Toeta
Otsi

geneetika

  • Lasnamäe valss

    MERLE KARRO-KALBERG

    Käesolev Lasnamäe elukeskkonda puudutav vestlusring on kantud kahest ajendist. Esiteks on Lasnamäe – Tallinna suurim linnaosa, elanike arvult suurem kui Tartu – rambivalgusesse tõstnud Tallinna arhitektuuribiennaali visioonivõistlus. Teiseks, kui räägitakse pealinna segregatsioonist – ja sellest räägitakse viimasel ajal palju – tõstetakse segregeerumise näitena esile Lasnamäe. Sellest, millised müüdid Lasnamäed saadavad ja missugune on tegelikkus, räägivad Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse juhataja, arhitekt Kaidi Põldoja ja abilinnapea, endine Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet.

    Kõigi mugavustega kolmetoaline korter Lasnamäel oli 40 aastat tagasi tallinlase unistus: soe vesi, lift, keskküte, hea bussiühendus linnaga jne. Nüüd oleme olukorras, kus räägime Lasnamäest kui kohast, kuhu Lääne-Euroopa külalised elamusretkele tulevad, kuhu kolida ei taheta ning mida peetakse pealinna väikese sissetulekuga elanike rajooniks. Kuidas see juhtunud on?

    Kaidi Põldoja: Ma alustan selle hüpoteesi togimisest. Lasnamäe-taolised modernistlikud linnaosad on levinud kogu Euroopas. Olgu see Berliin, Pariis või Malmö. Lasnamäe ei ole kultuuriliselt midagi väga erinevat.

    Sellest linnaosast peab rääkima teises võtmes, et kaoks suhtumine Lasnamäesse kui viletsasse allakäinud elukeskkonda. Tuleb hakata rääkima Lasnamäe väljaehitamisest, sest seal on puudu linlikust mõõtmest ja kohati avalikust funktsioonist.

    Vladimir Svet: „Miks on nii, et Lasnamäe tundub teistsugune? See on suuresti stereotüüpides kinni. Näiteks arvatakse, et kõige ebaturvalisem paik Tallinnas on Lasnamäe, kuid statistika seda ei kinnita.“

    Vladimir Svet: Ma olen nõus sellega, et statistika alusel saab öelda, et Lasnamäe on rohkem segregeerunud kui teised Tallinna linnaosad. Ma pole aga nõus väitega, et Lasnamäele ei taheta kolida, vastupidi: korterid lähevad turul kaubaks nagu soojad saiad ning uhkeid uusarendusi tuleb aina juurde. Kui Lasnamäele luuakse kaubanduskeskus, töökohad või park, siis on näha, et see tõmbab ligi inimesi nii teistest pealinna linnaosadest kui lähivaldadest. Tondi­raba park meelitab külastajaid üle Eesti.

    Probleem on olemas, sellega tuleb tegeleda, kuid me ei tohi üledramatiseerida ega kinnistada stereotüüpe. Miks on nii, et Lasnamäe paistab teistsugune? See on suuresti stereotüüpides kinni. Näiteks arvatakse, et kõige ebaturvalisem paik Tallinnas on Lasnamäe, kuid statistika seda ei kinnita.

    Teine asi on monofunktsionaalsus. On küll kaubanduskeskused, töökohad, korterid ja pargid, aga need pole omavahel läbi põimunud. Ühes kohas on ärid, teises elatakse, kolmandas käiakse tööl.

    Nõukogude ajal ehitati välja ainult osa Lasnamäest: korterid, koolid, tänavad, ühistranspordiühendus. Täiesti puudu jäi hea avalik ruum. Nõukogude aja lõpus ja taasiseseisvumise alguses ei tegeletud kuskil süsteemselt majadevahelise ruumiga. Arhitektid Mart Port, Malle Meelak jt nägid ju oma planeeringus ette rohekoridori ja jalakäijate puiestee. Nende teemade juurde tuldi tagasi alles kümmekond aastat tagasi, kui heakorrastati endine Pae karjäär ja alustati Tondiloo pargi rajamist. Praeguseks on see tegevus süsteemsem ning hakanud esimesi vilju kandma. Näeme, et uuenenud linnaruumi ümber koguvad atraktiivsust ka korterid.

    Põldoja: Ma lisan veel kohaidentiteedi puudumise. Lasnamäest arvatakse ka kui magalast. Kuidas pakkuda töökohti linnaosa sees, et nii palju aega ei kuluks töö ja kodu vahet pendeldamisele? Kui linnaplaneerijad ja arhitektid püüavad lahendada monofunktsionaalsust, siis võetakse Lasnamäe ette liiga suure tükina. Edukamad on linna asumite kaupa vaatlevad strateegiad. Nii on tegeletud Sikupilli asumiga: inimmõõtmelised projektid, näiteks Majaka tänava rekonstrueerimine ja kergliiklussild Siug on asumi identiteeti tugevdanud.

    Kust need stereotüübid tulnud on? Miks on müüdid Lasnamäe kohta nii visad kaduma?

    Svet: Me kõik oleme kuulnud üleskutset: peatage Lasnamäe! Ja seda veel alles hiljuti, kultuuriministri esituses laulupeol 2019. aastal. Ma saan aru, miks Alo Mattiisen 1988. aastal sellised sõnad ritta seadis, aga möödunud on 31 aastat … Kui kultuuriminister kutsub üles Lasnamäed peatama, siis tunnevad ennast halvasti nii Tšeljabinski oblastist pärit inimene kui ka minusugune Ukraina juurtega inimene.

    Teine asi on akadeemik Tiit Tammaru uuring, mis kõneleb just Tallinna segregatsioonist ja linnaosadest, kuhu sarnase sissetuleku või taustaga inimesed kokku kolivad. Pean siinkohal vajalikuks välja tuua, et Lasnamäel elab sama palju eestlasi kui Pärnus. Arvan, et juba retoorika tasandil on võimalik palju muuta.

    Ka Eesti riik kui sümbol pole leidnud vajadust ja võimalust Lasnamäele tulla. Kuidas on riik Lasnamäel esindatud? Siin on töötukassa, Riigi Kinnisvara AS kesklinna piiril Ülemistel, mis jääb Lasnamäe tuumast eemale, on maksuamet, lisaks veel osa transpordiametist. Kui hakati rääkima uuest ooperimajast, siis viskasime poolenisti naljaga õhku idee, et selle võiks hoopis siia pae peale ehitada. Selge on see, et see siia ei tule, kuid riik peaks samuti tee siia üles leidma, näitama, et siin ka midagi on. Kas on vaja uus keskkonnamaja ehitada just Noblessneri kanti? Sealne kant on niigi erakapitali toel uue hingamise saanud.

    Mõned probleemid on lahendatavad erasektori rahastamisel, kuid riik peaks tulema sinna, kuhu erasektor ei ulatu. Lasnamäele plaanitakse riigigümnaasiumi, kuhu tahetakse mahutada 2000 õpilast. Selle gümnaasiumi territooriumile ei plaanita aga ehitada muud kui koolimaja, ei mingit kvaliteetset väliruumi hoone ümber, loodetakse juba välja ehitatud ümbruskonna parkidele-spordiväljakutele. See väljendab ka suhtumist.

    Põldoja: Linnaruumidiskussioonid kipuvad olema mustvalged ja põhinevad vastandumisel, olgu teemaks Lasnamäe või siis näiteks linnas liikumine. Võib-olla illustreerib see meie arutelukultuuri, kus kasutatakse teravaid sõnumeid, suuri üldistusi, lihtsustatud lahendusi, sest sellisel kommunikatsioonil on lai leviala ja nii taastoodetakse stereotüüpe. Probleemide lahendamisele, sealhulgas Lasnamäe rehabiliteerimisele see muidugi kaasa ei aita.

    Kõigest sellest ei ole riivatud ainult Tšeljabinski oblasti ja Ukraina juurtega Lasnamäe elanikud, vaid ka sealne eesti elanikkond. Kuidas sa ikka oma kodukoha üle uhkust tunned, kui seda pidevalt materdatakse ja halva näitena esile tuuakse. Kuidas saaks uhkustunnet oma kodukandi üle kasvatada?

    Svet: Tähtsam pole isegi mitte uhkus-, vaid omanikutunne. Me peame töötama selle nimel, et Lasnamäe elanik tunneks, et see on tema maa, mitte ainult tema maja. Me näeme, et noorem põlvkond seostab ennast väga selgelt oma maja ja trepikojaga. Nüüd tuleks seda laiendada koduasumile ja kodutänavale. Me peaks saavutama selle, et elanikud osaleks oma kodukandi kujundamises, et nad tunneksid vastutust ja tahaksid panustada.

    Lasnamäe hoovid on omandi mõttes nagu puder ja kapsad. Mõned hoovid kuuluvad korteriühistutele ja on nende vahel ära jagatud, mõned kuuluvad pooleldi linnale, mõned on ainult linna omandis ning krundi piir on ühtlasi sokli piir. See tähendab keerulisi omandisuhteid, mis raskendab hoovide korrastamiseks selgete meetmete välja töötamist. Meil on küll projekt „Hoovid korda“, kuid see ei täida täiel määral oma eesmärki.

    Teine aspekt on kodupaiga ajaloo tundmine. Ma hakkasin alles paari aasta eest, kui Lasnamäelt ära kolisin, selle ajaloo vastu huvi tundma. Siinne ajalugu on rikkam ja mitmetahulisem, kui enamik arvab. Kaks aastat tagasi alustasime Lasnamäe muuseumi projektiga, mille käigus püüdsime ajalookillud maastikul üles leida. Iga kord, kui näidatakse seda, mis oli siin enne paneelelamurajooni, jäädakse, silmad suured, kuulama. Me peame sellest rohkem rääkima.

    Põldoja: Kalamaja ja Uue Maailma asumi eduka identiteediloome näitel võib öelda, et kui piirkonda kolib kriiti­line mass ärksalt mõtlevaid inimesi ja neile antakse võimalus ruumi enda ümber mõjutada, muuta ning kohandada, tuleb ka osa vanast elanikkonnast muutustega kaasa ja hakkab kodukanti panustama. Lasnamäe elukeskkonda muuta nii, et see poleks moraalselt vananenud – kortereid ümber ehitada, privaatset ja poolprivaatset ruumi luua – on keerulisem kui Kalamaja puitelamuid. Ehk aitaksid siinset identiteeti mõjutada jõulisemad sammud, näiteks teistsuguse tüpoloogiaga hoonestusega piirkondade planeerimine. Näiteks madaltihe asustus, perimetraalsed kvartalid, äritänavad on Lasnamäelt puudu.

    Kaidi Põldoja: „Lasnamäe väljakutsetega tegelemiseks ainuüksi ehitatud keskkonnaga tegelemisest enam ei piisa.“

    Uut tüüpi elamute ehitamise asemel kipuvad arendajad Lasnamäel aga ehitama vanamoodi, avaliku ruumi mõttes kohati veel halvemini kui 1970. ja 1980. aastatel – maju ümbritsevad asfaldiväljad. Nii taastoodetakse kõiki stereotüüpe.

    Lasnamäel kehtib elamualade ja tööstusalade üldplaneering, mis annab ruumilise arengu suunad, kuid värskemas dokumendis, Tallinna arengustrateegias on paneelelamurajoonide tulevikku kirjeldavat osa raske üles leida, seal räägitakse rohkem Tallinna muude piirkondade väärtustest. Tuleb otsustada, kas on vajalik Lasnamäe üldplaneeringut uuendama asuda või leitakse muud viisid Lasnamäe arengu jõulisemaks suunamiseks.

    Lasnamäe on linnaehituslikult tihe. Kuhu need uued elamise viisid ja tüpoloogiad mahuksid?

    Svet: Liikuri 53, 57, 55, 59 ja 61. Need on üpris suured riigile kuuluvad maatükid Tondiraba pargi ja Paevälja vahel. Seal on praegu tühermaa. Need krundid on elamumaa, mida riik linnale tasuta kindlasti üle anda ei taha. Nende müügist loodetakse ilmselt teenida maksimaalne kasum. Ometi on need krundid võimalus luua täiesti teistsugune elukeskkond, tuua monotoonsesse ruumi vaheldust.

    Selliseid krunte on ka Linnamäe teel. Linnal ja riigil on Lasnamäel veel maad ja meil on ajalooline võimalus teha teistmoodi ja paremini. Mitte mingil juhul ei tohi seda maad niisama lasta erastada, nagu riik on seda mitu korda teinud. Elamumaad linnal pole, kuid meil on võimalus suunata arendajaid. Me kõik peame pingutama selle nimel, et uute ehitusprojektidega ei taastoodetaks seda keskkonda, mis siin juba on. See pole lihtne, sest arendajatel on oma ootused.

    Põldoja: Kui mõelda strateegiliselt, milliseid paiku Lasnamäel arendada, siis üks võimalus on asumikeskused ehk Laagna kanali sildade ümbrus. Üks suur muudatus oleks näiteks see, kui hakkasime Punasest tänavast mõtlema kui Lasnamäe peatänavast, mille äärde koondub linlik ärifront. Lasnamäel on ka täiesti välja ehitamata asumeid nagu Kurepõllu. Ka sinna saaks täiesti uut tüpoloogiat tuua.

    Need maad, millest te räägite, on praegu tühermaad, paigad, mis Lasnamäe elanikele on väärtuslikud puhkealad, kohad, kus ollakse omaette, kontaktis loodusega, kus jalutatakse lapsega, võetakse päikest. Need on mitteametlikud pargid, mille kadumine oleks suur hoop. Minu meelest on suur osa praegusest Lasnamäe rohelusest reserveeritud ja planeeritud millekski muuks kui pargialaks, näiteks Rahu tee koridor või teie mainitud krundid ja piirkonnad.

    Svet: Kurepõllu kuulub Tallinna linnale ja me ei plaani seda täis ehitada. Me räägime osast Kurepõllu alast, mis asub Narva maantee ääres ja kuhu on hoonestus juba rajatud. Suurem osa Kurepõllust oli, on ja jääb rohealaks. Sama lugu on linnale kuuluvate tühermaadega, mis jäävad rohealadeks. Me tahan väga, et ka riik jälgiks sama põhimõtet, kuid praegu näevad nad oma elamumaad eeskätt äriprojektina. Meie ainuke võimalus on suruda nad võimalikult sõbraliku arenduse poole.

    Põldoja: Kurepõllu on taas klassikaline näide sellest, kuidas ei tohiks Lasnamäest mõelda. See on nii suur ala, millele ei saa läheneda mustvalgelt: kas ainult park või ainult hoonestus.

