Toeta
Otsi

glüfosaat

  • Soovimatus tunda oma ajalugu

    Mart Laar

    Selliseid võrdlusi saab esitada ainult oma rahva ajaloost lausa meeleheitlikult mööda vaadates. Pole kuidagi võimalik kõrvutada XIX sajandil Eestis valitsenud tsaarivaimustust eesti kommunistide kummardustega Moskva suunas. Asi hakkab pihta juba isikutest. Eesti kommunistlik nomenklatuur oli osa võõrast süsteemist ja selle palgalises teenistuses, Jannsen, Hurt, Jakobson aga omal ajal kindlasti mitte. On suur ja põhimõtteline vahe kohustuslike kummarduste ning võõra võimu otsese teenimise vahel. Kui rahvuslikust ärkamisajast kedagi nõukogude aja kommunistidega võrrelda, siis saksastunud mõisaopmaneid või venestunud ametnikke, kes oma rahvuskaaslasi halvustasid ja taga kiusasid. Ent isegi nemad ei kahjustanud oma rahvast sellises ulatuses nagu eesti kommunistid.

    Unustada ei tohi ka seda, et tänu “orjusest vabastamise” eest ning usk “heasse tsaari” oli talurahva seas XIX sajandil üsna siiras. Eriti, et seda võimendati petlike lubadustega täita talupoegade suurim unistus – saada maaomanikuks. Kindlasti oli Nõukogude Eestis ka neid, kes siiralt Stalinit armastasid, kuid juba algusest alates astuti komparteisse rohkem karjäärihimust ja hirmust kui tegelikus usus Stalinisse. Tsaari eesti talupojad aga uskusid. Seda võib pidada naiivseks, kuid see ei muuda sellist usku vähem reaalseks. Selline uskumus ulatub tagasi ilmselt juba Rootsi aega, mil keskvõimu ja mõisnike vastuolud talupoegade olukorda teatavat kergendust tõid. Seetõttu algatatigi Aleksandrikooli liikumine siiras tänutundes ja monumendina “vabastajale” tsaarile.

    Veelgi rohkem paneb Kaplinski mööda 1918. ning 1945. aastat kõrvutades. Kaplinski kirjutab: “Kas ei tasuks mõelda sellelegi, et pärast 1945. aastat oli Eesti mõnevõrra samasuguses olukorras kui 1918. aastal? Terror ja sõda olid maa laastanud, palju inimesi oli hukkunud, hukatud, põgenenud. Järelejäänud hakkasid olude kiuste ikkagi ehitama üles midagi, mis kaks inimpõlve hiljem lubas Eestil jälle iseseisvuda.” Siin on tegelikult üldse raske aru saada, mida Kaplinski oma võrdlusega mõtelda võis. Kas seda, et iseseisva riigi rajamine oligi omamoodi okupatsioon, mis eestlaste elujärjele halvasti mõjus? Pigem näitab nende kahe aastaarvu võrdlus seda, milliseks oleks Eesti saatus võinud 1920. aastal kujuneda, kui Vabadussõda oleks kaotatud.

    Alasti soovimatus oma ajaloole näkku vaadata teeb seda kurvemaks, et ajalooraamatuid ilmub Eestis rohkem kui kunagi varem. Võta ainult kätte ja loe! “Eesti ajaloo” VI köide valiti just aasta parimaks ajalooraamatuks, veelgi põhjalikuma ülevaate saamiseks tasub aga kätte võtta Toomas Hiio, Meelis Maripuu ja Indrek Paavle toimetatud kokkuvõte Lennart Mere moodustatud rahvusvahelise inimsusvastaseid kuritegusid uurinud komisjoni raportist “Estonia 1940 – 1945”.

    Tegemist on tõelise suurteosega nii mahult kui sisult. Lugeda pole seda kerge mitte ainult raamatu kogukuse pärast, ka käsitletav teema on raske ja sünge. Lugema aga peab. Sest vastasel korral määrame end oma ajaloo kohutavaid aegu uuesti läbi elama. Kaplinskil tasub eriti tähele panna, et president Mere loodud rahvusvaheline komisjon ei mõistnud inimsuse vastu sooritatud kuritegudes süülistunud kommuniste ja kollaboratsioniste õigeks, kuigi nad sõdisid ka teise totalitaarse võimu – natsismi vastu. Samuti ei õigustata natsliku okupatsiooni teenistuses inimsusvastaseid kuritegusid toime pannud tegelasi sellega, et nad muu hulgas võitlesid ka kommunismi vastu. Inimsusvastastes kuritegudes osalenud tegelasi ei saa õigustada ka asjaolu, et mitmed neist olid silmapaistvad teadlased või kirjanikud – see pigem suurendab tegelikult nende kuriteo määra. Olukorda ei paranda ka üksikjuhtumid, kus kõrged komparteilased tõepoolest mõnikord inimlikult käitusid. Mõni leiab ju koguni, et massimõrvar Boriss Kumm polnudki tegelikult nii halb mees, armastanud ta ju maletajaid ning päästnud Paul Kerese julgeoleku küüsist. Omaaegset kommunistlikku juhtkonda ei saa puhtaks pesta ka tõdemusega, et tegelikult oleks võinud ju veel halvemini minna.

    Kui kurjuse impeerium oleks edasi püsinud, poleks meid suutnud päästa ei looduskaitsealad ega Kaplinskile kalli sotsialistliku suurpõllumajanduse saavutused. Eesti rahva hävingu puhul oleksid kommunistid vahest üksi olles võinud mõne pisara pillata, kurjusele vastu hakkavaid inimesi oleks ta aga sama karmilt karistanud, nagu tegid seda ENSV juhid. Kui Lääs poleks külma sõda võitnud ning sundinud NSV Liitu alustama uuendusi, mis kurjuse impeeriumi kokkuvõttes hävitasid, siis ei võtaks Kaplinski poolt ülistatud kõrgemad kommunistlikud tegelased veebruaris Vabaduse väljakul vastu mitte iseseisvuspäeva, vaid Nõukogude armee aastapäeva paraadi – nii nagu nad seda Võidu väljaku tribüünidel nõukogude ajal tervitasid.

