Toeta

gender-fluid ehk ujuv sugu

  • Oppenheimeri maailmalõpp

    ALARI PURJU

    Esimese aatomipommi plahvatusega sai selgeks, et tehnoloogia areng on teinud võimalikuks inimkonna hävitamise. Maailmalõppu on oodatud ja hirmu tuntud muidugi alati, kuid peamiselt haiguste ja usufanatismiga seonduvalt. Tänapäeval on maailmalõpu võimalikkuse hindamine omaette teadusharu. Näiteks refereeritakse1 Economistis uurimisrühma aruannet2, kus on hinnatud mitmesuguste katastroofide võimalikkust selle aastasaja lõpuni. Uurimus põhineb suure hulga ekspertide küsitlemisel ja rühmatööl. Suures plaanis jagunevad eksperdid kaheks: valdkonnaspetsialistid (tuumasõda, biorelvad, tehisintellekt ja liikide väljasuremine) ning nn superennustajad, kes kasutavad üldist meetodit väga erinevate sündmuste ennustamisel, alates valimistulemustest kuni üksikute sõdade puhkemiseni. „Katastroofina“ on määratletud sündmus, mille puhul hävib 10% inimkonnast ehk 800 miljonit inimest (Teises maailmasõjas hukkus hinnanguliselt 3% maailma rahvastikust, mis oli tollal ligikaudu kaks miljardit inimest). Valdkonna spetsialistid olid skeptilisemad kui superennustajad, aga mõlemad pidasid kõige suuremaks katastroofi ja ka inimliigi väljasuremise põhjuseks tehisintellekti, millele järgnesid tuumarelvad, inimese loodud patogeenid ja looduslikud patogeenid ning väljastpoolt inimkonda lähtuvad ohud. Tehisintellekti osakaalu tegi suureks selle käsitlemine nii omaette jõuna (inimesi tapvad relvastatud robotid) kui ka teisi jõude võimendava mõjutegurina. Viimane tähendab teatud olukordades mingite teiste relvade (nagu tuuma­arsenal) käivitamist tehisintellekti poolt, kuna tehisintellekt haldab relvasüsteeme.

    Katastroofide võimalikkus ja kujunemistee on ainult üks seda liiki uuringute objekt. Nende võimalikkus ei sõltu ainult sellest, kui suureks ja võimsaks kujuneb tehnoloogia, vaid ka inimese reageerimisest ohule. Sellistel uuringutel on tegelikult kolm osa: varaste ohusignaalide tuvastamine mürarikkas keskkonnas, poliitikutele ja teistele otsustajatele arusaadavate ja selgete indikaatorite väljatöötamine, et nad oskaksid ohte hinnata, ning teabe jagamine asjatundlike valikute tegemiseks igas teadmiste loomise tsükli osas. Üldine eesmärk on saada tuge toimimiseks maailmas, kus suur hulk luikesid on hallikasmustad.3 Teise maailmasõja ajal oli J. Robert Oppenheimeri juhitud aatomipommi loomise projekt üks esimesi selliseid üritusi, kus põimusid võimas tehnoloogia (pommi tehno­loogia oli teoreetiliselt täpselt kirjeldatud, aga selle tegelik mõjuvõim selgus ikkagi katse käigus), selle mõju sõjalisele operatsioonile ning poliitika kujundamisele. 1945. aastal arutleti Oppenheimeri juhitud uurimisrühmas enne katset plahvatuse atmosfääris edasi kandumise ulatuse üle. Kas puhkev tuletorm on kohaliku mõjuga, haarab kogu New Mexico osariigi või ilmaruumi? Füüsik Hans Bethe oli siiski välja arvutanud, et maailmalõpp on selle katse tingimustel peaaegu võimatu.

    Raamat

    Film „Oppenheimer“4 põhineb Kai Birdi ja Martin J. Sherwini raamatul „Ameerika Prometheus. J. Robert Oppenheimeri triumf ja tragöödia“5. Ajalooprofessor Sherwin allkirjastas lepingu kirjastusega Knopf 1980. aastal. Raamatu kirjutamine kujunes autoritele väljakutseks: see nõudis ulatuslikku tööd arhiivides ning sadade inimeste intervjueerimist. Aastaks 1999 oli kogunenud ligikaudu 50 000 lehekülge materjali, aga raamatust polnud veel jälgegi. Sel aastal õnnestus Sherwinil aga projekti kaasata vähese rakendatusega ajakirjanik Kai Bird, kellel polnud doktorikraadi puudumise tõttu võimalik ülikoolides tenuurilepinguni jõuda, aga kes oli ta lähedaste arvates kõigiks muudeks ülesanneteks liiga pädev. Bird istus maha ja asus kirjutama, Sherwin täiendas ja uuris vajaduse korral lisaks. Viieaastase koostöö järel oli 721 leheküljega raamat valmis – jäänud oli panna veel pealkiri. Autorite arvates võinuks see olla „Oppie“, aga kirjastus pani sellele veto. Lõpuks mõtles raamatu pealkirja välja Birdi Maailmapangas töötanud abikaasa Susan Goldmark, kes oli perekonda kirjutamise ajal ka ülal pidanud. Kui raamat 2005. aastal lõpuks ilmus, kujunes sellest bestseller. Autoritele anti Pulitzeri auhind parima eluloo eest, ajaleht Boston Globe kirjutas, et „see raamat seisab pommiprojektist ja Oppenheimerist kirjutatud raamatu­mägede keskel nagu Everest ning sellega võrdset või sellest paremat pole võimalik kirjutada“6.

    Kui autorid said 2021. aasta septembris teada, et Christopher Nolan kavatseb raamatu põhjal filmi teha, oli Sherwin vähki suremas. Kai Bird ja tema abikaasa Susan Goldmark suhtlesid Nolaniga ja hajutasid Sherwini kahtlusi, kas Hollywoodis saab üldse niisuguse filmi lavastada. Sherwin lahkuski sama aasta oktoobris. Bird on hiljem väljendanud arvamust, et Sherwin oleks filmiga rahul olnud. Filmi valmimise ootuses kasvas järsult ka raamatu müük.

    Film

    J. Robert Oppenheimeri isik ja tema elu (1904–1967) on iga biograafia suurepärane aines. Ta oli draamatikasse kalduv tuntud intellektuaal, kes juhtis New Mexico osariigi kõrbeasulas Los Alamoses ülisalajast laboratooriumi, kus teoreetiliselt võimalikust aatomipommist sai väga lühikese ajaga kohutav relv. Sõjajärgsel tuumarelvaajastul oli ta kui filosoofist kuningas: ta oli avalikult vastu vesinikupommi loomisele ning temast sai nii ameeriklaste tehnoloogilise geniaalsuse kui ka südametunnistuse sümbol.7 1947. aastal määrati ta Princetoni süvauuringute instituudi direktoriks ja sellega sai temast muuhulgas Albert Einsteini ülemus. Oppenheimeri pilt on olnud ajakirjade Time ja Life esiküljel.

    Senaator Joseph R. McCarthy ajal, 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses, oli Oppenheimer hea sihtmärk neile, kes jahtisid kommunismi vastu sümpaatiat tundnud inimesi, korraldasid nende ülekuulamisi erikomisjonides ning kõrvaldasid neid ametikohtadelt ning avalikust elust. Oppenheimer ei jõudnud küll kunagi ühegi sellise komisjoni ette, aga temalt võeti riigisaladusega seotud valdkonnas töötamise õigus. See protseduur on fookuspunktiks Sherwini ja Birdi raamatus, kus sündmuste ajaline järgnevus on lineaarne, stsenarist ja režissöör Nolan on aga kogu filmi üles ehitanud sellest protseduurist lähtuvalt.

    Nolan on Oppenheimeri filmi stsenaariumi kirjutades järginud truult Birdi ja Sherwini raamatu teksti. Filmi tiheda sündmustiku tõttu tekib sageli küsimus, kuivõrd on üldse võimalik asjade käiku jälgida, kui pole raamatut lugenud. Nagu öeldud, keerleb lugu protseduuri ümber, mis algas Ameerika Ühendriikide aatomienergia komisjoni Oppenheimerile enne 1953. aasta jõule saadetud kirjaga, kus seisab, et tema tausta ja poliitiliste eelistuste uus uurimine on viinud selleni, et teda peetakse julgeolekuriskiks. Talle esitati 34 süüdistust, millele ta pidi vastama ja need ka ümber lükkama. Mõned on veidrad, näiteks „kanti ette, et 1940. aastal olite te organisatsiooni Hiina Rahva Sõbrad sponsorite nimekirjas“, teised poliitilised, nagu „1949. aasta sügisel ja sellele järgnenud ajal olite te kindlalt vastu vesinikupommi arendamisele. Selgitage“.8 Filmi pealiiniks ongi komisjoni järjestikused istungid, tunnistajate ülekuulamised ja Oppenheimeri ütlused. Kuulamistel esile tulnud tunnistusi on illustreeritud tagasivaadetega Oppenheimeri eluseikadele.

    Pärast protsessi lõppemist, kui kolmest komisjoni liikmest oli kaks hääletanud riigisaladusele juurdepääsu loa Oppenheimerile väljastamata jätmise poolt, jäi ta ikkagi Princetoni süvauuringute instituudi direktoriks, kuid sellega lõppes tema karjäär tuumafüüsikuna. Ta rajas perekonnale elamise Bahamale ja veetis palju aega merel purjetades. Ta suri 63aastaselt kõrivähki. Tema abikaasagi ei elanud eriti vanaks, põhjuseks ehk ka alkoholi liigtarvitamine. Üks ta lastest tegi enesetapu.

    Filmis on dramaatiline hetk, kui rahulolematu ja närviline Oppenheimer, keda ei lubata saamatuse tõttu Cambridge’i ülikooli laboratooriumis kuulsa välismaise teadlase (Niels Bohr, keda mängib Kenneth Branagh) loengule, jätab oma doktoritöö juhendaja lauale tsüaankaaliumiga mürgitatud õuna. Õun jätab filmis tapatöö tegemata, kuna võõrast eset märgatakse. Nolan on seda episoodi kõvasti ekspluateerinud: vihjatakse paradiisi süütule Aadamale jne. Raamatus kinnitatakse, et lugu leidis tõesti aset, sellest on vähemalt kolm versiooni ning igal juhul tuli asi ilmsiks. New Yorgist sõitsid kohale Oppenheimeri rikkad vanemad, kes asja kinni mätsisid. Tehingu üheks koostisosaks olid Oppenheimerile kohustuslikud psühhoanalüüsiseansid. Oppenheimer jätkas õpinguid Saksamaal Göttingeni ülikoolis, kus kaitses 1927. aastal doktorikraadi. Paljud tema hilisemad kolleegid USAs olid samuti kaitsnud doktorikraadi Saksamaa ülikoolides. Miks? Sellepärast, et 1930. aastate keskpaigani oli Saksamaa maailma juhtiv teadusriik, näiteks olid Saksa teadlased selleks ajaks saanud rohkem Nobeli teaduspreemiaid kui USA ja Suurbritannia omad kokku. Teise maailmasõja puhkemise ajaks olid paljud, ennekõike juudi rahvusest teadlased Saksamaalt põgenenud. Saksa teaduspotentsiaal oli aga endiselt tugev ja Ameerikas tegutsenud füüsikud nägid tuumapommiprojektis võidujooksu Saksamaa projektidega (Winston Churchilli Teise maailmasõja aegse valitsuse kaitseministeeriumi asekantsler Sir Ian Jacobs on selle kohta öelnud, et liitlased võitsid Teise maailmasõja, sest nende Saksa teadlased olid paremad kui Saksamaa saksa teadlased).9

    Väidetav vasakpoolne sümpaatia on samuti osalt sellega selgitatav. Juutide saatuse kohta Saksamaal oli üksjagu teavet, osal teadlastest oli isiklik vaenamise kogemus. USA suur majanduslangus oli samuti sundinud mõtlema teistsuguse majanduse ja ühiskonnakorralduse üle. Ameerika kommunistlik partei oli 1930. aastatel üllatavalt populaarne, ka Oppenheimeri vend Frank oli selle liige. Oppenheimeri abikaasa Kitty esimene mees sõdis Hispaania kodusõjas vabariigi poolel ning sai seal surma. Muidugi kasutasid venelased neid seoseid ära. Oppenheimeri rühmas oli vähemalt kaks spiooni, kes teavet edastasid, kusjuures raamatu autorite sõnul üksteise olemasolust teadmata. Arhiivi avanemine on aga Oppenheimerilt endalt kahtluse varju kõrvaldanud: 1963. aastal anti talle rehabiliteerimise märgiks Enrico Fermi auhind, 2022. aastal aga tühistas Ameerika Ühendriikide Föderaalvalitsus komisjoni 1954. aastal tehtud otsuse.

    „Oppenheimeri“ lavastaja Christopher Nolan peab J. Robert Oppenheimerit „kõige olulisemaks kunagi elanud inimeseks“, kuna too muutis maailma kõige olulisemal mõeldaval viisil – andis meile võime end hävitada. Pildil filmi-Oppenheimer Cillian Murphy.     Kaader filmist

    Nolan

    Christopher Nolani, Inglismaal üles kasvanud režissööri isa oli Londonis reklaamifirma loovdirektor ning ameeriklannast ema õpetaja. Nolanil on korralik kõrgharidus, ta on lõpetanud Londoni ülikooli kolledži inglise kirjanduse alal. Tänapäeval elab ta Ameerika Ühendriikides Los Angeleses, eelmisteks filmideks enne „Oppenheimerit“ „Tenet“ (2020), „Dunkirk“ (2017) ja „Tähtedevaheline“10. „Oppenheimeris“ mängivad suurepärased näitlejad Cillian Murphy, Emily Blunt, Matt Damon, Robert Downey jr, Florence Pugh ja Kenneth Branagh. Filmi visuaalne keel on võimas, näitlejatööd meeldejäävad. Usutluses ajalehele Financial Times on Nolan väitnud, et tegi Oppenheimerist filmi, sest tema arvates on tegemist „kõige olulisema kunagi elanud inimesega“. See väide on tekitanud kõvasti vastukaja, aga Nolan õigustab end asjaoluga, et Oppenheimer muutis maailma kõige olulisemal mõeldaval viisil – andis meile võime end hävitada.11 Nolani tõlgenduses on film lavastatud nii, nagu oleks sündmusi näinud Oppenheimer ise, ning üks võtmekohti on näidata ekraanivõimaluste piires, kuidas jõutakse pommi valmimisega kaasnevast triumfist täieliku alanduseni. Ülemineku toob kaasa Oppenheimeri ametialase positsiooni tühistamine, aga ka ülekuulamise ja tunnistajate ütluste taustal avanenud piinlikud eraelu üksikasjad. Nolan väidab Financial Timesi intervjuus, et tegemist on tänapäevalgi aktuaalse hoiatuslooga, mille üks sihtmärk on tehisintellektiga seonduv. Tehisintellekti ekspertide sõnul on selles valdkonnas jõutud Oppenheimeri sündroomini. Oppenheimer kutsus üles kehtestama rahvusvaheliselt relvastuse üle kontrolli, millele riigid olid vastu suveräänsuse kaotamise hirmus, aga mis sai siiski teatud ulatuses teoks. Tehisintellekti puhul on päevakorral täpselt samad küsimused.