    Svet: Tühermaade ääres elab ligi pool Lasnamäe elanikest. Just sellele teisele poolele tuleb luua taskuparke, mis oleksid hõlpsalt kättesaadavad, mis pakuvad rohelust. Pargialad on majade vahel olemas, küsimus on vaid nende kvaliteedis. Me peame mõtlema nende rohealade mitmekesistamise peale.

    Põldoja: Lasnamäe isetekkelisi pargi­alasid ohustab parklate rajamine, sageli tekivad parklad maaomaniku – olgu selleks riik või linn – teadmata. Kuidas seda tagasi pöörata ja takistada? Liikumisvajadus on kõigil. Nii nagu mujal, tuleb soosida autole alternatiivseid liikumisviise. Aga kui vaadata Tuule ja Bolti elektritõukerataste sõidutsoone, siis Lasnamäe paneelelamualad on sealt suuresti väljas.

    Lasnamäe eeskuju on Le Corbusier’ modernistlik linnamudel, mille kohaselt majad, elamise masinad, asuvad keset rohelust ehk parki. Majade vahel saab jalutada nagu süda lustib ilma takistuseta, täielik avatus väljendab modernistlikku voolava ruumi ideed. Sellisesse ruumi on pea ilmvõimatu rajada väiksemat privaatsemat väliruumi, mis aitaks kaasa omanikutunde kasvatamisele, looks ka hoovidesse teistsuguseid võimalusi.

    Svet: Kas me tahame muuta avatud hoovide põhimõtet? Ollakse harjunud, et kõndida saab takistusteta. Privaatseks ruumiks polegi ehk alati vaja piirdeid ja aedu rajada, ehk annab seda teha ka haljastusega. Teine probleem selle küsimuse lahendamisel on ülal mainitud kruntimise tohuvabohu.

    Põldoja: Rääkida võib ka mujal maailmas läbikatsetatu rakendamisest. Näiteks paneelelamute ühendamine perimetraalseks kvartaliks või prantsuse arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali võte, kus majadele lisatakse terrasse ja suuri rõdusid. Lasnamäel on hoonete ja alajaamade vahel lugematu hulk väikseid ruuminurki, mis mõjuvad juba praegu privaatsemana.

    Lasnamäel on hästi vastu võetud ka kogukonnaaianduse idee.

    Svet: Kogukonnaaiandusel on kaks mõõdet. Üks on oma toidukraami kasvatamine ja võimalus näpud mulda panna. Teine, ehk isegi olulisem on kogukonna loomine. Lähiaastate küsimus on see, kuidas võimendada just viimast. Mõnel pool sobibki selleks aed, teises kohas on vaja teha teisiti. Oleme hakanud ühe rahvusvahelise projekti raames taas elavdama Vormsi parki. See on koht, kus kunagi asus Nehatu kool. Otsime koos elanikega sellele paigale uut nägu ja tähendust. Me ei liigu seal hoopiski mitte kogukonnaaia suunas, vaid hakkame taastama kunagist puuviljaaeda.

    Ka Tallinna arhitektuuribiennaali visioonivõistlus tegeles sel korral Lasnamäega. Võidutöö näeb ette 40 aasta jooksul Lasnamäe hoonete etapiviisilise lammutamise ja metsa rajamise. Kuidas selline idee aitab ülal mainitud kitsaskohti lahendada?

    Põldoja: Žüriid võlus võidutöö puhul pikaajaline strateegia ja tunnistamine, et Lasnamäe elamufond on lootusetult vananenud ning sellest kinni hoidmine vajalikke muudatusi ei too. Väljapakutud madaltihe tüpoloogia, materjalide ringluse lahendus ning puidu kui materjali kasutamine mõjusid värskelt. Planeerimisprotsessis võiks selles suunas edasi mõelda.

    Svet: Me oleme lahendustena rääkinud nii liikumisest, rohealadest, avalikust ja privaatsest ruumist, identiteedi tugevdamisest jms. Me peame rääkima ka eesti keelest ja kultuurist. Seda on Lasnamäel vähe tunda. Sellel aastal kolib Tallinna Kunstihoone Lindakivi kultuurikeskusesse. See on küll väike, aga siiski märgiline samm, et eesti kultuur ja keel siia rohkem jõuaksid. Keeledebatte võib muidugi pidada lõputult, aga ma tooksin välja ühe aspekti. Aastaid on arutatud, kas minna lasteaedades ja koolides täielikult üle eesti keelele. Samal ajal puudutab üks mure, mis minu kõrvu on jõudnud, õpetajate puudust. Paljud vene keelt emakeelena kõnelevad Lasnamäe elanikud viivad oma lapse eesti lasteaeda, kuid sealsed õpetajad ütlevad, et neil pole piisavalt personali ega tuge, et vene lastele keelt õpetada. Meil on vaja kolm-neli korda enam eesti keele õpetajaid.

    Põldoja: Segregatsiooni pidurdamine, vananenud elamufondi kohandamine kliimamuutustele ja teised suured ajakohased väljakutsed eeldavadki hästi langetatud strateegilisi otsuseid. Haridus on vaid üks valdkond, mis vajab järeleaitamist. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on Lasnamäe elukeskkond mitmekesisem, kuid Lasnamäe väljakutsetega tegelemiseks ainuüksi ehitatud keskkonnaga tegelemisest enam ei piisa.

  • Arhitekt kui süsteemidisainer

    EVE ARPO

    Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) installatsioonivõistluse võitjad Shaun McCallum, Aleksandra Belitskaja ja Ben James (arhitektuuristuudio Iheartblob) ehitavad septembriks Tallinna arhitektuurimuuseumi ette maailma esimese plokiahela abil rahastatud arhitektuuriobjekti. Ainulaadse installatsiooni disainer ja omanik võib olla igaüks, kes projektiga liitub. Rääkisime installatsiooni idee autoritega kaasamisest arhitektuuri rahastamisse ning ka disaini ja plokiahela väljavaadetest selles valdkonnas. Palun tutvustage ennast: kes te olete ja mida teete? Kes seisab Iheartblobi taga?

    Belitskaja: Iheartblob on hübriidreaalsusega tegelev disainistuudio: uurime arhitektuuri, meedia ja digidisaini suundi ning katsetame oma ideid näituste, koostöövormide, publikatsioonide ja interaktiivsete tööde formaadis. Oma viimases ja kõige põnevamas, Tallinna arhitektuuribiennaali projektis käsitleme NFTde plokiahela ideed arhitektuuris.

    James: Me oleme koos töötanud üsna pikka aega ja igaühel on välja kujunenud oma huvid. Igaüks meist on Iheartblobi kaasa on toonud oma eriala oskused. Ma lihtsustan ilmselt kõvasti, kuid Aleksandra teab palju plokiahela NFTde kohta, Shaun keskendub liit- ja hübriidreaalsusele ning mina tegelen eelkõige tehisintellekti ja masinõppega. Toreda meeskonna teeb meist ennekõike see, et kuigi meie ampluaa on väga lai, on meil kõigil ka oma nišš ja fookus. Iheartblobi platvormil tegeleme digitaalse ja füüsilise disaini ning uute tehnoloogiatega.

    Tallinna arhitektuuribiennaali installatsioonivõistluse võitja arhitektuuristuudio Iheartblob, kuhu kuuluvad Eestist pärit arhitektuuridisainer ja mängude arendaja Aleksandra Belitskaja, Ameerika-Briti ökonomist ja arhitektuuridisainer Benjamin James ning Šoti arhitektuuridisainer ja digikunstnik Shaun McCallum.

    Kuidas teie koostöö algas ning millised olid teie esimesed projektid? Kas teete peamiselt võistlus- või tellimustöid?

    Belitskaja: Alguses olime kõik väga uudishimulikud ja n-ö näljased. Esimeste projektide ajal koostasime endale ise lähteülesande, sest meil polnud tellimusi. Alustasime Instagrami kontoga, kuhu iga päev kujundasime ja postitasime uue projekti. Lõime kontseptsiooni ja 3D-mudeli, pildi või video ning teksti. Olime endale seadnud väga karmi tähtaja – üks päev –, kuid arvan, et see oli väga hea algus. Põhimõtteliselt ongi see meie tööviis: saata kiiresti ideed välja, et saada kohe tagasisidet. Aja jooksul kasvas ühismeediavõrgustik piisavalt ja meieni hakkasid jõudma ka tõsisemad projektid: kutsed näitustele, konkurssidele, koostööprojektidesse ning tellimused.

    James: Meie projektid said alguse Instagramist ja toona oli tegemist ainult digitaalse disainiga. Paar näitust, kus osalesime, aitasid edasi liikuda. Üks selliseid oli ettevõtmine Los Angelese A+D muuseumis, kus meid peeti arhitektuuris omamoodi järgmise põlvkonna esindajateks renderdamise ja visualiseerimistehnikate alal. Sellest projektist sai sild, mis viis meid füüsiliste paviljonide projekteerimise juurde. Esimestel tellimustel oli juures tugev digikomponent. Püüdsime alati liikuda digitaalsest vormist füüsilise poole ning nüüd tegutseme mõlemas sfääris, nii füüsilises kui ka digitaalses.

    Teie töödes on näha tugevaid digi­disaini, virtuaalmängude ja krüptovaldkonnas leviva retrostiili mõjutusi. Praegu disainite Eesti arhitektuurimuuseumi ette TABi installatsiooni, mille vorm ja värvid on toodud otseselt digiruumist füüsilisse.

    McCallum: Huvitav on mõelda füüsilise disaini üleminekust liitreaalsusse. TABi installatsiooni luues on küll suund just vastupidine, sest kujundame installatsiooni koos inimestega digitaalselt, et tuua see siis füüsilisse ruumi. Püüame koosloome põimida digiesteetikaga.

    James: Oleme alati olnud värvilembesed, sest see toob projektidesse ja ehitatud maailma omamoodi mängulisust. Selline suhtumine tuleneb paljuski meie liitreaalsusetaustast.

    Belitskaja: Püüame arhitektuuriesteetikat ajakohastada, teha selle digitaalsemaks, tahame raputada ja näidata midagi teistsugust ning harjumatut.

    Mida teie installatsioon Tallinna linnaruumile juurde annab?

    Belitskaja: Soovime linlastes huvi äratada, luua midagi, mis tõmbab tähelepanu ja mida tahetaks üksikasjalikult uurida. Installatsiooni füüsiline vorm on piksliline, niisuguse värvi ja vormiga objekti tavaliselt füüsilises ruumis ei näe, pigem ikka digitaalses.

    James: Kuna fotod arhitektuurimuuseumi-esisest olid tehtud talvel, kui kõik paistis külm ja valge, tahtsime tuua värvi sellesse monokroomsesse paletti, luua tõmbe- ja tähelepanupunkti. Arvan, et oluline on ühendada traditsioon ja uuendused, meie töös on see endiselt olemas.

    Tahame juurutada uut tehnoloogiat, et uuendada traditsioonilist arhitektuuriloomet. Tutvustasin seda projekti Tallinna NFT-üritusel, kus arhitektid uurisid, kuidas kasutada oma projektides plokiahela võimalusi näiteks moodulmajade puhul. Just selletaolise arutelu loodamegi oma installatsiooniga algatada. Plokiahel on uus tehnoloogia ning on tore, kui sellest on abi ka tavapärase arhitektuuriloome juures, et tegutseda kiiremini, viia idee ellu ning muuta disain tähendusrikkamaks. Arhitektuur areneb valdkonnana aeglaselt, soovime seda protsessi kiirendada.

    TABi installatsioonivõistluse žürii leidis, et teie idee on innovaatiline, kuid oldi mures, et keskendute ehk liigselt uutele tehnoloogiatele, mitte installatsiooni füüsilisele vormile ja et töös on vajaka kriitilisest vaatenurgast. Kuidas kommenteerite?

    Septembriks kerkib Tallinna arhitektuurimuuseumi ette maailma esimene plokiahela abil rahastatud arhitektuuriobjekt.

    Belitskaja: Meid huvitab väga, kui palju võib tehnoloogia arhitektuuri muuta ja aidata kaasa füüsilise vormi loomisele. Antud juhul on paviljoni vorm inspireeritud pikslikujulisest pilvest, mis juhindub materjalist ehk puidust. Ma arvan, et disain on kontseptsiooni ja materjaliga väga hästi kooskõlas.

    James: Aleksandra vihjab sellele, et kogu see protsess ongi arhitektuur. Ma näeme arhitektuuri palju enamana kui lihtsalt füüsilise objektina. Oleme üsna sageli pidanud puudutama liitreaalsuse teemat. Kui tulevikuruum on füüsiliste ja digitaalsete objektide hübriid, siis keda me soovime neid digitaalseid objekte kujundama? Neid peaksid kujundama arhitektid, sest need on olemuselt ruumilised, hoolimata sellest, kas neil on taktiilsed või pelgalt esteetilised omadused. See kõik on arhitektuur samavõrd kui plokiahel on osa arhitektuuri rahastamise võimalusest. Oleks naiivne väita, et ainult tulemus on arhitektuur, sest nii ignoreeriksime suurt osa sellest, mida arhitektid ja disainerid saavad mõjutada. Ignoreerimine viib selleni, et valdkonnaga hakkavad tegelema teised. Kui ütleme, et virtuaalses ruumis pole arhitektuuri, võib see keskkond sattuda Facebooki kontrolli alla. Arhitektuur on enamat kui füüsiline objekt: see on idee või protsess, kus seame üles plokiahela ja veebiliidese ning see kõik on osa meie loodavast arhitektuurist.

    McCallum: Huvitav mõte, et me pole võtnud arhitektuuri osas piisavalt selget seisukohta, kuigi kritiseerime põhimõtteliselt kogu arhitektuurisüsteemi: rahastamisest disainini ning kaasamismudeliteni. Seda eriti praegu, kui arhitektidel on identiteedikriis ning kardetakse kaotada kontroll loome üle. Seesugune arusaam on pärit minevikust ja seab esiplaanile arhitekti ego – möödas on ajad, mil üks arhitekt oli kogu maailma või linna looja. 2022. aastal on naeruväärne ette kujutada, et on üks salvrätivisand, mille alusel luuakse kaunis vorm või arhitektuur. See võis käia Frank Lloyd Wrighti või veel hiljuti Zaha Hadidi kohta. See, mida meie teeme, on täiesti vastupidine.