    Ma tean, et kommunistide seas oli inimesi, kes tõesti reaalselt üritasid käituda vastase leeris tegutsevate spioonidena, nagu Rein Ruutsoo, kes aitas läände toimetada ülisalajased venestusdokumendid. Vaino Väljase väärikas vaikimine uusnomenklatuurse bakhanaali ajal on talle välja teeninud sellise positsiooni, et Väljas Kaplinski kaitset ei vaja. Küsimus pole mitte selles, et keegi tahaks kõigile endistele kompartei liikmetele otsaette lüüa Kaini märgi. Mõnede endiste juhtivate kommunistide küüniline seisukoht, et tegelikult olid nad komparteis kogu aeg võidelnud Eesti iseseisvuse eest, tekitas lihtsalt reaktsiooni, mille viljad on alles küpsemas. Ei aita muu kui kogu kättesaadav tõde ENSV ja seda juhtinud tegelaste kohta kiiremas korras päevavalgele tuua. Seetõttu võib järgmise köite ehk aastatel 1945 – 1991 teostatud kuritegude uurimise kallale asunud komisjonile südamest jõudu soovida ning loota, et peagi võime sellegi töö tulemust lugeja käes näha.

     

  • Graafik Benjamin Vasserman VII rahvusvah. graafikatriennaalil Toruńis (Poola)

    EKL

    Graafik Benjamin Vasserman osaleb 21. septembril Toruńis (Poola) kunstigaleriis Wozownia avataval VII rahvusvahelisel graafikatriennaalil “Colour in Graphic Arts”, Digital Edition.

    Näituse kuraator Mirosław Pawłowski valis osalema 57 kunstnikku peamiselt Euroopast, aga on esindatud ka riigid mujalt maailmast (Iisrael, Jaapan, Kanada, USA, Bangladesh, Argentina). Esindatud on ainult värviline digitaaltrükk.

    Näitus, kus on väljas ligi 140 tööd ja mis kuulub Krakówi graafikatriennaali programmi, on avatud 28. oktoobrini.

    Näitusest lähemalt poola keeles http://www.wozownia.pl/exposureid209-27,26-7_Miedzynarodowe_Triennale_Garfiki_KOLOR_W_GRAFICE_Edycja_cyfrowa või lühemalt inglise keeles http://www.wozownia.pl/page42-Welcome

  • Teod: Kümme aastat konkurssi “Noor muusik”, konkursi asutaja ja peakorraldaja REET HUNT.

    K?ud Heili Vaus-Tamm

     

    Kuidas tuli mõte konkurss “Noor muusik” ellu kutsuda?

    Arutasime Tiiu Peäskega, et Eestis võiks olla üritus, mis annaks meie lastele stiimuli harjutada. Ega esimesele konkursile eriti palju viiuldajaid ja tšelliste tulnud. Tänaseks on aga just keelpillimängijate arv kasvanud rekordiliselt. Kassetivooru oli viiuli vanemasse rühma registreerinud ennast kaks korda rohkem lapsi kui suutsime vastu võtta. Kolme pilli A- ja B-vanuserühma võtsime seekord vastu 85 mängijat. Võistlus toimub üle aasta. Narva konkursi pärast jätsime nüüd kaks aastat vahele, et Eestis oleks ühel aastal ikka üks rahvusvaheline konkurss.

    Kuidas kutsute oma konkursile?

    Põhiliselt ikka meili teel ja kodulehekülje kaudu. 2000. aastal kutsuti meid EMCYsse, Euroopa noorte muusikute konkursside liitu – selle kaudu levib informatsioon. Siis saadame veel koolidesse, või kui Eestist tuttavad lapsed käivad teistel konkurssidel, anname oma buklette kaasa. Konkurss on nüüd kümme aastat käinud ja algusaastatel, kui Internetti polnud, sai tohutult kirju posti pandud ja vaadatud, kuidas saab vähemate kuludega. Märt Hunt pani Peterburist posti üle 130 kirja Venemaale – kõik kolkad, kust meiega oli ühendust võetud. Pärast tuli välja, et hea, kui 30 jõudis kohale. Märt sõitis ise Venemaale, kleepis kaks tundi postkontoris marke, ja lõpuks ikka keegi ei teadnud…

    Mis maadelt siis seekord tuldi?

    85 osavõtjast oli eestlasi ainult 33, tuldi 19 maalt – senine rekord. Palju tullakse Venemaalt (väga tugevaid mängijaid), ka Lätist, Soomest, vähem Leedust. Sel aastal oli osavõtjaid veel Iirimaalt ja Norrast. Aga üldse on olnud mängijaid 26 maalt.

    Laste konkursse ju maailmas palju pole. Millest olete ise õppinud?

    Lätis ja Venemaal olen vaatamas käinud, aga muidu oma lastelaste ja pedagoogide käest uurinud, et millest on neil vajaka jäänud, mis häirinud. Tavaliselt jääb puudu harjutamisvõimalustest. Kui väike laps on sõidu pealt tulnud, kipub vorm käest ära minema, kui ta piisavalt pilli taga olla ei saa. Lapselaps Mihkel Polliga käisin ise ühel Venemaa konkursil kaasas, seal oli suur segadus – klassi said vaid kõige kärmemad. Tahan, et meie konkursil oleks kõikidel võrdsed tingimused.

    Osa konkursse korraldab mingi kool ja siis tavaliselt ühel erialal. Meil on kolm eriala ning kolm žüriid – nagu oleks kolm konkurssi. Üks suur magnet just välismaalastele on see, et saab mängida kammerorkestriga (kolm viimast aastat on olnud dirigendiks Toomas Vavilov). Teine eripära on see, et kõik lapsed saavad esineda mingil kontserdil. Muidu sõidab laps näiteks Krasnojarskist suurte vintsutustega siia, mängib kümme minutit ja siis öeldakse, et võid koju tagasi minna, midagi sa ei saa. Seni esinesid ühel kontserdil keelpillimängijad ja teisel pianistid, ja siis veel lõppkontsert. Kuna aga need kontserdid läksid liiga pikaks, suunasime noorema grupi esinema koolidesse. Käisime inglise kolledžis, Gustav Adolfis ja Vanalinna Muusikamajas – saalitäis samaealisi lapsi kuulas neid suure rõõmuga!

