei häirinud mind enam. Ootused klappisid sellega, mis oli tulemas. Raamat osutuski palju huvitavamaks ja mitmekihilisemaks kui esmakordsel lugemisel. Ongi nii, et Kuresoole meeldivad linnud ja suured loomad. Mis teha.

    Kusjuures on Kuresoo veendunud oma loodusehuvi fookuse üldkehtivuses. Täpsemalt, et igaühes on huvi loomade ja lindude vastu olemas, aga see ei ole neis realiseerunud, kuna nad pole õigesse kohta sattunud. Ta kirjutab: „Isegi tuim inimeseloom muutub jaanalindu, safiirkuldnokka või savanni-siniraagu nähes linnuhuviliseks“ (lk 50).

    Kui palju me üldse teame üksteise loodushuvi üksikasjadest. Looduseuurija argipäev möödub ju ikka mööda toimekat püsitrajektoori – kohvimasin, arvuti ja vets – katkematult ringe tehes. Loodusesse sattumine, sellega mitmeks nädalaks ümbritsetud olemine nii, et pole isegi telefonilevi, netiühendusest rääkimata, on haruldane. (Vähemalt mõne aasta tagusel Kuresoo organiseeritud Aafrika-reisil nii juhtus, mu ülemus oli ka seal kaasas, ja mitte kuidagi ei õnnestunud kellelgi saada temalt infot selle kohta, kas granditaotlus sai rahastatud või mitte. Telefon oli kogu aeg levist väljas.)6 See kogemus on meeldejääv ja tähtis, ja võib-olla üldse mitte selle pärast, et näeb eksootilisi elukaid.

    Kuresoo reisidel olevat väga valitud seltskond. Ega ma täpselt tea, aga räägitakse, ja mõnel juhul on ka mõni näoraamatututtav neis osalenud ja pilte oma seinale kleepinud. Näib, et valdavalt koosneb reisiseltskond inimestest, kelle tööalast edukust mõõdetakse, vähemalt mingil määral, avaldatud kirjatööde alusel. Oleks väga huvitav teada, mida nemad neilt reisidelt endaga kaasa tõid, ja ma ei mõtle niivõrd seda, mis taskus ja fotoaparaadi mälukaardil. Mis nad kaasa tõid ja kuidas nad seda väljendaksid. Muidugi, kui mitmeks nädalaks „juhe seinast tõmmata“, siis tagasi jõudes ujutab e-postkast tegemist vajavaga nii põhjalikult üle, et pärast pinnale tõusmist on pool mälestustest juba jäädavalt kaotsi läinud. Rohkemgi, kui neid kohapeal ei ole üles tähendatud.

    Ega ma teagi, kas keegi teine peale Kuresoo on neist reisidest kirjutanud. Võib-olla on midagi etnoloogi ja ajaloolase, vahest kõige viljakama reisikirjaniku Indrek Jäätsi raamatus „Reisid Lõuna-Aafrikas“, mis hõlmavat ka Sambiat. Minule teadaolevalt on Jääts vähemalt ühel Kuresoo reisil kaasas käinud. Tema maaliks Aafrikast kindlasti sootuks teistlaadi tekstipildi. Kui lugesin Jäätsi „Rännakuid ööpoolsetesse maadesse“ (Pegasus 2011), mis on reisikirjeldus Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkondadest, või „Aafrika kivist südamikku“ (Go Group AS 2013), kus on juttu rännakutest Etioopias, olin üllatunud, kui teistsugused on tema ümbritseva kogemise filtrid. Jääts on näiteks kusagil inimtühjades, lõputult soistes Põhja-Venemaa avarustes, ja seda kõike kümnete lehekülgede kaupa kirjeldades ei maini ta peaaegu kordagi loodust. Juttu on söömisest, logistikast, asjaajamisest ja enesetundest ja ei tea millest kõigest veel, aga mitte sellest, mis on nii parasjagu tema ümber. Etioopia raamatu puhul oli selline teemavalik ehk põhjendatum, kuna söögid on seal eksootilisemad, teatud spetsiifilist tüüpi tervisehäda kergesti külge hakkamas, ja muidugi on asjaolu, et inimesi ja eripäraseid rahvakilde on palju, ühe etnoloogi jaoks kindlasti erakordselt põnev. Ometi ei saanud ma tekstist järeldada, et kogu see ümbritsev elu- ja kultuuririkkus oleks autorit mingilgi moel mõjutanud, kõigutanudki. Sellepoolest paistab Kuresoo olevat palju vastuvõtlikum reisimees. Tal on ikka korduvalt liblikad kõhus ja tulised jutid seest läbi käimas ning paljud neist emotsioonidest on jõudnud ühes temaga tagasi kodumaale ning kodus kirjutuslaua taga omakorda teksti.

    Inimesi on igasuguseid ja just see teeb reisi- ja looduskirjanduse ning nende kahe hübriidid niivõrd paeluvaks. Eriti kui ollakse ise samades paikades käinud, ja eriti veel, kui ei ole. Kuhumaani ulatub muljete ühisosa, kui erinevalt muljeid salvestatakse ning mis lõpuks kõigest sellest üldse teksti jõuab. Teistpidi on see „igaüks võib kirjutada“ tendents Eestis juba ammu maad võtnud, leidub ju kümnete ja kümnete kaupa „Minu“-sarja raamatuid, kus igast võimalikust kultuuriruumist on välja otsitud kohalik sõna, mis tähistab lihapirukat, et seda siis kultuurilist süvahuvi ilmestava tsitaatsõnana kasutada, ja kus lõviosa tekstist kirjeldab kosmopoliitselt monotoonseid lennujaamu, hotelle, söögikohti ja lokaale. See ei ole see võimalike muljete ühisosa, mida vähegi mõtlev inimene sedasorti raamatust otsib. Eks siin ole taas küsimus seltskonna valimisest.

    1 https://www.kulka.ee/sihtkapitalid/kirjandus/aastapreemiad

    2 Mööndustega võib looduskirjanduse alla paigutada ka Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ (vabaauhind 2013), kuigi selle keskne rõhuasetus on eestlusel, pealegi kuulub suur osa loodusesse puutuvast jutust fantaasia valdkonda, olles nii enam-vähem sama palju looduskirjandus kui näiteks Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“.

    3 Tiit Pruuli, Arvustus. Hea giidiga Aafrikasse. – ERR 19. II 2020. https://kultuur.err.ee/1036970/arvustus-hea-giidiga-aafrikasse

    4 Ööülikool. Looduskaitsja ja esseist Rein Kuresoo „Pentti Linkola ökofašism“. –

    Vikerraadio 15. IX 2018.

    https://vikerraadio.err.ee/858086/ooulikool-looduskaitsja-ja-esseist-rein-kuresoo-pentti-linkola-okofasism

    5 Juri Iljinski, Mürkmadude jahil. Eesti Raamatu sarjas „Maailm ja mõnda“ 1966, tlk Linda Poots.

    6 Loomulikult ei saanud …

  • Irooniateraapia maailmalõpu hüpohondriale

    KAROLA KARLSON

    „Mu vend rääkis mulle kord, et tunneb narkootikumidest puudust, sest nad ei lasknud maailmal teda enam hõigata,“ märgib Jenny Offilli romaani „Ilm“ peategelane Lizzie üsna teose algul. Peaasjalikult tänapäeva maailma hüüete kuulatamise ja ülestäheldamisega autor tegelebki. Säutse või indekskaarte meenutavas vormis, mida Offill kasutas juba eelmises teoses „Oletuste osakond“ („Dept. of Speculation“, 2014), on argiepisoode kombineeritud teaduslike faktide, esoteeriliste uskumuste ja kirjanduslike tsitaatidega. Lapitekilik minilõikudest koosnev teos on jõukohane lugemismaterjal ka keskendumisdefitsiidi all kannatavatele isikutele (s.t enamikule nutitelefonisõltlastest).

