füüsika

Võimatu on öelda, kes neist teeb kõige tähtsamat tööd. Võib muidugi väita, et riigiarhiivis ennistatud Tartu rahulepingu nn suveniirkoopia, millel rahuläbirääkimistel osalenud meeste originaalallkiri; mis Nõukogude okupatsiooni eest läände põgenedes kaasa võetud ja vabariigi New Yorgi peakonsulaadi fondist 1990ndate teisel poolel Eestisse naasnud, on tähtsam kui näiteks OÜ Mandragoras restaureeritud sõdurpoiss Armini märkmik, kuid tegelikult sõltub kõik ikkagi sellest, mida me neilt esemeilt ootame. Kas tahame rääkida Eesti poliitikast-diplomaatiast või argi- ja sõjapäevadest, kas Ants Piibu suguste üksikute liidrite või sadade tuhandete lihtinimeste tasandil? Ajal, kui ajalooteaduse huviorbiiti tõuseb üha enam lihtne inimene ja tema elu, omandab Armini märkmik ajalooallika väärtuse. Kui me ka ei saa iial teada, kas 1919. aastal Vabadussõjas võidelnud Armin Eesti iseseisvust näha sai, võime tema tindipliiatsiga tehtud märkmeid lugedes saada aimu sellest, mismoodi üks sõdurpoiss oma elu nägi, kuidas väeosa liikumist Vastseliina kandis, saunaskäike, tehtud võlgu ja saadud kirju jäädvustas. Lisaks veel ema poole pöördumised poja kirjamustandist, mis algavad sõnadega „Armas mamma…”

Enamikul esemetel, mis konservaatorite-restauraatorite töölauale ja sealt näitusele on jõudnud, on oma lugu. Mõnikord on see päris lihtne, näiteks vabaõhumuuseumis restaureeritud nuku puhul: selle kinkis Lalli küla Sassi talu peretütrele Maria Selmale 10. sünnipäevaks Tallinnas väikest äri pidanud ristiema. Teinekord on esemega kaasas käiv lugu aga lausa vapustav, ühtaegu kole ja ilus, nagu näiteks Eesti Rahva Muuseumis ennistatud pruutkleidi lugu: 1937. aastal Ella Nõmmele õmmeldud, Kodavere kirikus laulatuse ajal kantud, ümbertegemiseks lahti harutatud ja tükkidena küüditatud perega Siberis käinud kleidi ennistas Ella Nõmme ja Johannes Benderi tütar Maie Alumaa. Kas saab siin rääkida veel lihtsalt ühest ilusast pruutkleidist, 1930. aastate kleidimoe näitest?

Esemed, mille lugu on elu ja saatuse keerdkäikudes kaduma läinud, saavad selle tagasi pärast seda, kui need otsustatakse ennistada. Varem või hiljem satuvad ennistatud esemed muuseumi ekspositsiooni, kus neile luuakse laiem kontekst ning kus kord lumepallina veerema hakanud lugu (mitmeid näitusi ja sadu ekskursioone teinuna tean ma, millest räägin) kasvab ja kogub üha uusi ja uusi tähendusi. Pärast seda, kui ühest Tallinna Pika tänava antiigiärist ostetud räbaldunud ja määrdunud nukust sai Kanutis jälle udupeen salonginukk ning ta sattus näitusele, hakkas ta kõnelema XX sajandi 1920.–30. aastate salongi- ja nukukultuurist, rõiva- ja soengumoest, Eesti tollastest laialdastest kaubandussidemetest, ühiskonna seisuslikkusest jne, jne.

Sama lugu on näiteks ka rahvusraamatukogus, Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus ja mujal ennistatud vanade maa- ja linna-, maanteede ja raudteede kaartidega, nagu ka laulupidude orienteerumisskeemi ja seemnekasvatusjaamade asukohti kajastava kaardiga. Kui mitte kohe, siis ühel heal päeval on just mõnda neist muuseumis vaja. Või kui täielik oleks näitus Eesti sordiaretusajaloost, kui sealt puuduks kirjastuse Agronoom ilmselt 1934. aastal publitseeritud seemnekasvatusjaamade kaardike? Või kui ilmekas oleks näitus Eesti Rahvusringhäälingu ajaloost, kui seal ei kõlaks näiteid omaaegsetest raadioreportaažidest? Tahan esile tõsta ka Eesti Filmiarhiivist näitusele  saabunud ning heliinsener Vilhard Pilvisto taastatud Felix Moori ja teisi reportaaže.

Tegelikult ei ole kõik „Ennistatud Eesti” eksponaadid sugugi igaveseks muuseumipurki või happevabast papist arhiivikarpi suletud esemed. Nõukogude ajal likvideeritud ja 1989. aastal ennistatud Korp! Tehnola rapiirid saabusid näitusele volbriöö järgsel hommikul ning lähevad paariks päevaks näituselt veel maha, omanike rituaalide teenistusse.

Kui esitatust jääb mulje, et Eesti vabariigi 1920.–1930. aastaid on näitusel kuidagi eriti kuldseina nähtud, siis las jääb. Näituse mõlema osa pealkirjad „Vaba riik” ja „Kuldne kodu” seda eesmärki just teenivadki. Siiski reservatsiooniga, sest käärid ühiskonna seisuste vahel olid ka tol ajal suured. Seda illustreerib hästi näiteks ajalooarhiivis ennistatud „Kloostrimetsa” albumi põhjal näitusele loodud slaidiprogramm Konstantin Pätsi villast sulaseköögini, tumeda ülikonnaga riigipeast kaltsudes kartulinoppijani. Mis puutub Pätsiga seotud esemete rohkusesse, siis nende jõudmine ennistuskodadest näitusele on põhjendatav sellega, et president Pätsist ongi maha jäänud hulgaliselt esemeid. Osa neist kuulub küll rubriiki „autoritaarse riigikorra sünnitatud maitsetus”, osa aga käib kokku põhimõttega, et iseseisval riigil peavad olema iseseisva riigi tunnused. Ilma viimasteta ei tähistaks me sel aastal Eesti vabariigi 90. sünniaastapäeva.

