glüfosaat

Eesti ajalugu.

VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Õpetatud Eesti Selts, Ilmamaa, Tartu 2005. 463 lk.

Erinevalt sotsiaalteadustest on ajalooteadus riigile ja poliitilisele eliidile kahtlemata vajalik. Sotsiaalteadused toodavad lõputul hulgal negatiivset, võimu kritiseerivat ja lausa riigivastast informatsiooni. Ajalugu evib aga hämmastavat võimet masse rahulikuks, õnnelikuks ja kuulekaks muuta. Ajalugu võib olla rahva hällilaul. Kui aja lugu on jutustatud kenasti ja päädib ilusa lõpuga, uinub rahvas rahulikus tänutundes jutustaja vastu. Ehk nagu mulle kunagi sõnas üks elukogenud vanema põlve vabadusvõitleja: “Rahvas vajab ilusat ajalugu” (mitte kõiksugu arhiividest välja tiritud rämpsu).

Sihtgrupi järgi võib ajalooteosed jagada rahvaajalugudeks ja teaduslikeks ajalookäsitlusteks. Rahvaajalugu on mõeldud laiale lugejaskonnale. Rahvaajalugu annab edasi ajastu ideoloogilise sõnumi. See on eliidi ajaloosõnum massidele. Rahvaajalood on esmatähtis materjal rahvuslike ideede ja identiteetide uurijatele.

Teaduslik ajalookäsitlus on riigi ja eliidi seisukohalt problemaatiline nähtus. Kui lasta ajalooteadlasel päris omapäi tegutseda ja kirjutada, võib ta halvimal juhul muutuda sotsiaalteadlaseks. Sellise ajaloolase toodangut ei saa massidele pakkuda, sest tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Tark riik rahastabki teaduslikku ajaloouurimist palju napimalt kui rahvaajalugude kirjutamist. “Eesti ajaloo” kuuendat köidet kätte võttes olin üsna veendunud, et tegu on Eesti mütoloogilise rahvaajaloo tänapäevase variandiga. Minu üllatus oli meeldiv. Rahvaajalugu küll, aga küllaltki heas ja väljapeetud stiilis versioon, millega on püütud müüti dekonstrueerida.

Huvitav, kas “Eesti ajaloo” esimest kolme köidet kokku seadnud Hans Kruus mõtles, millisena võiks koguteose veergudelt paista tema kaasaeg? Ilmselt tundis ta, et Rootsi-aegsetest intriigidest kirjutamine on palju ohutum kui hinnang Konstantin Pätsi režiimile. Paraku ei lasknud aeg Kruusil oma ajalooprojektiga kaasaega jõuda. Tuli oodata üle poole sajandi.

Praegu ei pea keegi Pätsi ajast ega Eesti esimesest iseseisvusajast kirjutades kimbatust tundma. On olemas piisav ajaline distants. Möödas on ka taasiseseisvumise-aegsed emotsioonid. Eesti Wabariigi poliitikat, majandust ja kultuuri käsitlevad peatükid on seetõttu ajalookäsitluse kuuenda köite parimad. Ago Pajur ja Kaido Jaanson on maksimaalselt püüdnud vältida rahvaajaloo muutumist entsüklopeediliseks faktikogumiks ning andnud toimunule võimalikult emotsioonivaba hinnangu. Kuid mis parata, esimene iseseisvusaeg on Eesti kultuuriloos sedavõrd hõrk aeg, et tollaste saavutuste hulgas valikut teha on raske.

On selgelt tunda, et on jõudnud kätte aeg, kus 1920. ja 1930. aastate Eesti ajalugu saab käsitleda ilma liialduste või ilustusteta. EW ei ole enam eestlaste religioosne sümbol, sellest saab rääkida kui mis tahes ajalooperioodist koos ajastu plusside ja miinustega.

Kahju, et “Eesti ajaloo” kuuendas köites EW aastatele siiski suhteliselt vähe ruumi pühendatakse. Tõenäoliselt oleks parim lahendus olnud Eesti esimese omariikluse ajajärgule pühendada omaette köide. See oleks aidanud vältida liigset keskendumist poliitilisele ajaloole ning tuua sisse tollase Eesti ühiskonna põhjalikuma politoloogilise ja sotsioloogilise analüüsi.

