gerontoloogia

 

Ma tean, et kord mu põrmust kasvab õisi puus,

et savvi sattununa tehakse must kruus

öös juuni-roosas puu all istujaile juua,

kel pilk on teise pilgus, suu yksteise suus.

Märt Laarman, “Kylmad rubaiid” (1939)

 

 

Ta teab, et kord ta põrmust kasvab õisi puus,

muust ilmast äraminekuni teadlik

ja ilmast ilma muutumatu mees

mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik

sääl kaetud päi ta seisab jalad vees

Jüri Üdi, “Käekäik” (1973)

 

Kui isepäine luuletalent, kes küll õpihimuline ning õppimisvõimeline, kuid raskesti õpetatav ning autoriteetides kahtlev, nimetab kedagi Õpetajaks, siis peaks see poeedi loomingu austajates tekitama huvi selle isiku suhtes. Viibe peaks tänasele luulesõbrale olema selgem kui aastal 1973, sest kümmekond aastat tagasi ilmus taastrükk Märt Laarmani ainsaks jäänud luulekogust “Kylmad rubaiid” (esmatrükk 1939. aastal tiraažiga vaid 50 eksemplari), mille avaluuletusele vihjatud. Ja kellele Jüri Üdi enda luulekogu “Käekäik” (1973) ka pühendanud.

Märt Laarmani ja Juhan Viidingu / Jüri Üdi sidemed on taas esile tõstnud hiljuti ilmunud Hasso Krulli koostatud ja saatesõnastatud Jüri Üdi luulekogu “Tiibadega raamat”. Selle teose üdi, keskme moodustab faksiimiletrükk Märt Laarmani teostatud plokkraamatust “Realistliku ingli laul” (1968). Teos, mida veel “Eesti kirjarahva leksikon” (1995) ei noteerinud Jüri Üdi esikkoguna ja alles hiljem on selle esmaõigus tunnustust leidnud.

Märt Laarman (1896–1979) oli Juhan Viidingu onu, kuid sugulussidemed ei seleta nende kahe kriitilise meelega, nõudliku, eripärase ja pisut enam kui poolesaja-aastase vanusevahega isiksuse vaimset sidet. Kui öelda, et neid kahte siduvat ühisosa võiks märkida sõnaga “kunst”, siis see on paljuski õige, kuid vajab siiski seletust. Märt Laarman on tuntud eelkõige kujutava kunstnikuna, kuid tema elus oli oluline koht ka teistel kunstinähtustel, millest kõige olulisemaks oli luule. Pojatütar Eva Laarman meenutab: “Luule on midagi sellist, mis kuulus väga orgaaniliselt vanaisa Märt Laarmani juurde. Luulet luges ta iga päev. Võiks öelda, et ta elas pidevalt luules. Kui tekkis sobiv hetk või meeleolu, siis ta hakkas deklameerima. Luule oli nagu saatemuusika või taust tema tegevusele. Ta luges Liivi, Suitsu, Puškinit, Goethet – algkeeles kõiki. Ja rahvalaulu luges palju […]. Luule oli talle eluline vajadus. Ta justkui sai sealt mingit jõudu või energiat.”

Luulesse süvenemine ei piirdunud lugemise ja deklameerimisega. Näiteks kui oli selge, et halvad ajad on asendunud veel viletsamatega, asus ta 1945. aastal käsitsi kirjutama Juhan Liivi “Valitud luuletusi” alapealkirjaga “Selle hullu ja vallavaese laule, kelle käes oli sõna tarkus ja rikkus”. Raamatu mahuks kujunes 140 lehekülge, millel 88 luuletust. Iseloomulik Märt Laarmanile oli suhtumine nende luuletuste redaktsiooni. Võttes küll aluseks Liivi teoste 1926. aasta väljaande, muutis ta interpunktsiooni süsteemsemaks ja loogilisemaks. Teades, et raamatus trükitu ei kajastanud Liivi enda tahet, ning pidades ennast neis küsimustes Friedebert Tuglasest mitte vähem pädevaks. Niisugustesse nüanssidesse pühendati Juhan Viidingu kõrval küll väga kitsas ring Märt Laarmanile lähedasemaid isikuid.

Lisama peaks veel, et Märt Laarman tegutses mõnevõrra ka kirjanduse tõlkijana, põhiliselt saksa ning vene, aga ka taani ja rootsi keelest. Luuletajatest pälvis tema tähelepanu rootslasest eakaaslane Hjalmar Gullberg (1898–1961), kelle luuletõlgetest avaldas ta värsivalimiku “Kolm laulu” (1939).  Elu lõpukümnendil pöördus uuesti tema tõlkimise juurde, kirjutades eestikeelseteks luuletsüklid “Armastusromaan” ja “Paradiisimüüt”, mis hiljem, pärast Märt Laarmani lahkumist, on ka avaldatud.

Kunstniku eruditsioon kirjanduse alal on seletatav lihtsalt: ta oli õpetaja, kes kogu pika pedagoogiameti pidamise kestel (1916. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni) õpetas eesti keelt ja kirjandust, viimast ka süvendatult teoreetilises plaanis. Tema Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Kolledžis peetud kirjandusteooria loengutest on säilinud õpilaste paljundatud konspekt, mille põhjal Rein Kruus on määratlenud Märt Laarmani kirjandusteoreetilised teadmised põhjalikeks ning omas ajas uuenduslikeks.

Märt Laarmani elu oli täis loomingut ning katsumusi, viimased enamjaolt seotud tema sirgeselgse hoiakuga kõiges, millega tegeles. See tekitas probleeme Eesti Kunstnikkude Ryhma vormiuuenduslikel hiilgepäevadel 1920. aastatel, tõi kaasa kohati lausa mahategeva poleemika tema 1930. aastate algupoole ühiskonnakriitiliste programmartiklite (“Orirahvas”, 1930; “Kunst vardas”, 1932) puhul, tema päevakajalise publitsistika tõrjumise mitme väljaande veergudelt 1930. aastate teisel poolel ning 1951. aastal kunstnike kutseorganisatsioonist väljaviskamise. Viimasel juhul esitati ka kirjalik põhjendus: “Passiivne hoiak ENKL [Eesti Nõukogude Kunstnike Liit] ürituste suhtes, samuti loominguline küündimatus.” Ilmast ilma muutumatut meest ei suutnud see kõik painutada, murdumisest kõnelemata. Viimases oli kerge veenduda igaühel, kel temaga lähemat kokkupuudet oli, kuid selget keelt kõneleb sellest ka tema looming, iseäranis just raamatute tegemine.