    Kolmas eripära – konkursi auhindadeks on Eesti kunstnike originaalteosed?

    Oleme saanud kingitusena või ostnud maale ja skulptuure sellistelt kunstnikelt nagu Valli Lember-Bogatkina, Epp Maria Kokamägi, Aapo Pukk, Navitrolla ja Tauno Kangro (viimati tegi kaks õnneelevanti). Sellega saadame ka eesti kunsti maailma, lapsel jääb see maal ju aastakümneteks seinale rippuma. Ja siis veel kohustuslikud palad, mida tellime Eesti heliloojatelt – see kõik levib. Lepo Sumeralt tellitud lugu “Kolm maailmaimet” nõuti nüüd juba Lõuna-Aafrikas, kaugemale ei saagi enam minna! Ja eripära on ka sõbralik atmosfäär. Varem käinud lapsed tervitavad üksteist rõõmuga, pole konkurentsi hirmu ega kadedust. Kes käinud, tahavad kõik tagasi tulla.

    Kes on olnud kõige erilisem esineja?

    Kolm aastat järjest on käinud üks väike poiss Kamõšintsev Sverdlovskist. Esimesel korral oli ta 7aastane, aga väga väikest kasvu. Meil oli tükk tegemist, et üldse leida tool, nii et pill ja jalad maha oleksid ulatanud. Tšello oli tal vioolasuurune. Inimesed hakkasid naerma, kui ta lavale tatsas. Väga eriline oli üks väike Austraalia tüdruk Hemma. Kui tal oli orkestriga esimene proov, siis tema jaoks oli see nii uus ja lõbus, et ta ainult naeris. Vaatas ringi ja naeris.

     

  • Sada pensionisammast

    Kaarel Tarand

    Kultuurikaubad eraldi peatükina statistikas üldse ei eksisteeri. Tõsi, kaubajaotisest X leiame grupi 49 ehk “Raamatud, ajalehed, pildid jm trükitooted; käsikirjad, masinakirjatekstid, …”, mida 2004. aastal veeti välja 343 ja mullu 588 miljoni krooni eest. Selge see, et põhiliselt ei veetud välja mitte käsikirju, vaid ikka trükitooteid. Näiteks Soome kirjastajad armastavad meie trükikodades oma raamatuid trükkida.

    Eesti kirjastused, vähemasti need, kus raamatuid välja antakse, ei ole kaugeltki nii rikkad, et minna rahvusvahelisi turge vallutama. Neil võib isegi portfellis olla väga heade eesti kirjanike väga häid käsikirju, aga turule tungimiseks vajalikku raha ega inimesi mitte. Pealegi, need käsikirjad on olulise puudega, nad on nimelt eestikeelsed. Välismaal on neid inimesi, kes oskavad eesti keelt ja tunnevad huvi kirjanduse vastu ning kellel on lisaks ka häid suhteid suurte kirjastustega, käputäis. Müts maha iga tõlkija-estofiili ees, kes on suutnud meie kirjandust teistesse kultuuridesse vahendada. Eestlased on nendest võimalustest maksimumi välja pigistanud.

    Riigi poliitikadokumentidest leiame kultuuriekspordi kirje välisministeeriumi eelarvest. Nii umbes 10 miljonit krooni aastas. Selle avaliku raha toel käivad teatrid, orkestrid ja koorid välismaal esinemas, kirjanikud messidel, kunstnikud ja filmitegijad festivalidel. Tehakse näitusi. Aga see kõik on parimal juhul ühekordne tegevustoetus, mitte majanduslikule kasule rajatud sihipärane investeering. Eriti kirjanike puhul. Milline on tõenäosus, et pärast kuskil messiboksis eestikeelsete luuletuste või proosakatkete lugemist astub kirjaniku juurde kirjastaja ja ütleb: “Sa oled geniaalne, sinuga teeme nüüd suurt äri!”? Peaaegu olematu. Kirjanik ei saagi ise süstemaatilisele müügitööle pühenduda (tal puuduvad selleks nii oskused, himu, aeg kui ka raha). Ainus, kelle abikäsi võiks olla piisavalt tugev, ongi riik. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus toetab küll alanud aastast mõnel üritustel käimist (“Midem”, “Berlinale”, Frankfurdi raamatumess), aga nii veidrate asjadega nagu eesti kirjanike vaimsete saaduste ekspordi toetamine (veel) ei tegele.

    Kui usume, et tekstid on tähtsad eestlaste loomuse mõistmiseks, siis peaksime piltide, helide ja aine kõrval katsuma ülemaailmselt ka sõnu levitada. Silmas pidades, et väikeriigi julgeoleku üks nurgakivi on positiivne tuntus üle maailma. Ja ei piisa sellest, et peaminister X tunneb liidukantsler Y-it ja diplomaat N agent P-d. Ei piisa isegi kaitseväe operatsioonidest kaugetes mäestikes ja kõrbedes. Lihtinimesed peaksid meist kuulnud olema ja harjunud meid mõttes omade hulka lugema. Kui valijad on kindlad, ei vea ka riigid raskel hetkel alt. Muidugi võiks Hollywoodist ka Eesti-ainelise kultusfilmi välja lobida, aga alustagem väiksematest asjadest.

    Lihtsustatud skeem võiks välja näha umbes selline. Eesti elavate kirjanike, mitte surnud klassikute teoste hulgast valitakse (ekspertide abil, mitte üldrahvalikul mobiilihääletusel) välja näiteks 100 teost, millel oletatavasti on öelda midagi ka sihtturgude lugejatele. Need raamatud tõlgitakse maksumaksja raha eest valikuliselt inglise, saksa, prantsuse või hispaania keelde. Keskmise tõlke hind 100 000 krooni oleks tunduvalt suurem praegusest reaalsusest ja kokku läheks kõik maksma 10 miljonit krooni.

