XVII Tallinna kammermuusika festival 24. – 29. VIII, kunstiline juht Maano Männi.
XVII Tallinna kammermuusika festival pakkus raskel ajal esinejatele ja kuulajatele kosutust. Festivali teema oli XVIII sajandi teisel poolel Saksamaal alguse saanud liikumine „Torm ja tung“. Selle iseloomulikud jooned avalduvad eelkõige kirjanduses, kuid mõju on selgelt tajutav ka muusikas. Festivali kunstilise juhi Maano Männi sõnul on selle ajastu helitööde iseloomulikud jooned tundeelu tugevad muutused, väljendusrikkus ning harmoonilised, meloodilised kontrastid. Tolle ajastu teosed olid kontserdikavades põimitud muusikaga barokist tänapäevani. Festivali ajal külastatud kaks eriilmelist kirikukontserti „Meditatsioon“ Rootsi-Mihkli kirikus ning Jaani kirikus toimunud „Festivali gala. Geeniuste epohh“ olid laetud nooruslikult särtsakast energiast.
Kontsert Rootsi-Mihkli kirikus algas Luciano Berio trompetiminiatuuriga „Good Night“ ehk „Head ööd“ Indrek Vau esituses. Humoorikas avanumber oli lühike ja Berio kohta harjumatult heakõlaline. Kontserdi üks meeldejäävamaid numbreid oli Kaija Saariaho „Duft“Vaasa Linnaorkestri klarnetisolisti Eneko Iriarte Velasco esituses. Juba esimesest noodist alates võlus muusik oma enesekindluse ja mängutahtega. Klarnetist oli laval nagu näitleja, kes on ennastunustavalt kehastunud oma tegelaskujuks. Velasco maalis oma mänguga väga kontrastseid kõlavärve ning tähelepanu pälvisid muusiku erakordselt lai dünaamiline skaala ja pingestatud piano’d.
Värskendavalt mõjus Claude Debussy tšellosonaat Indrek Leivategija ja Irina Zahharenkova esituses. Oma elegantselt sametise kõlaga viis tšellist Indrek Leivategija kuulaja läbi põnevate, kohati ootamatute sfääride. Interpreedid pakkusid üksteisele vaheldumisi särtsakaid impulsse ning esituse lõpuni hoitud pinge andis tunnistust, et ka esitajatel oli laval põnev. Kohati sulas faktuur liigagi impressionistlikult uduseks, aga selles mängis ilmselt oma osa kiriku akustika. Aga kas nii ei kujunenud hämaras kirikus esitusest ja teosest veelgi võluvam mulje?
Marje ja Kuldar Singi nimelise Pille Lille Muusikute Fondi preemia „Noor muusik 2021“ pälvis sel aastal juba ammu preemiat väärinud tšellist Theodor Sink.
Meeldejäävaks kujunes ka Arvo Pärdi „Fratres“ Zahharenkova ja viiuldaja Hans Christian Aaviku esituses. Esitus oli ansamblimängu tasandil väga põhjalikult läbi mõeldud. Aaviku kristalselt mahe mäng kulges selgelt läbiviidud pikkades fraasides, milles iga noot omandas „lillestaatuse“. (Helilooja Arvo Pärt on rõhutanud iga üksiku heli väärtust muusikateostes – nii nagu „igal rohuliblel on lille staatus“.) Märkimisväärsed olid noore muusiku erakordselt elastsed ja kuuldamatud poognavahetused. Keset teose kõige dramaatilisemat osa katkes viiuldajal keel ning mäng jäi seetõttu esialgu katki. Teos esitati aga uuesti kontserdi viimase numbrina. Zahharenkova mängis vahele kontserdi lõpunumbriks mõeldud Beethoveni „Kuupaistesonaadi“, millest kujunes kogu kontserdi sügavaima mulje jätnud esitus. Peab tunnistama, et kergem on muusikat kuulata pimedas ja kiriku küünlavalgus andiski muljele omajagu juurde. Avaosas kõnetas mind sügavalt mõtisklev meeleolu ning esitaja aus eneseväljendus. Kolmas osa köitis dramaatilise ja kirgliku esitusega. Tekkinud atmosfäär oli haruldane.
Kontsert Jaani kirikus algas sõnavõttudega ja seda märkimisväärsel põhjusel. Anti üle Marje ja Kuldar Singi nimeline Pille Lille Muusikute Fondi preemia „Noor muusik 2021“. Stipendiumi pälvis sel aastal tšellist Theodor Sink, kes Pille Lille sõnul oli juba ammu preemiat väärinud. Seejärel sai kontsert särtsaka alguse festivali resideeriva helilooja Elis Halliku teosega „Duo Impacts“ tšellole ja kontrabassile. Helitöö eeldas esitajatelt eriti head ansamblimängu, aga eelkõige väga head koordinatsiooni, et pillide eri osadel kätega rütmi lüüa ja glissando-mängude akrobaatikas täpselt maanduda. Regina Udod ja Johannes Välja esitasid teose veenvalt.
Järgnevalt tuli esitusele Bachi kontsert oboele ja viiulile. Kena oli kuulata solistidega pingsalt kaasa musitseerivat orkestrit. Kõige nauditavamaks kujunes teose teine osa, eriti oboemängija Kalev Kuljuse kena tämbri ja maheda kõlaga laulvates soololiinides. Viimane osa sai hoogsa, samal ajal elegantse karakteri viiuldaja Maano Männi vedamisel. Bachi esitusest kujunes energeetiline ja värvikas tervik.
Kontsert kulmineerus Richard Straussi „Metamorfoosidega“ Rudolf Leopoldi seades keelpilliseptetile, selle esitasid viiuldajad Fjodor Rudin ja Hans Christian Aavik, vioolamängijad Liisa Randalu ja Mart Kuusma, tšellistid Theodor Sink ja Johannes Välja ning kontrabassimängija Regina Udod. Oli tajutav, et ansamblil on kindel juht ja mängijate vahel valitseb täielik usaldus. Ansambli liider Fjodor Rudin on arvukate rahvusvaheliste konkursside laureaat, aastatel 2019–2021 töötas ta Viini Filharmoonikute kontsertmeistrina ning tema karjäär jätkub ka dirigendina. Rudini mäng andis tunnistust, et tegemist on väga kogenud muusikuga, kes väljendab end väärikalt ja eredalt. Tema tugevad muusikalised ideed, isikupärane kõla ja vaimne jõud ärgitasid pingsalt kuulama. Tundub, et „Metamorfooside“ interpreteerimise keerukus seisneb vormi hoidmises ja pinge järkjärgulises kasvatamises. Tähtis on pöörata tähelepanu piano’dele, et liikuda wagnerlikult dissonantses faktuuris vormiliselt selgemini. Märgata võis vioolamängija Liisa Randalu väga head partituuritunnetust, täidlast ja väljendusrikast kõla. Kõrge tasemega keelpillimängijate esituses oli nii selgesisulisi muusikalisi dialooge kui ka elava energiaga täidetud minekuid.