Märt Laarmani töö plokkraamatute loomisel 1930. aastate teisel poolel on üsna hästi raamatusse raiutud. Seni katkendlikumaks on jäänud tema samasisuline tegevus hilisloomingus, just see, mida Juhan Viiding lähedalt nägi ning millele kaasa elas.

Esimese plokkraamatu puusselõikamist alustas kunstnik 1936. aastal ja Marie Underi “Käik tuultesse” trükiti 1938. aastal 130 eksemplaris. Täpselt kolmkümmend aastat hiljem, 1966. aastal, tuli Märt Laarman tagasi plokkraamatu juurde. Uus algus tähendas ka uut tehnikat: omaaegse laudpuulõike asendas nüüd linoollõige ning esimeseks teoseks oli kunstnik valinud Friedebert Tuglase miniatuurid. Seos Tuglasega polnud juhuslik, neid sidus ammune tutvus, kuid veelgi enam see, et pärast sunnitud eemalolekut avalikust kunstielust astus Märt Laarman uuesti raamatukunstnikuna esile Tuglase kaheksaköitelise “Teoste” (ilmusid aastail 1957–1962) puugravüüris teostatud rikkaliku illustratiivse saatega. Paraku ei kulgenud asjad esialgse plaani kohaselt. Nimelt palus Märt Laarman kirjanikult kolme varem trükis ilmumata miniatuuri käsikirja tulevase plokkraamatu jaoks. Need ta sai, kuid just siis, kui teksti linoolilõikamine juba käis, avaldas Tuglas ühe neist paladest ajakirjanduses. Kunstnik, kelle mõtteks oli teha raamat esmatrükkidest, katkestas pettunult töö. Uueks teoseks sai varem tema poolt 1939. aastal juba plokkraamatuks tehtud “Piksepalve”, mille uusversioon valmis 1967. aastal ning töö järg jõudis Käsu Hansu nutulaulu juurde.

Siiski ei huvitanud seitsmekümnenda eluaasta piiri ületanud kunstnikku ainult Urvaste pastori Johann Gutslefi poolt Vihtla Jürgeni suust 1644. aastal kirja pandud palvesõnad, Tartu linna kannatused Põhjasõjas ja Tuglase esimese ilmasõja eelne looming. Ta jälgis tähelepanelikult nii ilmuvat uudiskirjandust kui õepoja järjest tõotavamaid saavutusi luulevallas. Viimane väide pole liialdus, sest Juhan alustas luuletamist lapseeas ning nende katsete tulemuslikkust näitab fakt, et eespool mainitud kogu “Tiibadega raamat” sisaldab vähemalt kaht lapsepõlveluuletust. Ühesõnaga, Märt Laarman tunnistas Jüri Üdi raamatuküpseks luuletajaks ning tegi “Realistliku ingli laulu” linoollõikes plokkraamatuks, mis valmis 1. aprillil 1968, noore poeedi 20. sünnipäevaks. Teostustehnika veelkordne nimetamine on siinkohal oluline, sest pisut on segadust külvanud Märt Laarman ise, kes eksikombel on mõne “Realistliku ingli laulu” kolofoonile kirjutanud, et tegemist on puulõigetega. Seetõttu võib ka “Tiibadega raamat” tekitada kaksipidi arvamusi, kuna tiitellehe
pöördel on “Realistliku ingli laulu” nimetatud linoollõikes, bibliograafias (lk 150) aga puulõikes teostatuks. Saan kinnitada, et tegemist on linooliga ka seetõttu, et olen Märt Laarmani palvel teinud neist “Realistliku ingli laulu” viieteistkümne eksemplari äratõmbed. Uudiskirjanduse jälgimisest ja väärtustamisest niipalju, et järgmiseks (ja ühtlasi viimaseks jäänud) plokkraamatuks sai Viivi Luige “Ülestunnistus” (1972).

1968. aasta oli Märt Laarmani raamatutegemises plahvatuslikult viljakas: 1. juuniks sai lõpuks valmis Tuglas. Seejuures kolmanda, vahepeal ilmunud miniatuuri jättis kunstnik ära, jäid “Vaikelu” (1913) ja “Kuu” (1912) ning üldpealkirjaks sai “Kaks taevalõiku”. 1. oktoobriks valmis aga Käsu Hansu nutulaul. Mõni aeg varem ilmunud eesti luule antoloogias oli seda teksti kärbitud peaaegu poole võrra, välja jäeti kõik venevastalisus. Märt Laarman esitas loomulikult tervikteksti ning lõikas kolofoonile trükkimiseks linooli järgmised read: “Paljo rahva noudmisze perrast on sedda ramatut trükki pantu kolm tükki Amstelodami linan”, ilmne vihje sellele, et tegemist pole laiatarbetööga. Ta hoolitses küll selle eest, et teos jõuaks tänasesse rahvusraamatukokku, kuid see üks mahukamaid Märt Laarmani tehtud plokkraamatuid (74 lk) jäi aastateks niivõrd varju, et pole registreeritud isegi Rein Looduse teoses “Märt Laarman raamatukunstnikuna” (1977). Esmakordselt eksponeeriti Käsu Hansu nutulaulu näitusel “Märt Laarmani töid erakogudest ja Tallinna Linnamuuseumist”, mis toimus nimetatud muuseumis 1986. aastal.

Siinkohal on kohane rõhutada, et Jüri Üdi esikteos oli selle perioodi plokkraamatuist kõige suurema tiraažiga. Teadaolevalt paljundas kunstnik ise viis esinduseksemplari pikakiulisel jaapani paberil, millele lisandus viisteist tavalisel paberil. Võrdluseks, Tuglase miniatuuridest tegi kunstnik seitse, Käsu Hansu nutulaulust kolm raamatut. Täpsustuseks tuleb lisada, et tõmmiseid plokkraamatuid moodustavatest linoollõigetest esineb ka mappidesse koondatult, tavaliselt tegi ta iga raamatu puhul selliseid mappe viis tükki.

Ajal, mil Märt Laarman elas kaasa Jüri Üdi luuleande küpsemisele, jäid tema enda mõtete kirjapanekud harvaks, kuid mitte olematuks. Üks tema sellel eluperioodil kirja pandud aforistlikke lausungeid kõlab nii: “Toad on nüüd madalad. Ka inimeste sisemised toad.” Mõne aja möödudes teeb ta sellele lohutule üldistusele enesekohase lisanduse: “Ja veel: ise olen elanud kogu oma eluaja kõrgeis tubades.” Viimastes tegi oma vaimseid lennuharjutusi ka Jüri Üdi. Mehe seltsis, kes oli kõige ja kõigi suhtes kriitiline ning kellel oli alati oma arvamus asjade kohta. Väite esimene pool nõuab täpsustust: Märt Laarman oli teiste suhtes (Juhan Viiding kaasa arvatud) peaaegu sama nõudlik kui enese suhtes. Tema valikud, hoiakud ja töö, nendel põhinev olemisviis oli sedavõrd veenev, et temast sai Õpetaja. Juhan Viidingu jaoks kindlasti.