    Oma TABi võistlustöös „Fungible Non-Fungible“ ehk „Asendatav asendamatu“ teatasite, et teie ei disaini seda paviljoni ega võta võidu korral preemiat vastu, sest disainer ja investor osalevad selle töö puhul projektis sama palju. See on päris julge seisukoht. Te olete kaasanud inimesi üle ilma, kuid kuidas tallinlasi enam kaasata? Installatsioon püstitatakse füüsilisel kujul ju Tallinna linnaruumi.

    McCallum: Üks võimalus on osaleda disainimisel ja müntimisel enne, kui projekt globaalselt avatakse. Kogu paviljoni loomise protsess muudab seda, kuidas hooneid kasutatakse ning kuidas inimesed nendega suhestuvad. Tihtipeale, tõsi küll, on meil mõne kohaga tugev seos, näiteks korteri, maja või isegi väljakuga, kuid me ei ole sellesse investeerinud ning meil puudub sügavam huvi nende vastu.

    James: Oleks väga lõbus, kui saaksime valmis rakenduse, millega skannida valmis ehitatud installatsiooni, et osalised leiaksid üles enda disainitud tüki ja saaksid seda ka teistele näidata. See oleks võimalik ainult kohapeal installatsiooni juures. Arvan, et kui installatsiooni saab kogeda ka sel kombel, s.o mitte ainuüksi selle füüsilist vormi, vaid ka digitaalseid lisasid, on see mõjus.

    Enamik inimesi on nüüdseks kuulnud krüptorahast ja NFTdest, kuid neil puudub praktiline kogemus selles vallas. Mida pean tegema, kui tahan selles projektis osaleda ja disainida oma installatsioonitüki?

    McCallum: Paljudele on meie lähenemine suhteliselt uus, seda isegi krüptoruumis. Alles viimasel aastal on see maailm rohkem avanenud. See võib panna kõhklema, kas osaleda või mitte. Meie eesmärk on kaasata võimalikult palju võimalikult lihtsal viisil. Teeme nii palju kui saame tehnoloogia osas, et muuta osalemine lihtsaks. See valdkond ja projekt on paljudele natuke mõistatus ning see on täiesti ootuspärane.

    James: Oleme uurinud, kuidas teiste projektide puhul on sellega toime tuldud. Üritame disainimise ja ostmise võimalikult selgeks ja lihtsaks teha, kusjuures mitte ainult projektiga liitumiseks, vaid mõelda ka sellele, mis saab siis, kui osa installatsioonist on juba soetatud ja disainitud. Kus on see koht, kus seda saab näidata ning soovi korral müüa. Nagu iga uus asi, võib see tunduda keerulisem, kui tegelikult on.

    Te ikka annate inimestele instruktsioonid, kuidas projektiga liituda?

    James: Jah. See pole siiski nii, et anname ette pika jada samme ühest viieteistkümneni ja osalemiseks tuleb need järjest ära teha. Püüame kogu protsessi lühendada nii palju kui võimalik ning kirjeldame kogu osalemise protsessi müntimise alguseks TABi kodulehel.

    Teil on väga tore plaan kaasata projekti tuntud arhitektid, kes disainivad mõne tüki installatsioonist, sealsamas kõrval võib aga olla mõne tüki disaininud lasteaialaps. Kuidas teil selle teostamisega läheb?

    James: Meile meeldib see mõte samuti ning proovime katsetada NFTdega. Me asume vahealas, kus oleme võtnud üle teatud NFTde aspektid, et tuua need arhitektuurimaailma ning vastupidi. Tuntud arhitektide kaasamise idee võtsime üle NFT-maailmast. Seal on tavaks luua objektidest kollektsioon, millesse kuulumise tõttu muutuvad need haruldaseks. Tavaliselt on neil teatud visuaalsed omadused, näiteks on 500 objektist koosnevas kollektsioonis vaid viis kollast objekti. Soovisime objekti väärtust veelgi tõsta ning arvasime, et kuulsa arhitekti kaasamine võiks olla üks võimalus. Kui sul on üks tükk installatsioonist ja näiteks Greg Lynnil või Patrick Schumacheril teine, siis see võiks olla huvitav. Arhitektide nimesid me tegelikult praegu veel ei avalikusta.

    McCallum: Siinkohal tuleb välja tuua ka mängurite samaväärsuse mõte: luua platvorm, kus kuulus arhitekt ja lasteaialaps koos disainivad, on võimas. Rääkisime enne arhitekti elukutse kriitikast ja egost, mis käib traditsiooniliselt arhitektiga kaasas. Meie üritame seda suhtumist muuta. Tunnustatud arhitektil on selles keskkonnas disainimiseks samasugused tööriistad ja vahendid nagu viieaastasel lapsel.

    James: Võib-olla näeme tulemustes erinevusi. See on omamoodi huvitav. Võib-olla näeme, et kuulsate arhitektide kujundatud objektid on väga ilusad, paistavad silma ning need on omanäolised disainiobjektid. Võib-olla pole mõnel olnud piisavalt disainikogemust oma tüki loomiseks ning see on installatsioonis näha.

    Kui palju te tulemust või protsessi mõjutate?

    James: Nii vähe kui võimalik. Kontseptuaalselt üritame taandada arhitekti süsteemidisaineriks. Mõnel juhul siiski sekkume: peame tagama paviljoni tugeva konstruktsiooni, etteantud mõõdud jne. Meil on algoritm, mis neid parameetreid kontrollib ja optimeerib. Me laseme algo­ritmidel teha nii palju kui saab, sest see sobib kontseptuaalselt paviljoni ideega.

    Mida me Tallinnas septembris näha saame?

    McCallum: Ootame ära ja siis näeme. Määratleme küll müüdavate tükkide maksimaalse hulga, värvid, installatsiooni kõrguse, ehitusala, elementide tiheduse, kuid me ei tea lõpptulemust. Soovime, et installatsioon oleks kasutatav istumiskoha ja varjualusena.

    Tavaliselt vahetuvad TABi installatsioonid arhitektuurimuuseumi ees iga kahe aasta tagant. Mis võiks sellest installatsioonist edasi saada? Kas inimesed, kellele kuuluvad nende disainitud tükid, saavad need endale?

    McCallum: Jah, see on võimalik, aga me pole seda praegu veel läbi mõelnud. Oleme arutanud, kuidas ostuvoorud läbi viia. Võib lasta installatsioonil ajas kasvada ning vahepeal see kas täielikult või osaliselt lammutada ning siis taas üles kasvatada. Osade eemaldamine ja lisamine on protsessi osa, mis on meid alati huvitanud. Võib ka püstitada installatsiooni mõnes teises kohas. Kui ehitada see üles uute näitajate järgi, sest saame neid muuta, saame samadest tükkidest kokku panna uue vormi.

    Loodan, et TABi ajal septembris saab lähemalt kuulda teie kogemusest selle projekti elluviimisel.

    James: Sügisel saame sellest rääkida juba täiesti teisel tasemel. Selleks ajaks on selge, kuidas meie ootused on realiseerunud, milline on tükkide disain ning teada ka installatsiooni lõplik kuju.

    McCallum: Tegemist on prototüübiga, seda nii rahastamise, disainimudeli kui ka koosdisaini osas. Kui kõik läheb ootuspäraselt, saab seda mudelit rakendada juba suuremas mahus. Mis juhtuks, kui hakkame samamoodi kujundama kortereid või kõrghooneid? Võib-olla teeb sellise mudeli rakendamine kogukonnaprojektide ja -hoonete projekteerimise nüansirikkamaks, kui see praegu on.

    James: See on võimas tehnoloogia, mis aitab luua omanditunnet. Tulevikus saab joonised plokiahela abil n-ö lahti võtta ning selge ülevaate projekti panustanutest. Meie soov on panna inimesed omavahel suhtlema ning see on see, mida ootame.

    Belitskaja: Mul on hea meel, et see projekt realiseerub Eestis, riigis, mille ID-kaardi süsteem on teiste Euroopa riikide omast sammu võrra ees. Ma tõesti arvan, et oleme lähedal kirjeldatud protsessi rakendamisele ettevõtluse ja projekteerimise vormides.

  • ,

    Kogemuse vääramatus

    VIIVI LUIK

    Mul on kaks sõjakogemust. Sain nad ammu enne praegust Ukraina sõda. Üks kogemus on pärit kevadest 1999, kui ÜRO andis loa pommitada Jugoslaavia sõjalisi objekte – selleks, et kukutada Miloševići režiim. Miloševićil pärast seda enam pikka pidu ei olnud. Tema, nagu te tõenäoliselt teate, läks Haagi kohtu alla.

    Võimalik, et Eestist vaadates tundus too Kosovo sõda kauge ja lokaalne ega puudutanud siinsete inimeste elu kuigi­paljukest.

    Minul on sellest sõjast teistsugune, omaenda isiklik kogemus. Kogesin Kosovo sõda oma õue all oleva sõjana, nii nagu seda kogesid itaallased, sest sel ajal oli mu kodu Roomas.

    Mäletan pommilennukeid Aadria mere kohal. Õhku tõusid nad Itaaliast. Mõnikord kukkusid pommid merre. Võin selle pildi iga hetk oma silmade ees taastada.

    Pommitamise esimesel päeval langes kogu Roomale hall vari. Lehtedesse oli rasvaselt trükitud sõna la Guerra ehk Sõda. Inimesed läksid teist nägu. Keegi ei teadnud, kas sõda laieneb ja mis sellest saab. Rooma ilmusid uutmoodi kerjused, Balkani sõjapõgenikud.

    ***

    Protesti märgina Putini sissetungi vastu Ukrainasse eemaldavad meeleavaldajad Venemaa lipult alumise, vere värvi triibu.

    Teise sõjakogemuse sain siis, kui elasin 1996. aastal DAADi stipendiaadina Berliinis.

    See ei olnud uus sõda, see oli ikka seesama vana äraleierdatud Teine maailmasõda, kuid see, mida ma kogesin, oli mulle uus.

    Sellele kogemusele toetudes võib järeldada, et Teine maailmasõda jääb lõpetamata seni, kuni Vene sõjakurjategijaid ning võika režiimi kaasosalisi ja täideviijaid ei ole pandud jagama oma Saksa ning Jugoslaavia ametivendade saatust.

    Seda, mis sunnib mind ütlema, et Teine maailmasõda on lõpetamata, kogesin ma päise päeva ajal, viiskümmend üks aastat pärast ametlikku sõjalõppu ühes Berliini metroorongis. Olen seda juhtumit pikemalt kirjeldanud „Varjuteatris“ lehekülgedel 156–158.

    Lühidalt kokku võttes: rongis minu vastas istusid kaks vanaprouat, kaks sõbrannat, kes kõige järgi otsustades olid väga noortena Vene soldatite sõjalõpukuriteod Saksamaal üle elanud, seejärel emigreerunud ning alles nüüd esimest korda peale sõda julgenud Berliini tulla.

    Nad olid elevil ja rõõmsad seni, kuni vagunisse tulid kaks vene poissi, kes rongides laulmas ja kerjamas käisid. Kui vanaprouad vene keelt kuulsid, juhtus nendega täpselt see, mida ma „Varjuteatris“ kirjeldada püüan: „Vanad daamid jäid poole sõna pealt vait. Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas inimese nägu läheb valgeks nagu paber. Nüüd ma nägin. „Die Russen! Venelased!“ sosistas vana naine lapsehäälega ja tõstis käed abitult kurgu juurde. See katkev hääl, see õudusega täidetud sosin kostis siia vagunisse otse 1945. aasta kevadest. Olen seda oma kõrvaga kuulnud ja kuulen praegugi, kui ma sellest räägin.“

    ***

    Need on täiesti isiklikud kogemused. Neid ei saa keegi muuta. Keegi ei saa mulle pärast neid kogemusi selgeks teha, et Kosovo sõda ei heitnud Itaalia peale halli varju või et Vene soldatid ei pannud sõja lõpus Saksamaal toime kuritegusid.

    Inimene mõistab maailma ainult oma isikliku kogemuse kaudu. Kui sul näiteks lapsena jäi puudu raamatu lugemise kogemus, lugemise õhin ja rõõm, siis ei saa mitte keegi sulle hiljem selgeks teha, mis see on ja miks seda üldse vaja on.

    Praegune Ukraina sõda jõudis omas täies ebainimlikkuses minuni mitte varemete ja surnukehade piltide kaudu, vaid hoopis rafineeritumalt ja samas ka jubedamalt. Kogesin nüüd ise midagi, millest seni olin aru saanud ainult mõistusega. Kogesin praegu sedasama, mida britid, prantslased ja juudid olid kogenud ligi kaheksakümmend aastat varem. Siis, kui saksa keel muutus neile koletiste keeleks. Olin sellest lugenud, olin kuulnud, kui inimesed sellest rääkisid, kuid asja tuum ja tähendus polnud täielikult minuni jõudnud, kuna mul puudus isiklik kogemus sellest, kuidas üks keel, Goethe ja Rilke keel, võib sulle üleöö vastikuks minna. Ma ei uskunud seda sisimas, sest mul puudus omaenda kogemus.

    Nüüd olen seda ise kogenud, kuidas Bulgakovi ja Pasternaki keel muutus üleöö koletiste keeleks, muutus talumatuks ja vastikuks. Ma ei taha avada ühtki selles keeles kirjutatud raamatut ega taha näha neid ka raamatupoes. See on jube kogemus. Ei jää mitte sugugi maha laipade ja varemete nägemisest.

    Kes minuga selles asjas vaielda tahab, teeb tühja tööd ja räägib seinale, sest see kogemus saadab mind nüüd eluaeg, nii nagu saksa keele vastikuks muutumise kogemus saatis omal ajal juute. Mina ei ole ainuke, kellele see kogemus praegu on osaks saanud. See on osaks langenud paljudele. See on kõige jubedam kogemus, mis inimesele saab osaks langeda. See on kultuuri tühistamise kogemus.

    Kultuuri ei tühista mitte need, kes selle kogemuse saavad ja seda endas kannavad. Näiteks vene kultuuri tühistab praegu koletis, kes mõrvakäske jagab ja selle keele kogu maailmale võikaks muudab. Vene kultuuri tühistavad praegu iga minut ja iga tund kõik need, kes koletise käske täidavad ja tema propagandat levitavad.

    Eestis oli ühe põlvkonna hulgas naisi, kes mitte kunagi ei kandnud punast värvi riideid ega pannud mitte kunagi vaasi punaseid nelke. See oli minu ema põlvkond. Neil oli punasest värvist isiklik kogemus, mida keegi kõrval­seisja ei suutnud mõista ega väärata. Sellest protestist ei saanud ma siiani aru muidu, kui ainult mõistusega.

