gerontoloogia

Niisugune varieeruvus tuleb ilmsiks siis, kui läheneme keelele instrumentaalsest, n-ö otstarbekast otsast. Ometi on keelel veel teinegi ots, kus tema otstarve pole nii silmanähtav.  Igapäevases pruugis tuleb see kõigepealt välja naljade, mängude, maskeeringute kujul; iga keelega saab mingil määral peitust mängida, luisata, fantaseerida, nii et mõne aja pärast kaob tema tavaline vahendajaroll. Keel kerkib ise esile. Selgub, et keeles on veel midagi, et ta on ka omaette olemas, et tal on n-ö ontoloogiline aspekt. Seda aspekti on kõige tugevamalt tunda just vanade, nn loomulike keelte puhul: tekib tunne, et nad on kuidagiviisi olemas inimeste tahtest ja mõtlemisest sõltumatult. Seesuguse keeletundeni jõudmiseks pole vaja tunda filosoofiat, Heideggeri ega Wittgensteini.

Loomulikke keeli on maailmas kuus kuni seitse tuhat. Ühe keele kõnelejaid on keskmiselt 5000-6000 inimest. On veidi vähem kui 80 keelt, mille kõnelejaskond ületab kümme miljonit, ja vähem kui 300 keelt, mille kõnelejaid on üle miljoni. Eesti keel ei kuulu seega kõige suuremate, aga siiski suhteliselt suurte keelte hulka. Rohkem kui pool maailma keeltest (s.t üle kolme tuhande) on väiksemad keeled, millel on kõnelejaid vähem kui 10 000 inimest. Kui jääda kvantitatiivsete võrdluste juurde, tuleb välja, et eesti keele sisse mahuks tublisti üle saja tavalise keele. Kui aga arvestada aritmeetilist keskmist, oleks eesti keele sees neid „keskmisi keeli” veel peaaegu poole rohkem! Tekib küsimus, miks armastatakse meil nii väga toonitada eesti rahva ja keele „väiksust”? Kas tõesti peab iga keelt võrdlema hindi või bengali, inglise või hispaania, või koguni mandariini keelega?

Vastus on lihtne. Euroopa Liidu juhtivates riikides valitsevad keeled, mida on kaua kujundatud ühtse rahvuskeelena; need keeled on teiste Euroopas kõneldavate kõrval nii massiivsed, et enamik teisi paistab väikestena. Nii tekibki petlik mulje, et maailm on täis hiiglaslikke või lihtsalt suuri rahvuskeeli. Tõsi küll, nad on suured vaid instrumentidena – aga just instrumentaalsest aspektist on keeli kõige lihtsam võrrelda.

Hoopis raskem on keeli võrrelda ontoloogiliselt, keskendudes sellele, mis nad on omaette. Ilmub teatav sügavus, millega on raske rehkendada; ainus lahendus on kultuuriline relativism, millele antropoloogias pani aluse Franz Boas ning mis lähtub eeldusest, et iga kultuur peab olema iseendas täiuslik. Keel on sel juhul teatav kosmiline tervik, mis kannab endas jälgi väga kaugetest aegadest: ta on väärtuslikum kui mõni vana tekst, sest tekst on vaid üks teostunud võimalus, keel aga sisaldab lugematuid võimalusi, mis ei taandu tõlgendustele. Kultuurilise relativismi seisukohast on igasugune rahvuskeel alati vaid keele vähendatud mudel. Mis tahes natsionalism on alati keelevaenulik, sest ta püüab saavutada ühe keele hegemooniat, luues petliku mulje, nagu võiks mõni loomulik keel olla teistest täiuslikum instrument (äris, teaduses, kultuuris jne).

Kui nüüd küsida, kas peaksime eesti keelt pidama „suureks” või „väikeseks” keeleks, saame mitu erinevat vastust. Geograafilise asendi tõttu paistab ta praeguses kontekstis suhteliselt väike; lingvistilisel taustal on ta suhteliselt suur. Kui aga instrumentaalne roll kõrvale jätta, muutuvad need hinnangud tähtsusetuks. Pigem tuleks öelda, et keel on kõnelejate hulgast suhteliselt sõltumatu. Meie keel on meile vajalik kui pärimus. Ta on kõige esimene pärimus, millega teised pärimusekihid tulevad kaasa, sest keel on ühtlasi ka nende võti. See ongi keele esmane kommunikatsioon. Niisugune kommunikatsioon erineb tavalisest vahendajarollist, sest keel ja tema toodud sõnum on siin ühtviisi iseseisvad. Nende väärtus on puhta jaatuse väärtus, samuti nagu elu, mida ei saa põhjendada teiste väärtuse kaudu. Keel on iseendas täiuslik, ja me võtame selle täiuslikkuse omaks, nagu me võtame omaks enda elu. See ongi keele teine ots.