Jah, aga miks ikkagi kaetud päi ja jalad vees? Sest Jüri Üdi luule pole mitte ainult mõttemahukas ja mänguline, vaid samas sageli detailitäpne. Märt Laarmani üheks armastatud harrastuseks oli kalapüük ning seda aristokraatlikul moel – lendõngega. Üldreeglina toimus see tegevus Ahja jõe ülemjooksul Valgemetsas vees seistes. Katmata peaga Märt Laarmani võis vahetevahel näha, kuid tähtsamaks arvatud tegevuse juures oli ta alati baretistatud. Graafiliste tõmmiste tegemise ja kalapüügi juures kindlasti.

 

Milline on Nordrhein-Westfaleni kultuuripoliitika kontseptsioon? Millele pöörate kõige rohkem tähelepanu?

Kõige põnevam probleem Nordrhein-Westfaleni kultuuripoliitikas on praegu loomingulisus. Me ei taha kultuuri käsitleda ainult kitsa valdkonnana, vaid laiemas kontekstis, liidumaa majanduse ning äritegevuse kontekstis. Kõige olulisem lähenemine on “kultuur muutuse” ja “muutus kultuuri kaudu”. Mida saab kultuuri abil saavutada, mis on kultuuri olemus praeguses olukorras? Mida saab kultuuri abil teha kogu regiooni, sootsiumi hüvanguks?

Järgmine, ka meie jaoks uus teema on globaliseerumine ning kultuuri areng globaliseerumise kontekstis: mis rolli hakkab mängima kultuur uues kontekstis, mida saab selles sfääris korda saata? Oleme alles nii-öelda mähkmetes, kui selle temaatika peale mõelda. Kuid see pole ainult Saksamaal niiviisi, see käib kõikide riikide kohta: tuleb mõelda, kuidas uues olukorras kõige otstarbekamalt hakkama saada. Seetõttu tuleb meil keskenduda haridusele või õigemini, kuidas arendada inimestes loomingulisust.

Kahe praegu kõige aktuaalsema projekti temaatika haarabki loomingulisust ning kunstiharidust: kuidas uues maailmas orienteeruda ning ennast informatsioonitulvas mitte kaotada? Sellega püüame tegelda kogu Ruhri piirkonnas. Loomulikult tuleb alustada algkoolist (algkool kestab Saksamaal neli aastat).

Meie esimene loomingulisust arendav programm on muusikavallast: kõik algkooli õpilased õpetatakse  mõnda pilli mängima. Kõigil inimestel ei ole võimalik ise oma lapsi panna muusikakooli või -ringi. Paari järgmise aasta jooksul hõlmaks see 80 000 algkooli õpilast, kuid eesmärk on viia muusikaharidus kõigi algkooli õpilasteni. See hakkab võtma umbes 50 miljonit eurot aastas.

Teine projekt, millest tahan rääkida, on “Kultuur ja kool”. Selle mõte on, et kõik selle areaali kunstnikud, näitlejad, tantsijad läheksid koolidesse. Mitte ainult algkoolidesse, vaid iga tüüpi koolidesse: põhikoolidesse, gümnaasiumidesse, erikoolidesse. Nad tutvustaksid kunsti ja selle võimalusi kõikvõimalike projektide kaudu: sinna kuuluksid moderntantsutunnid, skulptuuri, maalimise, joonistamise õpetamine. See oleks normaalse kooliprogrammi lisa. See ei kuulu otseselt õppekavva, need tunnid toimuvad õhtupoolikul. Tänavu alustasime 700 koolis ning tahame aasta lõpuks sellesse programmi hõlmata 1400 kooli.

 

Peter Landmann

 

See on suurepärane idee, sest tänapäeva lapsed on tõesti ülekoormatud ning neil ei jätku aega ega ka tahtmist ennast kultuurivallas toimuvaga kursis hoida. Ka Eestis on siiani näha suuri puudujääke just eelkõige visuaalse kultuuri hariduses ning seetõttu  ei mõisteta ka praegust kunsti. Kuidas kultuuriinimesed selle ideega kaasa tulid? Milline on siiani olnud laste reaktsioon?

Kunstnikelt oleme saanud erakordselt positiivse vastuvõtu. Kaks tuhat kunstnikku on pakkunud ennast selles programmis osalema. Koolid ei kiitnud seda ideed alguses eriti heaks: kõik õpetajad ei olnud selle üle väga rõõmsad, neil tekkis tunne, et neid kontrollitakse, nagu nad poleks ise tasemel oma lapsi õpetama jne. Iga kool võis ise otsustada, millist kultuurivaldkonda tahetakse oma koolis sügavamalt õpetada, millise valdkonnaga oma lapsi põhjalikumalt tutvustada. Nii kunstnikud, näitlejad, tantsijad kui ka õpetajad said enne programmiga liitumist väljaõppe: mõlemad pooled  on siiani sellest siiski kasu saanud. Seetõttu on juba praeguseks paljud koolid veendunud selle idee positiivsuses ja vajalikkuses.

Ja et kultuur tõepoolest aitaks meie regiooni arengule kaasa, siis tuleb kultuur lülitada otseselt majandusellu, majandusprotsessidesse. Oleme püüdnud luua kunstnike ja majandusalade tihedamaid kontakte. Mu meelisnäide on see, mida tehti kunagi Ameerikas: orkestrilt võeti ära dirigent ning muusikud mängisid ilma otsese juhendamiseta, nad tegutsesid üksteist hästi tundva meeskonnana. Äri- ja majandusjuhid toodi vaatama, kuidas väljaõppinud orkester sai hakkama ka ilma dirigendita, et edu pant on just meeskonnatöös, koostöös, üksteise mõistmises. Kunstist, aga tegelikult laiemalt kultuurist on majandusel palju õppida: just kultuurivaldkonna loomingulisusest, käitumismudelitest.

 

 

 

Dortmundi kontserdimaja puhketuba Düsseldorfi noorte kunstitunnel.

 

Kas võib öelda, et pärast neid eksperimente on majandusinimesed hakanud kultuuri tõsisemalt võtma, et kultuur ei ole nende meelest midagi kõrvalist, millega tuleb tegelda alles siis, kui tähtsamad probleemid on lahendatud, või et kultuur on ainult meelelahutus?

Eks mõlemad pooled peavad õppima ja ma loodan, et ka on õppinud üksteise kogemusest. Ka meie regiooni kultuuripealinna projekt on eelkõige suunatud avaliku ja erasektori parema koostöö arendamisele, üksteise mõistmisele. Suured majandusharud on huvitatud koostööst kultuuriga: nad mitte ainult ei ole valmis kultuuri toetama, vaid on valmis ka kultuurist õppima. Hea näide on muuseumide öö, mida suured korporatsioonid mitte ainult ei sponsoreeri, vaid mille puhul saab tõepoolest kõnelda ühisest sünergiast.

 

 

   

Düsseldorfi Kunsthalle näituselt “between 1969–1973”.

Kölni Püha Peetruse jesuiidikirik.

Norman Fosteri Zollvereini rekonstrueeritud hoone.

 

Kas olete kogu liidumaad hõlmava suure kultuurikontseptsiooni, -poliitika sees püüdnud pöörata tähelepanu iga linna, paiga eri-pärale, sealse atmosfääri säilitamisele? Düsseldorfi, Kölni, Dortmundi, Esseni jne elanikud, vähemalt need, kellega me kokku puutusime, olid kõik oma linna üle väga uhked: nad mitte ainult ei identifitseerinud ennast oma paigaga, vaid rõhutasid just oma koha eripära. Näiteks kölnlased tõid välja Vahemere vaimsuse, düsseldorflased pragmaatilisuse jne. Kas seda on võetud kontseptsiooni väljatöötamisel ka teadlikult arvesse?

Meie regioonis on antud igale linnale vabad käed oma kultuurikontseptsiooni väljaarendamiseks. Üldine kontseptsioon on välja töötatud just paikkondade kontseptsiooni baasil: need on omavahel tihedalt läbi põimunud. Seetõttu julgen küll öelda, et iga linna mentaliteeti on üldkontseptsioonis silmas peetud. Kui mõnele linnale on mõni valdkond oluline, siis nad püüavad seda ka oma kultuuri promotsiooni juures rõhutada. Näiteks Köln on tuntud barokkmuusika poolest. Düsseldorf on kuulus muuseumide ja visuaalse kunsti poolest. Dortmundi huvikeskpunktis on meediakunst. Igal linnal on oma keskne ala, mida nad tahavad eriti välja tuua ja mille kaudu ka oma mainet luua.

Veel tahan rõhutada ühte väga olulist aspekti: kui paar aastakümmet tagasi oli kultuur tõepoolest midagi väga suurt ja tähtsat ning suutis konkureerida teiste uute valdkondadega, siis nüüd on inimeste huvi hajunud. Nüüd tuleb kultuurile tagasi võita just kõrgelt haritud kindlustatud sootsiumi kiht, kellele praegune aeg pakub kõikvõimalikke ahvatlusi. Varasemal ajal kuulus kultuur orgaaniliselt nende ellu, nüüd enam mitte. Selleks tulebki alustada sootsiumi kõige noorematest, et nad tunneksid ennast kultuuri orgaanilise osana. Kultuuri saabki tänapäeval arendada ainult kõikehõlmava kontseptsiooni abil.

 

Ludwigi muuseumi direktor Kaspar König.

 

Kas Nordrhein-Westfaleni kultuurielus on palju muutunud sellest ajast, kui pealinnaks sai Berliin?

See on probleem ning seda enam tuleb meil mõelda, kuidas oma kultuurielu atraktiivsemaks teha, et hoida kultuuriareen elavana. Kuid me ei konkureeri mitte ainult Berliiniga, samavõrd ka Müncheni, Frankfurdi ja teiste suurte keskustega. Meil tegutseb ja loodetavasti jääb ka tulevikus tegutsema terve rida suurepäraseid kultuuriinstitutsioone. Kultuuri professionaalne institutsionaliseeritus on meie regiooni tugevamaid külgi. Kuid peame tõsiselt mõtlema, kuidas muuta oma regioon just individuaalsete kultuuriinimeste s.o kunstnike, kirjanike, näitlejate, muusikute arvates atraktiivseks, et nad siia jääksid. Selleks tuleb kogu keskkonnas palju ära teha, et kultuuriinimesed tahaksid just siin elada ja töötada, luua galeriisid  ja aidata neil elus püsida jne. Me ei taha olla ainult külalisesinejate areen, teenindussfäär, tahame midagi ise pakkuda. Ja selleks tuleb mõelda laiemalt kultuurikeskkonna peale.

Seetõttu on vaja mõelda, millise protsendi meie elanikkonnast moodustavad kultuuriinimesed. Üks viimase aja populaarsemaid loosungeid on: “Meie liidumaal on kultuuriinimeste kontsentratsioon suurim Euroopas!” Aga väljaspool sellest ei teata: peame ennast nähtavaks ja kuuldavaks tegema.

Gerhard Horni eriline lapsuke ongi meie kultuuri tutvustamine väljaspool: meie kunstnike-muusikute-tantsijate-näitlejate viimine Pariisi, Viini, aga ka Tallinna.

Küsitlenud ja üles kirjutanud

 

 

Kölni arvukate galeriide, mainekate kunsti-muuseumide ja -messide kõrval on rahvusvahelises nüüdiskunstimaailmas teinud endale nime kaks kirikut: Kolumba, kus gooti madonna kuju kõrvutamine Andy Warholi või Joseph Beuysi töödega pole üldse haruldane asi, ning Püha Peetruse jesuiitide kirik, kaasaja kunsti ja muusika keskus Püha Peetruse kiriku kunstijaam ehk Kunst Station St Peter.

Püha Peetruse kiriku isa Friedhelm Menne-kes ehk isa Mennekes ehk jesuiit Mennekes on üks põnevamaid ja erudeeritumaid isiksusi praeguses kristlikus kirikumaailmas. Rohkem kui kolme aastakümne vältel on ta soosinud religiooni ja nüüdiskunsti dialoogi.

1940. aastal Bottropis sündinud Menne-kes on õppinud filosoofiat, poliitökonoomiat ja teoloogiat Bonnis, Münchenis ja Frankfurdis. 1980. aastal kaitses Frankfurdis doktorikraadi praktilise teoloogia ja religioonisotsioloogia alal. 1987. aastast on ta Kölni Püha Peetruse jesuiidikiriku õpetaja, vanas gooti kirikus tegutseva nüüdiskunsti ja -muusikakeskuse initsiaator ja elluviija. Kuid näituseprojektidega alustas isa Mennekes juba Frankfurdi äärelinna Niedi Püha Markuse kirikus ning seejärel organiseeris mitmeid väljapaistvaid kunstiväljapanekuid  Frankfurdi keskvaksalis. Tema nüüdiskunsti-lembus viis Kölni Püha Peetruse kiriku elu ja korralduse radikaalse rekonstrueerimiseni ning uue sakraalse interjööri loomiseni. “Kunst ja religioon,” armastab isa Mennekes rõhutada, “on kultuurielu kaks iseseisvat faktorit, mille sümbioos võib olla äärmiselt viljakas kooslus.” Püha Peetruse kiriku kunstijaamas on eksponeeritud Joseph Beuysi, Anish Kapoori, Francis Baconi, Antoni Tàpiese, Rosemarie Trockeli, Cindy Shermani, Marlene Dumas’ jpt nüüdiskunsti suurkujude töid. Kuid, nagu isa Mennekes ka ise on armastanud öelda, ei ole asi kaugeltki suurnimede kollektsioneerimises, vaid nende tõlgendamises, dialoogi tekitamises.

R. V.

 

“Tekstimõnu on siis, kui mu keha järgib omi mõtteid – sest minu kehal pole samu mõtteid, mis on minul.” (Lk 24.)

Mis viis Roland Barthes’i, kelle elus polnud midagi nonkonformistlikku peale tema seksuaalse sättumuse ning kes elas kindla päevaplaani järgi (mängides muu hulgas igal õhtul teatud kellaajal klaverit), 1970. aastate esimeseks pooleks selleni, et ta kirjutas: “Tekst on fetiš ja see fetiš ihaldab mind.” (lk 37). Kas oli see neuroos, mis rajanes võimatusel kirjutada teistmoodi? Või oli see kaalutletud samm, ühe prantsuse (ehkki näiliselt väikekodanlusele vastanduva) dändi edev knihv?

 

I

1960. aastatel oli Barthes tuntud eelkõige strukturalistina. Kuigi tal polnud akadeemilist kraadi, õnnestus tal siseneda kümnendi alguses esimest korda tõsisemalt ülikoolisüsteemi, olles juba 45aastane. Seega oli ta teadusringkondades omamoodi autsaider. “Algaja” värske innuga sukeldus ta töösse (paljudele üllatuslikult suhtus Barthes tõsiselt ka administratiivsetesse kohustustesse) ning suunas strukturalistlike lingvistide nagu Roman Jakobsoni, Émile Benveniste’i ja Louis Hjelmslevi, aga eelkõige muidugi Ferdinand de Saussure’i lugemisest saadud impulsid märgisüsteemide uurimisse. Varem oli Barthes uurinud väikekodanlikke müüte oma sõnutsi vaid hinnangute varal (raamat “Mütoloogiad” on ilmunud ka eesti keeles). Saussure’i ideedest tulenev semioloogia näis talle seega pääseteena doxa subjektiivsest maailmast, mille nüüd asendas teaduse intellektuaalne esiletoomisvõime.

Ometi kümnendi teiseks pooleks Barthes’i huvi ühiskonna struktuuride vastu rauges, nagu oleks tema süstematiseerimisiha järsku täitunud. Tegelikult ei tundunud Barthes üldse süsteemi-inimesena: ta toetus pigem intuitsioonile ja vahetutele reaktsioonidele, mida üks või teine teooria temas tekitas. Ning selle intuitiivsuse töötas ta hiljem oma teooriateks ümber. Kuna 1960ndate teisel poolel tekkis ja levis Prantsusmaal uus, strukturalismist eemalduv mõtteviis, hakkasidki Barthes’i intuitsiooni nüüd suunama käsitlused, mis olid seotud enim Michel Foucault’, Jacques Derrida, Julia Kristeva ja Jacques Lacani nimedega. Ent peamiselt häiris Barthes’i, et strukturalistlik keeleteadus tegeles vaid lausete tähendusega ega pannud tähele erinevusi keelte eneste vahel, mis neid samu lauseid laususid. Ühiskond koosneb hulgast keeltest, mis kogu aeg kõnelevad ning on omavahel pidevas võitluses. Tavaliselt võtab intellektuaal ühe neist keeltest omaks ning allub sellele. Barthes nägi ka üha populariseeruva märgiteaduse juures ohtu, et see kippus muutuma kõikeseletavaks keeleks, mis kõneles aina sagedamini “kõikide” positsioonilt. Aga oli ka teine võimalus: kõnelevaid keeli omavahel niimoodi segada, et ükski keel ei võimutseks teise üle, et mõtleja ei peaks loobuma naudingust, mida valik pärsib. Toda teist võimalust kujutas endast tekstuaalsus.

 

 

II

Keelte võitlus puudutas Barthes’i peagi isiklikumalgi tasandil, nimelt 1968. aasta maisündmuste kaudu, mil lahvatas mitmete vasakpoolsete jõudude mäss valitseva korra vastu. Barthes’i ehmatas inimeste aktiivsus füüsilisele vägivallale ning ta tundis end jõuetuna. Eriti puudutas aga Barthesi, et kodanluse ja üliõpilaste vastasseisus tundis ta end viimaste poolt hüljatuna. Üliõpilased arvasid, et Barthes varjub oma struktuuride ja õpetusega kooliseinte taha, samas kui tänaval käib tegelik elu. Kuid Barthesi arvates oli ka nonde sündmuste näol tegu kahe kõneviisi, kahe idiolekti võitlusega, mille kasvamine vägivallaks oli lihtsalt vulgaarne. Kui ta “Tekstimõnus” hiljem kirjutab konfliktist keelte vahel, sõnabki ta mürgiselt, et agressioon pole midagi muud kui kõige kulunum kõnepruuk, ning jätkab: “Ma armastan teksti, sest see on minu haruldane paik keelepruugis, kust puuduvad igasugused “stseenid” (selle sõna perekondlikus, abielulises tähenduses), kust puuduvad igasugused sõnasõjad. Tekst ei ole iial “dialoog”: ei ole põhjust karta petmist, agressiooni, šantaaži, idiolektide rivaalitsemist; ta ehitab inimsuhete – paigalpüsimatusse – südamesse väikese saarekese, kuulutab oma mõnu asotsiaalsust (vaid lõbustus on sotsiaalne), kuulutab naudingu skandaalset tõde: seda, et nauding saab olla neutraalne, kui kaob sõna kujutluslikkus.” (lk 22-23). Pole raske aimata, millised sõnasõjad Barthes’il eriliselt meeles olid.

 

III

Niisiis oli Barthes ikka omamoodi autsaider, kes tegutses erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Võib-olla just see, et Barthes tundis end ühiskonnas õhukesena ning tema elamismõnu vähenes, sundis teda edaspidi rohkem tähelepanu pöörama tekstile kui mõnuallikale. Barthes jõuab arusaamisele: kui ma loen teksti ja naudin seda, mida ma loen, pole mu nauding intellektuaalne, vaid suhe tekstiga on vahetu ja kehaline, see toitub minu kehalistest ressurssidest. Ning kõige vähem tuleks selline mõnu tagasi lükata.

Kui Barthes joonistas oma “autobiograafias” välja oma loomingu faase, määratles ta “Tekstimõnu” žanrina moraalsuse, millele eelnes sulgudes Nietzsche nimi. Barthes annab “Tekstimõnus” löögi senise moraali pihta ja kuulutab uut, nietzschelikult jaatavat ja joobuvat. Ühiskonna moraal oli seni iha alati tauninud. Ometi on lugemise erootilisus üleüldse see, mis hoiab lugeja jaoks teksti alal, mis on ainus tunnus, mis lugejale tunnistab teksti ehtsust. Erootilises suhtes tekstiga naaseb see, mis kõnes on liiga kohal (hüsteerilisel viisil) ja pelgas üleskirjutuses liiga puudu (kastreeritud viisil), nimelt keha. Kuid keha ei naase kujutisena, vaid mõnuna, keha rännakuna läbi keele. Kuid see rännak ei ole lihtsalt oma liikumisest joobuv, vaid iha rahuldamiseks peab teksti olema loodud selleks ruum. Minu mõnu pole juba tagatud, vaid tekst peab mind ihaldama, mind enda külge köitma, kuid end päriselt mitte kätte andma, see võimaldabki muutuda tal minu fetišiks.

Ma ei hakka siin “Tekstimõnu” varjunditest eraldi rääkima, et tema sissepääsude paljusust mitte liigselt taandada. Ainsana mainin, et teksti nautimine ei täida Barthes’i järgi lugeja iha kunagi tervenisti, erootilisus on alati kompromiss. Erootilisus tekib alles siis, kui kultuurist pärinev mugav lugemispraktika flirdib määratlematu, tühja, liikuva keelevõimelisusega, mis oma potentsiaalsuses ohustab sedasama praktikat, ja vastupidi. Lugemise nauding tuleb katkestustest, mis need kaks poolust flirtimisel tekitavad. Kiusatusega tuleb mängida, kuid sellele päriselt mitte järele anda. Nii nagu striptiisi juureski on kõige erootilisemaks paigaks koht, kus riie avaneb, nahk, mis vilksatab kahe riideeseme vahel.

Subjekt, kes seda flirti suudab piisavalt kontrollida, langemata ühele või teisele poole ära, on tegelikult topeltperversne (aga kas seda saab üldse enam nimetada perverssuseks?), kuna naudib nii enda kui isiku pidepunktide ohjamist kui ka nende hävitamist. Ka Barthes ise tegi oma seksuaalsuse puhul kompromisse ning hoidis seda justkui reservis, erinevalt näiteks Foucault’st, kelle lemmikpaigaks olevat olnud hämused geisaunad, kus kõikide ihade vallandudes jääb minust järele vaid üks anonüümne keha teiste hulgas.

 

IV

“Tekstimõnu” tähistab ka Barthes’i kirjutiste uut ajajärku. Olles juba varem hüljanud teksti tervikule pretendeerimise, eemaldub ta nüüd üleüldse suurematest tekstikorpustest. Tema tekstid kujutavad endast edaspidi lühikeste fragmentide kogumeid, mida ei juhi mõni diskursus, vaid mis triivivad keeleliste ihade meelevallas. Kuna Barthes on veendunud, et keel astub võimu teenistusse, niipea kui seda kasutama hakatakse, üritab ta võimu n-ö ära petta, proovides kirjutamisel diskursustest üksnes märku anda, mitte neid arendada. Ta esitab keelesituatsioone, mis koosnevad plaanidest ja teemadest, ihade skitseeringutest keele pinnal, et keele ülejääk end lugejale ise ilmutaks. Seda kirjutusviisi iseloomustav
ad eriti aga ta järgmised raamatud: para-autobiograafia  “Roland Barthes Roland Barthes’i pilgu läbi”, armunu-uuring “Ühe armudiskursuse fragmendid” ning fotoelamuste kogum “Helekamber”. Ning kuigi neis elavnevad Barthes’i ideed kõige “ehedamal” kujul – Barthes ei ürita enam oma ideid esitada, vaid laseb neil tekstikehas ise paljastuda –, jäävad need Barthes’i pärandi käsitlustes alati kuidagi tähelepanuta. Nagu oleks Barthes’i looming juba varem valmis saanud. Aga ilmselt ongi igasuguse loominguloolise mõtlemise olemus teatud alatine valmisolek.

 

Mis puutub Barthes’i teoste tõlgetesse eesti keelde, siis pole seis selles vallas enam kõige hullem. Tõlgitud on “Mütoloogiad” ja valik Barthes’i esseid, nüüd ka “Tekstimõnu”. Seda pole küll palju, kuid näiteks Derrida tekstidega võrreldes on olukord lausa rõõmustav. Pealegi tunduvad Barthes’i teisenemistes ikkagi mõned tema tekstid rohkem barthes’ilikud ja olulised kui teised. Mina isiklikult ootan, et keegi võtaks tõlkida just Barthes’i hilisemad raamatud, eriti kauni ja subtiilse “Armudiskursuse”. Et keha saaks järgida omi mõtteid.

 

 

Üks õigekeelsussõnaraamatu ülesandeid on hinnata keeles laialt kasutatavaid väljendeid ja soovitada vajaduse korral nende asemele ladusamaid või täpsemaid sõnu. Paraku on sõnaraamatu maht piiratud ja seetõttu ei ole võimalik ebasoovitavate sõnade juures anda hinnangule pikemaid põhjendusi. Seda aitavad korvata ÕSi koostajate ja teiste keelenõuandjate kirjutised keelenõuandekogumikes, ajakirjas Oma Keel, ajalehtedes, Eesti Keele Instituudi kodulehel ning selgitused keelehooldekursustel ja mujal. Siinse lühilugude sarja eesmärk on levinud keelehalbuste tõrjumist põhjendada.

Omadussõna alane tähendab liitsõna osana ‘mingile alale kuuluv; mingi alaga seotud, seda käsitlev’, nt omadussõna ja nimisõna ühend kutsehaigustealane kirjandus märgib kirjandust, mis käsitleb kutsehaigusi. Rohkesti on alast tarvitatud niisugusteski kohtades, kus see ei tee teksti selgemaks, vaid osutub liigseks, sest sama mõtet saab edasi anda ökonoomsemalt, nimelt liitsõnaga, mille täiendosa näitab põhisõnaga väljendatu liiki. ÕSis on esitatud selle kohta mõniteist näidet: {ainealane olümpiaad}→ aineolümpiaad, {ametialane saladus}→ ametisaladus, {ehitusalane ajakiri}→ ehitusajakiri, {kunstialane haridus}→ kunstiharidus, {muusikaalased õpingud}→ muusikaõpingud, {rahandusalane kontroll}→ rahanduskontroll, {teatrialane kirjutis}→ teatrikirjutis, {teenistusalane kohustus}→ teenistuskohustus, {õigusalane abi}→ õigusabi jt. Kokku- ja lahkukirjutuse pikkuspõhimõtte kohaselt on mõnel juhul parem kirjutada sõnad lahku, nt {keskkonnakaitsealane konverents}→ keskkonnakaitse konverents.

Alustan pealkirjas esitatud küsimusele vastamist Ameerika filosoofia hetkepildiga. Scott Soames on väitis oma artiklis “Analüütiline filosoofia Ameerikas” järgmist: “Keskenduda ainult Ameerika Ühendriikidele tähendab petlikult eeldada, et on olemas ainuomaselt ameerikalik filosoofiakogukond oma äratuntava filosoofiaga. Seda pole. … Ameerika on selle kogukonna keskpunkt, kuid asukoht ei määra siinset filosoofiat.”; “Kogu USAs praktiseeritava filosoofia üldine tase näib olevat kõrgem kui kunagi varem. Mis on aga tõeliselt hämmastav, on filosoofide juurdekasv. … Ameerika Filosoofia Assotsiatsiooni sõnul kasvas selle liikmeskond 747-lt 1940. aastal 5125ni 1980. aastal. … 2000. aastal oli see 10 474.”

Soames näib väitvat, et praeguse ameerika filosoofia juures ei ole midagi sisuliselt eripärast, sest enamik kogu maailma professionaalsetest filosoofidest lihtsalt elab ja töötab Ameerikas. Ehk ei ole “ameerika filosoofia” enam kasulik kategooria, vaid sarnaneb ülemaailmselt kasutatava mõistega “ameerika ärimudel”.

Kui asjad on tõesti nii, siis selleks, et saada vähimatki aimu sellest, mis on ameerika filosoofia, peame vaatama ajalukku. Kogumiku “Blackwell Guide to American Philosophy” (2004) arvustaja kirjutab: “Väga abstraktselt kõneledes on ameerika filosoofia filosofeerimisviis, mis pärineb Ameerikast ja mille peamised tunnusjooned tulenevad tema päritolust. Mitte  kõik filosoofid Ameerikas ei tegutse ameerika filosoofia raames, nagu ka kõik filosoofid Hiinas hiina filosoofia raames.”

Kui tuleb leida mingi ameerikalik filosofeerimisviis, siis on peamiseks kandidaadiks pragmatism, mida on tüüpiliselt defineeritud järgmiselt: “Pragmatism on Ameerikas kujunenud filosoofiakoolkond, mille kohaselt on nii iga idee tähendus kui ka tõde selle praktilise tulemuse funktsioon. Pragmatismi aluseks on tugev antiabsolutism: veendumus, et kõiki põhimõtteid tuleb vaadelda kui pooleli olevaid hüpoteese, mitte kui metafüüsilisi siduvaid aksioome.”  

Teine moodus on mõelda pragmatismist kui defineerivast teadmisest/tõest, tehes seda nende stabiilsete vaatepunktide abil, mis koonduvad mingis “uurimise lõpp-punkti” ideaalis. Seega heidab see lähenemine kõrvale realistliku arusaama, mis hõlmab meile põhimõtteliselt kättesaamatuid tõdesid. Kuid samas ei võeta omaks ka relativistlikku pessimismi objektiivsuse suhtes.

Kuidas sobitub pragmatism ameerika filosoofia kirjeldamisse ajaloolisest perspektiivist? Jaotan oma arutelu ameerika filosoofia ajaloo üle kolme peatükki.

 

(i) Enne XIX sajandit

Üks viis pragmatismi ameerikalikkust mõista on otsida üles selle ajaloolised juured ühelt poolt Ameerika indiaanlaste mõtlemises ja teiselt poolt Euroopa asunike reaktsioonis kolonialismile. Raamatus “Native Pragmatism” (2001, lk 3) kirjeldab Scott Pratt “koloniaalset suhtumist” kui “üht kindlat maailma mõistmise viisi, mis taandab tähenduse ühe tõdede hulga ja ühe väärtuste hierarhiani”. Ta väidab, et praktikas kipub see viima “väljajätmiseni, sallimatuseni ja püüeteni elimineerida erinevusi.”

“Sellele domineerimise loogikale vastandus kohalik suhtumine, mida iseloomustas pühendumine suhtlemisele, pluralismile, kogukonnale ja kasvule ning mille lõid ümberasunud inimesed, kes olid vastu koloniaalsele suhtumisele ja kellest sai osa pikaajalises intellektuaalses traditsioonis, mis hõlmab klassikalist pragmatismi, antirassismi ja feminismi.”

Nagu viitab Scotti raamatu pealkiri, on tema põhieesmärk siduda pragmatismi ameerikalik olemus Ameerika indiaanlaste mõtlemisega. Ühtlasi püüab ta näidata, kuidas Euroopa asunikud, võttes omaks selle mõtlemise “antikoloniaalsed” jooned, said luua selle euroopaliku versiooni, mis pööras selja (tollase) Euroopa peavoolu põhielementidele.

 

(ii) XIX sajand kuni XX sajandi algus

Seda perioodi peetakse üldiselt “klassikalise” pragmatismi kõrgpunktiks. Nagu juba mainitud, seob klassikaline pragmatism tõe ja tähenduse praktiliste tulemustega. See on julgustanud mõningaid ajaloolasi kirjeldama teist seost ameerikalikkusega, seost, mis on eelkõige kultuuriline, mitte ajalooline. Näiteks raadiosaates “Filosoofia jutud” öeldi hiljuti:

“Sõnapaaril “ameerika pragmatism” on kahene tähendus, kuivõrd nii nimetatud filosoofiakoolkond kui tavaline ameeriklane näivad olevat rohkem huvitatud sellest, et asjad tehtud saaksid, ja tegevuse tulemustest kui abstraktsetest teooriatest, mis ei innusta tegudele.”