    Nüüd olen ka mina saanud oma isikliku punase värvi kogemuse, kui ma näen, kuidas Putini vastased venelased katavad valgega kinni Vene lipu punase triibu.

  • Heitlusest kroonviirusega suure sõja lävepakuni

    TARMO SOOMERE

    Teaduste akadeemia missioon, mitmetele mõneti ootamatult, on panustamine riigi ees seisvate suurte probleemide lahendamisse. Möödunud aasta (2021) oli juba teine, mil kogu maailma toimimist varjutas kroonviiruse pandeemia. Ühiskonda toetasid sel raskel ajal teadlased üle kogu maailma, kes muu töö kõrval tegid valmis mitu vaktsiini. Aasta algul käis võidujooks, kes saab esimesena õla alla panna. Ühiskond reageeris sellele uue sõnaga: eliitvaktsineeritu. Vaid pool aastat hiljem kadus hoog ja paljud pidasid õigeks vaktsineerimisest loobuda või vaktsiinide vastu sõna võtta. Ei puudunud ka need, kes arvasid, et see kõik on üldse üks suur pettus ja vandenõu.

    Väga harva saab keerukaid probleeme lahendada nii, nagu Aleksander Suur Gordioni sõlme mõõgaga läbi raiudes. Akadeemikuid ja nende kolleege jätkus selles heitluses mitmele rindele. Krista Fischeri oskus kuivast statistikast välja võluda inimelusid päästvaid lahendusi oli riigile selles võitluses tugevaks toeks. Mart Ustavi juhtimisel jõuti kroonviirust tõkestava ninaspreini. Jarek Kurnitski kõneles väsimatult ventilatsiooni tähtsusest kroonviirusest jagusaamisel.

    Terve aasta kroonviirusega heitlemist tegi selgeks, et isegi ulatuslikest piirangutest ja suure osa kaasteeliste vaktsineerimisest ei piisa, et see viirus minevikku jääks. Tarvis on märksa laialdasemat lähenemist. Sellist, kus igaühe panus loeb, olgu see siis kodanik või institutsioon. Aga ka sellist, kus passiivsele viirusest hoidumisele (nt end maski taha peites) või nõusolekule oma õlg (vaktsineerimiseks) alla panna lisandub oskus ja võimekus viirus meie lähedusest elimineerida.

    Loomulikult on vaktsineerimine üks peamisi vahendeid pandeemia kontrolli all hoidmiseks. Sellele peab liituma nii inimeste kui institutsioonide vastutustundlik käitumine. Kui neile lisanduks viiruse eemaldamine korraliku ventilatsiooni kaudu või selle elimineerimine näiteks ultraviolettkiirgusega, oleks me šansid palju paremad. Nii sündis V3-väljakutsete vanik: vaktsineerimine, vastutus ja ventilatsioon.

    Seadused pole kivisse raiutud

    Teaduste akadeemia üks seadusjärgseid ülesandeid on panustamine teadus- ja arendustegevust puudutavate õigusaktide ettevalmistamisse. Enamasti on selle ülesande täitmine piirdunud üksikute soovitustega nendesse seadustesse ja määrustesse, mis akadeemilist valdkonda vaid riivamisi puudutavad.

    Agencja Wyborcza.pl via REUTERS /Scanpix Baltics

    Viimati oli akadeemia tõsiselt õigusloomesse kaasatud neli aastat tagasi (2018), mil koostati kõrgharidusseadus ja nelja avalik-õigusliku ülikooli seadused. Nüüdseks juba kaks aastat tagasi (2020) alustati teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse uue versiooni koostamist. See pole enam järjekordne kohendus, vaid uus täistekst, mis raamistab ka innovatsiooni korraldamise ja mis mõjutab kogu Eesti teadust ja kõrgharidust eeldatavasti aastakümnete vältel.

    Pidasime mõistlikuks reguleerida ainult minimaalselt vajalik ning luua lubav ja soosiv, mitte keelav raamistik. Arvasime, et ligipääs rahastusinstrumentidele peaks olema seotud asutustes tehtava teadustöö kvaliteediga. Sõnastasime kolm akadeemia seisukohalt olulist teemat. Esiteks, kogu teadus-, arendus- ja innovatsioonisüsteem peaks toimima kooskõlas, olema mõistlikult dimensioneeritud ja eelkõige suurendama Eesti konkurentsivõimet. Teiseks, seadus peaks soodustama teadlaste karjäärimudeli arengut. Kolmandaks, seaduse tasemel tuleks sõnastada teadusnõustamise raamistik. Mitte see, kelle käest nõu küsitakse, vaid see, kuidas otsustatakse, kelle käest küsitakse, milline mandaat nõustajale antakse, kuidas nõuandmise protsess üles ehitatakse ja milline on osaliste vastutus.

    Viimane teema tõukub akadeemia seadusest. Akadeemia on Eestis ainus institutsioon, millel on seaduse tasemel mandaat ja sellega ka kohustus teadusnõustamiseks. Täidame seda kohustust meelsasti. Saaksime aga toimida märksa paremini siis, kui selle protsessi peamised jooned oleksid seaduses lahti kirjutatud. Näiteks nii, nagu on Hispaanias: et otsustajatel on kohustus nõu küsida. Mis muidugi ei tähenda kohustust saadud nõu arvesse võtta.

    Igati tulemuslikuks kujunes värske akadeemiku Marek Tamme vedamisel töörühma tegevus, mille eesmärgiks oli täita sisuga uues teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse (TAIE) arengukavas 2021–2035 kokkulepitud fookusvaldkond „Elujõuline Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum“. Selle fookusvaldkonna sünd ei olnud lihtne. Märgilise otsusena on nüüd esimest korda Eesti riiklikus teadus- ja arendustegevuse strateegias tõstetud kultuuri ja ühiskonna uurimine eraldi valgusvihku.

    Riik ja ühiskond vajavad vahel tuge

    Teaduste akadeemiate üks olemuslikke rolle kogu maailmas on riigi ja ühiskonna toetamine. Kuidas seda teha, on jäetud suures osas me enese otsustada. Seadus näeb ette vaid mõned juhtlõngad. Selles kontekstis on järjest olulisemaks muutunud inimestega rääkimine. Mitte lihtsalt salongivestlus, vaid selgitamine, mida tähendavad teadustulemused ja kuidas neist võiks paljudele kasu sündida.

    Esmakordselt toimus Eesti Kultuuri Koja aastakonverents teaduskonverentsina akadeemia saalis. Teist aastat järjest jõudsid Eesti Televisiooni ekraanile kolme minuti loengute seeria võiduloengud. Akadeemia egiidi all jätkus Viitna seminaride sari parimatele õppurteadlastele ja teadushuvilistele. Akadeemikute kommentaarid ja arvamusartiklid on oodatud kõigis klassikalise meedia kanalites. Jaak Aaviksoo kujunes rahvusringhäälingu uudisteportaali püsiautoriks. Mitmete juba aastaid kestvate ettevõtmiste ritta astus augustis igalaupäevane „Teadlase pilguga“ veerg Postimehes.

    Osaliselt saab sellist tüüpi ettevõtmiste edukust mõõta inimeste ja institutsioonide mõjukuse hindamise kaudu. Eesti Päevalehe mõjukate nimistus edestas Krista Fischer isegi meie kõige eredamat tähte Arvo Pärti. Kuigi sellist tüüpi järjestused on selgelt müügiartiklid, on õigus ka William Lockeʼil, kes on kirjutanud: „Kõik selliste järjestuste varjuküljed on palju vähem olulised kui see, et sellistel järjestustel on oluline tähendus.“1

    Eesti noorte teaduste akadeemiaga (ENTA) assotsieerumise protsess kestis peaaegu terve aasta. Eestis otsustati ENTA luua teaduste akadeemiast eraldi. Sellel on mitmed head küljed. On väga hea, et nende hääl on sõltumatu. Sest nemad saavad ju elada selles tulevikus, mida praegu ehitame. Noorema põlvkonna mured ja proovikivid erinevad sageli neist, mida peavad prioriteetseks etableerunud teadlased. Maailma kogemus näitab, et edukad on sellised noorte teaduste akadeemiad, kes peavad tihedat sidet oma eakamate kolleegidega, kuid kellel lastakse tegutseda oma veendumuste alusel ja oma visioonidele tuginedes.

    Mitme aasta eest käivitati mõttekoda Academia Pernaviensis. Nüüd jõuti akadeemia, Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna ja Pärnu linnavalitsuse koostööni. Ühiselt katsume näidata Pärnu (kooli)noortele, kui vinge on teadusmaailm ja ärgitama neid selles kaasa lööma. Regionaalse teadustegevuse edendamise kõrval püüame toetada Pärnu õpilaste osalemist riiklikul õpilaste teadustööde konkursil. Esimene suurem üritus toimus akadeemia peegelsaalis just naljapäeva eel.

    Mõni asi jäi kripeldama. Kevadel käivitati keskkonnaministeeriumi ja riigikogu majanduskomisjoni vedamisel mõte visandada riikliku vesinikustrateegia alused. Ideaalis oleks see sisaldanud ülevaate vesinikutehnoloogiate hetkeseisust, nende kasutamise võimalustest Eesti tööstuses, transpordis ja majanduses ning seadmete maksumusest praegustes hindades, maksumuse muutumise hinnangutest, aga ka prognoosi selle kohta, millal vesinikutehnoloogia eri aspektid muutuvad konkurentsivõimeliseks turutingimustel. Sinna juurde Eesti asjaomaste instantside ja nende prognoositava võimekuse „kaart“ vesinikutehnoloogia kasutusele võtmiseks. Oleks proovitud identifitseerida väärtus­ahelad, samuti riskid, ohud ja võimalused klassikaliste SWOT-analüüside stiilis. Ehk oleks osatud ka visandada valikute palett, perspektiivsed argumendid, ära märgitud rumalad tõkked ja tehtud plaan, kuidas sõnastada lubav õiguskeskkond.

    Läks aga teisiti. Suve algul otsustas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et saadakse ise hakkama. Tee­kaardist, mis pidi valmis saama 2021. aasta lõpuks, ei ole suurt midagi teada. Üldiselt on igas asjas ka midagi head. Võib-olla oleksime selle analüüsiga hätta jäänud. Nüüd on enam-vähem selge, et teised (riigid) on stardipauku kuulnud, nii Euroopa Liidu rohepöörde kokkuleppe kui ka kliimapaketi „Eesmärk 55“ („Fit for 55“) näol ja juba jooksevad. Meil ärgitavad mõned ärksamad, et peaksime nendega vähemalt silmsidet hoidma.

    Lõime kõvasti kaasa välisministeeriumi algatuses taotleda Arktika nõukogu vaatlejastaatust. Arktika ei ole meist liiga kaugel. Kui tahame mõista ja prognoosida kliimamuutust ja selle mõju Eestile, peame tingimata teadma, mis toimub Arktikas. Tagantjärele on selgunud, et see protsess jäi sügisel seisma Venemaa plaanide tõttu Ukraina jõuga oma võimu alla võtta.

    Sirguv teadusdiplomaatia

    Traditsiooniliselt on Eesti teaduste akadeemia rahvusvahelisel tasemel osalenud mitmesuguste võrgustike või konsortsiumide liikme ja kaaspanustajana. Või siis on keegi isikuna mõnda võrgustikku panustamas või mõne institutsiooni vedaja. Näiteks Maarja Kruusmaa Euroopa Komisjoni seitsme peateaduri seas, varasematel aastatel Jüri Engelbrechti töö Euroopa akadeemiate ühenduse ALLEA presidendina ja Mart Saarma tegevus Euroopa teadusnõukoja (ERC) asepresidendina.

    Viimasel kahel aastal on lisandunud nii uusi ülesandeid, kohustusi kui ka vastutust. Oleme institutsioonina kahe üleeuroopalise võrgustiku eesistujad. Juunis 2020 anti meile üle Euroopa riikide peateadurite foorumi (ESAF) eesistuja roll. Tegemist on peaaegu kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide peateadurite võrgustikuga, kuhu on kutsutud peale Euroopa riikide peateadurite ka Šotimaa ja Walesi peateadurid. Euroopa Komisjoni vaates on ESAF üks olulisemaid osalisi kasvavas üleeuroopalises riikliku teadusnõustamise süsteemis. Praegu käib intensiivne arutelu ESAFi rolli täpsustamise üle, sest sel suvel planeerib Euroopa Komisjon kokku panna vastava (esialgu majasisese) poliitikadokumendi.

    Novembris 2021 asusime täitma rahvusvahelise teadusnõukoja (International Science Council, ISC) Euroopa sektsiooni eesistuja funktsioone. ISC on kahe niigi suure organisatsiooni ICSU (reaal- ja loodusteadusega tegelevate organisatsioonide ühendus International Council of Scientific Unions) ja sotsiaal- ja humanitaarteaduste akadeemiaid ühendava sõsarorganisatsiooni International Social Science Council (ISSC) ühinemise kaudu (2018) kasvanud väga suureks. Seetõttu hakkavad järjest määravamat rolli mängima regionaalsed ühendused. Sellised on plaanis käivitada Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias.

    Eestile on kahe eesistumise kombinatsioon haruldane võimalus ärgitada sõsarakadeemiaid oma riigile järjest paremat nõu andma, jagada ja saada parimat kogemust ning hoida akadeemiate juhtide kohtumiste tegevuskavas meile esmatähtsaid päevakorrapunkte. Harjutasime seda juba eelmisel suvel Baltimaade, Soome ja Hamburgi teaduste akadeemiate presidentide nõupidamisel.

    Piiludes tulevikku

    Akadeemia arengukava mõte on mitte niivõrd plaanide kivisse raiumine, kuivõrd katse prognoosida, kuidas saaksime riigile ja ühiskonnale kasulikud olla ja millised on meie võimalused. Seetõttu on lähtekoht mõneti teistsugune kui paljudel teistel sama laadi dokumentidel. Akadeemial pole täidesaatvat organit, kes saaks ellu viia riigi soovid või akadeemikute unistused. Seetõttu on uues arengukavas iga mõtte ja isegi iga lause taga kindlad inimesed, olgu siis valitud liikmed või kantselei töötajad, kes on valmis panustama. Samuti on seal esitatud mõtetel vähemalt minimaalne materiaalne tugi või ressurss.

