Inspireerituna Louis Althusseri ja Gilles Deleuze’i mõttepärandist üritan visandada jumala surma mõningaid programmilisi kaastähendusi. Esiteks vaen küsimust, mida tähendab jaatada jumalat filosoofilises plaanis. Teiseks mõtisklen filosoofia eriomase funktsiooni ja iseloomuliku situatsiooni üle, aga ka jumala rolli üle metafüüsilise süstemaatika isandtähistajana. Sellele järgnev moodustab ühtsema terviku, mida võib käsitada ettekande tuumana. Võtan nimelt vaatluse alla jumala surma tagajärjed kontseptuaalsele mõtlemisele ning sealt tõukudes teen juttu dramatiseerimise meetodist filosoofias.
Mida tähendab jaatada jumalat filosoofilises plaanis?
See on tegelikult laiem küsimus filosoofiliste väidete staatusest. Filosoofia ei tooda teadmist reaalsete objektide kohta (seda teeb teadus), vaid püstitab teese, mis väidavad midagi filosoofilise „objekti“ olemasolu või tema omaduste kohta. Filosoofilised väited on seega teesid, mis kutsuvad nagu performatiivid esile objekte, nähtusi, sündmusi jne, ning seeläbi pühitsevad või postuleerivad filosoofi maailma, kuuludes ise seesmiselt sellele väljale. Kui näiteks Descartes ütleb, et „jumal eksisteerib“, siis käitub ta mõneti nagu parlamendispiiker, kes kuulutab, et „istung on avatud“ – selle vahega, et tema kõnetegu toob reaalse asemel kaasa jumala filosoofilise eksistentsi. Teatud mõttes Descartes konstrueerib uue maailma – oma filosoofia maailma –, ning lausung „jumal eksisteerib“ (mida ta kahtluse alla ei sea) kehtib tema (ja ta järgijate) maailmas, on koguni tema filosoofia kese ja olemus, kõigi teiste propositsioonide eeltingimus. Teesid on justkui maamärgid või piiritähised, mis visandavad uue filosoofilise maailma kontuuri ja kaardistavad selle ainulaadse territooriumi (jõujooned, sõlmpunktid, võimusuhted, lähtealused, vastasseisud jne).
Mõned näited filosoofilistest teesidest: „mõtlen, järelikult olen“, „voorus on teadmine“, „olla tähendab olla tajutud“, „teadvus on intentsionaalne“, „üks on olemine ja mõtlemine“, „eksistents eelneb olemusele“, „tõde on propositsioonide omadus“, „maailm on kõik, millega on tegu“ jne (neid on põhimõtteliselt lõpmatu arv, sest filosoofilisi teese esitatakse vastusena probleemidele, mis tõstatuvad samuti lõpmatu ühiskondliku praktika käigus). Küsimus pole üldse selles, kas lausung „jumal eksisteerib“ on tõene või mitte (see on täiesti irrelevantne). Tõeline küsimus on hoopis, miks kartesiaanlik maailm säärast jumala kuju tarvitseb, millist rolli ta mängib, mis funktsiooni täidab, millist argumenti toetab, milliseid võimalusi välistab, mille võimatuks kuulutab – ühesõnaga, millist mõttepilti eeldab. Just see mõttepilt (mõtleja filosoofiline immanentsusväli) jääb väga sageli implitsiitseks ega tule kogu spetsiifilise süstemaatika taustal eriti hästi esile.
See on ka põhjus, miks filosoofide väited on teiste inimeste meelest tihtipeale täiesti arusaamatud (et mitte öelda jaburad) – nad kasutavad keelt lihtsalt teistsugusel viisil. (Seetõttu võib oletada, et filosoofilisel lausungil on mõistatuse struktuur: filosoofiline tees kõnetab meid esoteeriliselt, enigmaatiliselt – kuni pole üles leitud toda varjatud probleemi või vaenulikku antiteesi, mille „lahendusena“ see välja pakutakse). Pruugib vaid meenutada Ludwig Wittgensteini kuulsat näidet: „Ma istun koos filosoofiga aias; ta ütleb korduvalt ‘Ma tean, et see on puu’, näidates ühe lähedaloleva puu peale. Keegi kolmas tuleb lähemale ja kuuleb seda, ning ma ütlen talle: ‘See mees ei ole hull: Me ainult filosofeerime’“ („Tõsikindlusest“, § 467, tlk Andres Luure).