    Nagu „Oletuste osakonna“ puhul, on ka „Ilma“ peategelane heaoluriigi keskklassi kuuluv valge naine: tal on töökoht raamatukogus, tal on rahumeelne hooliv abikaasa Ben, tal on algkooliealine poeg Eli. Tal ei ole suuri ambitsioone ega põnevat seltsielu. Nii jääb talle palju aega, et muretseda peagi kliimasoojenemise tagajärjel häviva planeedi ning oma võbeleval elujärjel venna pärast. Sama hästi kui Põhja-Ameerikas võib peategelase elu ja muresid kujutleda lahti rullumas ka Tallinnas-Tartus – väikese inimese elu ja mured ei tunne riigipiire. Isegi Lizzie vend Henry, kes on hiljuti seljatanud narkosõltuvuse ning leidnud endale töömesilasest alfanaise, mõjub üsnagi keskpärase karakterina.

    Igapäevaelu banaalse rutiini kõrvutamine makrotasandil aset leidva kliimakatastroofiga on Offilli lemmikvõte, millega rõhutada apaatse ühiskonna apokalüpsiseärevust. „Eli on köögilaua taga ja katsetab ükshaaval oma vildikaid – et millised veel töötavad. Ben toob talle kausitäie vett, et ta saaks need testimiseks märjaks kasta. Praeguse trajektoori kohaselt hakkab New York dramaatilist, elumuutvat temperatuuri tunda saama 2047. aastal.“ Pereidüll tumendava katastroofi taustal mõjub kui meem, kus kohvitassiga koer istub keset leekides tuba ja teatab: „This is fine.“ („See on okei.“). Meenub ka Timothy Mortoni hüperobjektide teooria: hüperobjekt on nähtus, mille ajaline haare ja ruumiline ulatus ületab inimese tajumisvõime. Me mõistame, et kliimasoojenemine on tõsine probleem, tunneme end vastutavatena, aga ei oska katastroofi ärahoidmiseks midagi sisukat ette võtta. Taaskasutatud plastikust hambaharja ostmine ja paberprügi teise kasti sortimine ei peta enam sisemist kliimamoralisti ära, optimism töötatakse ümber ja sellest saab hirm.

    Offill ongi oma romaanis – kui seda killukestest kokku pandud jutustust võib nii nimetada –, üritanud dokumenteerida antropotseeni tipphetke Zeitgeist’i, mil laiem üldsus on juba aru saanud, et asjad on n-ö pekkis, aga ometi ei püüelda lahenduse poole. „Kuidas oma lapsi saabuvaks kaoseks kõige paremini ette valmistada?“ küsitakse „Ilmas“ ühes Lizzie ülemusele saadetud fännikirjas. Vastus: „Neid võib õpetada õmblema, talu pidama, ehitama. Kuid kõige kasulikumaks võivad siiski osutuda kartliku meele rahustamise tehnikad.“

    Kriisiolukorras igatsetakse jumalat, lunastajat, päästjat. Teose kaleidoskoopilises kõrvaltegelaste virvarris on igaühel oma hirmud ja moodused, kuidas neid tõrjuda. Napi pooleteisesaja lehekülje jooksul jõuab Offill mõtiskleda mitmekesise probleemistiku üle: kliima soojenemine, depressioon, töönarkomaania, tehnokraatia, majanduslik ebavõrdsus, tehnoloogiasõltuvus, rassism, põgenikekriis jne. Ühtlasi pakub ta välja lahendusi, kuidas pidevalt soojenevas maailmaookeanis pinnale jääda: antidepressandid, teraapia, esoteerika, religioon, sport, töösse mattumine, tarbimine, meelemürgid, maailmalõpupunkri ehitamine. Offill on väsimatu tsiteerija-refereerija ja iga lõigu satiiriline alatoon vihjab, et see peaks lugeja viima enesestmõistetava tähendusliku järelduseni. See stiil näib XXI sajandi ajastu kroonikale sobivat: eneseirooniline, kuid tõsine, kibestunud, kuid optimistlik – bipolaarne nagu sõnumid, mida loeme iga päev meediast. Siiski muutuvad kergekäeliselt poetatud morbiidsed faktid ühel hetkel lugejale kurnavaks.

    „Ilma“ pereidüll tumendava katastroofi taustal mõjub kui meem, kus kohvitassiga koer istub keset leekides tuba ja teatab: „This is fine.“ („See on okei.“).

    Kohati mõjub „Ilm“ rikka valge naise kaeblemisena pseudoprobleemide üle. Offill üritaks justkui tõsiste probleemide üle ironiseerimisega omaenda mugavat elustiili õigustada. Kellel on aga õigus öelda, kust jookseb päris- ja võltsprobleemide piir? Hüpohondriat ja depressiooni võivad põhjustada mõlemad. See on viimastel aastatel süvenenud vaimse tervise kriisis akuutne küsimus.

    Mainitud kliimamuutusest kõnelev taskuhäälingu saatesari kannab „Ilmas“ pealkirja „Keskpaik ei pea“. Fraas pärineb William Butler Yeatsi apokalüptilisest luuletusest „Teine Tulemine“: „Tiireldes, tiireldes paisuvas ringis, / ei kuule enam pistrik peremeest, / kõik vajub laiali, keskpaik ei pea, / maailma vallandub anarhia“ (tlk Märt Väljataga).1 Taskuhäälingu pealkiri viitab ühtlasi Joan Didioni 1968. aastal ilmunud esseekogule „Tammudes Petlemma poole“ („Slouching Towards Bethlehem“) – toonast USA ühiskonna meeleolu kirjeldava teose avab seesama Yeatsi luuletus. Peale paralleelide Didioni ja teiste uusžurnalistika (new journalism) koolkonna pioneeridega on „Ilmal“ kokkupuutepunkte ka Eula Bissi teosega „Omada ja olla omatud“ („Having and Being Had“, 2020), milles analüüsitakse samamoodi isiklike kogemuste kõrvutamise abil kirjanduslike ja ajalooliste väljanopetega tänapäeva tarbimisühiskonna ebaloogikat, aga katkendliku stiili poolest ka Maggie Nelsoni teosega „Argonaudid“ („The Argonauts“, 2015).