    Siia alla kuuluvad ka läbirääkimised riigikogu kultuurikomisjoni ja haridus- ja teadusministeeriumiga akadeemia seaduse lihtsustamiseks. Praeguses seaduses on kirjas mitmed aspektid, mida juba kaua seaduse tasemel ei reguleerita ja mõned ilmselt vananenud sätted. Akadeemia toimimise alustes ei ole kavas muudatusi teha. Pigem sõnastame seaduse nii, et akadeemia saaks vajaduse korral toimida märksa operatiivsemalt.

    Sõja süsimust vari

    Eelmise aasta lõpul katsusin ära arvata, mis võiks olla akadeemia suurim tuleproov. Siis tundus, et suurim probleem tuleneb kroonviiruse pandeemiast. Selle kaudse tagajärjena murenes ühiskonna sidusus ja mõranesid inimsuhted. Ka hästi korraldatud ja tehniliselt nauditavad ülekanded või virtuaalüritused ei asenda näost näkku suhtlemist. Kroonviirusest sel moel varjutatud ja kahemõõtmeliseks surutud maailmas on keerukas säilitada Eesti kollektiivse aju roll, nagu Margus Maidla on akadeemia toimimist võtnud iseloomustada.2

    Kroonviiruse pandeemia oli nii motivaator, päästik kui ka relv mitmes muus aspektis. Nende ühiseks nimetajaks on arvamuste ulatuslik polariseerumine. Selle üheks väljundiks on vaktsineerimisvastasus ja selle sõsaraks fundamentaalne metsade kaitsmine. Sotsiaalteadlased ütlevad üksmeelselt, et sellist tüüpi probleemide allikas ei ole see, et ühiskond saab teadlaste sõnumitest valesti aru. Probleem on hoopis selles, et usaldus riigi institutsioonide vastu on kahanemas. Siis tõrgutakse kuulamast, mida riik ütleb.3 Arvasin, et akadeemiale toetudes saaks seda protsessi pidurdada ja usaldust kasvatama hakata. Isegi kui see on vaid unistus, oleks see vähemalt üks ilus ja akadeemia vääriline unistus.

    Vabariigi 104. aastapäeval (24. II 2022) selgus, kui sinisilmne olin olnud. Tegelikkus oli julm. Venemaa sissetung ja praeguseks täiemõõduline sõda Ukrainas on mitte lihtsalt rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste reeglite alustalade räige rikkumine, vaid kohutav õudusunenägu Euroopa südames, mis iga päevaga läheb üha jõhkramaks.

    Meie positsioon ISC Euroopa rühma ja ESAFi eesistujana andis võimaluse minna mitu sammu edasi agressori sõnalisest hukkamõistust. Kutsusime akadeemiaid ja riikide peateadureid üles oma valitsusi nõustades rõhutama vajadust ühendada riikide jõud. Koos tegutsedes saame aidata Ukrainat võitluses omaenda ja ka meie tuleviku eest, kasutades kõiki võimalusi agressori nõrgendamiseks ning arendades kiiresti selliste protsesside mõistmist, mis võivad viia seda tüüpi eskalatsioonideni.

    See meie maailma sisse murdnud õudus näitas ka selgelt, kus on lüngad meie teadmistes ja väljakutsed akadeemiatele. Akadeemiad ei saa võidelda tulejoonel, kuid nad peavad andma oma riikidele ja valitsustele parimat nõu. Vajame palju rohkem teadmisi, et eri kultuurides tuvastada, jälgida ja prognoosida protsesse ja otsustusahelaid. Peame õppima, kuidas ennetavalt reageerida, et selliseid kohutavaid juhtumeid juba eos vältida. Lootuses, et meie silmad näevad veel aega, mil agressor on saanud teenitud karistuse ja konflikt ise saanud ajaloo osaks.

    1 „All the things wrong with rankings matter considerably less than the plain fact that rankings matter.“

    William Locke, The institutionalization of rankings: managing status anxiety in an increasingly marketized environment. Kogumikus Jung Cheol Shin, Robert K. Toutkoushian, Ulrich Teichler (toim), University Rankings: Theoretical Basis, Methodology and Impacts on Global Higher Education. Raamat seeriast The Changing Academy – The Changing Academic Profession in International Comparative Perspective, nr 3. Springer, Dordrecht, Netherlands 2011, 201–228, lk 221.

    2 Margus Maidla, Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju. 75 aastat – 75 akadeemikut. Incorp Holding OÜ, 2014.

    3 Reiner Grundmann, COVID and climate: Similarities and differences. – WIREs Climate Change 2021, 12, e737.

  • Akadeemilised filmimängud

    TEET TEINEMAA

    Eelmisel nädalal ilmus Sirbis pikk usutlus Elen Lotmaniga, kes kaitses filmiteaduse doktoritöö.* Sellega seoses tegin lähemalt juttu Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) doktoriprogrammi juhi professor Indrek Ibrusega, et uurida lähemalt doktoriõppe võimaluste ja perspektiivi kohta.

    Alustame doktoriprogrammist. Kui kaua on BFMis doktoriõppesse üliõpilasi vastu võetud ja millest tulenes vajadus filmikoolis teadlasi koolitada?

    Meie doktoriõppekava saab tuleval suvel nelja-aastaseks ja sellega seonduvalt on meil nüüd ka esimesed lõpetajad. Mõte avada doktoriõppekava lähtus umbes kuus aastat tagasi soovist luua n-ö terviksüsteeme, tuua eesti filmile ja laiemalt audiovisuaalkultuurile juurde seda mitmekülgselt uuriv ja mõtestav kõrgtase. Nii et siinse filmi, televisiooni jms toimimine meie kultuuris saaks süsteemselt läbi kirjutatud ja oleks nõnda igas mõttes rohkem olemas – et see saaks päriselt eesti rahvuskultuuri osaks. Praegu – nii saab väita mitmesuguste poliitikadokumentide põhjal– seda nii ei nähta.

    Teine terviklikum süsteem, mida püüame oma doktoriõppekavaga ehitada, on BFM kui uusi teadmisi loov akadeemiline süsteem. Kõik, mida me BFMis õpetame, peab olema tõenduspõhine: ise asjakohaste meetoditega läbi uuritud, praeguse üleilmse teadusega dialoogis. Meie tulevikukolleegidel peab olema selge, kuidas metodoloogiliselt uute teadmisteni jõuda, kuidas kirjandusega töötada, kuidas teadussüsteemis osaleda. Kõrgtasemel teadustöö ning kõrgtasemel loov praktika peavad olema me institutsioonis produktiivses koostöös.

    Doktorantuuri ehk noorteadlaste tootmist on meil ka vaja, et BFMis saaks teaduspool orgaanilisemalt kasvada. Tallinna ülikoolis on nüüd nn tenuuriprofessorite süsteem. Ametis on erinevaid uurimissuundi tõukavad professorid, kelle ümber koonduvad laiemad teadurite meeskonnad, kes teemat edasi viivad. Need meeskonnad saavad täiendust ennekõike doktorantuuri kaudu.

    BFMis algas teaduspoole süsteemsem arendamine alles umbes seitse aastat tagasi ning kindlasti on meil veel kõvasti kasvuruumi, et optimaalse täisvõimsuseni jõuda. Kuid vaadates, kuidas praegu noorteadurid edenevad, kuidas meil teadusgrante lisandub ja meeskonnad tasapisi kasvavad, siis oleme üsna heas arengufaasis.

    Teie doktoriõppes saab teha nii traditsioonilisemaid teadusuuringuid kui ka loovuuringuid. Möödunud suvel kirjutasid EKA, EMTA ja TLÜ alla ka loovuuringute raamleppele. Millega on tegemist ja kuidas suhestub see harjumuspärasema teaduskäsitlusega?

    Väga lihtsalt öeldes on loovuuringud uurimise liik, kus uusi teadmisi luuakse kas loovpraktika käigus või selle tulemusena. Igal kunstiliigil on omad eripärad, mis puudutab loovuuringuid, ja audiovisuaalkunstidel samuti. Audiovisuaalloome on üldjuhul kollektiivne ja tihtipeale ka kõrgtehnoloogiline – tehnoloogiast nii sõltuv kui ka selle arengusse panustav. See toob kaasa selle, et BFMis on loovuuringute fookus kolmel võimalikul aspektil ning ideaalis nende kombinatsioonil. Esiteks loovprotsessil ja meetoditel, mille hulka võib kuuluda loomemeetodite arendamine, alates tööst näitlejaga kuni konkreetselt mõne loometehnoloogia, näiteks mängumootorite arendamiseni, et kasutada neid filmiloomes efektiivsemalt. Teiseks uudsete kultuurivormide loomel, näiteks eksperimendid uutmoodi montaažitehnikaga või interaktiivse filmivormi arendus. Ja kolmandaks tähendusloomel: tegeleme küsimustega, kuidas filmikeeles mõnd ühiskondlikku nähtust avada ja mis juhtub kultuuriga, kui need avatused sellesse lisanduvad.

    Selliste doktoriprojektide lõpptulemuseks on filmid või tehnoloogiad, aga ka neid saatvad empiirilised, analüütilised või teoreetilised kõrvaluuringud või tehtu kontekstualiseeringud. Meie õppekava raames saab aga teha ka tavalisemaid empiirilisi või analüütilisi meedia- või audiovisuaalkultuuri-uuringuid. Loovuuringute suunal on meil umbkaudu pool tudengeist ja Elen Lotman on selle suuna esimene lõpetanu.

    Millised teemad doktorante-noorteadlasi praegu paeluvad?

    Indrek Ibrus: „Meil on seni tähelepanu alt kõrvale jäänud televisioonivaldkond. Sellele soovin edaspidi rohkem rõhku panna. Samuti võiks enam võimestada filmiteoreetilist uurimist, ka audiovisuaalkultuuri ajaloo uurimist.“

    Meie järgmine lõpetaja Madis Järvekülg on uurinud juba aastaid, kuidas muusikatööstus ühismeediat kasutab ja kuidas see mõjutab laiemalt nii seda tööstust kui ka muusikakultuuri. Neljanda aasta tudengite ehk peatsete lõpetajate seas uurib Berit Renser seda, kuidas kasutavad ühismeediat nõiad. Sten Kauber uurib kahesuunalist liikumist, kuidas filmitegijad arvestavad ühelt poolt oma auditooriumi ja filmivaatamise protsessiga, ning teiselt poolt, kuidas kujutavad vaatajad ette filme ja nende tegijaid. Seejuures on oluline laiem küsimus, kuidas mõjutavad vastastikused ettekujutused ja üksteisele reageerimine filmikultuuri. Mart Sander eksperimenteerib filmivormiga, kus lugu juhib muusika ning muusikalised helid on peategelasteks. Ermo Säks uurib aga seda, kuidas virtuaalreaalsusfilmides tähelepanu juhtida ja klassikalisi loojutustusvõtteid kasutada.

    Meil uuritakse veel interaktiivsete filmide tegemist (Michael Keerdo-Dawson), nn vaatepunkti (point of view) režiitehnikate arendamist (Tanel Toom), kaameraliikumise kognitiivset tajumist (Mehmet Burak) ja mängumootorite kasutamist filmiloomes (Robert McNamara), samuti filmitööstuste arengut andmeanalüüsi vahenditega (Madis Tüür), ka suurandmete kasutust meediaettevõtetes (Hanna Jemmer). Veel pakub huvi tehisintellekti kasutamine kunstiloomes (Mar Canet) ning andmekasutus kunstiõpetuse rakendustes (Antonina Korepanova). Ja möödunud aastal parimaks filmiks tunnistatud dokfilmi „Üht kaotust igavesti kandsin“ (2020) autor Carlos Lesmes uurib meil nüüd, kuidas avada rahvustunnetust nn mockumentary ehk libadoki žanris.

    Võib vahest kokku võtta, et teemade ring on meil üsna kirju.

    Kuhu on plaanis doktoriõppe kujundamisega edasi liikuda? Millised valdkonnad audiovisuaalse meedia vallas veel hädasti tähelepanu vajavad?

    Meil on seni tähelepanu alt kõrvale jäänud televisioonivaldkond. Sellele soovin edaspidi rohkem rõhku panna. Samuti võiks enam võimestada filmiteoreetilist uurimist, ka audiovisuaalkultuuri ajaloo uurimist. Selle kõrval jätkame kindlasti ka audiovisuaalkultuuri nn andmestumise nähtuste uurimiseks võimaluste loomisega. Ja fookuses on ka nn metakino arengu uurimine, see, kuidas filmikultuur hakkab muunduma nn ruumilise interneti ehk nn metaversumi arengu kontekstis. Kõige uudse kõrval loome kindlasti võimalusi ka tavapäraste loovuuringute teemade lahkamiseks, et uurida näiteks režissööride tööd näitlejatega.

    * Teet Teinemaa, Loovuuringute doktorantuuri ja audiovisuaalkunsti võimalused ja vastutus. – Sirp 22. IV 2022.

  • Kas tippspetsialisti rollil on soorolli nägu?

    MAAJA VADI, ANNE REINO, GRETE HELENA ROOSE, HELENE LAINEMÄE

    Pea igaüks on kuulnud nn meeste ja naiste ametitest. Teadmisega, et on olemas naiste tööd ja meeste tööd, on üles kasvanud mitu põlvkonda ning seda arusaama on toetanud nii kodune kasvatus ja rollijaotus kui ka haridussüsteem ning tööturg. Ametite kokkuleppeline jaotus meeste- ja naistetöödeks on sobitunud tööellu ja ühiskonna korraldusse. Aga nüüd on töö ja sellega seotud töökäitumine muutunud, palju on teadmismahukaid organisatsioone, mille väärtusest peamise osa moodustab professionaalne tööjõud, milles pole suurt erinevust selles, kas teadmised on naiste või meeste valduses. Aga ka traditsioonilistes organisatsioonides on üha enam survet kohelda töötajaid võrdsetena ning pakkuda arengu- ja karjäärivõimalusi sõltumata töötaja soost. Traditsiooniline soorollidest lähtuv vaatenurk ametitele on ajale jalgu jäänud, vähendab sünergiat ning tõmbab seeläbi pidurit organisatsioonide arengule.

    Eesti kohta võib näitena tuua meeste ja naiste erinevat esindatust tippspetsialiste koondavates organisatsioonides. Eesti Advokatuuri 2018. aasta statistika järgi moodustasid Tallinna kümnes suuremas advokaadibüroos naised vaid 20 protsenti kõigist partneritest, kuigi büroodes töötas mehi ja naisi võrdselt.1 Tuleb tõdeda, et selline rollijaotus pole siiski ainuomane Eestile, vaid Eestis toimuv on muu maailma peegeldus. Uuringud näitavad, et isegi kui kõik tegurid – õpitulemused, rass, töötatud aastate arv, laste arv jpm – on meestel ja naistel samad, on naistel väiksem tõenäosus saada advokaadibüroo partneriks.2 Sellest ajendatuna uurisime, kas ja kuidas tajutakse soorolle ametirolli osana.

