globaalne kliimamuutus

Meid oli seitsekümmend eesti naist küüditatute metsakomandos kommunistlikul Venemaal 1941. aastal. Kummalise kokkusattumuse tõttu kandis laager numbrit 1918, mis oli Eesti riigi loomise aasta. Me poleks seda teada saanud, kui poleks olnud Värdit. See oli Värdi, kes ühel päeval meile selle teate tõi – seisis saba liputades meie ees, kui me rampväsinult metsast tagasi saabusime, ning lasi suust kukkuda krabiseva pallikese, nagu öeldes: “Mängi minuga!” Seejuures, justkui nende olematute kujutlussõnade kinnituseks – loom ju ei räägi! – nõkutas ta oma lopendavate kõrvadega pulstunud peatutti kutsuvalt üles-alla. Ja läks silmanähtavalt kurvaks, kui keegi meist, ei mäleta enam, kes, võib-olla ma ise, kokkunätsutatud paberinutsaku pori seest üles korjas ja pihku pigistas. Enamaks – viskeks, naeruks, naljaks – polnud meil kellelgi pärast ränka tööd raielangil lihtsalt jaksu. Ma imestan, miks meie valvurid teda maha ei lasknud. Vastupidi, talle oli kõik lubatud, alates toidu näppamisest koka tagant köögist ning lõpetades klähvimisega nende peale, kellest sõltus meie kõigi elu. Ilmselt tõi koer laagrielu üksluisusesse pisutki vaheldust. Olin valvuritemaja aknast näinud, kuidas laagri ülem isiklikult koeraga mängib ning seda just sel viisil, millega osaliselt seletub teate sattumine meieni. Kuid ainult osaliselt. Nimelt muljus ta enda ees laual lebavatest paberitest palle ja viskas need siis koerale, kes nad lõugade vahele napsas, hetkeks õhku hüpitas ja maha kukkuda lasi ning siis põrandal käppade vahel veeretas, kuni järgmine pall teda tabas. Küllap oli see vaid armetu juhus, et ta tol korral sellega meie ette ilmus.

Ma ei mäleta, kes meist tolle arvu avastas. Loogiliselt pidi see olema keegi, kes paberitüki üles korjas. Ning kuigi ma mäletan selgelt tunnet, mis mul oli, kui mu sõrmed porise paberikäkra lahti harutasid, võis see liigutus, samuti nagu ka surmaohe või -oie, kuuluda ükskõik kellele meist. Olime nagu väikesed lapsed, kes mäletavad seda, mida teised neile on rääkinud. Ütlematagi on selge, mis meid selliseks oli muutnud: kurnatus, alatoitlus, vitamiinipuudus. Ning muidugi kohtlemine, mis meile osaks langes. Elasime miinusskaalal, sügaval augus või lohus. Olime pool- või veerandinimesed, värdjate kamp, kel pole sugu ega tundeid. Ainult jõetu seesmine pomin meenutas meile meie mõistuslikku olemust.

Paberil, mida mu külmast kanged sõrmed hoidsid nagu ilmaimet, oli surmatunnistus, kus seisis nimi, mis kuulus ühele meist. Kuid sellel polnud mingit tähtsust. Küllap seisid meie kõikide nimed kusagil kaustas, kust nad siis vajadusel välja võeti ja teise kausta pandi või kõrgemalseisvatele organitele edasi saadeti. See võisin olla ma ise, ma ei tea. Dokumendid olid ainsad, mis meid meie inimlikkusega siiani olid sidunud, ükspuha kui formaalselt või tingimisi, oli see side siiski reaalne.

See olin mina, kes koerale nime andis.

Läksin kongi tagasi ja ütlesin, et leidsin midagi, mis meid kõiki peaks huvitama. Ma salgasin maha nime, mida olin paberilt lugenud ning mis võis kuuluda ükspuha kellele… ja mulle.

“Tänage selle eest Värdit,” ütlesin. Kellelgi ei tekkinud mingit kahtlust, kes on Värdi – toosama koeralita, kes ilmus välja hommikuste kogunemiste ajal ja ootas meid, kui me tagasi tulime, kareldes ja rõõmsalt haukudes. Temale me olime – täiesti vaieldamatult – inimesed. Kas koer, kes tundis ära maskeeritud Odüsseuse, oli meie koera sugulane? Oo ei, kaugeltki mitte! Sealne lugu juhtus Ithakal ja isamaal. Siinne eikuskil. Kommunistliku Venemaa viimne Pavlov, kel polnud ajusid, mida oma katsete üldistamiseks vaja läheb, oli meie koera lähisugulane.

““… ja liha, mis välja peal murtud, ei pea teie mitte sööma, visake see koertele.” Kahjuks on mul algus meelest läinud.”

Nii rääkis Aili. Ta oli olnud teenijaks kirikuõpetaja juures. Talle oli terve piibel sõna-sõnalt pähe kulunud. Või õigemini need kohad, mida õpetaja oli oma kõnedes tarvitanud. Õhinast, millega ta neid sõnu ütles, oli aru saada, et ta oli oma õpetajat armastanud armastusega, mis ei pruukinud olla piibellik. Troika oli talle määranud 15+5+5. Ta pidi sellega leppima, kuigi oli lootnud enamat. Seda, mis ta oli teinud, ei saanud ajaga mõõta. “Meelde tuli!” hüüatas Aili. “Ja teie peate mulle pühad inimesed olema.””

Minu isa nimi oli Verdinand, meie, mina ja mu noorem vend, kutsusime teda Värdiks. See sobis talle. Nagu nüüd koerale, keda isegi mõned valvurid selle nimega kutsuma hakkasid. Kerge see neil polnud, aga nad püüdsid kõigest väest, see pakkus neile lõbu, nad suisa väänlesid naeru käes ja peksid kätega vastu põlvi, kui kuulsid oma kurgust väljumas võõravõitu heliklimpi, millel oli nii vähe ühist tolle peniga – koeraraisaga – , kes neid seni oli lõbustanud.

Paber käis käest kätte.

“Miks 1918?” imestas Ilse. “Kas sa siis ei tea?” noomisime teda. “See on meie riigi sünniaasta.” Kuid Ilse hakkas vastu: “Vabadus sünnib vihast.” Ilse mees oli olnud kordnik, ta lasti põgenemiskatsel (mis oli tegelikult vastuhakk) kohapeal maha. “Mina olen Paidest, seal on Jüriöö mälestussammas. Viha sündis siis. 1343 on tähtsam, see oli esimene kord, kui rahvas viha tundis. Oleks me siis, täisvihas, endale riigi teha suutnud, oleks see ka praegu olemas,” kuulutas ta veendunult. Ilse karistus oli väiksem – 10 aastat. Lakkamatult saatis ta taeva poole palveid, et tema kuritegu, milleks oli tema elu, leiaks väärilise karistuse.

Nii, paberi mõjul oma mälestustes tuhnides, leidis igaüks meist mingi arvuga väljendatava ja seostatava märgi, kust sai alguse miski, mille tähendus oli suurem, kui see eraelus võis olla. Meie varjusurmas olnud mõistus hakkas ühtäkki tööle. Me ei teadnud, kas kuskil Venemaa sügavustes asub laager või kinnipidamiskoht, mis on piinade ja alanduste tabelis tähistatud numbriga üks (nagu vesinik Mendelejevi süsteemis), kuid me lootsime, et kui me oma mäluarvudega kunagi sinnamaani välja jõuame, on meil selle ühe – esimese – kohta sobiv lugu seinalt võtta. Paraku seda ei juhtunud – üks võrdus nulliga, kõik esimesed kuupäevad, alates jaanuarist ning lõpetades detsembriga, olid puhkepäevad, vabastatud mälust ja mäletamisest. Meie sõnavahetus oli siiamaani olnud äärmiselt napp, piirdudes vaid kõige hädavajalikumaga. Ka nüüd ei pillanud me niisama asja ees, teist taga oma energiat. Lugusid ei teinud jäädvustamisväärseks ja riputamiskõlbulikuks – arvu abil nagu naelaga seinale – mitte nende pikkus (Ilse oma oli üks pikemaid) või esituse ladusus, milleks me keegi võimeline polnud. Ilma Ailita ei oskakski ma seda kirjeldada: ““Aga kõige Iisraeli laste juures ei pea koergi oma keelt liigutama, ei inimeste ega lojuste vastu…”” Seekord talle lõpp enam ei meenunud. Meie koeraga, meie Värdiga nii just oli – tema sõbrahaugatused – looma usaldus – sündisid tema esivanemate vaikimisest Niiluse kallastel. Kuigi me polnud juudid, polnud me ka inimesed.

Meie kongi sein kattus pikkamööda numbritega. Valvurid panid seda tähele, võimatu oli mitte märgata lusikavarrega seina sisse kraabitud maniakaalset mustrit, mis igal hommikul oli võtnud uue ja üllatava suuna, sööstes kord sabapidi lakke, siis sealt alla tagasi, nagu hullunud komeet. Nad ei osanud seisukohta võtta, mõni irvitas ja näitas sõrmega meelekohta. Oli ka neid, kes segipaisatud arvude massist püüdis leida süsteemi või põgenemisplaani, mis oli küll selges vastuolus sellega, kes me senimaani olime olnud – keeletud ja keelatud inimesed. Meiega polnud midagi peale hakata, meid polnud olemas. See, mida me tegime või mida eales me veel teha võisime, andis vaid tunnistust sellest, et olime omadega veel pügala või paari võrra madalamale laskunud.