Piirangute eest põgenetakse rohkem kunsti piiramatusse, et seal vabaneda ja elust puudujäävat leida. Ehedatest emotsioonidest laetuna võis kuulaja veenduda, et kõrgetasemelise muusikasündmusena rikastab Tallinna kammermuusika festival meie kultuuri ning pakub arvestatavat eneseteostust nii suurepärastele külalisesinejatele kui ka meie kõige silmapaistvamatele muusikutele.
Märtsis 80aastaseks saanud Raul Meel on meie avangardistliku kunsti klassikuid. Jaani kiriku ja Vabaduse galerii ühisnäitusel „On kallas kahel pool“ on väljas kunstniku viimaste aastate suured sarjad, mida Eestis ei ole veel näidatud: Jaani kiriku galeriis „Kolgata“ (akrüül, 2019, 54 tööd) ja „On kallas kahel pool“ (2015–2019, 64 lehte) ning Vabaduse galeriis „Eesti identiteedid“ (serigraafia, 1991 ja 2021, 120 lehte) ning valik digigraafikas plakateid. Neis sarjades, mis moodustavad kunstniku viimase aja loomingust vaid imeväikese osa, tuleb selgelt esile tema ilmavaade, aga ka praeguse aja haprus ja haavatavus. Neis avaldub suure elukogenenud meistri loominguline vabadus: minimalistlikus kujundikeeles, viimseni lihvitud korduvuses ja rütmis on ruumi ka vabale žestile, loomulikule eksimusele. Piisab vaid sõrmejäljest ehk näpumaalist, tühjusega täidetud raamatust, et märgata seda, mis praeguse aja kiiruses ja pealiskaudsuses jääb märkamata.
Ühisnäitus on avatud 8. septembrini, täna kell 17 kohtub kunstnik oma vaatajaga Jaani kirikus.
Reet Varblane: Sinu veebilehel seisab, et oled graafik ja maalikunstnik, kujur, installatsiooni- ja tule-performance’i kunstnik, luuletaja-konkretist. Ja siis eraldi tooduna mesinik. Kui peaksid ennast tutvustama, siis kes sa eelkõige oled?
Lõpetasin Rapla keskkooli 1959. aastal ning aastatel 1959–1964 õppisin elektriinseneriks Tallinna polütehnilises instituudis. Aastatel 1961–1987 (vaheaegadega, sest 1964. aasta detsembrist 1967. aasta detsembrini olin sõduri sundteenistuses Nõukogude armees) töötasin vedelainete mahutite tareerijana ja 1987–1990 kunstifondi graafikaateljee meistrina.
Aastatel 1969–1971 esitlesin ennast vastaval vajadusel (konkreetse) luuletajana. Aastatel 1972–1979 vastasin küsimusele, kelleks ennast pean: rahvusvaheline kunstnik. 1985. aastal meemesinik: rajasin mesila 1981. aastal ja lõpetasin mesindusega 2019. aastal. Aastatel 1987–2015 esitlesin ennast eesti kunstnikuna. 2010. aastast peale olen vastanud sellele küsimusele kunstnik-poeet-muusik või poeet-muusik-kunstnik – nii kirjutavad ja kõnelevad neil aastatel rahvusvahelised kriitikud ja kuraatorid, kui nad osutavad mu teoste ulatuvusele.
Raul Meel: „Kõneldud ja kirjutatud lihtsalgi sõnal võib olla loov vägi lausa hirmsuur, aga see võib olla ka tühine või saada tühjaks.“
Varblane: Su „Eesti identiteetide“ sarja aluseks on kolmkümmend aastat tagasi loodud serigraafiasari „Aknad ja maastikud“. See ei ole pelgalt edasiarendus, tegemist on dialoogiga. Kas kolmkümmend aastat on paras aeg, et mitte ainult tagasi vaadata, vaid ka tollase kogemuse najal midagi uut luua?
Serigraafiasarja „Aknad ja maastikud“ valitud piltide arvudosutavad mõeldavatele lähendustele eri kultuuride kalendritega, olematu-oleva aja mõõtmisele ja mõõtmatusele. Aga kui lõikan pilte lõhki ja kleebin osi kokku matemaatiliselt progresseeruva arvude rea järgi, siis selles võib ju näha raha- ja tehnoloogiamaailma valitsevat majandusliku toimumise tõhususe kestmise apoloogiat. Maailmamajanduse tootmise ja tarbimise lõpmatu kasv on nonsenss. Ilusad, puhtad, üllatavalt elavad ja teravad kollaažid. Ei ole vanade süsteemide edasiarendused, on lihtsalt uued (uudsed) teosed.
Varblane: Identiteet, eneseteadvus on juba üksikisiku tasandil keeruline kompleks, rääkimata siis paiga, rahvuse või riigi mõttes. Milles seisneb eesti (või ka Eesti) identiteet?
Elava inimese identiteet on pidevas muutumises, ka arengus. Mõtlen, et 100% ühist eesti identiteeti pole võimalik leida, mõjukaks eesti ühisosaks piisaks vist, kui ainult mõni protsent seal mingil hetkel teiste eestlastega ühte heliseks – Tallinna lauluväljakul, näiteks.
Neid hetki võib seletada, lihtsamalt arusaadavamaks teha kogukondade, rahva, ühiskonna, rahvuse, riigi ajalooga, sest kõik üldistavad mõttekonstruktsioonid on toimunud lihtsustades.
Mis aga tuleb lauldud, kõneldud või kirjutatud sõnadest edasi, jääb saladuseks. Saladuseks, mis peidab vabadust, milleni inimene igatseb jõuda, mille järele ta küünitab, teadmata, mis on vabadus. Kas viskekivi, kaljurünk, maakera, universum …? Põrgupõhja Jürka tahtis õndsaks saada läbi ränga töö, ka minu ema ja minagi olen kogu elu palju töötanud. Töötan tavaliselt rõõmsal meelel. Mitte ratsa rikkaks saamiseks, mitte ka, et iga hinna eest kõiksugu meelelahutusi ahmida, nii et tapab. Märkan, et oma poeetiliste, kunstiliste, muusikaliste oskustega jutustan lugusid, mis inimestele korda lähevad, aitavad neid elada, teevad nad õnnelikumaks.
Loodan ja usun, et nüüdiskunsti apologeedid eksivad, sest tuhandete aastate vanuseid artefakte tajutakse kõigepealt ilusana: armastusega tehtu on kõige ilusam, vaimustavam ja väärtuslikum, mida eelnenud tsivilisatsioonid meile on andnud.
