gerontoloogia

  • Ooperipäevad Saaremaal (II)

    Kahjuks jäin ilma 21. VII Kuressaare lossi Kapiitlisaalis toimunud, kindlasti väga põnevast Tommi Hakala ja Kristian Attila kontserdist – on ju tegu 2003. aastal Cardiffi laulukonkursi võitjaga, kes olnud Nürnbergi ja Leipzigi ooperi solist, nüüdseks jõudnud ka Schaunard’i rolliga Puccini „Boheemis” METi lavale ning tema rollinimistus on Mozarti, Wagneri, Verdi jt kangelased. Kristian Attila oli tema partner Cardiffis ja on oma noorusest hoolimata juba tunnustatud lauljate juhendaja ning töötab praegu Sibeliuse akadeemia lauluosakonnas.

    Mitmesuguseid assotsiatsioone ja mõtteid ärgitavaks kujunes Kuressaare Linnateatri külastus. Kõigepealt köitis tähelepanu teatri fuajees näitus „Gustav Ernesaks ooperiloojana”, mis pühendatud meie laulutaadiks kutsutu 100. sünniaastale. Teatri- ja muusikamuuseumi töötajad on koostanud meeleolukate pildimaterjalide valiku ooperite „Pühajärv”, „Tormide rand” ja „Tuleristsed” ning koomiliste ooperite „Käsikäes”, „Mari ja Mihkel” ning „Kosilased Mulgimaalt” kõikidest lavastustest ning fuajees sai vaadata ka kostüüminäiteid. Siia sobib samuti üks Ernesaksa tsitaat: „Ooperiteatrit ilma algupärase repertuaarita vaevalt tohib nimetada püha sõnaga teater”.

     

    Draama ja ooper käsikäes

    Ja nüüd siis Garmen Tabori lavastatud Aino Kallase – Tauno Pylkkäneni „Patseba Saaremaal” (1958). Siin oli leidlikult ühendatud kirjaniku dialooginovellil baseeruv draama ja teises osas peaaegu identse tekstiga (seda küll soome keeles) helilooja ooper, kahjuks küll ainult klaveri saatel. Soomlannast kirjanik, kes abiellununa Eesti diplomaadi Oskar Kallasega oli tihedalt seotud Eesti ja eriti suvekoduga Saaremaal, tundis suurt huvi selle maa kultuuripärandi vastu. Pea kõigis meil tuntuks saanud teostes on tema eriliseks huviobjektiks olnud persoonid, kelle elu läbinud hõõguv ja surma toov kirg, need omakorda on olnud inspiratsiooniallikaks teistele loojatele nii muusikas kui sõnas. „Reigi õpetaja” ja „Barbara von Tisenhuseni” on jäädvustanud helidesse Eduard Tubin, Lydia Koidula elukäigu omapärane käsitlus sai väga hõrgu lahenduse Mati Undi „Vaimude tunnis”.

    „Patseba Saaremaal”, mille idee kasvanud välja piibliainesest, on Aino Kallasel kirja pandud fantastilise atmosfääri- ja keelenüansside tajuga. Lavapildi on Aime ja Liina Unt kujundanud väga nappide vahenditega, samas on see täis kõnekat sümboolikat. Kogu tegevusala oleks nagu olnud piiratud hõõguvate süte valliga ja keset lava troonis suur vene ahi, kuid see polnud traditsiooniliselt valge, vaid must!

    Draamaosas tõusis erilise jõulisusega esile Leila Säälik Vana-Kai rollis. Selge on see, et nii suurte kogemuste ja äärmiselt isikupärase näitlejana on tal ju loomulik edumaa noorte ees. Siinjuures tahan teha teemast kõrvalepõike: loodan, et märge bukletis „L. Säälik oli Ugala teatri näitleja 2008. aastani” on trükiviga. Või tähendab see näitleja siirdumist vabakutseliseks? Kõik tema rollid, mida mul on õnn olnud näha Shakespeare’ist, Wilde’ist, O’Neillist jne alates, on kuulunud kõrgklassi ja nüüd võiksid lavastajad mõelda sellele, kuidas leida nii ainulaadse häälevärvi ja sõnavaldamise võimega näitleja jaoks monoetendusi!

    Piret Rauk lõi eht eestlasliku, varjatud tundeeluga nooriku kuju, keda ahistas hirm tuleviku ees – 25 (!) aastat nekrutilese elu ja hirm patu avalikuks tuleku ees – oli ta ju mõisahärra „armujoogi” peekrist joonud! Varjatud allhoovustest pingul dialoog Vana-Kaiga ennustas äikest. Stseen mõisahärra juures jäi praegu veidi liiga markeerivaks: pianist Tarmo Eespere mõjus küll väga imposantse ning võimuka isandana, kuid tema kehakeeles puudus võimalus nooriku nurkasurutud olukorra väljamängimiseks. Hea oli nüanss klaveri taga: talutüdruku ihalus klahvidelt üles leida oma viisijupp ja mõisahärra suuremeelne abi. See andis nagu mingi lootuseiva: „Ära muretse, küll sinu eest hoolt kantakse!”.

    Margus Prangli Kuigu Siim oli hea sõnavaldamisega, kuid jäi veidi üheplaaniliseks oma purjusoleku teeskluses ning seega naistega võrreldes veretumaks. Tuleb ta ju koju väga selge plaaniga – surmata truudusetu naine. Kuid võib-olla oli temas küpsenud üks hoopis alalhoidlikum ideeiva: kui 25 aastaks nekrutiks minna, ei pruugi ju sõjatandrilt üldsegi eluga pääseda, kuid mõrva eest eluks ajaks vangi sattudes jäetakse hing ikkagi sisse! Kes seda oskab aimata, mis ühe mehepoja peas toimub. Draamaosa lõpustseen oli Garmen Taboril lahendatud diskreetselt ja askeetlikult. Väga meeleolukalt mõjusid muusikalise kujundusena kasutatud nostalgiline valsiteema viiulilt ja kahe meeshääle vaimulik laul lavatagusest.

    Ooperilavastus kordas pea kõiges eelnenut, välja arvatud lõpp. Lauljad Juuli Lill (Vana-Kai), Helen Lokuta (Riina) ja Rene Soom (Kuigu Siim) olid omandanud Tauno Pylkkäneni küllaltki emotsionaalse, kuigi põhiliselt retsitatiivse loomuga muusika ja selle endale päris suupäraseks teinud. Kõik karakterid olid tajutavad.