Üks kindel ja vägev sild kahe eesti aja vahel on olnud kindlasti kunst. Eesti Kunstimuuseumis restaureeritud ja näitusele „Ennistatud Eesti” toodud Kristjan Raua „Kalevipoja kojutulek” (1942!) on kui vanameistri vaimne testament oma rahvale: „Kord kõik pirrud kahel otsal…”.

Ja lõpuks tahan veel rõhutada, et asises maailmas, kus tähenduste-lugudega esemed on „mõttetute” esemete ees selges vähemuses, on ennistajatel täita väga tähtis missioon: just nemad garanteerivad esemeile/kunstitöödele nende kestvuse. Ja me kõik, lisaks restauraatoritele ka inimesed, kes ennistustöö tellivad, kes esivanemate pärandust on hoidnud ja hoiavad, anname asjadele tähenduse, nende tegeliku elu.

Eestisse suhtub Lucas sooja ja varjamatu poolehoiuga. Osalt on see tingitud ta isiklikest kogemustest: töötas ta ju 1990. aastate alguses Eestis ajalehe Baltic Independent tegevtoimetajana ja sõlmis sõprussidemeid paljude eestlastega, sealhulgas president Merega. Osaliselt tuleneb autori suhtumine aga veendumusest, et Eestist on Gruusia kõrval saanud üks „uue külma sõja” kahest tulipunktist. „Kui Kreml suudab murda Eesti, on ka ülejäänud Ida-Euroopa tulevik tume,” kõlab tema hinnang.

Pealkiri „Uus külm sõda” on ajakirjanduslikult lööv, raamatu sisust annab aga täpsema ettekujutuse selle alapealkiri. Raamatu teemaks ei ole maailmapoliitika, vaid Venemaa, täpsemalt Venemaa juhtiv poliitiline kiht president Vladimir Putini ametiajal. Venemaal on tekkinud „autoritaarne semukapitalism”, seadusi eirava valitsuse ja ääretuid rikkusi endale kuhjava ärieliidi sümbioos. Ärilisi suhteid kasutatakse välispoliitilise mõjuvõimu suurendamise vahendina ja poliitikat selleks, et tagada hiigelkasumite laekumine valitsusele ustavatele ettevõtetele.

Võrreldes kakskümmend aastat tagasi lõppenud külma sõja ajajärguga, on muidugi palju muutunud. Venemaa sõjaline jõud jääb praegu kaugele maha Ühendriikide ja NATO sõjalisest jõust. Kadunud on ka Venemaa ja Lääne ideoloogiline vastasseis. Samas tahab autor näidata, et Venemaa praeguste arengusuundade jätkumine kujutab endast tõsist ohtu Euroopale, võib-olla kogu maailmale. Vene juhtkonna uueks relvaks on äri, eelkõige nafta ja gaasi müük. „Nende peamine relv on meie suurim nõrkus: raha,” kirjutab Lucas.

Raamat algab ülevaatega Putini võimuletulekust, mis autori sõnul tähendas riigiaparaadi haaramist KGB poolt. Sellele on järgnenud Jeltsini ajal saavutatud poliitilise pluralismi ja vabaduse järkjärguline piiramine. Kokkuvõttes on Venemaa juhtkond 2000. aastate algusest peale loobunud nägemast läänelikus demokraatias ideaali ning hakanud rõhutama Venemaale ainuomast arenguteed. Võimaluse rahvusvahelist arvamust ignoreerida on Putini administratsioonile andnud naftatulude rohkem kui kuuekordistumine tema ametiajal. Venemaa elanikele on see tähendanud majandusliku heaolu mõningast kasvu (kuigi tervishoiusüsteem on jätkuvalt tööstusriikide viletsaim ja meeste keskmine eluiga 58 aastat), aga ka inim- ja kodanikuõiguste piiramist ning poliitilise ja ühiskondliku pluralismi lämmatamist. Lucas toob hulgaliselt detailseid näiteid võimude küünilise ja jõhkra tegutsemise kohta.

Lucas kirjeldab uue, fašismi meenutava riigiideoloogia sündi. „Suveräänse demokraatia” idee rõhutab riigi ühtsust ja terviklikkust, mis muu hulgas tähendab kogu võimu, sealhulgas parlamendi, kohtuvõimu ja riigiteenistuse allutamist riigijuhi tahtele. Edasi käsitleb autor Venemaa suhteid oma naabritega Euroopas ja Kesk-Aasias. Arutletavate teemade hulgas on muidugi kesksel kohal gaasitorude rajamine, aga ka Venemaa relvaäri maailma konfliktikolletes ning ajaloo tõlgendamist puudutavad vaidlused Ida-Euroopa riikidega. Käsitlemist leiavad ka Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamisega seotud sündmused. See, et Eesti maine ei saanud sündmuste tagajärjel tõsiselt kahjustada, tulenes Lucase arvates Venemaa ülereageerimisest, mis jättis õnneks varju Eesti valitsuse mõtlematud sammud.

Lucas küsib raamatu lõpuks: kuidas Lääs saab „uut külma sõda” võita? Ta näeb „uut külma sõda” eelkõige väärtuste konfliktina, kus peavad mõõtu võtma ausat kapitalistlikku äri ajav Lääs ning kapitalistlikku, aga korruptiivset äri ajav Venemaa. Oluline oleks, et lääne valitsused ja ettevõtted loobuksid ka hiigelkasumeid lubavatest tehingutest korrumpeerunud partneritega ning nõuaksid äritegevuse läbipaistvust ning tõhusate konkurentsireeglite kehtestamist. Ida-Euroopa riikides tuleb aga tõsiselt võtta korruptsiooni vähendamist ning diplomaatilise isolatsiooni vältimist. Euroopa Liidu teiste liikmete solidaarsus uute liikmesriikidega võib kergesti laguneda, kui nad „ei suuda solidaarsust mitte ainult vastu võtta, vaid ka ise üles näidata”.