    Vaatamata rusuvale teemale on Offilli raamatu meeleolu lõbus. Autor suhtub lugejasse sõbra(nna)likult ning pakub talle eluliste lahenduste ja vaimsete valuvaigistite (kohati kaheldava väärtusega) popurriid. „Kõige hullemad mõtted tuleb valjult välja öelda. Kui neid tagasi hoida, saavad nad ainult väge juurde,“ kirjutab Offill justkui lootuses, et kui halvast unenäost teistele rääkida, ei saa need kunagi teoks. Ehk seisnebki „Ilma“ üks peamisi väärtusi selles, et see lahkab avameelselt kliimakriisi mõju üksikisikule? Vastutulelik jutustaja võtab killukese lugeja eksistentsiaalsest ängist ja seletamatust hirmust enda õlule ning lugejal hakkab mõneks ajaks kergem. Aga võib-olla mitte. Võib-olla oleks meil vaja hoopiski üles ärgata, ironiseerimine lõpetada ja midagi päriselt ette võtta?

    * William Butler Yeats, „The Second Coming“: „Turning and turning in the widening gyre / The falcon cannot hear the falconer; / Things fall apart; the centre cannot hold; / Mere anarchy is loosed upon the world …“. Eesti keeles: William Butler Yeats, Teine Tulemine. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar 2016, nr 10-11, lk 3.

  • (Ehk isegi liialt) tuttavlik Eesti elu kinoekraanil

    PILLERIIN RAUDAM

    Dokumentaalfilm „Sellest saab meie suvi“ (Black Plastic Media Productions, Eesti 2022, 75 min), režissöör Marje Tõemäe, operaatorid Madis Reimund, Mihkel Soe, Mattias Veermets ja Aivo Rannik, helilooja Mick Pedaja.

    „Sellest saab meie suvi“ on 12 aastat tagasi tehtud dokumentaalfilmi „Aeg on siin“1 järg. Esimeses filmis jäädvustati nelja last, kes läksid 2008. aastal Eesti eri paikades esimesse klassi ning jälgiti nende esimest õppeaastat. Nüüd, 12 aastat hiljem, on Doris, Karit, Fred ja Joonas lõpetamas gümnaasiumi. Millisteks inimesteks on nad kasvanud? Kõik nad seisavad omal moel elu teelahkmel. Film jälgib nende samme iseseisva elu poole.

    2022. aasta film on aus sissevaade tänapäeva noorte ellu ning vastab omal moel nii mõnelegi põletavale küsimusele. Näiteks, kuivõrd mõjutab täiskasvanu elu see, kus sünnitakse ja üles kasvatakse, ja mis mõtted ja mured keerlevad ühe tänapäeva peatselt täiskasvanuks saava noore peas. Nii nagu maailma, tabab ka tegelasi koroonalaine, mis mõjutab eriti valusalt just õpilasi. Vaataja näeb, millised rohked valikud seisavad ees keskhariduse omandanud noorel. Kajastust leiab ka kaitseväkke astumine ja youtuber’ina tegutsemine.

    Kindlat perioodi jäädvustavate filmide väärtus enamasti kasvab ajas. Film on seda võõram ja intrigeerivam, mida kaugem on see meile ajas. Praegune koroona ja muude pingeliste situatsioonidega elu on tuttav. Reaalsus, milles elavad neli noort peategelast, on ka meie elu nüüd ja praegu. BBC lõi aastatuhandevahetuse ajal teleprojekti „Meie aja laps“2, mis on jälginud kahekümne viie 2000. aastal sündinud lapse kasvamist imikueast kuni täiskasvanuks saamiseni. Sari, mille võtted vältasid 20 aastat, otsib vastust kuulsale küsimusele, kas sünnitakse sellistena nagu ollakse või kasvatatakse inimesed sellisteks. Esialgu iga-aastane seriaal, mis lõigati viimaks kokku ka kompaktseks filmiks, äratab huvi aususe ja ootamatustega. Nagu nii suure projekti puhul ootuspärane, juhtus filmi nii väiksemaid kui ka tõsisemaid tervisemuresid, seksuaalse orientatsiooni avalikustamist, surma ja ka seadusega pahuksisse sattumist. „Meie aja laps“ näitas vaatajale, kuidas 25 inimest elus arenevad.

    „Sellest saab meie suvi“ on üles ehitatud episoodidele, mis tingib aga olukorra, kus tegelastele on raske kaasa tunda, kuna nende teekond, tahtmised ja hirmud jäävad meist üsna kaugele. Pildil teeb Karit endale esimese tätoveeringu.

    „Sellest saab meie suvi“ võiks olla „Meie aja lapse“ Eesti versioon, kuid Tõemäe film on üles ehitatud episoodidele. Filmile tüüpilist struktuuri siit ei leia. Me ei saa vihjeid, miks kasvasid need neli noort sellisteks. Me ei õpi neid märkimisväärselt tundma. Me leiame nad praeguses ajahetkes ning jälgime, kuidas nad liiguvad gümnaasiumi lõpetamise poole. Episoodilisus tingib olukorra, kus tegelastele on raske kaasa tunda, kuna nende teekond, tahtmised ja hirmud jäävad meist üsna kaugele. Me kuuleme, kuidas üks peategelastest tunneb maailmas üksindustunnet. On see ju tänapäeva noorte puhul väga laialt levinud. Dorise puhul näeme, kuidas ta hakkab viimaks terves maailmas kodutunnet tajuma, ning see on ilus kasvamine. Ometi tahaksin, et nii olulist teemat käsitletaks sügavamalt. Ühest stseenist või paarist lausest on vähe, et hakata tegelast mõistma ning talle kaasa tundma. Kuuleme koroonaajast, mil koolid pandi kinni. Oli ju pandeemia oluline verstapost neile õpilastele, kes käivad praegu koolis või nüüd lõpetavad. Sellist olukorda ei tule maailmas võib-olla enam mitte kunagi – see on oma aja märk. Filmis avatakse seda ühe tegelase kaudu ning vaid episoodiks. Me näeme, kuidas minnakse tätoveeringut tegema ja jäetakse kaitseväe bussi juures tüdruksõbraga pisarates hüvasti, kuid need hetked on vaid viivuks. Empaatiast peategelaste vastu jääb vajaka. Selliste filmide võlu kasvab aja möödudes. Küllap oskab filmi „Sellest saab meie suvi“ väärtust ja tähtsust kõige täpsemini hinnata keegi, kes vaatab seda näiteks 2034. aastal. Kes teab, ehk näeme neid tegelasi ekraanil uuesti, kui nad on välja kujunenud isiksused ning elu on neid lihvinud? Tahaks ju teada, kas valikud, suhted ja arvamused, mis iseloomustavad äsja gümnaasiumi lõpetanuid, jäävad ajas püsima või teeb keegi kannapöörde, nagu juhtub elus sageli.

    Marje Tõemäe on oskuslikult kõrvutanud uut materjali 12 aasta tagusega. Ammendava ülevaate noorte elu esimesest kooliaastast saavad ka need, kes ei ole näinud esimest filmi „Aeg on siin“. Jälgisin huviga, kuidas seitsmeaastane Karit kirjeldas maal elamise rõõme: marjapõõsad, õunapuud ja suur maja. Gümnaasiumi lõpetav Karit aga teatas, et elu maal sureb välja, ning väljendas oma Ameerika-lummust. (Tasub mainida, et ta leidis armastuse ning otsustas siiski jääda maale.) Seevastu Doris, ainuke peategelane Tallinnast, leidis maandava ja tervendava energia just koroonalaine ajal maal viibides. Õpilase 12aastane käekäik ühe väikese riigi eri otstes tundub ühtaegu nii samalaadne kui ka erisugune. Ühel on klassis viis ja teisel 38 õpilast. Üks juurdleb, mida pärast gümnaasiumi lõpetamist edasi teha, teine aga muretseb juba põhikooli lõpus, et saaks kodust ära ja ameti peale. Mõni kaldub praktilisusele ning teine mõtiskleb rohkem vaimsuse üle. Taolist vastandumist oleksin soovinud näha rohkem, kuid ometi on tajutav, et maakoht ja suurlinn mõjutavad kasvava lapse maailmavaadet ning valikuid.