Värdi oli lihtne tööline. Ma ei teadnud, kas ta on elus või on suur mure oma kalli tütre pärast ta tapnud. Meile toodi ka kirju. Kirjad toimetas meie
ni laagri ülem isiklikult. Tema nimi oli Polikarpov. Ta tahtis näha meie nägusid, kui me kirja kätte võtame. Ta oli nagu too kuulus, meie jaoks küll kurikuulus Pavlov, keda nähes koertel ila jooksma hakkas. Ma liialdan veidi, tegelikult oli see ju kell või tuli, mis puuri ees enne söögiandmist kõlisema hakkas või põlema läks. Ta oli õnnelik – Polikarpov, ma mõtlen. Emotsioonid polnud meil veel täiesti kaduma läinud ning kuigi see oli just tema, kes viis täide instruktsioonid, mis pidid meist tegema tundetu massi, nautis ta meile kirju andes nii oma töö vilju kui ka seda, et töö veel kaugeltki lõppenud polnud.

Mina kirju ei saanud. Iga kord, kui Polikarpov kirjadega lagedale ilmus (ta isegi sisenes seks puhuks kongi), heitis ta mulle pika pilgu. Kes ma selline olin, et mul üldse sugulasi polnud? Kas mu ema ja isa olid surnud? See erutas mindki, aga ma suutsin maha suruda oma südame äreva põksumise, mis muidu võinuks temani jõuda. Ema pärast ma nii ei kartnud, temale ei tulnud rängad saatuse löögid kunagi üllatusena, tema veri polnud kuum, vaid jahe. Nii oli ta suureks abiks Värdile, kelle nimes peegeldus tema sinisilmsus – kuigivõrd ka Verdinandis. Mind saadeti Siberisse minu mehe ja venna pärast, kes olid mõlemad kõrgetel kohtadel – mees pangas, vend sõjaväes. Riigis, mida ei tohtinud olla. Riigis, mille kodanike sulgudesse sulgemine oli Polikarpovi otsene ülesanne. Kommunism on bioloogiline mõiste, sotsiaalne “võrdsus” vaid kordab ning süvendab seda.

Esimese kirja kodunt sain ma alles 1943. aasta algul. Ning imede ime – see juhtus täpselt 24. veebruaril, mis on ju teada mis. Ning toojaks polnud meie armas koeralita, vaid Polikarpov. Tema näol võbeles kätt kirjaga minu poole sirutades arglik naeratus. Ma ei vastanud sellele, ei julgenud isegi kirja vastu võtta. Need paar meetrit, mis mind andja käest lahutasid, võisid mind reeta, minu keha või õigemini see, mis sellest järele oli jäänud, võis mind ära anda. Ootamatult sain tuge pähe karanud mõttest – Polikarpov ise kirjutab mulle! Selleks pidi ta mitte ainult pääsema sinna, kuhu kellelgi polnud juurdepääsu – minu hinge salasulgudesse – , vaid ta pidi ka tundma tähtsamaid fakte eesti rahva ajaloost ning ära õppima eesti keele. Võttes arvesse Polikarpovi sisemist enkavedeelikku intellekti ning laagri kirjut koosseisu, kus libe- ja libakeelsete kõrval oli ka neid, kes valdasid mitut keelt (mind mõistavad vaid need, kel on selja taga sama kogemus), polnud kahe viimase, ajaloo ja keele äraõppimine sugugi mitte võimatud ülesanded. Eesti naistes olin ma kindel, eriti pärast eespool kirjeldatud toiminguid, mille tagajärjel numbriteks muutunud arvud seinal nagu karussellis tulistvalu keerlesid ja pöörlesid, justkui kinnitades tuntud vanasõna: sõna puudutab sõna, miks siis mitte inimest? Mida suutis sõna, pidi suutma ka number! Ka meid tunti laagris ju pelgalt numbrite järgi, mida hommikustel loendustel valjult hõigati ja mis alatasa sassi läks, sest valvurid ei osanud arvutada. (Loeti rühmade kaupa, lõppkokkuvõtte andis ränkraske liitmistehe.)

Meilt alguse saanud komme levis teistessegi kambritesse, ka muu rahvas oli meie eeskuju järginud. Numbreid oli palju, enamasti olid need ka tõsiseltvõetavad, mis tähendab seda, et lugudes pidi veenvalt – vaikimisi – kohtuma ning ühte sulama isiklik ja üldine. Vältimaks õõnsat võltspaatost, tunnistan, et kui lugu oli isiklikus plaanis mõjuv, siis oli kannatajaks pooleks pigem ajalugu ja seda fikseeriv arv.

Kuid laagreid oli alati rohkem, neid, nagu ka “jutukaid” numbreid tekkis üha juurde.

Kirja lahti võttes sain kohe aru, et isaga on midagi lahti. Mu käed värisesid, mu pilk tuhmus, pisarad jooksid mööda põski alla. Olin närvivapustuse äärel veel enne, kui kirja sisuga tutvuda sain. Kui lugema hakkasin, olin täiesti külm – arvatavasti kaitses mu organism mind sellise ennetava reageeringuga. Minu soontes voolas ühtäkki mu ema veri. Olin ema ja seisin haigevoodisse aheldatud isa kõrval! Mu ema mulle kirjutaski, see oli tema tuttav käekiri, täishäälikute ühtlane voog, milles vaid kogenud silm võis eraldada klusiile – parimagi tahtmise juures ei saanud Polikarpov seda jäljendada! Kirjas polnud ainsatki parandust, mis näitas seda, et ema teadis, millest ja kuidas ta tohib kirjutada. “Värdil oli insult, vasak pool on halvatud,” kirjutas ema. “Nüüd ta juba paraneb.”

Mitte kunagi varem polnud ma kuulnud, et ema isa nimepidi kutsub. Ema jaoks oli isa alati isa, mõnikord ka Veranda. Võib olla sellepärast, et ta ise oli Veera ning ta sai nii, naeruga pooleks, anda aimu lähedusest, mis nende kahe vahel oli, kuid mis alati võinuks olla suurem – ühtesulamiseni, surmani! Muidugi ema teadis, et meie, minu ja mu vennakese jaoks oli isa Värdi. Minu silme ette tekkisid kõik need olukorrad, kus olime teda nii kutsunud, ja kuna neid oli palju, siis jätkus mul meenutamist mitmeks päevaks. Nii, selle ainsa sõnaga ehitas Veera (ema, luba, et kutsun sind nii!) silla minu ja kodu vahele, Värdi oli binokkel, kust paistis üks aken, mille tihedalt ette tõmmatud kardinate taga lamas ta ise.

Järgmisel päeval märkasin seinal arvu, mida seal varem polnud olnud. See oli 24! Ta seisis seal ja säras. Nagu mõni püha tempel piiblis: targalt noogutav 2 ja 4, kus kõike oli kaks korda rohkem – tarkus temas kobrutas ja noogutused ulatasid maani! Aili võinuks mulle sellest üht-teist rääkida, aga ma ei julgenud küsida.

Kas tõesti olin ma kellegi ees oma hinge paljastanud? See tundus mulle uskumatu, kuid nii see oli.

 

Kirjutan neid märkmeid Seevaldis. Tulin siia omal vabal tahtel – aeg-ajalt tabavad mind kollapsid, ma võin jala pealt maha variseda. Need algasid juba laagris. Kirjutan selleks, et oleks mingisugune tegevus, et mitte valust, meeleheitest ning ahastusest kõvasti karjuda.  Aeg on nüüd teine, elan vabal maal. Minu kirjutis jäi katki, jätkan…

 

Pärast sõda ja Suure Juhi surma hakati vange vabaks laskma. Esimene, kelle Polikarpov välja kutsus, olin mina. Ta andis mulle paberi, kus seisis mu nimi. Kui see ikka oli minu nimi? Vabalt võis see ka surmateade olla. Surnuid surma saata, mida lihtsamat saab olla, piisab vaid paberi õigesse virna panemisest. Seisin tardunult tema ees, ei julgenud isegi hingata. Selleks, et koju saada, pidin ma seda mitte tahtma, olema täiesti ükskõikne selle vastu, mis minuga tehakse. Sama printsiip valitseb muuseas ka hullumajas…

Tulin sellega toime, püsisin minu ette tõmmatud köiel tasakaalus, olin ja ei olnud ka. Liigutada ma ennast ei tohtinud, kartsin oma käsi, mis võisid paberit vastu võttes impulsiivselt Polikarpovi kaela ümber põimuda. Kuigi midagi sellist ei juhtunud, tunnen seda tunnet veel praegugi oma sõrmedes! Nagu ka vaikust, mis seisis müürina meie vahel ning millest meie pilgud läbi puurida püüdsid.

Äkitselt tundsin, et mu suus on tropp.