Kas Lääne „võit” võiks siis tähendada seda, et Venemaa astub lõpuks  normaalsete riikide ridadesse? Või kas külma sõja laadse vastasseisu tekkimist on pärast paari aastakümmet jälle oodata? Otsisin raamatust Lucase vastust sellele küsimusele, aga see jäi mul siiski leidmata. On ilmne, et ta ei nõustu 1990. aastatel tavalise (näiteks Francis Fukuyama populariseeritud) seisukohaga, et Venemaa kapitalistlik moderniseerumine viib automaatselt liberaalse demokraatia tekkeni. Ta seostab Putini autoritaarset riigikorda Venemaa varasemate valitsemise tavadega ja märgib: „Venemaa on korjanud ajaloo prügikastist oma vanad ideed”. Kas tsentraliseeritus peitub Vene riigi DNAs, nagu väidab Putin? Lucas näib siiski arvavat, et Jeltsini valitsemisperiood suutis tekitada tõelisi muutusi ühiskonnas ning oleks paremas majanduslikus olukorras võinud viia stabiilse demokraatia tekkeni Venemaal. Ta ei kaldu niisiis tingimata ka kultuurilisse determinismi (mille tuntud propageerija on jälle Samuel P. Huntington). Praegu näib siiski, et demokraatlikke muudatusi nõudvad inimesed on Vene ühiskonnas marginaliseeritud, pagulusse aetud või vangis.

„Uus külm sõda” on parimas uuriva ajakirjanduse vaimus kirjutatud, asjatundlik ja kaasakiskuv. Marek Laane tõlketöö on  õnnestunud väga hästi. Toodud faktid ja arutelud teevad murelikuks. Kas on põhjust loota, et majanduspoliitiliste ja äriliste otsuste tegijad läänes (ja Eestis) hoiduvad tehingutest, mis tugevdavad autoritaarset režiimi? Kui vaadata globaalse kapitalismi toimimist tänapäeval, ei tundu optimismiks olevat ülearu põhjust: enamik naftatootjaid riike pole eales hiilanud demokraatlikkusega, aga toimetavad oma äri häirimatult edasi. Midagi on siiski võimalik teha ka koduse ja Euroopa Liidu poliitika abil. Võib-olla seisneb raamatu uudseim ja olulisim sõnum Venemaa naabritele selles, et korruptiivsust, halba valitsemist ja demokraatia puudujääke tuleb vaadata kui julgeolekupoliitilist riski.

Sõnade lühendamine on otstarbekuse ja ruumisäästmise eesmärgil levinud paljudes keeltes nii kõnes kui ka kirjas. Kirjaruumi kokkuhoiu ja väljenduse ökonoomsuse nimel on olemas nii üldkasutatavad lühendid, mida kasutavad kõik kirjutajad ning millel on kokkuleppeline kuju ja kindel tähendus, kui ka ühe konkreetse raamatu, kirjutise vm teksti tarvis mõeldud lühendid, nn tekstilühendid, mille sisu avatakse kas esmakordsel esinemisel tekstis või nimestikus teksti järel.

Eesti Kirjandusmuuseumi folklooriarhiivi on aegade jooksul kogutud aga umbkaudu 3000 lühendit, mis pealtnäha küll üldtuntud ja laialdaselt levinud, ent nende eesmärk pole mitte suulises või kirjalikus tekstis ruumi säästa, vaid need on oma olemuselt pigem rahvahuumor ja sarnanevad žanrilt mõistatustega. Sel põhjusel nimetatakse folkloristikas neid lühendmõistatusteks, ent rahvapärase nähtuse olemuse annavad edasi ka mõisted lühendiparoodiad või lühendite alternatiivsed tõlgendused.

Mõistatustele on iseloomulik dialoogiline mäng ja (kohustuslik) küsimuse-vastuse vormis ülesehitus. Kui käsitleme nähtust mõistatuste alaliigina, moodustab lühendmõistatuste küsimuspoole peamiselt üldtuntud lühend ehk abreviatuur, nagu nt Mida tähendas ENSV 1940. aastal?, millele antakse vastuses tavapärasest (Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik) hoopis erinev, vaimukas ja lustlik, tihti poliitiliselt ja/või seksuaalselt markeeritud seletus, nt enne nälg, siis viletsus. Üht ja sama lühendit saab seega tõlgendada mitmeti: esimene tõlgendus on üldtuntud, s.t normatiivne, teine aga folkloorne ehk alternatiivne. Ühel ja samal lühendil võib olla mitu normatiivset ja mitu alternatiivset tõlgendust.

Eesti lühendmõistatuste allikaks on peamiselt suurtähtlühendid ehk akronüümid, mille annavad traditsioonilises kasutuses suure algustähega kirjutatavad sõnaühendid. Mitme sõna esitähtedest moodustataksegi sõnana häälduv akronüüm (nt ÕS, normatiivses kasutuses „Õigekeelsussõnaraamat”, folkloorne sisu aga näiteks õhusuudlus, või AK, normatiivses kasutuses Eesti Televisiooni uudistesaade „Aktuaalne kaamera”, rahvapäraselt aga ainult kergeusklikele). Seesuguse akronüümi põhieesmärk keeles on otstarbekus – sagedasi sõnalohesid vältida – või lihtsalt ruumi säästa, folklooris aga lühendile võimalikult naljakas, vaimukas, teravmeelne tõlgendus välmida. Tunduvalt vähem esineb eesti lühendmõistatuste hulgas selliseid, kus juba olemas sõnavormist või sõnaühendist saadakse lühend tõlgendamisel (nt KOOL = normatiivses kasutuses tavaline sõna, ent lühendina tõlgendades Kohustuslik Orjanduslik Orjade Liit ja UUTMINE = uus universaalne töörahva mõnitamine ilma nähtava eesmärgita).