    Tõmmatakse paralleele esimese ja praeguse filmi vahele. Näeme stseene esimesse klassi suundumisest ning seejärel uhkelt aulasse gümnaasiumi lõpetamisele sammumisest. Kui mõned kaunid looduskaadrid välja arvata, meenutab „Sellest saab meie suvi“ üht filmilikku koduvideot: vanematel ja sugulastel on armas vaadata ja meenutada, kuid võõrastel mitte nii väga. Visuaalselt on see äärmiselt naturaalne – kunstilise filtrita aus sissevaade Eesti ellu riigi eri paikades.

    Idee leida Eesti lapsed ja jäädvustada neid elu eri etappidel on äärmiselt tänuväärne. Loodetavasti tehakse seda tulevikus veel ning ehk isegi suuremas ulatuses. Materjali meil siin väikeses riigis ju on. Ehk loob Marje Tõemäe 12 aasta pärast nelikust järgmise filmi? On ju kahekümnendad elus see kõige tormilisem aeg, kus kasvatakse suureks ning proovitakse läbi kõikvõimalikud teed, mida elu pakub. Nelja noore gümnaasiumilõpp on esitatud pingevabas vormis. Vaataja saab ammendava ülevaate, kuid loo sõnum või vaatajat kandvad tugevad emotsioonid jäävad õhku rippuma ega jõua läbi ekraani kohale. Filmi, kus peategelastele kaasa tunda ning tegemistele innukalt kaasa elada, siit ei sünni. „Sellest saab meie suvi“ on kahtlemata armas ja positiivne, kuid dokumentaalfilm võiks olla igapäevaelu võimendus, mis tekitab publikus tundeid. Kinoekraanilt vastu vaatav elu on see, mis vaatab meile suures osas vastu ka praegu. Tulevikus on aga kontekst juba teine ning filmi väärtus muutunud.

    1 „Aeg on siin“, Marje Jurtšenko, 2010.

    2 „Child of Our Time“, 2000–…

  • Kõusaare antonioni

    PEETER SAUTER

    Mängufilm „Kõrb“ (Eesti-Rootsi-Soome 2021,92 min), režissöör-stsenarist Kadri Kõusaar, operaator Sten-Johan Lill, helilooja BJ Nilsen, produtsendid Aet Laigu (Meteoriit), Charlotte Most & Maria L. Guerpillon (MostAlice), Merja Ritola ja Essi Haukamaa (Greenlit Productions).

    Kadri Kõusaare filmi „Kõrb“ (inglise keeles „Deserted“, mis osutab kõrbele ja tähendab ka mahajäetust) filmimine venis aastaid. Mitte eriti kalli filmi jaoks otsiti raha mitmest riigist, siis pani võttegrupi Jordaaniasse lendamisele piduri koroonaviirus. Kui küüniline olla, on filmile väljatulek praegu, Ukraina kriisi aegu, ehk isegi hea. Tahtmatult mõjub lugu lõputu Palestiina-Iisraeli konflikti keerisesse eksinud rootsi ajakirjanikust praegu tähendamissõnana. Ka Ukrainas on ajakirjanikke hukkunud, aga kui palju me nende taustast ja loost teame. Kunagi ilmuvad kindlasti välja filmid neist.

    Jüri Sillart jagas minuga kunagi oma vene abikaasalt saadud tarkust: katsu kirjutada lugu, mis on kui tähendamissõna. See tekitas protesti, sest ma ei aja taga üldistust ja suurt tõde, aga pigem usutavat detaili, psühholoogiat, mis avaldub alati konkreetse usutava loo kaudu. Tuleb usaldada elu, mis on suurem kui kunst ja tähendus. Kas tegu on mõistujutuga, selgub hiljem – kui selgub.

    Aga mis Antonioni luul või seos see mul on? Luul on pärit Kõusaare Maximiliano Schonfeldiga Argentinas Patagoonias kahasse tehtud lühifilmist „Auster“ (2014). See on lootusetu poolplatooniline armastuslugu kõledas ja troostitus stepilaadses vaakumis, nagu armastuse-vihkamise suhe Antonioni „Reporteris“1 Locke’i (Jack Nicholson) ja tüdruku (Maria Schneider) vahel või Schneideri Jeanne’i ja Brando Pauli vahel Bertolucci „Viimases tangos Pariisis“2. Eksistentsiaalne üksindus, absurditunne, armastuseigatsus ja suutmatus seda armastust uskuda, ühtlasi reaalsustaju, mis ei paku väljapääsu, sest on selge, et nagunii läheb kõik persse – kurb ja ilus. Juba „Austrit“ (mis pole tema idee järgi tehtud) kommenteerides ütles Kõusaar, et tal jäi seal teema lahkamine pooleli ja ta kavatseb sellega edasi minna. „Kõrbes“ ongi läinud.

    Ingridil (Frida Westerdahl) tekib Stockholmi sündroomi meenutav armastuslugu vangistaja Aliga (Ali Suliman), kes on lausa mustermees, õilis röövel.

    Siin on Kõusaare alter ego’na lisandunud naisajakirjanik ja fotograaf (ka Kõusaar on mõlemat), nagu moepiltnik Antonioni „Fotosuurenduses“3. Rootsi näitlejanna Frida Westerdahl, kelle asemel pidi alul olema taani-rootsi krimisarjast „Sild“4 tuntud Sofia Helin, on ka väliselt Kõusaarega sarnane, ehkki vanem. Film algab araabia slummis, mis meenutab Antonioni „Reporteri“ lõpuepisoodi. Palju tühjust, vaikust, ütlemata sõnu (Kõusaar kommenteerib tegelaste dialoogis nende tausta ja minevikku isegi liialt, lahjendab saladust ja pinget, võinuks jääda vihjelisemaks), ängi, mis pole mõistatuslik, aga jääb analüüsimatuks. Jah, meil on pantvangis ajakirjanik ja see probleem on arusaadav. Mille eest ajakirjanik aga oma elus ikkagi põgeneb ja miks on tulnud kõrbesse ohtu otsima? Ta ei otsi ju surma, vaid tahab ohuolukorras saada üle oma hingehädast, unustada kriis. Seda kõike ei oska ta ka ise analüüsida ega selgitada, vaid tegutseb intuitiivselt, kuigi on asjalik ja ratsionaalne ning tuleb endaga igati toime. Ta ei saa oma hädast aru, vaid dokumenteerib teiste omi, näiteks palestiina tüdrukute ümberlõikamist, et unustada omaenda fiasko, armastuse ja lapsesaamise kriis.

    Ma ei välista, et mu seosed on kistud ja kui ka tõesed, siis toimunud pigem lavastaja alateadvuses. Küll aga on vist õige, et „Kõrb“ on Kõusaare kõige isiklikum film, ehkki lugu pole ju otseselt tema lugu. Nii stsenaristi kui ka lavastajana on tal olnud õnn leida isiklikule hingelisele loole kunstiline tõlge. Kõusaar on oma ängid pannud ümber filmikeelde – ja edukalt.

    Norida võiks ja lonkavaid kohti leiaks. Kui kesksed osalised mängivad hästi, usutavalt, veenvalt, ei mängi üle, siis taustakujud, keda pole küll palju, mõjuvad kohati rabedalt, krambis ja tehtult. Õnneks on neil vaja teha vähe, ajavad asja ära.

    Lühidalt sisu. See on napp. Rootsi fotograaf ja leheajakirjanik Ingrid (Westerdahl) teeb palestiina külas järjekordset lehelugu. Väike relvastatud kamp röövib naise ja nõuab lunaraha, mis ei tule ega tule. Rahatu pantvangiga pole midagi peale hakata ja Ingrid plaanitakse edasi müüa Isisele (Isise vägistamistega hirmutamine mõjub siin pisut papist ähvardusena ja läheb liiale, ega Ingrid ole loll ja teab, et vangistajatel on lihtsam ta lihtsalt maha lasta ja auku ajada). Ingridil tekib Stockholmi sündroomi meenutav armastuslugu vangistaja Aliga (Ali Suliman), kes on lausa mustermees, õilis röövel. Lugu on väljapeetud: käänakuid on, üle pingutatud nendega pole – jääb usutavaks. Tähendusi ja sümboleid püüdlikult ei genereerita, välja ei väänata, suudetakse jääda lihtsaks. Õnneks. Ingrid näeb unes ka oma armsamat ja araabia teadjameest Zaidi (Suleyman Mashaleh), kes on talle jaganud elutarkust, aga needki põgusad episoodid jäävad väljapeetuks, unenäolisusega ei minda liiale. Ainus visuaalne kujund on vist visioon veremereks muutuvast kõrbeliivast (see tõi samuti meelde Antonioni, punase tuule „Punases kõrbes“5, teadlik tsitaat ilmselt). Korraga meretäis armastust, millesse võib uppuda ja mis on samas õudne – tapja armastuse veremeri. Nii refereerides tundub pioneerlik ja romantiline, vaadates oli okei.

    Nüüd rääkisin ehk liigagi palju ära, aga las olla.

    Kõusaar ei ole ilmselt mõelnud seosele lugudega, kus eurooplane kohtub eksistentsiaalse üksindusega (ja iseendaga) Aafrika tühjuses, näiteks Exupery „Öine lend“6 või Conradi „Pimeduse süda“7, ega lugudele, kus vangistatud iludus võrgutab vangistaja (musketärisarja mileedi, filmideski on sellesarnast olnud siin ja seal).

    Väga meeldis kõrvalosalistest pättide pealik Moussa (Firas Taybeh): veenev juht, julm, nutikas, viisakas, mitte araabia donžuan nagu teine peategelane Ali oma kannatuste ja moraalidilemmadega. Lihtsalt julm ja ilus nagu araabia don Ramon. Hea on ka infantiilne Bashir (Ibrahim al Hawabneh), kes väsimatult arvutimängu toksib ja relvaga edvistades selfisid klõpsib – usutav, naiivne killer, nagu laps. Ta sülitab mõnuga tapetud reeturi laibale, sest nii võib ja nii peab ja tema ise on õige palestiina vabadusvõitleja. Koomika piiril ja kurb. Loll, kokakoolat kaaniv lapstapja.

    Ilusad on kõrbekaadrid. Pole kaadrites midagi peale düünide ja valgusmängu, interjööriks on liivapõrandaga vanglakuur ja teejoomistelk, aga midagi rohkemat pole vajagi, ei igatsegi. Igav ei hakka, pinge püsib suhtelisest minimalismist hoolimata, nagu Tarkovskil „Stalkeris“8 ja mujal. Antonioni allusioonid ja tsitaadid pole miinus, vaid pluss. Nii nagu iga näitleja peab ära mängima oma Hamleti, peab iga filmilavastaja vist tegema ära oma antonioni. Kas sama teemaga õnnestub veel kaugemale minna, näis. Antonionil õnnestus. Miks ei võiks ka Kõusaarel õnnestuda?

    Kõusaare tugevuseks on oma käekiri: väljapeetud kaader ja liialdusteta stsenaarium. Ometi on iga film erinev lugu, need ei korda üksteist. Mõneti on tegu ühiskonnast võõrandumise teemaga. Sama ka „Magnuses“ (2007), „Emas“ (2016), „Austris“, „Kohtumõistjas“9, aga kõik need lood on erinevatest inimetest, karakteritest, kes on kõik ühtviisi veenvad – ja eri nurga alt. Avaneb ühiskonna autsaiderite (keda Kõusaar ise pole) galerii.

    See on autoril juba mitmes koostöö produtsent Aet Laiguga. Laigu on ka ise lavastaja ning küllap teinud platsil tööd koos Kõusaarega. On tunda, et naiste tandem klapib hästi. Nii Kõusaar kui ka Laigu mõjuvad suurilmlikult, euroopalikult, ja mitmel pool Euroopas ongi mõlemad kogemusi korjanud.

    Meeldib, et filmi lõpp tuleb järsku, ei jää lohisema ja jätab mõnegi otsa lahti. Mis sai edasi? Kes terroristid ikkagi on? Kas lihtsalt pätid või ivake ka vabadusvõitlejad, nagu ise väidavad? Kas Ingridi lugu lahendas tema elu muud mured?

    Finaalis ilmub Skandinaavia lumeväli, mis mõjub nagu valge põhjamaine kõrb. Seega jääb kurb tunne, et elukõrbest pole pääsu, nagu François Mauriacil armastuse kõrbest või kapten Drogol „Tatarlaste kõrbest“10. Kõik nimetatud kuuluvad mu lemmikute hulka, sestap olengi sillas – keegi räägib minu teemal.

    Loodan filmile ka festivaliedu: seal silma jäädes on ehk režissööril võimalus saada jalg järgmise rahastaja ukse vahele. Tean, et Kõusaarel on sahtlis lugusid ootamas küll. Tõestanud peaks ta end olema Eestiski, ometi pole tal siin rahastajate leidmisega palju õnne olnud. Ehk on eesti filmikoolita lavastaja eestlasele võõras ja võõrastele rohkem oma?

    1 „The Passenger“, Michelangelo Antonioni, 1975.

    2 „Ultimo tango a Parigi“, Bernardo Bertolucci, 1972.

    3 „Blowup“, Michelangelo Antonioni, 1966.

    4 „Bron/Broen“, 2011-2018.

    5 „Il deserto rosso“, Michelangelo Antonioni, 1964.

    6 Antoine de Saint-Exupéry, Vol de nuit. 1931.

    7 Joseph Conrad, Heart of Darkness. Blackwood’s Magazine, 1899.

    8 „Сталкер“, Andrei Tarkovski, 1979.

    9 „The Arbiter“, Kadri Kõusaar, 2013.

    10 Dino Buzzati, Il deserto dei Tartari. Rizzoli, 1940; „Il deserto dei Tartari“, Valerio Zurlini, 1976.

  • Zuga suur teadmine. Lastele

    KAJA KANN

    Zuga ühendatud tantsijate „Suur teadmatus“, lavastajad, koreograafid ja etendajad Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helilooja Lauri-Dag Tüür, dramaturg Andri Luup. Esietendus 10. III Sõltumatu Tantsu Laval.

    Zuga ühendatud tantsijad on rohkem tuntud oma lastelavastustega, seekordset „Suurt teadmatust“ kutsutakse aga vaatama täiskasvanud. Need määratlused on alati olnud liialt suunavad ja veidi vägivaldsed. Siiski on tegijad suuliselt lisanud, et ikka lapsed võivad ka tulla või siis vastupidi. Zuga on huvitav fenomen, kahekümneaastase tegevuse jooksul on mulle saanud selgeks, et sellised kategooriad nende puhul ei kehti. Siiski, sorides mälus ja internetis saab aimu laste- ja täiskasvanute lavastuse erinevusest. Lastelavastused on roosamad, kasutatakse veidramaid kostüüme ja mängimiseks rohkem objekte, lavastuse tempo on kiirem ning sageli kaasatakse vaatajad mängu.

    „Suur teadmatus“ on esmapilgul kõige selle vastand. Tantsijad on riietatud mustadesse treeninguriietesse, lavaruum vastavalt dramaturgiale must või valge, igal juhul väga puhas. Objektideks seekord mustad ja rasked lavakangad, mille alla saab pugeda peitu või peal pikutada, vedada enda järel või lükata ees. Nalja ei tehta, mängu ei ole. Zugale omased totakad veiderdused puuduvad ja vaatajatel lubatakse distantsilt vaadelda erisuguseid laval sooritatavaid rituaale.

    Kasutatavaid objekte valib Zuga alati endale väga lähedalt. Umbes nii, et noh, mis siin proovisaalis siis on, nendega ka mängu alustame. Kui silma jääb tool, siis tuleb toolitants, kui teatri mustad aksid, siis käivitub mäng sealt. Seda ei saa nimetada ei taaskasutuseks ega ka mitte odavaks teatriks. Tunnetuslikult kõlab taustal ideoloogia, et me loome oma elu vastavalt olukorrale, nende inimeste ja asjadega, kes või mis meie teele juhtuvad. Nende tingimuste sees me loodame, unistame ja armastame.

    Lavastus algab väga mõjuva tekstiga, mida pimendatud saalis tantsijad kordamööda ütlevad: „Minu ees on suur hall platoo. Ma asetan sellele vaasi kollaste roosidega. Need kaovad.“ Iga tantsija täidab lünga oma mõttega, et mille ta sinna suurele hallile platoole asetab, mis siis kaob. Kaob kõrvarõngas ja kaovad sinised villased sokid, kaob puus, neer ja kops, UNESCO maailmapärand, lõpuks kaob su nimi, rõõm ja ka kurbus … Kaob kõik, aga iga asi omal ajal ja kellegi jaoks. Seejärel algab tants.

    „Suures teadmatuses“ on tantsijad (Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Päär Pärenson, Tiina Mölder ja Ajjar Ausma) riietatud mustadesse treeninguriietesse, lavaruum on vastavalt dramaturgiale must või valge.

    Sellest hetkest algavad ka kõik lavastuse puudused, vähemalt täiskasvanud nüüdistantsuhuvilise meelest. Lahtilaskmise pingeväli, mida igaüks oma elus on kogenud, on sellega ammendatud. Edasi tulevad erisugused religioossed rituaalid, koos selgete sümbolitega: jalgade pesemine, pietà, meie kõigi esiema Eedeni aias, lahkunu keha katafalgil jne. Iga stseen kestab täpselt nii vähe, et mitte puudutada vaatajat isiklikult. Alati jätab Zuga vaatajale võimaluse jääda distantsile, lihtsalt nautida pildi ilu, mitte kogeda oma ihul ei valu ega ka ilu. Zuga on turvaline, ta on meie eest kõik juba ära korraldanud, lahti lasknud ja nüüd näeme laval selle kokkupakkimist. Surm ja kaotus on vaiba alla pühitud ning esile toodud igavese mälestuse pühitsemine, olgu see kadunuke siis kõrvarõngas, kollane roos või inimene.

    Helikujunduse autor Lauri-Dag Tüür vajutab gaasi põhja. Ta on loonud tõelise klišee elukaarest. Meie elu ei ole midagi muud kui sünd ja surm, ikka kordamööda. Kuulates muusikat, meenuvad ilmalikud matused, kus lahtise kirstu juures seisev matuse­talitaja on eelmisel õhtul kiiruga lähedastelt kokku korjanud mõned märksõnad lahkunu kohta ja siis jutlustab sugestiivselt: „Elu on kui aastaring, on suvi, me oleme aktiivsed, teeme tööd ja kasvatame lapsi, siis tuleb sügis. Peale suve tuleb alati sügis. Puudelt langevad lehed, linnud lendavad lõunamaale ja meie oleme kurvad. Lõpmatult kurvad. Lill lõpetab õitsemise ja soojendav päike tõmbab end meie maailmas koomale. Järgneb lõpmatuna tunduv talv. Aga siis tuleb taas kevad. Tuleb uus lootuse aeg. Uued seemned külvatakse mulda, need hakkavad idanema. Alati hakkavad.“

    Lastes end muusikal edasi kanda, hakkavad tantsijate asemel silme ees jooksma pildid kappavatest stepihobustest, hirve ründavast ja aegluubis viimaseid jooksusamme tegevast amuuri tiigrist. Camp illustratsioon National Geographicu dokumentaalfilmist, mis paratamatult on alati lihtsustus. Valguskunstnik Oliver Kulpsoo on püüdnud minna vastassuunas. Kasutades ära kõikvõimalikud üldvalguse pildid, ei liigu valgus alati ühes rütmis tantsijate ja muusikaga. See teravdab vaataja tähelepanu laval toimuvale ja kutsub süvenema lavategelikusesse.

    Zuga algusaegadel arvati, et nad arendavad mingit neile ainuomast liikumiskeelt, mis alati koosneb argiliigutustest ja väldib moderntantsu klassikalisi võtteid, seejuures kartmata tantsufraase, rõhutades, et igaühest võib saada tantsija. Jättes liigutustesse ja situatsioonidesse alati juhuse, rõhutatakse äpardumise võimalust. „Suure teadmatuse“ liikumiskeelele on omane teadlikkus moodustatud pildist. Joostakse ringis, ikka kaasates mõne luubi. Lennatakse linnuna lava keskele moodustunud kambas, kasutades klassikalist nihestatud sünkrooni. Järgnevaid stseene seotakse kokku vähem tähtsate üleminekutega.

    Ei koreograafia ega ka tants paku vaatajale mingit katsumust. Pakub lihtsat ilu. Hoolimata sellest, et tantsijate kehad sisendavad valmidust palju enamaks, seda meile ei demonstreerita. Ühel korral küll püütakse fluidumist väljuda: kardin kukub samaaegse äkilise valguse muudatusega ja tantsijad hakkavad ennastunustavalt tõmblema. Dramaturgiliselt olemuslik käik, kindlasti õigeaegne, aga tantsuline lahendus meenutab odavat tsirkusetrikki. Ehk on liikumise ja tantsu potentsiaal ära peidetud, asetatud musta kalevi alla, selleks et teemat mitte hägustada? Ei tea. Kokkuvõtvalt on „Suures teadmatuses“ välditud vea võimalust ja kasutatud ainult varem tõestatud võtteid.

    Ajalooliselt on välja kujunenud mitu võimalust, mida teha tantsija pilguga. Vastavalt olukorrale saab vaadata publikusse kas ükshaaval, tekitades kontakti iga vaatajaga, pilgu võib suunata ka viimastesse ridadesse, vaadates hajutatud pilguga publikust läbi, aga seejuures kaasates kogu publiku korraga. Kolmas variant on anda tantsijatele nii keerulisi ülesandeid, et nende pilk on paratamatult keha osa ja suunatud sinna, mida konkreetne liigutus või tegevus nõuab. Umbes nii, et kui on vaja kaevata viisnurgakujuline kraav, siis ei saa tantsija flirtida samal ajal publikuga või varjuda oma sisemaailma. Sellist enesesse vajumist ja kogu publiku haaramist oli lavastuses palju. Kuna kehalisi ja reaktsioonil põhinevaid proovikive oli vähe, siis püüti pilguga rõhutada rituaalsete tegevuste tähtsust.

    „Suur teadmatus“ võlgneb oma õnnestumise või läbikukkumise ilmselgelt dramaturg Andri Luubile. Järeldus sõltub ikka vaataja eelhäälestusest ja nõudlikkusest, lõppude lõpuks ka vaataja maitsest. Lavastus pakub välja väga selge ja helge lahenduse surmaga leppimiseks. Minu arvates kahjuks vaid ühe vaatenurga, harmoonilise ja passiivse kaemuse. Inimest ja elu vaadeldakse nukral ja tõsisel pilgul kaugelt pilvepiirilt. Teadmatuse teemat käsitletakse punktist, kus kõik on juba teada ning teadmine on üks.

    Mäletan, kui vene rahvusest inimene kirjeldas mulle kunagi oma kogemust surnuga. Ta oli siis laps, kes oli pandud mitmeks tunniks surnut valvama ja kes hakkas siis uudishimust vaikivat keha katsuma. Me naersime mõlemad selle kogemuse üle ja selle üle, kuidas ta oma tegevust kirjeldas. Ta asus kehaosi kaaluma. Tegi eksperimente, mille tulemusena sai teada, kas surnu käsi on raskem kui elava oma või kui kiiresti jahtub keha, kust hing on lahkunud. Ta võrdles uudishimulikult elavat ja surnut. Ta ei teadnud veel midagi.

    Kummastav on mõista, et kui Zuga lastele tehtud lavastused on abstraktsed, mitte nii selged, lahtiste otstega, mida iga vaataja võib ise kokku sõlmida, siis täiskasvanute lavastuses mõtteruumi ja tegevust ei jäeta. Selles mõttes on „Suur teadmatus“ tõesti mõeldud täiskasvanutele, kes väga harva naeravad, on sageli kurvad ja väsinud ning teavad juba kõike. Nad käituvad alati õigesti ja suurest teadmisest kipuvad pärispattu endale mitte ainult tuhana pähe raputama, vaid end lausa selle sisse kinni mätsima.

    Tantsija Kärt Tõnisson väljendas seda lavastuse viimases stseenis imekaunilt. Kui võrrelda tantsulavastust kujutava kunsti valdkondadega, siis kuulub „Suur teadmatus“ maalikunsti valdkonda, mitte skulptuuri, sest kolmemõõtmeline ja kehaline kuju näib alati palju elujaatavam, maal aga justkui eitab elutahet, on nagu pausis ja juba ammu enne vaatamist valmis. Tegemist oli mõtisklusega, kus mõtlemine oli pandud pausile.

    Varem on Zuga teinud elu ilusaks, nüüd siis ka surma. Nende käes on see imelihtne. Lõpetuseks tahaksin tegijatelt küsida, laenates nende endi ühe varasema lavastuse kujundit: „Kallis Zuga, kas tegemist on müüdi või tegelikkusega?“ Nüüdseks on lugeja ilmselt juba aru saanud, et mina soovinuks tegelikkust, nemad pakkusid müüti. Müüti elu ja maailma ning ka müüti liigutuse, tantsu ja koreograafia kohta.

  • Noored metsast ja puu otsast

    KASPAR VIILUP

    Mängufilm „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ (Tallifornia, Eesti 2021, 82 min), režissöör Meel Paliale, stsenaristid-kunstnikud Urmet Piiling ja Meel Paliale, operaator Markus Mikk, produtsendid Rain Rannu ja Tõnis Hiielaid. Osades Urmet Piiling, Herman Pihlak, Pirte Laura Lember, Andrus Vaarik, Marko Matvere, Jan Uuspõld, Egon Nuter, Mihkel Raud, Hanna-Ly Aavik, Franz Malmsten jr jt.

    Värske noortefilm „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ eirab suuremat osa konventsionaalsest loogikast, mis Eesti filmitööstuses viimasel ajal kehtinud on. Autorid Meel Paliale ja Urmet Piiling ei ole Balti filmi- ja meediakoolist (mõlemad õpivad hoopis EKAs), samuti pole nad varem silma paistnud tugevate lühifilmidega, õigemini, nad polegi peale väiksemate katsetuste filme teinud. Sellest hoolimata on nad täiesti hulljulged: oma esimese suurema tööna võtsid Piiling ja Paliale kohe ette täispika mängufilmi, mille tegemisel tulid appi produtsendid Rain Rannu ja Tõnis Hiielaid, kes tõmbasid nad Tallifornia toetava tiiva alla. Tulemus on nüüd meie ees: kahe täiesti tundmatu tegija käe all sündinud uskumatult terviklik ja tugev debüüt, mis on oma madala eelarve viimse sendini vääriliselt realiseerinud.

    Küllalt sarnast teed pidi valmis 2012. aastal ka film „Vasaku jala reede“, milles reklaamitaustaga Arun Tamm ja Andres Kõpper valasid oma filmiarmastuse jantliku märulikomöödia vormi, tehes seejuures tänukummarduse nii Quentin Tarantinole kui ka Guy Ritchiele. Erinevus on selles, et kui Tamme ja Kõpperi täispikk debüüt kasutas telefilmilikku rämpsesteetikat ning mängis ennekõike hoo ja särtsu peale, siis „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ on puhas ja lihvitud, iga kaader on millimeetri täpsusega paika pandud, midagi ei ole ülearu ega puudu. Piilingu ja Paliale filmist paistab silma küll nooruslikku särtsu ja energiat, kuid nende film ei meenuta kaugeltki debüüti.

    Sellega antakse ka märku, kui kättesaadav on praegusel ajal noortele filmitegijatele hea tehnika ja tarkvara. Võime vabalt siia kõrvale võtta ka vennad Eskod, kelle lühifilmid on enamasti tehtud null euroga, aga tehniliselt veatud. Seega saab hea tahtmise korral teha professionaalse filmi ilma suure tiimi ja miljonitesse küündiva eelarveta, piisab heast ideest, selgest visioonist ning, üllatus-üllatus, filmiarmastusest. See ühendab kõiki seni mainitud noori tegijaid: nii Eskod, „Vasaku jala reede“ tegijad kui Piiling ja Paliale on suured filmifännid, kui tahate, võib nende kohta öelda isegi filminohikud. Seda ei kavatsegi nad oma filmides varjata, vaid pillavad helde käega viiteid oma lemmikutele, laenavad neilt häbitult elemente, mis pööratakse enda kasuks.

