Toeta
Otsi

gerontoloogia

  • Kuum ameerikalik tantsumuusikal ?Grease?

    Heili Vaus-Tamm

    ?Grease? on oma materjalilt Eesti õhukeses muusikalikultuuris omaette nähtus: liigutavate koguperelugude kõrval üks tempokas ameerikalik noortekas. Ja märksõnadeks tõusevadki ehe tänavakeel, energiast purskuv stiilne liikumine ning profid tantsunumbrid. Nõrgem pool on sü?ee ja laulmine. Kusjuures muusikajuht Mihhail Gertzile (hea dirigent juba muusikalis ?Cabaret?) pole midagi ette heita. Vastupidi, lava ja ansamblist Terminaator välja kasvanud väike lavatagune orkester olid kogu etenduse laitmatult koos ? ja seda ka ?ülehelikiirusel? tempodes. Ning kõik, mis orkestrist kostis, oli kvaliteetne ning stiilne.

    Muusikal on oma olemuselt juba selline ?anr, kuhu kogu maailmas otsitakse hästi mängivaid näitlejaid ning (tihtipeale mitte nii) hästi laulvaid näitlejaid. Ja see kooslus lonkab paratamatult mingis suunas. Siiski võib Eestis tänase seisuga juba rääkida muusikalitrupi kujunemisest: ühest muusikalist teise korduvad samad nimed, kellest staariseisusse trügitakse Liisi Koiksoni ja muusikalialaselt kõrgeimalt haritut Kelli Uustani.

    Muusikalinäitleja ? kas laulab või mängib?

    Liisi Koikson on küll imekaunis ja särav ?Greasi? reklaampostril, aga laval ta sellist sära veel ei saavuta. Kuigi, elunäinud kolled?iharakate keskele sattununa peabki ta kehastama nurgelist, korralikku ja heast perekonnast tüdrukut. See ? laval suuri valgeid tenniseid järele vedava Sandy roll ? on talle loomu poolest sobivam kui mõni teine, näiteks Eliza ?Minu veetlevast leedist?. Kuju on armas ja kena, hääl kannab, aga sarmi jääb puudu. Kahjuks ei võimalda ka roll Koiksoni tugevust, vokaali, eriti eksponeerida. Esietendusel läks esimene (ja kõige suurem) soolo-vokaalnumber vist võimenduse tõttu teravaks ja ebaühtlaseks. Teine suurem laul lõpusõnadega ?Head aega, Sandra Dee? oli aga ometi muusikaliväärilise häälega lauldud ja tõusis sellisena üle õhtu.

    Sü?ee ise on Ameerika 1950ndate lõpu kolled?inoorukite kemplemisest: poisid poosetavad oma seksapiili ja autodega, chick?id keerutavad seelikut ehk kekutavad niisama. Teljeks peaks olema ?efi kolled?inooruki Danny (Priit Võigemast) suvesuhe korraliku tüdrukuga, kes äkitselt nende kolled?iklassi satub ja oma olemusega võõrastuse esile kutsub. Danny häbeneb teda ja otsib seltsi teiste juurest, saamata tegelikult Sandyst üle. Lõpuks keerab Sandy juuksed lokki ja nahkpüksid jalga?

    Kuna konflikt puudub, jääb story lahjaks. Näiteks samuti noorteteemalise ?West Side Story?ga? võrreldes pole üldistust ega dramatismi.

    On vaid huviga jälgitavaks tehtud lõbus trall, mis käib kolmel tasandil kuni laealuseni välja. Kui poisid just Elvise stiilis soengut ei silu (grease on siin soengu?elee tähenduses), kihutavad nad märkimisväärset kiirust arendades lavatreppidel või rockivad, d?aivivad, ?eigivad ? 101% energiast kiirates. Ja siin on vaieldamatuks liidriks TPÜ koreograafia üliõpilased ? nende saltodega vürtsitatud tantsunumbrid on täis pöörast temperamenti. Jüri Naela massistseenide tantsud olid vaatamist väärt juba ?Evitas?.

     

    Nipernaadi muusikalilaval

    Priit Võigemast paraku muusikalistaari välja ei kanna, Viljandi suveõuel nähtud Nipernaadit oli temas märksa rohkem. Igatahes on just Nipernaadi viimase aja pearollide laviinist parim. Temast eredama mulje jätab teravamate joontega kujutatud ?subretirollis? Veikko Täär (Kenickie), kes üllatas pärast ?Evita? uimast Peroni vägagi positiivselt. Üldse on poistekamp hästi individualiseeritud (meelde jäävad veel Andero Ermel ja Andres Roosileht), tüdrukute Roosadest Leedidest mängib pahelisuse võlu eredaks vaid Rizzo (Evelin Pang).

    Lavastuse seisukohast on ainsaks suuremaks elamuseks poiste iga toll stiilne liikumine, kulunumad, aga ikkagi ameerikamärki kandvad on laval ringi sõitev päevinäinud limusiin ja palja ülakehaga poisid Coca-Colat joomas. Kahjuks käib aga peategelaste tegevus suuresti liinil lava keskosast rambile, nii et ääresektorite publik peab leppima vaid tantsupoiste-tüdrukute näost näkku nägemisega.

    Kuna muusikalitekstid ei kuulu just maailmakirjanduse kullafondi, siis on eriti nende tõlked tihti piinlikult igavad või magedad. ?Grease? kannab originaalis Ameerika 1950ndate slängi, selle ümberpanemine praegusse eesti tänavakeelde polegi nii lihtne. Ent tulemus oli lööv, lõikav ja igapäevaelust äratuntav.

  • Andres Tali Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Esmaspäeval, 03.12.2012 kell 17.00 avab ANDRES TALI (1956) Draakoni galeriis isikunäituse „Mu süda põleb igavesti! (visandeid St. Rita teemal)“. Näitus jääb avatuks 15. detsembrini 2012.
     