    Aga see on alles algus ja maksimaalselt pool kulu. Osa ärikontaktide loomist võib veeretada kultuuriatašeede õlgadele, aga need on palgal ainult üksikutes suurlinnades. Eesti instituut võib teha pisikese osa tööst, samuti EASi välisesindused. Ent hoopis kindlam on palgata käsikirjaportfelliga tegelema mõni tunnustatud müügiagent New Yorgis, Londonis, Pariisis jne. Ütleme, et igale agendile tuleb maksta kokku miljon tingimusel, et ta müüb aasta jooksul edukalt maha 20 käsikirja. Seega on stardikulu 15 miljonit.

    Mis me vastu saame? Kui tagasihoidliku autorilepingu järgi kuuluks kirjanikule 10% müügitulust, tähendaks see, et vähem kui 100 000 eksemplari läbimüügi pealt oleks autor kroonides miljonär ja riik oleks ainuüksi tulumaksuna oma investeeringu tagasi saanud. Kui kõik ei lähe nii laitmatult (näiteks ilmneb, et meil polegi sadat rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist kirjanikku välja panna), siis on stardikulu lihtsalt väiksem. Aga need, kes katse läbivad, on pikaks ajaks kindlustatud, turul sees ja võivad edaspidi juba loomise käigus arvestada sellega, et mõistetav tuleb olla ka kaugetel maadel, mitte ainult kodukülas. Ja ükski neist ei ole vanuigi sotsiaalhoolekande kaudu maksumaksja kaela peal, vaid ise rikas. Lihtne.

     

  • ILMUS KUNSTIAKADEEMIA SISEARHITEKTUURI JA MÖÖBLIDISAINI AASTARAAMAT 2009-2011

    Solveig Jahnke

    Äsja ilmus Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna aastaraamat-almanahh. Teos käsitleb osakonna tegemisi aastatel 2009-2011 ning on järjelt juba neljas. Aastaraamat annab kena ülevaate põnevamatest projektidest (uue kunsti keskus, maakool, linnamööbel) ning õnnestunumatest töödest alates toolidest ning lõpetades maalidega. Põhjalikumalt on tutvustatud magistritöösid, mille seas on näiteks Reet Sepa nõukogudeaegse tüüplasteaia rekonstrueerimisprojekt ning Liisa Põime Eesti Pekingi saatkonna mööbel.

    “Teeme oma tööd rahuliku meele ja selge peaga – kõik, mis on materjalipärane, on tavaliselt ka ilus,” leiab professor Toivo Raidmets tegemisi kokku võttes.

    Esmakordelt on antud ka ülevaade õppejõudude huvipakkuvamatest uudisteostest ning loomingut kannustavatest ideedest.

    Raamatu koostajateks on osakonna juht professor Toivo Raidmets ning arhitektuuri- ja disainiuurijast külalisdotsent Karin Paulus, toimetajateks Karin Paulus ja Kadri Tonto. Teose kujundasid Heino Prunsvelti ja Ranno Ait´i juhendamisel III kursuse üliõpilased.

    Teos on nii eesti- kui ka ingliskeelne ning seda saab osta Eesti Kunstiakadeemia raamatukogust (Estonia pst 7) ning peagi ka raamatupoodidest.

  • Ensemble Bipolari debüüt

    Mirje M?la

     

    Eesti muusika päevade üks terviklikkuse mõttes õnnestunumaid kontserte kõlas uuelt ansamblilt Bipolar, mille eestvedaja on pianist Kadri-Ann Sumera, kes on ühteviisi kodus nii klassikalise kui uue muusika sfääris ja viimaste aastate jooksul esitlenud väsimatult küllaltki erinevaid projekte. Ensemble Bipolar sündis Kadri-Ann Sumera vajadusest osaleda uue muusika ansamblis. Sumera eeliseks oli paari aasta tagune osavõtt Ensemble Moderne’i akadeemiast Frankfurdis. Aasta jooksul teostati maailmakuulsa nüüdismuusikat esitava ansambli tiiva all harjutusi uue muusika valdkonnas ja tegeleti esiettekannetele väärilise interpretatsiooni otsimisega.

    Aasta vältel kogetu on liitnud Sumera saksa päritolu muusikutega, kes moodustasid Bipolari ühe n-ö polaarsuse, teiselt poolt kolm eesti muusikut, lisaks Sumerale Villu Vihermäe (tšello) ning Jandra Puusepp (saksofon). Rõhutamist väärib, et nädalajagu kontsentreeritud proove päädis ansambli igati õnnestunud debüüdi ja kontsertidega lisaks Tallinnale ka veel Tartus ja Viljandis. Ansambli kavas Eesti muusika päevadele kohaselt eesti helitööde esiettekanded Kristjan Kõrverilt, Kerri Kottalt ja Malle Maltiselt. Prooviperioodi aegu oli interpreetidel tõsisem kontakt neist kahega, Kõrveri ja Maltisega.

    Kontserti alustas jõuliselt Kristjan Kõrveri “Gratis dictum”, interpreetide sõnul üks keerulisemaid teoseid juba nootide rohkuse tõttu. Avaakordide särisev energia viis meid XX sajandi meistrite maailma. Interpreedid kiitsid tämbrileide ja avastasid teosest Boulezi-Messiaeni kirkust. Kuulajana tuli meelde, et Kõrveri jaoks on meistrid nagu Lutosławski, Xenakis, Messiaen, Ligeti, Penderecki ja Boulez head kodused tuttavad. Miks Kõrver soovib neist taustsüsteemidest loobuda, nagu ta kirjutab oma teose annotatsioonis, on omaette küsimus. Vastuse oma käekirja kujunemisel annab ta tulevaste teostega ehk ise. Hetkel näis sisenemine akordidest palistatud sammaspaleesse igatahes üllatav ja teos ise vaheldusrikas ning saavutatud kulminatsioon töötas jõuliselt. Siia vahele veel mõned saksofoni eestvedamisel esseed, mida värvisid sissejuhatavalt või kajana ansamblis osalenud instrumendid, lisaks xenakislik kaos löökpillide suunast. Ent see pole kopeerimine – see ongi helilooja maailm, kes loomuldasa aastaid tõsiselt uurinud meistrite loomingut.

    Saksa poole pealt kõlasid teosed heliloojatelt, kes pikemat aega seotud saksa kultuuriruumiga, ehkki ei pruugi olla saksa päritolu. Ja neilt olid kavasse valitud mõned triod. Gerhard-Müller Hornbachi dodekafoonilisel teemal põhinevas suhteliselt heakõlalises trios oli tunda habrast kalligraafilist käsitlust. Õrna romantilist meloodiajoonist värvisid vastastikku kolm instrumenti, mõõdukas tempos kulgev muusikaline meditatsioon oli selgete liigendustega ning teose lõpuosa iseloomustas võluvalt viimistletud retoorika. Kontserdi teises pooles võis Islandi jäist hingust kogeda Steingrímur Rohloffi mehaanikate külmutamist tekitavas teoses pealkirjaga “Trio külmunud kummalisele mehaanikale” tromboonile, saksofonile ja klaverile.

    Šveitslase Klaus Huberi “Ajatuse hingus” tugines Purcelli Chaconne’ile ooperist “Dido ja Aeneas”. Teos hingas kontserdisaali endasse haaravalt, instrumentalistid olid asetatud lisaks lavale nii saali tagumisse nurka kui keskele. Sellest ruumilisest kaugusest improviseerisid muusikud aleatooriliselt kogu helitöö ja seda algversiooni flöödi soolopartii alusel. Teost oli lummav kuulata, nii interpreetide intiimselt kuulajale lähemale tuleku mõttes kui ka muusikute poeetiliste lahenduste labürinti sattudes. Tromboon Purcelli aega tagasi viiduna tekitab pealegi hoopis teistsuguse, pigem vaimuliku muusikaga seotud konteksti.

    Lisaks kõlas kontserdil veel Kerri Kotta meeldejäävalt lihtsal rütmilisel algimpulsil põhinev “Veateade”. Ning õhtu vajus vaikusesse läbi Malle Maltise muusikaliste sosistamiste rohke poeesiast tulvil teose “Flux de bouche”. Siin oli detailitundlikkust pianissimo’s nõudev partii pea igal interpreedil. Klaver oli selles faktuuris taandatud kandlelaadseks n-ö keeltel krõbistamiseks.

    Nädal on tegelikult see aeg, mille jooksul valmistab kava tavaliselt ette ka konstantselt koos püsiv muusikaline sootsium. Bipolar on dirigent Manuel Nawri käe all süvenenult proove tehes saavutanud nädala jooksul reaalselt eksisteeriva ning mängijad omavahel suhtlema ning kuulama paneva ja kindlasti mitte igava muusikalise organismi. Kontserdist jäi meelde väga erinevaid kõlavärve, muusikalises mõttes tuleks kiita üllatavat terviklikkust. Justkui oleks heliloojad olnud omavahel e-klubis ja pannud paika, kes millist rolli sellel kontserdil peaks täitma.

  • Sõnavabaduse murdeiga

    Kaarel Tarand

    Möödunud sügisel läbi viidud üle-euroopalise küsitluse andmetel ei peeta kuskil Euroopas sõnarelva nii ohtlikuks, et seda terviseriski allikana üldse nimetataks. Suurimaks ohu allikaks peetakse hoopis keskkonnareostust (isiklikku kokkupuudet ja sellest tulenevat kahju tervisele peab tõenäoliseks 62% vastanutest). Järgnevad liiklusõnnetused (51%), tõsised haigused (49%), tervistkahjustav toit (42%), muud ohtlikud esmatarbekaubad (42%), kuritegevus (31%) ja lõpuks terrorism (20%). Ilmselt ei oska Brüsseli sotsioloogid uneski näha, et mõnes ELi liikmesriigis võidaks pidada tervistkahjustavaks või eluohtlikuks tegevuseks ajalugu ennast või olnust kas või ainult rääkimist. Aga võta näpust, Eestis käib just selle ümber tants kogu vabaduse aja ning viimane, möödunud sügisel alanud tuur on kuidagi eriti hoogne.

    Räägitagu okupatsiooniajast, sõjasündmustest või avalike tegelaste rollidest iseseisvuse taastamisel, laias laastus taandub kõik ikka sõnavabadusele. Muljetavaldavalt defineeris sõnavabaduse piirid akadeemik Karl Rebane 14. II Eesti Päevalehes: “Enne kui ütled, veendu, et see on tõene; kui on tõene – siis kas see on viisakas; kui on tõene ja viisakas – ega see kedagi ei haava. Kui pole ka viimast ohtu, siis ütle – kui ilma tõepoolest ei saa.” Just õpetussõna lõpp on tähenduslik, sest käsitleb sõnavabaduse kasutamist kui viimast hädaabinõud ja peab arvamuse avaldamisest hoidumist vooruseks. Mõnevõrra üllatuslikult on Rebane endale nüüd saanud sekundandiks aastaid sõnavabaduse eestkõnelejana tuntud Marju Lauristini. Veel üllatavam on aga, et Lauristin soovitab anonüümsuse lipulaeva Delfi asemel alustada sõnavabaduse piiramist hoopis avalike autoritega Sirbist (vt tsitaati karikatuuri all).