Rahva­luulearhiivi on kogutud lühendmõistatusi 1938. aastast peale. Sellest aastast pärineb kolm varasemat kirjapanekut lühendi ETK kohta. Normatiivses kasutuses mitme tähendusega lühendit Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus (1917–1941, seejärel ETKVL) on rahvasuu tõlgendanud erinevalt: elab tarvitaja kasust, elab teiste kulul ja Eesti töörahva kurnaja. Lühendiainese põhjal on 2004. aastal valminud Interneti-andmebaas „Eesti lühendmõistatused” (http://www.folklore.ee/Lyhendid), kust on võetud ka enamik selle artikli näiteid.

Reaktsioon ühiskondlik-kultuurilisele survele

Põhiosa 1990. aastate keskpaigani kogutud lühendite lahtimõtestustest kuulub totalitaarse nõukogude režiimi aegse folkloori hulka, mis politiseerus väga tugevalt. Tollane rahvaluule seisnes enamjaolt ühiskondlike tabuteemade (suuresti tollal keelatud poliitiliste, erootiliste, olmeliste teemade) humoorikas kajastamises. Nagu kogu režiimivastast rahvahuumorit, nii tuli ka selle žanri olemasolu jäigalt eitada. Enesestmõistetavalt oli sellelaadset tabumaterjali ka arhiivis koguda ja säilitada keelatud, kuid õnneks illegaalselt koguti ja talletati vähesel määral siiski.

Lühendmõistatuste seas kõige levinumad poliitilise suunitlusega akronüümid on esmajoones riikide ja parteide nimelühendite tõlgendused. Niinimetatud sotsialistlike akronüümide pingerea esikümnes on nõukogudeaegsete riiginimede lühendid, nagu nt CCCP, NSVL, ENSV. Poliitilist värvingut kannavad samuti omaaegsete parteinimede lühendite vaimukad tõlgendused: NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) rahvasuus näljase Lenini kondine perse ja seesama venekeelsena KПСС (Коммунистическая Партия Совецкого Союза) tähendas rahvasuus kõva pidu sauna ja seksiga; EKP (Eesti Kommunistlik Partei) – eriti kõva pidu; ühel korral järgneb lühend EKPSS tõlgendusega eriti kõva pidu sauna ja seksiga). Levikult üks produktiivsemaid tüüpe on ka ETKVL (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit), mis oma aktiivse käibeloleku ajal oli tuntud folkloorseis tõlgendustes elada teiste kulul võimalikult lõbusalt, elan teiste kulul väga lahedalt, eestlane tagus kiviga venelasele lagipähe, eestlased taovad kirvestega/kaigastega venelasi lolliks, enne tarvitamist kuuma veega loputada, eesti talupoeg kingib venelasele liha/leiba, eesti tüd­rukud käisid Virus litutamas.

Eelkõige iseloomustab enamik seesuguseid tõlgendusi repressiivset nõukogude ühiskonda, kus inimestel puudus võimalus oma rahulolematuse väljendamiseks legaalsel viisil. Seetõttu võime lühendite alternatiivset mõtestamist nõukogude diskursuses käsitleda otsekui võimust distantseeritud rahva eri- või salakeelt, millest kumab läbi nõukogude riigikorra (sh endise suurriigi ja Eestis elavate vene soost elanike) vastane orientatsioon ja poliitiline suunitlus.

Erikeeli – argood, žargooni või slängi – on keeleteadlased (nt Mai Loog) pidanud omamoodi loominguks, mis väljendab looja vabadust,  protestivaimu  ja huumorimeelt. Lühen­dite kui nähtuse loomingulisusest annab tunnistust mõne suurtähtlühendi tõlgendusvariantide ehk improvisatoorsete tekstide ülisuur hulk. Eriti märkimisväärne on lühend CCCP, millele on antud väga erisuguseid tõlgendusi. Sotsiaalpoliitilisele olukorrale omaselt on küllaltki loogiline, et paljud eestikeelseid tõlgendusi välmima ajendanud lühendid, sealhulgas ka kõige populaarsem CCCP, on olnud venekeelsed. See omakorda osutab ühelt poolt vene keele kui asjaajamise ja suhtluskeele tähtsusele nõukogude liiduvabariikides (mäletatavasti oli vene keele kui poliitilise võimu keele prestiiž Eesti põlisrahva hulgas madal). Teiselt poolt tõendab venekeelne lühendimaterjal, et seda tüüpi folkloorinähtus oli omal ajal (ja on praegugi) ka vene keeles väga levinud, viidates kogu Nõukogude Liidu võimu ja rahva vastandumisele, ning pigem jõudiski niisugune huumor teistesse liiduvabariikidesse suurelt Venemaalt. Ilmselt tagavad kõnealuse lühendi populaarsuse mitu tegurit. Peamine neist on folkloorses poeetikas ülioluline heakõla. Lühendis sisalduv kolmekordne sõnaalguline s-häälik moodustab intensiivse alliteratsiooni. See lühend pakub aga ka soodsa võimaluse Jossif Vissarionovitš Stalini (valitsemisaeg 1928–1953) nime kasutamiseks. Stalini verise hirmuvalitsuse aja, mil leidsid aset julmad küüditamised, genotsiid, arreteerimised, on rahvasuu sidunud tema juhitud riigi nimelühendiga. Tõlgenduste leksikas – seltsimees, sõit, Siberi rong – ilmneb hinnang, rahva suhtumist väljendab ka skatoloogiline sõnavara.

Lühend erikeele osana

Keeleteadlased, näiteks Tõnu Tender, on oma slängiuurimustes lühendamist, mida tehakse ökonoomsuse saavutamiseks ja humooritsemiseks, väga põgusalt maininud ning pida­nud seda üheks oluliseks slängisõnavara allikaks (nt KNR = keegi naine rääkis, NSR = naised saunas rääkisid ’kuulujutt’). Laiemas kontekstis mängivad s
uurtähtlühendid olulist rolli karistusasutustes kinnipeetavate tätoveeringuis või arvuti(inimeste ameti)keeles, mida rahvaluulearhiivi pole seni kahjuks kogutud. Kui käsitleda lühendit erikeele osana, siis on üks selle nähtuse eesmärke kindlasti vajadus infovahetust varjata. Arvestades omaaegset tsensuuri ja avaldamiskeeldu, oli lühenditõlgenduste valdamine kindlasti tunnusmärgiks, et keele valdaja on pärimusrühmas „oma”. Kui lühendit ei tunta, jääb ka lühendi taga peituv sõnum ja huumor mõistmatuks.