    Sooroll

    Sooidentiteedid on osa mina-kontseptsioonist. Need on isereguleeruvad ja mõjutavad inimese käitumist.3 See tähendab, et inimesed võtavad soo­identiteeti nagu standardit, millega oma käitumist võrrelda ja ka reguleerida. Kui nad oskavad standardile vastavalt käituda, siis tunnevad nad end hästi ja ei näe vajadust oma käitumist muuta. Näiteks kui inimesel on traditsiooniliselt naiselik mina-kontseptsioon, mis hõlmab tunnuseid nagu hoolivus ja perekeskus, siis võib see inimene oma käitumist reguleerida sellega, et otsib võimalusi, kuidas saaks töötada võimalikult pere lähedal pereliikmete vajadusi arvestades.

    Joonis 1. Soorolli mõjutavad tegurid rolliteooria ja sotsiaalse rolli teooria perspektiivist. Allikas: autorite koostatud Kahni jt (1964) ning Wood ja Eagly (2002) alusel.

    Soorollid juhivad inimeste käitumist, sest meisse on „kodeeritud“ teadmine sellest, milline on soorollile kohane käitumine ning seeläbi tunnetame ühiskonna survet käituda ootustele vastavalt. Rollile vastupidine käitumine tekitab teistes inimestes arusaamatust, segadust või lausa negatiivsed reaktsioone. Samuti tunnetatakse soorollidega seoses isiklikku survet, mis toob kaasa selle, et inimesed järgivad ühiskonnas eksisteerivaid soorolle ja muudavad enda identiteedi nendele vastavaks. Tööga seotud rolle täites on oluliseks referentsgrupiks juhid, kolleegid ja ka organisatsioonivälised partnerid, kes oma ootustega moodustavad töötaja jaoks rollikogumi (vt joonis 1).

    Traditsiooniliselt on tippspetsialisti rollile omaseks peetud suurt saavutusvajadust ja läbilöögivõimet, mida tihti seostatakse maskuliinsete isikuomaduste ja soorolliga.6 Mehi seostatakse traditsiooniliselt maskuliinsusega ning see viib neid organisatsiooni hierarhias kõrgematele ja domineerivamatele positsioonidele. Naised on seevastu seotud naiselikkusega ja madalamate positsioonidega.7 Maskuliinsemat inimest tajutakse professionaalsema ja kompetentsemana.8 Sellised hoiakud aga tähendavad, et naistel on tippspetsialiste koondavates organisatsioonides karjääriteel üldiselt keerulisem edasi jõuda kui meestel ning see ei pruugi olla sugugi seotud konkreetse inimese teadmiste ja oskustega, vaid sooliste ametialaste stereotüüpidega. Tegemist on justkui isetäituva ennustusega: tõekspidamised kujundavad ühiskonnas püsivaid stereotüüpe, mis mõjutavad inimeste karjäärialaseid valikuid ja ambitsioone ning see omakorda kinnitab kehtivaid stereotüüpe. Tulemuseks on nn klaaslae efekt, mille murdmine osutub keerulisemaks, kui võib arvata.

    Mehelikud ja naiselikud omadused

    Tööjaotust ühiskonnas peetakse sotsiaalse rolliteooria kohaselt üheks tähtsamaks soorollide tekke aluseks. Tööjaotuse kujunemise juures mängivad kaasa kaks tegurit: esiteks, see on seotud ümbritseva keskkonnaga (nt kohalik kultuur, looduskeskkond ja majandus) ning teiseks, bioloogilised erinevused sugude vahel, mille peamised tunnused on naiste võime saada lapsi ning meeste tugevus ja kaitsevõime.5 Erinevast soost inimestele omistatakse tunnuseid (vt joonis 2), millest osa paigutatakse mehelike ja osa naiselike tunnuste alla. Siiski on ka terve hulk nn neutraalseid tunnuseid, mis ei paigutu kummagi soorolli alla ja on võrdselt esindatud nii naiste kui meeste rollirepertuaaris. Neid võib tinglikult sooneutraalseks nimetada, sest mõlemaid tunnuseid on nii meestes kui ka naistes, mistõttu võivad soorollid mõnel juhul seguneda ning piirid on hägusad.

    Traditsiooniliselt mehelikud tunnused Neutraalsed tunnused Traditsiooniliselt naiselikud tunnused
    Agressiivne Aus Alluv
    Ambitsioonikas Kohusetundlik Hooliv
    Domineeriv Rõõmus Kaastundlik
    Enesekindel Salatsev Lojaalne
    Ennast kehtestav Siiras Mõistev
    Iseseisev Sõbralik Rahulik
    Julge/riskialdis Sümpaatne Tagasihoidlik
    Konkureeriv Taktitundeline Tundlik
    Juhilik Tujukas Viisakas
    Loogiliselt mõtlev Usaldusväärne Õrn/leebe

    Joonis 2. Traditsiooniliselt mehelikud, neutraalsed ja naiselikud tunnused. Allikas: autorite koostatud Bakani,9 Bemi,10 Bruckmüller ja Abele,11 Eagly ja Karau12 ning Eckesi13 alusel.

    Ajalooliselt seostatakse naisi rohkem rollidega, mida iseloomustatakse tunnusega „kogukondlik“, mis hõlmab endas nii perekondlikke kui ka alistuvaid/teisejärgulisi käitumisviise. Kui naised hõivavad rohkem sellise käitumisega seostatud tööalaseid rolle, siis vastavad omadused muutuvad naistele stereotüüpseks ja seeläbi nende rollile omaseks. Meestele omistatakse seevastu rohkem rolle, mida iseloomustab tulemustele orienteeritus. Tulemustele orienteeritusega seostatakse rohkem enesekaitset, enesekehtestamist, pidevat enesearengut ning enesekontrolli ja -juhtimist. Iseloomuomadustelt on selline indiviid agressiivne, ambitsioonikas, nutikas, domineeriv, iseseisev, veenev jpm. 9–13

    Eesti Advokatuuri uuring

    Andmed koguti Eesti Advokatuuri algatatud uuringus veebipõhise küsitlusega, milles osales 103 advokaati. Neist 32 olid advokaadid, 29 vandeadvokaadid ja 42 advokaadibüroo partnerid. 21 vastajat olid kuni 30aastased, 65 tippspetsialisti olid vanuses 30–50 ja 16 üle 50 aasta vanad. Vastanute hulgas oli 43 meest, 57 naist ning 3 puhul sootunnust ei määratletud. Uuringus osalejatel paluti nimetada kolm isikuomadust ja/või kutsealast võtet, mis vastaja arvates eristavad väga head advokaati keskpärasest.

    Advokaat – kas mehelik või naiselik?

    Tippspetsialiste iseloomustatakse pigem maskuliinsete kui feminiinsete tunnustega ning selles valguses analüüsisime, kas see peab paika ka tipp­advokaatide rollikujutluses ning millise soorolliga advokaadi amet seostub. Mil määral saab soorollidega selgitada vähest naiste osakaalu advokaadibüroode partnerite hulgas?

    Nii nais- kui meesvastajad tõid tipp­advokaadi rolli kirjeldades kõige enam välja häid suhtlemisoskusi, mille hulka kuuluvad ka läbirääkimisoskused, koostöövõime, suuline ja kirjalik eneseväljendus ning esinemisoskus. Teisele kohale asetusid teadmised, oma valdkonna hea tundmine, aga ka laiema silmaringi olemasolu. Kolmandana toodi väga hea advokaadi tunnusena välja töökust – järjekindlust ja väga suurt töövõimet. Nimetatud teemad andsid nii meeste kui ka naiste arvestuses kokku üle poole vastustest, järelikult on nende näol tegemist vastajate meelest kõige määravamate tunnustega.

    Traditsiooniliselt mehelikud tunnused Neutraalsed tunnused Traditsiooniliselt naiselikud tunnused
    Agressiivne Aus Alluv
    Ambitsioonikas Kohusetundlik Hooliv
    Domineeriv Rõõmus Kaastundlik
    Enesekindel Salatsev Lojaalne
    Ennast kehtestav Siiras Mõistev
    Iseseisev Sõbralik Rahulik
    Julge/riskialdis Sümpaatne Tagasihoidlik
    Konkureeriv Taktitundeline Tundlik
    Juhilik Tujukas Viisakas
    Loogiliselt mõtlev Usaldusväärne Õrn/leebe

    Joonis 3. Tippadvokaadi rollile omased tunnused jagatuna traditsiooniliste soorollide vahel. Paksu kirjaga on märgitud tippadvokaadi rollikujutlusele omased tunnused.
    Allikas: autorite koostatud Bakani, Bemi, Bruckmüller ja Abele ning Eckesi alusel.9–13

    Joonisel 3 on toodud vastajate poolt tajutud tippadvokaadi rollile omased tunnused, mis on seotud teoorias kirjeldatud mehelike, naiselike ja neutraalsete tunnustega.

    Joonis peegeldab asjaolu, et tippadvokaadi tunnused kvalifitseeruvad pigem mehelike omaduste kategooriasse ehk teisisõnu: advokaadi roll seostub pigem mehelike kui naiselike tunnustega. Selline arusaam rollist võib kujundada arusaama naiste võimalustest ja hakkama saamisest tippadvokaadina ning käivitada eneseselektsiooni protsessi. Huvitav on seegi, et rollile omaseid tunnuseid tajuti sarnaselt nii nais- kui meesadvokaatidest vastajate seas. Seega võib öelda, et tegemist on soolise stereotüübiga ning sel on mõju valikutele, mida inimene teeb, ning käitumisviisidele, mida ta konkreetset rolli täites praktiseerib. Sest nagu eespool öeldud, inimestel on kalduvus viia oma käitumine soorolliga kooskõlla.

    Advokaatide töö on ajalooliselt olnud meeste pärusmaa ja sissejuurdunud soolised arusaamad on naistele takistuseks rolli võtmisel ja täitmisel.14 Ühelt poolt kujundavad need valdkonda sisenemise barjääri ja teiselt poolt võib naiste maskuliinne käitumine tekitada nii klientide, olemasolevate partnerite kui ka ülejäänud organisatsiooni liikmete seas tõrjuva reaktsiooni. Kui naised käituvad naise rollile omaselt, siis alahinnatakse nende kompetentsi, kuid kui naised käituvad vastupidiselt, siis peetakse seda kohatult maskuliinseks käitumiseks.15 Järelikult on traditsiooniliste soorollide vaatest naistel keeruline sellises olukorras olla sotsiaalses plaanis vastuvõetav.

    Soorolliga seotud stereotüübid on oma olemuselt sotsiaalselt konstrueeritud ja tekivad tüüpiliste töö- ja pererollide täitmise käigus.5 Need on ühiskonnas levivad arusaamad ja ei saa eeldada, et kõiki traditsioonilisi naise või mehe rolliga seotud omadusi saab kõigile naistele või meestele omistada.

    Stereotüüpse suhtumise ületamiseks ei ole ühte kindlat viisi. Antud uuringus nimetati naiste julgustamist, naiste avalikku tunnustamist ja teema tõstatamist ühiskonnas. Need võiksid aidata naistel astuda välja oma traditsioonilisest soorollist ning olla julgemad ja ambitsioonikamad. Organisatsioonis peaks naistele tutvustama edulugusid neist, kes on stereotüüpse suhtumise ületanud. Need sammud on vajalikud, sest teadmismahukas organisatsioonis on oluline, kuidas ühendatakse väärtused – võrdsus, õiglus ja professionaalsus. Vaid nende koostoime varal on võimalik luua eeldused sünergiaks ja organisatsiooni võimekuse igakülgseks rakendamiseks.

    1 Eesti Advokatuuri 100. aasta juubeli konverentsist „Advokatuur kui tulevikku vaatav kutseühendus“. 2019. 

    2 Mary E. Corcoran, Mary Noonan, Paul Courant, Is the partnership gap closing for women? Cohort differences in the sex gap in partnership chances. – Social Science Research 2007, 37(1), 156–179.

    Mary Noonan, Mary E. Corcoran, The Mommy Track and Partnership: Temporary Delay or Dead End, The ANNALS of the American Academy of Political and Social Science 2004, 596(1), 130–150.

    3 Melissa Guerrero Witt, Wendy Wood, Self-regulation of Gendered Behavior in Everyday Life. – Sex Roles 201, 62(9), 635–646.

    4 Robert L. Kahn, Donald M. Wolfe, Robert P. Quinn, J. Diedrick Snoek, Robert A. Rosenthal, Organizational stress: studies in role conflict and ambiguity. John Wiley & Sons, New York 1964.

    5 Wendy Wood, Alice H. Eagly, A Cross-Cultural Analysis of the Behavior of Women and Men: Implications for the Origins of Sex Differences. – Psychological Bulletin 2002, 128(5), 699–727.

    6 Susan Daicoff, Lawyer, Know Thyself: A Review of Empirical Research on Attorney Attributes Bearingon Professionalism. – American University Law Review 1997, 46, no. 5, 1337–1427.

    7 Julia Nentwich, Elisabeth Kelan, Towards a Topology of ‘Doing Gender’: An Analysis of Empirical Research and Its Challenges. – Gender, Work & Organization 2013, 21(2), 121–134.

    8 Madeline E. Heilman, Description and Prescription: How Gender Stereotypes Prevent Women’s Ascent Up the Organizational Ladder. – Journal of Social Issues 2002, 57(4), 657– 674.

    Cecilia L. Ridgeway, Interaction and the conservation of gender inequality: Considering employment. – American Sociological Review 1997, 62(2), 218–235.

    9 David Bakan, The duality of human existence: An essay on psychology and religion. Rand McNally, Chicago 1966.

    10 Sandra L. Bem, The measurement of psychological androgyny. – Journal of Consulting and Clinical Psychology 1974, 42(2), 155–162.

    11 Susanne Bruckmüller, Andrea E. Abele, The Density of the Big Two: How Are Agency and Communion Structurally Represented? – Social Psychology 2013, 44(2), 63–74.

    12 Alice H. Eagly, Steven J. Karau, Role Congruity theory of prejudice toward female leaders. – Psychological Review 2002, 109(3), 573–98.