Jumala roll metafüüsilise süstemaatika isandtähistajana
Selles pikemas alajaotuses tutvustan ma kolme teesi. (A) Filosoofia funktsioon on panna kokku kõikehõlmav koherentne (s.o ruumiliselt sidus ja ajaliselt püsiv) maailmapilt. (B) Ta peab seda tegema üldistatud sõdimise seisundis, s.o võideldes teiste teoreetiliste jõududega, konkureerivate maailmaloomise projektidega – filosoofia on lahinguväli, kus seistakse tees (anti)teesi vastu. (C) Jumal on selle kokkupaneku (ühtsuse) garantii, süsteemi (suletuse) silmapiir, maailmapildi (tervikluse) raam.
(A) Kui filosoofia ei tegele teadmise tootmisega, kui filosoofial puudub reaalne objekt (teadusliku või tootliku praktika mõttes), siis millega ta tegeleb, mis otstarbel ta oma mõisteid loob ja teese püstitab? Kõige üldisemalt võib öelda, et filosoofia ülesanne on terviku mõtestamine. Teisisõnu, filosoofia roll on pakkuda välja kõikehõlmav kooskõlaline maailmapilt, visandada mis tahes elemente ühendav konfiguratsioon, luua n-ö eluilmade (ja süsteemide) ühendväljateooria – kõikvõimalikest elementidest, mida ühiskond endas kaootiliselt, kakofooniliselt kätkeb või mis eksisteerivad sotsiaalsel pinnal pihustunud, laialipillatud olekus (tehnoloogia areng, teadusavastused, usulised ja eetilised tõekspidamised, rahvuslikud väärtused, ühiskondlikud nõudmised ja vajadused, majanduslikud kaalutlused, ajaloolised faktid ja pärimused, kultuuritraditsioonid, ideoloogilised põhimõtted, sotsiaalsed normid, juriidilised sätted ja tõlgendused, argielu tavatoimingud ja rituaalid, keelepoeetilised ressursid, tavamõistuse ja rahvapsühholoogia käibetõed, geo- või gaiapoliitilised arvestused, globaalsed tendentsid jne – kõik vaheldumisi ja läbisegi).
Neid (rohkem-vähem heterogeenseid, rohkem-vähem vastuolulisi) elemente kogudes, sortides, sobitades, töödeldes, välja praakides, n-ö tarkuseteri sofismisõkaldest eraldades jne üritab filosoofia neist nii hästi kui võimalik – oma paremal äranägemisel, oma intellektuaalsel vaistul ja elukogemusel, oma loovusel ja leidlikkusel, oma minevikutundmisel, olevikuanalüüsil ja tulevikunägemusel (anamnees, diagnoos, prognoos) – kokku panna enam-vähem sidusa ja ladusa ning sellisena äratuntava pildi maailmast „nii, nagu see on“. Umbes nõnda ütleb ka Wilfrid Sellars: filosoofia eesmärk on pakkuda terviklikku vaadet, sünoptilist visiooni inimesele universumis, s.o mõista (ja näidata), „kuidas asjad selle sõna kõige laiemas võimalikus tähenduses sobivad kokku selle sõna kõige laiemas võimalikus tähenduses“. Või meie oma Indrek Reiland: „anda üldine ning terviklik kirjeldus maailma ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva ja tegutseva olendi kohta selles“. (Sirp 10. VIII 2007)
Muidugi ei teosta filosoofia seda ühendavat funktsiooni pelgalt lõbu pärast või suurushullusest: filosoofia ei ole mingi intiimne pihtimus, privaatne eneseavastus või subjektiivne tõeotsing. Filosoofia on ikkagi vastus spetsiifilisele vajadusele või väljakutsele, sest probleem on selles, et tervik pole kunagi vahetult antud ega otseselt tajutav (rääkimata võimalusest, et tervikut ei pruugi üleüldse leiduda). Sestap on filosoofia justkui suur sünteesitsehh, kus teoreetiline vahendaja sepistab vahelülisid või liigendeid, mis suudavad kohandada võimalikult disparaatseid elemente. Selleks on tarvis välmida kategooriaid, mis on nii üldised kui võimalik ja mis ühendavad oma teeside alla inimelu kogu kirevuse. Kahtlemata ei toimu see filosoofiline „süntees“ (s.o teeside koostamine: kr syn koos, kokku + tithenai panema, asetama) automaatselt: eks proovige sobitada ühte (allutada ainulisele printsiibile) kõikjalt lakkamatult sisse tulvavaid (ja ajuti teisenevaid) eripalgelisi lausungeid ja fraase, ning teha seda mitte lahedas jõudeolekus ja mõttekaaslaste seltsis, vaid muutuvate aegade survel, dünaamiliste protsesside pingeväljas, puudulike teadmiste ebakindluses ning pidevas vastusõdimise ja tülinorimise õhkkonnas!
(B) Kui ütlesin, et filosoofia – teatavasti on sel alati kaks külge – on ühelt poolt sünteesitsehh (tagala), siis teiselt poolt on see sõjatander (haakun siin Deleuze’i tõdemusega, et filosoofiaraamat peab korraga olema mingit laadi ulmekirjandus ja väga erilist laadi kriminaalromaan). Puhast filosoofiat pole olemas, sest võitlusest loobumine tähendaks sulgumist oma solipsistlikku maailma, privaatkeeles monoloogi pidamist iseendaga, lahtiütlemist kõigest sellest, mis seob seda ühiskonna ja inimkonnaga, tema ajaloo, kultuuri ja poliitikaga. Filosoofia pole paljuslik mitte ainult nonde heterogeensete elementide tõttu, mida ta ühendab (filosoofial puudub oma objekt!), vaid ka mitmeti lahkneva „loogika“ (strateegia) poolest, millega ta need elemendid kokku seab, neid sobitab või sunnib. Mis tahes filosoofia ei eksisteeri eraldatuses, vaid alati juba vastasseisu ja vasturääkivuse tähe all, ning see suhe on igal juhul esmane. Ükski tees ei püsi omaette, vaid ikka ja ainult vastamisi teise teesiga. Iga tees on niisiis loomuldasa ka antitees, sest kätkeb ja kannab eneses ühtlasi oma vastaspoolt, oma vaenlast, oma eitust (nagu ütleb Margus Ott: „Me ei saaks midagi mõelda, kui me ei vaidleks kellegagi, ei tõukuks kellestki, ei haakuks kellegagi, poleks kellelegi tülinaks“). (Sirp nr 36, 2021)
Võitlusväli on iga filosoofia olemasolu tingimus. See väli on korrapäratu ja ebaühtlane; seda armistavad vanade tapluste kaevikud, seal turritavad hüljatud kindlustused, mis on korduvalt käinud käest kätte, täis pikitud pärisnimedest, kus võitlus oli iseäranis raevukas, igavesti valla tontlikele taastulekutele, kui minevikust kerkivad esile ootamatud täiendused, uustõlgendused, mis liituvad hiljuti värvatud-välmitud jõududega: vastselt loodud mõistete või värskelt pressitud mõttekäikudega, aga ka väärlugemiste vabastava väega. Filosoofia sõjatandrit läbib keskse (mahasurutud) traumana üks üldine, s.o lõhestav või kahestav perspektiiv, nimelt, et viimases instantsis (otseselt või kaudselt, siiralt või silmakirjalikult, teadlikult või mitte) asetub iga filosoofia ühte leeri kahest: kas riigifilosoofia või nomaadliku mõtlemise omasse. Muidugi palistavad viimast vastandust mitmesugused väiksemad rindejooned, sekundaarsed tuleliinid, lokaalsed kaitsevööndid, tagalad, tsoonid, kogunemispunktid, väljaõppekeskused, koolkonnad, konverentsid, kollokviumid jne, kuid otsustav on see, et igas filosoofias mängitakse välja just see leppimatu vastasseis kahe tendentsi vahel.
Riigifilosoofia haaramisaparaat taotleb suveräänset ja stabiilset kontrolli oma seesmuse üle (süsteemivälisust on niivõrd, kuivõrd on põhimõtteliselt sisse haaratav): pannakse paika mõtlemise imperatiivid ja sätestatakse, kuidas mõtlemine käib (dogmaatiline mõttepilt). Eeskätt peab see turvama-tugevdama riigi ühtsust, teppima selle ideoloogilist polstrit ning tagama sedakaudu sujuva ja tõhusa (ühese) valitsemise. Ühendavana ei saa see teha muud, kui (riiklikele imperatiividele alludes) taastoota riigi vormi iseeneses, väljendades võimusuhteid, mis juurduvad mujal, eluilma antagonismides, mille lahendamise ajendid on riigifilosoofiasse delegeerinud majanduslikud, poliitilised, ideoloogilised jne konfliktid. Nomaadlik sõjamasin seevastu on liikumise ja saamise printsiip, väljaspoolsuse printsiip, mis on riigifilosoofia kehtestatud piiride suhtes ükskõikne. Riigifilosoofia käsusõnadele (ja eeskätt mantrale, mis sisendab: „väljaspool mind pole midagi (mõeldavat)“) seatakse sellega vastu pääsusõnad, mis võtavad ühiskonnas üles loovus- ja pagemisjooni (selle moto kuulutab: „pole midagi peale väljaspoolsuse (kui mittemõeldu)“). Nomadoloogias saab seega näha loovmõtlemise vabaruumi, loomisviisi, mis on ka eriomane võitlus- ja vastupanulaad.
(C) Kuna ühiskondlik pind (keele- ja võimupind) on olemuslikult konfliktne, ebaühtlane, lünklik, lahuskondlik, erimeelne – seal valitseb vastakas „meelte segadus“ –, vajab see hädasti „korrastamist“, sidumist ja sulgemist, vajab ühistavat visiooni, „meeliülendavat“ diskursust, midagi, mis aitaks ületada ühiskondlikud vasturääkivused ja ühendada sootsiumi disparaatne, divergentne pind tervikuks. Seetõttu ongi filosoofiat traditsiooniliselt esitatud süsteemina. Mis on süsteem? See on hulk lõplikke elemente, mis kuuluvad lõplike kategooriate alla, mis on omavahel ühendatud ühel ja samal paratamatul põhjusel, ühe ja sama sidemega, mis on läbivalt identne ja on suletud, nii et ükski element ei saa vältida nende üle teostatavat kontrolli. Nõnda kinnitab süsteem ühtsuse olemasolu, mis on (tegelikult) tema ühendamise saadus – see on ühtsus, mida näidatakse ja tõestatakse selle näitamise enese kaudu (tõend sellest, et ta on tõesti tervik ning et midagi eksisteerivat ei lange väljapoole tema jurisdiktsiooni).
Võime öelda ka nii: näidates, kuidas tervik on („kuidas asjad sobivad kokku“), näidatakse ühtlasi, et tervik on, et tervik on terve, ühes, koos – teisisõnu, et terviku olemasolus ei saa kahelda, isegi kui see on lõpuks hõlmamatu, väljendamatu (Wittgenstein: „Mitte see ei ole müstiline, kuidas maailm on, vaid see, et ta on“, „Loogilis-filosoofiline traktaat“, 6.44). Niisiis: tervik on (terve) ainult igaviku vaatepunktist, s.o jumala perspektiivist: just see „vaade eikusagilt“, kaemus maailmast sub specie aeterni, teeb võimalikuks silmapiiri sulgemise, nägemisvälja (ehk aegruumi) piiramise, sellest välja (meelteülesesse, s.o metafüüsilisse, mõistelisse valda) astumise, garanteerides nõnda lõppkokkuvõttes olemise antuse: kõik on olemas.
Aga sellele „kõigele“ on vaja leida ühine nimetaja, ühine nimi (viimane instants kui ühendav raam), ning kõige parem või pärisem nimi sellele – „parima“ pärisnimi üleüldse – on traditsiooniliselt olnud „jumal“. Jumal on sobitaja, see, mis liigendab ja ühendab, võimaldab üleminekud (mõistelt mõistele, väitelt väitele, teesilt teesile), garanteerib suhete stabiilsuse, vahekordade ranguse, piiride paikapidavuse, eristuste puhtuse, elementaarse kokkukõla jne. Jumal on ühesõnaga see, mis tõestab süsteemi (tervik on!), annab sellele küllaldase aluse ja ühtlasi filosoofile, n-ö väiksele maailmaloojale, jumala asemikule või esindajale, alibi, valideerides tema projekti oma sanktsiooniga: aamen, olgu nii!