    Võib-olla oleks Juuli Lill vajanud veel mõningast settimise aega, et kogu see ämmalik võimukus ning samas meeletu mure oma poja ja iseenese saatuse pärast (tema näitlejavõimekust silmas pidades) veelgi reljeefsemalt välja joonistada. Vokaalselt kõlas tal ju kõik perfektselt. Helen Lokuta roll oleks nagu otsinud loo esimeses pooles „soojendusrada”: tema hääl kõlas hästi, kuid kirglikku olelusvõitlust ja siseheitlust jäi nagu väheks. Võib-olla võiks edaspidi ennast rohkem jälgida, et vältida mõningast välist maneerlikkust ja ilutsemist. Alles lõpumonoloogis avanesid mingid sügavamad hingesopi hoovused ning tema loodud Riina pani endale kaasa elama.

    Ootuspäraselt tugev oli Rene Soomi rollilooming. Lavale ilmumise esimesest hetkest oli tunda, et selle inimese sees keeb, lausa kobrutab varjatud valu. Silmavaade oli kui tagaaetaval loomal, kellel pole mingit pääsu loota. Iga tema repliik oli kui piitsalöök ja kui ta pani Riina lugema piiblit, siis oli selge, et too lugu ei saa lõppeda teisiti kui omakohtuga. Nii ere näitlejaanne on lauljale ikka suur kingitus, kellel kõigele lisaks kaunis bariton, heamaitseline laulmisviis ja väga selge diktsioon.

    Kuna lavastus pidi ilmselt valmima äärmiselt kasina eelarvega, siis täitis Tarmo Eespere klaveril orkestri funktsiooni ning loomulikult, arvestades tema taset pianistina ja kogemusi töös lauljatega, tegi ta seda suurepäraselt. Kuna töö on olnud vaevanõudev ning küllalt mahukas, siis tahaks loota, et seda etendust korratakse ka tuleval suvel ja siis juba kas või 15-liikmelise orkestriga (nagu esitati ookeanitaguste külaliste poolt Gershwini „Porgy ja Bess”!).

     

    Gershwini „Porgy ja Bess”

    Peab etteruttavalt ütlema, et „Porgy ja Bessi” suhtes olid ootused väga suured: mis võib olla paremat kui kuulata seda ooperit nende esituses, kelle folklooril baseerub helilooja fantaasiaküllane, pikki aastaid maailmalavadel püsinud teos!

    Lauljates pettuda ei tulnud: kauneimana üle teiste kõrgus Clara (Jeanine de Bique) osatäitja imeliselt kirgas ja sillerdav sopran, kelle ooperi algul kõlanud muretu ja õnneliku noore ema „Summertime” võttis hämmastavalt dramaatilise värvingu tormi pildis. Porgy osatäitjal Richard Hobsonil on väga sumeda ja mehise tämbriga bariton ning kuna ta laulab 2001. aastast METis (peamiselt kõrvalrolle), siis võib tema tulevik kujuneda paljulubavaks.

    Väga jõulise ja läbilööva kõrgregistri ning haarava dramatismiga oli Serenat laulnud Lisa Lockhart, kellel muljetavaldav rollinimistu: Aida ja Leonora (Verdi), rida Puccini rolle kuni Mozarti ja J. Straussini välja. Bessi laulnud Jerry Cates on ilmselt esitanud väga mitmelaadset muusikat: tal on väga uhke kõrgregister, kohatine kähedus, mis sobilik jazzilikes lõikudes, ja ergas temperament. Temas oli aga vähe Porgyga kohtumisest tekkinud hingemuutust: ootamatu ja kirgastunud õnnelah
    vatus jäi selles ooperiliteratuuri ühes lummuslikumas duetis paraku olemata.

    Väga stiilipuhas oli „Sporting Life” Reggie Whiteheadi esituses. Nii palju, kui see äärmiselt tagasihoidlik ja fantaasiavaene lavastus võimaldas, andis ta oma väga plastilise liikumise ja ilgete värvitoonidega hääles kogu loole ühe äärmiselt olulise aktsendi. On ju narkootikumidega kaubitseja teema nüüd ka meie maailma üks kisendavamaid.

    Kuna see ooperitrupp (Black American Opera) on tegutsenud 16 aastat ja ainukese algvariandi tegijana on püsinud Crowni osatäitja Stephen B. Finch, siis on ilmne, et lavastust kui niisugust lihtsalt enam ei eksisteeri – tegu on vaid uute liikmete nn sisseviimisega. Peab muidugi imetlema, kuidas nii suuremahulisi koori- ja orkestripartiisid suudetakse esitada vaid 15-liikmelise koori ning sama suure orkestriga! Järelikult on iga liige solistivõimetega. Dirigendina juhtis lavastust pianistiharidusega noor Pacien Mazzagatti, kes tegi dirigendidebüüdi 2003. aastal New Yorgi Dicapo Operas Leoncavallo „Pajatsitega”.

     

    Soliste nii omamaiseid kui kaugemalt

    Minu muljeid Saaremaa ooperipäevadelt jääb lõpetama suur galakontsert (25. VII), mis toimus uhkes ooperitelgis. Samas kohas, kus kõlasid „Porgy ja Bess” ning Offenbachi „Hoffmanni lood” Vanemuise teatri kollektiivi etendatuna (kuuldavasti olevat ka see lavastus saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks). Üllatavalt mugavad istmed, mis kaetud valge riidega, ning hea tõusu ridade vahel tagasid kuulajale äärmiselt mugava olemise. Iseküsimus, kuivõrd kanga rohkus akustikat soodustas.

    Dirigentideks olid Eri Klas ning Puccini ja Wagneri puhul Carlos Spierer, kes on 2003. aastast Giesseni teatri ja Orquesta Sinfonica de Mineria kunstiline juht. Vanemuise teatri orkester tõestas, et on kasvanud vääriliseks kollektiiviks ning on suutlik väga heakõlaliselt sekundeerima sellisel solistide paraadil, nagu seekord näha-kuulda sai. Kaastegevad olid siin samuti Eesti Rahvusmeeskoor ja Saaremaa neidude koor.

    Soliste oli omamaiseid ja kaugete maade tagant. Omade üle võis siiralt rõõmu ja uhkust tunda: Ain Angeri Mefisto kupleed Gounod’ ooperist „Faust” ja Procida aaria Verdi „Sitsiilia verepulmast” andsid võimaluse kuulata tema hääle võimsust ja ooperlikku mastaapsust. Heli Veskus andis oma dramaatilise käsitlusega nii Jutale Evald Aava „Vikerlastest” kui Mallele Gustav Ernesaksa „Tormide rannast” stoilise ja kindlameelse eesti naise kuju. „Vikerlaste” duetis oli talle partneriks Andres Köster, tenor, kellest on lootust tulevikus veel palju kuulda. Tema hääles on erakordne läbilöögisära ning fraasis on kaunist kujundlikkust. Ja duetis Ain Angeriga „Tormide ranna” kõrtsistseenis oli mõnusat huumorit ning lusti.

    Rauno Elbi hääl kõlas sellel õhtul äärmiselt puhanuna ja puudus täielikult teda vahetevahel kummitav liigne vibrato. Olavi aaria „Vikerlastest” ning Malatesta duetis Angeriga Donizetti „Don Pasqualest” kõlasid säravalt ning mõlema noore mehe koomika nautimine ja krutskiviskamine koos Eri Klasiga lummasid publiku jäägitult.

    Helen Lokutalt kõlas särtsakas ja meeleolukas Rossini „Tuhkatriinu” lõpuaaria (kahjuks küll pooliku variandina). Selle noore laulja stabiilne vorm ja pidev arenemine teevad tõsist heameelt.

    Külalislauljad – Anna Aglatova ja Mihhail Djakov Moskvast ning Esin ja Senol Talinli Türgi Ankara Riigiooperist kuuluvad väga kõrgesse klassi, ja seda  mitte ainult oma kaunite häälte, vaid ka silmapaistva musitseerimisega. Kauaks jäid kõrvu Aglatova hästi kandva kõrgregistri sillerduse ja hingestatud fraasipoognaga lauldud Marfa aaria Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjast”, väga mehine Djakovi Escamillo kuplee Bizet’ „Carmenist”, võluvalt graatsiline Esin Talinli Musetta Puccini „Boheemist” ning vist üle kõige jäi „troonile” tenor Senol Talinli. Tema esitatud Cavaradossi, Rodolfo ja lummusena kaunis Calafi aaria koos Saaremaa neidude kooriga jätsid hinge kindla soovi seda kunstnikku taas, ikka ja jälle kuulata. Ning kõnealuse galakontserdi lõpetasid kõik solistid ja koorid sekstetiga Donizetti „Lucia di Lammermoorist”.

    Lõpetuseks tahan mütsi tõsta väga kõrgele kogu meeskonna ees, kes selle peo püsti panid! On ju sulaselge õnn, et Aivar Mäe, Arne Mikk, Eri Klas ja Marika Pärk kogu oma noore meeskonnaga tegid selleks omalt poolt kõik.

    Usun, et taas elule äratatud ooperipidu Saaremaal kestab ja toob tulevikus siia kokku üha uusi ideid tegijatele ja üha uusi ooperisõpru kuulajate näol!

     

     

  • Sillaehitaja

    Arvo Pärdi auhinna üleandmisel pidas laudatio Saksa Bundestag’i president Norbert Lammert, pidulikust sündmusest võtsid osa ka Eesti Vabariigi riigikogu esimees Ene Ergma ning Berliini Suursaatkonna delegatsioon eesotsas suursaadik Clyde Kulliga.

    *

    Tänukõne rahvusvahelise auhinna üleandmise puhul.

    Väga austatud kõrged külalised, armsad sõbrad!

    Seista poliitikute ja teadlaste tähelepanu keskmes on ühele muusikule üsna harjumatu olukord. Siin väljaöeldud sõnad minu isiku ja minu muusika kohta kõlavad pisut liiga ülevalt, tegelikult pole ma endale kunagi seadnud nii grandioosseid eesmärke. Minu sihid ja mõõtkavad olid ja on palju tagasihoidlikumad ning lihtsamad. Tookord, oma tänase muusika ilmaletuleku paiku, olin kõige rohkem ametis sellega, et seesmiselt iseennast jalule aidata. Ma pidin jõudma seisundini, kus leian sellise muusikalise keele, mis mind rahuldanud oleks ja millega ma oleksin tahtnud elada. Ma olin nagu ühe paiga otsinguil oma sisemuses. Ühe kõlasaarekese otsinguil, kus, ütleme nii, võiks võimalikuks saada dialoog Jumalaga. Selle koha leidmine sai minu elu mõtteks. Olen kindel, et selline vajadus – kas siis teadlikult või alateadlikult – on omane igale inimesele, kindlasti paljud teie seast tunnetavad ja mõistavad, millest ma räägin.

     

    Selgitamaks oma mõtteid, tahaksin teile kirjeldada üht pilti. Kui vaatleme rastertunnelmikroskoobi abil mingit ainet või eset, siis näeb üks tuhandekordne suurendus ilmselgelt välja teisiti kui miljonikordne suurendus. Kui liikuda läbi suurenduste staadiumide, võib avastada igasuguse mateeria vaatlemisel ettekujutamatuid ning üsna kaootilisi „maastikke”. Kunagi tuleb aga piir, kusagil kolmekümnemiljonilise suurenduse juures. Siin fantastilised maastikud järsku kaovad ning me näeme ainult ranget geomeetriat, teatud liiki võrgustikku – väga selget ja väga erilist. Hämmastavaim aga on sealjuures tõdeda, et see geomeetria näeb välja sarnane isegi väga erinevate ainete ja esemete puhul.

    Kas võiksime proovida leida midagi sarnast ka inimolendi juures?

     

    Lubage mul pisut fantaseerida. Püüame vaadelda inimhinge ühe sellise kvaasimikroskoobi läbi, liikudes kord-korralt järjest võimsama suurenduse suunas. Me oleme tunnistajaks, kuidas kõik inimese välised tunnused koos tema kõigi iseärasuste, nõrkuste ja voorustega suurenduse kasvades pildilt kaovad. See on kui lõputu taandamisprotsess, mis juhib meid kõige olulisema suunas. Sel „reisil oma sisemusse” jätame selja taha ka kõik ühiskondlikud, kultuurilised, poliitilised ja religioossed kontekstid. Lõpuks jõuame võrgusarnase põhimustrini. Seda võiks ehk nimetada ka „inimgeomeetriaks”: selge ja korrastatud, rahulikult vormitud, üle kõige aga – ilus. Selles sügavuses oleme me kõik üksteisega nii sarnased, et tunneme igaühes ära iseenda. Ja ainsana see tasand võiks saada kohaks, mille peale üleüldse võiks püstitada tõeliselt funktsioneeriva (rahu)silla, kus kõik meie probleemid – juhul kui neid siis veel üldse leidub – oleksid lahendatavad.

     

    Mul on suur kiusatus vaadelda seda nii ilusalt korrastatud tasapinda, seda Ursubstanz’i (algainet), seda meie hinge sisemises kaitstuses asuvat hinnalist saarekest kui paika, mille kohta meile 2000 aastat tagasi öeldi, et Jumala riik asuvat seal – nimelt meie hingesügavuses. Hoolimata sellest, oleme me siis vanad või noored, rikkad või vaesed, naised või mehed, värvilised või valged, andekad või vähem andekad.

    Ja nii püüan ka mina kuni tänaseni hoida end sellel rajal, otsides seda nii palavalt igatsetud „võlusaart”, kus kõik inimesed – minu jaoks aga ka kõik helid – võiksid elada armastuses üksteisega koos. Uksed sinna on avatud igaühele. Aga teekond sinna on raske – raske kuni meeleheiteni.

    Teie auhind julgustab mind seda rada edasi käima ning annab mulle uut jõudu. Tänan teid väga selle eest!

     

     

  • Ehitatav kultuur

     

     

    Tihti on juttu riigi juhtrollist ehituskultuuri edendamisel. Kas ka Brüsselis? tõnu laigu

     

     

    Arhitektuur tähendab kitsamalt maja, milles elatakse, ja laiemalt ümbruskonda, kus elatakse. Vähestel on ükskõik, kui asi puudutab oma maja. Ükskõik on aga paljudel, kui on tegemist koha, linna või asulaga. Ükskõiksus võib tuleneda teadmatusest. Kõik ei pea ju teadma, mida tähendab “asumi sotsiaalne infrastruktuur”. Samuti ei pea teadma, et ehitatav ruum on piiratud ressurss, mis on piiratud riigipiiri või metsade ja maaga ning lõpuks kvartalite ja kruntidega. Samuti ei pea kõik teadma, millised hooned sobivad ühte või teise kohta või kuidas kasutada linnaruumi otstarbekalt ja sünergiliselt. Kõike seda peavad teadma aga ametkonnad, kes otseselt mõjutavad otsuste ja rahaga kõikidele nähtavat ümbrust ja eluruumi, ehitatavat kultuuri.  Üks võimalus on, et teadmine arhitektuurist ja planeerimisest jõuab laiema sootsiumini arhitektuuripoliitika kaudu. Arhitektuuripoliitika paneb mõtlema arhitektid kui riigimehed ja riigimehed kui arhitektid. 

     

     

    Euroopa tasand

     

    Paljudes Euroopa riikides, samuti ka Eestis, eksisteerib juba aastaid aktiivne arhitektuuripoliitika, mis annab ehituskultuurile poliitilised ja seaduslikud raamid. Üllatav näib, et maadel, kus ehitamine on käinud siiani hea tava kohaselt, on tekkinud vajadus ümber mõtestada kogu ehitatava keskkonna temaatika. Vanad seadused ei kehti enam. Maailmamajandus ja vaba turg on loonud olukorra, kus üksnes planeerimise ja ehitamise hea tava ei suuda reguleerida planeerimise ja ehitamise kvaliteeti, tempot, mahtu. Valitsused on aru saanud, et ehituskultuur vajab uuesti määratlemist, ning püüavad mitmesuguste vahenditega seda edendada ja avalikkuse teadvusesse kinnistada.

    Euroopa maadel on olukord erinev: ühed avastasid vajaduse ehituskultuuris muudatusi teha varem, teised hiljem. Üheks rajajooneks on 1999. aasta september, mil loodi Euroopa arhitektuuripoliitika foorum Soome ja Prantsuse ametkondade initsiatiivil. See on Euroopa tasandi platvorm, et koondada arhitektuuri asjatundjaid ja institutsioone riikide tasemel ning töötada välja Euroopa arhitektuuriharta. Senisteks tulemusteks on Euroopa tasandil loodud ministeeriumidevaheline organ, mis on Euroopa komisjoni diskussioonipartner, arhitektuurikvaliteedi nõude sissetoomine ELi direktiividesse, arhitektuurikvaliteedi majandusliku tulususe uurimuste algatamine. 

    2000. aastal, kui Prantsusmaa oli Euroopa Liidu eesistujamaa, võeti vastu arhitektuuri kvaliteedi resolutsioon. Kaheksas liikmesriigis oli juba kinnitatud oma arhitektuuripoliitika või vastavad seadusesätted: Soome, Prantsusmaa, Holland, Rootsi, Itaalia, Iiri, Ühendkuningriik, prantsuskeelne Belgia. Hollandis ja Belgias on tänaseks ka oma riigiarhitekt. 

    * Prantsusmaal kehtib juba 1977. aastast peale arhitektuuriseadus, mis sätestab avaliku huvi arhitektuuri vastu. Koos raamseadusest tulenevate sätetega on Prantsusmaal kujunenud välja mahukas seadustik avalike hoonete ja ruumi kvaliteedi tagamiseks.

    * Hollandis alustati 1987. aastal programmiga “Ruimte voor Architectuur”, mis peab stimuleerima arhitektuuri kultuurikomponente ja tõstma selle kvaliteeti. Tulemusena loodi olulised institutsioonid nagu Nederlands Arhitectuurinstituut ja Berlage Instituut, rahvuslikul tasandil tegeleb ehituskultuuri järelevalvajana rijksbouwmeester. Hollandi eeskujul on arendatud välja ka arhitektuuripoliitika Eestis.

    * Soomes on elukeskkonna arendamine sätestatud riigi põhiseaduses. 1998. aasta oli arhitektuuriaasta, mille sihiks oli rahva harimine. Samast aastast on pärit ka arhitektuuripoliitika dokumendid. Praegu töötab Taiden Keskuustoimikunta juures palgaline ekspert, kes koordineerib Soome arhitektuuripoliitikat. Haridusministeeriumis tegutseb ehituskunsti toimkond, 10–12 inimesest koosnev nõukogu, kes arutab ideoloogiat, annab nõu ja teeb ekspertiisi. Lisaks on Soomes ka mitu arhitektuuripoliitika dokumenti, nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil, üks esimesi oli linnadest Jyvaskyla.

     

     

    Ehituskultuur ja poliitika

     

    Praeguseks on arhitektuuripoliitiline tegevus fikseeritud ametlikul tasandil suuremal või vähemal määral enamikus Euroopa riikides. Austrias ja Saksamaal tuginetakse eelkõige ehituskultuuri fenomenile.

    * Austrias sisaldab 1992. aastast liitriigi kunstisektsioon arhitektuuri ja disaini osakonda, mis tegeleb kaasaegse arhitektuuri edendamisega. Lisaks on olemas arhitektuuri sihtasutus, kuhu kuuluvad regionaalsed arhitektuuriinstitutsioonid ja -kogud ning arhitektide ühingud riigi tasandil. Parlament võttis 2004. aastal vastu otsuse välja töötada arhitektuuripoliitika pealkirjaga “Ehituskultuur Austrias” ja see on institutsioonina allutatud kunstide ja meedia riigisekretariaadile.

    * Saksamaal on viimastel aastatel ehituskultuur kõne all olnud eelkõige seoses initsiatiiviga “arhitektuur ka ehituskultuur”, millega püütakse tõsta ehituskultuuri taset. Poliitilise protsessi eesmärk on riikliku ehituskultuuri sihtasutuse (vt Tõrge! Lubamatu hüperlingiviide.loomine analoogiliselt Saksa muinsuskaitse sihtasutusega (Deutsche Stiftung Denkmalschutz). 2003. aasta aprillis kogunes Bonni esmakordselt ehituskultuuri konvent, millest peaks saama kavandatava sihtasutuse keskne nõustus- ja suhtlusorgan. Esimesel konvendil arutas umbes 800 asjatundjat ehituskultuuri oluliste teemade ja planeerimise ning arhitektuuri tuleviku üle Saksamaal. Konvendi töö konkreetseteks tulemusteks oli raport ning presiidiumi valimine, too peab sihtasutuse loomist edasi ajama. Teisel ehituskultuuri konvendil 18.–19. XI 2005 oleks sihtasutus pidanud tööle hakkama. 10. III 2005 lükati Riigipäeval seaduseelnõu tagasi liidumaade seadusandliku ülimuse tõttu kultuuriküsimustes. 12. V 2005 arutati seaduseelnõu uuesti. Eelnõu võeti vastu kõigi parteide toetusel, kuid vaidlustati ülaltoodud põhjustel ning septembris jäi seadus Riigipäeva valimiste tõttu kehtestamata. Pärast valimisi võeti sihtasutuse loomine koalitsioonilepingusse ning 26. X 2006 võeti seadus vastu. Siinkohal tasub meelde tuletada, et Saksamaa killustatuse tõttu on riiklikult kõik näiliselt vaba, kuid ranged regulatsioonid toimivad liidumaade sees.

     

     

    Viimased liitujad

     

    Mõtted ja teod ehituskultuuris erinevad Baltimaadel ja postsotsialistlikes riikides vaid poliitilise maastiku kohaliku omapära tõttu. Loogika on sarnane. Nende riikide seas on Eestis aetud asja kõige kauem, päris algusest peale kokku seitse aastat. Vabariigi valitsuse poolt on heaks kiidetud kaks dokumenti: “Eesti arhitektuuripoliitika” (2002) ja “Arhitektuurivaldkonna tegevuskava 2004–2008” (2004).  Arhitektuuri ja ehituskultuuri esindab riigi tasandil arhitektuurinõunik kultuuriministeeriumis.

    * Lätis on koostatud arhitektuuripoliitika dokument (2006) peamiselt Soome eeskujul. Kultuuriministeeriumi juures asub kultuuripoliitika osakond, kus töötab arhitektuurinõunik, kes teeb tihedat koostööd parlamendi kultuurikomisjoniga. Kaugemad plaanid näevad ette kahte uut seadust: arhitektuuri kvaliteedi ja professionaalsuse kohta käivat seadust.

    * Leedus on koostatud kaks arhitektuuripoliitika dokumenti, mis on ka trükitud ja tõlgitud inglise keelde: poliitiline dokument ning poliitika elluviimisplaan. Arhitektuuripoliitikat aetakse keskkonnaministeeriumi all, kuid projek
    te rahastatakse kultuuriministeeriumist. Keskkonnaministrile allub ekspertide komisjon, mille eesotsas on arhitekt. Kaugemas plaanis on arhitektide koja seadus, lisaks linnaplaneerimise poliitika ja linnaplaneerimise instituut kas peaministri või parlamendi juurde.

    * Slovakkias on 2005. aastast olemas arhitektuuripoliitika dokument. Programmis on luua linnaarhitekti institutsioon, samuti avaliku huvi ja planeerimise institutsioon. Arhitektuuripoliitikaga tegeleb ehitus- ja regionaalministeeriumi all arhitektide koda. Suures vabanemise tuhinas kaotati seal 1995. aastal kogu maal linnaarhitekti amet põhjustel, mida iseloomustatakse mõistega “wild capitalism”. Levinud oli arvamus, et planeerimine on sovetiaegne igand, vaba areng aga hea. Tulemuseks on suur segadus transpordisüsteemis, haljastuses, kõrghoonete ehitamises, puudub avaliku huvi esindatus.

     

     

    Foorum Hamburgis 26.–28. IV

     

    Ehituskultuuri lugu jätkub rahvusvahelisel tasemel järgmisel nädalal arhitektuuripoliitika foorumil Hamburgis nimetuse all “Ehituskultuur ja säästev linlik areng”. Foorumi on organiseerinud transpordi-, ehitus- ja linnamajandusministeerium. Üritus on osa Saksamaa Euroopa Liidu eesistumisaja rahvusvahelisest väljundist. Foorumi jututeemadeks on ehituskultuur ja majanduslik areng, ehituskultuur ja sotsiaalne areng, ehituskultuur ja linnade areng.  Pall on läinud veerema.  

  • Lätlased toovad Liivimaa maakaardid Rahvusraamatukokku näitusele

    Näitus „Liivimaa 16.-17. sajandi maakaartidel: pilguheit Läti Rahvusraamatukogu kogudesse” avatakse Rahvusraamatukogu 6. korruse galeriis neljapäeval, 8. novembril kell 15.

    Näitusel eksponeeritakse originaalkaarte ja avamisele saabub Läti Vabariigi president. Läti
    Rahvusraamatukogu kogusse kuulub 44 Liivimaa 16.-17. sajandi kaarti, samuti mitukümmend laiema piirkonna kaarti, kus Liivimaad on täielikult või osaliselt kujutatud.

    Läti Rahvusraamatukogu kartograafiaväljaannete kogu hakkas kujunema koos raamatukogu asutamisega 1919. aastal. Olulist täiendust saadi aastail 2001-2002, mil tänu Suurbritannias elavale raamatukogundusteadlasele ja paguluskultuuri arendajale Inese Auziņa-Smithile jõudis sinna annetus, mis sisaldas pastor Ringolds Mužiksi (1914–2000) kollektsiooni. Sellesse kuulusid väljavõtted omal ajal laialt levinud väljaannetest (A. Orteliuse ja G. Mercatori atlased, S. Münsteri “Kosmograafia”, K. Ptolemaiose kaartide 16. ja 17. saj. alguse töötlused).

    Vanade kaartide võlu võib seletada mitmeti. Kolletunud lehed peidavad endas möödunud sajandite kartograafide maailmavaadet, tollast ettekujust meie maast. Kaartidel on dokumenteeritud Läti ajaloo verstapostid. Nendes väljaannetes väljendub ka graveerijate ja trükkalite meisterlikkus, mis annab kaartidele vaieldamatu kunstiväärtuse.

    Näitus jääb avatuks 27. novembrini.

  • Pealelend

    Mis on tänavuse, sel reedel algava Corelli Consorti kontserdisarja „Eesti mõisad” eripära?

    Eripära on kohe päris palju. Tähistame sel suvel sarja „Eesti mõisad” kümnendat toimumisaastat ehk siis lausa tähtpäeva! Kui 1999. aastal väikese Anija mõisakooli toetuskontsertidega alustasime, poleks küll uskunud, et idee ühendada meie arhitektuuripärlid, ajalugu, kaunid kunstid ja metseenlus osutub nii elujõuliseks. See meeleolukas sari on kujunenud agentuuri Corelli Music „kroonijuveeliks” ja on juba mais alanud tiheda mõisasuve kulminatsioon.

    Tänavu on peamised Eesti Vabariigi 90. aastapäev ja erakordselt põnev kava. Kuus kontsertetendust ühendavad ajastu pillidel mängitud elava barokkmuusika (ansambel Corelli Consort, kes olnud sarja peaesineja kõigi kümne aasta jooksul), kaasaegse tantsu (Fine 5 tantsuteater), moekunsti (Ivo Nikkolo peadisaineri Eve Hansoni kostüümid), mõisate ja Vabadussõja ajaloo (Jüri Kuuskemaa), mõisakeskkonna ja heategevuse. Toimumispaikadeks valitud mõisad on kõik ühel või teisel moel seotud Eesti riigi sünniaja ja Vabadussõjaga: kindral Johan Laidoner, Julius Kuperjanov, aadlikest Vabadusristi kavalerid, aga ka 1980.-90. aastate nn uuema ärkamisajaga.

    15.–17. augustini saab kontserdisarja jooksul tutvuda Puurmani lossi, Avanduse ja Pirgu mõisaga ning 22.–24. augustini Viimsi, Koeru-Aruküla ja Tammistu mõisaga. Nagu kogu agentuuri Corelli Music tegevuses on ka neil mõisaõhtutel üllatavalt kaunilt kokku kõlamas väikese Maarjamaa unikaalne arhitektuuripärand, tormiline ajalugu ja meie kaasaegsete looming.

     

    Keda või mida kontserdisarjaga „Eesti mõisad” tänavu toetatakse ja miks?

    Koos tänavuse aasta kontsertidega on sari „Eesti mõisad” põhjalikult tutvustanud juba 45 mõisat üle Eesti, paljudes neist toimuvad nüüd aasta ringi kontserdid sarjas „Mõisaromantika”. Tõime juba 1999. aastal sisse ka metseenluse idee, igal aastal on sari juhtinud tähelepanu ja toetanud ka rahaliselt üht väikest mõisakooli või -lastekodu.

    Sel suvel on kõigil võimalus nautida pakutavat kunstiloomingut ning ühtlasi aidata puuetega lapsi. Sarja selle suve metseenide toetus läheb Tartu-Maarja kihelkonnas aastaid tühjalt seisnud Tammistu mõisale, kuhu Eesti Agrenska Fond on rajamas puuetega laste ja nende perede tugikeskust. Iga kohaletulija on osaline selles suures heategevusprojektis, kõigil kontsertidel toimuvad heategevusmüügid, avatud on korjanduskarbid. Sarja lõppkontsert Tammistu mõisas on aga lausa piletiteta, igaühe vaba annetuse alusel, ning iga sel õhtul kogunenud sent läheb otse tugikeskuse rajamise toetuseks.

    Mul on erakordselt hea meel, et jälle üks kaduviku piirile lähedal olnud mõisake saab ilusti korda ning suurepärase kaasaegse funktsiooni edaspidiseks. Kui meie kontserttegevus sellistele algatustele saab kaasa aidata, siis on sari „Eesti mõisad” oma peamise eesmärgi täitnud ja jätkame kindlasti ka edaspidi.

     

     

     

  • Välk ja pauk!

     

    Aasta oli elektrit täis. Otseses ja ülekantud tähenduses. Särises juhtmes ja traadis, särises inimeste peas ja traadita avalikus ruumis. Välk lõi mitu korda maha. Mõne meelest sisse ka. Mõni arvas, et kui keset linna pikk post või varras püsti panna, siis saab pikse ohutult maasse juhtida. Teine jälle, et küll metalliliigutamisega välgu ära petab. Sellest ega teisest aga ei tõusnud sõprust, vaid uut tüli. Mis sest, et juba eesti ajakirjanduse vanaisa, õnnis Otto Wilhelm Masing ise õpetas, kuidas end laetud õhus targalt kaitsta. Olgu Masingu muistne tarkus siin üle korratud. Kes seda loeb kui mõistujuttu, leiab ka jõulurahu. Nüüd ei pea ju särtsuma, vaid särama kõik kuusk ja tuba.

  • Viis värvi, milles peitub kunstniku kogu maailm

    Jüri Kask. Nö.

    Jüri Kase näitus ?Viis värvi? Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 19. VI.

    Jüri Kase maalide seas on hea olla. Tema eelmise näituse ajal, samuti Kunstihoone galeriis, tundsin lausa katarsisetaolist seisundit. Ent tema maalidesse süvenedes tekib ka kerge ebamugavustunne: Jüri Kase suured pildipinnad ei ole ainult mõnusad dekoratiivsed ruumi täiendavad värviplekid, neis on mingi kummaline pinge, võitlus, mõnikord painegi.

    Anu Allas on vaadelnud Jüri Kase maalimisviisi kui ühe pildi lugematute variatsioonide loomist ja leidnud, et ?igal  tema tööl on lisaks iseväärtusele alati kindel koht protsessis, materjalide lõputute variantide allutamises sisekaemusele, mis omakorda annab lõputuid variante (tegelikule materjalile)?. Selle tabava tõdemuse taustal võib Jüri Kase Ku galerii näitust vaadata kui omamoodi kokkuvõtet, aja mahavõtmist ning tagasivaadet. Ja ega ta pole sellest ka saladust teinud: pealkiri ?Viis värvi? osutab viiele põhivärvusele (kui ikka musta ja valget ka värvuseks pidada), teleris eksponeeritud slaidivalik kunstniku kohalolekule ning tihedale seotusele oma koha, Odiste küla ja Pinta taluga (kus kõik tunnevad Jüri Kaske kui Pinta Jürit), ja selle kaudu maalide omaruumile, veidrad ühesilbilised maalide pealkirjad (?Nu?, ?No?, ?Ne?, ?Do?, ?Ku?, ?Va?) visuaalse ja verbaalse tasandi ambivalentsele vahekorrale, pildilise maailma sõnalise kirjeldamise võimatusele ja samas ka vajalikkusele, sest muidu poleks ta sõnalist tasandit viie värvi kõrvale toonud.

    Kuid ega sõnalise ja pildilise kujundi vastasseis pole ainuke konfrontatsioon, millele Jüri Kask on osutanud. Tundub, et ta ongi seekord seadnud endale ülesandeks võimalike ja võimatute pooluste ühendamise.

     

    Protsess ja lõpptulemus

     

    Rohkem kui varasemates väljapanekutes on ta keskendunud protsessi ning lõpptulemuse ühendamisele. Kase maalide kujund on loodud (või õigem on isegi öelda, et on tekkinud) puhtautomatistlikult: kunstnik on üldjuhtumil alustanud lõuendi ülemisest vasakpoolsest nurgast ning (endalegi märkamatult) jõudnud pildi keskpaika. Maalide koloriit, kujundite omavaheline ja ka taustapindade suhe, on aga viimase peale välja timmitud. Igal pildil on täpselt viis värvi: kollane, sinine, punane, must ja valge. Viie värvi kombinatsioon, nende proportsioonid on taganud harmoonilise terviku. Kui joon on toonud vaataja ette kunstniku alateadvusliku maailma, siis koloriit on mõeldud seda vaigistama, piiridesse suruma.  Omamoodi Idi ja Ego (mõnel juhtumil lausa Superego) pildiline illustratsioon. Kuid mis peaasi, Kask ei suru vaatajale ühtegi tõlgendamisvõimalust peale.

    Jüri Kase kujundid tekitavad assotsiatsioonide (inimfiguurid, müütilised olendid, kummalised ehitused ja maastikud) ja nende põhjal lausa kultuuriliste konnotatsioonide jadasid. Neid võib tõlgendada antiiksete müütide ning kollektiivse alateadvuse kaudu. Neis võib näha XX sajandi alguse tõeliste romantikute futuristide kujundite edasiarendust. Ja neis võib (ning ilmselt eelkõige tulebki) näha kunstniku vahetut kogemust: Odiste Pinta talust Tallinna kaudu Tenerife  saarele ning sealt taas Tallinna ja Tartu kaudu Odistele tagasi.

    Jüri Kase koloriidis pole aga mõtet otsida mingit erilist värvisümboolikat, ei konventsionaalses ega ka kunstniku subjektiivsuse mõttes. Tema värv tähistab just teda ennast ning tema ülesanne on harmoonilise omaruumi loomine.

    Nii et ka Jüri Kaske pole enam ammu mõtet käsitleda kui XX sajandi maalikunstnikku, hullu geeniust, kes loob südamega, sest teisiti ei saa. Jüri Kase autoripositsioon on sootuks keerulisem: ta on üheaegselt nii hull looja kui jälgija ja vaigistaja, nii süütu Pinta talu poiss kui kunstiajalugu ja ka oma loomingut kui kunstiajaloo osa tõlgendav kultiveeritud teadlane.

    Selles autoripositsioonis ei ole iseenesest mitte midagi uut, pigem vastupidi: karta on, et varsti on võimatu leida ka n-ö autsaidereid, kes ei tõlgendaks oma klassikaks kuulutatud loomingut. Jüri Kases (või Kasel) on aga midagi, mis on suutnud teda hoida konjunktuurse vindi ülekeeramise eest. Ei oska öelda, kas see on Kolga-Jaani-tagune kolkaküla Odiste, Pinta talu, pruunikad põllud või terashallid pilved või kõik see kokku, aga Jüri Kask suudab oma sisepained, valu ja võitluse esitada delikaatselt sordiini all. Ja üks, mis on kindel ? see ei ole liigne ettevaatlikkus või isegi sisemine tsensor, mis takistaks tal aus olemast. Jüri Kask tundub selgelt teadvat, et ainult raudne meediumi valitsemine võib vaatajas tekitada mitte ainult äratundmisrõõmu, vaid lausa katarsise.

  • Niguliste muuseumis räägitakse haruldasest vanausuliste ikoonist

    Neljapäeval, 15. novembril kell 17.30 kutsub Niguliste muuseum järjekordsele loengule sarjast „Pühakud”. Kunstiteadlane Mari-Liis Paaver räägib loengul „Lauldes ülistatud Ema” rahvauskumuste jälgedest kristlikus ikonograafias. Loengul käsitletakse harva esinevat Jumalaema ikoonitüüpi ja selle käänulist kujunemislugu. Osalemine muuseumi sooduspiletiga.

    „Sügav austus Jumalaema vastu kristlikus traditsioonis toetub lihtsale inimlikule arusaamisele: Ema poole võib pöörduda kõige suuremas hädas kõige patusemgi inimeselaps, sest Ema on viimane, kes teda siin ilmas veel lohutab ja hoiab,” ütles kunstiteadlane Mari-Liis Paaver. „Eesti vanausuliste ikoonide hulgas leidub mitmeid „Lauldes ülistatud Ema” ikoone. Arvatakse, et tegemist on vanausuliste endi seas väljakujunenud, väga huvitava ja kõneka kujunemisloo ning kristluse-eelseid rahvauskumusi kajastava ikonograafilise tüübiga.”

    Kui harjumuspärane Karjane Kristus on rangema ja manitseva ilmega, Kõigevalitseja ja Kohtumõistja, siis kolmeses „instantsis” Jumal-Kristus-Jumalaema on inimestele kõige lähedaseim just viimane. Jumalaema ja Kristuslast kujutavalt ikoonilt „Lauldes ülistatud Ema” võib leida mitmeid agraar-maagilisi kujundeid, sümboolse päikese päevateekonna taevalaotuses ning „rääkiva suurräti”.

    Kuna sajandite vältel pidid vanausulised emamaalt välja rändama, et varjuda tagakiusamise eest, tuli esmane eluks vajalik vara tihti kokku pakkida ning endaga kaasas kanda. Nii muutus „Lauldes ülistatud Ema” lühikokkuvõtteks laiemast kompositsioonist, sest ikooni kompaktne füüsiline vorm ja kontsentreeritud sisu on nende jaoks ülimalt tähtis.

    Sellele ikonograafilisele tüübile on omalaadse esteetilis-harmoonilise kujutusviisi andnud Peipsi ääres tegutsenud vanausulisest ikoonimaalija Gavriil Frolov.

    Eelmisel hooajal väga suurt publikuhuvi pälvinud loengusarjas „Pühakud” tutvustasid Eesti Kunstimuuseumi ja Tallinna Ülikooli teadlased kuulajatele pühakute tähendust ja nende austamist keskaegses Tallinnas ja Liivimaal, vaadeldes seda ka laiemas Lääne-Euroopa kultuurikontekstis. Sellel hooajal keskendub teemadering naispühakutele ning nende eripärale pühakute ridades.

  • Kuressaare kammermuusika päevad sütitasid südamed

    Üritusel on aastatega välja kujunenud oma kindel struktuurijoonis: ava- ja lõppkontsert, samuti on kindla koha leidnud ka sooloklaveriõhtu, mis üheskoos kuuluvad n-ö akadeemilisema osa hulka. Ning pean märkima, et suuresti tänu Kuressaare kammermuusika päevadele on akadeemilise muusika tõlgendamine millegi kuiv-tõsise ja ametlikuna minu silmis täielikult muutunud.

    Polnud ju midagi igavat ega haigutama panevat pianist Andres Paasi, viiuldaja Miina Järvi ja tšellist Marius Järvi säravalt professionaalses koostöös ning kõrgtasemel pillikäsitsuses avakontserdil. Muusikud tõmbasid oma kirgliku emotsionaalsusega publiku endaga kaasa esimesest noodist peale. Võrdselt haaravalt mõjusid nii Haydni särav ja elujaatav Klaveritrio Es-duur nr 23, pisut ebamaine Tubina sonaadi XIII sajandi trubaduurilaulust inspireeritud teine osa ja vapustavalt romantiline, kergelt rahmaninovlik Arenski Klaveritrio nr 1 d-moll. Eraldi tunnustust väärib kindlasti festivali peakorraldaja ja kunstiline juht Andres Paas, kes lisaks mahuka rahvusvahelise ürituse korraldamisele suutis esineda kavast sedavõrd suure üleolekuga ja tunnetuslikult nauditavalt.

    Väga ereda ja küpse mulje jättis ka Poola klaveritaeva tõusva tähe Szczepan Kończali sooloõhtu. Eriliselt mõjusid Brahmsi „25 variatsiooni ja fuuga Händeli teemale” B-duur op. 24. Selle tehniliselt äärmiselt nõudliku teosega romantilise klaverirepertuaari kuldvaramust tuli noor pianist küll suurepäraselt toime. Lisaks tema omanäoline ja nüansirikas Chopini-käsitlus, mis pani osa publikust hämmastunult arutlema, et on siis pianist tõesti nii noor nagu kavalehel kirjas.

    Kontsertide akadeemilise poole lõpetas maailmatasemel Čiurlionise Kvartett oma tuntud headuses, rõõmustades kuulajaid Haydni ja Brahmsi säravate helitöödega. Kummalise tungivusega mõjus Leedu helilooja Faustas Latenase ääretult põnev helikeel keelpillikvartetis „In Eternal Memory” (Eesti esiettekanne), mis pani lausa hinge kinni pidades igat uut muusikavärelust ootama.

    Kolm nii-öelda mitteklassikalise koosseisuga kontserti olid igaüks nähtus omaette, ühendavaks faktoriks üksnes esinejate ülim tipptase. Täiesti erilise feeling’u tekitas meie tuntud Sax Quatuor SaxEsti kontserdiõhtu kaunis Ritteri merevaatega saalis. Tõenäoliselt oli nelja muusiku, Virgo Veldi, Ivo Lille, Lauri Sepa ja Sulev Sommeri särav elurõõm see, mis tegi kuulajatele võrdselt lähedaseks ning nauditavaks nii vana- kui nüüdisaegse muusika: Bachist ja Daquinist kuni Dedricki, Ignatjevi, Grigorjeva jt välja. Uue kvaliteedi omandas huumor läbi muusikaprisma – nii jäävad näiteks „Matitia Chinese Rag’i” meenutama naerupisarate jäljed mu kavalehel.

    Lossimuusikaõhtut piiskopilinnuses külastas rekordarv muusikasõpru. Küllap tulenes sedavõrd suur huvi osalt ka sellest, et eksootilise ringis laulva Korsika vokaalkoosseisu Tempvs Fvgiti sügavalt religioosne ja unikaalse helikeelega vaimulik muusika mõjus põhjamaisele publikule kõige uudsemalt.

    Kontserdikülastajaid paelus tohutult ka hispaanlaste flamenco-õhtu Ritteri saalis, kuhu tuli kohale pea nelisada flamenco-sõpra. Kahe särava naistantsija Ana Estefanía Cuevas Cobose ja Ana María García Péreze, laulja Juan Carlos García Marini ning eheda kitarristi Jesus María García Marini tervikliku koosseisu antud täisvereline etendus tõstis südamerütmi lakke ka sellel osal publikust, kes seni flamenco’lt midagi erilist oodata ei osanud. Ei ole midagi öelda: hispaanlased valdavad seda kunsti ikka kõige paremini.

    Kuressaare kammermuusika päevad lõppesid traditsioonilise õnneloosiga, kus festivali lõpubanketil kultuurikeskuse fuajees jagati välja mitmeid toredaid auhindu ürituse sponsoritelt, artistidelt ja festivalilt endalt. Suurimat rõõmusära võis lugeda aga nende õnnelike nägudelt, kellele loosiõnn kinkis järgmise aasta festivali passi. Minu jaoks oli just see ilmekaimaks kokkuvõtteks, milliseid tundmusi Kuressaare kammermuusika päevad muusikanautijates tekitavad ning kui suurt rõõmu see kõrgetasemeline ja kõrgelennuline muusikafestival oma kuulajatele valmistab.

    Järgmise aasta augustikuud ongi jäänud veel kõigest 50 nädalat oodata…

     

     

  • Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia

    Erakogu / Jaan Klõšeiko

    Kristiina Kassi teavad kindlasti Hea Lapse ja Tähekese andunud lugejad, nüüd siis on ta jõudnud omaette raamatuni, kogunisti oma piltidega. See on lööv kooslus, eesti lastekirjandus parimal kujul: üks vahva ja muinasjutuline seiklus, milles on nõiatempe, pärismaailma kalki hõngu ja kamaluga helgust ning lootust. Muidugi on siin palju kasse, peamiselt viis, aga lisaks veel need, kes varjupaigas… ja õigupoolest nood viis on ju tegelikult nõiutud lapsed.

    Eesti lastekirjanduses sajab praegu pärle, tõsiselt! Ning Kristiina Kass on selle lastekirjanduse üks praegusi ja tulevasi lipulaevu, muinasjutuvestja andega (loomaks pinget) ning väikese lapse fantaasiaga, mis laseb ümbritsevast (ka sellest, mis võiks olla hall ja hirmutav) välja võluda loo. See auhind läheb talle, sest mine sa tea, mitu last Kass juba on lugudele ja lugemisele tagasi võitnud, ja mine sa tea, palju neid veel tuleb.

    Jürgen Rooste

     

    Ruitlase “Kroonu” on tervemõistuslik ja teraapiline teos. Ja tarvilik. Õigupoolest on kummaline, et riigis, kus kuus isaskodanikku kümnest hakkab pärast kuuendat õlut vene kroonu kogemusi võrdlema, pole seni toodetud ühtki vähegi adekvaatset kirjandusteost antud teemal. Kas tõesti õnnestus kõigil kirjaoskajatel sõjaväest kõrvale hiilida? Või häbenetakse teemat, on asi veel liig värske? No mine tea. Igatahes siin ta on ja julgustab ehk teisigi kirjutajaid uutele võitudele. Kusjuures tegu pole mitte lartsuva följetoni ega tõsipoliitilise parastamisega, vaid selgelt elusa kirjandusteosega. On eredad isikud, on kogu koletuse kohutav koomika ja seesmine tühisus, on armumisi ja hirmumisi, on ronge ja raudteed. Ja tagaplaanil tuksuv Eesti Asi. Ja kuigi ainevald ju suur ja lai kui maa, mis oli nende kodu, oskab Ruitlane hetki valida, ei püüa hoomata hoomamatut. Ühesõnaga, ei tõmba naba paigast, teab kõrgust, kuhu latt seada, ja ületab selle sujuvalt. Ning avab järgmise õlle, süüdlaslik naeratus näol ja kelm kurat silma taganurgas itsitamas.

    Karl Martin Sinijärv

     

Sirp