    Epiloog

    „Oppenheimeri“ ekraanile jõudmise järel küsiti teadlastelt, kuivõrd usutavad on kujutatud sündmused.12 Teadlased on „Oppenheimerit“ vaadanud ja väitnud, et see on ülev, intensiivne ja veenev, aga üksikasjades mitte alati korrektne. Filmis esitatud esimese aatomipommi plahvatuse puhul puuduvad violetsed lained, samuti peaks valguskiirusel levivale välgusähvatusele järgnema kuuma õhu puhang samal viisil, nagu välgule järgneb heli. Filmis aga ei paista keegi vältimatule kuuma õhu voole reageerivat. Teadlastele paistab ka, et on alahinnatud radioaktiivse kiirguse mõju. Paljud on väitnud, et filmis on mahendatud tuumapommi plahvatusega kaasnevat õudust.13

    Poliitikateadlaste poolelt on peetud kõige häirivamaks Valge maja ovaalsaalis president Trumani juures toimunud episoodi, kus viimast naeruvääristatakse, kuna too ei häälda õigesti sõna „Nagasaki“ ja ilmutab naiivsust teljeriikide eduvõimaluste suhtes.14 Tegelikult langetas Ameerika Ühendriikide 33. president Harry Truman (1884–1972) otsuse masinavärgi käivitamise kohta. Truman oli demokraatlikku parteisse kuuluv Missouri osariigi senaator, kellest sai 1944. aastal kolmandaks ametiajaks presidendiks valitud Franklin D. Roosevelti asepresident. Pärast Roosevelti surma 1945. aasta aprillis sai Trumanist president aastateks 1945–1953. Tema sõnastas 1947. aastal paljude ameeriklaste soovitud isolatsionismile vastanduva Trumani doktriini, mille kohaselt USA osutab poliitilist, sõjalist ja majanduslikku abi kõigile demokraatlikele riikidele, keda ähvardavad sisemised ja välised autokraatlikud jõud. Trumani doktriinil põhines nii 1948. aastal Euroopa ülesehitamiseks käivitatud Marshalli plaan, aastatel 1947–1948 toiminud Berliini õhusild, kui Nõukogude Liit katkestas juurdepääsu Lääne-Berliinile, ning lõpuks ka NATO loomine 1949. aastal. Truman viis 1950. aastal ameeriklased ka Korea sõtta, kui Põhja-Korea väed olid üle Lõuna-Korea piiri tunginud. Aga … lõpuks on „Oppenheimer“ vaid film, mis on saanud palju auhindu.

    1 Superforecasting the apocalypse. Bringing down the curtain. – Economist 15. VI 2023, lk 63-64.

    2 E. Karger, P. Atanasov, P. Tetlock, Improving Judgements of Existential Risk: Better Forecasts, Questions, Explanations, Politics, 2022, lk 51. https://ssrn.com/abstract=4001628.

    3 Nassim Nicolas Taleb, The Black Swan, Penguin Books, 2007.

    4 „Oppenheimer“, Christopher Nolan, 2023.

    5 Kai Bird, Martin. J. Sherwin, American Prometheus. The Triumph and Tragedy of J. Robert Oppenheimer, Alfred Knopf, New York 2005.

    6 Andy Kifer, Behind Oppenheimer, a Prizewinning Biography 25 years in the Making. – New York Times 10. VI 2023.

    7 J. Robert Oppenheimer, Atom and Void. Essays on Science and Community. Princeton University Press, Princeton 1989. (Koondab varasemaid kirjutisi.)

    8 Op. cit. p. IX.

    9 Peter Watson, The German Genius. Europe´s Third Renaissance, the Second Scientific Revolution and the Twentieth Century. HarperCollins Publishers, New York 2010.

    10 „Interstellar“, Christopher Nolan, 2014.

    11 Christopher Grimes, Director Christopher Nolan: Oppenheimer is absolutely a cautionary tale. – Financial Times 1. I 2023.

    12 Tory Shepard, Where is the „violet hues“ and „bath of heat“? Australian scientists review what Oppenheimer gets wrong. – The Guardian 27. VII 2023.

    13 Rachel Hall, Anti-nuclear groups welcome Oppenheimer film but say it fails to depict true horror. – The Guardian 21. VI 2023.

    14 Janar Ganesh, Oppenheimer is a great film about the wrong man. – Financial Times 27. VII 2023.

  • Hauaröövlite jälil

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Kui Alba Rohrwacher on üks tunnustatumaid oma põlvkonna itaalia näitlejaid, siis tema õele Alice Rohrwacherile võib omistada sama tiitli filmilavastajate hulgas. Ta on oma filmides loonud väga omapärase maailma, kus segunevad maalähedus ja rustikaalne lihtsus, maagiline realism ja folkloor. Rohrwacheri filmid on helged ka siis, kui minnakse traagiliste sündmuste keskele.

    Oma viimases filmis „Kimäär“1 sukeldub ta tombaroli’de ehk hauaröövlite maailma, kelle elukutseks on välja otsida ja tühjaks teha vanu aarde- ja hauakambreid, et sealt saadud vara hiljem maha müüa.

    Tombaroli on üks ilusamaid sõnu, mida ma tean. Mida see termin teile tähendab ja kuidas hauaröövlite teema teie filmi tuli?

    Mäletan oma lapse- ja nooruspõlvest, et see tegevus oli minu kodukandis väga tavaline, vist ka kogu Lõuna-Itaalias. Mehed käisid öö varjus haudu lahti kaevamas ja olid väga uhked esemete üle, mida neil oli õnnestunud leida ja pihta panna. Mulle ei avaldanud selle öise sebimise juures muljet mitte see, et nad tegelesid millegi ebaseaduslikuga, vaid see, et samadel meestel, kes päeval ringi kõndisid ja keda ma baarides nägin, ei olnud mingit probleemi minna öösel paikadesse, mida peeti pühaks, ja hauad lahti teha. See mõte häiris mind väga. Hakkasin mõtlema, et millal varastatakse midagi sellist, mida peetakse pühaks. Siis, kui enam ei usuta esemete ja paikade pühadusse. Kui ei usuta, et need esemed peavad jääma nähtamatuks, sest on maa alla maetud. Ja see on ühe põlvkonna, minu vanemate põlvkonna, pühadusest loobunute draama. Nemad panid jällegi aluse meie põlvkonnale – inimestele, kes otsustasid, et oleme erinevad, uutmoodi inimesed, kes saavad elada ilma minevikuta.

    Alice Rohrwacher: „Millal varastatakse midagi sellist, mida peetakse pühaks? Siis, kui enam ei usuta esemete ja paikade pühadusse“      A-One Films

    „Kimäär“ räägib ilmselt ka omandist. Põhiseltskond eesotsas tüdruk Italiaga elab mahajäetud raudteejaamas, mis justkui ei kuulu kellelegi.

    Jah, omanditeema on loomulikult ka üks keskseid „Kimääri“ teemasid, sest vara võib kuuluda kõigile või mitte kellelegi – kuuluda elavate või surnute riiki. Tombaroli’sid huvitab varanduse krabamine, enda omaks kuulutamine ja maha müümine. Italia aga tegutseb vastupidi, tema eesmärk on anda kasutule uus elu, leida sellele uus kasutusviis. Nii et mõlemad annavad esemetele uue elu, aga erineval moel.

    Te olete nüüd oma mitmes viimases filmis kõnetanud mineviku teemat ja küsinud, mida minevikuga teha. Kas olete vastuse leidnud?

    Jah, järgmise filmi teemaks on, mida peale hakata tulevikuga. (Naerab.) Mina ei oska vastuseid anda, aga film võib esitada küsimusi. Mind ajab mu kodumaa juures tõesti närvi see, et minevikku kas ülistatakse või hävitatakse. Pannakse pjedestaalile või tallatakse jalge alla ja mitte kunagi ei käsitleta seda normaalselt, tasakaalukalt.

    Mis puudutab rüüstamist ja korruptsiooni, siis pole raske näha seost tänapäeva Itaaliaga. Kas soovisite selle seose välja tuua?

    Jah, loomulikult. Oli õige ehmatav, et kui otsisime võttepaiku, tuli ilmsiks, et Torino lähedal rannikul oli söekaevandus rajatud otse iidsele pühapaigale, kus olid Vana-Rooma mosaiigid. See on vaid üks näide, mida olen filmis ka kujutanud. Me nimetame tombaroli’sid hävitajateks ja kurjategijateks, aga kes on siin tegelikud kurjategijad? See põletav teema on tänapäeval väga ajakohane. Tombaroli ei saa aru, et ta on vaid tööriist. Nad kujutavad ette, et on Indiana Jonesid kadunud laeka jälil, aga on tegelikult vaid teenrid, kes pakuvad teenust sügava korruptsiooni masinavärgile, mida kõrgetelt kohtadelt juhivad mõjuvõimsad inimesed.

    Te võtsite sellesse kohaliku teemaga filmi mängima rahvusvahelised staarid Josh O’Connori ja Isabella Rossellini. Kuidas nendega läks? Kas nad õigustasid ootusi?

    Selle üle peaks vahest publik otsustama. (Naerab.) Olin juba kaua tahtnud Isabella Rosselliniga koos töötada. Ta on suurepärane näitleja, keda olen alati imetlenud. Tal on olnud väga kirju, kogemusrohke elu, aga ta ei salga midagi maha. Ja sellele filmile sobivalt on ta elav näide harmooniast minevikuga. Ta pärineb perekonnast, kus mõlemad vanemad on tõelised filmikunsti gigandid (režissöör Roberto Rossellini ja näitleja Ingrid Bergman – toim), aga ta pole sellest alla surutud ega ka sisse võetud. Ta on tõesti üks tervemõistuslik, kaunis, intelligentne ja geniaalne naine.

    Arthuri rolli pidin esimesena ära kinnitama ja see oli nagu saatus, sest olin selle osa kirjutanud märksa vanemale ja kogenumale mehele. Ta pidi olema võõras välismaalane ingliskeelsest keeleruumist, sest nii laialt räägitav keel avab filmile ka rohkem uksi. Ma ei olnud leidnud sobivat osatäitjat, aga Josh kirjutas mulle kirja, kuna oli näinud „Õnnelikku Lazzarot“2 ja tahtis minuga kohtuda. Saime kokku, ma nägin temas midagi oma tegelaskujust ning küsisin, kas ta soovib seda rolli. Pärast nõustumist kirjutasin osa tema jaoks ümber.

    Kas kunstnikutöö oli keeruline? Hauakambrid ja muinasesemed näevad väga ehedad välja.

    Väga keeruline. Kõige raskem oli luua jumalanna kuju, sest praegu pole jumalate aeg ja skulptuur kunstiliigina liigub abstraktsema poole. Abstraktsusest võib otsida sakraalsust või realismi, aga meil oli vaja minevikujumalannat V sajandist enne Kristust. Tol ajal osati sakraalne realistlikuga ühendada, tänapäeval on seda raske selgitada. Nemad lõid jumala kuju väga figuratiivsena, aga need lahendused, mis meile algul pakuti, olid kas liiga abstraktsed või liiga realistlikud.

    Kaalusime mõne kuju kopeerimist, aga minu arvates ei olnud see õige lahendus. Siis külastasin üht väga prominentset etruskoloogi Giuseppe Maria della Finat, et kujust rääkida ning ta tunnistas üles, et tegelikult ei tea me etruskidest mitte midagi. Tuleb ise leiutada. See, mida me nende kultuurist kogenud oleme, on nii eriline, et sama hästi võiks midagi väga veidrat välja mõelda ja see võibki etruskide kultuurile lähedane lahendus olla. Miks mitte?

    Tahtsime kujutada naisefiguuri, nii et palusime lõpuks abi lasteraamatute illustraatorilt Fabian Negrinilt, kes tegi ka filmi plakati. Palusime tal meile üks jumalanna joonistada.

    Kõik muu on Tarquinia meistrite tööde hoolikas koopia.

     

    Kus jumalanna nüüd on?

    Kui filmiga hästi läheb, pakun seda Bologna kinemateegile (filmiarhiiv Cineteca di Bologna – toim). Kui film on katastroof, siis lükkan kraanikausi alla.

    Nagu „Õpilastes“3, on ka „Kimääris“ kesksel kohal muusika, millega koos lugu lahti rullub. Miks te otsustasite kasutada trubaduuri?

    Tahtsin distantseerida end peategelasest. Tavaliselt soovitakse vastupidist, aga mind teeb närviliseks, kui olen oma tegelasele liiga lähedal. Hakkasin mõtlema, kuidas antiikmütoloogia, näiteks „Homerose“ puhul, võidi talitada. Homeros võis oma teose ka lauldes ette kanda. Võtsin ühendust filmi lauljaga ja palusin tal laulda neid osi, kus samastumine peategelasega oleks võinud liiga läägelt välja kukkuda. On filme, kus on väga ilus peategelasega samastuda ja ma ei ütle, et sellised filmid on halvemad. Sisimas võime loole mitut moodi kaasa elada, aga loo endast väljapoole jätmine pole ka paha. Nii et lugu on vaataja ees, mitte sees.

    Tahtsin küsida folkloori mõjude kohta teie filmides. Kas te kogute neid lugusid, pärinevad need teie lapsepõlvest, tegelete nendega mingil moel eraldi?