Lühendite roll rühmakuuluvuse sümboolikas kumab kaudselt läbi keelemees Paul Ariste mälestusteraamatus. Ariste on seal meenutanud üht 1917. aasta isikliku elu tähtsündmust, mil ta sai teada, et on vastu võetud Tallinna Nikolai gümnaasiumi õpilaseks: „Rõõm oli suur. Rõõmu oli vanematelgi. Mulle osteti kohe Nikolai Gümnaasiumi müts ja pandlaga kuuerihm. Pandlal olid tähed ΡНГ (Ρевельская Николаевская Гимназия). Aleksandri Gümnaasiumi poisid narritasid meid: разбойники Новгородской губерний [’Novgorodi kubermangu röövlid’]. Nende pandlal oli ΡAГ ja meie narritasime neid: разбойники Архангельской губерний [’Arhangelski kubermangu röövlid’]” (Paul Ariste, Mälestusi. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2008, lk 73).

Vanemale põlvkonnale pakuvad kindlasti äratundmisrõõmu Tartu kahe kõrgkooli nime omaaegsed parodeerivad mõtestused, nagu EPA (Eesti Põllumajandusakadeemia) – elu parimad aastad versus TRÜ (Tartu Riiklik Ülikool) – tütarlaste riiklik ülalpidamine. Tallinna ühe omaaegse kõrgkooli TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) lühendile leidus rahvasuus aga otsekohene tõlgendus: Tudengite Piinamise Instituut.

Tehnoloogiaajastu nõuded

Rühmapärimusena ja grupiidentiteedi tunnusmärgina leidub lühendifolkloori tänapäeva tehnoloogiaajastu uutes suhtlusvahendites. Sõnu lühendatakse, et näiteks mobiiltelefoni SMSi mahtuva 160 tähemärgiga võimalikult palju ära öelda ning võimalikult vähe aega ja vaeva kulutada või jututubades n-ö reaalajas püsida. Nii nagu on keel ja folkloor tugevalt seotud ühiskondlik-kultuuriliste protsessidega, nii on ka lühendite arengutee mõjutatud kultuuri ja ühiskonna suundumustest. 2007. aasta kevadel sai Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu ülikooli koostööna teoks järjekordne üleriigiline koolipärimuse kogumise suuraktsioon, mille käigus laekus rahvaluulearhiivi taas ka lühenditõlgendusi. Lühendiparoodiate arengudünaamika ilmneb eri aegadel kogutud ainese teljel väga hästi. Enesestmõistetavalt on varasemad lühendid tänapäeva noortele tundmatud. Paljud lühendid on iseseisvuse taastamisega minevikku jäänud, paljuski on kadunud ka poliitiline alltekst, sest demokraatlikus riigis on võimu ja poliitikaga seonduv kriitika ja rahva rahulolematuse väljendamine suures osas meedia kanda. 1990. aastail, kui algasid ettevalmistused NATOga ja Euroopa Liiduga ühinemiseks, tuli eesti keelde rohkesti uusi mõisteid ja lühendeid, kuid uute lühendite tekkel on levinud pigem moodustusmall, kus mingi sõnumi põhjal tekib uus lühend (nagu nt viimasel ajal populaarsuse omandanud JOKK – juriidiliselt on kõik korrektne, millega tähistatakse Eesti poliitikas kommet teha avalikult korruptiivseid tehinguid ja varjuda vabanduse taha, et seadust pole rikutud). Samuti iseloomustab nüüdisaegset lühendipärimust kogu eesti keelele omane tendents, et varasema vene keele asemel mõjutavad meid angloameerika kultuuriruum ja inglise keel. Üks põhjusi, miks võõrmõjud meie lühendirepertuaari imbunud on, võib olla ka tõsiasi, et nii vene kui ka inglise keelega võrreldes on eesti keel seni olnud tunduvalt vähem lühendilembene.

Lõpetuseks

Lühendite parodeerimine on olnud ühelt poolt väga tugev suulise levikuga elus traditsioon, millest üks osa – nõukogude-teemaline poliitiline lühendirepertuaar – on ühiskondlike protsesside arenedes tänaseks käibelt taandunud, kuid selle asemele on tulnud uus, esijoones infotehnoloogilisest arengust ja angloameerika kultuuriruumist mõjutatud lühendipärimus. Mitteinstitutsionaalse vaimse kultuuri nähtusena on lühenditõlgendused väga kontekstisidusad, kantud oma teemadelt sageli keskkonna mõjutustest. Teiselt poolt on lühendite alternatiivsel tõlgendamisel sarnasusi slängiga. Parodeeriva lühendamise funktsioonid langevad vähemal või rohkemal määral kokku slängi olulisemate funktsioonidega, milleks on (Tõnu Tenderi järgi) soov varjata kõrvaliste kuulajate eest infot; keeleline ökonoomsus (lühidus); afektiivsus (oma suhtumise rõhutatud väljendamine); huumori- ja uudsusetaotlus; enese eristamine teistest, oma olemuse rõhutamine; üldtuntud autoriteetide ja normide kõigutamine.

Eesti keeles üldkasutatavatest oma- ja võõrlühenditest annab hea läbilõike Martin Ollisaare „Lühendiraamat” (2006). Lühendite parodeerimist kajastab aga folklooriarhiivi lühendikogu. Selle kompaktse tekstikorpuse ülesanne on ühelt poolt näidata rahva seas vaimutsemise, naljasaamise, enesemääratlemise eesmärgil sündinud lühendiloomet, teiselt poolt aga olla eri aegadel levinud ja muutuvat ainest talletav sotsiokultuuriline arhiivimälu.