    13 Thomas Eckes, Explorations in gender cognition: content and structure of female and male subtypes. – Social Cognition 1994, 12(1), 37–60.

    14 Rebecca Korzec, The Glass Ceiling in Law Firms: A Form of Sex-Based Discrimination. – Journal of Employment Discrimination Law 2002, 2(3), 251–263.

    15 Diane L. Bridge, The Glass Ceiling and Sexual Stereotyping: Historical and Legal Perspectives of Women in the Workplace. – Virginia Journal of Social Policy & the Law 1997, 4(3), 581–645.

  • „Aga laused ringutavad ja sirutavad oma liikmeid“

    SIIM LILL

    Segasel ajal võib minna nõnda, et mõni kiitust vääriv raamat seda teps mitte ei saa. Nii juhtus 2020. aastal „Ninniku raamatukogu“ ületamatus tõlkeluulesarjas(!) ilmunud soome luuletaja Rita Dahli koguga „Aja süda“, mis jäi ilma retsensioonideta.

    Viljakas autor on eestindamisest saati ka mitmel korral Tartut külastanud, pannes raamatulehtedele talletatud sõnad oma häälega elama. Kohtusin Dahliga tema viimatisel külaskäigul eelmise aasta lõpul. Põgusatel vestlustel joonistus välja pilt multitalendist,1 kellele kirjutamine on pärisosa paljugi rohkem kui mõnel teisel end kirjanikuks nimetaval. Vestluses Elo Viidinguga ütlebki ta, et „nii kirjandus kui ka muusika tähendasid minu jaoks [noorena] eskapismi, pääsu paremasse maailma“ (lk 158), ent ometi tõdeb ta mõned leheküljed hiljem: „Kui nüüd oleksin valida saanud, poleks valinud iial kirjanikuelu. [—] Selle ainuke positiivne külg on, et saab ennast vaimselt teostada, kuid see on ka kõik“ (lk 162). Nõnda on kirjandus Dahlile paratamatus ja just see kirjutamissund kombineerituna kirjutamisoskusega teeb ta tekstid köitvaks.

    Musikaalne luule

    Rita Dahl on õppinud klassikalist laulu. Tartu Kirjanduse Majas kandis ta 2021. aasta jõulukuul ette noorelt traagiliselt hukkunud Toivo Kuula loomingut. Nõnda pole üllatus leida „Aja südamest“, Elo Viidingu poolt Dahli seitsmest luulekogust pikitud valimikust heliloojatele pühendatud tsüklit. Paljud tema tekstid, mis varieeruvad lühivormidest poeemini, on muusikaliselt voolavad. Seda annab edasi hea tõlge, mida saab paralleelselt originaaliga võrrelda. Nõnda näiteks võib nimiluuletuse „El corazón del tiempo“ südamega lausa ekstaatiliselt kaasa minna: „ta peksab, peksab ja peksab, kuni kivi / lõhkeb, ahel, pilt, ettekujutus, mis tahes, mis paneb tuule puhuma / pilved liikuma, inimesed unustama, mäletama, aega mil mets oli / südame kodu, ta elas taeva alla ühes lindudega, kuni algasid mured…“ (lk 61).

    Maailma mitmekesisus

    Dahli luule lõikab teravalt ja ei tagane murede ees. Ta on ühiskondlikult kaasamõtlev autor, palju annab juurde tohutu reisipagas ja keelteoskus. Dahl on olnud ajakirjanik, avaldanud teatmeteoseid ja tõlkinud eri keeltest luulet, praegu koostab ta nt galiitsia luule tõlkevalimikku. Ent ühtlasi on tema sulest ilmunud Soome kaevanduspoliitikat kritiseeriv teos („Suuri kaivospeli“, 2016) ja arutelud globaliseerunud maailma murekohtade üle („Globalisaation haasteet“, 2021).

    Multitalent Rita Dahl

    Dahl uurib halastamatult inimeseks olemise aluseid, küsides näiteks, „kes on tänapäeva pärismaalased“. Ja vastates: „Pärismaalased oleme meie / eurooplaste häving ja hukk“ (lk 124–126). Tema luule on kantud sügavast ajalootajust ja selle traagika mõistmisest, reflekteerimisest (nt kollaažluuletus „Suiá Missú“, mis kirjutatud kokku Anthony Smithi Brasiilia ekspeditsiooni märkmetest). Ta ei häbene rääkida moraalist, eetikast ja inimsuse rõlgetest tahkudest. Ent samal ajal väljendub see traagika ka hetkelises argielus. Nõnda suubub lustakalt alanud luuletus koerasitast tõdemusse: „Töötuid koheldakse kui koerasitta. / Kui ainult saaks nad / kuidagi silma alt ära. Politsei on nõutu. / Töölös on see / tänavapool, kus elamuid pole, muudetud koerte peldikuks!“ (lk 85). Ent see haare, üldisest üksikusse ja sealt jälle tagasihüppamine, ei tee järeleandmisi teksti taseme osas ega kaota ka lootust: „Õnneks on meil Blake, / ta aitab valuga toime tulla, / ta teadis, mis on kannatus, / olmest koosnevas elus“ (lk 123).

    Eksperimentaalsus

    Elo Viiding paigutab Dahli luule vestluses Hasso Krulliga soome eksperimentaalse ja ühiskonnakriitilisse traditsiooni: Helena Sinervo, M. A. Numminen, Jyrki Pellinen jt (lk 153). Dahl ise arvas, et vahest on see midagi meile omast – tahe näha veidi eksperimentaalsemaid tekste, mida selles kogus ka kohtame. Tegelikult on ta kirjutanud tekste seinast seina ja ei oska ennast eksperimenteerijana defineerida. Kogus leidub lisaks vormimängudele eri isikute ja ajaloohetkede portreid. Maskimängu on autor uurinud ka oma magistritöös, mille kirjutas Fernando Pessoast.2

    Mõned näited. Luuletuses „La otra virginidad“ viiakse meid hõljuma lorcalikku maailma, kus elatakse pulbitsevas hetkes: kohvikulaudadel on püstolid ja „prullakas iha [—] magab iga maksujõulise kliendiga ja / annab kõik mis saab: emotsiooni, omandi, andumuse tunde. / Ja sellest piisab, just sel viivul“ (lk 35). Konkreetsete hetkejäädvustuste juurest tõustakse aga teisal sama kergelt igavikuliste teemadeni: „Ilu on ainult illusioon / ütles Zeus Aphroditele“ (lk 129).

    Dahli tekstid kutsuvad end lugema ja taaslugema, helisedes veel mõnd aega lugejaga kaasa. Temas on hääd paradoksi, kõikumist üleva ja argise vahel. Umbes nõnda nagu ta ise ühes luuletuses sedastab: „Ootasin, et mu hing muutuks koeraks, tegin vastavaid / rituaale, aga vaene hing jäi kangekaelselt inimesekujuliseks / ega nõustunud muutuma õhus hõljuvaks vaimuks, nagu / selline hing minu meelest kindlasti olema peaks“ (lk 145). Too vahepäälne olek ongi just kõige parem.

    1 Vt ka nt Päivi Arvonen, Kirjailija, laulaja ja maahanmuuttajien opettaja puhuu seitsemää kieltä. – Helsingin Sanomat 22. XI 2021. https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000008348859.html

    2 Rita Dahl, Fernando Pessoan ortonyymi ja heteronyymit modernistis-romanttisena myyttinä. Helsingin yliopisto, 2008. https://helda.helsinki.fi/handle/10138/19615

  • Eesti filmitulevik žanride kallal

    ANDREI LIIMETS

    Lühifilmide kassett „Kaunid kannatused“ (Balti Filmi-ja Meediakool): „Peegel peeglis“ (rež Silver Õun), „Tõus“ (rež Alesja Suzdaltseva), „Kahe poole vahel“ (rež Oliver Remma), „(Ära) vaata“ (rež Raoul Kirsima), „Valge vale“ (rež Katariina Aule) ja „Tiiu ja draakon“ (rež Teresa Juksaar).

    Seoses teatriauhindadega tõstatus tänavu arutelu, kuidas hinnata kogenumate kolleegide kõrval tudengitest lavastajaid. Nii keelaski teatriliidu statuut ühe aasta kiidetuma lavastuse, Von Krahli teatri „Fundamentalisti“ lavastaja Marta Aliide Jakovski lavastajapreemiale esitamise. Hea tava on teatrilavastuste arvustamisel teatavasti ka see, et lavakunstikooli kursusetööde puhul ei tooda näitlejaid eraldi välja.

    Filmidega seoses on need küsimused sisuliselt läbi arutamata ja pole olnud ka ajendit. Ehkki Balti filmi- ja meediakoolis valmib igal aastal trobikond lõpu- ja muid kursusetöid, jõuab neist filmirahva ette heal juhul mõni üksik, avalikkusest rääkimata. Linastused kipuvad piirduma paari kinnise üritusega, kuigi mõnel teosel õnnestub pälvida tähelepanu tudengifestivalidel, nagu näiteks German Golubi korraliku komeedina kerkinud filmil „Mu kallid laibad“ (2020), mis tõi koju tudengifilmi Oscari. Päris leviks ei piisa sellestki, kuna huvi lühifilmide vastu kipub olema vähene.

    Sellest kõigest on kahju. Olen aastast aastasse noortefilmide festivalide raames või muul põhjusel BFMis valminud töid vaadanud ja tundub, et alatasa sünnib just seal midagi, mille võiks vabalt paigutada aasta silmapaistvamate kodumaiste filmide sekka. Lühivorm lubab katsetada. Kuna pole ka avalikkuse tähelepanust tulenevat pinget, soodustab see julget pealehakkamist, mistõttu sünnib nii kunstiliselt põnevaid lahendusi kui ka täispikkade linalugude seas täiesti puuduvais žanreis filme.

    Viimati väidetut kinnitavad värskelt BFMi XIII lennu „Kaunite kannatuste“ kassetti koondatud žanrifilmid, aga ka juba eelmisel aastal ekraanile jõudnud lühijutupõhised „Kinovellid“. Mullustest linalugudest on mõned nautinud tähelepanu ka väljaspool koolimaja seinu. Teresa Juksaare „Kuningas“ (2021) pälvis eelmise aasta „PÖFF Shortsi“ rahvusvahelise žürii preemia, välisfestivalidel on edukalt linastunud Silver Õuna särav „Talent“ (2021), Roben Östlundi „Ruudu“1 kodumaine vaste.

    Marta (Merle Talvik) filmist „Tiiu ja draakon“ kutsub „Kaunite kannatuste“ kinolinastustele mais, Tallinnas kinos Sõprus ja Tartus Elektriteatris.

    Õuna värske töö „Peegel peeglis“ on tema eelmise, satiirilise filmiga võrreldes kõvasti rohkem jalad maas, paigutudes pigem kenloachliku sotsiaalrealismi valda. Taas näeb autori tugevat vormitunnetust ja silma mõjuvate detailide peale, lisaks ka sotsiaalset närvi. Tegemist on küllap kõige valusamaga kasseti linalugude hulgas. Näidatakse ühel õhtul hargnevaid sündmusi äärelinna sotsiaalelamus, kus ema üledoosile kaotanud poiss satub parameedikute saabumise järel alkohoolikust naabrimehe korterisse. Montaaž on tihe ning käsikaamera rappuv silm otsib pidevalt hüsteerilises õhustikus fookust. Tulemuseks on vaataja desorienteeritus, mis peegeldab nii peategelasest pisipoisi (Joonas Mikk) kui ka kange kraadiga keelekastet otsiva Jura (Gert Raudsep) eri põhjustel kummuli keeratud maailmakogemist.

    Noorusele vaatamata ei ole keerulisi teemasid peljanud mitmed kasseti linalugude autorid, näiteks nii „Valge vale“ kui ka „Kahe poole vahel“ on tõukunud ajalootraagikast. Esimeses vaadatakse otse Eesti filmitegijate meelissuunda, kannatusi täis minevikku. 1947. aastal aset leidev sündmustik keerleb peamiselt ümber ülekuulamise, kui tudengineiu on sattunud üliõpilaselamu koridoris NKVD ohvitseride küüsi. Lavastaja Katariina Aule vanaema mälestustel põhinevas linaloos häirivad pilku mõned televisioonilikud kaameranurgad ja kohatine võõristav valgustus, kuid üldiselt on mõjuvalt edasi antud toonase aja kõhedus, millest ei jäänud puutumata ka tudengite elu. Tõeliseks trumbiks on siin näitlejad: peaosaline Maarja Johanna Mägi, topeltrolli sattuvat noormeest kehastav üks praegu silmapaistvamaid teatritalente Sander Roosimägi ja kohutavalt kurjakuulutav Andres Mähar ülekuulajana.

    „Kahe poole vahel“ viib vaataja märksa tinglikumasse aegruumi keset lumiseid metsi aset leidvat lahingutegevust. See pole siiski BFMis tehtud „Nimed marmortahvlil“2 tõlgendus, vaid palju poeetilisem ja eksistentsialistlikum pilt elu ja surma vahel vaakumisest. Otsapidi jõutakse teispoolsussegi. Hooandjas raha kogunud teose puhul käib küll vorm sisulisest narratiivist pika sammuga ees ja tervik mõjub mõnevõrra visandlikult, aga eks ole just vormitunnetus siin ka taotlus olnud ning tulemus tasemel tänu operaatorile Tanel Topaasiale.

    Kui „Kahe poole vahel“ paotab ukse teispoolsusse, siis kaks kasseti linalugu löövad ukse fantaasiamaailma valju raksakaga lahti. Korraliku ulmefilmi tegemine võib kõlada Eesti oludes võimatu ülesandena, kuid osutub nutikate vormilahenduste tõttu ka filmitudengile jõukohaseks ülesandeks. Seda kinnitab kosmoseavarustes algav seiklus „Tõus“, kus lapseohtu peategelanna (Leene Vugts) teeb võõral planeedil hädamaandumise.

    Lugu pakub küll rohkem küsimusi kui vastuseid ning päris koherentset maailma luua pole õnnestunud, kuid eks olegi BFMi tööde puhul tegemist ennekõike käeharjutamisega filmi kui kunstivormi võimaluste avastamiseks. Selles osas on „Tõusus“ osavalt mööda mindud kõigest, mille täiemahuline teostamine võinuks jääda eelarve taha, ning leitud nagu samades paikades filmitud maagilise pildikeelega filmi „Kuningas“ puhulgi Tallinna külje alt üles „Tähesõdade“-väärilised maastikud.

    Teresa Juksaare „Tiiu ja draakon“ on ilmselt ogaraim mitte ainult seekordseist, vaid üldse nähtud BFMi linalugudest. Täiemahuline happetripp räägib tantsuringi võõrustavast Tiiust (Tiina Tõnis), tema värviküllasesse korterisse kogunevatest külalistest ning – ilma naljata! – väljas kaost külvavast draakonist. Sõgeduspedaal surutakse seina ning kokku koloriitne tegelaste galerii, jeanpierrejeunet’likult apokalüptilis-absurdne atmosfäär ja Leedu aeroobika-VHS – pašokime!

    Kõige parem tasakaal sisu ja vormi vahel on saavutatud aga ilmselt mustvalges filmis „(Ära) vaata“. Ühe korteri piires aset leidev psühholoogiline õudukas räägib mureneva reaalsustajuga vanaprouast (Laine Mägi), kes hakkab nägema esmalt hoovil ja seejärel juba palju lähemal kurjakuulutavat sissetungijat. Mõnevõrra tuttavlikult, ent sellegipoolest mõjuvalt on ära kasutatud võte, kus erinevate žanrivahenditega loodud ärev õhustik väljendab peategelase peas laiuvat hirmutavat segadust. Aplausi väärib ka oma kõheduses laitmatult valitud lõpukaader. Nii „(Ära) vaata“ kui ka „Kinovellide“ „Vinguva jalaluu“3 leiab muide tänavuse Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali ehk HÕFFi kavast.

    Ühisnimetaja leidmine on niivõrd erinevate žanrikatsetuste ja kujunemisjärgus käekirjade puhul keeruline. Mõnevõrra iseloomulikuks võib peaaegu kõigi filmide puhul pidada raskusi mõjuva lõpplahenduse leidmisel, kuigi see on enamasti keeruline väljakutse ka kogenumatele filmitegijatele. Ükskõik kui särav on lugu või stiililahendus, tuleb toimuv kuidagi kokku sõlmida ja anda vastus vaatajal enamasti tekkivale küsimusele, mida nähtust kaasa võtta. Eks ole toimiva terviku kaudu sellele küsimusele vastamine sageli ka üks raskemaid üleminekuid lühivormilt täispika linaloo juurde. Kui aga hinnata puhtalt käsitööoskusi, julget žanrivalikut ja stiilitunnetust, jagub seda, mida oodata, nii lennu vabamas vormis valmivatesse lõputöödesse kui ka Eesti filmi tulevikku pärast seda.

    1 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

    2 2 „Nimed marmortahvlil“, Elmo Nüganen, 2002.

    3 „Vinguv jalaluu“, Katariina Aule, 2021.

  • Hea olemise soovide kontsert

    MARIE PULLERITS

    „Yokoonomatopoeemid“, autorid Riina Maidre ja Andri Luup. Esitaja Riina Maidre. Esietendus 24. I Kanuti gildi saali keldrisaalis.

    „Hangi endale telefon, millest kajab vastu vaid su enda hääl. Helista iga päev ja räägi mitmesugustest asjadest.“1 „Kuula südametukset.“2 „Püsi ühes ruumis kuu aega. Ära kõnele. Ära näe. Kuu lõpus sosista.“3

    Pakuksin lugejale arvustuse asemel võimaluse kasutada hoopis mõnd jaapani päritolu mitmeväljakunstniku Yoko Ono tegevuslikku juhist tema legendaarsest teosest „Greip“ („Grapefruit“), sest Riina Maidre ja Andri Luubi „Yokoonomatopoeemidest“ analüütiliselt kirjutada on enam-vähem sama pragmaatiline nagu jaapani zen-budistlikust mõistujutust kōan’ist puänti oodata. See-eest tasub Maidre ja Luubi teosele läheneda zen-budistliku algaja meelega ka Ono tausta ja täielikku loometeed tundmata.

    Austusavaldus ja kaaskunstnike tervitusviibe jaapani kõrgelt hinnatud multimeediakunstnikule esietendus kuu enne veebruarilõpu sündmusi Ida-Euroopas. Seda märgilisemalt mõjub lavastuse tähendus- ja kogemusväli nüüd, kuivõrd Ono on olnud (John Lennoni sõnutsi „maailma kõige kuulsama tundmatu kunstnikuna“) peale muusiku, tegevuskunstniku ja popkultuuri suurkuju ka ühiskonnakriitiline rahusõnumi levitaja.

    Luup ja Maidre on vaadelnud, uurinud, intuitiivselt aimanud ja katsetanud Ono loomingulisi ja tunnetuslikke põhimõtteid. Tulemuseks on kaemuslikku, rahulikku ja sõbralikult humoorikat olemisruumi pakkuv kontsert-installatsioon-näitus. Maidre astub üles etendaja kui iseendana, püüdmata Onot jäljendada või temaks kehastuda. „Yokoonomatopoeemid“ punub ühendavaid sildu Ono loominguga, ent ei refereeri seda ega eelda ka tema kunstnikutee süvitsi tundmist. Samal põhjusel teos justkui ei vajagi suuremat dramaturgilist komponeerimist ja läbilavastamist, vaid näiliselt justkui vabalt valitud eriilmeliste kildude mängulist vaatlemist.

    Aprillis andis Riina Maidre lavastusega „Yokoonomatopoeemid“ võõrusetendusi tARTu poes.

    Praeguste sündmuste valguses on ometi raske Ono kujunemisteest mööda vaadata adumaks „Yokoonomatopoeemide“ kunstilise sõnumi kõnekust. Teise maailmasõja ajal koos perega kodutuse, paguluse ja näljaga silmitsi seisnud Ono on rõhutanud oma elus kunsti rolli toimetulekuvahendina. Sõjakoldest põgenemise ajal vendadega taevasse vaadates külluslikust toidust fantaseerimine oli viis vaigistada kehalist nälga, tühjusesse karjumine ja selle mõttes visualiseerimine vahend emotsioonidega toime tulla. „Me vajasime neid rituaale oma terve mõistuse ja meele säilitamiseks,“4 on kunstnik ise tagasi vaadanud.

    Enese toimetulekurituaalidest kandis Ono väikesed tegevusjuhised avalikkusele hiljem oma loomingusse. Ono pühendumine läänemaailmas laineid löövatele enesehoolemeetoditele lõi tema kunstikarjääri vundamendi ja pani aluse tegevuslikule, protsessi järgivale kunstivormile.

    Maidre ja Luubi lavastus on suuresti ammutanud inspiratsiooni Ono žanrilt määratlematust muusika- ja heliloomingust, visuaalsest kunstist ning 1964. aastal ilmunud varase kontseptuaalse kunsti alusteosest „Greip“. Teksti- ja pildikogumik kujutab endast tegevuslike partituuride juhiseid, mida lugeja võib sõna-sõnalt või oma kujutluses ellu viia (mõned elegantsed näited leiab arvustuse algusest).

    Sellesarnaseid rituaale nii iseenesele kui ka publikut kaasavalt viib „Yokoonomatopoeemides“ ellu ka Maidre. Läbiv tegevus on jaapani zen-budistlike kōan’e meenutavate lugude vestmine. Need ei allu ratsionaalsele loogikale, vaid vajavad eelhäälestuseta, kõike lubavat algaja meelt. Ono on jätnud voli kogu oma loomepärandit vabalt kasutada ning loobunud igasugusest ainulisest autoriõigusest. Selles avaldub ja peegeldub nii tema loomingu kui ka „Yokoonomatopoeemide“ kõigelubavus.

    Budistlikus ilmavaates on iga asi oma olemuselt eimiski, sest võib olla mis iganes. Kuni mis tahes asi pole konkreetse rakendusega, on see eimiski. Maidre vestetud lood (nii narratiivsed kui ka muusikalised) algavad eikusagilt ja suubuvad eikusagile ning nende läbiv kontseptsioon ongi protsessikeskne mõte ja tunnetus. Kui oodata lugude puänti, võib seda ootama jäädagi ja pettuda. Seda ootamata saab aga narratiivi(tuse)s täielikult kohal olla.

    Maidre sõnalisi ja muusikalisi lühietteasteid võib mõista absurdi­žestidena, aga ka miniatuurse hoolemeetodina, mille elluviimise vahendiks on kunst ja mille eetiline kaal on humoorikusest hoolimata tõsine. Ei ole kerge sõrm peale panna, kas „Yokoonomato­poeemides“ mõjuvad rahu toovalt eelkõige tegevused, nende sõnum, intiimne näituse­saaliruum Ono loomingule viita­vate graafiliste tekstilehtede ja Maidre koolieas toimunud Jaapani-reisi mälestus­meenetega, Ono-Maidre remiksitud muusika või Maidre absoluutselt kohalolev isiksus.

    Ono kunstnikuvisiooni tuum on idee sõnumist kui meediumist. Sama kommunikatsioonistrateegiat järgib „Yokoonomatopoeemid“, ehkki „strateegia“ on selleks liialt jäik mõiste. Mõneti sobib seda ilmestama ütlus: „Ära võta enda ümber toimuvat liiga tõsiselt. Aga seda, et sa seda liiga tõsiselt ei võta, tasub tõsiselt võtta.“ Ono looming ja ka „Yokoonomatpooeemid“ on olemuselt peaaegu antipraktilised ja just seeläbi tugevama sisendusjõuga.

    Japanoloog Alari Allik kirjeldas 18. märtsi etendusele järgnenud vestluses seda lapseliku askeldamisrõõmuna, milles avastamise kaudu valgub üle inimese tema loov identiteet. Maidre oma etendajarollis lubab sellel loovusel jõuda publikuni, ehkki tegevusse inimesi ei kaasata. Jagatud ruum on aga ühine ning äratab lootusrikka äratundmise, et mis tahes oludes saame end vahetult puudutavat füüsilist ja sotsiaalset ruumi mingil määral ise kujundada.

    Jaapani kōan’i olemuseks on mõistatus. Selles ivas lubab ka „Yokoonomatopoeemid“ end avada. See on füüsiline, heliline ja kogemuslik ruum, kus ilma ootusteta isiklikus ja intiimses õhkkonnas lubatakse olla, tajuda, kogeda ja antakse mõtteruumi. 50minutiline õhtu on ühtaegu kontsert, etendus, stand-up, pihtimus, näitus ja kollektiivse fantaseerimise ruum. Kultuurikoodid, kunstilised viited ja loogika on juba eos segi paisatud ja teinekord ennast tühistavadki, ning see mõistatus teeb „Yokoonomatopoeemid“ intrigeerivalt võluvaks.

    „Isegi üks telefoninumber muutub ilusamaks, kui kõik siin ruumis viibivad 17 inimest selle peale samaaegselt mõtlevad,“ leiab Maidre selles hea olemise soovide kontserdis. Seegi pakub lootust ja rahutunnet.

    1 Yoko Ono, Echo telephone piece (1964).

    2 Yoko Ono, Beat piece (1963).

    3 Yoko Ono, Room piece III (1963).

    4 Midori Yoshimoto, Into Performance. Japanese Women Artists in New York. Rutgers University Press, 2005, lk 79.

  • Els Roode 23. VII 1934 – 22. IV 2022

    Meie seast on lahkunud õpetaja ja särav eeskuju, hea sõber ja kolleeg, eesti kromaatilise kandle koolkonna rajaja ja paljude kandlemängijate „ema“ Els Roode.

    Els Roode sündis ja alustas kooliteed Tallinnas. Kõigepealt mängis ta klaverit, ent juhuse tahtel astus ta peagi vast­avatud kandleklassi Tallinna Lastemuusika­koolis, kus teda õpetas Eesti esimene kandleõpetaja Eik Toivi. 1955. aastal lõpetas Els Roode kandleerialal Tallinna Muusika­kooli (praegu Georg Otsa nimeline Muusikakool) ning 1960. aastal Läti Riikliku Konservatooriumi Tamāra Vainovska klassis.

    Riiast naastes alustas ta tööd pedagoogina ja pani Eestis aluse professionaalsele kandleõpetusele. Peaaegu 50 aastat õpetas ta kannelt Tallinna Lastemuusikakoolis, hiljem ka Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Elsu südame- ja elutöö oli kromaatilise kandle populariseerimine, selle seadmine teiste klassikaliste instrumentidega võrdsele kohale, kandleõpetuse ja -mängu taseme tõstmine ning uue repertuaariotsimine. Tänu tema järjepidevusele avati 2002. aastal kandleklass Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Paljud praegused kandlemängijad on tema õpilased.

    Els Roode algatas 1990. aastal rahvus­vaheliste kandlepäevade traditsiooni, mis kestab praegugi. Festival toob kokku kandlemängijaid nii kodumaalt kui ka piiri tagant.

    Aktiivse ja tegusa elustiiliga muusikuna mängis Els Roode Eesti Raadio rahvamuusikaansamblis ja üle paarikümne aasta ansamblis Vikerlased. Neljal korral oli ta koolinoorte ja üldtantsupidude muusika üldjuht. Ta esines kandlesolistina Prantsusmaal, Suurbritannias, Indias, Luksemburgis ja Kanadas. Els Roode asutas rahvamuusikaansambli Kaasike ja oli selle pikaajaline juhendaja. Samuti lõi ta 1975. aastal kandleansambli Kukulind ja oli kolm aastakümmet selle dirigent. Tänu tema organiseerimisvõimele ja täpsusele said kukulinnud juba enne raudse eesriide langemist reisida ka läände.

    Els Roode oli ideaalilähedane pedagoog, kes oma distsipliini ja inspiratsiooniga pani ka kõige suuremad väänikud kannelt mängima ja muusikat armastama. Teisalt õpetas ta oma tundides elus läbilöömiseks vajalikku: täpsust ja korrektsust, oskusi ja hoiakuid kõike alustatut lõpetada, vastutustunnet ning ühtehoidmise vaimu. Kuigi viimastel aastatel oli Els aktiivsest õpetamis- ja juhendamistööst tagasi tõmbunud, jäi ta südames ja tegudes kromaatilise kandlega seotuks – elas kaasa kanneldajate rõõmudele ja muredele ning oli paljudel kontsertidel publiku hulgas.

    Jääme Elsu mäletama alati opti­mistliku, teotahtelise, energilise ja innus­tavana. Oleme mõtetes tema perega.

    Els Roode saadetakse ära laupäeval, 30. IV kell 12 Nõmme Lunastaja kirikus.

    Kukulind

    Eesti Kandleliit

    Tallinna Muusikakool

    Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool

    Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

    Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus

    Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts

Sirp