Toeta
Otsi

füüsika

  • Feminism ja postmodernism: akadeemiline naistekätš

    Marek Volt

     

    Feministlikud vaidlused. Filosoofiline mõttevahetus. Toimetanud Linda Nicholson. TLÜ Kirjastus, Tallinn 2006.

     

    Feminism ja postmodernism pannakse sageli kergekäeliselt ühte patta. Seetõttu tuleb rõõmustada, et eesti keelde on tõlgitud raamat, kus neli akadeemilist feministi Judith Butler, Nancy Fraser, Drucilla Cornell ja Seyla Benhabib on võtnud asja lähemalt käsitleda. Üksteist mõistes, kritiseerides, tõlgendades on valminud filosoofiast rase teos feminismi ja postmodernismi keerukast, ent huvitavast vahekorrast.

    Feminismi ees seisvat eksistentsiaalset muret võiks kirjeldada nii: mida teha olukorras, kus peale sattumuslike identiteetide (stereotüüpide) ja institutsioonide ahistava ja alandava status quo ei olegi naisel metafüüsilist olemust, ent igasugune positiivne soo- ja ühiskonnautoopia (feministlik või mitte) on heidetud postmodernismi prügikasti, samuti modernismist diskrediteeritud samavõrd ahistav iluideaal?

    Neile, kel pole eelteadmisi feminismist ja selle Euroopa tugisammastest (Derrida-Lacan-Foucault), on teos juba Nicholsoni sissejuhatusest saati suhteliselt vastutulematu. Ollakse ju üldjuhul harjunud, et sissejuhatus on põhitekstide suhtes distantseeritum ja selgitavam. Kui eelmängul napib võimet lugema õhutada, on edasilugemiseks ainult üks põhjus: saada teada, kas kogu teos ongi nii raskepärane. Ent loodetavasti on pärast sissejuhatuse läbimist lugejal tekkinud võimsad antikehad ning edasilugemine läheb juba ladusamalt.

     

     

    Ei postmodernismile, aga jah utoopiale

     

    Benhabib küsib, mis tolku saab olla feminismi ja postmodernismi kohmetust liidust? Postmodernism oma inimese, ajaloo ja metafüüsika surmaga ei ole Yale’i poliitikateaduse professori arvates midagi head. Sel viisil mõistetud postmodernism õõnestab “feministlikku pühendumist naiste teovõimele ja minatunnetusele, naiste eneste ajaloo taashõlvamisele emantsipeeritud tuleviku nimel ning radikaalse ühiskonnakriitika viljelemisele”(lk 38). Benhabibi väitel võib postmodernism küll õpetada, kuidas jämedaid vigu mitte teha, ent pole piisav (feministlikust) utoopiast loobumise õigustajana, sest naistena on neil liiga palju kaotada. Benhabib teeb raske valiku. Kuulen juba modernismikriitikuid koorina küsimas: kas pole tuleviku “ainsa ja õige ilmakorra” (sh puhta rassi ja rahvuse, ainuõige seksuaalmoraali jms) õnnistusel kerkinud hauakääpad ja kannatuste mäed juba piisalt kõrged, et ikka veel igatseme mõnd sellist normatiivset utoopiat?

     

    Liberalismi arendusi

     

    Cornelli väitel eeldab naiste vabastamine “vabastamise mõistet, mis puudutaks meid kõiki. See feminismi suund ei puuduta mitte ainult naisi ega ole lihtsalt veel üks erihuvidest. See on kogu kultuuri lähtealuse ümbermõtestamine ja eluvormi kujutlemine nii, et me kõik oleksime rohkem rahul” (lk 107). “Seega, kuigi meeste võitlus sotsiaalse struktuuride vastu ei saa kunagi olema samasugune nagu naiste oma, annab see siiski alust, kutsumaks mehi üles võitlema traditsiooniliste arusaamade vastu mehelikkusest” (lk 108).

    Esimesena tekib muidugi küsimus, kas üldinimlikust “rahulolust” rääkides ei hiili sisse mingi utilitaarsus (maskuliinne!?), mille üheselt mõistmises kõik järjekordselt takerdubki; ning, nagu tõdes ka Fraser Butlerit kritiseerides (lk 85), kui “naise” üldmõistet komplitseerivad seksuaalsed, klassilised, rassilised vms eripärasused, siis kelle nimel siis õigupoolest räägitakse?

    Eks Cornelli öeldut ole meile juba õpetanud liberaalne eneseloomise projekt (Kant-Mill-Berlin-Rorty) ühes Wittgensteini antiessentsialismi ja eluvormide ideega. Ent kuna seda tehti võib-olla veidi soopimedalt, saab Cornelli õigusega pidada liberalismiprojekti edasiarendajaks (nais-)soolisest aspektist. Sest küsimus ei ole ainult selles, kas me naisena tahame ja peame elama nii, nagu me end eest leiame (ja nagu naise olemuse metafüüsika nõudvat), vaid kas ka meeste ja inimestena üldiselt on inimrollid samavõrd stereotüüpsed kui soorollid. Cornelli abil võiks ehk manitseda, et igasugune vulgaarfeminist viljastagu end ideega, et naiste enesepiiride avardamise sooviga ärgu eeldatagu, et mees jääb, tahab ja peab jääma samaks, justkui peaks olema mees a priori rahul oma kitsa sotsiaalse identiteedigammaga. Ikka leidub meesidentiteete, kel puudub patriarhaalsete tõunõuete suhtes vähemgi respekt, isegi kui see ei ulatu irooniast kaugemale.

     

     

    Ideaalid, utoopiad ja rekonstruktsiooni mõte

     

    Kas soo sattumuslikkuse näitamine, de-essentsialiseerimine on võimalik ja mõttekas kooskõlas sooliste utoopiate ja üllaste ideaalide taotlemisega? (Vt ka lk 185-186). Fraseri fraseoloogias: “Kas saame ületada või parandada olemasolevate subjektimoodustuste asümmeetrilisust; konstrueerida praktikaid, institutsioone ja eluvorme, kus ühtedele õiguste andmine ei too kaasa nende äravõtmist teistelt? Kui ei, siis mis on feministliku võitluse mõte?” (lk 83). Tõepoolest, mis mõtet on praktikat ja institutsioone rekonstrueerida (reformida) soo aspektist, kui rekonstruktsioonijärgne olukord on soolisest aspektist rahuldav ja õiglane, ent mõnes teises aspektis karjuvalt ebaõiglane? Spordikeeles: sprindi asemel maratonipraktikat kehtestades päästame aeglaste, ent vastupidavate õigused, au ja väärikuse, ent uhume olematuks särtsakate sprinterite lootused õnnele ja healolule.

    Fraseri väitel ei aita Butler seda küsimust lahendada. Ent mida ta pakub lahenduseks, et oleks mõttekas rääkida naiste vabastamisest kitsast-ahistavast identiteedist – midagi muud peale mõlgutuse, et dekonstruktsioon ja rekonstruktsioon on väär vastandus? Ent nagu Benhabibi puhulgi (lk 38 – 40) kaob vastus kuhugi kahtluste ja küsimuste (lk 86-87) virvarri. Kuidagi peab praktika laienema nii, et see ei tähenda ühe ja ainuõige väljavahetamist teise samasuguse vastu. Üks paistab olevat selge: sellised rekonstruktsioonid paistavad probleemitud ainult niikaua, kui meil puudub ettenägemise võime ses suhtes, mis saab pärast rekonstruktsiooni, see on kui me ei oska konkreetselt ette näha, kes satuvad rekonstrueerimise järel halvemasse olukorda.

    Nautlevaks-mõtisklevaks lugemiseks oli teose lausestus liiga keeruline ja arutelu pretensioonikalt dotseeriv, nii et leidsin end sageli mõttelt: emased valavad siin üksteisele kaela oma akadeemilise alaväärsuskompleksi. Raskepärasuses kaldub iga vähegi arusaadav mõte (tavalise tõetera) loorituma alati tarkuse auraga (“jess-ma-sain-aru-tunne!”). Seetõttu saab nelja naise kirjutist vestlusena näha ainult vestluse väga ebakammerlikus tähenduses. Irooniat ja sarkasmi leidub feministidel küllaga, kuid nalja ja huumorit ei saa (ei oska?!) heade kommetega naisfeministid endale endiselt lubada. Vähem oluline ei ole rõhutada, et daamid viljelevad silmanähtavalt argumenteerivat, õigustavat, põhjendavat akadeemilist proosat, mõnede teiste feministide poolt mehelikuks peetud ja taunitud nn kandilist ja sirget, erekteerunud mõtlemisviisi (nt Frueh).

     

     

    Kus on feminism lollidele?

     

    Üks tont käib ringi mööda Eestit – feminismi tont. Eks meilgi leidub neid, kes on huvitatud feminismi kujutamisest tondina. Laiem avalikkus mõistab ikka veel feminismi ainult kitsalt “naisõigusluse” ja/või kibestunud vingumisena oletatavalt patriarhaalsete institutsioonide aadressil (à la naiste esindatus). Ma innustaksin Eesti femkasid avalikult ja ambitsioonikamalt dekonstrueerima eesti ühiskonnas levivat vulgaarset feminismikuvandit ja mitte tõmbuma trotsiv-turtsuvalt akadeemilise feminismi getokookonisse. Ootan huviga, millal ilmub meie enda femkade “oma sõnadega” kirjutatud “Feminism lollidele” tüüpi sissejuhatus feminismi erutavasse mõtte ja teo maai
    lma; selline, mis ilma liigse solidaarsus- ja lojaalsussunnita annaks ülevaate kirevast feminismitraditsioonist, ent oleks kergekaalulisem soomlaste mõne aasta tagusest “Võtmesõnadest”. Usun, et ükskord tähendab iga üldine feminismi naeruvääristamine hoopis naeruvääristaja naeruvääristamist.

     

  • Sirje Helme valiti esimese eestlasena maineka Euroopa Muuseumi Aastaauhinna žüriisse

    Marika Pärn

    Kultuuriminister Laine Jänese sõnul on Sirje Helme valimine Aastaauhinna žüriisse tunnustuseks nii Kumule, Eesti Kunstimuuseumile kui ka Eesti muuseumimaastikule tervikuna. „Arengud Eesti muuseumimaastikul annavad lootust, et Kumule 2008. aastal antud Euroopa parima muuseumi tiitel ei jää Eesti jaoks viimaseks selliseks auhinnaks,” lausus minister.

    Aastaauhinda annab välja Euroopa Muuseumi Foorum, mis tegeleb Euroopa Komisjoni toel juba 33 aastat muuseumide rolliga ühiskonnas, nende arengu ja maine edendamisega. Peaauhinna saaja otsustab 9-liikmeline žürii, mis koondab oma ala tippspetsialiste üle Euroopa (tänane koosseis: Holland, Norra, Portugal, Hispaania, Eesti, Venemaa, Inglismaa, Sloveenia). Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme on esimene eestlane ja ainus esindaja Baltikumist, kes seni žürii koosseisu on kuulunud.

    2008. aastal omistati Euroopa Aasta Muuseumi auhind Kumu kunstimuuseumile. Ühtlasi pälvis tol ajal Kumu direktori ametis olnud Sirje Helme publiku preemia parima esitluse eest.

    Laupäeval Tamperes toimunud auhinnatseremoonial tunnistas žürii Euroopa Aasta Muuseumiks 2010 Saksamaal Stralsundis asuva okeanograafiamuuseumi Ozeaneum.

     

     

  • Hedonistlik nagu pop isegi

    Valle-Sten Maiste

    Tõnis Kahu, Viis+sõnad. 40 eesti parimat poplugu, isiklik. Eesti Ekspressi kirjastus, 2006. 160 lk.

     

    Tõnis Kahu raamatust jäi mulle pettumusetunne. Olin oodanud sedavõrd teistsugust raamatut. Meie, postsovettide arusaam pop- ja üldse moodsast kultuurist on lünklik. Ei oska me seda imponeerivalt mõtestada ega vajadusel küllaldast kriitilisust ilmutada. Me pole harjunud popkultuuri lugema ja sageli ei tule selle pealegi, et moodsa kultuuri pealispinna all üldse midagi lugeda oleks. Ma ei mõtle, et plikad peaksid juba esimese peedi aegu suutma läbi näha, et Sven Lõhmus püüab haarata nende vanemate raha, mitte ei hooli kujuneva noorsoo südametest ja mõtetest. Seda, et pop nii üheselt, nagu kujutles õnnis Alo Mattiisen, kes klohmis tiinekate prime time’il teles Modern Talkingut, ei toimi, ilmestab Kahu kahtluseta. Modern Talkingutest ja Demis Roussostest võivad saada tähenduslikud osad hoopis mitmekihilisemas kontekstis, kui lubab eeldada nimetatud loojate kapatsiteet. Ent küsimus polegi tiinekais. Meil vuhiseb Osolin hommikul televisiooni, ütleb, et maksad, me viime su sõnumi kohale, ja inimesed saavad aru: nii need bisnis, poliitika ja demokraatia toimivad ja saatejuhid naeratavad õnnelikult. Avalik-õiguslik TV. See iseloomustab meie lugemisoskust vahu ja sümbolite maailmas. 

    Kahu on neid mehi, kes jagab moodsa kultuuri toimimist kadestamisväärselt. Aga ta on selle lugemisoskuse teel juba niivõrd kaugetes ja sügavates rägastikes ära käinud, et “rauk on muutunud lapsemeelseks”, et teinud taas midagi lihtsat, naiivset ja sentimentaalset. Seda muidugi omal tasandil, nii et kõik mõtlemise keerukused on naiivsuse taga olemas. Kuid popkultuuri lugemise klassikat tundmata ei saa lugeja Kahu raamatu sügavustest lihtsalt aru. Kahu raamat saab võimsaks lugeja jaoks, kellel see alfabeet on omandatud, lihtsamalt keerukamale liikudes, eriliste vahelejäteteta. Muidu võib Kahu raamatu kohta vabalt öelda, et kimp mõttetuid impressioone mõttetutest lauludest. Autori valikus rohkem lemmikuid leidvad lugejad tajuvad muidugi suuremat osadust ja äratundmisrõõmu, sest muusikapalu on Kahu esitlenud ju huvitavalt. Kuid seda, et oleks võinud selle raamatu ka ise kirjutada, arvab küllap ka empaatiline lugeja. Popmuusikat kuulavad ju kõik ja igaühel on selle kohta mingeid mõtteid.

     Kui Kahu võttis aja maha, et kirjutada raamat popmuusikast, siis lootsin sellest midagi väga ambitsioonikat, õpetlikku ja distsiplineeritut. Ootasin Alo Mattiiseni haardega üritust, ainult et  mitmetasandilisemat, salakavalamat, ambivalentsemat, läbinägelikumat. “Viis+sõnad” on aga lodev ja hedonistlik nagu pop isegi. Loomulikult ei oodanud ma Kahult aastaarve ja bändiliikmete loetelusid nagu Ojakääru või Anne Ermi legendaarseis raamatuis. Positivismiparadigmas on meil ka popmuusikast juba sügaval stagnas edukalt kirjutatud, selleks pole vaja Kahu.

    Ma ei oodanud muidugi ka, et ometi kord tõestatakse teoreetiliselt, miks Röövel Ööbik on objektiivselt parem kui Singer Vinger ning mõistusliku aluse toel saavad minugi süda ja kõrvadki häälestatud õiges suunas. Ma ei oodanud Kahult ka eriliselt juhatust mõne uue pala juurde, mis võiks meeldima hakata. Eesti muusikat on üldiselt ju kuuldud. Seda, et ma Kahu jaoks lootusetult loll muusikakuulaja olen, sain ma aru juba 1990. aastate alguses, kui Eestit külastasid mu ammused lemmikud Motorhead ja Fish ning Kahu kirjutas, et esimese näol on tegu muusikalise toormaterjaliga ning Fishi kohta veel halvemini. Ma ei solvunud. Oma muusikamaitse lootusetusest sain teadlikuks juba kaheksakümnendatel, kui mina räuskasin endiselt, J.M.K.E huulil, ning kõik vahtisid kaasatundvalt: kas sa, õnnetu, siis Smithsi ei ole kuulanud ja Cure’ist, Sonic Youthist ja Violent Femmesist midagi ei tea?

    Ootasin, et Kahu paneks teooriad popkultuuri taga selgekujuliselt tööle. Ta on seda ju teinudki kogu oma kriitikutegevuse jooksul.  Nüüd eeldasin, et senised hektilised arvamused kirjutatakse süvenenult ja distsiplineeritult läbi, et subjektiivsusele ja hetkeassotsiatsioonidele antakse mingi vundament ja pakutakse mingidki üldistused või vähemasti tüpoloogiad nii muusika esteetika kui moraali osas. Ootasin midagi vähemalt samasugust, nagu Kahu hiilgavad Vikerkaare esseed, eriti “Nietzsche pärand rockkultuuris”(1999, nr 10). 

    Kahus kohtuvadki ju tegelikult kaks raskesti ühildatavat ambitsiooni. Nietzschelik intuitiivne ja instinkte kuulatada sooviv muusikas elamise ja olemise püüd ning teoreetiline ambitsioon selle üle mõistuspäraselt reflekteerida. Suur osa eesti popmuusikast kirjutajaid on viimasel üsna enesestmõistetavalt minna lasknud. Toetudes Nietzsche “Tragöödia sünnile”, näeb Kahu muusika võimalusena instinktiivse, loomuliku ja dionüüsilise vabaduse äratundmist vastandina sellele, et muusika ajab mingit õigluse ja moraali asja, otsib ajaloo põhialuseid ja püüab neile tugineda. Benjaminlik demokraatlik rock on täitnud end kõikvõimalike ideoloogiliste konstruktsioonidega ja see on muutnud muusika metafüüsiliseks, dionüüsoslikku vaimu ja elujõu allikaid pärssivaks.

    “Viis+sõnad” on kirjutatud justkui spontaanselt ja dionüüsiliselt, kui pealispinda kaeda. Kuid kõik ei ole nii lihtne. Melomaanile piisab, kui kirjeldada “õiget” muusikat. Mõni melomaan saab aru, et muusika “õigsus” pole objektiivne, vaid kontekstist sõltuv struktuuriefekt, kuid ei vaevu ega jaksa siiski struktuure ja kontekste kirjeldada ja lahata. Enamik melomaane lähtub “õigsuse” määramisel lihtsalt harjumusest, autoriteetidest ja moest. Kahu aga teab ja mõistab liigagi hästi, et tähendus ja kultuuriline toime ei ole noodi ega heli küljes kinni, vaid seal ümber on kultuurid ja kontekstid.

    Nende avamist ma Kahult ootasin. Et võetaks ühelt poolt kõigile tuntud eesti muusika (eestlane ostvat ja kuulavat eelkõige kodumaist muusikat) ja teiselt poolt näidataks, kuidas popkultuuri muusika ummistub metafüüsilisse taaka, jookseb kinni ja muutub kõmisevaks, pateetiliselt õõnsaks, tühjaks, fundamentalistlikuks, naiivseks, rumalaks jne. Ja vastupidi, näidataks, kuidas teised suunad ja teed on sellest taagast vabad.

    Sellega pole Kahu raamatus viitsinud pead murda. Et heroiline rock ja muu seesugune on ummiktee ja surnud punkt, edastatakse liigagi tihti aksioomina. Sama vähe saab aru, miks üks või teine muusikapala omab resonantsi kõige moodsamate teooriate poolt ülistatud subliimsusega. Miks Marju Kuut ikkagi Rein Rannapi lugu lauldes on Kahule erutav nagu Žižeki visioon armastusest ja Maarja sama laulu esitades või Consiliumi viimane hitt “Sulen silmad” ei ole seda mitte?