    Ma ei oska seda täpselt öelda. Ilmselt on see osa minust, minu haridusest ja minu elust. Asi pole mingis spetsiifilises rahvakultuuri näites, vaid rahvas, kes on rääkinud väga erineva tähtsuse ja tähendusega lugusid.

    Te olete võitnud Cannes’is kaks auhinda ja olnud nomineeritud ka Oscarile4, ometi mainisite ennist kahtlevalt, et „juhul kui „Kimääril“ läheb hästi“. Kas edu paneb ka oma surve peale?

    Sõnadega „läheb hästi“ ei pidanud ma auhindu silmas. Võtte ajal küsisid kõik, mis jumalannast saab, ja ma vastasin, et püüan filmi enne korralikult valmis teha ja kui see õnnestub, siis annetan kinemateegile. See on nii ilus kuju. Tahate endale? (Naerab.)

    Aga surve … mingit erilist survet mulle ei ole, aga alati, kui midagi ette võtan, kaasneb sellega loomulikult ka hirm: kuidas õnnestub? Selline ilus hirm. Hirm näidata midagi sellist, mis on tulnud väga pika tee, kõndinud aastaid ja jõuab nüüd kohale. Mõtlen, et mida nüüd mõelda võidakse. Filmis ei saa ju kõike öelda.

    Koos õega moodustate lausa filmiperekonna. Kuidas te koos töötate? Arutate kõike koos?

    Alba on alati olnud osa minu elust. Pean temaga nõu kui näitlejaga, aga ka kui õega, erilise õega. Ta on alati esimene, kes stsenaariumi loeb ja tagasisidet annab. „Kimäär“ oli väga keeruline juhtum, sest stsenaariumi muudeti pidevalt.

    Filmil on eripärane visuaalne stiil. Rääkige palun ka koostööst operaatori Hélène Louvartiga.

    Tegime filmi kaks aastat järjest, sest Hélène ei saanud korraga kõike üles võtta, sest tal tuli vahepeal filmida Karim Aïnouzi uut filmi5. Aga ta on „Kimääri“ jaoks nii oluline küll, et tema järel oodata.

    Hélène’iga on mul varem nii juhtunud, et olen olnud sunnitud ta lõpuks välja vahetama ja laskma kellelgi teisel film ära lõpetada. Loomulikult on tore töötada ka teiste operaatoritega, aga suhe Hélène’iga on pigem filosoofiline, mida mul kellegi teisega pole. Me ei räägi kunagi sellest, kui ilus on film või kui kaunis selle visuaalne külg. Tähtis on see, mida pilt peidab, ja milline on meie seisukoht näidatavaga silmitsi seistes – kus asume ekraanil näidatava suhtes.

    Nii et kui ma varem mainisin, et oli raske leida näitlejat Arthuri rolli, pidasin tegelikult silmas seda, et oli keeruline leida inimest, kelle saaks sobitada Hélène’i graafikusse.

    Kas ehtsad tombaroli’d olid ka mingil moel „Kimääri“ tegemisse tõmmatud?

    Tegin nendega palju intervjuusid, sest neile meeldib kiidelda, et nad on parimad. Praegu on tegutsevaid tombaroli’sid võrdlemisi vähe, sest senisest täpsem muinsuskaitseseadus töötab hästi. Neil aga on nüüdse kohta oma tore teooria, et asi pole mitte seaduses, vaid selles, et uuel põlvkonnal ei jätku kaevamiseks jõudu. Sellised nad on.

    Võtsin paljudega ühendust ja valisime neist kaks välja võtteplatsile konsultandiks, aga neil oli endast nii hea positiivse kangelase ettekujutus, et lõpuks otsustasime anda neile filmis pahade tombaroli’de rolli. Nad olid seaduse ees oma patud heastanud ja need rollid välja teeninud.

    1 „La Chimera“, Alice Rohrwacher, 2023.

    2 „Lazzaro felice“, Alice Rohrwacher, 2018.

    3 „Le Pupille“, Alice Rohrwacher, 2022.

    4 Cannes’ist parima stsenaariumi auhind „Õnneliku Lazzaro“ ja grand prix „Imede“ („Le meraviglie“, Alice Rohrwacher, 2014) eest, Oscari nominatsioon „Õpilastele“ parima lühifilmi kategoorias.

    5 „Motel Destino“, Karim Aïnouz, 2024, esilinastub tänavuse Cannes’i filmifestivali põhivõistlusprogrammis.

  • Sekularisatsiooni legaliseerimine. Kant 300

    ILMAR VENE

    Granit nadgrobnõi, slovno veštš v sebe,

    Nepostižimaja v svoei sudbe.

    Leonid Stolovitš, „Kanti haud“1

     

    Kanti haud, mille inspireerivat mõju Leonid Stolovitš, Tartu ülikooli professor, on meeldejäävalt luulendanud, asub Kaliningradis, kuid väljapaistva filosoofi surimaski saab praegu näha väljapanekul, mille on Tartu ülikooli raamatu­kogus korraldanud Eduard Parhomenko. Tohib vist oletada, et kõigist eksponaatidest tõmbab just see endale enim tähelepanu ja niisama usutav tundub, et suurmehe erakordset tähendust kõnealune artefakt veenvalt ei näitlikusta. Põhjust aitab mõista tutvus erijoontega, mis Königsbergi mõtlejat inimesena iseloomustasid: ta oli väga väikest kasvu (154 cm) ja ootuspäraselt polnud ta peagi kuigi suur; pärast lahangut tuvastati, et tema aju maht oli veidi üle 1000 kuupsentimeetri.

    Ka tervisega ei saanud väljapaistev mõtleja hoobelda, äratuntavalt hakkas allaminek endast märku andma viimastel eluaastatel. Kantile tundus alatasa, justkui miski avaldaks tema ajule survet, ja oma hädade põhjusi selgitades jõudis ta isegi mõisteteni nagu „õhuelektrilisus“ (Luftelektrizität) ja „ajukramp“ (Gehirnkrampf).2 „Elekter“ kuulus tol ajal kõige populaarsemate mõistete hulka, isegi Jean-Paul Marat käsitles kõnealust nähtust teaduslikus traktaadis.

    Surimask on nii-öelda kese, mis kogu näituse enda ümber koondab, autograafid ja loengute konspektid, olgugi autori käega kirja pandud, on ehk vähema väljendusrikkusega. Filosoofi seisund tundub praegu nii erakordne, et isegi raamatud, mida ta oma loenguid ette valmistades kasutas, on ilmunud ka ingliskeelsetena. Iseäranis olulised olid professorile kaks autorit: Alexander Gottlieb Baumgarten ja Georg Friedrich Meier. Lisamatagi peaks selge olema, et mainitud filosoofide lugemine ei edene praegu hõlpsalt; oli ju tollane teadus väga erinev praegusest. Filosoofiat võeti ikka veel „tarkusearmastusena“, see tähendab teaduste koondajana, ja mõtlemise alust nähti „loogikas“, õpetuses mõistusest; enne mõtlemisele pühendumist tuli omandada mõtlemise reeglid.

    Suurima osa väljapanekust moodustavad teadagi raamatud. Käsikirjadele omane ainulisus neid ei iseloomusta, kuid ka nende rahaline vääring pole väike: „Puhta mõistuse kriitika“ esimese väljaande esitrükk maksvat Saksamaa antikvariaatides mitte vähem kui 19 500 eurot. Pole usutav, et autor oleks ette näinud säärast müügiedu, kui ta suurteose teist väljaannet ette valmistas. Muule lisaks oli ta oma teoste redigeerijana üsna hoolimatu, mistõttu „Puhta mõistuse kriitika“ tõstatab ka tekstoloogilist laadi küsitavusi. Leidub isegi kohti, mispuhul teksti loetavaks muutmine jääb lugeja ülesandeks. Ühel puhul aga, nimelt suurteose teise väljaande eessõnas, on autor endale lubanud raskepärasust, mille lugemine arusaadavaks ei ole võimalik.

    Immanuel Kant kuulub megatähtede hulka, kelle kujunemislugu varjutab lõpptulemuse: ta on tuntud kõigile, kuid arvatavasti ei leidu kuigi arvukalt raamatuhuvilisi, kes oskaksid erakordsuse põhjused veenvalt ära seletada. Ainulaadsusega pole sedapuhku küll tegemist. Kohemaid meenub suurkuju lähemast minevikust, Karl Marx, kellest ju samuti kõik on kuulnud, ilma et rahuldavalt mõistaksid, mismoodi suurmees oma seisundini jõudis. Kõige ühetähenduslikumalt on põhjuse esitanud Bertrand Russell, kes Marxi filosoofiks pidamata kõhklemata tunnistas, et XIX sajandi mõtlejaist saavutas suurima mõju just „Kapitali“ autor, ja nimelt sellepärast, et tema õpetus on koondatud destruktiivse tuuma ümber: „Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta.“3 Kõige rohkem sooviti (ebaõiglase) maailma muutmist Venemaal; vahest sisaldub selles ka põhjus, miks suurteos kõigepealt vene keelde tõlgiti.

    Usutavasti Russell teadis, et analoogilist põhjendust on kasutanud Hegel, kelle „Loengutes filosoofia ajaloost“ Kanti õpetuse kohta öeldakse: „See on lõpuleviidud mõistusefilosoofia, mis loobub, ütleb lahti arust; sõpru on talle hulganisti toonud negatiivsus, võimalus vanast metafüüsikast ühekorraga lahti saada.“4 Viimane lause toob meelde Moses Mendelssohni, kelle kaudu läks käibele kujutlus kõike lammutavast Kantist. Muidugi leidus hulganisti mõtlejaid, kellele metafüüsika lammutamine ei meeldinud, kõnelemata juba religiooni ohustamisest. Hegel ei maini lammutamist otsesõnu, kuid lauses, millega ta oma eelkäija õpetuse kokku võtab, öeldakse sisuliselt sedasama: „Troostitu aeg tõe jaoks, kui kogu metafüüsika kadudes jääb kehtima ainult filosoofia, mis oma nime ei vääri.“5

    Hegel, kes oli Kanti surres kolmkümmend neli aastat vana, arvustas oma suurt eelkäijat õige teravalt; ikka jälle loengut pidavale professorile tundus, et tähis „barbaarne“ iseloomustab Königsbergi filosoofi terminivara ja esitusviisi kõige paremini. Selline hoiak oli valdav XIX aastasaja esimestel kümnenditel, kuid üksmeelset heakskiitu ei leidnud Kanti subtiilsused juba autori eluajal. Kõrged võimukandjad aga pidasid filosoofi mõtlemisviisi liiga vabameelseks ja nõudsid, et ta religiooniga seostuvatel küsimustel oma loengutes ei peatuks. Kant tõotas nõuet järgida ja sel puhul sai ta ühelt oma austajalt kirja, milles anti kahetsusega teada, et tema kuuletumine annab valgustamise vaenlastele võimaluse pühitseda suurt triumfi. Aga sellist suhtumist ei jaganud kaugeltki kõik. Samuel Collenbusch näiteks, ametilt meditsiiniprofessor, saatis Kantile (26. detsembril 1794. aastal) lühikese kirja, kus nenditakse, et härra Kanti mõistuseusk on igasugusest lootusest laitmatult puhtaks tehtud. Järgneb täiendus: niisama ilma on härra Kanti laitmatult puhas moraal igasugusest armastusest. Lõpetuseks autor küsib: mille poolest erineb härra Kanti usk ja moraal kuradite usust ja moraalist?6 Muidugi oli tollal üldiselt teada, et kuradist paremat ja targemat katoliiklast ei saa olla, kuid sedapuhku on kuratlikkuse varjund omistatud Kanti pietismile. Vahemärkusena: Immanuel Kanti vanemate matmisel vaimulik ei osalenud.

    Immanuel Kant kuulub megatähtede hulka, kes on tuntud kõigile, kuid arvatavasti ei leidu kuigi arvukalt raamatu­huvilisi, kes oskaksid ta erakordsuse põhjused veenvalt ära seletada. Kanti mälestus­märk Kaliningradis.           CC BY-SA 2.5 / Wikimedia Commons

    Samuel Collenbuschi lühike kiri väärib peatumist. Selles nimelt, olgugi teravuse varjundiga halvustuse vormis, on väga selgesti esile toodud, mispärast kujunes Kanti tegevus mõtlejana tagantjärele nii oluliseks. Mida siis meditsiiniprofessor filosoofile ette heitis? Kõige lühemalt saab tema süüdistuse esitada retoorilise küsimuse vormis: kuhu on jäänud jumalikkus, mille poole põrmlased peaksid püüdlema? Mispärast ei ole Kanti õpetuses kohta kristlikest voorustest suurimail, usul, lootusel ja armastusel?

    Siinkohal peab iga vanameelsuse kaitsja tunnistama, et täiesti alusetud sellised küsimused ei ole. Küll aga oleks väär kujutleda Königsbergi filosoofi ateismi eestvõitlejana, kuigi kirjanduses käibib ka selline kujutlus: Heinrich Heinest peale on üha uuesti mõista antud, et Kant ise oli uskmatu, kuid tal hakkas kahju oma vanast teenrist ja muudest lihtsameelsetest inimestest, kes kirikuta läbi ei saa. Kui selline kujutlus pole naiivne, siis mõtlematuks tuleb see igal juhul arvata. Sest kuidas saaks ateism, olgu siis avalik või varjatud, sobida inimesele, kes eluaegse mõttetöö tulemusel jõudis äratundmisele, et küsimus Jumala olemasolust või olematusest jääb inimese vaimsest suutlikkusest väljapoole?

    Aga niipalju tuleks möönda, et õpetusega „postulaatidest“ tegi ta traditsioonilistele arusaamadele suuri järeleandmisi; kaotab ju Jumala olemasolu tõestamatus tunduva osa oma tähendusest, kui toonitada, et hinge surematust ja Looja reaalsust ollakse sunnitud postuleerima. Kuid ühtaegu poleks õige kõnealuse järeleandmise tähendust ülehinnata. On Jumal tunnetusele täiesti kättesaamatuks muutunud, siis see ei tule kasuks ka pühakirjale, jumaliku päritoluga käsusõnadele. Siitpeale tuleb järeldada: jääb käsusõnade päritolu tundmatuks, siis osutub piiratud inimmõistus, kellele jumalusega seostuvate küsimuste lahendamine pole jõukohane, ise kõrgeimaks instantsiks: tal endal tuleb sõnastada käsud, mis varasemate arusaamade kohaselt pidid olema jumaliku päritoluga. Ennekõike märgib Immanuel Kanti tegevus sekularisatsiooni legaliseerimist, Königsbergi filosoof loob vaimse vundamendi ilmalikule maailmanägemisele. Juba ammu on nenditud, et Kanti filosoofia ja Suur Prantsuse revolutsioon moodustavad ühtekuuluva terviku: esimene uuendas mõtlemisviisi, teise käigus aga muudeti olemuslikult ühiskonnakorraldust.