CCCP – 470st tõlgendusest 131 tõlgenduse aluseks on Stalin

Stalin sõitis seaga ratsa. 28 var

Stalin sõitis seaga Riiga. 6 var

Stalin sõitis seaga Rootsi. 2 var

Stalin sõitis Siberi rongis. 11 var

Stalin sittus sirged read. 6 var

Stalin sittus, saba rõngas. 5 var

Saamatul Stalinil seitse raha. 2 var

Suur Stalin, situ ruttu! 2 var

Stalin sittus seitse rida. 2 var

Seltsimees Stalin situb ruttu. 1 var

Seltsimees Stalin sittus püksi. 1 var

Stalin sõitis sigadega rongis. 1 var

Stalin sõidab Stahhanovi kongis. 1 var

Stalin sittus sirge rivi. 1 var

Siga sittus Stalini rabarberiaias. 1 var

Stalin sittus suure rubla. 1 var

Suur Stalin sõi rongis. 1 var

Stalin suri, saba rõngas. 1 var

Stalini sead sittusid reas. 1 var

Stalin sikutab surnud rotti. 1 var

Stalin sonis Siberi rongis. 1 var

Stalin sööb sigadega reas. 1 var

Смерть Сталина Спасет Россию [’Stalini surm päästab Venemaa’]. 1 var

Enne 1996. aastat kogutud lühendiparoodiate leviku edetabel, kus igast tüübist on tsiteeritud populaarseimad alternatiivtõlgendused.

1. CCCP (Союз Советских Социалистических Республик): siberi sead situvad reas. 470 var

2. ETKVL (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit): ela teiste kulul väga laialt. 351 var

3. ENSV (Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik): Eesti naiste sukavabrik; enne nälg, siis viletsus. 300 var

4. NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei): näljase Lenini kondine perse. 127 var

5. NSVL (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit): näljased silmad vaatavad läände. 114 var

6. EPA (Eesti Põllumajandusakadeemia): elu parimad aastad. 105 var

7. KEK (Kolhooside ehituskontor, kommunaalettevõtete kombinaat): kerge elu kõigile. 93 var

8. EÕM (Ees
ti Õpilasmalev): ema õmblusmasin. 74 var

9. TPI (Tallinna Polütehniline Instituut): Tudengite Piinamise Instituut. 71 var

10. USA (United States of America): uus sigade armee. 65 var

11. ESRA (kooperatiivtaksofirma): eriti suur rahaahnus; Eesti sakste ja retsidivistide ametkond. 62 var

12. TPL (töö- ja puhkelaager): tööpõlgurite laager. 43 var

13. EKP (Eesti Kommunistlik Partei): eriti kõva pidu; eestlane kardab punast. 42 var

14. TASS (Телеграфное Агентство Советского Союза) – NSV Liidu Teadeteagentuur): targad ajavad sitta suhu; targad ajavad suust sitta. 41 var

15. SRÜ (Sõltumatute Riikide Ühendus): sabata rebase ülikond. 36 var

16. ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon): üpris raske olukord. 35 var

17. ARS (Kunstikombinaat ARS): anna raha siia. 31 var

18. ETV (Eesti Televisioon):Eesti tolad, vaadake! 29 var

19. TRÜ (Tartu Riiklik Ülikool): tütarlaste riiklik ülalpidamine. 26 var

20. ELO (Eesti Laste Organisatsioon): Eesti Lollide Organisatsioon. 22 var

21. KПСС (Коммунистическая Партия Совецкого Союза): kõva pidu sauna ja seksiga. 22 var

22. EV (Eesti Vabariik): elagu venelased. 21 var

23. LP (lugupeetud): laku perset, pani. 20 var

24. VTK (Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks): viruta teisele kaikaga. 19 var

25. NSV (Nõukogude Sotsialistlik Vabariik): naiste sukavabrik. 17 var

26. RTV (Reklaamitelevisioon): rotid toodavad venelasi. 17 var

27. ETA (Eesti Tantsuagentuur, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Telegraafiagentuur): Eesti tarkade asutus. 16 var

28. MEK (Majaehituskombinaat, Mehhaniseeritud Ehituskolonn): meie ehitame kehvasti. 16 var

29. ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei): edaspidi rohkem sõnnikut põllule; Eesti riiklik spermapank. 15 var

30. SOS (save our souls/ship ’päästke meie hing ~ päästke meie laev’): seisukord on sitt. 15 var

2007. aastal eesti õpilastelt kogutud lühendid

LMAO: laugh my ass off. [’naera nii, et piss püksis’]

LOL: laugh out loud. [’kõva naer’]

SOAD: sod off and die. [’tõmba uttu ja sure’]

FBI (Federal Bureau of Investigation – Föderaalne Juurdlusbüroo): female body inspector. [’naisekeha uurija’]

LP (lugupeetud): lollakas peedike; laku panni!

M.o.t.t (mida oligi tarvis tõestada): mida Oolup (mataõps) tahtiski tõestada.

USA: uskumatult suur armastus.

BMW: big money waste. [’suur raharaiskamine’]

G.A.Y.: Girly And Youth. [’plikalik ja nooruslik’]

TIR: teen ise remonti.

VV: väga vaja 😀 (tegelt: väljavalitu?)

JOKK: juriidiliselt on kõik korrektne.

Jne (ja nii edasi): jänes näksis edukust.

Nüüdisaegse Interneti-huumori hulgas kohtab sageli uusi lühendite tõlgendusi. Žanri järjepidevust näitab allpool toodud nõuanne, kus uues kontekstis on parodeeritud ka mitut nõukogudeaegset lühendit, nt TTP, KP ja VTK.

Mõningad lühendid, et mitte vaevata töökaaslasi pikalt oma puudumise põhjuse seletamisega.

TH: täitsa haige.

PP: piilusin pudelisse.

PH: pea haige.

PELL: padi ei lase lahti.

PS: padi sosistab.

TTP: tervis täitsa p…s.

LH: laps haige.

MH: mees haige.

AK: auto katki.

MOTT: mul on tervis tuksis.

OTK: olen täna kodus.

VTK: väga tugev kõhuvalu

OK: olen koomas.

KP: korrigeerin priketeid [breketeid].