    Küünikuid ajab selline meetod kindlasti närvi, kuid noorele filmitegijale on see imeline lähtepunkt, kust debüüti arendama hakata. Mõneti ongi see, mis eristab iga teist filmifänni (nagu mind, kes lihtsalt avaldan praegu siin selle kohta arvamust!) filmitegijast. Mina näiteks ei julgeks oma lemmikute pärandit torkima minna ja sealt üht-teist endale näpata. Aga rõõmustan, et on neid, kes seda ikkagi teevad!

    Suvenostalgiast kantud teekonnafilm

    Piisab vaid umbes kümmekonnast minutist (isegi vähemast?), et märgata Piilingu ja Paliale armastust Wes Andersoni loomingu vastu. Arvestades, et tegemist on ühe kõige äratuntavama käekirjaga lavastajaga, kelle visuaalsed trikid on kohati paroodiliselt üle pakutud, siis võiks sellega vabalt alt minna, aga „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ taandab sealt kõik ebaolulise. Alles jääb vaid toorik: filmi võtmestseenid on üles ehitatud wesandersoniliku sümmeetrilise kompositsiooniga, samuti on noored filmitegijad suhtunud vaba käega ka koloriiti, kõik on kirgas ja erksavärviline, otsekui mõne kitšiliku Instagrami filtriga kaetud.

    „Mine juba käima, sa vana risu!“ Eerik Pihlak (Herman Pihlak, vasakul) aitab oma murtud südamega sõpra Kiike (Urmet Piiling) missioonil raiuda maha igavese armastuse puu. Teekond ei taha aga eriti sujuvalt kulgeda.

    Nende vahenditega keritakse lahti üks heas mõttes klassikaline teekonnafilm, mille motiiv on täiesti jabur – tuleb maha raiuda üks puu, kuhu on kraabitud peategelase ja tema endise tüdruksõbra nimed –, kuid teatav absurd tulebki heale teekonnafilmile kasuks. Kahe hea sõbra rännak selle puuni kulgeb mõistagi üle kivide ja kändude: küll varastatakse neilt rehvid, küll lõpeb kütus, kuid loo jutustamine ei mõju hetkekski punnitatuna, vaid mõnusalt kergemeelne, lendlev, ehk isegi veidi ükskõikne. Paliale ja Piiling justkui ei võtagi oma filmi liiga tõsiselt, vaid lasevad sellel vabalt omasoodu kulgeda, andes vaatajale võimaluse mõnusalt kaasa loksuda.

    Pretensioonitus on kindlasti üks „Kiige, kirve ja igavese armastuse puu“ tugevamaid külgi, mis teeb vaataja (ja ka kriitiku!) relvituks. Kuidas sa ikka hakkad heatujufilmi kallal võtma? Kuigi ka heatujulisus võib kontseptsioonina kiirelt väsitada ning ajapikku filmi õõnsaks muuta, siis siin on lõpptulemus igati tasakaalus, tehes filmist ühe unenäolise nostalgiahõngulise terviku. Peategelaste muretu seiklemine kisub mälusügavusest välja ammused lapsepõlvesuved, kui ei pidanud mõtlema koolile ega tööle, ei olnud mingeid muresid, olid vaid lõppematult pikad päevad täis mängu ja toredust.

    Kuigi võib jääda mulje, et Paliale ja Piiling soovivad oma debüütfilmiga matkida hollywoodilikke tüüpmotiive, siis tegelikult on „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ südames ikkagi puhas eesti film. Omal moel on see armastusavaldus siinsele suvele, otsekui uue aja „Siin me oleme“,1 mis püüab purki päikest, sooja suvetuult ja pakub seda siis näpuotsaga igale vaatajale. Eluterve huumoriga vaadatakse otsa ka Eesti regionaalpoliitilisele reaalsusele: maal elavaid inimesi kujutatakse lihtsameelsete, süütute ohmudena, kelle üle naermine pole tingimata pahatahtlik, vaid isegi soe ja toetav. Seejuures on tegijad targu hoidunud seostest reaalse eluga, „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ toimub abstraktses aegruumis, mis justkui võiks olla tänapäev, aga ega ükski märk sellele ei viita.

    Film noortelt noortele

    Rõõm on tõdeda, et „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ laiendab pisut eesti filmi haaret ning me jõuame lähemale (või olemegi juba jõudnud?) täisverelisele filmikultuurile, kus ühes servas on arthouse, teises rahvakomöödiad, ja sinna vahele mahub veel musttuhat väiksemat nišši. Piilingu ja Paliale debüüt on liigitatav meil üsna vähe levinud noortefilmide kategooriasse, kuid see pole siiski täpne: pigem on „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ noortelt noortele film, mille eesmärk ei ole ilmtingimata püsida konkreetse žanri piirides, vaid lihtsalt olla nooruslikult uljas, särtsakas, sinisilmne, isegi pisut naiivne. Sedalaadi täispikki mängufilme meil kahjuks veel liiga palju ei ole.

    Kas noored sellist filmi vaadata tahavad? Nojah, loodan, kuigi tegijate nohiklik filmiarmastus võib neile selles vallas saatuslikuks saada. Kui aga laiadest massidest peaks film mööda jooksma – võimalik, et koroonaviiruse tõttu kokku kuivanud filminduses pole vaatajad tundmatutele tegijatele valmis rahakotiraudu avama –, siis peaks vähemalt alustavatele filmitegijatele olema „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ tiivustav kinnitus: Eestis on võimalik ka noortel häid filme teha. Kui vähemalt üks inimene tabab end sellelt mõttelt ja leiab jõudu oma filmiga algust teha, on Piilingu ja Paliale debüüt õnnestunud.

    Aga need, kes on valmis filmile võimaluse andma, lahkuvad kinosaalist hea tujuga. On selgelt näha, et ka episoodilistesse rollidesse kaasatud tuntud näitlejad alates lihtsameelset politseinikku kehastavast Egon Nuterist kuni uue aja viikingina üles astuva Marko Matvereni naudivad täiel rinnal oma kummalisi, kuid heatahtlikke rolle. Tegemise rõõm, mis filmist vastu vaatab, on nakkav ning lubab andeks anda ka mõningad loogikavead või kohati logiseva tempo.

    Kahtlemata on see üks viimaste aastate tugevamaid kodumaised debüüte ning jään huviga ootama, kuhu nad edasi liiguvad. Samuti paistab, et ka Tallifornia hakkab lõpuks oma kohta leidma: kui „Ameerika suve“2 puhul ei olnud veel aru saada, kuhu nad liiguvad, siis „Kratt“3 ja „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ näitavad, et Eestis on võimalik teha ka rahvafilmi, mis ei alahinda vaatajat, vaid julgeb ka provotseerida ja piire kombata.

    1 „Siin me oleme“, Sulev Nõmmik, 1979.

    2 „Ameerika suvi“, Rain Rannu, 2016.

    3 „Kratt“, Rasmus Merivoo, 2021.

Sirp