    Väga väljendusrikkalt on kõnealust uuendust kirjeldanud Luc Ferry, nüüdisaegne prantsuse filosoof, kelle esitus taandub järgmisele kokkuvõttele. Varasem maailm, mida iseloomustasid lõpetatus, objektiivsus, kord ja hierarhia, teiseneb Kanti loomingus iseenda vastandiks: lõpetatuse asemele tuleb otsatus, objektiivsuse asemele subjektiivsus, korra asemele kaos ja hierarhia asemele võrdsus. Loomulikult muutub ennist öeldu mõistetavaks üksnes tingimusel, et ammusest maailmapildist ollakse mingil määral teadlik; „mingil määral“ sellepärast, et pretensioon kunagise maailmapildi rahuldavale tundmisele oleks põhjendamatu. Kas ikka suudame aduda, et meie kohal laotub suur elustervik? Kuid just sellisena, elusana, oli ta ammuste lihtsurelike meelest jumalik; oleks ju naeruväärt, kui keegi püüaks kujutleda surnud jumalust. Teadagi pidi jumalikkus olema ka täiuslik, säärane, kes toimib järgimist vääriva eeskujuna igas suhtes. Ja ta tõesti oli seda. Riigi kujundamisel tuli lähtuda ainukesest tuntud täiusest, s.t kosmilisest maailmakorraldusest, ning selle kodanikud samuti, näiteks tarkuse poole püüdlevad stoikud, pidid kõiges järgima loodust, see tähendab maailmakorraldust, millele oli olemise andnud jumalik logos.

    Jääb vaid skitseerida, kuidas mõtleja oma suursaavutuseni jõudis. Ise ta võrdles seda pöördega, mille on astronoomias teostanud Kopernik, ja esmapilgul mõjub selline kõrvutus kohatu suurustlemisena. Oleme ju harjunud teadma, et heliotsentrilise maailmapildi (esialgu muidugi hüpoteesi) ilmumine toimib otsekui arenguloo poolituspunkt: enne Kopernikut ja pärast teda. Tegelikult polnud Kantil suurustamist üldse mõttes, tema pidas silmas ainult seda, mis praegu käibib kõigile tuntud triviaalsusena: meile tundub, et päike tiirleb ümber maa, kuid tegelikult liigub hoopis maa ümber päikese. Petliku kujutluse on meisse sisendanud meie teadvuse seisund. Niisiis pärinevad meie teadmised mitte ainult nähtavas maailmas saadud kogemustest, vaid ka teadvusest – ja vähemasti kõnealusel juhul osutub viimane esimesest olulisemaks.

    Selle kosmilise kandvusega tõsiasja najal näitlikustas Kant igasugust tunnetusprotsessi. Varem käibinud kujutluse kohaselt piirdus mõistuse osa passiivse omandamise ja kogemuste mõtestamisega, Königsbergi filosoof aga tegi selgeks, et tunnetaja osalus pole ilma aktiivsusestki. Loomulikult pole passiivsuse ja aktiivsuse vahekord kõikidel puhkudel ühesugune, paljugi oleneb tunnetatavast objektist ning tunnetaja iseärasustest. Aga peamine on lahutamatu igast tunnetusprotsessist: välismaailma tunnetamise teevad võimalikuks alles teadvuse vormid, ruum ja aeg, kõige eeldamine ruumiliseks ja ajaliseks; see on teadvuses juba enne kogemuse saamist ning selle, otsekui filtri kaudu, jõuab välismaailm meieni.

    Tunnetus muutub täisväärtuslikuks alles siis, kui välismaailmast saadud empiiriline kogemus allutatakse „puhta mõistuse“ eritlustööle. Osutub üks nimetatuist puuduvaks, siis ka tunnetus kujuneb puudulikuks. Hinge surematus ja küsimus Jumala olemasolust pole kogemuslikkuse valdkonnas tõdetav, järelikult pole võimalik uskumist väärivaid otsuseid teha. Kuid need suured tundmatud muutuvad siiski hädavajalikeks, kui on päevakorda kerkinud küsimus inimelu mõttest. Kanti religioossus on võrreldav Einsteini hoiakuga: maailmas esineb nähtusi, mida ei saa inimmõistuse toel seletada; järelikult tuleb tunnistada, et on midagi inimesest kõrgemat.

    Marcus Willaschek, nüüdisaja juhtivaid Kanti uurijaid, arvab veendunult, et väljapaistev filosoof oli kutsumuslik metafüüsik. Ennekõike olevat teda huvitanud teoloogilist laadi problemaatika, küsimus Jumalast, hinge surematusest ja tahtevabadusest, ning just sellisena tuli tal jõuda äratundmisele, et kõnealuste küsitavuste lahendamiseni ei suuda inimmõistus jõuda. Möödaminnes võiks märkida, et kolm eelmainitud probleemi moodustavad ühtekuuluva terviku; on üks nendest mõtestaja meelest lahenduse saanud, siis selles sisaldub vastus ka kahele ülejäänule. Tahtevabaduse eitaja näiteks tõmbab kriipsu peale ka hinge surematusele ja Jumalale. Aga miskipärast pole see triviaalsus leidnud üldisemat tunnistamist; isegi Luther ja Calvin, püha Augustinuse truud järgijad, olid veendunud, et tahtevabaduse eitamisel pole küsimusega Jumala olemasolust pistmist. On ikka küll! Sest millest jutt sedapuhku käib? Ilmselt küsimusest, kas inimest iseloomustab ainelisest lihtsurelikkusest olenematu jõud? Vastus kõlab elementaarsuseni lihtsalt: on inimene jumaliku päritoluga olend, siis jah; juhul aga, kui tal jumalikkusega seos puudub, siis ei. Pelagiuse meelest oli põrmlane piisavalt jumalik, et omal jõul lunastuseni jõuda, ja midagi halba selles arvamuses ei olnud, välja arvatud kujutlus jumalikust inimesest, kes Loojast ei olene; ja sellepärast kuulutas püha Augustinus arvatava olenematuse suureks eksituseks. Tema autoriteedi toel siis Luther ja Calvin, uusaegse maailmapildi monumentaalsed alussambad, jätsid inimese jumalikkusest ilma; endi meelest tegid nad seda ad maiorem Dei gloriam, aga see on juba nende asi. Kui puudub tahtevabadus, siis ka hinge surematusest ja Jumalast pole üldse mõtet kõnelda. Selles suhtes iseloomustas Spinoza mõtlemist laitmatu loogika: looduse puhul, mille sünonüümina jumalus esineb, ei saa vabadusest juttugi olla.

    Kui juba „usupuhastajad“ tundsid XVI sajandil nii uusaegselt, siis mida arvata Immanuel Kantist, valgustusajastu esinduskujust? Königsbergi suurmees mitte ainult ei tundnud, vaid ka selgitas arutluste najal, et tõestada hinge surematust või Jumala olemasolu pole kuidagi võimalik. Aga ta ei jätnud lisamata, et täpselt niisama abituks osutub inimmõistus ka siis, kui ta üritab end veenda Jumala olematuses. Enamgi veel: kõike lammutav mõtleja on veenvalt selgeks teinud, et jumalamõistega seostuv metafüüsika on küll võimatu, kuid siiski tarvilik.

    1 Graniidist hauapealis, otsekui asi iseenesest, mille saatus tunnetamatu.

    2 Immanuel Kant, Briefwechsel. Auswahl und Anmerkungen von Otto Schöndörffer. [—]Hamburg 1972, lk 806.

    3 Karl Marx ja Friedrich Engels, Valitud teosed kahes köites. Tallinn 1957–1960. iiII kd, lk 334.

    4 Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Vorlesungen über die Geschichte der Philosophie. Leipzig 1971, kd 3, lk 543.

    5 Ibid.

    6 Immanuel Kant, op. cit., lk 691.

  • Loodust asendada ei saa. Juurte juurde

    MARILIIS KÕUTS

    Looduses ei ole midagi loomulikumat kui muutus. Aeglaselt, aga kindlalt nügib evolutsioon kõiki Maa elusorganisme läbi aja ja muutuste. Kes ei kohane, pudeneb maha, nagu on juhtunud 99% siiani elanud liikidega. Suuri väljasuremislaineid on teadaolevalt olnud viis ning neid on põhjustanud mitmesugused tegurid, näiteks hävitavad vulkaanipursked või asteroidid. See teadmine võiks meid mõtlema panna, kuna seisame tõenäolise kuuenda väljasuremislaine lävel, mis kujutab meile eksistentsiaalset ohtu. Olukorra peasüüdlane vaatab meile vastu peeglist.

    XIX sajandil odava ja küllusliku energia kasutuselevõtt võimaldas inimesel hõlmata terve planeedi ning kaevuda sügavale Maa aine- ja energia­ringesse. Sellega kaasnes tehnoloogia kiire areng ning rikastes riikides elumugavuste pretsedenditu kasv. Mündi teine pool on märksa tumedam – inimtegevus on pelgalt 50 aasta jooksul põhjustanud selgroogsete loomade arvukuse vähenemise keskmiselt 69% ulatuses. Ligi miljon taime- ja loomaliiki on viidud väljasuremise äärele. Looduses elavate imetajate hulk on inimeste ja kariloomade kõrval kahanenud vaid mõne protsendini, samal ajal on planeedil Maa inimese toodetud materiaalne mass ületanud kõigi elusolendite biomassi.1 Loodus taganeb inimese ja tema toodetu ees.

    Aga mis siis sellest? Miks peaks meid huvitama mingi bioloogiline mitmekesisus või liigirikkus, küsivad paljud. Äkki olemegi jõudnud oma ülima eesmärgini olla looduse kroon, planeedi ainuvalitseja? Kuidas suhtuda kuningasse, kelle riik variseb põrmuks otse tema jalge all?

    Lucy Jones on oma raamatus „Paradiisi kaotades“2 toonud palju näiteid teadusuuringutest, mis kinnitavad, et on naiivne arvata, nagu taltsutaks asfaldi ja betooni keskel elatud sajand niisama lihtsalt inimlooma, kes on sadade tuhandete aastate vältel looduses üles kasvanud. Tahame uskuda, et hõbedaste ekraanide, liiklusmüra ja 24/7 säravate tulede keskel elamine on modernsele inimesele loomulik elukeskkond, aga meie vaimne ja füüsiline tervis räägib teist, märksa iidsemat keelt. Meie oma keha on inimese looduskeskse arengu elav tõestus.

    Tihe aine- ja energiavahetus keskkonnaga on inimese organismi rikastanud miljonite mikroobidega, samuti viiruste, seente ja muude mikroorganismidega, rääkimata rakusisestest energiakeskustest mitokondritest, kes kõik meie organismi elulisi funktsioone mõjutavad või juhivad. Stress, depressioon, ärevus, põletik, immuunreaktsioonid ja allergiad on kõik seotud keha üldise mikroflooraga, eriti soolebakteritega. Veelgi enam, lisaks kehasisese mikrofloora rikastamisele vajame pidevat suhtlust ka kehaväliste olenditega, näiteks teatud mullabakteritega, kellega kokkupuude parandab haavu kiiremini ja vähendab meeleoluhäireid. Pole siis ime, et kunagi nii tavalisest maaharimisest ja looduses viibimisest on moodsas maailmas saanud teraapia.

    Ameerika bioloogi Edward Osborne Wilsoni formuleeritud biofiilia hüpoteesi järgi on inimestel kaasasündinud emotsionaalne side elu, elusarnaste protsesside ja teiste elusorganismidega. Lucy Jones viitab oma raamatus uuringutele, mis biofiilia hüpoteesi mitut laadi aspektide paikapidavust kinnitavad. Ökoloog David Abram arutleb, et kuna oleme kujunenud vastastiksuhtes elusa maa mitmekesiste tekstuuride, helide ja vormidega – olgu selleks roheline jõeluht, valguse värelus puulehtede vahel või sookurgede hüüd – röövib nende tundmuste kadumine meie meeltelt sidususe.

    Juba imikueast kipume lihtsamini suhestuma elusolenditega, talume keskkonnasaastet ning stressi paremini, kui saame ka kogeda rohelust, meelerahu ja heaolutunnet, kuulates loodushääli, ning paraneme kiiremini, kui haigla­aknast paistab mõni puu ja põõsas. Metsa­kümblus suurendab ajus sünapside arvu ning looduses kogetud aukartus toob meie hinge rõõmu ja heasoovlikkust. See ürgne mälu ulatub veelgi sügavamale. Kui meile antakse ette valik looduspilte, siis kaldume eelistama avaraid loodusmaastikke veesilma ja laiavõraliste, varjuliste puudega, millesarnased pakkusid soodsat elupaika juba meie esivanematele. Muidugi võib küsida, kas seda looduselamust asendada ei saa. Katseid looduskeskkonda tehnoloogia ja kunstlike materjalidega asendada tuleb aina juurde, kuid inimese ürgmina neid illusioone kuigi tõsiselt ei võta. Sellised installatsioonid, mingil määral kasulikudki, ei too inimorganismis siiski kaasa loodusega sarnanevat füsioloogilist resonantsi.

    Suhestumist võimaldavad looduslikud ökosüsteemid hääbuvad paljudele märkamatult, kuid hääbumisega kaasneb rõhuv vaikus. Seda täheldas juba 1960ndatel bioloog Rachel Carson oma „Hääletus kevades“, kirjeldades putukatõrjevahendi DDT kasutamise tõttu lindudest ja putukatest tühjaks jäänud Ameerika maakohti. Ka režissöör Jaan Tootsen tunnistas Fred Jüssist rääkiva dokumentaalfilmi „Olemise ilu“ linastusel, et filmis kuuldud linnulaul ei ole värskelt lindistatud, vaid pärit mitmekümne aasta tagustest salvestistest. Meie metsade linnukoorid on jäänud harvaks ja vaikseks, mida kinnitavad ka ornitoloogide vaatlusandmed. See mitmekesise elu hääbumine on endaga kaasa toonud üksilduse, kadunud on tähenduslikkus ja seda ei suuda leevendada teised inimesed ega materiaalsed rikkused.