Oli ju tegemist ajaga, kui eestlased valmistusid siirduma agraarühiskonnast modernsesse linna- ja tööstusühiskonda. Samuti puutusid eestlased just siis esimest korda tõsiselt kokku demokraatiaga. Isegi kui see kokkupuude lõppes 1934. aasta riigipöörde ja “vaikiva ajastuga”, oli sel ometi hiiglaslik mõju rahva ajaloomälule. Pätsi-eelsest EWst pärandiks saadud mälestus liberaalsest demokraatiast pidas vastu iseseisvuse taastamiseni.

Ajaloolane, kes asub kirjutama Eesti ja Baltimaade ajaloost pärast 1939. aastat, peab arvestama, et avab Pandora laeka. Ta peab ette teadma, mida teha laekast välja paiskuvate emotsioonide, ängistuse ja kirgedega. Jüri Ant on lähenenud 1939. aasta baaside lepingu ja 1940. aasta okupatsiooni-anneksiooni teemale nii ettevaatlikult ja kiretult kui Eesti ajaloouurijal vähegi võimalik. Madalat profiili hoides läheb ta muuhulgas vaikides mööda Eesti tänase lähiajaloouurimise “pahast poisist” Magnus Ilmjärvest ja tolle viljeldud Pätsi kriitikast. Kuuenda köite autorite jaoks pole Ilmjärve Pätsile süüks pandud “hääletu alistumine” mainimist väärt.

Päts oli koos teiste Baltimaade presidentidega Moskva poolt ära ostetud ning vaatas Eesti riikluse hävitamist passiivselt pealt, ütleb Ilmjärv. Ant lükkab selle väite vaikides tagasi ning jääb truuks kehtivale arusaamale, mille kohaselt Päts soovis ära hoida vastupanuga kaasnevaid ohvreid. Ta jätab targu viitamata ka Urmas Salo uurimistööle Eesti relvajõudude võitlusvalmiduse kohta 1939.-1940. aastal. Salo uurimus avaldati 2004. aastal ilmunud S-Keskuse koguteoses “Sõja ja rahu vahel” (I köide) ning selles kinnitab ta, et Eesti oli sõjaliselt tõepoolest väga nõrk ning poleks suutnud osutada Punaarmeele mingit arvestatavat vastupanu. Salo seisukohad toetavad Pätsi ja tema kaasaegsete kinnitust, et president soovis NSV Liidu survele alistudes vältida mõttetuid ohvreid.

Pätsi temaatika ümber ei diskuteerita. Müüti ei purustata. Rahvaajaloo ülesandeks pole demonstreerida riigi väiksust, geopoliitilist isoleeritust ja sõjalist nõrkust ning kritiseerida vana ja haige presidendi  tegemisi või mittetegemisi. “Eesti ajaloo” kuues köide annab mõista, et Päts kui eestluse ja Eesti vabaduse sümbol pole kadunud. 1940. aastal ei pruukinud ehk suurem osa eestlasi pidada tähtsaks liberaalsele demokraatiale tuginevat riigikorraldust. Pätsi tähtsus esimese vabaduse institutsionaalse sümbolina oli aga nii võimas, et sulas üllataval kombel kokku Pätsi kriitikute demokraatiasümboliga.

Mart Laari kirjutatud käsitlus Teise maailmasõja lahingutest Eesti territooriumil 1944. aastal pole Pandora laeka ülesandega ilmselgelt toime tulnud. Laari käsitlus on nii päästmatult Saksa-meelne, et vägisi jääb mulje, nagu oleks 1944. aasta sõjasündmusi võimalik käsitleda ainuüksi Wehrmacht’i või Punaarmee peastaabist vaadatuna.

Laari käsituses olnuks Saksa sõjavägi tegelikult nagu Eesti sõjavägi, mis sangarlikult püüdis kaitsta Eesti iseseisvust. Nii nagu omal ajal nõukogude sõjaraamatuis sõdis iga korralik eestlane Punaarmees Eesti Laskurkorpuses ning teispool rinnet sibasid aeg-ajalt mingid mõistatuslikud täiesti ebaisikulised Saksa mundris eestlased, nii kogunes Laari meelest suurem osa eesti mehi Saksa väkke. Laskurkorpuslased on aga nimetud varjud teispool rindejoont.