    Rebase seletus on põhiseaduse 45. § ülikitsas kui mitte koguni mõtet moonutav tõlgendus. Põhiseaduses nimelt seisab: “Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.” Kas tõesti on see õigus kaitse alla võetud kirjutamata, st varjatud sooviga, et kodanikud seda siiski võimalikult vähe kasutaksid? Vähe usutav. Pigem seisab põhiseaduses ikka soovitus oma õigusi täiel määral kasutada, võttes arvesse üksikuid piiranguid. Need kehtestab riigikogu ja ainult need piirangud ongi olemas. Kõik ülejäänu on vaid igaühe arvamus sõnavabaduse piiride paiknemise ja kehtivuse kohta. Igaühel on vaieldamatult neiks arvamusteks täielik õigus. Kuid nende arvamuste järgimine ei saa kellelegi teisele kohustuslik olla.

    Eesti õigusloome uuem ajalugu on täis katseid vaba mõtte levikut seadustega piirata. Õnneks on suurem osa neist viljatuks jäänud. Vastasel juhul oleksid Eesti kohtud sõnaseletuste andmisega (kas tegu on sarkasmi või pilke, iroonia või mõnitusega?) hullemini koormatud kui Tartu semiootikud, kelle juures toidu- ja tarbekaubad Eesti õigussüsteemi tellimusel järjepanu ekspertiisis käivad. Ummiktee.

    Võimalik, et raskused sõnavabaduse talumisel on paratamatu, ent mööduv nähtus, nagu vistrikud murdeeas. Sel juhul ei maksa pöörata suuremat tähelepanu nõuetele kehtestada väidetavalt sõnavabaduse kvaliteeti parandavaid piiranguid. Kuid tasub siiski mõelda, kuhu jõuame, kui rakendame ka ainult ranget kirjutamata normi, kurikuulsat “head tava”, mis viib järjest sõnu, väljendeid ja eriti kujundeid avalikust kasutusest välja. Kes selle üldse saaks määrata, millest ja kuidas on vabas ühiskonnas sünnis rääkida? Arvamusliidrid ja autoriteedid? Rahva valitud riigikogu ei võta ju ealeski seda sorti teemat töösse.

    Äärmusliku variandina tekib olukord, kus meie avalikud sõnavõtud kõlavad nagu koolimatemaatikas õpitud teoreemid ja lõpevad eranditult tõdemusega MOTT. Et loodus tühja kohta ei salli, siis millega täituvad augud avalikes juttudes? Tagaseljarääkimise ja kuulujuttude levitamisega, mille puhul rääkija jääb varju, anonüümseks. Ja see kõik on ju alles hiljuti olnud, teada-tuntud tagajärgedega. Anonüümsust pole põhjust keelata, aga kui seda mitte soosida, siis küllap see taandub oma loomulikku perifeersesse kohta ka Internetis.

    Marju Lauristin nimetab mind stalinistiks. Mina võin teda näiteks professoriks tituleerida. Publik otsustab, kas õigus on ühel, teisel, mõlemal või mitte kummalgi. Aga see polegi tähtis, vaid ikka see avaliku nimetamise õigus ja vabadus ise koos juurde kuuluva hea tavaga nimetamist ka põhjendada. See vähendab irratsionaalset hirmu ja harjutab ühiskonda sõnavabaduse kui paratamatusega, mille üle pole mõtet viriseda. Paratamatused virinast ei muutu.

     

     

     

  • artu Kõrgem Kunstikool osaleb Disainiöö näitustel

    Piret Kaevats

    Tartu Kõrgem Kunstikool osaleb Disainiöö näitustel erinevate eksponaatidega

    Täna, 20. septembril avatavatel Disainiöö näitustel esitletakse Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK) mööbli- ja tekstiiliosakonna tudengite ühisprojekti PINK ning mitmeid viimastel aastatel mööbliosakonnas ja nahadisaini osakonnas valminud diplomitöid.

    PINK on pikaajaline projekt, mille sünni ja toimimise mõtteks on olnud koostöö. Koostöö erialade vahel, tudengite ja õppejõudude vahel, koostöö erinevate partneritega on andnud projektile suuna ning muutnud kogu protsessi põnevaks ja mitmekülgseks. Valminud 8 tooteprototüüpi on olnud varem esil Stockholmi Mööblimessil, Tartus TKK galeriis Noorus ja Helsinki Metropolia Rakenduskõrgkooli galeriis. Projekt on andnud tudengitele palju väärtuslikke kogemusi nii disainiprotsessis osalemise kui ka tööde tutvustuse vallas.
    Projektis PINK osalevad TKK mööbli- ja tekstiiliosakonna tudengid Jaanus Paaver, Joonas Riisalu, Kadri Nutt, Kairi Lentsius, Kaisa Krusenberg, Kaisi Rosin, Kristi Haav, Kristina Allik, Kristjan Allik, Kätlin Lõbu, Mait Rätsep, Maria Sõber, Mario Kroon, Marju Nurk, Marko Siimann, Merike Neudorf, Sarah Kopli, Taavi Sööt, Tiina Ree. Projekti on juhendanud disainer Monika Järg ja sisearhitekt Jaak Roosi.

    Disainiööl on tervik jagatud kahe näitusepaiga vahel – seitse prototüüpi on eksponeeritud Disainielevaatoris Eesti disaini valiknäitusel ning kaheksas prototüüp Arhitektuuri- ja Disainigaleriis BRUNO nominentide näitusel. Kairi Lentsiuse ja Joonas Riisalu pink TWINS on valitud BRUNO nominendiks disainiprojektide kategoorias. (Lisainfo http://www.edl.ee/konkurss#7/196) Disainiprojektide kategoorias on BRUNO nominendiks valitud ka nahadisaini osakonna selle aasta lõputöö – Sille Sikmanni kingakollektsioon (lisainfo http://www.edl.ee/konkurss#7/190).