VTV: vastumeelsus töö vastu.

OO: olen operatsioonil.

<http://www.chryslerclub.ee/foorum/viewtopic.php?p=26576&sid

AUDI – Automatic Utilization of Democratic Individuals [’demokraatlike indiviidide automaatne utiliseerimine’]

BMW – Bubble Machine on Wheels [’mullitaja ratastel’]

FIAT – Fabricated Imposter Automobile for Trouble [’isehakanud petuauto probleemide tekitamiseks’]

FORD – Freezing Occasionally Refreshes Dead [’külmutamine värskendab aeg-ajalt surnuid’]

HONDA – Hourly Orgasm Needs Dedicated Amortization [’orgasm iga tunni tagant vajab pühendunud kulutamist’]

KIA – Killing Instantly Anybody [’tapab kõik silmapilkselt’]

MAZDA – Masochistic Application of Zipper Drivers Association [’tõmblukuseltsi masohhistlik rakendamine’]

OPEL – Obvious Pollution and Environment Leak [’ilmselge reostamine ja keskkonna saastamine’]

SAAB – Suddenly Arrive Accident of Bill [’järsku tabas Billi õnnetus’]

< Delfi naljadest

Anekdoodid ja tätoveeringud

Lühend­mõistatused, mille koomika seisneb tavakasutuses levinud lühendi vaimukas ja humoo­rikas lahtimõtestamises, on inspireerinud ka anekdoodisüžeesid. Lühendmõistatuse naljakal vastusel põhineb näiteks järgmine, 1975. aastal kirja pan­dud poliitteemaline anekdoot maailmakuulsatest maletajatest.

Fischeri telegramm. Kui ameeriklane Fischer oli võitnud malemängus meie Spasski, siis saatnud ta Moskvasse telegrammi „KPSS”. Küsitud, mida see tähendab, Fischer seletanud: „Kaputt Petrosjan Spasski”. Tekstile järgneb koguja lisandus: Jutustas mu tartlasest pojapoeg, EPA üliõpilane. Kuulnud teistelt.

Selle nalja mõistmine vajab konteks­tuaalseid teadmisi maleajaloost. Akronüümiga KPSS võib olla siin seotud 1970. aastal Belgradis toimunud suur malevastasseis Nõukogude Liit – ülejäänud maailm, kus esimesel laual mängisid taanlane Bent Larsen ja Boriss Spasski, teisel ameeriklane Robert James Fischer ja Tigran Petrosjan (nii Spasski kui ka Petrosjan kaotasid). 1973. aastal pälvis Fischer maailmameistri tiitli, mistõttu 1970. aastate keskpaiku oli sellise anekdoodi levik igati ootuspärane.

Tänavu sai esmakordselt kogetud üht ebameeldivat nähtust Viljandi folgil: nimelt käisid ringi inimesed kaubanduslike pakkumistega, pakkudes teenuseid, millel polnud mingit otsest seost ei folk- ega muusugusegi muusikaga. Ma ei teagi, kas nad tegutsesid koostöös folgiga või mitte, samuti võisid nad liikuda juba eelmisel aastal, jäämata lihtsalt silma. Igatahes ei taha ma Jaani kiriku ees murul lesides küll mingi kindlustuse või kinnisvara peale mõelda.

2

Üks silmajäänud reklaam aga väärib siiski pikemat peatumist. Pole tarvidust hakata siin täpsemalt seletama, millise ettevõtte reklaamiga tegu, kuid nende lööklause kõlas järgmiselt: „Elu loomelinna südames”. Muidugi mõista viidati siin Viljandile.

3

Mul pole küll täielikku ülevaadet, kuid tundub, et enamik linnasid Eestis on saanud nüüdseks mingi asja, nähtuse või olukorra pealinnaks. Suvepealinnad, veinipealinnad. Millegipärast kõlab „loomelinn” kõikide pealinnade kõrval vähem tiitellikuna. Miks?

4.

Kuna Viljandi puhul saab antud teemal fantaseerida. Ning mitte ainult folgi ja suurepärase aida tõttu. Mitte ainult kultuurikolledži, Ugala või Kondase keskuse tõttu. Muide, Viljandis asub ka tore raamatukogu, mille kaasaegsetes ja mõnusates ruumides töötavad inimesed, kes hingega asja juures

5.

Peamine põhjus unistada hetkeks „elust loomelinnas” peitub tegelikult Viljandi erilises maastikus. Nii natura kui ka cultura plaanis. Viljandi on küll sisemaalinn (muide Tartu ja Pärnuga enam-vähem samal laiusel), kuid ometi on temas tajuda avarust – ehk just Viljandi järve oru üsna järskude nõlvade, maastiku lainetamise ja selle tekitatud vaadete tõttu. Seistes lossimägedes, tekib peaaegu tunne, justkui asutaks Norra tasandikulisemal pinnal. Viljandis puudub Tartu sumbumus.

Samas puudub Viljandis Tallinnale ja Pärnule omane rõhumine toretsevale fassaadile. Siitki leiab küll suurejoonelisi häärbereid, mis on teinud pesa oru nõlvadele, kuid neid pole mingil põhjusel suuremas osas jõutud veel üles vuntsida. Suur osa kesklinnast sisaldab hulgaliselt Segasumma suvila vasteid. Justkui juba sajandeid kestva ohke saatel maapinda vajuvatest munakividest moodustunud looklevaid tänavaid ümbritsevad krobeliste otsaesistega ja väsinult, kuid sõbralikult üksteisele toetuvad majad. Kui siin kõik korda teha, saaks kohaliku variandi põhjamaisest idüllist, kuid praegusena – luitununa, krobelisena, kaldu kiskuvana ja umbrohuhoovisena mõjub Viljandi eriti soojalt ja koduselt.

6.