    Andres Tali on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) 1980. aastal graafika erialal. Tali on olnud aastaid vabakutseline kunstnik ja raamatukujundaja ning on töötanud kirjastuse „Eesti Raamat“ kunstilise toimetajana, reklaamibüroos „Karlson & Ko“, samuti Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna, meedia teaduskonna dekaanina ja akadeemilise prorektorina. Hetkel töötab ta Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaanina. Tali on aastate jooksul pälvinud mitmeid preemiaid Tallinna Graafikatriennaalil, Eesti Kultuurkapitalilt ja aastal 2006. auhinnati teda Balti Assamblee kunstipreemiaga. Tali osaleb näitustegevuses alates 1980. aastate algusest ja on Eesti Vabagraafikute Ühenduse, Eesti Kujundusgraafikute Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige.
     
    Tallinna Kunstihoones 2011. aastal toimunud isikunäitusel „Exit (Mittelineaarne narratiiv)“ lõpetas Andres Tali enda sõnul mahuka etapi loomingus, eksponeerides lisaks uudisloomingule ka 2003-2004. aastal valminud seeriat „Iha ja igatsuse instrumendid“, 2009. aastal valminud liberaalse turumajandusega kaasnevat absurdsust käsitlevat seeriat „Das Kapital. Kritik der politischen Ökonomie“ ja 2010. aastal valminud kommunikatsiooniprobleeme käsitlevat seeriat „Nähtamatu mees“. Eelkõige tähendas muutus ja etapi lõppemine Tali loomingus alates 2006. aasta Vaal galerii näitusest „11 stilli“ läbivalt figureerinud marionetliku, andrestalilikke visuaalseid tunnuseid omava, kuid ideeliselt anonüümse ja üldistava enesekuvandiga peategelase taandumist määramata ajaks eesriide taha. Nii nagu varasemas loomes, kasutab Tali ka avatava näituse teostes sümbolistlikku, davidlynchilikku krüptilist kujundikeelt, manipuleerides vaataja emotsioonidega läbi lõputult korduvate tegevuste ja kujundite. Tali paiskab pahaaimamatu näituse külastaja katkevate lausete rägastikku, kus visandlikus ja lõpetamatus on halastamatult kalkuleeritud ning läbimõeldult ebamugav, ning kõige taustal võib aimata purunevate illusioonide kergendusohkeid.
     
    … Samal päeval peale ristimist märkas perekond valgete mesilaste sülemit lendlemas hälli kohal, kus ta magas. Mesilased sisenesid rahulikult tema suhu ja väljusid sealt uuesti tegemata talle kahju või valu. Muretsemise asemel jälgis perekond seda vaatepilti kui nõiutuna …
     
    … On the day after her baptism, her family noticed a swarm of white bees flying around her as she slept in her crib. However, the bees peacefully entered and exited her mouth without causing her any harm or injury. Instead of being alarmed for her safety, her family was mystified by this sight …
     
                               Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Rita_of_Cascia
     
    Tragöödia on inimkannatustete kujutamisel  põhinev etenduse  vorm, mis vaatamisel tekitab katarsise või meelehea tunde. Kuigi paljud kultuurid on loonud selliseid kaksitisi tundeid tekitavaid  vaatemänguvorme, siis tragöödiat kui mõistet seostatakse sageli just sellise, spetsiifilise Lääne tsivilisatsiooni enesemääratluses ainulaadset  ja olulist ajaloolist osa mänginud, vaatemänguga.
     
    Tragedy  is a form of drama based on human suffering that invokes in its audience an accompanying catharsis or pleasure in the viewing.  While many cultures have developed forms that provoke this paradoxical response, the term tragedy often refers to a specific tradition of drama that has played a unique and important role historically in the self-definition of Western civilization. 
     
                                      Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Tragedy
     
    Andres Tali:
    Visandid on emotsioonid. Nad ei nõua tehnilist täiust ega viimase peale trükki. Nad lihtsalt on, sisaldades endas võimalust nii õnnestumiseks, kui ka läbikukkumiseks. Kuid kui annad visandile võimaluse, ei jää see kunagi võlgu.
    Käesolevad visandid on sündinud erinevatel põhjustel ja aegadel ning algselt oli neil ka kindel eesmärk. Kuid see pole täitunud. Nüüd on neist hoopis midagi muud saanud. Ühest küljest on nad kõik poolikud ning lõpetamata. Mõni on olulist fikseeriv kaader, mõne on kauge sõber kaugel maal minu palvel ja minu poolt määratud kohal, kellaajal ning kadreeringuga ülesse võtnud, mõni sündinud mingil muul kummalisel viisil või põhjusel. Mõne visandi on elule aidanud loetud tekst või kuuldud heli. Neid ühendab see, et neist ühestki ei saanud seda, mis algselt mõeldud. Ometi on nad minu jaoks enamat, kui ainult seda, mis nad on.
    Seepärast ei pidanud ma paljuks vormistada neid selles lõpetamatuses nii kaugele kui võimalik, jättes tööde enda tehnilise külje just niisuguseks nagu visandile kohane. Sest siin töötab ainult idee, ainult põhiolemus ning emotsioon. Lugu ei alga ega lõpe – ainult keerleb ja kordub.
    Ja nagu püha Rita perekond, jälgin ka mina “vaatepilti kui nõiutuna”…
     
    Tänud:
    Evelin Kasikov (toorvideovõtete eest kunagi ammu Londonis)
    Freesound.org (helinäidiste eest):
    Than van Nispen (http://www.freesound.org/people/thanvannispen/)
    Malex Media Network (http://www.freesound.org/people/malexmedia/)
    dobroide  (http://www.freesound.org/people/dobroide/)
    vtownpunks (http://www.freesound.org/people/vtownpunks/)
    Dynamicell (http://www.freesound.org/people/Dynamicell/)
    Benboncan (http://www.freesound.org/people/Benboncan/)
    Lauri Lenk (kleebiste eest)
    Dolce (lugematute murtud rottide eest)
     
    Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • Paul Keres – rahvuslik maletaja

    Paavo Kivine

    Kõigepealt olgu edasise paremaks mõistmiseks öeldud, et väikerahvas võib oma identiteedi otsinguil olla kangelaste leidmisel mõneti iseäralik. Suurrahvaste imetlusobjektideks on reeglina suured valitsejad ja väejuhid, aga ka üleilmse kuulsusega kirjanikud või kunstnikud. Eestlastel pole olnud suuri valitsejaid ega väejuhte, ent muidugi oleme meiegi tundnud uhkust oma suurte loojate üle. Ja ometi on rahva kõige kirglikuma kaasaelamise objektiks ning tundeliidriks olnud tihti sportlane.