Jumal on filosoofias õigupoolest olnud mõistete mõiste, isandtähistaja, mille funktsioon on olnud olla kõigi mõistete kokkuklappimise, kooskõlalisuse garant, nende tõe lõplik tagatis, ühtse maailmapildi (mõeldavuse) absoluutne võimalikkuse tingimus – liikumatu esmaliigutaja ehk struktuurne-süsteemne kese, mille kohalolu peatab erinevuste vabamängu ja kinnistab nõnda lakkamatult edasi lükatud tähenduse ratsionaalsesse (s.o ratsioonipõhisesse: igaühele oma!) ühtsesse sümboolsesse korda. Säärase absoluutse instantsi mõte ja toime on seisnenud universaalse mõistuspärase kosmilise korra põhistamises ja reaalsuse igakülgse ja kõikehõlmava identsuse kinnistamises.
Jumala surma tagajärjed kontseptuaalsele mõtlemisele
Nüüd aga Nietzsche lause „jumal on surnud“ juurde! Seegi on filosoofiline tees, mis käib filosoofilise maailma kohta. Muidugi pole kahtlust, et Nietzsche peab silmas kristlikku jumalat, kuid üldisemas plaanis puudutab see lause ülemeelelist maailma kui sellist. Kui jumal on surnud, kui ideedemaailm on minetanud oma siduva ja suunava väe, siis ei jää inimesele midagi, millele toetuda ja millelt mõõtu võtta. Inimesel ei jää üle muud kui minna ekslema lõputusse eimiskisse. Sestap märgib Nietzsche lause näiteks Martin Heideggeri käsituses õhtumaise metafüüsika nihilistlikku lõppu, selle viimast astet, mil kõik tema võimalikkused näivad olevat ammendunud ja ta ise muutunud äärmusetult olemusetuks. Metafüüsika on platonism, mille arenguloogikaks on nihilism, kuid platonismi pelk ümberpööramine jätab Nietzsche sellesama struktuuri väljapääsmatusse lõksu, n-ö viimaseks metafüüsikuks.
Kuigi Heidegger möönab, et Nietzschel jääb midagi olemuslikku „välja ütlemata“, ei kuule ta jumala surmas ometi Nietzsche rõõmusõnumit, tal pole kõrva tajumaks selle vabastavat väge. Sest Nietzsche on tegelikult evangelist, apostel, kes kuulutab uut ideed, uut mõistet, uut (ontoloogilist) teesi, mille lausungi või loosungi all viiakse ellu ennekuulmatu ristiretk. Nietzsche teatab: „Ma olen rõõmusõnumi tooja, nagu seda pole enne nähtud, ma tunnen ülesannete kõrgust, mille tarvis siiani mõistegi on puudunud; alates minust on taas olemas lootusi“ („Ecce homo“, lk 137, tlk Jaan Undusk). Nüüd on see mõiste loodud, tees on püstitatud, liisk langenud: „kõigi väärtuste ümbervääristamine“ (Umwertung aller Werte) on siitmaalt signatuur, millega „maailmalooline ebard“ (nagu Nietzsche enese kohta ütleb) käivitab oma nomaadliku sõjamasina.
Siinkohal pakun välja ühe väikese spekulatsiooni. Heideggeril on õigus, kui ta ütleb, et jumala surmal on sügavamad tagajärjed tervele ontoteoloogiale: jumala surm ei tähenda ainult ühe (kui tahes kaaluka) entiteedi kadu, vaid mõjutab kogu metafüüsilist mõistestikku, kogu selle kontseptuaalset kondikava. Jumala surma kaastähendused ulatuvad seega palju kaugemale ja sügavamale, kui meie ateismist seestunud silmale esmapilgul paistab, puudutades tegelikult kogu kontseptuaalsust kui sellist. Kuid siin ei pruugi piirduda nendinguga, et see toime ilmneb platonismi pelga negatiivina, olgu kas või aktiivse nihilismi kujul. Ma väidan ja soovin rõhutada, et nietzschelik ümbervääristamine tähendab mõistetele uue elu võimaldamist, neile uue hingamise andmist, uue saatuse omistamist, elujaatava iseloomu kinkimist – tingimusel, et need elavad läbi omaenese surma dionysosliku eneserebestuse kaudu. Miks nii?