Olgu emotsioonid ja kummalgi poolel sõdinute motiivid millised tahes. Fakt on siiski see, et 1944. aastal ei olnud Eesti territooriumil peetud lahinguis põhiroll eestlaste käes. Sõdida tuli ka oma rahvuskaaslaste vastu. See rebis Eesti ühiskonda senini kinni kasvamata sügavad haavad.

Laari rõhutatud “teine Vabadussõda” võis olla ähmase lootusena paljude eesti sõjameeste meeltes. Kuid kuna puudusid Eesti relvajõud, Eesti riiklust ei loodud ega taastatud, jäi see lootus fiktsiooniks. Nimetagem parem 1944. aasta sündmusi lihtsalt suureks rahvuslikuks katastroofiks. Kõikvõimalikud täiendavad emotsioonid on siin liigsed.

Näibki, et 1944. aasta lahingud on praegu meie lähiajaloo kõige keerulisem ja emotsionaalsem teema. Saksa ning sõjajärgse Nõukogude okupatsiooni kirjeldamisel suudab kuues köide pakkuda täiesti mõistlikku teksti. Au tuleb anda Andres Kasekampile, kes küllalt elegantselt on suutnud ära selet
ada eestlaste Saksa-meelsuse, samuti Eestis toimunud holokausti.

Tõenäoliselt oleksid Teine maailmasõda, samuti Saksa ja teine Nõukogude okupatsioon võinud juba kuuendast köitest välja jääda ning väärinuks omaette köidet. Igal juhul ei saa perioodi 1944 – 1991 lugedes lahti tundest, et see ajajärk meie ajaloos vajab veel väga palju uurimistööd. Kirjutajate isiklik suhe ajastuga on ilmselge, samuti dokumentide kasinus ning ajalise distantsi puudumine. Sõjajärgse ajastu Eesti ajaloo müüti veel luuakse. Dekonstruktsioonid tulevad kümmekonna aasta pärast.

“Eesti ajaloo” kuuenda köite massiivne tekstiosa ja üliharvad illustratsioonid eeldavad hoolsat ja süvenenud lugejat. Autorid ei paku mingeid teemaarendusi tekstikastides, pildiallkirjades või tabelite/graafikute kujul. Eesti ajalootrükis pole veel XIX sajandist väljunud. Kuid kiire ja kerge tee ei viigi suure tarkuseni. Isegi mitte rahvatarkuseni.  

David Harvey,

A Brief History of Neoliberalism. Oxford University Press, 2005.

David Harvey, kes on töötanud professorina nii Oxfordis, John Hopkinsi ülikoolis kui (nüüd) New Yorgi linnaülikoolis, on püüdnud ühendada tänapäeva maailma oluliste protsesside nagu globaliseerumine ja urbaniseerumine poliitökonoomilist käsitlust kultuurimuutuste uurimise ja mõtestamisega. Tema raamat “The conditions of postmodernity” on tuntud ka Eesti nooremate intellektuaalide hulgas. Nüüd on ta leidnud, et ilmselt viimase sajandikolmandiku üks olulisemaid nihkeid, eelkõige Thatcheri ja Reagani nimega seostatav neoliberaalne revolutsioon, on saanud küllalt vanaks, et kujundada terviklik pilt, mis ikkagi toimus ja kuhu see trend meid viib. See ongi uue neoliberalismiraamatu, mille kaanel kahe eespool nimetatud tegelase vahel veel Pinocheti ja Deng Xiaopingi (huvitav) pilt, aineks.