Äsja saadeti suurimate austusavaldustega manalateele Juhan Peegel ja Kaljo Kiisk. Nende panus eesti kultuuri on hindamatu, nagu hiljuti lahkunud Ea Jansenil, Mikk Mikiveril, Karl Rebasel jpt. Kuid vaieldamatuks faktiks  jääb, et elutöö preemia said nad Eesti Vabariigilt töö eest ENSVs nomenklatuurseil ametipostidel, mida oli võimalik täita „tõutunnistuse” – kui kasutada Jüri Saare nimetust NLKP liikmepiletile – toel, tõustes isegi  EKP KK liikmeks. Ea Janseni loometööd, milles 30 aastat oli formaalselt leninlik ja 10 aastat stalinlik, viljastasid lõpuni Marxi ideed. Jaak Alliku süüdistamine, nagu „õigustaks” ta terrorirežiimi, on võimalik vaid sellest lõhestunud praktikast teadliku möödavaatamise hinnaga. Eesti Vabariik on oma kõrgete aumärkide ja ametipostide näol kommarid juba pjedestaalile seadnud ja avalikkus on sellega nõustunud.

Formaalse ja sisulise, paratamatuste ja vaba tahte, teenimise  ja allumise jne eristamine ei sobi uuele teenisaadlile. Seda peetakse haigeks sovetinostalgiaks, mida ravitakse retoorilise agressiooniga (üleskutsed lustratsiooniks, särgi-kirjad jne). Haugutakse aga vale puud.  Retooriline manipuleerimine ja populism ei tule kasuks ei mineviku mõistmisele ega ühiskonnaelu tervendamisele.

Eesti Vabariigi  vastuolulisele praktikale viitamises on Jüri Saar oma (Sirp 30. XI) artiklis näinud mineviku õigustamist. Teisitimõtlejate diskursiivse väljasulgemise räigest tehnikast  kõneleb aga polemiseeritavale nähtusele isikunime andmine („Alliku fenomen”). See on levisildistuse, avaliku hukkamise näide, mõeldud hoiatuseks teistele (nagu „punaprofessorid”).  Alliku süüks on lihtsalt tülikus, et ta ikka ei järgi kõrgelt antud juhendit, et minevikku ei torgitaks. Allik torgib – sest minevikust kirjutades ei tsenseeri ta elulugusid.

Teisitimõtlejate vaenlase agendiks, Venemaa sõbraks, kommunistiks, punaseks professoriks jne manamisega diskussiooni pärssimisele on tähelepanu juhtinud Rein Raud, David Vseviov (EPL 30. XI), Erkki Bahovski (PM 27. XI) jt. Just diskussiooni mahasurumise püüus, mitte selles, et mõni ikka veel julgeb torkida, näen ma Eesti demokraatia  tänast probleemi.

Okupeeritud riik ja kodanikkond on tõepoolest vangid, aga selle seletusega piirdumisel tekib rida probleeme. Nii peaks ju ka näiteks Ülemnõukogu, kus istus koguni neli okupatsiooniarmee ohvitseri, toimetamised õigustühiseks tunnistama! Samas on ju ka Laar ja Tulviste tunnistanud, et paljud endised ENSV juhtivtegelased aitasid 1988. aastast peale igati kiiduväärsel kombel ning isiklikku heaolu ja vabadust ohtu seades kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Vangivalvurite ümbersünd, „vangide” ja „valvurite” koostöö trellide murdmisel, ei saanud alata üleöö. Jüri Saare pakutud vangimaja mudeli puudused on silmatorkavad.

Kui väärtuste teostamine / lõppeesmärkide saavutamine on ettenähtavas tulevikus ennustamatu (võimatu), siis millised teod on lubatud selle eesmärgi lähendamiseks? Kas on lubatud muud teod, kui need ei tühista põhieesmärki/väärtusi, vaid võivad toetada selle saavutamist? Vanglastumise mudel lubab valida vaid enesetapu ja pätistumise vahel.  Teiste sõnadega, millised teod on lubatud, kui lõppeesmärgi avalik deklareeriminegi – näiteks Eesti Vabariigi taastamine, hümni laulmine, Ribbentropi-Molotovi pakti paljastamine jne – pole võimalik ilma eksistentsiaalse ohuta? Kas võib korraldada NLKP XXII kongressile pühendatud laulupidu, siluda kahtlasi mõtteid viitega Leninile, astuda parteisse kasutamaks ajakirja Keel ja Kirjandus meie kultuuri heaks jne? Jaatava vastus tulemust teame: elame taas vabas Eestis. Eitavalt vastanute panuseks oli elu – hukkumine  võitluses metsas või laagris.