    Disainielevaatoris eksponeeritaval Eesti disaini näitusel on väljas ka mitmeid TKK mööbliosakonnas valminud lõputöid – Maria Rästa eelmise aasta lõputöö, mis on ETNO kaubamärgi all tootmises ning selle aasta lõpetajatest Mario Krooni keraamiline valgusti, kus uudsele vormile on peale kantud traditsioonilise portselanimaali mustrid. Samuti Kristina Alliku kasutajasõbralik, läbimõeldud ja funktsionaalne häll, kus erilist tähelepanu on pööratud kiikumise teraapilisele mõjule lapse selles vanuses. (Lisainfo http://www.disainioo.ee/et/sisu/lightthingsm.html)

    Ühisprojektide traditsioon mööblidisaini valdkonnas jätkub TKK-s ka sel õppeaastal. Uue projekti esimeses workshopis saavad tekstiilitudengid ettevalmistuse digitaalsetel źakaartelgedel mööblikanga valmistamiseks, külalisena juhtis workshopi Tuomas Tiitinen Helsinki Metropolia Rakenduskõrgkoolist.

    Projekti PINK on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital.

    Projektis PINK valminud toodete kataloogi saab vaadata siit: http://issuu.com/kadipuu/docs/bench_issuu

  • Olari Elts traditsioonide küüsis

    Toomas Velmet

     

    Ei ole midagi standardsemat kui eelmise reede ERSO kava: Johann Sebastian Bachi Prelüüd ja fuuga Es-duur, Franz Liszti Klaverikontsert nr 2 ja Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 7. Standardsem saab olla vaid lõunasöök: supp, praad ja magustoit. Kuid otsigem Olari Eltsi ning leiamegi kohe, et Johann Sebastian on Arnold Schönbergi seades ning üldine kavarutiin ongi ebastandardne Elts.

    Kaks XX sajandi heliloojat on kogunud kuulsust kui J. S. Bachi muusika seadjad. Esimene on kindlasti Ferruccio Busoni (1866–1924), kes arvas, et teab kõigist paremini, kuidas Bachi looming peab klaveril kõlama. Ning teine siis Arnold Schönberg (1874–1951), kuid tema huvid olid palju laiemad. Üsnagi põnev on teada, et Schönberg on seadnud eri koosseisudele Bachi, Beethoveni, Schuberti, Mahleri ja Regeri teoseid, aga ka Johann Straussi (“Roosid lõunast”) ja Luigi Denza (“Funiculi, Funicula”) “hitte”.

    Edasi läheb veel põnevamaks. Kui paljud meist teaksid või tunneksid selliseid Johann Sebastian Bachist ainult pisut nooremaid, et mitte öelda kaasaegseid meistreid nagu Matthias Georg Monn (1717–1750), Johann Christoph Mann (1726–1782), Franz Seraf Ignaz Anton Tuma (1704–1774), kui neist poleks huvitunud Schönberg. M. G. Monni klavessiinikontserdist Schönbergi kõrva-käe läbi tšellokontserdiks muundunud teos on olnud edukalt nii Jacqueline du Pre kui Yo-Yo Ma repertuaaris ja salvestistelgi. Prelüüd ja fuuga Es-duur BWV 552 (1739) on orkestreeritud 1928. aastal ja pärit Bachi kolmandast kogumikust pealkirjaga “Clavier Übung”. Suurele sümfooniaorkestrile tehtud Schönbergi seade on ühest küljest kui orkestratsiooni õpik, kuid teisest küljest möödunud sajandi alguse Bachi interpretatsiooni-esteetika suurepärane näide.

    Tahtmatult meenub meie maestro Roman Matsovi seisukoht, et Bachi looming on pigem gootika kui barokk. Tõde on äkki kolmandas tees, mis ütleb, et Johann Sebastian Bachi loomingut ei suuda keegi rikkuda. Bachi-Schönbergi Prelüüdi ja fuuga esitus demonstreeris aga hoopis meie ERSO võimekust, mis realiseerus hiilgavalt Olari Eltsi käe all. Sissejuhatus oli seega tõesti pigem gootilik.

    Järgnenud Franz Liszti Klaverikontserdi nr 2 ettekandel oli solist Mihkel Poll, kelle hiljutised hiilgavad saavutused on lugejatel ehk veel meeles. Veel kord on sel hooajal hea meel nentida, et publikuhuvi on meie koduste interpreetide vastu päris erk ning see kestab või on isegi tõusnud, sest otsustavaks on saanud ikkagi tase. Ja taset jätkub, selle tõestuseks Mihkel Polli Liszt. Olen üsna pidevalt jälginud Polli koduseid kontserte ning selle Liszti esituse järgi olen veendunud, et tegemist on päris uute ja küpsete kvaliteetidega nagu artistlik üleolek ja enesekindlus (Liszt!) ning kõrgemotsionaalsus professionaalse kontrolli raamistikus. Suurepärane oli ka solisti ja dirigendi-orkestri koostöö, ühesõnaga Poll-Elts on suurepärane duo. Publik nõudis lisa ning selleks osutus eelnevaga hästi kontrasteeruv Schuberti-Liszti “Der Müller und der Bach”.

    Kontserdi teise poole täitis Jean Sibeliuse Seitsmes sümfoonia, see nn rahu ja vaikuse sümfoonia nüüd juba väärika kontrastina kontserdisaali ümber toimuvale, kuna tegemist oli ikkagi 27. aprilli äreva õhtuga Tallinna kesklinnas. Kontserdisaalis oli aga midagi hoopis teisest ja paremast maailmast. Sibeliuse Seitsmes mõjus nagu palsam hingele ning arvan, et ka rahvuslikule eneseväärikusele. Vormiliselt on teos ju hästi keeruline, aga sel õhtul mängisid kaasa teised emotsioonid.

    Kui Santeri Levas väidab, et Seitsmes on Kuuenda sümfoonia kaksikõde (miks õde?), siis pärast Kristjan Järvi ja ERSO kangelastegu 2005. aasta 10. märtsil kui esitati need sümfooniad attacca, ongi tunne, et ühe esitamine on teise solvamine. Kuid publik võttis tänuga vastu ka ühe neist kaksikutest – ja Olari Elts on ebastandardne niikuinii!