Harvey on oma probleemipüstituses küllaltki ideoloogiline. Umbkaudu 1970. aastate keskpaigani valitses vabas maailmas teatud ideoloogia, mille alusel reguleeriti majandust ja sotsiaalset elu. Arenenud maades olid sotsiaalsed pooled mängureeglites justnagu kokku leppinud. Majandus kasvas, räigeid sotsiaalseid konflikte ei olnud. Seda vaadete süsteemi iseloomustab Harvey sõnaühendiga “embedded liberalism” (pakun vasteks “kodustatud liberalismi” või “ohjeldatud liberalismi”). Projekti autoriks olid (Euroopa puhul) eelkõige sotsiaal- ja kristlik-demokraatlikud parteid. Majandus toimis valdavalt eraomandi ja erainitsiatiivi baasilt, aga küllalt suur roll oli ka riigil ning ühiskondlike jõudude (ametiühingud, tööandjad) vahel sõlmitud ühiskondlikel lepetel, mis pidid tagama, et majanduskasvu viljadest saaksid kasu kõik. Peale majanduskasvu –, et oleks midagi jagada – hoidsid riigid fookust täistööhõive saavutamisel ja elanike heaolul, vajadusel püüdis riik täiendada ja asendada turuprotsesse, et need eesmärgid saavutada. Niinimetatud keinsiaanliku raha- ja eelarvepoliitikaga tasandati majandustsüklite mõju, ergutati nõudlust, vähendati tööpuudust. Ühiskond oli mitmel pool pärast viimase suure sõja vapustusi suhteliselt aldis riigi poolt propageeritud kodurahu, koostöö ja rahvusliku üksmeele loosungitele. Ehkki ühiskonna moderniseerumine, nt linnastumine ja sellega seotud elulaadimuutused, võis olukorda keerulisemaks teha, aitas esialgu rahvuslikku üksmeelt hoida, eriti sõjas kannatada saanud maadel, vajadus uuesti jalad alla saada, riik üles ehitada. Parema elu puhul kerkisid juba ambitsioonikamad loosungid: eeskujulik rahvakodu, suur ühiskond või midagi muud selletaolist. Ametiühingud, ehkki tavaliselt tugevad, hoidusid suurtest streikidest, sest taotletav saadi tavaliselt ka läbirääkimistega kätte. Ka tööandjad ei puhunud pilli lõhki, sest piiritagusele kommunistlikule leerile polnud tark kaarte kätte anda. Eriti USAs ulatasid riigi rolli ja keinsiaanliku majanduspoliitika väärtustamise traditsioon veelgi kaugemasse minevikku, 30ndate alguse suure majanduskriisini. Nn Uus kurss oli aidanud kriisist jagu saada, see argument maksis.

Kusagil oli olemas ka teine mõtlemissuund, mille nimetamiseks hakati ajapikku kasutama sõna “liberaalne” asemel “neoliberaalset”. Von Hayek, von Mieses ja Milton Friedman vastustasid kõigiti riigi rolli laiendamist ja üksikisiku (ettevõtlus)vabaduse piiramist ja nende meelest ei erinenud leiboristide juhitav Suurbritannia oluliselt Nõukogude Liidust. See seltskond tundus aga oma retoorikaga sobivat pigem XIX sajandi keskpaika kui oma kaasaega. Tõsi, äriringkondade toel hakati moodustama neoliberalistlikku ideoloogiat levitavate think-tank’ide (ajupesumasinate) võrku, näiteks Heritage Foundation või London Institute of Economic Affairs, ja raha neil asutustel ei nappinud. Tõsiseks alternatiiviks tolleaegsele peavooluideoloogiale ei tundunud neoliberalism sellest hoolimata kujunevat.

Harvey jaoks on neoliberalismi kiire läbimurre – vaid natuke rohkem kui viie aastaga autsaiderist peavooluideoloogiaks – paras paradoks. Harvey kirjeldab värvikalt, kuidas kukutati ameeriklaste abiga Allende valitsus, kellest kardeti liigset vasakule pööramist, ja seejärel nn Chicago poisid, Chicago ülikoolis väljaõppe saanud neoliberalistlikud majandusteadlased letti toodi, kuidas USA föderaalreservi eesotsas olnud Paul Volcker muutis 1979. aastal dramaatiliselt monetaarpoliitikat, seades eesmärgiks iga hinna eest inflatsiooni allaviimise, seda ka siis, kui see peaks tööpuudust märgatavalt suurendama, kuidas Margaret Thatcher Suurbritannias hakkas heaoluriiki vähendama, ettevõtlusinitsiatiivi tugevdama ja ametiühingutele ära tegi. Need kirjeldused vastavad aga siiski pigem küsimusele “mis?”, aga mitte “miks?”. Miks mindi senisest kardinaalselt erinevate lahendite teed ja kuidas see kõik ikkagi läbi läks? Tõsi, Harvey märgib lühidalt, et majanduses valitses stagflatsioon (majanduskasvu pidurdumine koos inflatsiooniga, kombinatsioon, mida varem palju ei esinenud) ja et erinevalt Tšiilist ei toodud neoliberalismi Euroopasse või USAsse tõesti mitte tääkidega. Või, nagu Harvey tunnistab, eks olnud proua Thatcheril oma valijatele (kellest suure osa moodustas keskklass) ikka sotsiaalsete hüvede  vähendamise kõrvale präänikuid ka pakkuda.