Isegi ERSP 1988. aasta programmis pole iseseisvuse taastamisest veel juttugi. Tagantjärele „sirgeselgsust” ainulubatavaks pidav retoorika lähtub totaalselt ideologiseeritud ja samas 100% ennustatava ajalookäiguga maailmast, kus on vaid kaks värvi ning vaid õiged ja valed otsused. Sellise ajalugu haldava moraalse ja metafüüsilise „jumala” positsioonil (õiglus määratud võitma igal tingimusel!) pole palju ühist tegelike ajalooliste valikutega. Selles kontekstis pole „vähest sirgeselgsust” võimalik lõplikult kas õigeks või hukka mõista. Küll aga on võimalik mõistuspäraselt sedastada, et ei vangivalvuristumine ega vangistumine ei säästnuks meile Eestit.

Et Peegli, Janseni jt toimetamised olid ja on õigustatavad, seletab nii riiklikku tunnustust kui ka seda, miks „rahvas ei protesteeri”. Nende konkreetsete valikute õigustamine nii teoreetiliselt (moraalifilosoofia mõttes) kui ka praktiliselt ei tähenda kuidagi Nõukogude režiimi või vangla õigustamist.

1930. aastate alguseks olid Euroopa riikide seas enamuses autoritaarsed režiimid. Natside võimuletulek Saksamaal ainult kinnitas sellise arengusuuna elujõulisust. Kui Eesti ja Läti veidi hiljem demokraatiast taganesid, siis liikusid nad üksnes kaasa poliitilise hoovusega, mida võis pidada ajastu vaimuks, moodsaks riigivalitsemiseks. Autoritaarsus polnud 1930. aastatel midagi sellist, millesse üks alalhoidlik ja reaalsete oludega arvestav riigijuht oleks saanud üleolevalt suhtuda. Autoritaarsusega tuli osata koos eksisteerida ning võib-olla oli isegi tark ka ise autoritaarsuse teele asuda.

Azar Gat kirjutab Foreign Affairsi juuli-augusti numbris sellest, et maailmas on autoritaarsus tõusuteel.1 Autoritaarsed suurvõimud Venemaa ja Hiina lähevad majanduslikult järjest tugevamaks. Mittedemokraatlik stabiilsus ja majanduskasv on üha enam esitamas väljakutset liberaalsele demokraatiale, näidates, et jõukust saab luua ka ilma poliitiliste vabadusteta.

Gati kujutluses terendab tõenäoliselt kõige selgemini Hiina. Juba aastakümneid oleme harjunud kiitma, sageli ülistama, Hiina peadpööritavat majanduslikku kasvu. Hiina ekspordipotentsiaal on muljetavaldav. Euroopa Liit pole suutnud toime tulla Hiinast Euroopasse paisatavate kaupade, eriti tekstiilitoodete hiigeltulvaga ning on pöördunud tagasi kaubanduspiirangute juurde. Seda hoolimata Hiina liikmesusest Maailma Kaubandusorganisatsioonis.

Hiina riigivõimu autoritaarsust, isegi totalitaarsust, tuletatakse ju muidugi aeg-ajalt meelde. Siin-seal kõlab proteste, meenutatakse poliitvange ja Tiibetit. Kuid senikaua, kuni Hiina majandus peadpööritava kiirusega edasi tõttab ning Peking pole asunud täide viima oma ähvardusi Taiwani vastu, ei lase maailm end Hiina valitsejate demokraatiapõlgusest segada. Peaasi et maailma suurima rahvaarvuga riigis valitseb suhteline stabiilsus, globaalsest sõjalis-poliitilisest võimust ollakse veel kaugel ning suhetes naabritega eelistatakse valjuhäälsele emotsionaalsele röökimisele vaikset diplomaatiahõngulist kuluaarisurvet.