    See võib tunduda kummaline, põhjus on ometi lihtne: spordivõitu ei saa vaidlustada. Meie sportlaste võidud rääkisid kõige arusaadavamat keelt: olgu küll võõra võimu all, oleme rahvusena olemas, me suudame. Nõnda tegid meie spordikuulsused kõige ehtsamat poliitikat. Selline rahvuspoliitiline roll oli sajandi alguses maadlejal Georg Lurichil, sajandi keskel kahekordsel maadluse olümpiavõitjal Kristjan Palusalul ning tema järel maletajal Paul Keresel.

    Maletajad on teatavasti internatsionaalne rahvas. Juhtub väga tihti, et sünnitakse ühel maal, kuid hiljem mängitakse malet hoopis teisel-kolmandal. Mõnikord on selline valik vaba, kuid hoopis sagedamini sunnitud.

    Nõnda oleks võinud vabalt juhtuda ka Paul Keresega. Sündinud Eestis ning tõusnud siin ka maailma male-eliiti, võinuks temagi edaspidi mängida mõne teise riigi eest. See poleks tõenäoliselt olnud kaotus maailma malele, kuid meile eestlastele kindlasti. 1944. aastal, kui Eesti taasvallutati Nõukogude Liidu poolt, oli Keres koos kümnete tuhandete eestlastega põgenemas üle mere läände. Ta ei jõudnud seda teha, enne olid Vene tankid kohal.

    See saatuslik, viimse hetke hilinemine põgenemisel vabasse maailma tõi kaasa kahesuguseid tagajärgi: temale kui indiviidile ühesuguseid, tema rahvale teistsuguseid, kuid mõlemale saatuslikke.

    Teatavasti oli Paul Keres maletanud mitu aastat Saksa impeeriumi ruumis, kohtunud mitmel korral ka emigrandist maailmameistri Aleksandr Alehhiniga. Ning ehkki Keresele polnud kunagi omane teha poliitilisi avaldusi, nendest mängimistest piisas. Keresest sai nõukogude võimu silmis kahtlane persoon, mistõttu tema pürgimised kõige kõrgema maletiitli poole lõigati läbi.

    Küsige ükskõik milliselt eestlaselt ja ta vastab teile: Keresel ei lastud maailmameistriks saada. Selle kaasuse mehhanism on nii lihtne, et seda on isegi piinlik üle seletada. Kui režiim hingas miljonite süütute peale, nii et need kadusid olematusse, kas võis ta  siis jätta hingamata ikkagi ühe, plekk küljes, ikkagi võõra malemeistri poole, kui režiimi sportliku hiilguse tõestamiseks oli võtta oma, sada protsenti nõukogude meister? Kes elanud selles ajas, see ütleb: ei, režiim ei jätnud hingamata. Aga loojale, nagu teada, piisab vähesest.

    Nii jäi Keresele igaveseks külge kibedavõitu tiitel Igavene Teine. See oli tema kui üksikisiku traagika.

    Ent kummaline oli see, et saatusele alla jäänud Meister kasvas oma rahva silmis üha suuremaks. Me ju teadsime, et talle polnud antud võita, nagu teadsime sedagi, et ka meile rahvusena polnud antud võita. Kuid me polnud nõus ka alla andma.

    Ning edasi oli nii, et ruudulisel laual puunuppe tõstes väljendas Paul Keres meie kui rahvuse maksiimi: mängida edasi ka siis, kui lootust ei paistnud enam olevat.

    Nõnda oli suurmeister üks meie vaimse vastupanu kaheldamatuid liidreid. Ja kui ta siis lõpuks suri, täitusid tänavad ning keegi ütles: suri viimane eestlane. Õnneks ta eksis.

    Sest nagu on öelnud kirjanik: lõpuks saab kõik korda, sest õiguse peal püsib maailm. Lõpuks selgus, et Meistri kõrval on meie saatusepartiis tõstnud nuppe veel üks meister – kõikvõimas Woland. Et lõpuks teostub ülim õiglus ning mängitakse välja eestlaste kui rahvuse suur partii.

    Aga küsigem: kas vaevunuks Saatan ise meie kasuks ajalugu pöörama, kui Meister ei mänginuks edasi ka siis, kui lootust ei paistnud enam olevat? Kui see, mis ta kõik need aastad tegi, polnuks enamat kui lihtne d2-d4.

    Kuuludes kogu malemaailmale, oli suurmeister Paul Keres samal ajal nii rahvuslik maletaja kui üldse olla saab.

     

     

     

  • Püsiväärtuste prohvet

    Enn P?oos

     

    Olev Subbi maalid. Tekstid Eero Epner, kujundaja Tiit Jürna. OÜ Sperare, 2006. 295 lk.

     

    See kõik on nagu muinasjutus. On kangelane, on hea haldjas, kes teda toetab, on kadedad pürjelid, kes kõigest jõust teevad näo, et nad on rõõmsad. Mida peaksime õigupoolest arvama Eesti ühiskonnast, et sellise raamatu ilmumine tundub uskumatuna? Laias maailmas on taoline raha ja vaimu seos tavaline. Kultuur toetub suures osas metseenlusele, see on ühiskonna eneseregulatsiooni oluline osa.

    Me peaksime vist tegema vahet sponsorlusel (mis meilgi tasapisi jõudu kogub) ja metseenlusel. Sponsor on annetaja, milline siis ka poleks selle kiiduväärt tegevuse ajend. Metseenlus on aga sihikindel tegevus, mille aluseks on peale kõige muu missioonitunne ja annetaja enda kultuuritarve. Tavaliselt ilmneb metseenlus eeskätt vana kapitali pinnal (mida meil arusaadavalt veel pole), kuid nagu nüüd näeme, ei pruugi see olla määrav. Igal juhul on metseenlus ühiskonna vaimse küpsuse indikaator. Eks näe, kas Subbi hiidraamat on üksikilming või hoopis uute asjade algus.