Miks aktsioon lõppkokkuvõttes läbi läks? Esiteks, senine kontseptsioon, sh keinsiaanlik reguleerimisloogika, uutes tingimustes lihtsalt enam ei toiminud. Muutunud oli nii majandus ise, kõrvaldamist vajavad probleemid kui ka sotsiaalne keskkond. Teiseks, ei olnud neoliberalistlikest lahenditest märkimisväärselt erinevaid tõsiseltvõetavaid plaane, kuidas saada majandus uuesti kasvama. Harvey vihjab võimalustele, mis jäid eelnenud keinsiaanlikust põhivoolusuunast vasakule (näiteks Rootsis arutlusel olnud Rehni-Meidneri plaan), ent need ei veennud ilmselt ei asjatundjaid ega elektoraati. Edasi kirjeldab Harvey uuele kontseptsioonile üle läinud maade põhilisi arengusuundi. Kokkuvõttes saadi inflatsioon alla, aga see võttis päris mitu aastat aega. Reaalintressid tõusid küllalt pikaks ajaks, st raha kallines. Reaalpalgad vähenesid, uuesti hakkasid need tõusma alles 90ndate keskpaigast. Vähendati olulisel määral ettevõtete tulumaksu ning ka üksikisiku tulumaksu, seda eriti kõrgemate sissetulekugruppide puhul. Sotsiaalteenuseid piirati. Nii varade kui sissetulekute jaotus ühiskonnas kasvas (paarikümnel aastal oli varanduslik vahe vähenenud). Majanduskasvu kiirenemine andis end oodata, aga pikapeale see tuli, seda suuresti just selliste tegurite tõttu nagu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) revolutsioon ja majanduse rahvusvahelistumine. Vahepeal 10% kandis olnud tööpuudus vähenes. Algas uus majanduskasvu tsükkel, mis kestis juba sel aastakümnel toimunud IKT mulli lõhkemiseni.

Seega võib väita, et neoliberaalne aktsioon täitis majandusliku ülesande. Mida aga arvata selle sotsiaalsetest kaasmõjudest ja süsteemi jätkusuutlikkusest? Harvey on kriitiline. Neoliberalism ülistab konkurentsiühiskonda, ei suuda aga pidurdada monopolismi. Intellektuaalomandi õigustest kujuneb tõeline väljapressimise allikas. Tugevneb sotsiaalne manipulatsioon: piltlikult öeldes leiutatakse ravimid ja siis hakatakse nende jaoks haigusi välja mõtlema. Neoliberaalse mudeli toel ei saa käsitleda tehnoloogia muutumisega seotud problemaatikat ega majandusarengu kõrvalmõjusid (näiteks keskkonnale). Ja lõpuks, toetudes justnagu demokraatiale, sööb ta ise ära demokraatia kui oma aluse: kodanike valitud esindusorganitel on järjest vähem teha, nendest saab tegelikult dekoratsioon.

Kuidas mõtlevad soomlased?

Harvey alltekstist kumab läbi kaks väidet: neoliberalism on võitnud, see kehtib vaata et kõikjal (kaasa arvatud Puna-Hiinas) ja kõiges; süsteem toob maailma nii palju ebaõiglust ja lahendamatu
id vastuolusid, et on karta, et see asi lõpeb halvasti. Jagades autori muret neoliberalistliku süsteemi jätkusuutlikkuse üle vaidlustaksin esitatust just esimese poole. Miks peaksime arvama, et neoliberalism on võitnud. Viimase 30 aasta põhiline sotsiaalmajanduslik nihe seisneb rahvusvahelistumises, mitte aga riikide rolli vähenemises (tõsi, see roll on muutunud) ega ka mitte heaoluriigi kadumises. Ka puhtideoloogiliselt ei ole neoliberalistlik turufundamentalism ja individualism läbi löönud. Kindlasti ei võeta neid argumente praegu enam nii tõsiselt kui näiteks 15 aastat tagasi, isegi mitte Eestis. Esile on kerkinud võistlevaid mõttekonstruktsioone, alates neokonservatiivsetest püsiväärtuste juurde tagasipöördumise püüetest ja lõpetades mitmesuguste võrgustikuühiskonna käsitlustega (mitteturuline vabatahtlik koopereerumismudel konkureerimas nii turu kui riigi kui koopereerumismehhanismidega). 