Schio IV paberikunsti biennaali1 (2019–2020) kuraator Valeria Bertezina on kirjutanud, et tants, luule, muusika ja kunst on mänglevale ilule raisatud aeg ja energia, ja küsinud: milles seisneb ilu ja vajalikkuse suhe? Ka seal jäi kõlama sõnapaar „uudne ilu“.
Margit Arndt-Kalju: Te alustasite oma tänukõnet2 Jaani kirikus sellele pühakojale nime andnud evangelist Johannese kirjakohta tsiteerides: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:8). Mida loete tuulest välja?
Mäletan, olin enne koolilaps, kui kuulasin oma isa ema, vanaema Helenet ja Aadu mammat rääkimas: „Tuul on Jumala hingamine: ühel minutil (ta hääldas: miinutil) nõrk, edasi tugev või marutuul. Oma hingeõhuga korraldab Jumal enda loodud maailma ja iga inimese elu. Kellele Jumala tuul pähe tuleb, see inimene võib teha väelisi tegusid, mida teised ümberringi kiidavad või laidavad. Ja tuulega inimene ise tihti ei tea, kuhu ja milleks tuul teda viib …“
Kuidas ma sain ühtäkki tegelikult ja tõesti toimivaks rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikuks? Kui mu kodumaal seda keegi õieti ei märganud, ei näinud nii, ei tundnud ära? Kui ma isegi ei teadnud, kuidas mõistsin, oskasin, suutsin neid kunstiteoseid oma kujutluses näha ja teoks teha? Milleks siis üldse kunstikoole on vaja?
Mu vanaema ütleb mu kujutluses teadjalt: „Jumala tuuled puhuvad.“ Mina olen endale öelnud poeetiliselt – kujundlikult, tinglikumalt: „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt.“
Ma ei tahaks olla selline, kes ei näe, kuidas tuul rohtu viirgudesse puhub.
Arndt-Kalju: Mida tähendab teile sõna?
Olin vist umbes kümneaastane, kui lugesin lugu vanast talunaisest, kes läks poodi sulge ja tinti ostma (Peet Vallaku novell). Ta küsis poodnikult: „Kas see on ka hea sulg?“ Poepidaja pakkus paberit, et naine saaks sulge proovida. Aga naine ei leidnud kuidagi õiget sõna, mida kirjutada. Ta ootas. Ta kaalutles pikalt, lõpuks kirjutas ta paberile: „Suur reheahi.“ Oli küll hea sulg. Eide ja poodniku meelest. Minu meelest ka.
Mis tähendus on sõnal? Kõneldud ja kirjutatud lihtsalgi sõnal võib olla loov vägi lausa hirmsuur, aga see võib olla ka tühine või saada tühjaks. Suure algustähega kirjutatud Sõna on Jumala vägi, mis võib minu kaudu toimida.
Arndt-Kalju: Mis eesmärk on kordustel, mida on teie loomingus enam kui ohtralt?
Mõtlen, et võib-olla kõige esimese kunsti, tantsukunsti olemuslik toimimine on tantsija oma keha liigutamiste rütmiline kordamine. Luulekunsti ja muusika toimimist valitseb enamasti spetsiifiliste algelementide rütmiline kordumine; neid kasvab keerukamaid ja ikka rütmiliselt. Elu Maal ja universumi(te) toimimist valitseb rütm.
Kui vajutan oma teostatavale pildile värviga näpujälje, siis on see rohkem kui kirjutatud allkiri, kirjamärkideks abstraheeritud tunnustähis, kuigi kirjutatud tähed, kiri, võib olla üsna minulik, aga mu näpujälg on vahetum, siiram tunnistus. Mul on siis tunne, võib–olla kuidagi vabandav, siiski pigem uskuv, et keegi minu väline energiakandja innustab, õpetab, julgustab mind tunnistama kõiki neid, kes on enne mind tulnud selle puudutuseni: esimesed koopamaalid tehti näpujälgede või suuga, huultega, väljahingamisega. Ja siin mu kristlik perekultuur (vanaema!) vist annab tunda. „See on Jeesuse puudutus,“ ütleb ta. Tavaliselt ma ei mõtle seda sõnadesse, nüüd seletasin niiviisi. Ma pelgan, justkui kardan Jumala, Jeesuse, Püha Vaimu nime ilmaasjata suhu võtta. Kus see on ilmaasjata, ei ole ju lihtne mõista.
Arndt-Kalju: Te olete öelnud, et teil on absoluutne nägemine – nagu mõnel teisel on absoluutne kuulmine. Mida sellise teravdatud pilguga saab vaimuilmas näha?
Füüsiline absoluutne nägemine on mu meelest lihtsalt väga hea nägemismälu. Näiteks kunstnik Lembit Sarapuu vaatleb sadamas laeva, läheb ateljeesse ja on võimeline selle laeva visuaalse kuju mälu järgi detailselt täpselt joonistama ja maalima.
Mul (arvan, et küllap paljudel kunstnikel) lisandub eelkirjeldatud visuaalsele mälule eriti emotsionaalne mälu, aga seda seletavalt lahti kirjutada ei oleks õige, õigem ja parem on luuletada, musitseerida, maalida … lihtsalt armastada oma elu nii, nagu see loomulikult headele tavadele vastavalt on. Siis ongi absoluutne nägemine asises, ihulises, hingelises ja vaimses mõõtmes.
Mu maailm pimeneb aegamisi ja visuaalset nägemist ei saa parendada, võib vaid protsessi vitamiinidega väheke aeglustada. See hirmutab ja paneb muretsema. Mõtlen, et Monet maalis oma kõige võimsamad teosed, lastes abilisel lugeda värvipurkidelt värvi nime, ja Beethoven kirjutas oma vägevaima sümfoonia kurtuses.
Arndt-Kalju: Mida teha selleks, et vaim oleks alati loomeinimese kohal ja sees?
Mu lapsepõlvekodus ei olnud kunstnike tehtud pilte. Mu koolidest ei ole mulle meelde jäänud kunstiõpetust (meenuvad vaid joonistamistunnid justkui ilma õpetamiseta, juhatuseta – midagi, midagi oli …). Kindlasti ei olnud mul tuttavat kunstnikku, ma pole osalenud kunstiringis, pole õppinud kunstikoolis.
2. III 1969, oma 28. sünnipäeval ei olnud mul aimdust, et minust võiks saada kunstnik. Aga 1971. aasta aprillis tunnustas Ilja Kabakov mind suurkunstnikuks. 1972. aasta suve lõpuks olin esinenud oma kunstiteostega eriti edukalt Ljubljana, Varssavi, Krakówi, Veneetsia, Viini biennaalil. Olin kutsutud maailma kõige tähtsamate graafikakunsti võistlusnäituste põhiauhindade võitjate klubi liikmeks. Olin selle klubi 81. liige ja mu nimi oli nende 50 seas, keda kutsus kvalifikatsioonižürii vabalt esinema 11 tähtsaimal graafikabiennaalil (rahvusvahelisi kunsti võistlusnäitusi toimus üle 400). 1979. aastal toimus Bostonis näitus „World Art Exhibition: New Talent and Ideas“, millele kunstnikest kandidaate esitas kahe aasta kestel 400 korrespondenti: muuseumide juhid, galeristid, kunstikriitikud. Sellele näitusele valiti 37 kunstnikku ja ühtlasi oli see võrdne kunstikriitikute auhinnaga kõigile valituile.
Arndt-Kalju: Kas inimene peab läbima oma Kolgata tee, et teisele kaldale jõuda?
Olen vana. Olen peaaegu leppinud või veidi-puudu-leppimas oma võitude ja kaotuste suhtega. Tagantjärele hinnates tunnen juba rõõmu nii võitudest kui kaotustest. Ma mäletan, tean, et andsin oma parima. Mu ihu vaevavad haigused, kulumine, aga mälu püsib laitmatu: ma peaaegu ei tee märkmeid, peaaegu kõik vajalik püsib meeles. Töötan kunstnikuna veel intensiivselt, ma ei tee enam teisi töid elatise teenimiseks: tulevad uued teosed, tulevad avastused. Töötan hea tujuga, laulan ja ümisen laule ja aariate katkeid, jorutan niisama rõõmust, et hing sees ja töö edeneb, ja unustan valu … Mõtlen visuaalsete kujunditega. Oskan visuaalselt jutustada suuri lugusid selgete, meeldejäävate minimalistlike kujunditega. Enamasti töötan ulatuslike, mahukate pildisarjadega, mulle sobivad isikunäitused, sestap ei leidu mul palju, mida esitada ülevaatenäitustele. Siiski on mu kunst pälvinud ka viimasel ajal auhindu rahvusvahelistel võistlusnäitustel (viimasel kuuel aastal kahe biennaali grand prix) – rõõmustan, et mu kunst veel elab ja hingab ja ma ei ole päriselt, üleni ajast ja arust kindlasti mitte – kindlasti kellegi meelest olen juba ammu audis, aga sääraseid sõnumisi ma ei pea, ei või pidada liiga oluliseks, määravaks. Kui see oleks tõsi, tuleks sellega leppida. On kallas kahel pool ka argises toimetuleku mõttes.
Inimese elukaare loo teisele kaldale jõudmine tähendab reaalteadlaste järgi muutumist ühest energeetilisest olekust teise. Aga mis saab mu surematust hingest?! Mulle meeldib mõelda, et mina ei tea kõike, ei peagi teadma, leidma vastuseid kõikidele küsimustele, eriti eksistentsiaalsetele. Tahan, et oleks minuväline tõde, universumite toimumisi ja „kõike, mis seal sees leida on“ valitsev vägi, absoluut, keda võin ja võingi usaldada. Tegelikult pole vaja kujutada, pole vaja nimetadagi, võib ainult uskuda ja usaldada. Siis ongi kõik.
Siiski sooviksin uinuda, mitte lämbuda. Olen kuskil varem kirjeldanud, kuidas näen ennast merikajakana, kes lõpuks tuultes lennates väsinult lainetesse kukub ja upub. Nii ka võideldes langemine võiks olla hea. Aga seda ei tea, kuidas ta tuleb. Ja praegu ei tahagi teada.
Varblane: Aga sinu kunst? Kas seegi läbib Kolgata tee?
Kunstnik võib olla kõrgelt hinnatud klassik, tema kunst kirjutatud riiklikesse kunstiajalugudesse, aga ta teosed millegipärast „ei müü“, vaid jäävad paremate aegade ootele. Aga kui neid aegu ei tule ega tule? Mõtlen, et tõenäoliselt soostuks Eesti kunstimuuseum (praegu minu kujuteldavas tulevikus) oma kogusse kingitusena vastu võtma vaid protsendikese minust maha jäävaist teoseist. Vaimustava juhatuse oma loomingulise tee võimalikuks lõpetamiseks, kuhjunud kunstiteoste pärandiprobleemide vähemalt osaliselt, oletatavalt üsna valdavalt ette ärahoidmiseks osutas äsja üks targim eesti kunstnik Sirje Runge: ta annetas oma elutöö, oma suurmaali looduse toimumisse nii, et kunstihuvilised maali kõdunemisele saavad kaasa elada, kui soovivad. Ta ei võtnud positiivse resoneerimise kestvat võimalust ära maali kiirelt ja jäljetult hävitades. Sirje Runge suur maal on armastus, mis õnnestab teisi inimesi. Kas leian ka targa lahenduse oma samalaadsele probleemile? Oma hingelisele igavikule lootes püüan veel iga päev anda oma tütardele hingelist, vaimset ja asist abi.
Arndt-Kalju: Mis on suurim tarkus, mille olete elu jooksul teada saanud?
Sellest ajast, kui meie esiklaps, poeg Jossu kuuendal eluaastal suri, olen püüdnud elada nii, et oleksin valmis ise surema igal tuleval päeval või ööl. Selleks et paremini valmis olla, olen püüdnud ütelda viivitamata häid sõnu, kui neid kellelegi mõttes olen hakanud tahtma öelda.
Selle maksiimi juhatas mulle poja kaotus. Selle järjekindel järgimine tõi mulle leinas rõõmu. Maailm sai iga päev palju paremaks. Armastage, kui suudate!
Ja valmistun minekuks parimal viisil, mida oskan ja suudan – armastan ja töötan –, ehk küll kindlalt ei tea, kuidas ja kuhu. Loodan uskuda, usaldada seda, mis tuleb või mida ei ole.
* Margit Arndt-Kalju onTallinna Jaani kiriku Facebooki lehe toimetaja.
1 Schio IV paberikunsti biennaali (4. Biennale Internazionale Di Carta) pealkiri „Mittevajalikud esemed teevad maailma ilusaks“ oli üleskutse, et peegeldada ilu rolli inimese elus, aga ka austusavaldus Raul Meelele tema arhiivi avamise puhul Schio Fogazzaro palees.
2 Raul Meelele anti näituse „On kallas kahel pool“ avamisel 16. VIII üle Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tänukiri.
Reedel, 3. septembril kell 17 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis skulptori ja maalia Per William Peterseni isikunäitus „Naine kasukas. Valitud teosed 1995–2020“, mille kuraator ja kujundaja on Madis Liplap. Avamisel esitletakse ka samanimelist mahukat trükist.
Kunstiajaloolane Peeter Talvistu on kirjutanud: „Kuigi Per William Petersen on sündinud Taanis, saab teda praeguseks hetkeks täiesti kindlalt pidada Taani-Eesti kunstnikuks. Tartus veedetud rohkem kui viieteist aasta jooksul on ta saanud osaks kohalikust kunstielust. Tema isikupärane käekiri on publikule tuttav ning samas on ta suutnud selgelt leida oma niši. Peterseni absurdi ja huumorit täis teosed on kõrgesti hinnatud ning ema geomeetrilist stiili, patinataolist viimistlust ja kapriisset huumorimeelt nähakse millegi põhimõtteliselt Peterseni-laadsena.“
Kunstist ja kunstiajaloolane Kaire Nurk lisab: „Peterseni teadlikult ette võetud elu-mastaapi eksperiment – vahetada kindlaid mälumustreid täis keskkond läbinisti ootamatustele avatud uue keskkonnaga – on sügavalt intrigeeriv. Tema teosed tekitavad alati kerge nõksatuse, alati on tundlikult midagi puudutatud inimeses ja tema olemises. Tema looming muutub ühtlasi üllatuste ja emotsiooniderohkeks rännakuks inimhinge.“
Raamat „Naine kasukas. Valitud teosed 1995–2020“ koondab Peterseni viimase kahekümne viie aasta loomingu ning kunstniku mõtted elust ja loomingust. Lisaks on raamatus mahukas intervjuu ning Kaire Nurga artikkel. Raamatu on eesti, inglise ja taani keeles.
Per William Petersen on 1955. aastal Taanis sündinud ja Tartus elav skulptor, maalija ja graafiline disainer. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Kujurite Ühenduse, Tartu Kunstnike Liidu ja Taani Skulptorite Liidu liige. Tegu on tema esimese isikunäitusega Tartu Kunstimajas.
Tänud: Tartu Kunstnike Liit, Eesti Kultuurkapital, Taani Kultuuri Instituut, Peeter Talvistu, Kaire Nurk ja Tanel Asmer.
Kultuuriministeeriumi muusikanõunikuks saab Ivo Lille
Ivo Lille
Kultuuriministeeriumi muusikanõuniku konkursil osutus edukaks Ivo Lille, kes alustab tööd oktoobris. Lille on muusik, kultuurikorraldaja ja muusikapedagoog, praeguseni on ta Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli direktor.
„Muusika aitab toetada isiksuse kujunemist. Sellepärast on tähtis, et muusikavaldkond oleks tugev – seda nii Eestis kui ka rahvusvahelises vaates,“ ütles Ivo Lille. „Muusikavaldkond on olemuslikult väga mitmekesine. Meil on pika ajalooga kõrgetasemelisi kollektiive, riigi asutatud organisatsioone ja mitmekesisust loovaid eraõiguslikke organisatsioone, kelle tegevussuunad ja eesmärgid on erinevad. Suurem kogukondlikkus aitaks ka riigil välja töötada muusikakultuuri kestlikkuse tagamiseks sobivaid rahastamismudeleid ja toetussüsteeme,“ lisas Lille.
Muusikuna on Ivo Lille olnud tegev nii klassikalise kui rütmimuusika valdkonnas, osalenud paljude ansamblite ja orkestrite töös ning kirjutanud ja produtseerinud muusikat. Ta on olnud Eesti Interpreetide Liidu, Eesti Jazziliidu, Eesti Autorite Ühingu, Eesti Esitajate Liidu liige ja mitme muusikaagentuuri juht. Saksofonistina on Ivo Lille kaitsnud magistrikraadi Helsingi Kunstiülikooli Sibeliuse akadeemias ning doktorikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus ta on olnud õppejõud. 2017. aastast on Ivo Lille Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli direktor.
Ivo Lille alustab Kultuuriministeeriumi muusikanõunikuna tööd 11. oktoobril.
Neljapäeval, 2. septembril kell 18.00 avatakse HOP galeriis Annike Laigo näitus „ÕHKÕRN“.
Näitusel „Õhkõrn“ eksponeeritud tööde loomise ajendiks on ülekoormus ja mitmetine küllastumine, eelkõige sotsiaalsetest representatsioonidest. Redutseeritud on segavad viited, rahutukstegevad impulsid ja pretensioon vaatajat suunata.
Prinditud digigraafika töödes tegeleb Annike Laigo poeetilise kohalolu teemaga, andes sellele minimalistliku vormi ning vabastades koormavatest narratiividest.
Tööd on sellises vormis realiseerunud pikaaegse materjalide ja tehnikatega katsetamise tulemusena, eesmärgiga tabada ja väljendada kergust ja õhulisust. Tööd on mõtteliseks jätkuks Laigo autoritehnikas valminud akvarellilike värviüleminekutega vaipade seeriale Float (Hop galerii, 2013), milles ta samuti tegeles nüansirikka ja õhulise gradatsiooniefekti edasiandmisega vastuoluliselt paksus ja tihedas vaibamaterjalis ning millele järgnes täiendavalt ulatuslik käsitaftingvaipade kollektsioon.
Seeria “Õhkõrn“ ettevalmistamisel on Laigo kaugenenud hetkeks talle omasest materjali- ja tehnikakesksusest ning eksponeerib töid, mis loodud läbi digimeedia formaadi. Esitletud tööd pretendeerivad eelkõige värvimõjule, kriteeriumiteks illusoorsuse dünaamika ning ajatu, õhuline, tajudel võnkuv kaalutu kohalolu. Värvivabalt pinnalt tumedamasse, tihedamasse tooni suubuv efekt tekitab vastupandamatu tõmbe seda jälgida. Geomeetriline struktureeritus koos dünaamilise, nüansirikka ja täpse värvimänguga mõjub oma paradoksaalsuses külgetõmbavalt.
„Kromaatilised visuaalsed efektid nõuavad teostuses täpsust, iga piksel panustab nii illusiooni kui esteetikasse. Tonaalsuselt liigub sari läbi kogu spektri, kõik teadaolevad värvid on potensiaalselt võimalikud. Kontseptuaalselt huvitab mind lisaks värvi-, vormi- ja materjalisünergiatega tegelemisele narratiivsuse kui sellise kahtluse alla seadmine, leian end sageli tegelemas selle peitmisega. Mind huvitab võimalus leida viise kuidas kõnetada rääkimata. Et tulemus oleks ajatu, kerge, täpne ja sügav ning kannaks edasi mu katsetusi ja otsinguid“, selgitab autor.
Annike Laigo (1972) on Tallinnas elav ja töötav disainer. Ta on lõpetanud tekstiili eriala Eesti Kunstiakadeemias. Ta töötab enamasti sisustusobjektidega, mis ulatuvad monumentaalsetest vaipadest ruumiaksessuaarideni ja kus kohtuvad nii traditsioonilised kui kaasaegsed tehnilised võtted. Ta on huvitatud objekti rollist ruumiloome osana, värvist kui sensoorse taju elemendist ning konventsionaalsete objektide potensiaalist teiseneda, kombineerides oma loomingus autoritehnikaid ja originaalseid lahendusi ning tehes koostööd mitmete kodu- ja välismaiste tööstusettevõtetega. Tema töid on eksponeeritud arvukatel kohalikel ja rahvusvahelistel näitustel, neid leiab nii muuseumide kui erakogudest aga ka mitmetest avalikest interjööridest. Annike Laigo on Eesti tootedisaini auhinna „Bruno“ laureaat (2006).
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
Tänud: Andres Toodo, Marko Nautras, Kai Lobjakas, Kristjan Mark Taaler
Täna, 2. septembril algavad Narva Ooperipäevad kontserdiga „Classics in Jazz“. Säravad solistid Elena Bražnik, Luc Robert, Priit Volmer ning jazzansambel annavad tervikliku etenduse, kust ei puudu ei avamängud ega grande finale.
Laval on Elena Bražnik, Ukraina päritolu sopran, keda vaid mõned päevad tagasi võis teda näha Vana Tallinn Galal solistina Mozarti „Idomeneos”. Rahvusooper Estonia lavadel on ta laulnud näiteks Marfa rolli Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjas“ ja Micaëla rolli Bizet’ „Carmenis“.
Varem välja kuulutatud Maria Teatri solisti Avgust Amonovi asemel astub kontserdil üles Eestis resideeruv Kanada solist Luc Robert. Rahvusvahelisel ooperiareenil tähelepanu äratanud lüürilise tenorina on ta näiteks Don Jose rolli Bizet’ “Carmenis” laulnud ooperiteatrites nii Frankfurdis, Leipzigis, Kaplinnas, Nizzas, Essenis, Helsingis kui ka Tallinnas ja Tartus.
Kolmandaks solistiks on Eesti ooperisõpradele hästi tuntud bass Priit Volmer, kelle ülipika lavarollide nimekirja kõrval on tähelepanuväärne, et ta on armastatud laulja, muusik ja artist nii teatrirahva kui ka publiku hulgas. Rahvusooper Estonia lauljana on ta pälvinud korraga nii kolleegipreemia kui ka publikupreemia, lisaks on tema nimel mitmeid erialaseid tunnustusi.
Soliste saadab bänd, kus nimed räägivad enda eest – Lembit Saarsalu saksofonil, Olav Ehala klaveril, Toivo Unt bassidel ja Toomas Rull trummidel.
Kontserdi muusikaline juht ja arranžeerija on Toivo Unt.
Narva Ooperipäevad toimuvad kõiki tervisenõudeid arvesse võttes. Kontsertidele ja ooperisse tuleb kaasa võtta COVID-tervisetõend, selle puudumisel on võimalik festivali sissepääsu juures teha tasuline kiirtest. Alla 18-aastastelt tõendit ega testi tegemist ei nõuta.
Narva ooperipäevad tähistavad sel aastal oma 5. juubelisünnipäeva oma alatises toimumiskohas Kreenholmi Manufaktuuris. 163 aastat tagasi rajatud Euroopa suurima tekstiiliettevõtte – Kreenholmi Manufaktuuri koori juhatas omal ajal Georg Otsa vanaisa. Nüüd kõlab siin hõrgult historitsistlikus keskkonnas ooper ja muusikateater. Sel aastal toimub festival 2.-12. septembrini. Rohkem infot: www.narvaopera.ee
Reedel, 3. septembril kell 17 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Eva Elise Olli isikunäitus „Näotagune naer“.
Tegu on kunstniku sisedialoogiga varem toimunud isikunäitustega „Näotagune ruum“ (Loomemajanduskeskus, 2020) ja „Minaruum“ (Fahle galerii, 2020), mis tegelesid muigava sürrealismi metoodikat kasutades inimeseks olemise keerulisuse ja ruumi rekonstruktsiooniga maalide pinnalisuses. Praegune väljapanek keskendub alateadvuse, inimlike stereotüüpide ning kaasaja kurioosumitega (mh kunstielu ja sotsiaalmeedia) lõbustatult iroonilises võtmes, mis kogemata sisaldab ka kübekest melanhoolsust.
Kunstnik lisab: „Näituse sisuline idee on naeruväärsuste nentimise kaudu sõlmida vaherahu inimeseks olemise paratamatusega muutumata protsessi käigus nihilistiks. Eksponeeritud tööde inspiratsioon on võrsunud igapäevastest ilukirjandusliku alatooniga hetkedest, mille näilise tähendusetuse taga peituvad stereotüübid või jungilikud arhetüübid. Teostevahelised lõdvad assotsiatsioonid seovad hullunud tervikuks otse galeriiseintel teostatud skeem-maalingud.“
Eva Elise Oll (s 1988) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali ja Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. Tema tihedalt täismaalitud lõuendid sisaldavad tihti moonutatud perspektiivi ja modernistlikke elemente. Sageli lisab ta maalidele kollaaži. Praeguseks on tal toimunud kümme isikunäitust, kuid antud väljapanek on esimene Tartu Kunstimajas.
Näitus jääb avatuks 3. oktoobrini.
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
KAIA SISASK: „Pikka aega heitsin ma vara voodisse“ Tõlkijale ei ole keerulisemat teost kui Marcel Prousti „Kadunud aega otsimas“. Hinnakem siis seda, et jõgiromaani mitu köidet on nauditaval kujul eesti keeles olemas ja lisagi tulemas. Marcel Proust, Swanni poolel. Prantsuse keelest tõlkinud Tiina Ainola, toimetanud Kail Öhren ja Katrin Kern. Kujundanud Kail Öhren. Atlantis, 2020. 464 lk.
„Pikka aega heitsin ma vara voodisse.“ Niimoodi algab Marcel Prousti seitsmest köitest koosnev nn jõgiromaan „Kadunud aega otsimas“. Prantslastel on see lause enam-vähem samamoodi pähe kinnistunud ja une pealt tsiteeritav kui meil Arno koolimajja jõudmine. Kui aga „Kevade“ avalauset võiks võõramaalastele mõeldud keeleõpikus kasutada näitena eesti keele grammatiliste aegade kohta („tunnid olid alanud“ – enneminevik, enne õppuri saabumist lihtminevikus), siis Prousti aeg nii turvaliselt minevikust tulevikku ei kulge.
JAN KAUS: Maailm teetilgas Kuidas saab miski olla me teadvuses ühtaegu päästmatult kadunud ja siiski kaheldamatult, peaaegu tajutavalt alles? Kuidas saab mäletades olla ühtaegu siin ja ometi mujal? Marcel Proust, Swanni poolel. Prantsuse keelest tõlkinud Tiina Ainola, toimetanud Kail Öhren ja Katrin Kern. Kujundanud Kail Öhren. Atlantis, 2020. 464 lk.
Jorge Luis Borgese novellis „Aleph“ märgib sõna „aleph“ – see võib küll viia mõtted härjapeale ja meiegi ladina tähestiku esimesele tähele – täiuslikku ruumipunkti: „Jah, see on koht, kus on koos kõik maailma kohad, ilma et nad segi läheksid, iga nurga all nähtavad“.“
See lõik meenus mulle, kui lugesin prantsuse romaanikirjaniku Marcel Prousti (1871–1922) seitsmeosalise romaanisarja „Kadunud aega otsimas“ esimese raamatu „Swanni poolel“ täismahus eestindust. Tiina Ainola ettevõtmine tuleb arvata viimase paari aasta kõige olulisemate tõlketegude hulka, samuti pean seda sündmuseks eesti kirjakultuuris – olgugi et siiani pole „Swanni poolel“ ilmumine tugevat resonantsi tekitanud.
Armastage, kui suudate! Margit Arndt-Kalju ja Reet Varblase intervjuu Raul Meelega. Raul Meel: „Õigem on luuletada, musitseerida, maalida … armastada oma elu nii, nagu see loomulikult on. Siis ongi absoluutne nägemine asises, ihulises, hingelises ja vaimses.“
Märtsis 80aastaseks saanud Raul Meel on meie avangardistliku kunsti klassikuid. Jaani kiriku ja Vabaduse galerii ühisnäitusel „On kallas kahel pool“ on väljas kunstniku viimaste aastate suured sarjad, mida Eestis ei ole veel näidatud: Jaani kiriku galeriis „Kolgata“ (akrüül, 2019, 54 tööd) ja „On kallas kahel pool“ (2015–2019, 64 lehte) ning Vabaduse galeriis „Eesti identiteedid“ (serigraafia, 1991. ja 2021, 120 lehte) ning valik digigraafikas plakateid. Neis sarjades, mis moodustavad kunstniku viimase aja loomingust vaid imeväikese osa, tuleb selgelt esile tema ilmavaade, aga ka praeguse aja haprus ja haavatavus. Neis avaldub suure elukogenenud meistri loominguline vabadus: minimalistlikus kujundikeeles, viimseni lihvitud korduvuses ja rütmis on ruumi ka vabale žestile, loomulikule eksimusele. Piisab vaid sõrmejäljest ehk näpumaalist, tühjusega täidetud raamatust, et märgata seda, mis praeguse aja kiiruses ja pealiskaudsuses jääb märkamata.
URMAS HÕBEPAPPEL: Hiina tehnodüstoopia Ainus viis, kuidas Hiina moodi sülemlikule ühiskonnamudelile tõsiseltvõetavat alternatiivi pakkuda, on panna tehnoloogiaettevõtted oma tegude eest vastutust kandma.
Hiina ühiskonda ähvardab järsk demograafiline ja ökoloogiline kriis ning keskmise sissetuleku klaaslagi. Kuna tavapäraste poliitiliste ja majanduslike lahendustega ollakse lootusetult hiljaks jäänud, teeb Peking panuseid uutele tehnoloogiatele. Hiina tehnoloogiline areng on olnud kiire. Üheks riikliku investeeringuplaani tähelepanuväärsemaks tulemiks on kõrgelt arenenud tehnisintellektitehnoloogia ja sellele rajatud rakendusmaailm. Hiinas elab 1,4 miljardit inimest ja see on hea eeldus suurandmete kogumiseks. Just suurandmete hulgast sõltub tehisintellektirakenduste kvaliteet. Lisaks on Hiinas piisav tehnotaristu, hulganisti ambitsioonikaid noori ja kõrgetasemelisi ülikoole, kus tehisintellektitehnoloogiat õpetatakse ja edasi arendatakse. Ent peamine põhjus, miks Hiina tehisintellektitehnoloogia ja rakendused on kõrgelt arenenud, seisneb selles, et Hiina on üks enim võrgustunud ühiskondi maailmas.
SIIM PAUKLIN: Nihilismist pääsemise võimalikkusest Inimorganism on geneetiliselt ja füsioloogiliselt üles ehitatud nõnda, et selles on nii egoistlikke kui ka altruistlikke impulsse, moraalsed ja käitumuslikud iseärasused on aga paljuski evolutsioonilise päritoluga.
Nihilismi mõiste pärineb ladinakeelsest sõnast „nihil“, mis tähendab „eimidagi“, kandes seega arusaama eitusest ning väärtuste puudumisest. Nihilism, negatiivne ellusuhtumine, on vähemalt Antiik-Kreekast peale tuntud igivana probleem. Esimesena kasutas tänapäevast „nihilismi“ mõistet filosoofias väidetavalt Friedrich Heinrich Jacobi 1799. aasta tekstis „Avalik kiri Fichtele“. Mitmed ajaloolased, sotsioloogid ja kirjanduskriitikud on väljendanud arvamust, et nihilistlik maailmakäsitlus iseloomustab praegustki aega.
KEIT PARTS: Ligipääsetavustõend ühiskonnas osalemiseks Paljudele nii tavaline jalutuskäik pargis või kauba valimine poeriiulilt ei ole iseenesestmõistetav väga suurele hulgale inimestele.
Kolm aastat tagasi lepiti ruumiloome eksperdirühma aruandes kokku kaksteist kvaliteetse ruumi põhimõtet, millest lähtuvalt tuleb edaspidi Eesti avalikku ruumi kujundada. Üks põhimõte selles loetelus on ligipääsetavus, mis tähendab ruumi kujundamist kõigile kasutajatele sobivaks ja nende võimalustega arvestavaks. Mis on aga ligipääsetavus, kes seda vajab ja kuidas jõuda ligipääsetava ühiskonnani? Need küsimused on Eestis siiani laiemalt läbi arutamata.
GRETE LIIS NAGELMANN: Hoovide potentsiaal Kesklinnas saab poolavalikku väärtuslikku ruumi luua hoovidesse. Õu võiks parkla asemel olla mänguväljak, taskupark, kogukonnaaed ja palju muudki.
Siinses kliimas on hoovid olnud teisejärguline väliruum. Mööda on vaadatud tõsiasjast, et õu on võimalusrohke paik, mis väljakute ja platside kõrval rikastab ja mitmekesistab linna. Eestis ja lähinaabrite juures on sisehoovid taganud küll privaatsuse, aga ei ole soodustanud õues viibimist ja suhtlemist. Aeg on harjumusi muuta.
HELDUR SANDER: Puude tänavaelu Mitte ainult kaunid – tänavapuud pakuvad varju, jahutust ja kaitset. Kuidas on kujunenud puude ja inimeste kooselu?
Sel suvel raiuti Haapsalus peatänava remondi kattevarjus maha pärnapuude allee. Viljandlased protestivad, sest sealgi on plaanis maha võtta pärnadest, tammedest ja vahtratest koosnev allee, et laiendada sõiduteed ja rajada kergliiklustee, lisaks veel pärnasid, mis jäävad ette parkla laiendusele. Linnatänavatel kasvavate puude elu sõltub inimestest. Kuidas on puude ja inimeste kooselu linnatänavatel tekkinud ja kujunenud?
URMAS KÕLJALG, MARTIN ZOBEL: Kliimamuutus ja elurikkuse hävimine on ühe ja sama mündi eri pooled
24. augustil avaldati Euroopa teaduste akadeemiate teadusnõukoja (edaspidi teadusnõukoda) soovitused* bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (edaspidi elurikkuse kokkulepe) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (edaspidi kliimamuutuste kokkulepe) osaliste konverentsidele, mis toimuvad sel sügisel. Kuueteistkümnest põhjapanevast soovitusest seitsmes on käsitletud keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid. Peale selle on tähelepanu leidnud ühiskonnaelu korraldamine ja tervis. Vaatleme teadusnõukoja uurimistööd kokkuvõtvast dokumendist lähemalt elurikkusega seotud soovitusi
Arvustamisel
Narva Vabaduse festival
festival „Jazzkaar“
Estonia „Idomeneo“
XVII Tallinna kammermuusika festival
XXI rahvusvaheline Kohila keraamikasümpoosion
Sirje Runge installatsioon „Suur armastus / Kaunis lagunemine“
Misanzeni „Sitsi silentium“
Liisbeth Horni „Tõde ja õigus“
2 × animafestival „Animist“
Reedel, 03. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Killu Sukmiti isikunäitus „Kunstnik ja tema töö“.
Näituse teema on osaliselt seotud kunstniku eelmise isikunäitusega “K aed“ (2019), mis samuti tegeles töö teemaga. Kui too väljapanek oli kontseptuaalselt seotud kunstnik Malle Leisi maaliga “Hr Sukmiti aed“ (1994), siis praegusel näitusel võib aia-kujundit mõista sarnaselt sellele, kuidas Hemingway mõistab merd, Tolstoi leiba või Robin Morgan sõsarkonda.
Näitusel saab näha uuemat loomingut. Tikandite formaadis teosed koos helifooniga tsiteerivad ja viitavad kohati omakorda teistele kunstnikele ja nende töödele, kuigi alati ei ole nende autorid teada. Inspireerinud on ka kunstnik Evi Tihemetsa graafiline leht “Kunstnik ja tema tööd“ (1968). Lisaks kohtuvad näitusel esimene feminist Mary Wollstonecraft ja Eesti esimene nais-DJ. Palgalõhe teemat esindavad monumentaaltikandid. Veel saab näha luuletavat kuraatorit ning seda, kuidas pilved astuvad dialoogi Zeusiga.
Kunstnik lisab: „Feministlik filosoof Judith Butler ütleb, et elame kultuuriliselt anti-intellektuaalsel ajal, kus kunst ja kultuur on järjest enam meelelahutus, mida kunstnikult oodatakse. Kunsti ei peaks töötukassas liigitama lahtrisse „hobi“.“
Killu Sukmit (s 1975) on graafikaharidusega kunstnik ja muusik. 2015. aastal asutas ta koos Minna Hindiga Kraam artist-run space’i ning on olnud alates 2016. aastast üks Ladyfest Tallinn organisaatoreid. Kaastegev rühmitustes Valie Export Society, The Elfriede Jelinek School of English Language ning Feminismiehitaja, mille tegevus keskendus naiste õiguste ja võimaluste artikuleerimisele Eesti ühiskonnas 1990ndate lõpus ja 2000ndail. Mänginud trumme bändides Dr. Dorothee & Why, Extrafine, Paul Cole & Ring My Bell, Punane. Alates 2012. aastast duos Hello Killu (koos Hello Upaniga). Ta on nimetatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia laureaadiks 2001. aastal koos Mari Laanemetsaga ja 2019. aastal koos Minna Hindiga. www.instagram.com/killusukmit/
Manuses: Killu Sukmit. Zeus on munn. 2021. Detail
Näitus jääb avatuks 03. oktoobrini.
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
“Noor Muusik 2021” preemia laureaaditiitli pälvis tšellist Theodor Sink
Theodor Sink
Eile lõppenud XVII Tallinna Kammermuusika festivali galal, 28. augustil Jaani kirikus andsid Mari-Ann ja Tunne Kelam üle traditsioonilise “Noore muusiku” preemia. Seekordseks laureaadiks on tšellist Theodor Sink. Preemia on pühendatud Marje ja Kuldar Singi mälestusele.
Theodor SINK sündis Eestis muusikute perekonda. Tema isa Kuldar Sink oli helilooja ja ka teised pereliikmed on tihedalt seotud muusika- ja kunstiga. Tšellot hakkas ta õppima 7-aastaselt Tallinna muusikakeskkoolis, seejärel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Sibeliuse Akadeemias. Theodor on mitmekülgne muusik, keda tunnustatakse tema sooja tooni ja loomuliku muusikalise väljendusviisi tõttu. Ta on töötanud koos slliste tunnustatud interpreetidega nagu David Geringas, Elisabeth Leonskaja, Víkingur Ólafsson, Marina Ciche, Florian Donderer, Eva Bindere jpt. Solistina on Theodor üles astunud ERSO, Pärnu Linnaorkestri, Sinfonietta Riga ja Tallinna Kammerorkestriga. 2017. aastast on ta ERSO tšellorühma kontsertmeister ning samal aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.
PLMF preemia laureaadid: 2005 – Oliver Kuusik (tenor), 2006 – Rene Soom (bariton), 2007 – Kädy Plaas (sopran), 2008 – Priit Volmer (bass), 2009 – Maria Veretenina (sopran), 2010 – Arete Teemets (sopran), 2011 – Andreas Lend (tšello), 2012 – Kristel Pärtna (sopran), 2013 – Ivi Ots (viiul), 2014 – Johan Randvere (klaver), 2015 – Pärt Uusberg (helilooja), 2017 – Raiko Raalik (bass), 2018 – Kadi Jürgens (metsosopran), 2019 – Ille Saar (sopran), 2020 – Martin Karu (kontratenor).
Muusikute fond PLMF loodi 2003. aastal missiooniga toetada klassikalise muusika talente ning on siiani ainus mittetulunduslik ühing, mis on abiks järjepidevalt mitmete Eesti annete käekäigule, pakkudes neile esinemisvõimalusi erinevate riikide kontsertlavadel, täiendõpet nii eesti kui maailma tipp-pedagoogide juhendamisel jpm.