See näitab teist pragmatismi oletatava ameerikalikkuseni jõudmise viisi, keskendudes selle seotusele ameerika kultuuriga. Kui see on tõsi, võiks põhimõtteliselt pragmatismi defineerida kui midagi olemuslikult ameerikalikku.

 

(iii) XX sajand

Mis on juhtunud ameerika filosoofiaga viimase saja aasta jooksul? Pragmatism pole tänapäeva ameerika filosoofiaosakondadest kadunud, kuid pole ka enam sama domineeriv jõud kui sada aastat tagasi. Kolmas peatükk käesoleval väga subjektiivsel ameerika filosoofilise mõtlemise trajektooril on postpragmatismi periood, mida iseloomustab eelkõige analüütilise filosoofia tõus.

Scott Soames väidab, et analüütilist filosoofiat “iseloomustab teaduse ja terve mõistuse austus, usk loogika ja keele olulisusse filosoofias, rõhuasetus argumentatsiooni täp­susel ja selgusel, kahtlused a priori metafüüsika suhtes ning tõe ja teadmise eesmärkide eelistamine inspiratsioonile, moraalsele ülendusele ja vaimsele trööstile.”  

Oleks huvitav võrrelda kahte kirjanduses leiduvat seletust analüütilise filosoofia tõusule.

 

Seletus 1  [väline]

Soames: “Analüütilise filosoofia kujunemist Ameerikas tähistas eelkõige kolm sündmust. (i) juhtivate loogikute, teadusfilosoofide, loogiliste positivistide ja teiste analüütiliste filosoofide saabumine Euroopast (1930ndatel), (ii) Quine’i juhitud Harvardi osakonna ümberkujundamine 1950ndatel ja 60ndatel ning (iii) suur sõjajärgne laienemine Ameerika kõrghariduses, mis tähendas ka märkimisväärset filosoofide väljavoolu Ühendkuningriigist Ühendriikidesse.”

Tähistasin selle sõnaga “väline”, sest keskmes on välise mõjud. Mõnes mõttes on see ajalooline lugu, olgugi et lugu, mida juhtisid indiviidid.

 

Seletus 2  [sisemine]

Teine võimalus jutustada analüütilise filosoofia kujunemise lugu Ameerikas on teha seda lähtuvalt ajalooliselt filosoofiaga ühendatud distsipliinide eraldumisest.

Mackey (2003): “Kui filosoofia oli kord lõdvendanud sidemeid, mis köitsid teda teoloogiaga, kui teadused nagu psühholoogia, mis olid algselt osa filosoofiast, olid kuulutanud end iseseisvaks ja läinud oma teed … pidid filosoofid leidma endale uue identiteedi.”

Seda on vaadeldud ka kui filosoofia ja laiema kultuuri vahelise seose olemust muutvat protsessi ehk Mackey sõnul: “Filosoofia kui üksikisiku moraali ja avaliku poliitika nõustaja rolli on üle võtnud psühhoanalüüs, majandus, sotsioloogia ja politoloogia… .” Viimane väide seondub eespool tsiteeritud Soamesi sõnastatud arvamusega, et analüütiline filosoofia eelistab tõde “inspiratsioonile, moraalsele ülendusele ja vaimsele trööstile”.  

Oleme nüüd näinud kahte viisi, kuidas on iseloomustatud postpragmatistliku analüütilise filosoofia tõusu: üks indiviididest lähtuv ja ajalooline (väline), teine distsipliinist lähtuv ja kontseptuaalne (sisemine). Kuid tagaplaanil hiilib siin veel üks potentsiaalne lähenemisviis ja see põhineb binaarsel vastandusel ühe teise mõjuka filosoofilise traditsiooniga, nimelt kontinentaalse filosoofiaga.

Kontinentaalsele filosoofiale on raske leida ühest iseloomustust, mis seletab ka selle alla lahterdatud erinevate lähenemisviiside pikka nimekirja (fenomenoloogia, eksistentsialism, hermeneutika, strukturalism, poststrukturalism, postmodernism,
posthumanism, dekonstruktsionism, prantsuse feminism, Frankfurdi koolkonna kriitiline teooria, saksa idealism, mõningad marksismi vormid, ning Søren Kierkegaardi ja Friedrich Nietzsche tööd). Samuti võib olla tõsi, et enamik õpetlasi, kes tegutsevad kontinentaalse filosoofia raames, ei tee seda Euroopa kontinendil, vaid Ühendriikides.

Niisiis on viimase saja aasta jooksul ilmnenud teatav jagunemine kahe filosoofiakoolkonna vahel. Suurem osa mõlema järgijaid võivad nüüdsel ajal töötada Ühendriikides, kuid kui kirjutatakse “ameerika filosoofia” ajalugusid, eelistavad nad pea alati analüütilist kontinentaalsele. Miks?

Sellele küsimusele vastates on oluline mõista seda, et kuigi Ühendriikide ülikoolides on tõepoolest suur hulk õpetlasi, kes pooldavad kontinentaalset filosoofiat (ja on sellest mõjutatud), ei tööta nad filosoofiaosakondades, vaid on seotud teiste humanitaaria ja ühiskonnateadustega. Enamiku Ameerika ülikoolide, eriti eliitülikoolide nagu Harvardi, Princetoni või Stanfordi ülikooli, filosoofiaosakondades kalduvad domineerima analüütilised filosoofid.

See püstitab uue huvitava küsimuse. Kas mõtleme ameerika filosoofia ajaloo all, vähemalt viimase saja aasta jooksul, mil filosoofiast on saanud kutseala, Ameerika filosoofiaosakondades praktiseeritava filosoofia ajalugu? On vaieldamatu tõsiasi, et filosoofia ajalugu kujundavad õpetlased, kes töötavad filosoofiaosakondades. Seetõttu ei saa tulla liialt suure üllatusena, et nende tähelepanu on keskendunud filosoofia analüütilisele poolele.

Näib olevat õiglane öelda, et kui üldse miski on tänapäeval pärinud klassikaliselt pragmatismilt tiitli “ameerika filosoofia”, on see analüütiline filosoofia. Mõned analüütilise filosoofia kriitikud väidavad, et see on muutunud liiga abstraktseks, kõrvale on jäetud kõik, mis on iseloomulik kindlale kohale, traditsioonile või kultuurile. Kas see teeb selle filosoofiasuuna vähem “ameerikalikuks”? Või on just selles universaalsuse ja objektiivsuse poole liikumises midagi ainuomaselt ameerikalikku?