    Ma ei taha vaielda konkreetse muusikalise maitse üle. Isikliku 40 parema loo hulka kaaluksin Kahu valikust ehk Mr Lawrence’i lugu “Call Your Name”. Kuid see pole tähtis. Ei saa olulist osa muusikast kõrvale visata kerglase enesestmõistetavuse saatel, et need on ju heroilised monstrumid you know. Isegi kui need, keda Kahu süüdistab ummiktees, nt närbuvas mehkeldamises moraali ja õigluse suurte kategooriatega, on saanud õiglase süüdistuse, on asi nüanssides ja detailides. Detailid pärinevad erinevatest aja- ja (sub)kultuurikihis­tustest, on eri ajastute, bändide, publikute, meediumide, mänedžeride poolt niisuguseks lihvimatuks taagaks muudetud, mille näiteks dinosaurus-rock on endasse haakinud. Kui mingid nn head, ebamonstrumlikult kerged, dionüüsoslikud bändid teevad midagi teisiti, siis seda, et nad ei vali mitte imagoloogiliselt absoluutselt õigeid elemente, vaid suhteliselt õigeid elemente. Nad suhestuvad eristuvalt just nendesamade heroiliste monstrumitega. Selleks, et mõista, miks mingi bänd lahterdub monstrumite hulka ja mingi teine esindab dionüüsoslikku kergust, tuleb iga vastava loo või bändi iga detail kriitiliselt ja konkreetselt läbi mõelda ja kirjeldada. Seda ei saa teha tunde järgi ja intuitiivselt.

    Võtame Kahu nägemuse Singer Vingerist. Kahu läh
    eb ilma ühegi kõhkluseta bändi enda poolt juba aastakümnetetaguse vinüülplaadi kaanest peale paljudel  plaadiümbristel levitatud desinformatiivse müüdi õnge, nagu oleks tegu  bändiga, mis laulis nõukogudevastaseid protestilaule, kus diktatuur oma nõmeduse pidi ära tundma. Ja siis tegi Singer Vinger Kahu arvates kogemata ühe ambivalentse, subjekti sügavasse sisemusse ulatuvat kaost ja kaootilisust väljendava loo “Sängselgsilm”, millega kaldus diktatuuri arvel ironiseerimisest ja mustvalgest võitlusest parema maailma nimel korraks eneselegi üllatuseks ja teadmata geniaalselt kõrvale. Niisugust juttu saab rääkida ainult inimene, kes pole seda bändi kunagi kuulanud. Ometi arvatakse, et Vinger on kõigil eestlastel rahvalauluna peas.

    Päratrusti perioodil, kus tehti veel ka cover’eid, oli Singer Vingeri seltskonnal tõesti ka heroilist naiivset võitlust. Kuid ka seda võitlust peeti inimese näruse maisuse, mitte diktatuuriga. Lood nagu “Defitsiit”, “Elu ja armastus on prügimäel”, “Korter Lillekülas” on siinkohal iseloomulikud. Pisut hilisematest paar lugu nagu “Makulatuur” ja “Massikommunikatsioon” kannavad tõesti ka diktatuuripilget. Kaheksakümnendate keskel sünnib ehk veel üksikuid mööndustega selgepiirilisi maailmaparanduslugusid (“Raha”). Kogu ülejäänud Vingeri repertuaar on üks ajatu ja ambivalentne, kaugeltki mitte mustvalge subjektiivsuse sisepööris. Ainult ignorant saab Kahu kombel arvata, et Vinger nägi kõikjal punalippu, aga komistas juhuslikult ka inimkosmose sügavikesse. Pea kogu repertuaar (“Kalkar”, “Born To be Mild”, “Mina pean sambat”, “Teadagi”, “Kõik mööda”, “Ei midagi erilist”, “Vastandite võitlus”, “Läbi elu”, “Leo või Lea”, ettevalmistavalt juba varased “Ära jahtu”, “Usun ei usu”, “Kas võib või ei või” jt) ajab mingit kohati lausa davidlynchilikku subjekti teemat ja seda palju mitmedimensioonilisemalt kui Kahu poolt selles osas esile tõstetud “Sängselgsilm”.

    Vingeri laulude subjekt on huvitavam ja salapärasem kui hulk kirjandusteoseid, mida meil arvukate kirjandusuurijate poolt innukalt uuritakse. Kuid see on keerukas ja pole detailides kedagi huvitanud. Bändil ei jäänud üle muud, kui forsseerida oma sõnum ise alul lihtsakoeliseks sovetlikuks võõrandumiseks ja hiljem lihtsalt joomasteks rahvalauludeks. Kui Vingeri peenekoeline sõnum oleks jäänud ilma sellise rohmaka soustita, poleks neist keegi aru saanud. Eestis poleks sellise intellektuaalpungi autentseks edenemiseks kardetavasti niikuinii publikut jagunud.  Kuid kriitika ei aidanud seda bändi üldse ja nii tast joodikute tantsuansambel sai. Meil lihtsalt ei osata popkultuuri mõtestada, ei tulda selle pealegi, et selliseid asju ka mõtestada võiks.

    Ma ei vaidle Kahuga üldiselt intuitsiooni osas. Chalice on muidugi rafineeritum kui mu lemmik Jim Arrow või mõni, kes Kahu raamatust üldse on välja jäänud. Ometi on muusika intuitsiooniga lahterdamine ja  juhuassotsiatsioonidele ehituv hektiline vaatlemine kahtlane. Samapalju kui jääb detailides arvamata, mis osas ummikteed on ummikteed, võetakse uduselt omaks ka n-ö lahedad teed. Ilma konkreetse ja detailse kontekstita ja vastandusteta jääb küsitavaks, miks Žižeki ja Barthes’i toredad mõtted sobivad just Marju Kuudi ja Chalice’i ning mitte Jaak Joala või Seelikuküttidega. Miks ma ei peaks kahtlustama, et sama suvaliselt ja umbluud pidi, eelarvamustele andudes ja detailidesse süvenemata, nagu Kahu on käsitlenud Singer Vingerit, on tema ja teistegi muusikast kirjutajate peas antud hinnang Ultima Thulele, Metro Luminalile, Belkale, Saatpalule, kellele tahes?  

    Ma siiski üldjoontes ei kahtle, et Kahu assotsiatsioonid ja muusikakogemine on üldjoontes kaua ja põhjalikult läbi kaalutud. Ometi on kahju, et Kahu, kes meil väga ainulaadselt on võimeline mõistma poppi distsiplineeritult, esteetilises ja sotsioloogilises dimensioonis, seostes ja sügavuti, on kirjutanud siiski raamatu, millest paistab välja vaid juhusliku arvamisena mõjuv ja ebakriitiliselt esitatud, lakoonilisse formaati pressitud pealispind. See laseb karta, et suvaline tunde järgi arvamine ei kao meie popikriitikast niipea. Eelmainitud puudustele vaatamata on tegu siiski muusikast vähegi huvituva inimese jaoks igati põneva raamatuga. Ka kõige parema raamatuga, mida ma eesti levimuusikast kunagi olen lugenud. Kahu on eesti muusikakriitik, keda igal juhul peab lugema. Tema peas on sügavuti haaravad esteetilised ja sotsioloogilised põhjendused siiski olemas, kuigi Kahu kirjutab kahetsusväärselt tihti formaadis, kus need piisavalt esile ei tule. Kahjuks on sellises formaadis ka kõnealune raamat.

  • Demograafilise paradoksi evolutsiooniline seletus

    Peeter Hõrak

    1.

    Heaolu kasvuga kaasnev sündimuse langus on adaptiivne, s.t tegu on evolutsioonilise kohastumusega. Vanemate tegelikku kohasust, mille mõõduks on järglaste arv tulevastes põlvkondades, mõjutab järglaste kvaliteet rohkem kui nende hulk. Siin on tegu klassikalisest ökoloogiast tuntud lõivsuhtega (tradeoff) järglaste arvu ja kvaliteedi vahel. Mida  rohkem järglasi, seda vähem jagub igaühele tulevikus mõjukuse ja sigimisedu saavutamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva konkurentsiühiskonnas on võimalik laste koolitamisse investeerida enam-vähem piiramatult ja kuna paljud ühiskonnaliikmed seda teevad, osutub isegi väheste laste koolitamine tippülikoolides niivõrd kulukaks, et ka suure sissetulekuga vanematel ei ole võimalik peret suurendada. Nimetatud hüpoteesiga on kooskõlas USAs  1950.–1980. aastatel kogutud andmed, mis näitavad perekonna suuruse tugevat negatiivset mõju laste haridustasemele ja intelligentsusele. Ühe- ja seitsmelapselistest peredest pärit laste erinevused haridustasemes olid suuremad kui rassidevahelised erinevused.¹

    Ilmsesti eeldab selline mudel, et kohasuse mõõduna kasutatakse vähemasti lapselaste või lapselapselaste arvu, mis omakorda peab korreleeruma laste arvuga negatiivselt. Selliseid  seoseid on küll leitud, kuid mitte tänapäevastes, vaid pre-industriaalsetes ühiskondades.² Hilisem, 1990ndatel New Mexicos läbi viidud uurimus näitaski, et väikestest peredest pärit laste hariduslik ja materiaalne heaolu ei konverteerunud suuremaks sigivuseks, s.t vanematel, kel oli vähe (kuid jõukaid) lapsi, ei olnud rohkem lapselapsi kui paljulapselistel vanematel.³ Eeltoodud seletuse teiseks puuduseks peetakse olukorra evolutsioonilise  uudsuse eiramist: on kaheldav, kas nii peened kohastumused on jõudnud nii lühikese aja jooksul välja kujuneda.4 Järglaste kvaliteedi tähtsustamist võiks aga käsitleda ka evolutsioonilises minevikus kinnistunud supernormaalse stiimulina.5 See tähendab, et järglaste kvaliteeti panustamise psühholoogilised mehhanismid võisid välja kujuneda olukorras, kus kõrgem kvaliteet (mis tahes vääringus) konverteerus ikka sigimiseduks. See, et asjalood  on tänapäeval teistsugused, tuleneb lihtsalt keskkonnatingimuste kiirest muutumisest.     

    2. Sündimuse langus on adaptiivse protsessi (edukate matkimise) mitteadaptiivne kõrvalprodukt. Seda vaadet propageerivad ameerika  antropoloogid ja mudeldajad Peter Richerson ja Robert Boyd, kes väidavad, et ühiskonnas silmapaistvate (domineerivate, juhtivate) isikute teguviiside ja käitumise jäljendamine on olnud läbi inimkonna ajaloo kasulik, s.t adaptiivne. Kõlab usutavalt, sest tihti oli sellistel juhtfiguuridel ka kõige enam järglasi. Näiteks Tšingis-khaani Y-kromosoomi üht geneetilist markerit kannab väidetavalt 0,5 % tänapäeva meestest.6 Tänapäeva ühiskonnas kõrge staatusega  inimesed (tippjuhid, poliitikud, seltskonnatähed jms) teenivad palju ning näitavad seda välja. Sestap peavad rahvamassid, kes ihalevad seltskonnaeliidiga sarnaneda, selle eelduseks materiaalse heaolu suurendamist ehk rikastumist. Varanduse kogumisele aitab aga kaasa sigimise edasilükkamine ning laste arvu vähendamine. Usutakse, et massikommunikatsiooni, eelkõige televisiooni areng on andnud selliste hoiakute juurdumisse märkimisväärse  panuse („Ka rikkad nutavad”). Ehk siis – tegu on kultuurievolutsiooniga, mis töötab antud situatsioonis bioloogilisele evolutsioonile vastu ja kinnistab mitteadaptiivset käitumist.1 Eeltoodud seletusega on heas kooskõlas andmed, mis näitavad, et massikultuuri taunivates kogukondades, näiteks konservatiivsetel moslemitel ja protestantide (amišid, huteriidid, mennoniidid) ning ortodokssete juutide puhul, on suured perekonnad  jätkuvasti au sees.   

    3. Naiste emantsipatsioon võimaldab neile parema positsiooni paarilistevahelises konfliktis järglaste arvu küsimuses. Asi pole selles, nagu sünniks tänapäeva industriaalühiskonnas lapsi „liiga vähe”, vaid et patriarhaalse  ühiskonnakorralduse juures sündis lapsi naiste seisukohast „liiga palju”, s.t rohkem, kui naised tegelikult soovisid.7,8 Siinkohal on sobilik meenutada, et sigimise eest maksavad elu või tervisega esmajoones naised. Viimast kinnitavad üksmeelselt pre-industriaalsete ühiskondade uurimused9; nt Afganistanis suri veel hiljuti 6,5 % sünnitajaid.10 Sestap pole ime, et järglaste arvu teemal valitseb perekonnas paarilistevaheline geneetiline  konflikt: naised tahavad vähem lapsi kui mehed.7 Paariliste (sugupoolte) geneetilise konflikti olemus seisneb selles, et emapoolne sigimisinvesteering mõjutab ema jääksigimisväärtust (tulevikus oodatavat järglaste arvu) rohkem kui isa oma. Pärast esimese paarilise ressursi ammendamist võib mees jätkata sigimist teiste partneritega. Järelikult on isale kasulik, et ema investeeriks järglastesse ressursse rohkem, kui see on kasulik emale enesele.  Alles siis, kui naised saavutavad kontrolli sigimise üle, saavad nad hakata realiseerima oma geneetilisi huvisid. Seega on sündimuse vähenemine ühiskondades, kus naised saavad ise otsustada, kas ja kui palju lapsi nad soovivad, paratamatu. Feminismi negatiivne mõju sigivusele on evolutsiooni kõrvalprodukt. Nimetatud seletusega on heas kooskõlas sageli leitud tugevad negatiivsed korrelatsioonid naiste haridustaseme/sissetuleku ja  laste arvu vahel.11,12 Eeltoodud seletuse edasiarendusena võib vaadelda Kanada ökoloogi Lonnie W. Aarsseni teesi, mille kohaselt looduslik valik ei ole suutnud kaotada naiste geene, mis on seotud madala viljakuse (või isegi sigimatuse) soovimisega.13,14 Seda seepärast, et naistel pole kunagi varem olnud võimalik oma laste arvu efektiivselt kontrollida – rasestumine oli paratamatu. Tänapäevalgi aitavad eelistatult  meeste evolutsioonilisi huvisid realiseerida kontratseptiive vastustavad religioonid. Kui sellised geenid, mis panevad naisi eelistama väiksemat perekonda, on tõepoolest olemas, võib emantsipatsiooni levik pikemas perspektiivis kaasa tuua ka evolutsioonilise muutuse sigimises. Tänapäeva industrialiseerunud ühiskondades muutuvad sellised geenid taas looduslikule valikule kättesaadavaks, s.t peaksid pikapeale populatsioonist kaduma. Sellisel  juhul hakkab naiste viljakus geneetilistel põhjustel suurenema; muidugi juhul kui bioloogilisele evolutsioonile vastutöötav kultuurievolutsioon seda protsessi ei lämmata.

    Lõpetuseks olgu mainitud, et kuigi materiaalse heaolu kasv ja sündimus korreleeruvad negatiivselt ajaliselt ja riikidevahelises võrdluses, võime ühiskonna momendiläbilõikes sageli leida täpselt vastupidise mustri. Näiteks Suurbritannias kogu 1958. aasta ühe märtsinädala  jooksul sündinud kohordi uuring näitas tugevat positiivset korrelatsiooni meeste sissetuleku ja laste arvu vahel12; samas korreleerus naiste sissetulek laste arvuga tugevalt ja negatiivselt, mis on kooskõlas ülaltoodud emantsipatsioonihüpoteesiga.   

    Kokkuvõtteks: kõigil eelkirjeldatud seletustel võib olla midagi kasulikku pakkuda inimdemograafia mõistmiseks, need ei välista üksteist tervenisti. Kõige tõepärasema seletuse leidmine ei ole kerge, sest inimkäitumise uurimise meetodid on piiratumad kui need, mida saame rakendada suurema osa ülejäänud loomade puhul. Klassikaline teaduslik lähenemisviis – eksperiment – on siin eetilistel  kaalutlustel võimalik pigem erandkorras kui reeglina, iseäranis puudutab see sigimise manipuleerimist. Inimese pikk eluiga ning põlvkonnavältus raskendavad ka korrelatiivsete andmete kogumist. Suurem jagu inimese evolutsioonist on toimunud hoopis teistsugustes keskkonnatingimustes kui praegused. Seega, käitumine, mis võis tagada maksimaalse sigimisedu kiviajal, ei pruugi seda enam teha tänapäeval, ning vastupidi. Rohkem kui teisi  loomi mõjutab meid liigikaaslastelt omandatud kultuuriline informatsi
    oon. Probleemiks on siin see, et meie aju ei ole vastuvõtlik ainult kasulikule (s.t kohasust suurendavale) infole, vaid ka kohasust otseselt või kaudselt vähendavatele kahjulikele meemidele. Seepärast ei saa me inimkäitumise seletamisel alati lähtuda optimaalsusparadigmast, mis eeldab, et mõni käitumisviis on adaptiivne või millegi adaptiivse kõrvalprodukt. Teisisõnu, kultuurievolutsioon 

    võib mõnikord bioloogilisele evolutsioonile ka vastu töötada. Kõige selle juures on oluline tähele panna, et inimese käitumise seletamine evolutsiooniliste kohastumustega ei tähenda nende käitumisviiside õigustamist. Paraku moondub paljude, sh haritud ja intelligentsete inimeste mõtteis seletus miskipärast õigustuseks. Kardetavasti toidab sellist mõtteviisi sageli rousseau’lik-uuspaganlik vaade, mis ütleb, et  kõik, mis on loomulik, on hea. Evolutsioonibioloogid, käitumisteadlased ja psühholoogid pole kunagi midagi selletaolist väitnud. Pigem vastupidi, nt Richard Dawkins on kutsunud üles isekate geenide türannia vastu võitlema. Millegi vastu tõhusaks võitlemiseks on vaja aru saada, kuidas see toimib. Seepärast usun, et inimese käitumise bioloogiliste aluste vastu huvitundmine võiks kasulik olla ka sotsiaalteadlastele ja poliitikutele.       

    1 Richerson, P. J. & Boyd, R. 2005. Not by genes alone: how culture transformed human evolution. University  of Chicago Press, Chicago & London.

    2 Gillespie, D. O. S., Russell, A. F. & Lummaa, V. 2008. When fecundity does not equal fitness: evidence of an offspring quantity versus quality trade-off in preindustrial humans. Proceedings of the Royal Society of London B, S275, 713–722.

    3 Kaplan, H., J. Lancaster, S. Johnson, & J. Bock. 1995. Does observed fertility maximize fitness among New Mexican men? Human Nature, 6, 325–360.

    4 Mace, R. 2007. The evolutionary ecology of human  family size, Pp. 383–396: R. I. M. Dunbar, & L. Barrett, eds. Oxford Handbook of Evolutionary Psychology. Oxford, OUP .

    5 Supernormaalne stiimul on selline ärriti, millele loom reageerib tugevamini kui originaalile, mille vastu reaktsioon on evolutsioneerunud. Klassikaliseks näiteks on Konrad Lorentzi hõbekajakas, kes eelistab haududa oma munast mitu korda suuremat tehismuna, mille otsa ta vaevu ära mahub; samuti austraalia mardikas, kes eelistab kopuleeruda  sama liigi emast meenutava, kuid tollest palju suurema õllepudeliga http://amitywilczek.com/ blog/2004/01/11/beetlemania/. Inimese puhul, peamiselt meestel, on tüüpilisteks supernormaalseteks stiimuliteks raha, kuulsus ja võim, mille omamine on küll läbi aegade seostunud ohtrate paaritumisvõimalustega, kuid mis tihti näivad lausa omaette eesmärgina.

    6 Zerjal, T., et al. 2003. The genetic legacy of the Mongols. The American Journal of Human Genetics, 72,  717–721.

    7 Nentwig, W. 1999. Explaining the human demographic transition. Trends in Ecology & Evolution, 14, 32.

    8 Penn, D. J. 1999. Explaining human demographic transition. Trends in Ecology & Evolution, 14, 32.

    9 Penn, D. J. & Smith, K. R. 2007. Differential fitness costs of reproduction between the sexes. Proceedings of the National Academy of Sciences of the USA, 104, 553–558.

    10 Walsh, J. A. (2008) Evolution & the Cesarean section  rate. American Biology Teacher, 70, 401–404.

    11 Fieder, M., & Huber, S. 2007. The effects of sex and childlessness on the association between status and reproductive output in modern society. Evolution and Human Behavior, 28, 392–398.

    12 Nettle, D. & Pollet, T.V. 2008. Natural selection on male wealth in humans. American Naturalist, 172, 658–666.

    13 Aarssen, L.W. 2005. Why is fertility lower in wealthier countries? The role of relaxed fertility-selection.  Population and Development Review, 31, 113–126.

    14 Sellesarnase mehhanismi alusel seletatakse nt ka lühinägelikkuse kõrget päritavust. Raske oleks ette kujutada meie savannis elanud eellasi sellise defektiga sigimisikka jõudmas. Miks siis pole looduslik valik lühinägelikkust soosivaid geene minema pühkinud? Asi on keskkonnamuutuses: vaid siis, kui lapsed peavad õppima lugema (või tegelema muu silmi rikkuva tegevusega), saavad müoopia geenid avalduda. Sellises keskkonnas on aga valikusurve teravsilmsuse  kasuks hoopis leebem kui savannis ning pole sigimisele takistuseks. Vt Nesse, R. M. & Williams, G. C. 1995. Evolution and healing. The new science of Darwinian medicine. Phoenix, Guernsey.

  • Välispoliitika stabiilse demokraatia ajastul

    Vahur Made

    Välispoliitika ei ole kusagil valimisvõitluse kandev teema. Välispoliitiliste teemade tõusmine siseriiklikest sotsiaalmajanduslikest muredest ettepoole on kriisi tunnus. Riik on kas agressiooni ohver, sõjas või sõja lävel või on tema eksistentsiaalsed huvid muul moel piiritaguste mõjurite tõttu ohus. Normaalsetel aegadel välispoliitilised teemad elektoraadi põhihulkade meeli ei eruta ning parlamenti kandideerivad erakonnad ei riski tegelikult paljuga, kui nad oma kampaanias välispoliitilisi teemasid üldse ei rõhuta. Seega  pole ime, et ka lähenevate riigikogu valimiste eel on erakondade valimisprogrammides välispoliitilised osad jäänud tagapoole, Reformierakonna kuuendast Keskerakonna kaheteistkümnenda alajaotuseni. Oluline on muu. See, millise tonaalsuse on välispoliitikale oma programmis üks või teine erakond andnud ning milliseid välispoliitilisi teemasid pidanud oluliseks esile tõsta.

    Vastavalt sihtgrupist, keda erakond peab oma peamiseks valijaskonnaks, on programmides antud välispoliitikale selgelt kas positiivne või negatiivne varjund. Kui elad miinimumpalgast või töötu abirahast, vaatad oma ümbruskonna allakäiku ning oled kindel, et ei tõuse mitte iialgi välispoliitikat tegeva eliidi hulka, paistab piiri taha suunatud pusimine härrade mõnusa ja peene ajaviitmisena. Milleks kulutada miljoneid saatkonnale Pekingis, kui koduvallas pole ei bussiliiklust ega kooli ning sinu ja su tuttavate pere elab jumal teab millest.

    Rahvaliidu programmi mõte ongi, et Eesti “väheseid ressursse” tuleb rakendada ainult kõige hädapärasemate välis- ja julgeolekupoliitiliste sammude astumiseks, Eesti iseseisvuse säilitamiseks, langeb selle elektoraadi osa mõtetega ilmselt üksüheselt kokku. Välispoliitika negatiivsele alatoonile rõhuvate erakondade programmides leidub palju seda, mis osutab vajadusele teha vastupidist sellele, mida on seni tehtud. Keskerakonna ja Rahvaliidu range dieedi läbinud välispoliitilised programmiosad (Rahvaliidul 12, Keskerakonnal 22 rida), aga ka roheliste programm osutab vajadusele oluliselt panustada ÜRO tegevusse (Eesti ametlikus välispoliitikas on ÜRO üsnagi tagaplaanil). Keskerakond lubab tuua Eesti sõdurid 2007. aasta juunis Iraagist koju ning annab loa saata Eesti vägesid ainult sellistele välismissioonidele, millel on ÜRO julgeolekunõukogu mandaat. Risti vastupidi sellele, mida soovib praegune välisminister.

    Peaaegu kõikidel erakondadel, välja arvatud Reformierakond, on seatud esikohale ka Eesti huvide kaitsmine välispoliitika kaudu. Selline loosung püüab välispoliitika suhtes negatiivselt meelestatud valijat, kelle arvates on nii, et kui üldse midagi piiri taga teha, siis ainult seda, millest omal kasu tõuseks. Kuid, mida jõukamaks ühiskond muutub, seda rohkem on neid, kes välispoliitikasse positiivselt suhtuvad ning soovivad, et selles valdkonnas aktiivsemaid ja ambitsioonikamaid samme astutaks. Kui negativist peab elitaarset välispoliitilist visioonitsemist põhimõtteliselt ebaeetiliseks (Armeenia kümne aastaga ELi, maksumaksja miljonid Kongo abistamiseks, rohkem Eestist pärit euroametnikke jne), siis positivistile on sellised visioonid vaid hiilgava tuleviku tagasihoidlik algus.

    Välispoliitika osas positiivselt meelestatud erakonnad ei põrku tagasi kõikvõimalike lubaduste ees, mis lõppkokkuvõttes suunaksid välispoliitikasse senisest palju rohkem eelarveraha. Juba eesmärk muuta Eesti ELi tasandil ühe või teise valdkonna poliitika aktiivseks algatajaks nõuaks välisministeeriumi eelarverea mitmekordistamist. Näiteks roheliste programmi kirjutaja pole ilmselt mõelnud, mida tähendaks rahaliselt see, kui Eesti hakkaks globaalses mastaabis tegema aktiivset propagandat säästva arengu või militaarkulutuste vähendamise toetuseks. Ka Reformierakonnalt ja IRLilt ootaks suuremat selgust, kui nad kutsuvad Eestit üles võtma ELis liidrirolli Venemaa suuna või ühise energiapoliitika kujundamisel.

    Muidugi võib välispoliitikat kasutada ka kärbsepaberina, s.t igasuguse taustaga valijate püüdmiseks. Hädasti toetajaskonna laiendamist vajav IRL on mängu pannud kõikvõimalikud retoorilised argumendid. Kõhklevat ja vasakpoolitsema kippuvat valijat püütakse loosungiga “Eesti huvid kõigepealt” ning jutuga Tartu rahust, kommunismi kuritegudest ja Vabadussõja ausambast. Kui Mart Laaril õnnestub peaministrina Tartu rahule tuginedes tuua Eesti-Vene suhted välja madalseisust, see oleks juba tegu! Laar oleks siis auga teeninud ära järjekordse tunnustuse: Donald Rumsfeldi nimelise Euroopa Üksmeele auhinna.

    Edumeelsetele “tuleviku tegijatele” pakub IRL välja üha rohkem töökohti Brüsselis ning aina avatuma Euroopa Liidu. Elame, näeme. Minule isiklikult on aga IRLi välispoliitikaosa tõeliseks hingepalsamiks. Välispoliitiliste mõttekodade eestkõneleja Marko Mihkelsoni tänuväärne käejälg on programmis selgelt näha. IRL pakub välja kas asutada või arendada lausa viit (või rohkemat?) uurimiskeskust või mõttekoda: kommunismi kuritegusid uuriv keskus, välis- ja julgeolekupoliitika ajutrustid, Eesti poliitilisi ja majandusreforme koguv ja süstematiseeriv uurimiskeskus, sõjateaduse ja julgeolekualaste uuringute keskus, lisaks veel Eesti ekspertiis Aasia ja Aafrika alal. Mina toetan! Kes veel minuga sarnaselt mõtleb?

    Võib-olla Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed? Nende parteiprogrammis leidub kõige täiuslikum Euroopa Liidu ja NATO tulevase laienemise kirjeldus. Mitte ühtegi potentsiaalset uut liikmesriiki pole jäetud nimetamata. Tublid poisid! Aga miks olete jätnud mainimata suhete arendamise Valgevene demokraatidega? Reformierakonnal on see sees.

    On näha, et Eesti demokraatia on stabiilne. Poliitilise spektri jõudude valitsuskoostöö sujub juba praegu väga hästi. Välispoliitikas tegelikult erimeelsused puuduvad. Kui üks erakond mõnda asja  ei tea, ei suuda, saab teistelt kindlasti abi. Näiteks, kus rohelised näevad probleemi („Siiski arvestab meie kaitsepoliitika ka musta stsenaariumiga ehk sõjalise kallaletungi võimalusega Eestile”), on Keskerakonnal juba lahendus olemas („Eesti eesmärgiks peab olema võimekus kaitsta ennast igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu”). Alus tulevasele valitsuskoostööle on juba pandud.

  • Reti Saks Mustvalgel Vabaduse galeriis

    Reet Varblane

    Tund varem kell 16.00 ootab Reti Saks oma külalisi Jaani kiriku (Vabaduse väljak 1) lõunasaali. Sealsel näitusel “Paber, pliiats ja kustuumm” on ekponeeritud joonistused,  mille motiivid jõuavad piltide või peegelpiltidena Vabaduse galeriisse, kus vaataja neid uuena ja teistsugusena graafiliselt teostatuna näha saab.

    Peaaegu kolmkümmend aastat näitustel esinemist Eestis ja kõikjal maailmas on teinud Reti Saksa nime tuntuks eriti rahvusvahelistel väikegraafika näitustel. Ta on pälvinud auhindu Tallinna graafikatriennaalilt, Riia minigraafikatriennaalilt, Caixanova Graafikabiennalilt Hispaanias ning raamatuilustraatorina. Aasta 2009 tähistas Reti Saksa võidutööd Cadaques Rahvusvahelisel Väikegraafika näitusel Kataloonias.

    Reti Saks on tuntud kui graafik, lasteraamatute illustraator ja skulptor. Ta on nii ajakirjanduses kui veebikeskkonnas väljendanud oma seisukohti kunstist, graafikast ja sügavtrükitehnikast. Reti Saksa loomingulise tegevuse juurde on aastaid kuulunud väike galerii “Põlendruum” Tallinna vanalinnas.

    Aastaid tema sügavtrükilehtedele ilmunud kinniskujund, väike habras maailma tunnetav tüdruk on on aastatega küpsenud. Nüüd kuulatleb maailma kuivnõelatehnikas plaadile lõigatud naine. Kuulatleja ja tunnetaja Reti Saksa lehtedel on muinasjutuliselt romantiline ja kaunis ent maailm tema ümber tundub muutuvat aastatega üha keerulisemaks ja tõsisemaks.

    Nagu heade vanade lasteraamatute puhul, on ka Reti Saksa graafikalehtedel väike inimene suures maailmas silmale nähtamatut otsimas ja enesele selgeks joonistama, Autori sõnul, kes väidab end elavat pildielu tõsisemalt kui päriselu, on need pildid kadunud maailmast või veel juhtumata asjadest, mis paberil nüüd ära juhtuvad.

    Reti Saks: “Ma armastan sügavtrükki. Kui ma esmakordselt koolis sügavtrüki ruumi pääsesin, olin ma hetkega lummatud, hinge kaotanud, lootusetult armunud sellesse imesse, kuidas minu joonistatud pilt trükiplaadi sügavusest paberile tõmbub ning päriseks saab.

    Sügavtrükk – sõna täis saladusi ‑ see on pildi väljatoomine pimeduse sügavusest valguse kätte, tõmmis teiselt poolt, mõtte peegeldus, mille hape metalli söövitab ja sealt edasi koos värviga valgele paberile jõuab ja nii kõigile nähtavaks-loetavaks saab.

    Ja see mõte ise, mis pildi loob, see on veelgi sügavamal peidus. Selle on elu söövitanud ja sõnad kriipinud, seda on jõuga vermitud ja hellalt paitatud. Hea, et ta on väljaspoole varjatud ning ma saan ise valida, millist mõttesöövitust sealt paberile trükkida”.

    Näitus Vabaduse galeriis kestab 9. juunini, Jaani kirikus 30. maini.

    Vaata ka www.reti.ee ja Facebook.Reti pildid.

     

  • Õnnelik leid!

     

    Kõrgelt arenenud kultuuril ja teadmistel põhineva ühiskonna poole liikumine nõuaks ammu juba selget eelarveosakaalu tõusus väljenduvat hüpet, mitte hämaralt liikuvaid kviitungeid väljavalitud tantsuringidele. Aga ei ole jõudu, kes need ühiskonna arengu jaoks olulised sammud läbi viiks ega hooliks sellest, et neid pole pensionäride ja integratsiooniprobleemide käes vaevlevas ühiskonnas võimalik kiirelt häälte vastu vahetada.

    Kultuurisfääri iseseisvust on nähtud uusaegse ühiskonna ühe alustoena. Parempopulistlikus Eestis oleks selle nõrgenemine väga halb suund. Seepärast ei tahaks enam ministreid, kelle arvates kulka eraldiste üle on normaalne tagantjärele ametkondlikult juurelda, ja saadikuid, kelle meelest on endastmõistetav avalik-õiguslike institutsioonide politiseerimine.

    Valle-Sten Maiste

     

    IRLi käest, kes lubab kultuurkapitalist jagatavat projekti- ja stipendiumiraha kahekordistada, tahan küsida: mille arvelt te seda topeldada kavatsete? Kas ma pean nüüd poole rohkem õlut jooma ja nädala peale tubakakoti asemel kaks ostma?

    Sotsid lubavad kultuurivaldkonna rahastamise riigieelarves lihtsalt kolmelt protsendilt neljale kergitada. Aga miks mitte viiele?

    Keskerakonna jaoks algab kultuur spordist.

    Tarmo Teder

    Teiste erakondadega võrreldes on Reformierakond oma kultuuriprogrammi selgelt ja konkreetselt lahti kirjutanud. Teatud summa, protsendi “seadustamisest avaliku ruumina käsitletavate ehitiste investeeringuteks mõeldud summast” kunsti- ja disainiteoste sihttellimuseks on räägitud järjekindlalt vähemalt kümme viimast aastat. Kas selle tulemusena visuaalse kunsti haridus paraneb, praeguse kunsti ja selle vastuvõtmise lõhe aheneb, on iseasi, kuid kunstimaine peaks tõusma küll.

    Ka disaini sihtkapitali loomine kultuurkapitali juurde on igati tervitatav, iseäranis olukorras, kui on ikka veel segane, mis kuulub disaini, mis (tarbe)kunsti alla; kui tarbekunst kipub asuma ei-kellegi-maal, vorpima mitte-kedagi-kõnetavaid esemeid ja (kujutava) kunsti sihtkapitalis jääma vaeslapse rolli. Loodetavasti disaini sihtkapital mitte ainult ei toeta kaunite unikaalobjektide loomist, vaid suudab soodustada nii meie oma disaini ajaloo uurimist kui ka omamaist tootmist – annab tarbekunstile tema identiteedi tagasi.

    Reet Varblane

     

    Reformierakonna põhiseaduse parandusettepanek viitab ilmselt sellele, et eesti kultuuri seos eesti keelega pole enam nii enesestmõistetav asi kui varem. Nii et keelega on asjad kahtlased. Kuna “Eesti keele arendamise strateegia” on 2004. aastal valitsuse poolt heaks kiidetud ja selle täitmise kohta ka seiredokument avaldatud, poleks pidanud olema raske keelestrateegilisi eesmärke püstitada ja lubadusi jagada. Seires on pealegi eraldi välja toodud ka seni täitmata ülesanded, kuid näiteks riigile eriti oluline asi, Euroopa Liidu institutsioonide tõlkijate toetamise riikliku süsteemi väljatöötamine, pole üheski valimisprogrammis kohta leidnud. Põhilisi keelestrateegilisi suundi lubavad arendada ja toetada kõik suuremad erakonnad (v.a Keskerakond ja Rahvaliit, kes seda dokumenti ei näi tundvat), mis on kena.

    Reaalne elu, mis igal sammul igalt inimeselt tõlkeoskusi nõuab, võinuks viia ka ettepanekuteni, mil viisil iga inimese tõlkeoskusi parandada (tõlkide ja tõlkijate kutsestandardid on seni välja töötamata). Johtuvad ju paljud asjad nagu õppekirjanduse puudumine, halb asjaajamis- ja ajakirjanduskeel ning üldine eestlaste “kirjaoskamatus”, mida erakonnad parandada lubavad, võimetusest võõrkeeles omandatut omas keeles edasi anda. Tõlkekeskuste loomist või tõlkimise õpetamist puudutavat tegevuskava ma kuskil ei tuvastanud. Lubadustest õpetada eestlastele ja venelastele eesti keelt jääb väheks, et igapäevaste tõlkeülesannetega kvaliteetselt toime tulla. Keeletehnoloogilise arengu toetamine on hea, kuid tõlkeoskuses tuleks sooritada samuti tiigrihüpe.Aili Künstler

     

    Tore. Tore, et erakonnad oma programmides üldse kultuuri juures peatunud on. Kuna enamasti on sääl mängus rohkem poliitikainimeste käpp, siis on välja kukkunud muidugi suurelt jaolt selline deklaratiivne jama: teravust, originaalseid ideid leiab näpuotsaga. Ikka, et keel ja rahvas ja laulupidu… Hobuse unenägu. Nt Rahvaliit, kel muidugi minimaalsed võimalused pärast järgmisi valimisi üldse mingit programmi ellu viia, on piirdunud imelühikese nägemusega, kust jääb miskipärast meelde lause “Eesti toit on osa rahvuskultuurist”. Mitte keegi teine ei maini seapekilembust oma kultuuriprogrammis…

    Jürgen Rooste

     

    Paljude vaimustavate lubaduste puhul kerkib küsimusi: mis, miks või kuidas? Millise võlukepiga suudab IRL kahekordistada kultuurkapitali kaudu jagatava raha hulka? Reformarid lubavad taastada ja uuendada erinevates Eestimaa piirkondades asetsevad kultuuriasutused mitmeotstarbelisteks tõmbekeskusteks. Mis on tõmbekeskused? Lubatakse ka tõsta Wiedemanni keeleauhinna preemiasumma miljoni kroonini, aga kuidas parandada meie kooliõpikute hirmkoledat eesti keelt? Keskerakond on osa asju juba saavutanud ja on ilmselt “jõulisim tegija” – kuidas ikka suudab üks erakond hoida teatrikülastajate arvu vähemalt 900 000 külastuse tasemel aastas, kui näiteks on kehv teatriaasta ja rahvas lihtsalt ei tule teatrisse? Nad lubavad ka hoida keskmise teatripileti hinna mitte üle 1% riigi keskmisest palgast – kuidas? Just eile oli mul valida kahe teatripileti hinna vahel: kas 490 või 590 krooni. Tegelikult tuleks erakondade ohjeldamatult roosamannalised lubadused ilusasti kokku köita ja järgmise valitsuse kultuuriministri kabinetti julgelt sisse marssida…

    Margot Visnap

     

    Huvitav, et mõni partei pöörab tähelepanu ka eesti sugulasrahvaste muusikakultuurile. IRL lubab “pöörata rohkem tähelepanu hõimurahvaste kultuuri kaitsmisele”. No kui oma rahva kultuuriga on kõik korras, eks siis siirdugem tõesti teiste rahvaste manu. Nagu teada, on see mõttemall olnud eriti edukas USA missioonil Iraagis. Ent veelgi paljutõotavam on Reformierakonna nägemus: lubab arendada kultuuripoliitikat, millega tõotab tagada “laulu- ja tantsupidude püsiva rahastamise ka pidudevahelisel ajal.

    See asjaolu, et meie laulupidude vahel toimuvad ka mitmed Euroopa mastaabis suurfestivalid nagu “NYYD”, “Orient” ja ka eesti muusika päevad, ei vääri reformikate programmis äramärkimist. Ent nad tõotavad rahastada laulu- ja tantsupidude programmi ka siis, kui midagi ei toimu (vt “pidudevahelisel ajal”).

    Kui õige toetaks tervet eesti kultuuri ka sel juhul, kui laulu- ja tantsupidude vahel midagi ei toimu? Kui ei, siis käib kogu eesti kultuurielu ikka omasoodu edasi, aga kui te ei toeta, siis ise vastutate.

    Igor Garšnek

  • Kumu sisehoovi suvenäitus soome skulptoritelt

    Eha Komissarov

    1970. aastatel ilmus Hiironeni loomingusse metallskulptuur, mille läbiv teema on vesi ning vee ja valguse dialoog. Hiironeni veeteemalisel plastikal õnnestus viia abstraktne kunst selle kõige klassikalisemal kujul rahva sekka ja ühendada abstraktne kunstikeel kõigile inimestele vältimatult vajaliku loodusega. Hiironeni looming on kirglik ülemlaul puhtale loodusele ja vee puutumatuse kaitsmisele. Tema veekäsitlus on ka visuaalselt elamuslik ja keskendub valguse ja vee peegelduste väljendamisele. Teda on võrreldud impressionistliku skulptoriga, kes käsitleb veepeegeldusi valgusmänge kirjeldava pinnakäsitluse abil. Tema terasskulptuuride voolavad vormid kannavad vaatajani voogavate vete aistinguid, eriti kaunid on valgusreflekside poolt küllastatud ja läikivaks töödeldud teraspinnad.

    Hiironeni veeteemalisi monumente on püstitatud paljudesse Soome linnadesse, neist tuntumad on viie meetri kõrgune vett purskav monument „Meretuul” Vaasas, „Ülaveed” Hiironeni kodupaigas Ähtäris, „Elu kulg” Seinäjokil Lääne-Soomes ning „Vetevood, kosed ja lahesuudmed” Iiittis Lõuna-Soomes. Hiironen on loonud ka hulgaliselt skulptuure ja reljeefe siseruumide ja avalike hoonete interjööride jaoks. Elades ja töötades Ähtaris, on kunstnik kujundanud selle järve kaldale oma teostest isikupärase skulptuuripargi.

    Näituse kuraator on Eha Komissarov.

    Näituse avamise ajaks ilmub eesti-, inglis- ja soomekeelne rikkalikult illustreeritud kataloog. Näitus jääb avatuks 5. septembrini 2010.

    Täname: Soome kunstivahetusprogramm Frame, Soome kultuurrahastu, Lõuna-Pohjanmaa regionaalfond

     

     

  • Meie politiline elu nõuab terwendust.

    Jaan T?son

    rühmapolitika ummik.

    Meie rahwuslik politika kui ideeline reaalpolitika.

     

    “Muutlikkudes oludes jäägu igaüks iseenesele ustavaks ja oma põhjusmõtetele kindlaks,” kinnitas J. Tõnisson 1908. aastal, kui ta kui viiburiaanlane (I Vene Riigiduuma saadikud, kes allkirjastasid protestikirja duuma laialisaatmise vastu) sammus oma koduõuest Tartu vangimajja kolmekuulist karistust kandma, ja järgis ise seda põhimõtet elu lõpuni.

     

    Kewadest talweks on kawatsetud Eesti rahwaerakonna üleriikline kongress. Seal saab lõpulikult kindlaks määratawa erakonna ligem tegewuskawa 4. riigikogu kestuseks ja erakonna taktika eelolewateks riigikogu walimisteks.

    Nüüd kolmekuningapäewal astub Tartus kokku rahwaerakonna üleriikline konwerents. Siin tulewad arutusele mõned kiire loomuga küsimused meie riigielus, nagu liigwee hädaohu wastu wõitlemine, Peipsi järwe pinna alandamine, maksukoorma korraldamine jne. Pearõhk langeb aga konwerentsil Eesti rahwaerakonna üldiste lähtekohtade selgitamisele majanduspolitika, kultuurpolitika ja taktika alal ligemal ajal.

    Sel puhul olgu siin puudutatud meie politilise elu walusamaid nähteid ja põhiküsimusi.

    Meie politiline elu sai end täiel määral awaldama hakata alles iseseiswuse päiwist alates. Waewalt 10 aastat on meil wõidud wabalt tegutseda.

    Ja juba kerkib awaliku elu pinnale politilise tüdimuse nähteid. Erilist südikust ilmutawad wahest üksi need, kes wäljas saama peale. Muidu ei taha isegi ergad inimesed politikast enam kõneldagi. Politilise tegewuse wastu ei ole isegi iseseiswatel haritlastel tõsist huwi. Kes saab, hoiab kõrwale.

    Kust see tuleb? Kas tõsti on meie rahwa hing wäsinud erakordsete aegade ülepingutusest? Wõi on halwad aastad majandusliku surutisega isegi ergematelt wõtnud huwi üldiste asjade wastu?

    Kahtlemata ei ole pingerikkad ajad ja olud jätnud halwawat mõju awaldamata meie inimeste politilise elewuse kohta. Wäga paljud ei saa igapäewaseilt elumuredelt silmigi üles tõsta.

    Ometi oleks ekslik kõiki politilise tüdimuse ilmutusi kitsaste aastate arwele kirjutada. Just wäline kitsikus peaks inimesi kihutama koos teid otsima, mis wiiksid üle raskustest.

    Kuid see’p see on: just need politilised rühmad, kes on lubanud kõik küllad inimestele kätte hankida, kui aga neid wõimule aidataks, on nüüd sunnitud otse meeleheitlikka katseid tegema, et wähemalt ära hoida seniste järelkäijate laialijooksmist. Ühed lehwitawad meeleawalduslikult rohelist, teised punast lippu. Tuule tundjad haljastawad jälle oma käremeelsuse pidemekesi, mis aja mõjudel olid tublisti tumenenud. Ei oleks ime, kui isegi sotsialistlikka „lõpusihta” jälle hakataks meele tuletama.

    Wäike mees aga, kellele ei ole palju antud, katsub wähemalt – püsti ajada haokubu…

    Ja, ajad on halwad just nendel politilistel rühmadel, kes katsusid suuri hulki tõmmata tuntawaid maiseid huwisid pidi.

    Nüüd on mahlakate lubaduste andjatel aega küll olnud, et oma awatelewaid tõotusi teostada. Kõik on nemad wõinud walitseda. On tohtinud wõimu käsutada. Kõik.

    Mis on nemad aga oma tõotustest täide wiinud?! Kuipalju on nemad tõelikult ära teinud?!

    Kas on ühelgi meie kihihuwi-rühmadest põhjust selle üle kaewata, nagu ei oleks nendel wõimalust olnud teoga näidata, mis nemad tõelikult suudaksid?!

    Nendel on küllaldasi juhuseid ja wõimalusi olnud oma heast tahtest ja oma wõimeist tegelikku tunnistust anda. Isegi sotsialistidele on tegutsemise wõimalus antud.

    Meie omalt poolt ei ole ühelegi positiiwsele kawatsusele wastu töötanud. Oleme lojaalselt ühistele püüetele kaasa aidanud.

    Ometi ei saa ükski meie kihihuwilikkudest rühmadest kiidelda oma töö wiljakusest walitsuse juhtimisel, ehk üldse meie riikliku elu nõuete rahuldamisel. Hoolimata oma suurest arwust on nende tulemused enam kui alandlikud.

    Ja ometi ei ole keegi neist rühmest wõinud ütelda, nagu oleksid nemad tagasihoidlikud olnud oma abinõude walikus ehk wõtete kasutamisel.

    Kõik on nendel olnud lubatud. Kõike on kasutatud, kuida aga wajadus on nõudnud.

    Ja siiski ei ole mägi sagedasti hiirtki sünnitanud…

    Kõik see tohiks küll tõenduseks olla, kui wähe positiiwset loomejõudu on meie kihihuwilikkudel rühmitustel. Nemad on küll suuri hulki ärewate lubaduste ja kange kihutuse teel oma järele tõmmanud, aga nemad ei ole mitte suutnud nende hulkade jõudu ülesehitawale tööle rakendada, mis oleks kasuks tulnud meie üldisele asjale kui ka igale üksikule.