„Rõõmus teadus“ (1882), mis sisaldab ka jumala surma kuulsat fragmenti, märgib Nietzsche fundamentaalse metafüüsilise teesi või positsiooni väljaarendamise algust, põhinedes juba „Liiginimliku“ ajast (1878) koorunud avastusel, et salavimm on kõige võimsam ja vägistavam maailmaloomise viis: kõike, mis on kandnud kõrgkultuuri, religiooni ja moraali nime, on püretanud kadeduse, kibeduse, kahjurõõmu mürgiaurud, s.o reaktiivsete jõudude askeetlik, lihasuretav mikstuur. Kogu ülev moraal pole muud kui universaalne neimahimu, metafüüsika ise aga elu põlglik ja kiuslik teotamine teispoolsuse „kõrgemate väärtuste“ nimel. See on äratundmine, mille Nietzsche võidab kätte tohutu enesevägistusega, enese peal toime pandud vaimse agressiooniga (mõtlemine on agressiooniakt!). Kuid ma ei näe suurt probleemi pidada Nietzschet (või tema jälgedes Deleuze’i) ometi metafüüsikuks – selle otsustava täpsustusega, et nende riigifilosoofiale vastanduv nomaadlik mõtlemine on sisuldasa rõõmus (s.o aktiivne ja jaatav) metafüüsika, die fröhliche Metaphysik.
Ühes varasemas ettekandes „Nietzsche kaleidoskoop“ pakkusin välja, kuidas seda mõistete ümbersündi võiks ette kujutada. Mõisted tuleb panna iseendale vastu rääkima, need tuleb oma suletud identsusest ümber pöörata, endast välja viia, panna vibreerima nõnda, et need hakkaksid endas kätkema ja jaatama ka oma vastandit. Sellist mõistete teisendamist olen Nietzsche puhul nimetanud „suureks kontseptuaalsuseks“ (vt Sirp 18. X 2019). Ma ei hakka kõike seda kordama, küll aga käsitlen põgusalt neid reaalseid tingimusi, mis teevad säärase operatsiooni võimalikuks, avavad ruumi näitelavale, kus ideed ja mõisted asuvad oma tragöödiat läbi mängima (või Madis Kõivu „külma teatrit“ silmas pidades: läbi mõtlema).
Mõistete dramatiseerimine
Kui ma ütlen „näitelava“, siis järgin sellega Deleuze’i dramatiseerimise meetodit, tema üleskutset, et filosoofilisi mõisteid tuleks defineerimise asemel dramatiseerida, ümbritseda need n-ö meelelise miljööga, anda neile kannatav-kogev-kogelev keha, lavastada nende ajalis-ruumiline dünaamika, eritleda nende saamise reaalsed tingimused, nende väljakoorumise immanentsed seaduspärad, panna paika mõistetegelaste misanstseen, tuua välja nende problemaatilise vastasseisu tagajärjed jne. Draama kätkeb endas kontseptuaalset konflikti, ideede agooniat, mõtlemise vägivalda ja sundust, ambivalentseid suhteid, afektiivseid liikumisi, agressiivseid vahekordi, tõrkeid, tagasilööke, luhtaminekuid, hävinguid, painavaid kahtlusi, masendust ja meeleheidet, kannatusi, piinu ja muidugi ka surma – ühesõnaga, sel on saatusliku kohtumise struktuur. Deleuze’i sõnul: „Elu ei panda enam ilmuma mõtlemise kategooriate ette; mõtlemine ise heidetakse elu kategooriatesse.“
Säärane dramaatiline esituslaad tõukub muidugi Nietzschest, kuid draamat tuleb võtta mõtlemise kui protsessi iseloomuliku tunnusjoonena üldse, mõtlemise algupärase vormi kui sellisena. Kui Deleuze ütleb, et „jumal on surnud“ on dramaatiline väide par excellence, siis seda ühel lihtsal põhjusel: see võimaldab ajal ja liikumisel siseneda stabiilsesse ja ajatusse mõistete korda. Mida see tähendab? Aga seda, et mõisted muutuvad dünaamilisteks suurusteks, neil saab olema oma aeg ja saatus: oma sünd ja surm, oma kulgemisjoon, elukaar, arengukäik, kujunemislugu, suhteloogika, oma vaatepunkt ja silmapiir, oma (isenemise) rütm, režiim ja resonants, tempo ja kadents. Need saavad osaks mõtlemise loovast protsessist, muutudes selle sünteesiva loomuse väljunditeks või saadusteks. Mõisted on hädavajalik (taas)elustada – reanimeerida ja reaktiveerida –, panna liikuma (kutsuda neis esile tendentsid ja teisendused, kalduvused ja kordused), anda neile konkreetne eksistents. Nietzsche puhul tuleb väärtustada just seda metafüüsika liikveleajamist, tegutsema panemist.
Liikumise lavastumisega muutuvad mõisted plastiliseks, voolavaks, suhteliseks, piiratuks, lõplikuks ja immanentseks, aga ka (see aspekt Deleuze’il puudub) poleemiliseks, konfliktseks, vaieldavaks, antagonistlikuks – ühesõnaga, sündmuslikuks. Üle korrates: mõisteid tuleb dramatiseerida, mitte defineerida, instseneerida, mitte identida, sünteesida, mitte süstematiseerida, problematiseerida, mitte teoretiseerida või klaarida – lühidalt, dünaamiliselt lavastada, mitte loogiliselt dedutseerida. Mismoodi see lühidalt öeldes käib? Dramatiseerida tähendab esmajoones tõugata troonilt filosoofiat valitsenud suveräänne küsimus „mis on x (olemine, tõde, teadmine, voorus, õiglus, hüve, jumal, inimene jne)?“ ning asendada see pluralistliku küsimisvormiga „kes (milline, missugune) on …?“. See küsimine on paljuslik, sest päästab oma pärimisega, oma plahvatusega valla terve küsimuste laviini, terve kosilaste armee: kes, kus, millal, miks, kui palju, mis tingimustel, mille pärast, mis õigusega, kelle huvides, kuhu, kui kauaks, kuidas jne. Ainult nõnda küsides on võimalik saada olemuste jälile. Sest olemus on pelgalt asja tähendus ja väärtus – alati kellegi jaoks, alati millegi suhtes, alati mingist vaatepunktist. Seetõttu kajab igas „kes/milline“ küsimuses Nietzsche järgi vastu – millised jõud seda haaravad, milline tahe seda valdab? Kes selles väljendub, välgatab või lausa varjub? See on traagiline küsimus, sest sügavaimal tasandil ulatub see välja Dionysoseni. Dionysos on jumal, kes ennast varjab ja ilmutab; ta on (võimu) tahe, ta ongi see, kes … (vt Deleuze, „Nietzsche and Philosophy“, 3.2).
Sellega olen jõudnud tagasi polümorfse, „kannatava ja sureva“ jumaluse juurde. Nietzsche teadis väga hästi, et jumala vastu saab ainult jumalaga (kui meenutada Goethe kuulsat ütlust „nemo contra Deum nisi Deus ipse“). Kuid see printsiip pole enam teoloogiline, vaid teomahhiline, sest tegemist on jumalate võitlusega, mida hiline Nietzsche afišeerib oma isikus ja viseerib nõnda: „Dionysos Ristilöödu vastu“. Selles heroilises vastasseisus oli Nietzsche valmis enesele võtma kõik rollid, kandma kõiki maske („ma olen kõik nimed ajaloos“), kaalule panema isegi oma terve mõistuse, minakaotuse ja enesetühistuseni välja. Seeläbi saab tema elust skēnē– mitte ohutu ja kindel lavapind, vaid võimu tahte kaoseline tallermaa –, kus rullub lahti mõtlemise draama ehk aja tragöödia (igavene taastulek!). Tõeline (s.o loov ja leiutav) aeg ilmneb nüüdsest olemuslikult anakronistlikuna: lõhub pidevust, õõnestab progressi ja moonutab ajavorme. Ka päriselt uus mõtlemine (tuleviku filosoofia ehk) saab esile tulla vaid põhjapanevalt ajakohatuna, kaasaegsus ise ei saa enam oma sisimas olla muud kui rebitud (oleviku) aeg.
Jumala ideesse kätketud filosoofilise „süstemaatika“ fundamentaalse infrastruktuuri lagunemisega kaob ka ratsionaalse terviku illusioon, mõistuspärase ühtsuse meelepete. Kuid meelt heita pole mõtet, jumala surm on vaid ühe, ontoteoloogilise jumala surm, see märgib õhtumaise kohalolu metafüüsika eriomast lõppu. Ümberpööratuna on see aga dionysoslik rõõmusõnum, mis jaatab igavese olemise asemel lakkamatut saamist, püsiva ühesuse asemel pihustuvat paljusust ja tervikliku kooskõla asemel katkelist vasturääkivust. See kuulutab nomaadliku mõtlemise naasmist rõõmsa metafüüsika sildi all.
Ettekanne Eesti filosoofia XVI aastakonverentsil, mis peeti Tartus 23. ja 24. septembril 2021.