  • Katk diagnoosiks, surm palgaks

    Kaarel Tarand

    See on üks habemega lugu, mis leidis toimumise hetkel mullu detsembris ka kriitilist vastukaja. Aga rahvusvaheliste organisatsioonide läkitatud ekspertidel on väikeriikides kalduvus tõusta eksimatute pooljumalate staatusesse ja jääda meie mütoloogiasse elama. Määratu annus kibedat tõde on paraku selles anekdoodis, kus küsitakse, mida mõtlevad eri rahvuste esindajad elevanti nähes – eestlane, teadagi, mõtleb: “Ei tea, mida elevant minust mõtleb?”

    Põgus pilk kaardile aitab igal koolilapselgi kindlaks teha, et Viru keskus asub Toompealt või Viru väravatest täpselt idas. Kui ükskõik millisest Tallinna vanalinna punktist tõmmata sirgjooni kirdesse, siis Viru keskus nende joonte alla ei jää. Viru hotelli ja tema nn poja võib ehitada kas või kilomeetri kõrgeks, UNESCO maailmapärandi komitee eksperdi professor Piccinato väide, et see “sulgeb vaate vanalinna kirdest”, sellest tõeseks ei osutu. Kirdest saab vanalinna vaadelda Tallinna reisisadamatest ja Miidurannast.

    Võimalik, et vale ilmakaare nimetamine oli näpuviga ja ainus pisieksimus väliseksperdi raportis. Oletagem heatahtlikult, et tegelikult tahtis ta kirjutada “kirde” asemel “kagu”. Sel juhul jääb Viru hotell tõepoolest eemalt vanalinna vaatlejale ette. Ent kes ja millistes punktides need võimaliku ehituse tõttu silmailust ilma jäävad vaatlejad üldse võiksid olla? Välisministeeriumi ja Olümpia hotelli joonel asujate vaadet Viru juurdeehitus enam ei ohusta. Sektori teine piir jookseb mööda Narva maanteed. Kõige rohkem võib Viru Poeg vähemasti teoreetiliselt kahjustada Gonsiori ja Maakri tänava vahelisel alal paiknejate vaatevälja. Ja sedagi vaid juhul, kui nad on roninud sealsete kõrghoonete kõrgematele korrustele, sest tänavatasapinnalt ei paista vanalinn niikuinii inimestele kätte. Majad on ees. Ainus erand ongi Gonsiori tänav, mida mööda südalinna poole sõitvad autojuhid saaksid vaadet nautida. Parem, kui neilt see võimalus ära võetakse, sest tihedas linnaliikluses on autojuhi ülesanne kogu tähelepanu liiklusele pühendada, igasuguste vaadete nautimine teeb juhi eluohtlikuks nii iseendale kui teistele.

    Tuleb välja, et ainsad, kes võiksid Viru Poja ehitamata jätmisest silmailu võita, on üksikute bürookõrghoonete kontoristid ja turistid Radissonis. Kogu asjast poleks põhjust nii pikalt rääkida, kui UNESCO eksperdi ekslik väide poleks saanud kohaliku poliitilise võitluse relvastuses tänaseni korratavaks kinnistõeks. Endine Tallinna volikogu juht Maret Maripuu naelutas selle viimati veel esmaspäevases Postimehes: “Asjaolu, et Viru poeg varjab vaate vanalinnale ning ei lisa linnaruumile head, peame kuulma UNESCO eksperdi, muinsuskaitsjate ja arhitektide käest ning linnavalitsuse vastus kriitikale on kinnimätsiv ja lausa agressiivne.”

    Kui poliitilise võitluse tööriistaks on valeväide, tasub alati küsida, milliseid tõelisi motiive selle vale abil kaetakse. Loogiline on arvata, et kui hotelli ehitatakse, häirib see teisi hotellipidajaid, sest konkurents ju tiheneb. Teine variant on see, et ettevõtjale loobitakse kaikaid kodaratesse tema varasema tegevuse, näiteks erakondadele toetusrahas väljendatud sümpaatia tõttu. Kolmandaks tuleb kõne alla opositsioonipoliitikule sülle kukkunud võimaluse ärakasutamine. Kättemaks on seda magusam, mida suurem on pihtasaanute arv. Viru Poja juhtum tabab korraga nii praegu pealinna valitsevat Keskerakonda kui ka poliitspektri paremal tiival Reformierakonnaga häälte pärast konkureerivat Res Publicat, kelle ridadest pärit meeri Tõnis Paltsi linnaehituslikest tundepuhangutest kogu lugu aasta tagasi alguse sai.

    Mõistagi kuulub nn poliittehnoloogia võttestikku ka professionaalsete huvirühmade ärakasutamine. Maret Maripuu kuulutab ajalehes, et 400 arhitektist koosnev arhitektide liit olevat üksmeelselt tauniva seisukoha Viru hotelli juurdeehitise suhtes välja ütelnud. Kas arhitektide liidu juhid saadavad seepeale välja protestiteate? Ega vist. Eriti tore on kujutleda Viru keskuse arhitekte Vilen Künnapud ja Ain Padrikut arhitektide üldkogul ennast ja oma loomingut hukka mõistmas. Pärast seda tuleks nad rahva kätte kivipildumisvõistluse märklauaks anda, sest mida muud ikka doktor Maripuu diagnoositud “katkuhaigetega” teha!

    Meenutan ka, et välisekspert saabus Tallinna Eesti ametnike initsiatiivil, siit läkitatud kaebuse ja palve peale. Professor Piccinato võib olla erand, kuid reeglina oskab iga karastunum ametnik või diplomaat väliseksperdist argumendi teha ning raportisse sobiva sõnastuse “sisse juua”. Antud juhul oli vaja teravdamist, mitte pehmendamist.

    Ühesõnaga, jutt vaatest vanalinnale ei kehti ja võiks ära lõppeda. Siis jääks ruumi arutelule selle üle, kuidas täiendada linnaruumi kujundamise reegleid nii, et otsused juba esimesel korral õiged ja üldist rahulolu pakkuvad välja kukuksid. Aga mu kisendus tõuseb ikka taevani, kui mõne munitsipaalpoliitiku rumalus varjab mõnel pärastlõunal minu vaate päikesele … kirdest.

     

Sirp