    Ühtlasi näitab meie kihihuwi-rühmade tegewuse wiljatus, et nende püüete alused on ekslikud.

    Laseme enestel silme eest mööda käia need wihased jõukatsumised ja kawalad sekeldused, mille tunnistajaks meie oleme wiimase 10 aasta jooksul meie politiliste rühmade wõitlustes olnud. Kas ei tule kõike seda silmitsedes tunne, et siin on suurelt osalt tegemist põhjaliku arusaamatusega.

    Rahwawalitsuse ehk demokraatliku riikluse tähe all on laialised hulgad wastastikku wõitlusesse wiidud. Üksteisele on walusaid haawu löödud. Hoolimatult on teineteise au ja head nime sõtkutud.

    Sihiks on olnud wõimu oma kätte saada.

    Kui aga wõim käes, siis ei osata teda seks tarwitada, milleks olemas demokraatlik riigiwõim. Ei suudeta wõimu ka ära kasutada seks, milleks teda püütud.

    Rahwawalitsus tähendab oma mõtte järele, et riiklikku wõimu tuleb käsutada üldise hea – salus publica – huwides. Oleks ju rahwawõimu eneseeituseks, kui rahwas laseks oma riiklikku wõimu üldise rahwahuwi asemel rakendada mõne üksiku inimese ehk kihi huwide teenistusse.

    Meie kihihuwilikud erakonnad ja rühmitused näe­wad aga just seks waewa, et meie demokraatlikus riigis wõimu oma kätte saada ja seda siis oma rühma huwide seisukohast käsitama hakata.

    Muidugi ei saa teised rühmad seda lubada, waid astuwad sarnastele püüetele risti wastu.

    Nii juhtub igal walitsuse kujundamisel, kus „politilise lehmakauplemise” teel katsutakse päästa, mis päästa on. Iga kihihuwirühm ja tema esimaadlejad näewad palehigis waewa, et oma nõudmistest niipalju läbi suruda kui iganes wõimalik. See tähendab, walitsuse tegewuskawasse oma nõudmisi wõimalikult palju sisse surudes katsutakse riigiwõimu sedawõrd oma kihi huwide teenistusse saada.

    Muidugi on teised kihihuwilased niisama „targad”. Nemadki peawad püüdma oma osa riigiwõimu hüwedest enestele ja oma waimuwendadele päästa.

    Nõnda wastamisi maadeldes saadakse meil harilikult niikaugele, et ükski kihihuwi-rühmest ei saa suuremat oma kihihuwilikkudest nõudmistest läbi rõhuda. Kõik jääwad wesise suuga „rahuldamatult” waikiwasse wastasrinda, kui koalitsiooniwalitsus kõikide osaliste „kokkuleppel”, s.t. hädasunnil järeleleppimisel on ellu tõusnud. Keegi kihihuwilistest rühmest ei saa täiest südamest ühegi walitsuskoalitsiooniga ühes minna. Sest ikka põlewad tema hinge peal kõik need kihihuwi-nõudmised, mis rahuldamata jäänud.

    Nii on siis ka igal koalitsiooniwalitsusel juba sündides surmaidu rinnus. Kihihuwi-rühmad waritsewad aina silmapilku, kus saaks walitsusele komistuskiwi teele weeretades otsa peale teha. Sest siis on ju jällegi lootust tulewal „lehmakauplemisel” oma kihihuwilikkude nõudmistega õnne katsuda.

    Kogu walitsuse kestusel on käimas alaline mäng kihihuwi-rühmade ja nende aumehelikkude juhtide poolt, kes katsuwad walitsusele ja selle juhile igal sammul jalga taha panna. Muidugi ei ole ka wiimaks „saawutatud” walitsuskriisist üldiselt teist tagajärge: jällegi on rahuldamatuid kihihuwilasi ja jällegi algab wana mäng uuesti.

    Ja seda nimetatakse meie walitsemiseks rahwa­riik­ikus waimus…

    Paha on aga kihihuwi-rühmade osa meie riiklikus elus weel teisest küljest. Nagu eespool nägime, on nende rühmade püüd otse
    loomusunniliselt sellele sihitud, et riiklikku wõimu oma huwide teenistusse suruda. Sellest seisukohast katsuwad nemad wõimalikult palju oma nõudmistest walitsuse tegewuskawase läbi rõhuda.

    Ühtlasi walmistawad aga kihihuwi-rühmad harilikult igasuguseid raskusi ka selleks, et walitsuse tegewuskawasse isegi üldkasulikka ja riiklikka nõudmisi ei saaks wõtta. Ja kui need siiski läbisurutud, ei lasta neid kawatsusi ellu wiia – kord riigi wähest rahalist kandejõudu ja riigi-eelarwe huwisid, kord muid „riiklikka” kaalutlusi arwesse wõttes.

    Mis selle iseloomuliku nähtuse põhjuseks, ei tea kindlasti ütleda. Arwatawasti on siin wähmalt kaasa mõjumas rühmade ja nende juhtide inimlik tunne, et puid ei tohi mitte taewasse kaswada lasta. Kardetakse, et walitsuse juhi ehk tema rühma au walijate silmis liiga tõuseks.

    Igatahes wõib oma kogemusi mööda kinnitada, et walitsusejuhil küllalt wisadust, kannatust ja paenduwust isegi neil kordel ära kulub, kui tema tahab asju läbi wiia, mille riiklik tähtsus ja tarwilikkus päewselge.

    Näiteid sellest wõiks küllalt tuua waremaist kui ka hilisemaist aegist. Kuid jäägu need ära, et mitte ei saadaks arwamisele maad anda, nagu juhiks sulge neid ridu kirjutades isiklik kibedus.

    Niipalju on igale erapooletule waatlejale selge, et kihihuwi põhimõte meie politilises elus on täiesti ummikusse jooksnud.

    Et tänase lehe ruumi mitte weel rohkem kinni panna, waatame teine kord edasi, kuidas meie politika elu terwenemise protsess oma möödapääsmatuses kihihuwi liiwaselt aluselt wälja wiib rahwusliku reaalpolitika kindlale pinnale.

    5.1.29

     

  • VIII Pärnu Rahvusvaheline Koorifestival, 20.-22. mai 2010‏

    Ülle Jantson

    Avakontsert toob koorilaulusõpradeni Karl Jenkinsi suurteose, rahumissa “Relvastatud mees” (“The Armed Men”) esmaettekande Eestis, esitajateks Pärnu muusikakollektiivid: Pärnu Linnaorkester, Pärnu Kammerkoor, Pärnu Noortekoor ja segakoor Endla; solistid Helen Lokuta (sopran) ja Elisabeth Tiits, dirigeerib Jüri Alperten.

    Oma karjääri alustas praegu ennekõike heliloojana tuntud waleslane Karl Jenkins jazz- ja jazz-rockmuusikuna. Ta mängib mitmeid pille: bariton-ja sopransaksofoni, klahvpille ja oboed. Jenkins on loonud palju reklaamimuusikat ning võitnud selles vallas ka kaks auhinda. Heliloojana sai tema läbimurdepunktiks crossover projekt “Adiemus”. Rahumissa teeb eriliseks helilooja võime ühendada ilma erakordseid ja epohhiloovaid komponeerimisvõtteid kasutamata muusika ja tekst viisil, mis tekitab kuulajas ühtaegu muserdatust ja õõva, kuid samas täidab ka lootusega. Rahumissa valmis millenniumi-pidustusteks Leedsi Kuningliku Relvamuuseumi tellimusel ja oli algselt pühendatud Kosovo kriisi ohvritele. Rahumissa on üks enim esitatud kaasaegseid kooriteoseid. Alates esiettekandest Londonis aastal 2000 on rahusõnum kõlanud üle 800 korra ja enam kui 20 riigis.

    Reedel, 21. mail annavad festivalil osalevad kooride kontserte linna ja maakonna erinevates paikades. Ansamblite rahvalaulukonkurss algab aga samal õhtul kell 20 Pärnu Kontserdimajas. Festival kulmineerub 22. mail kell 14 kontserdimajas algava kooride võistulaulmise ja parimate autasustamisega. Kokku antakse festivali käigus 11 kontserti. Konkursi kava (12-17 min) põhineb rahvalaulul, millest vähemalt 1 teos peab olema oma maa rahvalaul. Lugude illustreerimiseks võib kasutada rütmi- või rahvapille, klaverisaade ja fonogrammid ei ole lubatud.

    Žürii tööd juhib itaallasest kooridirigent ja muusikaterapeut Andrea Angelini. Koore hindavad peale Angelini veel Ants Soots, Raul Talmar jaVivian Kallaste; ansambleid Hirvo Surva ja Mare Väljataga. Vastavalt žürii poolt antud punktidele autasustatakse koore ja ansambelid kuld-(91-100 p), hõbe- (81-90 p) või pronksdiplomiga (71-80 p), vähem kui 70punkti saanuid peetakse meeles osavõtudiplomiga. Auhinnafond on 2010 EUR, mille saab või saavad žürii otsuse põhjal enim punkte kogunudkollektiiv(-id).

    Pärnu Rahvusvahelist Koorifestivali on korraldatud alates 1996. aastast. See on ainus koorifestival Eestis, mille olulisim joon on eesti rahvamuusika propageerimine. Osalema on oodatud kõikide liikide amatöörkoorid ja a cappella ansamblid. Festivali läbiviija on MTÜ Pärnu Rahvusvaheline Koorifestival. Pärnu Rahvusvahelise Koorifestivali toetajad ja koostööpartnerid on Pärnu Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kooriühing, Pärnu Kontserdimaja, Pärnu Filharmoonia, Pärnu Jahtklubi Külalistemaja, Panbaltica Reisen, B2H Records, Rahvakultuuri Arendus- jaKoolituskeskus. 

    Täpsem info kodulehel www.prkf.ee. 

Sirp