Kui mu sõrmed niiske paberikäkra ukse taga lahti rullisid, kuulsin lahtisest aknast norskamist – Polikarpov hingas läbi kurgu, tal olid ninas polüübid. Kuid paremini kui see, on mulle mällu sööbinud hääletu pilt – minu ees seisis Värdi ja liputas saba.

Samal hetkel kõlas pauk ning ma nägin, kuidas kuul koera pea purustas.

——

Eestisse tulin ma viiskudega. Viisk on oivaline jalanõu. Ta on kerge ja soe. Jalg ei külmeta kunagi. Vett ta küll ei pea, aga pole karta, et jalad hauduma lähevad.

Tallinnas läksin kõigepealt oma vennanaise juurde, kes andis mulle öömaja. Esimene küsimus oli muidugi minu isa saatuse kohta. Ella muutus kohmetuks, lasi silmad alla ja ütles: “Sinu ema on surnud”. Ning jäi siis vait. Pidin ise taipama, et ema surmaga oli ka isa surm lähedal või juba kätte jõudnud. “Värdi viidi pärast seda kroonikute haiglasse.” Nagu laagri-Ilsegi rääkis Ella minuga aeglaselt ning lause lause haaval, ju ta siis tahtis, et saatuse löögid tabaksid mind ükshaaval. “Sealt viisid julge
olekutöötajad ta minema.”

Kuidas küll tohiti arreteerida üle seitsmekümne aasta vana halvatud haige inimene? Värdi oli oma põetajatele näost särades rääkinud, et tema poeg käib temal iga päev külas. Felix oli 1944. aastal Rootsi põgenenud ja sealt edasi Ameerikasse – mis ime kombel sai ta nüüd isa külastada? Kuidas ometi võisid kaine mõistusega inimesed tema juttu võtta puhta kullana? Kujutluses võis ta temaga ju kokku saada, küllap saigi. Ka minu kujutlus hakkas kohe tööle, silme ette kerkisid kohutavad pildid isa arreteerimisest ja ülekuulamistest. Ma nägin, kuidas vanakene läheb longates püssimeeste vahel – vana tööline tööliste riigis. Kus on õiglus, kus inimlikkus? Neid ridu kirjutades näen oma isa ausaid ja häid silmi. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Ei, tuhat korda ei! On asju, mis kunagi ei armistu. Kus on kõigevägevam Jumal, kelle tahteta ei lange inimese peast juuksekarvagi? Mulle meenus koer, kellele olin andnud isa nime ning kelle toosama Jumal oli oma Raamatus vabastanud keelamise ja keeldude kaudu – vait! ära haugu! – igasugusest tähendusest ja lõpuks ka häälest. Koer oli koer. Aga Jumal polnud Jumal. Ja isa isa.

Mitu ööd järjest nägin öösel unes meie laagri numbrimustrit, kuhu püüdsin küüntega ja hammastega kraapida, ise seejuures valu tundmata, oma isa surma-aastat. Kuid ükski arv polnud see, ei muutunud numbriks – kibedaks looks.

Otsisin surnuaial üles ema haua. Meil on seal oma krunt, isa meisterdas selle ümber raudaia ja tegi suure raudristi, mille kinnitas kivvi. Isa, ei, luba, et ütlen sulle Värdi… Värdi mõtles, et saab selle aia sees, selle risti all oma kondikesi puhata. Kuid kõik on läinud teisiti. Värdist on teada vaid “sündis”, “elas” ja “suri.” See on elu seadus ja selle ees tuleb igaühel meist langetada oma pea.

Enne surma õnnestus mul ära käia paigas, kus seitsekümmend eesti naist, kellest oli järel umbes pool bussitäit, viiskümmend kaheksa aastat tagasi metsa langetasid. Kõik laulud olid selleks ajaks lauldud. Ka minu oma oli lõpukorral, üle saja aasta ei ela keegi. Aasta oli 1999, ilus arv, aga tühi, meie põletava numbrimustri jaoks kõlbmatu.

Nii ma mõtlesin, silmitsedes bussiaknast endisaegset põlislaant, kuhu nüüd oli aretatud väike vene küla ning pandud ta lääne moodi riidesse. Kõik oli muutunud – midagi polnud muutunud. Barakke polnud – barakid olid. Nägin üht läbi kumamas Lukoili bensiinijaamast, kus olime tankimiseks peatunud, teist hamburgeriputkast, mille poole kunagised, mõned isegi kaks korda küüditatud, vihmakeebid pea kohal näljas ja janus tormasid. Väljas oli selge koerailm – mitte ühe, vaid terve koeraarmee jaoks. Vihma kallas vihaselt alla, ometi jätkus tal jõudu igaüht veel eraldi jämedate sagaratega nuhelda. Ekskursiooni korraldus lonkas rohkem ja nähtavamalt kui ükski endine vang. Selles oli süüdi üks eesti turismibüroo, kelle nime ma siinkohal mainima ei hakka.

“Meil on siin üks koeraraisk.”

Nii rääkis meile McDonalds – üles kääritud siniste särgikäiste, karvaste käsivarte ning läikiva pealaega tüse mehejõmm, kes jutu järgi otsustades oli ukrainlane.

“Ta on täiesti metsik, käib vargil, raisk. Kedagi ligi ei lase, muidu teeks lõpu peale, mul on selle jaoks isegi püss olemas. See on ainuke nuhtlus, mis meil on. Muidu on kõik hästi.”

“Mis ta nimi on?”

Olin ma nii küsinud? Jah, tõesti, see olin mina! Kuid enne, kui vene-ukraina McDonalds sai vastata, märkasin silmanurgast läbi akna hallis vihmalaamas raheterasuurust, kõigest jõust meie poole tuiskavat tökatmusta täppi. Ei hakanud ootama, millal ta minuni jõuab, vaid tormasin niutsudes uksest välja.

 

Boriss Bazanov  Esinemine ettekandega kongressil (7th World Congress of Performance Analysis in Sport)  7000

Olle Kärner  Treeningutoetus  7000

Sirje Lund  “Eesti spordi aastaraamat 2005” tekstitöötlus  10 800

Juhan Maidlo  “Eesti spordi aastaraamat 2005” koostamine ja toimetamine  22 960

Juhan Maidlo  “Eesti spordi aastaraamat 2005” kaasautorite-statistikute töötasu  22 290

Ille Palm  Eesti nimekate sportlaste ja sporditegelaste mälestuste

  jäädvustamine Eesti Spordimuuseumis  5000

Lembit Peegel  “Eesti spordi aastaraamat 2005” esikaane ja värvipildipoogna fotode valmistamine  3900

Mats Piho  Stipendium “Noor ja andekas”  10 000

Jevgenia Rõndina  Stipendium “Noor ja andekas”  10 000

Raini Stamm  Osalemine teadusliku ettekandega XI ECSS kongressil Lausanne’is  7000

Inna Talving  Johannes Nittimi matuse toetus  3000

Kristina Ulitina  Treeningutoetus  5000

Kalle Voolaid  Osalemine ISHPES 8. seminaril “Sport, Nation, Nationalism” Ljubljanas  7000

Vahur Ööpik  Osalemine Kreekas rahvusvahelise olümpiaakadeemia konverentsil  5000

Eesti Aerutamis-

föderatsioon MTÜ  Osalemine Euroopa juunioride ja U-23 MMil Ateenas  25 000

Eesti Auto-

mudelispordi Klubi  Kiirusautomudelite Euroopa karikavõistluste etapi korraldamine  10 000

Eesti Autospordi Liit  Rahvusvahelise Autoliidu FIA Põhjamaade föderatsioonide

  aastakoosolekutel osalemine  7000

Eesti Autospordi Liit  Eesti autospordibaaside inspekteerimine ja radade litsentseerimine  35 000

Eesti Golfikeskus AS  Avatud golfiturniiri ja õppepäeva korraldamine  10 000

Eesti Invaspordi Liit  Kardo Ploomipuu ja Keit Jaanimäe treeningute korraldamine ja

  osalemine võistlusel Stockholmis  12 390

Eesti Invaspordi Liit  Liikumispuudega invasportlaste klassifitseerimine  10 000

Eesti Invaspordi Liit  Liidu spordilaagri korraldamine Tartumaa tervisespordikeskuses  10 000

Eesti Jahtklubide Liit  Eesti purjetamiskoondise osalemine Laseri klassi MMil Koreas  30 000

Eesti Jahtklubide Liit  Eesti purjetamiskoondise osalemine 470 klassi MMil Hiinas  30 000

Eesti Jahtklubide Liit  2006. a purjetamise EMi korraldamine klassis Zoom 8  45 000

Eesti Jalgratturite Liit  Raamatu “Jalgrattasport 120” väljaandmine  30 000

Eesti Jalgratturite Liit  Eesti U-23 maanteejalgratturite Euroopa meistrivõistluste Belgia

  ettevalmistuslaagri korraldamine  40 000

Eesti Jalgratturite Liit  Eesti juunioride maanteeratturite EM- ja MM-võistluste

  ettevalmistuslaagri korraldamine  60 000

Eesti Jalgratturite Liit  Kuni 23-aastaste ning nais- ja meeseliitratturite MMi ettevalmistuslaagri korraldamine  60 000

Eesti Jalgratturite Liit  Eesti maastikukoondise Itaalia treeninglaagri korraldamine  40 000

Eesti Jalgratturite Liit  Eesti naistekoondise ettevalmistus ja osalemine rahvusvahelistel võistlustel  30 000

Eesti Judoliit  Eesti judokohtunike seminari korraldamine  10 000

Eesti Judoliit  Judo järelkasvukoondise treeninglaagrite korraldamine ja võistlustel osalemine

  2006. a tiitlivõistlusteks ning 2007. a  EMiks ja MMiks ettevalmistumise raames  50 000

Eesti Judoliit  Eesti judotreenerite osalemine judotreenerite seminaril Saksamaal  7000

Eesti Judoliit  Liidu peasekretäri osalemine Euroopa judoliitude peasekretäride seminaril Maltal  7000

Eesti Kabeliit  II noorte mõttemängude festivali korraldamine  10 000

Eesti Karate

Föderatsioon  Karatetreenerite tasemekoolituse korraldamine  5000

Eesti Karate

Föderatsioon  Karatekohtunike koolitusseminari korraldamine  5000

Eesti Karate

Föderatsioon  Eesti koondise treeninglaagrite korraldamine ja osalemine

  karateturniiridel MMiks ettevalmistumiseks  10 000

Eesti Kardiliit  Kardisportlaste koolitus  5000

Eesti Kergejõustikuliit  Eesti koondise lähetamine Göteborgi EMile, ettevalmistuslaagrite ja

  treeneritele ning sportlastele seminari korraldamine  400 000 

Eesti Kergejõustikuliit  Eesti koondiste lähetamine Euroopa karikavõistlustele  100 000

Eesti Kergejõustikuliit  Saatesarja “TV 10 olümpiastarti” mitmevõistluse finaali korraldamine  25 000

Eesti Koolispordi Liit  EKSL koondise osalemine koolinoorte olümpial

  “Gymnasiade” ujumises ja kergejõustikus  15 000

Eesti Korvpalli

Kohtunike Kogu MTÜ  Las Palmases rahvusvahelise korvpalliföderatsiooni kohtunike

  koolitaja seminaril osalemine  7000

Eesti Korvpalliliit  Meeste rahvuskoondise ettevalmistus ja osalemine EM kvalifikatsioonimängudel  400 000

Eesti Korvpalliliit  Rahvusnaiskonna ettevalmistus ja osalemine EM kvalifikatsiooniturniiril  50 000

Eesti Korvpalliliit  Kuni 18aastaste neidude rahvuskoondise ettevalmistus ja osalemine EMil  50 000

Eesti Käsipalliliit  M 20 juunioride koondise treeninglaagrite korraldamine,

  kontrollmängudel ja EMi finaalturniiril osalemine  75 000

Eesti Käsipalliliit  EM finaalturniiri korraldamine  45 000

Eesti Käsipalliliit  Osalemine M 18 EM finaalturniiri loosimisel Prahas  7000

Eesti Laskesuusatamise

Föderatsioon  Kohtunike seminaride korraldamine  5000

Eesti Laskesuusatamise

Föderatsioon  Noortekoondise suviste treeninglaagrite korraldamine Otepääl ja Haanjas  15 000

Eesti Laskesuusatamise

Föderatsioon  Noorte võistlussarja “Viessmann Cup” korraldamine  10 000

Eesti Laskurliit  Eesti lasketreenerite koolituskursuse korraldamine  5000

Eesti Laskurliit  Eesti jahilaskmiskoondise osalemine EMil Mariboris   25 000

Eesti Laskurliit  Liidu delegaatide osalemine Rahvusvahelise Laskespordi Föderatsiooni peaassambleel  7000

Eesti Lauatenniseliit  Osalemine Euroopa noorte lauatennise meistrivõistlustel  10 000

Eesti Maadlusliit  Vabamaadluse õpiku väljaandmine  15 000

Eesti Maadlusliit  Raamatu “Maadluse ajalugu” väljaandmine  10000

Eesti Maadlusliit  Treeninglaagrite korraldamine ja osalemine võistlustel kreeka-rooma maadluse

  MMiks ettevalmistumise raames  30 000

Eesti Maadlusliit  Vabamaadluse juunioride ja täiskasvanute koondiste treeninglaagrite korraldamine

  ja osalemine võistlustel MMiks ettevalmistuse raames  40 000

Eesti Maaspordi

Liit Jõud  Eesti valdade XIV suvemängude korraldamine  15 000

Eesti Maleliit  Maletreenerite täienduskoolituse korraldamine  5000

Eesti Maleliit  Suurmeister Lembit Olli 40. sünniaastapäeva rahvusvahelise

  noorteturniiri korraldamine  10 000

Eesti Mootorrattaspordi

Föderatsioon MTÜ  Noorte ja juunioride motokrossi koondise osalemine juunioride MMil  20 000

Eesti Mootorrattaspordi

Föderatsioon MTÜ  Osalemine Euroopa Motoliidu kongressil Kiievis  7000

Eesti Olümpiakomitee  Õpetajate jätkuseminari “Olümpiaharidus koolis. Kooliolümpiamängude

  korraldamine” korraldamine  5000

Eesti Olümpiakomitee  Olümpiavõitja Jüri Tarmaku raamatu koostamine ja väljaandmine&n
bsp; 25 000

Eesti Olümpiakomitee  Olümpiavõitja Mait Riismani raamatu koostamine ja väljaandmine  25 000

Eesti Olümpiakomitee  Eesti Olümpiaakadeemia suvesessiooni korraldamine  5000

Eesti Olümpiakomitee  Osalemine Rahvusvahelise Olümpiaakadeemia 8. sessioonil rahvuslike

  olümpiaakadeemiate direktoritele  7000

Eesti Orienteerumisliit  Osalemine juunioride orienteerumisjooksu MMil  18 000

Eesti Orienteerumisliit  Osalemine Balti orienteerumisjooksu meistrivõistlustel  10 000

Eesti Orienteerumisliit  Üleriigilise noorte treeninglaagri korraldamine  20 000

Eesti Orienteerumisliit  Osalemine rahvusvahelise orienteerumise föderatsiooni IOF nõukogu töös   7000

Eesti Poksiliit MTÜ  Poksitreenerite kutsekvalifikatsiooni seminaride sarja korraldamine  15 000

Eesti Poksiliit MTÜ  Eesti Poksiliidu võistlusmäärustiku uue illustreeritud kommentaaridega

  redaktsiooni koostamine, väljaandmine ja digitaliseerimine ning AIBA

  võistlusmäärustiku eestikeelse tõlke avaldamine  5000

Eesti Poksiliit MTÜ  Osalemine EABA (Euroopa Poksiliit) kongressil Moskvas  6500

Eesti Ratsaspordi Liit  FEI võistkondliku takistussõiduvõistluse “Rahvuste karikas” korraldamine  45 000

Eesti Saalihoki Liit  Treenerite ja kohtunike koolituse korraldamine  10 000

Eesti Saalihoki Liit  U19 koondmeeskonna kontrollmängu ja treeninglaagri korraldamine  10 000

Eesti Spordi-

ajakirjanike Liit  Tegevustoetus  20 000

Eesti Spordiajaloo Selts  Trükise “Eesti spordi aastaraamat 1940 – 1949” väljaandmine  20 000

Eesti Spordimuuseum  Spordialase kirjanduse ja perioodika ning teatmeteoste ostmine ESM raamatukogule  20 000

Eesti spordiselts

Kalev MTÜ  Rahvusvahelise sulgpalliturniiri “Kalev International 2006” korraldamine  25 000

Eesti spordiselts

Kalev MTÜ  III Kalevi mängude finaalvõistluse ja võimlemispeo korraldamine  20 000

Eesti Spordiveteranide

Liit  Brošüüri “ESVL 40” kirjastamine  14 000

Eesti Sport MTÜ  Maavalitsuste, kohalike omavalitsuste ja maakondlike spordiliitude sporditöötajate

  koolituse korraldamine  10 000

Eesti Sportlaste Ühendus  Eesti olümpiasportlaste II kongressi korraldamine  10 000

Eesti Sportlaste

Ühendus  Uno Palu lähetamine Melbourne’i olümpiamängude 50. aastapäevale  25 000

Eesti Sulgpalliliit  Sulgpallitreenerite kvalifitseerimiskoolituse korraldamine  15 000

Eesti Suusaliit  Eesti Suusaliidu hooaega kokkuvõtva bukleti väljaandmine ning levitamine  10 000

Eesti Suusaliit  Suusatamise õppevideomaterjali (DVD) tootmine  25 000

Eesti Suusaliit  Eesti Suusaliidu järelkasvukoondise ettevalmistuslaagri korraldamine Sognefjelletis  25 000

Eesti Suusaliit  Kahevõistluse juunioride ja noorte koondiste osalemine hüpete ettevalmistuslaagrites   10 000

Eesti Suusaliit  Suusahüpete juunioride koondise osalemine “Coc Cup’il” ja selle eel laagris Saksamaal  10 000

Eesti Suusaliit  Eesti Suusaliidu delegatsiooni osalemine 45. FISi kongressil Vilamouras  7000

Eesti Sõudeliit  Osalemine U23 MMil Hazewinkel  40 000

Eesti Tennise Liit MTÜ Eesti 18aastaste ja nooremate vanuseklassi koondise lähetamine EMile Klostersis   25 000

Eesti Tennise Liit MTÜ Eesti 16aastaste ja nooremate koondise lähetamine EMile Itaalias  10 000

Eesti Tennise Liit MTÜ Liidu esindaja lähetamine Euroopa Juuniortennise Komitee kohtumisele Londonis  7000

Eesti Ujumisliit  Ujumistreenerite täienduskoolituse korraldamine  5000

Eesti Ujumisliit  Liidu olümpiakandidaatide Sloveenia treeninglaagri korraldamine ning osalemine EMil  75 000

Eesti Ujumisliit  Osalemine ülemaailmse ujumisföderatsiooni (FINA) maailmakonverentsil  6000

Eesti Ujumisliit  Liidu presidendi osalemine LENi kongressil  6000

Eesti Vehklemisliit  Naiskonna treeninglaagri korraldamine ja osalemine Torino MMil  20 000

Eesti Võrkpalli

Föderatsioon  Eesti rahvusmeeskonna osalemine “Euroliiga 2006” kolmel välisturniiril  40 000

Hiiumaa kergejõustiku-

klubi Hiike  Kergejõustikupäeva korraldamine  5000

Hiiumaa Orienteerujate

Klubi  Hiiumaa 45. orienteerumise karikavõistluste korraldamine  5000

Hiiumaa Spordiliit  Hiiumaa XV suvemängude korraldamine  15 000

Jõgevamaa spordiliit

Kalju  Jõgevamaa XII suvemängude korraldamine  15 000

Kirjastus Ilmamaa UÜ  Atko Viru mälestuste “Eluhelgus ja ajavarjud” väljaandmine  20 000

Kirjastus Olümpia OÜ  Koguteose “Kristjan Palusalu” väljaandmine  60 000

K-Klubi MTÜ  XVII Fred Kudu mälestusvõistluste korraldamine  10 000

Korvpalliklubi Kalevi

pojad MTÜ  Joann Lõssovi VII memoriaalturniiri korraldamine  15 000

Lääne maakonna

spordiliit Läänela  Läänemaa XIII suvemängude korraldamine  15 000

Orienteerumisklubi

Ilves  EMi ja MK etapi IT-teeninduse ja ajavõtusüsteemi korraldamine  50 000

Orienteerumisklubi

Võru  Kahe Torino OMi medalisti toomine “Wõro Rollerile”  10 000

Põlva Maakonna

Spordiliit  Põlvamaa XII suvemängude korraldamine  15 000

Põlva Spordikool  Eesti väikelinnade 37. suvemängude korraldamine  15 000

Pärnu Jahtklubi  Klubi 100. aastapäeva regati korraldamine  10 000

Pärnumaa Spordiliit  Pärnumaa 46. suvemängude korraldamine  15 000

Rakvere Spordikool  Virumaa väikelaste X kergejõustikupäeva korraldamine  5000

Rapla Maakonna

Spordiliit  Rapla maakonna XV suvemängude korraldamine  15 000

Saaremaa jalgratta-

klubi Viiking   49. Saaremaa velotuurile fotofiniši rentimine  15 000

Saaremaa tenniseklubi

Sinnet  Võistluse “Saaremaa Open 2006” turniiride korraldamine  15 000

Saaremaa Valdade

Spordiliit  Saaremaa valdade XIV suvemängude korraldamine  15 000

Spordiklubi Pärnu

Kahe Silla Klubi  Jüri Jaansoni kahe silla jooksu korraldamine  9000

Spordiürituste

Korraldamise

Klubi MTÜ  Kergejõustiku võistlussarja “BIG kuldliiga” suviste etappide korraldamine  50 000

Tallinna spordiselts

Kalev  Kergejõustikukooli tütarlaste võistkonna osalemine

  Euroopa juunioride karikavõistlustel Moskvas  25 000

Tallinnmeeting MTÜ  Eesti koolinoorte osalemine Bislett Camp treeninglaagris  10 000

Tartu Maaspordi Liit  XIII üle Saadjärve ujumise korraldamine  5000

Tartu spordiselts Kalev  XXIV Emajõe maratoni korraldamine  5000

Tartu Ülikooli

Akadeemiline

Spordiklubi  42. Gustav Sule kergejõustiku memoriaali korraldamine  15 000

Tehvandi

Spordikeskus SA  Võistluse “Saku suverull 2006” korraldamine  15 000

Viljandi maadlusklubi

Tulevik  Eesti rannamaadluse sarja viie osavõistluse korraldamine  10 000

Viljandimaa Spordiliit  Viljandi maakonna suvemängude korraldamine  15 000

Võrumaa Spordiliit  Võrumaa X suvepäevade korraldamine  15 000

 

Toetus à 6000 krooni

  Ernst Ehaveer, Vilma Eskola, Juta Kama, Eva Koitla, Urve Kullamäe, Viktor Laats,

  Juhan Maidlo, Selma Multer, Arvo Mõttus, Vi
lve Nummert-Maremäe, Richard Otstavel,

  Johannes Peets, Gunnar Päron, Meta Selg, Heino Sisask, Arvi Tammesalu, Hans Torim,

  Aleksander Tšutšelov, Mihhail Velsvebel, Vello Viirsalu, Tõnu Õim

 

 

 

 

Harold Lamb, Tšingis-khaan. Kõikide rahvaste valitseja.

Tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. Kunst, 2006.

 

John Man Tšingis-khaan. Elu, surm ja ülestõusmine.

Tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik. Pegasus, 2006.

 

Sel aastal on meie lugejani jõudnud kaks Tšingis-khaani käsitlevat monograafiat. Sellist buumi ei oska ma kuidagi seletada. Võimalik, et tegemist on pimeda juhusega, võimalik, et vastupandamatu huviga ajaloo vastu, võimalik, et ihalusega kellegi-millegi suure ja vägivaldse järele. Lambi raamatu ingliskeelne originaal nägi päevavalgust juba 1927. aastal, tegu on niisiis klassikaga.

Kus peituvad mongolite rüüsteretkede juured? Lamb seletab, et “meid valdab segadus, kuna Tšingis-khaan ei pidanud sõdu usu levitamiseks maailmas nagu prohvet Muhamed või iseenda ülendamiseks ja oma võimu kasvatamiseks nagu Aleksander Suur ja Napoleon. Mõistatuse lahendus peitub mongoli loomuse ürgses lihtsuses.” Tšingis-khaan võttis maailmast selle, mida pidas vajalikuks poegadele ja mongoli rahvale. “Võtmine toimus sõja abil, sest muid vahendeid mongol ei tundnud. Mida ihaldusväärseks ei peetud, hävitati, sest midagi muud ta sellega teha ei osanud.” Tõepoolest ürgselt lihtne. Mongoli rahvale oli vaja, järelikult tuli võtta. Naiivsevõitu õigustused segunevad teatava põlgusega, ent apologeetiline alge jääb määravaks kogu käsitluse jooksul. Lambi ei pane sugugi imestama, et ühel poolbarbaarsel rahval olid nii suured ja verised vajadused.

Vange ei piinatud, saadikuid ei tapetud, ühtegi poega, nõunikku ega väejuhti suur ja geniaalne juht ei hukanud, teab Lamb meile seevastu öelda. Tõepoolest, vangide piinamise kohta mongolite poolt on suhteliselt vähe andmeid. Võib oletada, et massilised tapatalgud ei jätnud selleks piisavalt aega. Saadikute teema väärib aga kommentaari. On teada, et mongolid, erinevalt mitmetest teistest rahvastest, saadikuid üldjuhul ei tapnud. Nii Lamb kui Man märgivad selle asjaolu ära, ei tee aga siit mingeid kaugeleulatuvamaid järeldusi. Mõned autorid seevastu (Gumiljov) näevad selles keskset probleemi. Passiivne vastupanu kurjale oli mongolite meelest suur vale, veel suurem vale oli valetamine ja reetmine, kõige suurem reetmine oli saadikute tapmine. Kui poleks olnud saadikute tapmist, poleks olnud ka sõdu. Ja usutavasti leidub neidki, kes seda usuvad. Mis puutub väitesse, et Tšingis-khaan ei lasknud hukata ühtki oma poega, siis vastab see kahtlemata tõele: oma vanima poja Džutši lasi hoolitsev isa salaja mõrvata.

 

Võim oli kõige võti

 

Kuigi originaalne kontseptuaalne alge ei kaunista kumbagi raamatut, on Lambi käsitlus sidusam ja loogilisem. Mani ilukirjanduslikult kaootilisse nägemusse on aga pikitud mitmeid uusi ja pikantseid fakte. Muu hulgas saame teada, et geneetikute väitel “…üks mees, kes oli elanud 12. sajandil Mongoolias, oli oma geneetilist materjali puistanud üle terve Euraasia.” Selleks meheks, kellel on praegu umbes 16 miljonit meesjärglast, saab olla ainult Tšingis-khaan. Mani raamatu kreedo ei kuulu kõige keerukamate hulka: “Võim oli kõige võti. Võita võim, hoida võimu, suurendada võimu – see oli tema eesmärk.”

Mongolite ennenägematut sõjalist edu on lõputult seletatud ja imetletud. Kõige selle juures ei tohiks unustada sedagi, et tegemist oli mitte ainult äärmiselt etnotsentristliku rahvaga. Tegemist oli rahvaga, kelle kinnisideeks oli tapmine, ja selles osas olid mongolid ülimalt leidlikud ja õppimisvõimelised. Erinevalt teistest, biofiilsetest (Frommi termin), elule ja loomisele orienteeritud rahvastest, olid varatotalitaarsesse sotsiaalpoliitilisse raamistikku surutud mongolid orienteeritud nekrofiilselt (Frommi termin), s.o surmale, tapmisele ja hävingule. Arvatavasti on mongolite edu taga olnud ka nende usk. Usk oma valitusse ja usk sellesse jumalasse, kes on nad valinud. Tšingis-khaanile on omistatud sõnad: “…sina Džurtšedai rabasid vaenlast. Sa lõid nad kõik põgenema: džurgiinid, tubegaanid ja dunhaiidid. Ja tuhat valitud Hori-Šilemuni ihukaitseväelast. Kui sa jõudsid peaväe keskpaigani, haavasid sa utšumak-noolega punapõskset Sangumi kaelast. Sellepärast avas Igavene Taevas meile väravad ja tee (“Mongolite salaajalugu”, § 208).” Teisisõnu, ka mongolid on olnud seda meelt, et Jumal aitab ainult neid, kes end ise aitavad. Peajumal Tengri (Igavene Taevas) nõudis “tõhusat” usku. Ent osa autoreid sellega ei piirdu. “Me näeme, et Igavene Taevas on jumal, kes küll aitab, ent nõuab oma kummardajatelt toimekust. See on aktiivsem jumal kui kalvinistlik gott, kes lunastab usu järgi, nõudmata tegusid (Gumiljov).”

Mongolite sõjad on lasknud ajaloo näitelavale ilmuda nähtavasti ühel kõige omapärasemal etniliste, religioossete ja poliitiliste jõudude konstellatsioonil, mida kunagi nähtud. Aastal 1256 alanud nn kollase ehk mongoli ristisõja ajal seisid vastamisi ühelt poolt Iraani mongolid (Hulagu), Süüria kristlased ja armeenlased ning teiselt poolt moslemid-mamelukid, Jeruusalemma kuningriigi ristisõdijad, Kuldhordi mongolid (Berke), grusiinid ning vähemalt osa vene õigeusklikke. Maailm näis olevat pea peale pööratud. Kogu Lääne-Euroopa juubeldas, kui Hulagu rüüstas Bagdadi, lootes ühtlasi mongolite kätega võtta moslemitelt püha maa. Ristisõdijad aga, kes olid mamelukkidega pidanud verist heitlust Jeruusalemma pärast, lõid viimastega liitu, keeldudes sõdimast koos mongolitest ebarditega.

 

Ohtralt arvulist materjali

 

Mõlemad raamatud sisaldavad ohtralt arvulist materjali ja see on sõdadest nõretava teema puhul üsna loomulik. Midagi tõsiselt uut kumbki autor selles osas ei ütle, tõenäoliselt pole tahtnudki öelda ja veel tõenäolisemalt ei suudakski öelda. Enam veel, mulle tundub, et ülimalt vastuolulisest numbriuputusest on autorid oma käsitluste tarvis teinud võrdlemisi nigela valiku. Ruumipuudusel piirdun ainult mõne näitega. Liegnitzi lahingus 1241. a aprillis astus mongolitele vastu 100 000 poolakat, tšehhi, Johanniitide ordu, Templiordu ja Teutooni ordu rüütlit (Man). Lambi järgi oli poolakate, bavaaride, Teutooni ordu ja Templiordu ühendväe suuruseks umbes 30 000 meest. Tõsi, Man möönab, et tema toodud 100 000 on äärmiselt ebausaldusväärne. Selles on tal kahtlemata õigus: väga tõenäoliselt ei seisnud mongolite vastas üle seitsme-kaheksa tuhande mehe (sealjuures mitte ühtki mitte ühegi ordu rüütlit). Sama palju või natuke rohkem võis olla mongoleid. Viimaste arvu kohta ei räägi kumbki autor targu midagi. Horezmi vallutamisega seoses ei ole Manile päris selge, kas Samarkandi kaitses 40 000 kuni 110 000 meest või väeosa (!!). Isegi kui eeldada, et “väeosas” võiks olla vähemalt 10 meest, tuleb välja, et Mani jaoks oli 1,1-miljonilise väega Samarkand täiesti mõeldav. Mis siis, et Horezmi šahhil oli vägesid kokku vaevalt kolmandik sellest. Ka 110 000, mille juurde jääb Lamb, ei sobi mitte kuidagi rehkendustega. Võib muidugi öelda, et arvud polegi tähtsad, tähtis on kontseptsioon. Ei maksa aga unustada, et mongolitele ja  kümnetele nende õuekroonikutele oli “kontseptuaalselt” ülioluline vastaste hulka paisutada ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel.

Lambi raamatu lõppu on tõlkija lisanud ligi 60 lehekülge märkusi, mis teevad mõnevõrra nõutuks. Eeldatavalt võhiklik lugeja saab sealt näiteks teada, mida tähendab casus belli; et Kaspia mere sügavaim punkt on 995 meetrit; et Caesar on kirjutanud Gallia sõjast ja palju muudki “õpetlikku”. Lisaks asju, mida kusagilt mujalt polegi võimalik leida: et Meka linn asub Araabia poolsaare idaosas, et Kartaago mereimpeerium asus Põhja-Aafrikas ja Vahemere idaosas, et roomlased võitsid Hannibali Aafrikas toimunud lahingutes (veel midagi peale Zama!) jne. Lühidalt, suur osa märkusi kas ei puutu asjasse või eksitavad lugejat. Ehk: nii seda kui teist. Kriitikale vaatamata on
mõlemad raamatud siiski väärt kui mitte kaanest kaaneni läbilugemist, siis vähemasti lehitsemist.

 

 

Poeet ja Prominent kakskümmend aastat

 tagasi ehk tudengirebased lõõgastumas.

 Ajakirjanik Jüri Kaldmaa “annab inter­vjuud”

 ajaloolasele Ilmar Raagile.

Mikrofoni asendab šašlõkivarda käepide.

On 1986. aasta 12. detsember.

 

“Nõukogude võim avas meie ülikoolile enneolematult hoogsa arengu kõigil aladel. Kommunistliku Partei juhtimisel on TRÜ-s välja kujunenud teaduse, õppimise ja kasvatustöö lahutamatu ühtsus.”

 

Hillar Palametsa koostatud lühiülevaade TRÜ ajaloost ja tänapäevast “Alma mater Tartuensis”, 1977, lk 3.

 

Gaudeamus igitur, iuvenes dum sumus – niisiis rõõmutsegem, kuni oleme veel noored. Küllap on seda vana, XIII sajandist pärinevat üliõpilashümni laulnud kõik tudengid, ka need, kes viisi ei pea. Alati ülevalt ja ühte kuuludes. Laulu algus on sedavõrd tabav, et sunnib küsima: ons üliõpilasel millegi üle rõõmustada…

Iga noor inimene, kes on alma mater’isse pääsenud (allpool tuleb juttu filoloogidest), peab esmajoones imema hakkama kolme tissi. Esimene neist –

 

SÕJANDUS.

1987. aasta kevadel juhtusin koos olema tuttava ajalookaugõppijaga, kes küsitles tänaval mööduvaid sõjaväelasi, olenemata auastmest: “Kas noortele neidudele on vaja sõjandust?” Mõni vastaja tõmbas kulmu kipra ja kinnitas: “Noh, ikka on vaja.” Kuid enamik sõnas kohe kandu kokku lüües: “Objazatelno!” Sellest lähtuvalt tuleks teha ettepanek kaitseministeeriumile või mõnele teisele instantsile, et nüüdsest võetaks sõjaväkke ka kõik neiud ülikoolist, kõik alla 50-aastased õppejõud saadetaks kuueks kuuks õppustele ning tehnilisele personalile leiaks samuti sõjalist rakendust. See oleks alles pidu! (Sõjakomissariaatides räägitakse prizõvnik’utele, et kaks aastat sõjaväes on iga päev üks suur prazdnik!) Astud ülikooli, võtad kuu aega kartuleid, siis nagu üks mees, nagu üks kursus – PÜHA KODUMAAD kaitsma, näiteks Magadani oblastisse. Ei mingit muret – ei ülikooli, ei õppejõude, ei üliõpilasi, ei mingit vaimu (jumal hoidku selle eest!) – on vaid sõjavägi. Kahe aasta pärast tuled tagasi (tütarlapsed ja naisõppejõud tublisti kosunud) ja hakkad ajurakkusid tikutulega taga otsima ning tasapisi eestikeelseid sõnu meelde tuletama. Kuulen juba vallandumas rõkkavat aplausi ülikooli sõjanduse kateedrist, ent ometi paneb imestama, millise eriskummalise kõrkuse ja tähtsusega käivad sõjaväelased alma mater’is ringi. Kui vaja – eksmatrikuleerime, kui tarvis – ei anna arvestust või jätame stipist ilma.