Harvey käsitlus, ehkki kirjeldab toimunud protsesse hästi, on ülemäära duaalne (võitlus käib kahe paradigma, endisaegse ehk keinsiaanse ja seda välja tõrjuva ehk neoliberaalse vahel) ja ideologiseeritud (see paradigma, mis saavutab ideoloogilise võidu, jääb maailma valitsema). Tundub otstarbekas käsitleda neoliberalismi vastureaktsioonina või etapiideoloogiana, mis lahendas kriisisituatsiooni, millesse olid sattunud ühiskond ja majandus, aitas sel perioodil kriisi ületada.

Ühiskonna kohandumine XX ja XXI sajandi kiirete muutustega on sedavõrd dünaamiline protsess, et eeldada mingilt ideoloogialt potentsiaali jääda pikaks ajaks totaalselt inimeste “ajusid vangistama” on kahtlane.

Väga huvitava aspekti neoliberalismi rolli määratlemiseks annab pikaajaliste (majandus)arengu lainete (nn Kondratjevi lainete) uurimine. Nagu näitavad Soome uurijate (Timo Hämäläinen) tööd, tekib iga ühiskonna ülesanne kohandada oma institutsionaalsed struktuurid radikaalselt ümber põhimõtteliselt uute tehnoloogiliste funktsioneerimisviiside tarvis. Seni on neoliberaalset (vastu)revolutsiooni käsitletud tihti kui reaktsiooni ebaotstarbekalt suureks kasvanud maksukoormusele ja liiga suureks aetud riigi rollile. See interpretatsioon ei ole vale, aga on liiga kitsas. Küsimus pole mitte ainult maksuraha eest loodud heaolu- ja muude süsteemide suuruses vaid ka nende sobimatuses uude olukorda ja selle, et neid on raske muuta. Hästi näeb seda oma väga komplitseeritud ja kunagi riiki hästi teeninud süsteemidega hädas Saksamaa ja Prantsusmaa pealt. Uue arengulaine alguses tuleb uuendada oma institutsionaalsete suhete võrk ja kohustuste laad. Tagasilöögid seoses senistest kohustustest loobumisega võivad olla paratamatud ja isegi kasulikud. Uuele tehnoloogilise arengu lainele siirduv süsteem vajab innovatsiooniks tugevaid stiimuleid. Statistiline analüüs näitab, et sel etapil ühiskonna tuludiferents tavaliselt kasvab. See ei tähenda, et ühiskond jääkski individualistlikuks ja et teisi sotsiaalseid institutsioone annaks totaalselt turuga asendada. Sotsiaalse ressursi kaasamiseks ja arendamiseks, eriti olukorras, kus esialgseid innovatsiooniideid tuleb edasi arendada koostöövõrkudes, pole see otstarbekohane. Seetõttu tekivad tõenäoliselt uued sotsiaalse sõltuvuse võrgustikud, loodetavasti on need vanadest otstarbekamad ja sobivad uue olukorraga paremini kokku.

Soome uurijad väidavad, et ühelt institutsionaalse regulatsiooni tüübilt teisele üleminekul on äärmiselt oluline kultuuriline muutus. Enne seda kui on võimalik muuta näiteks töösuhteid või pensionisüsteemi, peab muutuma kultuurimuster, mis omakorda murendab vanu inimeste (ja inimeste ja riigi) suhete tüüpe. Soomlased on väitnud, et oluliseks eelduseks 90ndate aastate lama ajal toimunud töösuhete ja ettevõtluse innoveerimisel oli juba paarkümmend aastat varem Soome jõudnud noortekultuuri (popmuusika ja muu) laine, mis murendas seniseid patriarhaalsevõitu paternalistlikke suhteid ja sõjajärgsete aastakümnete käitumisjoonist ning aitas seega kaasa ka töö-, ettevõtlus- ja majandussuhete uuendamisele. Harvey väidab oma raamatus, et neoliberalism kuritarvitas 1968. aasta põlvkonna individuaalse vabaduse tungi. Nimetatud põlvkonna puhul oli see taotlus tugevalt seoses ka sotsiaalse õigluse ja praeguses sõnastuses väljendades postmaterialistlike väärtuste tungiga. Neoliberalism olevat ära kasutanud aga ainult esimese elemendi (kasutanud noori ära vana mudeli roobastelt väljalaskmiseks) ja lükanud ühiskonna hoopis individualismi hoolimatusesse ja materiaalse tarbimise tagaajamisse. Sellega võib ju nõus olla, ainult et kas see paternalistliku riigi ja ühiskonnakäsitluse põhjalaskmine ikka ongi soomlaste loogika  kohaselt nii väga paha asi. Praegust, märksa diferentseerunumat ja avatumat ühiskonda pole enam võimalik tagasi toppida ohjeldatava liberalismi ja keinsiaanliku reguleerimise raamidesse. Täpselt sama lootusetu on aga püüd toppida kaasaegset, hariduse, teaduse, tervishoiu ja paljude sotsiaalteenustega hõivatud riiki XIX sajandi mudelisse, kus riigi funktsioonidesse ei mahtunud peale seaduslikkuse ja korra tagamise, riigikaitse ja võib-olla ka alghariduse andmise suurt midagi.