    Semiootik Riin Magnus on seda „Jumalast hüljatud olekut“ tõlgendanud inimese eemaldumisena ökoloogiliselt tähenduslikust olemisest.3 Teised liigid, kelle kaudu oleme ennast harjunud identifitseerima, on kõrvale lükatud, hävinemas. Ökopsühholoogia pioneer, psühhoterapeut ja ühiskonnaaktivist Chellis Gendinning diagnoosis lääne kultuuril algtrauma, mille on põhjustanud meie eraldatus loodusest ja loodustsüklitest. Psühhoterapeut M. J. Rust arutleb, et see eraldatus on kujundanud ükskõikse, üleoleva, vägivaldse suhte loodusega ja see loob omakorda posttraumaatilise häirega sarnaneva ängistuse. Seda ebameeldivat seisundit püütakse leevendada liialdamise ja eraldumisega, mis keskkonnakriisi veelgi suurendavad.

    Liigume monokultuursesse tsivilisatsiooni, kus puudub eluterveid ühiskondi vormivate looduslike ökosüsteemide komplitseeritus, spontaansus ja metsikus. Ökosemiootik Timo Maran on rõhutanud, et looduslik elurikkus on meie kultuuri eksistentsiaalne vajadus. Kui suhe looduskeskkonnaga katkeb, muutub inimkultuur tühjaks kõlakambriks, mis iseennast lõputult tagasi peegeldab, kuni täiesti kokku variseb.4

    Kuigi inimene on endale võtnud looduse valitseja krooni, ei ole ta valitsemisega kuigi hästi toime tulnud. Kuningriik on varemetes ning tulevik paistab tume. Oleme tahtmatult käivitanud kõike hõlmava muutuste voo, mis ähvardab kaasa viia meid ennastki. Ja ikka veel loodame naiivselt, et keskkonnakriisi süvenedes miski meid lõpuks päästab ja ka kuningastaatus säilib. Aeg on tunnistada, et meie kujunemislugu määrab meie tuleviku. Oleme inimeseks saanud koostöös tuhandete teiste liikidega ning meie saatused on paratamatult põimunud – kui kaovad nemad, on minek ka meil. Viimased sada aastat ei tee seda tõsiasja olematuks, selleks on inimorganism liiga keeruline ning evolutsiooniprotsessid liiga pikaldased. Looduses ei ole valitsejaid ega alamaid, on vaid reeglid, mis kehtivad kõigile. Kuulume koos teiste liikidega ühte suurde unikaalsesse eluvõrgustikku, mida peab iga hinna eest hoidma ja väärtustama. Ebakindla tuleviku lävel annab see teadmine meile rahu- ja kindlustunde, et me ei ole üksi.

     

    1 E. Elhacham, L. Ben-Uri, J. Grozovski, Y. M. Bar-On, R. Milo, Global human-made mass exceeds all living biomass. Nature 2020, 588(7838), pp. 442–444.

    2 Lucy Jones, Paradiisi kaotades. Puänt 2022.

    3 R. Magnus, T. Maran, K. Lindström, M. Tønnessen, How did man become unaddressed? Semiotics in the Wild. Essays in Honour of Kalevi Kull on the Occasion of His 60th Birthday 2022, pp.157–163.

    4 Timo Maran, Ökosemiootika. Märgiuuringud ja ökoloogiline muutus. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022.

  • ,

    Kodukontor algab naabruskonnast

    VERONIKA VALK-SISKA

    Uuringud näitavad, et kodukontori laialdane levik on aidanud kaasa eluasemete hinnatõusule. Samal ajal on kasvanud nõudlus kodukoha ruumikvaliteedi ja eluruumi paindlikkuse järele.

    Kui vaadata Eestist kaugemale, siis on näha, et kaugtöö laialdane levik on mõjutanud mitte ainult kodu kui kinnisvara ostu-, vaid ka üürihindu. San Francisco föderaalreservi panga uuringu kohaselt on kaugtöö põhjustanud USAs igat tüüpi eluaseme nõudluse suurenemise. Hinnatõus on enim tabanud selliseid kinnistuid ja kinnisvara, kus elav kaugtöötegija leiab parema tasakaalu töö- ja eraelu vahel ning piirkonna teenuste ja avaliku ruumi kvaliteet – sh inspireeriv ja hubane linnaruum, rohealad, sportimisvõimalused, ärid-kohvikud jne – suurendab heaolu. Seesama trend levib Euroopaski ja elukeskkonna kvaliteedile pööratakse üha rohkem tähelepanu. Mõne aasta tagune pandeemiaaeg näitas, kui tähtis on eluaseme ruumikvaliteet ning ligipääs heale avalikule ruumile. Kodu(kontor) ei alga ega lõpe maja- või korteriuksega, vaid moodustab terviku koos keskkonna, elukoha ümbrusega. Ka minule meeldib kodukontoripäeval pidada veebikoosolekuid õues jalutades, kasutada kõiki lähiümbruse võimalusi.

    Kodukontor toetab mitme­paiksust ja elanikkonnakaitset

    Rohepööre oli seni keskendatud peamiselt kliimaeesmärkide täitmisele. Euroopa Komisjoni juhi Ursula von der Leyeni initsiatiivil algatati 2020. aasta sügisel uus Euroopa Bauhausi liikumine, mis koondas tähelepanu elukeskkonna sotsiaalsele ja kultuurilisele mõõtmele. Algatuse mõte on kiirendada Euroopa roheleppe elluviimist, otsida sotsiaalselt sidusamaid, sh kättesaadavamaid ja nauditavamaid lahendusi. Euroopa Bauhaus keskendub suuresti piirkondade eluolu parandamisele: hea ruum ei ole luksus jõukatele, vaid vajalik kõigile.

    Eluasemete kavandamisel tähendab kodukontori mudeli laialdane levik vajadust senisest paindlikuma funktsionaalsuse ehk ruumide ristkasutusvõimaluse järele. Eestis kehtivad eluruumile esitatavad nõuded vajavad nii ehk naa värskendust, seda nüüdseks ka kodukontori kui elu- ja tööruumi hübriidvormi esile kerkimisel. Et nõuded ajaga kaasas käiksid, tuleb üle vaadata põhimõtted, mis tagaksid kodu – eluruumi ja seega ka kodukontori – toimivuse mitte ainult tavaolukorras ja rahuajal, vaid ka kriisiolukorras, olgu see siis tingitud kliimamuutusest, sõjaohust või muust. Iga eluruumi kasutaja peaks teadma, kuhu ohu korral minna, varjuda, kui lähedal või kaugel kaitset ja peavarju saab.

    Ruumirikkus ja vaimne heaolu

    Eesti elukeskkonna arengut on seni kujundanud eeslinnastumine ja mitmepaiksus, mis soosib mitme eluruumi vahelist elukorraldust ja autokasutust. Paljud linlased on saanud piisavalt jõukaks, et soetada endale maakodu. Üksikisiku tasandil rikastab see eluolu, maapiirkondades ja kollektiivsel tasandil annab sellise energia lisandumine küladele elujõudu ja tegutsemisele hoogu juurde. Eestlasele omane mitmepaiksus ehk multilokaalsus – üha juurduv elamismudel, et ühtaegu elatakse maal ja tegutsetakse linnas või vastupidi – on väidetavalt otseseim vastusamm ääremaastumisele, aga teenib ka elanikkonnakaitse huve ja ühtlasi soosib kodukontori kasutamist. Mida enam tööandjad võimaldavad kodukontoris töötamist, seda enam toetatakse mitmepaiksust, kuna tööd saab teha kus tahes.

    Viimases Eesti inimarengu aruandes on välja toodud, et looduskeskkonna poolest kvaliteetsemad piirkonnad kipuvad olema ka väiksema asustustihedusega ja/või kõrgema kinnisvarahinnaga, mistõttu on neile parem ligipääs parema sissetuleku ja haridusega elanikkonna osal. Samal ajal on sotsioruumilise segregatsiooni vältimiseks ja inimese eluea vältel teisenevate vajaduste tõttu vajalik naabruskonna eluasemeturu valikuvõimaluste paljusus, kus arvestatud on paljude elustiilidega. See tähendab, et piirkonnas peaks olema nii suuremaid kui ka väiksemaid, nii omatavaid kui ka üürikodusid. Üürimine võib olla näiteks noore, äsja hariduse omandanud spetsialisti esmane valik. Kui alustava spetsialisti töötasu on väike, ei ole tal võimalik eluaset osta – ainus valik on otsida üürieluase. Samal ajal ei taha eakas vajaduste muutumisel oma elukohast ära minna: talle on tähtis ühes paigas püsimine, kuna seal on talle kõik tuttav, kuigi ruumivajadus erineb varasemast. Vaimse heaolu säilitamiseks on eakale parem kolida kõrvalkorterisse, -majja või miks mitte ka -kodukontorisse kui kodust kaugemale.

    Kodu(kontor) luuakse, mitte ei osteta

    Eluaseme ja tööruumi erinevus on ka selles, et kui kontoripindu käsitletakse kui ärikinnisvara, siis kodu pole pelgalt kinnisvara: kodu luuakse, mitte ei osteta. Kaugtöötegijale on maailm lahti, minna võib sinna, kus on meeldivam elukeskkond. Tean seda omast käest, sest olen seitse aastat Eestist eemal olnud ja mitmel pool maailmas elanud ning (kaug-)töötanud. Barcelonas teadurina töötades köitsid mind erihõngulised linnaosad, õue meelitav avalik ruum, äri-elu-töö-segused linnakvartalid ja imeline turg paari kõrvaltänava kaugusel. New Yorgis peaaegu segas, kuid ka toitis doktori­õpinguid see, kui rikkalik kultuurielu oli käe-jala juures lühikese metroosõidu või jalutuskäigu kaugusel. Õppejõuna Melbourne’is nautisin elanike, linna ja riigi tahet luua maailma elamisväärseim linn ja see väljendus kõigil tasanditel ruumikultuuris ja ruumiloome juhtimises.

    Eluasemevaldkonna arengu suunamine, sh valglinnastumise vältimine, elamualade planeerimine, mitmekesise elukeskkonna kujundamine, miljööväärtuslike alade elujõu hoidmine, asumikeskuste avaliku ruumi ja taristu arendamine jne – kõik need ülesanded on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Omavalitsustel on naabruskondade arengu suunamisel juhtiv roll, vaja on visiooni ja ruumilahendust ka majadevahelisele (pool-)privaatsele ja avalikule ruumile. Naabruskonnapõhise terviklahenduse loomist peaks üheskoos elanikega eest vedama omavalitsus, mida keskvalitsus saab toetada elukeskkonna kvaliteeti soosivate regulatsioonidega. Me ei saa piirduda pelgalt investeerimisega majade energiatõhususse, me peame keskenduma sellele, et Eestis oleks oma kodus, oma piirkonnas hea elada. See­pärast tuleb eluasemevaldkonna arendamisel omavalitsuste rolli tugevdada, võimendada toetusmeetmete koosmõju ja pöörata senisest palju enam tähelepanu elukeskkonna kvaliteedile tervikuna, sh sotsiaalsele ja kultuurilisele küljele.

  • Maailma muutev sõrmeviibe  

    LISANNA LAANSALU, dirigeerimisüliõpilane ja Sirbi autor 
    Lisanna Laansalu

    Millise muusiku häält te kontserdil ei kuule? Tema liigutuste lihvimiseks kulub peegli ees harjutades aastaid ning tema eriala põhinebki tööl kehaga, kehatunnetuse arendamisel. Kindlasti peab ta oma kehaga hea sõber olema ja teda läbi ja lõhki tundma, kui on ühel eluperioodil iga päev oma käsi peeglist piielnud. Tema keha ja just suunatud liigutus mõjutab inimest. Muidugi mõista on jutt dirigendist.  

    Dirigeerimine on selle elukutse juures vaid väike osa. Käte liigutamine ja töö tehnikaga on heal juhul kümnendik kogu tööst, kuid kuulajaskond märkab esmapilgul just seda. Muusika sünnib dirigendi tahte, kuuldu ning füüsilise liikumise ühendamisest. Kuidas aga jõuda muusikute ees seistes spontaanselt oma tahte ja inspiratsioonini? Selleks peab keha ja vaimu puhtana hoidma. Alles siis saan helide suhtes tundlik olla – selle elukutse üks põhilisi eeldusi. Kõrgendatud tähelepanuga iga päev helidega töötamisel on ka omad miinused. Näiteks, kui kõrva juhtub riivama süldimuusika, vali müra või mõni muu kriipiv heli, siis võib mu keha mõne aja pärast tunda end päris näruselt. Kutsehaigus: ma ei taha endale ligi lasta mitte ühtegi heli, millele ei ole keegi enne justkui üht hoolitsevat paid teinud. Selline kõrvakiilu materjal mu kehale ei sobi.  

    Muusika mõjutab ka dirigendi keha, mitte ainult vastupidi. Vahel, kui muusika seda nõuab, pean end koosseisu ees füüsiliselt ületama. Üks minut muusika dirigeerimist võib mõjuda mõnikord maratonidistantsi läbimisena. Pingeline on ka olukord, kui iga liigutus ja väiksemgi detail on pikemat aega kõrgendatud tähelepanu all. Kui igal liigutusel on muusikat mõjutav kaal ning orkestrandid hoolitsevad iga mängitud heli eest, mõjub muusika publikule erakordse, kordumatu ja spontaansena. Need hetked võib aga nurjata dirigendi väiksemgi kohatu sõrmeviibe.  

     

  • Muuseum on rahva jaoks

    TARVI SITS

    Veebruaris ilmus mitu tähtsat eri valdkondade tegevust tutvustavat ja kokkuvõtvat raamatut, kuid kui välisluureameti aastaraamat saab tavapäraselt palju tähelepanu ja kajastusi, siis samavõrra tasub lugeda esmakordselt ilmunud „Muuseum+“ ehk Eesti muuseumide auhinnasaajate tutvustust aastatest 2020–2022. Mõnevõrra üllatab, et sellist esindustrükist ja kokkuvõtvat ülevaadet muuseumides toimuvast ei ole varem ilmunud. Mingil määral on seda rolli ehk täitnud ajakiri Muuseum, enne paberil, nüüd digiversioonis, ja on jõutud 51. väljaandeni, kuid see on ikkagi erialainimestele ehk spetsialistilt spetsialistile. Ei saa ka öelda, et suurem huviliste ring oleks olnud täiesti vaeslapse osas. Viimastel aastatel on auhinnatud näitustest tänuväärselt kirjutanud näituste komisjoni liikmed ajalehes Postimees, kus pärjatute näitel saab aimu ka näituste suundumusest. Sel aastal astuti ERRi muuseumide aastaauhindade saates samm kaugemale ning põgusa sisse- ja ülevaate said kõik muuseumide aastaauhinna kategooriad. Ajakirjanduses kajastamine on kindlasti vajalik, kuid tähelepanu poolest ja tähenduselt on see üürike formaat. Uued lood tulevad peale. Muuseumides toimuva mõtestamine ja tutvustamine väärib kaante vahele panemist ja suurema lugejaskonna haaramist. See on raamat, mida tasub ka aastate pärast kätte võtta. Saab ainult nõustuda kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Marju Reismaaga, kes oma artiklis tõdeb: „Kuna muusemides toimub nii palju, siis on aastaauhindade konkurss üks võimalus „pildistada“ muuseumielu hetkeseisu ning seeläbi dokumenteerida ka Eesti muuseumide ajalugu.“

    Alustuseks võib kohe kinnitada, et esimene katse on õnnestunud. „Muuseum+“ täidab senise tühimiku muuseumide raamatute riiulil. Ei ole üleastumisi või kaugelt paku tagant õhku tõusmist, paku tabamisega võiks rahule jääda isegi Erki Nool. Hüpe kannab algusest lõpuni. Muuseumide töötajad võiks siit leida inspiratsiooni või ka põhjusi vaielda ja teha ise teisiti, kui on teinud mõni auhinnatu. Huvilistele võiks see olla ka reklaamkataloogi ja muuseumi toimimise käsiraamatu sümbioos, mis aitab planeerida järgmist muuseumikülastust ja piiluda jäämäe alumisse ossa. Näitused on kõigile nähtavad, aga mis toimub hoidlates, konserveerimislaborites, teadlaste töölaual ja mis on muuseumi arendus või muuseumi haridus?

    Raamat on hästi kujundatud ja kergesti loetav. Peateema ehk muuseumide aastaauhindade laureaatide ja nominentide tutvustamist toetavad pikemad vahetekstid. Nii tõdeb raamatu koostaja ja Vabamu tegevjuht Karen Jagodin, et muuseumimaastik on värviküllane ja alates 2004. aastast, kui anti välja esimesed muuseumide auhinnad, on muuseumid läbi teinud mitu arenguhüpet. Seda peegeldab ka aastaraamat. Muuseuminõunik Marju Reismaa osundab trendile, et kuigi külastajate arv on kasvanud, on vähenenud ajutiste näituste arv. Samal ajal on pikenenud näituste keskmine eluiga, mis tähendab, et põhjaliku ettevalmistuse tulemusel valminud näitusest saab osa rohkem külastajaid ja see teguviis on ka keskkonnasõbralikum. Tartu ülikooli muuseumi juht, värskelt muuseumide teemal doktoritöö kaitsnud Mariann Raisma kirjutab rahvusvahelistel konkursside tähtsusest ja võrdleb meie muuseumide tulemusi rahvusvahelistel konkurssidel lähinaabritega. Jääb kõlama julgustus, et esitataks hästi läbimõeldud taotlusi: kes ei proovi, see ka ei võida. Teisalt on taotluste esitamine muuseumile kasulik oma plaanide mõtestamisel. Miks mitte juba uut arendust algatades piiluda, millele pöörab tähelepanu näiteks Euroopa muuseumide aastaauhinna konkurss? Kuigi COVID-19 pandeemia aegsed piirangud ja mured on juba ununemas, ei vaata „Muuseum+“ sellest teemast mööda. Kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu võtab kokku, kuidas toimisid muuseumid pandeemia ajal ja millised olid õppetunnid, mida tasub meelde jätta. Eesti oli üks väheseid riike, kus muuseumid olid teise ja kolmanda koroonalaine ajal avatud. Tartu Linnaajaloo Muuseumide peavarahoidja Kaie Jeeser toonitab, et digimaailma kiireid muutusi soosiv keskkond surub peale ka tempo ning seda osa pärandist on raske ja pea võimatu traditsioonilisel moel hallata. Kuigi „digimuseaal“ on saanud harjumuspäraseks sõnaks, siis mis peitub selle taga? Ehk aitaks digiterminite korrastamine ja mõtestamine paremini aru saada, mille kogumise ja hoidmisega me tegeleme.

    Kultuuripärandi kaitse ekspert Linda Lainvoo avab Ukraina sõja teema, mis on eriti teravalt mäluasutuste ees tõstatanud küsimuse, kas ollakse valmis, kui meid tabab suurõnnetus või sõjaline konflikt. Karen Jagodin tõdeb artiklis „Muuseumide ligipääsetavus“, et viimasel viiel-kuuel aastal on hakatud põhjalikumalt kaaluma, kuidas teha muuseum kõikide jaoks ligipääsetavaks. See ei ole kaugelt ja kõrgelt tulnud nõue, vaid muuseum on rahvale ja ligipääsetavus olgu tähtis igale muuseumile.

    Need on mõned nopped artiklitest, ega koguteost „Muuseum+“ pea kohe algusest lõpuni lugema. Nagu heale kogumikule kohane, võib raamatu avada ükskõik kust ja olla kindel, et satutakse huvitava materjali peale. Miks spordimuuseumi avahoidla on nutikas või mis teeb eriliseks kalatopiste konserveerimise? Lõpuosas toodud statistika kinnitab, et muuseumide valdkond on rikkalik ja mitmekesine. Kui juba poliitikutele ja ametnikele on meelde jäänud, et meil on 100 000 elaniku kohta kõige enam muuseume, siis on sama tähtis esile tuua, et meil on ka kõige enam muuseumide külastajaid 100 000 elaniku kohta.

    Esimeses väljaandes ei ole üritatud tervet maailma kokku kirjutada, mitu teemat ja teemaarendust on välja jäänud, loodetavasti järgmiste kogumike jaoks. Mõned teemad, mida järgmistes kogumikes oleks huvitav käsitleda: mis probleemid on meie väikemuuseumidel, mis tihti püsivad vaid ühe-kahe inimese õhinal ja õlgadel? Kui näituste arv väheneb ja nende ettevalmistus on muutunud pikemaks ja põhjalikumaks, siis kas ja kuidas tuleks tõuget anda, et näituse eluiga veelgi pikeneks selle eksponeerimisega mitmes asukohas. Maailmas ei ole taaskasutus ju erand, vaid reegel. Muuseumide mõju on tähelepanuväärne ja ulatub kultuurist kaugemale, rääkida tuleks kaudsest tulust – annab ju muuseum tööd ja leiba ka ümberkaudsetele inimestele-ettevõtetele.

    Arvude juurest alguse juurde, ajuteadlane Jaan Aru avaldab „Muuseum+“ avatekstis arvamust, et muuseumid võimaldavad minna tavamustritest eemale, anda ajule väga vajalikke vaikusehetki ja puhkust plinkivast elust, keskenduda uutele teadmistele. Olla avatud ja loovad, sest nagu teadusuuringud on näidanud, tuleme loovate lahenduste peale siis, kui tööle ei mõtle. Nii on Jaan Aru välja pakkunud ka reklaamlause „Muuseum on aju-spaa!“.

    Muuseum + on sobiv ja väga hea teejuht meie aju-spaadesse. Nii kogenud muuseumi huvilisele kui esmakülastajale.

  • Sõnade kordus, sõnade avatus

    SOFIA-ELIZAVETA KATKOVA

    1962. aasta sügisel kirjutas Ameerika poetess Sylvia Plath luuletuse „Isa“. Paar nädalat hiljem ütles ta BBC raadio intervjuus, et selle luuletuse kõnelejaks on tüdruk, kellel on Elektra kompleks: tema isa suri, kuigi ta oli kindel, et ta isa on Jumal.1 Plathi luulet peetakse pihtimuslikuks ja tema tekstid on tõepoolest ülimalt isiklikud. Ometi on need samal ajal kõnekeelest üsna kaugel. Käsitledes omaaegseid (pool)tabusid, on Plathi luule­kõne erinevalt hilisemast uussiirusest traditsiooniliselt troobiküllane. Vaatlen katkendit luuletusest „Isa“:

    Ma ei suutnud sinuga kõnelda,
    keel jäi suulakke kinni mul.

    Jäi okastraadist lingu.
    Ich, ich, ich, ich,
    suutsin vaevu häältki teha.
    Iga sakslast pidasin sinuks
    Ja keelt rõvedaks
    veduriks, veduriks,
    mis mind kugistab alla kui juuti,
    keda ootavad Auschwitz, Belsen, Dachau.2

    Kahtlemata on selle luuletuse sünni taga autori elulugu, tema saksa päritolu ja suhe varalahkunud isaga. Luuletuse muudab veel mõjusamaks teadmine, et neli kuud pärast selle kirjapanekut sooritas kolmekümneaastane Plath enesetapu, pannes pea köögiahju. Välja toodud katkendis on märkimisväärne aga hoopis see, kuidas sõnum just poeetilise kõne kaudu edastatakse. Luuletuse raamvormis jäljendab Plath ingliskeelses lasteluules levinud haneema-salme (Mother Goose rhymes), andes oma surnud isa poole pöörduvale tütrele haiglaselt lapseliku hääle. Katkend algab tavakeelse väitega „ma ei suutnud sinuga kõnelda“, kõneleja keel kui füüsiline elund jääb liikumatuks. Juba järgmises stroofis tekib semantiline nihe: füüsiline maailm on okastraadi metafoori kaudu veel alles, kuid sellesse kinni jäänud keel-elund moondub samal ajal keeleks kui võimatuks suhtlemisaktiks, kusjuures füüsiline seos okastraadiga jätkub saksakeelse sõna „Ich“ (’mina’) kordumisega. Proovige seda värssi valjult hääldada, et seost keha kaudu tunnetada. Stroofi lõpus saavad sügavalt isiklikest kogemustest arhetüüpsed kujundid, moodustuvad paarid tütar/isa, juut/fašist, ohver/mõrvar.

    vestlus ilus saksa keeles ma ei oska saksa keelt isegi ei mäleta enam sõnu juudid maine kampsun arhitektuur, kirjutab Kristjan Haljak oma luulekogus „Elektra Domina“ (lk 12). Ta kirjutab ka nõnda: ei jää muud üle kui juba aegsasti hakata uurima sakslase / alaväärsuskompleksi muidu ei märkagi kui ise ein bisschen sakslane // ein bisschen kompleks oidipus (lk 9). Mihhail Trunini sõnul on üks Haljaku luuletehnikaid võõra omakstegemine: tulemuseks on tekst, mis on kirjutatud võõra teksti sõrestikule.3 Kindlasti kasutab Haljak seda tehnikat ka „Elektra Dominas“. Teised tekstid on äratuntavad vabade assotsiatsioonide kaudu ähmastest sarnasustest (näiteks tekib Elektra ja Oidipuse kompleksi ning saksa keele kasutamise tõttu seos Plathi luuletusega) otseste kordusteni, kuid selle luulekogu puhul ei ole tegu intertekstuaalse mänguga, kus tsitaatide tundmine on oluline tegur. Ka autor ise arvab, et nii nagu lugeja ei pruugi tsitaatide allikaid tunda, ei pruugi ta ise neid teadvustada.4

    Johan Haldna on märkinud, et pärast „Elektra Domina“ lugemist ei õnnestu meelde tuletada ühegi luuletuse ühtki erilist sõna, olgugi et sõnad ja mõisted kipuvad luulekogus korduma. Näiteks toob ta sagedaste sõnadena esile „rinnad“, „naine“, „noku“5, ning see on tõesti nii. Tõsi on ka see, et samal moel saab tekstides eristada teisigi sõnu, näiteks „kaneel“, „piim“, „vihm“. Pakun veel ühe sõnagrupi: „sakslane“, „juut“, „eesti arhitekt“. Küllap nõustute, et need kolm sõnarühma annavad luulekogu sisust täiesti erineva ettekujutuse. „Elektra Domina“ puhul on intertekstuaalsusest olulisem, et tekst viitab pidevalt iseendale, loob seoseid omaenda elementide vahel. Esimene osa „Prima materia“ on justkui üks lausaline tekstikude, mis hiljem kunstlikult kaheksastroofilisteks luuletusteks jaotatud. Toon esile kaks eri tekstidest pärit salmi.

    kui see ainult iseenda peale ei mõelnud ometi iga arhitekt teab et avalik arvamus on püha asi

    just nõnda tuleb mõista tema kunstiliste põhimõtete kõikumist mure ja enesekindluse vahel

    kui armastus puhkeb siis ütlevad inimesed see ei saa kaua kesta see on liiga ogar

    ja armastus kahtlemata ongi ogar aga sellegipoolest kestab ta edasi ogarus on alati progressiivne

    (luuletusest „EESTI ARHITEKT JUTUSTAB LOO ÜHELE TUNTUD INIMESELE“, lk 18)

    endine mask jääb ja nii on iga armuke teatud mõttes replikant ja kui armastus puhkeb siis ütlevad inimesed

    see ei saa kaua kesta samas ei ole sina sugugi tiirane kui detailidesse laskuda see on liiga püha

    sinu juuksed ja rinnanibud on pigem nagu detailid vanast filmist ja armastus kahtlemata ongi püha

    selle erinevusega et teravmeelne hipster eristab replikanti naisest ja pühadus on ikka progressiivne

    (luuletusest „SCHAWARMA TELLER FRIEDRICHSHAINIS JA THE VOIDZI PLAAT“, lk 19)

    Ameerika keeleluule koolkonna esindaja Lyn Hejinian on kasutanud essees „Suletuse eitus“ („The Rejection of Closure“) suletud ja avatud teksti mõistet. Suletud teksti elemendid vajuvad kinni ühte lugemisse, iga element vabastab teksti määramatuse mängust.6 Kuigi Plathi luuletuses „Isa“ käsitletakse osaliselt sarnaste vahendite abil sarnaseid teemasid kui „Elektra Dominas“, on see ikkagi pigem suletud tekst, kuna isiklikkus dikteerib ühetähenduslikkuse – lugeja on võimeline eraldama konkreetsed sümbolkujundid ning nende suhte tekstis. Avatud tekst pakub aga Hejiniani järgi lugejale osadust, eitab autori võimu lugeja üle, olles pigem loov kui juhtiv. Kordused, mida tavaliselt kasutatakse teksti kokkusidumiseks ja elementide kooskõlastamiseks, seavad avatud teksti puhul kahtluse alla sündmusesse (lausesse, värssi) kätketud tähenduse piiritletuse. Samade fraaside esinemine üha uues kontekstis ja uute rõhuasetustega murrab algse mõtteskeemi: esimene lugemine annab pelgalt häälestuse, kordus kirjutab mõtte ümber ning lükkab selle lõpetamise edasi.

    „Elektra Domina“ tekstimaastikul ei olegi justkui algust ega lõppu. Formaalselt luuletusteks jaotatud teos veereb ja veereb mõttelise lumepallina: see väljendub nii korduvates sõnades, (lause)kujundites kui ka eri liiki parallelismides. Kõige silmatorkavamalt leidub mõtet jätkavaid kordusi luulekogu teises osas „Massa confusa“, mis ei ole nii tihe kui esimene ja mille värssides ei esine sama palju siirdeid. Samuti ilmneb siin samamoodi kui esimese näite puhul kommutatiivsus: värsid mitte ainult ei kordu, vaid on ka omavahel teisaldatavad (nt lk 55-56):

    rahulik muusa
    pahvib kanepit
    mustas öösärgis jõuline
    väljakutsuva pilguga [—]
    näen ja nuusutan
    maitsen ja katsun
    mustas öösärgis jõuline
    teritan vikatit

    „Elektra Domina“ loob oma maailma, mida lugeja tahes-tahtmata peab hakkama talle kättesaadavate võtmetega avama. Seda maailma valitseb Jumalanna – isenäoline ürgema –, kuid seal leidub ka tavalisi surelikke. Selles maailmas on saksa, sumeri ja muidki keeli. On riike, ajalugu, suguhaigusi ja (õppe)aineid. Maailmas on Tähetorni tänav ja galaktika. Ühesõnaga, „Elektra Domina“ maailmas on mida tahes. Kes on selle maailma jutustaja? Kas teoses kõneletakse iseäralikul moel Oidipuse kompleksiga poisist? Kas selle metafoori saaks laiendada ka eesti-saksa ajaloolistele suhetele? Äkki kehastab siis Elektra jumalikustamine soo ja võimu uroborost (mehe ülesanne see on olla nüüd / ja igavesti naine, lk 71)?

    Erinevalt Sylvia Plathi suletud, üheselt mõistetavast pihtimuslikkusest hägustab Kristjan Haljak kõneleja oma limpsiva lakkuva laulu (lk 48) taga. Ja olgugi kõneleja pidevalt kohal ja ühesugune, jääb teksti tähendus paradoksaalsel moel avatuks – ka selleks, et küsimustele ei oleks vastuseks vaid üks õige sõna(kõla).

    1 Sylvia Plathi intervjuu Peter Orrile on salvestatud 30. X 1962 BBC Radios. Vt Sylvia Plath, Interview with Peter Orr of the British Council. Credo Records, 1975. https://www.youtube.com/watch?v=ePbVT4nNc9I

    2 Sylvia Plath, Isa. (Daddy.) Tlk Tiina Aug. Rmt: Ameerika luule antoloogia. Koost Jüri Talvet. Tartu Ülikooli kirjastus, 2008, lk 455–457.

    3 Mihhail Trunin, Ei ole midagi sisukamat vormist. – Vikerkaar 2022, nr 3, lk 115–124.

    4 Nüüdisluuleruum. Keeleluule. V saade. Vikerraadio, 20. III 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609274246/nuudisluuleruum-5-keeleluule

    5 Johan Haldna, Vormist ja ärevusest „Elektra Dominas“. – Vikerkaar 2023, nr 10-11, lk 172–175.

    6 Lyn Hejinian, The Rejection of Closure. Rmt: The Language of Inquiry. University of California Press, 2000.

  • Teema variatsioonidega

    AURORA RUUS

    „Tõsistele lugejatele võiks see olla suunanäitajaks minu veendumuse kohta, et kunst on selles elus kõrgeim ülesanne ja tõeline metafüüsiline tegevus, nagu see on mehe puhul, kellele kui oma väljapaistvale eestvõitlejale sellel teel tahan ma pühendada siinkohal selle raamatu.“1

    Nende sõnadega lõpeb Friedrich Nietzsche eessõna oma läbilöögiteosele, mille esimene versioon (1872) kandis pealkirja „Tragöödia sünd muusika vaimust“. See mees, kes valdab filigraanselt muusika-metafüüsika kõrgeimat pilotaaži ning on Arthur Schopenhaueri kirjeldatud kunstilise geeniuse kehastus, on loomulikult (kuri)kuulus helilooja Richard Wagner, kellest saab Nietzsche elu- ja loometeel oluline teema või juhtmotiiv, mida ta äärmusteni varieerib. Seejuures pole tegemist pelgalt satiirilise peegel-vähikaanoni kui muusikalise variatsiooniga, vaid oma veendumuste radikaalse revideerimisega, mis päädib Nietzsche viimastes raamatutes „Wagneri juhtum“ (1888) ja „Nietzsche contra Wagner“ (1889).

    Enne veel, kui süüvida Nietzsche mõttelendu tiivustanud õhurõhkkondadesse, on paslik kas või põgusalt mainida, miks me neil päevil taas (või siis ikka veel) temast räägime. Nimelt on Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse grandi raames meie kultuuriruumis fookuses dekadents – õigemini „Tsiviliseeritud rahvuse teke. Dekadents kui üleminek 1905–1940“2. Selle raames on peetud näiteks konverents ja publitseeritud artikleid, ent viimaste oopuste hulka sel rindel kuuluvad teiste hulgas just kõnealused Nietzsche teosed, mille tuules sisustab ta dekadentsi mõiste, ehkki omal moel on ta dekadentsiprobleemiga tegelenud tervel oma loometeel.3 Igatahes kuulutas Torino türann dekadentsi oma ajastu haiguseks ning tunnistas end küll avalikult dekadentsihaigeks, ent seejärel põdes dekadentsi kui haiguse läbi, astudes niiviisi taas sammu oma „suure tervise“ poole. Veel enam, Wagnerit käsitleb ta ajastuomase dekadendina par excellence.

    Nimetatagu kõnealuseid Nietzsche tekste raamatuteks või pigem esseedeks, on igal juhul põhjust öelda, et Loomingu Raamatukogus ilmunud numbris on tegelikult ikkagi kolm teost, sest Jaan Unduski saatesõna „Armuvaenu vägi ehk Wagnerist vaevatud Nietzsche“ pole pelk tõlkija kommentaar, vaid mahukas ja mitmedimensiooniline traktaat, kus on aukartustäratava detailitundlikkusega välja toodud Nietzsche tekste ümbritsev kontekst. Seejuures pole seda mitte ainult taasesitatud, vaid empaatiliselt ja veenvalt edasi arendatud.

    Kuidas saadakse selleks, mis ollakse?

    Kuna selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ikka minna tagasi algusesse, siis suundugem asjade endi juurde! Schopen­haueri, Wagneri ja Nietzsche kaunis ja korrapärane armukolmnurk kultuuriloos saab alguse Schopenhaueri magnum opus’est „Maailm kui tahe ja kujutlus“ (1818), kus kirjeldab muu hulgas muusikat kui kõikidest kunstidest kõige kõrgemat, suisa kategooriavälist. Sellisena on muusika metafüüsiliselt kõige väärtuslikum kunstivorm, kuna annab kujutlusele midagi, mis seisab kujuteldavast maailmast endast kõrgemal. See tähendab, et kui teised kunstid on justkui pelgalt „varjud“, siis muusika suudab kujutada „asju iseendas“. Sama arvas ka Wagner, kes oli Schopenhauerist tugevalt mõjutatud, ehkki on leitud, et oma n-ö elufilosoofiast tulenevalt olid tema teostes juba enne viimase filosoofiaga tutvumist olemas teatavad schopen­hauerlikud metafüüsilised väärtused.4

    Küll aga oli nooremas eas ka Nietzsche Schopenhauerist mõjutatud ning oma esimesel kohtumisel Wagneriga 1868. aastal sai just Schopen­hauer neid ühendavaks teemaks ning Nietzsche sõnutsi oli Wagneriga rääkimine otsekui Schopenhaueri filosoofia seminar.5 Oma „Tragöödia sünnis“ kehtestab Nietzsche analoogiliselt Schopenhaueri loodud dihhotoomiaga visuaalsete ja sõnaliste kunstide ning muusika vahel dünaamilise vastanduse, mille nimetab apollooniliseks-dionüüsiliseks. Ehkki „Tragöödia sünd“ on muusika-metafüüsikat puudutavas Schopenhauerist mõjutatud, on see omal moel ikkagi juba antischopenhauerlik. Üks Nietzschet ja Schopenhauerit eristav oluline nüanss on näiteks tahte käsitlemine, mis on esimesel juhul elujaatav, teisel pessimismist johtuv kõikide hädade allikas.

    Tahte mõiste on aga kunstis olulisel kohal, sest tahte tõttu seisneb elu uute eluvormide loomises, väljendudes kunstilises loomingulisuses. Nietzsche leidis niisiis, et „just kunst peab olema elujaatuse suurim stimuleerija, suurim vastukaal patoloogiana mõistetud globaalsele dekadentsile“6. Lisaks arvas ta, et muusika on võimeline näitama, kuivõrd piiratud on keel, mis ei lase meil kaugeltki nii hästi inimeksistentsi sügavamat olemust selgitada. Just seetõttu on eelistatud dionüüsiline muusika, mille „keel“ ongi muusika ise ning mida hoomavad seega kõik inimesed oma emakeelest hoolimata. Keele küsimus ilmub aga kõverpeeglis päevakorda taas kõnealustes Wagneri arutlustes, kus Nietzsche heidab heliloojale ette muusika liigset „keelestamist“.

    Wagner – kõigile ja eikellelegi

    Noor Nietzsche leidis, et seesama kaua igatsetud dionüüsiline vaim on uuesti ärganud saksa muusikas, mida troonivad Wagneri muusikalised draamad. Kaanoniks vermiti võimas narratiiv, mis viis Bachist Beethovenini ja edasi Wagnerini. Seejuures tasub meeles hoida, et Wagner kui ambivalentne kultuuriheeros polnud mitte ainult helilooja, vaid ka kirjanik, esseist ning poliitiliselt poleemiline ja problemaatiline kuju. Pole ka vähe oluline, et just Nietzsche oli oma „Tragöödia sünniga“ Wagnerit n-ö turundanud ning viinud ta „saksa vaimu suurde diskurssi – teinud temast Euroopa kultuuriajalugu ümberkujundava teguri“7.

    Igatahes toimub Nietzsche arusaamades paradigmanihe ning Wagneri ülistamine asendub tema armutu kritiseerimisega. Kuna selle kohta, miks ja mille alusel Nietzsche Wagneri puhul oma arvamusi revideeris, saab teada nii tema enda tekstidest kui ka Unduski järelsõnast, lisaks veel samas tuules salvestatud raadiosaadetest, peatun siinkohal vaid mõningatel olulisematel fragmentidel.

    Juba 1849. aastal unistas Wagner omamoodi uuest religioonist, mis vabastaks kunsti materiaalsete väärtuste ikkest.8 Tiivustumist kunstireligioonist ei pannud algselt talle pahaks ka Nietzsche, kes leidis, et kuna Wagner paneb omavahel kokku kristliku, paganliku ja isegi budistliku, on ta ise neist religioossetest tähendustest prii, sest ei seo end ühegagi. Küll aga jäi hiljem Nietzschele hambu Wagneri muusika­draama „Parsifal“, sest seal esinev kristlus oma alandlikkuse ja moraaliga ei passinud „Antikristuse“ autorile. Seda enam et Nietzschele oli kristlus peamine ja kõige ohtlikum dekadentsi vorm tema kaasajal.9 Rummis leotatud kirssideks tordil olid loomulikult ka wagneriaanide omamoodi palverännakud Bayreuthi ehk Wagneri ooperimajja.

    Lisaks valmistas Nietzschele meelehärmi poliitikasse tõmmatud Wagner, sest tolle isikukultus hakkas teenima Suur-Saksamaa propagandat. Niisiis oli Nietzsche lõpuks sunnitud Wagnerist loobuma, kuna „talle sai vastumeelseks Wagnerist õhkuv ristiusu ja agressiivse kaastunde vaim ning selle külge kleebitav poliitilise hegemoonia tendents. Wagner osutus täiuslikuks dekadendiks, kes viis geniaalse lõpuni kristliku kultuuri allakäigu taas tuhast tõusnud Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigi rüpes“10.

    Nietzschele jäi hambu Wagneri „Parsifal“, sest seal esinev kristlus oma alandlikkuse ja moraaliga ei passinud „Antikristuse“ autorile. Pildil „Parsifali“ esiettekanne Bayreuthi festivalil 1882. aastal.

    Ridade vahele peidetuna ning ka teistes tekstides tuleb aga välja veel isiklikum põhjus, miks Nietzsche Wagnerist distantseeruda otsustas. Näpuga võiks siinkohal näidata hoopiski Wagnerile, kes n-ö viskas Fritsu kõrvale, sest ta ei vajanud enam teda – tal oli nüüd suuresti just tänu Nietzschele kuulsus käes ja asi sellega ants. Niisiis võiks öelda, et mõneti kasutas ta Nietzschet pelga vahendina, mitte eesmärgina iseeneses. Ehkki ka Wagner tunnistas, et tunneb end Nietzscheta üksi, on üksinduse teema iseäranis oluline Nietzsche puhul, sest viimaks seisnes just üksiolemises tema elu tragöödia sügavaim mõte, mille nimel ohverdas ta oma sõpruse Wagneriga. Filosoofile on ju ometigi kahjulik end ühe isiku külge siduda: nii nagu Nietzsche ütles ühel hetkel lahti Schopenhauerist, ütles ta lahti ka Wagnerist. Kuna filosoofi olemuseks peaks olema lakkamatu muutumine – pidev teema varieerimine –, oli Nietzsche määratud varieerima ka oma Wagneri teemat. Hoolimata sellest, et Wagnerist eemaldumine lõi talle lahtise, Stefan Zweigi sõnade järgi „peaaegu surmava haava, mis pidevalt mädaneb ja veritseb ning kunagi enam ei sulgu ja kinni ei kasva“11.

    Seda enam et Nietzsche ja Wagneri sõprust raamib n-ö sümpoeesia või sümfilosoofia idee, mis viib Platoni „Pidusöögis“ esitatud müüdini, mille järgi olevat inimestel kunagi olnud kaks pead, neli kätt ja jalga, ent jumal raiunud nad pooleks ning sellest ajast saati määratud inimene oma teist poolt otsima. Nietzsche uskus, et just Wagner on tema teine pool ning seepärast ei suutnudki leppida sellega, et ta ei saa Wagnerit endale. Või, nagu Undusk tabavalt ütleb, siis „Wagnerit ei olnud võimalik erastada, teda sai vaid avalikustada“, kuigi „Nietzsche ja Wagner üheskoos, teineteise valusas haardes, lõidki saksa kultuurile uue aluse“12.

    Uue muusika sünd Nietzsche vaimust

    Üks intrigeerivamaid teemasid, mida Nietzsche Wagnerist rääkides varieerib, on eespool mainitud keeleküsimus. Hoolimata oma varasematest arusaamadest räägib Nietzsche lõpuks Wagnerist kui keeleuuendajast hoopiski hukkamõistval moel. Selle põhjuseks on esmajoones Wagneri lõputud meloodiad ja Leitmotiv’id (termin, mida helilooja ise ei kasutanud, nimetades neid juhtmotiive hoopis meenutus- või mälumotiivideks), millega ta tegi muusikast keele, võimendades niimoodi muusika märgilisust. Sel teemal arutleb Undusk oma saatesõnas iseäranis intrigeerivalt, tuues (täiesti õigustatult) harmoonia ja meloodia kui muusika vertikaali ja horisontaali suhet eritledes välja atonaalsuse. Ometigi peeti ju just Wagneri muusikat dissonantsi esimeseks emantsipatsiooniks ning Arnold Schönberg oma atonaalsusega oli seega järjekorras alles selle teine tulemine. Ketserlik kõrgel ja meelelahutuslikul muusikal vahetegemine, millest Undusk samuti räägib, viib aga edasi Theodor Adornoni, kelle opositsioon kitši ja avangardi vahel on suhtes Wagneri ja dekadentsiga veel täiesti eraldi teema.

    Iseäranis värskelt ning muusikateaduslikust, sageli iseend ähvardavast diskursusest priilt mõtiskleb Undusk selle üle, mida võiks hiline Nietzsche arvata Arvo Pärdi muusikast. Söandamata põhjapanevaid väiteid teha, kaldun siiski Unduski mõttekäigule sekundeerides arvama, et hiline Nietzsche paneks Pärdi Wagneriga samasse patta, sest Pärdi muusika religioosne läte ja siht oleks tema meelest samuti n-ö risti kummardamine. Või, nagu Undusk kirjutab, siis „See ei ole muusika, see on midagi enamat – nõidus, maagia, hüpnoos, geniaalne nakkus! Ärgakem nõidusunest!“13. Küll aga võib ehk erandiks olla Pärdi muusika enne tintinnabuli-stiili juurde jõudmist. Eriti kurioosne näide on tema „Credo“ (lad „Mina usun“), mis valmis aastal 1968 ehk ajal, mil Pärt oli loomingulises kriisis ega teadnud enam, kuhu heliloojana edasi liikuda. Kollaažiprintsiibil üles ehitatud teos seob Bachi C-duur prelüüdi ja n-ö heakõlalise muusika dodekafooniaga. Pole välistatud, et Nietzsche võiks selles leida midagi antikristlikku ja miks mitte dionüüsilist – kui mõelda selle peale, et erinevate religioonide kokkupanu paganlikuga oli talle ka Wagneri puhul vastuvõetav. Huvitav paralleel Nietzsche ja Pärdi vahel võiks välja joonistuda ka mõlema suhtumisest vaikusesse ja üksindusse kui loomingu lättesse.

    Liiatigi ei saa siin tähelepanu alt välja jätta muusikalist variatsioonitehnikat, mille Nietzsche traageldas sisse nii oma filosoofiasse kui ka filosofeerimisviisi, leides, et looming pole päriselt looming, kui looja end stereotüüpiliselt kordab. Seejuures on viljakaim loomisviis aga teema variatsioonidega, sest luues kogu aeg sama, s.t varieerides sama teemat, luuakse kogu aeg midagi uut. Teema variatsioonidega on justkui Nietzsche kirjutistest tuttav filosofeem „sellesama igavene taastulek“. Kriitiline moment seisneb siin seega selles, kas sama teema varieerimine muutub enese kordamiseks või mitte.

    Veel ei saa üle ega ümber tahtest – olgu see irratsionaalne ürgtahe, võimutahe või lihtsalt tahe mõista ja aru saada –, sest tahe mängib olulist rolli igasuguses loomingus: tahe ka loojana end ületada, saada ehk üleinimesekski(Übermensch). Nagu teema varieerimine on pidev protsess, on ka looja ise pidevas liikumises. Kui inimene ise ongi see piir, mis tuleb ületada, ei saa tähelepanuta jätta, et piir on see, mis küll eristab või lahutab, ent samal ajal veel see, mis äärmusi seob ja toob kokku. Seega ka piir Nietzsche ja Wagneri vahel küll lahutab neid, ent toob ka nad ühte kohta kokku. Siin võiks ehk taas sümfilosoofia peale mõelda, mille järgi Nietzsche ja Wagner olekski need jumalate pooleks raiutud kaks poolt ja see poolitamine kui piir nende kahe vahel tõesti samaaegselt nii lahutab kui ka seob neid.

    Kooda – festina lente!

    Selmet lõpuks küsida, mida see kõik tähendab, võiks küsida: mida see tekst teeb? Lugedes Nietzschet, kuulates Wagnerit, Pärti või veel miskit muud, saab selgeks Schopenhaueri mõte, et muusika ei väljenda mingit konkreetset tunnet, näiteks kurbust millegi pärast, vaid kurbust kui sellist üleüldse. Võib-olla tekib hoopis ülev tunne selles tähenduses, nagu kirjeldas seda tänavu 300. sünniaastapäeva tähistav Immanuel Kant. Muusika siis vahest ongi metafüüsiliselt erilisim kunst ning suudab pakkuda Nietzsche kirjeldatud „metafüüsilist lohutust“. Kui Boethius kirjutas filosoofia lohutusest, siis Nietzsche kirjutas ehk hoopiski muusika lohutusest, sest ega ta ilma­asjata öelnud „Ohne Musik wäre das Leben ein Irrtum“ („Ilma muusikata oleks elu viga“).

    Oksüümoron „festina lente“ (muu hulgas on samuti ühe Pärdi teose pealkiri) ehk „kiirusta aeglaselt“ kehtib lõpuks ehk ka kõnealuste Nietzsche teoste üle otsustamise puhul. Nende segane ja heitlik stiil ning aines, verbaalne varjestatus, ambivalentsus ja paradoksaalsus on esialgu ehk mõnevõrra pelutavad, kuid just koos Unduski järelsõna ning meisterliku tõlkega saavad hermeneutilise ringi otsad kokku sõlmitud ning seeläbi loodetavasti mingigi selgus saavutatud.

    Seega kiirustagem järeldustega aeglaselt ning andkem Nietzschele (mitte­kristlikku) armu ja asu.

    1 Friedrich Nietzsche, Tragöödia sünd. Tlk Anne Lill.Tänapäev, 2009, lk 22.

    2 https://www.etis.ee/Portal/Projects/Display/ed7a70c7-cda6-41f8-b1ab-4a1113141bec

    3 Leo Luks, Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Friedrich Nietzsche filosoofias. – Tuna 2023, nr 2, lk 113.

    4 Vt Mike Saenz, Philosophy’s Betrayal of Wagner to Schopenhauer. The University of

    Texas at Austin; https://www.academia.edu/3295316/Philosophys_Betrayal_of_Wagner_to_Schopenhauer 5 Jaan Undusk, Armuvaenu vägi ehk Wagnerist vaevatud. Friedrich Nietzsche, Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner, lk 84.

    6 Leo Luks, Mõõnav sugu sealpool head ja kurja. Friedrich Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis. – Keel ja Kirjandus 2024, nr 1-2, lk 86.

    7 Jaan Undusk 2024, lk 91.

    8 Vt Alex Ross, Wagnerism: Art and Politics in the Shadow of Music, 4th estate, London 2020, lk 160–161

    9 Leo Luks, Dekadentsi mõiste tähendus, lk 118.

    10 Undusk 2024, lk 72–73

    11 Stefan Zweig, Friedrich Nietzsche, Athena, 1998, lk 56–57.

    12 Undusk 2024, lk 84, 92,

    13 Undusk 2024, lk 91.

  • Pealelend – Tõnis Arjus, arhitekt, kestliku elukeskkonna ekspert

    MERLE KARRO-KALBERG

    Oled asunud tegema ruumi käsitlevat taskuhäälingusaadet „Ruumilood“, mida saab kuulata Spotifys, rakenduse Apple Podcasts kaudu ja kümnetel muudel platvormidel. Kuidas see sündis ja millest seal räägitakse?

    Lugude otsimine sai alguse siis, kui olin Tartu linnaarhitektina otsi kokku tõmbamas ja peas tiksus küsimus: mis edasi? Mõtlesin ka sellele tohutule ja tänuväärsele kogemusele, mille olin 11 aasta jooksul saanud. Linnaarhitekti ametis tundsin rõõmu erisuguste inimestega kohtumisest, nendega ühel või teisel moel koos töötamisest, ideevahetusest, vaidlustest ja et sellest sünnivad uued ideed. Niisiis alustasin saatega selleks, et tahtsin senist kogemust edasi anda ja ühtlasi leida mõjuv vabandus, et jätkuvalt kohtuda põnevate inimestega ja kuulda nende mõtteid. Senine kogemus on olnud parem, kui oleksin osanud oodata. Lõin noorena palju muusikat. Saate loomine – ja mitte ainult sealse helilise meeleolu kujundamine – sarnaneb komponeerimisega ja toidab seeläbi ka loomingulist väljendusvajadust.

    Lugude eesmärk on täita tühimik meie meediaruumis, rääkida ruumi mõjust meile ja meie mõjust ruumile. Kõik me oleme ruumis ja ruumiga seotud, kuid just selle tõttu on ka sel teemal arutamine küllalt keeruline ja vajab järjepidevat formaati. Pikemas seerias püüan seda kättesaamatut teemat lähemale tuua. Meelega valisin laiendatud ruumiteema, sest tahan vältida distsipliinide vaheliste piiride tõmbamist. Minu jaoks pole ka arhitektuur kitsas mõiste, kuid kuulajaskonnal manab see silme ette kammitsetud ettekujutuse, mida saatest oodata.

    Pikemat aega mõtlesin saate pealkirjale ja ega enam paremat ei oleks osanud välja mõelda. Lugude abil on võimalik suhestuda mis tahes teemaga. Saate keskmes on külalised ja nende lood, ka saate formaat toetab seda. Iga lugu algab kellegi teise mõttekäigu, mitte minu omaga. Mina olen saates lihtsalt taustal tiksuv siduja, kelle roll on võimalikult vähetähtis. Ma pole ajakirjandust õppinud, küsitlemise kogemust on vähe ja oma häält ma ka ei salli. Narratiiviga ja monteeritud saate formaat nõuab küll rohkem tööd, aga saade on selle võrra ajatum ja tempokam. Nüüdseks on iga osa kohta inter­vjuude materjali kogunenud umbes kolme tunni jagu, kokku panen sellest u 35 minuti jagu saadet.

    Praegu on väljas neli osa: väikelinnade ruumist, festivalist „Uit“, Vana-Kalamaja tänavast ja linnas liikumisest. Mida on veel oodata?

    Sellest ajast, mil hakkasin lugusid otsima, näen ja kuulen iga nädal teemasid, mis vajavad avamist. Neist tuleb muudkui rääkida ja rääkida, ja ikka jääb võimalus nende juurde uuesti tulla, kuid teise vaatenurga alt ja eluliste näidete kaudu.

    Mul on juba üle 20 teema, mida ühiskonnas jälgin, oodates õiget aega ja õiget lugu. Kohe ilmub liikuvuse saate teine osa, ootel on lugu linna­arhitekti rollist linnavalitsuses, tahan käsitleda linnalise tiheduse küsimust ja paljut muud, ka teemasid, mida niisama lihtsalt ruumiga ei seotagi. 1. aprillil tuli näiteks mõte, et Tõnis Niinemetsaga tuleks rääkida huumori rollist ja arutleda selle üle, kas linnaruum saab olla „naljaasi“. Ei ole veel julgenud küsida.

    Ideid on palju ja see on ka loomulik, sest ruumiteemad kerkivad üles kõikjal – ühiskonnas, hariduses, liikumises, energeetikas, geoloogias, kultuuris jm. See ongi üks ruumilugude eesmärke: tutvustada esinejate huvide ja elukutse kaudu, mis ruumis sünnib, kutsuda ruumist mõtlema ja seda mõjutama.

    Peale teemade rikkalikkuse hindan ka külaliste mitmekesisust, oodatud ei ole vaid ruumiga tegelevad arhitektid ja planeerijad, valim on palju laiem. See teeb ka mulle saate tegemise põnevamaks.

    Loodan saatesse tuua eri formaate ja leida inimesi, kes tahaksid koos minuga saateid teha. Eriti ootan lühemaid audioesseesid, kus autorid on ise lugenud oma mõttekäigud sisse, olgu nad tudengid, arhitektid, teadlased, kes iganes. Välistatud ei ole klassikaline vestlusformaat, millest ei pääse live-salvestuste puhul. Üks selline salvestus toimub sel suvel arvamusfestivalil.

     

Sirp