Vladimir Putinil on praegu kiired päevad. Ta peab ruttu otsustama, kas jätkab Venemaa juhtimist liidrina, peaministrina või ülemsootskana. Edasise tegevusprogrammi osas on tal Adolf Hitleri tehtu näol suur eeskuju olemas. Saksa diktaatori jälgedes on Putin juba mitmeidki samme astunud. Ta on viinud Venemaa demokraatiast autoritaarsusesse, rõhutanud, et peseb Venemaalt külma sõja kaotuse häbi ja taastab riigi võimsuse maailmaareenil, rebinud puruks Venemaa relvastumist piiranud Euroopa tavarelvastuse lepingu ja näidanud ust OSCE valimisvaatlejatele. Nagu Hitleri võimule tulles Saksamaa majandus, nii on ka Putini Venemaa jõukus pööranud tõusuteele, millele aplodeerivad Gerhard Schröder, Paavo Lipponen ja veel paljud teised. Ja kui Hitleri ajal levitati plakateid Saksamaad ohustavast Tšehhoslovakkiast („Väikeriik ähvardab Saksamaad!”), siis Putini arvates ohustab Venemaad enim demokraatia, eriti vastikud pisikesed demokraatlikud naaberriigid eesotsas Eestiga.

Meie õnneks ei ole ressursside jaotus autoritaaride leeris enam sama, mis 1930. aastatel. Venemaa on hetkel küll kõige agressiivsema retoorikaga, kuid jääb majanduses Hiinast juba praegu kaugele maha. Moskva propaganda võib ju paatoslikult hõisata, et Shanghai Koostööorganisatsiooni (võrdle kunagise Varssavi Lepingu Organisatsiooniga) tõttu on Hiinast  saanud Venemaa liitlane. Kuid Pekingi „ettevaatlikud mehed”2 üksnes muigavad selle üle oma tagasihoidlikul moel. Näis, kuidas reageerivad nende kolleegid Tōkyōs.

Taas nõrk USA

USA on praegu nõrk. Sõjad „kurjuse telje” riikidega pole uut hoogu saanud. Põhja-Korea suunal arendab Washington leplikumat retoorikat. Iraanis, nagu selgus CIA äsjasest luureraportist, polegi enam aastaid tuumarelva toodetud. Artiklid sellest, miks ameeriklaste Iraagi missioon on ebaõnnestunud ja kuidas sealt tuleks võimalikult kiiresti lahkuda, täidavad USA ajalehti ning välispoliitilisele analüüsile pühendunud väljaandeid. Demokraatliku Partei suurte võiduvõimalustega presidendikandidaat Hillary Clinton on kinnitanud, et USA toob väed Iraagist ära niipea, kui teda Valgesse Majja valitakse.

Ameeriklased peavad osalema Iraagi kodusõjas, kuid ei suuda seda võita. Nii väga kui nad ka tahaksid Iraaki ühtse riigina ja ühe valitsuse all koos hoida, see neil tõenäoliselt ei õnnestu. Juba praeguseks on ameeriklased saavutanud maksimaalse, mis nende võimuses. Kõiksugusest vägivallast hoolimata võib praegu Iraagis toimuvat nimetada siiski vaid „madala intensiivsusega konfliktiks”. Samas peab sündima tõeline diplomaatiline ime, et Iraagi sõja järgne Lähis-Ida ei vajuks kõige mustematesse stsenaariumidesse.

Kui ameeriklased lahkuvad, puhkeb Iraagis täiemahuline kodusõda, millesse kindlasti sekkuvad Iraagi naabrid. Soovin siiralt, et enne oma vägede väljaviimist õnnestub USA-l garanteerida vähemalt Põhja-Iraagi kurdidele iseseisvus, mida piirkonna riigid tunnustavad.  Kui kurdid kuulutavad iseseisvuse välja ilma sellise garantiita, siis järgneb sõda Türgiga. Võib-olla ka Iraaniga. Ma ei usu, et kurdid sellest võitjana väljuvad.

Araablastega asustatud Kesk- ja Lõuna-Iraagis käib Iraani toetatud šiiitide jõud sunniitide omast ilmselgelt üle. Oodatav veresaun saab olema kohutav. Ka siis kui sunniitlikud naaberriigid sõtta sekkuvad.

Vandenõuteooria pooldajad võivad väita, et praegune olukord Lähis-Idas vastab suurepäraselt Iisraeli huvidele. USA on Iraagi okupeerimise ja nõrgestamisega, neutraliseerinud suurima ohu Iisraeli eksistentsile. Ülejäänud piirkonna riike hoiavad ameeriklased kas ähvarduste või meelitustega oma kontrolli all ning Iisrael võib tunda end kindlamalt kui ei kunagi varem. Kuid milliseks kujuneb Iisraeli jaoks jõudude vahekord Lähis-Idas ameeriklaste lahkumisega Iraagist, ei julge ma ennustada. Millegipärast mulle näib, et ka Eestile võiks selle teema üle mõtisklemine olla tähtis.