Öövahiriik – sotsiaalriik – arenduslik riik

Harvey raamatus on veel üks intrigeeriv mõttekäik. Ta väidab, et kui neoliberalism käsitles sotsiaalriiki kui tõelist ideoloogilist vaenlast, siis nn arendusliku riigi mudelisse koos selle juurde kuuluvate riigiinterventsionistlike püüdlustega olevat suhtutud märksa tolerantsemalt. Arendusliku riigi näiteks peetakse tavaliselt selliseid Ida-Aasia maid nagu Taiwan, Lõuna-Korea ja Singapur, mudelit laiemalt käsitledes võib siia paigutada aga ka Iirimaa ja isegi mitmed arenguteed (eelkõige innovatsioonipoliitilised) Soomes ja teistel Põhjamaadel. Arenduslik riik püüab arendada välja ekspordipotentsiaali, tegeleb eelisjärjekorras hariduse ja ümberõppega, tehnoloogilise innovatsiooniga. Seega pole tegemist mitte kahe, vaid kolmedimensioonilise mudeliga: neoliberaalide propageeritud minimaalriik (riigi funktsioonide hulk olgu võimalikult kitsas), sotsiaalteenuste laiale tagamisele ja sotsiaalsete konfliktide pehmendamisele orienteerunud sotsiaalriik ning konkurentsipotentsiaali tugevdamisele ja innovatsioonile orienteerunud arenduslik riik. Harvey selgitab neoliberaalide tolerantsi viimase suhtes kahe põhjusega. Esiteks olevat arendusliku riigi tegevus rahvusvahelisele kapitalismile üldjoontes kasulik, sest aitab viia riigimajandust avatud globaalsesse maailmamajandusse, jälgib, et sealjuures ei toimuks sotsiaalseid katastroofe, ja aitab kaasa efektiivsust tõstva, ehkki vahel konkurentsivõimelt nn tuumikmaadele ka vastiku rahvusvahelise tööjaotuse väljakujunemisele. Teiseks olevat arendusliku riigi trajektoor tänapäeva globaliseeruvas majanduses ette teada. Jõukamaks, haritumaks ja individualistlikumaks muutuvad kodanikud ei kannata ühel päeval riigi piiravat rolli enam välja ja keeravad arengumudeli neoliberalistlikuks. Kas see prognoos on adekvaatne? Harveyga võib nõus olla, et vaadeldud riikides on tõesti toimunud demokratiseerimine ja et need riigi rollid, mis olid iseloomulikud arengutsükli esimestel etappidel, langevad ära või neid modifitseeritakse. Pole aga põhjust arvata, et vananenud paternalistlikku tüüpi riikliku regulatsiooni muutmine peaks tähendama ilmtingimata riigi ja ühiskonna arenduslike taotluste kadumist ja lausindividualismi ning “öövahiriigi” mudelit. Pigem võib see tähendada uut tüüpi, haritumale elanikkonnale sobiliku arendusliku mudeli loomist. Eestil on siinkohal, millele mõelda. Me oleme liikunud oma praegusesse seisu arendusliku riigimudeliga maadega võrreldes teist teed pidi, neoliberalismi kaudu. Uut tüüpi liberaalsem arendusliku riigi mudel võiks siiski ju sobida meilegi. Oskaks vaid leida õigeid proportsioone.