Filoloogiatudeng studeerib humanitaarteadusi ja samal ajal ka sõjandust. Kui keskenduda sõnatüvele HUMAN- (humanus – inimlik, inimesesõbralik, humaanne), selgub ränk vastuoksus: selgelt vastanduvad SÕDA (siin: sõjanduse kateeder, tema võim) ja RAHU (siin: tudeng, ülikool, humanitaarteadused). Mida ühist saab olla sõjaväel (sõjanduse kateedril) inimväärikuse ja inimlikkusega!!?

Ühest tühisusest veel. Jääb arusaamatuks, kust võtab sõjanduse kateeder õiguse ja omavoli dikteerida juba sõjaväes teeninud (!) noormeeste juuste pikkust. Nii mitmedki noored mehed on lahkunud kaugõppesse, kuna statsionaarse stuudiumi päevil tuleb mõni tegelane SEALT ja hakkab sul noaga soengut ja parda nüsima. Ei maksaks endale siiski Peeter I õigusi võtta: too keelas oma ukaasiga bojaaridel habeme kandmise. Kuid Peetri ajal oli tarvitusel ka eriline märk nende jaoks, kes tahtsid habet kanda, (habememärk) ja olid vastava maksu (60 rubla) tasunud. Märk kujutas endast metallžetooni, millel oli habeme kujutis ja kiri: “Raha on võetud.” Huvitav, kuhu peaks tudeng selle raha maksma?

Ei jää üle muud, kui meenutada tuttavat fraasi Švejki lugudest: “Maul halten und weiter dienen!” (“Lõuad pidada ja edasi teenida!”) Ja teenida ei kuskil mujal kui TARTU RIIKLIKUS ÜLIKOOLIS.

Võiks taibata, et sõjavägi ega sõjanduse kateeder ei tee meheks seda, kes on väiksemastki intelligentsusest “rikutud”. Või on küsimus MEHE DEFINITSIOONIS, kes mida või keda meheks peab. Kes teaduskraadi ja loomingulist tööd, kes jämedaid biitsepseid, kes aga lapsevankri lükkamist. Kui te ei usu mind, uskuge Paul-Eerik Rummot (“Vikerkaar” 1987, nr. 6):

… sõjavägi teeb tõesti meheks / teeb su meheks ja paneb su selgelt ja võibolla lõplikult / maailma / vastu selle läbinägijaks, vihkajaks javõiehk kaitsjaks.

Teine tiss –

 

 

KEHALINE KASVATUS.

Kui sina osavalt jalgpalli mängid,

sõpru meis paljudes leiad sa eest.

(pioneerilaulust)

 

Ühel ilusal päeval riputatakse peahoonesse üles järgmise sisuga käskkiri: “Eksmatrikuleerida filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse eriala esimese kursuse üliõpilane Karl Gustavi poeg Universitetski edasijõudmatuse tõttu.” Kas seltsimees Universitetski oli ehk keeleteaduses nõrk või ei teinud ta vahet heksa- ja pentameetril? Oh ei, ta oli tudeerinud keeleteadust, ka Aristophanest ja Aischylost ei ajanud ta omavahel segi, saamata aga jäi KEHALISE KASVATUSE ARVESTUS ning paugupealt eksmatt! Humanitaarüliõpilane kehalise kasvatuse pärast välja heita!?

Mõttetu on järjekordselt vastandada vaimu spordile, sest VAIM ON IGAL JUHUL SPORDIST KÕRGEM. Tsiteerin Atko Viru (ajaleht “Tartu Riiklik Ülikool” 1988, nr. 1): “Meie kultuuritegelaste enamik on oma eluga tõendanud vaimu ja keha kultuuri lahutamatust. Sügava kultuursuse ja vaimurikkuse üheks alussambaks on neil olnud ja on kehakultuurist tuleneva kasu mõistmine ja ka selle ärakasutamine.” Atko Viru poolt on alusetu apelleerida kultuuritegelaste (nendeks on peetud vist kehakultuuriteaduskonna õppejõudusid) enamikule. Kus on see enamik!? Fakt, et filoloog (loe: vaimsete huvidega inimene) oli, on ja jääb enamasti siiski kehaliselt nõrgaks. Mõelge, kui humanitaar sisustaks oma päeva agressiivse poksitreeningu ja lipukestega võimlemiskava harjutamisega (viimane on ülikoolis praegugi kasutusel)!!! Siinjuures ei kujuta ma hästi ette, et kehakultuuriteaduskonna sportlased (loe: vaimsete huvideta inimesed) millalgi millegi vaimse või loomingulisega hakkama saaksid. See on VÄLISTATUD! Võimutsemine (võimalus igale üliõpilasele peale suruda kehaline kasvatus ja arvestus) ning pidev lihaste, mitte MILLEGI MUU treenimine ei saa lõppeda vähema kui vaimse nüristumisega. Ja mitte ainult, tippsportlaste hulgas ka füüsilise krahhiga, nagu kirjutas olümpiavõitja Valeri Brumel (“Spordileht” 1988, nr. 83).

Kõik kehakultuuriteaduskonna õppejõud, kes äsja sule haarasid, et mulle midagi vastu kirjutada, võivad selle rahulikult laua pääle tagasi panna. Ei maksa taas lapsikult edvistada Juvenalisega (“Orandum est, ut sit mens sana in corpore sano”), seda võite teha isekeskis. Tundub, et kehalise kasvatuse õppejõudude seas käiks nagu eriline sotsvõistlus, kes rohkem humanitaarüliõpilasi “ära lintšida” suudab. Pärast eksmati andmist kirjutavad samad “pedagoogid” sundimatu elegantsiga edasi artikleid ja brošüüre spordi tervendavast mõjust. Kõik ülikooli teaduskonnad peaks ümber nimetatama. Filoloogiateaduskonna nimeks saaks sel juhul Kehakultuurlastest Terroristide Teaduskonna Filoloogiline Filiaal. Ole sa kui tahes palju lugenud ja filoloogilistes distsipliinides kui tahes tugev, kui ikka sporti ei tee, visatakse sind alma mater’ist välja.

Näeme, et sarnaselt sõjandusega valitseb ka siin totaalne režiim. Kahjuks ei ole kellelgi pähe tulnud, et kehalise kasvatuse tunnid võiks asendada tantsutundidega (ladina-ameerika, standard- ja ballitantsud), on ju seegi kehaline tegevus, esteetilinegi. Praegune kehalise kasvatuse korraldus meenutab lasteaeda: paneme aga studendid oheliku külge ja ajame võimlema. Kes sporti tahab teha, teeb seda ka ise (üksinda); k
es ei taha, ei tee ka sundkorras.

Kolmas tiss –

 

 

NLKP AJALUGU (ja teised nn. “punased ained”).

Alates kaheksandast klassist läheb lahti: kapitalismis on eraomandus (halb), sotsialismis on kõik võrdsed (hea). Keskkoolis jätkub: Läänes pead jões ujumise eest jõe omanikule maksma (halb), meil uju palju tahad, kas või upu (hea). Ülikoolis nämmutatakse edasi: Zinovjev ja Kamenev olid pahad, teised kõik head. Seminarides vahutatakse üksteisele näkku selliseid teadmisi (Lenin oli partei rajaja!), et tahtmatult tekib soov NLKP ajalugu asendada Eesti Vabariigi ajalooga, kus paljudel tarkust napib. Või kunstiajalooga, millest nii keskkooliõpilased kui ka tudengid on osavalt ilma jäetud. Üks neist kahest võiks olla esmane õppeaine, mis peaks igasse teaduskonda jõudma.

Mõnusaid meelisklusi pakub kolmeköiteline “Tartu ülikooli ajalugu” (eriti esimene köide). Ennäe, on olnud filosoofiateaduskond ja mida kõike seal õppida on olnud võimalik (retoorika, poeetika, muusika jpm.). Käesoleval ajal käib filosoofia õpetamisel tants dialektilise ja ajaloolise materialismi ümber. Aga kuhu jäävad teised koolkonnad ja voolud?

Kuid oh häda, meil pole ju filosoofiateaduskonda! Ja pole tarviski. Ei tohi lubada, et nõukogude üliõpilane saaks aimu nüüdisaja “kodanlikust” filosoofiast. Suhe olgu eitav ning probleemid kaovad käigu pealt.

Selge see, et vabast vaimust, loovusest, üliõpilaslikkusest ja teadmistest teevad need kolm tissi kenakese koristustöö.

Ent kui tunniplaanist jääksid välja sõjandus, kehaline kasvatus, punased ained jt. sunddistsipliinid, oleks tunduvalt rohkem aega ja ruumi nendele ainetele, mille pärast ülikooli õppima tuldi, st. KEELELE JA KIRJANDUSELE.

Inimsus, vaimsus, haritus rahvusülikoolis – oleks ju loomulik ja elementaarne, aga ometi istub väiklane, absurdne, isiksuse- ja vaimsusevastane koletis nende kuue samba vahel edasi.

Lõpetuseks kõikidele tulevastele studentidele raidkiri, mis ilutses Dante Alighieri “Jumalikus komöödias” põrgu värava kohal: “Lasciate ogni speranza voi ch’entrate” (“Jätke kõik lootus, teie, kes sisse astute”).

1987/1988

 

 

Kommentaariks

Selle esseekese (või pigem följetonikese) kirjutamise mõte tekkis mul ilmselt 1987. aasta suvel, kui mind oli TRÜ filoloogiateaduskonnast eksmatrikuleeritud edasijõudmatuse tõttu kehalises kasvatuses. (Viibisin Staadioni tänava psühhoneuroloogiahaigla statsionaaris. Diagnoosiks pandi hebefreenne skisofreenia. Loomulikult ei kõlvanud niivõrd haige noorsand enam Nõukogude armee tervemõistuslikesse ridadesse.)

Eks verinoor ja hull luuletajahakatis võttis kõike väga isiklikult ja traagiliselt.

 

Kirjatükk jäi ilmumata, kuigi pakkusin seda vähemalt kolmele väljaandele (ajalehed Tartu Riiklik Ülikool ja Edasi, ajakiri Noorus).

Täna tundub uskumatuna, kus me kunagi elasime ja kuidas elu käis. Loomulikult on kirjutis naiivne ja (hale)naljakas, ent Eesti NSV karm tegelikkus ajas kohati tõsiselt nutma. Sama tuleb tunnistada Eesti Vabariigi kohta. Aga lootust oli tollal ning on kindlasti ka praegu.

 

Vilde oma naljasoonega oleks muidugi ammu ära tabanud selle, et tema riukalikkuse juures on üsna raske teda kuulutada “realismi võiduleviijaks”. Suuremalt jaolt keeras  Vilde ju reaalsust (tegelikkusena näivat) pigem pahupidi, ta oli ise lausa elav paradoks. Mõisavalitsejate julmuse teemal kirjutav mees, kes ise elas lossivalitseja majas. Naisõiguslasi pooldav naistemees. Ateismi propageerija, kes kirjutas Jumalast, justkui too elaks. Ning ajaloost kirjutades kirjutas ajalukku ennast.

Ajalugu on aga samuti riukalik, ta muudab inimeste arusaamisi elust ning muutub ise vastavalt neile arusaamistele; sama lugu on ka kirjandusega. Ning kui kirjanikku on peetud isikumuuseumi vääriliseks, tuleb ka temal aegade jooksul paratamatult muutuda vastavalt rõhuasetustele, mis parasjagu on aktuaalsed. Ka Vilde puhul oleks juba aeg tunnistada, et kuigi nõukogude ajal oli teda hea sobitada sotsrealistlikku ideoloogiat kandma, ei olnud ta seepärast halb kirjanik ega halb inimene. Ajalugu lihtsalt tõlgendas teda parasjagu endale sobival viisil ja nii teeme meiegi praegu, kuigi arvame, et see on igal juhul “õigem” ja “tõepärasem” kui eelmine, sotsrealistlik tõlgendus.

Muide, et Vilde oli kirjanikuna realist, siis andis temagi oma ajale nii romaanide kui perioodika kaudu enda meelest kõige “illusioonidevabama”, “tegelikkusele vastavama” ja “tõepärasema” hinnangu, kommenteerides ja luues seda aega ja ajalugu samuti nagu tehti ja tehakse tema ja tema loominguga praegu.

Sealjuures peab ka muuseum kui asutus tunnistama, et objektiivset pilti kirjanikust tal päriselt anda ei õnnestu.

Kirjaniku muuseumi puhul on üheks oluliseks küsimuseks alati see, kumb on tähtsam, kas kirjaniku isik või tema looming. Ühest küljest tegeleb muuseum inimesega, kes on elanud omas ajas, teatud maailmas, mis vajab hoidmist ja väärtustamist, kogumist ja säilitamist. Teisest küljest ei ole muuseumi funktsioon olla ainult koguja ja säilitaja, vaid ka tõlgendaja, kommenteerija ning looja. Muuseumikülastaja jaoks saab ettekujutus kirjanikust alguse muuseumi üldilmest, ekspositsioonist ning giidist. Milline mulje kirjanikust jääb, sõltub ju paljuski tegelikult lihtsalt sellest, kuidas üks inimene suudab teises kirjaniku vastu huvi tekitada. Seega on mälu ja identiteedi säilitamise kõrval ühe kirjaniku muuseumi väga oluline roll teda hoida elavana selles ühiskonnas, milles parasjagu elatakse; ta tuua väljapoole muuseumi, et teda tuldaks muuseumist otsima.

Põhimõtteliselt võib selle muidugi taandada ka küsimusele, kuidas muuta kirjanik atraktiivseks. Paraku tekitab omamoodi protesti mõte, et kirjanik on toode, mida võimalikult heade hüüdlausetega tuleb külastajale (tarbijale) müüa; samuti tekib protest terve hulga meedia- ja turundusnippide vastu, mida praeguse suhtumise juures ka muuseumidele edukusmudeliks pakutakse. Sel teemal oli üsna tõsine arutelu ka enne Kumu avamist, teemaks muuseum kui market (à la supermarket) – et kas üks muuseum peaks seda olema.

Ehk – kas Vilde muuseumi õnnestuks paremini müüa skandaalide kaudu, näiteks: ”Vilde muuseumi ees saab ise proovida talupoja peksmist!”?

Selle üle, et kaasaegne muuseum peab olema aktiivne ja interaktiivne, on päris palju arutatud, aga piiri peavad ikkagi tõmbama kõik muuseumid ise. Ja paraku peaks muuseum säilitama ka teatud hulga konservatiivsust, mitte minema kaasa iga uue moega. Või siis olema niivõrd tugeva identiteediga, et mood kannab pigem identiteeti kui vastupidi.

Eesti kirjanike muuseumid on viimastel aegadel päris palju arutanud selle üle, milline peaks välja nägema paindlik ja kaasaegne kirjaniku muuseum. Nii või teisiti tuleb ju siiski jääda pidama teatud raamidesse, ja ka kirjanikud on ju erinevad, neile ei saa rakendada täpselt ühesuguseid väljatöötatud pro­gramme või meisterdamistunde.

Praeguse hariduspoliitika taustal, kui kirjandust vägisi lükatakse aina tagaplaanile, on aga muuseumidest saanud õpetajate jaoks oluline võimalus tuua kirjandus ja kirjanikud õpilastele lähemale. Muuseumist sõltub siin üsna palju: kui lastele pidada maha mitmetunnine kurvahäälne loeng, võib olla üsna kindel, et nad ei taha edaspidi ei kirjanikust ega muuseumitest midagi kuulda. Muuseumi kui vaikse, tolmuse ja rõhuva paiga kuvand on üldjuhul väga visa muutuma ning suurem osa kooliõpilasi on pärast muuseumis käiku üsna üllatunud, et ei olnudki kole ja igav. Kuna aga õpetajad ei jõua puhtfüüsiliselt ennast hoida kursis kõikide kirjanike elu ja loomingut puudutavate detailidega, on muuseumid hea alternatiiv: seal on võimalik kuulda natuke teistsugust juttu kui tunnis ning olla ka teises keskkonnas. Muidugi tekib alati delikaatne küsimus, millised seigad võiks rääkimata jätta, samal ajal kui on teada, et eriti eredalt jäävad meelde need, mis tulevad üllatusena ega kuulu kokku tekkinud/loodud ettekujutusega. Mida rohkem lõbusaid või erilisi lugusid pajatada on, seda parem. Vilde on kahtlemata mees, kes sageli oma elu ja isiksusega tõmbab pisut tähelepanu oma loomingult endale. Kirjaniku ja tema loomingu edastamine muuseumis käib aga nii või teisiti eelkõige lugude kaudu, ja need lood võivad olla muuseas ka muuseumist endast. Näiteks pakub kuulajatele suurt lõbu Paavo matsini poolt läbielatud lugu Vilde agaavi (see on potitaim) lapselapsest, mis kord lõbusa seltskonnaga koos Kadrioru tiigile sõitma viidi, ja mis juhtus, kui sellest sai teada direktor Elem Treier jne.

Sellised lood ongi väga head, sest maandavad natuke muuseume ümbritsevat pühaduse ja vaikuse aurat, ning kui tegemist on kirjaniku muuseumiga, siis raputavad seda pisut ka kirjanikult. Liiga sageli kaldutakse kirjandust pidama millekski, mis ei kuulu vaidlustamisele ning mida tuleb tingimusteta austada. Aga suurem osa kirjanikke ju harilikult rohkem esitab küsimusi kui vastab neile ja vastatakse igal ajal pisut omamoodi. Kokkuvõttes vastab iga inimene isemoodi ja seda ka sageli sõltuvalt sellest, kuidas ta ennast parasjagu tunneb, hästi või halvasti.

Vilde loomingut lugedes, muide, võib ennast pärast tükk aega üsna sandisti tunda. Üldsegi mitte ühe selge ideoloogia kandmise pärast, vaid sellepärast, et see, mida ta kirjeldab, on võimalik. Ometi ei jõudnud Vilde avastada elu selle kõikides võimalustes ja tähendustes, tema jaoks oli elu ikkagi omamoodi tabamata ime. Loodetavasti suudab nüüd juba 60 aastat tegutsenud Vilde muuseum kanda selle ime ja Vilde imestuse edasi veel vähemalt sama pikaks ajaks.