    Monograafia väljaandja Enn Kunila on pikka aega tundnud huvi kunsti, eriti Olev Subbi maalide vastu. Ilmselt tulenes siit ka tema otsus rahastada kunstniku monumentaalset monograafiat. Ettevõtmine on ilmselt raskelt kahjumlik ja mingit kommertshuvi siin eeldada ei saa. Kasum on kavandatud vaimsesse sfääri. Kunila teeneks on ka hea meeskonna kokkuseadmine ja tegijatele võimaluse andmine välja panna kõik, milleks nad on võimelised.

    Koostaja Eero Epner on otsustanud anda sõna kõigepealt Subbile endale ja leida alles tagakaane lähedal ruumi omapoolsele käsitlusele. Subbi on tuntud kui legendaarne kunstist rääkija, kelle arvamusavalduste arhitektuur on laitmatu, sõnakonstruktsioonid sugestiivsed ja löögikindlalt loogilised. Mõtteavaldused raamatu algosas on hindamatuks materjaliks kunstniku siseilma mõistmisel.

    “Nõustun väitega, et maali vorm ongi tema peamine sisu,” ütleb Subbi. “Maal ei ole kommentaar, vaid looming, mille väärtus on praktilise väärtuse puudumine. Ma ei hinda ühtegi pildi osa selle järgi, kas ta kujutab midagi või kui huvitav on see kujund … põhjus, miks ma ta jätan pildile või kõrvaldan sealt, pole seotud tema eetilise väärtusega elus või esteetilise väärtusega pildil, vaid millegagi, mida ma ei oska sõnastada. Otsest sidet eraelu ja loomingu vahel mul küll pole.”

    Kuid ma ei saa lahti kahtlusest: nagu kunstnikega tihti juhtub, ei ela tema kunst just täpselt selles majas, mida ta sõnadega ehitab. Nagu tihti juhtub, on suure kunsti tegelik tähendus tunduvalt laiem, kui seda avab ükski kirjeldus, sealhulgas ka autori enda oma. Alati on võimalik leida “katmata osa” ja järjekordsel vaatlejal on õigus punuda oma pesa just sinna. Minu silmis on Subbi kunst rõhutatult isiklik, tema enda elusaatusest (eraelust) tulenev.

    Raamatuvestluse lõpus Subbi siiski möönab, et “näiteks kuldooker, mis on mitmel minu maalil, on minu ema köögi truubi värv”. Ta ütleb ka, et tahab luua “ … paralleelmaailma, mis eksisteerib sama kindlalt kui meie oma ja meile veidi tuttavate reeglite järgi”. Need “veidi tuttavad reeglid” ongi minule Subbi loomingu võti. Ilmselt tulevad need aga Subbile niivõrd iseenesest kätte, et nende üle pole vaja pikemalt mõelda.

    Subbi on kollektsionäär. Ta on elu läbi kollektsioneerinud elamuskilde, mida ta on pidanud oluliseks ja millel on märgiline tähendus (ookrine truubivärv). Ta hellitab, puhastab ja kataloogib neid – nii võiks ehk kirjeldada tema maalimistegevust. Vana niidumasin, kivipõrand, puusajoon. Eelkõige aga see, kuidas üks värvitoon läheb üle teiseks ning seostub kummalise empaatiaga pildi teises nurgas sähvatava värviga. See pole lihtsalt prantsuspärane värvipillerkaar, tema (paralleel)maailmas on värvid lihtsalt sellised. Ja äkki selgub, et selles maailmas on meil kõigil omad asjad ajada.

    Subbit on nimetatud kõrgiks vanahärraks, seda ta on. Kuid samas võib ta olla hämmastavalt avatud – muidugi, valides, kelle ees, ja teades raudselt, millise piirini. Kuid olgu usalduslike jutuajamistega ja säravate sententsidega kuidas on – Subbi peamine avatusekoht on tema kunst. Maalides on ta omal rahulikul moel avameelsem kui nii mõnigi tõmblev enesepaljastaja.

    Eero Epner on teinud huvitava eksperimendi: asetanud Subbi  süsteemidesse, mis on tekkinud hiljem sellest kunstimaailmast, kuhu Subbi on ise ennast paigutanud. Tulemuseks on intrigeeriv arusaam kunsti ajatusest.

    Subbi on püsiväärtuste prohvet. Nüüd võib öelda, et ilmunud raamat on tema piibel. Ehk ongi selleks õige aeg nüüd, mil me oleme hakanud tajuma ajaliku askeldamise ummikussejooksmist. Kindlad, muutumatud tunnusjooned ilul, eetilistel väärtustel, elu mõttel. Õitsev põõsas, kivipõrand, ema köök. Kuid nüüd pole kuldsuul Subbil enam sõnadeks mahti. Tema prohvetiilmutustes on eeskätt värvid ja valgus, mis on pärit ühest teisest maailmast, milles me oleme viibinud nendel harvadel hetkedel, kui oleme olnud natuke rohkem meie ise kui tavaliselt. Kuid harilikult oleme selle unustanud. Hetkeks aeg maha, korraks pilk endasse.

    Ja veel Subbist: ta on perfektsionist. Oma töödes peab ta minema lõpuni, nendesse ei tohi jääda midagi üle õla visatut, mitte midagi, milles ta pole päriselt kindel. Nii ka elus: veinid, mida ta joob, peavad olema head. Sõbrad parimad. Mõtted peavad olema mõeldud lõpuni – ja kõik see kokku peab ühinema veatuks naudinguks. Subbi maailm peab olema korrastatud. Kummaline, kuid me oleme unustanud, et selline värk võib üldse olla võimalik! On ülimalt kosutav vähemalt hetkeks seda uskuda.

    Kui oleks koostatud Eesti maalikunstnike edetabel, asuks Subbi seal kusagil eesotsas. Nüüd on meie ees ka raamat, milletaolist pole meie oludes olnud. Ka nüüd võime rääkida perfektsionismist, nii mahu kui kvaliteedi mõttes. Tiit Jürna on kõikides kujunduspeensustes läinud lõpuni, samavõrd on lõpuni mindud ka selleks vajaliku raha mängupanekul.

    Nagu Subbi, nii ka raamat.

  • Kohtumine Suure Muusikaga

    TIIU LEVALD

    Thomas Hampson on sündinud Washingtonis, õppinud Marietta Coyleni, Elisabeth Schwarzkopfi, Marthial Singeri ja Horst Güntheri juures. Ta on Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia auliige, Viini Riigiooperi Kammersänger?i austava nimetuse omanik, Kaunite Kunstide ordeni kavaler Prantsusmaal. Aastal 2003 asutas ta Hampsongi-Ühenduse, mille kaudu toetab ja viib ka ise läbi laulu-uuringuid, meistrikursusi, kontserte terves maailmas. Sõnaga, Hampson on üks nõutumaid baritone maailma ooperi- ja kontserdilavadel. Tema repertuaari hulk on aukartustäratav. Siia kuuluvad Rossini ?Wilhelm Tell?, T?aikovski ?Jevgeni Onegin?, Massenet? ?Werther? (autoripoolselt esialgu baritonivariant!), Busoni ?Doktor Faustus?, Thomas? ?Hamlet?, Verdi ?Don Carlose? di Posa, ?Macbeth?, ?La Traviata? Germont, Wagneri ?Tannhäuseri? Wolfram jne. Ilmne on laulja suur huvi kammerlaulu vastu: ta on tunnistatud nii publiku kui kriitikute poolt üheks paremaks Hugo Wolfi ja Gustav Mahleri loomingu esitajaks. Ameeriklasena on ta pidanud vajalikuks tungida saksa Lied?i pisimatessegi detailidesse. Siin on kuulda D. Fischer-Dieskau, H. Prei loodud traditsioonide tundmist, millele lisandub äärmiselt suur isikupära ning kaunis, kõiki dünaamika- ja värvivõimalusi valdav hääl.

    Kogu see Suure Muusika küllus sai teoks loomulikult kahe võrdväärse interpreedi koostöös: Hampsoni partneriks klaveril oli Wolfram Rieger Saksamaalt. Ta on õppinud Regensburgis Konrad Pfeifferi juures, huvitunud väga Lied?i-kunstist saksa Lied?is ning täiendanud end kuulsate Lied-pianistide Erik Werba ja Helmut Deutschi juures, osalenud Fischer-Dieskau ja Elisabeth Schwarzkopfi meistrikursustel. Tema partneriteks on olnud näiteks Brigitte Fassbaender, Barbara Bonney, Olaf Baer, Peter Schreier jne. Ta on teinud palju salvestisi, sealhulgas Hampsoniga Mahleri laululoomingust.

    Nüüd siis kontserdist. Kõigepealt tuleb ära märkida üks oluline detail: klaveri kaas oli täies kõrguses avatud ning see andis mõlemale interpreedile täieliku kõlalise suveräänsuse. Eel- ja vahemängud kõlasid kõikides dünaamikavarjundites ooperisaali täitvalt ning kooskõlas lauljaga diskreetselt, säilitades samas kõik olulise muusikalises tekstis.

    Esimese lõiguna sai kuulda Schumanni laule, kus võlus mõlema interpreedi lugude dramaturgilise ülesehituse oskus, detailide reljeefsus ja terviku loomise võime. Laulus ?Muttertraum? lausa jahmatas mõlema pianissimo-valdamine ? saalis oleks võinud vist nõela kukkumist kuulda! Mahleri ?Poisi võlusarvelood? on üks äärmiselt võimalusterohke laulutsükkel lauljale. Valminud on need laulud Mahleril ajavahemikus 1887 ? 1901, kuid ajendatud sünnilinnas kuuldud sõdurilaulu folkloorist. Sealjuures kujunesid paljud nendest teemadest talle oluliseks ning kõlavad ka hilisemates sümfoonilistes teostes. Neid laule on valikuliselt esitanud ka naislauljad (Jessy Norman), kuigi Mahleril on need kirjutatud baritonile. Ja vist ainuke kord terve õhtu jooksul oli laul ?Aus! Aus!? (mille puhul oleks soovinud veidi kõrgemat helistikku), siia kätketud ulja sõdurpoisi õhin sõttaminekul ja kerglane hüvastijätt nutva neiuga see, kus oleks ehk enam särisemist kuulda tahtnud.

    Aga ju siis oli Mahlerile baritoni tessituurist tähtsam hoopis helistiku värv. Lauludes ?Scheiden und Meiden?, ?Nicht Wiedersehen? ja eriti ?Revelge?is? on palju sõduritraagikat, valu ja mahajääjate kurbust ? kõik see maaliti kuulajate kõrvadele helides suure pieteeditundega, laskumata banaalsesse sentimentaalsusse. Ei kardetud võtta aega kujundamaks pikki fraase sotto voce. Võlus laulja võime minna iga loo rolli nii jäägitult, et isegi kuulaja kolmandal rõdul võis unustada, kus ta viibib!

    Kontserdi teises pooles kõlanud Walt Whitmani luulele loodud laulud erinevatelt heliloojatelt näitasid jällegi interpreetide maitse-eelistusi: tuua esile luule atmosfäär ning kindlasti soov tutvustada Vanale Maailmale Ameerika heliloojaid, kes enamuses oma hariduse saanud just siit ? ja millele on lisandunud aafrika rütmid, spirituaal, jazzielemendid ja kauboifolkloor. Need Roremi, Henry T. Burleigh? traditsionaali- ja ballaadielemendid andsid jällegi palju mänguruumi, samas tabasin siin kummaliselt head, vist südamlikule ameeriklasele omast sentimentaalsust. Hindemithi ?Sing on There in the Swamp? tuli erilise selgusega kuulajale sülle ? seda kindlasti tänu Helsingi ooperisaali eriliselt tundlikule akustikale. Kontserdi viimases lõigus kõlanud nn. kunst- ja rahvalaulud kõlasid väga mehistes, südamlikes värvides, tuues sealjuures välja interpreetide kogu tehnilise pagasi, ilma et sellega oleks vähimalgi määral braveeritud. Küll aga tänas publik, kes oli saali pilgeni täitnud kauakestvate ovatsioonide ja braavohüüetega.

  • Evi Tihemetsa näitus Viimsi kirikus

    Erkki Juhandi

    Evi Tihemetsa isiknäitus “Jõuluhingus”
    Viimsi Püha Jaakobi kirik
    02.12.2012.-12.01.2013
    Näituse avamine 1.adventpühapäeval
    Jumalateenistuse algus kl.11. 00

    Evi Tihemetsa näitus “Jõuluhingus” tuletab kunstnikule ja vaatajatele meelde inimese põhiomadusi.

    Hing teeb meid isiksuseks andes meile “oma mina”. Hingel on võime tunnetada, mõista ja luua.

    Kunstnik hingestab ja loob oma seesmist elu jagades seda oma kunsti kaudu vaatajatega.

    Jõuluhinguse nimelisel näitusel saab näha sarja “Jõulu ootel” (2012), “Jälle maa kohal”(2009) ja teisi  töid kunstniku viimaste aastate loomingust.

    Evi Tihemets on kunstnikuna säilitanud oma hingestatud usu pühaduse ideaalidesse, valguse ja hea võitu pimeduse üle.

    Nii temast enesest, kui tema loomingust kiirgab ideaali otsimist.

    Teostuslikult alati julge ja eksperimentaalne vormi otsing, ning samas kindel, kohati mänguline nägemus teema esitlusel.

    Imeline näitus kunstniku juubeliaastal advendi-ja jõuluajaks.

    Olete oodatud!

  • Ja nüüd kõik nagu üks mees sohu!

     

    Nii nüüdki. Ei mahu kultuurielu linnadesse ära. Täna käivituvad tõe ja õiguse otsingud Järva-Madise soodes Tallinna Linnateatri „Wargamäe Wabariigiga”. Neljaosalise maratonetenduseni jõutakse nädala pärast laupäeval. Järvakandi sooserval möllab täna ja homme (13.-14. VI) „Rabarock”. Esmaspäevast jaanilaupäevani (15.–23. VI) vältav Suure-Jaani muusikafestival tipneb aga päikesetõusukontserdiga 23. VI kell 03.00 sõna otseses mõttes soosaarel, Hüpassaarel. Soos toimub. Sohu, marss!

     Soolaugastel

    Gustav Suits

     

    Täis laukaid sügavaid on soode süli.

    Kas on neis roostevesi, nii tume, keeletu

    või vaatab maa alt valu, nii mustav, meeletu?

     

    Täis laukaid sügavaid on soode süli.

     

    Veest tõusvad mullid üles hõbedased.

    Oh igatsused, salajad soovid soode sees,

    oh unenäod, mis korraga kaovad tühjuses!

     

    Veest tõusvad mullid üles hõbedased.

     

    On kängus, maani längus maarjakased.

    Sookamar petlik kõikumas käija jalge all,

    kus umbe sumbund, mutta maetud voolud laguval.

     

    On kängus, maani längus maarjakased.

     

    Musttuhat sääski surub soode üle.

    Neid langeb näkku, suhu, neid imeb veresse,

    neid tungib tahtmisesse, neid poeb südame.

     

    Musttuhat sääski surub soode üle.

  • Ajahingega kunstnik Olga Terri

    Ene Lamp

    Olga Terri. Jalgade pesija. 1945, õli, lõuend.

     

    Olga Terri näitused “Melanhoolia ja lõõm” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 28. I ja Hausi galeriis 28. XII 2006 – 12. I 2007.

     

    Olga Terri on inimesekeskse väljenduse kunstnik. Ta pilditegelased asuvad enamasti väga selgelt nende loomise ajas. Kunstnik kuulutab ka loodusnägemustes rõhutatult subjektiivselt looja vaba eneseväljendust.

    Kuigi Olga Terri esines juba õpinguajal 1930. aastate lõpul,  tuli ta kunsti  II maailmasõja traagilistel aastatel ja jäi erakordseks selles, et ei teinud loomingus kokkuleppeid oma südametunnistusega. Veel enamgi, kunstniku töödest vaatab vastu see tunnete kogum, millega elas vahetult sõjale järgnenud aastatel enamik võõrvõimu alla langenud eestlasi. Õuduse, hirmu ja leinaga liitus jälestus lagastava barbari ees. Terri 1940. aastate lõpu 1950. alguse maalide monokroomsuse põhjamaine  nukrus ei mõju siiski ainult raskemeelsusena, vaid on omal kombel väljendusjõuline, trotslikki. Hallis kustuvates toonides samasugusesse maastikku paigutatud akt on üks eesti aktimaali ajaloo kaunemaid ja vastab oma kehakäsitluse delikaatsusega toonasele ettekujutusele feminiinsusest.

    Olga Terri tööde tegelastel on realismiomaselt väga kõnekalt iseloomustavad üksikasjad. Kehastagu nad siis matuselist, heitunud karjalast või vangla väraval pakijärjekorras ootajat, neil kõigil on suured ja jõuetud käed. Enamikku selliseid töid polnud loomulikult võimalik esitada näitustele. Siiski on sellest ajast alles Terri eriti huvitavaid maale, mis mõjuvad naiselikult hulljulge tõeütlemisena. Sisuks on toona levinud enesesäilitamise tarbest johtuva reetlikkuse hukkamõist. “Eks neid Juudaid oli siis palju,” ütles kunstnik hiljem selle aja kohta. Kuigi piibliteemad mahendavad sõnumit, on tööd vormilt ülimalt ekspressiivsed. Väljendus tõuseb paiguti groteskini.

    Paratamatult nõudis  kunstnikuks jäämine kohanemist. Pärast vaikimist hakkas Olga Terri esinema portreedega ja tööde seas oli ka akt, toonasel kunstifoonil haruldane. See manifesteeris ürgjõulist naiselikku tahet  kehtestada  jätkuvust. Kunstnik valib keerulise sisemaailmaga isikuid, kes on ajastu oludes endaks jäänud ja toime tulnud. Näib, et talle sobisid  vaimselt erksad intellektuaalsed  inimesed, keda ta kujutab vastandina töölistele. Aga ehk mitte täiesti. Olga Terri oli ajahingega kunstnik, kes ei saanud jätta  situatsiooni kommenteerimata. Realistliku otsekohesusega hämmastas kunstiavalikkust Olga Terri suur kolmikmaal “Tallinna ehitajad”, kus kujutatud olid Tallinna restaureerimistöökoja  töömehed. Füüsilise töö raskus ja väsimus sellest oli jäädvustatud erakordse otsekohesusega.

    1960. aastatel püüdis Olga Terri nagu mõnedki eesti kunstnikud läheneda modernismile. Tema jaoks oli alul selleks muusika teema, muusikasse süüvimine ja selle mõju inimese füüsisele. Samamoodi said kunstnikule elamuslikuks kirjanduslikud luulekujundid.

    Uus faas algas loomingus pärast 1966. aasta Aafrika reisi, ehkki selle alged olid olemas mõned aastad varem. Kokkupuude äkitselt avanenud maailmaga, konkreetsed visuaalsed mälestused piltidena lennuki aknast ja kokkupuude teistsuguse rikkaliku loodusega  puudutasid kunstniku  visionääriannet. Terri oli graafikas juba enne seda katsetanud abstraktse vormikeele omaksvõtmisega, kuid nüüd puhkes abstraheeriv  loodusnägemus viljakalt õitsele. Terri abstraktsed maastikud põhinevad olemasoleva reaalsuse äratõukel. Nõnda ei saa tema pilte nimetada  sõna otseses mõttes esemetuteks. Kunstnik kätkeb värvidesse oma tundeseisundi, meenutuse sellest, mis ulatub tagasi aistingulisusse. Eestimaa looduse vormide, suvise õitsemise, vete sina ja looduse roheluse nägemused kehastuvad neis piltides. Enam kui lähtetõuge konkreetsest algest tähistavad need looja iseolemise vabadust, tahet eksisteerida oma ettekuulutuslikus vaimses maailmas.

  • Teispool päikesevälju

    Mirje Mändla

    Aastat 2004 jääb märgistama ERSO juures resideeruva helilooja Tõnu Kõrvitsa poolt lapsepõlvesõbrale komponeeritud fagotikontserdi ?Teispool päikesevälju? esiettekanne. Fagotikontserdis oli suurejooneliselt näidatud fagoti mänguvõimalusi ja lüürilist palet. Orientaalseid kaunistusi pidi kulgev fagotipartii tõi mälupilti ka taas vaate itta ? Kant?eli ja Terterjani muusikast vastu vaatavale lõunamaa rahvaste muusikatunnetusele ja võimalikule inspiratsiooniallikale duduki näol. Kindlasti aitas fagotile kirjutatud partiis heliloojal ennast vabalt tunda Kuuskmanni vabadus fagotil interpreteerides ja leidlik tämbrimaailma kujundamine, kus ta oli saanud inspiratsiooni pillide plejaadist ? saksofonist, t?ellost, metsasarvest ning muidugi inimhäälest. Teose ?Teispool päikesevälju? eelloos on oma osa ka Kuuskmanni improvisatsioonidel, mis kõlasid 2002. aastal ilmunud plaadil ?Drikung Kagyu mungad?. Kõrvits on tegelikult juba ammu suutnud ennast tõestada kui orkestri keerulise aparaadi tundjat. Tasakaal ornamentidest küllastunud fagotipartii ja läbipaistva orkestrifaktuuri vahel, kust Kõrvits oli ettenägelikult eemaldanud segavad fagoti- ja oboetämbrid, oli ideaalne.

    Fagoti pastoraalne laul ei mattunud orkestripartiisse. Impressionistlikku kõlamaastikku oli Kõrvits vargsi sisse kirjutanud oma viimase aja huvi eesti rahvalaulud, mille peale kontserdi esmakordsel nautimisel ei tule, küll aga hiljem. Eriti seetõttu, et fagotikontserdil oli üsna ootamatu lõpp, mil idüllilisele muusikale lisandus salvestus, kus tore eesti rahvalaulikust vana naise parkunud hääl helletab ja fagott ka sellele vastab. Omaette küsimus, mitmendal kuulamisel see ehmatus, et lisaks eesti nüüdismuusikale otsekui kogemata saab kaasa ka väikese annuse eesti rahvamuusikat, enam reaktsiooni ei tekita ja kõlanud helletus kasvab kuulaja jaoks loomulikult teosest välja.

    ERSO kontserdil tundus mulle, et vaatamata heliloojate paratamatule põhjamaisele meelelaadile, mida võib, aga ei pea neile ette heitma, võib siiski nautida seda, et Eesti heliloojate seas kasvab järjest peale uute põlvkondade viisi muusikuid, kes suudavad kirjutada heal tasemel orkestriteoseid.

    Nende ideed võivad olla erinevad: kas kirjutada introvertseid ja samas tohutust intensiivsusest kantud partituure nagu Märt-Matis Lill või otsida efektseid kõlaleide, nagu sellest võis osa saada Tatjana Kozlova uues teoses ?Karje vari?.

    Kozlova jätkas siin oma soovi leida üles pillide sahisevad tämbrid. Sellega on Kozlova tegelenud varasemateski teostes ja õnneks on meie orkestril selliste veidi tavatute helitekitamisviisidega Kozlova õpetaja Helena Tulve ?Sula? mängimise näol olemas oma sissejuhatav kogemus. Kozlova maalis jõuliste kontrastidega silme ette inimhinge analüüsi hetkest, kui sündmused tekitavad hinges soovi rõõmust karjuda, ja kuidas see emotsioon hiljem moondub vaid varjuks. Sellist dialektikat oli teoses ka silmnähtava täpsusega järgitud. Teos algas fortissimo?s, löökpillidel oli võimalus bravuurselt taldrikutel müdistada. Teose teises pooles oli vari ka visuaalselt ilmselge, sest pillid olid paljudel mängijatel käes tavapärasest erinevas positsioonis, viiulimängijad poogendasid küll viiulite selgi, küll külgi, sahinaid ja krõbinaid kostus ka puhkpillide poolt. See oli helilooja selge idee efektses väljenduses.

    Märt-Matis Lille uus orkestripartituur ?Kadunud metsade kaja? on väga peen ja kalligraafiline muusika. Idee poolest mulle väga lähedane, sest arusaamist ja vajadust elada kooskõlas loodusega, mõista seda, miks XIX sajandil palusid vanad mehed puid raiudes puudelt andeks, selle üle võiks tõesti mõtiskleda Eestimaal ka XXI sajandil.

    Lill on väga ühiskonnatundlik natuur ning on samas tunnistanud, et tema meelest kajastab loodav muusika helilooja peas ringlevaid mõtteid ja seetõttu ilmselt pole olemas puhast muusikat. Vähemalt kehtib see mõte Lille enda heliloomingu puhul. Nauditav on Lille oskus panna orkester ka ilma silmatorkavate efektideta hingama ja ürgselt voolama. Introvertsed mõtted nõuavad mängijatelt muidugi erakordset sisemist intensiivsust, mida pole alati lihtne saavutada. Aga Lille teos on otsekui meditatsioon ja siinkohal võib loota, et aeg, mis edaspidi pühendatakse teose interpretatsiooni viimistlemisele, toob teosele ja esitajatele kuulsust. See on muusika emotsionaalselt intelligentsetele kuulajatele. Ma usun, et ka Lille puhul võib otsida eeskujusid, kellega helilooja tunnetab sisemist sarnasust ? ehk Hosokawa, kelle käe all on tal end olnud võimalik täiendada? Lille uus teos tõuseb inimteadvusse põlislaante sügavusest, legendide maailmast. Lill on suutnud väikesest motiivist kududa tihke helikanga, kus helikangasse on sisse kirjutatud kirju seltskond metsahingi ? nii mõnigi kord võib teoses kõlavat võrrelda ka lindudega või samblikus oksi praksuma panevate kitsedega. Või tuulega, mis nagistab puutüvede kallal. See kõik on edastatud muidugi väga delikaatselt. ?Kadunud metsade kajas? on ärevust, üha saabuv juba tuttav väike keerutav motiiv, mis ilmub erinevatel pillidel orkestrifaktuuri võbeluse ja väreluse rüpest, on äratundmist pakkuv puudutus. Ja kui te pole ka hiljuti ise käinud sügavas põlismetsas, siis mõned kindlasti on sattunud vaatama ?Sõrmuste isanda? filmis ringi kõndivaid elavaid iidseid puid Ente. Selliseid pilte maalib Lill muusika abil kuulaja silme ette ja kriitikud on õigustatult kirjutanud Lille kohta ainult kõige poeetilisemaid lauseid.

    Eesti muusika päevade sümfooniaorkestri kontserdil ei kõlanud küll Erkki-Sven Tüüri või Arvo Pärdi teoseid. Samas kõlas kontserdi esimeses pooles teos, millele Arvo Pärt soovitab tähelepanu pöörata ? Toivo Tulevi ?Ambra?. Kontserdil kõlas veel 1996. aastal valminud ja rahvusvahelisel heliloojate rostrumil tunnustust leidnud Mari Vihmandi teos ?Floreo? ning kontserti alustas Raimo Kangro ?Display X. Perpetuum mobile?.

  • Näitusmüük “Kaasaegne Ungari ehe”

    Ungari Instituut

    Ungari Instituudis avatakse nigulapäeval, 6. detsembril kell 17.00 Ungari ehtekunsti tutvustav näitusmüük. Näituse kuupäev ei ole juhuslik – nigulapäeva (ehk Püha Nikolause päeva) hommikul tõttavad kõik ungari lapsed susside juurde, kuhu öösel on tekkinud kas maiustused või kui maiustused polnud ära teenitud, kuldne vitsakimp. Lootes, et meil selliseid pole, ootame kõiki, kel veel jõulukingid ostmata või kes tahaksid lihtsalt näha, mida kujutab endast „Kaasaegne Ungari ehe“.

    Näitus „Kaasaegne Ungari ehe“ annab ülevaate Ungari ehtekunsti tänapäevast. Esindatud on nii ehtedisainerid, tarbekunstnikud, kullassepad kui juveliirid. Osavõtjaid ei ole piiratud kategooriate või materjalidega, olgu selleks siis ükskõik milline väärismetall, pärl, klaas või mõni muu materjal. Ühiselt otsitakse vastust küsimusele, mis siis ikkagi tähendab „ungari ehe“.

    Näitust vahendab Eestisse sihtasutus Pro Jugendstil, kelle eesmärgiks on juhtida tähelepanu ungari ehtekunsti kõrgele tasemele. Näituste vahendusel soovitakse kokku viia ehtekunstnikud ning ainulaadseid ehteid hindav publik. Ehete kandmine ja armastus nende vastu on ju aastatuhandetepikkune traditsioon, mis väärib hoidmist.

    Kunstnikke toetava asutusena aitab Pro Jugendstil loovinimestel leida uusi võimalusi enda tutvustamiseks. Ungaris toimunud näituse ajal ilmus esmakordselt ka kataloog „Kaasaegne Ungari ehe“, mis täitis senise tühimiku ning mis annab ülevaate Ungari ehtekunstnist.

    Näitus Ungari Instituudis jääb avatuks 21. detsembrini ning kõiki ehteid on võimalik osta kauniks jõulukingiks. Ungari Instituut on avatud esmaspäevast neljapäevani 10-17 ja reedeti 10-15.

Sirp