Siiski ei tõrju võimalikud Iraagi-järgsed mullistused ameeriklasi maailmapoliitika liidri kohalt. Suurte kaotuste kõrval Aasias on Euroopa ikka ja alati pakkunud USA-le suurriigi prestiiži kergitavaid ja taastavaid võite. Ehk on järgmise võidu nimeks Kosovo?

Euroopale oli 2007. aasta hea. Võimule tulid uued ambitsioonikad liidrid: Nicolas Sarkozy Prantsusmaal, Gordon Brown Suurbritannias, Donald Tusk Poolas. Soov eelkäijate vigadest ja ebaõnnestumistest eemalduda annab uutele riigijuhtidele ametisseastumisel alati kaasa teatud positiivse aura.

Euroopa uued liidrid

Euroopa Liidu aasta algas Saksamaa eesistumisega ning taasärganud lootustega, et Euroopa Konstitutsiooniline Leping suudetakse päästa. Aastaga teisenes konstitutsiooniline reformileppeks, mis eelmisel nädalal ka Lissaboni lepinguna liikmesriikide juhtide poolt alla kirjutati. Soovin lepingule kiiret ratifitseerimist ja jõustumist 1. jaanuarist 2009. Ungari on selle juba ratifitseerinud. Eesti võiks olla samuti üks esimesi Lissaboni lepingu ratifitseerijaid. Igal juhul on Euroopa Liit oma koostöövõimet tõestanud ning usun, et uute liidrite roll küllaltki hästi sujunud koostöö saavutamisel pole olnud vähetähtis.

Euroopa saab hakkama oma sisemiste asjadega. Seetõttu peame olema ka palju ambitsioonikamad mujal maailmas. Levitagem demokraatiat kõikjal. Ärgem heitugem juttudest, et siia või sinna demokraatia ei sobi. Ärgem leppigem Euroopa naabrite üha kasvava autoritaarsusega. Uskuge, meie siin Eestis ning meie sõbrad Euroopas teame heast elust ja selle ehitamisest palju rohkem kui meie kallid koostöö- ja konkurentsipartnerid Venemaal.

Mulle meeldib Rudolph Giuliani ja Robert Kagani levitatav mõte demokraatlike riikide liidust. Usun, et Eestile meeldib sellises liidus olla, tuua sinna Ukraina, Gruusia ja Moldova, miks mitte ka Armeenia, Aserbaidžaan ja Valgevene. Ehk saame ühel päeval tervitada seal ka Afganistani, Pakistani ja Myanmari.

Head eurooplased, ärgem jätkem demokraatia levitamist ainult ameeriklaste õlule. Võib-olla nad vahel väsivad? Käime ikka Periklese jälgedes ja kuulutame kirglikult kõikjal, et paljude õigus riigi asjade üle otsustada on rohkem väärt kui väheste rikkus ja võim.

See lause meenus mulle sageli, kui lugesin möödunudaastasi väitlusi usuõpetuse üle koolides. Kohustusliku õppeaine kaitsjate kulunumaid argumente on ju see, et kristlik religioon kehastavat “eetilisi põhiväärtusi” ja nõnda saab päästa väetid lapsukesed väärtuste kriisist, kuhu meedia ja turumajandus nad on paisanud. Mine tea, ehk õnnestub isegi taastada vana patriarhaalne pere, kus issi on väike kodune jumal ja pühapäeviti käiakse kirikus pastori manitsusi kuulamas.

Paljude usuõppe pooldajate motiivid on kindlasti head, puhtsüdamlikud ja omakasupüüdmatud. Kõikidel kindlasti mitte, sest usuõpetus (või religiooniõpetus, usundilugu jne) on kiriku jaoks oluline äriprojekt, mis tulevikus tõotab püsivat käivet. Mõnede poliitikute jaoks on see ka hea võimalus vabaneda tumedast minevikust ja kehastuda ümber “puhtaks poisiks”, kes esindab aina ideaale ja põhiväärtusi. Hoolimatutest seiklejatest saavad äraseletatud näoga ilmasambad. Sellest kiriku, raha ja võimu uuest liidust anti selgelt märku 29. oktoobril, kui Euroopa Komisjoni aseesimees Siim Kallas sai Tallinna toomkoguduse Maarja medali, mis õigupoolest peaks olema hoopis kultuuripreemia. Aga edukas rahandustegevus, millele õigel ajal lisatakse mõned kristlikud hüüdlaused, ongi mõne kirikutegelase meelest kõige vahvam kultuur.

Seda kõike võiks võtta lihtsalt ühe tendentsi ilminguna. Kahjuks on aga sedapuhku löögi all eesti rahva kõige usaldavam ja kaitsetum osa – kooliealiseks saanud lapsed, sest kohustuslikku religiooniõpetust tahetakse alustada juba teisest klassist. “Miks löögi all?” küsib nüüd keegi. Kas siis lood Issandast Jumalast, Moosesest ja Jeesukesest pole just parasjagu lapsikud, et rääkida neid koolis mõne muu muinasjutu asemel? Kellele see kurja teeb? Ja kas pole kõrgkooli lõpetanud teoloogid piisavalt vastutustundlikud, et arvestada laste eripära?

Võib-olla tõesti. Aga õpetaja võimetel on piirid. Kohustuslik usuline algõpetus ründaks südametunnistuse vabadust isegi siis, kui enamik eesti lapsevanemaid oleks kristlikule teoloogiale vastavate veendumustega. Küsitlused on aga näidanud, et see nii ei ole. Eestlaste religioossus on teistsugune, ja kui mõned kristlased võtavad seda halvustada, jäägu see nende eraasjaks. Religioossus ei pruugi väljenduda mingi ametlikult registreeritud konfessioonina. Niisama julm oleks võõra usu pealesundimine juutide, muslimite või mustlaste lastele, keda praegu kõiki tahetakse lüüa ühe ja sama “eestimaalase” lauaga. Usuõppe kaitsjate arutlused põhinevad kolmel teesil, mis paraku kõik lähtuvad vigastest eeldustest. Esimene neist samastab religiooni ja eetika. Kohustuslik religiooniõpetus olevat vajalik selleks, et muuta kodanikud eetiliseks! Jätame praegu kõrvale tõsiasja, et eetika on traditsioonilisele kristlusele võõras mõiste ja viitab hoopis “paganlikule” filosoofiale. Veel jahmatavam on ju see, et religioonis nähakse tühipaljast tööriista heade kommete pealesundimiseks, justkui piitsa ja prääniku meetodil. Tõsi, vanasti tavatsesid pastorid igal pühapäeval kantslist moraaliepistlit lugeda, aga see ei pannud küll kedagi “eetilisemalt” käituma. Loetagu pisut XIX sajandi romaane. Eetika omandatakse ikkagi isiklike eeskujude kaudu, seda võiksid ju näidata ka meie poliitikud ja äritegelased. Religioon, olgu kristlik või mõni muu, annab aga inimesele teatava müütilise mõõtme, mis toetab teda isegi siis, kui inimene teiste või iseenda silmis eetiliselt ei käitugi.

Teine vigane väide on see, nagu oleksid eesti kultuuril “kristlikud juured”. Juba see sõnapaar ise on absurdne. Kristlus pole kunagi püüelnud kultuuri “juurte” säilitamise poole. Vastupidi, kristlik usutunnistus eeldab varasemate juurte läbilõikamist, teatavat katkestust. Kristluse enese juured on muidugi vanemates usundites, kuid nende tunnistamine ei kuulu kristliku kreedo juurde. Eesti kultuuri juured on aga meie keeles, pärimuses, ajaloos, kultuurisuhetes ja mentaliteedis. Siia kuulub muuhulgas kannatlik kooseksisteerimine indoeuroopa vallutajatega, kelle ideoloogiat toetas kristlus. See ei tähenda aga, et “juured” ise oleksid kristlikud.

Kolmas vale väide puudutab kristluse suhet haridusega. Õhtumaa ajaloos on kristluse roll nii suur, et kristliku kultuuri ideed omandatakse paratamatult koos kõigi humanitaarainetega: kirjanduse, kunsti, muusika, ajaloo ja õigusteadusega. Et seda kultuuripärandit võimalikult sügavalt tuntaks, peaks igaühel olema õigus tasuta kõrgharidusele. Just seda õigust on aga praegu valitsevad poliitikud eitanud. Selle asemel tahetakse kristlust, või koguni “maailma usundeid” selgeks teha algklasside õpilastele! Üks kahest: kas on siin tegu võimatu, üle jõu käiva ettevõttega – või siis tahetakse “usundiloo” sildi all ikkagi peale suruda ühtainust konfessiooni, rünnates sellega otseselt südametunnistuse vabadust ja rikkudes jämedalt Eesti Vabariigi põhiseadust, inimõigustest rääkimata.

Paul Rodgersi “Inimese pesakast” Kütioru maakunstirajal.zanna

Keskkonnaeetika läbivaks teemaks on olnud vaidlus antropotsentrismi ehk inimkesksuse üle. Tegemist ei ole mitte vaidlusega inimkeskse vaate pooldajate ja vastaste vahel, vaid keskkonnaeetikuid iseloomustab püüd üksteist üle trumbata selles, kes antropotsentrismi kõige mõjusamalt kummutada suudab. Inimkeskne maailmakäsitus näib olevat süüdi kõigis ökohädades. Selle järgi on loodus vaid instrument ehk inimese huvide ja vajaduste rahuldamise vahend. Loodus on lihtsalt ressurss, millel on vaid instrumentaalne väärtus. Selline arusaam põhjustavat looduse arutut tarbimist, selmet seda säästa. Inimene võib loodusega teha, mis pähe tuleb, kui see tegevus vaid rahuldab tema soove.

Mõjukaimate keskkonnaeetikute arvates tuleks säärane suhtumine ökokriisist väljumiseks kummutada. Vastumürgiks pakutakse looduse seesmise väärtuse tunnustamist. Kujutlege end viimse inimesena maailmas, palus 1973. aastal Richard Sylvan (tollal veel Richard Routley). Oletagem, et sellises olukorras on teil peas enesetapumõtted. Teie kasutuses on nupp, mille abil korraldada võimas plahvatus, mis surmab teid hetkega, ainult et hävitab ka kogu planeedi looduse. Kas on midagi, mis takistaks teid valimast just niisugust suitsiidimeetodit? Valdav osa inimestest leiab, et selline viis elust lahkumiseks ei ole lubatav. Miks? Kes seda täpselt teab, aga igal juhul on tegemist kaheldava väärtusega ettevõtmisega. Sellele intuitsioonile apelleerimises seisnebki Sylvani viimse inimese argument looduse iseväärtuse poolt. Loodusel ei saa olla ainult instrumentaalne väärtus, sest miski takistab viimsel inimesel hävitamast endaga koos kogu loodust.

Inimkeskse käsitluse alternatiiviks saab looduskeskne. Iseväärtus ei ole mitte ainult inimesel, vaid ka loodusel; nii teistel üksikolenditel, aga ka loodusel kui tervikul. Milline on selles väärtussüsteemis aga inimese positsioon? Millised on toimimisjuhised, kui looduse kaitsmine peaks nõudma inimkonnalt ohvreid? Kas ei too looduse väärtuse tõestamine kaasa järeldust, et inimese väärtus peab kahanema? Kas ei olegi inimene mitte moraalselt halb? Ta tarbib liigselt, saastab ja elab parasiidina teiste organismide arvel. Tema kurjus läheb nii kaugele, et hakkab juba iseennast hävitama. Ehk see olekski hea? Mida vähem inimesi, seda parem? Võib jääda mulje, et keskkonnaeetikud on inimvaenulikud nagu mis tahes tegelased, kellele võiks külge kleepida sildi “roheline”. Igatahes paistavad nad olevat mõnusa elu vastu. Kas ei ole nende loosungiks “Tagasi looduse juurde!” seega primitivismi? Kas ei sea nad kahtluse alla kõiki neid hüvesid, mille kaasaegne lääne ühiskond on saavutanud? Sealjuures paistavad nad olevat ka silmakirjalikud. Kui paljud neist loobuksid autost? Kellele ja milleks seda keskkonnaeetikat siis üldse vaja on?

Võidakse öelda, et ökokriisist väljatuleku küsimuses tuleks sõna anda pigem loodusteadlastele, kuna tegemist ei ole mitte moraali, vaid mõistlikkuse küsimusega. Just loodusteadlased olevat kompetentsed ütlema, mida inimesed tohivad teha ja mida mitte, kui nad tahavad liigina ellu jääda. Kuid inimkonna säilimine on asi, mille kohta loodusteadlane, erinevalt filosoofist, ei küsi. Isegi kui eeldada, et inimindiviidil on mõistlik toimida oma elu säilitades, siis inimkonna eesmärk tervikuna ei ole ometi loodusteadlaste määratleda. Juhul kui praegused inimesed soovivad eksistentsi jätkata ja seda vähemalt talutavas keskkonnas, siis võiks küll järgida loodusteadlaste näpunäiteid ja loodusressursi kulutamist piirata, kuid üksnes niipalju, et see laseks meil oma elupäevad rahulikult lõpuni veeretada. Miks peaksime aga hoidma looduse tulevastele põlvedele? Ja mis siis, kui praegustegi inimeste elupäevade hulk on neile täiesti ükskõik? Kui vabadus on väärtus, siis peaks, nii palju kui vähegi võimalik, laskma inimestel toimida nii, nagu nad just tahavad. Mis siis, kui inimesed tahavadki end hävitada? Kunagi pälvis enesetapp hukkamõistu, praegusajal kaastunnet, aga vahel isegi mõistmist. Inimesel peaks ju ometi olema õigus otsustada ise omaenda elu üle.

Küsimustele, mis puudutavad ühiskonna koostoimimist, kollektiivsete otsuste vastuvõtmist vms püüavad vastust leida filosoofid, nende seas ka keskkonnaeetikud. Kahtlemata ei ole nad vastusteni jõudnud. Lahendamaks keskkonnaeetika kõige üldisemat küsimust, kuidas looduse suhtes toimida, on abi juba sellestki, kui ollakse jõutud nende täpsustavate küsimuste sõnastamise, struktureerimise ja süstematiseerimiseni, teisisõnu, mõtlemise korrastamiseni.

Ja ikkagi, juhul kui tuleb valida inimese ja ülejäänud looduse vahel – kumma kasuks langeb siis keskkonnaeetikute vaekauss? Kui rääkida keskkonnaeetikast kui akadeemilisest distsipliinist (mitte näiteks keskkonnaaktivismist), siis selle taotlusi võib ehk võtta ka pelgalt teoreetilistena. Need eetikud ütlevad küll seda, et loodusel on mingi seletamatu iseväärtus isegi siis, kui inimene loodust ei väärtustaks, vaikivad aga täiesti sellest, millised toimimisjuhised niisuguse väärtusega kaasuvad. Siin teoretiseerib metaeetik looduse väärtuse üle, laskumata arutellu, kuidas inimene toimima peab.

Peale selle võib olla, et looduse iseväärtust postuleeriv keskkonnaeetik tahab tegelikult lihtsalt kaitset enesetapjalikult toimiva inimkonna vastu. Näiliselt üksnes antropotsentrismi vastu suunatud keskkonnaeetika on vähemalt oma algimpulsilt siiski kantud murest inimsoo kestmise pärast. Kas ei ole looduse iseväärtuse kaitseks esitatu lihtsalt üks kavalalt manipuleeriv silmamoondus publiku käitumise mõjutamiseks? Filosoofid küll teavad, et eesmärgiks on inimese elu (koguni inimese mõnus elu), kuid selle eesmärgi saavutamiseks püüavad nad inimesi veenda vastupidises – et inimese mõnusal elul pole väärtust? Võimalik, et mõni mustkunstnik on ka ise jäänud uskuma omaenda häma looduse niisugusest väärtusest, mis ei sõltu inimesest, või koguni seda, et loodus ongi väärtuslikum kui inimene. Kuidas muidu seletada seda, et üks ja sama autor samas töös muretseb nii väga inimese saatuse pärast, kuid materdab ka inimkeskset käsitlust.

Kahtlemata on suur vahe, kas väita, et loodusel on ka väärtus või et loodus on väärtuslikum kui inimene. On huvitav uurida, mida ütlevad looduse iseväärtust tunnistavad keskkonnaeetikud tõeliste dilemmade korral – kui tuleb valida kas inimese või mõne muu olendi elu? Võtame näiteks loomaõiguslase Tom Regani. Tema arvates on kõigi imetajate väärtus võrdne. Regan propageerib taimetoitlust, ei luba teha loomadega mõnda sorti katseid jne. Kas tõesti tuleks lasta loomadel elada ja inimestel, kelle elu päästmiseks oleks vaja viia läbi ravimikatseid, lasta surra? Kas juhul, kui tuleb valida inimese elu või mõne teise looma elu, ei jää üle muud kui liisku heita (kui just looma ei eelistata)? Ent oma kuulsas teoses “The Case for Animal Rights”, esitab Regan näite, kus uppumas päästepaadi vee peal hoidmiseks on tarvis üle parda visata kas üks inimene neljast või koer. Ning Regan viskaks paadist välja koera. Regan seab ikkagi inimese tähtsamale kohale loomast.

Mulle näib, et inimkeskse maailmavaate vastu argumenteerides ei ole keskkonnaeetikud tahtnud muud kui ehk lihtsalt näidata, milliste moraalsete võikuste ees oleme seni silmad kinni pigistanud. Põhivoolu keskkonnaeetika tundub võtvat inimkesksuse mõistet kitsamas tähenduses, äärmuslikuna. See kitsam tähendus võiks olla võrreldav näiteks descartes’liku arusaamaga loomadest, kelle kui tundetute masinatega ümberkäimisel ei ole mitte mingeid piiranguid. “Inimkeskse” kasutamine laiemas tähenduses ei ole aga välistatud. Ning mulle näib, et sellise laiemalt mõistetud inimkesksuse järjekindlaid kummutajaid on keskkonnaeetikute seas vähe.