Ülalkirjeldatud tõsiasi aga annab põhjuse kujutada ette, mis juhtuks, kui loomeliidud ja mitmed muud loomingulised organisatsioonid leiaksid kollektiivselt oma pea- või harukorterid siinsetesse aja ja leppimise all taaruvatesse majadesse. Kui Viljandis toimuksid aastaringselt ja regulaarselt mastaapsed kultuurisündmused: lisaks kõikvõimalikele ja olemasolevatele muusikafestivalidele ka üks teatrifestival, üks kirjandusfestival, üks filmifestival. Skulptuuri-, disaini- ja arhitektuurifestival. Ateljeesid, loomemaju, toimetusi. Muide, ma pole küll asja uurinud, kuid skulptuuride ja mälestustahvlite tihedus linnaruumis paistab silma järgi olevat Viljandis üks Eesti kõrgemaid, kui mitte kõrgeim. Ühesõnaga – siin on võimalik kujutada ette olukorda, kus „elu loomelinnas” ei tähendaks pelgalt slogan’it kinnisvaraarendajate reklaampinnal.

Olgu, olgu, utoopia, elukaugus kuubis. Kuid kui ülepea sellist utoopiat Eesti kontekstis heietada, siis selle maastikuliseks taustaks sobiks kõige paremini just Viljandi. Just siin võiks unistada tõelisest „alt ülesse” protsessina arenevast, mitte kunstlikus, „ülalt alla” projektipõhisest kultuuripealinnast. Nii Tallinnale kui Tartule käib tegelikult kultuuripealinnaks olemine üle jõu: Tallinna jagatakse kui kinnisvaraobjektidest moodustuvat amorfset kuldvasikat, Tartu ei saa üle oma naba ennasthaletsevast imetlemisest. Viljandi on Tallinna ülbuse ja Tartu tusasusega võrreldes rahulik, pretensioonitu, mingil moel justkui väljaspool aega ja ajastut elav – seda hoolimata uue ajastu märkidest nagu bussijaam, kus juhuslik läbisõitja võib korraks arvata, et on sattunud Anttila-nimelisse asulasse. Suur osa Viljandist justkui tukuks, aga see ei pea vältimatult olema tardumuse, vaid kõige elavamate ja fantaasiaküllasemate kujutluste, une ja ärkveloleku kompaktne piiriala. Mitte liiga suur, mitte liiga väike.

7.

Võib-olla tähistab kommertsreklaami üha jõulisem ilmnemine folgile selle jätkuvat kasvu millekski suuremaks kui lihtsalt pärimusmuusika kuulamise ruumiks. Juba on kanda kinnitamas teistsuguse muusika esitamine paralleelselt pärimuslike helindite invasiooniga. Käisin laupäeva õhtul ühel „alternatiivsel” üritusel, kuulamas Orelipoissi ja Ans. Andurit ja märkasin puhveti külmutuskapi peal järgmist silti: FOLK ON KÕIGILE MITTE AINULT RIKASTELE TOOGU TAGASI VABALAVA! Tõesti, uus lava asub ahtakesel sillutatud platsil, kus kõiksugu elukõutsid ja -krantsid ennast paraku neljaks päevaks välja sirutada ei saa. Folk muutub tasapisi nii ametlikumaks, asjalikumaks, jäigemakski – muu hulgas oli sel aastal kadunud hiiglaslik vanade raamatute lett. Seda kompenseerib paralleelsete ettevõtmiste areng.

Laupäeva öösel linnas jalutades tekkis muidugi tunne, et Viljandi polnud tol hetkel mitte loome-, vaid joobelinn. Viljandi jõmmikultuuri esindajad, kes folgi ajal püüavad meeleheitlikult kaitsta oma territooriumi, oma muidu nii rahulikku kuningtiiki, märgistasid seda staatilise muusikavaliku valju esitamisega ning, õllepudel käes, särk kadunud, pilk klaasistunud, mööda tänavaid tuiamisega, tekitades nii mõnikord tunde, et viibitakse maapealse puhastustule eeskojas.

8.

Sellest hoolimata tundub, et Viljandis peitub võimas potentsiaal. Elu loomelinnas tundub üldjoontes – ükskõik millisele Eesti linnale mõeldes – utoopilisena, kuid Viljandi puhul siiski mitte sada protsenti võimatuna. Üheksakümmend üheksa küll, aga sada ikkagi mitte.

Mattheusele pole mingi probleem samastada novellitegelased Andrei Hvostovi endaga, kelle leheintervjuusid tsiteeritakse artiklis rohkem kui arvustatavaid jutte. Novellikogu „Võõrad lood” muutub Mattheuse käsitluses märkamatult Hvostovi ideoloogiliste seisukohtade kokkuvõtteks, tema isiklikuks poliitiliseks programmiks, mille paljastamisele kriitik suundub. Läbinägelikult näidatakse meile, et ilukirjanduse sirmi taha peituv autor on tegelikult Suur-Vene ideoloogia esindaja, šovinistist eesti rahva vaenlane, kes on kirjutanud oma raamatu ainult selleks, et õõnestada meie riiklikku iseseisvust. Mõistagi on Vene saatkond kõik selle kinni maksnud, saab intelligentne lehelugeja juba isegi aru. Arvustus päädib võimsa lõppakordiga, kui päevavalgele tiritakse armutu tõsiasi: Hvostovi ajalooteadvus ei ole õige eestlase oma, vaid nende oma, „kes aprillirahutuste ajal mässule tõusid, poeaknaid lõhkusid ja marodööritsesid”. Hvostov polegi „meie oma”, ei salga Mattheus rõõmu oma paljastuse üle. Kas tuleks ta riigist välja saata või vähemalt tema raamatud keelustada, selle jätab kriitik suuremeelselt juba lehelugeja otsustada.

Naljakas? Või siiski piinlik? Jah, väga piinlik. Seda piinlikum, et kuueteistkümne aastaga ei ole Mattheus midagi õppinud. Kõik see, mida Hasso Krull kirjutas 1992. aasta märtsis, kehtib ka praegu sõna-sõnalt. Või on siiski lootust? Kordame igaks juhuks üle. Kirjanduskriitika ei ole poliitilise hinnangu andmine. Ilukirjandusteos ei ole valimisprogramm. Tegelane ei ole sama, mis autor. Novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi.