Toeta

gerontoloogia

  • Kosmopoliit ja kolklane

    MARGUS OTT

    Olen kosmopoliit. Igal pool olen nagu kodus. Lahkun kahjatsemata, saabun ükskõikselt. Mul pole kahju kuskilt lahkuda ning mul on ükskõik, kuhu välja jõuan. Ometi olen pärit mingist kindlast kohast. Mul on sünnikoht, lapsepõlvemaa, koolikant. Ma ei saa eirata seda, et mul on eriline side mingite kohtadega ehk et ma olen kolklik.

    Olen kolklik. Mu kodu on just minu koduümbrus. Lahkun sealt vastutahtsi, naasen sinna rõõmuga. Eemal olles igatsen ta järele. Mu kodu ongi seotud teiste kohtadega, ma ei saa teda neist ära lõigata. Kodunt lahkumine on kodu lahutamatu osa. Arvan, et olen nabanööri pidi kodu küljes kinni, aga samavõrd tõmbab hulk nööre mind sealt välja. Ehk et ma olen rändur, kosmopoliit.

    Kui ma kosmopoliidina avalikult möönan oma pärinemist mingist kindlast kohast ja oma eriseoseid mingite kantidega, siis ma teen selle oma identiteedi osaks. See tuleb mulle kosmopoliidina koguni kasuks, lisab võlu ja salapära. Ma võin panna selle tööle oma kosmopoliitsuse kasuks, et veelgi paremini, laiemalt, vabamalt ringi rännata, olla veelgi vähem seotud kohtade külge. („See salapärane eestlane; võõrustagem teda!“, „Mõelda vaid, kui ka mina oleksin niimoodi üksinda võõral maal, näiteks sealsamas Eestis; aidakem teda! …“)

    Banksy. Home Sweet Home. 2006

    Kui ma kolklasena mõistan enda lahutamatut seost kolgavälisega, siis võib see mulle mu kandis kasuks tulla, tõsta mu väärtust, prestiiži, renomeed, aupaistet. Mina olen Raplas käinud! Mina olen Tallinnas käinud! Mina olen Pariisis käinud! Mina olen New Yorki näinud! Omaenese silmaga! Omaenda käega katsusin Hiina müüri! Ma saan sellest laiast ilmamaast ning oma juhtumistest igasugu jutte rääkida. Omakandimehed kuulavad ammuli sui ja pärani silmi. Olen pannud laia ilma oma kolga jaoks tööle.

    Kuid kui ma panen kolga tööle ilmamaa jaoks või vastupidi, siis jääb see ikkagi staatiliseks ja välispidiseks suhteks. Mina olen pärit Tallinnast, teate, kallid hiinlased, austraallased, ameeriklased, etiooplased. Aga see ei tähenda midagi sisulist. Selle koha asemel võiks olla mõni teine, ja ma võingi endale mõne teise päritolu luuletada. Või et teate, külamehed, kuidas ma käisin Tallinnas, Shanghais, Addis Abebas. See ei muuda midagi spetsiifilist minu juures, just need teised kohad. Ma võiksin vabalt oma reisukohti juurde luuletada (aga annaks jumal, et kuulajate sekka ei satuks keegi, kes seal päriselt käinud on!).

    Ent kui ma suudaksin oma kodu-kolga niimoodi oma kosmopoliitsusse lõimida, et see eriomasel viisil minu läbikäimist maailmaga muudab ning et see ka maailma kuidagi tähendusrikkal moel muudab, siis on see koht juba sisulisemalt lõimitud. Ma rikastan maailma oma kogemusega. Olen Eestist ja sündinud Nõukogude Liidus, aga sina, noor lääneeurooplane, pole okupatsiooni all elanud, ma räägin sulle, las ma hajutan su naiivsust Venemaa suhtes, võta mind kuulda, ja me teeme parema maailma.

    Või kui ma suudaksin kolgast ärakäimise nõnda oma kodukohta lõimida, et ma saan selle varal oma kogukonna ellu paremini panustada. Käisin väljas, sain häid ideid, omandasin uue pilgu oma kodule; proovime nüüd, nikerdame, katsetame, leiutame. Mõni meie kolga-asi oli ehk hoopis võõras asi. Mõnest oma asjast oleks ehk parem lahti saada (traditsiooniline reedeõhtune viinajoomine bussipeatuses), et saada veelgi endaomasemaks, veelgi kolklikumaks. Ja mõni teine asi, mis tundub meile tavaline ja mida me tähele ei pane, on tegelikult väga väärtuslik!

    Muidugi ei lakka kolga- ja ilma­kalgendused. Ikka saab kolk pelgaks ripatsiks mu ilmaradu kündval rinnal; ikka saab välisilm pelgaks õnnistuste või hädade, ime- või masendusjuttude asukohaks, mis mu kolka ei muuda. Üha uuesti võtta kolk kaasa ilmarännule; ikka ja jälle olla kogu ilmaga oma kolgas.

  • Kehaks olemise paratamatus 

    MARIA MUUK, disainer 

    Olen sel suvel olnud metsas. Mul on selleks ka igasuguseid praktilisi õigustusi, aga ennekõike kustutan janu loodusele lähemal olemise järele. Tunnetan end ühena looduse kehadest, samastun nendega. 

    Jõe kohal üksteise ümber spiraalitavad ja lahkarvamust lahendavad kajakad. Päikesesse sirutuv kanada kuldvits, kellel oma uuel kodumaal vaba voli mesiselt võimutseda. Väike tigu kuldvitsal, kelle teelehele poetan. (Mida tunnevad selliselt päästetud mutukad? On nad pahased? Üle noatera kergendust saanud? Segaduses?) Kuklane, kes puutüvel minu poole tagajalgadele tõuseb ja vihaselt tundlaid siputab. Kuumusest punaseks tõmbunud sarapuuladvad ja halletusega maadlevad krõnksus tammelehed. Prügikonteinerist päästetud kirikakar, kes kuu aega hoogu võttis, et oma erkvalged silmad lahti lüüa tervitamaks naate, kõrrelisi, madaraid ja ülaselisi, kes temaga sõprust sobitama on tulnud. Sääsevõrgu vangistavate varbade külge klammerdunud kärbsed, klaaspurgiseina mööda lõplikke ringe uitavad puugid. Ma olen nad kõik. 

    Nii palju on paratamatust ja ilu selles. Kergust ja kummalisust. Me kõik sööme ja elame, armastame ja valutame, võitleme ja kohaneme, sureme. Ja ometi – ükskõik kui palju ma üritan sellest loomulikkusest õppida, jään ikka inimeseks, kelle keha ja intuitsioon on mässitud raskesse ühiskondlik-intellektuaalsesse puntrasse, millest tõde lahti harutada vahest võimatu.  

    Olen porisev metskurvits liuglemas kuuselatvade vahel päikeseloojangusse – aga mis häält ja kus peaksin tegema mina, et õigeid pesakaaslasi leida ja hoida? Olen kidur marjadeta metsvaarikavars, kes võib, aga ei pruugi tuleval aastal viljuda – aga kui ma otsustaksin mitte lapsi saada, kuidas oma paratamatut eksistentsi siis õigustada? Olen jaanimardikas seadmas samme oma igaõhtusele sõnajalale – aga mis siis, kui minu sammud ei vii kuhugi välja ja minu sõnade jalad löövad nõrgaks?  

  • Boris Björn Bagger 6. III 1955 – 4. VII 2024

    Eesti-Saksa kultuurisild on muutunud ühe tugisamba võrra hapramaks: 4. juuli õhtul lahkus teispoolsusse kitarrist, arranžeerija, muusikakirjastaja ja kitarriprofessor Boris Björn Bagger (sõprade ringis BBB). Küllap kõlavad tema kitarrihelid juba taevaste inglikooride saateks.

    6. märtsil 1955 sündis Saksamaal eesti juurtega perre muusikaandega õnnistatud poisslaps. Noormeheikka jõudnuna asus ta Karlsruhe ja Freiburgi muusikaülikoolides õppima muusikateadust ja kitarri.

    BBB lai haare ja produktiivsus on kombanud inimvõimete piire. 1990. aastast töötas ta kitarriõppejõuna Karlsruhe Muusikaülikoolis. Õppetöö kõrvalt jätkus kitarristil inspiratsiooni ja energiat anda kontserte, salvestada tosinkond CDd, osaleda sadades raadiosalvestustes, tellida heliloojatelt uut muusikat, arranžeerida kitarrile sadakond lühipala, panna alus mitmele ansamblile ja vahendada kümneid eesti muusikaproduktsioone Antes Editionile.

    BBB kokkupuuted eesti muusika­eluga tekkisid ajal, mil tollases ENSVs olid õhus vabanemispüüdlused. Sest ajast seisab BBB nimi ühes või teises kontekstis kõrvuti eesti muusikutega, nagu Jaan Rääts, Raimo Kangro, Lepo Sumera, Peeter Vähi, Kalle Randalu, Erkki-Sven Tüür, Siiri Sisask, Urmas Sisask ja Tõnu Kõrvits. Muu hulgas leidsid 1992. aastal BBB eestvedamisel aset Eesti kultuuripäevad Saksamaal, milles osales ligi 900 muusikut, kunstnikku, kirjanikku ja näitlejat.

    Trenditeadlik muusik avaldas eri veebiplatvormidel laiemale sihtgrupile orienteeritud muusikat, mis on köitnud miljonite kuulajate tähelepanu.

    Kitarristi suur hobi oli kõik mandoliiniga seonduv. Olgu siinkohal nimetatud koostöö mandoliinivirtuoos Detlef Tewesiga, Ettlingeni mandoliiniorkestri asutamine, samuti mulluse mandoliiniteoste konkursi korraldamine. Mandoliinipisiku süstis ta ka oma tütresse Anna Mariasse.

    Lahkunud muusiku elutööks võib pidada kirjastuse edition49 ellukutsumist. Enam kui kolme aastakümne jooksul on edition49 publitseerinud kümnete eesti heliloojate loomingut. See pole jäänud märkamatuks ka siinmail, 2002. aastal pälvis BBB eesti kultuuri vahendamise eest Maarjamaa Risti teenetemärgi.

    Kaasteeliste ja sõprade mällu jääb BBB püsima särava isiksusena.

    Kultuuriministeerium

    edition49

    Estonian Record Productions / ERP

    Eesti Kitarriselts

    Eesti Interpreetide Liit

  • Südamega lauldud laulupäev Seedriorus

    MARGE-LY ROOKÄÄR

    IX Seedrioru laulupäev 28. VI – 1. VII Kanadas.

    Eeloleval sügisel möödub 80 aastat suurpõgenemisest, mis sundis 80 000 eesti­maalast maha jätma oma kodumaa. Põgenemisele pühendatud näituste ja temaatiliste trükistega antakse edasi maarjamaalaste pooleli jäänud (elu)-lugusid, lõhutud perede ja katkirebitud armastuse lugusid, aga ka uskumatu saatuse ja õnnesärgis sündinute lugusid. Mäletama peab, et kurjus ei saaks taas tõusta.

    Sõja hirmust pakku aetud mesilassülem koondus ositi Rootsi, ositi Saksamaale ja teisele poole maakera kaugemalegi. Üks mesipuusülem eestlasi kogus mitme aasta jooksul hingejõudu Kanadas, et siis endile lunastada maaliline jõeorg Ontarios. Seedrioru sai ta nimeks suurte seedrite järgi, mis nõlva katsid.

    On Seedrioruski mitmeid, kelle esivanemad 1944. aasta sügisel Nõukogude Venemaa eest pagesid, kuid Seedrioru ise on kõike muud kui museaalne sümbol kusagil ookeani taga. Seedrioru on eestluse vaimusahver, energiast pulbitsev kants, kus peetakse oluliseks rahvuslikku ühtsustunnet, traditsioone ja vabadust.

    Seedrioru suurte põlispuude ja seedritega, mida meie nimetame pigem elupuudeks, kaunis looduslik jõesäng on kunagine põllu- ja karjamaa, mis aastakümnete jooksul saanud eestlaste suviseks puhkusepaigaks ja kultuuriliseks akupangaks. Vaatamata kolmanda (juba neljandagi) põlve eestlaste aina vähenevale eesti keele oskusele korraldatakse siin suviti laagreid, kus õpitakse eesti keelt ja kombeid. Pühadust ja kogukondlikku tõsiseltvõetavust rõhutavad aateliste ideede edasiandmine, esivanemate saatusest jutustamine ning praeguse elupaiga teenimine ja eluparatamatuse aktsepteerimine. Seedrioru on sümbol, müstiline meka, mis ei jäta ükskõikseks kedagi, kes on seal korragi viibinud. See paik pulbitseb kokkuhoidmistundest, millel seilab uhke muusikalaev – karismaatilise helilooja ja dirigendi Roman Toi algatatud laulupäeva traditsioon. Enam kui 65 aakri suurune Seedrioru soetati 1955. aasta sügisel, ehitati üles talgu korras ning juba Seedrioru esimesel suvel, 30. juunil 1956, peeti seal pagulaskooride laulupäev.

    Seedrioru pulbitseb kokkuhoidmistundest, millel püsib Roman Toi algatatud laulupäeva traditsioon. Tänavu, täpselt 68 aastat pärast esimest laulupäeva toimus Seedriorus üheksas laulupäev.

    Anno 2024, täpselt 68 aastat pärast esimest laulupäeva toimus Seedriorus üheksas laulupäev. Esimesed laulu­päevad toimusid kümmekond aastat regulaarselt, ent siis oli aastaid, kui Seedrioru asemel laulsid koorid kokku ESTO-l (ülemaailmsed Eesti kultuuripäevad aastast 1972). Nüüd on aga juba pikemat aega (2003. aastast) Seedriorul taas suvised laulu­päevad ning need toimuvad aasta enne Eestis peetavat üldlaulupidu.

    Seedrioru IX laulupäevale kogunesid Kanadas ja Ameerika Ühendriikides tegutsevad väliseesti kollektiivid: Baltimore-Washington Eesti segakoor (dirigent Tjorven Hairfield), Estonia Koor (Ingrid Silm), Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor Ööbik (Rosemarie Lindau), Toronto Eesti Meeskoor (Avo Kittask), Hamiltoni Eesti Seltsi segakoor (dirigendid Heidi Schumacher ja Elise Naccarato) ja Tuleviku koor (eesti noored Torontost, Hamiltonist, Jõekäärult ja Seedriorult). Nende kõrval osales laulupäeval kaks Eestist külla sõitnut: Eesti Rahvusringhäälingu segakoor (Hirvo Surva) ja Tartu Rahvaülikooli segakoor (Lauri Breede).

    Laulupäevale eelnenud õhtul peetud pidulikul aktusel osales kõrgeid külalisi ja järgiti eestlaste rituaale: süüdati võidu­tuli (Kanada kaitseväe erukolonelleitnandi Robert Zeidleri, reservmajor Ülo Isbergi, USA Rahvuskaardi seersandi Sven Wichmani ning Eestist saabunud reservkaitseväelaste ja kaitseliitlaste osalemisel), heisati Kanada, USA ja Eesti lipud ning Eesti vabaduse eest langenute mälestusmärgi jalam kattus lilleõitega. Tervituskõnega esines Eesti suursaadik Ottawas Margus Rava ja ette sai loetud Eesti aukonsuli Torontos Thomas Heinsoo läkitus. Pole kahtlustki, et aktuse pühalikumaid hetki oli Seedrioru juhatuse presidendi Lia Hessi täht­päevakõne, mis keskendus Eestile, julgeolekule kogu maailmas, iseseisvusele ning traditsioonide edasikestmise usaldamisele järgmistele põlvedele: see kõne oli kui lävepakust üle astumine, teatepulga edasiandmine tugevatele ja noortele sõnumikandjatele.

    Laulupäev algas tillukese rongkäiguga. Seedrioru peavärava Pikka Hermanni meenutav torn seiras rahulolevalt kohaletulnuid, kes laskusid pikas hanereas lippude ja vimplite lehvides alla jõeorgu. Seal ootasid kodune laululava ning end valgetel toolidel ja piknikutekkidel sisse sättinud elevust täis kuulajad. Laulupäeva kunstilise juhi Hirvo Surva koostatud muusikaprogrammis kuulsime traditsioonilist laulupidude avanumbrit (Mihkel Lüdigi „Koit“), millele järgnesid Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“ ja valik märgiliste heliloojate loomingust: Roman Toi, Mart Saar, Miina Härma, Konstantin Türnpu, Peep Sarapik, aga ka Eeva Talsi ja Pärt Uusberg. Ühendkooris oli peaaegu 300 laulusuud ning arvatavalt osales laulupäeval rohkem kui 600 inimest. Muusika vahele peeti tänukõnesid ja vannuti truudust isamaale, mitmeid laule oskas kaasa laulda ka publik, kes seda ka suure mõnuga tegi.

    Laulupäev jättis mulle väga sügava mulje: kultuslaulude kuulajate hulgas olid ka muretult murul möllavad lapsed, kes veel ei adu aega, mil nende esivanemad astusid selle riigi pinnale lootuses ehitada üles uus elu. Needsamad lapsed köidetakse aja kestel eestlaste legendidega, et nad sooviksid edasi hoida eesti kultuuri teisel pool maakera. Ja muusikal on meie kultuuri hoidmisel alati olnud suur roll. Aga pole ju võõrsil lihtne hoida „oma“, siin ei piisa kindlasti laulupäevast Seedriorul ega laulupeost Tallinnas. Jagagem neile oma hoolt ja tähelepanu – seda on vaja.

    Laulupäeval kuuldud laulud olid laetud teisiti – miski oli siin muu, enneolematu. Peo lõpetas Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ (tekst Lydia Koidula), mida kuulasin üleval Seedrioru nõlva kõrgel kaldal. Tavapärasega võrreldes sootuks teisiti kõlas see laul seal kaarjate puude kohina varjus, kantud suurest hingeliigutusest ja aastate­pikkusest armastusest kodumaa vastu. Sellesarnast esitust pole ma kuulnud eales. Nii hell oli see hetk, nii lõpmata hell – otsekui seedriokste vahelt hetkeks läigatav päiksekiir, justkui ammu elus kaotsi läinud õnn. Ja korraga, nii ootamatult äkitsi ta end sulle paotab, vakatad iseenese õnnetulvast ja hetke pärast kiir juba kustub. See ongi Seedrioru, kus ühislaulmiste ja tänupisarate üle laotub kohati kahkjas kaotustunde­tekk, nähtamatu side seedriorulaste südames, nukravõitu igatsuslaul kodumaa järele. Lend mesipuu poole.

    *

    Nüüd mälestades seiskem palja päi:

    mis võet meilt, meenutagem, ja mis meile jäi.

    (Marie Under „Mälestus ja tõotus“)

  • Sinu poeg on järgmine

    JOHANNA RANNIK

    Ugala teatri „Süsteem“, autor Ben Lewis, tõlkija, dramatiseerija, lavastaja, lava- ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskujundaja Villu Konrad, videokujundaja Margo Siimon. Mängivad Marika Palm, Rait Õunapuu, Martin Mill, Alden Kirss ja Tanel Ingi. Esietendus 13. IV Ugala teatri väikeses saalis.

    Sattusin hiljuti peale Valle-Sten Maiste mõne aasta tagusele tekstile, kus seisab: „Meie teatriarvustustes sukeldutakse tihti teatrilukku, rollikirjeldustesse, näitlejaarengu või postdramaatilise vormi kujutamisse. Nagu oleks teater asi iseeneses. Miks teatrit tehakse, mida öelda tahetakse, kas see on teatriväliselt tähenduslik ja oluline, pole esmatähtis.“* Eks ole kõik mainitu oluline kas või teatriarvustuse kui ajakapsli vaatepunktist ning ideaalis peakski olema meil piisavalt kriitikuid, et spetsialiseeruda teatri eri tahkude mõtestamisele (ja selleks on vaja kriitikat kui kirjandusvormi elus ja ülal hoida), ent peab nõustuma, et n-ö pealisülesanne jääb tihti kõige muu varju.

    Mõni lavastus torkab aga silma just seetõttu, et seisab teostusest ja „meeldib – ei meeldi“ tasandist kõrgemal juba käsitletava teema tõttu – sest see on oluline, oma aja sümbol. „Oluline teema“ on muidugi paljude hinnangul tühi väljend, liigkasutatud ja kõike kirjeldav. Armastus on tähtis, inimsuhted on tähtsad – teater teab ja kinnitab seda enam-vähem iga lavastusega. Keerulisem on tuua lavale ajastuspetsiifiline probleem, mõjumata eos aegunu, pinnapealse või patroneerivana, nagu juhtub alatasa projektidega „internetis tuleb ettevaatlik olla“. Üks praeguse sajandi mädapaiseid, mida pole veel eriti puutuda tihatud, on äärmuslik maskuliinsus ja selle otsesed sidemed poliitilise ekstremismiga

    Janile (Rait Õunapuu) pakutakse kogukonda, kellega koos end nii füüsiliselt kui ka vaimselt üles ehitada, brokolit ja kanafileed süüa ning äbarikest alfadeks kasvada.

    Andres Noormetsa lavastuse „Süsteem“ keskmes olev rühmitus otsib haavatavas seisus mehi, kes tunnevad, et on läbi kukkunud, ning tajuvad ebaõiglust ja ilmajäetust. Selline on ka Jan (Rait Õunapuu), kellega võtab elu madalpunktis ühendust ootamatult edukas ja rätsepaülikonda kandev endine klassivend Aleks (Martin Mill). Janile pakutakse kogukonda, kellega koos end nii füüsiliselt kui ka vaimselt üles ehitada, brokolit ja kanafileed süüa ning äbarikest alfadeks kasvada. Ühtsustunde loomine on äärmusrühmitustes tähelepanuväärne etapp – iga inimene vajab kogukonda. Tänapäeva ühiskonnas on seda üha raskem leida ning selle puudumisel on tagajärjeks individualistlik maailmavaade ja vaimse tervise kriis.

    Süsteem pole aga mõeldud kestliku ja jõustava grupina, vaid inimrelvana, kellel on tapahimu ja kindel käsuliin. Kui ühtsustunne on loodud, jõutakse faasi, kus emotsioonid ja nõrkus on keelatud, ning meeste ebaõiglustunne ja viha välismaailma vastu suunatakse lõppeesmärgi, neile tundmatu sisuga „kohtupäeva“ nimel töötamisse. Juhi meelas ja ohtlikult mõjus soft power muutub aegamisi kalgiks, enesearengu asemel tuleb jutu sisse üha rohkem eliidivastasust (eliit võib sealjuures olla nii majanduslik koorekiht kui ka mõni vähemusgrupp).

    „Süsteemi“ lakooniline lavakujundus (väikeste saalide sage paratamatus) võimendab senistes arvustustes mainitut, et etendus toimiks ka kinnisilmi vaadates, kuuldemänguna – nii on selle autor Ben Lewis ka loonud. Ometi ei soovita ma seda teha, sest näitlejate lavaline kohalolu on nauditav ning süsteemi­sisene manipulatsioon avaldub huvitavalt ka näiteks miimikas ja žestides. Küll aga peab kriitiliselt välja tooma häirivalt toore videokujunduse, mis ei sobi lavakujunduse esteetikaga kokku: taotluslik algelisus on praegu küll üks graafilises disainis populaarseid suundumusi, ent „Süsteemis“ puudub seda toetav irooniline toon. Sihtrühm, keda „Süsteem“ ennekõike kõnetada võiks (laias laastus 12–30aastane vaataja), on aga visuaalitundlik, nii et selline detail võib nende veenmist takistada.

    Selle (ja paari näitleja kohatise kohmaka ülemängimise) korvab aga mitmekordselt Rait Õunapuu, kes paistab silma väga täpse, pigem sissepoole mängimisega: Janil on silmanähtav psühholoogia, olgugi ta loomult lihtne tegelaskuju. Õunapuu pole Janile lähenenud ülalt alla vaadates ega tee temast haletsusväärset karikatuuri, seda siiram ja usutavam on tegelase teekond süsteemis ja sellest väljaspool.

    Samamoodi on huvitav jälgida Martin Milli mängu süsteemi juhi Kaur Lõvina: praktik on usaldusväärsem mentor kui teoreetik ning sotsiaalse mobiilsuse edukas läbitegemine on kiire viis olla alfana tõsiseltvõetavam. „Kui piisavalt vaeva näed, saad ka sina minu moodi elada“ on tänapäeva hüpermaskuliinse liikumise peamine deviis.

    Pole raske tajuda, kust pärineb lavastuse inspiratsioon. Andrew Tate, alahinnatult suure mõjuga suunanäitaja ja arvamusliider, on viimaste aastate jooksul kujundanud maailmavaadet, mille juured on rangetes võimusuhetes, rahakultuses ja (vaimses, füüsilises ja majanduslikus) vägivallas. Traditsiooniliste väärtuste „päästmine“ ja „kõrgväärtuslikuks“ meheks või naiseks saamine võivad mõnele ülladki tunduda, ent see populistlik liumägi viib eneseabiprogrammidest väga kiiresti otse paremäärmuslusse. Tõik, et Tate praegu Rumeenias inimkaubandus- ja vägistamissüüdistusega kohtu vahet käib, ei takista liikumise levikut, kuna algoritm tühja kohta ei salli ning temataolisi „vabamõtlejaid“ ja „mentoreid“ on hulgi.

    Niisamuti ei olene tegelikult ka lavastuses kujutatud grupi saatusest ega juhi isikust suures plaanis midagi, sest nagu ütleb ka Aleks ise, on selliseid gruppe sadu, kui mitte tuhandeid. Tänu ühismeediale ja pealtnäha mittepoliitilisele sisule on äärmusmaskuliinsus palju kättesaadavam ja sotsiaalselt aktsepteeritavam kui mõni usuline ekstremism – olen seda ka oma tutvusringkonnas näinud. Ehk on pärast iga „Süsteemi“ etenduse vaatamist üks (tulevane) misogüün vähem.

    * Valle-Sten Maiste, Narvat alamkolkaliku Turgeneviga ei turguta. – TMK, november 2021.

  • Loe Sirpi!

    Aldous Huxley Keskus Tallinnas

    Tarmo Johannese Tallinna tuuri „Tumesoe“

    Philip Glassi ja Allen Ginsbergi kammerooper „Hydrogen Jukebox“

    IX Seedrioru laulupäev

    tänavakunstifestivali rahvusvaheline näitus „Peitus“

    näitus „Sugu ja lugu“

    Ugala teatri „Süsteem“

    In memoriam Aino Lehis

    In memoriam Ants Ander

    In memoriam Boris Björn Bagger

    In memoriam Hagi Šein

    In memoriam Indrek Ude

    In memoriam Margarita Voites

    In memoriam Tiia Eving

    In memoriam Tonio Tamra

    Esiküljel Eesti maaülikooli biomajandustehnoloogiate professor Timo Kikas. Foto: Eesti maaülikool

  • Ma olen vist keha

    HANS ALLA

    „Sugu ja lugu“ Fotomuuseumis kuni 26. I 2026. Kuraator Annika Haas.

    Fotomuuseumis on eksponeeritud piltniku ja kuraatori Annika Haasi valik Eesti muuseumi- ja erakogude XX sajandi kehapiltidest. Näituse ampluaa on mõnusalt lai, Haas esitleb siivsaid akte, vahvaid eksperimente, amatööride ja meistrite veiderdusi, kunsti ja pornograafiat. Raevangla seintel rippuv „Sugu ja lugu“ on kirev ja intensiivne näitus ning tööde hulk ja mitmekesisus on väljapaneku tugevus – kui vaataja suudab end näkku kargavate musklite, suguelundite, pekivoltide ja ihukarvade vahelt asja tuumani läbi murda.

    Paljas versus alasti

    Paljastuse ja alastuse, pornograafia ja kunsti ning muude sääraste kunstilooliste vastanduste sisemine väärtus on mõnda aega devalveerunud – moraali ja kunstiteoste lõikepunkti väärtusküsimused on minetanud oma laiema sotsiaalse tähenduse. Selle küsimuse tänasele udususele osutavad ka näituse kuraator ning saatetekstide autorid (Katrin Kivimaa, Mari-Liis Sepper, Andreas Kalkun ja Haas ise).

    Näituse nelja teemat – aktid, vanade fotode kväärimine, pornopilt ja 1990. aas­tate kehade teemaline kunstfoto – raamivad tõdemused, et mida enam on pilt väljunud oma loomise vahetust kontekstist, seda raskem on selle sotsiaalse rolli üle otsustada. Tänapäevase pilguga vaadates ei saa me aru, milline oli sadakond aastat tagasi maitse ja maitsetuse piir. Samas on sadakond aastat tagasi pildistatud pornograafiline foto ikkagi materiaalne reaalsus (suurepärane leid kogudest, esmakordselt on eksponeeritud esimese Eestimaa pornofotograafi Ned de Baggo originaalteos). Juba nende piltide olemasolu tõsiasi on piisav, et seda sama kujuteldavat piiri vooruse ja patu vahel lõhkuda.

    Tööde hulk ja mitmekesisus on väljapaneku tugevus.

    Tänuväärselt jätavad kuraator ja tema kaastöölised õhku heidetud küsimuse, et milline on nende piltide moraalne iseloom tänapäeval, sinnasamasse ka rippuma. Sellele vastuse leidmine tühistaks täiesti näituse enda positsiooni, et kehad, mis nõnda tihti on n-ö mendi­eetika või ühiskondlike normide ohvrid, on tunduvalt keerulisemad, mitme­kesisemad ning ennekõike paratamatud. Vaatamata vähemalt valgustusajast kestnud ponnistustele luua kehatut inimest, ei ole teda olemas. Jumal tänatud, et pole, kuigi ega see vaiminimese projekti katkestanud pole, mõelgem kas või ratsionaalse tarbija müüdile.

    Kõige kriitilisem noot näituse kohta on siin omal kohal. Näituse üks huvitavamaid ja tähtsamaid teemasid on pornograafia, aga näituse ruumilise lahenduse ja kujunduse järgi ei ole see kohe üldse nii. Ma ei tihka spekuleerida põhjuse üle, võimalik, et siin on tegemist vääramatute juriidiliste nõudmistega, aga vaieldavalt kõige kehalisemad teosed on ülejäänud näitusest rangelt eraldatud. Sõltumata eristuse ajendist on selle mõju vastupidine näituse enda taotlustele. Pornosektsioon on eraldatud ülejäänud muuseumist raske musta kardinaga, mis on varustatud „18+“ sildiga. Riidega kaetud väike ukseava keldrikorrusel võib lihtsalt märkamata jääda, aga suurem probleem on ruumilises eraldatuses endas.

    Porno eemaldamine teiste nn siivsate piltide seast taasloob sedasama veidrat mendimoraali, millega näituse koostajad tahaksid vaielda. Seda enam, et pornotoas eksponeeritakse ka Leonhard Lapini kollaaže pornoajakirjade materjalist – teda saatmas mainitud de Baggo, anonüümseks jäänud pühendunud pornokollektsionääri kogu Nõukogude Liidu lõpuperioodist, installatsioon kodumaisest ajakirjast Maaja (algse nimega Maarja) jne.

    Miks ei või nende piltidega võrdsetel alustel esitada Einar Tiitsi enesekohast sürreaalsust või Toomas Volkmani valus-õrna homoerootikat, rääkimata mõne aulise kultuuriheerose aktist, jääb selgusetuks. Asi ei saa ju olla vaid selles, et mõnel pildil on kujutatud simuleerimata seksi, sest ühelaadsete kehade vaatamise-hindamise viisidele tahab näitus ju vastu hakata. Mida kauem ma näitusel viibisin ning selle arvustuse tarbeks seda lahti muukisin, seda häirivamaks muutus teemade eraldatus.

    Pepu piilumise ülistuseks

    Fotomuuseumi viimaselt korruselt leiame Haasi koostatud ja üht kunstiloolist seika koondava installatsiooni, mis võtab näituse keskse mõju ja võtte kokku. Usutavasti ei pea lugejale ümber jutustama Sirje Runge „Autoportree Venusena“ kunstiloolist järelelu, kahe autori abielu lagunemise lugu ning teistegi kunstnike lugusid, kelle elu nende kahega moel või teisel oli ühte kätketud. Haas lisab Runge Venusele seni tundmata Tiitsi autoakti sarnase raudvoodiga. See valmis enne Runge tööd ja Runge ei olnud sellest teadlik.

    See fotolooline seik on toodud eksplitsiitselt esile. Sama suhtumist, et otsigem niite ja seoseid, sarnasusi ja moondeid, näeme näituse igas aspektis. Haasi kureeritu mõjub paljus Aby Warburgi „Mnemosyne’i“ album-atlase moodi. Kummalgi juhul näeme enda ees väheste seletustega pildiseeriat (s.o pilte saadab vähene tekst, laiem kontekst ja suhtumine teostesse on näitusel kenasti lahti kirjutatud). Kõik pildid mingi teema kohta või näitus tervikuna näitavad taas ja taas vormikordust, mis läbi aja on muutunud ja moondunud teiseks, säilitades samuti vormilise sideme eelnenuga. Kui Warburgi pilk oli suunatud klassikalise antiigi pärandile Euroopa kultuuris, siis Haas teeb sama XX sajandi ihudega.

    See tähendab, et näitus on tihe ja lopsakas, oma ihulisuses väga intensiivne ja isegi väsitav – nii, nagu vaataja suhtes nõudlik näitus olema peabki. Tuleb kiita, et Venuse teema moonete esiletõstmise kaudu on antud ka ilus näide, kuidas vaataja võiks oma mõttel lasta mööda pilte libiseda. Pikemalt väljaspool muuseumi süvenemata ei saa lõviosa vaatajaist (mina nende hulgas) muidugi teha samasugust kunstiloolist seostamistööd kui Haas. Samas pole seda vajagi, kui juhtida oma fookus taas inimihule, mis naljaka ja erutavana, kurvastava ja kummastavana, transgressiivse ja kodusena meile oma vaimustavalt mitmekesistes vormides vastu kargab. Selle töö, mida kuraator tegi kogudes töötades ja vaimliselt, saab vaataja nüüd läbi mängida enda sees.

    Piltide objektsus ja objektiivsus, nende peaaegu füüsikaline sallimatus vastuvaidlemise suhtes sunnib vaatajat võtma erinevaid poose ja positsioone omaenda kehas ja kehaga. Kunstisaali keskkond, mis ihuväändeid pigem tagasi kipub hoidma, suunab need peegeldused sissepoole. Vaistlikult ja vaikimisi matkides ning proovides oma siseelu piltide järgi väänata, läbib vaataja näitusel Eesti XX sajandi kehade lühiajaloo elegantselt tekstivabal viisil. „Sugu ja lugu“ ei ole seega ka eriti lihtne näitus, mida läbi hammustada.

    Oma kogemust sõnastada proovides võib kiiresti laskuda tüütu dotseerimise ja lollide tautoloogiateni: „Keha on keha“ või „Inimene on tema keha“. Fotodel enestel, kehadel enestel seda muret aga pole. Tahan endale lubada väga pragunenud savijalgadel väite, et foto ongi objektiivne tautoloogia, eneseküllane tõde asja vormis. Kas see pole mitte sarnane kehade enestega, inimeste enestega? Et tegemist on paratamatusega ning keel ei ole kahjuks paratamatuste väljenduseks paslik. Piltkehad-kehapildid aga on.

  • Indrek Ude 19. II 1961 – 28. VI 2024

    Lahkunud on tagasihoidlik, vaikne inimene. Elupõline toimetaja, kes ühtejärge kolmkümmend viis aastat – enam kui kolmandiku sajandit – hoolitses tegevtoimetajana ajakirja Akadeemia jõudmise eest trükki, lugejateni. Akadeemia tegevtoimetaja ametis oli Indrek Ude alates taas käivitatud ajakirja esimesest numbrist aprillis 1989 kuni käesoleva aasta kevadsuveni. See on 12 toimetatud numbrit igal aastal, ühtki kuud vahele jätmata. Tema hoole all oli Akadeemia tehniline ja kommunaalmajanduslik pool, ning loomingulise lisanüansina, mis talle vahest loomuomasemgi oli: ajakirja kunstilise osa toimetamine – lugejad teavad, et iga Akadeemia number sisaldab kimbukest eesti kunsti, ja need olid Indrek Ude valitud kunstnikud ja Indrek Ude valitud pildid. Tema algatatud on Akadeemia iga-aastane kunstipreemia väljaandmise traditsioon.

    Indrek Ude kuulus ka 2007. aastal Akadeemia noorversioonina asutatud ajakirja Akadeemiake toimetuskolleegiumisse, ja sedagi kuni surmani.

    Akadeemia kollektiivis oli Indrek Ude ainus ajakirjandusliku kõrgharidusega toimetaja, ülikooli žurnalistikaosakonna oli ta lõpetanud 1985. aastal. Samal aastal alustas ta oma ajakirjanduslikku tegevust Tartu Riikliku Ülikooli ajalehe juures, sedasama ajalehte oli ta käsitlenud ka Peeter Vihalemma juhendamisel valminud diplomitöös. TRÜ ajalehes tegutses ta kuni 1988. aastani ametlikult korrespondendi ametikohal, kuid sisuliselt peatoimetaja parema käe ja asemikuna.

    Ta oli Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aktiivne liige, olles koos Peeter Vihalemmaga EAASi aastaraamatute toimetaja, alates selle väljaande loomisest 2010. aastal kuni 2022. aastani.

    Indrek Ude oli esimeste seas, kes 1989. aastal taastatud EYS Veljestoga vilistlasena ühines.

    Juba üliõpilaspõlves kujunes Indrek Udel sügavam huvi orientalistika vastu. Ta osales Linnart Mälli juhendatud üliõpilaste orientalistikaringis, 1988. aastal oli ta Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi taasasutajate seas ning aasta hiljem sai temast idamaade kultuure tutvustava ajalehe EAO Sõnumitooja tegevtoimetaja. Indreku suurtööks orientalistika vallas sai aga 2006. aastal ilmuma hakanud EAO aastaraamatu Idakiri toimetamine koos peatoimetaja Tarmo Kulmariga. Indrek Ude käe all koostati ja anti välja kokku 15 numbrit. Viimast numbrit toimetas ta, kuni jaksu jätkus …

    Langetame pea hea ja õrna inimese mälestuses.

    Akadeemia

    Eesti Akadeemiline Orientaalselts

    Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts

    Ajakiri Universitas Tartuensis

    EYS Veljesto

    SA Kultuurileht

  • Tumesooja tämbriga pill

    OVE-KUTH SOOSAAR

    Tarmo Johannese Tallinna tuuri „Tumesoe“ esimene kontsert 1. VII Von Glehni teatris. Tarmo Johannes (bassflööt, ristflööt, pikoloflööt, naturaalsarv ja elektroonika). Kavas Tarmo Johannese ja Jacques Iberti muusika.

    Tarmo Johannes on aktiivse interpreedi ja pedagoogina Eesti nüüdismuusika raudvara. Alates sajandivahetusest on ta osalenud mitme uue muusika ansambli loomisel ja töös, sealhulgas ansambel U:, Resonabilis, hilisemal ajal ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel. Niisamuti tegutseb ta elektronmuusika vallas. Ta on loonud interaktiivseid muusikalisi mänge ja heliinstallatsioone ning performatiivseid abivahendeid, mis näiteks tema flöödimängu reaalajas muundavad. Ta kasutab selleks programmeerimiskeelt Csound ning osaleb ka aktiivselt selle keele populaarseima kasutajaliidese CsoundQt arendamises.

    Kontsert „Tumesoe“ on Tarmo Johannese loodud poolimprovisatsiooniline muusika iseehitatud kanalisatsiooni­torust bassflöödile, ristflöödile, pikolo­flöödile, naturaalsarvele ja elektroonikale. Ettekanne oli Von Glehni teatris Nõmmel ja oli järjekorras esimene kontsertide jadas, mis viis nüüdismuusikat hooajavälisel ajal äärelinna esinemis­paikadesse, eemale tava- ja harjumus­pärastest kesklinnas asuvatest kontserdi­saalidest. Edasised ettekanded leidsid aset Mustamäel Kaja kultuurikeskuses, Pirita Vaba Aja Keskuses ning Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.

    Kava koosnes väiksematest osadest, kuid vormus üheks suurvormiliseks tervikuks kestusega umbes 45 minutit. Iga vormiosa tegeles erineva muusikalise materjaliga. Kogu kontserdisari on saanud pealkirja „Tumesoe“ teose esimese osa järgi. Suurteose osi on eri aegadel ja kontsertidel kuulda olnud, kuid terviklikul kujul oli see publiku ees alles nüüd.

    Eesti nüüdismuusika raudvara Tarmo Johannese kanalisatsioonitorudest konstrueeritud bassflöödil kõlasid pehmed ja madalad helid.

    Johannese kanalisatsioonitorudest konstrueeritud bassflöödil kõlasid pehmed ja madalad helid. Pilli registriline ulatus on piiratud ning muusika keskendus kõige enam just selle pilli tämbrile ja heli tekstuurile. Rikkaliku kõlaga kanalisatsiooniflöödi võrdne lavapartner oli Johannese loodud arvuti­programm, mis salvestas juhuslikkuse alusel tema pillimängu ning paiskas seejärel taas kõlarite vahendusel saali. Imekspandav oli nii sellise pilliloomise eksperimendi edukus kui ka kõlaline rikkus. Kasutusel olid ka laiendatud mänguvõtted: flutter-tongue1 ja flöödi sisse laulmine. Johannes käsitses haruldast pilli piisava graatsiaga, et välisel vaatlusel ei olnud päris täpselt võimalik selgeks teha, kuidas see pill töötab. Alles pärast kontserdi lõppu, autori lahkel pilli­tutvustusel, oli võimalik näha, et pillil on kolm avaust, mille katmisel saab tekitada eri helikõrgusi. Muusikalise kanga aeglane lahtirullumine oli hüpnotiseeriv ja jättis mulje, nagu see muusika oleks isetekkeline ning voolaks ürgselt välja kuskilt aegade ja mälu hämarusest – samal ajal tuttav ning võõras.

    Teine osa pealkirjaga „Rütmid“ vastandus eelmisele vormiosale ning keskendus perkussiivsetele helidele. Teos põhineb laiendatud mänguvõtete (nt tongue ram’id2, eri kaashäälikuühendite hääldamine flöödiga ja flöödita) kuhjumisele. Ka siin on tähtsal kohal arvutiprogramm, mis lavalt kostvat salvestab ning jääb seda siis kordama, luues uusi ja üha tihedamaid kihistusi. Osa lõpus lisandub juba tihedale puhumistest, lühikestest löökidest ja häälikutest koosnevale muusikalisele padjale kõrgeid ja kiireid passaaže mängiv pikoloflööt, see kujunes teise ja kolmanda osa vahele üleminekuks.

    Edasine muusika, „Ülemhelid 1“, jätkus vaikselt lisanduva madala ülemhelisid moduleeriva burdoonheli saatel, millele Johannes lisas pikki liine naturaalsarvega. Pilli iseloomust ja võimalustest lähtuvalt kujunes see vormiosa helgelt majesteetlikuks. Naturaalsarve partii lõpp lahustus taas läbivalt kestnud burdoonhelisse, mis laienes ülemhelidel põhinevateks akordideks ja lõpuks need kadusid vaikselt, juhatades sisse kontserdi neljanda osa, prantsuse helilooja Jacques Iberti teose „Piéce“ ehk „Pala“ „tavalisele“ sooloflöödile. Impressionistlik ja heakõlaline muusika oli hea vastandus seni kõlanud õhulistele helidele ning toimis meeldiva maandusena.

    Muusika jätkus viienda osaga „Ülemhelid 2“, mis pöördus tagasi fonogrammilt tuleva burdooni ning naturaalsarve muusika juurde, luues kogu suurteosele ilusa ja puhta lõpu.

    Kogu kontsert on vormiliselt hästi läbikomponeeritud ja vormiosad arenesid, küll veidike etteaimatavalt, heas tempos. Oleksin kuulajana võib-olla oodanud, et arvutiprogramm muundab flöödihelisid rohkem ning nõnda tekib täiesti uus helimaastik. Ühtlasi tundusid arvuti tekitatud burdoonid külmavõitu ja masinlikud. Eri osade kõlaline vastandumine hoiab aga kõrva värskena ega mõju liiga väsitavalt. Muljet avaldas, kui mugavalt tundis Johannes end laval nii hõreda ja alasti oleva muusikalise materjaliga. Väga lihtne oleks sellise improvisatsioonilise muusika puhul mängida liiga palju, kuid Johannes demonstreeris suurepäraselt vaoshoitust ja materjalist üleolekut.

    Tunnistan, et kontsert tekitas minus, vähemalt alguses, ka parajal määral frustratsiooni. Muusikaline materjal arenes aeglaselt, kindlal sammul, olles piisavalt hõre, et sellise seisundi­muusika vastuvõtmiseks häälestumine oli alguses võrdlemisi raske. Tavaelus valitsev tempo ning meid igal hetkel ümbritsevad lihtsad ja kättesaadavad stimulatsioonid on aju kiire dopamiiniga ära harjutanud ning vajalikku süvenemise astet tuli enne veidi harjutada. Seda enam saan kogu kontserti käsitleda kui isiklikku teraapiasessiooni või vähemalt nauditavat tajumeelte osalist lähtestamist. Huvitav oli tajuda ka muusika ja esinemispaiga koosmõju: Von Glehni teatri nostalgiline ja toretsev interjöör muutus kindla tajutava meetrumita hõljuva muusika taustal justkui unenäoliseks ajarännakuks.

    See muusika pääseb kindlasti kõige paremini mõjule elavas ettekandes, kuid huvilistel, kellel ei olnud võimalust Tarmo Johannese loodut kontsertettekandes kogeda, saavad sellega tutvust teha tema Bandcampi lehel3, kus on võimalus soetada ka digitaalne album.

    1 Flutter-tongue on flöödi laiendatud mänguvõte, millega mängija tekitab keele ja kurguga pilli sisse frrr-häälikut.

    2 Tongue ram on flöödi laiendatud mänguvõte, kus mängija katab suuga huuliku ja teeb kaetud huuliku sisse keelega löögi, mille tulemusel kõlab jõuline lühike perkussiivne heli.

    3 https://tarmojohannes.bandcamp.com/album/tumesoe-dark-warm

  • Tonio Tamra 9. III 1962 – 8. VII 2024

    62aastaselt lahkus meie hulgast muusik, helilooja, arranžeerija, muusika­pedagoog ja poliitik Tonio Tamra.

    Tonio Tamra õppis praeguses Viljandi Paalalinna Koolis, Viljandi Muusikakoolis, Tallinna Muusikakeskkoolis (praegu Muba osa), Heino Elleri Muusikakoolis ning lõpetas 1994. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia prof Lepo Sumera kompositsiooniklassi. Aastatel 1994–2003 töötas ta haldusprorektorina Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus tema tööülesannete hulka kuulus uue õppehoone ehituse protsessi juhtimine. Praegune EMTA õppehoone valmis tema ametiajal.

    Aastatel 2003–2013 oli ta Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia haldus­direktor ning 2003. aastast Viljandi Muusikakooli direktor. Tema eestvedamisel rajati TÜVKA muusikamaja ja ehitati välja Viljandi Muusikakool. Tonio Tamra kogemusele toetudes renoveeriti Viljandi pärimusmuusika ait tänapäevaseks kontserdihooneks ning ta oli ka pikaaegne Eesti Pärimusmuusika Keskuse nõukogu liige. Aastatel 2022–2024 oli ta Viljandi abilinnapea ja Viljandi linnavolikogu liige.

    Muusikaharidustegelasena on ta aidanud arendada Eesti muusika­haridust ja õppekavasid ning heli­loojana täiendanud orkestrite õpperepertuaari. Koolijuhina tõi ta klassikalisse muusika­kooli pärimusmuusika õppe. Tonio Tamra on olnud konsultant ja projekti­juht paljude eriakustikaga hoonete projekteerimisel ja ehitamisel üle Eesti. Ta on lavastanud ja olnud muusika­juht umbes 30 kontsertetendusel ning maakondlikel laulu- ja tantsu­pidudel.

    Heliloojana andis Tonio Tamra olulise panuse orkestrite repertuaari rikastamisse neile heliteoste seadmisega. Tonio Tamra oli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu auliige, samuti Eesti Heliloojate Liidu liige.

    Teda on tunnustatud Tartu Ülikooli aumärgiga ja ta on pälvinud Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu aastapreemia, Kultuurkapitali aastapreemia ja aasta teo auhinna, Viljandi linna kultuuripreemia, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi aasta looja auhinna ning laulu- ja tantsupeo kõrgeima tunnustuse – kodarraha aumärgiga.

    Tamra olulisemad teosed on 2009. aasta üldtantsupeo avadefilee muusika („Algumeri“) ja muusika tantsule „Mere tujud“; 2011. aasta noorte laulupeo koondorkestritele „Kolm polkat laulupeole“ ja „Kolm labajalga laulupeole“; 2014. aasta laulupeo koondorkestritele „Minu isa mängis parmupilli, tantsis galoppi ja lõikas kulti“; 2012. aasta Euroopa amatöörsümfooniaorkestrite festivalile tellimusteos „August, rukkilõikus ja sipelgas“ pärimusmuusika teemadele ning 2007. aasta TÜ 375. aastapäevale tellitud vokaalsümfooniline teos „Lier, lier linnukene“. Tamra arvates oli üks tema olulisemaid teoseid „Quo vadis“ koorile ja orkestrile.

    Tonio Tamra on loonud umbes 70 seadet ja originaalloomingut puhkpilliorkestritele ja vokaalsümfoonilistele koosseisudele, sh 10 seadet Politsei- ja Piirivalveameti Puhkpilliorkestrile, 4 seadet Viljandi Muusikakooli Puhkpilliorkestrile, 10 originaalteost ja 30 seadet Viljandi Noorte Sümfooniaorkestrile ja orkestri koorile; seaded orkestritele koos ansamblitega Trad.Attack!, Svjata Vatra, Justament, Genialistid, Ro:Toro ja solistidele (Liisi Koikson, Maarja-Liis Ilus, Hanna-Liina Võsa, Mari Kalkun, Kait Tamra jt). Ta oli arranžeerija Eurovisioni 1997. ja 1998. aasta Eesti eelvoorudes. 2019. aasta laulu- ja tantsupeo „Minu arm“ tantsupeo muusikajuhina salvestas ja tõi ta lavale Eugen Kapi, Lydia Austeri, Lepo Sumera ja teiste heliloojate muusikat. 2022. aasta noorte laulu- ja tantsupeol kõlas tema teos „Kui mina hakkan …“ puhkpilliorkestritele. Heliloojana oli tema missioon noorteorkestritele võimetekohase repertuaari kirjutamine ja seadmine, sageli on selles kasutatud eesti pärimusmuusikat.

    Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

    Eesti Heliloojate Liit

    Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia

    Eesti Pärimusmuusika Keskus

    Viljandi Muusikakool

    Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus

    Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia

    Eesti Muusikakoolide Liit

    Puhkpillimuusika Koda

    Eesti Puhkpillimuusika Ühing

    Eesti Sümfooniaorkestrite Liit

    Eesti Kooriühing

    Klassikaraadio

    Viljandi Rotary Klubi

    Tallinna Politseiorkester

    Viljandi Noorte Sümfooniaorkester

    Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkester

    Vabariiklik Orkestrijuhtide Puhkpilliorkester

    Wind Musicians Gilde Livonia

    Eduard Tamme nimeline Võru Puhkpillifestival

    Baltic Youth Wind Orchestra Summer Academy

    Eesti Noorte Puhkpilliorkester

    Eesti Muusika Päevad

    Eesti Muusikafond

    Loomelabor

    Kultuuriministeerium

Sirp